TEINE ASUM
PROLOOG Esimene Galaktikaimpeerium oli hävingu äärel. Ta oli juba sajandeid kõdunenud ja lagunenud, ning üksainus mees sai sellest täielikult aru. See mees oli Hari Seldon, Esimese Impeeriumi viimane suur tead lane, kes oli välja töötanud psühhoajaloo – teaduse, mis taandas inimkäitumise matemaatilisteks valemiteks. Üksikindiviid on ettearvamatu, kuid Seldon leidis, et rahva hulkade reaktsioone võib vaadelda statistiliselt. Mida suurem oli rahvahulk, seda täpsemini sai seda teha. Ja Seldon ei opereerinud vähema kui kogu Galaktika miljonite asustatud maailmade inimes tega. Seldoni valemid näitasid talle, et sinnapaika jäetuna Impeerium laguneks ja järgneks kolmkümmend tuhat aastat inimlikku vilet sust ja agooniat, kuni selle varemetest kerkiks Teine Impeerium. Aga mõningaid tingimusi muutes võis selle interregnumi lühendada ühe aastatuhandeni, kõigest tuhande aastani. Just sel eesmärgil asutas Seldon kaks teadlaste kolooniat, mida ta nimetas „Asumiteks”. Täiesti teadlikult paigutas ta nad Galaktika vastasäärtesse. Esimene Asum, mis keskendus füüsikateadustele, seati üles täiesti avalikult. Teise Asumi, psühhoajaloolaste ja mentalistide koloonia olemasolu oli aga varjatud ja maha vaikitud. Asumi triloogias räägiti interregnumi esimese nelja sajandi lugu. Esimene Asum (tavaliselt tuntud kui lihtsalt Asum, sest teise olemas olu oli peaaegu kõigile teadmata) sai alguse väikesest ühiskonnast Galaktika välimiste ääremaailmade tühjuses. Regulaarselt seisis ta sil mitsi kriisidega, milles inimsuhtluse muutujad – ja ajastu sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid – tema ümber koomale tõmbusid. Asumil 9