Esimene ristisõda
Dorylaeum
Esimene ristisõda
Antiookia 20. oktoober 1097 – 28. juuni 1098
1. juuli 1097
Esimese ristisõja esimene võit avas tee pühale maale. Lahing näitas, et ristisõdijate soomus oli Seldžuki türklaste kergerelvastusest parem. Ka tekitas Seldžukkides segadust ristisõdijate tundmatu taktika, mis lahingu lõpplahenduses suurt rolli mängis. Pärast kaotust Mantzikertis pöördus Bütsants abipalvega kristliku Euroopa poole. Tulemuseks oli esimene ristisõda – Lääne-Euroopast teele asunud kristlaste sõjavägi ei läinud aga appi Bütsantsile, vaid püha maad moslemite käest tagasi vallutama. Olles Konstantinoopolist möödunud, marssisid ristirüütlid kahes kolonnis Seldžuki valitseja Kilic Arslani territooriumile. Taranto printsi Bohemondi kolonnis oli 2000 rüütlit, 8000 jalaväelast ja suur hulk palverändureid. Teist sama suurt kolonni juhtis Raymond de Toulouse. 1. juuli koidikul ründasid Bohemondi laagrit Dorylaeumis kergerelvastusega ratsaväelased, sealhulgas vibukütid, keda juhtis Kilic Arslan. Ristirüütlid läksid rünnakule, aga Seldžukkide kiire ratsavägi põikas löögi eest kõrvale ja ründas ristisõdijate laagrit. Bohemond käskis rüütlitel tagasi tõmbuda, hobuste seljast maha tulla ja koos raskemalt relvastatud jalaväega kaitseliin moodustada. Seldžukkide kerged relvad ei tekitanud ristisõdijatele olulist kahju ning ülepeakaela rünnakule meelitada neid ka ei õnnestunud. Tõsi küll, Seldžukkide nooled tabasid paljusid palverändureid. Pärast peaaegu seitsmetunnist tulemusteta rüselemist jõudsid kohale Raymond’i kolonni rüütlid ja ründasid küljelt Seldžukkide armeed, põhjustades sellele suuri kaotusi. Kilic Arslan kogus oma mehed uuesti kokku ja kavandas parajasti järgmist käiku, kui saabus ka Raymond’i kolonni jalavägi, mida juhtis paavsti legaat Adhemar Le Puyst, ning vallutas tormijooksuga Seldžukkide laagri. Nüüd oli Kilic Arslan sunnitud taganema ja ristirüütlid oma maale lubama. RM
Antiookia piiramisega oli esimene ristisõda jõudnud pühale maale. Järgnenud sündmusi iseloomustavad reetmised, veresaunad ja kangelaslikkus, mis kuulusid lahutamatu osana ka tulevaste sõjakäikude juurde. Antiookia vallutamisega kindlustasid ristisõdijad endale läänest varustuskanali ja abijõud. Üle Seldžukkide maa liikunud ristisõdijad vallutasid Edessa ja jõudsid suure Antiookia linna alla 20. oktoobril 1097. Taranto prints Bohemond, Raymond de Toulouse ja Godefroi de Bouillon juhtisid igaüks ühte blokaadilõiku. Türklaste garnisoni juhtis Yaghisiyan, kes kutsus kohale ühe abiväe Damaskusest ja teise Aleppost – mõlemad said aga ristisõdijatelt lüüa enne Antiookiasse jõudmist. Talve jooksul võttis Bohemond ühendust Antiookiat kaitsva kristlase Firouziga, kes kontrollis Kahe Õe väravat. 2. juunil avas Firouz värava, laskis ristisõdijad sisse ja liitus koos kristlastest elanikkonnaga tapatalguteks türklaste vastu. Yaghisiyan tapeti, kuid tema poeg Sems pidas tsitadellis vastu. Kaks päeva hiljem saabus tohutu türklaste armee, mida juhtis Mosuli asevalitseja Kerboga, ja asus ristisõdijaid omakorda Antiookias piirama. 10. juunil nägi munk nimega Peetrus Bartolomeus nägemust selle kohta, kuhu oli peidetud Kristuse püha oda. Kui reliikvia üles leiti, said ristisõdijad võitlusindu tublisti juurde. 28. juunil marssisid ristirüütlid püha oda enda ees kandes kindlusest välja ja lõid türklaste kergerelvastusega ratsaväe rünnakus laiali. Paljud Kerboga liitlased deserteerusid ja türklaste armee lagunes koost. Bohemond ruttas tagasi linna, et Sems alistuma sundida ja ennast Antiookia valitsejaks kuulutada. RM Kaotused: ristisõdijad – 30 000 võitlejast 2000; türklased – 75 000 võitlejast 10 000
Kaotused: ristisõdijad – 50 000 võitlejast 4000; Seldžukid – kuni 60 000 võitlejast 7000–15 000
Dorylaeum
1097
138 | 1000–1499
Antiookia 1097
Dorylaeum
1097
Jeruusalemm 1099
Antiookia vallutamine ja rüüstamine 1098. aastal, pilt 15. sajandi Prantsuse käsikirjast.
P