Anu kaal

Intermezzo Mis juhtub peale etendust? Vahel on raske selle õhtuga hüvasti jätta ja viibid kauem lummuses. Vahel läheb kergemini. Kuid etendus lõpeb, nii või teisiti. Võtab aega, et tulla sellest maailmast välja. Peaaegu alati tekivad järellainetused ja mõtted, eriti juhul, kui ei õnnestunud nii nagu soovinuks. Sõnades on seda raske kirjeldada, aga etenduse lõppedes teed näo grimmist puhtaks, eemaldud oma tegelaskujust ja tunned sageli tühjust... Selles oli muidugi oma võlu, et maalides pildi, ei pannud sa teda seinale, kuhu ta jäänuks ühesuguse ja muutumatuna seisma, vaid paari päeva või nädala pärast said võimaluse maalida uue. Ja ma ei usu, et see oli koopia eelmisest pildist. Mis tahes väike nüanss võis muuta väga palju. Oli see siis orkestri kõlavärv, partneri reageering või iseenda meeleolu, juba sündis teistsugune tulemus. Etendus kaob, lahustub, sulab. Ta lõpeb ja haihtub. Varasematel aegadel istusid teatriinimesed pärast etendust puhvetis, rääkisid, arutlesid. Meie ajal seda traditsiooni enam polnud. Ma ei tähendanud piinliku täpsusega üles oma etenduste arvu ega pidanud päevikut. Tundeid on raske fikseerida, aja jooksul nad teisenevad ja kaotavad oma värvi. See pole enam tõde, hakkad kahtlema ja juurdlema. Kui lased etendusel minna, siis on lootust, et see läheb õiges suunas. 137