Borgward Isabella Coupe (1958) Borgward Isabella tootmisele pani aluse Bremeni autotööstur Carl.F.W.Borgward Gmbh aastal 1954. Tegelikult ei plaanitud algul kaunikõlalist naisenime üldsegi kasutada ning loodav söiduk pidi tehaseväravast väljuma hoopis Borgward Hansa 1500 nime all, ent siis otsustati testsõidukitel kasutada nime Isabella, mis muutus nii töötajate kui ka meedia jaoks sedavõrd menukaks, et kogu tootmisse minev seeria nimetati ümber Borgward Isabellaks.Vaid esimesed mõnisada autot tulid välja kaunitari nimeta. Hansa logo kasutati kuni aastani 1957. Isabellal oli väiksem mootor ning pisut lühem kere kui tema eelkäijal, 1952. aastal turule toodud kuuesilindrilisel Hansa 2400-l. Viimatinimetatu ei leidnud aga tänuväärset ostjaskonda. Juba esimesel tootmisaastal müüdud 11 150 Isabellat tegid sõidukist läbi aegade edukaima Borgwardi üldse. Paraku polnud auto siiski sedavõrd täiuslik, et vältida paratamatult esimestel tootmisaastatel läbi põetavaid lapsehaigusi. Veelgi raskem oli tal konkureerida aga lähedal Stuttgardis toodetavate Mercedes-Benzidega, ehkki MB mudel 180 maksis oluliselt rohkem. Sedaan-Isabella hind, mis küündis 7265 margani, oli siiski kõrgem kui Opelitel ja Fordidel. Küll olid aga võimalike ostjate jaoks atraktiivsed väikese mootoriga Isabella testitulemused, kus saavutati maksimukiiruseks 130 km/h ning 100 30
kilomeetri läbimiseks kulutati vaid 8,4 l kütust. Hindajate tähelepanu pälvisid ka kaheukselise Isabella avar ja moodne salong avarat väljavaadet võimaldavate akendega, samuti ka luksusklassile viitavad sigaretisüütaja ning kell armatuurlaual. Populaarsuse saavutamisel oli oma roll ka Isabella moekal pontoonkerel ning ohtral kroomikasutusel. Aasta pärast sedaankerega Isabella väljatulekut esitleti ka universaalkerega sarjaõde. 1955 toodi turule kaheukseline kabriolett TS. Seejärel hakkas aga Isabella kiiresti muutuvale automoele jalgu jääma. See sundis Carl Borgwardi välja tooma märksa kaunima väljanägemisega, lühendatud katusejoonega Isabellat. Neli esimest uue disainijoonega Borgward Isabella Coupe`d valmistati käsitööna, kusjuures ühe neist kinkis Carl Borgward oma abikaasale Elisabethile, kes sõitis sellega 1980ndate aastateni. Võimsama TS mootoriga kupeesõiduki, mille tagaistmelgi oli kaks pisikest istekohta, seeriatootmine algas 1957. Paraku ei õnnestunud firmal turusegmenti otsustavalt kasvatada, ehkki Isabellat üritati müüa ka Malaisiasse ning Austraaliasse. Ühtekokku müüdi üksnes 202 862 Borgward Isabellat. Pärast ettevõtte pankrotti aastal 1961 müüdi koosteliinid küll Mexicosse, kuid seal ei alustatudki tootmist. Hiljem toodeti aga 999 Isabellat Argentiinas.
Borgward Isabella Coupe (1958) Mootor: 1493 cc, reasneljane / Võimsus: 75 hj / Max kiirus: 130 km/h / Mõõdud: pikkus 4390, laius 1705, kõrgus 1480, teljevahe 2600 mm Marja-Liisa ja Markus Järvi teel Haljalast Kuusallu. KLM 2014
31
Cadillac Series 62 Hardtop Coupé (1956) Viiekümnendate teisel poolel ja eriti kümnendi lõpuaastail saavutas Ameerika autodisain sellise taseme, milleni varem ega hiljem pole jõutud ligilähedalegi. Eeskätt GM-i kuulsaima disaineri Harley Earli suunanäitamisel võtsid sõidukite kerevormid maksimaalselt lopsakad piirjooned ning autodisain oli kujutavale kunstile lähemal kui eales varem. 1956. aastal võis Cadillac endiselt USA luksusautode turgu praktiliselt omaks pidada. Ford (Lincoln Continental) ning Chrysler (Imperial) kokku müüsid tollal aastas umbes 40 000 sellise klassi sõidukit, Cadillaci jaoks oli see kvartalitoodang. Odavaim, Series 62 hardtop coupé, maksis 4146 dollarit. Keskmine aastapalk oli Ühendriikides tol ajal 4450 dollarit ja keskmine auto maksis 2050 $. Ent bensiiniliitri eest küsiti vaid 5 senti, mis õigustab teatud mõttes autofirmade vähest tähelepanu ökonoomsemate sõidukite loomiseks. Series 62 neljanda põlvkonna hardtop coupe oli varustatud 5972kuubikulise V8 bensiinimootori ja täiustatud neljakäigulise Hydra-Matic automaatkäigukastiga.
42
Viimane vahetas käike erakordselt sujuvalt ning oli ka üpris töökindel. Mõistagi lubas see firmal müüa nimetatud käigukasti tootmiseks litsentse ka teistele autotootjaile, näiteks RollsRoyce`ile. Sõidu mugavamaks muutmiseks olid tolle ajastu Cadillacid varustatud ka rooli- ja pidurivõimendiga. Eelmistele mudelitele kalli lisavidinana paigaldatava konditsioneeri hind langes nüüd õnneks „vaid“ 540 dollarini. 1956. aasta mudelite panoraamtuuleklaaside raamistu (A-piilarid) sai esmakordselt tagurpidikalde. Ukse avamise järel avanes vaade nn koerajalale, mis esiistmetele ja neilt pääsemist häiris. Õnneks juhatas Itaalias Pininfarina juures kõigest 99 eksemplaris ehitatud Eldorado Brougham margi 1959. aastal taas õigele teele, andes allosas pisut kõverdatud A-piilarile jälle loogilise kalde ja näidates madalamate, kuid sihvakate tiivapikendustega, et tavamudelite äärmuseni ekspluateeritud „raketitemaatika“ on ummiktee. 1956. aastal toodetud 154 577 Cadillaci hulgas oli ka 26 649 Series 62 hardtop coupé’d. Pildilolev sõiduk on Eestis 13. juunist 2005.
Cadillac Series 62 Hardtop Coupé (1956) Mootor: 5972 cc, V8 / Võimsus: 285hj 4600 p/min / Mõõdud: pikkus 5636, laius 2035, kõrgus 1575mm, teljevahe 3277 mm Anne Priks-Toom ja Olev Toom teel Pühajärvele. KLM 2012.
43
Horch 853 (1937) Horchist oli 1930ndail saanud Saksamaal juhtiv luksusautode tootja. Firma legendaarsele kuulsusele oli aluse pannud August Horch ise, kes oli oma esimese auto ehitanud juba sajandivahetusel. Mees oli varem töötanud Mannheimis Karl Benzi heaks ning omandanud kvaliteetsete autode tootjana kõrge maine kahekümnendail. Veatut ning tasase käiguga Horchi ühe nukkvõlliga mootorit hakati arendama eelnimetatud kümnendi keskel, kusjuures tipptasemeni jõuti mootori arendamisega 1935. aastaks, mil Saksamaal kaotati väikelitraažiliste mootorite tulumaksusoodustus. Ilmselt oli nimetatud otsuses oma roll ka Horchi enda osaval lobitööl, sest 1931. aastast alates asus firma tootma koguni 120hobujõulisi V12 mootoriga varustatud eriti januseid sõidukeid. 1935. aastal tekkinud soodsat turusituatsiooni kasutades tõi Horch välja vägagi sooritusvõimelise viieliitrise reasmootori, mis paigaldati mudelitele 851, 853 ja 853 A, 855 ning 951 ja 951 A. Mudelil 853 kasutati sajahobujõulist kaheksasilindrilist reasmootorit, milles silindrid olid
72
paarikaupa kokku valatud, vähendamaks mootoriploki pikkust. Omapäraselt kahele poole plokki olid kapoti alla paigutatud ka Solexi sisselaskesüsteem ning paariskarburaator. 1933. aastal tõi firma välja ka V8 mootori. Sõidukitel hakati kasutama sõltumatut vedrustust ning tagasillale kaksikliigendi ja raami külge kinnitatud diferentsiaaliga nn De Dion-ülekannet. Horchi sportkabrioletti 853A, mida nimetati tollal sajandi ilusaimaks autoks, eelistasid omada nii natsipartei ladvikusse kuuluvad mehed ja Saksamaa diplomaadid kui ka nimekad kultuuri- ja majandustegelased ning teised selle maailma vägevad. Horchi edasised arenguplaanid lõi sassi II maailmasõda, millesse mainekas firma samuti oma panuse andis. Paraku jäi raskemaastur Horch 108 ka ettevõtte luigelauluks. Pärast sõda nõukogude okupatsioonitsooni jäämist toodeti mõnda aega IFA-sid. Lõpuks „madaldusid“ kunagise luksusautotootja järeltulijad koguni Trabantide valmistamiseni...
Horch 853 (1937) Mootor: 4946 cc, kaheksane reasmootor / Võimsus: 100 hj / Max kiirus: 140 km/h Janis Oskerko Horchiga Keila-Joa mõisapargis. KLM 2017.
73