JUHAN VOOLAID
Inimhallitusjuust Kõige odavamad lotopiletid „Ükskord sa võidad niikuinii!“ maksid euro tükk; nendega ei saanud küll üle viie tuhande võita, kuid Bruno ei teadnud seda. Ta ostis Selveri väljapääsu juures olevast letist ühe ja kraapis, ent pilet oli tühi. „No jah,“ sosistas mees ja ohkas. „Peab veel töötama, eks järgmine kord annate ära.“ Bruno oli pikemat kasvu mees, habemesse kasvanud, vaene ja nukrameelne. Mehe längus kehahoiak ja sissevarisenud õlad jätsid mulje, et õhusammas rõhub teda rängemalt kui teisi, ta samm oli aeglane ja hingamine raske, liigutustest puudus kindlus. Kuigi pealtnäha viibis mees tavaliste inimeste seas, hõljus tema vaim süsteemist väljakukkunutele omaselt paigas, kus aeg venis vaiksemalt kui mujal, ja raha, kui seda üldse leidus, seisis paigal. Ebaühtlane hall karv näol kaitses teda ümbritseva maailma eest nagu keevitaja mask, odavad kulunud riided kõnelesid ebaõnnest ja piiratud valikutest. Leti juurest ära pöördudes märkas Bruno enda kõrval INIMHALLITUSJUUST
9