Minu poistele, keda ma armastan rohkem kui lund.
Esimene peatükk See oli puhkepäev. Ta lubas, et ei jää kauaks ära. Ta tahtis lihtsalt veen duda, et poisid ei tee rumalusi ja järgivad turvanõudeid; tal ei olnud mingit tahtmist kirjutada järjekordset aruannet mingi õnnetuse kohta ja see tähendas, et neil tuli silma peal hoida. Lubasin, et teen tema lemmik toitu – sidruni ja basiiliku linguini’sid – ja tema lubas olla kodus enne, kui toit jõuab raisku minna. See ei näinud enam isuäratav välja. Silmitsesin külma ja paakunud pastarooga, mida olin enda ees mööda taldrikut nüginud ja püüdsin end mitte hüljatuna tunda. Asetasin noa ja kahvli automaatselt taldrikule, käepidemed paralleelselt kella nelja kohal, nagu söömist lõpetades teha tuleb, ja imestasin veel kord, miks pagana pärast ma endale tüli teen. Lauakombed olid üks neist iroonilistest asjadest, mis tundusid täiesti ülearused, kui sõid seltskonnas, kus ei pööratud tähelepanu sellele, kas küünarnukid on laual või mitte. Minu ema Pattie oli head kombed meile lapsepõlves sisse drillinud ja oleks olnud väga nördinud avastades, et tema väike tütreke sööb köögisaare ääres, mitte ei kasuta mõnda neist ülearusest kaheteistkümnest söögilauatoolist. Kui ta oleks teadnud, kui sageli ma kraanikausi kõrval sõin, oleks see kindlasti halvustava grimassi esile kutsunud. Rahulolematuse grimass – ma olin seda nii sageli näinud. Me kõik teadsime, et ema oli pidanud taluma tagasilööke, sest ei suutnud isa keskpärase sissetuleku tõttu oma sõpradega sammu pidada. Ema armastas teda, me teadsime ka seda – kuidas siis teisiti? –, ent ema ei suutnud hoiduda liialdustest, kasvatades Marthat ja mind, nagu olek sime me mingi peenemat sorti kooli õpilased, pakkudes meile parimaid eeldusi abiellumiseks juristi või arstiga – igatahes kellegi jõukaga. Ta uskus, et tema väikesed tüdrukud peavad olema daamilikud ja suureks saades leiavad nad endale abikaasa, kes suudaks neile pakkuda kõrget elustandardit, tagades neile niiviisi muinasjutulise elu. Küll mina juba teadsin neid lugusid.
6
ANOUSKA KNIGHT
Minu õe puhul ema strateegia laias laastus töötas. Martha oli piisa valt osav, et leida endale suure südamega jurist. Aga kui ma nägin esimest korda Charliet, kes laadis puid oma ülemuse autole, päikese pruunid käsivarred liikumas metsamehejaki all, omamata vähimatki aimu sellest, kui pilkupüüdev ta oli, teadsin ma kohe, kelle jaoks mu lauakombed mõeldud olid. Ema hoiatas mind, et Charlie oli tahumatu; kombetu, ema lisas, et liiga sarmikas, et sellest head nahka tuleks. Et kahekümne viieselt on liiga vara abielluda – eriti veel metsnikuga – ja see kõik lõpeb veel halvasti. Tal oli õigus. Charliel oli viimasel ajal palju muresid olnud. Vaatasin, kui das basiilikutükid minu ees taldrikule kinni kuivasid. Pidin oma vane matele helistama. Ma ei olnud nendega peaaegu kolm nädalat rääkinud, kuigi oleks pidanud neid Martha hüppeliigeste suurusega kursis hoidma. Kahekümne seitsme aastaseks olemine ei pakkunud mulle suuremat kait set ema kamandamise eest, kuid õnneks pakkus seda kolmetunnine lennu reis Ühendkuningriigi ja nende pensionipõlvekodu vahel Menorcal. Tool lõi vankuma, kui ma end sellelt üles ajasin ja köögisaare lage daks tegin, ladudes nõud kaheosalise Belfasti valamu vasakpoolsesse ossa. Olime härra Jeffersoniga otsustanud kaheosalise kasuks. Osalt seepärast, et mulle käis närvidele, et Charlie tõi kööki mullaseid juurvilju ja osalt seepärast, et oli vägagi tore omada kahte kõrvutiasuvat valamut maja kõige parema vaatega akna juures. Just selliseid ootamatuid otsu seid kipuvad langetama armastusest joobnud inimesed. Õnnelikul ajal, enne kui jõuab kätte pisarate kord. Vaatasin ringi, otsides kapipealsetelt pesemist vajavaid nõusid, samal ajal kui vesi voolas valamusse asetatud asjade peale. Kell näitas kuus nelikümmend viis. Kus ta on? mõtlesin, pigistades suure törtsu pesuvahendit auravasse vette. Lõunaaeg oli läbi. Temast ei olnud ikka veel märkigi, kui ma käed kuuma vette torkasin. Sõrmede vahel kippus nahk natuke kipitama. Oleksin võinud osta paari kummikindaid, kuid ma pesin pagariäris käsi nii sageli, et tundus mõttetu kodus kinnastega mässama hakata. Martha ütles, et ma olen ainus inimene, kes eelistab kraanikaussi nõude pesumasinale. Martha oli ainus inimene, keda ma teadsin, kes eelistas kahek sandal raseduskuul turnida kõrgetel kontsadel, hoolimata tõsiasjast, et tema hüppeliigesed olid nüüd sama jämedad kui ta põlved. Ta oli püüdnud veenda
KUI SIND ENAM EI OLE
7
mind kontsade eelistes – need pikendasid jalgu, parandasid kehahoidu ja olid üldse naiselikud – täpselt samuti, nagu ma olin püüdnud talle selgitada, et kui me just ei korralda võõruspidu, siis kulub terve nädal enne, kui nõude pesumasin täis saab. Pealegi oli vaade orule väärt rohkem kui puhuti karedad käed. Kui olime ostnud oma naabrilt proua Hedleylt poole talumaja, tegime akna just sellel põhjusel suuremaks. Maja küljeaknast avanes üle laugete roheliste aasade vapustav vaade mustjassinisele järvele. Sellest aknast võis näha kõiki looduses esinevaid värve, millele aitas omakorda kaasa Charlie nõrkus istutada aeda kõikvõimalikke mugulaid, põõsaid ja puid. Kui me hakkasime maja remontima, keskendus tema istutustöödele, nii et sellal kui me vaidlesime mis värvi toad tulevad, aed muudkui kasvas. Asi lõppes sellega, et pidin ta rahakoti aianduskeskuse lahtioleku ajaks ära peitma. See vedeles minu peeglilaua sahtlis koos muude täht sate ja kasutute asjadega. Mõistsin nüüd, et olin tema kallal liiga palju näägutanud. Tõmbasin käe tagasi, kui vesi ootamatult minu käeselga kõrvetas ja suunasin pilgu uuesti läbi akna õue. Muru tahtis niitmist. Rohi kõrgus ümber roostetava aiamööbli. Kus ta on? küsisin endalt uuesti. Nägin selgesti poolt järve, ülejäänu varjutas väike puude ja põõsaste tukk, mille Charlie oli meie viimase suure tüli järel lühemaks võtnud. Mootorsaag oli ebatavaline vahend pingete maandamiseks, kuid tema puhul see toimis ja puud olid juba peaaegu oma endise kõrguse saavutanud. Oleksin võinud kihla vedada, et minu tõrges kaaslane oli kusagil seal. Ta ei saanud kaugel olla, kuid nähtavasti oli ta leidnud midagi märksa huvitavamat kui minu kanapasta. Võib-olla oli ta minu peale pahane, sest ma karjusin hommikul tema peale. Kui see oli teine kord selle nädala jooksul, kui ta mind üksinda sööma jättis, siis ei kavatsenudki ma kaluri naise kombel ukselävel seistes lasta toidul külmaks minna. Söögu hiljem, kui tahab, aga kui ta kavatses samamoodi jätkata, siis söögu purgitoitu. Nõud olid vähem kui kolme minutiga pestud. Marthat ei oleks see veennud, kuid me oleme alati erinevad olnud. Seda kinnitas ka valamu juures aknalaual seisev pilt. Minu juuksed olid pildi tegemise ajal pikemad, aga paanikahoogu dega oli lihtsam toime tulla ilma kiharatesse takerdumata. Pikad juuksed
8
ANOUSKA KNIGHT
olid kõrvaldatav takistus, kui püüdsid öösel voodis meeleheitlikult hin gata. Köögi tagaosas, kuhu päike varem sisse paistis, oli õhk soojem. Charlie oli teinud sinna kahe kreemika raamaturiiuli vahele akna koos akna aluse istmega. See oli tema lemmikkoht, kus ta iga päev hommikust sõi, päike selga paitamas ja koer jalgade ees lamamas. Charlie ema märkis, et köögi akendest avanev 180-kraadine vaade on väga teretulnud, kui perre saabub järelkasv. Eriti kui nad osutuvad sama ulakaks kui nende isa. Ulakad lapsed ei valmista siin mingit muret. Avasin välisukse ja läksin aeda. „Dave? Dave? Viimane hoiatus, paharet.” Puudelt, mida Charlie oli kärpinud, tõusis lendu parv linde. Ta tuli. Nüüd nägin ma teda mäest üles kappamas. Ta ei olnud kena koer. Tema helepruun karv lehvis, kui ta mööda mäekülge üles tormas ja nägu lotendas igasse ilmakaarde, justkui oleks see korraks g ravitatsioonist võitu saanud. Ta peatus minu jalge ees ja potsatas istuma, endal saba vastu maad tagumas. „Noh, Dave.” Dave lõõtsutas vastuseks. „Sa jäid lõunale hiljaks,” noomisin. Kui ma tema järel majja astusin, ei näidanud ta üles mingit kahetsust. Kui ma koridoris saapaid jalast võtsin, kuulsin, kuidas ta oma kana portsu haistis ja olin juba poole trepil, kui telefon helises. Teadsin, et see on Martha, kes tahtis teada, millist praadi ta meile pühapäeval teeb. Ma ei tahtnud tema juurde lõunale minna, kuid seni ei olnud ma leidnud ühtegi head ettekäänet sellest keeldumiseks. Telefon helises edasi, koputades minu südametunnistusele. See ei pruukinud olla lõuna, see võis olla beebi. Sirutasin juba käe kuuldetoru järele, kui automaatvastaja sisse lülitus. „Te sattusite Jeffersonide rahaauku. Me ei saa praegu vastata – ma turnin kusagil treppredelil ja Holly on kusagil ära ja kaupleb meie sõpru meile appi. Jätke palun teade.” „Hol, see olen mina. Ma tahtsin teada, kas sa tahad pühapäeval lam mast? Või kana? Meile meeldiks ka kana. Kui sulle sobib? Miks sa kodus pole? Helista, kui kohale jõuad. Kallis oled. Nägemist.” Dave tuli minu juurde trepijalamile. „Kas sa tahad mulle seltsiks olla? Lepid minuga lõunasöögi eest, aga tahad näha, kuidas ma duši võtan?” Dave ei vastanud.