Issuu

Sisukord

Eessõna 7

Koera-pöörirohi 121 Valge iminõges 126

Harilik maarjalepp 15

Harilik leeskputk 130

Karulauk 20

Kollane mesikas 135

Aedtill 26

Harilik naistenõges 140

Lõhnav maarjahein 31

Haisev jooksjarohi 144

Villtakjas 36

Unimagun 149

Harilik puju 42

Harilik ussilakk 156

Harilik hiirekõrv 48

Harilik näär 160

Harilik maasapp 53

Harilik sinilatv 164

Harilik maikelluke (piibeleht) 58

Kirburohi 168

Harilik näsiniin 63

Harilik käbihein 174

Verev sõrmkübar 67

Harilik toomingas 178

Ümaralehine huulhein 72

Kibe tulikas 183

Maarja-sõnajalg 77

Paju 187

Harakalatv 83

Harilik maavits 193

Harilik silmarohi 87

Harilik kuldvits 198

Angerpist 92

Harilik lodjapuu 203

Harilik apteegitill 96

Aaskannike 208

Mets-kurereha 102 Ojamõõl 106

Peamised kirjandusallikad 213

Harilik maajalg 111

Eestikeelsete taimenimetuste register 219

Lagritsa-magusjuur 116

Ladinakeelsete taimenimetuste register 220

Harilik maarjalepp Agrimonia eupatoria L.

• PÕLDPIHELGAS • VERIJUUR • KRASSID • MAARJALEPP

Maarjalepp on mitmeaastane rohttaim roosõieliste sugukonnast. Ta kasvab kuni meetri kõrguseks. Lehed asuvad varrel vaheldumisi ja meenutavad pihlakalehti, hambulise servaga lehekesed asuvad leherootsul vastakuti. Kogu taim on kaetud karedate karvakestega, Eestis kaitse all oleval sama perekonna liigil karvasel maarjalepal (A. pilosa Ledeb.) viltjamalt. Lisaks on karvasel maarjalepal lehekesed alumises osas terveservalised. Kollased viietised õied asuvad varre tipuosas pikas õisikus ja puhkevad altpoolt alates juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni. Kuni poole sentimeetri suurune vili on ülaosas kaetud haakuvate karvakestega. Maarjalepa riiete külge haakuvat vilja nimetas vanarahvas „papitäiks”, sellest ka tema rahvakeelne nimi „papirohi”. Maarjaleppa kasvab kõikjal Eestis, peamiselt kruusasel pinnal teede ääres, metsaservades, niitudel. Maarjalepa keeduvett joodeti lehmadele, et parandada piima maitset. Piimaga kokkupuutuvaid puunõusid hautati hea lõhna saamiseks maarjalepa keeduvees. Temaga värvides saadi kuldkollast lõnga, aga selleks ei tohtinud kasutada täiesti puhkenud õisi. Maarjalepaga pargiti ka nahka. Saksamaal on teda kutsutud koguni „kõikide rohtude kuningaks”. Maarjalepa taim padja alla panduna andvat nii pika une, et see kestab, kuni ta padja alt taas ära võetakse. Keskajal usuti, et tema viinaleotisega saab ravida madude salvamisi ja isegi marukoera hammustusi. Türi mail on kasutatud taime välispidiselt: lahtilöönud paiseid pesti mitu korda päevas keedisega, võttes ühe osa maarjaleppa ja teise osa soo-osja. Mõnikord tehti maarjalepa keedisest ka meega plaastrit. Räpina kandis kasutati teda koos teiste taimedega kõhuvenituse korral, samuti on temaga nii meil kui mujal maailmas ravitud maksahaigusi.

Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab vaid mõned üksikud viited maarjalepaga ravimise kohta.

WWTartus on 125 aastat tagasi maarjaleppa kasutatud maksahaiguste ja mädapaisete vastu: „Maarjakadakad (Agrimonia eupatoria). Maksahaiguste ja mädapaisete vastu. Kõiki neid [eespool] nimetatud rohtusid liutatakse viina sees ja pruugitakse siis haiguste vastu.” H I 6, 12 (35) < Tartu - Hans Jako (1894)

roogiks on maarjalepaürt (Agrimoniae herba, herba Eupatoriae), mida kogutakse õitsemise ajal juulist augustini pikkade tipmiste

õiekobaratena või ka koos ülemiste lehtedega. Kuivatatakse õhukese kihina temperatuuril mitte üle 35–40 °C. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas kuni 2 aastat. Tarvitatakse peenestamata droogina, aga ka peenestatult ja pulbristatult.

Tööstuslikuks otstarbeks ette nähtud maarjalepaürt kujutab endast Euroopa farmakopöa nõuete kohaselt hariliku maarjalepa kuivatatud õitsevaid ladvaosi, mis peavad sisaldama tanniine vähemalt 2% arvutatuna pürogalloolile. Teised kvaliteedinõuded: kaalukadu kuivatamisel kuni 10%, droogi hõõgutamisel tohib sellest järele jääda üldtuhka kuni 10%. Maarjalepaürt sisaldab tanniine (3–1%, peamiselt protsüanidiinid, vähem ellagotanniinid, agrimoniin), flavonoide (1–2%, luteoliini, kvertsetiini, kempferooli ja apigeniini glükosiidid (hüperosiid, rutiin, kvertsitriin), katehhiinid, antotsüaanid), eeterlikku õli (lõhn tärpentinisarnane, tsedrool, α-pineen,

linalool, α-terpineool), triterpenoide (uroolhape, tormentilla- ja euskaphappe 28-glükosüülestrid), fenoolhappeid, kumariine. Protsüanidiinid esinevad peamiselt leukoantotsüaniinidena, mille happelisel hüdrolüüsil vabanevad protsüanidiini trimeer ja protsüanidiin B3. Euroopa Ravimiamet peab teaduslikult põhjendatuks maarjalepaürdi kasutamist traditsioonilise ravivahendina peenestatud droogi, tinktuuri (45% etanool, droogi ja saadava tinktuuri suhe 1 : 5) ja vedelekstraktina (25% etnool,

1 : 1) seespidi ja välispidi kasutamiseks. Peenestatud droogist valmistatud teed ja alkoholtõmmiseid soovitatakse tarvitada kerge kõhulahtisuse sümptomaatiliseks raviks, aga ka suu ja kurgu loputamiseks kerge põletiku tunnuste korral ning kergemate nahapõletike ja väiksemate pindmiste haavade paranemise soodustamiseks. Kõhulahtisuse korral kasutatav tee valmistatakse 1,5–4 g droogist, leotades seda 250 ml-s keevas vees, ja seda juuakse 2–3 korda päevas; tinktuuri võetakse 1–4 ml veega lahjendatult 3 korda päevas ja vedelekstrakti 1–3 ml 3 korda päevas. Kuristamiseks mõeldud tee valmistatakse 1,5 g droogist, mida leotatakse 150 g keevas vees, või keetes 3–4,5 g droogi 250 ml-s vees, kuristatakse 2–4 korda päevas. Samaks otstarbeks, sagedusega 3 korda päevas, sobivad ka juba mainitud kogused tinktuuri ja vedelekstrakti. Nahakompressideks valmistatakse keedis 3–10 g droogist 250 ml veega, mida võib kasutada ka vannilisandina 2 korda päevas, olles vannis 30 minutit. Kõhulahtisust vähendava ja kergelt põletikuvastase vahendina on maarjalepp tunnustamist leidnud mitmete Lääne-Euroopa riikide akadeemilistes käsi raamatutes. Põletikuvastane (Lamaison et al., 1990) ja mikroobivastane (Petkov, 1986) toime on mõningat teaduslikku tõestamist leidnud. Katsed rottidega on näidanud, et maarjalepa ürdist valmistatud leotise ja keedise uriinieritust suurendav toime on nõrk ja uurea hulk uriinis ei vähene, kuid need aitavad vähendada elektrolüütide, eriti kaaliumi kadu organismist (Giachetti et al., 1989). Vere hüübimist soodustav toime võib tuleneda tanniinidest ja seda on aegade jooksul püütud ära kasutada mitmesuguste verejooksude peatamise kiirendamiseks, eriti Aasia maades. Üldiselt on hariliku maarjalepa kasutamise traditsioonid eri rahvaste juures üsna erinevad ja kohati isegi laialivalguvad, teaduslikult on suhteliselt rohkem uuritud karvast maarjaleppa, mis võiks olla hariliku maarjalepa asendaja. Maarjaleppade koostist ja toimeid on suhteliselt vähe uuritud, kusjuures need uuringud on läbi viidud aastakümnete eest ning hilisem teaduslik huvi selle taimeperekonna vastu on raugenud. Inimuuringuid on teada vaid üks (Patrascu et al., 1984): 20 patsiendil, kellel oli spetsiifiline pärilik haigus porfüüria, avaldas droogi vesitõmmis mõningat positiivset toimet.

Hariliku maarjalepa värsked õied leiavad kasutamist esoteerilise taimravi valdkonda kuuluvas Bachi õieteraapias1 eriliselt valmistatud tilkadena, mille tarvitamine suurte lahjendustena usutakse toovat sisemist rahu ja õpetavat väljendama oma tegelikke soove. Teaduslik alus niisugusel kasutusviisil puudub. Samuti puudub piisav alus rahvameditsiinile omastel väidetel, nagu toimiks maarjalepp üldtugevdavalt, turgutaks immuunsüsteemi ning raviks kasvajaid. Tõsi, karvase maarjalepa toimeaine agrimoniini kasvajavastast mõju on näidatud mitmetes katsetes hiirtega (Miyamoto et al., 1985; 1987; 1988; 1992), kuid toime inimesele pole selge ja uuemad uuringud puuduvad. Ka on tõestatud (Hsu ja Cheng, 1992), et karvase maarjalepa vesitõmmis vähendab märkimisväärselt glükoosisisaldust suhkruhaigete rottide veres. Vastunäidustatud ülitundlikkuse korral. Kuna mõju kohta raseduse ja imetamise ajal andmed puuduvad, tasuks sellel ajal maarjaleppa ettevaatuse mõttes pigem vältida. Kõrvaltoimena võib suurtes annustes (üle 6 g päevas) põhjustada kõhukinnisust. Võib avaldada koostoimet vere hüübimist vähendavate ravimitega, soovitatav on maarjalepast hoiduda vererõhku langetavate ravimite tarvitajatel. Kui kõhukinnisus ei leevene 3 päeva vältel või naha- või limaskestapõletik nädala jooksul, võiks nõu pidada arstiga. RETSEPT

1–2 tl peenestatud droogi valada üle 1 kl veega ja keeta nõrgal tulel 5–10 minutit, kurnata kuumalt ja jätta jahtuma. Juuakse 1 kl 3 korda päevas kõhtu kinnistava ja harvem uriinieritust soodustava vahendina. Tõmmist võib kasutada ka kurgu kuristamiseks ning kompressideks kergemate nahapõletike korral.

Bachi õieteraapia kohta saab pikemalt lugeda raamatust: Raal, A. (2007). Teekond taimede taha. Elmatar, Tartu.

Karulauk Allium ursinum L.

• KARUSIBUL • LAILAUK • METSSIBUL • KAHRULAUGUD

Karulauk on mitmeaastane sibulaga rohttaim liilialiste sugukonnast. Karulaugu kaks või harva ka kolm 15–30 cm pikkust lehte rulluvad lahti varakevadel, kui puud, mille all nad kasvavad, ei ole veel lehes. Alguses on lehed peenikeses rullis, mõne nädalaga keeravad end lahti 3–5 cm laiused lehelabad, mis on veidi läbipaistvad, helerohelised, soonelised ja laisüstjad. Kikkis lehed katavad tihedalt kogu metsaaluse. Mai lõpus – juuni alguses areneb kolmekandilise lehtedekõrguse varre otsas sarikakujuline rohkete väikeste lõhnavate õitega õisik, lehed vajuvad sel ajal longu ja koltuvad. Õied on valged, kuuetised, tähekujulised, viljaks on kupar, milles valmivad juulis väikesed mustad seemned. Seejärel maapealne osa kuivab. Sibul on väike, valge ja piklik, pikkade juurtega. Kogu taimel on tugev küüslaugulõhn. Kasvab ta Lääne- ja Põhja-Eesti ning saarte salumetsades ning on inimeste kaasabil levinud vanadest parkidest sobilikele kasvukohtadele. Sobivas kasvu kohas vallutab ta kogu metsaaluse ja teda kasvatatakse ka aedades kultuurtaimena. Levinud kogu Euroopas. Karulauk oli nõukogude ajal meil looduskaitse all ja tema korjamine oli keelatud, praegu on ta III kaitsekategooria kaitsealune liik, mis tähendab, et tema korjamine loodusest müügiks ja hulgal, mis hävitaks loodusliku populatsiooni, on keelatud. Kuid paikades, kus teda tõesti palju kasvab, näiteks Kunda lähedal, Puhtus ja Kübassaarel ei ole võimalik teda ära korjata ja oma aeda tuues ka väljakaevamisega hävitada. Teda on seal lihtsalt nii palju. Ohuks võiks talle osutuda ehk see, kui keegi otsustab karulaukude kohal kasvava metsa maha raiuda, sest ainult hilislehtivate puudega paik on karulaugu kasvukoht.

Arvatakse, et karulauku on võimalik mürgise maikellukese või sügislillega segi ajada. Kuid korjates on värskel karulaugul nii iseloomulik lõhn, et segiajamine on võimatu. Pealegi on maikellukesel palju tumedamad ja sitkemad lehed. Maikellukest võib olla turul müüdavates karulaugu kimpudes, kuhu on ta korjanud vanamemm või taat, kelle nägemine ja haistmine pole enam kuigi hea. Sinna kimpu võiksid sattuda ka sarnase lehega sügislilled, aga metsas neid pole. Karulaugu ladinakeelne nimi Allium tähendab ‘haisev’, ursus aga tähendabki otseselt ‘karu’, sest ajal, kui teisi taimi metsa all veel ei kasva, on tema lehed tänuväärne toit nii karudele kui ka metssigadele. Karulauku on kasutatud organismi kevadise puhastuse tegemiseks, aga ka parasiitide väljaajamiseks, samuti kosutuseks varakevadel, kui teisi rohelisi taimi on veel vähe. Tänapäeval on karulaugust valmistatud toitude valik ääretult lai, teda nimetatakse „gastronoomia superstaariks”. Ta on meil kaubandusvõrgus müügil maitsevõi koostises olevana. Teda külmutatakse, marineeritakse, kasutatakse küpsetistes, temast valmistatakse maitseõli ja teda süüakse värskelt salatites. Ta on maitseainesegude koostises. Kasutatakse eelkõige karulaugu noori lehti, aga ka idusid. Meie vanarahvas on karulauguga reguleerinud vererõhku ja leevendanud südamevaevusi. Ta on kasutusel olnud kevadise vitamiinipommina ja usutakse, et ta annab kiiresti karujõu. Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et karulauguga on ravitud vaid 3 haigust või vaevust, ja need on kõik uuemad teated.

WWEsimesed kirjed on 25 aasta tagused ja siis on ta Virumaal olnud vererõhu alandaja: „Karulauku tambitakse. Siin Lontovas kasvab neid palju suurte puude all. Me võtame juured ja varred enne õitsemist. Ja tampida noaga katki ja siis pudrunuiaga. Ja sinna peale veel pool liitrit viina ja 2–3 nädalat seisab ja siis vahest liigutada seda pudelit. Iga päev küljelt küljele liigutada. Siis pärast ära kurnata ja paksu seest kurnata. Siis kõige parem on südamehaiguste vastu.

WWKui vererõhk on kõrge või madal, sellele on kõige parem. Võetakse 15–20 tilka kolm korda päevas sisse. Karud kui talveunest ärkavad, siis esimesena söövad seda, et puhastada ennast.” RKM II 463, 223 (13) < Viru-Nigula khk. - Mall Hiiemäe < Albert Reimann, s. 1911 (1994)

WWViljandis on kümmekond aastat tagasi mainitud tema sugutungi tõstvat võimet: „Karulauk - meeste sugutungi tõstmiseks. Süüakse salatina. (Teave kuuldud 40 a naiselt Viljandi linnas.)” EFA I 101, 180 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Kaleph Jõulu, s. 1927, vastas küsitluskavale „Lilled minu elus” (2006)

roogina kasutatakse karulaugu värskeid või kuivatatud lehti (Alli ursini folium), mida kogutakse alates märtsist kuni aprillini-maini enne

seemnete küpsemist ja lehtede kuivamist suve keskpaiku. Kasutatakse ka kogu maapealset osa (herba Allii ursini). Soovitatav on vajalik varu koguda enne taime õitsemist. Kuivatatakse õhukese kihina temperatuuril kuni 35–40 °C. Tuleb aga arvestada, et kuivatamisel toimeainete hulk tunduvalt väheneb, mistõttu võiks eelistada droogi säilitamist sügavkülmikus temperatuuril vähemalt -18 °C. Säilitatakse õhukindlalt kuivas ja pimedas kuni 2 aastat või sügavkülmutatult kuni 3 aastat.

Karulauk on populaarne toidu- ja maitsetaim, mis maailma olulisimatesse farmakopöadesse ei kuulu. Nii pole selle toime Euroopa Ravimiameti hinnangut veel pälvinud. Aga tegemist on armastatud ravimtaimega, mille koostis ja toimed sarnanevad küüslaugu ja hariliku sibula omadega. Samas on karulauk nimetatuist maitselt mahedam ega ärrita nii tugevalt seedetrakti limaskesti. Karulaugulehed sisaldavad nagu küüslauk ja sibul tsüsteiinsulfoksiide (alliin, isoalliin, metiin), eeterlikku õli (di-, tri- ja tetrasulfaadid), flavonoide (kempferooli glükosiidid), steroidseid glükosiide (diosgeniini, β-sitosterooli ühendid), vitamiine (alla 0,15% C-vitamiini), prostaglandiine. Taimerakkude purustamisel eralduv alliin laguneb ensüümide mõjul allitsiiniks, allüülpropüüldisulfiidiks, diallüüldi- ja diallüültrisulfiidiks. Uuringud 23

(Schmitt et al., 2002; 2005) näitavad, et kõige rohkem on karulaugu lehtedes ja sibulates toimeaineid märtsis ja aprillis, juunis nende sisaldus umbes poole võrra väheneb, kuid samas suureneb õitsemise ajal alliinisisaldus, seda metiini hulga vähenemise tõttu. Tekkiva allitsiini hulk on sibulates umbes 4 korda suurem kui lehtedes, teiste ainete sisalduse erinevus on 2–3 korda, ja samuti maa-aluse osa kasuks (Sendl ja Wagner, 1991).

Metiin

Alliini lagunemisel tekkivatel ainetel on tugev antibiootiline toime, karulauk toimib peale bakterite veel mõningate seente, viiruste ja parasiitide vastu. Rahvameditsiinis tuntud gripivastast mõju võib seletada otsese gripiviirusevastase toimega, kuid tuleb silmas pidada, et see avaldub vaid teatud gripiviiruste korral. Ka karulaugu väidetav immuunsüsteemi tugevdav toime ei ole teadusuuringutes kinnitust leidnud. Samuti on hea teada, et küüslauguga võrreldes tagasihoidlikum keemiline koostis tingib karulaugu ebakindlama toime. Nagu küüslaugu puhul, võib eeldada, et ka karulaugul on kolesteroolisisaldust vähendav toime, ja nii võib seda toidu- ja ravimtaime pidada võimalikuks südame-veresoonkonnahaigusi (eriti ateroskleroosi) ennetavaks vahendiks. Kindlam on see, et karulaukki soodustab seedetegevust ja vähendab soolestikus käärimis- ja roiskumisprotsesse. Välispidi tarvitatuna parandab värske droogi pealepanek haavu ja eeldatavasti mõnd nahahaigust. Seda kõike kinnitavad karulaugu üsna rohked uuringud, kus aga napib inimestel tehtud kliinilisi katseid (Sobolevska et al., 2015). Tarvitatakse toortoidu, vesi- ja alkoholtõmmiste ning tööstuslike preparaatidena, samuti leiab nagu mõned teised laugulised tarvitamist homöopaatias. Vesitõmmistele tuleks eelistada alkoholtõmmist (40% etanool). Taimeõliga tõmbama jättes saab valmistada karulauguõli, mida sünnib peale rahvapärase ravimina kasutamise pruukida ka toidu praadimisel.

Limaskesta ärritava toime tõttu on karulauk vastunäidustatud mao ülihappesuse, haavandtõve, ägeda mao- ja soolepõletiku, neeru- ja maksahaiguste ning tundliku maolimaskesta korral. Raseduse ja imetamise ajal võib teda tarvitada väheses, toiduga saadavas koguses. Ravimitega koostoimete kohta andmed puuduvad, kuid koos vere hüübimist vähendavate preparaatidega peaks seda ettevaatlikult tarvitama. Tulenevalt toimeainete väiksemast hulgast on karulaugu kasutamisega seotud ohud väiksemad kui küüslaugu ja hariliku sibula puhul. Värskeid lehti või teisi taimeosi võib tarvitada kuni 10 g päevas, ärritava toime tõttu tuleks neid manustada pärast sööki. RETSEPT

Peotäis värskeid lehti hakkida ja purustada, valada üle 0,5 liitri viinaga ja jätta 2–3 nädalaks hästi suletult pimedasse kappi seisma. Aeg-ajalt küljelt küljele liigutada, kurnata. Võetakse 1 tl 3 korda päevas kangelt või veega mitu korda lahjendatult seedetegevuse soodustamiseks ja enesetunde parandamiseks.

Aedtill Anethum graveolens L.