Sissejuhatus Henri PoincarĂ© (1854â1912) kirjutas astronoomia eesmĂ€rkidest nii: â[âŠ] L âAstronomie est utile parce quâelle nous Ă©lĂšve au-dessus de nous mĂȘmes; elle est utile parce quâelle est grande; elle est utile parce quâelle est belle; voilĂ câest quâil faut dire. Câest elle qui nous montre combien lâhomme est petit par le corps et combien il est grande par lâesprit, puisque cette inmensitĂ© Ăšclatante oĂč son corps nâest quâun point obscur, son intelligence lâembrasser toute entiĂšre et en goĂ»ter la silencieuse harmonie. Nous atteignons ainsi Ă laconscience de notre force. [âŠ]â â[âŠ] Astronoomia on kasulik, sest tĂ”stab meid kĂ”rgemale meist enestest; see on kasulik, sest on suur; see on kasulik, sest on ilus â sellega on kĂ”ik öeldud. Just astronoomia nĂ€itab meile, kui vĂ€ike on inimene kehalt ja kui suur on ta vaimult, sest ilmaruumi sĂ€ravas lĂ”pmatuses pole inimese keha muud kui tume punktike, samas kui tema mĂ”istus vĂ”ib seda tĂ€ielikult hoomata, nautides selle hÀÀletut harmooniat. Sel moel saame teadlikuks omaenda jĂ”ust. [âŠ]â
See raamat on kirjutatud neile, kes ei lepi elus ainult maha vaatamisega, ja neile, kes teavad, et taevas on suurem kui meie unistused. Iga peatĂŒkk on kujutlusvĂ”ime toel ette vĂ”etav rĂ€nnak, mis on esimene samm ĂŒkskĂ”ik millise seikluse poole. FĂŒĂŒsiliselt kosmosesse reisimine on vĂ€hemalt praegu enamikule meist kĂ€ttesaamatu. Ent kes teab, mida tulevik toob.
Meie raamat on jaotatud vĂ€ikestesse teemarĂŒhmadesse. Alustame pilguheitmisest meid vahetult ĂŒmbritseva PĂ€ikesesĂŒsteemi kehadele, mille kohta on veel paljugi teadmata ja mis kunagi ei lakka ĂŒllatamast. JĂ€rgmiseks Ă”pime oma universumit samm-sammult paremini tundma, kĂŒlastades tĂ€htsamaid struktuure: tĂ€hti, galaktilisi superstruktuure, udusid, pruune kÀÀbuseid, musti auke⊠Ja kĂ”ik uued avastused kindlasti suurendavad meie imetlust. Ăks hiljutine nĂ€ide on