1
Hõõguvad söetükid
Nash Minu kontoris viibivatel föderaalagentidel vedas kahel põhjusel. Esiteks ei olnud mu vasaksirge enam päris sama kui enne kuuli saamist. Ja teiseks ei suutnud ma üldse eriti midagi tunda, rääkimata veel nii palju vihastamisest, et mingi rumalusega hakkama saamist isegi kaaluda. „Büroo teab, et teil on Duncan Hugo leidmiseks isiklikud huvid mängus,“ ütles eriagent Sonal Idler minu laua vastaspoolelt, kus ta istus, selg tikksirge. Tema pilk kandus korraks kohviplekile mu särgil. Idler oli pükskostüümis karmi moega naine, kes tõenäoliselt jumaldas protseduurireegleid. Tema kõrval istuval mehel, U.S. Marshals Service’i* agendil Nolan Grahamil, olid vuntsid ja peas selline nägu, nagu inimesel, kes on sunnitud tegema midagi, mida ta teha ei taha. Ja ta näis selles mind süüdistavat. Tahtsin vihaseks saada. Tahtsin tunda midagi muud kui tohu tut endasse imevat tühjust, mis minust üle rullus, peatamatu nagu tõusulaine. Aga mitte midagi ei olnud. Ainult mina ja tühjus. „Aga me ei taha, et teie ja teie poisid ja tüdrukud minu juurd luse ära vusserdaksid,“ jätkas Idler. *
U.S. Marshals Service (otsetõlge „Ameerika Ühendriikide marssali teenistus“) on föderaalne õiguskaitseamet, mis tegutseb USA justiitsministeeriumi alluvuses. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.