Kontide Tee Magadani
läbitavad. „Mereni on 65 km. Sinna ei pääse te kindlasti,“ oli vanamees veendunud. „Veame saja rubla peale kihla,“ naeratas mees kätt ette sirutades. Loomulikult võtsime väljakutse vastu ning lõime käed – mis tähendab mereni ei saa, küll kuidagi saab!! „Kas teil relv on?“ küsis vanamees. „Karud on ülbed. Kala hakkab jõkke jõudma ja karud tulevad püüdma. Aaa!“ meenus vanamehele veel midagi: „Viimane uppunud Kamaz tõmmati alles juuni lõpus välja. Vesi alanes veidi ja siis sai vezdehodiga ligi.“ Külast edasi läks vaid maastikurada. Jõed muutusid järjest laiemaks ning neid tuli ületada üha tihemini. Üks järjekordsetest jõgedest tõstis kerge Hiluxi üles ning kandis seda mõned meetrid allavoolu, kuni rattad vastaskaldal taas põhja ulatusid ning auto jõest välja kraapisid. Kõikjal, kus me peatusime, paistsid karujäljed. Neid leidus kõikvõimalikes suurustes, andes aimu sealse populatsiooni suurusest. Lõpuks mõistsime, et karusid oli selles piirkonnas selgelt rohkem kui inimesi ning me pidime olema valvel ja ettevaatlikud. Teerada kadus sootuks ning sõit jätkus mööda jõge, kord ühel, kord teisel pool kallast. Lõpuks jõudsime taas laia ja sügava jõekääru juurde. Kai ronis uuesti rinnuni vette. Mehed jäid kaldale plaane pidama. Peale mõningast jõepõhja kammimist selgus, et sealt me üle ei saa. Veidi maad eemal läks aga taas madalamaks. Tiit lükkas Hiluxile käigu sisse ja sõitis jõkke. Joristas veidi aega mööda jõge ning vajus siis ühe küljega põhjas haigutavasse süvisesse. Rait uhas oma raskema autoga madalamaid kohti otsides vastaskaldale ning sikutas Hiluxi kuivale maale. Avasime Hiluxi uksed ja lasime autosse tunginud veel välja voolata. Kõik auto põrandal olnud asjad olid märjad. Kaasa arvatud Tiidu esinduslik pirukate- ja saiakestekogu, jalanõud ning seal vedelenud riideesemed. Õnnekombel ei olnud vesi jõudnud tagumise istme seljatoe taha kinnitatud muundurini, mis oleks veega kokkupuutel raudselt lühisesse läinud ning seeläbi ka kõigile autosolijatele potentsiaalselt ohtlikuks kujunenud. Samal ajal kui Tiit oma autot kuivatas, õnnestus Elveril metsaveerel passivat karu pildistada. See tekitas omakorda palju elevust ning survet edasi liikuda. Kaugele aga paraku ei saanudki, sest meie liikumise peatas järjekordne suur jõgi. Tume vesi andis märku ennenägematust sügavusest. Seega tõmbas meie reisiseltskonna kõige pikem liige Veiko omale kalamehekummikud jalga ning läks odika toel jõe sügavust ja põhja sondeerima. Kuid enne, kui ta puusadeni vette jõudis, hakkas jõe kiire vool teda kaasa vedama. Veiks ronis veest välja ja seisis auto kõrvale. Tema kummikutele joonistunud veetriip ulatus Raidi kõrge auto esituledeni. „Ja edasi läks veel sügavamaks,“ seletas jõega maadlemisest hingeldav Veiko. Kirjanikuhärra kuulas Veiko jutu rahulikult ära ning lidus metsa ümbersõiduvõimalusi otsima. Vaikselt hakkas kohale jõudma tõdemus, et see vist jääbki kõige idapoolsemaks punktiks, kuhu 2012. aasta suvel autodega sõita sai. Edasine oleks olnud juba liigne risk. Kui siin, keset tühjust ja 12 000 km kodust eemal, autoga midagi juhtub, ongi suur jama majas. Teise auto sabas saaks siit ehk isegi minema, aga 12 000 km vedamise peale lõpeb igasugune tehnika ära. Eriti veel sellistes rasketes oludes. Ka kirjanik jõudis oma
151