Elektrivarustuse tulevikuvisioonid

Saateks Energia on ühiskonna tähelepanu keskpunktis. Kivisöe ja muude tahkete fossiilkütuste (sh ka põlevkivi) kaevandamine ja põletamine, mis pani 18. sajandi lõpul maailmas aluse tööstusrevolutsioonile, on tunnistatud kliimamuutusi tekitavaks keskkonnaohtlikuks tegevuseks. Nafta- ja maagaasimaardlad on maailmas juba pikemat aega suurriikide poliitilise võitluse tandriks. Alates 1973. aastast on maailm Araabia naftaembargo, Iraani revolutsiooni ja Pärsia lahe sõdade tõttu muutunud energeetiliselt väga ebastabiilseks. Kui toornafta hind oli kuni 1973. aastani üsna stabiilne, siis pärast seda on see hakanud lühikeste ajavahemike jooksul kordades muutuma. USA energeetikaministeerium (Department of Energy, DOE) on arvamusel, et jätkuv rahavool õlinäljastest riikidest õlitootjatele, eelkõige OPEC-i riikidele, suurendab maailmas terrorismiohtu. Energeetikaministeeriumi arvates tuleks võimalikult kiiresti saavutada energiasõltumatus Araabia õlitootjatest ja seeläbi ka rahvuslik energiajulgeolek. Euroopa on sattunud poliitilisse sõltuvusse Venemaa gaasi- ja naftatarnetest, eriti torkab see silma 2014. aastal alanud Venemaa ja Ukraina vahelise poliitilise ja sõjalise kriisi taustal. Fossiilkütuste varud pole piiramatud, nende leiukohtade avastamine ja kasutuselevõtt ning kütuste tootmine muutuvad üha kallimaks. Juba pikemat aega on otsitud alternatiivseid energeetilisi lahendusi. Tuumaenergia on heidutav ja hullutav reaalsus, mille tõenäolised ohud peituvad mitte niivõrd tehnoloogias kui inimestes enestes. Katastroof Tšernobõlis pani paljudes riikides seisma tuumaenergeetika arengu pikkadeks aastateks. Vajadus fossiilkütuste tarbimist vähendada toob aga majandusmeeste mõtted paratamatult tuumaenergia juurde tagasi. Tavakodanikud, kelle jaoks elekter ja raha tulevad piltlikult öeldes „seinast“, on nende plaanidele kategooriliselt vastu. Kas on olemas ka muid võimalusi? Loomulikult on. Enam kui 50 aasta kestel on püütud taltsutada termotuumaenergiat (fusioonenergiat), kuid praegu on see meie jaoks endiselt terendavaks miraažiks 150 miljoni kilomeetri kaugusel asuval päikesel. Maailmas on fusioonenergeetika tulekut oodatud nagu messiast, kes peaks kohe-kohe saabuma, kuid kahjuks pole veel kohale jõudnud. Algul rangelt salastatud termotuumauuringute projektid on avalikustatud, sest suurriikide poolt loodetud tulemusi strateegilise ülemvõimu saavutamiseks pole enam kui 50-aastase arendustöö kestel saadud. Raha eraldamine projektidele jätkub nüüd juba projektidesse kaasatud teadlaste survel. Prantsusmaa lõunaosas Cadarache lähedal on pooleli ITERi (International Thermonuclear Experimental Reactor) nimeline projekt 500 MW võimsusega termotuumareaktori ja -elektrijaama ehitamiseks. Probleeme selle projekti edukaks lõpuleviimiseks on kuhjunud tohutult. Samas on tulnud ka optimistlikke teateid firmalt Lockheed Martin, kes plaanib lähemal kümnendil valmis ehitada kompaktse termotuumajaama, mille võimsusest piisaks kuni 100000 elanikuga linna elektriga varustamiseks (vt ka http://www.lockheedmartin.com/us/products/compact-fusion.html). Kalifornias asuv firma Tri Alpha Energy kuulutas 2015. aasta augustis uuest läbimurdest termotuumareaktori tehnoloogias. Saab see kõik teoks? Päikese- ja vesinikuenergeetika rakendusi loodetakse Euroopa energiatehnika strateegilise kava kohaselt laiemalt (u 10% ulatuses ja spetsiifilistes rakendustes) 20 kuni 30 aasta pärast. Mõlema energialiigi kasutuselevõtu arendamine on kestnud aastakümneid ja on olnud äärmiselt kulukas. Päikeseelementide ja vesinikul põhinevate kütuseelementide tööpõhimõte on tuntud juba üle saja aasta. Arendustöö tulemusena on saavutatud ka märgatavat edu. Päikeseelektri rakendamine laieneb. Kütuseelemendid on leidnud kindla koha kosmoses ja sõjanduses. Tulevikus loodetakse vesinikku, eelkõige kui puhast kütust, kasutada elektriautodes. Töökindlate ja majanduslikult