A
ndrus oli muidu tubli mees, aga ta kaldus põlastama võimukandjaid, ei sallinud mustakuuemehi ja vilistas ahistavatele seadustele. Ent kui oskad asju mõistusega võtta ja inimese kombel käituda, polegi need hoiakud täismehe jaoks mingid patud. Ligi kuuskümmend aastat oli Andrus siin ilmas hinganud, neelanud, higistanud ja rüganud, puutunud selle aja jooksul kokku mitmete kenade inimestega, aga kohanud ka palju sigu, vingamehi ja kärukeerajaid. Kuigi paras jupp talle antud ajast oli veel läbi hingamata, oli Andruse seninegi elu juba pikk, hoogne ja värvikas. Ühel ei pisikesel ega ammugi ka suurel Läänemere saarel oli ta sün dinud just siis, kui kurikuulus ja naljakas riigimees Nikita Hruštšov kaugel Moskvas kommunistliku partei XX kong ressil isepäise uljusega üles astus ja mõneks ajaks stalinismi justkui sulatama hakkas. Aga sulatas see mees seal kaugel Kremlis, mis ta sulatas, elu Andruse sünnisaarel, kuhu mahtus neli küla ja pool tuhat inimest, läks ikka omasoodu edasi nagu oli aastasadu varemgi läinud. Ainult randrüütlite ja tongrite asemel olid tulnud piirikad ja solbakad, vallamaja nimetati ümber külanõukoguks, mõisast tehti kool ja kirikust traktori varuosade ladu ning kalmistul lõhuti maha mitu mälestus märki. Tiblad proovisid moodi juurutada kirsad, sülitamise ja vandumise, aga saare memmed pügasid sügisel ikka oma lambad, villast kedrati lõnga, kooti tätardega kampsuneid ja käpikuid. Kalurid püüdsid kevadel kala ja küttisid talvel hül 5