HEIKI RAUDLA
ÕPETAJA ALBERT
Kujundus ja illustratsioonid: Marko Pikkat Toimetaja Raul Kilgas
Kirjastus Sator sator@sator.ee www.sator.ee © Tekst. Heiki Raudla ja Kirjastus Sator, 2015 © Kujundus ja illustratsioonid Marko Pikkat ja Kirjastus Sator, 2015 Kõik õigused kaitstud. ISBN 978-9949-9249-4-3
SISUKORD Saateks...................................................................................9 Bussisõit...............................................................................11 Esimene tund........................................................................12 Klaasisõelujad......................................................................13 Pikad jalad............................................................................14 Kaklus..................................................................................16 Naine rõdul...........................................................................17 Kui sul on soov midagi teha.................................................19 Soojuspaisumine vahetunnis.................................................20 Vene avang............................................................................21 Küünlavalgustund................................................................22 Esimene kodukülastus...........................................................23 Oma ajast ees õpetajad..........................................................25 Näidistund............................................................................26 Piipar....................................................................................27 Kann šampanjat....................................................................28 Jack lambaid loendamas......................................................30 Torn......................................................................................31 Külaline tunnis......................................................................32 Mesilane ja lilled...................................................................33 Presidendi pilt.......................................................................34 Milleks meil seda füüsikat vaja on?......................................35 Gaaside paisumine................................................................36 Probleem netiga....................................................................38 Mul pole siin koolis enam midagi õppida.............................39 Üllatus..................................................................................40 Albert kasvatab kartuleid......................................................41 Ootamatu vastus...................................................................43 Jooks ümber koolimaja.........................................................44 Joonlaud...............................................................................46 Jumal võttis mütsi ära...........................................................47 Perekonnaõpetuse rasked tunnid..........................................48 Poliitbüroo pildid.................................................................50 Kiiver....................................................................................51
Rõve luuletus........................................................................52 Ahistamine...........................................................................53 Autojupp...............................................................................54 Kasukaga klassis...................................................................55 Õpetajatega ei tasu kakelda...................................................57 Ämbriga kooli.......................................................................58 Traditsiooni sünd..................................................................59 Ruumiline mõtlemine...........................................................60 Albert sööb oma mütsi ära....................................................61 Kadunud lillekimp................................................................62 Mees, kellega ei maksa jamada............................................63 Õpetaja Alberti komandeering..............................................65 80 ladinakeelset lauset..........................................................66 Matemaatika restoranis.........................................................67 Eeskuju.................................................................................69 Eesti vabrik...........................................................................70 Pidulik järelevastamine.........................................................72 Ahvatlevad pakkumised.......................................................73 Enesetäiendusplaan.............................................................74 Õpilase Tederi leninlik arvestus............................................75 Abivalmis õpetaja.................................................................76 Kaksteist õiget raamatut.......................................................77 Anna ise tundi edasi!.............................................................78 Mis on kapsas?......................................................................79 Mähma küla kuld..................................................................80 Kasulik matemaatika............................................................81 Tuntusevõistlus....................................................................82 Võistlus tahvli ees.................................................................83 Õng või kala.........................................................................84 Tühi kommipaber.................................................................86 Eneseinduktsioon ja Tammsaare...........................................87 Kaktus..................................................................................88 Kui laualt kadus sink ja või... ...............................................89 Lähme ära koju!....................................................................90 Minust peab saama langevarjur!...........................................91 Viga tahvlil............................................................................92 Tantsuõhtu............................................................................93
Albert kasutab mnemoonikat ja sõnamänge.........................95 Albert on asendusarst............................................................96 Igaühest võib saada professor................................................97 Hinded näo järgi...................................................................98 Üheksad ja kaheksad päevikus..............................................99 Mitte liiga palju uut............................................................100 Tuu lats, kes mõistap küsida, pole nii loll, kui paistap.......101 Peksupoisist peiupoisiks.....................................................102 Lühikesed lood pika jutu asemel.........................................103 Häbelik õpilane...................................................................104 Eksperiment tänaval...........................................................106 Laupäevak..........................................................................107 Viis rubla kolme vastu.......................................................108 Naljamees...........................................................................109 Kümme rubla tarkuse eest..................................................110 Pikantne näide.....................................................................111 Õiged sõnad........................................................................112 Kohtumine politseinikuga...................................................113 Neljakesi ühe vastu.............................................................114 Kirsturaha...........................................................................115 Kõige lühem seelik.............................................................116 Hilinejad.............................................................................117 Tabula rasa.........................................................................118 Tuleviku kool.....................................................................120 Suvetöö...............................................................................122 Sooline võrdõiguslikkus.....................................................123 Küsimused ja vastused........................................................125 Viimane koolikell...............................................................126 25 aastat hiljem...................................................................127
SAATEKS Eeskuju pole inimeste mõjutamise peamine viis. See on ainus viis. Albert Schweitzer Kui Albert ülikooli lõpetas, suunati ta tööle füüsikaõpetajaks ühte väikelinna keskkooli. (Tol kaugel vene ajal pidid kõik, kes ülikooli lõpetasid, sundkorras minema kolmeks aastaks tööle riigi poolt määratud töökohta.) Õige pea sai noor rahvavalgustaja selgeks, et klassi ees seistes saab ta loota vaid iseenesele. Nüüd hakkas ta mõistma Sokratese ütlust, et kui ei aita sõna, siis ei aita ka kaigas. Seepärast kehtestas ta endale reegli: mis ka ei juhtuks, ta ei kirjuta ühtegi märkust ega saada ühtegi õpilast direktori juurde. „Kui suudad võita nende kolmekümne silmapaari tähelepanu, siis võid neile õpetada ükskõik mida,“ taipas Albert. Aga kuidas panna kuulama klassitäit peamiselt iseendaga ja oma suhetega ametis olevaid või lihtsalt hajevil noori? Mõnikord rääkis ta tunni materjalile lisaks anekdoodi, mõne loo või huvitava seiga. Vahel aitas see aine õpetamisele kaasa. Mõni õpilane teatas, et ainult huvitavaid lugusid võikski rääkida. Juba esimeste kuude jooksul koges Albert, et koolis juhtub asju ja esineb olukordi, millega hakkamasaamist polnud õpetanud ükski loeng ega õpik. Aeg-ajalt tuli ette naljakaid situatsioone, teisal osutus probleem tõsiseks, aga iga kord pidi reageerima kohe ja kiiresti. Teinekord oli pedagoogiliste probleemide lahendamisel abi ka ebapedagoogilistest võtetest. Õpetajatetoas kohvitassi juures kuulis ta ka teistelt õpetajatelt mitmesuguseid lugusid. Nii tekkis Albertil mõte iseäralikumaid juhtumusi üles kirjutada. Vahest pakuvad need huvi teistelegi – nii neile, kes kunagi koolis käinud, kui ka neile, kes ise koolis õpetanud. Gianni Rodari on öelnud, et miks õpetada koolis nutuga ja tõsiselt, kui seda võib teha naljaga ja naerusui. Oma pika õpetajastaaži jooksul veendus ka Albert, et kui suudad kuulajad naerma panna, siis
võid neile ühte-teist ka õpetada. Kui aga mõnikord õpetamisest midagi välja ei tulnud, lohutas ta end tõdemusega, et iga õpetada tahtja kohta tuleb pahatihti kolmkümmend neid, kes õppida ei taha. Aeg-ajalt vaevas Albert end küsimusega, kas ta on hea või halb õpetaja. Milline üldse on hea õpetaja? Ta ei teadnud vastust. Kord leidis ta ühest William Wardi (1921–1994) raamatust lõigu, mis näis vastuseks päris hästi sobivat: „Keskmise tasemega õpetaja räägib. Hea õpetaja selgitab. Väga hea õpetaja demonstreerib. Suurepärane õpetaja inspireerib.“
ESIMENE TUND Esimene september lähenes kohutava kiirusega ja jõudis lõpuks kätte. Ülikooli ajal oli Albert küll praktikandina mitu kuud tunde andnud, aga see oli hoopis midagi muud, sest siis istus tagumises pingis juhendajaõpetaja otsekui turvamees. Nüüd aga seisis ta üksi 11b klassi ees. Kolmkümmend silmapaari jälgisid Albertit tähelepanelikult nagu asjatundlik publik algajat stand-up näitlejat. Taganeda polnud kuhugi. „Alea iacta est,“ sähvatas tal läbi pea. Albert püüdis meenutada, mida pedagoogikaloengutes oli tunni alustamise kohta räägitud: ole enesekindel, haara pilguga kogu klassi, jaga selgeid korraldusi. Õpilased peavad korraks sirgelt pingi kõrval seisma, seejärel ütleb õpetaja: „Alustame tundi.“ Siis õpilased istuvad ning algab õppetöö. Albert libistas pilgu üle klassi. Igaühel paistis olevat teha midagi muud peale õppimise: mõned ajasid omavahel juttu, mõni losutas niisama pingis, teised mängisid paberil midagi trips-traps-trulli taolist, kolmandad lihtsalt igavlesid. Alberti korraldus tõusta laua kõrvale püsti näis neid pigem segavat ning esialgu reageerisid vaid mõned korralikumad. Albert kõvendas häält ja puuris klassi tungiva pilguga. Aeglaselt ja kuidagi vastumeelselt tõusis lõpuks kogu klass püsti. Albert oli mõnevõrra segaduses. Seda olukorda polnud talle loengutel õpetatud. Ta hingas korra sügavalt sisse, langetas pilgu ja lausus siis eneselegi ootamatult: „Lõpetan tunni!“ Seda ei lasknud koolielus Albertist hoopis kogenenumad jütsid endale teist korda öelda. Sedamaid oli klass tühi ja Albert seisis ihuüksinda tahvli juures. „Alustame tunniga,“ tahtis ta veel öelda, aga enam polnud kedagi, kellele seda öelda. „Õpetaja peab saavutama maksimaalse autoriteedi minimaalselt võimu kasutades,“ meenus talle üks kunagi loengul kuuldud tarkus. Aga kuidas neid kahte asja kokku panna, see oli jäänud kas selgitamata või oli Albert vastaval korral loengult puudunud.
KAKLUS Juba esimese töönädala lõpus tuli Albertil olla korrapidajaõpetaja. Korrapidajaõpetaja pidi vahetundidel koridorides ringi liikuma ja jälgima, et kõik korralikult ringis jalutaksid, liigselt ei lärmaks, aknalaudadel ei istuks ega üksteisele liiga ei teeks. Esimene vahetund möödus vahejuhtumiteta. Teise vahetunni algul kostis koolimaja teiselt korruselt ebaharilikke hääli. Albert ruttas mööda sajandivanust nagisevat puutreppi üles. Tüdrukute WC ukse ees kakles kaks sihvakat tüdrukut. Kaklejate ümber – need olid ilmselt lõpuklassi omad – oli suur tüdrukutering. Albert sulandus ringi. Ühelt punapealt kuulis ta, et kakeldakse poisi pärast. Kaklus oli tõsine, mõlemad olid põrandal pikali, löödi teineteist kottidega, sikutati juustest, küünistati. Kogu seda tegevust saatsid kriiskamine ja sõnad, millest polnud võimalik aru saada. Albertil käis peast läbi mõte, et kui sõjaväes oleksid ainult naised, oleks vist sõdu rohkem kui meeste puhul. Esimese ähmiga ei teadnud ta, mida ette võtta. Kaklus muutus ägedamaks, kord oli üks edukam, siis teine, aga väsimuse tundemärke ei näidanud kumbki. Siis tegi üks kaklejaist kiire võtte ja tundus korraks võitmas olevat. Albert märkas äkki end plaksutamas. Kaklejate järjekordse võtte peale plaksutas Albert taas. Mõned tüdrukud ringis hakkasid kaasa plaksutama. Kui Albert kolmandat korda plaksutas ja enamik ringis seisjaist temaga ühines, tõusid kaklejad äkki püsti, lõid end tolmust puhtaks ja lahkusid eri suundades. Hetk hiljem helises kell tundi. Nüüd, kus sellest on möödas 40 aastat, tulevad kaklejad tüdrukud, kellest on vahepeal saanud soliidsed daamid, talle vahel linna peal koos vastu ja teretavad. Albertile aga kangastub pilt kaklusest, nagu oleks see olnud eile. Tal on tunne, et samal hetkel meenub too maadlus ka prouadele. Ta tahaks teada, kas tema tunne on õige, aga ta ei julge küsida.
JOONLAUD Kutsekooli soojusenergeetika eriala õpilastel olid sel kevadel füüsikas ette nähtud laboratoorsed tööd elektrist. Iga laua taga oli kaks poissi ja nende ülesanne oli mõõta erinevaid suurusi. Kui on koos palju poisse, läheb ikka nügimiseks. Albert nägi, kuidas tagumises pingis õpilane Ilmar pinginaabrit tõukas, mille tagajärjel uus, äsja muretsetud hinnaline generaator kolksuga vastu põrandat kukkus. Selle seadmega on nüüd ühel pool, mõtles Albert nukralt. Albert läks tagapingi juurde ja suutmata nördimust varjata, küsis Ilmarilt, kas poiss ise saab aru, millega ta on hakkama saanud. Ilmar ajas vastu, et tema pole milleski süüdi. Albert kordas küsimust, tundes ärritust kasvavat. Poiss vastas veelgi ülbemal toonil, et tema pole midagi teinud. Nüüd läks Albertil kops üle maksa. Enne, kui ta jõudis endale aru anda, lajatas tal käes olnud meetrine puust joonlaud – tõsi küll, suure praoga – vastu poisi pead ja purunes kaheks tükiks. Klass jäi hiirvaikseks. Samal hetkel jõudis Albertile kohale teadmine, et ta pidanuks end paremini valitsema. Ta vaatas poisile sügavalt silma ja ütles: „Vabandust! Aga kui sa kodus sellest isale räägid, siis ütle talle ka, mille eest said.“ Poiss ei lausunud musta ega valget. Ka seda mitte, et ta isa on miilits ja et „küll Albert veel näeb“. Ilmselt ei rääkinud pahategija kodus asjast kellelegi. Rohkem ei tulnud ka Albertil sellest Ilmariga juttu. Aga iga kord, kui Albert uue suure puust joonlauaga midagi tahvlile joonistas, jäi klass kuidagi eriliselt vaikseks. Ilmar lõpetas kooli edukalt. Kui Albert ja Ilmar hiljem tänaval kohtusid, muigasid mõlemad nagu vandeseltslased, kellel on ühine saladus.
PEREKONNAÕPETUSE RASKED TUNNID Kui praod Vene impeeriumi müüris hakkasid üha suuremaks muutuma, kutsus kutsekooli direktor Rägastik Alberti ühel päeval oma kabinetti ja teatas: „Kool hakkab samuti uuenema, programmi on võetud perekonnaõpetus. Häda on aga selles, et pole õppekava ja õpetajat ka mitte. Sina, Albert, oled käinud pulmades isameheks ja tead neid perekonnaasju. Hakka ise neid tunde andma.“ Albert üritas vastu vaielda, et ta ei saa omagi naise hingeelust alati aru, mis siis veel teiste õpetamisest rääkida. Aga Rägastik ei tahtnud vastuväiteid kuuldagi, surus mingi paberi teemadega Albertile pihku ja tormas edasi nõupidamisele. Albert vaatas paberit: kokku 32 tundi. „Kuidas seda aega küll täita,“ mõtles ta murelikult. Kui ta kõik kuskilt kuuldud lood ja pulmadest kõrva taha pandu oli ette klassile kandnud, jäi veel kuus tundi üle. Rääkida polnud enam midagi. Tunde ära jätta ka ei saanud. Lõpuks visati päästerõngas sealt, kust aimatagi ei võinud. Kooli võimlemisõpetaja oli Soome TV-st videosse võtnud neli tundi tollal ülipopulaarset erootikasugemetega filmi „Emmanuelle“. Albert kauples kolleegilt selle video laenuks. „Viimased tunnid on filmi vaatamine,“ kuulutas Albert järgmises tunnis poistele võidurõõmsalt. See oli nimelt poistekursus. Albert pani videomaki käima, kustutas tule ning läks ise alla kohviruumi, olles uhke oma nutikuse üle. Samal ajal aga patseeris kooli koridoris direktor, heites pilku ühte ja teise klassi, et kuidas õppetöö sujub. Ta peatus ka Alberti klassi uksel, heitis pilgu ekraanil jooksvale filmile ja lahkus sõnagi lausumata. Paar
päeva hiljem küsis ta Albertilt nagu muuseas: „Mis pornograafiat sa seal poistele näitasid?“ Albert vastas nagu suurtükist: „Mul õnnestus üks õppefilm hankida.“ Rägastik raputas imestades pead: „Imelik küll, pole veel õieti programmigi, aga juba on õppefilm valmis tehtud.“
VIIMANE KOOLIKELL Oli viimase koolikella päeva viimane tund 12b klassis. Abituriendid istusid vaikselt pinkides, poistel jalas lühikesed püksid, tüdrukutel seljas lühikesed seelikud, peas tutid ning näod pühalik-nostalgilised. Mõnedel tüdrukutel olid kaasas suured nukud, poistel veepüstolid või ragulkad. Ootamatult läks jutt sellele, kes tüdrukutest kõige varem mehele saab. Albert esitas oma teooria, et tavaliselt juhtub see vaiksete ja tagasihoidlike tüdrukutega, kuna aga lärmakad ja lobasuud saavad mehele tavaliselt viimastena. Seda öeldes heitis ta pilgu Katrinile, kes istus viimases pingis ja harva oma suud kinni hoidis. Sinnapaika see jutt jäi. Viimane tund lõppes, järgnes aktus ja uhke tuuritamine autode, signaalide, veepüstolite ja õhupallidega läbi linna. Kümmekond aastat hiljem sattus Albert Tartu haiglasse väikesele operatsioonile. Kui Albert juba operatsioonilaual lebas, nägi ta äkki tuttavat nägu. Valges kitlis narkoosiões tundis ta ära Katrini. Hetk enne süstla veeni torkamist lausus Katrin Albertile vaikselt: „Aga mina sain oma klassist kõige esimesena mehele.“ Juba oli süstal sees ja Albert jõudis ainult pomiseda: „Noh, siis on ju meil mõlemal selle üle hea meel,“ ja juba vajusid tal silmad kinni. Edaspidi hoidus Albert niisugustest ennustustest. Tulevik on alati saladus ja õpetaja mõju võib kesta kaua, nõnda et kunagi ei tea, millal see lõpeb.