Miks me ennast süüdistame ja kuidas sellest vabaneda
Inimesed, kelle ülesanne oli sind lapsena armastada, ei pidanud su vajadusi millekski. Ükskõik kui palju sa püüdsid oma vanematele meele järele olla, kasvasid ometi üles tundega, et sind ei kuulda ega nähta. Enda soovide väljaütlemine on kogu elu sulle raskusi valmistanud ja nii oled teiste vajadused enda omadest alati ettepoole seadnud. Sa oled kogenud emotsionaalset vägivalda, sind on hüljatud, su lapsepõlv on olnud täis segadust, valu ja üksindust. Kõlab tuttavalt?
Võib-olla oled sa endaga juba palju tööd teinud – käinud teraapias, osalenud kursustel ja lugenud läbi kõik eneseabiraamatud, mis vähegi trükivalgust on näinud, kuid see kõik pole aidanud sul end enesekindlamalt tunda ja oma sisemist kriitikut vaigistada.
Aga milline võiks su elu olla siis, kui sa usud endasse ja seisad oma vajaduste eest? Kui sa lõpetad lootmise, et teised peaksid muutuma, ja oled selle asemel valmis vaeva nägema, et luua endale oma unistuste elu? Mis tunne see küll olla või
