S E A J AO K S on suremine lihtne.
Noa ots läbi tuiksoone, loom ripub konksude otsas pea alaspidi, kõik tulvab välja. Lopane, kuid kiire protsess. Aga tühjendada inimene verest ja teha seda ilusti, kui ta veel elab, nagu mina praegu teen, see võtab kauem aega. Siis on veenid rangluude juures kõige paremad. Sedasorti sooned püsivad pingul. Ei vaju kokku, iga piisa saab välja. Muidu peaksin kõhtu tungima ja päris suurte soonteni kaevuma ning neid võib olla raske leida. Või siis peaksin proovima südant torkida. Veel kaugemal, käte ja jalgade juures, tõmbuvad sooned mingi hetke pärast kokku ja sulgevad verevoolu, see pole ka hea. Neli, võib-olla viis liitrit verd. Seda pole tegelikult väga palju. Kui õigesti torkan, läheb vaja üksnes head süstalt ja saan korraga kõik välja tõmmata. Siis ei pea muretsema plastkateetrit, mis ripub nagu sifoon, samal ajal kui kõik voolab. Mõtlen ma õigesti? Usun küll. Meie, inimesed, oleme võimekad. Suudame kõike teha. Umbes nagu näitlejad. Nagu näiteks, et meenutab nagu kedagi, kes tahab kangesti teada, kui kaugele saab ühe kehaga minna, ja pärast istub kohvikus, ees saiake ja kohvitass. Meenutab kedagi, kes võtab sama inimese elu ühe korra ja kaks korda ja kolm korda, kes läheb üle piiri ja kustutab igaveseks midagi enese sees. Sellepärast peab objekt samal ajal elama. Sest kõik peab klappima. Aga ka sellepärast, et väljutada on kergem, kui süda lööb. Olen nüüd tegutsenud juba ligi kakskümmend minutit. Aspireerinud. Välja imenud. Süstal mahutab kakssada milliliitrit, 6