Issuu

August 1997 TESS Kodus köögis oli taldrik, mille ema ostis Tenerifel puhkamas käies ja millele oli käsitsi maalitud lause „Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev”. Ma polnud sellele kunagi pööranud rohkem tähelepanu kui isa lau luvõistlustel saadud auhindadele ja klaasist lumekerale, mille mu vend Kevin kunagi New Yorgist jõuludeks saatis, aga puhkuse viimasel päeval ei saanud ma seda lauset kuidagimoodi peast välja. Kui ma ärkasin, kumas telgi sisemus oranžilt nagu kõrvitsalatern. Tõmbasin telgiukse luku tasakesi lahti, et mitte äratada Dolli, ja pist sin näo välja, silmipimestava päikesevalguse kätte. Õhk oli veel vara hommikuselt karge ja ma kuulsin kaugusest karjakellade kõlksumist. Kirjutasin oma päevikusse sõna „eleegiline” ja tegin selle juurde tärni, et ma ei unustaks koju jõudes sõnastikust selle tähendust kontrollida. Telkimispaigast Firenzele avanev vaade, terrakotakarva kuplid ja üht laselt sinise taeva taustal sillerdavad valged marmortornid, oli täpselt selline, nagu ma oodanud olin, ja see tekitas minus kummalise kurbu setunde, nagu tunneksin ma sellest juba puudust. Samas oli palju asju, millest ma ei arvanud end puudust tundvat, näiteks maapinnal magamine – vaid mõne tunni pärast tundus, nagu oleksid kivid sulle selga sisse kasvanud – ja riietumine vaevu meetri kõrguses ruumis ning kuni duširuumideni vantsimine ja kohale jõudes avastamine, et tualettpaberirull on telki ununenud. On kummaline, kuidas puhkuse lõpu lähenedes hakkab üks osa meist soovima, et see iialgi ei lõpeks, teine pool seevastu ihaldab koduseid mugavusi. Me olime juba kuu aega Interrailiga ringi rännanud, kõigepealt läbi Prantsusmaa ja siis Itaaliasse, magades jaamahoonetes, juues koos Hollandi poistega telkimispaikades õlut ning istudes päikesepõletuse käes vaeveldes aeglastes ja kleepuvates rongides. Dolli huvitasid rannad ja Bellinid; minu teemaks olid rohkem kaardid ja kultuurimälestised, aga me saime omavahel hästi läbi, nagu see oli olnud alates päevast, mille me nelja-aastastena St Cuthbertis kohtusime ja Maria Dolores 9

O’Neill – Dolliks lühendasin ta nime mina – minult küsis „Kas sa tahad mu parimaks sõbraks saada?” Me olime erinevad, kuid teineteise suhtes komplementaarsed. Iga kord, kui ma niimoodi ütlesin, teatas Doll „Sul on väga hea nahk” või „Mulle meeldivad su kingad”, mispeale mina selgitasin, et ma ei rääki nud komplimentidest, ning tema hakkas naerma ja ütles, et ta teab seda, kuid ma polnud selles kunagi kindel. Lähedaste inimestega rääkimiseks kujuneb välja mingi omamoodi keel, kas pole? Minu mälestused muudest tolle puhkuse ajal nähtud paikadest on nagu postkaardid: prožektorivalgusest üleujutatud amfiteater Veronas tintmusta taeva taustal; Napoli lahe lasuursinised veed; Sixtuse kabeli laemaalingute ootamatult erksad värvitoonid, kuid seda viimast Firenzes veedetud muretut päeva, päeva, mille järel mu elu muutus, mäletan ma tund-tunnilt, tegelikult ehk koguni samm-sammult. Dollil kulus hommikuti enda valmisseadmiseks alati rohkem aega, kuna juba siis ei läinud ta ilma täismeigita kuskile. Mulle meeldis oma ette olemise aeg, eriti tol hommikul, kuna saabuma pidid mu A-taseme tulemused ja ma üritasin endale kinnitada, et need on ülikooli pääse miseks piisavalt head. Olin eelmisel õhtul teel telkimisplatsile märganud kõrgel tee kohal seisva kiriku valgustatud fassaadi; kaunis hoone mõjus kohatuna, mee nutades metsa poetatud ehtekarpi. Päevavalguses oli basiilika arvatust hoopis suurem ja mööda barokseid trepiastmeid üles selle poole ronides käis mu peast läbi mõte, et see oleks pulmade pidamiseks ideaalne koht, selline mõte oli minu puhul kummaline, kuna mul polnud iialgi isegi päris oma poissi olnud ja veel vähem olin ma ennast pikas valges kleidis ette kujutanud. Kiriku eest terrassilt avanes meeliülendav vaade. Tundsin täiesti aru saamatut soovi nutta, kui endale pühalikult – nagu kaheksateistkümne aastased seda teevad – tõotasin, et tulen ühel päeval siia tagasi. Läheduses ei olnud kedagi, kuid kiriku raske puidust uks avanes, kui ma seda lükkasin. Pärast päikeselõõska oli sees nii pime, et mu silmad vajasid hämarusega harjumiseks pisut aega. Õhk kirikus oli õue kuumusest tubli mitu kraadi jahedam ja ruumi täitis kirikule iseloo mulik viirukiaroomiga segunenud tolmulõhn. Üksipäini jumalakojas viibides tajusin kantsli treppidest üles astudes teravalt oma sandaali taldade taktitut plaksumist. Seisin ja vahtisin parasjagu Jeesuse hiiglas likku ükskõiksesse näkku, palvetades, et mu hinded oleksid head, kui kooripealne täitus järsku kui imeväel valgusega. 10

Järsult ringi pöörates nägin ehmatusega umbes minuvanust vilajat poissi, kes seisis seina juures, kilbi kõrval, kuhu münti pannes on võima lik tulesid põlema lülitada. Näo eest kõrvale kammitud niiskete pruu nide juustega poiss oli veelgi sobimatumalt riietatud, kandes lühikesi jooksupükse, maikasärki ja jooksukingi. Mingil hetkel oleksime võinud teineteisele naeratada või koguni midagi öelda, kuid me lasime selle käest, keskendudes seejärel mõlemad kohmetult hiiglaslikule kuldse mosaiigiga kaetud kuplile, sellal kui tuled taas otsustava ja ootamatu plõksatusega kustusid. Heitsin järgnenud hämaruses pilgu oma kellale, otsekui püüdnuksin anda märku, et pühendaksin sellele märgilisele objektile tõsisemat tähelepanu, ehk isegi minuti jagu elektrivalgust, kui ma poleks juba hili nemas. Ukseni jõudes kuulsin uuesti plõksatust ja vaatasin üles, Kristuse tõsisesse, valgustatud näkku, tundes, nagu oleksin teda kuidagimoodi alt vedanud. Selleks ajaks, kui ma telkimisplatsile tagasi jõudsin, olid Dollil juuksed soengusse seatud ja nägu võõbatud. „Kuidas siis oli?” küsis tüdruk. „Minu meelest bütsantslik,” vastasin. „On see hea?” „Imeilus.” Pärast cappucino’t ja kreemisaiu – see on täiesti hämmastav, kuidas Itaalias isegi kämpingute kohvikutes pakutav maitseb hõrgutavalt – panime asjad kokku ja otsustasime minna otse linna, keskpostkonto risse, kust ma saaksin võtta rahvusvahelise kõne ja oma tulemused teada saada, et nende paine meiega terve päeva kaasas ei käiks. Ma tahtsin uudiseid kuulda ka siis, kui need on halvad. Ma ei suutnud tulla toime teadmatusega tuleviku osas. Niisiis lonkisime centro storico’le ja ma lobisesin terve tee kõigest muust, ainult mitte sellest, mis mu mõtteid täielikult kontrollis. Hirm vasardas mu peas nii valjusti, et tundsin kodust numbrit vali des, nagu oleksin ma kõnevõime kaotanud. Ema vastas pärast seda, kui telefon oli esimest korda kutsunud. „Hope on valmis su tulemusi sulle ette lugema.” „Ema!” hüüatasin, kuid oli juba liiga hilja. Mu väike õde Hope oli juba telefonitoru enda kätte saanud. „Loen su tulemused sulle ette,” teatas tüdruk. „Lase siis käia.” 11

„A, B, C …” ütles ta aegamööda, nagu tähestiku ettelugemist har jutades. „Kas see pole lihtsalt imetore?” küsis ema. „Misasi?” „Sul on inglise keeles A, kunstiajaloos B ning religioonis ja filosoo fias C.” „Sa teed nalja?” Mulle oli pakutud kohta Londoni ülikooli kolledžis tingimusel, et mu tasemeeksamite tulemus on kaks B-d ja C, niisiis oli tulemus vajalikust paremgi. Pistsin pea Perspexist kupli alt välja, et Dollile püsti tõstetud pöidlaid näidata. Telefoniliini teisest otsast kostsid ema rõõmuhõiked ja Hope lõi samuti kaasa. Ma kujutasin endale ette, kuidas nad seisavad kahekesi köögis, suveniiririiuli kõrval, ja sellel on taldrik kirjaga „Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev”. Doll tegi ettepaneku tähistada ja kogu meie allesjäänud raha mõnes Piazza Signoria tänavakohvikus spumante peale kulutada. Temal oli roh kem raha tänu osaajaga tööle juuksurisalongis, kus ta diplomi saamiseks praktikal käis, ja ta oli alates päevast, mil me Veneetsias Püha Markuse väljakul ettevaatamatult terve oma päevaeelarve tassikese cappuccino peale kulutasime, ihalenud võimalust taas end mõne välikohviku laua taga sisse seada. Doll oskas juba kaheksateistkümne aasta vanusena gla muuri hinnata. Kuid kell oli alles kümme hommikul ja ma oletasin, et isegi kohvikust viimast võttes tuleks meil Calais’sse viivat öist rongi oodata tunde ja seejuures tõenäoliselt kannatada peavalu. Ma kord juba olen sellise praktilise meelega. „Eks sa ise tead,” ütles Doll pettunult. „Me tähistaksime sinu edu.” Oli nii palju kohti, mida ma tahtsin näha: Uffizi galerii, Bargello muuseum, Firenze katedraal, baptisteerium, Santa Maria Novella kirik … „Sa räägid kirikutest, eks ole?” Doll ei lasknud end Itaalia nimedest lollitada. Meid oli mõlemaid kasvatatud katoliiklasteks, kuid sel eluhetkel oli kirik Dolli jaoks üks neist asjadest, mis ei lasknud tal pühapäeva hommikul voodis vedeleda, ja minule meeldis end iseloomustada agnostikuna, kuigi ma tabasin end päris sageli ühe või teise asja pärast palvetamas. Minu jaoks polnud Itaalia kirikud mitte niivõrd Jumala kummardamise paigad kui kultuurisümbolid. Kui aus olla, olin ma 12

lihtsalt pretensioonikas, kuid mulle ei keelatud seda, sest minust oli saamas üliõpilane. Kui olime oma seljakotid jaama pagasihoidu jätnud, tegime kiire ringi ümber katedraali, pildistades teineteist baptisteeriumi kuldsete uste juures, ning võtsime seejärel suuna Santa Crocele, tehes peatuse parasjagu uksi avava tibatillukese käsitööjäätist pakkuva gelateria juures. Sel hommikul aitas jäätis Dolli dekadentsiihalust rahuldada. Valisime kumbki klaasvitriini taha välja pandud ja hiiglaslikku värvikarpi mee nutavatest silindrikujulistest torudest välja kolm erinevat maitset. Minu valikus oli värskendav mandariin, sidrun ja roosa greip. „Liiga hommikusöögi moodi,” arvas Doll, kes otsustas end hellitada marsala, kirsi- ja šokolaadipumatijäätisega, mida ta kirjeldas kui ülimat ja mis aitas ta tuju järgnevate Giotto freskosid vaadates veedetud tun dide jooksul üleval hoida. Koos Dolliga kunsti vaadates oli kõige lõbusam kuulatada tema suust repliike stiilis „Jalgu ta küll maalida ei osanud, või mis?”, aga kirikust väljudes oli selge, et ta on oma kultuurinormi täis saanud ja kuna kesk päevakuumus linnasüdames oli lämmatav, tegin ettepaneku sõita bus siga iidsesse Fiesole mägilinna, mille kohta ma olin reisijuhist lugenud. Bussiakna juures seismine ja tuuleõhu tundmine näol pakkus tõelist kergendust. Fiesole peaväljak oli pärast Firenze rahvarohkeid tänavaid hurmavalt rahulik. „Valime tähistamiseks menu turistico,” ütlesin, olles otsustanud oma viimase eriolukordade jaoks kõrvale pandud raha eest pisut laristada. Me istusime restorani terrassile; Firenze paistis kauguses miniatuurse linnana, meenutades mõne Leonardo da Vinci maali tausta. „On sul pärastlõunaks ka mingeid hariduslikke tegevusi planeeri tud?” uuris Doll pärast kausitäie spaghetti pomodoro nahkapanemist salvrätikuga suunurki tupsutades. „On üks Rooma amfiteater,” tunnistasin. „Aga mul pole sinna üksi minemise vastu midagi, ausõna …” „Need kuramuse roomlased jõudsid ka igale poole, mis?” tähendas Doll, kuid tuli minuga sellegipoolest rõõmuga kaasa. Me olime selles kohas ainsad külastajad. Doll lebaskles päikest võt tes ühel kivist istmereal, sellal kui mina ringi vaatasin. Kui olin lavale jõudnud, ajas ta end istukile ja hakkas plaksutama. Ma kummardasin. „Ütle midagi!” hõikas Doll. „Homme ja homme ja homme!” hüüdsin vastu. 13

„Veel!” hüüdis Doll fotoaparaati välja võttes. „Midagi ei tule meelde!” Hüppasin lavalt alla ja ronisin järskudest astmetest üles. „Kas ma teen sinust ka pilti?” „Teeme õige ühe meist mõlemast.” Doll oletas, et kaamerat kolm astet kõrgemale sättides õnnestuks tal teha meist võte Toscana mägede taustal. „Kuidas on itaalia keeles „juust”?” küsis ta taimeril aega valides ning enne päästiku klõpsatust alla minu juurde sibades. Minu fotoalbumis olevat pilti vaadates tundub, nagu läkitaksime kaa mera poole õhusuudlusi. Isekleepuv pind on tänaseks kollakaks tõm bunud ja plastkate rabedaks muutunud, aga värvid – valge kivi, sinine taevas, mustjasrohelised küpressid – on täpselt niisama erksad nagu mu mälestustes. Ootasime bussi, mis viiks meid tagasi Firenzesse, meile mitteomaselt vaikides, kuulates, kuidas nähtamatud ritsikad siristasid meid ümbrit sevate puude vahel. Doll rääkis viimaks ära, mis teada vaevas. „Mis sa arvad, kas me jääme endiselt sõpradeks?” „Mida sa silmas pead?” Teesklesin, nagu ei taipaks ma, kuhu ta sihib. „Kui sa oled ülikoolis, koos inimestega, kes tunnevad raamatuid ja ajalugu ja värki …” „Ära ole rumal,” sõnasin enesekindlalt, kuigi mu peast oli juba läbi vilksatanud reeturlik mõte, et järgmisel aastal olen ma tõenäoliselt vaheaega veetmas koos inimestega, kes tahaksid vaadata väikest maali tud Kreeka vaaside kollektsiooni kohalikus muuseumis või naudiksid Michelangelo ja Donatello ning teiste ninja-kilpkonnade (nagu Doll neid nimetas) tööde võrdlemist. Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev Iga kord, kui ma lubasin endale tulevikule mõtlemist, hakkas mu kõhus pulbitsema elevus ja hirm. Tagasi Firenzesse jõudes tegime taas väikese ringi, et veel üks jäätis süüa. Ka seekord ei suutnud Doll panna vastu šokolaadijäätisele, see kord koos meloniga, ja mina valisin pirnijäätise, mis maitses nagu saja täiuslikult küpsenud „Williami” apoteoos, ja sellele lisaks vaarikajäätise, mis oli ühekorraga terav ja magus nagu lapsepõlvemälestus suvest. Ponte Vecchiol oli tunglemist päeva algusega võrreldes pisut vähe maks jäänud ja me saime imetleda pisikeste juveelipoodide aknaid. Kui 14

Dollile jäi silma muust kaubast oluliselt odavam hõbedane amulettidega käekett, lipsasime madalast ukseavast poodi. Kaupmees hoidis käes habrast ketti, mida ehtisid Firenze katedraali, Ponte Vecchio silla, Chianti pudeli ja Michelangelo Taaveti tibatilluke sed koopiad. „See on lapsele,” selgitas mees. „Äkki ma ostan selle Hope’ile?” ütles Doll, otsides innukalt võimalust oma ülejäänud raha ära kulutada. Vaadates, kuidas mees siidpaberisse mähitud käevõru tillukesse kuld sete iiristega kaunistatud pappkarpi sätib, kujutasime tõenäoliselt mõle mad ette, kuidas sellest kujuneb aare, mida mu õde hoiab turvaliselt mõnes erilises kohas, ning aeg-ajalt harutame selle koos paberist lahti ning silmitseme imetlusega nagu haruldast reliikviat. Väljas oli valgus iidsete majade vahelt pagenud ning linnamüra vai bunud. Läbi sooja ja maheda õhu kostsid tänavamuusiku klarnetilt pudenevad lopsakad džässinoodid. Ootasime silla keskele jõudes, kuni inimvoolus tekkis väike paus, et saaksime teineteisest kuldse taeva taus tal mõned pildid teha. Oli veider mõelda kõigile neile kaminasimssidele, Tokiost Tennesseeni, kuhu me teiste inimeste fotode taustana pidime jõudma. „Mul on veel kaks kaadrit järel,” ütles Doll. Rahvahulka silmitsedes peatus mu pilk näol, milles oli midagi tut tavlikku, kuid ma oskasin selle omaniku paika panna alles pärast seda, kui ta oli minu naeratust tabades segadusse sattunult kulmu kortsuta nud. See oli sama poiss, keda ma olin näinud hommikul San Miniato al Monte kirikus. Loojuva päikese viimased kiired andsid ta juustele punaka helgi, nüüd kandis ta khakivärvi polosärki ja puuvillaseid pükse ning seisis ilmselgelt ebamugavust tundes keskealise paari kõrval, kes võisid olla ta vanemad. Sirutasin kaamera poisi poole. „Kas sa oleksid nii kena?” Tema hämmeldunud pilk tekitas minus hetkeks tunde, et ta ei pruugi olla inglane, kuid just siis vastas poiss häälega, mida mu ema oleks kirjeldanud kui „väljapeetut”: „Aga muidugi!”, sellal kui ta kahvatu ja tedretähniline nägu tõmbus piinlikkusest punaseks. „Öelge juust!” „Formaggio!” hüüdsime Dolliga kooris. Sellel fotol on meie silmad kinni ja me naerame mõlemad oma nalja üle. 15

* Rong, mille kuue nariga tühja magamisvaguni alumistel naridel me punase veini pudelit käest kätte ulatades lamasime ja oma reisimälestusi arutasime, kihutas läbi öö. Minu jaoks olid esikohal vaated ja vaatamis väärsused. „Kas sa mäletad neid lilli Hispaania treppidel?” „Lilli?” „Kas me käisime ikka samal reisil?” Dolli jaoks olid olulised mehed. „Kas sa mäletad kelneri nägi Piazza Navonal, kui ma ütlesin, et mulle meeldib kala süüa?” Nüüd me juba teadsime, et itaallaste jaoks oli sel sõnal hoopis teist sugune tähendus. „Parim toit?” küsis Doll. „Prosciutto ja virsikud Bologna tänavaturul. Sul?” „See sibulane anšoovistega pitsa moodi asi Nizzas oli mõnus …” „Pissaladiére,” ütlesin mina. „Kas sa saad!” „Parim päev?” „Capril,” vastas Doll. „Sul?” „Ma arvan, et tänane.” „Parim …” Doll jäi tukkuma, aga minul ei tulnud und. Silmi sulgedes leidsin end iga kord väikeses toas, mille olin endale ülikooli ühiselamus broneeri nud, kuid kuhu ma polnud veel julgenud oma kujutlustes sisse kolida, elevusega oma asju riiulitele sättimas, päevatekki voodile laotamas ja praegu minu kohal pagasiriiulil tasakesi küljelt küljele kõikuvat uut Bot ticelli „Primavera” plakatit seinale kinnitamas. Mitmendal korrusel ma hakkan elama? Kas minu toa akendest avaneb vaade teletorni ümbrit sevatele katustele, nagu toas, mida meile avatud uste päeval näidati? Või asub see maja tänavapoolses küljes, kus mu akna alt hakkavad mööda venima punaste kahekorruseliste busside katused ja politseiauto siree nide ootamatud huilged tekitavad tunde, nagu osaleksin mingis filmis? Kui rong hakkas läbi Alpide ronima, muutus õhk kupees jahedaks. Panin Dollile fliisi peale. Ta tänas mind pominal läbi une, kuid ei ärga nud ja mul oli selle üle hea meel, kuna oli mõnus natuke omaette olla, ainult mina ja mu plaanid, kulgedes oma elu ühest etapist järgmisesse. Hommikupoole ööd jäin ma ilmselt magama. Ärkasin hommiku söögikäru kolina peale. Doll põrnitses lootusetu ilmega kleepuvaid 16

vihmaniresid, mis mööda Põhja-Prantsusmaa tasandikest läbi kihutava rongi aknaid üksteist taga ajasid. „Ma olin sellise ilma juba jõudnud ära unustada,” ütles ta mulle hapuka kohviga täidetud plastkruusi ja tsellofaani mähitud sarvesaia ulatuses. Ma ei oodanud küll lippude heiskamist ega mind tagasituleku puhul tervitamiseks tänavale üles rivistunud naabreid, kuid pärast Dolli jätmist tema Laburnum Drive’i asuva maja juurde ja mööda Conifer Roadi edasi kõndides tundsin pisukest pettumust, kuna kõik nägi välja täpselt vanaviisi. Meie elamurajoon oli ehitatud kuuekümnendate lõpus. Toona esindas see piirkond oma korrapäraste, poolenisti heledatest tellistest seinte ja poolenisti valgeks krohvitud ristkülikukujuliste majadega, mida eesaedade asemel ääristasid muruplatsid, ilmselt kaasaegse arhitektuuri tipptaset. Kõik tänavad olid oma nimed saanud puude järgi, aga keegi polnud vaevunud ühtki istutama, kui üksikud väljaveninud õitsevad kirsipuud välja arvata. Mõned ostuõigust omavad majavaldajad olid majade ette ehitanud klaasitud verandad või alumise korruse suure toaga ühendatud talveaiad, kuid majad nägid sellegipoolest välja nagu väike sed kastid selles laulus. Mulle olid vaid kuuajalise äraoleku järel selge, et ma olin sellest kohast välja kasvanud. Emal oli minu tagasijõudmise ajast vaid umbkaudne ettekujutus, kuid sellegipoolest olin ma pisut üllatunud, nähes, et tema ega Hope polnud akna all kohti sisse võtnud või koguni mind oodates end maja esisele murule istuma seadnud. Õhtu oli ilus. Ehk oli ema maja taga asuva pisikese basseini ära täitnud? Ehk pladistasid nad nii kõvasti veega, et ei kuulnud uksekella? Viimaks ilmus teisele poole jääklaasi väike tuttav kogu. „Kes seal on?” hüüdis Hope. „See olen mina!” „See olen mina!” hõikas tüdruk vastu. Hope’i puhul polnud kunagi võimalik aru saada, kas ta vigurdas või oli lihtsalt pedantne. „See olen mina, Tree!” ütlesin. „Ära jända, Hope, tee uks lahti!” „See on Tree!” Oli aru saada, et ema vastas talle midagi maja sügavusest, kuid ma ei kuulnud, mida ta täpselt ütles. Hope põlvitas, et minuga läbi eesukse alumises osas asuva kirjakasti luugi rääkida. „Ma toon köögist tooli.” 17

„Võta see tool, mis on koridoris,” juhendasin teda läbi luugi. „Ema käskis köögist võtta.” „Olgu, olgu …” Miks ema ise alla ei tulnud? Tundsin end järsku väsinu ja ärritatuna. Viimaks õnnestus Hope’il uks lahti saada. „Kus ema on?” küsisin. Maja oli seest külmavõitu ja õhus ei hõljunud õhtusöögi sooja aroomi. „Hakkab üles tõusma,” vastas Hope. „Kas ta tunneb end kehvasti?” „Lihtsalt väsinud.” „Isa ei ole veel koju tulnud?” „Küllap ta on kõrtsis,” tähendas Hope. Upitasin seljakoti seljast maha ja siis seisis ema trepiotsas, kuid selle asemel, et minu nägemise üle rõõmu tundes alla kiirustada, tuli ta ettevaatlikult, käsipuu külge klammerdudes. Panin selle susside arvele, mida ta kandis koos oma pesus värvi kaotanud aeroobikadressiga. Ta näis kuidagi äraolev, peaaegu pahur, ega vaadanud kraanikausi juures veekannu täites mulle otsa. Vaatasin kella. See oli kaheksa läbi. Olin unustanud, et Inglismaal olid õhtud pikemalt valged. Hakkasin mõtlema, et ehk oleksin pidanud praamilt maha tulles telefoniputka otsima ja koju helistama, kuid selle tegematajätmine ei tundunud ema vaikimise põhjustamiseks piisavalt tõsine möödalaskmine. Märkasin, et ema kukal oli sassis. Niisiis oli ta minu saabudes olnud voodis. Lihtsalt väsinud, oli Hope öelnud. Ta oli pidanud neli nädalat üksi toime tulema. „Ma võin seda ise teha,” pakkusin kannu enda kätte võttes. Esimest häiresignaali tajusin köögivalamus mustade kruuside kuhja märgates. Ema pidi olema kohutavalt väsinud, sest teda ümbritses alati plekitu puhtus. „Kus isa on?” tahtsin teada. „Küllap kõrtsis,” vastas ema. „Tahad ehk tagasi üles minna ja ma toon su tee sinna?” Minu suureks üllatuseks – ema jaoks ei olnud tavaliselt miski raske – vastas ta „Olgu” ja lisas siis, nagu oleks talle alles nüüd meenunud, et mind polnud vahepeal kodus: „Kuidas puhkus oli?” „Viimase peal! See oli viimase peal!” Mu nägu kiskus naeratusest, millele ta ei vastanud, juba krampi. „Reis?” 18

„Sujus kenasti.” Ema oli juba teel tagasi trepist üles. Kui ma teetassiga üles läksin, oli mu vanemate magamistoa uks lahti ja ma märkasin enne sisenemist silmanurgas ema peegelpilti tualettlaua peeglis. Teate küll, kui teistsugustena inimesed tunduvad, kui nad ei tea, et neid vaadatakse? Ema lamas suletud silmadega, nagu oleks elujõud temast välja voolanud ja jätnud alles vaid õõnsa kaja. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin teda mõne sekundi ning siis ta liigutas ja märkas äkki mind uksel seismas. Ta murest tulvil silmad leidsid minu omad ja edastasid hääletult sõnumi: ära küsi Hope’i kuuldes midagi. Siis, nähes, et ma olin üksi, vajusid need uuesti kergendustundega kinni. „Las ma aitan su istuma,” ütlesin. Ta nõjatus minu vastu, kui ma patju ta selja taga kohevaks kloppi sin, ning ta keha mõjus kerge ja haprana. Vaid pool tundi tagasi olin ma mööda Crescentit kodu poole kõndinud, tajudes tülgastusega selle tuttavlikkust ja igapäevasust, ning nüüd vajus kõik minust eemale nagu maavärinas ja ma soovisin kogu hingest, et taastuks normaalne olukord. „Minuga on kehvasti, Tess,” ütles ema vastuseks küsimusele, mida ma ei julgenud esitada. Ootasin, et ta jätkaks „Aga sellest pole midagi, sest …” Kuid ta ei teinud seda. „Mismoodi kehvasti?” küsisin paanikast põhjustatud peapööritust tundes. Emal diagnoositi Hope’i ootamise ajal rinnavähk. Ta alustas keemia raviga alles pärast Hope’i sündimist ja sai terveks. Ta oli pidanud korra päraselt kontrollis käima ja kuni viimase korrani paar kuud tagasi olid kontrollitulemused näidanud, et kõik on korras. „Mul on munasarjavähk ja siirded on jõudnud maksa,” ütles ema. „Ma oleksin pidanud varem arsti juurde minema, aga arvasin, et mul on seedehäired.” Alumisel korrusel laulis Hope mingit tuttavat meloodiat, kuid ma ei suutnud meelde tuletada, mis see oli. Mu aju üritas meenutada ema sellisena, nagu ta oli enne minu lah kumist. Pisut väsinud ja ehk murelik; ma olin selle pannud oma eksa mite arvele. Ta oli minu jaoks alati olemas: hommikusöögi ajal köögis Hope’i vaigistamas, kui ma kiiruga oma märkmeid läbi vaatasin; ja kui ma koju jõudsin, ootasid mind tassike teed ja ema, kes oli alati valmis mind ära kuulama. Ja kui ma ei tahtnud rääkida, siis ta lihtsalt toimetas 19

köögis, pesi nõusid või hakkis köögivilju ja pakkus mulle oma vaikiva kohaolekuga toetust. Kuidas ma sain olla nii isekas ja mitte märgata? Kuidas ma ometi sain üldse puhkusele mina? „Sina ei oleks saanud midagi teha,” ütles ema mu mõtteid lugedes. „Aga sa olid kuni viimase kontrollini ju täiesti terve!” „Nad kontrollisid mu rinda.” „Ja muud midagi?” Ema asetas sõrme huultele. Hope tuli parasjagu trepist üles. Ta laulis „Kes aias, kes aias”, ainult sõnadega „Kes maias, kes maias.” „Käi läbi, käi läbi …” Me sundisime end naeratama, kui ta tuppa astus. „Mul on kõht tühi,” teatas tüdruk. „Olgu!” Ma hüppasin voodilt üles. „Ma teen sulle midagi süüa.” Juhul, kui ma veel mingeid tõendeid vajasin, siis tühi külmik ütles kõik. Meie peres ei olnud küll rahaga priisata, kuid toidupuudust pol nud meil kunagi. Tundsin järsku isa vastu viha. Meie kodus oli töö jaotus väga traditsiooniline: isa teenis raha, ema hoolitses kodu eest, aga sellistel asjaoludel oleks isa ju võinud ennast natuke rohkem liigutada? Kujutasin endale ette, kuidas ta kõrtsis enesehaletsuse peale mängib ja teistel endale õlut välja teha laseb. Isa kaebles alati, kuidas temal elus üldse õnne ei olnud. Leidsin kapist purgi Heinzi spagette ja torkasin röstrisse saiaviilu. Hope põrnitses mind, aga mu aju oli kõige kuuldu töötlemisega nii ametis, et ma ei osanud talle midagi öelda. Spagetid läksid pliidil keema. Valasin need saiatükile, meenutades Fiesoles vaid eelmisel päeval söö dud täiuslikult al dente pastat, mille ühesainsas lusikatäies oli kokku saanud tuhandete tomatite maitse, kaugusest paistvat Firenzet, mis meenutas mõne Leonardo da Vinci maali tausta, see oli järsku ääretult kaugel, nagu mingis teises elus. Sõnastik kinnitas, et „eleegiline” tähendab kurblikku ja minoorset. Selle tüvi, eleegia, on pärit ladina keelest ja tähendab leinalaulu.

August 1997 GUS Ma hakkasin pikamaajooksu harrastama pärast oma venna surma, kuna see pakkus aktsepteeritavat võimalust üksiolemiseks. Teiste inimeste murelikkust oli kõige raskem taluda. Kui ütlesin, et mul pole häda midagi, vaadati mind nii, nagu elaksin ma eituses; kui tunnistasin, et asjad on parasjagu üsna kehvasti, puudus neil võimalus olukorda kui dagi parandada. Aga kui ma ütlesin, et treenin heategevuslikuks pool maratoniks, mille eesmärk on spordivigastustega inimestele raha kogu mine, noogutasid inimesed rahulolevalt pead, kuna Ross oli hukkunud suusaõnnetuses, niisiis oli kõik igati loogiline. Optimaalsel kiirusel tekitasid spordijalatsite rütmilised löögid vastu teekatet minus omamoodi sõltuvusttekitava unustusseisundi. Just see sundis mind igal hommikul voodist välja tulema, ka puhkuse ajal, kuigi Firenze ebaühtlased munakivitänavad ja kokkupuuted ahhetamapaneva iluga muutsid iseenda olemasolu unustada aitava kiiruse saavutamise kee ruliseks. Puhkuse viimasel päeval jooksin ma koidikul mööda Arno jõe kallast, ületades igal sillal jõge eri suunas, kuni pöördusin viimaks tuldud teed tagasi, ühes suunas joostes päikese kahvatu kuma silmadesse paistmas ja teises selle soojus selga silitamas. Kui üksikud tänavat pühkivad koja mehed välja arvata, tundus, nagu kuuluks terve linn mulle või pigem vastupidi, mina linnale. Kui olin saavutanud kardiovaskulaarse kurna tuse seisundi, mis laseb mõtetel vabalt kulgeda, tulin mõttele, et võin ühel päeval Firenzesse tagasi tulla, soovi korral siin ehk koguni elada. Ma võiksin selles ajaloolises linnas olla ajaloota inimene, just see, kes ma olla tahan, kes see siis ka poleks. Kaheksateistkümneaastase jaoks oli see mõte nagu jumalik ilmutus. Kolmandat korda Ponte Vecchio silda ületades võtsin tempot maha ja jätkasin jahtumiseks kõndides. Kuskil polnud ühtki hingelist. Kullasseppade sädelev naud oli peidetud tugevate puidust luukide taha. Ma võinuksin vabalt olla ajas viissada aastat tagasi kandunud. Ja sellegipoolest tundus kõik võrreldes eelmise õhtuga, mil kõik 21

kohad olid turiste täis, kummaliselt ebareaalne. Nagu hüljatud võtteplatsil. Oletatavasti lootsin ma seda tüdrukut uuesti näha. Mitte et mul olnuks kahe esimese kohtumisega võrreldes rohkem aimu, mida talle öelda. Ma polnud talle fotoaparaati tagasi andes julgenud talle otsagi vaadata, niisiis oleksin ma kolmanda võimaluse saamise korral sellegi käest lasknud. Olin silla kõrval jäätisesabas seistes tundnud koputust õlale ja seal ta jälle oligi, naeratades, nagu oleksime tundnud teineteist terve elu ja valmis üheskoos alustama mingit imelist seiklust. „Natuke maad mööda Via dei Nerit edasi on fantastiline gelato-pood, kust sama hinna eest saaks umbes kuus jäätist!” teatas tüdruk. „Ma ei usu, et jõuaksin kuus jäätist ära süüa!” Minu katse kildu rebida mõjus ülespuhutult ja üleolevalt. Mul ei olnud tüdrukutega suhtlemise osas erilisi kogemusi. „Ausõna, selles kohas jõuaks!” Äkki sa näitad mulle, kus see asub? Tore! Lähme siis! Kuna vanemad seisid täpselt mu kõrval, ei saanud ma kasutada ühtki neist vastustest, mida oleksin tahtnud. Selle asemel vahtisin teda nagu pooletoobine, tundes, kuidas laused mu peas oma koha pärast võitlevad, sellal kui tüd ruku särav naeratus asendus kerge hämminguga ja ta minema kiirustas, et oma sõbrale järele jõuda. Jõe põhjakaldal hakkas Firenze uksi avavate baaride aknaluukide kolina saatel ärkama. Kui ma jõudsin Duomo väljakule, lõid Campanile hotelli tordikreemitriipe meenutavad karniisid päikesekiirtes särama ja õhku täitis ühtäkki kellade helin. Firenze oli justkui maapealne paradiis ja ma mõtlesin, et siin elades poleks küll võimalik end õnnetuna tunda. Ühinesin hotelli fuajees oma hommikusöögile suunduvate vanema tega. „Pikamaajooksja üksildus!” tähendas mu isa. Ta ütles seda alati, kui nägi mind jooksmast tulemas, nagu oleks sel lausel mingi sisu, kuigi tegelikult oli tegemist ühe tema nooruses nähtud filmi pealkirjaga. Vanematega koos olles tõmbusin alati turri; see oli nende seltskonnas vallanduv omamoodi Pavlovi refleks. Tänu koolis kuuldud jutuajamisele teadsin, et tõeline puhkus Tosca nas tähendas nende jaoks, kes ise polnud villaomanikud, oliivisaludest ümbritsetud ja maalilistele mäekülgedele avanevat vaadet pakkuva bas seiniga villa rentimist. Selle asemel oli mu isa meile reserveerinud koha 22

kallis hotellis Firenze kesklinnas. Ma ei olnud kunagi päris kindel, mida etikett ette nägi, kuid mulle oli juba võrdlemisi varasest east selge, et selline etikett on olemas ja mu isa eksis selle vastu üsna sageli. Ta ise polnud erakoolis käinud, kuid nüüd, mil ta sai endale lubada oma poe gade saatmist erakooli, ilmus ta spordipäevadele bleiserjakki ja lipsu kandes, sellal kui lahedad papsid, kes käisid Cannes’i filmifestivalil või kellel olid Kaimanisaartel offshore-kontod, kandsid teksaseid, polosärke ja mokassiine paljaste jalgade otsas, otsekui konkureeriksid nad kõige vabama riietusega isa auhinnale. Liberaalse mõtteviisiga gümnaasiumi õpilasena toetasin ma igaühe õigust riietuda oma soovi kohaselt; tema pojana tundsin ma kohutavat piinlikkust. „Kes võiks sel kellaajal tahta juustu süüa?” Mu isa takseeris hindava pilguga buffet-lauda. Ta oli inimene, kes armastas esineda valjuhäälsete avaldustega, nagu oodates, et ruumisvii bijad temaga nõustuksid. „Ma arvan, et seda söövad sakslased.” Mu ema rääkis vaikselt, et teised teda ei kuuleks. „Oled sa kuulnud, kui suur on sakslaste seas soolevähi esinemissage dus?” tähendas isa. „Ja lisaks veel kõik need suitsuvorstid …” „Kuhu te täna lähete?” küsisin mina, kui me toitu täis taldrikutega lauda istusime. Toscana Aarete reisipakett sisaldas ekskursioone teistesse piirkonna peamistesse turistidele huvi pakkuvatesse linnadesse. Pärast seda, kui esimese Assisi-sõidu ajal pidi buss kaks korda peatuma, et ma saaksin oksendada, veetsin ma nüüd oma päevi üksi Firenzes, hulkudes omas tempos mööda galeriisid ja kirikuid ning nautides kummalist kaalutu setunnet, mida pakkus võimalus vanematest eemal olla. „Pisasse,” vastas isa. Inimesena, kes reisihaigusesse ei uskunud, ei suutnud ta varjata ärri tust, mida põhjustasid mu suutmatus puhkusest maksimumi võtta ja ettevõtte keeldumine hüvitada talle osa tehtud kulutustest. Linnakeskus täitus kiiresti kohusetundlikult oma giidide kõrgele tõs tetud vihmavarjude sabas traavivate turistide rühmadega, kuid varjulist kõrvaltänavat mööda oli võrdlemisi hõlbus liikuda. Olin eelmisel näda lal nii palju ringi jalutanud, et teadsin Firenze kaarti juba peast. Kinnine turg San Lorenzo lähedal, kus jahe õhk oli imbunud läbi delikatesside suitsuhõngust, oli mu palverännu esimene sihtkoht. Mõned letimüüjad tundsid mu juba ära. Puuviljaleti juures libisesid vana mehe vilunud 23

pöidlad üle virsikute püramiidi, et valida nende seast välja täiuslikult küps vili. Salumerias pööras sõbralik proua mu ainsa kukli täidise otsi misele asjalikku huvi, pakkudes mulle erinevate salaamide tillukesi liis takaid maitsmiseks või nuusutamiseks nagu head veini. Kuna tegemist oli puhkuse viimase päevaga, lubasin endale un’etto kallist San Daniele prosciutto’t. Naine sättis paberõhukesed läbipaistvad serviti üksteise peale laotud viilakad läikivale paberilehele ritta. „Ultimo giorno,” ütlesin talle, üritades itaalia keelt rääkida. Ma olen siin viimast päeva. „Ma ritorno,” lisasin – aga ma tulen veel tagasi – nagu lootes, et oma kavatsuse väljaütlemine muudaks selle mingil moel tõelisemaks. Olin endale ostnud käsitsi trükitud Firenze paberiga kaetud joonistus vihiku, mida galeriisid külastades endaga kaasas kanda, kuna joonis tamine sundis mind pilte lähemalt uurima ja end seejuures vabamalt tundma. Kunst oli koolis alati olnud mu lemmikaine, kui seda muidugi üldse aineks lugeda, mu isa seda igatahes ei teinud. Mida enam ma Firenzes kunstiga tutvusin, seda enam soovisin, et oleksin julguse kokku võtnud ja üritanud minna ülikooli kunstiajalugu õppima. Mind ei köit nud üksnes värvi lõuendile või freskole kandmise oskuslik tehnika, vaid ka küsimus, mida kunstnik võis seejuures mõelda. Kas nad uskusid kõikidesse neisse inimeste, Firenze kodanikena kujutatud pühakute ja apostlite vahendusel edasi antavatesse religioossetesse lugudesse või tee nisid neid maalides lihtsalt elatist? Minu juhendaja suunas mind arstiteaduse poole, öeldes, et see on „perekonnas esindatud”, nagu olnuks tegemist mingit masti geeni mutatsiooniga. Ja nagu kõik ikka ütlesid, pilte saab ju ka vabal ajal vahtida. Nüüd, saades innustust linnast, kus kunst ja teadus olid ede nenud kõrvuti, küsisin endalt, kas mul oleks võimalik leida mingi viis nende kahe ühendamiseks. Ehk oleks mul ühel päeval võimalik ana toomia külalisprofessorina Uffizi galeriisse tagasi tulla? Arstina oleksid mul vähemalt olemas selleks vajalikud rahalised võimalused. Nagu mu isa ütles, ei maksnud kunsti erialal mingit erilist teenistust loota. „Isegi Van Gogh ei suutnud sellest ära elada!” Sõin oma oanino Palazzo Vecchio treppidel istudes ära, lüües aeg-ajalt tänavamuusiku kitarrile jalaga rütmi, et jätta muljet, nagu tegeleksin ma millegagi. Üksinda olles näis aeg hakkavat venima väga aeglaselt ning ma olin võõrastega vestluse alustamiseks lihtsalt haletsusväärselt uje. Küsisin endalt, kas olukord oleks parem, kui reisiksin koos sõber 24

Marcusega. Me pidime koos Interraili-reisile minema, kuid tal olid kooli lõpupeol hakkanud susisema asjad ühe meie sõsarkooli tüdrukuga ja otse loomulikult eelistas ta koos minuga mööda Euroopa reisimisele seksi Ibizal. Kummalgi meist polnud tüdrukutega mingeid tõelisi koge musi ja ma olin eeldanud, et seksini ei jõua me enne ülikooli, niisiis tundsin Marcuse suhtes teatud vastumeelset imetlust, kuigi minu jaoks oli see toonud kaasa ootamatu vajaduse otsustada, kas jätta meie reis ära või siis minna üksi. Umbes samal ajal väljendas üks mu isa patsientidest, kes oli panforte*’t süües oma hambakrooni ära murdnud, imestust, kuuldes, et mu isa pole kunagi Toscanas käinud. Selline kaudne kriitika oli sundinud mu isa tegutsema. „Mida sa asjast arvad?” küsis ta ühel hommikul, kui ma enne linna uude gastropubisse oma suvisele töökohale asutamist hommikuhelbeid sisse kühveldasin, brošüüre üle laua minu poole nihutades. „Hea mõte!” Tore oli olnud näha teda taas mingile plaanile kesken dumas. „Tahad meiega kaasa tulla?” „Päriselt?” Miskitmoodi kõlas see läbi Weetabixi-suutäie mitte hirmu, vaid üllatunud entusiasmina. Isa, kes oli hambaarst, pidas põgusat peanoogutust alati oma küsi mustele piisavaks vastuseks, niisiis oli puhkusereis selleks ajaks, kui ma töölt koju jõudsin, broneeritud ja kinnigi makstud. Ütlesin endale, et oma vanemate heldekäelisuse tõrjumine olnuks matslik, aga tegelikult olin ma lihtsalt argpüks. End Michelangelo Taaveti kuju koopia juures pildistada laskvate turis tide horde pilguga kammides küsin ma endalt, kas ma üldse tunneksin eile nähtud tüdruku ära. Ma justkui mäletasin, et ta oli pikka kasvu ning ta juuksed olid pikemad ja pruunikat tooni. Tüdruku näojoontes pol nud midagi väga meeldejäävat, välja arvatud asjaolu, et kui ta naeratas, oli ta nägu järsku ulakust täis ja kuidagi omane, nagu teaks ta mingit ülipõnevat saladust, mida ta on valmis vaid sinuga jagama. Via dei Neri oli Piazza Santa Croce poole kulgev kitsas tänav ja gelateria jäi mul esimese hooga kahe silma vahele. Poel oli üksainus uks ja pime sisemus. Valisin kõigepealt nocciola ja limone, kuna just sama tellis minu ees seisnud Itaalia mees. Sidruni värskendav pikantsus * Itaaliapärane magustoit, mis sisaldab puuvilju ja pähkleid.

täiendas suurepäraselt jumalikult koorest metsapähklit. Jalutasin jää tist süües tagasi Piazza Santa Crocele, naasin siis ning tellisin järgmise, seekord pistaatsiapähkli ja meloniga, ning lõin jahedas varjulises poes aega surnuks, kiigates iga järgmise kliendi poole lootuses taas tüdrukut näha. Mu tee viis mind pärastlõunases palavuses läbi Pinte Vecchiot täit vate rahvamasside Boboli aedadesse. Mida kõrgemale ma ronisin, seda vähemaks jäi turiste ja ülemisel terrassil seisin ma dekoratiivse järvel kaldal täiesti üksi. Päike oli endiselt väga palav, kuid nüüd ei olnud seda vana meistri maalile kantud lakikihina linnavaadet varjava niisku seloori tagant enam näha. Mägede kohal kõmises kauge kõu ja õhk oli vihmaootusest paks. Tegin oma vihiku lahti ja visandasin ühele lehele Duomo häguse piirjoone. Ühtäkki murdis ebaloomulikust kollakast videvikuvalgusest läbi kir gas valgusekiir, mis joonistas korralikult pügatud pukspuuhekid sür reaalse täpsusega välja ning pani rohekassinise vee sillerdama. Kui ma kaamera silme ette tõstsin, sööstis mind ehmatades lendu valge haigur, mida olin pidanud järve keskel seisva purskkaevu üheks kaunistusele mendiks. Lind lendas üle vee ning tema tiibade plaksumine oli vaikses õhus ainus heli ja liikumine. Mulle turgatas korraga pähe, et ma ei olnud hommikusöögist saadik kordagi Rossi peale mõelnud. Hetkeks nägin läbi tiheda langeva lume minu poole vaatava venna nägu, ta valgeid hambaid, tumedatele üle pea kammitud juustele lange vaid helbeid ja peegelklaasidega suusaprillide taha varjatud silmi. Mu joonistusele plartsatas priske vihmapiisk. Panin ploki kinni ja seisin mõne hetke paigal, nägu taeva poole pööratud, ning nautisin sooja vihma, kuni välgusähvatus tuletas mulle meelde, et olin parajasti üks lähikonna kõige kõrgematest objektidest ning peaksin ilmselt varju otsima. Samal ajal, kui ma järsku libedaks muutunud marmorist trepi astmetest kiirustades alla tõttasin, ilmusid aedades välja turistide parved, läikivad reisijuhid vihmavarjuna peade kohale tõstetud. Me seisime ühtekuuluvustunnet tajudes tihedalt kokku pressituna Pitti Palace’i seinte pakutavas napis varjus ja aeg-ajalt sirutas üks või teine seisja palja käsivarre välja, et vihmasaju intensiivsust kontrollida ja otsustada, kas tasub sprintida või tuleks veel oodata. Minu kõrval uurisid kolm umbes minuvanust kohmakate selja kottidega Ameerika tüdrukut reisijuhti ja püüdsid jõuda selgusele, kui das nad telkimisplatsile pääsevad. Ma teadsin teed, kuna olin eelmisel 26

hommikul jooksmas käies selle Piazzale Michelangelot külastades läbi käinud, kuid polnud kindel, kas neile juhatuse pakkumine olnuks vii sakas või mitte. Üks neist oli väga kena. Tundsin, kuidas ma rääkima hakates näost punaseks tõmbusin. „Ma kuulsin paratamatult teie jutuajamist pealt. Äkki ma saan abiks olla?” Mu hääl kõlas nii, nagu tuleks see kellegi teise suust; alguses kähe, siis ülepingutatult vali ja koolipoisi oma meenutav. „Sa oled inglane, kas pole?” küsis kena tüdruk. „Sul on NII armas aktsent!” „Kas sina oled ka telkimas?” „Ei. Mina peatun hotellis,” tunnistasin, suutmata piisavalt kiiresti lahedamat vastust välja mõelda. „Äkki läheme kõik koos ja võtame ühe aperitivo?” pakkus välja kõige valjuhäälsem kolmest. „Ma pean tegelikult õhtusöögiks oma vanematega kokku saama.” Vihm hakkas järele andma ja ma asutasin kiirustades minekule, olles kindel, et nad naeravad mu üle. Ross oleks täpselt teadnud, kuidas end üleval pidada. Kas sarm on kaasasündinud või lihtsalt harjutamise küsimus? Torm oli rahvamassid Pinte Vecchiolt minema ajanud. Tegin veel viimase peatuse, et vaadet nautida, kuid madalad pilved varjasid linna müüride taga asuvad mäed ning San Miniato al Monte rohelise- ja valgetriibuline prožektoritega valgustatud fassaad, mida ma hotelli katu sel asuvast basseinist öösiti näha võisin, oli kadunud. Peamised vaatamisväärsused, millega iga Toscana külastaja peaks tut vuma, olid üles loetud värvilises reisijuhis, mis oli koos pileteid sisaldava jäiga valge ümbrikuga läbi meie kirjakastiluugi potsatanud. Igal õhtul, kui me õhtusöögilaua ümber kokku saime, tegi isa konkreetse päeva muljetest kokkuvõtte, loendades sõrmi kõverdades saavutatud eesmärke nagu sihikindel noorskaut, kes loendab võidetud aumärke. • San Gimignano munakivitänavad? • Neid mööda on jalutatud. • Toscana kõrgeim torn? • Vallutatud. • Giotto kuulus Püha Franciscuse elu kujutav freskode sari? • Nähtud. (Ja nüüd on religioosseid maale nähtud nii palju, et isu on elu lõpuni täis!) 27

• Siena Palio väljakul kõlava hobuste kabjaplagina kuulmisega kaasnev elevus? Seda on võimalik kogeda vaid kahel konkreetsel päeval aastas. • Lõdvestav aperitiiv kuulsal lehvikukujulisel väljakul? Tarbitud, vaatamata džinni ja tooniku täiesti pöörasele hinnale. „Kuidas Pisa oli?” küsisin tol õhtul, kui me ootasime oma menüüd kallis restoranis, mille laetalad ja lagedad tellisseinad meenutasid keskaegset peosaali. „Suurem, kui oleks arvanud.” Isa pani oma lugemisprillid ette, kuigi ta teadis juba täpselt, mida tal on plaanis tellida. „Viltune torn oli väiksem, kui ma eeldasin,” ütles mu ema. „Nad peaksid mingi järjekorras seismise süsteemi välja töötama,” teatas mu isa, millest järeldasin, et ta polnud saanud torni ronida ja tal puudus seega võimalus oma eesmärki saavutatuks lugeda. • Pisa viltune torn Pildistatud, kuid tornis käimata. Seda ei saanud lugeda puhkusele tõeliselt rahuldustpakkuva punkti panemiseks. „Seal on palju igasugu muidki hooneid,” tähendas mu ema. „Katedraale ja nii edasi. Mõistagi paksult turiste täis.” Mitte ükski detail sellest kirjeldusest ei tekitanud minus soovi öelda, et sooviksin seda paika kunagi külastada, ja isegi kui ma oleksin seda teinud, oleks isa mulle silmapilk tuletanud meelde raisku lastud kohta bussis, niisiis ei hakanud ma midagi ütlema. „Ahhaa, jaa, buena sera teilegi,” ütles isa, kui kelner tuli meie tellimust võtma. „Me võtame Firenze biifsteegi.” Parim paik selle „kõige kuulsama tüüpilise toidu” maitsmiseks oli puhkuse algusest peale kuulunud projekti koosseisu. Isa oli küsinud soovitust meid saabumise õhtul lennujaamas oodanud autojuhilt ja kõi gilt hotelli vastuvõtutöötajatelt. Nüüd istusime restoranis, mida olid soovitanud viis inimest kuuest. Kilohinnaga pakutav bistecca alla Fiorentina polnud lihtsalt toit, see oli etendus, mida kanti ette restorani söögisaalis asuvalt poodiumilt. Kõigepealt tõstis kõrget valget kokamütsi kandev peakokk looma ribi tüki õhku; sellele järgnes suure noa teritamine kiirete ja teatraalsete liigutustega; siis raiuti lahti väga paks lihatükk, hiiglaslik karbonaad, mis enne serveerimiskärule asetamist ja heakskiidu saamiseks laua juurde sõidutamist ära kaaluti. Mu isa paisus rahulolust, kui teiste laudade 28

ümber istujad varmalt rituaali igale etapile kaasa ohhetasid ja ahhetasid. Ma ei tihanud talle seda väikest lõbu keelata, kuid mu sisikond kiskus piinlikkustundest kokku. „Millega sina tegelesid?” küsis isa, kui liha oli kööki kärutatud ja me olime taas sunnitud omavahel suhtlema. „Peamiselt jalutasin. Ma käisin Boboli aedades.” Vaikus. „Tegelikult nägin ma haigrut.” „Haigrut? Me oleme selleks ju liiga sügaval sisemaal? Oled kindel, et see polnud toonekurg?” küsis isa. „See oli üsna naljakas, ma arvasin algul, et lind on skulptuuri üks osa, aga siis tõusis see lihtsalt õhku, nagu oleks kivikuju ellu ärganud.” Mu vanemad vahetasid omavahel pilke. „Äraolev” oli sõna, mida ema mõnikord minu kirjeldamiseks kasutas. „Reaalsusetajuta” või „pee nutseja” olid väljendid, mida kasutas mu isa. Lühikirjelduste kohaselt, millega vanemad oma lapsi iseloomustavad, oli minu pea pilvedes. Tegin vea ja asusin seletama. „Tegemist oli olukorraga, mis tekitas tunde, nagu oleks tegu nägemu sega … Ma tahan öelda, et ehk on kõigil neil püha Franciscuse näge mustel olemas mingi neuroloogiline põhjendus? Ehk oli ta aju kuidagi teistsugune …” Taipasin liiga hilja, et „aju” oli üks neist sõnadest, mida meie peres enam ei kasutatud. Teatud sõnad vallandasid paratamatuid assotsiat sioone. Meie pere kasutuses olnud sõnavara oli viimaste kuude jooksul oluliselt kokku kuivanud. Nüüd vahtisid mõlemad mu vanemad kuhugi kaugusesse. Minu mõtlematus oli pannud nad mõtlema Rossi pea ühele küljele ja paksule sidemete kihile, mis ei suutnud varjata asjaolu, et tükk peast oli lihtsalt puudu. Kas mingi osa mu venna ajust oli pudenenud lumele? Kas pääste meeskond oli selle lihtsalt lumekihiga kinni katnud? Ja kas kevadel, lume sulama hakatas, vedelesid mäeküljel endiselt koljukillud? Juhul, kui see puhkus kujutas endast katset eluga edasi minna, ei saa nud seda eriti edukaks lugeda. Viimane kord, kui me puhkamas käisime, oli Ross meiega kaasas. See oli talvepuhkus, läbi ja lõhki erinev prae gusest Firenze kleepuvast kuumusest, kuid sellegipoolest perepuhkus. Puhkustele tagasi mõeldes meenutame alati nähtud vaatamisväärtuseid ja ilma, unustades seejuures ära koosolemisega, iga söögikorraga kaas neva lämbumistunde. Ross oli alati see, kes meie jutuajamistes ohjad 29

enda kätte haaras, isaga lõõpis ja minu kallal noris, sellal kui ema teda jumaldava pilguga silmitses. Nüüd oli tema kohalolu tänu puudumisele justkui teravamaltki tunda. Kas sa tead väljendit „jõehobu elutoas”? Sina oledki jõehobu, Ross! Mõtlesin, et selline kirjeldus tegelikult lausa meeldiks talle. Aeg-ajalt tabasin end oma vennaga mõttes rääkimas, kuigi tema eluajal polnud meil sedalaadi suhet olnud. Tagantjärele mind lausa üllatas, kui paljus me tänu üksnes sama pere liikmeks olemisele olime sarnanenud. Ross oli üks neist inimestest, kes oleks saanud aru, kui haletsusväärsed olid mu vanemad oma leinas ja kui väga neil õnnestus sellele vaatamata närvidele käia. „Tegelikkusega tuleb leppida,” ütles mu isa viimaks. Ma ei olnud päris kindel, kas see lause oli mõeldud minu noomimiseks või andis ta endale juhtnööre. „Tuleb leppida sellega, mida elu sulle ette paneb.” Nüüd seisis tema ees igatahes söestunud hiiglaslik lihakäntsakas, mil lest immitses verist vedelikku puidust alusele, millega liha serveeriti. Mu isa vaatas kelneri poole. „Me tahaksime, et kokk selle meie jaoks ära küpsetaks, kui see liiga palju tüli ei tee!” haugatas ta. Kujutasin endale ette, milline võis olla peakoka nägu, kui kelner liha tüki tagasi kööki toimetas. Olin suvel restoranis töötades saanud teada, et oma liha täiendavaks küpsetamiseks tagasi saatvad kliendid kukuvad hierarhias isegi potipesijatest madalamale astmele. Kui lihatükk uuesti lauda toodi, oli see üleni kahvatupruun, nagu oleks seda kümme minutit mikrolaineahjus hoitud. Mu isa asus nahkseks tõmbunud viilakaid laiali jagama. „Mitu sulle, Angus?” „Ühest piisab.” „Ühest?” „Angus ei ole kunagi eriti suure isuga olnud,” tuletas ema talle meelde. Rossil oli olnud pöörane isu. Kas ma olin nii ülitundlikuks muutu nud, et nägin igas lauses välja ütlemata võrdlusmomenti? Mina olin Rossist täiesti erinev. Mu vend oli tõmmu, nägus ja sport liku kehaehitusega; mina olin seevastu pärinud oma ema saleduse ja pikkuse ning kuigi mu juuksed polnud oranžid nagu mu isal, oli mul siiski piisavalt tedretähniline jume, et teised hakkaks mind koolis puna peaks kutsuma. Ross oli olnud ragbi- ja sõudmismeeskonna kapten ning õpilas kogu juhataja; mulle meeldis jalgpall ja kellelgi polnud iialgi tulnud 30

pähe esitada minu kandidatuuri kooli õpilaskogusse. Ross töötas kooli lõpetamisele järgnenud suvel kohalikus vabaõhubasseinis vetelpääst jana. Erinevalt köögipoisi ametist võis vetelpäästja tööga uhkustada. Tegelikult ei pidanud Ross küll kedagi päästma, kuigi paljud tüdrukud veiderdasid vees lootuses, et Ross neile käed külge ajab. Ross oli olnud omaenda „Rannavalve” seriaali peaosaline. Guildfordis. Ma ei olnud kunagi päris kindel, kas mu vanemad lihtsalt ei osanud oma ilmselget eelistust varjata või olin ma Rossiga võrreldes tõepoolest lihtsalt keskpärane. Sellistest asjadest on raske kellelegi rääkida ilma endast viripilli muljet jätmata, niisiis ei teinud ma seda kunagi, kui välja arvata Marcus, kes teadis, milline Ross tegelikult oli. Me arutasime mõnikord, kas meie kooli õpetajad pigistasid Rossi muude tegevuste osas silma nii varmalt kinni tema sportlike saavutuste tõttu või olid nemadki õppinud teda kartma? Ehk pidas Ross koos oma jüngritega arvet mitte üksnes koolipoiste, vaid ka kooli personali toime pandud karistust väärt tegude kohta? Ma ei saanud seda kunagi teada, sest nüüd, mil ta oli surnud, et öelnud keegi tema kohta enam ühtki kriitilist sõna. Me istusime vaikides ja mälusime oma liha. „Ilmselt ei jõua sa ülikooli algust ära oodata …” tähendas ema. Kas mu ebamugavustunne oli nii selgelt nähtav? Tegelikult olid asjalood niimoodi, et vaatamata selle klaustrofoobse puhkuse lõpuni jäänud tundide loendamisele oli ma eesootava suhtes ühtlasi võrdlemisi närviline. Oletasin, et ilmselt ei tohiks arstiteadus kond kujuneda väga suureks probleemiks, kuna ma olin bioloogias tugev ja mulle pakkus huvi, kuidas inimesed toimivad. „Mis jätab mulje, nagu oleksid sa mingi hingeabi osutaja!” oli Ross möödunud aasta novembris nähvanud. Praegu tundus, nagu oleks see juhtunud eelmises elus ja teatud määral ju oligi. Vaatamata tema naeruvääristamisele või koguni sellepärast, et see oli pannud mind asjade üle tõsisemalt mõtlema, läks mul intervjuul hästi ja mulle pakuti kohta tingimusel, et ma saan kolme A-taseme eksami hindeks A. Samas oli oma venna jälgedes käimine alati tekitanud minus ebamugavustunnet. Olin tol jõuluvaheajal tegelikult otsustanud küsida, kas ma saaksin võtta vaheaasta ja selle aja jooksul otsustada, kas medit siin ikka on minu rida. Ja siis juhtus õnnetus. Kui ma läksin tagasi kooli, oli avalduste esitamise tähtaeg peaaegu käes. Mõte sellest, et tema mõlemast pojast saavad arstid, oli isas teki tanud tohutut uhkust. Meditsiini õppimine või siis sellest loobumise 31

mõte sinnapaika jätmine oli ainus, mida ma sain teha juhtunu heasta miseks. Alles eelmisel päeval, kui ma helistasin kooli, et saada teada oma A-taseme tulemusi, vanemad hotellikoridoris, kohe ukse taga, ootusäre valt passimas, oli mingi tilluke osa minust vaikselt lootnud pääsemisele. Aga mu hinded olid piisavalt head. Taipasin, et ma polnud vastanud ema küsimusele. „Jah, ma juba täitsa ootan seda,” kinnitasin talle. Vähemasti tähendab see seksi. Kui Rossi kogemustest lähtuda, siis arstiteaduskonnas ainult sellega tegeletigi.