Eessõna
Kahlasin vana lootsikut poi küljest lahti päästma ja vesi tundus jahe. Paat libises vaevata üle sileda laguuni rannale, kus ootas Julie meie sukeldumisvarustusega. Olime kuu aega abielus olnud ning ma olin teda veennud mesinädalate asemel leppima kahekuiste välitöödega Austraalias, et uurida Suure Vallrahu ühes kaugemas punktis kalade käitumist. Oli 1987. aasta juuni, Austraalias oli talv ja kaugel kodus suvi. Kaks haigrut kõndisid mööda kallast ja otsisid hommikusööki. Nad laperdasid minema, kui päramootor köhides ellu ärkas, ning me seadsime kursi punkti, mis asus miili kaugusel teisel pool korallilabürinti – nii keerukat, et oleks ehmatanud ka kõige võimekamat meresõitjat. Jäime ankrusse klibusel seljakul, mis lahutas laguuni avamerest. See oli meie siinne esimene ookeanisukeldumine ning ootuspõnevus oli tembitud hirmuvärelusega. Madala rifi rohelised ja pruunid toonid andsid meie ees teed sügaviku tumesinisele. Hiiglaslikud korallisambad langesid sadu jalgu allapoole, moodustades sügavate lõhedega eraldatud rööpsed seinad. Erklillad sõrmkorallid võistlesid ruumi pärast kollase salatikoralliga, põhjast aga kerkisid suured siniste ja roheliste polüüpide mügarikud. Riff oli jahmatav liikumispööris, umbes nagu New Yorgi keskvaksal tipptunnil. Jässakad elektrisiniste triipudega kirurgkalad tormasid sihikindlalt ringi, kirevate papagoikalade hajusad parved aga püüdsid neid vältida. Riffkalade ja antiate pilved hõljusid 9