1 Kui paar pisitõrget välja arvata, oli plaan siiamaani kenasti sujunud. Mis oli hea, sest varuplaani neil õigupoolest ei olnud. Nad olid arvestanud, et maikuu õhtul kell pool üheksa on õues alles valge. Eile samal kellaajal oli valgust küllaga, kui nad võtsid neljakesi ette selle teekonna, tühi kirst ja neli labidat kaasas. Aga kui valge Transiti kaubik täna mööda Sussexi külavaheteed kihutas, sadas häguse fotonegatiivi värvi taevast uduvihma. „Kas me oleme varsti kohal?” küsis Josh lapsehäält jäljendades tagant. „Suur Um Ga ütleb: „Ma olen kohal seal, kus parajasti viibin”,” vastas Robbo, kes oli roolis ja teistega võrreldes natuke vähem purjus. Et nad olid viimase poolteise tunniga sisse põiganud juba kolme pubisse ja kavas oli veel neli, siis jõi ta ainult shandy’t. Või igatahes üritas, aga ta oli kurku kallanud ka paar pinti puhast Harvey bitterit – oma sõnul selleks, et rooli istumiseks pead klaarida. „Nii et me oleme kohal!” ütles Josh. „Oleme alati olnud.” Pimedusest välgatas hirvepildiga hoiatusmärk ja kadus, kui esitulede helk libises piki kaugesse metsa sirutuvat läikivat musta asfaltteed. Edasi möödusid nad väikesest valgest majakesest. Michael, kes lamaskles kaubiku tagaosa põrandal šotiruudulisel vaibal, pea toetatud rattavõtme keskele nagu padjale, tundis end väga mõnusalt jogasena. „Ma tahašš višt veel juua,” lällutas ta. Kui tema tähelepanuvõime oleks alles olnud, oleks ta sõprade ilme järgi ehk taibanud, et midagi on viltu. Tavaliselt polnud ta eriline joomavend, aga täna õhtul oli ta end lääbakile võtnud, tühjendades rohkem pindiseid õlleklaase ja viinapitse kui ise mäletas, rohkemates pubides kui olnuks mõistlik külastada. Juba varasest teismeeast peale oli Michael Harrison alati nende lahutamatu kuuiku juhtrollis. Kui elu saladus peitub õigetes 4
1