armastus-halbadel-aegadel_preview

1 Kui ruttu oli aed metsistunud! Esimestel aastatel oli ta ikka veel seal käinud. Hilistalvel õunapuid lõiganud. Märtsis varased taimed maha istutanud. Juunis sõstraid korjanud … kõik sellised asjad, mida ta varem polnud kunagi teinud. Kõik sellised asjad, mida Paul oli talle ette näidanud. Kas polnud muidu ikka naised need, kes armastasid aiatööd? Talle polnud see kunagi eriti oluline olnud, aga talle oli alati meeldinud vaadata Pauli askeldamas. Kuna mees pühendus jäägitult sellele, mida parajasti tegi. Clara väljus autost. Uks läks ootamatu pauguga kinni. Ilm oli ebatavaliselt tuuline. Heitlik ja jahe – selline oli aprilli algus senimaani olnud. Nii nagu ta ise. Heitlik ja jahe. Kuid miski oli muutunud, miski oli liikuma hakanud. Sellepärast polnud ta nii ammu siin käinud ja sellepärast oli ta nüüd äkitselt otsustanud siia sõita. Aiamajake paistis ikka selline nagu alati, kui nad olid saabunud. Siniseks värvitud luugid kinni. Katus vaat et veel veidi madalamal kui varem. Vanal viinapuul, mille tüvi väsinult fassaadile nõjatus, polnud pungad veel puhkenud. Viinapuu läks alati hilja lehte. Aga aia ääres kasvav kibuvits, mida polnud aastaid pügatud, nägi välja nii, nagu oleks heitnud maja poole õngenööre. Mulluste marjade puna kui lõkendav meelitus tõtlike pilvedega metsiku taeva taustal sel tuulelõõtsusel sinisel kevadpäeval. Kui ta seda 3