Kaitse Kodu! nr 7 2026. a

KAITsE KOdu! KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2026

õPPusEd PAnEVAd KAITsELIITLAsEd üHEs RüTmIs HInGAmA

MIDA TÄHENDAB 4000 NAISKODUKAITSJAT? KODUTÜTRE TEEKOND JUURTE JUUREST TIPPU

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

ImPREssum

KAITSELIIDU AJAKIRI

7/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: INDREK JURTŠENKO

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad üle 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

7/2026

3

sIsuKORd

6 SÜNDMUS

Orkaan – sest kodu vajab kaitset!

8 INIMENE

Seiklusjutte maalt ja merelt: Tanel Kapper

12 VÄLJAÕPE

Peatumatu Lõvi pani Kaitseliidu pioneerid ühes rütmis hingama

16 VÄLJAÕPE

Info- ja kogukonnavõrgustik – inimesed propagandaga võitlemise eesliinil

18 VÄLJAÕPE

Võitluskunst aitab ellu jääda

20 ÜKSUS

Otepää malevkond: väärikad võitlejad talvepealinnast

22 SÕJASPORT

25 aastat kümnesse: Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK veerandsajandi juubeli lävel

26 KOOSTÖÖ

USA ja Eesti reservväelaste vahetusprogramm – elu nagu filmis

28 KOOSTÖÖ

Need pole tehases toodetud seadmed, need on Eesti koolinoorte ehitatud satelliidid!

32 HARITUD SÕDUR

Quo vadis, Kaitseliidu droonindus? 3. Droonirühma väljaõpe ja struktuur

34 HARITUD SÕDUR

Makrologistiline rinne: jaotuslogistika elanike toetuseks relvakonfliktis

8 Kapper ütleb piltlikult, et temale allub Hiiumaal kõik, mis on laiguline, peale Kõpu radari, mis kuulub õhuväele. Kohalikud elanikud on ta omaks võtnud. Tema jagab ka sotsiaalmeedia vahendusel selgitusi, kui tulemas on õppused ja paugutamised või lennutatakse droone.

32

38 MAAILMAPILK

E-riigi pimeala: digilõhe kui julgeolekuoht meie eakatele

42 MAAILMAPILK

Vana maailm, uued jõujooned

44 MAAILMAPILK

La valla de Ceuta ehk müür, mis langeb ise

50 SÕJARAUD

Eesti sõjamehe ikoonilised relvad. 1. osa. Püstolkuulipildujad ja automaadid

54 ÜLEELAMINE

Taimse biomassi vesiekstrakti valmistamise metoodika

4

7/2026

Reaalsusele otsa vaadates tuleb droonimeeskonna uue liikmena kujutleda keskealist Eesti naist või meest, kelle parim sportlik vorm on jäänud minevikku ja kes suudab väljaõppesse panustada ca 6–8 nädalavahetust aastas.

AuTORId

AUTORID

56 MEDITSIIN

Samm-sammult elupäästjaks

58 NAISKODUKAITSE

Drooninaised: julgus proovida ja valmisolek õppida

60 NAISKODUKAITSE

Naiste brigaad: mida tähendab 4000 naiskodukaitsjat?

ELISA JAKSON Naiskodukaitse arendusspetsialist Elisa hoiab Naiskodukaitse arengul silma peal, kätt pulsil ja jalga pedaalil. Ning kus vaja, aitab (kirja)sõnaga kaasa.

JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes nii suurt pilti kui märkab ka tillukesi detaile.

62 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitse uus kants Hamburgis

64 NOORED

Kõrget lendu, Silver! Tere tulemast, Margo!

HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

66 NOORED

Kodutütre teekond juurte juurest tippu

68 NOORED

(Filtreeritud) vett ja vilet ehk noorte üleelamislaager

70 AJALUGU

Kunda Kaitseliidu ajaloost 2. Kunda Kaitseliit Eesti Vabariigi ajal

76 MILITAARTURISM

Hämeenlinna muuseum Militaria

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale. GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

80 FILMIARVUSTUS

Lohisev allmaasõda

82 RAAMATUARVUSTUS

Tartu maleva lugu tervikuna kaante vahel

Püstolkuulipildujate ja automaatide teekond Eesti sõjaajaloos ei jutusta meile üksnes relvade tehnilisest arengust, vaid eelkõige vormikandjate ning kõigi patriootlike inimeste soovist kaitsta oma elementaarseid põhiväärtusi. Seega võib ka võõras relv paratamatult saada ikooniks meie vabaduse ja riigi hoidmisel ning kaitsmisel.

IVAR JÕESAAR vabatahtlik autor Ivar teab hästi palju. Sellepärast, et ta loeb hästi palju. Sealhulgas sõjakirjandust. Ja teinekord ta kirjutab sellest, mida loeb ja teab. Lugege teie kah. Siis teate. KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

50 ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

7/2026

5

sündmus

ORKAAN –

SEST KODU VAJAB KAITSET! Lõviosa septembrikuust Saare-, Pärnu-, Lääne- ja Hiiumaal möllanud Orkaanist, mis on tuntud ka Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna suurima õppusena, võttis osa ligikaudu 1500 reservväelast, Kaitseliidu vabatahtlikku ja liitlasüksuste esindajat. Tekst: KAITSE KODU!

J

uba kahekümnendat korda toimunud õppusel harjutasid Kaitseliidu üksused oma sõjaaja ülesannete täitmist ning koostööd teiste riigikaitses ja siseturvalisuses osalevate ametkondade ja kohalike omavalitsustega. Nii nagu on olnud varem, nii oli ka tänavu Orkaani laiemaks eesmärgiks Lääne maakaitseringkonna üksuste lahinguvalmiduse tõstmine. Ikka selleks, et olla paremini ette valmistatud sõjaaja ülesannete täitmiseks. Samuti värskendati Orkaanil reservväelastest ussisõdalaste taktikaoskusi. Ja muidugi harjutati õppuse aktiivsemas faasis kõigi üksuste koostööd.

FOOKUSES LINNALAHINGUD

Et tänavuse Orkaani fookuses olid linnalahingud, tegutseti rohkem asulates ja linnades. Ent mitte ainult seal. Harjutada tuli ka metsas ja lagedal – ikka selleks, et kaitsta meie kodukohta. Saab ju taktikalisi olukordi, vastutegevuse avastamist ja objektide julgestamist läbi mängida maastikul, kus on palju erinevaid võimalusi ning keskkond vahel toetab ja teinekord takistab. Kaitseliidule on oluline harjutada kõigi külade, alevite, alevike ja linnade kaitsmist. Nii ongi Kaitseliidu malevkondade võitlejad enamasti määratud enda kodukandis tegutsevate sõjaaja üksuste koosseisu. See võimaldab maakaitsel tugineda inimestele, kes tunnevad oma piirkonda ning kellel on sidemed kohaliku kogukonnaga.

MAAKAITSE TUGEVAMAKS!

Saaremaal leidis õppuse aktiivsem faas aset 11.–13. septembrini Leisi, Muhu ja Orissaare kandis, Sõrve poolsaarel ning Karujärve taktikaalal. Mujal Lääne-Eestis ja Hiiumaal toimus suurem tegevus 18.–20. septembril. Enne seda formeeriti reservväelased, jaotati neile välja individuaalvarustus ning viidi läbi vajalik eriala- ja täiendõpe.

KADRI PAOMEES

Kaitseliidu vabatahtlike üksused on aasta jooksul harjutanud üksikvõitleja oskusi, jao, rühma ja kompanii tasemel koostööd ning sõjalist juhtimist. Samuti on harjutatud mittesõjalisi tegevusi kriisis ja sõjaolukorras ning koostööd teiste asutuste ja kohalike omavalitsustega.

6

„Õppus Orkaan muudab meie maakaitse tugevamaks. Kaitseliit peab olema valmis täitma talle sõjaajal pandud ülesandeid ning selleks tuleb harjutada võimalikult realistlikes tingimustes. Orkaan annab üksustele võimaluse meie valmisolekut hinnata ja koostööd praktikas proovile panna,“ kinnitas Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik kolonel Raigo Paimla.

7/2026

sündmus

7/2026

7

inimene

HELJA KAPTEIN

Tanel Kapperil on kõva missioonide pagas: ESTPLA-1 ja 2 (Horvaatia 1995), ESTPLA-3 (Bosnia 1996), BALTCON II (Bosnia 1999), NSE-5/ ESTCOY-6 (Afganistan 2008), ESTCOY-E (Afganistan 2009)

8

7/2026

inimene

SEIKLUSJUTTE MAALT JA MERELT:

TANEL KAPPER Reipalt väljub autost Saaremaa maleva Hiiumaa maakaitsekompanii ülem major Tanel Kapper (55) ja sammub kindlal sammul Hiiumaa malevkonna staabi uksest sisse. Käigult haarab ta tassi kohvi ja oma töölaua taha jõudes vaatab kiirelt üle saabunud meilid. Tekst: HELJA KAPTEIN, vabatahtlik autor

A

lles seejärel leiab Kapper aega vestluseks, kuigi ukse juures ootavad juba kaitseliitlased, kellel samuti tema juhiseid tarvis.

„Võiks ju pensionil olla, sest kuulun vana lepingu alla, kus sai pensioniikka 50aastaselt. Ka 55selt oleks võinud minna, aga pikendasin tänavu jaanuaris oma lepingut Kaitseväega veel viie aasta võrra,“ sõnab Kapper kiirelt. „Eks vahel annab tunda, et võiks tagasi tõmmata, aga samas – seda tööd on nii palju, et kui oled töö sees, siis ei mõtlegi lõpetamisele.“ Ta lisab, et kui poeg tuli Hispaaniast sünnipäeva pidamast, siis mõtles, et nii tore oleks seal rannas vedeleda. „Järgmisel hommikul aga tulevad kiired ülesanded ja pole aega puhkusele mõelda.“

ALGUL OLI UNISTUS

Kapper on Kärdla poiss, ema poolt hiidlane, isa pärit Tallinnast. Kooliminekuni elas ta Kärdlas. Isal oli Tallinnas korter, ta töötas kogu aeg pealinnas ning väike Tanel veetis enamiku ajast Kärdlas vanaema-vanaisa juures. „Mäletan, kuidas istusime vanaisaga saunalaval ja ta rääkis lugusid oma noorusest: kuidas oli meremees, sattus sõtta ja teisi seiklusi. Mõtlesin, et kõik huvitavad asjad on ära olnud. Pole enam midagi,“ meenutab ta. „Siis aga sain need põnevad asjad ka ise läbi elada.“

Kooli läks ta Tallinnasse, 21. keskkooli inglise keelt õppima. Kapper lisab, et kui tänapäeval läheb inglise keelt vaja igal pool, siis seitsmekümnendatel seostus võõrkeele süvaõppega kool peamiselt peretraditsiooniga. Samas koolis olid õppinud ka tema isa ja onu, samuti õed ja vend. Nagu Kapper juba mainis, on tema pere ajalooliselt seotud ka sõjaväega. „Isa vanaisa oli Peterburi ülikooli lõpetanud sõjaväeinsener ja sõjaväeametnik ning sai kunagi mingi aadliseisuse,“ sõnab ta. „Tema naine oli Peterburis üks esimesi naisterahvaid, kel oli oma hambakliinik.“

KINDLAMEELSELT MÖÖDA KIREVATKÄÄNULIST TEED

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist alustas Kapper õpinguid Tallinna kalatööstuslikus merekoolis ehk „kilukoolis“. „Tahtsin saada meremeheks!“ Sealt algasid seiklused. „1989. aasta jaanipäeval võeti mind koolist ära, pandi lennuki peale ning järgmine peatus oli Moskva,“ alustab ta oma lugu. „Sealt edasi uus lennuk ja järgmine peatus oli Tšita, mis on Eestist juba väga kaugel.“ Linn Baikali taga, Mongoolia piiri lähedal asub kodust seitsme tuhande kilomeetri kaugusel. Tõsise Eesti mehena tegi Kapper uskumatu julgustüki ja keeldus Nõukogude

armeele vannet andmast. Karistuse vältimiseks tuli tal sõjaväest jalga lasta. Siberis on marsruudil HabarovskMoskva ainult üks raudteeliin, mida mööda ta minema hakkas. Baikali järve lõunatipus jõudis mees suurde vahejaama, Sljudjanka linna. Seal vahetati vedureid ja ronge, millest ühe peale oli kirjutatud „Depo Valga“. Mehaanikud, kes külmutusvaguneid hooldasid, juhtusid olema eestlased. Nendega sai ta edasi kuni Tšeljabinskini, mis on juba Uuralites. „Seal sebisid eestlased mu Tšeljabinski-Riia reisirongile, kus vagunisaatjateks olid Läti üliõpilased,“ jätkab ta oma lugu. Riiast Pärnusse tuttavate juurde ei olnudki enam pikk maa. „Tulin seiklustega, rongide ja hobustega Siberist Tšitast Eestisse tagasi.“ Ta meenutab, et 1989. aastal räägiti ja kirjutati Tšita kohalikus ajalehes, kuidas Eestis luuakse Ameerika rahvuskaardi eeskujul natsionalistlikke jõukusid. „Vihjati ilmselt Kaitseliidu loomisele.“ Kapper võtab lonksu kohvi, neelatab ja jätkab. „Järgnes Genf-49 liikumine, andsin teada, et olen tagasi. Nad olid minu kojujõudmisest suures hämmingus ning soovitasid peitu minna, neil polevat minuga midagi teha.“

7/2026

9

inimene Ta peitis end, aga jäi Tallinnas vahele, kui käis koolis õdesid vaatamas. Keegi andis ta üles. „Siis pisteti trellide taha ja algas vangi­ rongidega tee tagasi Siberisse.“ Oma edasist teekonda loetleb ta mehaanilise järjepidevusega, on tunda, et see pole teekond, mida ta sooviks meenutada. „Esmalt Patarei vangla, siis Peterburi, Sverdlovsk, Novosibirsk. Tšita vanglas hakkasin käima uurija juures.“ Kapper teeskles seal, et ei oska vene keelt, aga eesti keele tõlki polnud seal kusagilt võtta. „Aina pendeldasin noore kasahhi leitnandi juurde, kuni mingi päev saadi aru, et ma oskan vene keelt,“ muigas ta. „Siis mind ikka nuheldi päris asjalikult. Pandi kartsa ja sain seal ka mingite sõjaväelaste käest kolakat.“ Pärast „veenmist“ viidi Kapper väeossa tagasi, et ta ikkagi vande annaks, sest tsiviilisikuna ei saanud teda oma tegude eest tribunali alla anda. Seekord põgenes Kapper teistmoodi kui esimesel korral. Sõbrad saatsid raha, esmalt varjas ta end ühe papi juures, vanglas tuttavaks saanud sõduri vanaisa juures. Siis sai temast juba reisirongis sõitev aus piletiga reisija. Korralikult teksariietes, legendi järgi merekooli kursant, kes on teel Vladivostokist koju. Rongides dokumente ei kontrollitud, ainult suuremates jaamades, kust pidi end eemale hoidma. Kõige täbaram koht oli Moskva, kus tuli liikuda ühest raudteejaamast teise. Õnneks väljusid jaamast ekskursioonibussid öist Moskvat vaatama, pilet maksis üks rubla. See oli mõnus koht tukkumiseks ja hommikul sai juba liinibussiga liigelda sinna, kuhu vaja. Segane eluperiood vanglate ja põgenemistega kestis 1989.–1990. aastateni.

EESTIS LEIDIS KOHA PIIRIVALVES

Kui ta Eestisse tagasi jõudis, hakati siin looma Eesti piirivalvet. Alguses oli Kapper vabatahtlik, aga kui Andrus Öövel oli ta taustaga tutvunud, saadeti ta kohe kursustele. „1991. aasta märtsis andsin vande teenida Eesti riiki. Sellest ajast saadik olen vormikandja.“ 10

7/2026

Teenistuse ajal on ta pidevalt end koolitustel täiendanud. „1994. aastal käisin seitsmekuulistel ohvitseride kursustel. Koos kindral Kiiliga – mina sain lipnikuks, tema nooremleitnandiks, sest tema õppeedukus oli kaks palli kõrgem.“ Järgnesid kursused nii kodu- kui välismaal. Algul pataljoni, siis brigaadi staabiohvitseri kursused ja teised: iga kord läks auaste kõrgemaks. Aastad möödusid. Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskuses väljaõppeohvitserina töötades kutsuti ta Jugoslaaviasse rahuvalvajaks. Et inglise keele oskus oli olemas, tuli läbida väljaõpe Rootsis ja Taanis. Kui Eesti esimene rahuvalveüksus ESTPLA-1 Taani armee koosseisus 1995. aastal Horvaatiasse läks, kuulus sellesse ka tema. Järgmiseks komandeeriti Kapper kolme riigi ühisesse Balti pataljoni Baltbat, mille peakorter asus alates 1996. aastast Lätis Adažis. Kahetsusega meenutab Kapper tollest perioodist, et Paldiskis baseerunud Balti pataljoni luurajad olid osalised Kurkse tragöödias, kus uppumisse või alajahtumisse suri 14 sõdurit. Pärast Briti instruktorite käe all läbitud karmi põhikursust suunati ta staabi operatiivjuhiks Adažis. „Meil olid Ameerika vormid ja nende relvad, aga vormil oma kodumaa lipud,“ meenutab ta. „Autod, tankid ja osa relvi tulid meile Rootsist, kogu koolitus käis inglise keeles ja instruktorid olid NATO riikidest.“ Ta jätkab, et teenis piirivalves 1997. aastani ja sinna vahele mahtus veel paar missiooni. „Toona helistas major Laneman, sest esimesse Eesti missiooni otsiti inglise keele oskajaid.“ Piirivalvest läks ta üle Balti pataljoni, see oli kolme Balti riigi ühisprojekt Lätis ühispataljoni moodustamiseks, mida treenisid Briti merejalaväelased. „Ametlikult oli see mõeldud rahuvalveoperatsioonideks, aga mitteametlikult treenisime kolme Balti riigi personali selleks, et kui kunagi ühineme NATOga, siis teaksime kõiki protseduure,“ lausub ta. „Näiteks nägin esimest korda viie punkti käsklusi.“ Balti pataljoni jaoülemana on alustanud ka kaitseväe juhataja Andrus

Merilo, kindral Kiili ja paljud teised. „Kui käin mõnes Balti naaberriigis, leian ikka eest kellegi Baltbati meestest,“ meenutab ta, nägu naerul, ja loetleb edasist teekonda. Missioon Bosnias 1999–2000, siis mingi aja logistikakeskuses operatiivosakonnas. Taas missioonile Afganistani 2009, kaks missiooni järjest, sealt logistikapataljoni jalaväekompanii ülemaks staabikaitse kompaniis ja sealt Kaitseliitu. Esmalt Lääne maleva pealikuks, siis Tallinna peastaabi väljaõppeosakonda ja Põhja ringkonna S3 ülemaks. Kõrghariduse omandas Kapper Tartu Ülikoolis ajalugu õppides. „Seda tegin sõjaväe kõrvalt, missioonidel käies.“ Nagu temaga ikka juhtub, olid seekordki kõik tööd ja kaitsmised tehtud, aga diplomi tõi ülikoolist ära sõber, sest Kapper oli juba lennukiga teel Afganistani missioonile.

MISSIOONID

Esimene missioon on kõigile šokk. „Jugoslaavias käis kodusõda, kui sinna läksime, nägime kogu selle sodi ära, mida nad üksteisele teha oskasid. Arvan, et Jugoslaavia valmistas mind Afganistaniks vaimselt ette.“ Ta lisab, et alati on hirm, see on inimlik. Kes ütleb, et ei karda, on valelik või hull. Aga kui missioone saab mitu, siis nad mingil määral karastavad. „Peast lolliks ei läinud, öösiti koledaid unenägusid ei näe,“ sõnab ta kaugusse vaadates. „Olen näinud laipu ja vedanud haavatuid...“ Kapper nendib, et „süütenöör“ on lühemaks läinud, aga selle klaarib ära kamraadidega koos olles. „Istume, joome õlut ja räägime oma jutud sirgeks. Nendest, kellega olen koos teeninud, ei tea ma isiklikult kedagi, kellel oleks katus ära sõitnud. Suhtleme omavahel, tean, et selliseid juhtumeid tuleb ette, aga inimesed on erinevad.“ Ta lisab, et igaüks saab nendest koledustest üle omamoodi. Tema teeb tööd edasi, toeks on head kamraadid, kellega teeniti koos alates ESPLA-1st. „Nii ongi. Kui tõmbud üksindusse, lähebki midagi nässu. Koos teistega ja tööd tehes nähtud jubedused ununevad.“ Kapper ütleb, et missioone ei saa võrrelda sellega, mis toimub praegu Ukrainas. „Need olid siiski madala intensiivsusega, pommitati ja miinid

HELJA KAPTEIN

olid maas, aga neil polnud lennukeid.“ Ta mõtiskleb, et kui ta poleks tegevväelane, oleks ta ukrainlastel abis. „Nad ei jäta. Ma olen olnud Venemaal vangis, ma ei taha, et keegi teine peaks seda üle elama. See on julm.“

TEENISTUSKÄIK TÕI KODUSAARELE

Nüüd töötab Tanel Kapper Hiiumaal. „Siia oli tarvis inimest, kes oskaks liitlastega suhelda, sest meil käib väga palju liitlasi: prantslasi, inglasi, sakslasi.“ Kapper ütleb piltlikult, et temale allub Hiiumaal kõik, mis on laiguline, peale Kõpu radari, mis kuulub õhuväele. Kohalikud elanikud on ta omaks võtnud. Tema jagab ka sotsiaalmeedia vahendusel selgitusi, kui tulemas on õppused ja paugutamised või lennutatakse droone. „Tagasiside on olnud positiivne. Kui käin uurimas, kas saame mingit maaala kasutada, ei küsita rahagi. Oma poisid, õppige!“ Ta näeb, kuidas inimesed tajuvad, et agressiivse naabri tõttu on meie ohutase kõrgem.

TEINE, PEHMEM POOL

Räägime aina Tanel Kapperist kui vormikandjast, kuid tal on siiski ka tavariided olemas. „Erariided on mul ka, aga kuna viimasel ajal on palju tööd, siis nähakse mind peamiselt vormis. Merel on mereriided ja koduski ei silka ma vormis ringi.“ Abikaasa Maare elab Tallinnas, kuigi mehe tõi töö Kärdlasse. „Lapsed on suured ja oma elu peal. Noorim neist on 23aastane Georg-Julius Kapper, kes töötab Tallinna Lennujaamas.“ Veel on peres näitlejast tütar Loviise Kapper ja Eva-Kristina, kes vanaisa rõõmuks kasvatab alla aastast lapselast. Esimesest abielust on tal veel tantsujuhist tütar Kristina Siig. Lapselapsi on kokku kolm. „Kodus olengi niisugune pehme, mängin hea meelega lastelastega.“ Laste kasvatamiseks on aega nappinud. „See pole kerge olnud, nii palju kui olen aega saanud, olen nendega tegelenud.“ Ta meenutab, et kui Hiiumaal ehitatud halulaev Hiiu Ingel valmis sai, käisid

nad koos pojaga selle esimesel reisil Saksamaale. „Lapsed saavad aru, et ma töötan palju.“ Ta lisab, et Hiiumaale külla tulnud lapsed tunnevad end nagu teises maailmas: isa hoolitseb, teeb süüa ja tal on nende jaoks aega. Loviise kirjutas oma blogis, et see on koht, kus ta käib akusid laadimas – isa teeb süüa ja vaatab, et midagi paha ei juhtuks. „See on minu teine pool,“ kinnitab Kapper. Lisaks annab ta kooliõpilastele riigikaitsetunde. Merd sõidab ta Hiiu Ingli ja Lisettega. „Meil on oma Halulaeva punt, kellega merel käime. Ikka nädal-kaks-kolm merel. Aga tänavu on tööd palju, ei jõua. Tahtsin kunagi meremeheks, nüüd sõidan vanaaegsete laevadega.“ Kui tagasi mõelda, ei teeks Kapper enda sõnul midagi teisiti. Ehk mõne lauslolluse jätaks tegemata, aga vande annaks ainult oma riigile. „Kui olen pannud vormi selga, siis kannan seda nii kaua, kui jaksan.“

7/2026

11

väljaõpe

PEATUMATU LÕVI

PANI KAITSELIIDU PIONEERID ÜHES RÜTMIS HINGAMA Kaitseliidu peastaabi pioneeriohvitseril on „kohustus“ korraldada ülekaitseliidulist pioneeride õppust, mis tähendab kõigi pioneerirühmade kokku tulekut, et harjutada pioneeritegevusi. Tänavu sai õppuse nimeks Peatumatu Lõvi ehk Lion Rampant. Tekst: major LAURI MÄEPALU, KL peastaabi pioneeriohvitser

A

lguse said õppused juba 2018. aastal Klooga harjutusväljal, kus kohtusid esmakordselt kõik Kaitseliidu pioneerid, et ühtlustada ja harjutada välikindlustamist. Igal aastal on õppuse sisu ja tegevused olnud erinevat laadi, kuid kandnud kahte suuremat eesmärki: ühtlustada pioneeriüksuste taset ning tugevdada relvaliigisisest ühtekuuluvus­ tunnet. Ei ole just tavaline, et mitmete maakaitse­ringkondade või malevate pioneerirühmad kuskil tavapärasel õppusel kokku saavad. Nii ongi hakatud ühisõppust omavahel hellitavalt kutsuma pioneeride laulupeoks. Kuidas sai pioneeride laulupeost aga Peatumatu Lõvi? Alustada tuleb sellest, et siiani õppusel ametlik nimi puudus. Igaks õppuseks oli planeeritud tegevusi, mis keskendusid kindlale väljaõppeteemale, nagu näiteks välikindlustamine, demineerimine, sillahävitus. Et aga õppust on korraldatud juba aastaid, tuli leida üks väärikas nimi, mille all tegutseda. Valitud sai Peatumatu Lõvi, sest ajalooliselt oli Nõmmel paiknenud Pioneeripataljoni hoovil lõvi kuju. Sellest lähtudes disainiti edasisammuv musta värvi lõvi, kes hoiab sapööride kirvest ja kilpi tähtedega KL kollasel taustal. Ingliskeelse versiooni Lion Rampant panime ka kohe juurde, sest käesoleval aastal osalesid vabatahtlike kaitseliitlaste kõrval

12

7/2026

NATO lahingugrupi koosseisus teenivad Prantsuse võõrleegioni pioneerid.

PEATUMATU LÕVI 2026

Käesoleva aasta õppus viidi läbi Kaitseliidu Järva maleva õppeväljakutel: Nurmsi lennuväljal ja Eivere lasketiiru maaüksusel. Osalesid kõikide maakaitseringkondade ja malevate pioneerirühmad, lisaks panustasid pioneeripataljon ning NATO lahingugrupi Prantsuse pioneerirühm. Õppuse keskmes oli lennuvälja tõkestamine, see oli põhiline ülesanne. Veel katsetati erinevate betoonpunkrite lahendusi, praktiseeriti droonidevastase tunneli ehitamist ja lõpuks sillarajamise protseduure.

Lennuvälja tõkestamise eesmärk on alati takistada lennuvälja kasutamist selliselt, et lennukid ei saaks sinna maanduda ega sealt õhku tõusta. Standardina ehitatakse mitmeid tõkkeid, mille plaanid on tehtud valmis juba rahuajal. Õppusel valideerisime tänavu kevadel Kaitseliidu koolis koostatud Nurmsi lennuvälja tõkestusplaane. Lennuväljade tõkestamisel peab arvesse võtma tervikpilti, plaan peab hõlmama ka lennuradasid ja nende lähiümbruse alasid. Lennuväljad tõkestatakse etappide kaupa (ositi). Nurmsi lennuvälja tõkestamisel kasutati läheduses olevaid suuri maakive,

mis paigutati lennurajale sirgjooneliselt. Kividesse paigutati kiil ning need ühendati omavahel metallkettidega. Õppusel hinnati, kuidas sellise tõkke rajamine praktikas toimib ja kui palju aega selleks kulub. Lõime olukorra, kus lennurada sai tõkestatud nii, et see ei olnud kasutatav õhkutõusmiseks ega maandumiseks, samas oli võimalik liiklus üsna kiirelt taastada. Kõik maakivid olid lennuvälja lähistel olemas ehk kasutati ära olemasolevaid ressursse. Siit edasi minnes on võimalik veel lennuvälja hävitamine, kuid seda me õppuste käigus praktiseerida pigem ei saa, olgugi et vajalikke tegevusi saab siiski planeerida ja läbi harjutada.

Betoonpunkreid rajasime Nurmsi lennuvälja kõrval olevale maale (õppeväljakule). Erinevaid mooduleid ja elemente kasutades valmis kolm betoonist punkrit. Eesmärk oli katsetada nn nõu­kogudeaegset betoonelementidega lahendust, täna meil levinud nupi­ plokkidest lahendust ning standardset betoonpunkrit. Detailidesse laskumata saab välja tuua, et nende katsetamine andis meile väga hea kogemuse ja tagasiside, mille najal saame mõelda, kuidas teatud tegevusi kiirendada või lihtsustada. Pioneeridele teeb suurt rõõmu, et punkrid said rajatud Kaitseliidu õppeväljakule ning toetavad seal edaspidigi Järva maleva või teiste harjutavate üksuste väljaõpet.

SILVER JAANSON

väljaõpe

7/2026

13

VäLJAõPE Droonivastase tunneli eksperiment põhines Ukrainast pärit lahendustel ja joonistel. Võrkudest tunnel rajati Nurmsil asuva Kaitseliidu droonikeskuse sissesõiduteele. Õppuse eesmärk oli saada praktiline kogemus, alustades materjalide kokkupanekust ning lõpetades postide püstitamise ja traalivõrgu kinnitamisega. Sellised eksperimendid on Eesti oludes vajalikud. Tunnel jääb püsti, see katab väikese lõigu Kaitseliidu omandis olevat teed ja loob väga hea efekti neile, kes liiguvad Nurmsi droonikeskusesse.

Sillarajamise protseduure sai harjutada tänu Järva maleva Eivere lasketiiru alal asunud amortiseerunud sillale, mis omal ajal võimaldas kohalikel kaitseliitlastel liikuda kõrvalasuvatele riigimaadele, mida kasutati tihti väljaõppeks. Praeguseks oli sild muutunud suisa ohtlikuks ning kohaliku maleva soov oli, et ehk saaksid pioneerid selle õppuse raames lammutada ja rajada uue silla kuni ATV-suurusele masinale. Mõeldud, tehtud! Kuna Harju maleva pioneerirühm on oma sillarajamise oskuste poolest juba legendaarne, koostasid nad enne õppust detailse joonise ning nende juhtimisel lammutati sild ja rajati uus, mis kannatab kuni ATV-d. Peale statsionaarse silla rajamise said üksused harjutada ka 70 m jooksusilla püstitamist ja sellelt vesitakistuse ületamist, mis on pioneerirühmadele ette nähtud võime, et toetada jalaväelasi takistuste ületamisel.

PÜSTITATUD EESMÄRKIDE TÄITMISEST

Õppuse peamine eesmärk oli eriobjekti ehk Nurmsi lennuvälja tõkestamine. Õppuse planeerimine sai alguse umbes aasta varem ning seetõttu oli juba Kaitseliidu kooli kavas eripiirkondades tõkestamise kursus, mille raames valmistasid õppurid tõkestusplaani.

Õppus võimaldas koostatud tõkestusplaani testida ehk valideerida. Tõkestamisel kasutati ära õppeväljakul asunud suuri maakive, millele kinnitati suured kiilankrud tõsteaasadega. Pärast õppust ladustati need lennuvälja kõrvale oma aega ootama. Kõik pioneerirühmad said reaalse kogemuse maakivide selliselt kasutamisest ning nendest tõkete rajamisest, mis ei ole meil võib-olla standard, kuid teeb vajaliku tõkestustöö ära. Betoonpunkrite rajamise eesmärk oli ehitada õppeväljakule levinud materjalidest varjendeid ning peale nende ka üks spetsiaalne tänapäevane punker. Levinud betoonelementidest ehitamine tundub väga lihtne, kuid seal on siiski nüansse, mis esitavad meile mõningasi väljakutseid. Selleks saigi nende katsetamine õppuse sisse toodud. Droonitunnelite rajamise eksperiment andis nii meile kui ka teistele kaitseväelastele ja kaitseliitlastele kokkuvõttes väga palju informatsiooni. Me saime vaadata enda varustustabelit: mis meil on, mida me reaalselt vajasime, kui kaua võttis püstitamine aega ning millised on rajamise nõksud. Enda hinnang on, et siin tasub teha rohkem koostööd tsiviilpartneritega, kelle igapäevatöö on elektripostide püstitamine, ja kasutada nende ressursse. Õppust väisas ka Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kes sai ülevaate õppusest, püstitatud väljaõppeeesmärkidest ning olukorrast maastikul. Ta külastas üksusi maastikul ning pidas lõpukõne, tänades oma mündiga õppust toetanud Kaitseväe üksusi. Kaitseliidu Järva malevale, kes võimaldas kasutada Kesk-Eestis oma õppeväljakut, sai tänutäheks rajatud lasketiiru sild, mis edaspidi hõlbustab nende väljaõpet.

ÕPPUSE PÕHITEEMAD ALATES 2018. AASTAST „Pioneeride laulupidu“

2018

2019

2020

2021

2022

Välikindlustamine

Silla/truubi ehitus

Demineerimine

Läbipääsude rajamine

Kontrollläbilaskepunkt

Allikas: Lauri Mäepalu

14

7/2026

NATO lahingugrupist osales Prantsuse võõrleegioni pioneerirühm, kes saabus õppuse alale juba mitmeid päevi varem. Kaitseliit õpetas neile meil kasutusel olevaid kaitselaenguid, külg- ja tankimiine, jooksusilla ehitamist ja püstitamist. Peale selle viidi neile läbi ka Kaitseliidu laskur- ja kütiklassi laskevõistlus.

SILVER JAANSON

Lisateave

Peatumatu Lõvi Lion Rampant (LiRa)

2023 Sildade hävitamine

2024

2025

2026

Masinatelt miiniväljade rajamine

Lennuvälja tõkestamine

Täna oleme me siin 7/2026

15

VäLJAõPE

InFO- JA KOGuKOnnAVõRGusTIK –

InImEsEd PROPAGAndAGA VõITLEmIsE EEsLIInIL Info- ja kogukonnavõrgustik on struktuuriüksusena üks mitmest Kaitseliidu sihtüksusest, kuid ainus, mis tegutseb strateegilise kommunikatsiooni (STRATKOM) valdkonnas.

ASSO PUIDET

Tekst: JANNO ISAT, KL peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

väljaõpe

I

nfo- ja kogukonnavõrgustik (IKV) on oma olemuselt võrgustik, mis aitab võimendada STRATKOMi tegevusi ning, nagu kõik siht­ üksused, võimaldab väljundit ka neile Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmetele, kellel ei ole veel sõjaaja rolli. Kunagise Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili juurutatud kontseptsioonis „võitlejad-võimendajad-võimaldajad“ sobitub IKV hästi võimendajate kategooriasse, kuid vastase propagandaga võitlemisse panustamisel on nad ka n-ö eesliinisõdurid.

KUIDAS IKV TOIMIB?

IKV toimimise aluseks on kogukondlikkus ning võrgustikuna on see toimepidev 24/7 ehk IKV ei ole üksus, mis saavutab oma võimekuse alles pärast formeerimist. Võime ja valmisolek ülesandeid täita tuleneb koordinaatoritest ja nende kontakt­võrgustikest, kes oma igapäevatoimetuste kõrvalt panustavad riigikaitse hüvanguks. See loob paindlikkuse kasutada IKVd ka rahuajal (RA) mitmesuguste Kaitseliidu sõnumite edastamiseks ja reaalteavituseks, samuti võimaldab luua olukorrateadlikkust, monitoorida KL sõnumite levikut ja kogukondade meeleolu ning tuvastada võimaliku vastase mõjutustegevusi sotsiaalmeedias ja ühiskonnas üldisemalt. IKV võrgustikku saab kasutada ka elanike teavitustegevustes, mille eesmärk on vähendada traumeeriva sündmuse mõju ja suurendada inimeste iseseisvat toimetulekut kriisiolukorras. IKV tegevus rajaneb kaitseliitlastest IKV koordinaatoritel, kes on loonud STRATKOMi tegevuste toetamiseks ja võimendamiseks vajaliku kontaktvõrgustiku. See võrgustik on üles ehitatud usalduslikele suhetele ja sellesse kuulub võtmeisikuid ka väljastpoolt Kaitseliitu. Kas, kellega ja mis mahus kontakti hoitakse või abi palutakse, on iga koordinaatori enda otsustada, arvestades nii piirkondlikku eripära kui ka ametkondlikke ja teavitusvajadusi.

KES SOBIVAD IKV KOORDINAATORITEKS?

Võrgustiku koordinaatori juures on võrdselt tähtsad nii isikuomadused,

sealhulgas hea suhtlus- ja veenmisoskus, kui ka arusaam kogukonna toimimisest, võime eristada võrgustikule olulisi võtmeisikuid ning luua nendega usalduslik suhe. Et täita oma ülesandeid edukalt, peaks koordinaatoritel olema ka elementaarne arusaam STRATKOMi valdkonnast. Teemakohase juhendamise eest vastutavad eelkõige maakaitseringkonna staabi strateegilise kommunikatsiooni (MKR S9) teenistujad. Kaitseliitlastest võrgustikuliikmed saavad osaleda ka IKV erialakoolitustel ning muudel STRATKOMi koolitustel ja õppustel. Koordinaatorid omakorda juhendavad ja suunavad vajadusel oma suhtlusvõrgustikku kuuluvaid võtmeisikuid. Kindlasti ei ole IKV koordinaator piltlikult väljendudes kuulipildur, keda saab täiuslikuks drillida lugematu arvu kordustega. Kõigepealt on osal inimestel mingiteks ametiteks juba loomupärased eeldused. Aga IKV koordinaatorile kui strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas opereerivale eksperdile on tarvilik ka teatud kogemuspagas, oskus lugeda inimesi, mõista kommunikatsiooni toimimist ning ladusalt kasutada nutivahendeid ja sotsiaalmeediat, mis on tema peamised töövahendid. Või, kui ta on ise kogukonnaliider ja piirkondlik võtmeisik, aga nutimaailmas vähem osav, peaks tal olema n-ö lahingupaariline, kes teda oma oskustega toetab. Seetõttu ei ole IKV täiendkoolitus mingi imevits ega baaskursus, mis harjutamise kaudu viib kindlale tasemele. Koordinaatorite oskusi saab täiendada, neile saab anda juurde tööriistu ja värskeid teadmisi, aga nii nagu kõik ei sobi CIMICusse või ajakirjanikuks, ei sobi kõik ka IKV koordinaatoriks. Ammugi ei tohiks IKV sihtüksus olla koht, kuhu määratakse need, kellele mingit muud rakendust ei leita ning kellel puudub soov STRATKOMi valdkonda panustada.

PRAKTILISED IKV KASUTAMISE VÕIMALUSED

IKV koordinaatoreid, kes vajadusel kaasavad ja kasutavad oma võtmeisi­ kutest võrgustikku, saab rakendada

tsiviil-militaarkoostöö1 raames näiteks Kaitseliidu esindajana piirkondlikes kriisikomisjonides. Samuti saavad nad panustada olukorrateadlikkuse loomisesse oma tegevuspiirkonnas, näiteks jagada ja võimendada Kaitseliidu ametlikke teateid enne õppust ja selle ajal. Nad saavad jälgida (sotsiaal)meedias kohaliku kogukonna reaktsiooni Kaitseliidu tegevustele ning vajadusel toetada otseteavituse läbiviimist, näiteks plakatite/teadete levitamist. Ka teavituspealikud võivad kasutada IKV-d sõnumite võimendamiseks. Kuidas täpselt ja kui aktiivselt IKV-d rakendatakse, on maakaitseringkonna staabi ja/või malevapealike otsustada. Kindlasti peaks staabi S9 kui maakaitseringkonna taseme STRATKOMi ekspert olema kaasatud võrgustiku rakendamisse õppustel ning hoolitsema ka nende koolitamise eest koostöös Kaitseliidu peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnaga. Rahuaegne väljaõpe panustab ka IKV valmisolekusse täita oma ülesandeid kriisiolukorras, mis suures pildis on samad tegevused. IKV rolliks ei ole spionaaž ega parti­ sanisõda vastase hõivatud territooriumil. IKV koordinaatoritel on elementaarne teadmine vägivallatust vastupanust (Väv) ja pärast asjakohase väljaõppe läbimist sobivad nad profiililt kindlasti ka Väv koolitajateks. See aga ei muuda nende rolli ega paigutust IKV sihtüksuses.

KOKKUVÕTE

Info- ja kogukonnavõrgustik on MKR staapide ja malevate lisaressurss STRATKOMi tegevuste läbiviimiseks ja võimendamiseks ning annab neile paindlikkuse tegutseda ilma õppuse või õppekogunemise kutseta. See on kindlasti ka hea vahend reaalteavituse ja kogukondlike ürituste korraldamiseks tsiviilkeskkonnas, suurendades sellega ühiskonna kerksust. VIIDE: 1

Vastavalt augustis 2026 kinnitatud uuele Kaitseväe CIMIC-kontseptsioonile asendus seni kasutatud termin tsiviil-sõjaline koostöö terminiga tsiviilmilitaarkoostöö.

7/2026

17

VäLJAõPE

VõITLusKunsT AITAB ELLu JäädA

Lühisari tutvustab nelja võitlustehnikat, et innustada lugejaid osalema Kaitseliidus pakutavates sõjalise lähivõitluse treeningrühmades. Tekst: Shihan* JAAK KABRITS, programmi ESTMAP looja, kutselise treeneri 6. tase

S

ensei** Ivar Viira ja õpilane Mari-Leen Kiirend näitavad allpool, kuidas kaitsta ennast püstoli, automaadi, noa ja rinnust haaramise vastu.

Nagu males, nii võidab ka lähivõitluses see, kes on ettenägelikum, valdab rohkeid kombinatsioone ning suudab muutuvas olukorras õigeid otsuseid langetada. * vanemmeister, õpetajate õpetaja ** õpetaja

1.

KUI LÜÜAKSE, SIIS KAITSE ENNAST

Vastane on tõstnud automaadi oma rinna kõrgusele paralleelselt maaga ja lööb sulle salvepõhjaga näkku. Tõstad mõlemad käed, peopesad vastase suunas, kaitseks enda ette ning haarad parema käega salve põhjast ja vasaku käega automaadi kabast.

ESTMAP-i võitluskooli 3. õppetund: Löögirelvana kasutatav automaat tuleb ära võtta

Laadimata automaati saab edukalt kasutada külmrelvana: tõhusaks osutuvad löögid relvarauaga, salvepõhjaga ja kabaga, samuti vastase rebimine sihikuga. Pildid esitlevad tehnikat, kuidas tõrjuda automaadi salvepõhjaga tehtavat lööki. Võitleja peab relva korralikult kinni hoidma ka siis, kui ta tulistamise asemel lööb. Vastasel juhul võib oponent õige tehnika abil automaadi oma valdusesse saada. Relva enda kätte saamist pärast salvest pööramist hõlbustab kiire jalalöök

vastase sääreluu pihta. Treeningul osaleme paljajalu, mistõttu jalalöök ei pruugi kuigi tõhusaks osutuda. Kuid kõva tallaga saapa tugev löök vastase sääreluu pihta võib muuta ta paariks sekundiks võitlusvõimetuks või vähemalt hajutada tema tähelepanu. Kui eelnev väide ei kõla usutavalt, siis viruta prooviks näiteks harjavarrega vastu oma sääreluud ja püüa tekkinud tunnet viisakate sõnadega kirjeldada. Ning just vastasele tekitatud paar kibedat silmapilku on aeg, mida saad pöörata enda kasuks. Siin tuleb arvestada universaalse reegliga, et vastase nõrkusehetke peab kasutama kas põgenemiseks või agressiivseks ja jõuliseks ründamiseks. Kui jääd toimuvat käed rüpes imestunult vaatama, siis ründab

VäLJAõPE

2.

PÖÖRA VASTASE RELV TEMA ENDA VASTU

4 X SILVER JAANSON

Vasaku käega hoiad automaadi kabast. Parema käega salvepõhjast kinni hoides lükkad salve vastase poole üles. Samal ajal lööd parema jalaga jõuliselt ründaja vasaku jala sääreluud.

raevunud vastane sind varasemast suurema energiaga. See lõpeb halvasti. Tõrjudes automaadi salvepõhjaga tehtavat lööki, toimi samamoodi nagu iga teise relva või rünnaku puhul: astu ründesuunast kõrvale ja suuna rünnaku energia endast eemale. Löögi tõrjuja saab selle harjutuse käigus automaadi oma valdusesse, mis loob petliku ettekujutuse saavutatud ülemvõimust. Parem, kui sul on varuks plaan, kuidas edasi tegutseda. Eesti sõjalise lahingukunsti programm ESTMAP on lühend nimetusest Estonian Military Martial Arts Program, mis põhineb USA merejalaväe võitluskunstil MCMAP (Marine Corps Martial Arts Program) ja Hokutoryu ju-jutsul. Täpsem info treeningutest: Estonian Martial Arts Program Facebookis: https://www.facebook. com/profile.php?id=61553997956150

3.

Parema käega salvepõhjast kinni hoides keerad automaadi vastase käest lahti, tõmmates laesääre vastu oma keha, samal ajal haarad vasaku käega automaadi kabast.

4.

Liigud tagasi, vastasest eemale, võtad automaadi laskeasendisse, suunad vastasele, laed relva ja annad käskluse pikali heita.

7/2026

19

RANDEL UIBOPUU

OTEPää mALEVKOnd: VääRIKAd VõITLEJAd TALVEPEALInnAsT

Otepää malevkonna vastutusalaks on meie talvepealinn ja selle ümbrus. Veidi enam kui 6200 elanikuga vallas tegutsev allüksus kannab Kaitseliidu traditsioonilist rolli kohalikus elus, kuid keskendub üha enam ka tulevikku vaatavale riigikaitsele. Tekst: seersant SAAMUEL STEPANOV, Otepää malevkonna pealik

20

7/2026

üksus

K

aitseliitlasi on ridades umbes 170. Lisaks tegutsevad piirkonnas aktiivselt Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste kohalikud üksused, kellega koostöös tähistatakse tähtpäevi, korraldatakse üritusi ning viiakse läbi väljaõpet. Malevkond keskendub suuresti maakaitseülesannetele. Tänase riigikaitsemudeli osana kaasatakse ka kohalikke Kaitseväe reserviste, et kodupiirkonna eeliseid maksimaalselt ära kasutada.

VÄRVIKAS AJALUGU

Otepää malevkonna ajalugu ulatub Kaitseliidu loomise eelsesse aega. 1918. aasta suvel lähetas Julius Kuperjanov Otepääle Rudolf Tariku, kes hakkas kohalikke mehi Omakaitse salka koondama. Vabadussõja puhkedes asusid Otepää mehed võitlusse ka Kuperjanovi partisanide pataljoni koosseisus. Kaitseliidu organiseeritud tegevus sai Otepääl uue hoo 1924. aastal pärast kommunistide põrunud riigipöördekatset ning kestis Eesti iseseisvuse kaotamiseni. Ka Eesti iseseisvuse taastamise eel oli Otepää üks esimesi paiku, kus kohalik Kaitseliit taasloodi. Malevkonna taasloojate esmakohtumine toimus 5. oktoobril 1989 ning 14. veebruaril 1990 loodi kohaliku omavalitsuse juures ka juriidiline kehand. Seega on Otepää teadaolevalt esimene paik, kus Kaitseliit kohaliku omavalitsuse juures ametlikult taasloodi. 1990. aastatel tuli taastatud malevkonnal paljuski alustada nullist ning puudu oli peaaegu kõigest. Rahalist toetust saadi ka endistelt malevkonna liikmetelt, kes olid Teise maailmasõja järel sattunud vabasse maailma. Ühe värvika näitena saadeti väljaõppel viibinud kaitseliitlastele raha isegi selleks, et nad saaksid külma kasarmusse radiaatori soetada. Legende nende aegade keerukusest, asjaajamisest ja põnevatest seikadest räägitakse tänaseni. Toona tehtud töö ja üles näidatud visadus on andnud

tugeva aluse – tänu sellele oleme täna paljuski päris heas seisus.

MALEVKOND, MIS SAAB ISE HAKKAMA

Viimastel aastatel on Otepää malevkond teinud läbi märgatava arengu. Üksuse liikmed on omas lõigus nii planeerinud, korraldanud kui ka läbi viinud kolm suurõppust. Kindlustatud on hajutatud paiknemine koos vajaliku transpordi- ja sidevõimega ning koostöös Naiskodukaitsega suudetakse vajadusel iseseisvalt toitlustada ka suuremat hulka inimesi. Ühisel jõul on korrastatud malevkonna tagalaala ning aktiivselt tegeletakse ka varustuse hajutamisega. Taas on mehitatud kohalikud Kaitseliidu juhtimispositsioonid ning üles ehitatud vajalikud võrgustikud, et üksus suudaks talle määratud ülesandeid täita nii kriisi- kui ka sõjaajal. Oleme kaasanud üksuse koosseisu ja juhtimisse hakkajaid noori mehi. Eks tööd ole veel küllaga, aga meil on juba täna tugev punt, kellega on meeldiv koostööd teha ja üksust edasi arendada.

TUGEVUS PEITUB OMAKANDI INIMESTES JA SIDEMETES

Koondame piirkonna inimesi, kes tunnevad kohalikke iseärasusi, teavad omakorda teisi, kes saavad meid aidata, ning ka seda, milliseid ressursse on võimalik kodukandist leida. Omaette võimalusi loob Otepää ise – talvepealinn on aktiivne spordi-, turismi- ja ettevõtluspiirkond, kus liigub palju inimesi ning pidevalt toimub midagi. See, et tegutseme Otepääl, kus käib ja kuhu tuleb palju inimesi, annab meile tohutult juurde. Oluline on ka koostöö kohaliku omavalitsusega. Ühiselt koordineerime tähtpäevi, teeme ettevalmistusi võimalikeks kriisideks ning vahetame vajalikku infot. Malevkonna liikmed osalevad aktiivselt kohalike komisjonide töös. Seejuures ei piirdu koostöö ainult hädaks valmistumisega – näiteks valla jaanituledele viivad võidutule kohale kaitseliitlaste motoriseeritud kolonnid.

OMA KARU, OMA LIPP

Otepää malevkonna sümboolika keskmes on juba muinasajast kohaliku linnamäega seotud karu. Malevkonna tunnusena väljendab see jõudu, julgust ja võitlusvalmidust – valmisolekut seista oma kodu ja inimeste eest. Kuldne värv sümboliseerib seejuures Otepää väärikust ja pikka ajalugu, must aga asupaiga igipõlist ja elurikast mulda. Malevkonnal on ka oma ajalooline lipp, mis anti üksusele esmakordselt üle 11. detsembril 1927. Lipu roheline pool sümboliseerib kevadist maakatet ning kuldne pool küpseid viljapõlde. Ühel küljel on kujutatud Põhjatähte, Tartumaa maleva sümbolit, mille koosseisu malevkond esialgu kuulus, ning teisel Otepää karupead ja väärikusele rõhuvat tammeoksa.

VALMIS TULEVIKUSÕJAKS

Pikk ajalugu ja tugev kohalik identiteet ei tähenda, et Otepää malevkond vaataks ainult tagasi. Vastupidi – üksuse eesmärk on olla valmis sõjapidamise ja julgeolekukeskkonna kiireteks muutusteks. Sisulises mõttes tähendab see jätkuvat uute inimeste kaasamist ja olemasoleva organisatsiooni tugevdamist. Teisalt aga järjest suurema tähelepanu pööramist uutele tehnoloogiatele, mehitamata süsteemidele ning muutunud sõjapidamisele. Siin on vabatahtlikul organisatsioonil ka oma eelis: mitmel Otepää malevkonna liikmel on oma igapäevatege­ vuste kaudu vahetu kokkupuude tehnoloogia arenguga ning malevkond tahab neid teadmisi senisest enam kasutada. On ju Kaitseliidu suurim tugevus inimeste isehakkamine. Meil on liikmeid ja sõpru, kes puutuvad oma töös kokku meile oluliste tehnoloogiate ja kiiresti arenevate valdkondadega. Kui toome need teadmised riigikaitsesse, muutume ka ise tugevamaks. Otepää malevkond on rohkem kui sajaaastase ajalooga elujõuline kohalik üksus. Talvepealinn, selle inimesed, loodus ja traditsioonid annavad malevkonnale oma näo – tugeva aluse, millele toetudes edasi minna. 7/2026

21

sõJAsPORT

25 AAsTAT KümnEssE:

KAITsELIIdu LAsKEsPORdIKLuBI mäLK VEERAndsAJAndI JuuBELI LäVEL Esimesel kümnel aastal oli Kaitseliidu Laskespordiklubi medalisaak stabiilselt poolesaja ringis. Aastal 2014, kui noored laskurid olid juba kaela kandma hakanud, saavutati 103 medalit. Sealtsaati on klubi saagiks alati vähemalt sada medalit. Kokku on klubi laskurid aastatel 2002–2025 koju toonud 2543 medalit, neist 39 rahvusvahelistelt MM- ja EM-võistlustelt. Tekst: EDUARD NIKKARI, Tallinna maleva ajaloopealik

L

Eesmärk oli, et tulevikus ühendaks klubi laskespordist huvitatud kaitseliitlasi ja teisi isikuid, tegeleks laskespordi populariseerimisega kohalike inimeste, eelkõige noorte seas ning looks uusi sportimisvõimalusi. Samuti sõjaeelse lasketaseme saavutamine ja medalite võitmine maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel.

askespordiklubi loomisest, tänapäevast ning selle rollist riigikaitses räägivad klubi kolm juhatuse liiget: Aavo Pekri, Mart Puusepp ja Karin Muru.

Palun rääkige Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK loomisest ning selle vajalikkusest Kaitseliidule ja laiemalt riigikaitsele. Endise nimega õppetreeningkeskuse (ÕTK) Männiku lasketiiru andis kaitseministeerium pärast Eesti taasiseseisvumist 1990. aastate alguses üle Kaitseliidule. Esimesed töölepingud lasketiiru töötajatega sõlmiti 1993. aastal. Nõukogude aja lõpus oli lasketiir kuulunud Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlike Ühingule (ALMAVÜ). See oli Nõukogude Liidus tegutsenud massiorganisatsioon, mille eesmärk oli elanikkonna, eriti noorte, ettevalmistamine ajateenistuseks ja riigikaitseks. ALMAVÜ-lt ülevõetud lasketiir vajas renoveerimist.

22

7/2026

Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK logo

Pärast lasketiiru osalist renoveerimist 1999. aastal andis tollane Kaitseliidu ülema kohusetäitja kolonelleitnant Lui Jaanson oma käskkirjaga1 õiguse kasutada 50- ja 300-meetrist laskerada valgel ajal laskeharjutusteks väike- ja täiskaliibrilistest püssidest. Klubini jõuti 2001. aasta algul, kui toonane Kaitseliidu ülem kapten Benno Leesik tegi ettepaneku moodustada Kaitseliidu laskurklubi.

Klubi asutajad olid Benno Leesik, Toomas Niinemäe, Mart Puusepp, Karin Muru ja Ado Rätsep. Sama aasta 24. mail kinnitas Kaitseliidu keskjuhatus klubi põhikirja. Hiljem on klubi põhikirja muudetud seoses mittetulundusühingute seaduse muudatustega, viimati 2024. aastal. Klubi on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse alates 28. septembrist 2001 ja tegutseb aktiivselt 1. jaanuarist 2002. Samal aastal võeti esmakordselt osa Eesti meistrivõistlustest ja saadi 23 medalit. Laskespordiklubi on kõige suurem organiseeritud jõud, kes

EDUARD NIKKARI

sõjasport

Laskespordiklubi MäLK kolm juhatuse liiget Aavo Pekri, Karin Muru ja Mart Puusepp ISSFi maailmameistrivõistlustel liikuva märgi laskmises Männiku lasketiirus 23. juulil 2026

tegeleb Kaitseliidus sportlaskmisega. Väiksemaid klubisid on kaitseliitlaste hulgas veelgi, kuid Kaitseliidu klubidest on MäLK ainus. Klubi kasutab logo, mis meenutab ajaloolise Kaitseliidu Tallinna maleva laskurklubi sümboolikat ja on sellega seotud. Nimetatud klubi koondas laske­ spordihuvilisi maleva liikmeid enne Teist maailmasõda. Maleva laskur­klubi juured ulatuvad 1920. aastate lõppu ja 1930. aastate algusesse, mil Kaitseliidu malevate lasketegevus arenes kiires tempos ning asutati esimesed ametlikud laskurklubid. Need loodi esmalt Järva ja Tallinna malevates. 1930. aastad olid Eesti laskespordi tõeline tähetund. Kaitseliidu malevate laskurklubide parimad pojad moodustasid Eesti laskurite koondise, mida hakati rahvusvaheliselt kutsuma „hõbemeesteks“. Eesti laskurid tõid 1937. aastal Helsingis ja 1939. aastal Luzernis maailmameistrivõistlustelt koju Argentina karika, mis oli tol ajal laskespordis maailma kõige väärtuslikum võistkondlik rändauhind vabapüssi meeskonnaharjutuse võitjale. See oli suur sportlik kordaminek. Mõlemalt

võistluselt naastes ootas kangelasi Eestis rahvarohke ja pidulik vastuvõtt. Argentina karika võit tõstis Kaitseväe ja Kaitseliidu tähtsust eestlaste silmis veelgi. 1937. aasta väärika võidu eest auhinnaks saadud ilves Illu oli kaks aastat hiljem avatud Tallinna loomaaia esimene asukas2. Tuntumad selle ajastu laskurid olid Gustav Lokotar, Alfred Kukk, Elmar Kivistik ja Kristjan Vilberg, kes püstitasid mitu maailmarekordit. Karikas kaalub umbes 30 kilogrammi ja on valatud vanadest hõbemüntidest. Trofee kujutab suurt okkalist karu­ohakaõit, mida ümbritsevad kaks võidupärjaga jumalanna Nike kuju. Auhind omistatakse MMil vabapüssi meeskondlikus harjutuses (3 x 40 lasku) kulla võitnud riigile. Pärast Teist maailmasõda viisid Nõukogude Liidu võimud Argentina karika Moskvasse spordimuuseumi. NSV Liit keeldus rändauhinda rahvusvahelistele võistlustele tagasi andmast põhjendusega, et Eesti laskurklubid olid ametlikult „likvideeritud“. Rahvusvaheline Laskespordi

Liit (UIT) oli aga äärmiselt visa. 1949. aasta Buenos Airese MMiks sunniti Nõukogude Liitu karikat Argentina Moskva saatkonnale üle andma, kuid õigeks ajaks trofee võistluspaika ei jõudnudki. Nõukogude Liitu survestati ka ähvardusega, et neil keelatakse MMidel osaleda. Hiljem anti karikas üle uutele võitjatele, kuid maailma poliitilise olukorra muutudes asendati ajalooline originaal lõpuks koopiaga. Viimati anti originaalkarikas välja 2006. aastal, kui selle võitis Norra.

Millise jälje on MäLK jätnud Eesti laske­ sporti ja milliseid saavutusi nendest 25 aastast te kõige kõrgemalt hindate? Esimesed kümme aastat oligi klubi medalisaak stabiilselt poolesaja ringis. Aastal 2014, kui noored laskurid olid juba kaela kandma hakanud, saavutati 103 medalit. Sellest alates on klubi medalisaak olnud alati sada või enam. 2018. aastal saadi koguni 138 medalit. Medaleid on võidetud kõikides vanuseklassides alates C-klassist kuni seenioriteni välja. Kokku on klubi laskurid aastatel 2002–2025 võitnud 2543 medalit. Rahvusvahelistelt MMja EM-võistlustelt on koju toodud 39 medalit. 7/2026

23

WIKIPEDIA

sõJAsPORT

Otto Sternbeck, August Liivik, Elmar Kivistik, Harald Kivioja, Kaarel Kübar ja Gustav Lokotar Argentina karikaga. Šveits, Luzern, 1939

Milline on Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK argipäev praegu ning millisena näete klubi tulevikku ja eesootavaid väljakutseid? Täna on Harjumaal tegutsev klubi Eesti üks suurimaid ja edukamaid laskespordiühinguid. Oleme Eesti Laskurliidu ametlik liige ning meie

Eelmise Kaitseliidu ülema kindralmajor Riho Ühtegi õnnitlus ja tunnistus Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK 20. juubeli puhul

7/2026

2025. aasta, kus klubi laskurid osalesid Eesti Laskurliidu korraldatud meistrija karikavõistlustel alates C-klassist, tehes kokku 256 starti. Eesti meistrivõistlustel võideti 37 kuld-, 35 hõbe- ja 26 pronksmedalit. Karikavõistlustel saavutati viis esimest, viis teist ja seitse kolmandat kohta. Medalite üldarvult oli klubi Eesti laskurklubide ja spordikoolide arvestuses esikohal. Meistriteks said eelmisel aastal Eliise Voogla ja Ragnar Puio. Äramärkimist väärib, et klubis on kümme Eesti Olümpiakomitee (EOK) kutsetunnistusega treenerit, kellest neljal (Karin Muru, Ain Muru, Mart Puusepp ja Aavo Pekri) on kuuenda ehk vanemtreeneri kvalifikatsioon. Rahvusvahelise kategooria laskespordikohtunikke on klubis 18 (A-kategoorias kolm ja B-kategoorias 15).

EDUARD NIKKARI

24

põhieesmärk on laskespordi harrastamine, edendamine ja võistluste korraldamine. Klubi tegeleb aktiivselt nii noorte kui ka täiskasvanute spordiga, liikmeskond on kasvanud 490ni. Meie hulka kuulub kaheksa suurmeistrit, 27 meistrit, 44 I klassi, 58 II klassi ja 23 III klassi laskurit. Hea näitena võib tuua

Klubi tegevuse hulka kuulub ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonide toetamine, aidates neil korraldada laskelaagreid. Algusaegadel toetasime ka rahvusvaheliste laskelaagrite korraldamist, kus koostööpartneriteks olid Läti ja Leedu. Aastaid on klubi laskeinstruktorid toetanud riigikaitseõpetust ning selle välilaagrite relva- ja laskeväljaõpet. Näiteks 2025. aastal

sõJAsPORT KLUBI LASKURITE PARIMAD TULEMUSED RAHVUSVAHELISTEL VÕISTLUSTEL (MM JA EM): MM/EM

Toimumiskoht

Laskur/võistkond

Harjutus

Koht

2014 2014

MM

GRANADA

Anžela Voronova

60 lasku lamades 300 meetrit

III koht

MM

GRANADA

Anžela Voronova, Ljudmila Kortsagina, Jelena Potaseva

3 x 20 lasku 300 meetrit

III koht

2017

MM

MOSKVA

Armin Meesit

vintpüss praktikal

II koht

2024

MM

SOOME

Margus Riso

vintpüss praktikal

II koht

2012

EM

BULGAARIA

Armin Meesit, Madis Reier, Margus Riso

vintpüss praktikal

II koht

2013

EM

OSIJEK

Anžela Voronova

3 x 20 lasku 300 meetrit

I koht

2013

EM

OSIJEK

Anžela Voronova, Ljudmila Kortsagina, Jelena Potaseva

3 x 20 lasku 300 meetrit

III koht

2015

EM

UNGARI

Armin Meesit

vintpüss praktikal

I koht

2015

EM

UNGARI

Madis Reier

vintpüss praktikal

II koht

2015

EM

UNGARI

Margus Riso

vintpüss praktikal

III koht

2015

EM

UNGARI

Armin Meesit, Madis Reier, Margus Riso

vintpüss praktikal

I koht

2015

EM

MARIBOR

Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina, Valeria Morozenko Narva LK

60 lasku lamades

III koht

2015

EM

MARIBOR

Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina, Valeria Morozenko Narva LK

3 x 20 lasku 300 meetrit

III koht

2017

EM

BAKUU

Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina, Tuuli Kübarsepp – Elva LK

60 lasku lamades 300 meetrit

III koht

2022

EM

HAMAR

Heili Lepp

liikuv märk 30 + 30 lasku õhkrelvast

III koht

2022

EM

HAMAR

Heili Lepp

liikuv märk 20 + 20 lasku õhkrelvast

III koht

2024

EM

OSIJEK

Anžela Voronova

60 lasku lamades 300 meetrit

II koht

2024

EM

OSIJEK

Karina Kotkas

60 lasku lamades 300 meetrit

III koht

2024

EM

OSIJEK

Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina, Karina Kotkas

60 lasku lamades 300 meetrit

II koht

2024

EM

OSIJEK

Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina, Karina Kotkas

3 x 20 lasku 300 meetrit

III koht

2025

EM

CHATEAUROUX

Karina Kotkas, Anžela Voronova, Ljudmilla Kortsagina

60 lasku lamades 300 meetrit

III koht

2025

EM

CHATEAUROUX

Nemo Tabur

täiskaliibrilise püstoli võistkonnas

II koht

2025

EM

CHATEAUROUX

Nemo Tabur

olümpiakiirlaskmise võistkonnas

III koht

2026

EM

OSIJEK

Nemo Tabur

täiskaliibrilise püstoli võistkonnas

III koht

viidi laskeväljaõpe läbi 2617 õpilasele. Hea koostöö on ka kohaliku omavalitsusega ning Kaitseväe, PPA ja teiste jõustruktuuridega. Klubi on aidanud korraldada Harjumaa Omavalitsuste Liidu tuntuimat laskevõistlust, milleks on traditsiooniline Kaitseliidu Harju ja Tallinna maleva ning Põhja prefektuuri rändkarika laskevõistlus. See toimub tavaliselt sügisel Tallinna maleva Männiku lasketiirus. Võistluse eesmärk on arendada koostööd omavalitsusjuhtide, politsei ja Kaitseliidu vahel. Võimaluse korral toetatakse ka firma­ ja invaspordi laskevõistlusi. Juubeliaasta jutu sees tuleb välja tuua ka mõningad probleemid. Näiteks rahastamine – klubi elatub peamiselt omatulust. Kui varasematel aastatel rahastati meid keskselt kas Kaitseliidust või kaitseministeeriumist, siis nüüd oleme saanud ministeeriumilt igal aastal noorte toetuseks 10 000

eurot projektile „Kaitsetahte arendamine“. Ministeerium soovib, et klubi tegeleks rohkem teavitustööga – tutvustaks ajateenistust, Kaitseväge, NATOt jms –, laskmine ei olevat prioriteet. EOK toetab treeneripalga maksmist. 2026. aastaks on 24 akadeemilist tundi nädalas juhendava treeneri minimaalseks brutotöötasuks kinnitatud 1520 eurot kuus, millest 55 protsenti peab panema tööandja ja 45 protsenti tuleb riigieelarvest. Kuna meil nii palju raha ei ole, saame taotleda poole koormuse toetust. Kui rääkida klubi tulevikust, siis loodame, et Kaitseliit, kes on üks klubi loojatest, toetab meid tulevikuski Heili Lepp, kahekordne Euroopa meistrivõistluste pronks liikuva märgi laskmises, 2022

treeningupaigaga Männiku lasketiirus. Spetsiaalse laskeriietuse soetamine on aga puhtalt klubi ja laskuri enda mure. Väiksemal määral oleme saanud Kaitseliidult abi relvadega – nii püssid kui ka Waltheri püstolid –, sest olemasolevate ligi 70 aastat vanade relvadega enam suuri imesid korda ei saada. Laskemoonaga on lugu palju keerulisem. Seetõttu ei saa väga suuri lootusi panna ka laskemoona soetamisele Kaitseväe vähempakkumisel. Tulevikus sooviksime näha rohkem noori, kes alles alustavad oma laskeväljaõpet. Nad peaksid olema veel rikkumata mõttest, et lasta tuleb kiiresti ja hüpetega, vaid alustama pihtasaamisest ja täpsusest. Selleks sobib kõige paremini õhkrelv, mille käsitsemine (sihtimine ja päästmine on täpselt samasugused nagu teiste relvadega) ei andesta ühtegi eksimust. Intervjuu Kaitseliidu Laskespordiklubi MäLK juhatuse liikmetega toimus 2026. aasta juunis ja juulis Harjumaal Kaitseliidu Männiku lasketiirus. VIITED:

MART PUUSEPP

Aasta

1

2

KL ülema käskkiri nr 90 22. veebruarist 1999 „ÕTK „Männiku“ lasketiiru avamine laskeharjutuste läbiviimiseks 50 meetri ja 300 meetri distantsidel“. 100 spordihetke. Argentina karikas laskmises. ERR.

7/2026

25

KOOsTÖÖ

usA JA EEsTI REsERVVäELAsTE VAHETusPROGRAmm –

ELu nAGu FILmIs Sellel aastal tähistab Ameerika Ühendriikide ning Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu vaheline reservväelaste vahetusprogramm kümnendat tegevusaastat. Tänavu õnnestus minul osaleda selle kaudu paarinädalasel väljaõppel Ameerikas. Tekst: INDREK HEIN, Tallinna maleva Akadeemilise maleva pealik

Ameerika – tõotatud, unistuste maa.

Silma hakkab meeletu tehnikapark.

Hollywood ja Wall Street.

Osariikide rahvuskaart on justkui meie Kaitseliidu vaste, aga me räägime siin teisest tasemest. Kuskil ootavad väljaõppeks mõeldud pioneeritehnika traktorid. Päike särab Black Hawki helikopterite kereservil. Keegi puhastab parasjagu jalaväe lahingumasinat. Humveed ootavad juhte ja sõdureid.

Riik, mis kaitseb demokraatiat ja investeerib triljoneid riigikaitsesse.

WISCONSIN

On varane hommik. Udu ripub järvede kohal ja metsade vahelt kostab üksik linnuhääl. Tee on sirge ja lõputu, mõlemal pool kollaseks tõmbunud maisipõllud. Kusagil kauguses vilgub vana bensiinijaama silt. Ja kusagil selle kõige keskel on Wisconsinis midagi väga ameerikalikku: juust, õlu, külmad talved, keskkoolide jalgpall, metsad, järved ja inimesed, kes räägivad tasakaalukalt.

MIDA SEE TÄHENDAB?

Kõik on rahulik, nagu Eestis.

Kõik on siin.

Kuni jõuan Fort McCoy sõjaväeossa.

Haubitsad, veokid, lahingumasinad.

Fort McCoy asutati 1909. aastal ning Esimese maailmasõja ajal kujunes sellest väljaõppeala. Tänapäeval on see puhtalt väljaõppeks mõeldud sõjaväebaas, kuhu tullakse kokku üle kogu Ameerika.

California reservväelane istub lennukisse ning saab oma automaadi, sõiduki ja muu vajaliku varustuse baasist kätte.

Esimesena avaldab muljet baasi mastaapsus. Siin-seal on näha suuri väljaõppealasid, autode takistusradasid ja lausa väikelinna mõõtmetes muldonne, kus on harjutatud tegutsemist Iraagi ja Afganistani kriisidele sarnanevates tingimustes.

26

Ameeriklaste investeeringud riigi julgeolekusse võimaldavad Fort McCoyl hoida meeletut tehnikaparki.

7/2026

Kui üle Ameerika tulevad erinevad reservväelased kokku, ei pea nad oma Humveesid, pioneeritehnikat ega Black Hawke kohale vedama.

Kasarmud seisavad metsaservas tuhmhallide ja liivakarva plokkidena, nende fassaadid sulanduvad Wisconsini sügisesse maastikku. Vaatan metallist voodeid, kappe, varustust ja ühiseid ruume. Kõik on rangelt organiseeritud. Tunnen, et olen justkui Ameerika filmis.

Hommikul ärkan drillseersandi äratuse peale ja saan aru, et olengi filmis. Peagi vuhisevad Black Hawki helikopterite tiivikud. Raske on uskuda, et kohalikul rahvuskaardil on oma kopterid. Oma suurtükid. Lahinguvarustuses ja eri rahvustest reservväelastena oleme paar tundi varem teinud kuiva trenni: kuidas transportida haavatuid kopterisse, millise nurga alt, millise tehnikaga ja millised on ohutusnõuded. Aga nüüd on juba rootorid töös. Kõlavad käsud, karjub kannatanu, vihiseb tuul. Oluline on meeles pidada ohutustehnikat, et helikopteri rootor pead ära ei kisuks. Saame hakkama, inimene on päästetud. Kohe pärast seda istume juba Humvees. Sõidame kolonni järel ja meil on eelinfo, et kuskil on oodata varitsust. Kohalikud õpivad õppuse käigus sidepidamist ja situatsiooni ülevaate andmist. Oodata on gaasirünnakut. Kuigi õppusel kasutatakse pisargaasi, puuduvad meil erinevalt ameeriklastest gaasimaskid. Esimene rühm satub varitsusse. Vihiseb automaadituli, kõik on tossu ja gaasi täis. Varsti sõidab ka meie Humvee varitsusse. Pisargaas teeb oma töö ka meie silmadega – kannatame, adrenaliin on

INDREK HEIN

KOOsTÖÖ

laes. Meie õnneks sõidame varitsusest lihtsalt läbi, samal ajal kui teised jäävad olukorda lahendama. Puhkehetkel taipad, kui paljud kohalikud Eestit teavad. Alguses tahtsin teadlikult madalat profiili hoida – mis ma seal ikka meie väikesest riigist rääkima hakkan. Aga ameeriklased tulevad ise rääkima. Kes meenutab nostalgiliselt oma kogemusi Kevadtormil, kes kiitleb, et on seal juba kaks korda käinud. 86. väljaõppediviisi (86th Training Division) all korraldatud kursuse juhid rõhutavad, kui oluline on ka Ameerika reservväelaste saatmine Eestisse. Nende jaoks on see tähtis, sest Venemaa lähedus annab õppusele aktuaalsuse, aga samas pakub meie kliima ja loodus ka mõnusa väljakutse. Juba astub minu juurde veebli auastmes daam ja uurib, kas ma tunnen Eesti väeosast seda või teist inimest.

Suur tänu Tõnisele ja toonastele kaitseatašeedele, kes programmi lõid! Baasi kohal loojub päike. Taamal hõivavad teised üksused muldonnid. Metsas näed mugavust. Pole ainult jaotelgid, PIB-id ja katelokid. Toetuseks on toodud konteinerveokid ja järelhaagised, mille sees on pesumasinad ja duširuumid. Mõnus. Hommikul, pärast drillseersandi äratust, saan natuke aimu ka staabitööst. Millised infosüsteemid ja tehnoloogilised lahendused! Kõik on integreeritud, info liigub sekunditega ning keegi ei pea enam Exceli tabelitega maadlema ega andmeid käsitsi sisestama. Vaatan ja imestan. Baasist kodu poole sõites olen näinud action’it, aga saanud ka palju targemaks.

Keegi räägib, kuidas ta on Leedus instruktor ja kuidas Balti riikidega on hea koostöö. Kes meenutab Iraagi või Afganistani kogemusi. Räägitakse õlg õla kõrval tegutsemisest Eesti relvavendadega. Räägitakse usaldusest.

Viskan viimase pilgu Wisconsinile.

Taipan suuremat vaadet. Koostegemist.

Loodan, et kohalikud inimesed tunnevad end kaitstult. Ja loodan, et järgmisel aastal näen erinevast rahvusest reservväelasi ka meie Lõuna-Eesti staapide ja metsade vahel.

Teeme pilte. Tunneme ennast nagu rokkstaarid. Aga üha enam saad aru, et kümne aasta töö on vilja kandnud.

Tööstuslinna telliskivihooned, õlletehaste pärand, rongid ja Michigani järve tume vesi. Õhtul süttivad baaride aknad ja tänavad täituvad muusikaga.

LIsATEAVE USA ja Eesti reservväelaste vahetusprogrammi (MREP ehk Military Reserve Exchange Program) korraldatakse Ameerika Ühendriikide koostöös Eesti Kaitseväe ja Kaitseliiduga. Programmis osaledes läheb Eesti reserv- või allohvitser kaheks kuni kolmeks nädalaks Ameerika Ühendriikidesse ning Ameerika reserv- või allohvitser tuleb Eestisse. Vahetuspartnerid on võimalikult võrdväärse auastme, kvalifikatsiooni ja väljaõppega. Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumil on sarnased kahepoolsed vahetusprogrammid ka Taani, Saksamaa ja Suurbritannia relvajõududega. USA ja Eesti reservväelaste vahetusprogrammi raames on Ühendriikides käinud üle saja Eesti reservväelase. 7/2026

27

KOOsTÖÖ

nEEd POLE TEHAsEs TOOdETud sEAdmEd, nEEd On EEsTI KOOLInOORTE EHITATud sATELLIIdId! „Droon on õhus!“ kõlab üle Nursipalu harjutusväljaku ning kõigi pilgud tõusevad taevasse. Mõnekümne sekundi pärast on mehitamata lennumasin viinud oma väärtusliku lasti peaaegu kilomeetri kõrgusele. Seal avaneb kinnitusmehhanism ning üksteise järel alustavad laskumist karastusjoogipurgi suurused satelliidid. Tekst: KARIN PAI, CanSat Eesti 2026 kommunikatsioonijuht, Tartu maleva Akadeemiline malevkond

28

7/2026

Nurmsi droonikeskuses peetud eelvoorus astus võistlustulle 17 tiimi ligikaudu saja õpilasega Põltsamaa, Tõrva, Võru, Valga, Ardu, Tartu, Tartumaa, Narva ja Tallinna koolidest

N

eed pole aga tehases toodetud seadmed ega professionaalsete inseneride prototüübid. Need on Eesti koolinoorte ehitatud CanSatid ehk purksatelliidid, mille ülesanne on koguda lennu ajal andmeid, täita meeskonna kavandatud missioon ning jõuda tervelt tagasi maapinnale. Mõne minuti jooksul saavad vastuse kuudepikkuse töö kõige olulisemad küsimused. Kas elektroonika töötab? Kas side peab vastu? Kas mõõtmised õnnestuvad? Ja võib-olla kõige tähtsam: kas idee, mis sündis klassiruumis või kooli töökojas, osutub ka päriselus toimivaks?

NURMSI JA NURSIPALU KUI TULEVIKUTEHNOLOOGIATE KATSEALA

Tänavu toimus CanSat Eesti võistlus kahes märgilises paigas. Eelvoor peeti Nurmsi droonikeskuses Järvamaal ning lõppvõistlus Nursipalu harjutusväljal Võrumaal. Mõlemad kohad on tuntud eelkõige kaitse- ja lennundusvaldkonnaga seotud tegevuste poolest, kuid

selleaastane võistlus näitas veenvalt, et sellistel aladel on täita veel üks tähtis roll. Kaitseväe ja Kaitseliidu kasutuses olevad suured alad ja taristu saavad toimida ka hariduspolügoonidena, kus noored saavad proovile panna oma teadmised, katsetada turvaliselt uusi tehnoloogiaid ning omandada kogemusi, mida tavapärases klassiruumis ei ole võimalik saada. CanSat Eesti peakorraldaja Tõnis Rüütel ütles, et alles võistlust korraldades sai talle selgeks, kui keeruline on leida sellisele sündmusele sobivat asukohta. „Eestis ringi liikudes ja matkates pole mulle kunagi tundunud, et Eesti on väike. CanSati korraldama hakates sain aga kiiresti aru, et selline tehnoloogiavõistlus seab asukohale päris suured nõudmised. Meil on vaja suuri alasid, kus saab drooniga lennata ja droonidelt satelliite alla kukutada. Selleks tuleb taotleda Transpordiametilt vajalikud load ning kogu tegevus põhjalikult läbi mõelda ja kooskõlastada. Õnneks oli Transpordiamet väga vastutulelik

MAILIS VAHENURM

KOOsTÖÖ

ja saime kogu protsessi korrektselt lõpuni viidud.“ Ta lisas, et Nurmsi ja Nursipalu on selliseks võistluseks suurepärased kohad. „Kui finaali Nursipalus korraldasime, ei olnud Tallinna võistkonnad esialgu just vaimustuses, aga kohale tulid ikka. Sest selles võistluses on midagi, mille nimel tasub sõita.“ Võistluse korraldamisel oli suureks abiks Kaitseliit, kes toetas nii ettevalmistust kui ka võistluspäevade läbiviimist. Nurmsil aitasid korraldajaid Järva maleva pealik Agur Kibur ja Nurmsi droonikeskuse ülem Raimo Merilo. Droonidega aitasid nii Nurmsil kui Nursipalus Eesti Lennuakadeemia ja ettevõtte Cafa Tech droonioperaatorid.

VÕISTLUS, MIS JÄLJENDAB PÄRIS KOSMOSEMISSIOONI

CanSat on rahvusvaheline tehnoloogia- ja teadusvõistlus 14–19aastastele noortele, mida veavad eest Euroopa Kosmoseagentuuri Eesti hariduskontor ESERO (European Space Education 7/2026

29

KOOsTÖÖ Resource Office) ja Tartu Ülikooli Tartu observatoorium. Teist korda Eestis toimunud võistlusel osales 2026. aastal kokku 17 võistkonda ning ligi 100 õpilast üle terve Eesti. Lõppvooru pääses neist 7 võistkonda. Võistluse nimi tuleneb ingliskeelsest väljendist Can Satellite ehk purksatelliit. Kolme- kuni kuueliikmelise meeskonna ülesanne on ehitada karastusjoogipurgi suurune minisatelliit, mis jäljendab võimalikult hästi päris satelliidi toimimist. Sinna tuleb mahutada toitesüsteem, protsessor, raadioside, andurid ning andmete salvestamine. Võistlusel tuleb täita kaks missiooni. Kohustuslik ülesanne on mõõta õhutemperatuuri ja -rõhku ning edastada andmed iga sekundi järel enda ehitatud maajaama. Teise missiooni saavad osalejad ise valida – see võib olla teaduslik või insenertehniline katse, inspiratsiooni võib ammutada päris satelliidimissioonidest või katsetada omaloodud tehnoloogiat. Tänavu mõõdeti näiteks UV-kiirgust, kasutati infrapunaandureid, prooviti erinevaid kaamerasüsteeme ning koguti keskkonnaandmeid. Olulisem kui üks konkreetne missioon on aga protsess, mille noored läbi teevad. Nad kavandavad, programmeerivad, joodavad, disainivad ja ehitavad satelliidi korpuse, valmistavad langevarju, testivad, ebaõnnestuvad ja parandavad.

KUI PLAAN KOHTUB TEGELIKKUSEGA

Võistluspäeval ei tööta miski enam kontrollitud klassiruumi tingimustes. On tuul, sidehäired, ajapuudus ja ootamatud tehnilised probleemid. Meeskonnad jälgisid tähelepanelikult konkurentide katseid, analüüsisid õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning viisid oma süsteemidesse muudatusi loetud tundidega. Mõni meeskond avastas, et langevari aeglustab laskumist liigselt ning otsustas vahetult enne lendu sellele suurema augu sisse lõigata. Teised pidid parandama mehaanilisi puudusi, mis ilmnesid alles testimise käigus. Mõned osalejad töötasid oma satelliitide kallal südaööni või isegi varaste hommikutundideni. Joodeti ümber ühendusi, paran30

7/2026

dati tarkvara, vahetati komponente ning testiti lahendusi aina uuesti ja uuesti. Võistlusplatsil valitses korraga nii sportlik kui insenerlik õhkkond. Iga edukas lend pakkus väärtuslikku teavet, iga tõrge oli õppetund. Noored ei võistelnud üksnes omavahel, vaid ka aja, tehniliste piirangute ja ettearvamatu reaalsusega, mis paneb proovile iga tehnilise lahenduse. Kõige pingelisem hetk saabub siis, kui satelliit on lõpuks õhus. Kogu ettevalmistustöö järel jääb üle vaid oodata ja loota, et satelliidi süsteemid töötavad plaanipäraselt. Võistlusel osalenud Martini sõnul keerlevad mõtted sel hetkel peamiselt selliste küsimuste ümber, nagu „Kas saame satelliidilt andmed kätte?“, „Kas leiame satelliidi üles?“, „Kas kõik toimib nii, nagu vaja, või läheb midagi väga untsu?“. Kuude kaupa tehtud töö taandub mõnele minutile, mille jooksul selgub, kas lahendus töötab või mitte. CanSat Eesti peakorraldaja ja TÜ Tartu observatooriumi külastuskeskuse arendusjuht Tõnis Rüütel ütles tabavalt, et elektroonikat võib kokku panna igaüks, kuid tõeline kvaliteedimärk on see, kui süsteem töötab ka õhus, lennates ja pärast maandumist. „Paberil koostatud plaan võib tunduda täiuslik, kuid tegelik katsumus algab hetkest, mil lahendus viiakse päris keskkonda. Seal tuleb arvestada ilma, maastiku, tehniliste rikete ja paljude muude teguritega, mida ei ole võimalik täielikult ette näha.“ Finaalis kogesid noored seda omal nahal. Nursipalus näiteks kavandati CanSatide lennutamist algselt Tudengiraketi abil, kuid ilm sundis plaani muutma. Appi tuli Cafa Techi droon spetsiaalselt ehitatud purksatelliitide hoidikuga „Tasku“ ning võistkonnad pidid kohanema muutunud olukorraga. Ka maandumine ei tähendanud veel missiooni lõppu. Tugev tuul kandis satelliite kaugele ning neid otsiti üle vesiste alade, läbi muda ja võsa. Üks erkroosa CanSat jäigi Nursipalu harjutusväljale kadunuks. Võidumeeskonna liige Kaari jagas enda kogemust: „Kui andmed hakkasid maajaama läbi tulema, nägime, et pool

aastat ehitatud süsteemid töötavad ka päriselt. Ja see hetk, kui me purgi soost üles leidsime, oli minu meelest kõige ägedam.“ Võistluspäeva lõpuks on peaaegu kõik satelliidid üles leitud, andmed alla laaditud ja tulemused teada. 2026. aastal viisid võidu koju Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilased ning nende juhendaja Hans Hubert Sams.

KESKKOND, KUS TALENT SAAB NÄHTAVAKS

„Formaalne haridus ei suuda päriselt pakkuda sellist kogemust, mida noored CanSatil saavad,“ ütleb Rüütel. „Nad peavad ehitama töötava süsteemi, lahendama päris probleeme ja lõpuks oma lahendust professionaalidele kaitsma. Need oskused on pärismaailmas väga väärtuslikud.“ CanSati žüriisse on kaasatud ka inseneride ja masinatööstuse liitude esindajaid. Mitmed žüriiliikmed on olnud üllatunud, millisele tehnilisele tasemele noored mõne kuuga jõuavad. Mõnele osalejale on juba võistluse käigus pakutud praktikavõimalusi. Võistlusel on tähtsus ka laiemas vaates. Eesti vajab inimesi, kes tunnevad elektroonikat, tarkvara, mehaanikat ja andmesidet ning suudavad nende teadmiste abil praktilisi probleeme lahendada. Neid teadmisi ja oskusi vajavad nii tööstus, kõrgtehnoloogia ettevõtted kui ka kaitsevaldkond. Droonide, sensorite, autonoomsete süsteemide ja satelliitide taga on lõpuks inimesed. Kui tahame, et Eestis oleks tulevikus rohkem insenere, teadlasi ja tehnoloogiaarendajaid, peame looma noortele keskkonna, kus nad saavad oma võimed päriselt proovile panna, kuid mis on samal ajal ka neile endile põnev ja inspireeriv. 2027. aasta kevadel toimub CanSat Eesti eelvoor Tallinna teletornis ja lõppvoor taas Nurmsi droonikeskuses. Kui oled 14–19aastane või juhendad noori, keda huvitavad tehnoloogia, kosmos, programmeerimine, elektroonika või lihtsalt põnevad väljakutsed, pane kokku 3–6-liikmeline tiim ja tule võistlema. Loe lisaks: esero.ee/cansat. Mõnikord algavad kõige suuremad lennud ühest purgisuurusest satelliidist.

KOOsTÖÖ

VILJO ALLIK

Satelliidi üles leidmine ja andmete kättesaamine on märk edukalt täidetud missioonist

KLEMENS-AUGUSTINUS KASEMAA

QuO VAdIs, KAITsELIIdu dROOnIndus?

3. dROOnIRüHmA VäLJAõPE JA sTRuKTuuR Kaitse Kodus! nr 4/26 ja 6/26 kirjeldasin meie kaitsevõime vajakajäämisi droonide vallas ja pakkusin välja, kuidas pöörata see eduks lokaalsete droonikompetentsi keskuste rajamise ning uute liikmete värbamisega. Tekst: KLEMENS-AUGUSTINUS KASEMAA, Jõgeva maleva Vaiga üksikkompanii pealik ja (FPV)insener

32

7/2026

haritud sõdur

R

eaalsusele otsa vaadates tuleb uue liikmena kujutleda keskealist Eesti naist või meest, kelle parim sportlik vorm on jäänud minevikku (pean silmas ka iseennast) ja kes suudab väljaõppesse panustada ca 6–8 nädalavahetust aastas.

Soovid droonimeeskonna liikme oskustele on algusest alustades alljärgnevad. Ta peab oskama kasutada sõduri individuaalvarustust. Üksikvõitleja oskustest peab ta heal tasemel tundma moondamist, maskeerimist, julgestamist, varjumist, aga ka erinevaid rutiine ja välihügieeni; ta peab suutma toitu valmistada, Eesti talves hakkama saada ja enese­ kaitse tasemel tulirelva kasutada. Ukraina kogemus näitab, et positsioonidel viibimine ja roteerimine võib venida pikaks, toetus ja varustamine on raskendatud. Eelmisest punktist järeldub, et tal peavad olema SERE oskused. Tal peavad olema head teadmised topograafiast ja tulejuhtimisvõime. Siia juurde muidugi vastase tundmine ning raportite edastamine. Droonikasutaja ei saa üle ega ümber sideoskustest, lisaks peab info jõudma üles ja seda kõike elektroonilise sõjapidamise (EW) ning üleküllastunud raadioeetri tingimustes. Dünaamilisel lahinguväljal saavutab edu see, kes suudab infot kiiremini töödelda. Vaja on teadmisi alates raadiosignaali levimisest kuni äppide kasutamiseni. Vaja läheb pioneerioskusi nii enda kaitseks kui ka loomulikult vastase hävitamiseks. Droon, kui see ei tee vaatlust või logistikat, on kaugjuhitav lõhkekeha. Samuti on tarvis meditsiiniteadmisi. Ei ole optimismi arvata, et meditsiinitoega saab meil olema paremini kui Ukrainas, pigem vastupidi. Ideaalis peaksid igal võitlejal olema meediku oskused, kuid piire seab väljaõppeks kasutatav aeg. Tundma peab kõike droonidega seonduvat: piloteerimine, komplekteerimine, remont, arendamine, tuvastamine, tõrje jne. Toime peab tulema ülesande planeerimisega, sh koordineerimisega nii õhuruumis kui teiste üksustega.

Kui lähtume eeldusest, et maastikul toimetav meeskond peab olema minimaalse suurusega, maksimaalselt neljaliikmeline, siis peaksid samad oskused olema sisuliselt kõigil meeskonna liikmetel. Ent teisest küljest tahaksime tulemuse saavutada kahe aasta jooksul. Kiiremini ei ole reaalne, kui kasutada on heal juhul kuni 1 kuu (16 nädalavahetust) – ja sellegagi saavutame vaid baastaseme, täitmaks ülesannet ja jäämaks ellu. Omandada heal tasemel sellises mahus materjali ja teisest küljest pidada seda kahe aasta pikkuse programmi ajal meeles on väljakutse nii õppurile kui instruktorile. Näen

ainukese efektiivse viisina luua üks pikk kursus, mis integreeriks kõik nimetatud teemad, võimaldaks varajases etapis koostada meeskonnad (sest ka sotsiaalne sobivus on tähtis, hiljem tuleb võib-olla kuude kaupa istuda ühes punk(t/r)is) ja annaks õpet meetodil teooria-praktika-kordamine. Igal juhul on vaja ise juurde õppida ning lahendada koduseid ülesandeid, nagu droonisimulaatoris harjutamine, varustuse kasutuse praktiseerimine, kaardiharjutused jne. Olen olukorras, kus minu loodud droonirühm kasvab, ja saan oma mõtteid pilootida. Teemad jagunevad virtuaalselt: baasõpe – 2 nädalavahetust, SERE – 1 nädalavahetus, kaardiõpe – 1 nädalavahetus, tulejuhtimine ja vastane – 1 nädalavahetus, side – 1 nädalavahetus, pioneeri- ja relvaõpe – 1 nädalavahetus, meditsiin – 2 nädalavahetust, droonisimulaator – 2 nädalavahetust, inseneriõpe – 2 nädalavahetust, lennutamine – 2 nädalavahetust, planeerimine – 1 nädalavahetus. Lisaks nädalane lõppharjutus reservõppekogunemise raames mõnel suuremal õppusel. Õppeprotsess liigub kergemalt keerulisemale, kombineerides teooriaõpet ja praktikat. Näiteks simulaatori- ja meditsiiniharjutusi on mõistlik korrata igal nädalavahetusel. Väljaõppe „tooteks“ olev meeskond on väikeüksus, kes peab saama iseseisvalt maastikul hakkama, kes erinevalt n-ö tavapärasest väikeüksusest sõltub rohkem logistikast (mis tõenäoliselt toimub samuti droonidega) ja ülesannete täitmisel sidest koordinaatoriga. Struktuur ei pruugi enam olla hierarhiline, vaid maatriks, kus meeskonnad võivad teha „teenust“ kõrgemale üksusele või üksteisele (nt logistika). Omaette küsimus on, kas maakaitseringkonnad on täna võimelised selliseid meeskondi efektiivselt rakendama. Küll aga võiksid (ja peaksid!) sellega hakkama saama võitlusgrupid, seda enam, et maastikul toimetamine ja koordineerimine on kriitilise tähtsusega sõbraliku tule vältimiseks. Kokkuvõtteks näitavad arvud, et Kaitseliidu droonivõime kasvatamine (loomine) võtab aega aastaid ja kahe aasta pärast ei saa teha mitte linnukest „olemas“, vaid pigem on meil inimesed, kes hakkavad aru saama, mida nad veel ei tea. Hinde „rahuldav“ saavutamiseks on vaja mitu korda mahukamat väljaõpet. Kas Kaitseliit on selleks pingutuseks valmis? 7/2026

33

HARITud sõduR

mAKROLOGIsTILInE RInnE:

JAOTusLOGIsTIKA ELAnIKE TOETusEKs RELVAKOnFLIKTIs Tänapäeva julgeolekukeskkond ja täiemahuline agressioon Ukrainas on ühemõtteliselt tõestanud, et sõjaline võimekus rindel on lahutamatult seotud riigi jätkusuutlikkusega.

INDREK JURTŠENKO

L

Tekst: kolonelleitnant ALLAR EESMAA, Kaitseliidu peastaap staabiveebel RENE REILJAN, Kaitseväe Akadeemia

aiapindse riigikaitse (whole-ofsociety) kontseptsioon sätestab, et kriisivalmidus ei ole üksnes Kaitseväe (sõjaline riigikaitse) ja Kaitseliidu (laiapindne riigikaitse toetamine) võimekuse küsimus, vaid hõlmab kogu ühiskonna, riigiasutuste, kohalike omavalitsuste (KOV) ja elutähtsate teenuste osutajate (ETO) sünkroniseeritud tegevust elanikkonna eluspüsivuse tagamisel.

See drastiline disproportsioon viitab fundamentaalsele probleemile: laiapindses riigikaitses ei seisne kriisivalmiduse kriitiline sõlmpunkt mitte ainult strateegiliste reservide olemasolus riiklikes ladudes, vaid makrologistilises suutlikkuses toimetada esmavajalikud ressursid iga abivajajani olukorras, kus tavapärane tsiviiltaristu on kineetiliste või küberrünnakute tõttu osaliselt või täielikult halvatud.

Eesti riiklik julgeolekustrateegia seab eesmärgiks ühiskonna tervikliku kriisikindluse, kuid Päästeameti uuringute kohaselt on reaalseks kriisiks valmistunud vaid ligikaudu 15 protsenti Eesti elanikkonnast.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada kahte uurimistööd, mis käsitlesid riigi ja kohaliku omavalitsuse jaotuslogistika süsteemset analüüsi. Allar Eesmaa (TalTech, MA, 2025) kaardistas kriitilise varustuse, varude ja teenuste

jaotuslogistika elanike toetuseks relvastatud konflikti korral Eestis. Rene Reiljan (Mainor, BA, 2026) kaardistas kohaliku omavalitsuse (Võru linna) jaotuslogistikat tsiviilelanikkonna toetamisel, keskendudes eelkõige esmavajalike varude tagamisele ehk fookus oli „viimase miili“ jaotuslogistika planeerimisel elanike vaatest.

RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE FUNKTSIONAALNE JAOTUS JA DETSENTRALISEERITUD JUHTIMINE

Riigikaitse eesmärk on säilitada riigi iseseisvus ja sõltumatus, mis toetab meie (Eesti Vabariigi) põhiseaduses sätestatut – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Riigikaitse

HARITud sõduR eesmärgi saavutamiseks rakendatakse kogu ühiskonda ja riigi ressursse. Kriisireguleerimisel lähtutakse neljast põhimõttest: detsentraliseeritus; ametkonnaülene koostöö; ülesannete jäävuse põhimõte (rahuaeg = sõjaaeg); lähimus ehk subsidiaarsus (vajalikud tegevused viiakse ellu madalaimal võimalikul tasemel). Riigikantselei koostab riigikaitse tegevuskava (RKTK) ning ministeeriumid vastavad alamkavad. Taktikalisel tasandil moodustatakse regionaalsed kriisikomisjonid ning operatiivtasandil KOVi kriisikomisjonid. Kaitseväe/ Kaitseliidu esindajad on olemas igal tasandil, sidumaks sõjalise ja laiapindse riigikaitse üheks tervikuks. Kõikidel tasanditel peavad kriisikindluseks olema varud, et säilitada 22 elutähtsa teenuse toimepidevus, sest abi (sh elutähtis teenus) ei pruugi relvastatud konflikti korral kõikideni jõuda. Strateegilisel tasandil moodustatakse riigi tegevusvaru, mida haldab reeglina riigi äriühing (AS Eesti Varude Keskus, EVK), eesmärgiga tagada riigi varustuskindlus seniks, kuni taastuvad tarned riiki. Riiklik varu moodustatakse kas varu haldaja, seaduse või Vabariigi Valitsuse otsusega ning seda hoiustatakse üldjuhul Eestis. Regionaalsel tasandil võivad olla riiklike asutuste varud, kohalikul tasandil on avarii- ja kriisitanklad, kriisipoed ning aren-

damisel kriisiapteegid. Elanikel endil peab olema seitsme päeva toiduvaru ja 30 päeva retseptiravimite varu. Arvestades eelnevat, koostasid töö autorid eeldatava Eesti riigi jaotuslogistika füüsilise voo (vt joonist 1). Jaotuslogistika on üks logistikasüsteemi alamosadest, mis tegeleb jaotuse ettevalmistamise ja elluviimisega kolmel tasandil. Strateegiatasand määrab ladude (sh jaotuskeskuste) asukohad ja arvu, lao teeninduspiirkonna ning jaotuspoliitika. Taktikatasand vastutab ressursside kasutamise, laodisaini ning laos vajamineva varustuse ja tehnika eest. Operatiivtasand vastutab materjali füüsilise voo juhtimise eest nii kaupade vastuvõtul, ladustamisel, väljastamisel, jaotusel kui ka tarneahela viimase lüli (nn viimane miil) korraldamisel. Tegemist on mitmetasandilise logistikavõrguga, mis arvestab ladude asukohti, varude haldamist katastroofi­ eelses etapis ja transpordilogistika korraldamist katastroofijärgses etapis. Transpordilogistika on seotud inim-, materjali- (füüsilise), info- ja rahavoo planeerimise, korraldamise ning juhtimisega. Transport kui funktsioon on kauba füüsilise voo liigutamine kahe asukohapunkti vahel. Uurimused ja praktilised kriisiõppused (sh õppus Kevadmurd 2025) kinnita-

vad, et relvakonflikti tingimustes suu­ reneb KOVi roll iseseisva otsustajana märkimisväärselt, muutudes riiklike suuniste operatiivseks täitjaks, koordineerijaks ja vahendajaks elanikele operatiivtasandil. KOVi logistiline võimekus on otseses sõltuvuses riiklikest makrologistilistest tarneahelatest, sest omavalitsustel puuduvad iseseisvad pikaajalised strateegilised kütuse-, toidu- või meditsiinivarud. Sellises hierarhilises süsteemis on otsustava tähtsusega rollide selge piiritlemine: riigi ülesandeks jäävad hulgihanked, strateegiline ladustamine keskladudes ja regioonidevaheline transport, samal ajal peab KOV tagama kohapealse jaotuse ja elutähtsate teenuste (nt kaugküte, veevarustus, kohalik transport) toimepidevuse vahetus koostöös kohalike ettevõtjatega. See nõuab KOVidelt kõrget kohanemisvõimet ja eelnevalt läbiharjutatud koostööprotseduure riigi ja jõustruktuuridega. Vaata jaotuslogistika võimalikku ülesehitust elanike toetuseks relvakonflikti korral.

ELANIKE KÄITUMISMUSTRID JA EVAKUATSIOONI RUUMILINE DÜNAAMIKA

Logistilise toetussüsteemi planeerimisel on esmaseks sisendiks elanikkonna

Vabariigi President

Vabariigi Valitsus

STRATEEGIATASAND

Julgeolekukomisjon

(juhib peaminister, vastutab kriisireguleerimispoliitika eest)

Riigikantselei

(korraldab RKTK koostamise, koostab kriisireguleerimispoliitika)

(toetab peaministrit)

Ministeeriumite ja nende allasutuste kriisistaabid

TAKTIKATASAND

Lääne-Eesti kriisikomisjon

Põhja-Eesti kriisikomisjon

Ida-Eesti kriisikomisjon

Lõuna-Eesti kriisikomisjon

OPERATIIVTASAND

Kohalike omavalitsuste kriisikomisjonid

Kohalike omavalitsuste kriisikomisjonid

Kohalike omavalitsuste kriisikomisjonid

Kohalike omavalitsuste kriisikomisjonid

JOONIS 1. KRIISIJUHTIMINE EESTIS 7/2026

35

HARITud sõduR

Riigist väljaspool asuvad varustajad (nt ettevõtted, organisatsioonid)

Jaotuspunkt 1

Keskladu/ kaubakeskused (freight villages)

Riigis asuvad varustajad

Vaheladu

Jaotuspunkt 2

Vaheladu

Jaotuspunkt ...

Vaheladu

Transport (materjali peamine füüsiline voog) Transport (materjali alternatiivne füüsiline voog)

Mitterahalised annetused

Abivajaja

JOONIS 2. JAOTUSLOGISTIKA FÜÜSILINE VOOG selt iseseisvalt ohutumasse piirkonda või välisriiki, teine kolmandik suundub organiseeritult riiklikesse ja kohalikesse evakuatsioonipunktidesse ning ülejäänud otsustavad ohule vaatamata jääda oma alalisse elukohta või teevad otsuseid reaalajas vastavalt olukorrale, lähtudes rindepunkti lähedusest ja isiklikust riskitajust.

heterogeenne käitumine ja selle prognoosimine kriisiolukorras. Eestis läbi viidud empiirilised uuringud näitavad, et müüt elanike ühtsest ja lineaarsest käitumisest ei vasta tõele. Sõjalise konflikti puhkedes ja kineetiliste rün­ nakute algfaasis jaguneb elanikkond suures plaanis kolmeks: ligikaudu kolmandik inimesi evakueerub kohe-

Abivajaja (kodanik)

Läheb ise jaotuspunkti

Jaotuspunktid POOD ATM/KOV

Infovahetus jaotuspunktides

APTEEK

Infovahetus

Regionaalne kriisikomisjon/ staap

Ministeeriumid

Vaheladu (vajadusel) Vastutavad, et teenus/varu oleks tagatud

Vabariigi Valitsus (Riigikantselei)

Info sõlmida leping

Teenuseosutaja/ jaekaubandusettevõtja

Lepingu sõlmimine või korraldus riigi tegevusvaru laialiveoks

Riigi tegevusvaru kasutuselevõtt

AS Eesti Varude Keskus Füüsiline voog (edasi-tagasi) Füüsilise voo liikumise suund Infovoo liikumise suund

ATM

Pangaautomaat

POOD

Jaekauplus, kus on võimalik võtta sularaha välja

JOONIS 3. EESTI RIIGI JAOTUSLOGISTIKA ELANIKE TOETUSEKS RELVAKONFLIKTI KORRAL (AUTORITE KOOSTATUD) 36

7/2026

Huvitava käitumismustrina eristuvad „kiirreageerijad“ ja „planeerijad“. Kiirreageerijad eelistavad riigisisest liikumist rindest eemale, tuttavate või sugulaste juurde, tehes otsuse intuitiivselt esimese 6–12 tunni jooksul, mis tähendab madalamat talumisbarjääri. Välisriiki evakueerujad (planeerijad) vajavad pikemat ettevalmistusaega (12–72 tundi) logistika, sularaha ja dokumentide koondamiseks.

TANKLA

Kohalik omavalitsus (KOV)

Eriti kriitiline on dünaamika ajafaktor: uuringud osundavad, et lahkujatest valdav osa (üle 70%) evakueerub esimese 12 kuni 24 tunni jooksul pärast konflikti vallandumist. See tekitab kohese koormuse transporditaristule, kütusetanklatele ja teedevõrgule.

Jaotuslogistika vaatepunktist tähendab see kahefaasilist koormust: esmalt tuleb tagada kütuse ja evakuatsiooniteede logistiline toetus massiivsema liikumise teenindamiseks ning vahetult seejärel käivitada pikaajaline kohapealne toetussüsteem paigale jäänud või ümberpaigutatud elanikele, kelle varud ammenduvad kiiresti.

JAOTUSVÕRGUSTIKU ÜLESEHITUS: KESKLADUDEST KUNI „VIIMASE MIILI“ LAHENDUSTENI

Füüsilise jaotusvõrgustiku funktsioneerimine kriisiolukorras põhineb mitmetasandilisel logistikamudelil, mis peab tagama materjalivoo katkematu liikumise tarnijatelt lõpptarbijani. Teoreetiline mudel kirjeldab teekonda, kus välis- ja siseriiklikud varud ning mitterahalised annetused koonduvad riiklikesse keskladudesse

haritud sõdur ja strateegilistesse kaubakeskustesse. Sealt suunatakse ressursid regioonidevahelise transpordi kaudu piirkondlikesse vaheladudesse ja lõpuks kohaliku omavalitsuse tasandi jaotuspunktidesse (vt joonist 2). Kuna relvakonflikti käigus on taristu purustused paratamatud – nagu näitab Ukraina kogemus, kus lahingutegevuse piirkondades hävis kiiresti kuni 30% elutoetusteenuste taristust –, peab jaotusvõrgustik olema disainitud adaptiivsena ja detsentraliseeritud jaotuspunktide põhimõttel. Uurimustest selgub, et elanikkonna ootus esmavajalike kaupade (vesi, toit, ravimid) kättesaadavusele on vahetu: jaotuspunktid peaksid paiknema tihedas võrgustikus, soovitavalt 1–2 kilomeetri raadiuses elukohtadest. Kuna paljudel KOVidel puudub täielikult formaliseeritud ja spetsiaalselt ehitatud jaotuspunktide võrk, on otstarbekas kasutada ristkasutuse ja adaptiivsuse põhimõtet. Näiteks saab potentsiaalsete jaotuskeskustena käsitada olemasolevaid joogivee kättesaadavuse punkte (puurkaevud, pumplad, mis on varustatud autonoomse elektritoitega), mille baasil laiendatakse toidu, ravimite ja esmatarbekaupade jagamist. Tarneahela kõige kriitilisemaks ja haavatavamaks osaks kujuneb nn viimane miil – transport jaotuspunktist vahetult abivajajani. Haavatavate sihtrühmade, nagu eakate ja liikumispuudega inimeste toetamiseks on asendamatu mobiilsete „ladude“ kasutamine ning KOVi sotsiaalteenistuse koordineeritud koostöö vabatahtlikega, kes toimetavad elupäästvad varud vahetult elukohtadesse.

KRIITILISTE VARUDE TAKSONOOMIA JA TARISTU VASTUPIDAVUSE TAGAMINE

Elanike toetamiseks vajalike ressursside planeerimisel tuleb lähtuda selgest prioriteetsuse hierarhiast, mis keskendub füsioloogiliste esmavajaduste katmisele ja ellujäämise tagamisele. Tuginedes rahvusvahelistele humanitaarstandarditele ja kriiside (sh Ukraina ja Vene Föderatsiooni vahelise sõjategevuse) analüüsile, saab häda­ vajalikud varud liigitada seitsmesse põhikategooriasse: joogivesi, toit, ravimid, turvaline majutus, sularaha,

TABEL 1. KUI KAUGELE OLLAKSE VALMIS TULEMA VARUDE JÄRELE VANUSE LÕIKES (AUTORITE KOOSTATUD) Vanusegrupp

Kui kaugele varude järele ollakse valmis liikuma, km

18–29

2,23

30–44

1,85

45–59

1,97

60+

1,32

vedelkütus ja isikut tõendavad dokumendid. Elanikkonna küsitlused kinnitavad, et kriisiolukorras peetakse kõige kriitilisemaks elektri- ja veevarustuse toimimist ning ravimite ja toidu kättesaadavust. Elektrivarustuse katkestusel on doominoefekt: kohe on halvatud ka sideühendus, sularahaautomaadid, kütusetanklad ja pumbajaamad, mis omakorda tingib kohustuslike autonoomsete generaatorite ja alternatiivsete sidekanalite vajaduse igas jaotuspunktis. Erilist tähelepanu nõuab sularaharinglus ja kütuse kättesaadavus, mis Ukraina sõja õppetundide põhjal kujunesid elanikkonna toimetuleku ja logistilise mobiilsuse vundamendiks. Sularaha kättesaadavus tagab elanikele paindlikkuse ja ostujõu olukorras, kus digitaalsed maksesüsteemid on rivist väljas, vähendades seeläbi paanikat ja survet riiklikule abiandmisele. Riiklik ressursivajadus sularaha transportimiseks Mandri-Eesti KOVidele on kaheksatunnise tööpäeva korral kaks autojuhti ja kaks sõidukit koos julgestusega ning suutlikkus koordineerida liikumist regionaalsete kriisikomisjonide, Kaitseväe, KOVide ja PPAga. Kuna sularaha organiseerimine ei kuulu vältimatu sotsiaalabi alla, pole KOVides sularaha käitlemise võimet kahjuks loodud. Samuti on elanike individuaalne varude tase uuringute kohaselt otseses korrelatsioonis nende otsustusvabadusega: paremini varustatud inimesed ei evakueeru pimesi, vaid suudavad käituda kaalutletult ja paindlikult, lähtudes situatsiooni arengust. Taristu vastupidavuse (resilience) tagamiseks peab süsteem olema ehitatud dubleerimise ja ladude ristkasutuse põhimõttel – ühe keskse laokompleksi kineetiline hävinemine ei tohi halvata kogu regiooni varustamist.

SÜSTEEM TOIMIMA

Kokkuvõtteks saab märkida, et relvakonflikti korral ei sõltu elanikkonna varustuskindlus üksnes kogutud varude füüsilisest mahust, vaid jaotuslogistika süsteemsest toimivusest, paindlikkusest ja kriisieelsest planeerimisest. Uurimuste kesksed järeldused laiapindse riigikaitse arendamiseks on alljärgnevad. 1. Juhtimise detsentraliseerimine on sõjalise konflikti korral möödapääsmatu. See nõuab KOVidelt operatiivtasandil selget kohanemist oma logistilise rolliga, mis keskendub koordineerimisele ja kohaliku taristu toimepidevuse tagamisele. 2. Elanikkonna toetussüsteemid peavad olema kahefaasilised, arvestades, et suur osa elanikest jääb paigale ega evakueeru koheselt, vaid vajab kohapealset jaotusvõrgustikku esimese 24 tunni jooksul pärast konflikti algust. 3. Jaotuspunktide võrgustik peab olema rajatud adaptiivsuse printsiibile, integreerides olemasoleva elutähtsa taristu (nt autonoomsed veevõtupunktid) ja tagades esmatarbevahendite kättesaadavuse elukohtade vahetus läheduses ehk 1–2 kilomeetri raadiuses elanikest. 4. Edukalt tuleb lahendada „viimase miili“ logistiline proovikivi mobiilsete jaotusbrigaadide, sotsiaalteenistuste ja vabatahtlike organisatsioonide sünergia kaudu, tagades haavatavate sihtrühmade täieliku hõlmamise. 5. Elanikkonna individuaalne kriisivalmidus (7-päevane autonoomne varu) on riikliku jaotuslogistika toimimise vundamendiks, mis vähendab esmast šokikoormust jaotustaristule. Ainult riigi, omavalitsuste ja erasektori süsteemne koostöö ning regulaarsed ühised kriisiõppused tagavad, et kriisi­ logistika suudab toimida ka kõige ekstreemsemates tingimustes.

7/2026

37

maailmapilk

E-RIIGI PIMEALA: DIGILÕHE KUI JULGEOLEKUOHT MEIE EAKATELE

Igal kodanikul on täna võimalik suhelda riigiga peaaegu kõikidel teemadel digitaalselt. See aga eeldab elementaarset digipädevust ehk lihtsustatult öeldes seda, et täiskasvanud inimene oskab igapäevaselt kasutada internetti.

GEMINI GENERATED IMAGE

Tekst: KRISTIINA KAARESTE, vabatahtlik autor

mAAILmAPILK

T

LIHTSUSE ILLUSIOON

änapäeval on interneti kasutamine tituleeritud lausa inimõiguseks ning ja digioskused on Euroopa Liidus liigitatud üldoskusteks, mida vajavad kõik täiskasvanud, täpselt samamoodi nagu elementaarset lugemisoskust. Interneti ja digivahendite kasutamise poolest on noored ja keskeas eestlased eesrindlikud – uuringu kohaselt kasutab digivahendeid ligi 90 protsenti kuni 65aastastest kodanikest. Piisavat tähelepanu ei pöörata aga elanikkonnagrupile, mis moodustab meie kodanikest ligi kolmandiku – meie eakatele. Siit koorub mõtlemapanev kodanikujulgeoleku probleem: suur osa Eesti eakatest on sügavas digitaalses infosulus, mis võib muuta nad mistahes ohuolukordades haavatavaks.

ERALDATUD ELUTÄHTSAST INFOST

Julgeoleku üks oluline tahk on kiire ja täpne informeeritus. Võimalike tänapäevaste kriiside korral – olgu selleks ulatuslik elektrikatkestus, äärmuslik torm, pandeemia või geopoliitiline ja sõjaline oht – liigub elutähtis informatsioon esmalt digikanalites. Suurepäraseks näiteks on siin Naiskodukaitse loodud elupäästev mobiilirakendus „Ole valmis!“. See äpp on loodud otse elanikkonna kaitseks ja kodanikujulgeoleku tõstmiseks, koondades kõik esmatähtsad käitumisjuhised kriisi korral. Ent siin avaldubki digilõhe kõige valusam ja ohtlikum külg: see tähtis julgeolekutööriist on täiesti kättesaamatu sadadele tuhandetele eakatele, kes ei oska nutiseadmeid sihipäraselt kasutada ega rakendusi alla laadida. Kui inimene ei suuda e-keskkonnas navigeerida, on ta ära lõigatud ka operatiivsest teabest ja peab lootma jääma juhuslikule, suust suhu liikuvale infole või vananevale traditsioonilisele meediale, mis ei pruugi ulatuslikus kriisis enam nii tõhusalt ja kiirelt toimida.

Eakate aitamist ja kriisideks ettevalmistamist takistab ühiskonnas laialt leviv illusioon, et e-teenused on kõigile automaatselt lihtsad ja intuitiivselt kasutatavad. Näiteks ametlik e-Estonia veebileht märgib enesekindlalt, et paljude teenuste kasutamiseks on vaja vaid mõnda hiireklõpsu ja seetõttu on e-teenused kodanikele väga mugavaks tehtud.

KARM STATISTIKA

Seda suurt julgeolekualast haavatavust kinnitavad andmed, millele viitab otseselt SHARE läbiviidud uuring. Kuigi 50+ vanuses internetikasutajate osakaal Eestis jõudis 2023. aastaks 63 protsendini, on vanuse kasvades infosulgu jäävate mittekasutajate hulk hirmutavalt suur. 2022. aasta andmetel ei kasuta 65–74aastastest ehk nooremas pensionieas inimestest internetti peaaegu iga kolmas ehk 30 protsenti. 75–84aastaste seas on aga interneti mittekasutajaid juba lausa kaks kolmandikku ehk 65 protsenti. Kodanikukaitse vaates on veelgi otsustavam digioskuste tegelik tase. Vähemalt baastasemel oskused on vaid igal kolmandal vanemas tööeas ja igal viiendal nooremas pensionieas inimesel. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et isegi need vanemad täiskasvanud, kellel on varasem IT-kogemus ja kes kasutasid tööl arvuteid, kipuvad pärast pensionile jäämist oma tegevuse digimaailmas katkestama. Vanemaealiste subjektiivne hinnang omaenda digioskustele ajas pigem väheneb.

Tegelikult nõuab uute digivahendite kasutamine eakatelt suurt vaimset pingutust, mida igapäevased arvutikasutajad ei pruugi tajuda. Erinevalt igapäevakasutajatest peab eakate aju digikeskkonnas alati meenutama, võrdlema, hindama ja otsustama; see ei toimi vaiketeadmiste baasil. Eakaid takistab valusalt „digikirjaoskuse paradoks“: selleks, et uusi oskusi lihvida ja uue tehnoloogiaga sammu pidada, peab nuti- ja digivahendeid aktiivselt kasutama, aga nende kasutamiseks pole sageli piisavalt algoskusi. Lisaks puuduvad internetil sarnasused varasemate ja harjumuspäraste meediumitega nagu paber või televiisor, mistõttu vajavad vanemaealised just protsesside põhimõtteliseks mõistmiseks ja navigeerimiseks otsest ning ülesandekeskset juhendamist. Isegi kui inimene teab, et internetist saadav info on kiirem ja täpsem, tundub talle sageli, et kasuni jõudmise pingutus on lihtsalt ebaproportsionaalselt suur. Nii loobutaksegi pärast mõnd katsetust ning kukutakse paratamatult tagasi infosulgu.

MAHAJÄÄMUS HOOLEKANDEASUTUSTES

Digitaalne isoleeritus toob kaasa ka sotsiaalse eraldatuse – suisa 86 protsenti interneti mittekasutajatest elab sotsiaalselt passiivset elu. Kuid julgeolekuriskid ei piirdu vaid üksikute majapidamistega. Eriti murettekitav on olukord üldhooldekodudes, mis 7/2026

39

mAAILmAPILK

peaksid olema ühiskonna turvavõrgustiku ühed olulised lülid. Uuringud näitavad, et 68 protsenti hooldekodude töötajatest on madala digipädevusega. Selle tagajärjel ei kasuta tervelt 57 protsenti asutustest andmevahetuseks Terviseportaali ning kaks kolmandikku teeb oma dokumendihaldust endiselt paberil. Olukorras, kus kiire meditsiiniline andmevahetus ja kriisikoordinatsioon võivad päästa elusid, on selline digitaalne pimedus asutuste tasandil murettekitav.

KÜBERPETTUSED JA INFOSÕDA: HAAVATAVUS, MIDA KASUTATAKSE KURJASTI

Digilõhe ei tähenda üksnes ilmajäetust igapäevastest mugavustest või operatiivsest kriisiinfost. See avab ukse otsesele julgeoleku- ja kriminaalohule. Kuna Eesti riik, teenused ja pangandussektor on kolinud peaaegu täieli40

7/2026

kult digikeskkonda, on kurjategijad ja vaenulikud mõjutajad suunanud oma teraviku just ühiskonna kõige haavatavama osa, eakate vastu. Statistika järgi on digitaalselt vähemkogenud inimesed kübermaailmas esmaseks sihtmärgiks.

FINANTSKÜBERKURITEGEVUS JA MANIPULEERIMINE

Viimastel aastatel on hüppeliselt kasvanud sotsiaalsel tehnikal põhinevad pettused (näiteks vishing ehk telefonipettused ja smishing ehk SMSpettused). Eakad, kes ei mõista lõpuni e-riigi autentimisvahendite (Smart-ID, Mobiil-ID või ID-kaart) toimimismehhanisme, langevad kergemini manipuleerimise ohvriks. Kelmidel õnnestub neilt hirmutamise või kiireloomulisuse ettekäändel välja meelitada PIN-koode, esinedes pangatöötajate, politseinike või riigiametnikena. Tulemuseks on

elusäästude kaotus, mis lükkab eaka otsesesse majanduslikku ja sotsiaalsesse hätta. Tänapäevases julgeolekukontekstis on infooperatsioonid ja libauudised muutunud strateegiliseks relvaks. Digitaalse meediakirjaoskuseta eakad ei oska sageli hinnata allikate usaldusväärsust, eristada fakte arvamustest ega tuvastada manipuleeritud sisu (sh tehisaru abil loodud süvavõltsinguid). Kuna elutähtsat infot ametlikest kanalitest otsida ei osata, ammutatakse seda kontrollimatutest allikatest, mis teeb sellest sihtrühmast kerge saagi vaenulikule propagandale, paanika külvamisele ja ühiskondliku sidususe murendamisele. PPA statistika kohaselt ulatuvad küber- ja telefonikelmustega tekitatud kahjud Eestis igal aastal miljonite eurodeni. Lõviosa nendest summadest kelmitakse välja

PIXABAY

mAAILmAPILK

just eakatelt inimestelt, kelle puudulik digipädevus ei võimalda pettust õigeaegselt läbi näha. Kui me ei suuda oma vanemat põlvkonda kübermaailmas kaitsta ja harida, loome ühiskonda teadlikult suure sihtmärgi. Infosõja ja organiseeritud küberkuritegevuse ajastul on iga turvamata ja oskamatult kasutatud nutiseade potentsiaalne ohuallikas. Eakate digitaalne kaitsmine ei ole seega enam pelgalt sotsiaalabi või mugavusteenus, vaid vahetu ja möödapääsmatu riigikaitsevajadus.

DIGITAHE: KODANIKUAKTIVISM TULEB APPI

Kuidas me saame tagada iga kodaniku julgeoleku, kui süsteem ise neid eemale tõrjub? Uuringud viitavad selgelt, et lisaks perekonna toele on hädasti vaja kindlamat õppimise tugisüsteemi, mis aitaks eakatel mõista oma takistusi, näitaks digivahendite

reaalset kasu ja õpetaks neid igapäevaseid probleeme lahendama. Tihti ei jaksa ega oska pereliikmed ise eakaid järele aidata. Teame ehk omastki kogemusest, et lihtsam on käega lüüa ja soetada eakale nuputelefon, selmet järjepidevalt ja kannatlikult oma ema-isa, vanaisa-vanaema digimaailma integreerida, juhendades muu hulgas toime tulema aina laialdasemate küberohtudega. Selle tühimiku täitmisel pakub abikäe kodanikuaktivismi grupp Digitahe. Selle grupi missiooniks on luua üleeestiline asjatundlike ja erihariduse omandanud digimentorite kogu, kes tegeleb süsteemselt, kannatlikult ja järjepidevalt eakate järeleaitamisega digimaailmas. Need mentorid ei oleks vaid vabatahtlikud ega peaks tegutsema entusiasmi baasil – nad võiksid olla spetsialistid, koolitatud ja palgalised töötajad meie kodanikujulgeoleku

tagamisel. Nad saavad aidata eakatel jõuda elutähtsa infoni, viies läbi koolitusi ja praktilisi töötubasid, tehes koostööd kohalike omavalitsuste sotsiaalosakondadega, eakate liitudega, hooldekodudega. Nad oskavad selgitada ja juhendada, kuidas küberohtudega toime tulla. Need spetsialistid oleksid teadlikud andmekaitsest ja sensitiivse info käsitlemisest. Nad tegeleksid muu hulgas küberohtude ennetamisega ja, miks mitte, aitaksid iga eaka nutiseadmesse paigaldada kriisirakenduse „Ole valmis!“. Piirdumata üksnes rakenduse paigaldamisega, vaid aidates mõista selle sisu, juhendada selles navigeerima. Kokkuvõtvalt võiks meie kui eduka e-riigi lahendus olla, et iga kohaliku omavalitsuse üksuse juures tegutseb vähemalt üks haritud spetsialist, kes hoolitseb selle eest, et ükski eakas ei jääks lõksu digitaalsele eikellegimaale. 7/2026

41

maailmapilk

VANA MAAILM, UUED JÕUJOONED

Varasemast pigem show- ja ärimehena tuntud Donald Trump andis USA 47. presidendiks valituna teada, et tema soov on lõpetada kõik sõjad ja lepitada kõik vaenupooled. Sellega on läinud teadagi kuidas. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

T

äna võib öelda, et Trumpi ja tema meeskonna ettekujutus maailmast on aegunud. Euraasia (eeskätt Hiina ja India) on vahepeal tänu uudsetele tehnoloogiatele arenenud jõudsamalt kui nn anglosaksi Vana maailm (eeskätt USA ja Euroopa Liit / NATO). Autoritaarsed režiimid Venemaal ja Hiinas teevad otsuseid kiiremini ning oskavad oma sigadusi osavalt varjata viidetega rahvusvahelisele õigusele ja ühekülgseks moonutatud inimõigustele.

LOGISEV LIIT

Euraasia sõjaviisik –Valgevene, Venemaa, Hiina, Korea RDV, Iraan – on reaalsus, kuid nõrgalt seotud, sest Moskva ja Peking on rivaalid ja kumbki neist vajab India toetust. 1998. aastast peale on Kreml üritanud VeneHiina-India kolmiku koostoimetamist, ent India liider Narendra Modi on juba kuus aastat suutnud vältida ühist kokkusaamist Putini ja Xi Jinpingiga. Nii läks ka augustis Biškekis toimunud Shanghai Koostööorganisatsiooni tippkohtumisel, millele Kreml eriliselt panustas. Iva on selles, et Shanghai

42

7/2026

Koostööorganisatsioonis (SCO) on lisaks kümnele põhiliikmele veel kaks vaatlejat ja 15 dialoogipartnerit, mis teeb kokku 27 ehk sama palju liikmeid kui Euroopa Liidul. Et SCO mahulised näitajad (elanike arv, rahvuslik koguprodukt, arengutempod jmt) on selgelt paremad kui euroliidul, loodeti Kremlis teha sellest tippkohtumisest võimas propagandanumber. India aga loobus toetamast teiste põhiliikmete kiidulaulu Hiina programmile „One Belt, One Road“ (üks vöönd, üks tee), mis – kuna Moskva pakutu ühisdeklaratsioonis kajastamist ei leidnud – võrdus Pekingi juhirolli tunnustamisega SCOs. Pealegi Saudi Araabia, Katari, Bahreini, Kuveidi ega Ühendemiraatide tipud kohale ei tulnud ja Egiptust esindas asepeaminister. Samas on just need riigid aktiivselt osalenud Lähis-Ida viimaste aastate sündmuste kujunemises ja kujundamises. Küll oli kohal Türgi president Erdogan, kes tuli Istanbulis just peetud Meka

ühiskaitsepakti (rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu) esimeselt istungilt. Selle pakti sõlmisid Erdogan, Araabia maailma mõjuvõimsaim tegija Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman ja Pakistani peaminister Shehbaz Sharif. Nüüd teatati pakti alalise sekretariaadi loomisest.

RÄÄGIVAD, AGA EI RÄÄGI

Putin, kes enne Biškekki oli käinud ka Iturupi saarel (mille Moskva oli 1956. aastal lubanud Jaapanile mitte tagasi, vaid üle anda), siirdus sealt Vladivostokki majandusfoorumile, kus tuli tunnistada liitlaste ärakukkumise protsessi jätkumist. Plenaaristungil esinesid Putini kõrval vaid Indoneesia president, Hiina asepeaminister, Myanmari asepresident ja Mongoolia peaminister – selgelt tagasihoidlikum seltskond varasemate aastatega võrreldes. Ka BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika majandus- ja poliitiline liit) tippkohtumisel New Delhis septembris 2026 suutis peremees ehk Modi välistada kolmikkohtumise Putini ja Xi Jinpingiga.

maailmapilk

Kui Prantsusmaal toimunud G7 tippkohtumise aega nihutati selleks, et tagada Trumpi osalemine (omapäraseks tänuks selle eest kujunes hoopiski Versailles’ lossis 17. juulil toimunud õhtusöögil (distantsilt) allkirjastatud USA-Iraani relvarahu lepe), siis sealtpeale on just Trumpil tulnud jälgida, mida teevad teised veto- ja abipolitseinikud. Selge see, et Trump üritab oma MAGA kampaaniaga (illegaalsed migrandid välja, perekond on vaid mees ja naine, tariifide sõda jmt) tagada võitu USA 3. novembri vahevalimistel. Samas sõltub see tema pealiitlase, Iisraeli peaministri Bibi Netanyahu käekäigust. 19. oktoobril tähistavad Moskva ja Jeruusalemm Venemaa (NSV Liidu) – Iisraeli suhete taastamise 35. aastapäeva ja 27. oktoobril valitakse uus Knesset. 28.–29. oktoobrini on aga Moskvas kavas kolmas Venemaa-Aafrika tippkohtumine, millel osalevad kümned moslemiriigid, k.a ülalmainitud oma joone järgijad. Kahtlemata saab sellest kohtumisest suur omaaegsete koloniaalimpeeriumide ja tänaste neokolonisaatorite taunimise ja kõigi sõjavastaste õigustamise plats, mille mõju on ettearvamatu.

VÕISTUPAKKUMINE

Pärast Trumpi eriesindajate Steve Witkoffi ja Jared Kushneri väisanguid

Moskvasse ja esimest korda Kiievisse (5.–6. septembrini) ruttas Trump väitma, et relvarahu Ukrainas tuleb veel oktoobris. Raske uskuda, sest Kiievis kohtusid ameeriklased ka Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa esindajatega, kes kõik lubavad agressiooni ohvrit Ukrainat toetada nii kaua, kui vaja. Jared Kushner aga avalikustas selle, mis niigi oli teada. Nimelt soovib Putin Krimmi, Donetski ja Luganski nn vabariikide ning Zaporižžja ja Hersoni oblastite tunnustamist Venemaa Föderatsioonile kuuluvaiks. Teadu on see „rahvahääletuste“ ja seadustega isegi vormistatud, ent Ukraina jätkab mainitud aladel sõdimist. Kushneri soovitus Zelenskõile tulla Putinile n-ö vastu tähendab 1940. aasta märtsi kordumist, kui Soomel tuli leppida Moskoovia vallutatud alade kaotamisega ehk kapituleerimisega. Täna püüab demokraatlik maailma vältida uut kingitust agressorile ning arvestades India, islamiriikide ja Hiina hoiakuid Venemaa ja USA suhtes võib eeldada, et mingi lepe julmade sõdimiste peatamiseks nii Ukrainas kui Lähis-Idas sünnib pigem Vaikse ookeani riikide (APEC) 18.-19. novembri kohtumisel Hiinas Shenzenis või G20 14.-15. detsembri kohtumisel Miamis. Mingil juhul ei tohi unustada, et kui Zelenskõi arvestab paratamatult halvas lahenduses ikkagi USA kohalolekuga tänu haruldaste metallide kasutamise diilile praegu Venemaa käes olevatel Ukraina aladel, siis Putin on ju Trumpile pakkunud samasuguseid diilikohti Tõvas, Jakuutias, Burjaatias, milliseid kõiki serveerib peavoolumeedia kui paratamatult Hiina kontrolli alla minevaid alasid. Jutt, mis selgelt

alahindab Kremli vastumängude võimalusi.

ENNEGI DIILE TEHTUD

Igatahes tuleb tõdeda, et Trumpi n-ö kõrvalt tulek suurde poliitikasse on viimast kohe kõvasti muutnud. Nagu selle tegijaidki ehk teisi vetopolitseinikke, kes ÜROd luues olid ühtaegu jaganud maailma endi vahel piirkondadeks, kus hakkasid rahu ja julgeoleku eest vastutama. 1945. aastal kaalusid neli demokraatlikult häälestatud politseinikku – USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina – selgelt üle totalitaarse NSV Liidu, kes aga ei ilmutanud vähimatki märki lahkumisest Ida- ja Kesk-Euroopast, mille ta oli hõivanud Kolmanda Reichi ja selle liitlastega võideldes. Samas tasub mäletada, et MolotoviRibbentropi pakti suguseid võõraid alasid jagavaid leppeid oli teisigi – puhkenud maailmasõjas tuli vajadusel jätta ideoloogia kõrvale ja võtta liitlaseks hätta sattunud teine suurriik. Juba augustis 1941 sõlmisid London ja Moskva kokkuleppe ning esimene okupeeris Lõuna- ja teine Põhja-Iraani, vältimaks selle naftarikka riigi minekut Berliini kontrolli alla (Iraagiga oli see juba juhtunud). Erinevalt MRPst nägi see lepe ette võõrvägede lahkumist Iraanist kuus kuud pärast sõja lõppu, mis Moskva vastupunnimisest hoolimata sai ka teoks. Aastail 1945–1946 sealses NSV Liidu tsoonis tehtud poliitkäigud leidsid peatselt kordamist Nõukogude armee kontrolli alla jäänud Ida-Euroopas. Ehk siis – PõhjaIraanis toimunut taibanult saanuks Kremli või Kominterni stiilis riigikeste/ „valimiste“ tegemist mujal vältida, ent toona säärane ettenägelikkus puudus ja Churchilli kuulsat väidet „raudsest eesriidest“ saab võtta ka kui maailma vastutustsoonideks jagamise ülekinnitamist.

PIXABAY

Xi Jinping aga sõitis Biškekist Egiptusesse, saamaks selle regionaalse liidri ülevaadet Araabia maailmas toimuvast, kus Hormuzi väina kõrval on probleemiks ka Bab el Mandebi väin ehk kontroll Suessi kanali üle. Visiit lõppes sellega, et Xi üksnes rõhutas vajadust luua kõiki hõlmav regionaalne julgeolekusüsteem. Ehk siis jättis kaardid avamata, sest tal seisis ees kohtumine Trumpiga Valges Majas 24. septembril.

7/2026

43

maailmapilk

LA VALLA DE CEUTA EHK MÜÜR, MIS LANGEB ISE

Mis saab piirist, kui selle tugevus ei sõltu enam üksnes sellest, kes piiri valvab, vaid ka sellest, kas teisel pool piiri ollakse valmis koostööd tegema? Ceuta kui Maroko territoriaalnõuete objekt näitab, kuidas piirisõltuvusest võib kujuneda poliitiline survepunkt, kus vastaspoole enda õiguslikud, humanitaarsed ja poliitilised kohustused suurendavad talle kriisi haldamise hinda. Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

S

eejuures kõige ebamugavamana ei kerki mitte küsimus, kes kriisi esile kutsus, vaid kui vähe on tänapäeval vaja kriisi käivitamiseks teha.

Kui kaua kulub Euroopa ühe tugevamini kontrollitud välispiiri muutumiseks humanitaar-, julgeoleku- ja sisepoliitiliseks kriisiks? 2026. aasta Ceuta intsidentA annab ebamugava vastuse: mõnikord piisab paarist päevast. Juuli lõpus tuli Marokost üle piiri Hispaaniasse rohkem kui 70 000 inimest ning kuu aega hiljem viibis Ceutas endiselt üle 5000 migrandi.1 Ligemale 83 600 elanikuga linnas tähendas kümnete tuhandete inimeste

44

7/2026

saabumine mõne päevaga erakordset survet avalikule ruumile. Teisel pool piiri oli pilt aga teist­sugune: paljud teeleasunud, sageli lähedal­ asuvatest Maroko linnadest, uskusid, et just sel hetkel on Ceuta kaudu avanenud erakordne võimalus pääseda Hispaaniasse ja sealt edasi Euroopasse. Kuidas jõudsid piirini kümned tuhanded inimesed, kuigi varem olid Maroko ametivõimud suutnud sinna liikumist märksa jõulisemalt kontrollida?

KUI RÄNDESÕLTUVUSEST SAAB SURVEPUNKT

Mõni nädal enne massilist ebaseaduslikku piiriületust oli Hispaania ülemkohus otsustanud, et Ceuta ja

Melilla poole ujudes saabuvatele inimestele ei saa automaatselt kohaldada sama vahetut piirilt tagasilükkamise menetlust nagu füüsiliste piiritõkete ületajatele. Kohus ei avanud Ceuta piiri ega andnud ujujatele õigust Hispaaniasse jääda, kuid internetis moondus juriidiline nüanss lihtsaks sõnumiks – kui jõuad Ceutasse meritsi, ei saa sind enam tagasi saata.2 Ka piiriületajad ise kirjeldasid, kuidas just sotsiaalmeedias nähtud sõnumid ja videod mõjutasid nende otsust põhja poole liikuda.3 Kui kuulujutule lisanduvad videod teistest inimestest, kes on teele asunud, praktilised juhised marsruudi

PIXABAY

maailmapilk

7/2026

45

mAAILmAPILK

kohta ja tunne, et võimalus on ajaliselt piiratud, võib eksitav info hakata inimeste käitumist koordineerima ka ilma keskse käsuahelata. Ühe inimese teekond muutub järgmise jaoks tõendiks, järgmise video omakorda kolmanda inimese motivatsiooniks. Selline digitaalne informatsioon mitte üksnes ei kirjelda kriisi, vaid teatud tingimustel ka toodab ja toidab seda. Samas ei seleta telefoniekraan üksi, kuidas jõudsid tuhanded inimesed lühikese aja jooksul Maroko põhjarannikule ja sealt Ceuta piirini. Hispaania valitsuse sõnul puudus luureasutustel teave, mis kinnitaks Maroko võimude osalust massilise liikumise korraldamises või teadlikus võimaldamises; avalik tähelepanu suunati selle asemel Venemaa ja Iisraeliga seotud võrgustikele omistatud desinformatsioonile.4 Ometi jääb Maroko võimalik roll sündmuste üheks kõige ebamugavamaks küsimuseks. 2026. aasta intsidendi puhul ei saa väita, et Maroko avas piiri samamoodi nagu 2021. aastal. 2021. aasta pretsedent muudab küsimuse Maroko rollist põhjendatuks, kuid ei anna 2026. aasta kohta iseseisvat tõendit.

WIKIPEDIA

Ceuta kui Gibraltari väina Aafrikapoolsel kaldal paiknev 18,5 ruutkilomeetri suurune linn on poliitiliselt Hispaania, geograafiliselt aga Põhja­ Aafrika ja Euroopa integratsiooni

erand, kus kehtiv Schengeni ala markeerib ühtlasi Euroopa Liidu välispiiri. Seevastu linnast Mandri-Hispaaniasse või mujale Schengeni alale liikudes kaasneb isiku- ja dokumendikontroll.5 Samas ei kuulu ala Euroopa Liidu tolliterritooriumi sisse,6 mistõttu ei ole tegu lihtsalt „Euroopa linnaga Aafrikas“, vaid territooriumiga, kus Euroopa geograafilised, poliitilised ja õiguslikud piirid kattuvad vaid osaliselt. Ceutat tunti antiikajal kui Septem Fratres ehk Seitse Venda. Nimi viitas piirkonna kõrgendikele, mida merelt vaadates tajuti eristuva maastikureana. Ala kujutas endast heade looduslike tingimustega laevateede kontrollpunkti, mis sajandite ja keelte vahetumisega tegi läbi mitmeid muutusi.7 Portugali väed vallutasid linna 1415. aastal. Pärast Portugali ja Hispaania personaaluniooni lagunemist jäi Hispaania krooni poolele ning Portugali loobumine nõudest linnale kinnitati 1668. aasta Lissaboni lepinguga. Melilla oli Hispaania kontrolli alla läinud juba 1497. aastal.8 See eellugu eristab Ceutat 19. ja 20. sajandi Euroopa koloniaalvallutuste käigus omandatud territooriumidest ning nõrgestab sellele perioodile rajatud dekoloniseerimisargumenti. Täpsemalt käsitleb Hispaania Ceuta linna sajandeid oma poliit- ja kultuuri-

ruumiga seotud territooriumina, mis oli riigi valduses ammu enne seda, kui 1912. aastal moodustati PõhjaMarokos Hispaania protektoraat.8

GIBRALTARI PEEGELPILT

Seevastu Maroko, pärast 1956. aastal iseseisvumist Prantsuse koloniaalvõimu alt, ei käsitle Ceutat, Melillat ja teisi Hispaania Põhja-Aafrika valdusi kui Euroopa riigi suveräänsust Aafrika rannikul, vaid lõpetamata dekoloniseerimise küsimust. Näiteks hindab Jamie Trinidad (2012) Rabati nõuet Ceutale rahvusvahelise õiguse seisukohalt nõrgaks, kuid see ei muuda territoriaalset nõuet veel poliitiliselt olematuks. Hispaania ei pea nende linnade suveräänsust läbiräägitavaks.9 Madrid on vahetult pärast juulikuist intsidenti seda seisukohta Rabatile taas kord meelde tuletanud vastusena Maroko justiitsministri Ceuta ja Melilla küsimuse avalikule tõstatamisele. Saatuse irooniana vaatab Ceutale teiselt poolt Gibraltari väina peaaegu peegelpildina vastu Gibraltar. Ühendkuningriik põhjendab oma kohalolekut seal sajanditepikkuse kontrolli ja kohalike sooviga jääda Briti võimu alla – sisuliselt sama loogikaga, millega Hispaania kaitseb Ceuta endale kuulumist. Maroko argumentatsioon Ceuta asjus meenutab omakorda märgatavalt Hispaania enda retoorikat Gibraltari

PIXABAY

küsimuses, mis näitab, kui paindlikuks muutuvad territoriaalse terviklikkuse, ajaloo ja enesemääramise põhimõtted siis, kui vahetub piir, mille ääres neid rakendatakse. Vaidlus ei ole siiski piirdunud diplomaatiliste sõnasõdadega. Kõige teravamalt ilmnes see 11. juulil 2002, kui Maroko mereväelased hõivasid asustamata Perejili saare, põhjendades sammu vajadusega tõkestada ebaseaduslikku rännet. Hispaania vastas mõni päev hiljem sõjalise operatsiooniga ja taastas kontrolli saare üle. Suuresti USA vahendusel saavutatud kokkuleppega taastati seejärel status quo ante bellum (ld ’olukord enne sõda’) ehk kriisieelne seis: saarele ei jäänud püsivalt ei Hispaania ega Maroko vägesid.10 Juhtum jättis Hispaania julgeolekumõtlemisse siiski selge jälje ning andis lisatõuke ka teiste Põhja-Aafrikas asuvate suveräänsusaladeB (plazas de soberanía) kaitse tugevdamiseks.11 Aja jooksul on Ceuta muutunud millekski enamaks kui üksnes territoriaalvaidluse objekt. Hispaania Euroopa integratsioon, Schengeni välispiiri kujunemine ning kasvav rändesurve Põhja- ja Sahara-tagusest Aafrikast on

toonud kaasa nii piirirajatiste tugevdamise, seiresüsteemide kaasajastamise kui ka tihedama koostöö Marokoga, et peatada inimeste liikumine juba enne piirini jõudmist. Sellisel tööjaotusel on kahtlemata mitmeid ratsionaalseid argumente, ent see ei suuda katta haavatavust hetkest, mil koostööst saab selle toimimise eeltingimus. Maroko mõjuvõim tuleneb ka tema rollist liikumise piiramisel enne, kui inimesed Ceuta piirini jõuavad. Siin lööb välja piirikontrolli eksternaliseerimise strateegiline paradoks: mida enam nihutab Euroopa Liit oma välispiiri tegelikku kontrolli kolmandate riikide territooriumile, seda suuremaks muutub nende riikide poliitiline mõjuvõim. Partner, kelle koostööta piir enam tavapäraselt ei toimi, saab mõjuhoova juba võimalusest seda koostööd vähendada, muuta või ajutiselt peatada. Hispaania ja Maroko puhul võimendavad seda Maroko territoriaalsed nõuded Ceutale ja Melillale ning rändekontrolli kujunemine osaks laiemast kahepoolsete suhete kauplemisruumist.12, 13 Ceuta haavatavust aitab mõtestada strateegiliselt kujundatud rände (strategic engineered migration) mõiste: olukord, kus inimeste piiriülene liiku-

mine võib muutuda poliitilise surve kandjaks.14 2021. aasta kriisi on käsitletud sellise surve näitena, ent 2026. aasta sündmuste puhul pole samaväärne kavatsus tõendatud. „Relvaks“A ei muutu seejuures inimene ise, vaid tema liikumisega sihtriigis tekkiv poliitiline, majanduslik või ühiskondlik surve, mis sunnib otsustajaid kaaluma järeleandmisi, mida nad tavaolukorras ei teeks. Mehhanismi asümmeetriline mõju seisneb selles, et piiratud muutus piirikontrollis võib tekitada teisele poolele ebaproportsionaalselt suure poliitilise, humanitaarse ja halduskoormuse, nagu ka 2021. aasta Ceuta kriis nähtavale tõi. Kuigi toonane konflikt ei puuduta­ nud Ceuta suveräänsust, vaid LääneSaharat, peab Maroko endist Hispaania kolooniat oma lõunaprovintsiks, mille vastu võitleb aastakümneid Polisario Rinne, nõudes sahraavidele enesemääramist nii rahvusvahelisele õigusele kui otsusele tuginedes.

TERRITORIAALKÜSIMUSEST LÄBIRÄÄKIMISVARAKS

Maroko positsioon Hispaania vastu suunatud territoriaalsete nõudmiste laiemal taustal tugevnes märgatavalt 2020. aastal, kui Donald Trumpi 7/2026

47

PIXABAY

mAAILmAPILK

48

7/2026

mAAILmAPILK

administratsioon tunnustas Maroko suveräänsust Lääne-Sahara üle.

mõjuvahend, mis on jõudnud tüli külvata ka Hispaania ja Itaalia vahele.18

Kuigi see otsus ei puudutanud otseselt Ceutat ega Melillat, andis see Rabatile olulise diplomaatilise võidu vaidluses, kus territoriaalse suveräänsuse küsimus on keskse tähendusega. Mõni kuu hiljem lubas Hispaania Polisario Rinde juhil Brahim Ghali tulla riiki COVID-19 ravile – samm, mida Rabat käsitles enda strateegiliste huvide vastasena. Sellele järgnenud diplomaatilise kriisi ajal vähenes 2021. aasta mais Maroko piirikontroll ning umbes 9000 inimest jõudis Ceutasse. Euroopa Parlament sidus sündmuse otseselt Ghali Hispaaniasse lubamise järel tekkinud diplomaatilise kriisiga.15 Kuigi iga rändelaine Ceutas ei pruugi olla hübriidrünnak, tuleb riigi sekkumise hindamisel eristada poliitilist kasu, võimet protsessi mõjutada ja tegelikku kavatsust teist riiki survestada.

Donald Trumpi 2020. aasta otsus tunnustada Maroko suveräänsust Lääne-Sahara üle sündis osana kokkuleppest, millega Rabat normaliseeris suhted Iisraeliga. Trumpi naasmine Valgesse Majja kinnistas seda suunda veelgi: 2025. aastal nimetas Washington Maroko autonoomiaplaani ainsaks realistlikuks lahenduseks ning julgustas USA investeeringuid ka Maroko kontrollitavasse Lääne-Saharasse.19

2021. aasta kriis annab selleks olulise võrdluspunkti, kuid 2026. aasta puhul tuleb need kolm tasandit hoida lahus. Juba 2022. aasta märtsis muutis Hispaania oma Lääne-Sahara poliitikat ning nimetas Maroko autonoomiaettepanekut konflikti lahendamise kõige tõsisemaks, usaldusväärsemaks ja realistlikumaks aluseks, rõhutades siiski ÜRO protsessi tähtsust.16 Riikliku operatsiooni kohta ei ole seni kindlaid tõendeid,17 kuid kriis näitab Ceuta haavatavuse uut külge: massiline liikumine võib kiiresti eskaleeruda ka ilma tõendatud keskse korraldajata, kui kokku langevad majanduslik motivatsioon, geograafiline lähedus, sotsiaalmeedias leviv usutav kuulujutt ning tajutud võimalus piir ületada. Liikuma hakanud inimesed hakkavad seejuures ise tootma järgmist mobiliseerivat infot – pilte, videoid ja kinnitusi, et võimalus on tõepoolest olemas. See võib langetada teadliku mõjutamise künnist ning sarnane dünaamika võib korduda ka mujal Euroopa piiridel, kui kuulujutud, sotsiaalmeedia ja tajutud piiriületusvõimalus vallandavad kiire kollektiivse liikumise.

KUI SÕLTUVUSEST SAAB MÕJUVÕIM

Ceuta viib Hispaania-Maroko suhtest laiema küsimuseni: millal võib vastastikusest sõltuvusest saada poliitiline

Ühendriikide tunnustus annab Rabatile tema Lääne-Sahara positsioonis erakordselt tugeva diplomaatilise toetuse. Viimast ei saa üks ühele üle kanda Ceutale ega tähenda USA toetust Maroko nõuetele Hispaania vastu. Küll aga on Trumpi välispoliitikas nähtav tehinguline loogika: kui partneril on midagi, mida teine vajab, võib sellest saada läbirääkimisvara. Ühendriikidel on selleks mitmed kaitsegarantiid, nagu turulepääs, tariifid ja tehnoloogia; Maroko läbirääkimispositsioone Euroopa Liidu suunal toetavad rändekoostöö kõrval ka maavarad, põllumajandus ja geograafiline asend. Euroopa Liidu rändekontrolli eksternaliseerimine on seda sõltuvust süvendanud, nihutades osa piirikontrollist kolmandate riikide territooriumile. Koostööl Marokoga on praktiline põhjus, ent selle hind ilmneb siis, kui Rabati ja Euroopa huvid lahknevad. Küsimus pole seega selles, kas koostööst loobuda, vaid selles, kui suure osa kriitilise piiri toimimisest võib Euroopa usaldada partnerile, kelle koostööhuvi ulatus võib kahepoolsete suhete halvenedes muutuda. Sotsiaalmeedia, kuulujutud ja tajutud võimalus piir ületada langetavad selle mõjutamise künnist veelgi. Ceuta on eri poliitiliste ja õiguslike ruumide kokkupuutepunkt, mille toimimine sõltub palju enamast kui Hispaania võime seda valvata: koostööst Marokoga, kahe riigi poliitilistest suhetest ja üha enam ka sellest, mida inimesed oma telefoniekraanidel piiri kohta usuvad. Tara saab kõrgemaks ehitada, ent kõiki selle toimimist määravaid tegureid Euroopa kontrollida ei saa.

MÄRKUSED A

B

Artiklis tähistab „Ceuta intsident“ olukorda, kus massiline üle piiri liikumine tekitab sihtriigile korraga poliitilise, õigusliku, humanitaarse ja julgeolekukoormuse ning võib seetõttu omandada poliitilise surve mõõtme, ent see ei eelda, et juhtum oleks riiklikult korraldatud. Võimaldamist, suunamist või võimendamist ning nende seost poliitilise eesmärgiga tuleb iga juhtumi puhul eraldi tõendada. Inimesed ise ei ole relv; surve tuleneb olukorrast, mille nende massiline liikumine sihtriigis tekitab. Plazas de soberanía (hispaania k) on Hispaanias kasutatav nimetus riigi Põhja-Aafrika suveräänsusaladele, mille hulka kuuluvad Ceuta ja Melilla ning väiksemad rannikusaared. Hispaania käsitleb neid oma riigi territooriumi osana, eristades neid hilisematest Aafrika koloniaalvaldustest, nagu endine Hispaania Sahara.

ALLIKAD 1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11 12

13

14 15

16

17

18

19

Pérez, C. 2026. España cifra en hasta 5.000 los migrantes de Ceuta que pueden ser acogidos. 13.08.2026, El País. https://elpais.com/espana/2026-08-13/espana-cifraen-hasta-5000-los-migrantes-de-ceuta-que-pueden-seracogidos.html Rincón, R. 2026. El Supremo determinó que no se puede devolver en caliente a quienes entren a nado en Ceuta y Melilla. 30.06.2026, El País. https://elpais.com/ espana/2026-07-30/el-supremo-determino-que-lasdevoluciones-en-caliente-no-se-pueden-aplicar-a-quienesentren-a-nado-en-ceuta-y-melilla.html Lopez, J. & Eljechtimi, A. 2026. Migrants pour into Spain's Ceuta from Morocco, military called in. 31.07.2026, Reuters. https://www.reuters.com/world/europe/ thousands-migrants-cross-into-spains-ceuta-foot-efereports-2026-07-30/ [Anon.], 2026b. Spanish PM blames Russia, Israel for disinformation in Ceuta migrant crisis. 31.08.2026, Reuters. https://www.reuters.com/world/spanish-pmblames-russia-israel-disinformation-ceuta-migrantcrisis-2026-08-31/ [Anon.], 2022. Answer given by Ms Johansson on behalf of the European Commission. 17.05.2022, European Parliament. https://www.europarl.europa.eu/doceo/ document/E-9-2022-000911-ASW_EN.html [Anon.], 2026c. Ceuta and Melilla. 03.09.2026, TAXUD. https://taxation-customs.ec.europa.eu/customs/ international-affairs/third-countries/ceuta-and-melilla_en Casasola, D. B. 2026. Historia de Ceuta. 03.09.2026, Patrimonio Cultural de Ceuta. https://www. patrimonioculturalceuta.es/ceuta-antiguedad Gold, P. 2000. Europe or Africa? A Contemporary Study of the Spanish North African Enclaves of Ceuta and Melilla. Liverpool University Press. Trinidad, J. 2012. An evaluation of Morocco’s claims to Spain’s remaining territories in Africa. International and Comparative Law Quarterly, 61(4), pp. 961–975. Gold, P. 2010. Parsley Island and the intervention of the United States. Journal of Transatlantic Studies, 8(2), pp. 83–104. Baqués-Quesada, J. 2023. Is Morocco operating a grey zone in Ceuta and Melilla? Defence Studies, 23(2), pp. 198–214. Garcés, M. B. 2021. Ceuta: The weaponisation of migration. 01.05.2021, CIDOB. https://www.cidob.org/en/ publications/ceuta-weaponisation-migration Delkáder, P. A. 2025. Juegos de frontera y condicionalidad coercitiva mutua entre España y Marruecos: la externalización del control migratorio frente a la ingeniería estratégica de las migraciones. Revista Española de Ciencia Política, 68, pp. 73–99. Greenhill, K. M. 2008. Strategic Engineered Migration as a Weapon of War. Civil Wars, 10(1), pp. 6–21. [Anon.], 2021. Resolution on the breach of the UN Convention on the Rights of the Child and the use of minors by the Moroccan authorities in the migratory crisis in Ceuta (2021/2747(RSP)). 10.07.2021, European Parliament. https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-92021-06-10_EN.html Sánchez, P. 2022. Intervención del presidente del Gobierno en el Congreso. 08.06.2022, Gobierno de España, La Moncloa. https://www.lamoncloa.gob.es/presidente/ intervenciones/paginas/2022/prsp08062022.aspx Lomo, J. A. 2026. Spain's interior minister demands chief of police's explanation regarding report attributing raid in Ceuta to Moroccan forces. 02.09.2026, SUR. https:// www.surinenglish.com/spain/marlaska-asked-chief20260902100256-nt.html [Anon.], 2026d. Italy, Spain extend tit-for-tat border controls after Ceuta migrant surge. 31.08.2026, Reuters. https:// www.reuters.com/world/italy-extends-border-curbs-withspain-month-after-migrant-rush-2026-08-31/ U.S. Department of State. 2020. Morocco–Western Sahara: Mapping Guidance. Guidance Bulletin, 38. https://data. geodata.state.gov/guidance/DoS_Bulletin_38-MoroccoWestern-Sahara-2020.pdf

7/2026

49

sõJARAud

EEsTI sõJAmEHE IKOOnILIsEd RELVAd 1. OsA. PüsTOLKuuLIPILduJAd JA AuTOmAAdId Kas lahinguid võidavad mehed või relvad? Sõjanduse anatoomia koondab erinevaid arvamusi ja võimaldab selle üle lõputult filosofeerida, kuid ilmselt ei saavuta kumbki ilma teiseta lahinguväljal piisavat edu. Küsimus on pigem selles, millised peavad olema nii inimesed kui ka relvastus, et nende koosmõju oleks võimalikult tõhus. Tekst ja fotod: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

50

7/2026

sõJARAud

E

peamiselt kahe okupatsiooniarmee arsenalist.

esti on palju kannatanud sõdades ja okupatsioonides, mis on jätnud meie ajalukku sügavad ja traagilised jäljed. Nõrk armee ja ebapiisav relvastus võivad anda agressorile signaali vastupanuvõime puudumisest ning just ebakindel heidutus on sageli olnud konfliktide eelduseks.

Nõukogude poole peamiseks püstolkuulipildujaks oli PPŠ-41 (Пистоле́тпулемёт Шпа́гина), mille looja oli tõenäoliselt saanud inspiratsiooni kümnend varem valminud Soome relvainseneri Aimo Lahti loodud analoogist Suomi KP/-31 (konepistooli). Viimaseid jõudis soomepoiste kaudu ka meie maale, peamiselt 1944. aastal ja eelkõige Lõuna-Eestisse.

Meil on tulnud oma riigikaitset mitmel korral sisuliselt nullist üles ehitada, arvestades iga ajastu võimalusi ja piiranguid. Siiski on ka lühikestel perioodidel suudetud teha märkimisväärseid samme kohaliku relvatööstuse ja tehnilise kompetentsi arendamisel. Heaks näiteks on Tallinna Arsenali relvatööstusettevõte, kus konstruktor Johannes Teimanni (eestistatuna Taimsalu) käe all valmisid Eesti oma püstolkuulipildujad A.T. (Arsenal Tallinn), või Lasnamäel tegutsenud Aviotehas, kus remonditi ja ehitati sõjalennukeid. Ometi on eestlastel enamik aega tulnud võidelda või aega teenida omal maal võõras vormis ja võõraste relvadega, mis aga pole kustutanud võitlustahet ega iseseisvuse poole pürgimise püüdlusi. Eelmisel sajandil räsisid meid enim Vabadussõda ja Teine maailmasõda, negatiivset tooni lisasid metsavendlus ja pikk Nõukogude okupatsiooni periood. Nendel aegadel kasutati meie territooriumil väga erinevat relvastust, millest mitmed näited on kujunenud ikoonilisteks.

AUTOMAAT VS PÜSTOLKUULIPILDUJA

Relvade maailmas orienteerumiseks on kasulik teada mõnd põhitõde. Üldjuhul tähistab relva mudelinimi kas loojat, tootjat või relvatüüpi ning sellele lisatud number viitab sageli relva väljatöötamise või kasutuselevõtu aastale, kuigi see ei ole alati reegel. Modifikatsioonid jäävad siinkohal üldistuse huvides kõrvale. Aga mis vahe on automaadil ja püstolkuulipildujal? Püstolkuulipilduja on automaatne tulirelv, mis kasutab püstolipadrunit. Automaat (ründerelv) kasutab seevastu suuremat padrunit, mis võimaldab pikemat laskekaugust ja paremat läbivust. Seetõttu on automaadi laskemoon üldjuhul võimsam ning sobib paremini keskmise ja pikema distantsi lahinguteks. Püstolkuulipildujad ilmusid sõjandusareenile valdavalt enne Teist maailma-

Saksa poolelt jäid vabadusvõitlejate ja hiljem metsavendade kasutusse Saksa relvainseneri Heinrich Vollmeri 1930. aastate keskel arendatud MP-38 (Maschinenpistole 38) ning hilisem Hugo Schmeisseri täiustatud variant MP-40. Mõlemal püstolkuulipildujal olid oma tugevused ja nõrkused ning neid on kasutajad oma sõjamälestustes põhjalikult ka kirjeldanud. Suomi KP/-31

sõda, kui riigid üksteise võidu nende arendamisega tegelesid. Juhtivatel relvatöösturitel oli siin määrav roll, sest kergetest automaattulirelvadest pidi lahinguväljal saama üks mängumuutjaid. Praktikas leidsid püstolkuulipildujad ulatuslikku kasutust eelkõige Teises maailmasõjas, mis mõjutas tugevasti ka Eesti rahvast, kel tuli jaguneda kahe vaenuliku okupatsioonivõimu vahel. Need, kes ei sattunud otseselt kummagi poole armeesse, pidid taluma repressioone, varjuma või liituma vastupanuliikumisega. Kuigi tollal olid mõlema poole peamisteks relvadeks endiselt vintpüssid, osutusid püstolkuulipildujad äärmiselt tõhusaks lähivõitluses, kus otsustas kiire ja tihe tulejõud. Automaadid aga hakkasid laiemalt levima alles pärast Teist maailmasõda. Eesti sõjanduse relvade n-ö ikoonilistest näidetest saab seega rääkida ajastute kaupa, tuues esile veteranide memuaaridel põhinevad kasutuskogemused ning erinevate relvamudelite tugevused ja nõrkused.

TEINE MAAILMASÕDA EHK TULI KAHE RINDE VAHEL Teise maailmasõja võitlejate ning sellele järgnenud vastupanuvõitluse ehk metsavendluse relvastus pärines

PPŠ-41 standardne 71 padruniga trummelsalv võimaldas küll pikemat pidevat tuletoetust ilma sagedase salvevahetuseta, kuid oli raske ning selle laadimine oli keeruline, eriti lahingutingimustes. Seetõttu võeti 1942. aastal kasutusele ka 35 padruniga sarvsalv, mis muutis relva käsitsemise oluliselt efektiivsemaks. Ikooniline MP oli aga oma ajastu vaieldamatu šedööver. See oli üks esimesi püstolkuulipildujaid, mille juures hakati puitdetailide asemel kasutama bakeliiti (tööstuslikku tugevat plastikut, mis vähendas relva kaalu). Samuti loobuti relvarauda ümbritsevast jahutussärgist ning esmakordselt kasutati kokkuklapitavat kaba, mis hõlbustas relva käsitsemist kitsastes tingimustes. Samas ei olnud relv ilma puudusteta. Pikk sirge 32 padruniga salv ei võimaldanud lamades madalat sihtimist. Salve vabastusnupp relva küljel oli liialt avatud, mis võis põhjustada salve tahtmatut eemaldumist. Kokkuklapitava kaba lukustusmehhanism kippus kuluma ning varajane vinnastushoob ei olnud piisavalt turvaline, mis võis soodustada juhuslikku vinnastamist ja seeläbi tahtmatuid laske. Lisaks oli relv tundlik mustuse suhtes ning sellel puudus üksiklaskude režiim. MP-38 tootmine oli suhteliselt kallis, sest relvaraam oli valdavalt freesitud 7/2026

51

sõJARAud ning kasutati alumiiniumkomponente. Seetõttu töötas Hugo Schmeisser välja odavamad tootmislahendused, mille tulemusena sündis MP-40. Nende muudatuste tõttu hakati relva rahvasuus sageli ekslikult nimetama „Schmeisseriks“. Tegelikult kuulus Hugo Schmeisserile vaid MP-38/40 salve patent, mis võeti üle varasematelt tema loodud püstolkuulipilduja mudelitelt. Mõlemad vaenupoole relvad said rahvasuus ka lihtsustatud nimetused „vene kone“ ja „saksa kone“. Märkimisväärne on, et MP-seeria kasutatav 9 × 19 mm Parabellumi padrun on tänapäeval NATO standardkaliibrina endiselt kasutusel, samal ajal kui PPŠ-41 juures kasutatud 7,62 × 25 mm TT-padrun (Тульский Токарева) on nüüd tunduvalt vähem levinud. PPŠ-41 tootmismaht ületas MP-seeria püstolkuulipildujate oma umbes 6–7 korda, ulatudes ligikaudu seitsme miljoni isendini. Pärast sõda võttis MP-d kasutusele näiteks Norra armee, sest Saksa okupatsiooni järel jäi Norra territooriumile suur hulk Saksa relvastust. Nende kasutus lõpetati järk-järgult alles 1970.–1980. aastatel. Väidetavalt on relvi MP-40 nähtud ka Kaitseliidu rivistustel 1990. aastate alguses, kuid nende hilisem saatus ei ole täpselt teada.

StG-44 „Sturmgewehr“

Soome KP m/44 ja Nõukogude PPS-43

Sõja ajal muutus metall kui strateegiline tooraine järjest kallimaks ning relvatööstuse eesmärgiks sai võimalikult odav ja lihtne tootmine. Seetõttu töötati Nõukogude armeele 1942. aastal välja PPS-43 (пистолетпулемёт Судаева), mis oli lihtsustatud ja odavam püstolkuulipilduja. Sellest omakorda arendasid soomlased 1944. aastal oma variandi KP m/44 (Konepistooli malli 1944). PPS-43 oli laialdaselt kasutusel ka Eestis ning seda omasid ka metsavennad. Huvitava detailina ei olnud Nõukogude püstolkuulipildujate PPŠ-41 ja PPS-43 salved omavahel ristkasutatavad, kuigi tarbisid sama padrunit. Samal ajal olid aga Soome KP-31 ja KP-44 trummel- ja sarvsalved omavahel vahetatavad, mis andis kasutajatele suurema paindlikkuse. Eestisse jõudis väiksemal hulgal ka teisi püstolkuulipildujaid, nagu MP-28, PPD-40, Thompson, Sten ja M3, samuti Saksa ründerelv StG-44, kuid neid võib pidada pigem haruldasteks. Lisaks vintrelvadele olid mõlema poole „kone“ tüüpi relvad metsavendade seas hinnatud tööriistad, kuigi laskemoona hankimine muutus aja jooksul üha keerulisemaks, eriti Saksa relvadele. Muidugi ei saa metsavendade relvastusest rääkides ära unustada mitmesugust kodukootud ja jahirelvastust – vastu hakati kõigega, mis okupantidele haiget tegi.

NÕUKOGUDE KALAŠNIKOVI AJASTU

Järgmine tuvastatav põlvkond Eestimaale sattunud automaattulirelvi pärineb Nõukogude perioodist ning koondub peamiselt ühisnimetaja AK (Автоматы Калашникова) alla.

Siinkohal ei ole vajadust pikemalt peatuda laialt levinud vaidlusel, kas relva arenduses mängis rolli pärast sõda Nõukogude Liitu deporteeritud Saksa relvainsener Hugo Schmeisser koos oma meeskonnaga või oli tegemist NSV Liidu kuueklassilise haridusega tehislegendi Mihhail Kalašnikovi iseseisva arendustööga. Samuti on arutletud, kuivõrd võib AK-47 disainis näha Saksa sõjaaegse ründerelva StG-44 (Sturmgewehr) mõjutusi. Nende küsimuste üle jätkub debatt relvaajaloo huviliste seas tänaseni. Kindel on aga see, et Kalašnikovi automaat on maailmas enim toodetud tulirelv, mille kogutoodang ületab 100 miljonit eksemplari. Tegemist ei olnud enam püstolkuulipildujaga, vaid automaadiga ehk eraldi võimsamale padrunile (7,62 × 39 mm) loodud automaattulirelvaga. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul said paljud Eesti mehed ajateenistuses AK tüüpi relvadega kogemuse üle kogu Nõukogude Liidu. Halvemal juhul satuti ka konfliktikolletesse, näi­ teks Afganistani sõtta või kriisidesse Ungaris, Tšehhoslovakkias ja mujal. Kalašnikovi relvasüsteemi arengut iseloomustavad kaks peamist kaliibrit: algselt 7,62 mm ning hiljem 5,45 mm. Relva toodeti väga erinevates modifikatsioonides ning lisaks Nõukogude Liidule ka paljudes teistes riikides. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati Kaitseliidus automaatrelvadest laialdasemalt kasutama peamiselt Rumeenia päritolu Kalašnikovi varianti, millega

sõJARAud EPILOOG – INIMENE RELVA TAGA Rumeenia AK-47

vabatahtlikud riigikaitsjad tegutsesid kuni 2000. aastate alguseni. Relvaohutusele keskendunud tänapäevas on keeruline ette kujutada, et Kaitseliidu õppusi viidi toona läbi teravmoonaga, sest paukpadruneid ei olnud saada, samuti olid kodused relvahoiu tingimused praegusaja mõistes sageli olematud. Staažikamad kaitseliitlased mäletavad veel, kuidas relvi ja laskemoona hoiti näiteks voodi all või kapi otsas, mis vastas toonastele normidele ja oludele. Eesti metsavennad teadaolevalt AK-47 automaate ei kasutanud, sest aktiivse metsavendluse perioodil (ligikaudu 1949–1953) ei olnud neid relvi Eestis praktiliselt saadaval või kui, siis väga piiratud koguses või üksikutele üksustele.

TAASISESEISVUNUD EESTI VABADUSE RELVASTAMINE

2000. aastate alguses, kui aktuaalseks muutus NATOga liitumine, kuulus protsessi juurde ka relvastuse väljavahetamine ehk alliansi standardiga vastavusse viimine. Nii jõudis Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit taas Saksa relvatööstuse toodanguni, milleks oli automaatvintpüssi Heckler & Koch G3 Rootsi kloon AK-4 (automatkarabin-4) NATO standardkaliibriga 7,62 × 51 mm. Kaitseliitlaste kõnepruugis „aerude“ vanemad mudelid pärinesid 1960ndatest ja uuemad 1980ndatest aastatest. Relv ise oli üsna täpne, hea laskeulatuse ja läbivusega ning ka töökindel, aga samas suur, kohmakas ja väikese salvemahuga. Seetõttu asusid usinamad kaitseliitlased neid igal moel modifitseerima, nii et mõne relva välimus muutus tundmatuseni. Lisandusid alumiiniumist salved, optilised ning punatäppsihikud ja erinevad lisaseadmed, mida oli võimalik relvale paigaldada Picatinny liistude abil.

Osade Kaitseliidu Põhja ringkonna üksuste kasutada olid ka Iisraeli päritolu 5,56 × 45 mm kaliibriga automaadid Galil, aga sümbolrelvana jääb meile seda ajastut Kaitseliidus meenutama siiski AK-4. AK-4 ja Galil teenindasid meie kaitsejõude pea kaks aastakümmet ning jätkavad tabelrelvadena reservistide arsenalis, ka „ussisõdalased“ on nendega jõudnud juba mitmel korral lähemat tutvust teha.

TÄNAPÄEVA EESTI RAHE

Meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste viimane põlvkond automaattulirelvi on aga Ameerika päritolu 5,56 mm kaliibriga LMT (Lewis Machine & Tool Company) R-20 hüüdnimega Rahe. Relv on eriline seetõttu, et tegemist on AR-tüüpi automaadiga, mis on mitmeastmelise hankekonkursi tulemusel valmistatud eraldi tellimusena just Eesti kaitsejõududele. 2019. aastal sõlmitud lepingu järel jõudsid esimesed relvad Eestisse juba aasta pärast. Kuna relv on suhteliselt uus, puudub sellel veel ulatuslik lahingu- ning ka kestvam kasutuskogemus. Karge teras on asendunud moodsate materjalidega ning lisaseadmetega, mis on vastavusse viidud meie olude ja tingimustega. Mugavad ja kerged salved võimaldavad võitlejal endaga kaasas kanda rohkem laskemoona ning kõiki neid tegureid arvesse võttes on Eesti kaitsejõud astunud kvaliteediredelil olulise sammu ülespoole.

Püstolkuulipildujate ja automaatide teekond läbi sajandi peegeldab ühtaegu nii sõjanduse tehnoloogilist arengut kui ka Eesti sõjamehe keerulist ajalugu. Kui relvade konstruktsioonid, kaliibrid ja tootjad on ajas muutunud, siis nende peamine ülesanne on jäänud samaks – luua võitlejale võimalus kaitsta oma lähedasi ja riiki. Nagu näha, on Eesti sõdurid, kaitseliitlased ja metsavennad eri ajastutel kasutanud väga erinevat päritolu relvastust. Enamasti ei olnud määrav relva päritolumaa, tootmisaasta ega tehnilised näitajad, vaid töökindlus ning kasutaja oskus relvast maksimum võtta. Eriti ilmnes see metsavendade võitluses, kus relvastus oli sageli juhuslik segu erinevate okupatsiooniarmeede ja ajastute varustusest. Tingimustes, kus puudusid tagalatoetus, varuosad ja sageli laskemoonavaru, muutusid kõige olulisemaks just relva töökindlus, hoolduslihtsus ja laskuri kogemused. Tänapäeva Eesti kaitsejõud tegutsevad hoopis teistsuguses keskkonnas kui meie ajaloolised relvavennad. Nüüdsed automaadid ei ole enam lihtsad vahendid lahinguväljal, vaid nende parima efektiivsuse tagab ühtsesse tulesüsteemi rakendamine. Võrreldes ajalooga suurendavad relvastuse efektiivsust ka moodsad sihtimisseadmed ja muud relvalisad. Püstolkuulipildujate ja automaatide teekond Eesti sõjaajaloos ei jutusta meile üksnes relvade tehnilisest arengust, vaid eelkõige vormikandjate ning kõigi patriootlike inimeste soovist kaitsta oma elementaarseid põhiväärtusi. Seega võib ka võõras relv paratamatult saada ikooniks meie vabaduse ja riigi hoidmisel ning kaitsmisel.

Modifitseeritud AK-4 7/2026

53

üLEELAmInE

TAImsE BIOmAssI VEsIEKsTRAKTI

VALmIsTAmIsE mETOOdIKA Alljärgnevalt viime farmakoloogilise protsessi käigus läbi taimse tooraine hüdrotermilise ekstraktsiooni, mille tulemusel eraldame kuuma vee abil organismile potentsiaalselt kasulikke bioaktiivseid ühendeid ning suuname need kontrollitud manustamise teel seedetrakti. Ehk teeme ja joome teed. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

S

54

eedetrakti jõudes mõjutavad ekstraheeritud ühendid organismi erinevaid biokeemilisi ja füsioloogilisi protsesse, sealhulgas oksüdatiivse stressi regulatsiooni ja ainevahetuslikke mehhanisme. See teeb sulle head.

BOTAANILISE BIOMASSI HANKIMINE

Taimseks tooraineks kasutame kolme bioloogiliselt erineva, kuid farmakognostilisest vaatepunktist huvipakkuva liigi vilju. Nendeks on Sorbus aucuparia (harilik pihlakas), Viburnum opulus (lodjapuu) ja Rosa spp. (kibuvits).

Korjamise seisukohalt on tähtis, et viljad oleksid täielikult välja arenenud ja värvunud. Pihlakamarjad võib korjata otse puult, eemaldades vilikonnad ettevaatlikult, et vältida taime generatiivsete struktuuride liigset kahjus-

7/2026

Sorbus aucuparia oranžikaspunased

viljad paiknevad iseloomulikes tihedates vilikondades. Tooraine kogumiseks tuleb esmalt tuvastada sobiv populatsioon ning hinnata viljade füsioloogilist küpsusastet.

tamist. Traditsiooniliselt võib pihlakate korjamist ajastada ka esimeste öökülmade järgsesse perioodi, mil külm vähendab marjade mõrkjust ning muudab nende maitseprofiili meeldivamaks.

Viburnum opulus’e viljad moodustavad samuti silmatorkavaid kobaraid ning saavutavad küpsedes intensiivse punase värvuse. Korjamisel eemaldatakse küpsed vilikonnad terviklikult, vältides viljade muljumist ja mahla enneaegset vabanemist. Kuna viljadel

üLEELAmInE

Rosa spp. viljad ehk tõrsikud on samuti oranžikaspunased, ent erinevalt kahest eelmainit liigist tuleb nende töötlemisel arvestada viljas sisalduva seemnefraktsiooni ja seda ümbritsevate peente karvakestega.

Korjamiseks sobivad täielikult värvunud, kuid veel tugevad viljad. Need eemaldatakse taimelt käsitsi või sobiva abivahendi abil ning transporditakse võimalikult kiiresti edasisele töötlemisele. Kibuvitsa puhul tuleb eriti silmas pidada, et viljade sees paiknevad seemned ja neid ümbritsevad karvakesed ei ole fraktsioon, mida me oma farmakoloogilisse preparaati soovime. Eemalda need.

EKSTRAKTSIOONIKESKKONNA ETTEVALMISTAMINE

Protsess jätkub ekstraheerimisprotsessi läbi viimiseks sobiva nõu valimisega. Selle sisemine geomeetria peab võimaldama taimse tooraine ja vee optimaalset kooseksisteerimist. Seejärel tuleb määratleda kasutatava tooraine kogus, võttes arvesse marjade füüsikalisi omadusi, küpsusastet ning nende potentsiaalset võimet loovutada veele erinevaid lahustuvaid ühendeid.

Valitud tooraine asetatakse jooginõusse, kus nende struktuuri mehaaniliselt modifitseeritakse eesmärgiga suurendada marjade kokkupuutepinda veega ning hõlbustada nendes sisalduvate ühendite üleminekut tahkest taimsest materjalist vedelfaasi. Tähendab, pane peotäis marju tassi ja litsu puruks. Järgmiseks vajame protseduuri läbiviimiseks sobivaid füüsikalisi omadusi omavat lahustit ehk vett. Selle ettevalmistamiseks valime termiliselt stabiilse anuma, mille suurus võimaldab vajalikul veekogusel kuumutamise ajal vabalt paikneda. Leia pott. Mõõdetud kogus vett suunatakse anumasse ning anum asetatakse soojusenergia allikale. Kuumutamise käigus hakkab vees toimuv molekulaarne liikumine järk-järgult intensiivistuma. Temperatuuri tõustes suureneb veemolekulide kineetiline energia ning vedeliku sisemised konvektsioonivoolud muutuvad aktiivsemaks. Ühtlasi väheneb lahustunud gaaside, sealhulgas hapniku lahustuvus. Veetemperatuur jätkab tõusmist kuni hetkeni, mil vedelik saavutab keemistemperatuuri ning vedelikukihist hakkab eralduma veeaur. Eesmärgiks ei ole vee üleviimine gaasilisse agregaatolekusse ega selle täielik aurustamine. Piisab sellest, kui saavutame piisavalt kõrge tempera-

tuuri, et soodustada taimse materjali järgnevat ekstraktsiooni.

BIOAKTIIVSETE ÜHENDITE EKSTRAKTSIOON

Ekstraktsiooni esile kutsumiseks suuname kuumutatud vee anumasse, milles on eelnevalt töödeldud bioloogiline materjal. Vee temperatuur ei ole pelgalt tehniline detail, vaid oluline protsessi mõjutav parameeter, kuna temperatuur mõjutab oluliselt, millise kiirusega toimub taimse materjali ja vee vaheline massivahetus. Ehk siis kuuma vee lisamisega käivitatakse ekstraktsiooniprotsess, mille käigus hakkavad marjades leiduvad veeslahustuvad ühendid järk-järgult liikuma neid ümbritsevasse vedelikku. Saadud segu jäetakse mõneks ajaks seisma, võimaldades ekstraktsiooniprotsessil areneda ning vee koostisel rikastuda marjadest pärinevate maitse-, lõhna- ja värvust kujundavate komponentidega. Kokkuvõtvalt koosneb protseduur järgmistest etappidest: taimse biomassi identifitseerimine ja hankimine → tooraine mehaaniline eeltöötlus → vesifaasi ettevalmistamine → termiline aktiveerimine → hüdrotermiline ekstraktsioon → ekstrakti stabiliseerimine → peroraalne manustamine. Ehk siis korja peotäis marju, keeda vett, aseta marjad tassi, kalla kuuma veega üle, lase tõmmata ja joo. Terviseks!

ASSO PUIDET

on iseloomulik mõrkjas ja mõnevõrra terav maitse, võib ka nende puhul rakendada looduslikku külmtöötlust ehk oodata öökülma. See ei ole tingimata vajalik, kuid muudab saadava tooraine kulinaarselt märksa sõbralikumaks.

7/2026

55

mEdITsIIn

sAmm-sAmmuLT

ELuPääsTJAKs Oled sa kunagi olnud olukorras, kus tuli päästa kellegi elu? Ei-ei, mitte lahinguväljal, vaid õhtul pimedas kohalikku poodi piima ostma minnes? Kui alljärgnevad sammud tunduvad juba tuttavatena, oled õigel teel. Aga kui ei, siis ... Tekst: KAITSE KODU!

1. SAMM: LÄBI ESMAABI KURSUS Esmaabi tavamõiste on väga lai, elustamisest kuni näpusidumiseplaasterdamiseni ja lahingus kannatanu käsitluseni. Kaitseliidus rakendatava esmaabi õppekava aluseks on esmaabi definitsioon rahvusvahelistes juhendites ja võimalikult tõenduspõhised juhised.

MONIKA RISTISAAR

Elupäästvateks esmaabivõteteks loetakse kokkuleppeliselt võtteid, mis tagavad elutähtsate funktsioonide säilimise: näiteks suure välise verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine (sh teadvusetuse või võõrkeha korral), elustamine, šoki esmaabi.

Taga esmajärjekorras enda ja teiste abistajate ohutus, muidu võib kannatanuid tekkida juurde! Vajadusel tähista või piira sündmuskoht lisaõnnetuste vältimiseks. Hinda, milliseid abivahendeid on võimalik kohapeal kasutada. Hinda, kas ja millist abi on vaja kutsuda: kiirabi, päästeamet, politsei?

56

7/2026

MONIKA RISTISAAR

2. SAMM: HINDA OLUKORDA: MIS ON JUHTUNUD?

3. SAMM: ELUPÄÄSTEV ESMAABI Õnnetuse korral tuleb kannatanu seisundi hindamisel esimese asjana tuvastada suured välised verejooksud ning need koheselt sulgeda. Sest just sellest võib sõltuda, kas kannatanu elu saab päästetud.

4. SAMM: HINGAMISTEEDE AVAMINE Kui kannatanu on kaotanud teadvuse, võib elupäästjal tekkida vajadus avada tema hingamisteed. Põhjuseks on see, et teadvuse kadudes kaob kannatanul ka lihastoonus ja tema keel vajub neelu peale, sulgedes hingamisteed.

MONIKA RISTISAAR

ANDRUS LEHTMETS

ANDRUS LEHTMETS

mEdITsIIn

MONIKA RISTISAAR

6. SAMM: TAGASI TEADVUSELE

MONIKA RISTISAAR

Minestuse korral sea kannatanu lamavasse asendisse ning kui vastunäidustust pole, tõsta tema jalad üles (nn šokiasend). Üldjuhul aitab minestust tõsisemast teadvushäirest eristada see, et lamama pannes hakkab kannatanu välise ärrituse peale (raputamine, valuaistingu tekitamine) üsna kiiresti silmi avama ja liigutama.

5. SAMM: ÄKKSURMAST TAGASI Pööra kannatanu selili. Seejärel painuta kannatanu pea kuklasse. Selleks aseta oma käsi kannatanu otsmikule ning tõsta teise käega kannatanu alalõuga ette ja üles. Kui pärast hingamisteede avamist ei ole võimalik 10 sekundi jooksul tuvastada normaalset hingamist, siis tuleb koheselt alustada südamemassaaži ja kunstliku hingamisega.

Vahel päästab elu hoopiski arusaam, et kannatanu seisund või sümptom pole tavapärane, vaid võib viidata eluohtlikule äkkhaigestumisele, näiteks insuldile, infarktile või tugevale allergilisele reaktsioonile.

PIXABAY

7. SAMM: KUI ELU ON OHUS

8. SAMM: ABISTAMINE TRAUMA KORRAL Enamik inimesi seostab traumat rohke vere, luumurdude ja suurte haavadega. Selliseid hulgitraumasid tuleb aga elus ette võrdlemisi vähe. Siiski peaks iga kaitseliitlane olema valmis ka suuremate traumadega Kui mõni neist toime tulema. Sellised on sammudest tekitas näiteks peapiirkonna trausinus ebakindlust või pani mad, rindkere või kõhukomistama, on sul aeg pöörduda õõne organite traumad, tagasi teekonna algusesse ehk lülisamba või jäsemete esimese sammu juurde: leia vigastused.

endale sobiv esmaabikursus ning pane end kirja. Elupäästmiseni!

7/2026

57

nAIsKOduKAITsE

dROOnInAIsEd:

JuLGus PROOVIdA JA VALmIsOLEK õPPIdA Inimestele üldjuhul meeldib, kui info on korras ja ette teada. Tead, kuhu lähed, mida tegema hakkad, kes sind ees ootab ja millised tingimused ootavad sind kohapeal. Siis saab otsuse läbi mõelda ja tegutsema asuda. Drooninaiste puhul see päris nii ei käi. Tekst: JANE JAKOBSON, Naiskodukaitse Harju ringkonna side- ja staabi erialagrupi juht

A

ugustis toimub Lätis õppus. Droonide üksus läheb välja. Kes tuleb?“ Sellisele küsimusele ei järgne pikka infopaketti, detailset ajakava ega nimekirja sellest, mis täpselt ees ootab. Teada võib olla kuupäev ja heal juhul kellaaeg. Ülejäänu selgub kohapeal. Ometi vastas seekord kuus Naiskodukaitse Harju ringkonna naist: „Mina tulen!“

KÕIKE EI SAA ETTE TEADA

Kaitsevaldkonna õppustega kaasnebki paratamatult pidev teadmatus. Infot jagatakse vajaduspõhiselt ning piiratud mahus. Enne õppusele minekut ei saa guugeldada, kui tunnustatud on instruktor, kui palju tuleb teha praktilisi ülesandeid või kui suur osa päevast möödub klassiruumis. Samuti ei pruugi teada olla, kus ja mis tingimustel ööbitakse, mida süüakse või kui palju on võimalik telefoniga lähedastega ühendust võtta. Seetõttu kehtib üks lihtne põhimõte: parem eeldada kehvemat varianti. Siis ei tule tegelikkus üllatusena. Kuue naise puhul oli oluline ka see, et keegi neist ei pidanud kõike oskama.

58

7/2026

Neljal neist on läbitud mehitamata õhusõiduki II kategooria kursus ehk MÕS 2 ning vajalik ohutusväljaõpe. Kolm on läbinud sõdurioskuste kursuse ja kaks neist on kogenud staabiassistendid. Oluline on, et meeskonnana saaks vajalik tarkus kokku ja töö toimub vahetustega.

LAHINGUVÄLJA VAATLEJAD EKRAANIDE TAGA

Drooninaiste ülesandeks on õppustel olnud katta drooniüksuse juhtimispunkti ehk TOCi tegevusi. Kui droonimeeskonnad tegutsevad maastikul, siis juhtimispunktis vaadatakse toimuvat suurema pildi kaudu. Arvutiekraanidele jõuab droonidelt info, meeskondadega suheldakse, jälgitakse nende tegevust ning vahendatakse korraldusi ja infot. Kõige olulisem on hoida ülevaadet sellest, mis toimub, ning toetada droonimeeskondi nende ülesannete täitmisel. Droonidega kogutav info võib olla väga mitmesugune. Luuredroonid aitavad saada ülevaadet maastikul toimuvast ning vajadusel saab saadud info põhjal kavandada järgmisi tegevusi.

Samal ajal tuleb jälgida, et vastane ei segaks droonide tegevust. Drooninaiste töö seisnebki suuresti info kokku kogumises, mõtestamises ja õigel ajal õigesse kohta edastamises. See tähendab palju ekraane, suhtlust, kaardipilti, aruandeid ja programme. Ja palju lühendeid. „Suhtluses on kasutusel väga-väga palju igasuguseid lühendeid ja termineid,“ naeravad naised. „Kõik see teadmine on tulnud õppe käigus, aga ka julgelt küsides ja huvi tundes.“

KUI SIDE KATKEB, MUUTUB KÕIK KEERULISEMAKS

Õppuse reaalsus on see, et metsas ei pruugi side alati toimida nii, nagu sooviks. Häired ja ühenduse katkemised on tavapärased ning olukorras, kus droonimeeskonnad peavad samal ajal olema mobiilsed ja võimalikult hästi varjatud, muutub info olemasolu eriti oluliseks. Juhtimispunkt peab teadma, kus meeskonnad viimati paiknesid, milline on nende olukord ja mida nad järgmisena tegema peavad. Igal meeskonnal on oma kutsung ning selle järgi on

nAIsKOduKAITsE

Lisaks tuleb kinni pidada kokkulepitud tegevuskorrast ja tähtaegadest ning koguda olukorra aruandeid ja infot näiteks varustuse seisukorra kohta. Vajadusel saab selle põhjal korraldada täienduste saatmist või anda ülematele olukorrast ülevaate. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et droonide puhul on kõige olulisem osata lennata. Tegelikult on see vaid üks osa tervikust.

„KÕIK, MIS VAJA, SAI TEHTUD!“

Üks drooninaistest läks esimesele õppusele kaasa pärast mitut aastat staabiassistendina töötamist. „Haarasin võimalusest minna drooniüksusega õppusele kaasa. Tegime ära MÕS 1 testi ja nii me läksimegi.“ Õppusel sattus ta TOCi ning avastas üsna kiiresti, et varasemad teadmised staabitööst ei ole sugugi kasutud.

„Kui palju ma juurde õppisin... Alates sõnavarast, näiteks „Frankensteiniga lendamine“, kuni uute töökeskkondade ja drooniüksuse toimimiseni välja.“ Kõige rohkem jäid talle aga meelde inimesed. „Tohutult avaldasid muljet meeste teadmised ja oskused, eriti aga pühendumus ja motivatsioon.“ „Kuigi TeTo lähedusse hoidmise hüved on vana teadmine, pole meid õppustel seni veel rooside ja palaval päeval linnast jäätise toomisega üllatatud,“ lisab ta muigega. Mehed oskavad naisi hoida ja hinnata.

mustest ja lennutamise ohutusreeglitest. Valdkonda reguleerivad nii rahvusvahelised kui ka Eesti-sisesed reeglid ja standardid ning nende järgimine ei ole formaalsus – ohutusreeglite eiramisel võivad tagajärjed olla väga tõsised. Esimesed lennud tehakse kogenud instruktorite järelevalve all. Seejärel saab hakata spetsialiseeruma vastavalt sellele, millised oskused ja huvid inimesel on.

JULGUS TULEB ENNE KOGEMUST

Ja siin on üks oluline sõnum drooninaiste kogemuse põhjal: „Julgust peab olema! Korrakski ei tohi mõelda, et ma ei saa hakkama.“

Alustavale droonispetsialistile on oluline läbida MÕS I ja II kategooria kursused ning omandada teadmised droonidest, akudest, ilmastikutingi-

Kõik ei pea olema kohe selge. Õppusel ei eeldata, et uus inimene teab esimesest päevast kõiki lühendeid, programme ja töövõtteid. Oodatakse valmisolekut õppida, küsida, kaasa mõelda ja ülesanne täita. Just see julgus on olnud drooninaiste üks olulisemaid ühisosi.

Droonivaldkond võib kõrvalt tunduda tehnilise ja keerulise maailmana. Tegelikult on sinna võimalik sisse kasvada samm-sammult.

EDUARD IGANUS

võimalik erinevaid meeskondi ja nende kohta käivat infot eristada.

7/2026

59

naiskodukaitse

NAISTE BRIGAAD:

MIDA TÄHENDAB 4000 NAISKODUKAITSJAT? Naiskodukaitses on esimest korda pärast organisatsiooni taasloomist üle 4000 liikme. See on ilus number, aga veel olulisem on küsimus, mida need 4000 naist Eesti jaoks tähendavad. Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

4000

naist ei mahu ühte saali ega isegi hästi ühele paraadplatsile. Nad on laiali üle Eesti ja kaugemalgi (ka Hamburgis ja Brüsselis on Naiskodukaitse jaoskonnad), kuid igaühel neist on teadmised, oskused ja järjest selgem roll Eesti riigikaitses.

60

hakkama saada on ühiskonnas ilmselt paremini tajutav kui varem. Julgeolek ei ole enam ammu ainult kaitseväelaste asi. Eesti kaitsmine vajab väga erinevate oskustega inimesi ning Naiskodukaitse üks tugevusi ongi võimalus leida rakendus väga erinevatele teadmistele ja võimetele.

4000 ERINEVAT PÕHJUST

Mõni neist kannab laigulist vormi ja harjutab sõdurioskusi, mõni teab, kuidas korraldada evakuatsioonikoha tööd, anda esmaabi, tagada side või toitlustada sadu inimesi. Mõni õpetab oma kogukonda kriisideks valmistuma. Kõik nad kokku moodustavad võrgustiku, mille tegelik mõju ulatub Naiskodukaitse liikmeskonnast palju kaugemale.

4000 liiget tähendab nelja tuhandet erinevat lugu sellest, miks Naiskodukaitsega liituti. Tuldi õppima esmaabi või omandama sõjalisi oskusi. Tuldi soovist mitte olla kriisis ainult abivajaja, vaid osata ise hakkama saada ning vajadusel ka teisi aidata. Mõni tuli enesearengu, mõni kogukonna pärast, paljud väga selge sooviga Eesti kaitsmisse päriselt panustada.

SAJANDIPIKKUNE LUGU

Naiskodukaitse loodi 1927. aastal ning 1930. aastate lõpus oli liikmeid ligi 16 000. Okupatsioon katkestas organisatsiooni tegevuse ja pärast Naiskodukaitse taasloomist 1991. aastal on liikmeskond järjepidevalt uuesti kasvanud. Nüüd, oma 100. aastapäeva eel, ületas Naiskodukaitse esimest korda pärast taasloomist 4000 liikme piiri.

Tänapäeva Naiskodukaitse ei tähenda ühte kindlat „naiskodukaitsja tüüpi“. Liige võib leida endale sobiva väljundi sõjalises riigikaitses, evakuatsioonis, logistikas, sides, välitoitlustuses, esmaabis või paljudes teistes ülesannetes. Samuti võib liikme roll aastatega muutuda, sest koos inimese enda eluetappide, kogemuste ja oskustega muutub ka see, kuidas ta saab organisatsioonile kõige kasulikum olla.

Selle verstapostini jõudsime ajal, mil vajadus vabatahtliku panuse, kriisivalmiduse ja inimeste oskuse järele ise

Just selles peitub suure organisatsiooni tugevus: 4000 inimest ei pea oskama ühte ja sama asja. Oluline on, et nende

7/2026

erinevad oskused moodustaksid kokku toimiva terviku.

SUUR ARV TÄHENDAB SUURT VASTUTUST

4000 liiget on suur võime, kuid suuremaks kasvamine toob kaasa ka suurema vastutuse. Seda tundsid vabatahtlikud juhid ja instruktorid kindlasti eriti tugevalt 2022. aastal, mil ühe aasta jooksul liitus organisatsiooniga enam kui tuhat uut liiget ja kõigil oli äkitselt vaja teha vähema ajaga palju rohkem. Väikeses grupis võivad paljud asjad toimida tänu sellele, et inimesed tunnevad üksteist ning tegutsevad ühise õhinaga puhtalt meie-tundest. Mida rohkem liikmeid, seda rohkem vajame häid vabatahtlikke juhte, toimivaid süsteeme, kvaliteetset väljaõpet ja võimalusi omandatud oskusi päriselt rakendada. Oma viimases aastapäevakõnes rõhutas Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, et 4000 liikmega organisatsioon peab toimima ühtse jõuna sõltumata sellest, kas jaoskonnakaaslane on liikme hea sõber või kas liikmed omavahel kõiki oma ringkonna inimesi üldse nimepidi tunnevad. Kuigi süsteem on aina tugevam, on üha olulisem igaühe enda vastutus ja

„Kutsun üles kõiki vastutama iseenda liikmeksolemise kohustuse täitmise eest, leidma üles võimalused, kus on vajalikud just minu kompetentsid ning kus just mina saan kõige paremini end riigikaitse heaks teostada,“ on Airi Tooming öelnud. Oma kriisirolli leidmine on iga naiskodukaitsja õigus ja võimalus. Just siin muutubki 4000 statistikast ja lihtsalt numbrist tegelikuks võimeks. Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm kasutas Naiskodukaitse aastapäeva tervituskõnes organisatsiooni suurusest rääkides tabavat kujundit – naiste brigaad. Sõjalises mõttes ei ole Naiskodukaitse muidugi 4000 ühesuguse väljaõppe ja ülesandega inimest, kuid kujund annab hästi aimu organisatsiooni mõõtkavast. Neli tuhat

pidevalt ennast arendavat, tegutsevat ja üle Eesti paiknevat vabatahtlikku naist on jõud, millega tuleb arvestada.

MÕJU ULATUB 4000ST KAUGEMALE

Naiskodukaitse väärtust ei saa mõõta ainult liikmete arvuga. Vähemalt sama oluline on üle-eestiline võrgustik, mille kaudu liiguvad edasi nii teadmised, oskused kui ka väärtushinnangud. Naiskodukaitsja viib kriisivalmiduse ja valmisoleku teadmised koju oma pere juurde, töökollektiivi, sõprade ringi ja miks mitte ka suguvõsa kokkutulekule. Kui üks inimene teab, mida teha elektrikatkestuse korral, kuidas anda esmaabi või millele mõelda evakuatsiooniks valmistudes, mõjutab see sageli ka tema lähedaste valmisolekut. Valmisolekust ja paar sammu ette mõtlemisest saab normaalsus. Veel palju suurema ringini jõuavad naiskodukaitsjad koolituste, avalike ürituste ja elanikkonnakaitse tegevuste

kaudu. Ainuüksi käesoleval aastal on Naiskodukaitse kriisivalmiduse teemadel koolitanud enam kui 23 000 inimest üle Eesti.

ASSO PUIDET

panus, et vabatahtlike juhtide tegutsemisjaks kaaslaste motiveerimise ja kaasa sikutamise suure koorma all ei kustuks.

Seetõttu ei tähenda 4000 naiskodukaitsjat ainult nelja tuhandet Eesti kaitsmiseks valmistuvat inimest. Nende ümber on kümned tuhanded inimesed, kelle teadmised ja valmisolek on tänu neile samuti paremad. Järgmisel aastal saab Naiskodukaitse 100-aastaseks. Sajanditagune idee, et naistel on Eesti kaitsmisel oma kindel koht, on tänapäeval saanud väga praktilise ja laia tähenduse. Neli tuhat liiget on põhjus rõõmustada, aga see ei ole finišijoon. Tähtsam kui küsimus, kui palju meid on, on küsimus, mida me selle jõuga teha oskame ja kuidas edasi kasvame ning areneme. Kui iga naiskodukaitsja teab oma rolli ja oskab vajadusel tegutseda, ei ole 4000 enam lihtsalt ilus ümmargune number. See on arvestatav võime. 7/2026

61

nAIsKOduKAITsE

nAIsKOduKAITsE

uus KAnTs HAmBuRGIs LAURA BALZERI ERAKOGU

Naiskodukaitsel on nüüd lisaks Brüsseli jaoskonnale veel üks jaoskond väljaspool Eesti piire. Nimelt on juba pool aastat tublisti toimetanud Hamburgi jaoskond. Tekst: RIINA LEMINSKY, vabatahtlik autor Hamburgi jaoskonna asutamiskoosolek koos kaitseatašee kolonel Raul Järvistega

M

eie intervjuupartner on uue

jaoskonna esinaine Laura Balzer, kes on elanud Saksa-

maal üle 30 aasta ning olnud neist enam kui 20 seotud Hamburgi eestlaskonna ettevõtmiste algatamise ja eestvedamisega – Eesti koolist ja HEA Seltsist kuni rahvatantsurühma, koori ja Hamburgi Eesti Seltsini.

Mis hetkel tekkis mõte, et ka Saksamaal võiks olla Naiskodukaitse jaoskond? „Kui päris aus olla, siis polnud mul algul üldse plaanis jaoskonda luua, aga läks, nagu kangekaelse tahtmisega sageli. Hea võrdlus on ketšupipudel: raputad mitu korda tulemuseta ja siis on korraga terve taldrik täis. Viimase aja kriiside ja Ukraina sõja kaudu olen enda kohta õppinud, et mulle üldse ei sobi sellistes situatsioonides käed rüpes muretseda ja oodata, et KEEGI midagi teeks. Tahaksin ise teha midagi riigi- ja kogukonnakaitse ning kriisivalmiduse heaks. Aga oskusi on jäänud vajaka ning üksi üldjuhul ju palju ei liiguta – koos ollakse tugevamad ja targemad. Nii tuligi mõttesse Naiskodukaitse, kus saab omandada tegutsemiseks vajalikud oskused. Sellest olin kuulnud õe kaudu, kes Saue jaoskonna liikmena Naiskodukaitse tegemistest rääkis. Uurisin tegelikult juba 2022. aastal, kuidas saaksin liikmeks astuda, kuid lasin end formaalsustest ja esialgsest eitavast vastusest liiga kergelt heidutada. Eelmisel aastal nägin juhuslikult sotsiaalmeedias postitust Brüsseli jaoskonna kohta. Mõtlesin: no hästi siis, kui liikmeks saamiseks on vaja luua jaoskond, pole midagi parata – tuleb ära teha.“

Kuidas Hamburgi jaoskonna loomine alguse sai? „Hamburgi jaoskond ei sündinud tühjale kohale. Selle taga seisab siinsete eestlaste, suuresti naiste, pikaajaline kogukonnatöö ning inimesed, kellele on tähtis eesti keele, kultuuri ja omavahelise sideme elavana hoidmine diasporaas. Mõned liikmed on olnud minuga koos Hamburgi Eestlaste Akadeemilise Seltsi, Hamburgi Eesti kooli, rahvatantsurühma Hamburgi Pääsuke, koori või Hamburgi Eesti Seltsi algatajate ja eestvedajate seas. Tean kindlalt, et nendega võib luurele minna. Nüüd on sama kogukond-

naiskodukaitse lik energia leidnud uue väljundi riigi- ja kogukonnakaitses.

koolitustöös, küberkaitses ning side- ja staabitöös.

Tegin Hamburgi eestlaste grupis postituse väikese tutvustusega Naiskodukaitse kohta ning uurisin, kas oleks naisi, kes sooviksid kampa lüüa. Küsimusi oli palju: kas see on kaugelt tehtav, kuidas sobitub see Saksamaa ettevaatliku suhtumisega paramilitaarsetesse organisatsioonidesse, kas saame Naiskodukaitse ülesannetest ja liikmete kohustustest õigesti aru või kuidas saada vajalikke Eesti arstitõendeid, kui pole lähikuudel plaanis kodumaale lennata.

Kriisis muutub eriti tähtsaks, et abivalmidus ei tekitaks lisakaost, vaid oleks korraldatud. Olen kindel, et tõelises hädaolukorras oleks suur osa siinsest kogukonnast valmis aitama. Ent hästi mõeldud, kuid oskamatu abi võib muutuda koormaks. Seepärast oleks hea, kui igas suuremas diasporaa kogukonnas leiduks inimesi, kes on saanud oma kriisiaja rolliks väljaõppe, harjutanud koostööd ning suudavad vajadusel juhendada suuremat hulka abikäsi või toetada riiklikke struktuure. Minu arvates on Naiskodukaitse selleks ideaalne formaat. Jääb muidugi küsimus, kuidas kaasata kaitsetahtelisi mehi, kellel sõjaline välja­ õpe puudub või kes muudel põhjustel pole reservis.“

Toetust tuli õnneks mitmelt poolt – Eesti kaitseatašeelt, Tallinna ringkonna juhtidelt, instruktoritelt ja Brüsseli jaoskonnalt. Algul ei tahtnud asjad kuidagi edasi liikuda, kuid nüüd tuleb infot ja ülesandeid uksest ja aknast ning peame õppima, kuidas neid oma tehniliste võimalustega kõige paremini struktureerida ja jagada.“

Milline võiks sinu arvates olla diasporaa roll Eesti kriisivalmiduses ja ühiskondlikus vastupanuvõimes? „Välismaal elavate eestlaste roll võiks olla üldiselt suurem. Enamasti mõeldakse ainult noorte ajateenistusele. Sel teemal on aga Eesti endale topeltkodakondsuse keelamise ning ajateenistuses keeleõppe lõpetamisega ise piirangud seadnud. Meie laste identiteedi moodustavad enamasti kaks südamelähedast rahvust ja kultuuri. Kes käsib poole sellest hüljata, kaotab suure tõenäosusega terve inimese. Diasporaast räägime sageli kultuuri, keele ja koduigatsuse võtmes. Kõik see on oluline, aga kriisivalmiduse vaates võiksime mõelda veidi laiemalt. Venemaa ja Iisrael näiteks on oma diasporaad aastakümneid strateegiliselt käsitlenud – mitte ainult romantilise rakukesena välismaal, vaid võrgustikuna, millel on teadmised, kontaktid, positsioon ja mõju. Eesti ei pea neid mudeleid kopeerima (eriti mitte eesmärkide osas), aga me võiksime endalt küsida, kas meie väliskogukondade potentsiaali kasutatakse piisavalt. Kriisiolukorras võib diasporaa kogukondadest, keeleoskusest, kohalikest kontaktidest ja asukohariigi toimimise tundmisest kasu olla – näiteks info vahendamisel, Eesti sõnumite selgitamisel, abipakkumiste koordineerimisel või kohalike partneritega suhtlemisel. Vastava koolituse saanud inimesed saaks toetada ka näiteks teavitus- ja kriisi-

Kuidas on võimalik välismaal Naiskodukaitse väljaõppes ja tegevuses päriselt osaleda? „Ideaalis tuleks läbida viis baasväljaõppe moodulit, et tekiks realistlik ettekujutus Naiskodukaitse erialadest ja endale sobivast rollist. Enamik neist eeldab praktilist õpet ja seega kohalolu, mis on mõne huvilise ka kõhklema pannud. Õnneks on instruktorid ja arenguspetsialistid olnud paindlikumad, kui loota julgesime. Nii katsetamegi üheskoos ja learning by doing meetodil uusi hübriidõppe vorme, muu seas koostöös kohalike partneritega. Paralleelselt läbime juba veebis tehtavaid erialaseid koolitusi. Nende puhul on suur tõenäosus, et ka õpitav kriisiroll ei eelda tingimata füüsilist Eestis kohalolu. See võib avada uusi võimalusi diasporaa kaasamiseks ja langetada läve järgmiste välisjaoskondade tekkeks.“

Mida võiks lugeja oma Saksamaal elavale kaitsetahtega sugulasele või tuttavale soovitada? „Võtku meiega ühendust (naiskodukaitse. hh@gmail.com) ja löögu kampa. Ka mehed saaksid toetajaliikmena õppustest ja üritustest osa võtta ning oma panuse anda. Meie 15 liiget ei ela ainult Hamburgis, vaid ka lähiliidumaades ja Reinimaal – seega toimuvad töö, kohtumised ja õppused reeglina veebi teel või hübriidvormis. Kui tulevikus tekib näiteks Berliinis, Reinimaal või Münchenis (kus on samuti palju tegusaid naisi) piisav arv huvilisi ja tekib soov luua oma jaoskond, aitaksime hea meelega nõu ja jõuga.“ 7/2026

63

noored

KÕRGET LENDU, SILVER! TERE TULEMAST, MARGO! Ühel ilusal septembrikuu pühapäeval oli Eesti Sõjamuuseumis õhus korraga pidulikkust, tänutunnet ja ootusärevust. Ligi kaks aastakümmet Noorte Kotkaste organisatsiooni juhtinud Silver Tamm andis vastutuse üle uuele peavanemale Margo Rajule. Tekst: KERSTIN KÄÄRIK, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonijuht

N

oorte Kotkaste peavanema vahetustseremooniale olid kogunenud noorkotkad üle Eesti, ajaloolise hetke tunnistajaks olid malevapealikud, koostööpartnerid ja teised külalised. Pidulikus rivis seisid kõigi malevate noorkotkad lippuritena, nende kõrval malevapealikud lipusaaturitena. Kaitseliidu ülemveebli Peeter Landi ettevalmistatud tseremoonia juhatas pidulikult sisse Kaitseliidu Tallinna maleva orkester. Seejärel sammusid paraadrivi ette Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, Noorte Kotkaste senine peavanem Silver Tamm ja värske peavanem Margo Raju. Ees seisis hetk, kus ühe juhi pikk teekond organisatsiooni eesotsas sai kauni lõpu ning vastutus koos organisatsiooni lipuga anti edasi järgmisele.

LIGI KAKS AASTAKÜMMET, MIS ON JÄTNUD JÄLJE

Silver Tamme side Noorte Kotkastega ulatub peavanema ametiajast palju kaugemale. Tema teekond algas noorkotkana Jõgeval ning viis aastate jooksul organisatsiooni juhtimiseni. Ligi kahekümne aasta jooksul pea­ vanemana on ta olnud Noorte Kotkaste arengute, muutuste ja väga paljude noorte kasvamise juures. Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm tõi oma kõnes esile just selle, kui paljude noorte elukaart on Silver Tamm oma pika ametiaja jooksul mõjutanud. Tema juhtimise ajal on 64

7/2026

Noortest Kotkastest sirgunud mitu põlvkonda tegusaid inimesi, kellest paljud on viinud organisatsioonist saadud väärtused, oskused ja vastutustunde kaasa ka oma edasisse ellu.

tesse ja loodud võimalustesse kui veel enam inimestesse, kelle kasvamist on ta nende aastate jooksul mõjutanud. Edaspidi kujundab Silver noortepoliitikat kaitseministeeriumis.

See on mõju, mida ei saa mõõta ainult projektide, laagrite või liikmete arvuga. Seda näeb inimestes, kes on kunagi seisnud noorkotkana rivis ja kannavad saadud kogemust nüüd edasi oma töös, kogukonnas või Eesti kaitsmisel.

VASTUTUS LIIGUB EDASI

TÄNU INIMESTELE, KELLEGA KOOS ON SEL TEEKONNAL KÄIDUD Silver Tamme kõnes kõlas ennekõike tänu. Ta meenutas inimesi ja organisatsioone, kes on aastate jooksul Noorte Kotkaste kõrval seisnud, olnud head partnerid, toetajad ja mõttekaaslased.

Samuti vaatas ta tagasi suurematele verstapostidele selle ühiselt käidud pika teekonna jooksul. Organisatsiooni arengusse on oma panuse andnud noored, vabatahtlikud juhid, malevad, koostööpartnerid ja veel paljud inimesed, kes on uskunud samadesse eesmärkidesse. Selles hetkes oli paratamatult ka midagi väga isiklikku: kui inimene on organisatsioonile andnud nii palju aastaid, mõtteid, energiat ja südant, ei ole teatepulga järeltulijale ulatamine lihtsalt ametikohast loobumine, see on ühe pika eluetapi lõpetamine. Silver Tamme panus jääb aga Noorte Kotkaste loosse alles. Nii tehtud otsus-

Ka Margo Raju teekond koos Noorte Kotkastega ei alanud juhi kohalt. Ta on kasvanud organisatsioonis noorkotkana, hiljem juhtinud Võrumaa Noorte Kotkaste malevat ning asus 1. septembril Noorte Kotkaste peavanema ametisse. Oma kõnes pööras värske peavanem erilist tähelepanu vabatahtlike noortejuhtide panusele. Just nemad seisavad iga päev noorte kõrval, annavad neile oma aega, teadmisi ja energiat ning hoiavad organisatsiooni tegelikult toimimas. Raju ei varjanud ka vastutuse suurust, mis kaasneb Silver Tamme järel peavanema rolli astumisega. Ta tõi esile inimesi, kes on Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ridadest välja kasvades jõudnud vastutusrikaste ametiteni Eesti kaitsesüsteemis. Need lood näitavad ilmekalt, et noorte­organisatsioonis saadud kogemused ei piirdu ainult noorusaastatega. Siit saadud juhtimisoskus, meeskonnatunne, julgus vastutada ning soov panustada võivad kujundada inimese kogu edasist teekonda. Selles peitubki organisatsiooni üks suuremaid väärtusi.

SILVER JAANSON

nOOREd

KOduTüTRE TEEKOnd JuuRTE JuuREsT TIPPu

Oma teed Kodutütarde organisatsioonis alustasin 2018. aastal, mil tuttav kutsus mind rühmalaagrisse kaasa, et saaksin Kodutütardega tutvuda. Pärast paari päeva metsas sain aru, et Kodutütred on miski, mille osa ma tahan olla – jaotelgis ööbimine, looduses aja veetmine ja loomulikult ülimalt lahe seltskond jätsid kustumatu mulje. Tekst: STELLA LÜMAT, vabatahtlik autor

N

iisiis astusin esimese sammu, sooritasin VI järgu (vana järgukava järgi) ning 2019. aasta jaanuaris sai minust ametlikult Sinilillede rühma kodutütar. See on vaieldamatult üks mu senise elu parimaid otsuseid ja usun, et väike Stella ei suudaks käesolevat artiklit lugedes oma silmi uskuda. Oma seitse aastat kestnud meeletu seikluse kirjeldamiseks kasutaksin ma just Kodutütarde kuut järku, mis minu puhul jaotavad selle teekonna kaheks. Esimesed aastad ja nendega koos ka kolm esimest järku möödusid linnulennul, kuid pigem pisitasa. Võtsin osa võimalikult paljudest üritustest, nautisin laagreid ja noorematele mõeldud matku ning õppisin väga palju. Seda aga pigem oma rühma turvalises seltskonnas. Vaatamata oma tagasihoidlikkusele arenesin tohutult ning teekonna sellel poolel saadud baasteadmised andsid mulle tugeva põhja tulevikuks.

MERLINA PAJUSTE

PUNKTIKS UURIMISTÖÖ

66

7/2026

Pärast koroonaaega algas teekonna teine pool. Üks tähtsamaid verstaposte sel rajal oli rühmajuhtide kool. Aastapikkune väljakutse, mis andis mulle tohutult teadmisi, enesekindlust ja juhtimisoskuse. Kõige tähtsamaks pean aga võimalust pakkuda noorematele kodutütardele seda, mida ma ise olen saanud kogeda,

KRISTI KUUSE

ning selle käigus leitud väga lähedasi sõpru ja seikluskaaslasi.

uurimata, nägin selles võimalust organisatsioonile midagi tagasi anda.

loomise tõsiasi, et tüdrukud hakkasid astuma Noorte Kotkaste ridadesse.

Just nendega koos oleme sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetreid matkanud, end vastutegevuse eest varjanud, üle kraavide hüpanud ja nii suvel kui talvel Eesti vaheldusrikast loodust nautinud. Mul on olnud au hoida Ernakese võidukarikat, marssida nii võidupüha kui vabariigi aastapäeva paraadidel, kanda koduringkonna aasta parima tiitlit ning esindada meie armsat kodumaad Leedus, Suurbritannias ja Rootsis. Kuulusin ka ajaloo esimesse kodutütarde võistkonda, kes on ületanud Põrgupõhja retke finišijoone. Ülejäänud kolm järku (III–I) olid neil aastatel justkui kontrollpunktid, mille suunas rühkida.

Töö koostamiseks viisin läbi üheksa poolstruktureeritud kvalitatiivset intervjuud Kodutütarde taasloojate ringi kuulunud inimestega ja analüüsisin vastuseid, kasutades kvalitatiivset induktiivset analüüsimeetodit.

Varasemaid teadmisi ega sidet organisatsiooniga intervjueeritavatel polnud ning oma tee leiti peamiselt kas endiste kodutütarde või Kaitseliidu malevapealike kaudu. Mitmel juhul selgus alles pärast organisatsioonis tegevuse alustamist, et mõni sugulane oli kunagi kodutütar olnud. Minu jaoks oli põnev seegi, et arendatavad teemavaldkonnad, nagu vorm ja järgukavad, on päevakajalised ka praegu. Tänase organisatsiooniga ollakse rahul ning mainiti, et Kodutütred on arenenud isegi paremas suunas, kui osati loota.

Kui vormile oli kogunenud juba viis järgutäppi, tundus I järgu tegemine ainuõige valiku ja ilusa punktina noorliikme ajale. Kuna kogu sellel teekonnal on mind saatnud sügav huvi Kodutütarde organisatsiooni ajaloo vastu, otsustasin järgutööks läbi viia uurimuse ning ühendada selle gümnaasiumi uurimistööga. Otsustasin uurida Kodutütarde organisatsiooni taasloomist selles osalenute perspektiivist. Kuna teema on läbi

Töös otsisin vastuseid järgmistele küsimustele: kas ja milline oli taasloojate varasem side organisatsiooniga; kuidas tekkis organisatsiooni taasloomise idee; millistest etappidest koosnes organisatsiooni taasloomine; milline oli taasloojate visioon organisatsioonist ning kuidas läheb see kokku tänasega.

TEEMAD JÄÄVAD

Kõikide intervjuude puhul tegi südame soojaks, et kuigi suurem osa taasloojatest tänasel päeval enam organisatsiooniga seotud ei ole, rääkisid nad Kodutütardest suure rõõmuga ning meenutasid oma kogemust vaid heade sõnadega. Osutus, et nende suurimateks motivaatoriteks olid noored ise ning noorte soov organisatsiooni tegevuses osaleda. Mulle põneva avastusena käivitas Pärnu ringkonnas Kodutütarde taas-

Kuigi noorliikmena sai minu teekond nüüd läbi, pole see kindlasti finiš, vaid järjekordne üleminek uude etappi. Nende seitsme aastaga on Kodutütarde organisatsioonist saanud minu teine kodu ning minu teekond jätkub uues rollis – noortejuhina. See poleks aga võimalik ilma nende juhtideta, kes nägid Kodutütarde väärtust ning otsustasid selle organisatsiooni taastada. Loodan, et minu lugu inspireerib nooremaid kodutütreid suurelt unistama ja haarama uutest võimalustest ka siis, kui need alguses tunduvad hirmuäratavad. 7/2026

67

(FILTREERITud) VETT JA VILET EHK

nOORTE üLEELAmIsLAAGER Üle-eestilises kodutütarde ja noorkotkaste üleelamislaagris Tartumaal õpiti, kuidas metsas piiratud vahenditega hakkama saada. Tekst: ITA EMILIA TUPP, vabatahtlik autor

68

7/2026

KAI KAHRE

nOOREd

pesuks hea, kuid juua seda veel ei saa, enne peab seda filtreerima.

RÄTIGA VÕI TABLETIGA

Vee filtreerimiseks õpetas Lego meile mitmeid viise. Esiteks filtreerimine pudeliga. Instruktor näitas meile, kuidas ta paneb kaevuveega täidetud pudeli kaelaossa kokkupressitud rätikuid. Vees rätikud paisuvad. Korgi sisse tehakse väikesed augud, millest vesi läbi pääseb. Pudel keeratakse tagurpidi, et vesi saaks tilkuda kogumisanumasse. See meetod võtab aga palju aega. Umbes topsitäie vee saamiseks kulub 30 minutit. Rätikute asemel saab kasutada ka muud riiet, aga kokkupressitud rätikuid on kõige mugavam kaasas kanda, sest need on väikesed ja kerged.

Ü

ks huvitavamaid teemasid oli vee filtreerimine, mida andis instruktor Lego. Ta õpetas, kuidas kaevata kaevu, tutvustas erinevaid meetodeid vee filtreerimiseks ning selgitas, miks see tähtis on. Kaevu kaevamiseks on vaja leida voolav vesi. Seejärel tuleb määrata vee voolusuund ning vaadata, ega ülesvoolu pole riski, et vette satub loomade väljaheiteid või jäänuseid, reostust või prügi. Vastasel korral tuleb kaev kaevata omakorda sellisest kohast ülesvoolu, et mitte tarbida reostunud vett ega riskida sellega kaasnevate haigustega. Sobiv koht valitud, peab kaevama umbes poole meetri sügavuse (oleneb vee sügavusest) augu. Seejärel tuleb umbes pool tundi oodata. Selle ajaga jõuavad mustus, liiv ja pori põhja settida ning kaevu pinnal on vesi väga palju puhtam. Nii saadud vesi on

Teise viisina näidati meile vee keemilist puhastamist ehk lahustuvaid tablette, mida saab panna vee sisse. Üks tablett on tavaliselt mõeldud ühe liitri vee puhastuseks. Vesi peab esmalt olema läbi riide filtreeritud, et eemaldada sete jms. Tablett tuleb vette panna ning et see ühtlasemalt lahustuks, anumat raputada. Ja siis pool tundi oodata, et tablett oleks täielikult lahustunud. Nii saadud vesi on küll joodav, kuid sellel on kloori maitse juures. Nagu instruktorid ütlesid, saab pikemat aega sellist vett juues sellest nii villand, et ei suuda enam lonksugi võtta ilma nägu krimpsutamata. Kolmas võimalus sarnaneb esimesega, kasutada saab jällegi mingisugust lappi või rätti. Riiet tuleb leotada filtreerimata vees ning jätta selle üks ots „musta“ vee anumasse, teine ots aga asetada teise, tühja ja puhtasse anumasse, kuhu hakkab riidest vett tilkuma. Mõne aja pärast on teise otsa tops puhast vett täis. Kõige tuntum viis on aga vee keetmine. Sellelgi on omad miinused. Peab ootama vee jahtumist, see võtab kaua aega ja alati ei olegi võimalik vett keeta. Samas on keetmisel ka plusse, näiteks saab talvel sulatada lund või jääd lõkkel, soe vesi aitab hästi keha soojana hoida ja sellega saab toitu val-

mistada. Keetmine ei puhasta vett aga kõikidest lumes leiduvatest osakestest ja selleks peaks proovima muid viise, sealhulgas tabletti. Tutvusime ka mehaanilise veepuhastusega. See läheb kõige kiiremini matkafiltriga – mida rohkem see filtreerib, seda kauem aega kulub. Saab koguda ka kondenseerunud vett, mida leidub puuokstel või -lehtedel. See on aga raske, ajamahukas ning veekogus pole kuigi suur. Kõikide mainitud filtreerimisviiside puhul saab kasutada ka lund. Külma ilmaga on aga raske lund sulatada ja soojas hoida. Seetõttu pole pudeliga läbi riide filtreerimine talvel kuigi mõistlik, sest lumi ei pruugi sulada ja kogu pudeli sisu võib külmuda. Ja ükskõik millist filtreerimisviisi kasu­ tada – et täiesti kindel olla, soovitasid instruktorid ikkagi lõpuks tablett vette panna.

KÕIK ELASID ÜLE

Igatahes on vee filtreerimine looduses väga tähtis oskus. Kui oled metsas mitu päeva, on sinu veevarud piiratud ning see on ainus viis, kuidas puhast vett juurde saada. Vee puhtus on aga väga oluline. Reostunud, bakterite ja viirustega saastunud vett juures riskid tõsise haigestumisega. Isegi mustast kätepesuveest võivad haigustekitajad kehasse sattuda, saati siis joogiveest. Haigena on aga metsas väga raske hakkama saada. Sellepärast ongi matkates kõige tähtsam hoida hügieeni. On ju lihtsam haigestumist ennetada kui ennast metsatingimustes ravida. Lisaks vee filtreerimisele õppisid noo­ red ka mitmeid teisi ellujäämisoskusi nagu lõkkematerjali leidmist erinevates ilmaoludes, metsas hügieeni pidamist, lõkke alustamist, toidu hankimist ja saadaolevast materjalist magamiskoha ehitamist. Kõik olid väga usinad ning kohusetundlikud. Sai matkata, lõkkel süüa teha, naerda ja uusi tutvusi leida – kodutütarde ja noorte kotkaste muljed laagrist on positiivsed ja heakskiitvad. 7/2026

69

AJALuGu

Kunda kaitseliitlased raudteejaamas

KundA KAITsELIIdu AJALOOsT 2 KundA KAITsELIIT EEsTI VABARIIGI AJAL

70

7/2026

KLA FN 1: 153

AJALuGu

K

aitseliidu Kunda kompanii taasasutati 25. jaanuaril 1925. Alguses allus see otse Viru maleva pealikule, alates 18. aprillist Kaitseliidu Rakvere I malevkonna pealikule. Kompaniisse kuulus 71 tegevliiget ja kaheksa toetajaliiget, enamik neist vabriku ametnikud. Ümbruskonna kompaniide laskeõppusi korraldati tihti sõjaväe lasketiirus, mis asus Kundas mere ääres.1 Algul toimus õppusi isegi 2–3 korda nädalas, kuid aastaga õhin vaibus, õppusi jäi järjest harvemaks ning pärast esimest tegutsemisaastat oli rivis ligi 50 meest.2

1928. aasta kevadel, Viru maleva kontrollkogunemisel Kundas nenditi, et maleva 4. (Kunda) kompanii oli eriti heas korras ja seisis oma ülesannete kõrgusel.3 Samal aastal seadis kompanii sisse oma 400 m laskeraja, kus sai järgmistel aastatel korraldada ümberkaudsete kompaniide laskeharjutusi ja -võistlusi.4 Kompanii esimeseks pealikuks oli Nikolai Lipinski.5 31. märtsil 1930 oli Kunda kompaniis 57 liiget, kelle hulgas kolm II klassi laskurit. Aasta jooksul oli kompaniis toimunud kaheksa õppust 251 osavõtjaga ehk iga kaitseliitlane oli osa võtnud keskmiselt neljast õppusest. Kompanii kaitseliitlased olid osalenud ka laskeharjutustel sõjaväepüssi ja püstolkuulipildujaga.6 Üht tavapärast Kaitseliidu õppust kirjeldab 1930. aastal ajaleht Wirumaa Teataja:

Vabadussõja lõppedes Kaitseliidust loobuti, sest toonane vasakpoolne valitsus ei näinud vajadust seda elus hoida. 1924. aasta 1. detsembri mäss muutis rõhuasetust ning sama aasta 17. detsembril Kaitseliit taastati. Tekst: UNO TRUMM, SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

Pühapäewal, 2. now. peeti ära taktikaline õppus Kunda ja Kunda-Malla kaitseliidu kompaniide wahel Malla wallamaja ümbruses. Tegewus algas hommikul wastastikkuse liikumise ja luuretegewusega, mille järele K.-Malla komp. asus kaitsepositsioonile wallamaja lähedusse, mida wallutada püüdis Kunda kompanii. Õppetegewust tuleb kõigiti kordaläinuks lugeda, nii osawõtjate arwu kui ka ülesande läbiwiimise poolest. Eriti rahuldawalt tegutses pealetungija pool, sest päälikutega oli ülesanne ja tegewus peensusteni läbitöötatud.7 15. veebruaril 1931 leidis aset Kunda kompanii ülevaatus. Sel päeval oli kompanii nimekirjas 47 meest, kellest osales 34. Malevlaste relvad olid eeskujulikus korras ning üldhinnang kompaniile hea.8 Kompanii headust näitas ka selle juhtliikmete autasustamine. Septembris 1931 said Kaitseliidu ülema käskkirjaga Valgeristi 3. järgu kompaniipealik Martin August Aam ja jaopealik Richard Heinrich Damberg (eestistatuna Tammet).9

7/2026

71

AJALuGu

KUNDA KOMPANII PEALIKUD 1930–1935 Kompanii pealik Martin August Aam Kompanii pealiku asetäitja Eduard Kauler Kompanii propagandapealik Peeter Püss Kompanii majanduspealik Richard Heinrich Damberg Kompanii velsker Villem Eduard Oomer I rühm I rühma pealik Johannes Veemann I rühma pealiku abi Eduard Neudorf I jao pealik Richard Heinrich Damberg I jao pealiku abi Karl August Muru II jao pealik Voldemar Tomasson II jao pealiku abi Theodor Justus III jao pealik August Oru III jao pealiku abi Johannes Muru II rühm II rühma pealik Leonhard Ekpass II rühma pealiku abi Aleksander Juurmann I jao pealik Aleksander Juurmann I jao pealiku abi Theodor Anderson II jao pealik Hans Reinmann II jao pealiku abi Hugo Kelindemann III jao pealik Nikolai Tamberg III jao pealiku abi Georg Puust Raskekuulipilduja meeskonna pealik Voldemar Pulver (Bulver) Raskekuulipilduja meeskonna pealiku abi Voldemar Tomasson Raskekuulipilduja meeskond Hugo Muru, Rudolf Tamm, Karl Muru, Johannes Klaamann, August Kuhlberg, Leonhard Saharov Merirühma mootorpaadi meeskonna paadijuht Ants Pärn Merirühma mootorpaadi meeskonna paadijuhi abi Alfred Bachblum Merirühma mootorpaadi meeskonna signalist Harald Niinepuu Merirühma mootorpaadi meeskonna motorist Max Kennberg Segakoori juht Johannes Lohk Segakoori juhi abi Juho Mardus (Rühma- ja jaopealikud on toodud 1930. aasta seisuga, kompanii juhtkond 1932.–1933. aasta, raskekuulipilduja meeskond 1932. aasta alguse, rühmapealike abid 1933. aasta, merirühma meeskond 1934. aasta ja segakoori juhid 1935. aasta seisuga.)10

KAITSELIIT SELTSKONDLIKU ORGANISATSIOONINA

Lisaks sõjalisele üksusele tegutses Kunda Kaitseliidu kompanii ka seltskondliku organisatsioonina. Selle juhatuse kinnitas Viru maleva pealik 5. augustist 1931 järgmises koosseisus: juhatuse liikmed R. H. Damberg, Juhan Raudsepp ja A. Juurmann, kandidaadid P. Püss, V. E. Oomer ja E. Haller, revisjonikomisjoni liikmed Johannes Tölpus, R. Veinberg ja Hans Mäger, kandidaadid H. Reinmann (eestistatuna Reimann), N. Tamberg ja T. Justus.11

72

7/2026

10. juunil 1932 kinnitati Kaitseliidu Kunda kompanii juhatuse liikmeteks P. Püss, J. Raudsepp ja R. H. Damberg, juhatuse liikme kandidaatideks A. Juurmann ja H. Mäger; revisjonikomisjoni liikmeteks J. Tölpus, Georg Puust ja August Tölpus ning revisjonikomisjoni liikme kandidaatideks H. Reinmann ja August Sepp.12 11. novembril 1933 tähistas Kunda Kaitseliit pidulikult Kaitseliidu loomise 15. aastapäeva. Selle puhul pidas kirikus vaimuliku talituse Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Bruno Ederberg. Jumalateenistusel laulis Rahvaraamatukogu Seltsi laulukoor. Pärast jumalateenistust koguneti Kunda Ametnikkude Klubi saali ühisele pidusöögile, kus „wanad kaitseliidu weteraanid tuletasid ühiselt meelde möödunud aegu“.13 1936. ja 1938. aastal oli kompanii pealikuks endiselt vabriku laborant M. A. Aam ning juhatuse liikmeteks pealiku asetäitja A. Juurmaa (enne eestistamist Juurmann), sekretär J. Raudsepp, laekur Ants (enne eestistamist Hans) Pärn ja majanduspealik R. H. Tammet. Revisjonikomisjoni kuulusid konstaabel Johannes Püvi, J. Tölpus ja R. Tamm.14 1936. aastal kuulus kompaniisse 77 kaitseliitlast ja kaheksa toetajaliiget, merirühmas oli 23 meest ning ratsajaos viis meest.15 1. aprillist 1940 astus kompaniisse Kunda koguduse uus õpetaja Voldemar Takel, kes nimetati üksiti kompanii propagandapealikuks.16

KUNDA KOMPANII MERIRÜHM

Kuna Eesti Vabariigil oli merepiiri oluliselt rohkem kui maapiiri, moodustati 1933. aastal kõigis mereäärsetes piirkondades merekaitseliidu rühmad. 1933. aasta sügisel kutsuti ka Kundas kokku kõik mereväes teeninud mehed, kes panid aluse merirühmale. Viru maleva meriüksused jagati kahte – Kunda ja Toila – rajooni. Viru maleva mereüksuste ja ühtlasi Kunda rajooni pealikuks määrati mereväe reservleitnant K. Jõgis.17 Merirühmade väljaõppes pandi rõhku navigatsioonile, meremiinide veeskamisele ja traalimisele ning meresidele. 16. juunil 1935 korraldas Kunda merekaitseliit Virumaa merirühmadele Kunda lahel sõudevõistluse. Distantsi 1,5 meremiili võitis Võsu merirühma sõudemeeskond ajaga 12,37 minutit, Kunda ja Aa sõudemeeskonnad jagasid teist ja kolmandat kohta. 1935. aasta kevadeks oli merirühm paarikümneliikmeline. Mehed oli saanud vormirõivad, enamasti Ühiskaupluse toetusel. Esimestel aastatel, mil merirühmal oma paati polnud, said nad õppusteks kasutada piirivalve ja Kunda metsaülema Eduard Tarikase mootorpaati. Oma esimese paadi soetas merirühm 18. septembril 1936, mil Kunda tolliinspektor ostis tuntud Virumaa piiritusekuningalt Elmar Sarvelt konfiskee­ ritud suure mootorpaadi. Alus – 11,3 m pikk ja 2,7 m lai – oli ehitatud 1931. aastal ning varustatud Soome vabrikus Benta valmistatud kuuesilindrilise ja 70 hj võimsusega mootoriga, millega sai arendada kiirust 15–16 sõlme (u 30 km/h). Paat oli ainult viis aastat vana, heas korras ja vähe kasutatud,

AJALuGu

2. veebruarist 1936 kinnitati kompanii õppepealikuks Valdo Saarmaa. Hiljemalt 1936. aastast tegutses kompanii koosseisus ka ratsajagu.19

KUNDA KOMPANII MERIRÜHMA KOOSSEIS 1937. AASTA ALGUSES20 Merirühma pealik

Jakob Richard Raag

1. paadi pealik

Max Kennberg

2. paadi pealik

Herbert Juntson

3. paadi pealik

Aleksander Ong

4. paadi pealik

Juho Mardus

Paadipealike abid

Kurt Juntson, Karl Voip, Aleksander Braun

Motoristid

Mihkel Kirves, Mihail Katko, Herman Karu ja Hans Pärn

Signalistid

Leonid Johannov ja Felix Saarmaa

Sideposti vanem

Ruudo (enne eestist. Rudolf) Tamm

Sideposti vanema abi

Johannes Lohk

LASKESPORDIKLUBI KUNDA OSAKOND

Kaitseliit tegeles järjepidevalt ka laskeharjutustega ning aprillis 1936 asutati III õppepiirkonna laskespordiklubi Kunda osakond, mille pealikuks kinnitati Viru maleva instruktor leitnant Georg Sooden, pealiku abiks tehnilisel alal A. Juurmann ja majandusalal J. Püvi, sõjapüssiringi vane­ maks V. E. Oomer, väikesekaliibrilise püssi ringi vanemaks R. Pehka ning püstoliringi vanemaks J. Lohk.21 1937. aastaks oli kompanii jõudnud tasemele, kus seal ei olnud enam ühtegi nõrka laskurit. Kompanii 77 kaitseliitlasest lasksid kolm eeskujulikult, 54 hästi ja 20 rahuldavalt. Nõrku laskureid polnud kompaniis ka hiljem.22 1935. aastal võitis Kunda kompanii Viru maleva üksuste vahelisel laskevõistlusel esikoha ning sai autasuks maleva staabi rändauhinna – suure hõbekarika. Karikavõitu tähistati koosviibimisega rahvamajas: „Karikas, mis on üsna mahukas täideti alewiwanema hra Eenmaa poolt „walgega“ ning lasti käia käest kätte“. 1936. aastal kaotati karikas õige napilt Simuna kompaniile ning Wirumaa Teataja ajakirjaniku väitel valati enne selle üleandmist karika juures „karikapisaraid“.23 1938. aastal sai kompanii karika taas enda valdusse.24

Kaitseliidu laske klubi korraldas uu tele liikmekandidaati dele katsed

K. L. VIRU MALEV

LANE, 1938, NR

16

sest oli tihti piirituseveolt tabatuna aresti all seisnud. 1200 kroonile hinnatud paadi alghinnaks oli 500 krooni ning merirühm omandas selle 530 krooniga. Merirühm plaanis varustada paadi suurtüki ja kuulipildujaga ning panna sellele masti. Raha paadi ostuks hangiti annetustest ja pidude korraldamisest. Suuremad annetajad olid Kunda Ühiskauplus 100 krooni ja A. Einmann 50 krooniga. Oksjoni vastu tundsid huvi ka mitmed eraisikud ja tuntud salapiiritusevedajad, kuid need loobusid – ilmselt patriootlike tunnete ajel – merirühma kasuks oksjonil osalemisest. Ajalehe Wirumaa Teataja ajakirjaniku andmeil polnud Kunda merirühma paat üks võimsamaid mitte ainult Virumaal, vaid võimalik, et terves Eestis.18 1937. aastaks oli merirühmas juba neli paatkonda.

NAISKODUKAITSE

13. juulil 1930 otsustasid 16 Kunda naistegelast Rahvaraamatukogu seltsi saalis peetud koosolekul asutada Naiskodukaitse ja valisid sellele juhatuse. 30. juulil kinnitaski Kaitseliidu ülem Naiskodukaitse Kunda jaoskonna asutamise ja selle juhatuse koosseisus: esinaine Leonella Kasemets, sekretär Olga Püvi, abiesinaine Olga Vichmann (eestistatuna Vihmar), laekahoidja Alma Sakkart ja abisekretär Marie Raudsepp. Lisaks neile andsid 7. septembril 1930 vande ka Alma Tölpus, Aurelie Leontine Muru, Martha Püss, Ella Lemendik, Merceda Kangert, Olga Dadonov (Urbe), Olga Damberg (Tammet), Helga Kamarik, Hilda Schellbach, Anette Puust, Liisi Lemendik, Lydia-Salme Juurmann, Tyyne Eichfuss, Salme Nurme, Agnes Ruus, Marta Roobere ja Helene Mäger ning toetajaliige Elviine Leetsmann (sünd Ong, pärast eestistatuna Leetmaa).25 Hiljem võeti naiskodukaitsjateks Alma Püss, Helene Püss, Valentine Kleeba (abielus Schmidt), Johanna Oomer, Anna Pauline Tambik (abielus Aam), Helene Speek, Helmiire Ong, Alide Steinberg, Helmi Vende, Pauline Toom, Ilse Ankrovits, Elsa Karafin, Salme Veelmann, Anna Klement, Ekaterina Antonov, Nadeschda Reiter, Klaara Vändrik, Elisabeth Tölpus, Haide Niinepuu, Senta Vosbert, Marie Sillert, Salme Masing, Rosalie Lassur, Lisette Sarapik, Helvi Lassi, Ella Tiivas, Lydia Rebane, Elisabeth Nõgeste, Edith Rohtla, Elsa Otu, Ella Masing, Aala Kaar, Aliide Kaasik ja Aino Sinilepp.26 24. veebruaril 1936 annetati Naiskodukaitse teenetemärgid A. P. Aamile, A. Puustile, A. Sakkartile, O. Püvile ja M. Püssile, 1937. aastal S. P. Nurmele, H. Speekile ja J. Oomerile, 1938. aastal O. Urbele ja H. Mägerile, 1940. aastal H. Schelbachile.27 1938. aastal tegutses vastloodud Kunda linnas 38-liikmeline Naiskodukaitse jaoskond, mille juhatusse kuulusid esinaine O. Tammet, tema abi S. Masing, sekretär A. P. Aam, laekur M. Raudsepp ja ametita liige L. Sarapik.28 Naiskodukaitsjad korraldasid käsitööõhtuid, mille ajal valmistatud esemeid kasutati loteriide läbiviimisel auhindadena, ja korraldasid toiduvalmistamise ja kodumajandus7/2026

73

Olga Tammet oli alates 14. aprillist 1937 Kunda Naiskodukaitse jaoskonna esinaine. Enne teda olid selles ametis olnud ka Olga Püvi, M. Grimm ja Salme Nurme

NAISKODUKAITSE TEGEVUSE ÜLEVAADE ALGPÄEVIST KUNI 1938. AASTANI. TALLINN 1939, LK 216, 219

AJALuGu

kursusi, toitlustasid vajadusel kaitseliitlasi, aga ka muid organisatsioone. Nii valmistasid nad näiteks pidulaua koolimaja sisseõnnistamise puhul.29 Pidulaua korraldamise oskuste täiustamiseks õpiti 1938. aasta novembris näiteks külmlaua toitude valmistamist: Laupäewal, 12. skp. lõppesid Kunda naiskodukaitse jaoskonna liikmeile sama jaoskonna poolt korraldatud lühiajalised külmtoitude walmistamise kursused. Kursusest wõttis osa 22 naiskodukaitsjat, kes 4 päewa järjestikku töötasid köögis kella 16 kuni 22 õhtul. Kursusi juhatas maanaiste keskseltsist prl. Waike Reimaa.30 Lisaks majanduslikele ja toiduvalmistamisega seotud kursustele korraldati ka sanitaar- ja esmaabikursusi.31 Kuni 1938. aastani korraldas naiskodukaitse kaks kursust ja 15 toitlustamist, viis läbi kaheksa pidu, seitse loteriid, 60 einelauda, viis propagandaüritust ja neli muud ettevõtmist. Ajavahemikus 13. juuli 1930 kuni 1. aprill 1937 oli jaoskonna rahaline käive 4410,25 krooni.32 Üheks naiskodukaitsjate traditsiooniliseks ettevõtmiseks organisatsiooni asutamisest alates oli vabrikuvalitsuse toetusel jõulupuu korraldamine asula leskedele ja vaeslastele. Tavaliselt oli kavas vaimulik talitus, jõulupuu jõuluvanaga ja teelaud. Samamoodi nagu naisleskedele, korraldas Naiskodukaitse koos vabrikuvalitsusega jõuluõhtuid ka vabriku meesleskedele, vanapoistele ja vaeslastest poissmeestele.33

KAITSELIIDU LIKVIDEERIMINE

14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti Vabariigi õhu- ja mereblokaadi ning esitas 16. juunil 1940 kell 14.30 Eesti 74

7/2026

Kaitseliitlased sadamaaitade juures enne laskeharjutust

Vabariigile ultimaatumi, milles nõudis täiendava Nõukogude väekontingendi riiki lubamist ja uue valitsuse moodustamist. Nähes vastupanu mõttetust, võttis valitsus ultimaatumi vastu ning seejärel okupeeris Punaarmee Eesti Vabariigi. 17. juunil 1940 kell 5 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe ning mereväe üksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000ni. 18. juunil 1940 võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid. 18. juunil 1940 andis sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner välja määruse, millega kohustas kõiki eraisikuid ära andma nende käsutuses olevad tulirelvad hiljemalt 19. juunil kella 15ks. Korraldus puudutas ka kaitseliitlastele välja antud relvi. Kuna Kunda Kaitseliidu üksikkompaniil olnud väga korralik raamatupidamine ja asjaajamine, olid kõik nende relvad arvel ning anti viimseni ära. Kõrvale olevat pandud ainult kaks väikesekaliibrilist sportpüssi, kuid needki antud lõpuks piirivalvuritele. Nagu selgus aga EK(b)P Kunda komitee sekretäri Bernhard Tinnuri ettekandest EK(b)P Keskkomiteele 28. oktoobrist 1940, leidsid töölised kivitegemise kuurist maa sisse kaevatuna sõjamoona lao 243 püssipadruni ja 290 püstolipadruniga. Käesolev näitab, et vastased on ennast varustanud, kuna nad pole kõiki sõjamoona üle andnud kaitseliitu. On veel ilme, et vähemalt üks automaatpüss on ära andmata, mis selgub nende suusõnalisel ülekuulamisel. On alustatud valju juurdlusega ja on kindlasti loota, et me nad tabame, need peidetud terroristid.34

KLA FN 1:170

AJALuGu

Kaitseliidu lõplik likvideerimine toimus 27. juunil 1940 välja antud president Konstantin Pätsi seadlusega, millega lõpetati Kaitseliidu ja tema allorganisatsioonide – Kundas tegutses neist ainult Naiskodukaitse – tegevus alates 28. juunist 1940.35 Kaitseliidu varad anti üle Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Lisaks Kaitseliidu kui organisatsiooni hävitamisele võeti ette ka Kaitseliidus ja Naiskodukaitses osalenud inimesed. 14. juunil 1941 küüditati Kundast 20 täiskasvanud meest ja 21 naist ning arreteeriti veel 16 meest, kellest vähemalt pooled – 18 meest – olid valdavalt olnud Kunda kompanii juhtivad tegelased: Martin August Aam, Theodor Anderson, Kurt Juntson, Aleksander Voldemar Juurmaa, Artur Kala, August Voldemar Leetmaa, Karl August Muru, Nikolai Nurme, Heinar (Einar) Oidermaa, Villem Eduard Oomer, Ants Pärn, Adolf Püss, Jakob Richard Raag, Juhan Raudsepp, Johannes Püvi, Nikolai Tammest, Richard Treier, Robert Vilepill. Naiskodukaitsjaid oli küüditatute hulgas vähemalt seitse: Anna Pauline Aam, Elviine Leetmaa, Salme Pauline Nurme, Aurelie Leontine Muru, Johanna Oomer, Marie Raudsepp, Julie Katarina Uusvell. VIITED: 1 2 3 4 5 6 7

Kaitseliidu laske harjutused Kundas. – Wirulane, 1925, nr 13; K. L. Rakvere I malevkond 15-a. – Wirumaa Teataja, 1940, nr 59. G. Kiri Kundast. – Wirulane, 1926, nr 24. Kaitseliit oma ülesande kõrgusel. – Wirulane, 1928, nr 38. K. L. Viru Malevlane, 1928, nr 1. Kunda kompanii tegevusest. – Wirumaa Teataja, 1937, nr 14. K. L. Viru Malevlane, 1930, nr 21. Taktikaline õppus Kunda all. – Wirumaa Teataja, 1930, nr 125.

8 K. L. Viru Malevlane, 1931, nr 8. 9 K. L. Viru Malevlane, 1930, nr 22. 10 K. L. Viru Malevlane, 1930, nr 9, 25; K. L. Viru Malevlane, 1932, nr 2, 12; K. L. Viru Malevlane, 1933, nr 7; K. L. Viru Malevlane, 1934, nr 2; K. L. Viru Malevlane, 1935, nr 23. 11 K. L. Viru Malevlane, 1931, nr 16. 12 K. L. Viru Malevlane, 1932, nr 12. 13 Omakaitse 15-aastase mälestamise pidustused Kundas. – Maaleht, 1933, nr 136. 14 Kundast. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 44; Kunda kompanii tegevusest. – Wirumaa Teataja, 1937, nr 14; Kunda avaliku elu palgest. – Wirumaa Teataja, 1938, nr. 58. 15 Kunda – parim laskurüksus. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 1; Kunda kompanii tegevusest. – Wirumaa Teataja, 1937, nr 14. 16 K. L. Viru Malevlane, 1940, nr 7. 17 Kaitseliidu rannakaitse tegewusest – Uus Eesti, 1936, nr 30. 18 Kunda merirühm wormirõiwaisse. – Wirumaa Teataja, 1935, nr 35; „Piirituseristleja“ omanikuks Kunda mererühm. – Maa Hääl, 1936, nr 109; Piiritus kuninga mootorpaat kaitseliidule. – Päewaleht, 1936, nr 257; Kunda merekaitseliidule mootorpaat. – Uus Eesti, 1936, nr 257; Mootorpaat kaitseliidu merirühmale. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 107. 19 K. L. Viru Malevlane, 1937, nr 3. 20 K. L. Viru Malevlane, 1937, nr 3. 21 K. L. Viru Malevlane, 1936, nr 12; Kundast. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 50.. 22 K. L. Viru Malevlane, 1937, nr 3; K. L. Viru Malevlane, 1939, nr 3. 23 Kunda – parim laskurüksus. – Wirumaa Teataja, 1936, nr 1; Kunda kompanii tegevusest. – Wirumaa Teataja, 1937, nr 14. 24 Aastapäeva pidustused üle maa. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 25. 25 K. L. Viru Malevlane, 1930, nr 18, 23. 26 K. L. Viru Malevlane, 1930, nr 22, 24, 27; K. L. Viru Malevlane, 1931, nr 4, 7, 23; K. L. Viru Malevlane, 1932, nr 10, 22; K. L. Viru Malevlane, 1933, nr 1, 3, 21, 23; K. L. Viru Malevlane, 1934, nr 19, 20, 23; K. L. Viru Malevlane, 1935, nr 14; K. L. Viru Malevlane, 1935, nr 24; K. L. Viru Malevlane, 1936, nr 12; K. L. Viru Malevlane, 1937, nr 24; K. L. Viru Malevlane, 1938, nr 12; K. L. Viru Malevlane, 1939, nr 3; K. L. Viru Malevlane, 1940, nr 7. 27 K. L. Viru Malevlane, 1936, nr 10; K. L. Viru Malevlane, 1938, nr 5. 28 Kunda avaliku elu palgest. – Wirumaa Teataja, 1938, nr. 58. 29 Naiskodukaitse hoogsas tegewuses. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 117. 30 Külmtoitude kursus lõppes. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 132. 31 Naiskodukaitse peakoosolek. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 47. 32 Naiskodukaitse tegevuse ülevaade algpäevist kuni 1938. aastani. Tallinn 1939, lk 219. 33 ERA 26, 3, 704: pagineerimata; Wirumaa Teataja, 1935, nr 146; Wirumaa Teataja, 1936, nr 141; Kundast. – Wirumaa Teataja, 1938, nr 147; Kundast. – Wirumaa Teataja, 1939, nr 145; Koosviibimine leskmeestele. – Wirumaa Teataja 1940, nr 8. 34 ERAF 1, 1, 47: 3a. 35 ERA R-358, 1, 21: 48; Eraisikuil keelati relvade hoidmine ja kandmine. – Päewaleht, 1940, nr 162; Tänasest likvideerub kaitseliit. – Päewaleht, 1940, nr 170.

7/2026

75

mILITAARTuRIsm

HämEEnLInnA muusEum

mILITARIA Soomes ei ole ainult üks keskne sõjamuuseum, vaid seal on ka väeliikidel oma muuseumid. Üheks selliseks on Militaria, mis tutvustab kolme relvaliigi: suurtüki-, pioneeri- ja sideväe ajalugu. Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloo huviline

M

uuseum Militaria on relvaliikide entusiastide organisatsioonide hallatav asutus, mis saab riigilt toetusi ja teeb koostööd Soome sõjamuuseumiga. Ametlikult loodi see 2013. aasta alguses, kui ühinesid Suurtükiväemuuseum, Pioneerimuuseum ja Sidemuuseum. Muuseum asub Hämeenlinna kindluse jalamil kolmekordses punasest telliskivist kasarmuhoones, mis ehitati 1910. aastal. Rasketehnika ekspositsioon on paigutatud suurtükikuuriga välialale. Tegu on tsaarivõimu ajal 1848–1913 rajatud garnisoni (Linnankasarmit – kindlusekasarmud) kompleksiga, kus asus algselt täpsuslaskurite pataljon. Kuni 1985. aastani paiknes neis kasarmutes Jääkäripatteristo – vanim suurtükiväeüksus Soome Vabadussõjas, mis kasvas välja Saksamaal formeeritud Soome 27. jäägripataljonist. Muuseum on jaotatud kolmele korrusele vastavalt Soome relvajõudude arenguperioodidele.

ESIMESE KORRUSE RASKUSPUNKT ON SUURTÜKIVÄEL

Rootsi kuningas Gustav Adolf, muuhulgas ka Tartu Ülikooli asutaja,

76

7/2026

oli see, kes rajas soomlastel baseeruva välisuurtükiväe. Selle arendamist jätkas kindralleitnant Lennart Torstensson, kelle määramist Rootsi sõjanõukokku 22. detsembril 1634 peetakse Soome suurtükiväe sünnikuupäevaks. Ekspositsioon liigub edasi TsaariVenemaa autonoomiaperioodi, Esimese maailmasõja aegsesse jäägriliikumisse ja Soome Vabadussõtta, põigates vahepeal ka Soome sõjalise hariduse ajalukku. Soomlaste sõjaline haridus sai alguse Rootsi­aegsest Topograafiakoolist, mis asutati 1779. aastal. Pärast Rootsi-Vene sõda, mille tulemusena liideti Soome Vene impeeriumiga, jätkas sõjakool 1812. aastast tegutsemist ning kolis lõpuks ümber Haminasse, kandis seal kadetikooli nimetust ning tegutses kuni 1903. aastani, mil see venestamislainel suleti. Kooli fookus oli suurtükiväeohvitseride väljaõppel, kes läksid sõjalist karjääri tegema Vene impeeriumi. Enne venestamist oli autonoomsel Soomel oma armee, mille vormi näidised on muuseumis. Kanti tsaariarmee jalaväe tumerohelisi vormirõivaid,

ANDRES REKKER

militaarturism

7/2026

77

militaarturism eraldustunnuseks olid aga helesinised kraed, mansetid ja õlakud.

Pariisi olümpiamängudel ja saavutas duell-laskmises 7. koha.

lased peale rahulepingu sõlmimist ei tagastanud.

Soomlased peavad pioneeriteenistuse loojaks soome juurtega Rootsi kindralfeldmarssalit krahv Gustaf Horn af Björneborgi, kes oli seotud ka Eestiga ja omas Malla mõisa Virumaal. Ta pani oma vägede eelsalka 500 erinevate tööriistadega varustatud meest, et tagada üksuste läbipääs, ning nimetas neid pioneerideks.

Vanimateks sidevahenditeks on sõja­ vägedes olnud sõjasarved ja trummid, mida kasutati signaali edastamiseks. Ekspositsioonis on Uudenmaa täpsuslaskurite pataljonis kasutusel olnud trummid ja fanfaar 19. sajandist.

Samal korrusel asub kinosaal Auditorium Raikka, kus näidatakse Soome sõjaajaloolisi dokumentaalfilme. Valikus on kuus filmi nii Vabadussõjast, Talvesõjast, Jätkusõjast kui ka rasketest sõjajärgsetest aastatest. Neid linateoseid on võimalik soovi korral osta ka muuseumipoest.

Esimesel korrusel asub ka Pro Patria saal, kus on vaatamiseks väljas muuseumile annetatud Soome vabaduse eest võitlejate teenetemärgid kolmes relvaliigis. Teiste hulgas jäägrikindral1 Väinö Valve autasud, mille keskel kõrgub tema büst. Väinö Valve oli algul Soome rannakaitse ja hiljem mereväe ülem ning Soome kaitseminister. Tema juhtimisel koostati kaitsekoostööplaan Eestiga, mille keskmes oli küsimus, kuidas takistada punalaevastiku juurdepääsu Soome lahele. Kava järgi taheti panna Soome laht Mäkiluoto ja Naissaare vahel põhimõtteliselt lukku ning esimene vastavasisuline ühine sõjaväeõppus toimus 1936. aastal. Muuseumi üheks vanimaks eksemplariks on huvitava saatusega väike kahur. See osales 1808. aastal Venemaa sõjakäigul Soome, mida juhtis Muhumaalt pärit kindral Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden. Valitsenud külm ilm ja paks lumi raskendasid kahurite ümberpaiknemist, mistõttu suurtükk jäi Soome üksuse sõjasaagiks. Hiljem, soomlaste taganedes, relv hüljati ning see mattus lihtsalt sadanud lume alla. Kahuri leidis alles pärast sõda üks mõisnik, kes paigutas selle oma valdustes asunud vaatlustorni ja hakkas sellega salakütte jahtima. Tabavusprotsent oli küll madal, aga heidutus töötas täies mahus. Tegemist on niisiis Soome ainukese salaküttimisvastase kahuriga. Soomes on väärtustatud kuulumist jäägrite hulka, lisades auastme ette sõna jääger. Nii on ka Soome pioneeri­ teenistuse loojaks jäägerkindralleitnant Unio Bernhard Sarlen, kelle digiteeritud päevikuid saab muuseumis lugeda. Tema andis panuse Molotovi kokteili loomisesse, mis hävitas Nõukogude Venemaa tankide ülekaalu nii Talvesõjas kui ka Jätkusõjas. Lisaks oli ta täpsuslaskur, osales 1924. aastal 78

7/2026

Enne elektri kasutusele võtmist edastati sõnumeid optilise telegraafiga, mille Rootsi valitsemisperioodi mudelid on muuseumis ka esindatud. Soomes rajati 18. sajandi lõpus kaks optilist telegraafiliini, tagamaks ühendust Rootsiga. See eeldas selget ilma, et kahe seadme vahel oleks hea nähtavus. Optilise telegraafiliini jaamad kordasid eelmise jaama kodeeritud sõnumit ja nii edastati teade sihtpunkti. Need, kes on lugenud Alexandre Dumas’ romaani „Krahv Monte-Cristo“, teavad, et suure raha eest sai telegrafisti ka ära osta, et ta edastaks vale sõnumi.

TEINE KORRUS ON PÜHENDATUD TALVE- JA JÄTKUSÕJALE

Muuseumi teisel korrusel asub suurtükiväekindral Vilho Nenoneni kabineti koopia originaalmööbliga. Kindralit seob Eestiga kurb seik. Nimelt teenis ta Peeter Suure merekindluses, kui märtsis 1917 tungisid kindralile Tallinnas kallale märatsevad revolutsioonilised punamadrused ja ta sattus kehavigastustega haiglasse. Kindral Nenonen oli välisuurtükiväe kauaaegne arendaja ja juht. Tema 1943. aastal loodud suurtükitule korrigeerimisring oli väga efektiivne ja mürsutrajektoori arvutusmudelid on kasutusel ka tänapäeval. Lisaks armastas ta täpsust, mistõttu kinkis Mannerheimi 75. sünnipäeval 4. juunil 1942 Soomet külastanud Adolf Hitler kindralile Lange & Söhne Relva-SS sümboolikaga täppiskella. Ka sidekooli asutaja ja sõdadeaegne sideülem jäägerkolonel Arthur Saarmaa on muuseumis jäädvustatud. Koostöö eest Eesti sideluurega pälvis ta meilt Kotkaristi III klassi. Eriliseks vaatamisväärsuseks on 1940. aastast pärit puidust õppekahur, mida kasutati Talvesõja lõpus sõdurite väljaõpetamiseks, sest kõik päris suurtükid olid rindel. Muuseumis on ka Punaarmee väeosa lipp, mis oli langenud sõjasaagiks ning mida soom-

Muuseumis on ka Kiviniemi ja Syvärininska sildade maketid, mis näitavad pioneeride meisterlikkust ehitada ajutisi sildu veetõketele. Esimene sild oli 105,5 ja teine 392 meetri pikkune ning need rajati taganeva Punaarmee õhitud sildade varemetele. Seejuures Kiviniemi silla püstitasid 13. pioneeripataljoni võitlejad viie päevaga. Teatavasti oli soomlastel kahe maailmasõja vahel suur puudus sidevahenditest. Algusaastatel kasutati peamiselt jäägrite Saksamaalt toodud seadmeid ja muud Vabadussõja-aegset varustust. Telefonide ja keskjaamade varustuse olukord paranes aastatel 1928–1933, kui kasutusele võeti Tartu Telefonitehases toodetud välitelefonid, samuti 10- ja 30-liinilised välikeskjaamad, mida kasutas ka Eesti Kaitsevägi. Ühed huvitavamad eksponaadid on aga venelaste raadiomiinid. Pärast Viiburi vabastamist hakkasid mahajäetud raadiomiinid raadiosignaalide tõttu plahvatama. Miin aktiveerus, kui mängiti teatud kolmkõla 465 kHz, 645 kHz või 715 kHz raadiosagedusel. Soomlased said ohule jälile alles pärast 17. plahvatust, kui nende kätte sattus lõhkemata raadiomiin, mille demineeris hilisem kaitseväe juhataja leitnant Lauri Sutela. Kokku oli Punaarmee soomlastele jätnud maha 300 sellist üllatust. Eraldi väljapanek on krüptimisseadmetest. Loomulikult on seal sakslaste Enigma. Ka Nokia tootis kummikute ja mobiiltelefonide kõrvalt krüptimisseadmeid Soome valitsusele ja sõjaväele ning nende seas on vaatamiseks internetist mitteleitav krüptolauatelefon Nokia 4100. Veel on seal Rootsis toodetud insener Boris Hagelini šifreerimismasinad, mida kasutas ka USA armee. Nende kohta selgus hiljem, et seadmetel oli ka tagauks USA luurele.

KOLMAS KORRUS – SÕJAJÄRGNE AEG TÄNAPÄEVANI Vaatamiseks on relvariikide sõjajärgne varustus ning sõdurite eluolu, sealhulgas kasarmutuba, kus elasid ajateenijad. Samuti on lahti pakitud Soome relvajõudude välismissioonidega seotud varustus. Eraldi on toodud välja Soome naiskodukaitse Lotta Svärdi panus Soome

vabaduse püsimisse, sest ilma kodurindeta ei oleks seda saavutatud. Osa ekspositsioonist on pühendatud Mannerheimi ristile ja nende kavaleridele – rüütlitele. Seal on II klassi rist, mida kaunistavad sümboolselt Karjala vapilt pärinevad mõõkadega käed. Mannerheimi rist on Soome kõrgeim sõjaline autasu, mis asutati 1940. aasta detsembris kaheklassilise teenetemärgina ja mida annetati sõjalise vapruse eest auastmest olenemata. Mannerheimi risti pälvis vaid 0,03 protsenti sõduritest, kokku 191 meest. I klassi ja ka II klassi said marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim ning tema staabiülem jalaväekindral Axel Erik Heinrichs, ülejäänud autasustati II klassiga. Väljas on ka 4. klassi Vabadusrist mustal lindil mõõkadega ehk leinarist. Leinarist annetati langenud sõjaväelase perekonnale, kandmisõigus oli vaid naissoost omastel – abikaasa, ema või õde. Kuna keemiakaitse on Soomes pioneeriteenistuse osa, on kolmandale korrusele toodud hobuse topis,

kes kannab gaasimaski. Hobune oli Soome sõdades tähtis osaline, sest riigil ei jätkunud autosid. Seetõttu tuli looma kaitsta samaväärselt sõduritega. Hobused olid suurtükiväe teenistuses kuni möödunud sajandi 60. aastateni.

ANDRES REKKER

Näha saab nii Talve- kui ka Jätkusõjas kasutatud soomlaste enda leiutist, šifrijoonlauda ehk nn ussikarpi, mille nimi tuli kesta kujust, liikuvate ribade siksakilisest asetusest ja usjana looklevatest täheridadest. Joonlaud koosneb karbist, mille sees on sooned, ja liigutatavatest ribadest, kuhu on trükitud segatud tähestikud, mille üksteise suhtes nihutamisel tekkis lugematu arv erinevaid tähekombinatsioone. Vastuvõtja pidi teadma salasõna ja omama ussikarpi. Ussikarbid olid välitingimustes asendamatud, need ei vajanud elektrit ega patareisid, olid kerged ja mahtusid ohvitseri taskusse ning neid sai ohu korral kiiresti hävitada. Lisaks olid nad odavad.

Muuseumi välialal paiknevad ka hooned ajutiste näituste jaoks, suurtükiväesaal ja sõjaväe amatöörraadiojaam. Suurtükiväesaal asub vanas sajale hobusele mõeldud tallis, kus on talletatud ka ajalooliselt väärtuslikumaid eksemplare, nagu sakslaste Nebelwefer 150 RKH 41 ja 1900-1903 Tsaari-Venemaal Peterburi Putilovi tehases toodetud 76 mm 76 K/00, mida on teadaolevalt säilinud 7 eksemplari (toodeti 2300). Kokku on seal 90 erinevat suurtükki, nende hulgas kõik Soome poolel Talveja Jätkusõjas kasutatud kahurimudelid, rasked granaadiheitjad ja raketiheitjad. Muuseumis on üks parimaid Vene ja Nõukogude suurtükikollektsioone väljaspool Venemaad. VIIDE: 1

Jäägritest saab rohkem lugeda Kaitse Kodust! nr 2, 2019

7/2026

79

FILmIARVusTus

LOHIsEV ALLmAAsõdA Üldiselt peetakse sõdu ikka maa peal. Enamalt jaolt. On piisavalt ruumi, näeb kaugemale ja saab korraga ühte ruumipunkti suunata suure karja inimesi. Õhus sõditakse samuti, aga see eeldab juba vahendeid, mis suudavad õhus püsida. Ent õhusõdagi on saanud pigem tavaliseks. Aga vaat maa-alune sõda juba nii tavaline ei ole. Nagu selgub ka filmist „The War Below“ (2021). Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

O

n sõjafilme, kus näeb hun­ nikute viisi rauda. Lennukid lendavad, plahvatavad ja kukuvad alla. Tankid ja autod sõidavad, plahvatavad ja põlevad ära. On sõjafilme, kus on karjade kaupa mehi. Üksteist tulistatakse, loobitakse granaatide ja kividega. Mõlemais on hea ära kasutada massiefekti. Saab filmida võimsaid panoraame, kamandada statiste sinna

80

7/2026

ja tänna ning režissöör tunneb ennast nagu kindralist väejuht. Aga on veel kolmaski sort filme. Sellised, kus nii tehnikat kui inimesi on kaadris pigem napilt. Ning režissöör saab end tunda maksimaalselt jaoülemana. Ometi on minimalismil oma potentsiaal. Näiteks saab tegelaskujule hinge pugeda. Või hoopis vaadelda sõda ootamatust vaatepunktist. Kõnealuses filmis siis maa alt.

Esimese maailmasõja ajal juhtus nii, et edenemine maakaardil muutus problemaatiliseks. Mõlemad pooled kaevasid kaevikud, ehitasid punkrid ja laskepesad. Ehitiste laialilammutamine vastasele pomme kaela loopides osutus pigem vaevaliseks. Tulemuseks oli vaid see, et osapool, kellele tuli pähe jalaväerünnakut korraldada, jäi oma jalaväest ilma. Briti ohvitser Hellfire Jack aga leiab, et kui ei saa maa

FILmIARVusTus

Filmi algul tekkis mõningane segadus, kes on filmi peategelane. Kas see võiks olla korduvalt väeteenistusse kandideerinud, kuid koju saadetud kaevur? Või entusiastlikult rindele kippuv noor mees? Või hoopis uuelaadseid sõjapidamismooduseid propageeriv Hellfire Jack? Või koguni kõik kolm? Loo edenedes saab selgeks, et pigem on kõige peamisem peategelane kaevur William Hackett, kes omas peas leiab, et kannataks rindele sõdima minna küll. Sõjaväelased, iseäranis arstid, ei soovi tema vaimustust aga sugugi jagada. Nii võngubki mees komisjonist komisjoni, kuni kaevandusettevõttese astub sisse Hellfire Jack. Ning William saab koos kaastöölistega võimaluse teenistusse asuda. Stsenaariumi on sisse kirjutatud küllalt palju riigikaitsesse positiivselt suhtuvaid tegelasi. Selliseid „ma jooksen parem metsa, minge ja sõdige õige ise“ kodanikke pigem ei ole. Võimalik, et üldine meelestus oligi tol hetkel selline, aga siin on ikkagi tegu filmiga, mis teadupoolest on alati suurem ja värvilisem kui elu ise. Kui päriselus seisab keegi tänaval ja näeb mõnd totakat kodanikku, siis ütleb ta tõenäoliselt: „Lollakas!“ ja läheb edasi. Filmis nii lihtsalt ei saa. Kohe tekib kahe isiku vahel konflikt, mõõduvõtt. Parimal juhul minnakse omavahel taplema. Eriti suurepärasel juhul lammutatakse taplemise käigus pool linna maatasa. Nii tehakse filmi! Ajalooga vähegi seotud filmides märgitakse tihtilugu ka lõputiitrites, et see põhineb „ainetel“. Siit edasi ka soov pooleteise tunni jooksul ära näha nii palju konflikte ja vastasseise, kui vähegi kannatab. Kui sellises filmis ikka kellelegi kohvi sisse ei sülitata, on tegu selle jagu kehvema teosega. Kui on selline puhk, soovitaksin ma stsenaristil ikka südamerahus pedaali vajutada. Niikaua, kuni kahekümnenda sajandi alguse tegevusse mobiiliga helistamist või droone sisse ei kirjuta, pole hullu midagi.

„THE WAR BELOW“

Osades: Sam Hazeldine, Tom Goodman-Hill, Kris Hitchen Lavastanud: P. J. Watts 1 tund ja 36 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 7. Huvitav vaatenurk. Teostus: 5. Keskpärane tulemus. Näitlejatööd kokku: 5. Samuti ei midagi säravat. Lavastajale: 5. Stsenaarium võinuks olla pisut teine. Põneval kombel koosneb film kuskil kahe kolmandiku osas sissejuhatusest. Ühtki korralikku konflikti ega tõerää­ kimise episoodi ei ole. Midagi nagu vaikselt ärgitatakse, aga tulemuseni ei jõuta. Kuni viimase kolmandikuni ikka üsna tasapaks film. Edasi liigub hästi, aga intriigid ja konfliktikesed ei vea pinget üles. Kasvõi seda pinget, mida mõned esinejad väidetavalt praktiseerivad. Noh, jätavad näiteks vetsu minemata. Et oleks ikka mingi pinge kõik aeg sees. Konflikte muidugi filmi sisse pandud on. Kolonel Fielding suhtub Hellfire Jacki tegevusse pehmelt öeldes kriitiliselt. Kaasvõitlejad, kes asjatavad maa peal, ei saa maa-aluste sõdalaste funktsioonist sugugi aru. Midagi nagu on, aga kõik see väärt võimaluste pagas jääb suuresti kasutamata. Ei puudu ka kohustuslik patriotismi osa. Ei ole idanaabri filmidele omast hurraatamist, on väljapeetud, inglaslik. Stseenid värbamispunktist, kus arstid kontrollivad, et kutsealustel oleks õige arv käsi-jalgu küljes, stseenid tänavalt. Kõik selline leebelt positiivne. Ei ühtegi solvunud kuju, kes valjult lõugaks: „Mina põgenen ära! Ujun hommepäev Islandile!“ Ei, ikka „Don’t worry, be happy!“. Kui peaksin nüüd osatäitjaid arvustama-karvustama, siis pisut tahaks karvustada kolonel Fieldingit mänginud Andrew Scarborough’d. Kolonel Fielding ei olnud lihtsalt piisavalt kuri! Ega ma mõtlegi, et vaja olnuks täiesti seestunud koloneli. Sellist, kes kõnnib silmad jõllis ja juuksed harali mööda kaevikuid ning pomiseb arusaamatuid manasõnu. Väga kenasid kurje tegelasi oskab mängida näiteks Willem Dafoe. Vaadaku mõnd tema filmi ja tehku järeldusi. Grimassid ja pahurad ilmed on siin olemas küll. Samas jääb kogu aeg kuskile kuklasse hiilima selline

VITAL PICTURES

pealt, tuleb minna maa seest. Ja värbab eesliinile seltskonna elukutselisi kaevureid. Eesmärgiga uuristada tunnel Saksa poole kindlustuste alla ning lasta närvidele käivad ehitised koos nende sees peituva vastasega lihtsalt õhku. Aeganõudev, aga tõhus.

ettevaatlik tunne, et nüüd kohe ütleb kolonelihärra midagi totakat. Hüüab näiteks koosolekul: „Teeme kaenlapuukse!“ Ja siis teebki. Midagi jäi kolonelis vajaka. Niisamuti olen õige pisut rahulolematu Hellfire Jackiga. Tom Goodman­Hill mängib kahtlemata suurepäraselt, kuid rollilahendus tekitab pisut küsimärke. Õigupoolest ei teagi, mis siin segas, kas nimemaagia (Hellfire, eesti k ’Põrgutuli’) või miski muu. Lugupeetud stsenarist­režissöör J. P. Watts võinuks variandina panna enda loodud tegelasele mõne vähem pretensioonika nime, aga kuna tegemist oli päriselulise tegelasega, siis seda ilmselgelt ei saanud. Tegelikult puudutabki peamine nurin filmi kaht esimest kolmandikku, mis hinnanguliselt kippusid tükati lohisema. Viimane ots on aga igati aktsioonist punnis. Lastakse maa-alustes käikudes püssi, sõneldakse, tegeldakse tõerääkimise ja ülemustelt karistada saamisega. Siis on juba päris asi, mitte niisama muigutamine. Ning selle eest kannatab aeglase käimavedamise andestada. Dramaatiline lõpulahendus on samuti olemas. Vaadatagu. Kokkuvõtvalt võib nentida, et film on huvitav. Selline keskmiselt huvitav. Ning ka üsna igas teises mõõdus keskmine film. Mitte maailma parim, aga käkk ka mitte. Aeglane käimatõmbamine annab veel eraldi eestluse punkti. Teate ju küll, kuidas meil käib. Alul ei saa vedama ja pärast… Eks ole. Tegelikult on siin filmis natuke kõike. On kangelaslikkust, on suhteid, on konflikte, on võite, on kaotusi. On nalja. Nii vähe helgemat kui kohati süsimusta. Ja mõistagi on kõige peale kuhjaga sõda. Nii rinnet kui tagalat ja vahepealsetki. Võib soovitada. Mulle meeldis. 7/2026

81

RAAmATuARVusTus

TARTu mALEVA LuGu

TERVIKunA KAAnTE VAHEL Võtta ühte raamatusse kokku kogu vabatahtlik kaitsetegevus meie kahel iseolemise perioodil ning nii suurel ja mitmekesise elanikkonnaga alal nagu ajalooline Tartumaa koos ülikoolilinna Tartuga on juba olemuselt üliambitsioonikas ülesanne.

KAITSELIIDU TARTU JA TARTUMAA MALEVATE AJALUGU Kalev Konso, Taivo Kirm, Tarmo Pihlik, Eero Salmann Grenader, 2026 630 lk

Tekst: IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor

Ä

sja ilmunud kogukas teos koondabki Tartu linnas ja Tartu maakonnas tegutsenud vabatahtliku riigikaitse pärandi aastail 1917–1941 ja 1988–2024. Lisaks koostaja Kalev Konsole on kaanel veel kolme autori nimed: Taivo Kirm, Tarmo Pihlik ja Eero Salmann. Neist esimene lahkus kahjuks meie seast raamatu valmimist nägemata. Raamatu allikate hulk on rikkalik. Kirjalikest allikatest tasub mainida Kalle Elleri käsikirja „Kaitseliidu lugu“, Wassili Randmetsa 1939. aastal pooleli jäänud käsikirja „Tartu Maleva ajalugu“ ning Villem Saarseni käsikirja „Tartu maleva ajalugu“ aastaist 1924–1926. Samuti on raamatu koostajad intervjueerinud aastail 2023 kuni 2025 üle 40 inimese.

TÕSILOOD JA LEGENDID AUSALT KIRJAS

Küllap köidavad tänast lugejat esmalt intrigeerivamad leheküljed. Kirkamad nendest on Kaitseliidu uue algusega lahutamatult seotud suuraktsioonid koodnimedega „Idarinne“ (Eesti Kongressi saadikute valimiste kaitse tagamiseks), „Estonia“ (Eesti Kongressi esimese istungjärgu julgestamine Tallinnas) ning „Riigipiir ’90“, kus õppus läks üle mõnede ajutiste piiripostide ja tõkkepuude paigaldamiseks sõjaeelse riigipiiri joonele. Kirjeldatud on osalust Tallinnas EKP hoone ülevõtmisel, Tallinna ja Tartu KGB majade piiramisel, Raadi sõjalennuvälja lennuliikluse kontrolli alla võtmist ning veel mitmeid operatsioone ja sõjaväevara ülevõtmisi enne võõrväe lõplikku lahkumist Eestist 1993. aasta suvel. 82

7/2026

Kõrvale pole jäänud rahvasuus ringlevad lood Lenini kuju mahavõtmisest, Lõuna-Eesti vabastajate mälestussamba avamisest Raadi kalmistul ja maleva nn allumatusest 1992. aastal. Aga ka sellised tagasilöögid nagu kolm kaitseliitlase surmaga lõppenud juhtumit 1990. aastail. Eraldi alapeatükk kirjeldab sõjaaja peidikutest välja toodud ning hiljem omaalgatuslikult soetatud relvastust enne ja vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist.

IGA RAAMAT PISUT KOOSTAJA NÄGU

Tartu kandi kaitseliitlased on olnud agarad oma ajalugu talletama. Algust tehti juba sõjaeelse aja juubelikogumikega ümmargustel tähtpäevadel. Eriline on Vabadussõja Vendade Malevkonna tegevust aastatel 1924–1934 käsitlev masinakirjas kroonika, mis valmis Johannes Voistil 1944. aasta lõpuks ja mille Esimene malevkond andis faksiimiletrükisena välja aastal 2019. Tartu maleva 100. aastapäevaks 2017 nägi trükivalgust Ivar Sibula koostatud maleva ajaloo lühikroonika. Aastail 2015–2021 ilmusid kolme malevkonna ajalooraamatud, üks paksem kui teine. Osaliselt kirjeldavad sõjaeelse PõhjaTartumaa kaitseliitlikku tegevust ka Ülo Pärna koostatud Jõgevamaa Kaitseliidu raamat 2001. aastast ja 2005. aastal ilmunud Jõgeva maleva 15. aastapäeva album. Ei ole ühest retsepti, mil moel kirjeldada tulevastele põlvedele sündmusi ja tegevusi, et edasi oleks antud kõik eestvedajate isiksusest, poliitilistest

jõujoontest, majandusoludest ja välismõjuritest kantud nüansid. Ikka saab ka kõige neutraalsem kirjeldus tõuke kirjutaja käekirjast ning ette raamatu koostaja näo. Nii oli Akadeemilise malevkonna raamatus tunda koostaja Merike Jürjo käekirja, Tamme ja Esimese malevkonna raamatud on Kalev Konso ja ka Taivo Kirmi nägu. Uus koguteos paigutub autorite esituslaadi poolest seega pigem kahe viimati mainitud teosega samasse ritta. Kuid tulevastele põlvedele mõeldes on kõige tähtsam, et oleme pärandanud neile faktid ja tublide eesti inimeste nimed ajast, mil me ise olime olemas. Sest juba näeme, et üle-eelmise põlvkonna pealike nimed hakkavad ajaloos tuhmuma. Ja maakonnas sõja eel elujõuliste üksikrühmade nimedki on kadunud koos tühjaks jäänud küladega. Akadeemilise malevkonna patrioodina tunnen värsket üllitist lugedes siiski pisukest kurbust, et ülikoolilinna kaitseliitlaste juhtide seas on olnud ebaproportsionaalselt vähe Tartus kõrghariduse omandanud mehi, kes oleksid paremini tunnetanud ülikoolilinnas tukslevat vaimu ja tulemuslikumalt ära kasutanud akadeemilise teadmise potentsiaali.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU