Proloog Ma tänan oma Jumalat iga kord, kui ma teid meenutan.* pauluse kiri filiplastele 1:3
Olen alles laps, kõigest isa haavlipüssi pikkune. Ta palub, et tooksin selle õue, kus tema juba auto kapotil istub. Ta võtab mult püssi ja tõstab selle endale sülle. Kui ta kõrvale istun, tunnen, kuidas ta nahalt õhkub suvekuuma, nagu oleks ta lihtsalt üks plekk-katus palaval päeval. Ma ei hooli, et ta lõualt pudenevad tomatiseemned pärastlõunal aias võetud einest ja maanduvad mu käele. Pisikesed seemned kleepuvad mu naha külge ja eenduvad sellest nagu punktkiri paberist. „Mul on klaasist süda,” ütleb isa sigaretti keerama hakates. „Mul on klaasist süda ja kui peaksin sinust kunagi ilma jääma, Betty, läheb see nii hullult katki, et tervest igavikustki jääb puudu, et see kokku lappida.” Sirutan käe ta taskusse tubaka järele ja hõõrun selle kuivi lehti, tundes, nagu oleks igaüks neist elus loom, kes liigub kahe sõrmeotsa vahel. „Milline klaasist süda on, isa?” küsin, kuigi aiman, et vastus on võimsam, kui oskan ettegi kujutada. * Kogu tõlkes on kasutatud Eesti Piibliseltsi koduleheküljel olevat piibli 1997. aasta tõlget. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti. 11