1. peatükk
Mina usun jõuluvanasse „Luugid lahti!“ hüüan ja sööstan allkorrusele. Taimi tormab minu kannul trepile ja me paiskume ühel ajal vastu köögiukse piitu. Teisele poole köögilauda on öö jooksul ilmunud pikk rivi jõulukalendreid. „Tere hommikut,“ ütleb ema ja tõstab külmikust välja hommikusöögikraami. „Üks, kaks, neli, PALJU kalendreid,“ loetlen ma vaimustusega. Seinal ripub kolm pikka rivi värviliste paeltega kaunista tud paberkotte, sest ema on meisterdanud Taimile, Vilmale ja mulle igaühele oma jõulukalendri. Vanaisa on muret senud skautide pildikalendreid ja tädi on saatnud linnast šokolaadikalendrid. „Vaata, Taimi!“ kilkan mina ja näitan esimesest pildiluugist piiluvat laigulist koera. „Ära kisenda,“ pomiseb Vilma, kes viilutab endale hommikueineks puuvilju.
5