Ac dc näidisleheküljed

PROLOOG

KIIRTEEL TAEVASSE

Q

ueen Elizabethi haigla, Lõuna-Austraalia, 1974. On hommik pärast eelmise päeva õhtut. Kui Bon ärkab, kulub tal vaid hetk, taipamaks, et see ei ole tavaline pühapäevahommikune häda, mis teda vaevab. Kassiahastus küll, aga see on normaalne. Muhk peas ja valutavad kohad mujal on samuti ootuspärased. Bon on joodik ja tülinorija. Ja mis siis? Aga praegu on teistmoodi. Ta silmad ei suuda fookustuda. Keha ei suuda liikuda. Suu ei suuda hingata. Teadvus lülitub sisse ja välja, kuni tema kohale hõljub talle tundmatu pea ja räägib, kuidas temaga lood on. „Sa sattusid õnnetusse,“ ütleb hääl. „Sa oled väga rängalt viga saanud.“ See on arsti jutt, mis peab tähendama: „Sa oled omadega persses, mees. Paistab, et oled mineja.“ Tohter targutab veel, aga Bon kaotab jälle teadvuse. Mineja, jälle läinud ... Hiljem ... järgmisel päeval, järgmisel hetkel ... kuuleb ta, kuidas Irene kõneleb Vince’iga, ise nuttes ... jalg murtud, käsi murtud, ninaluu purunenud, lõualuu purunenud ... teda kuuldes kõik puha purunenud, miks ta seda otse välja ei ütle? Purunenud unistused, see on valu tõeline põhjus. Kakskümmend kaheksa aastat vana, äsja abiellunud, aga ees tupik, kuigi oli oldud juba kõikjal. Tal oli olnud võimalus. Ta teadis seda,

Kiirteel taevasse 13