ÜKS „SE VENDE”
„Vaadake! Ilm on tulnud Šotimaalt siia Mallorcale teid tervitama,” teatas särava näoga Tomàs Ferrer ja pilgutas rõõmust silmi selle haruldase vaatepildi peale, kuidas Vahemere taevast sajab lund puu otsas küpsevate apelsinide peale. „Sí, sí, ma näen,” oli kõik, mida ma öelda suutsin, kui püüdsin viisakusest jagada meie uue naabri entusiasmi, mis minus iga üles pööratud näole langeva koheva räitsakaga kahanes. Me polnud ju ometi kolinud enam kui kaks tuhat kilomeetrit lõuna poole lihtsalt selleks, et meile järgneks seesama külm ilm, mille seest me olime lahkunud? Señor Ferrer kõndis läbi viljapuuaia lund jalaga laiali ajades ja lapsikust rõõmust naeru kihistades. Ma ei suutnud hästi oma silmi uskuda. Külm valge kate muutis meie päikselise paradiisi kiiresti pentsikuks talvemaastikuks tsitrusvilju kandvate jõulupuude, vatist palmide ja lumepallidest apelsinidega.
7