PROLOOG „See haud siin on püsinud puutumatuna rohkem kui kaks tuhat aastat.“ Professor Angelo Morelli lausub need sõnad otse kaamerasse. „Siinne piirkond on olnud rünnakute ja lahingute tallermaa alates neoliitikumist kuni Teise maailmasõjani, kui Saksa väed võitlesid Liri jõe orus Itaalia partisanidega. Kogu selle aja on see surnukeha olnud maa all. Nüüd asume seda välja kaevama.“ Professor teeb pausi ja naeratab kaamerasse. Ta teab liigagi hästi, et tegelik põhjus, miks nii paljud tema iganädalast saadet „I Segreti del Passato“* vaatavad, on tema poisilik sarm ja kergelt tuules lehvivad tumedad lokid. Pealegi on see tõesti maagiline hetk. Kogu produktsioonimeeskond paistab hinge kinni hoidvat. Isegi linnulaul on lakanud, taevas Itaalia kohal tundub kõrge, sinine ja vaikne. Kaamera liigub professori ees olevale kaevandile, kust paistavad selgelt piiritletud kihid: pealiskiht, vahekiht, aluspõhi. Arheoloogide elavat huvi on see paik paelunud juba mitu nädalat, aga kaevandi põhjas olevat skeletti katab ikka veel õhuke pinnasekiht, sest Angelo Morelli on veendunud, et väljakaevamiste viimne hetk peab televisioonis otse-eetrisse jõudma. Seega on tema sügav ärritus igati mõistetav, kui pineva vaikuse lõhestab terav telefonihelin. „Võtke siis ometi vastu,“ nähvab ta. *
„Mineviku saladused“ (it. k). 11