1 Politseijaoskond, Örebro, esmaspäev, 26. november 2018 „MU ELU ON ohus!” lausus Eva Kulitz, istudes ülekuulamisruumis
kirjutuslaua taga Kristoffer Barki vastas. Punased laigud levisid Eva näolt edasi kaelale ja tema tähnilised silmad tundusid hallis päevavalguses tumedad. Üks kolleeg oli avalduse vastu võtnud ja Bark, kes pidi juhtumiga edasi tegelema, kuulas naise juttu tähelepanelikult. „Ma ei julge tööle minna. Ma ei jaksa enam!” Kristoffer Bark püüdis enda ees istuvast naisest mingit pilti saada. Naine oli hirmunud ja ärritatud. Kristoffer Barki hinnangul oli naine umbes temavanune, viiekümne ümber, seljas hea lõikega pintsak, valge pluus ja seelik, tagasihoidlikult meigitud ja parajalt ümar. Pruunid juuksed olid värvitud ja lokkis ning võltsteemantidega kaunistatud lugemisprillid juustel nagu diadeem. Kristoffer sai aru, et naine on sotsiaalkindlustusametis kogenud juhtumikorraldaja, kes on kindlasti ennegi vihaste inimestega kokku puutunud. Aga nüüd sai mõõt täis. Eva oli saanud surmaähvarduse ning ta võttis seda tõsiselt. „Oma arust ei pea ma sellega leppima, eks ju? Ma olen sunnitud tegema oma tööd vastavalt seadustele ja direktiividele, mida ma pean järgima, isegi kui see tähendab seda, et haiged inimesed kaotavad kindlustuse ning satuvad vaesusesse ja viletsusse. Poliitikud peidavad ennast argpükslikult minu seelikusabasse, kui mina pean timukat mängima, vähendamaks haigete arvu, mille nad on ise rehabilitatsioonivõimaluste halvendamisega tekitanud. Ma olen sunnitud inimestele ütlema, et nad on töövõimelised, ehkki saan väga hästi aru, et nad harilikku tööd teha ei suuda. Neid libatöökohti, mille me neile kätte juhatame ja mis ei nõua kehalist ega vaimset pingutust, pole loomulikult olemas. Aga see pole minu süü! Mina püüan aidata kindlustatuid, et neile makstaks hüvitist, mida neil on õigus saada. Ja ütlen ära neile, kes reeglite alla ei mahu. Küsimus on õigluses. Ja nüüd olen ma pesuehtsa hullu otsa sattunud. 7