1
Kuna inimkeha koosneb enam kui kuuekümnest protsendist veest, ei ole see loomupäraselt ujuv. Surnukeha püsib veepinnal ainult niikaua, kuni kopsudes on õhku, ja vajub seejärel vähehaaval põhja. Kui vesi on väga külm või sügav, jääb laip sinna, lagunedes selles sünges pimeduses aeglaselt aastaid. Ent kui vesi on piisavalt soe, et bakterid saaksid toituda ja paljuneda, jätkub lagunemisprotsess. Soolestikus kogunevad gaasid, mis muudavad surnukeha ujuvust, kuni see kerkib uuesti pinnale. Ja surnu tõuseb sõna otseses mõttes üles. Kõhuli, käedjalad allapoole rippumas, ulbib laip edasi veepinnal või vahetult selle all. Aja jooksul ja vastupidiselt oma kujunemisele lootevedeliku pimeduses emaüsas laguneb inimese keha viimaks koost. Kõigepealt eralduvad jäsemed – sõrmed, varbad, käe- ja jalalabad. Seejärel käsivarred ja jalad ning viimaks pea – kuni alles jääb vaid torso. Kui viimased lagunemisega tekkivad gaasid on väljunud, vajub torso vähehaaval uuesti ja seekord lõplikult põhja. Vesi võib siiski põhjustada veel ühe muutuse. Kui pehmed koed lagunevad, hakkab nahaaluse rasva kiht samuti lagunema, kattes kunagi elus olnud inimese keha paksu rasvase kihiga. Hallikat tooni adipotseeral ehk koolnuvahal, kui mainida selle värvikamat nimetust, on ka vähem sünge nimi.