Doomonomõrv näidisleheküljed

JONAS MOSTRÖM

DOOMINOMÕRV Nathalie Svenssoni ja Johan Axbergi sari

Originaali tiitel: Jonas Moström Dominodöden Tõlkinud Liisa Koppelmaa Toimetanud Helen Kõrgessaar Kujundanud Jan Garshnek

© Jonas Moström, 2015 by Agreement with Grand Agency. © Tõlge eesti keelde Liisa Koppelmaa ja Kirjastus Kunst, 2018 ISBN 978-9949-573-32-5 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

INIMESED

NATHALIE SVENSSON, 45. Uppsala haigla psühhiaatria­ osakonna vanemarst. Riigi juhtiv ekspert psühhopaatide alal, riigi kriminaalpolitsei alla kuuluva kurjategijate profileerimise grupi värske liige. Grupp reisib mööda riiki ja aitab kohalikku politseid raskete vägivallakuritegude lahendamisel. Nathalie on äsja lahutanud advokaat Håkan Svenssonist. Neil on 8- ja 6-aastased lapsed Gabriel ja Tea. SONJA NILSON, 67. Nathalie ema, kes armastab rüübata veini ja martiinit. Tegeleb fotokunsti ja Lions-klubi erinevate heategevusprojektidega. VICTOR NILSON. Nathalie isa. Hukkub sarja esimeses raamatus „Taevastes kõrgustes”. ESTELLE EKMAN, 43. Nathalie noorem õde. Kolis üheksa aastat tagasi ootamatult Sundsvalli. Kirurgia­ kliiniku õde. Abielus traavihobuste omaniku Robert Ekmaniga. LOUISE AF CRONEBORG. Nathalie parim sõbranna, kellega ta tutvus Uppsalas arstiõpingute ajal. Louise juhib Stockholmis Strandvägenil asuvat plastilise kirurgia kabinetti. Oli abielus kriminaalkomissar Frank Hammariga, kes pärast lahutust Nathalie vastu huvi tunneb. INGEMAR GRANSTAM, 61. Profileerimisgrupi juht. Norrlandi päritolu pikaldane vanamees, keda kehaehituse, võimsate vuntside ja vankumatu õiglustunnetuse tõttu Morsaks kutsutakse.

DOOMINOMÕRV  5

TIM WALTER, 22. Profileerimisgrupi kõige noorem liige. Tehnika- ja arvutigeenius, kellel on lihtsam jätta meelde tabeleid ja ülekuulamisprotokolle, kui vestlust arendada ja inimestele silma vaadata. ANGELICA HÜBINETTE, 55. Grupi range ja asjatundlik kohtuarst, kes võtab rohkem hinge kostüümidraamasid ja romantilisi komöödiad kui lahkamisprotseduure.

SUNDSVALLI ELANIKUD KRIMINAALKOMISSAR JOHAN AXBERG, 40, uurimisgrupi juht. Telereporter Carolina Lind, 37, Johani elukaaslane. Kasvatavad koos poeg Alfredi, 1,5. VANEMARST ERIK JENSEN, 40. Johani ainus lähedane sõber. Sara Jensen, äsja Erikust lahutanud koduperenaine, kellest sai menukirjanik. José Rodriguez, kirjandusagent, kellega Saral suhe tekkis. Erikul ja Saral on 8ja 10-aastased tütred Sanna ja Erika. ROSINE AXBERG, 88. Johani Frösöni saarelt pärit vanaema, kelle juures ta kasvas alates 12. eluaastast pärast vanemate hukkumist autoõnnetuses.

6  JONAS MOSTRÖM

PROLOOG

KUI MEES OLEKS teadnud, et see on viimane omlett, mille ta oma elu jooksul valmistab, oleks ta sellega ehk rohkem vaeva näinud, kuid ta oli pärast rasket päevatööd väsinud ja näljane ning siis ei olnud toidu välimusel tähtsust. Peale selle ei hoolinud naine esteetilistest üksikasjadest, eriti praegu, kui ta oli haige. Üheksa päeva ja ööd oli ta köhinud. Mees oli uskunud, et asi oli raugematus külmetuses, mis oli kopsudesse löönud, naine aga väitis, et süüdi on ebaharilikult suur hulk kasetolmu, mis tema astma hullemaks teeb. Nagu ikka, oli õigus olnud naisel: eile oli ta saanud kortisoonitablettide retsepti ja tundis end juba paremini. Loodetavasti on ta peagi jälle terve ja tragi. Kuigi mees töötas kogu päeva, oli raske kõigega hakkama saada. Nagu kevaditi ikka, oli neil liiga palju tegemist. Seinal rippuv Ikea kell näitas juba veerand seitse. Ta ootas, et teevesi kastrulis keema läheks, ning vaatas väljas sabisevat vihmasadu. Piiskade ettearvamatu teekond aknaruudul muutis ta rahutuks. Kas nende vahel on kõik korras? Viimastel nädalatel oli naine olnud tusane ja tõre. Kas ta ei armastanud teda enam? Kas mees oli midagi valesti teinud või öelnud? Kuidas ta ka ei mõelnud, ei tulnud talle midagi pähe, kuid ta teadis, et tihti ajavad naise kurjaks just need asjad, mida ta ei tee ja mida ta ei ütle. Veepinnal lõhkes esimene mull. Ta täitis naise lemmiktassi veega ning pani sinna kummeliteekotikese ja kaks suhkrutükki.

DOOMINOMÕRV  7

Ta tundis end köögis kohmakalt, kuid seda ei tunnista ta naisele kunagi. Naisele oli oluline sugudevaheline võrdsus, vähemalt teoorias. Hoolikalt paigutas ta tassi ja taldriku kandikule ning seadis sammud ülakorrusele. Kui ta jala esimesele nagisevale trepiastmele tõstis, tabas teda jälle meeleärevus. Kas üleval ei olnud kahtlaselt vaikne? Vaevalt et naine oleks jõudnud uinuda selle kümne minuti jooksul, mis oli möödunud hetkest, kui ta meest kojujõudmise puhul emmanud oli. Ta hüüdis naise nime. Vastust ei tulnud, kuulda oli vaid mehe villaste sokkide sahinat vastu männipuitu ja vihmapiiskade krabinat vastu aknaruutu, mille ta oli paigaldanud kaldkatusele, kui lumi viimaks sulanud oli. Küllap on naine siiski magama jäänud, kinnitas ta endale ja jätkas ülespoole sammumist. Ülakorrusele jõudes tagus süda üha raevukamalt. Ta hõikas veel kord naise nime. Vastust ei tulnud. Ta tõmbas näo krimpsu, kui tee tassist välja loksus ja pöialt põletas. Kummalisel kombel oli ta tassi liiga palju vett kallanud – veel üks märk tema kõrgest stressitasemest. Toa uks seisis paokil. Külm õhk vihises üle põranda, nagu oleks aken avatud olnud. Võib-olla oli naine tahtnud tuba õhutada, kuigi ta ei avanud kunagi vihma ajal aknaid. Ta tõukas ukse jalaga lahti, ettevaatlikult, juhuks kui naine siiski magama peaks. Vaatepilt lõi jalad alt.

8  JONAS MOSTRÖM

1

SUNDSVALL, LAUPÄEV, 3. MAI

„SEE ON SIIS järgnevatel päevadel meie töökoht,” ütles Ingemar Granstam, kes juhtis riigi kriminaalpolitsei alla kuuluvat kurjategijate profileerimise gruppi. „Jah,” vastas kahekümne kahe aastane andekas kriminaaltehnik Tim Walter tagaistmelt. „Linnas on 50 780 elanikku ja kogu valla peale kokku pea 100 000.” Tim keeras nokkmütsi viltu ja lõpetas ninakalt muiates: „Ja üks kurjategija, kelle me oleme peagi ära profileerinud ja kinni nabinud.” „Ära ole nii kindel,” sõnas Granstam ja sõitis mööda metsaveoautost. „See siin on üks kõige kummalisematest juhtumitest, millega ma tegelenud olen.” „Ometi on see sinu kolmekümne seitsmes juhtum profileerimisgrupis?” „Jah,” kinnitas Granstam oma norrlandi kõnepruugis. „Kuueteistkümnes väljaspool Stockholmi, esimene Sundsvallis. Mõnikord tunnen end nagu Nils Holgersson, selle erinevusega, et meie rändame surma jalajälgedes.” „Ning nüüd on Norrlandi Chigaco kord,” naeratas Walter. „Kas peab paika, et sa pole vaid ühest juhtumist jagu saanud?” „Jah,” vastas Granstam ning tema pilku sigines midagi sünget. „Sarimõrvar, keda tunti nimega Kameeleon.” „See, kes varasemaid mõrvu matkis?” uuris Nathalie Svensson.

DOOMINOMÕRV  9

Granstam noogutas. „Kuid ta pole juba seitse aastat tegutsenud. Loodetavasti ei kuule me temast enam kunagi midagi.” Mõnda aega valitses mustas BMW-s vaikus. Nathalie silmitses suitsu, mis tõusis mereäärsetest vabrikutest ja kattis linna nagu kahe mäe vahele asetatud potikaas. See oli tema teine juhtum profileerimisgrupis. Riigi parima psühhopaatide asjatundjana oli ta jõulude paiku aidanud Malmös kinni nabida ühe sarivägistaja. Ta oli rõõmustanud, kui Ingemar Granstam oli uurinud, kas ta soovib grupis jätkata – oleks vaid asjaolud paremad. Reedel oli ta pealt näinud oma isa hukkumist. Pildid ja helid keerlesid tema peas ööpäev läbi, keha- ja hingehaavad kriipisid nagu purunenud akna killud. Vaatamata valule oli juhtunu täiesti käsitamatu. Ema Sonja oli reisinud surnuteriiki, kuid saanud võitu eluohtlikust mürgistusest. Nüüd ümbritsesid teda sõbrannad ja Nathalie oli kerge südamega linnast ära sõitnud – kuigi vaid üheks ööpäevaks. Homme õhtul kell seitse peab ta lapsed Håkani juurest peale võtma. Vaatamata juhtunule peab ta selleks ajaks tagasi Uppsalas olema. Kui ta kokkulepet murrab, ei kõhkle mees seda hooldusvaidluses tema vastu kasutamast. Ning ennekõike soovib Nathalie rääkida lastele vanaisa surmast, enne kui Håkan lobisema kukub. Õnneks seisis meedias vaid, et tuntud võrdõiguslikkuse eest võitleja ning ärimees Victor Nilsson oli lahkunud kukkumise tagajärjel. Nathalie avas Itaalia patentnahast valmistatud käekoti, urgitses välja taskupeegli ja korrastas kulme. Peale profileerimistöö oli Granstam palunud tal kaasa tulla ka põhjusel, et Sundsvalli politsei oli kinni võtnud raskes vaimses seisundis psühhopaadi, kelle Nathalie üle peaks kuulama. Loomulikult oli ta meelitatud, kuid arvestades lapsi ja juhtunut, ei tulnud tema otsus kergelt.

10  JONAS MOSTRÖM

Lõpliku otsuse oli ta teinud hommikul, kui oli helistanud noorem õde Estelle ja palunud tal kohale sõita. Ta ei olnud Estelle’i näinud peaaegu kolm aastat ja vestlus oli teinud ta ühtaegu nii rõõmsaks, uudishimulikuks kui ka murelikuks. Ta teadis, et õde on juhtumiga seotud – nii tunnistaja kui ka ühe kadunud arsti võimaliku armukesena. Granstam oli pehmendanud kohaliku politsei kahtlustusi Estelle’i vastu, kuid Nathalie teadis, et mees ütles seda üksnes tema rahustamiseks. Estelle polnud soovinud telefonis täpsustada, miks ta Nathalied sinna ootas, oli vaid öelnud, et ei usalda politseid, et kõik on ummikusse jooksnud ja et ta vajab tuge. Õe hääl oli olnud ebaharilikult pinev ja moonutatud. Nathalie tahtis väga teada, miks oli Estelle üheksa aastat tagasi nii ootamatult ära sõitnud. Õde oli selgitanud, et soovis elada omaenda elu, proovida midagi uut. Nathalie oli alati tundnud, et see ei ole kogu tõde, kuid pärast esimese aasta pidevaid küsimusi ja vastuseid oli ta selgitusega leppinud. Viimaste päevade sündmused olid aga kiirele kolimisele uut valgust heitnud. Ei pidanud olema psühhiaater mõistmaks, et Estelle oli teadnud nende isa mõistusevastasest topeltelust. Küsimus oli vaid selles, kui palju ta teadis. Ja kõige vastikum küsimus: kas ka Estelle ise oli ohus olnud? Ingemar Granstam keerutas vuntse ja peatus kesklinna servas punase tule taga. Kell oli kolmveerand kaks ning maju ja tänavaid looritas hall valgus. Udu oli mässinud endasse linna tornitipud ja meri läikis nagu alumiiniumplaat. „Kell kaks kohtume komissar Johan Axbergiga, et asjas selgust saada,” ütles Granstam ja andis gaasi, kui foorituli kollaseks muutus. „Sõidame otse politseimajja, hotelli võime end hiljem sisse registreerida.” „Kus me peatume?” uuris Tim Walter. „Hotellis Knaust,” vastas Granstam.

DOOMINOMÕRV  11

„Puidutöösturite vanas kohtumispaigas.” Tim irvitas ja sättis nokkmütsi. „Kas teate, et üks neist ratsutas hobusel fuajee marmortrepist üles?” „Jah, olen kuulnud,” vastas Granstam, kuid tema mõtted tundusid mujal olevat. Nathalie teadis, et mees, nagu ka tema ise, oli sõidu ajal seedinud seda nappi informatsiooni, mida nad juhtumi kohta olid saanud. Üks grupi põhimõtetest oli tormakaid spekulatsioone vältida. Korralikuks profileerimiseks oli hädavajalik näha kuriteopaika ning proovida mõista, kuidas mõrvar oli mõelnud, tundnud ja käitunud. Ennatlikud arutelud vaid tõkestavad ja eksitavad, selle koha pealt oli Granstam vankumatu. „Hotelli hommikusöök on kindlasti mõnus,” sõnas Tim ja näppis oma tahvelarvutit. „Tundub olevat uhke hotell.” Nathalie meenutas Estelle’i ettepanekut, et õde võib peatuda tema, Roberti ja laste juures, kuid vaistlikult oli Nathalie pakkumisest keeldunud. Osalt seetõttu, et Granstamile see vaevalt meeldinud oleks, osalt aga põhjusel, et oli viimastel päevadel mõistnud, et ei saa kedagi usaldada – isegi mitte neid inimesi, keda arvas end kõige paremini tundvat. Nad sõitsid kesklinna sisse. Uhked vanaaegsed hooned vaheldusid harilike linnamajadega, kuid kõik hooned olid ehitatud kivist. „Kas teadsite, et üheksakümmend protsenti elanikest jäi pärast 1888. aasta põlengut koduta?” uuris Tim Walter ja pani tahvelarvuti käest. „Üleüldse suurim tulekahju siin riigis. Tänavanurkadel paiknevad draakonikujud valvavad linna ja kaitsevad uute põlengute eest.” Nathalie vahetas Granstamiga pilke ja lausus: „Aitäh loengu eest, Tim. Oleks mul sinu mälu, poleks ma pidanud arstiõpingutel nii hirmsasti vaeva nägema.”

12  JONAS MOSTRÖM

Tim nõjatus seljatoele, tõstis käed kuklale ja nägi rahulolev välja. Granstam uuris GPS-i, vasakul kõrguvate kaskede ja vahtrate tagant ilmus nähtavale suur punastest tellistest kirik. „Nüüd oleme peagi kohal. Tim, sa tead muidugi, mis kirik see on?” „Gustav Adolfi kirik, tuntud kui G2,” vastas Tim, mõistmata, et tema teadmised tegid kolleegidele pigem nalja. Granstam keeras vasakule Olof Palme ringteele ja sealt edasi Storgatanile. Kortermajade ja lehtpuude vahel sinetas Selångersåni jõgi. Nathalied pani imestama, kuivõrd maha oli jäänud kevad võrreldes Uppsalaga, kuid ta mõistis, et tema hinnangut mõjutavad hall ilm ja vihm, mis äsja õhu õietolmust ja putukatest puhtaks oli löönud. Politseimaja oli pruun neljakordne telliskivihoone, mille aknad paiknesid tihedalt üksteise kõrval. Nathalie pistis jalad kõrge kontsaga kingadesse ja sättis paremat rinnahoidjapaela, mis oli ploomililla pluusi all paigast libisenud. Ta kontrollis, kas rahakott ja telefon on alles, sulges hoolikalt koti ja astus välja – viimasena, nagu ikka. „Põnev, et kohtume Johan Axbergiga,” ütles Tim Walter. „Jah,” kinnitas Granstam ja lukustas auto. „Johan Axberg on üks Rootsi parimatest uurijatest.” „See oli ju tema, kes suvel Storsjöyrani muusikafestivalil terrorirünnaku ära hoidis?” uuris Nathalie. „Peab paika,” vastas Granstam ja sirutas selga, valu­ grimass näol. „Kuid ta võib olla natuke isepäine, on olnud töölt kõrvaldatud ja sisejuurdluse all, kuna läks kaks aastat tagasi kallale oma tüdruksõbra eksmehele. Ta lasti vabaks, kuid ilmselt on asi ikkagi nii, nagu räägitakse ...”

DOOMINOMÕRV  13