1 „MIS MÕTET ON koolis rapsida ja higistada ainult selleks, et minna tööle, soetada maja ja paar last ja siis aina rabeleda, kuni sa hinge heidad,“ küsis Jonas, kui ta oli kolmteist. „Miks ei võiks elada lihtsalt haagissuvilas ja toetustest,“ jätkas ta, ning Ingrid ei suutnud vastust leida. Sest miks mitte elada haagissuvilas, mõtles ta, miks mitte elada sotsiaaltoetustest, miks mitte lihtsalt pikali visata, miks mitte lihtsalt olla. See pärand, see haigus, mille tema oli endaga kaasa toonud, see eluvõimetu asi, mille ta oli vist endas maha surunud, aga näe nüüd, nüüd on see Jonasel välja löönud ja varsti lööb see ka Martinil välja ning nendest saavad masendunud ja ülekaalulised inimesed, kes mängivad ööpäev läbi videomänge. Õnneks sellest enam juttu ei tulnud, aga umbes aasta hiljem kumbki poeg enam ei rääkinud. Päev päeva järel nad kas sidistasid linnu kombel või vahtisid tummalt kumbki oma taldrikut ja kui vanemad üritasid neid õhtusöögilaua taga vestlusesse kaasata, tuli neilt vastuseks vaid mingeid mühatusi. Ingrid ja Jan püüdsid omavahelist vestlust elus hoida, kuid vaikivate, mäluvate nägude juuresolekul oli see raske ja lisaks tundus, nagu nad oleks pärast kõiki neid aastaid vahelesegamisi kaotanud oskuse omavahel rääkida. Mingi aja pärast hakkasid pojad jälle häält tegema, kuid mitte kunagi enam nii nagu siis, kui nad olid väikesed. Ja see olekski olnud nii kummaline kui ka ebanormaalne, arvas
7