1.
Ida-Rooma keisririigiks saamine, 330–491 330. aasta mais toimus Konstantinoopoli ametlik sissepühitsemine, millega tähistati Constantinuse lõplikku võitu Liciniuse üle. See linn ning keisri astumine ristiusku saidki tema kestvaimaks pärandiks. Constantinuse viimane valitsusaasta oli võrdlemisi sündmustevaene. Pärast vaevarikkaid katsumusi ainuvalitsejaks saamisel ei olnud tal plaaniski oma võimu üheleainsale troonipärijale üle anda. Selle asemel nägi ta vaimusilmas tõenäoliselt uut, veresugulusel põhinevat ja tetrarhiaga sarnanevat kaasvalitsemissüsteemi, kus riigi juhtimine oleks ära jagatud tema kolme poja, Constantinus II, Constans I ja Constantius II vahel, ning kus mõnevõrra madalamal positsioonil oleksid võimul ka ta poolvenna kaks poega, Dalmatius ja Hannibalianus. Samal ajal kui keiser ise aktiivsest sõjategevusest aegamööda tagasi tõmbus, saatis ta üksteise järel lahinguväljale kõik oma viis võimujärglast. Riigi Doonauga piirnevatel äärealadel õnnestus neil pealetungivate gootide vastu ka teatud edu saavutada. Idas tuli neil aga silmitsi seista pärslaste varjamatu provokatsiooniga: nemad olid asendanud Armeenia kristlasest kuninga Sassaniididele ustava valitsejaga. Silmapiiril terendas sõda Pärsiaga ning Constantinus asus selleks ettevalmistusi tegema, olles valmis sõjakäigust