1 Laupäev, 14. september 2002 Mu käed kõhklevad pappkarbi kohal, mille kaanele on kritseldatud „Printsess Margaret”. Olen sel hommikul oma Norfolki maamajas, viies täide ülesannet, mida olen mitu kuud edasi lükanud. Ma juba tean, mida kast sisaldab: printsessi kingitused minule nelja kümnendi jooksul, mil ma tema seltsidaam olin. See on seisnud pööningul tema seitse kuud tagasi toimunud matustest saadik. Printsess Margareti kirjad on kenasti kokku seotud, neile on tema hoogsas käekirjas peale kirjutatud mu täielik tiitel, Lady Blake. Nende nägemine toob klombi kurku. Ta kirjutas mulle alati, kui meid lahutasid haigused või perekondlikud kohustused, aga lugeda ma neid veel ei suuda. Pean siit lihtsalt valima ühe eseme oma ristitütre Lily Caldersi kahekümne esimeseks sünnipäevaks, sest teda on alati võlunud glamuurne maailm, milles printsess elas. Nii rohkete kingituste nägemine pöörab ajaratta tagasi. Õrnad kullaga ääristatud valged munatopsid, türkiissinine siidsall, eebenipuust nikerdatud seebialus. Printsess Margaretile meeldis teha praktilisi kingitusi ning ta valis alati hoolikalt. Need toovad meelde kuninglikke turneesid ja teda saatvaid välklambisähvatusi, mis alguses olid meelitavad, hiljem, surmaeelsetel kuudel vägagi julmad. Võtan kätte siidsalli ja imetlen seda taas kord. See on printsessi esimene kingitus pärast seda, kui Jasper ostis 1955. aastal mingi tuju ajel Mustique’i saare, kus tollal ei olnud isegi elektri- ega veevarustust. Lilyle oleks see suurepärane kingitus, eriti teades selle tagamaid.
14