Kaitse Kodu! nr 6 2026. a

kaitsE kodu! KAITSELIIDU AJAKIRI

6/2026

koostöö oN Võidu Võti VÕITLUSKUNST AITAB ELLU JÄÄDA ALATI VALMIS PODCAST "ALATI VALMIS!"

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

iMPrEssuM

KAITSELIIDU AJAKIRI

6/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaanefoto: KADRI PAOMEES

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

KAITSELIIT

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad üle 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6/2026

3

sisukord

6 SÜNDMUS Lõuna maakaitseringkonnas kolm uut pealikku

8 INIMENE Aasta naiskodukaitsja Kairi Moor: riigikaitse, mis mahub argipäeva

12 INIMENE Kuidas saadakse pataljoniülemaks?

16 KAITSELIIT

Side- ja IT-osakond – tehnoloogiline vundament küberkihi ja füüsilise lahinguvälja vahel

18 ÜKSUS Riigikaitse algab riigipiirilt – vajadusest sündinud Piirikaitse malevkond

22 VÄLJAÕPE Kiirus, üllatus ja eesmärgipärasus ehk

Maakaitsepataljoni E-kompanii rünnakul

26 VÄLJAÕPE Vahekohtu roll suurõppustel –

Kirde maakaitseringkonna vahekohtunikud Kevadtormil Lõuna maakaitseringkonnas

30 VÄLJAÕPE Purustustõkked! Miks on rahuajal sildade ja

hoonete varistamine tsiviilkeskkonnas oluline

34 VÄLJAÕPE Jäljekoer Rosin tõi Liisa Kaitseliitu – ja kandis ta

8 Ühes inimeses võivad täiesti rahulikult kokku saada langevarjuhüpped ja revisjonikomisjon, koormusmatka igatsus ja organisatsiooniõpetuse mooduli detailne planeerimine. Kairi on just selline inimene.

läbi raske lõpurännaku

36 VÄLJAÕPE Võitluskunst aitab ellu jääda

SÕDUR 38 HARITUD Õppetükid hoonestatud alal võitlemise kohta SÕDUR 40 HARITUD Quo vadis, Kaitseliidu droonindus? 2. Droonipesa rajamine

SÕDUR 42 HARITUD Kahe päeva ideedest ökosüsteemini: mida

kaitseministeeriumi häkatonid tegelikult loovad?

44 MAAILMAPILK 10 õppetundi algajale agressorile

49 MAAILMAPILK Iisraeli-Hamasi sõda – pikalt planeeritud islamistlik rahu

52 MAAILMAPILK Droonide avastamine ja varjumine – Soome vs Eesti

4

6/2026

30 Lõhkamise kvaliteedist sõltub suurel määral järgnevate protsesside maht ehk see, mis hakkab juhtuma pärast lõhkamist. Mida kvaliteetsemalt me lõhketöid teeme, seda vähem aega, tööd ja vahendeid kulub järgmistele protseduuridele.

autorid

56 MAAILMAPILK Entusiasm ja asjatundlikkus, energia ja sihikindlus

60 MAAILMAPILK Horvaatia noormeeste suurim au

64 KOOSTÖÖ „Wabaduse sõda“: Vabadussõda ilma ilustamata

66 ÜLEELAMINE Me peame rääkima gaasiballoonidest 68 MEDITSIIN MIST mis?!?

71 NAISKODUKAITSE Koostöö on võidu võti

74 NOORED Alati valmis podcast „Alati valmis!“

76 NOORED Õed Altsaared: kaks teed, ühised väärtused

78 AJALUGU Kunda Kaitseliidu ajaloost 1. Kunda kompanii Vabadussõja ajal

84 MILITAARTURISM Sõdade mõju impeeriumidele. Briti Impeeriumi Sõjamuuseum

88 FILMIARVUSTUS Minimalistlik film suurest sõjast

90 RAAMATUARVUSTUS Oskar Ruut unustusest välja 68

AUTORID INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. KRISTJAN LAUBHOLTS Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige. HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa. GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ja meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel isegi lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel. HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab laskemoonast ja relvadest kõike. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Esmasel vaatlusel on vasaku reie keskosas tugev verejooks killuvigastusest. Vormipüksid on verest läbi imbunud. Vasaku reie ülaossa paigaldatakse kohe žgutt, kell on 14.40. Verejooks peatub. Reiel on näha suur haav ja kiiresti tekkiv turse. 6/2026

5

lõuNa MaakaitsEriNGkoNNas

kolM uut PEalikku Kolm Lõuna maakaitseringkonna malevat marssisid sügisele vastu natuke teistmoodi kui varem – nimelt vahetusid nii Tartu, Valgamaa kui Sakala maleva pealikud. Kaitseliidu Valgamaa maleva uus pealik on major Siim Saavaste, Sakala maleva juhtimise võttis üle major Andrus Põldma ning Tartu malevat ja ühtlasi maakaitseringkonda juhib nüüd kolonelleitnant Arno Kruusmann. Tekst: KAITSE KODU!

6

6/2026

31.

juulil toimus Tartu Raekoja platsil Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna pealiku ja veebli vahetustseremoonia, kus senine pealik kolonel Raul Kütt andis maleva juhtimise üle kolonelleitnant Kruus­ mannile. „Minu teenistusaeg on möödunud küll kiiresti, aga olen selle käigus saanud hindamatu ja väga mitmekülgse koge­ muse. Mul on erakordne au ja privileeg tänada teid kõiki selle meeldejääva aja, suurepärase koostöö ja hindamatu kogemuse eest,“ ütles Balti Kaitsekolledžis teenistust jätkav kolonel Kütt. „Minu eesmärk uue pealikuna on hoida seda tugevat vunda­ menti ning samal ajal arendada organisatsiooni edasi selli­ selt, et Lõuna maakaitseringkond oleks ka tulevikus õppiv, uuendusmeelne, professionaalne ning inimest väärtustav organisatsioon. Organisatsioon, mis suudab muutuda koos

MIKK OTSAR

Tartu maleva ja Lõuna maakaitseringkonna uus pealik kolonelleitnant Arno Kruusmann

sÜNdMus

GUNNAR TEAS

Kolonelleitnant Arno Kruusmann alustas oma teenistust 1996. aastal ajateenijana sisekaitse operatiiv­ rügemendis. Aasta hiljem asus ta õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse (praegu Kaitseväe Akadeemia). Aastatel 2015–2019 oli ta Viru jalaväepataljoni ülem. Kol­ltn Kruusmann on teeninud ka maaväe staabis, Kaitseväe Akadeemias ja Kaitseväe peastaabis ning osalenud välismissioonil Afganistanis. Teenistuse jooksul on kolonelleitnant Kruusmann pälvinud Kaitseministeeriumi teeneteristi III klassi, Rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide medali, Kaitseväe Akadeemia teenetemärgi, Kaitseväe teenetemärgi kaitse­ alaste teenete eest, Kaitseväe teeneteristi eeskujuliku teenistuse eest, Kaitseväe pikaajalise teenistuse sõle, Kaitseväe pikaajalise teenistuse medali ja maaväe ohvitseri kuldristi.

SAMAL AJAL SAKALAS

Kolonel Kütt käis veel enne ameti üleandmist ringkonna ülemana ära Sakala malevas, kus samuti asus pealiku rolli täitma uus mees. „On suur au ja tunnustus saada oma kodumaleva pealikuks, mille liige olen olnud aastast 2000. Just sellisel keeruli­ sel ajal, mis praegu maailmas valitseb, luban anda endast parima, et jätkata eelkäijate suurepärast tööd maleva edasi viimisel ning vabatahtlike kaasamisel,“ ütles Sakala maleva uus pealik major Andrus Põldma. Tema eelkäija kolonelleitnant Andres Lapp võttis kokku, et kolme aasta sisse mahtus väga palju õppusi, väljaõpet, kohtumisi ja koostööd. „Ilma liigsete detailideta: olen pealikuna väga rahul kaitseliitlaste panuse ja saavutatuga,“ kinnitas kolonelleitnant Lapp, kes jätkab teenistust Lõuna maakaitseringkonna – Tartu maleva staabiülemana. „Olen täiesti veendunud, et major Põldmaga on Sakala maleva kaitseliitlased heades kätes ning ta annab endast parima, et maleva areng oleks eesmärgistatud ja tõhus.“ Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise üle võtnud major Põldma alustas oma teenistust 2001. aastal ajateenijana piirivalveameti ridades. Alates 2006. aastast töötas ta erinevatel ametikohtadel Sakala malevas ja suundus siis Kaitseväkke. Kaitseväes on ta teeninud nii Eesti diviisi 1. kui ka 2. jalaväebrigaadis nii kompaniiülema kui ka staabi operatiivsektsiooni ülema ametikohtadel. 2018. aastal osales ta välisoperatsioonil Malis. Major Põldmale on omistatud Kaitseväe eeskujuliku teenis­ tuse rist, Kaitseliidu teenetemedali II ja III klass, Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärk, Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal ja maaväe ohvitseri hõberist. Vahetustseremoonial osalesid Kaitseliidu Sakala maleva liik­ med, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala

Sakala maleva uus pealik major Andrus Põldma

ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindused koos liputoimkonda­ dega ning külalised.

VANGERDUS VALGAS

Sugugi vähem pidulik ei olnud tse­ remoonia Valgas, kus maleva senine pealik major Kaido Lusik andis maleva juhtimise ja lipu ametlikult üle uuele pealikule major Siim Saavastele, kes seni teenis Valgamaa maleva operatiiv­ ja väl­ jaõppesektsioonis staabiohvitserina. Tähtsat sündmust olid tunnistama tulnud nii maleva liikmed, koostööpartnerid kui ka külalised. Pärast käskkirja ettelugemist andis Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Tõnu Miil Valgamaa maleva lipu üle major Saavastele, kes lubas seda edaspidi kaitsta ja hoida. Oma kõnes rõhutas Saavaste, et peab oluliseks Valgamaa maleva droonioperaatorite tänasest laialdasemat väljaõpet ning maleva rolli ja nähtavuse suurendamist, sealhulgas Kaitseliidu laiemat teadvustamist kohaliku kogukonna tur­ valisuse tagajana. „Oma kahekümneaastase tegevväelase karjääri jooksul olen kogenud, et eesmärkide saavutamine ei sõltu niivõrd üksikisiku panusest kui ühtehoidvast, üksteist usaldavast ja ühiste sihtide nimel pingutavast meeskonnast,“ sõnas major Saavaste. „Minu prioriteediks on pakkuda kaitseliitlastele ajakohast, efektiivset ja kvaliteetset väljaõpet. Vabatahtlike aeg ja panus on väärtus, millesse suhtun lugupidamisega.“ Kaitseliidu Valgamaa maleva juhtimise üle võtnud major Saavaste alustas oma teenistust 2002. aastal ajateenijana Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni ridades. Seejärel asus ta õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse (praegu Kaitseväe Akadeemia). Oma kaitseväeteenistuse jooksul on ta teeninud erinevatel ametikohtadel rühmaülemast kuni kompaniiülemani. Aastast 2014 oli ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste maaväe põhikursuse ülem. Major Saavaste on osalenud mitmel välismissioonil nii Iraagis kui ka Afganistanis. Major Saavastele on omistatud NATO missiooni medal, Rahvusvaheliste sõja­ liste operatsioonide medal, Kaitseliidu teenetemedali II ja III klass, KL Valgamaa maleva teenetemärgi II klass, Kaitseväe pikaajalise tee­ nistuse medal ja maaväe ohvitseri hõberist. ALEX KOLSAR

ajaga, kaotamata oma väärtusi ega identi­ teeti,“ ütles kolonelleitnant Kruusmann.

Valgamaa maleva uus pealik major Siim Saavaste 6/2026

7

inimene

AASTA NAISKODUKAITSJA

KAIRI MOOR:

RIIGIKAITSE, MIS MAHUB ARGIPÄEVA Kairi Moorist rääkides on lihtne alustada rollidest. Kolme lapse ema. Abikaasa. Vabatahtlik. Naiskodukaitse Viru ringkonna Rakvere jaoskonna esinaine. Pikaaegne Naiskodukaitse Viru ringkonna revisjonikomisjoni esinaine (praegu komisjoni asendusliige). Staabiassistendi kogemusega naiskodukaitsja. Reservväelane. Kaitseliidus töötav inimene. Tekst: KAIRI LAUBHOLTS, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor

K

ui aga Kairiga juttu ajada, ei jää kõlama mitte ameti­ nimetuste rida. Kõlama jääb rahulik, nõudlik ja analüü­ tiline inimene, kes ei tee asju selleks, et teda märgataks, kuid keda on märgatud just seetõttu, et ta tegutseb. Järjekindlalt, süvenenult ja vastutustundlikult. Tema enda kirjeldus iseendast on märksa argisem, kui pidulikud tiitlid lubaksid arvata: kokk, kondiiter, keevi­ taja. Rolle on palju ja need vahetuvad vastavalt olukorrale. Mõnel päeval on vaja juhtida jaoskonda, mõnel päeval tuleb teha palgatööd, mõnel päeval olla lihtsalt ema, kes läheb lastega matkama. Kairi lugu ei ole lugu ühest rollist, vaid sellest, kuidas need rollid ühes inimeses kokku saavad.

VALMISOLEK ÕPPIDA

Kairi riigikaitseline tee ei alanud suure plaani ega valmis karjäärimudeliga. Gümnaasiumis ta küll mõtles riigi­ kaitse peale, kuid võimalusi oli vähe. 8

6/2026

Kodutütred ja Noored Kotkad tema kandis ei tegutsenud. Tagantjärele usub ta, et kui oleks olnud võimalus, oleks temast tõenäoliselt juba siis saanud aktiivne organisatsiooni liige – kodutütar. Päriselt jõudis ta Naiskodukaitsesse 2007. aastal, kui õppis ülikooli esimesel kursusel keskkonnatehnoloogiat. Ta astus organisatsiooni koos sõbrannaga. Sõbranna läks, Kairi jäi, sest mõistis juba siis, et see on tema koht. Algus oli kiire ja tagantjärele vaadates ka natuke uljas. Kairi ütleb toonase iseenda kohta: noor, ullike, ruma­ luke. Ta võttis üsna kohe ringkonna juhatuse liikme rolli, ise veel lõpuni teadmata, mida see kaasa toob. Aga nii see teekond sageli algabki – mitte täiusliku valmisolekuga, vaid valmidu­ sega õppida. Aktiivse alguse eest tuli juba esimes­ tel aastatel ka aasta tähe tunnustus, mis antakse Tartu ringkonnas uuele

tegevliikmele ning mille puhul saadud kruus tal siiani alles on. Teda kõnetasid eriti militaarsema suunaga tegevu­ sed: väljaõpe koos kaitseliitlastega, erinevad patrullvõistlused, laskmistel käimine ja linnalahing. Just viimasest sündis ka selge taipamine, meenutab Kairi: „Mõistsin – minust peab saama tegevväelane!“ See ei jäänud mõtteks. Kairi läks 2008. aastal õppima Kaitseväe Akadeemiasse esimesele õhuväe põhikursusele. Ta õppis 3,5 aastat ning töötas hiljem Ämaris tegevväelasena umbes pool­ teist aastat. Naiskodukaitse ei kadunud tema elust ka tegevväelasena. Panus oli küll väiksem, aga kohustused said täidetud. See järjepidevus on Kairi loos olu­ line. Tema riigikaitseline identiteet ei ole seotud ainult ühe vormi, ühe ametikoha või ühe perioodiga. See on liikunud koos temaga läbi eluetap­ pide: ülikoolist Naiskodukaitsesse, Naiskodukaitsest Kaitseväe

AIN LIIVA

inimene Akadeemiasse, tegevteenistusest pereellu, Tartu ringkonnast Viru ring­ konda, vabatahtlikust panusest tööni Kaitseliidu maailmas. Tartu ringkonnas jõudis Kairi juhtida side- ja staabierialagruppi ning medit­ siini erialagruppi, ta kuulus juhatus­ tesse ja revisjonikomisjonidesse. Just revisjonikomisjoni töö andis talle hea arusaama sellest, kuidas jaoskonna ja ringkonna juhtimine peab toimima. Need ei ole kõige nähtavamad rollid, kuid on organisatsiooni sisu mõttes väga olulised.

LOOB SÜSTEEME

Kui Kairi 2022. aastal Naiskodukaitse Viru ringkonnaga liitus, ei tormanud ta kohe kõike ümber tegema. Alguses oli ta vaatleja. Ta püüdis mõista, kuhu sobitub tema ja kus tema kogemu­ sest päriselt kasu oleks. Nii märkas ta, et ringkonna suurimal jaoskonnal on omajagu väljakutseid ning temal on olemas teadmised, kuidas nende lahendamisele kaasa aidata. 2023. aastal valiti ta Rakvere jaoskonna juhatuse liikmeks ning temast sai ringkonna revisjonikomisjoni esinaine. 2024. aastast on ta Rakvere jaoskonna esinaine.

Aga tema tugevus ei seisne ainult selles, et ta teeb ise palju. Pigem väljendub tema mõju selles, et ta loob süsteeme ja aitab süsteemidel tööle hakata. Ta on andnud oma osa Viru ringkonna dokumentide väljatööta­ misse, vedanud revisjonikomisjonide õppepäevi, toetanud värskete nais­ kodukaitsjate koolitamist ning juhti­ nud Viru ringkonnas Naiskodukaitse baasväljaõppe esimest moodulit – organisatsiooniõpetust. Selline töö ei pruugi kõlada sama põnevalt kui öörännak või staabimäng, aga ilma selleta ei püsi organisatsioon koos. Küll aga ei piirdu tema riigikaitseline tegevus ainult administreerimisega. 10

6/2026

AIN LIIVA

Kairi enda sõnul oli jaoskonna esinai­ seks saamine asjade loomulik käik. „Iga jaoskond on oma esinaise nägu.“ Kui juht on nõudlik, süsteemne ja kohal, hakkab see mõjutama kogu jaoskonna rütmi. Kairi eestvedamisel on Rakvere jaoskond saanud uue hingamise. Ta on loonud põhja, millelt edasi minna on juba lihtsam.

Ta on staabiassistendina esinda­ nud Viru ringkonda õppustel ning side- ja staabieriala võistlustel. Ta on osalenud Naiskodukaitse juhtide öörännakul, Oomega staabimängul ja Digikotkal, mitmel Naiskodukaitse koormusmatkal. Tema side- ja staabi­ eriala teadmised on toonud talle ka sõjaaja ametikoha Kirde maakaitse­ ringkonna staabi S1 ülemana. Nii põimuvad tema elus vabatahtlik tege­ vus, reservväelase roll ja Kaitseliidu töömaailm.

KAHE MAAILMA PIIRIL

Kairi ise võrdleb sageli Naiskodukaitse ja Kaitseliidu tegevusi. Kaitseliitu administratiiv- ja personalisekt­ siooni juhatajaks tööle tulek oli tema sõnul lihtsam just seetõttu, et Naiskodukaitsest oli tugev põhi all ning ka reservväelase kogemus on tal olemas. Samas on oluline mõista, et vabatahtlik näeb organisatsiooni teisiti kui töötaja. Kairi paikneb nende maailmade piiril: ta mõistab vaba­ tahtliku motivatsiooni ja ajapuudust,

inimene aga ka organisatsiooni süsteemsuse ja vastutuse vajadust. Kairi ei idealiseeri vabatahtlikku tööd. Ta teab, et mitme rolli kandmine ei ole lõputult jätkusuutlik. Üha keeruli­ sem on leida inimesi kollegiaalsetesse juhtorganitesse, sest liikmed ei jaksa ega taha lisaks sõjaaja ametikohale võtta veel ka juhtivat vabatahtlikku ametikohta. Seetõttu peab liikmes­ konna kasvuks vaatama noorte poole ning mõtlema teadlikult, kuidas muuta organisatsioon neile atraktiivsemaks. Noored on teema, mille juurde Kairi tahab tulevikus rohkem jõuda. „Meie tulevik on noored. Kui noor­ tesse ei süsti organisatsioonitead­ likkust, siis neid noori ei tule – ei Naiskodukaitsesse ega Kaitseliitu!“ See ei ole lihtsalt lause, selle taga on sisu ja maailmavaade. Organisatsiooni järjepidevus ei teki iseenesest.

KOOLITAB, KORRALDAB, VASTUTAB

Kui küsida, millal Kairi mõistis, et Naiskodukaitse on tema jaoks midagi enamat kui lihtsalt organisatsioon, ei anna ta selget vastust. Ta ütleb, et ei olegi kunagi nii mõelnud. Nii on lihtsalt kujunenud. Ta on nii sügavalt selle kõige sees, et ei märkagi alati, kui suure osa ajast see võtab. Mõnikord ei saagi kuulumise tunnet sõnadega seletada. Kõige rohkem on Naiskodukaitse ja tegevteenistus muutnud Kairit ini­ mesena. Tüübilt peab ta end introver­ diks, kuigi kõrvaltvaataja seda ilmselt kergesti ei märkaks. Ta on õppinud ennast avama ja mugavustsoonist välja tulema. Organisatsioon on teinud temast inimese, kes juhib ringkonna suurimat jaoskonda, koolitab, korral­ dab, vastutab ja esindab. Mitte selle­ pärast, et kõik tuleb alati kergelt, vaid sellepärast, et ta on õppinud tegema ka raskemaid asju, mis on vajalikud. Samas on Kairi väga teadlik sellest, et Naiskodukaitse ei ole tema ainus elu. Kõige suuremaks õpikohaks neil aastail nimetab ta aja planeerimist. Tasakaalu leidmine on paras proovikivi. Kairi pereelu on tihedalt seotud riigikait­ sega. Tema abikaasa töötab tegevväe­ lasena ning viibib õppuste ja teenistus­ ülesannete tõttu sageli kodust eemal. Ühine taust loob hea vastastikuse mõistmise ning abikaasa toetab Kairit tema töös ja panuses riigikaitsesse.

Ka lapsed on riigikaitselise maailmaga seotud: peres kasvavad noorkotkas ja kodutütar, keskmine laps praegu veel organisatsiooni ei kuulu, sest tema jaoks on kõige tähtsam sport. Kairi teab, et kõike ei jõua. Ta ütleb, et on teadlikult jätnud mõned asjad kõrvale, et võtta aega laste jaoks. Kui tekib süütunne, tehakse midagi koos – enamasti minnakse matkama. Kord kuus käib pere koos matkal. Kairi tassi täidavad liikumine, kõndimine, mat­ kamine, jooks ja trenn. Aeg iseendale tähendab tema jaoks investeerimist tervisesse. Töö ja vabatahtliku tegevuse piiri püüab ta samuti teadlikult lahus hoida. „Kui keegi helistab, siis vahepeal ikka suhtlen, aga pigem töö on töö ja vaba­ tahtliku tööga tegelen pärast tööaega.“ Seda on lihtsam öelda kui teha. Eriti kui inimesel on nii palju rolle ja temalt oodatakse palju. Aga just piiride sead­ mine on tema edu saladus. Vabatahtlik tegevus saab kaua kesta ainult siis, kui inimene ise läbi ei põle.

LANGEVARJUHÜPPED JA REVISJONIKOMISJON

Raskustega hakkama saamiseks vajab Kairi läbimõtlemist. Abikaasa on olnud talle suur nõuandja. Läbi rää­ kimine, vaidlemine ja arutelu aitavad tal endal jõuda hetkeni, kus lahendus muutub selgemaks. Tema põhimõte on lihtne: kiirustada ei tohi. Võib-olla sobib see hästi ka tema 20-aastasele iseendale antud nõuandega: „Mõtle ja alles siis tegutse!“ Selles on natuke eneseirooniat, aga ka kogenud juhi tarkust. Kairi väärtused on selged: ausus, otse­ kohesus, pealehakkamine ja aktiivsus. Kui on mure, tuleb tulla ja öelda. Siis saab arutada, rääkida ja lahendada. Teda organisatsioonis köitvad väär­ tused on ajaga muutunud – alguses tõmbas teda enim militaarne suund, nüüd aga on ta juhtimise ja administ­ reerimise valdkonnas rohkem kesken­ dunud pehmematele, kuid organisat­ sioonile sama vajalikele väärtustele. Riigikaitses on lisaks militaarsetele oskustele tähtsad eelkõige inimesed, järelkasv, dokumentatsioon ja kooli­ tused. Kairis peitub ka seiklushimu. Fakt, mida paljud tema kohta ei tea: ta

on kolm korda langevarjuga hüpa­ nud. Ja kui küsida, millest ta unistab, vastab ta, et tahaks veel kord käia Naiskodukaitse koormusmatkal. Ühes inimeses võivad täiesti rahulikult kokku saada langevarjuhüpped ja revisjonikomisjon, koormusmatka igat­ sus ja organisatsiooniõpetuse mooduli detailne planeerimine. Kairi on just selline inimene. Kui vorm jääb kappi ja ametinimetu­ sed kõrvale, ei kao riigikaitsja temas ära. Ta tahaks olla tubli ja aktiivne side- ja staabierialagrupi liige, käia väljaõpetel ja kursustel, milleks praegu juhtimisrollide kõrvalt lihtsalt aega ei jää. Ta tahaks ka rohkem laskmist harjutada. See on kõnekas: pärast kõiki juhtivaid rolle ei unista ta mitte sellest, kuidas olla tähtsam, vaid sellest, et jõuda rohkem erialase tegevuse ja õppimise juurde tagasi. Juhtimine on olnud Kairile vastutus, mitte lihtsalt amet.

JÄRJEKINDEL PANUSTAMINE

Küsimusele, mille üle ta kõige uhkem on, vastab Kairi väga lihtsalt: „Olen abielus, kolme lapse ema, töötan ja olen täiskohaga vabatahtlik.“ Selles lauses on nii uhkust kui ka väsimust, nii saavutust kui ka argipäeva. See ei ole täiuslik tasakaal, vaid pigem aus kokkuvõte elust, kus tasakaalu tuleb kogu aeg uuesti otsida. Kairi ei tee kindlasti midagi lihtsalt ergutuste ja tunnustuste pärast. Ta teeb asju, mis talle meeldivad, ning seetõttu teda ka märgatakse. Aasta naiskodukaitsja tiitel ei muuda teda kellekski teiseks, vaid toob esile selle, mis on olemas olnud juba aastaid: järjekindel panus, süsteemne mõtle­ mine, vastutuse võtmine ning oskus näha organisatsioonis nii inimesi kui ka tervikstruktuuri. Kui inimesed loevad lugu Kairist, võiksid nad teada saada just seda: Naiskodukaitse Viru ringkonna Rakvere jaoskonna esinaise tiitli taga on inimene, kes kannab mitut rolli korraga ja püüab kõigis neis jääda ausaks ja tegusaks. Kairi Moor ei ole ainult aasta naiskodukaitsja. Ta on näide sellest, kuidas riigikaitse muutub päriselt tugevaks siis, kui selle sees on inimesed, kes oskavad juhtida, õppida, hoolida ja vajadusel ka lihtsalt korraks peatuda ja mõelda. 6/2026

11

iNiMENE

kuidas saadaksE

PatalJoNiÜlEMaks? Pataljoniülem Robert Kase teenistus on viinud teda igasse Eestimaa nurka. Nüüd on mees kolonelleitnant ja tagasi koduses Nõmme malevkonnas. Üsna uus maakaitsepataljon tuleb saada funktsioneerima, kohaneda armeereformiga ja nuputada, kuidas kaitseliitlaste niigi napp aeg panna klappima korraliku väljaõppega. Väljaõpe tuleb aga omakorda klapitada sellesama armeereformiga.

SILVER JAANSON

Tekst: INDREK SILVER EINBERG, vabatahtlik autor

12

6/2026

E

nam kui saja aasta eest kirjutas Eduard Vilde vahva jutustuse „Kuida saadakse miljonäriks“. Vilde versioonis on edu retsep­ tiks segu juhusest, kavalusest ja aususest. Robert Kase teekonnalt pataljoniülemaks ei leia juhust kuigi­ võrd. Üsna sirgelt ja otse on see kulge­ nud. Pataljoniülem on pärit tavalisest Nõmme perest, kus isa oli tehnikaini­ mene, hiljem ettevõtja, ja ema töötas lasteaias õpetajana. Haridus sai alguse Nõmme põhikoolis ning seejärel tuli minna Nõmme gümnaasiumi. Pärast ajateenistust elukutsevalikul enam suuri kõhklusi ei olnudki. Aga nüüd pataljoniülemana – eks vahel tuleb ka kaval olla.

MILLINE OLI ALGUS?

„Olen kunagise kuulsa Nõmme juu­ niorkompanii kasvandik. Jooksime automaatidega ringi ja käisime iga­ suguseid hullusi tegemas. Ma arvan, et täna pandaks juhtkond sellise tegutsemise eest vangi. Igal juhul olin ajateenistusse minnes jõudnud visata kolm granaati, lasta tankitõrje­ relvast ja tulistada kõigist tabelrelva­ dest. Noorteajal ei olnud mul seega suurt midagi õppida, pigem õppisin kasarmuelu. Kõik oli väga selge – ajateenistusse, siis edasi Kõrgemasse Sõjakooli ja sama rada mööda edasi,“ räägib Robert Kase. „Sõjakoolis olime vist viimane nii­ öelda kasarmeeritud kursus. Me ei olnud alul isegi mitte kadetid, vaid kõigest kadetikandidaadid, ja esimese hooga hoiti meid kaheksa nädalat metsas. Väga äge oli! Kui kord kadeti­ pagunid kätte saime, algas hoopis teistmoodi elu. Kes sai, võis kodus ööbida. Aga täna? Magistrit tehes mär­ kasin, et kadettide elu oli meie omast veelgi vabam. Meie, magistrandid, ei raatsinud endale öömaja üürida, olime ühiselamus. Kadetid kadusid aga õhtul nelja tuule poole.“ Robert Kase lisab veel: „See on ainuke kool Eestis, kus õppimise eest maks­ takse palka. Sa ei pea muretsema, kui­ das (rahaliselt) välja tulla, ja kool soo­ sib hariduse saamist väga! Ratsutamist ja vehklemist enam ei õpetata, kuid tantsutunnid olid kohustuslikud. Meil ei ole ju traditsioone, oleme endiselt natuke matsirahvas. Niisiis õpetas etiketiguru Maaja Kallast kombeid, et millisest otsast hakata söögiriistu

iNiMENE kasutama, kas kahvliga võib kooki süüa ja muud sellist.“ Tulevase pataljoniülema õppekava oli miinipilduri oma, aga magistritöö käsitles reservõppekogunemiste välja­ õppe läbiviimist. Ainuüksi eelkaits­ misi oli kolm ja teema sai lõpuks nii põhjalikult läbi töötatud, et üks teine kolonelleitnant käivat sellega mööda kaitseväge ringi ja kuulutavat: „Olgu selle ülejäänuga, nagu on, aga töö vii­ mane lehekülg on kõige olulisem!“

MIKS MEIL ÜLEPEA ON MAAKAITSEPATALJON?

„Kunagi oli igal ringkonnal oma lahingugrupp,“ selgitab Robert Kase. „Need saadeti laiali ja leiti, et tuleb tagasi minna juurte juurde – ringkondli­ kus ja kogukondlikus mõttes, mis minu arvates ongi õige. Alles jäi üks maa­ kaitsepataljon. Nimelt on Tallinn koos Harju malevaga nii suur monstrum, et selle sai alles jätta. Ääremaastumise tõttu on mujal aga hoopis teine olukord. Seal on olemas kodutütred ja noorkotkad, aga kaitseliitlased on enamasti 50+ vanuserühmast. Noored on läinud kas Tartusse, Tallinnasse või hoopis välismaale. Näiteks kui me täna teeksime Hiiumaal häire, siis saaksime kokku üsna vähe mehi, sest ülejäänud on Tallinnas tööl.“ Tallinn, Harjumaa ja Rapla on jäänudki veel ainsateks kohtadeks, kus sõjaaja ametikohtadele ei pea määrama võitle­ jaid üldreservist. Maakaitsepataljonil on ometi selge fookus olemas. „Pataljon treenib kui tavaline kergejalaväe pataljon selleks, et peatada vastane, kes on läbi murd­ nud kas kirdest või lõunast ja liigub Tallinna suunas. Seega – oleme kaitse­ väe juhataja reservpataljon,“ kinnitab Robert Kase.

UUED VAJADUSED JA ARGIPÄEVA PIIRID

„Tänapäeva sõjapidamine on läinud niivõrd tehniliseks, et tehnilise taibuta enam drille ära ei tee,“ tunnistab Kase. „Aastaid õpetasime, et luurepatrull läheb ülesandele ühte rada pidi, tuleb tagasi teist rada pidi ja teeb enne lõppu rebasehaagi. Kui ongi keegi sappa võtnud, siis lastakse see maha. Nüüd leiutatakse, et ka droon peab nii liikuma. Proovisin! Panin kokku selle­

sama FPV – see on lihtne. Lendamine ei ole enam lihtne, sest droon – see ei ole igameherelv. See nõuab treenimist, aga samal ajal on vaja treenida ju vanu asju! Topelt aega pole paraku kusagilt võtta.“ Nüüdseks on avastatud päris mitu droonitöö iseärasust, millega peab arvestama. Esiteks ei saa sugugi kõik inimesed simulaatoris hakkama. Teiseks jäävad umbes kaks inimest kümnest FPV­prillidega merehaigeks. On ka mõned, kes saavad simulaatoris hakkama, kuid kel päris drooniga tekib kahe kõrva vahel ületamatu takistus ja nad ei saagi lennata. Neid asju ei oska me praegu ennatlikult välja uurida. Seega võib kulutada kümme nädala­ vahetust, et tõdeda: need kulusid asjatult. Sama ajaga võinuks sellest võitlejast aga koolitada tipp­topp jaoülema! „Niisiis, kui mul on vaja kuulipildurit, on seegi raske. Kuidas siis veel leida aeg droonioskuste koolitamiseks? Seejuures on kümme nädalavahe­ tust enam­vähem kõik, mida saab vabatahtlikust välja pigistada. Vaja on ka tööl käia ja kodus olla. Seega tekib küsimus, mida neisse kümnesse nädalavahetusse mahutada. Võtame või jao taseme meediku, kelle välja­ õppe kuuele nädalavahetusele peab liitma teist sama palju koduõpet. Millal ta siis lastega Pokumaal käib?“ küsib Robert Kase. Kuidas lasta inimesel teha, mida ta tahab, ja saada temalt seda, mida pataljon vajab, on niisiis küsimus, mil­ lele praegu väga head vastust ei ole.

TÖÖAMPSUD JA JÄRJEPIDEVUS

Aasta eest ütles Robert Kase välja tööampsude idee. Nüüd ollakse niikau­ gel, et esimesed lepingud ongi tehtud. Peamiselt on need tööampsud suuna­ tud väljaõppe toetamisele. Sügiseseks lahinglaskmiseks on ettevalmistustöö päris mahukas ja vabatahtlik, kes selle oma kanda võtab, saab käsundus­ lepingu. Seda ei saa pidada teab mis rasvaseks teenimisvõimaluseks, kuid on igati aus tasuda nende päevade eest, mis inimene kulutab, sest see on töö nagu iga teinegi. Siiski ei lähe kõik alati libedalt, sest vahel tundub, justkui aega oleks maa ja ilm. 6/2026

13

iNiMENE „Olen püüdnud kaheksa kuuga siin­ seal vabatahtlikke kaasata. Praegu on vaja, et keegi aitaks just nende droonidega järje peale. Palun siis, et tule ja aita! Ma teen kõik adminni osa ära, aga hakkame lihtsalt tegema! Vaja on, et sina jooksutaksid seda väljaõpet! Ja nii läheb nädal ja teine nädal, ilma et midagi toimuks. Kui lõpuks ütlen, et võtan su projekti pealt maha ja panen teise inimese, tuleb korraga kümme kirja järjest. Peamiselt selgitusega, miks see järgmine mees ei kõlba. Just droonide osas on käinud kolm aastat hoogsat paigalmarssi. Aga õnneks on nüüd Kuperjanovi pataljonist tulnud terviksüsteem, mis on ka paberil,“ selgitab Robert Kase.

ILUS EESTI KEEL

SILVER JAANSON

Ajateenijate keeleoskuse üle on arutatud palju, aga päris selge pole veel miski. Noored instruktorid, kellel õpetamise kogemus alles kasin, on

14

6/2026

niigi pinges. Kui nad peavad kahes keeles õpetama, on see neile juba väga keeruline. Kutsehariduses on mure samasugune. Lihtsamate ainete juures saab sõber aidata. Sel hetkel, kui hakatakse õpetama keerulise tööpingi elektroonikat, muutub õpilane kas iseendale ohtlikuks või lõhub kalli töö­ pingi, sest ei saa aru ei õppejõu jutust ega juhendist. „Keeleõppeks ei saa kutseharidus ega ajateenistus olla õige koht. Sest keele mittemõistmine toob ohu kas varus­ tusele, iseendale või kellelegi kolman­ dale. Ja Kuperjanovis nägi hiljuti, et keeleõpetaja oli valmis ja ootel, kuid mitte ainsatki õppurit polnud. Poisid ei viitsinud lihtsalt tulla. Seega on keele­ õpe (paralleelselt ajateenistusega) ajaraisk,“ usub Robert Kase. „Erika Salumäe filmi lavastaja German Golub oli minu ajateenija.

Algul rääkis ta eesti keelt väga halvasti. Nüüd räägib väga hästi. Ka praegune vahipataljoni veebel oli pärit puhtalt venekeelsest perekon­ nast, aga õppis keele selgeks. Nemad on edulood! Selle kõrval on mul olnud hunnikus poisse, kes tulevad, ei oska eesti keelt ega saagi oskama. Sellepärast arvan ma täna, et meie ei peaks tegema haridussüsteemi tegemata tööd. Pealegi, mida teha siis nendega, kes on terve elu elanud Inglismaal või Kanadas ja tulevad siia ajateenistusse puhtalt ingliskeel­ seina?“

ARMEEREFORM

Robert Kase selgitab: „Ees on hetk, kus muutmisele läheb kogu see loogika, mille alusel on 20 aastat tegutsetud. Kuna ajateenistus hakkab olema kaks korda aastas ja teenistuse pikkuseks tuleb 12 kuud, muutub väljaõppetsük­ kel. Niisiis peab Kaitseliit omakorda

iNiMENE kohanema. Tuleb valida, kas olla üks aasta suvises tsüklis ja teine talvi­ ses, kuid muutus tuleb igal juhul. Ja meie peame sobituma armeega, seega tuleb olla kaval ja valida endale ajad, mis meile (kaitseliitlastele) rohkem sobivad. Nii ehk naa on maikuine Kevadtorm problemaatiline, sest maainimes­ tel ajab just siis üks töö teist taga ja mujale nihutada neid töid ka ei saa. Ka juuli pole põrmugi parem, sest lasteaiad on kinni. Kui vanavanemaid tagataskust võtta pole, siis ei saagi õppusele tulla. Reform on samas väga terviklik – me peame päriselt oma käitumismalle muutma. Näiteks seni sai keskpolü­ goonile augustis, sest seal ei toimunud siis midagi. Reformi tõttu võib arvata, et meie pääseme sinna edaspidi alles oktoobris.“

VÄIKESED-SUURED MURED

Mitmed pealtnäha pisikesed mured, millel pole justkui otsa ega ühisosa väljaõppega, on samas suuremad meist endist. Näiteks Plangu tänaval parki­ mine on peavalu, millele mõeldakse enamasti suurõppuste algul. Seejärel vajub see justkui unustusse, et oodata järgmist suuremat õppust. Nii on kest­ nud juba pikki aastaid. „Septembris on meil 300 kohaga parkimine!“ ütleb Robert Kase välja. „Linnaosavalitsus ei luba meil kasu­ tada okastraati ja 2,4 meetri kõrgust aeda. Tuleb rajada kahe meetri kõr­ gune. Esialgu! Hiljem on aega paigal­ dada kõrgendus ja kui saamegi seejärel 10 minutit hurjutada, on see väga odav hind. Juhatuse abil saab teinekord suuri rumalusi ära hoida, kuid vahel peab ka juhatus järele andma, sest linnaosavalitsusega vaieldes jääme igal juhul kaotajaks. Juba tegeleme

valgustuse ja pääsla projekteerimisega. Nii kaugele kui praegu ei ole parklaga varem veel jõutudki.“

KUIDA SAADA PATALJONIÜLEMAKS?

„Esimesed 20 aastat käi ja teeni kõik­ jal. Selleks, et aru saada – igal pool on ühtemoodi halvasti. Ainult ühele regioonile keskendunud tegelased jäävad järjekorras enamasti tahapoole. Tee oma tööd, aga sa ei pea teiste tööd tegema. Sind hinnatakse ainult sinu enda töö järgi – „Igaüks on oma õnne sepp“ kehtib ka armees. Klubid (või klikid) ei aita. Täna on skautide klikk. Eelmine klikk oli Tartu pataljon. Veelgi varem oli piirivalve. Klikkidesse ei pea kuuluma, kuigi mõnel juhul kaart liigub siis kiiremini. Lihtsalt keskendu oma tööle ja küll jõuab järjekord ka sinuni,“ lõpetab Robert Kase. Ja siia lõppu tuleb lisada: see kõik kokku võtab aega kõigest 28 aastat.

INDREK JURTŠENKO

sidE- Ja it-osakoNd – tEHNolooGiliNE VuNdaMENt kÜBErkiHi Ja FÜÜsilisE laHiNGuVÄlJa VaHEl Side- ja infotehnoloogial on tänapäeva maailmas ülimalt oluline koht, peaaegu kõik igapäevategevused sõltuvad paljuski infovahetusest ja digitehnoloogiatest. Valdkonna tähtsus kasvab veelgi, sest side, internet, tehisintellekt, infoturve ja küberturvalisus on muutunud ühiskonna ja sõjapidamise toimimise osaks. Kaitseliidus tegeleb eelkirjeldatuga Kaitseliidu peastaabi side- ja infotehnoloogia osakond. Tekst: KAITSELIIDU PEASTAABI SIDE- JA INFOTEHNOLOOGIA OSAKOND

16

6/2026

kaitseliit

K

aitseliit on viimaste aasta­ tega väga palju muutunud. Kiire arengu katalüsaatoriks on olnud potentsiaalse ohu realiseerumine kineetiliseks sõjaks, milles meie relvavennad Ukrai­ nas on teinud massiivse tehnoloogilise innovatsiooni ja muutnud arusaama tänapäevasest sõjapidamisest. Iga päev ilmub artikleid ja taskuhäälingu saateid, milles vahetatakse infot teh­ noloogiliste uuenduste kohta, ning üha enam on hakatud rääkima Kaitseväe edust uutes valdkondades. Mõistagi kajastuvad need muudatused ka Kait­ seliidu struktuuris.

SIDE- JA INFOTEHNOLOOGIA LAHENDUSED PAKUVAD TAKTIKALIST EELIST

Kui tuua mõni näide, siis kõik SOK läbinud on õppinud lähtuma eeldu­ sest, et elementaarsed teenused nagu 3G/5G ja GPS lakkavad kriisiolukorras töötamast. See on põhjus, miks õpime Kaitseliidus nii paberkaardi kui ka kompassi kasutamist. Telefonikaabli asemel on katsetatud mitmeid teh­ noloogilisi lahendusi ja Ukrainast kõnelevates uudistes räägitud palju kommertslahendustest, kuid teame, et ka vastasvõistkond tegutseb samadel suundadel nii side kui ka olukorratead­ likkuse valdkonnas, püüdes rakendada Ukraina kogemustest õpitut. Selles tehnoloogilises kassi-hiire mängus jäävad sõjapidamise baas­ printsiibid, nagu John Boydi kuu­ lus OODA loop (vaatle, orienteeru, otsusta, tegutse), sisuliselt samaks. Muutunud on aga tsükli läbimise kii­ rus, kus uued side- ja IT-lahendused pakuvad reaalset taktikalist eelist. Droonide otsepilt maastikult lühen­ dab vaatluse ja otsustamise vahelist aega sekunditeni ning digitaalsed kompetentsikaardid väljaõppes võimaldavad formeerida vajalikul ajahetkel täpselt õigete oskustega meeskondi. Side- ja infotehnoloogia osakonna roll ongi luua tehnoloogi­ line vundament, mis küberkihi ja füü­ silise lahinguvälja vahel seda otsus­ tusprotsessi kiirendab ja elus hoiab. Võimaldamaks Kaitseliidule pandud ülesannete täitmist, tegeleb side- ja infotehnoloogiaosakond alljärgnevate valdkondade põhisuundadega:

Kogu side- ja infotehnoloogia elutsükli juhtimine ja küberkaitse. Tagatakse, et kogu Kaitseliidu IT-maailm – alates võrkudest, arvu­ titest, serveritest ja igapäevastest infosüsteemidest kuni spetsiifilisel tarkvaral põhinevate teenusteni – töötab tõrgeteta. Planeeritakse teenuste elutsüklit, monitooritakse seadmeid ja võrke ning lahenda­ takse küberintsidente; Side- ja IT-võime arendamine. Ollakse keskendunud Kaitseliidu vajadustele vastavate lahenduste süsteemianalüüsile, väljatöötatud süsteemide arhitektuurile ning nende rakenduste haldamisele. Pidevalt vaadatakse tulevikku nii seadmete kui ka tehnoloo­ giate osas. Kaitseliidu digitaalsed võimed tuleb planeerida ja üles ehitada nii, et oleksime tulevikus valmis tehnoloogilisteks väljakut­ seteks. Selles valdkonnas teeme tihedat koostööd küberväejuha­ tusega (KüVJ), kelle maailma­ tasemel töövahendid on osakonnal kasutada. Teenuste tagamiseks on tähtis side- ja infoteenuste toimimine ning kättesaadavus vas­ tavalt kokkulepitud teenustaseme lepingutele (SLA ja OLA); Digitaalsete reeglite ja hangete haldus. Selle raames pannakse paika Kaitseliidu IT-turvalisuse reeglid ja tagatakse nende raken­ damine, toetudes tihedale koos­ tööle KüVJ-ga. Side- ja IT-võime tagamiseks kavandatakse ja viiakse läbi riist- ja tarkvara hankeid ning hallatakse selle kaudu kogu Kaitseliidu massiivset info- ja kommunikatsioonitehnika ning varade parki; Raadioeetri puhtus ehk sagedus­ haldus. Selleks, et raadioside krii­ tilisel hetkel ei katkeks, korraldab ja koordineerib osakond riiklikul tasemel Kaitseliidu sagedushal­ dust. See tähendab nähtamatute, kuid elutähtsate raadioteede kaar­ distamist ja jagamist, et erinevad üksused üksteise sidet kogemata ei summutaks. See tagab nii Kaitseliidu-sisese sujuva ühen­ duse kui ka koostöö Kaitseväe ja NATO liitlastega. Riiklikul tasemel tähendab see pidevat koordinat­ siooni tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametiga (TTJA), et

raadioside toimiks puhtalt ja häi­ reteta ka tsiviilsageduste keskel; Digitaalse nõuandja rollis nõusta­ takse kõiki, kes vajavad abi infoja sidetehnoloogia, sageduse ja küberturvalisuse küsimustes, ning osakond on keskseks kontaktpunk­ tiks infosüsteemide strateegilises planeerimises, projekteerimises ja väljaarendamises. Otsene nõusta­ mine ja koordinatsioon tagavad, et organisatsiooni tehnoloogilised lahendused on tulevikukindlad ning tagavad igas olukorras juhti­ mis- ja otsustusvõime. Terviku seob kasutajaga kokku kasutajatugi – IT-jaoskonna vahetu visiitkaart ja esindus iga kaitseliitlase jaoks. Nemad on kesksed kontaktisikud ja abivajaja igapäevane tugi. Sujuva ja kiire abi tagamiseks on tähtis, et kõik pöördumised ja IT-mured edastataks korrektselt läbi Kaitseliidu IT-toe portaali.

KÜBERKAITSE ON MEIE KÕIGI ASI

Kõige olulisem mõte, millest läh­ tuda: küberkaitse algab meist kõigist. Tänapäeval laieneb sama põhimõte kogu riigikaitsele: digitaalne turvalisus ei ole enam vaid spetsialistide pärus­ maa, vaid osa meie terviklikust kaitse­ võimest. Riigiasutused loovad tugeva tehnoloogilise aluse regulatsioonide ja alusdokumentide kaudu, kuid tõeline vastupidavus tekib alles siis, kui iga inimene oma igapäevaharjumustega seda toetab. Küberruum on justkui vaikne lahingu­ väli, kus vastane otsib alati ahela nõrgimat lüli. Sageli ei ole nõrgimaks lüliks mitte riiklik süsteem, vaid tava­ line kodanik – korduv parool, uuenda­ mata tarkvara või „usaldusväärsena“ näiv SMS. Küberkaitse ei ole kellegi teise asi. See on meie kõigi asi. Iga teadlik otsus tugevdab meie ühist kilpi – anna ka oma panus ahela tugevdamiseks! Peastaabi side- ja infotehnoloogia osakond jätkab eelkirjeldatud tege­ vuste tõhusat elluviimist. Meie kõige olulisem lüli on ikkagi inimesed, kellest moodustuvad spetsialiseerunud meeskonnad, katmaks kogu infosüs­ teemide ahelat. 6/2026

17

üksus

RIIGIKAITSE ALGAB RIIGIPIIRILT –

VAJADUSEST SÜNDINUD PIIRIKAITSE MALEVKOND Eestis on viimastel aastatel üha rohkem räägitud vajadusest tugevdada riigipiiri valvamist ja kaitset. Muutunud julgeolekuolukord meie regioonis on toonud ühiskonnale selgema arusaama, et riigipiir ei ole ainult administratiivne joon kaardil, vaid üks Eesti julgeoleku ja riigikaitse alustaladest. Tekst: kapten (r) RANDO KRUUSMAA, Piirikaitse malevkonna pealik

S

elle arusaama tulemusena alustati riigipiiri väljaehita­ mist ja tehnilise seirevõime arendamist, kuid kiiresti sai selgeks, et ainult taristust ja tehnoloogiast ei piisa. Vaja on ka inimesi, väljaõpetatud ja motiveeri­ tud vabatahtlikke, kes oleksid valmis panustama Eesti piiride valvamisse ja kaitsmisse erinevate kriiside ajal. Sellest vajadusest lähtudes asutati 19. oktoobril 2023 Jõhvi linnas Piirikaitse malevkond. Sama aasta 3. novemb­ ril toimus malevkonna üldkoosolek, kus valiti üksusele eestseisus. 2025. aasta teisest poolest kuulub malev­ kond Alutaguse maleva koosseisu. Piirikaitse malevkonna esimeseks pealikuks valiti nooremleitnant Ergo Soosaar, täna juhib malevkonda kapten Rando Kruusmaa.

18

6/2026

Uue malevkonna eesmärk on tugev­ dada Eesti piirikaitset vastavalt vajadusele, kuid eelkõige kriisiolukor­ dadeks, valmistades vabatahtlikke ette erinevateks piirikaitseülesanneteks. Lühikese ajaga on malevkond saanud oluliseks osaks Kirde maakaitsering­ konna piirikaitsevõime arendamisel. Malevkonna liikmed on läbinud Alutaguse maleva korraldatud sõduri­ oskuste väljaõppe ning samal ajal omandanud spetsiifilisi piirikaitse­ teadmisi ja -oskusi. Teeme koostööd riigiasutustega, eelkõige Politsei- ja Piirivalveametiga, kellega viime regu­ laarselt läbi ühiseid väljaõppenädala­ vahetusi ja praktilisi tegevusi piirilähe­ dastes piirkondades. Kuigi üksus ise on noor, ei sündinud see tühjale kohale. Selle loomise taga

oli arusaam, et muutunud julgeoleku­ keskkond nõuab uusi lahendusi ja laiapindse riigikaitse kontseptsiooni rakendamist silmas pidades on mõist­ lik tugevdada piirikaitset Kaitseliidu ressurssidega.

MUUTUNUD PIIR, MUUTUNUD OHUD

Muutunud julgeolekuolukord on teki­ tanud selge arusaama tänapäevasest piirikaitsest. Kui varem seostati piiri­ valvet eelkõige piiripunktide, patrul­ lide ja dokumentide kontrollimisega, siis tänaseks on piirikaitse muutunud märksa laiemaks ja tehnilisemaks valdkonnaks. Ka võimalikud ohud ei pruugi enam avalduda klassikalise sõjalise rün­ nakuna. Piiriga seotud kriisid võivad kujuneda järk-järgult, ebaseadusliku rände, piiriüleste provokatsioonide ja

RANDO KRUUSMAA

Üksus

muu mõjutustegevuse või piiriäärsete intsidentide kaudu. Sellistes olukorda­ des peab riik suutma reageerida kiiresti juba enne, kui olukord jõuab otsese sõjalise konfliktini.

kogumist ning edastamist. Sama olu­ line on oskus tegutseda koostöös teiste üksuste ja ametkondadega olukorras, kus tavapärane rahuaegne töökorral­ dus enam ei kehti.

tele ja kaitseväelastele kui ka inimes­ tele, kelle tugevus peitub tehnilistes teadmistes, kohaliku piirkonna tund­ mises või kriisiolukordades tegutse­ mise kogemuses.

See tähendab, et lisaks tavapära­ sele piirivalvele on vaja võimet, mis ühendaks sisejulgeoleku ja riigikaitse teadmised­oskused. Just sellesse rolli ongi Piirikaitse malevkond loodud.

TRADITSIOONID EI ALANUD 2023. AASTAL

Piirikaitse muutub iga aastaga tehnili­ semaks ja mitmekesisemaks. Seetõttu vajab ka Eesti piirikaitse inimesi, kes tahavad oma oskusi päriselt rakendada ning panustada valdkonnas, mille täht­ sus riigi julgeolekus järjest kasvab.

Ühelt poolt on tegemist Kaitseliidu maleva allüksusega, mille liikmed peavad olema valmis täitma sõjalisi ülesandeid. Teisalt peab üksus suutma toetada Politsei­ ja Piirivalveametit olukordades, kus julgeolekukriis alles kujuneb või riigipiiri valvamisel ja kaitsel on vaja lisaressurssi. Kui olukord peaks eskaleeruma, võib malevkonna roll kiiresti kasvada. Sellisel juhul ei ole meie peamine ülesanne enam ainult piiri valvamist toetada, vaid vajadusel võtame enda kanda märksa suurema vastutuse piiri­ alade julgeoleku tagamisel.

PIIRIKAITSE VAJAB INIMESI, MITTE AINULT TARISTUT Pärast idapiiri väljaehitamise ja tehni­ lise seirevõime arendamise käivitamist sai kiiresti selgeks, et ainult taristust ja tehnoloogiast ei piisa. Ka kõige tänapäevasem piir vajab inimesi, kes suudavad kogutud infot mõista, olu­ korda hinnata ning vajadusel kiiresti reageerida. Just siin tekkiski vajadus täiendava vabatahtliku võime järele. Piirikaitse malevkonna eesmärk on koondada inimesed, kes tunnevad piiriala eripära, mõistavad julgeoleku­ olukorra muutumise loogikat ning on valmis tegutsema koos teiste riigi­ kaitse ja sisejulgeoleku struktuuridega. Tegemist ei ole ainult klassikalise pat­ rull­ või valveülesandega. Tänapäevane piirikaitse tähendab üha rohkem tehniliste vahendite kasutamist, olu­ korrateadlikkuse loomist ning võimet töötada kiiresti muutuvas keskkonnas. Praktilises plaanis hõlmab see muu hulgas vaatlus­ ja seiretegevust, seire­ seadmete jälgimist, droonide kasu­ tamist, objektikaitset, liikumisteede kontrolli, sidepidamist ja olukorrainfo

20

6/2026

Kuigi piirikaitse malevkond on noor üksus, ei alanud selle lugu 2023. aastal. Eesti piirivalvel on pikk ajalugu, välja­ kujunenud kultuur ja tugev identiteet, mis on aastakümnete jooksul kujunda­ nud arusaama sellest, mida tähendab olla piirikaitsja. Ka täna kannavad seda kogemust edasi inimesed, kes on varem teeninud piirivalves, tegutsenud sisejulgeoleku valdkonnas või olnud seotud riigi­ kaitsega. Seetõttu ei looda piirikaitse malevkonnas midagi täiesti uut, vaid jätkatakse traditsiooni, mille keskmes on vastutus riigipiiri ja selle kaudu kogu Eesti julgeoleku eest. Piirikaitsja roll ei ole Eestis kunagi tähendanud ainult piiririba valvamist. See on tähendanud kohalolekut piir­ kondades, kus riik peab olema nähtav, valmis ja suuteline reageerima ka keerulistes olukordades. Just see mõt­ teviis on kandunud edasi ka Piirikaitse malevkonda.

PIIRIKAITSE VAJAB MITMESUGUSEID OSKUSI

Piirikaitse malevkonna eripära seisneb selles, et siin ei piisa ainult heast füüsilisest vormist või tavapärasest sõjalisest väljaõppest. Tänapäevane piirikaitse eeldab väga erinevate tead­ miste ja oskustega inimesi. Lisaks klassikalistele sõjalistele oskustele vajab üksus inimesi, kes tunnevad side­ ja seirevahendeid, oskavad kasutada droone ja tehnilisi valvevahendeid, suudavad koguda ning analüüsida olukorrainfot või tegut­ seda keerulises ja kiiresti muutuvas keskkonnas. Sama tähtis on koostöö­ võime, oskus töötada koos Kaitseväe, Politsei­ ja Piirivalveameti ning teiste riigiasutustega. Just see teeb Piirikaitse malevkonna eriliseks. Tegemist ei ole kitsalt ühe ülesande või ühe profiiliga üksusega. Siin on koht nii endistele piirivalvuri­

VÄLJAÕPE JA KOOSTÖÖ PÄRIS OLUKORDADES

Piirikaitse malevkonna tegevus ei piirdu väljaõppega. Üksuse arengu tähtsaks osaks on olnud piirivalve­ tegevuse reaalne toetamine koostöös Politsei­ ja Piirivalveametiga. Näiteks 9. ja 10. mail toetas malev­ kond koostöös Kirde maakaitsering­ konna maakaitsekompaniiga Narva kordoni igapäevast piirivalvetege­ vust Mustajõe–Punamäe–Vasknarva lõigul. Samal ajal suunas Politsei­ ja Piirivalveamet vastavalt riskianalüüsile lisaressursse Narva piirkonda, mistõttu oli tarvis tagada suurem kohalolek ka teistes piirilõikudes. Kahe päeva jooksul viidi piirilähe­ dastes piirkondades läbi patrulle jalgsi, maastikusõidukite ja ATV­dega. Piirialadel kasutati täiendavaid mobiil­ seid vaatlus­ ja seirelahendusi, mis parandasid olukorrateadlikkust ning toetasid maastikul tegutsevate üksuste tööd reaalses operatiivkeskkonnas. Sellised tegevused annavad malev­ konna liikmetele praktilise kogemuse olukordades, kus piirikaitse tähendab igapäevast koostööd riigipiiri valvavate ametkondadega ning valmisolekut tegutseda kiiresti muutuvas julge­ olekuolukorras. Piirikaitse malevkond on alles oma arengutee alguses, kuid vajadus sellise võime järele Eesti julgeolekus kasvab iga aastaga.

KONTAKTID PIIRIKAITSE MALEVKONNAGA LIITUMISEKS:

kapten (r) Rando Kruusmaa, rando.kruusmaa.V@kaitseliit.ee, tel 5121064

INDREK JURTŠENKO

Üksus

väljaõpe

KIIRUS, ÜLLATUS JA EESMÄRGI­PÄRASUS

EHK MAAKAITSE­PATALJONI E-KOMPANII RÜNNAKUL Päike tõusis keskpolügooni kohale, kui maakaitsepataljoni E-kompanii rünnakule asus. Õhk oli paks püssirohulõhnast ja pingest. Adrenaliin pulbitses veres, sest see oli hetk, mida me olime oodanud aastaid. Tekst: HOLGER MIGUR, vabatahtlik autor

E

simest korda ajaloos läks uus Echo täies kompanii koossei­ sus lahinglaskmistele – kõigi jaorelvadega ja teravmoon salvedes. Varem olime seda teinud ainult rühma tasemel. Nüüd oli kogu kompanii siin, üks hingav tervik. Just neil hetkedel muutus meie moto „Lihtne nimes, jõuline tegudes“ minu jaoks päriselt tunnetatavaks. Me olime justkui üks veregrupp. Käputäis tavalisi eestlasi, kes aastate jooksul vaikse, järjekindla tööga kas­ vanud ühtseks sõjarauaks. Astusime nüüd täies kompanii koosseisus kõige ligilähedasema sammu päris lahingu suunas. Kogu see vaev, higi ja väikeste võitude ahel sai siin, kesk­

22

6/2026

polügooni tolmusel väljal, lõpuks oma kinnituse.

dikteerida. Siis aga hakkasid rattad liikuma ...

Aga et siiani jõuda, tuli käia pikk tee. See lugu ei alanud tegelikult Ymiri rünnakuga. See algas juba mitu aastat varem, kui kompanii alles hakkas kokku kasvama tavalistest kaitseliitlas­ test ühtseks löögijõuks.

2019. aastal toimus Kaitseliidus suurem struktuurne reform. Loodi maakaitse­ ringkonnad ning nende alla hakati formeerima korralikumaid lahingu­ struktuure. Põhja maakaitseringkonnas hakkasid asjad tasapisi muutuma – ringkonna alla loodi lahingu­kompaniid, mis allusid ringkonna lahingugrupi ülemale. Toompea kompanii jäi esialgu veel vanasse kergejalaväe rolli, kuigi juba alates 2016. aastast liikusid kuul­ dused, et meidki hakatakse arendama lahingukompaniiks.

LÄHIAJALUGU

Enne 2019. aastat olime kerged. Meil oli küll murdmatu tahe ja nutikus, aga kui oleks tulnud päriselt vastu seista soomusele, oleksime pidanud lootma peamiselt oma jalgadele. Raskerelvi polnud, miinipildujate asemel oli vaid TT-rühm. Me olime valmis sissidena metsas tegutsema, aga meil puudus see rusikas, millega päriselt lahinguvälja

2020. aastal sai Toompea kergejalaväe­ kompanii lõpuks ametlikult selle tiitli kätte. See ei olnud üks suur hüpe, vaid

SILVER JAANSON

väljaõpe

väljaõpe pigem järkjärguline protsess. Varustust hakkas lisanduma osade kaupa, inimesed harjusid uute ülesannetega ning üksustes toimusid ka sisemised ümberkorraldused. Tasapisi hakkas kompanii muutuma millekski enamaks kui lihtsalt kerge toetusüksus. 2021. aasta lõpuks oli Põhja maakaitse­ ringkonnas välja kujunenud uus struktuur, mille keskmes oli ringkonna lahingugrupp. 2022. aastal liikus asi aga veel sammu edasi – tekkis Kaitseliidu maakaitsepataljon, millel oli juba oma ülem ja mis allus otseselt ringkonna ülemale. Sellest alates saan meie kompaniid määratleda ametli­ kult E-kompaniina maakaitsepataljoni koosseisus. See ei olnud pelgalt nimevahetus ega formaalne ümbernimetamine. See oli äratundmine, et aastate jooksul oli üksus kasvanud millekski, mis suutis kanda suuremat vastutust ja tegutseda iseseisvamalt. Me ei olnud enam ainult kerge reserv – me olime saanud osaks pataljoni lahingujõust.

E-VEREGRUPI SÜND

Alguses valitses väike segadus, millist rolli lahingukompanii õigupoolest kan­ nab. Kõigile oli suur au olla osa selli­ sest üksusest nagu maakaitsepataljon, kuid täpsem suund ja õppekava muu­ tusid algusaastatel pidevalt. Inimesi tuli vastavalt uutele plaanidele ümber korraldada ning malevkonna tasandil tähendas see üsna suurt paindlikkust ja vajadust inimesi pidevalt ümber õpetada. Ühel hetkel olime HLT-üksus, kes pidi olema võimeline tegutsema ka vastase tagalas, ning arendasime oskusi eri lahinguliikides toimetulekuks. Samal ajal teadsime, et löögijõuna peame lisaks arendama läbimõeldud ründe­ manöövreid ning õppima võitlema olukorras, kus oleme osa suuremast üksusest. Selget ja ühtset sihti aga veel polnud. Täiemahuline sõda Ukrainas tõi kaasa uue reaalsuse. Meie idanaabri tegevus osutus väga tõhusaks Kaitseliidu vär­ bajaks ning pidevalt tuli koolitada nii olemasolevaid kui uusi liikmeid. Pärast suuremaid liikumisi hakkasid rühmad ja toetusüksused vaikselt paika lok­ suma. Kevadtormile läksime juba hin­ natava üksusena pataljoni koosseisus. See oli esimene tõsisem proovikivi, mis 24

6/2026

jäi paljudele meelde ning mille najalt hakkasid kasvama taasavastatud vend­ lus ja uus hingamine. Järgmisel aastal muutus väljaõpe juba selgemaks ja sihipärasemaks. Arendasime lahinguvõimet selles suunas, mida pataljon meilt ootas. Need aastad tõid kaasa kompanii üles­ annete järkjärgulise kasvu pataljoni koosseisus. Meie vaev ja pühendumus ei jäänud märkamata ka kõrgemal tasandil ning meile usaldati aina suuremaid ülesandeid. Just nende sündmuste käigus hakkasid tollane pataljoniülem ning teised üksused kutsuma meid Easy Company. See pole lihtsalt kutsung, see on nimi, mis kannab endas legendi murdmatusest ja vennaskonnast. Me teadsime, et ei saanud seda tiitlit niisama kingituseks – me olime selle Eesti metsades oma higi ja pühendumusega välja teeninud ning sellest sündis ka meie moto. Panustatud nädalavahetuste arv tõusis mõne aasta jooksul keskmiselt neljalt kaheteistkümneni, osadel meist mitu korda suuremaks. See ei tähendanud lihtsalt numbreid tabelis. See tähen­ das kümneid öid oma perest eemal, vahele jäänud sünnipäevi ja kurnatust esmaspäevahommikusel palgatööl. Iga metsas veedetud tund tuli kellegi arvelt. Aga võitlejad tulid ikka ja jälle tagasi, sest teadmine, et me ehitame midagi päriselt olulist, kaalus üles iga magamata öö. Koostöö pataljoni teiste üksustega lõi nii võimaluse kui ka vaja­ duse arendada oskusi nii juhtimise kui spetsialisti tasandil. Üksuste ülemad ja võtmeisikud käisid aastate vältel tasemekursustel ning kompanii taseme harjutustel. Samal ajal panustasime instruktoritena ka uutele võitlejatele ning viisime ise läbi kursusi, et täita kõrgemalt tulnud ootusi. Varustus jõudis meieni järk-järgult. Õnneks nägi toonane pataljoniülem palju vaeva, et meile varustus saada, kuigi mõningad asjad pole siiani täielikult käes. Siinkohal tuleb välja üks Kaitseliidu võludest ja valudest – mida teeb kaitseliitlane, kui tal puudub varustus? Ta soetab selle endale. See ongi Kaitseliidu olemus: kui süs­ teem jääb aeglaseks, teeme ise. Meie RKP-jagu on selle elavaks tõestuseks. Võitlejad ei jäänud ootama lattu saa­ buvaid kaste. Sõpruskond pani seljad kokku, ostis ise masinapargi, ajas välja relvad ja organiseeris väljaõppe. Täna

ei ole nad teenäitajaks mitte ainult meie pataljonile, vaid panustavad terve Kaitseväe innovatsiooni. Me ei oota lahendusi, me loome neid.

TEEKOND TIPPVORMI

Eelpool tõin välja, et meie roll on aastate jooksul oluliselt muutunud. Vahepealne visioon tegi meist midagi enamat kui tavaline maakaitse – meist sai diviisi reservi kiirreageerimisüksus. See tähendas kopteritega üle Eesti lendamist. Kujuta ette olukorda: ühel hetkel vaatad kopterist Eestimaa metsi, adrenaliin üleval, ja teisel hetkel pead maandudes olema koheselt valmis tõrjuma dessanti või sulgema auku kaitseliinis. Me balansseerisime kuskil vabatahtliku ja elukutselise piiril. See oli äärmiselt suur vastutus, mis pani inimvõimete piirid selgelt proovile. Selle usalduse toetamiseks oli meil kogu aeg selge siht – jõuda tasemele, kus treenime lisaks paukmoonale ka teravmoonaga. Teadsime juba aastaid tagasi, et kuigi oleme „kopterimehed“, peame pärast maandumist hakkama saama igas olukorras ja igas lahingu­ liigis. Kompaniiülema koostatud kolmeaastane plaan kulmineerus Ymiri õppusega. Selleks ajaks pidime olema tippvormis. Meie jaoks oli see omamoodi olümpia, mida võtsime täie tõsidusega. 2024. aastal ühtlustati tasemed ja mindi taas kaevikuid õppima, sest oli teada, et Ymiril tuleb kaevikut rullida. Järgmisel aastal osales juhtiv koosseis pataljoni tuletoetuse kursuste seerial, kus lisaks tule planeerimisele õpetati lahingute planeerimist igal tasemel. Siili viimasel päeval saime taas kae­ vikut rullida ning tegime seda pärast üle-eestilise QRF-i ülesannet, viimaste jõuvarudega, siiski edukalt. Ülejäänud aasta vältel toimusid rühmade tasemel laskelaagrid, et laskeoskusi ühtlustada, ning erialaüksused said oma viimase lihvi enne teise poolaasta suursünd­ must. Kulminatsiooniks oli pataljoni korral­ datud Kilp ja Mõõk, mis oli sisuliselt Ymiri peaproov. Muuhulgas oli see ka n-ö süütuse kaotamise hetk MPRrühmale, kes laskis esmakordselt terav­ moonaga ja sai väärtusliku kogemuse. Õppuse jooksul tegid kõik allüksused kuni rühma tasemeni oma soorituse edukalt ära. Vajab mainimist, et selleks ajaks olid ka droonid meie struktuuris

VÄlJaõPE

Sestap mahtus tiheda kava lõppu veel erialarelvade laskelaager koos medit­ siiniväljaõppega, kus kõik võitlejad said ristõppena harjutada nii ÖVS­i kui ka erialarelvade kasutust.

YMIRI AASTA

Aasta alguses oli ootusärevus suur. Veebruaris ja märtsis toimusid veel üksikvõitleja ja jao drillid ning laske­ oskuse viimane lihv. Aprillis tegi Echo oma traditsioonilise õppuse Trots raames samadel aladel võimalikult

ligilähedast trenni, et kinnistada veel kõik teadmised ja leida üles viimased kitsaskohad. Suur osa oli droonidel ja 3D­sõjapildil ning sellel, kuidas paigu­ tada lahingute toetuse kett. Ymir ootas ukse ees. Ymir oli kõik seesama ja natukene roh­ kem. Koidikul alguse saanud rünnak algas päris kuulide vihinaga. Liikudes oma lahingurühmade järel, tungis meile ninna püssirohu lõhn ning nägime päris kuuliauke kaevikutes ja sihtmärkides. Õhk oli droonihelisid täis, taamal paukusid miinipildujad, kuskil laulsid raskekuulipildujad ning aeg­ajalt mütsusid kauguses TT­d. See oli sümbioos. Juba lahingute keskel valdas mind uhkustunne, et oleme jõudnud sellele tasemele. Kõik need nädalavahetused, mis inimesed oma peredest eemal olid

veetnud, said korraga tähenduse. Samal ajal tekkis kummaline segu uhku­ sest ja raskest vastutusest, kui nägin, kuidas üksused liikusid edasi – hõivati kaevikuid, kanti ja lapiti haavatuid. Lahingumüras püüdis mu pilk kinni ühe stseeni: nägin, kuidas kaks võit­ lejat tirisid kolmandat, rajal määratud haavatut, raskest varustusest hoolimata läbi liivase kaeviku varju, samal ajal kui ülejäänud jagu neid kattetulega kaitses. Nende näod olid higised, tegutsemine aga rutiinne ja täpne. See polnud enam lihtsalt õppus. See oli hetk, mil sain aru, et me mitte ei treeni, vaid õpime kandma vastutust üksteise elude eest. Ja kuigi me õpime inimesi tapma, õpime samal ajal ka seda, kuidas üksteist elus hoida – loo­ tuses, et me ei pea kunagi tegema seda esimest. Ja teades, et kui peaksime, siis oleme selleks valmis.

SILVER JAANSON

edukalt sisse töötatud ning õppuselt mindi laiali eduelamusega ja selge teadmisega, mis vajab veel paranda­ mist. Tunnistasime endale taas, et sellises kiiresti muutuvas olukorras ei harjuta me enam pelgalt laskmist, vaid kõiki lahingu elemente – alates moona etteveost kuni meditsiinilise toetuseni välja.

VÄlJaõPE

VaHEkoHtu roll suurõPPustEl –

kirdE MaakaitsEriNGkoNNa VaHEkoHtuNikud kEVadtorMil lõuNa MaakaitsEriNGkoNNas Kaitseväe ja diviisi tasandi suurõppustel (nt Kevadtorm ja Siil), aga ka Kaitseliidu enda erinevatel suurõppustel on vahekohtunike (ingl arbiters/umpires) institutsioonil teaduspõhisest doktriinist lähtuv objektiivse tagasisidestaja ning dünaamilise simulatsiooni tagaja roll. Aga mida see tähendab? Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

S

õjateoreetik Carl von Clausewitz on kirjelda­ nud „lahinguhõõrdumist“ (friction) kui tegurit, mis eristab reaalset sõda paberil planeeritust. Tänapäeva komplekssetel liitlas­ ja diviisiõppustel, nagu seda on Kevadtorm ja Siil, ei ole vahekohtunik pelgalt passiivne ohutusvestis vaat­ leja. Ta on „taktikalis­sotsiaalne andur ja reaalajasimulaator“ ning staapide oluline strateegiline sisendiallikas. Vahekohtuüksuste rakendamine suurõppustel on otsustava tähtsusega tööriist õppuse kordaminekuks ja õpikohtade saamiseks, mis teisendabki õppuse reaalajas maastikul voolava higi ja kulutatud paukmoona valideeri­ tud, andmepõhiseks lahinguvõimeks. Sõjateaduslikust aspektist on suur­ õppused komplekssed sotsiotehnilised süsteemid, kus vahekohtunike pea­ mised ülesanded jagunevad kolmeks funktsionaalseks sammuks.

26

6/2026

1.

2.

3.

Reaalsuse ja lahinguhõõrdumise matkimine: vahekohtunikud sisestavad reaalajas süsteemi taktikalis­tehnilisi andmeid (nt relvasüsteemide kineetiline mõju, kaotused, ballistiline tulemus), asendades reaalse hävitustöö stan­ dardiseeritud reeglistikuga. Doktriini ja taktika vastavuskont­ roll: jälgitakse allüksuste tegevuse sünkroonsust, manöövrite stan­ dardsust ja juhtimisprotseduure (TLP/MDMP) vastavalt kehtivale Kaitseväe õppuste eeskirjale. Ohutusriski juhtimine: tagatakse reaalsete taktikaliste liikumiste ja matkevahendite ohutu koostoime.

Samamoodi, nagu manööver­ ja/või erialaseid toetusüksusi, hinnatakse maastikul ka staapide tööd. Kuidas liigub staabis infovoog, millised kanaleid selleks kasutatakse, mis saab siis, kui infoliikumine on vaja kiir­ korras täielikult ümber korraldada ja

staap on sunnitud näiteks „hüppama“ turvalisemasse, varem val­ mis vaadatud või täiesti uude asukohta. Üks olulisemaid hindamiskohti on staabisisene pla­ neerimisprotsess, kus hinnatakse seda, mil moel ja kui tõhusalt toimivad nt LaK (lahingukeskus; Tactical Operations Center – TOC) ja PlanK (planeeri­ miskeskus, Plans Cell), milline on nendevaheline koostöö/sünergia, kui efektiivne on otsuse vastuvõtmise protsess (OVP; Military Decision Making Process – MDMP) jne.

INDREK JURTŠENKO

väljaõpe

väljaõpe TEADUSLIK LÄHENEMINE ÕPPIMISELE: After Action Review (AAR) ja organisatsiooniline mälu

Õppuse Kevadtorm 2026 vahekohtutöö teaduslik ja metodoloogiline kulmi­ natsioon ei ole lahingu võitmine või kaotamine staapides ja maastikul, vaid struktureeritud järelläbivaatus ehk After Action Review (AAR). See USA maaväest alguse saanud ja NATO dokt­ rineeritud empiiriline meetod põhineb blameless-kultuuril ja faktipõhisusel. Tänu digitaalsele vahekohtule ei vaielda AAR-il selle üle, „kes keda esi­ mesena kuskil märkas“. Vahekohtunik avab rahulikult „lahingulogi“ ning tuvastab ülemate otsused, sidevood, laskude trajektoorid jpms. Pigem spordist ja võistkonnaaladelt tuntud väljend „Kohtunikuga ei vaielda“ on õppustelgi omal kohal. AAR-meetodi neli teaduslikku põhi­ küsimust maastikul: 1. Mis pidi juhtuma? (Ülema kavat­ sus ja allüksuse algne OPORD jm käsudokumendid.) 2. Mis tegelikult juhtus? (Vahekohtunike ja telemeetria fikseeritud objektiivne reaalsus.) 3. Miks tekkisid käärid plaani ja reaalsuse vahel? (Inimlikud vead, sidekatkestused, tehnilised rikked või vastase ootamatu manööver jne.) 4. Kuidas me sooritust järgmisel korral parandame? (Valideeritud õppetundide, eelnevalt LI – lessons identified – ja hiljem LL – lessons learned – formuleerimine.). Selle protsessi tulemusena konvertee­ ritakse õppusel kogetud taktikali­ sed õpikohad institutsionaalseks koondteadmiseks. NATO liitlasüksuste valmidust ja taktikalis-tehnilist vastavust hin­ natakse rangelt reglementeeritud Combat Readiness Evaluation (CREVAL) protsessi alusel, mis tugineb standar­ dimisloenditele (ingl Standardization Agreements ehk NATO STANAG). Hindamisvaldkonnad: CREVAL ei mõõda vaid manöövrit, vaid hin­ dab viit põhisammast. Nendeks on operatiivplaneerimine, väljaõppe­ tase, logistiline suutlikkus, side- ja infosüsteemid (CIS) ning admi­ nistratiivne suutlikkus. Sertifitseerimine: vahekohtuni­ kud (kes on läbinud spetsiaalse NATO hindaja koolituse) kontrol­ livad, kas Eesti diviisi koosseisu

28

6/2026

kuuluvad üksused suudavad täita ülesandeid ühtses doktriinses raamistikus. Standardiseeritud maatriksid: tulemused kantakse standarditud formaatidesse, kus kriteeriumid on binaarsed (täidetud / ei ole täi­ detud) või astmelised, välistades riiklikud eripärad ja subjektiivsuse. Kokkuvõttes võimaldab kogutud andmestik diviisi tasandil tuvastada süsteemseid lünki väljaõppes, doktrii­ nides ja koostöövõimes nii Kaitseväe, Kaitseliidu kui ka liitlasüksustega, sest õppusel Kevadtorm 2026 osales tipp­ ajal ligi 12 000 võitlejat. Vahekohtunike tegevus teisendas taktikalise kogemuse valideeritud õppetundideks, mis on alu­ seks riigikaitse strateegilisele arendami­ sele. Need vajalikud praktilised õpikohad on edasiste analüüside aluseks, väärtus­ likum teave integreeritakse üksuste ja organisatsioonide väljaõppesse, sealhul­ gas vajadusel Kaitseväe Akadeemia ja Kaitseliidu kooli õppekavadesse.

Eesmärk vs tulem: vahekohtunike tegevuse tulem suurõppustel ja teaduslik refleksioon aitab õppuse korraldajal analüüsida tervikut ja erinevatelt vastutustasanditelt tuvastada vajalikud õpikohad, et riigikaitset strateegiliselt edasi arendada.

KIRDE MAAKAITSERINGKOND TOETAS NAABREID LÕUNA MAAKAITSERINGKONNAST

16.–22. maini kestnud õppusel Kevadtorm 2026 toetas Kirde maa­ kaitse­ringkond naabreid. „Meie ringkonna peamine ülesanne õppusel Kevadtorm 2026 oli toetada eri tasan­ ditel Lõuna maakaitseringkonda. Tänu meie tegevväelastele, kaitseliitlastele ja reservväelastele õnnestus ülesanne edukalt täita,“ ütles Kirde maakait­ seringkonna ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Marek Värk. „Meie ringkonnast osalesid Kevadtormil nii tegevväelased kui ka kaitseliitlased ja ussisõdalased ehk ringkonnaga liidendatud reservväela­ sed. Vahekohtunike tööd tegime Lõuna maakaitseringkonna malevate ja ter­ ritoriaalsete juhtimisgruppide tasan­ dil, samuti täitsime vahekohtu rolli, toetades erinevaid üksusi maastikul,“ lisas ringkonna pealik. Kirde maakaitseringkonna vahekohtu­ nike gruppide koosseisu olid liiden­

datud ka Lääne maakaitseringkonna vahekohtunikud. Üheskoos toetati Lõuna maakaitseringkonda viies maakonnas: Tartumaal, Võrumaal, Valgamaal, Põlvamaal ja Viljandimaal. Ülesanded olid ringkondade tegev­ väelastel, vabatahtlikel kaitseliitlastel ja reservväelastel erinevad, nagu ka eelnev kogemus vahekohtunikuna: kes tegi seda esimest ja kes kümnendat korda. Kuid õppuse lõppedes tõdesid kõik, et alati õpib ise midagi uut ja teisi aidates aitame õppida ka neil. Viru maleva poolt olid tegevväelaste kõrval vahekohtunikena abis ka kaitse­ liitlased Viru maleva maakaitsekom­ paniist. „Minule oli täiesti esmakordne kogemus täita vahekohtuniku üles­ andeid suuremal õppusel, võimalusel teeksin seda veel. Kui seni osalesin õppustel oma kompanii liikmetega koos oma vastutusalal, siis seekord oli mul võimalus aidata teisi ja samal ajal ise õppida teise ringkonna üksuste tegemistelt,“ ütles seersant Reet Saari. Lipnik Ahti Valdmets on suurematel õppustel osalenud kolm korda ja iga kord on olnud erinev. „Alati on midagi õppida. Ka vahekohtunikuna on mul olnud täiesti erinevad ülesanded ja kogemused. Seekord oli õppus minu jaoks pikem, mis andis hea võimaluse kõiki tegevusi rahulikult jälgida, ana­ lüüsida ja üksustega koos läbi arutada. Teatud olukordades tuli ka mentorina aidata olukordi üle hinnata ja koostöös jõudsime huvitavate lahendusteni. Kuna peaülesanne viis meie üksust erinevatesse kohtadesse ja ülesanded varieerusid objektikaitsest kuni õppe­ lahinguteni, siis sain ise pikema aja jooksul põhjalikumalt jälgida logistika toimemehhanisme, seda just kompanii tasandil,“ sõnas lipnik Valdmets. Viljandimaal oli ühe kaitseliitlastest ja reservväelastest koosneva kompa­ nii juures vahekohtunikuna abis ka kunagine Jõgeva maleva pealik, kolo­ nelleitnant reservis Tarmo Laaniste. „35 teenistusaasta jooksul on see mul ligi kümnes kord olla vahekohtuni­ kuks suuremal õppusel kas Kaitseväe või Kaitseliidu üksuste juures. Kuigi vahekohtuniku kogemusi on mul tõesti kõikidelt tasanditelt, eelistan võimalu­ sel alati olla maastikul mõne Kaitseliidu kompanii juures ehk n-ö rohujuure tasandil, et analüüsida erinevaid olu­ kordi ja anda oma kogemusi edasi vahe­

Nende aastate jooksul on muutunud palju, eriti aga kaitseliitlaste ja maa­ kaitseringkondade juurde liidendatud reservväelaste suhtumine. Praegu on näha, kuidas mehed tulevad, sära silmis, on entusiasmi, arutatakse tõsiselt võtmekohti, mida paremini teha, mida õppida. Ühiselt üritatakse toetada ka rühma ja kompanii juhte, et kogu üksus ühtses rütmis paremini toimima saada, mitte ei võeta neid kui ülemusi, kes võitlejatele vaid käske jagavad. Nii annab iga kaitseliitlane ja reservväelane oma panuse, et reservõppekogune­ mine oleks maksimaalselt väärtuslik ja kasulik. Kaitseliit ja reservväelased on läbilõige meie ühiskonnast, nende seas on autolukkseppi, ehitajaid, ettevõtete juhte. Näiteks kompanii juhtkond koos­ nes siin õpetajatest ja kompaniiülem on koolidirektor. Just üksuse seesmine ühtehoidmine on üks põhjusi, miks reservõppekogunemistel ise vahekoh­ tunikuna abis käin. See annab mulle endalegi lisamotivatsiooni.“ Järvakad tegid vahekohtunikutööd peamiselt Võrumaal. „See õppus oli meie malevale, kaitseliitlastele ja reservväelastele väga hea võimalus toetada oma naabreid Lõuna maa­ kaitseringkonnas, samas õppisime ka ise oma Võru kolleegidelt, kuidas nad lahendavad olukordi kas tiheda või hajaasustusega piirkonnas, keerulise­ mal maastikul. Meilt osalenud tegev­

väelased ja vabatahtlikud on saadud kogemusega väga rahul, saame seda edaspidi kasutada oma vastutusalas, kui selline võimalus avaneb. Vahekohtuniku roll andis meile hea võimaluse õppusepäevade lõpus, pärast üksustele antud tagasisidet teha kokkuvõte ka oma malevast osalenud kohtunike ringis. Saime huvitavaid mõtteid, mida edaspidi oma tegevustes kasutada,“ ütles Järva maleva pealik major Agur Kibur. Võru linnast ligi kümnekilomeetrise autosõidu järel, Kääpa silla juures toe­ tasid Järva maleva tegevväelastest ja vabatahtlikest vahekohtunikud Lõuna maakaitseringkonna reservväelasi, kelle ülesandeks oli hoida Kääpa silla ülesõit õppelahingute käigus vastas­ poole üksustele suletuna. „Tulin siia õpikogemuse ja ka uudis­ himu pärast, sest vahekohtunikuna pole varem õppustel osalenud,“ sõnas „püssiga“ naiskodukaitsja, nooremseersant Carmen­Elina Vist. „Staabiassistendi roll on huvitav, aga kuna olen loomult üsna püsimatu, siis soovisin ise ka maastikul midagi teha. Olen Järva maleva maakaitse­ kompaniis pooljaoülem, kus peale minu on ainult mehed, ja loodan end selles rollis pidevalt edasi arendada. Siin õppusel, lisaks Lõuna maakaitse­ ringkonna reservväelaste toetamisele vahekohtuniku ülesannetes, õpin ka ise väikeüksuse taktikat ning mõtlen ja

analüüsin kõrvalt, mida siit ise juurde õppida oma ülesande täitmiseks Järva malevas. Mentorlus on ka sellel õppu­ sel ja vahekohtunikuna väga oluline ning oleme üksteist vastavalt vajadu­ sele igal võimalusel aidanud,“ ütles nooremseersant Vist.

INDREK JURTŠENKO

tus olukorras, üksikvõitlejatest kuni kompaniiülemani, ka olmeküsimustes.

Alutaguse maleva vahekohtunikud toimetasid korraga mitmes maakonnas, sealhulgas Tartumaal. „Meie olime pea­ miselt Tartu linnas ja lähiümbruses ning aitasime Põhja­Tartumaa malevkonna võitlejaid nende tegevustes,“ rääkisid nooremleitnant Ergo Soosaar ja lipnik Kirill Ševtšuk. „Mulle oli see väga õpetlik kogemus, sain jälgida kogu tegevust juh­ timistasandilt, aga ka maastikult prak­ tilise poole pealt. Kuna siinne tegevus ei kattu otseselt minu kui vabatahtliku kaitseliitlase erialase tegevusega, sain jälgida ja kontrollida juhtimistasandi teemasid,“ lisas lipnik Ševtšuk. „Mina olin siinsete vahekohtunike juht, mis tähendas, et mulle jooksis kogu info kokku ja pidin aitama erine­ vate üksuste tegevust koordineerida, samas oli ka võimalus maastikul teatud tegevusi otse koordineerida. Õppimist oli kõikidel. See töö annab hea võima­ luse teemad ise rahulikus tempos lahti mõelda ning võrrelda seniste tegevus­ tega oma üksuse juures. Kui üksustel tekkis maastikul murekohti, olime mentoriks, ja hea oli näha, kuidas meie öeldust oli järgmisel päeval praktilises tegevuses ka otsest kasu,“ võttis kokku lipnik Soosaar. 6/2026

29

VÄlJaõPE

PurustustõkkEd! Miks oN raHuaJal sildadE Ja HooNEtE VaristaMiNE tsiViilkEskkoNNas oluliNE Tõkestamine on vastase manöövrivabaduse piiramine ja valikuline maastiku kasutamise takistamine. Tegevuse põhieesmärk on mõjutada vastase manöövrit.

LAURI MÄEPALU

Tekst: major LAURI MÄEPALU, Kaitseliidu peastaabi pioneeriohvitser

väljaõpe

O

ma üksustele annab see võimaluse võita aega, sest vastase jaoks on iga tõk­ kest möödumine või sellest läbiminek alati ajakulukas tegevus, mis sunnib kasutama res­ sursse (lahingupioneerid kui inim­ ressurss, sapööritehnika jm). Meeles tuleb pidada, et tõkked iseenesest ei taga ülesande täitmist, vaid soovitud mõju saavutatakse ikkagi relvaliikide koondatud tegevusega – näiteks kattes rajatud tõkkeid otse- ja/või kaudtulega.

TÕKKED

Tõkkeid saab liigitada taktikalise üles­ ande, ehitusmaterjali, toime ja paljude teiste tunnuste põhjal. Kuid omaduste poolest võib tõke kuuluda samaaegselt mitmesse gruppi, seetõttu üks ja ainu­ õige liigitus puudub. Segaduste ära­ hoidmiseks on siiski mõningad reeglid kokku lepitud ja kasutusele võetud. Eesti pioneerid on kokku leppinud kahes põhiliigis: olemasolevad tõkked ja rajatavad (pioneeri-)tõkked.

Olemasolevad tõkked on kas loodus­ likud või tehistõkked. Viimased on ennekõike rajatud inimeste igapäeva­ tegevuse käigus ja nende esmane eesmärk pole sõjanduslik, kuid oma olemasoluga mõjutavad need kõigi osapoolte liikumisvabadust. Nii mõnegi takistuse tõkkeväärtus võib kasvada või kahaneda ilmamuutustega ja aastaaegade vaheldumisega. Looduslikud tõkked on kõik maas­ tiku geoloogilised, hüdroloogilised ja geobotaanilised omadused, mis takistavad üksuste tegevusvaba­ dust. Looduslikud tõkked on orud, mäed, sood, rabad, jõed, järved, tihedad metsad (sh raiesmikud) ja suured kivid. Enamasti takistavad need tehnika liikumist, vähemal määral jalaväe oma. Tõkked võivad lisaks liikumisele takistada veel nii vaatlust kui ka tulirelvadest laskmist. Tehistõkked on kõik inimeste loodud kultuuralad ja ehitised, mis takistavad üksuste tegevus­ vabadust. Tehistõketeks on kraa­ vid, kanalid, karjäärid, pinnalõiked ja süvendid, tammid, hoonestatud

alad ja teised rajatised. Nendegi takistavad omadused võivad olla mitmesugused nagu looduslikel tõketel, segades liikumist, vaatlust või tulistamist. Vähem mõjutab neid ilm, rohkem aga lahingutege­ vus (purustused, tulekahjud), mis võivad muuta alal kas üht või teist omadust.

Rajatavad (pioneeri-) tõkked saadakse, kui olemasoleva tõkke kuju ja/või omadusi muudetakse sõjalisel ees­ märgil. Samuti võib pioneeritõkkeid rajada maastikule, kus olemasolevad tõkked puuduvad. Alati on aga mõistlik maastikku ära kasutada ja juba olemas­ olevaid takistusi täiendada, et säästa ressursse. Lõhkevad tõkked on rajatud takis­ tused, mille rajamisel on kasuta­ tud lõhkematerjali. Kokkupuutel vastasega tekitavad need kaotusi plahvatuse või lenduvate kildude tõttu. Üldistatult võime öelda, et lõhkevad tõkked on miiniväljad. Mittelõhkevad tõkked on rajatud takistused, mis peatavad või aeg­ lustavad vastase liikumiskiirust, tekitamata talle otseseid kaotusi. Mittelõhkevate tõkete ehitamiseks on väga palju võimalusi, seetõttu liigitatakse neid erinevalt ja kokku­leppeliselt. Eesti Kaitseväes on need jagatud kuude suuremasse gruppi: pinnastõkked (tankitõrjekraa­ vid, teepinna rikkumised ja hävitamised, kraatrid, eskar­ bid, vallid); purustustõkked (sillad, ülesõi­ dud, teetruubid, teetammid, hooned, tunnelid); barrikaadid ja palktõkked (tankibarjäär, ratsud, siilid); traattõkked (standardsed spiraalokastraattõkked, okas­ traataiad, komistustõkked, MZP jne); element- ja valmistõkked (terasest siilid ja ratsud, draa­ konihambad, betoonplokid jne). Kombineeritud pioneeritõkked on erinevate pioneeritõkete (tava­ liselt mittelõhkevad ja lõhkevad koos) omavaheline kooskõlastatud

kasutamine ühel ja samal maa-alal või objektil. Selle eesmärgiks on raskendada tavapäraste deminee­ rimisviiside kasutamist, sundida vastast kasutama sama ala/objekti kahjutuks tegemiseks rohkem erinevaid demineerimisvahen­ deid ja kulutama rohkem aega. Lisaks kasutatakse mittelõhkevaid tõkkeid lõhkevate tõkete maskee­ rimiseks ja teineteise tõkkeväär­ tuse suurendamiseks. Näiteks kui me hävitame lõhates silla, siis on tegemist mittelõhkeva tõkkega ning vastane saab üsna hõlpsasti kasutada sillaületusvahendeid, ent kui me rajame jõe kallastele ka miiniväljad, siis saame kombinee­ ritud tõkke, millest ülepääsu raja­ mine võtab palju rohkem aega.1

PURUSTUSTÕKETE RAJAMISE PRAKTIKA

Erinevate purustustõkete rajamise lõhkepraktika on igale pioneerile väga oluline oskus. Lõhkamise kvalitee­ dist sõltub suurel määral järgnevate protsesside maht ehk see, mis hakkab juhtuma peale lõhkamist. Mida kvali­ teetsemalt me lõhketöid teeme, seda vähem aega, tööd ja vahendeid kulub järgmistele protseduuridele. Pioneerid relvaliigina on lahingutoe­ tusüksus, kelle eesmärk on toetada manööverüksusi. Et teha kvaliteet­ set lõhketööd, tuleb tunda selle töö iseloomu, oma oskusi, ümbruskonda ja lõhkamisvahendeid. Selleks on aga vaja praktilist kogemust! Kogemuse olemasoluks võime pidada seda, kui lõhkaja on sama iseloomuga tööd teinud vähemalt kolm korda.2 Kõige selle juures ei tohi unustada, et ka suurte kogemustega lõhkajal ei ole häbiasi tunnistada, kui ta mõnda asja ei oska või ei tea. Tavaliselt tehakse lõhkeväljaõpet harjutusväljadel, kus on loodud selleks tingimused ja võimalused. Kui meil on soov rajada lõhates purustustõkkeid, siis peame arvestama, et ettevalmis­ tuste käigus tuleb meil endil rajada alguses objekt(id). Tihtipeale ehita­ takse õppeväljakutele lihtsustatud

6/2026

31

3 X LAURI MÄEPALU

VÄlJaõPE objektid, et kulutada vähem ressursse (aega, vahendeid, raha jne).

KOOSTÖÖ TSIVIILPARTNERITEGA

Viimastel aastatel on tihenenud Kaitseväe ja Kaitseliidu koostöö Transpordiametiga, kes korraldab Eestis inimestele ning vee­, õhu­ ja maismaasõidukitele ohutut, keskkonda säästvat liikluskeskkonda. Seetõttu on nende hallata väga suur hulk erinevat taristut alustades maanteedest ja sil­ dadest ning lõpetades meremärkidega. Kuna nende korraldada on ka ole­ masoleva taristu hooldus ja remont, asendatakse igal aastal mõned vanad sillad uutega, et suurendada nende kandvust ja ohutust. Koostöö raames annab Transpordiamet igal aastal nimekirja sildadest, mida plaanitakse lammutada. Kaitseväe ja Kaitseliidu pioneeridel on võimalik valida sealt välja sillad, mis võiksid sobida tsiviil­ keskkonnas purustustõkke rajamise praktiseerimiseks. Miks see aga vajalik on? Eelkõige seetõttu, et kui objekt on juba ole­ mas, piirdub pioneeride ettevalmistus objektiga tutvumise, selle mõõdis­ tamine ja lõhketöö projekti koosta­ misega. Objekti ennast ei ole ekstra väljaõppe jaoks tarvis ehitada. Ka on ümbritsev keskkond ning objekti loomulik amortiseerumine loonud tingimused, mis kehtivad kogu riigis nii rahu­ kui ka sõjaajal. See on kõige tõetruum õpikeskkond!

SILLA VARISTAMINE KIIRHÄVITUSMEETODIL

Kaitseväe ja Kaitseliidu pioneerid said oma esimese praktilise kogemuse lõhata sild, kasutades kiirhävituse meetodil koostatud laenguid, Türi val­ las Lintsi jõge ületava Jõeküla sillaga (endise nimega Piiometsa sild). Seda pidi tegema ümbruskonnale ohutult. Lähim majapidamine asus hinnanguli­ selt 360 m kaugusel.

Lisateave Koondlaengute arv tugisammastel: 5 Koondlaengute arv maatugedel: 5 Lõhkematerjal tugisambal: TNT­1000 5 kg (koos 1 kg plastilise lõhkeai­ nega oli laengu mass 6 kg) Lõhkematerjal maatoel: TM­81 (TM­81: 5,4 kg TNT/RDX) Topise materjal koondlaengul: montaaživaht ja liiv TNT-1000 kastis KOKKU: 5 x (5 kg TNT-1000 ja 1 kg M46/ptr) + 5 x 5,4 kg TM-81 = 57 kg

32

6/2026

Selleks, et silla lõhkamine õnnestuks ja ühtlasi tekiks tõhus purustustõke, koostati sillahävitusplaan. Plaani alusel hangiti vajaminev mater­ jal ning kavandati tööjõud ja aeg. Hävitusplaani koostamise aluseks on detailne maastikuluure, mille käigus tehti vajalikud mõõtmised. Hävitusplaanile märgiti: objekti asu­ koht, objekti tüüp, kirjeldus, mõõtkava,

VÄlJaõPE

Ülesande täitmiseks sai paika pandud plaan, mis nägi ette, et esimeses järgus tuleb puhuda vähemalt 50 cm ulatuses betoon silla tugisammastest välja ning lõigata katki lähimad sarrused. Selleks kasutasime kontaktis koondlaenguid ning NONELi4 lühiviitlõhkevõrku. Teises järgus tuli puhuda betoon vähe­ malt 50 cm ulatuses välja maatugedest ning kahjustada lähimaid sarruseid. Lõhketöö tulemusena nägime ette, et sild langeb kokku oma sängis. Silla lõhkamistööde lihtsustamiseks valmis­ tasime kohapeal vee kohale aluspinna, et sõduritel oleks lihtsam liikuda, ning tegime markeerimisvärve kasutades vajalikud märgistused. Samal ajal valmistati ette lõhkelaen­ gute topistusvahendid. Lisaks oli vaja ehitada sillale kaitsekilp, et kildude laialipaiskumist ning õhulööklainet arvestades ei ületaks ohuala raadius 350 meetrit. Laengute maatugedele paigaldamisel kasutasime tankimiine TM­81, topistasime need täidetud liivakottidega ning kinnitasime tugi­ sammastele koondlaengud TNT­1000 (vt joonist). Laengud võib sillaele­ mentidele ja ­pindadele kinnitada kas puitmaterjali (lauad, prussid), sidumistraadi või muude käepäraste vahenditega. Kasutada võib ka spet­ siaalseid ankruid, tüübleid jms. Oluline on see, et kinnitusvahend peab tagama laengu paigalpüsimise vähemalt 168 tunniks5, sest silla lõhkamine ei pruugi toimuda kohe pärast laadimise lõpe­ tamist. Kinnitusvahendit valides tuleb arvestada, et üksiklaeng võib kaaluda 20 kuni 30 kg. Piiometsa silla puhul leidsime, et kõige kiirem, lihtsam ja otstarbekam on kasutada koorma­ rihmasid. Lõhkevõrguks oli NONE­l lühiviitlõhkevõrk, et vähendada ühes ajahetkes lõhatava lõhkeaine kogust, ning see võimaldas opereerida ohu­ alaga 350 m. Olenemata lõhketöö iseloomust või eesmärgist tuleb esikohale seada ini­ meste ohutus ja lähtuda põhimõttest „inimelu – materiaalne vara – üles­ anne“. Samuti tuleb varuda aega ja vahendeid vigade paranduseks, sest lõhketööle on iseloomulik teatud ette­ arvamatus.

JOONIS. SILLA HÄVITUSPÕHIMÕTE

TM-81 Koondlaeng TNT-1000 Autor: Lauri Mäepalu

Seatud eesmärk lõhata sild ümb­ ruskonnale ohutult, kasutades kiirhävituse meetodil koostatud laenguid, sai edukalt täidetud. Loodame, et Kaitseliidu pioneeride koostöö Kaitseväe pioneeride ja Transpordiametiga jätkub ja me saame oma isikkoosseisule aina rohkem tead­ mist­kogemust olemasolevate objek­ tide varistamisel.

VIITED: 1 2 3 4

5

Pioneeritegevuse käsiraamat. Eesti Kaitsevägi, maaväe staap, Tallinn, 2014, lk 23–31. Urmas Tonto. Lõhketööd I – Üldalused. Kaitseväe Akadeemia, Tartu, 2025, lk 5–6. Urmas Tonto. Lõhketööd II – Sõjalised lõhketööd. Kaitseväe Akadeemia, Tartu, 2025, lk 49–50. NONEL ­ mitteelektriline initsieerimissüsteem, mis koosneb mitteelektrilisest detonaatorist, detonatsioonitorukesest ning spetsiaalsetest kas viiteta või viitega ühendus­ ja paljunduslülidest. Urmas Tonto. Lõhketööd III – Insener­tehnilised lõhketööd. Kaitseväe Akadeemia, Tartu, 2025, lk 81.

Lisateave Eesti on üks väheseid riike, kus „laigulistel“ on võimalik lõhketöid teostada tsiviilaladel ja varistada objekte väljaõppe eesmärgil. Seetõttu osalesid Jõeküla silla varistamisel vaatlejatena ka liitlased Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Ühendkuningriigist. Kaitseliidu Lääne maakaitseringkond varistas 29. mail 2026 koostöös Transpordiametiga ka Virtsu tuletorni, sest hoone ehituskvaliteet oli sedavõrd halb, et renoveerimine ei oleks garanteerinud selle stabiilsust.

ANTS VESSMANN

laengute asetusskeem ja laengusuu­ ruste arvutuskäik, lõhkevõrgu skeem, vajaminev materjal ning inim­ ja tehnikatöötunnid.3

väljaõpe

JÄLJEKOER ROSIN TÕI LIISA KAITSELIITU – JA KANDIS TA LÄBI RASKE LÕPURÄNNAKU Kaitseliidu väljaõppest rääkides mõeldakse tavaliselt inimestele. Relvad, metsarajad, rännakud, õppused ja pikad päevad välitingimustes on osa pildist, mida enamik oskab ette kujutada. Märksa harvem satub selle pildi keskmesse koer. Veel harvem juhtub aga seda, et just koerast saab põhjus, miks inimene üldse Kaitseliiduga liitub. Tekst: MARI-ANN VEERMÄE, vabatahtlik autor

L

iisa tunnistab, et ilma Rosinata poleks ta tõenäoliselt Kaitseliitu astunudki. Pärast jäljeeksami läbimist sai selgeks, et edasi liikumiseks on vaja tegevliikme staatust. Vaja oli välivormi, uusi tead­ misi ja oskusi. Taktikaline jäljeajamine tähendas omakorda sõdurioskuste omandamist ning relvakäsitsemise väljaõpet. Üks kursus viis teiseni ning peagi oli Liisa leidnud end maailmast, kuhu ta ilma Rosinata vist kunagi sattunud ei oleks.

UUED OLUKORRAD

Rosin ei jäänud kõrvaltvaatajaks. Kooskõlastatult kursuste korralda­ jatega osales ta nii palju kui võima­ lik – lõpurännakul, ühismatkadel ja välja­õppeüritustel. Isegi lasketiiru atmosfäär ei jäänud talle võõraks. Eesmärk oli harjutada koera kesk­ kondadega, kus müra, inimesed ja pidev tegevus on tavapärasest märksa intensiivsemad. Kõige suuremaks proovikiviks ei osu­ tunud aga mitte paugud ega keeruline 34

6/2026

maastik. Palju keerulisem oli koerale suur inimhulk. Kujutlus ligi neljaküm­ nest inimesest, kes pimedas pealam­ pidega liiguvad, varustust pakivad ja ülesandeid täidavad, võib ajada segadusse isegi inimese. Koera aga veelgi enam. Just sellistes olukorda­ des õppis Rosin järjest paremini toime tulema ning iga korraga kasvas tema enesekindlus. Koeraga väljaõppes osalemine pani ka Liisa teistmoodi mõtlema. Paljud tegevused, mis kaitseliitlasele tun­ duvad rutiinsed, on loomale täiesti uued kogemused. Näiteks veoauto kastis sõitmine, kus müra, vibrat­ sioon ja inimhulk loovad keskkonna, millega tuleb samm-sammult harjuda. Samamoodi nõuab tähelepanu koera varustus – alates spetsiaalsetest rakmetest kuni joogivee ja esmaabi­ vahenditeni.

JAGATUD VASTUTUS

Praktilisi õppetunde kogunes palju. Selgus näiteks, et koertele mõeldud puljong võib olla välitingimustes väärt

abimees, kui loom tavalisest veest eriti ei hooli. Samuti sai kinnitust teadmine, et koer vajab oma vajadustele vasta­ vat meditsiinivarustust ning koerajuhi ettevalmistus ei lõpe kunagi. Loomulikult ei puudu ka humoorikad seigad. Rosina üks silmapaistvamaid andeid oli oskus tuvastada söödavat kraami märksa kiiremini kui inime­ sed ise. Seljakotid, kus leidus midagi maitsvat, ei jäänud tema tähele­ panuta. Suurimaks „saagiks“ osutus ühe majori poolik võileib, mis jäi liiga ahvatlevalt lahtisesse kotti. Samuti meenub juhtum ühe truubiga Laagri kandis. Kui grupp valmistus külmast veest läbi minema, sööstis Rosin julgelt esimesena vette. Ent poolel teel leidis ta, et ettevõtmine pole siiski tema maitse järgi, ning otsustas tagasi pöörduda. Nii tuli ka perenaisel suunda muuta ja kuivemat teed otsida. Kõige eredamalt on aga meeles sõduri­ oskuste kursuse lõpurännak. Paberil

MARI-ANN VEERMÄE

väljaõpe

33-kilomeetrisena tundunud teekond venis maastikul ligi 40 kilomeetrini ning väsimus kogunes iga kontroll­ punktiga. Just selle rännaku keskel liitus Rosin taas jaoga. „Aga ma vastutan tema eest – seega lihtsalt ei ole enam võimalust ära väsida,“ meenutab Liisa mõtet, mis talle kõige raskematel hetkedel jõudu andis.

MOTIVATSIOONIALLIKAS KOGU JAOLE

Juhtus midagi ootamatut. Koera eest hoolitsemine ei lisanud koormust, vaid vastupidi – Rosin muutus kogu jaole motivatsiooniallikaks. Ta märkas kohe, kui keegi maha jäi, ning tundis ära ees liikunud kaaslaste jäljed. Mõni kilomeeter enne finišit võttis ta härma­ tisega kaetud teel jälje üles ja vedas kindlalt edasi. Koera energia mõjus nakkavalt. Kui mõni võitleja tundis, et samm enam hästi ei kanna, ilmus kusagilt Rosin, kes nuuskis, sagis ja tegutses sellise innuga, et pani ka inimesed liikuma. Hiljem meenutas üks jaokaaslane, et just Rosina ja Liisa rõõmus tegutse­ mine aitas rasketel hetkedel meeleolu üleval hoida. Rännaku lõpuks jõudis jagu finišisse täiskoosseisus. See polnud ainult füü­ siline saavutus, vaid ka näide sellest, kuidas üks koer võib mõjutada tervet meeskonda rohkem, kui esialgu arvata osatakse.

USALDUS ON OLULISIM

Täna vaatab Liisa sellele teekonnale tagasi suure rahuloluga. Kõik kogemu­ sed – nii õnnestumised kui ka eksimu­ sed – on õpetanud paremini koostööd tegema, olukordi läbi mõtlema ja üks­ teisega arvestama. Kõige olulisem on aga usaldus, mis aastatega inimese ja koera vahele on kasvanud. „Temaga koos on lihtsalt palju rohkem tegemisrõõmu,“ võtab Liisa oma pea­ mise tiimikaaslase rolli kokku. Ja võib-olla peitubki selles loo kõige olulisem mõte. Kaitseliidus räägitakse sageli usaldusest, koostööst ja vastu­ tusest. Liisa ja Rosina lugu näitab, et need ei sünni ainult klassiruumis või harjutusväljal. Mõnikord kujunevad need välja pikkadel metsaradadel, ühistes raskustes ja hetkedel, mil üks koer tuletab tervele jaole meelde, et finišini on siiski võimalik jõuda. 6/2026

35

VÄlJaõPE

1.

NOA EES SEISTES VALMISTU KAITSEKS

Olukord, kus ründaja suunab noa tera­ viku sinu suunas, mõjub hirmutavalt. Samas pole järgnev nii ohtlik kui nuga varjava ründaja puhul, sest kavat­ sus on ilmselge, järgnevad liigutused aimatavad ja selgelt nähtavad.

VõitluskuNst aitaB Ellu JÄÄda

Lühisari tutvustab nelja võitlustehnikat, et innustada lugejaid osalema Kaitseliidus pakutavates sõjalise lähivõitluse treeningrühmades. Tekst: Shihan* JAAK KABRITS, programmi ESTMAP looja, kutselise treeneri 6. tase

S

ensei** Ivar Viira ja õpilane Mari-Leen Kiirend näitavad allpool, kuidas kaitsta ennast püstoli, automaadi, noa ja rinnust haaramise vastu.

Nagu males, nii võidab ka lähivõitlu­ ses see, kes on ettenägelikum, valdab rohkeid kombinatsioone ning suudab muutuvas olukorras õigeid otsuseid langetada.

* vanemmeister, õpetajate õpetaja ** õpetaja

36

6/2026

ESTMAP-i võitluskooli 2. õppetund: Noakangelase eest tasub plehku panna

Nuga kujutab endast lähivõitluses kõige ohtlikumat relva, sest isegi noalöögi eduka tõrjumise korral varit­ seb erakordselt suur oht viga saada. Vastupanu tulemuslikkus osutub väga erinevaks sõltuvalt sellest, kas sinu vastas on joobes ärpleja või kindla sihiga tegutsev nn noainimene. Kui tegu on plaanipäraselt tegutseva sõdalasega, kujuneb vastupanu väga ohtlikuks. Seega, kui võimalik, hoia noakangelasest eemale või põgene. Kui põgeneda ei õnnestu, proovi olla ründajale meelepärane, anna ära asjad, sest elu ja tervis on kindlasti kallim. Toompea malevkonnas läbi viidud katse näitas, et püstolit kabuuris hoidev võitleja jääb kaitsetuks, kui agressiivne ja jõuline noarünnak algab viie meetri kauguselt. Noaga ründaja tabab enne, kui vastane jõuab püstoli kabuurist haarata ja laadida. Kitsamas ruumis nagu trepikoda või lift ei ole põgeneda kuhugi. Kui otsus­

tad ennast aktiivselt kaitsta, siis tee seda otsustavalt, kiirelt ja halastama­ tult. Pooleli jäänud või jõuetu kaitse­ tegevus õhutab ründajat veelgi ning tagajärjena võid saada eluga kokku­ sobimatuid haavu. Noa või iga muu relvaga rünnaku alla sattudes tuleb pilk ja tähelepanu suu­ nata relvale. Tähtis on kiiresti saada kinni nuga hoidvast käest ja seda mitte lahti lasta. Mida vähem saab noakangelane oma relva liigutada, seda vähem suudab ta sulle kahju tekitada. Karju, nii valjusti kui suudad. Kisa eksitab ründajat ja loob võimaluse abi saabumiseks. Eesti sõjalise lahingukunsti programm ESTMAP on lühend nimetusest Estonian Military Martial Arts Program, mis põhineb USA merejalaväe võitluskunstil MCMAP – Marine Corps Martial Arts Program ning Hokutoryu Ju-Jutsu’l. Täpsem info treeningutest: Estonian Martial Arts Program Facebookis: https://www.facebook. com/profile.php?id=61553997956150

VÄlJaõPE

2.

ASTU TORKE EEST KÕRVALE

Kui ründaja hoiab nuga paremas käes ja torkab, siis astu parema jalaga taha kõrvale, et torge liiguks sinu rindkerest mööda. Samal ajal blokeeri torge, lüües oma vasaku käsivarrega vastase nuga hoidvat kätt suu­ naga vasakult paremale.

6 X SILVER JAANSON

4.

VÕTA NOAGA KÄSI OMA KONTROLLI ALLA

Hoides parema käega vastase noaga käe randmest, liigu vastase paremale küljele nii, et kehad jäävad kõrvuti, vasaku käega vajuta vastase nuga hoidvat kätt küünarnukist ettepoole. Samal ajal fikseeri vastase käsi vastu oma pare­ mat külge.

3.

HAARA NUGA HOIDVAST KÄEST Haara oma parema käega vas­ tase nuga hoidva käe randmest ja löö oma vasaku käega jõuliselt vastase küünar­ nukist tahapoole.

6.

FIKSEERI RÜNDAJA VALUVÕTTE ABIL

5.

Tõmba vastane kõhuli nii, et ta vaatab pead maha toetades sinust eemale. Suru parem jalg vastase kaelale ja vasak seljale nii, et vastase noaga käsi jääb püstisesse asendisse sinu jalgade vahele. Vääna nuga käest ära ja seejärel eemaldu vastase pea suunas.

ALLUTA VASTANE OMA TAHTELE

Vastase noaga kätt vastu oma külge hoides lükka vastane küünarnukile surudes põlvili. 6/2026

37

Haritud sõdur

õPPEtÜkid HooNEstatud alal VõitlEMisE koHta

Võitluseks hoonestatud alal Eesti kaitsejõududel õpikut ei ole. Ilmselgelt on teema sedavõrd mitmetahuline ja keerukas, et ühest kindla kujuga raamist kõik üksused läbi ei mahu. Põhjalikke ja hästi koostatud materjale jagub, kuid need on peamiselt suunatud hoones sees sõdimisele.

KARRI KAAS

Tekst: kapten RASMUS AASLAID, KL Pärnumaa maleva kompaniiülem

P

ärnumaa piirkonna eripära põhjal võib arvata, et tege­ vused koonduvad pigem kriitilise taristu ja liikumis­ teede ümbrusse ehk teisisõnu hoonestatud aladele, kus tuleb kaitsta elanikke. Seisneb ju Kaitseliidu tuge­ vus just piirkondlikus kohalolus. Tänu sellele, et kaitseliitlased tunnevad oma kodukanti, kogukonda ja maastikku, suudavad nad kriisi või konflikti korral tuttaval territooriumil kiiresti reagee­ rida. Kui tuua paralleele käimasoleva Ukraina-Venemaa sõjaga, siis konflikti korral on võitlejatel kaks peamist ees­ märki: hoida joont ja vallutada tagasi endale kuuluvad maad ning kaitsta oma linnu ja sealset kõige kallimat vara – inimesi.

Haritud sõdur Vaadates taas kohalikku vastutusala, tundub, et Lääne-Eestis tuleb konflikti korral tihedalt tegutseda ka väljaspool üksikuid hooneid, asustatud aladel. Ukraina­Venemaa täiemahulises sõjas võidu poole pürgivate relvavendade kogemus ütleb, et hoonesse sisene­ mine on viimane variant. Esmalt kasu­ tatakse kõiki tänapäevaseid vahendeid, et neutraliseerida vastane väljastpoolt. Hoones sees tegutsemine on sedavõrd kõrge riskiga tegevus, et seda kaalu­ takse vaid siis, kui muid alternatiive pole.

TULEB ÄRA TEHA!

Kuna oma kodukandi kaitsmise üles­ anne on tähtis, siis juhusele lootma jääda ei saa, tuleb kätte võtta ja ära teha. Selliselt lähenedes alustasime katse­eksituse meetodiga. Distantsilt väljaõppe läbiviimiseks otsustasime kasutada kaitseväe e­õppe portaali Ilias, kuhu koondasime pari­ mad killud erinevatest allikatest. Juba varem olime koostanud õppevideo jao kiirrünnaku väljaõppeks, mis sai väga positiivse tagasiside. Seetõttu otsus­ tasime nüüd liikuda samas suunas, tuginedes eelnevale kogemusele. Asusime asja kallale ning appi tulid oma ala asjatundjad ajakirja Kaitse Kodu! meeskonnast. Taktikaliste ja tehniliste lahenduste poole pealt panid õla alla Prantsuse armee kergejalaväekompanii võit­ lejad ning Soome MPK instruktorid. Eelmainitutega oleme korraldanud koos mitmeid ühisõppusi, katsetanud erinevaid lahendusi ning lähenemisi ja neid ka kasutusse võtnud. Kõige selle tulemusel on valminud õppevideod, mis käsitlevad ennekõike üksiksõduri, lahingupaari ja meeskonna tegevusi võitluseks hoonestatud alal, sealhulgas liikumist, tänava puhastamist, hoo­ netele lähenemist ja sisenemist ning hoone ja ruumide puhastamist.

laiku kandvate võitlejate järgi parajaks kohendada. Tahame selle vormistada ka korra­ liku õppepaketina: õppematerjal, õppevideod ja standardprotseduurid, mis kõik kokku annavad raamistiku tegutsemiseks ning tugeva tausta, et vastavalt olukorrale otsustada.

KOGEMUSEST SÜNDINUD

Protseduuri teeb eriliseks asjaolu, et see erineb tavapärasest lähene­ misest, kus esmalt koostatakse juhis või õppematerjal ning alles seejärel hakatakse selle alusel väljaõpet läbi viima. Pärast kasutuskogemuse tek­ kimist ja tagasiside kogumist on siis enamasti vaja algmaterjali täiendada või kohandada. Kõnealune lähenemine tähendab, et õppematerjali väljatöötamine, katse­ tamine ja kohendamine leiavad aset vahetult väljaõppeprotsessi käigus. Oluline roll on siin õpetatavatel endil, kelle praktiline kogemus, tähelepane­ kud ja tagasiside aitavad hinnata, kas kavandatud väljaõppemudel tegelik­ kuses toimib või vajab täiendamist. Kaitseliitlased ei ole siin mitte üksnes väljaõppe vastuvõtjad, vaid ka aktiiv­ sed osalejad õppematerjali ja protse­ duuride kujundamisel. Selline korraldus võimaldab paremini välja selgitada, millised lahendused on praktikas kasutatavad, millised tegevu­ sed toetavad üksuse valmisolekut ning millised osad vajavad veel täpsusta­ mist, lihtsustamist või lahingulises keskkonnas karastamist. Kaitseliitlaste tagasiside põhjal on võimalik eristada neid elemente, mis toimivad juba väljaõppe käigus, nendest, mis vajavad enne laiemat kasutuselevõttu edasiarendamist.

Samuti on valminud artiklisari ajakir­ jas Kaitse Kodu!, kus käsitletakse kõiki nimetatud teemasid, arutatakse nende praktilise kasutuselevõtu üle, tuuakse esile võimalikud kitsaskohad ning jagatakse soovitusi rakendamiseks.

Seetõttu seisneb kõnealuse protseduuri väärtus eelkõige praktilises ja tagasi­ sidepõhises olemuses. Õppematerjali ei käsitleta valmis ja muutumatu juhisena, vaid areneva töövahendina, mida kohandatakse vastavalt õpetata­ vate kogemusele, üksuse vajadustele ja tegeliku tegutsemiskeskkonna nõue­ tele.

Praegune lahendus ei ole veel lõplik, tegu on siiski peene rätsepatööga. Kindlasti on vaja vähemalt ühte välja­ õppetsüklit, et „ülikond“ Eesti digi­

Kui areng jätkub senises vaimus, võib peagi olla põhjust jagada häid uudiseid ka süsteemse õppeprogrammi valmi­ mise kohta. 6/2026

39

Haritud sõdur

Quo Vadis, kaitsEliidu drooNiNdus? 2. drooNiPEsa raJaMiNE

Tekst: KLEMENS-AUGUSTINUS KASEMAA, Jõgeva maleva Vaiga üksikkompanii pealik ja (FPV-)insener

D

roonipesa on allüksuse drooniarenduse kom­ petentsikeskus, millel on võime opereerida erinevate droonidega (UAV, UGV, UMV jne); neid remontida, tuunida ja ehitada; koolitada droonimeeskondi, uut personali ning iseennast; mõelda välja ja pilootida uusi tehnilisi lahen­ dusi ning koos tehniliste võimete kasvuga välja töötada droonide uuenduslikke kasutusviise ja taktikaid. Droonipesa eestvedaja on palgaline piloot­insener. See, et Kaitsevägi peab tegelema keeleõppega ja Kaitseliit insene­

ride koolitamisega, on meie haridussüsteemi läbikukkumise tragöödia, kuid paraku ainus tõhus viis edu saavutamiseks.

MIS ASI ON DROONIPESA?

Vaiga ÜKo on praegu oma droonipesa loomas. Vaatamegi näitlikult, kuidas see võiks välja näha ning mis on selle eesmärgid. Hankisime omadest vahenditest juba mitu aastat tagasi DJI Mini ja Air seeria droone, hiljem oleme kodumale­ valt ja liidult juurde saanud Mavicu termodroone. Drooniõppe oleme valdavalt ise korraldanud, aja jooksul on tekkinud Kaitseliidu kursused MÕS I, MÕS II jne, kus oleme osalenud. Kõik soovijad on alati saanud lennata ja meie enda droonid ongi huviliste käes – lennake, palju jaksate, ja omandage kogemust! Tulemusena on meil umbes jao jagu DJI piloote ja rahuldav vaatlusvõime DJI droonide baasil. Muidugi on seda vähe! Ise näen, et ideaalis võiks kolmandik meie üksikkompaniist tegeleda droonidega. Seega on loogiline luua droonirühm, mis esmases nägemu­ ses jaguneb omakorda kolmeks: vaatlusvõime, ründevõime

KLEMENS­AUGUSTINUS KASEMAA

Jõgeva maleva Vaiga üksikkompanii on parasjagu loomas oma droonipesa. Artiklis vaatamegi näitlikult, kuidas see võiks välja näha ning mis on selle eesmärgid.

haritud sõdur (FPV – vabandust, aga DJI-lt droppimine ei ole ründevõime, vaid hädatapp. Edaspidi keskendumegi artiklis vaid FPVdele) ja insenertehniline baas + instruktorid + erilahendused. Viimase kahe võime loomist alustame droonipesa rajami­ sega, kuna need võimed on tihedalt põimunud. Tõtt-öelda on meil oma kodus FPV-simulaatori kasutamise võimalus juba ammu olemas, kuid sisuline tegevus on puudunud. Esmalt loome n-ö minitöökoja 6 töökohaga, võimalusega kasvatada nende arv 12ni. Suuremat hulka ei pea ma mõistli­ kuks – instruktor ei jõua praktilisi tegevusi juhendada ja lõpuks pole ka inimesi. Sõjaolukorras saame jagada sisustuse mitmeks ja tekitada oma vastutusalas hajutatud meeskonnalaborid – põhimõtteliselt sobib selleks ühetoaline korter, mõni kelder või kasvõi merekonteiner. Droonipesa sisustamiseks vajalik on kir­ jas tabelis toodud näidiseelarves (meil on osa asju juba olemas). Mõistagi ei ole see eelarve ammendav – oleme pika tee algu­ ses. FPV-komplekte on kohe juurde vaja, distantside suure­ nedes kasvab kallima tehnika osakaal, rääkimata maa- või veedroonidest. Seega peab arengu tagamiseks arvestama sarnases suurusjärgus eelarvega igal järgneval aastal.

MIDA SELLE RAHA EEST SAAB?

Esiteks 6 piloodi väljaõppekeskkonna, pean silmas simu­ laatoreid ning droone. Järgmiseks võime droone koostada, remontida ja tuunida. FPV puhul ei tasu mõelda valmislahendustest, piloot peab hästi tundma iga komponendi hingeelu – valesti koos­ tatud või seadistatud droon ei tee oma tööd ära. Ukrainast on väga palju tagasisidet praaktoodangu kohta ja harvad pole juhud, kus tehasest tulnud droon võetakse algosadeks ning „ehitatakse“ sellest uus droon – seda enam, et droonis olev tarkvara võib täieneda iga päev ning tarkvarauuendus ja tuunimine nullpäeval on hädavajalik. Ligikaudselt hinna­ tes on meil täna SA koosseisust FPV piloote alla 0,x prot­ sendi. Inseneride protsent on kardetavasti veel suurusjärgu võrra kehvem. Ja mäletate, kuni 90 protsenti kahjudest? Paralleelina võib mõelda autojuhtidele ja autopargile, eriti kui me tahame Tänaku mehaanikuid, kes võtavad Passatist välja rohkem, kui võimalik. Lisaks saame kompetentsi- ja arenduskeskuse, kes saab ja peab testima uusi lahendusi ja ideid, mõtlema välja tulevikusõja vahendeid. Ja seda praktilises võtmes ning hajutatult, st igas malevas. Alusmaterjal on olemas – vahendid seadmete kaug­ juhtimiseks, videopildi edastamiseks, programmeerimiseks, servomootorid jne. See võime on üks kriitilisemaid ja äärmiselt oluline on leida ja hoida selles tiimis motiveeritud inimesi. Ja viimaks tootmisüksuse – kasvõi 3D-prinditavate lõhke­ kehade korpuste, lihtsamate elektroonikaplaatide tootmine (nt initsieerimisskeem) jne. Mõistagi tekib küsimus mehitamise kohta – niigi käib üks pidev teki enda poole rebimine. Paratamatult peab arves­ tama, et mingi osa n-ö parimast koosseisust tahab tegeleda droonidega ja siin ei ole mõtet kätt ette panna. Siiski näen, et uus võime ja väljakutse annab perspektiivi kaasata erine­ vatel põhjustel passiivseteks jäänud liikmeid või siis värvata uusi. Seda viimast teed plaanime ka meie minna. Väljaõppest ja struktuurist järgmises artiklis.

NÄIDISEELARVE Nimetus

Kogus

Maksumus eurodes

Pult – Radiomaster TX12 või parem

6

~ 660

Arvutid simulaatori ja tarkvarade käitami­ seks, hea, kui on läptopid (põllul seadis­ tamine ja testimine). Kahjuks KL arvutid ei sobi, sest sinna on sisuliselt võimatu paigaldada domeenis heaks kiitmata tarkvara

6

~ 3 000

Simulaatori tarkvara

6

~ 120

Li-ion ja rasvakustuti 6 kg (droonipesas, põllule ka kaasa)

2

~ 250

Akude turvakast/kott, saab teha suure­ mast tsingist (NB! Tavaline NATO 990-pad­ runiline tsink on parim. Ja tasuta!)

3

0

FPV-komplekte kokku panemiseks 7” (kõik katkised hoia alles) ja treeningwhoop’id

6

~ 2 000

Varupropellerid

palju

Akud 6S2P

12

~ 1 500

Prillid ja/või ekraanid

6

~ 1 200

Akude laadija

3

~ 200

Smoke stopper Vifly Shortsaver 2

3

~ 100

Jootejaam reguleeritava temperatuuriga

6

~ 500

Silikoonmatt töölauale, tina, flux, jootmise training kit, abikäed, luup – komplekt

6

~ 600

Multimeeter

3

~ 60

Erinevaid antenne ja antennimaterjale – komplekt

3

~300

Lõiketangid, kruvikeerajad, võtmed, pintse­ tid jms – komplekt

6

~ 300

Akude tester

3

~ 60

Teibid, termokahanevad rüüsid, kaablid – komplekt

3

~ 150

Kummipuksid, pehmendused, kahepoolne teip, velkro, nipukad jms – komplekt

3

~ 150

Tehniline piiritus, IPA, puhastuslapid jms – komplekt

3

~ 100

Diginihik

3

~ 150

Maajaam koostamiseks – komplekt

3

~ 3 000

Erinevatel sagedustel töötavad RX/TX ja VTX komplektid

6

~ 1 200

TinySA Ultra spektrianalüsaator

3

~ 500

3D-printer Bambu P2S Combo (Hiljem 2 tk juurde.)

1

~ 700

Recovery dongle

3

~ 30

LiteVNA SWR analüsaator

3

~ 500

Grammikaal

3

~ 30

Akude keevitamise tööriist

1

~ 180

Kaasaskantav jootekolb põllule, USB toide

3

~ 200

Elektroonika jaoks mõeldud lakk, EPO jms kmpl

3

~ 200

Muud tarvikud jms – komplekt

3

~ 300

Optika, optikakonverterid, keevitus – komplekt

1

hetkel teadmata

Töökoha laualambid, pikendused

6

~ 200

Projektor + ekraan + whiteboard

1

~ 500

KOKKU

18 990

6/2026

41

SILVER GUTMAN

kaHE PÄEVa idEEdEst ökosÜstEEMiNi:

Mida kaitsEMiNistEEriuMi HÄkatoNid tEGElikult looVad? 42

6/2026

Haritud sõdur

Kui Estonian Business School ja kaitseministeerium korraldasid esimese kaitseteemalise häkatoni, oli eesmärk lihtne: tuua kaitsevaldkonda värskeid ideid ja uusi nägusid. Nüüdseks on aga selge, et sündis midagi palju enamat kui lihtsalt ideede kogumise üritus. Tekst: LAURA-ANETTE TAEL, kaitseministeerium

H

äkatonide ümber on kasvanud elav ökosüsteem – ettevõt­ ted, noored tulevikutalendid, koostöösidemed ja inimesed, kes on avastanud enda jaoks kaitsevaldkonna.

TEADUS ÜTLEB: HÄKATON EI OLE ÜHEKORDNE SÜNDMUS

Maailmas on häkatone uuritud üha põhjalikumalt ja tulemused on üllatavad. Uuring „The Evolution of Hackathons as an Innovation Tool“ kirjeldab, kuidas häkatonid loovad innovatsioonivõrgustikke erineva tausta ja oskustega inimeste kohtu­ miseks, mida muidu ei juhtuks. „The Future of Hackathon Research and Practice“ analüüsib häkatone kui kogu­ konna ja innovatsiooni ökosüsteemi kujundajaid – järjepidevalt korralda­ tuna hakkab osalejate ümber tekkima võrgustik, mis genereerib ise uusi projekte ja ettevõtteid. Ehk kõige konkreetsema tõestuse pakub uuring „What Happens at Hackathons? An Empirical Study of Code Reuse“, mille käigus analüüsiti üle 22 000 häkatoni projekti. Selgus, et märkimisväärne osa loodud lahendus­ test leiab hiljem päriselus kasutust – need ei piirdu häkatoniga. Viimase kahe häkatoni kogemus kinni­ tab nendes uuringutes mainitut.

LESSONLOCK: HÄKATONIST NATO PILOODINI

Häkatonist „DefHack: Resilience edition“ tärkas idufirma, kelle tee on olnud kiire. LessonLock on tänaseks EBSi ettevõtlusstuudio TooEarly Ventures eelprogrammis, neil on pilootprojekt NATOga, testpiloot Kaitseliiduga ning üha suuremaks kasvav tiim. Kuid mis eriti huvitav: LessonLocki meeskond on kui sild kahe häkatoni vahel, sellesse kuulub inimene kaitse­

ministeeriumi esimesest AI­häkatonilt ning nad teevad tihedat koostööd PenguinAI tiimiga, kes osales kõnealu­ sel üritusel koos LessonLockiga. Ka PenguinAI on leidnud oma meeskonda täiendust AI­häkatonilt. „DefHack: Resilience edition’i“ ümber on tekkinud justkui mikroökosüsteem, mis ühen­ dab kaitsetööstuse huvilisi üle mitme häkatoni. Just sedasi kirjeldab teadus ka öko­ süsteemi efekti. „DefHack: Resilience edition’i“ võitja, Jälle Technologies, toodab maailma tugevaimat materjali. Häkaton näitas neile teed kaitsevaldkonda ja kuidas see materjal võiks jõuda ka kaitseväe rakendusteni. Praegu on nad aktiivselt pilootpartnerite otsingul – häkaton andis neile võrgustiku, kust endale partnereid otsida.

ÖKOSÜSTEEMI EFEKT: SUUREM KUI OSADE SUMMA

Numbrites on häkatonide mõju raske haarata, kuid konkreetsed lood räägi­ vad enese eest ise. Inimesed on leidnud kaitsevaldkonna. Mitu häkatonil osalejat on hiljem asunud kaitsesektorisse tööle – just sedasi leiavad noored tee riigikait­ sesse, see on üks lähenemisviise, mis on noorte kaasamisele päriselt kaasa aidanud. Sõprus ja koostöö jätkuvad. Häkaton loob olukorra, kus erineva taustaga inimesed töötavad 48–72 tundi koos ühe eesmärgi nimel. Sellised sidemed jäävad kestma. Üks osalejaist on laienenud üle Euroopa. Koduturbesüsteemi asutaja, kes osales esimesel AI­häkatonil, on pärast seda osa võtnud ligi kuuest Euroopa häkatonist ja arendab oma teenuseid Eestis. Häkaton oli neile

vaid üks uks kaitsetehnoloogia laie­ masse võrgustikku. Eerik­Niiles Kross on teinud koostööd häkatonil kommunikatsiooniideid pak­ kunud tiimidega – taas märk sellest, et häkaton toob kokku inimesed, kes muidu ei kohtuks.

MIDA SEE TÄHENDAB?

Kaitseministeerium ja EBS ei korral­ danud lihtsalt ideevõistlust. Nad lõid platvormi, mille ümber kasvanud koos­ lus on saavutanud oma dünaamika ja selle hoog ei rauge ilmselt veel niipea. Uuringud soovitavad: häkatonide väärtus ei seisne ainult ideedes, mis kahe päeva jooksul sünnivad. Väärtus on võrgustikus, mis nende ümber tekib ning hakkab ise genereerima uusi ideid, projekte ja ettevõtteid. Eesti kaitsetööstuse kogukond on selle elav tõestus. Enne esimest häkatoni küsisime: kas häkaton toob kaitsevaldkonda uusi ideid? Vastus on „jah“ – aga see polnud õige küsimus. Parem küsimus on: kas häkaton loob võrgustiku, kogu­ konna ja ökosüsteemi, mis hakkab ise edasi arenema? LessonLock on NATOga. Jälle otsitakse partnereid. Inimesed on leidnud karjääri, sõprus­ suhteid ja suuna. 72 tundi häkatonil ei lõpe 72 tunniga. 72 tundi lõpevad siis, kui sa enam ei mäleta, et need algasid häkatoniga. Kaitseministeerium on ette valmis­ tamas oma kolmandat häkatoni, et tuua nüüd ühte ruumi kaitsetööstus ja AI vajadused ning leida innovaatilisi lahendusi. Soovitame kõigil julgelt osaleda, ka siis, kui endal ei ole konk­ reetset ideed või olemasolevat proto­ tüüpi. Häkaton toob kokku erinevate oskustega inimesed ning see teebki koosloome põnevaks.

6/2026

43

MaailMaPilk

10 õPPEtuNdi

alGaJalE aGrEssorilE Kujutlegem õppetundi, kus esireas istuvad tulevased agressorid – riigijuhid, kindralid ja strateegid –, kes püüavad aru saada, miks mõned riigid murduvad kiiresti ja teised mitte. Tunnis ei arutata moraali, vaid toimivust: mis tegelikult hoiab riiki elus, kui vastane on otsustanud rünnata. Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

U

kraina sõda ning Iraani vastu suunatud operatsioonid pakuvad selleks värsket õppe­ materjali. Sellised õppetunnid ei ole aga kasulikud ainult neile, kes rünnakut planeerivad. Need on samavõrd vajalikud neile, kes pea­ vad rünnaku üle elama.

1. ÕPPETUND: kasutusvalmis tuumarelv ja usutav vastulöögivõime muudavad ründeotsust

SILVER JAANSON

Sõjategevus Ukrainas, Iisraelis ja Iraanis osutab, et riigi püsimist ei määra relvastuse olemasolu iseenesest, vaid selle usutav kasutatavus vastase

44

6/2026

hinnangul. Heidutus toimib siis, kui vastane peab vastulööki vältimatuks ja piisavalt kahjulikuks. Võime, mille olemasolu on ebaselge, kasutamine poliitiliselt küsitav või rakendamine operatiivselt habras, ei pruugi rünnakut ära hoida. Iraani kogemus näitab ründaja vaates, et arendamisjärgus tuumaprogramm ei mõjuta ründeotsust samal viisil, nagu reaalselt olemasolev ja kasutusvalmis tuumarelv. Potentsiaalne võime kujutab endast tulevikuriski, kasutusvalmis võime aga

vahetut strateegilist piiri, mis sekkub otsustusprotsessi enne operatsiooni algust. Selle põhjal õpib agressor eristama mitte lihtsalt tugevamaid vastaseid nõrgematest, vaid vastaseid, kelle vastu saab sõda pidada tavaloo­ gika järgi ja kelle kohta sama loogika enam ei kehti. Sama mõttekäik ulatub ka tuuma­ relvast kaugemale. Ründaja ei hinda relvastust selle järgi, mida see võiks kunagi teha, vaid selle järgi, mida see suudab teha kohe, pärast esimest lööki ja ka surve all.

MaailMaPilk Määravaks muutuvad võime säilivus, rakendatavus ja juhtimisahela toimi­ vus. Heidutus ei murdu siis, kui relv hävib, vaid siis, kui vastane jõuab järel­ dusele, et selle kasutamine on välditav, hiline või poliitiliselt peatatud. Kaitsja seisukohast ei tulene siit nõuet strateegilist relvastust kopee­ rida, vaid vajadus kujundada olu­ kord, kus ründajal pole usku kiiresse edusse. See eeldab võimet tekitada kahju juba sõja algfaasis, säilitada tegutsemisvõime ka löökide all ning siduda vastane ajaliselt ja ruumiliselt pikemasse ja kulukamasse konflikti. Kaitsja ülesanne ei ole üksnes kallale­ tungi raskendada, vaid muuta ründaja algne arvutus valeks.

2. ÕPPETUND: sõjaline kavatsus muutub nähtavaks enne rünnakut

Ulatuslik rünnak ei alga tavaliselt tuleavamisega, vaid ettevalmistusega,

mis jätab endast maha järjest tiheneva operatiivse mustri. Logistilised liikumised, õhu­ ja merejõudude tugevdamine, toetus­ elementide lisandumine ning meditsii­ nilise valmisoleku kasv ei ole sellises olukorras enam neutraalsed tegevused. Need tähistavad hetke, mil sõjaline võimalus liigub poliitilisest variandist praktilise teostuse suunas. Kui koos väekoondamisega ilmnevad viited kestvusvõime ettevalmistamisele, on jõutud faasi, kus operatsioon ei ole enam abstraktne. Nii Ukraina kui Iraani kogemus kinnitab ründaja vaates, et vastase kohaloleku kasv ja jõudude ümberpai­ gutus loovad loetava mustri juba enne poliitilise otsuse avalikuks muutumist. Sama loogika toimib ka vastupidi. Kaitsja poole õppused, vastuvõtuval­

miduse tõstmine ja jõudude haju­ tamine ei paista ründajale üksnes kaitsemeetmetena, vaid potentsiaalse eeltegevusena, mis võib kiiresti omandada ründava tähenduse. Sealt alates ei loeta samme enam nende kavandatud eesmärgi, vaid võimaliku kasutuse järgi. Sellises keskkonnas hakkavad mõlemad pooled tõlgen­ dama teise ettevalmistusi üha vähem neutraalse ja üha enam pöördumatu protsessina. See lühendab aega, mille jooksul on võimalik eristada ettevaatust rünnaku kujunemisest, ning suurendab survet tegutseda enne, kui teine pool jõuab oma paigutuse lõpule viia. Sõjaline kavatsus ei muutu otsustavaks hetkel, mil see kinnitatakse, vaid hetkel,

MaailMaPilk mil seda ei peeta enam tagasipööra­ tavaks. Kaitsja seisukohast tuleneb sellest ajastuse probleem. Ohu tuvastamine ei saa käivituda esimesest löögist, vaid hetkest, mil vastase tegevus hakkab moodustama sidusat ründemustrit. See eeldab, et luure, seire ja otsustamine toi­ mivad ühe ajakriitilise protsessina, mis suudab tavapärasest aktiivsu­ sest eristada ettevalmistust, mille eesmärk on võtta initsiatiiv enne sõjategevuse avalikku algust. Kui see eristus hilineb, on vastane saavuta­ nud oma esimese eelise juba enne lahingu algust.

3. ÕPPETUND: juhtimine peab säilima ka juhtkonna tabamise korral

Nii Ukraina­ kui Iraani­vastane sõja­ tegevus näitavad, et juhtkonna sihitud kõrvaldamine on muutumas tavapära­ seks taktikaliseks operatsiooniks, mitte erandiks.

TIIT FREIENTHAL

See tähendab, et riigi toimimine ei tohi sõltuda vaid üksikutest juhtimis­ keskustest, staapidest ega isikutest, nagu on olnud tavaks simulatsioonide senises korralduses. Agressorite puhul

viitab Iraani kogemus akuutsele vaja­ dusele tagada, et sõjaline juhtimine ja vastulöögivõime püsiksid ka siis, kui kõrgemad juhtimistasandid on ajutiselt või püsivalt rivist väljas ja side katkeb. Tasub eeldada, et iga ründaja arves­ tab sellega juba pikemat aega. Sellest tulenevalt on fookuses nii ennetava tegutsemise vajadus kui ka vastulöögi jätkusuutlikkus juhtimishäirete korral. Iraani kogemus kinnitab, et see ei ole pelgalt retooriline lähenemine, vaid praktiline eeldus. Laiem järeldus on, et riigi püsimine sõltub võimest jätkata otsustamist ja tegutsemist ka pärast rasket juhtimislööki. Löök võib olla valus ja tunduda katast­ roofilisena, kuid globaliseerunud maailmas annab kurnamissõda kaitsjale, kes suudab tarneahelaid katkestada, kätte ka häid kaarte, millega esimene laine ära kannatada. Riigid peavad arvestama, et liigne tsentraliseeritus suurendab haava­ tavust, samal ajal kui hajutatud ja dubleeritud juhtimismudel pikendab süsteemi toimivust. Kaitsja jaoks tähendab see vajadust tagada juhti­

mise järjepidevus olukorras, kus osa või enamik keskseid otsustuskeskusi on neutraliseeritud juba algfaasis. Selged käitumisprotokollid, madala tasandi üksuste laiendatud otsus­ tamine, dubleeritud side ja eelhar­ jutatud tegutsemine katkestustega keskkonnas võimaldavad teatud ulatuses vältida olukorda, kus löök juhtimistasandile halvab kogu riigi kaitsetegevuse.

4. ÕPPETUND: tegevusvõime peab säilima ka õhuülekaalu kaotuse tingimustes

Nii Ukraina kui Iraani vastu suuna­ tud löögid ja sõda osutavad, et isegi arvestatav (ja ajas kasvav) õhutõrje ei pruugi takistada vastasel saavutamast vähemalt osalist õhuülekaalu ja kand­ mast lööke sügavale tagalasse. Agressori jaoks tähendab see, et ula­ tuslik õhutõrje ei saa olla totaalkaitse alus, vaid üksnes vahend, mis aeglustab vastast, kasvatab tema sõjakulusid ja taastab oma jõududele tegutsemisruumi. Sõda Iraanis kinnitab ründesooviga riikidele, kui raske on vastu saada

maailmapilk Ühendriikide õhujõududele isegi siis, kui kasutada kõrgema taseme õhu­ kaitsesüsteeme. Seetõttu ei muutu keskseks mitte niivõrd vastase täielik tõrjumine, kuivõrd võime jätkata ope­ ratsioone ka siis, kui õhuruumi oma kontrolli alla tagasi saada ei pruugi olla enam võimalik. See suunab rõhu ründaja lennuväljade ründamisele, elektroonilisele sõjapida­ misele, maskeerimisele, peibutistele ja kindlustatud rajatistele, mis vähenda­ vad õhurünnakute mõju ilma õhuüle­ kaalu tagasi võitmata. Riigid peavad arvestama, et õhukaitse strateegiline ülesanne on võita aega, võimaldada hajutamist ning säilitada võitlus- ja tootmisvõimeid tingimustes, kus vastane on õhus tugevam või suu­ dab anda lööke sügavusse, ilmumata seejuures õhuruumi. Mida tihedam on vastase luure- ja löögi­süsteem, seda vähem saab õhutõrjet käsitada kilbina ning seda rohkem tuleb seda siduda üldise vas­ tupidavusega. Kaitsja puhul tähen­ dab see, et kaitseplaneerimine peab eeldama õhurünnakute jätkumist kuni invasiooni lõpuni. Seepärast peab rõhk olema hajutatud juhtimisel, ümber­ paiknemisel, varjatud varudel, pette­ meetmetel ja taristu töös hoidmisel ka pideva surve all. Õhuruumi kaotus ei tohi automaatselt tähendada kaitse- ja otsustusvõime kokkuvarisemist.

5. ÕPPETUND: mobiilsed süsteemid vajavad rohkem kui lihtsalt liikuvust

Operatsioonid Ukrainas ja Iraanis näitavad, et liikuvus üksi ei taga enam relvasüsteemide säilimist. Tulevased agressorriigi kandidaadid on seni saa­ nud arvestada, et hajutatud ja maskee­ ritud maanteel liikuvad laskeseadmed suudavad ellu jääda ka õhuülekaalu tingimustes, kuid Iraani kogemus seab selle eelduse kahtluse alla. Kui vastane ühendab õhuülekaalu püsiva seire, täppislöökide ja tugeva luurega, muutuvad ka liikuvad raketi­ süsteemid haavatavaks. See tähendab vajadust ümber hinnata ja muuta oma raketivägede kasutusloogikat. Pelgalt hajutamisest ei pruugi enam piisata. Üks ootuspäraseid suundi on väik­ semate ja arvukamate varjekohtade kasutamine, peibutiste suurem osa­ kaal, laskeseadmete arvu kasvatamine

ning varasem välipaigutamine enne konflikti algust. See võib parandada säilivust, kuid suurendab samal ajal tõenäosust, et kaitsja tõlgendab sellist liikumist selge eskalatsioonina. Sensorite, droonide ja satelliitide tihedas vaatluskeskkonnas ei seisne elujõulisus mitte liikumises endas, vaid võimes lõhkuda vastase luurepilti. Kõik riigid peavad arvestama, et mida täpsemaks muutub sihtmärgistamine, seda olulisemaks saavad eksitamine, rütmi muutmine ja asukoha varjamine. Kaitsja puhul kehtib sama loogika kõigi liikuvate tulevahendite, õhukaitse, juhtimispunktide ja varustussõlmede kohta. Ellujäämine ei sõltu üksnes ümberpaigutamisest, vaid sellest, kui raske on vastasel neid leida, jälgida ja siduda mitte ainult löökide, vaid ka löögitsüklitega.

6. ÕPPETUND: piirkondlik raketitõrje võib toimida paremini, kui ründaja eeldab Piirkondlik raketitõrje ei ole pelgalt poliitiline sümbol, vaid võib lahingus tõepoolest tulemusi anda. Agressori jaoks tähendab see, et suur raketi­ võime ei taga läbimurret, kui vastasel on kihiline kaitse, toimiv juhtimine ja piisav valmisolek.

See suunab vaenlast veelgi enam rünnakumustrite poole, mille ees­ märk ei ole kaitset lihtsalt ületada, vaid seda üle koormata, eksitada ja kulutada. Seetõttu muutuvad oluli­ semaks manööverdavad ballistilised lühimaaraketid, kombineeritud löögid ballistiliste ja tiibrakettidega, peibuti­ sed, segajad ning lihtsamate droonide kasutamine. Iraani kogemus kinnitab, et raketi­ tõrje ei kõrvalda ründeohtu, kuid sunnib ründajat kulutama rohkem vahendeid, ajastama lööke hoolika­ malt ja otsima kaitsesüsteemi vastu nõrku kohti. Ründajale tähendab see vajadust kohandada mitte ainult relvasüsteeme, vaid ka kogu rünnaku ülesehitust. Nii ei saa raketitõrjet käsitleda ei kindla kilbi ega kõrvalise takistusena, mistõttu riigid peavad arvestama, et konfliktis käib samal ajal võitlus nii sihtmärkide tabamise kui ka kaitsesüsteemide koormamise, petmise ja varude ammendamise

ümber. Otsustavaks ei pruugi saada üksik läbimurre ega üksik tõrje, vaid see, kumb pool suudab oma süsteemi kauem toimivana hoida. Kaitsjale tähendab see, et raketitõr­ jet tuleb käsitada piiratud ja kiiresti pingestuva ressursina. Kui sõda on osa laiemast piirkondlikust kokkupõrkest, tuleb arvestada, et püüdurrakettide varu satub kindlasti surve alla juba algfaasis, sest nii Ukraina kui Iraani kogemus näitavad, kui tähtis on ründa­ jale see, et kaitsja kulutab kiiresti oma varud ära. Seetõttu peab raketitõrjet toetama hajutamine, triaažipõhine sekkumisloogika (nagu Iisraelis), pette­meetmed, passiivkaitse ja valmis­ olek tegutseda ka siis, kui osa kaitsest on neutraliseeritud.

7. ÕPPETUND: raketivarud peavad vastama kulumissõja tempole

Raketi- ja laskemoonavarud kuluvad suure intensiivsusega konfliktis kii­ remini, kui eeldab jätkuv rahuaja pla­ neerimine, mis arvab end olevat juba piisavalt õppinud Ukraina ja Iraani sõdadest. Agressori jaoks tähendab see, et raketivõime usutavus ei sõltu ainult laskeseadmete olemasolust, vaid ka sellest, kui kaua suudetakse säilitada löökide mahtu pärast esimesi kaotusi ja tõrjutud rünnakuid. Just seetõttu on iga õpihimuline agres­ sor valmis suurendama tahkekütusel rakettide ja mobiilsete laskeseadmete tootmist ning püüab kasvatada ka oma varude sügavust. Suurem raketivaru ei suurenda üksnes tulejõudu, vaid kom­ penseerib ka mobiilsete süsteemide haavatavust ja raketitõrje mõju. Kui osa laskeseadmeid hävitatakse ja osa lööke tõrjutakse, sõltub ründe jätkusuutlikkus sellest, kui kiiresti on võimalik välja tuua järgmine laine. See seob varude küsimuse otseselt sõja kestuse ja operatiivse tempo hoidmisega. Konflikti ei määra ainult relvasüsteemide tehniline tase, vaid ka võime pidada vastu kulumisele. Riigid peavad arvestama, et pika sõja korral ei muutu määravaks mitte üksikud kõrgtasemel platvormid, vaid varude, tootmise ja asendamise ulatus. Sageli ei murdu esimesena tahe, vaid lihtsalt laskemoon saab otsa. Kaitsja jaoks tähendab see, et kaitse­ planeerimine ei saa lähtuda lühikese 6/2026

47

maailmapilk kriisi eeldusest. Oluline ei ole üksnes relvasüsteemide hankimine, vaid ka piisavad laskemoona- ja varuosavarud, nende hajutatud paigutus, logistika ning arvestus, et välised täiendused ei pruugi saabuda kiiresti. Kaitsevõime kestus sõltub siin otseselt sellest, kui realistlikult on varud seostatud sõja tegeliku kuluga.

8. ÕPPETUND: odavad droonid on ühtaegu ründe- ja kulutamisvahend

Erineva suuruse, võimekuse ja ots­ tarbega (enamasti ründe)droonidest on saanud püsiv operatiivne tööriist. Droonide väärtus ei seisne ainult üksi­ kutes tabamustes, vaid võimes laien­ dada sihtmärkide hulka, survestada õhukaitset, hajutada kaitse tähelepanu ja pakkuda ründajale paindlikke stardining kasutusvõimalusi. Suures koguses kasutatuna muudavad need lahinguvälja ökonoomikat, sest sunnivad kaitsjat kulutama kallimaid tõrjevahendeid odavamate platvormide vastu. Ründaja jaoks tähendab see, et odavaid droone ei tule käsitada mitte kõrvalise lisavõimena, vaid osana laiemast kurnamis- ja koormamisloo­ gikast. Need sobivad täiendama ballistilisi ja tiibrakette, siduma õhutõrjet ning looma survet seal, kus kallimate relvasüsteemide kasutamine ei oleks otstarbekas. Kui selliseid vahendeid kasutavad ka kaitsjad, muutuvad needsamad droonid tõsiseks ohuks ründajale endale, mistõttu ei piisa nende tootmisest ja kasutuselevõtust, vaid vältimatult tuleb tugevdada ka vastudroonivõimet. Sõjaline edu ei sõltu enam ainult vähestest keerukatest platvormidest, vaid ka suutlikkusest toota, juhtida ja tõrjuda suurt hulka suhteliselt odavaid mehitamata süsteeme. See kehtib võrdselt iga riigi kohta, mis soovib säilitada tegevusvabadust keskkonnas, kus õhuruumi madalamad kõrgused on pidevalt lahingutegevust täis. Kaitsja jaoks tähendab see, et drooni­ võime ja vastudroonivõime peavad arenema koos. Arvukad ja odavad süsteemid võivad anda märkimisväärse eelise nii luures kui löögivõimes, kuid sama loogikat kasutab ka vastane. Seetõttu peab droonide kasutamist toetama segamine, avastamine, lühi­ maa tõrje, üksuste hajutatud väljaõpe 48

6/2026

ja valmisolek tegutseda olukorras, kus vahetu lahinguruum on pideva õhu­ seire ja häiringu all.

9. ÕPPETUND: säilima ei pea mitte ainult tulejõud, vaid ka selle juhtimine

Relvasüsteemide füüsiline säilimine ei taga veel nende tegelikku sõjalist väärtust. Kui vastane suudab katkes­ tada side, häirida luureinfo liikumist, rikkuda sihtmärgistamist või lõhkuda käsuahela töö, võib alles jäänud tule­ jõud kaotada suure osa oma mõjust. Riigi püsimine ei sõltu seega mitte ainult platvormide, vaid kogu otsus­ tus- ja juhtimisahela vastupidavusest. Nii agressorile kui kaitsjale tähendab see tõenäoliselt vajadust tagada, et sõjaline juhtimine toimiks ka siis, kui keskne juhtimine on löögi all, side kat­ kendlik ja kõrgemad juhtimistasandid surve all. See eeldab hajutatud sidevõrke, töökindlaid varukanaleid, lihtsa­ maid asenduslahendusi ning üksuste suuremat võimet tegutseda piiratud juhiste alusel. Iraani juhtum kinnitab, et juhtimisahela katkestamine võib olla sama mõjus kui relvasüsteemide otsene hävitamine. Mida tihedamaks ja kiiremaks muutub lahinguväli, seda ohtlikum on sõltuvus ühest sidevõr­ gust, ühest juhtimistasandist või ühest infovoost. See puudutab võrdselt kõiki riike, kelle relvajõudude toimimine sõltub järjest enam andmete, side ja otsuste katke­ matust seotusest. Vastupidavus tähen­ dab siin võimet jätkata tegutsemist ka puuduliku info ja häiritud juhtimise tingimustes. Kaitsja jaoks tähendab see, et kaitse­ süsteem ei tohi toetuda vähestele kergesti halvavatele sõlmpunktidele. Sidekanalite dubleerimine, juhtimis­ punktide hajutamine, katkestustega keskkonna regulaarne läbimäng ja üksuste iseseisvama tegutsemise har­ jutamine on vältimatu eeltingimus, et alles jäänud jõud säilitaksid ka tegeliku kasutusväärtuse.

10. ÕPPETUND: määravaks saab võime kaotusi asendada, mitte ainult sõja algvaru

Pika ja suure kuluga konfliktis ei määra tulemust üksnes see, kui palju relvi ja laskemoona on sõja alguses olemas,

vaid see, kui kiiresti suudetakse kao­ tusi korvata. Algne varu kaotab kiiresti oma tähen­ duse, kui seda ei ole võimalik täien­ dada, parandada ja uuesti kasutusse tuua. Agressori jaoks tähendab see tõenäoliselt vajadust toetuda hajuta­ tud ja löögikindlamale kaitsetööstusli­ kule alusele. Väärtust omandavad väiksemad tootmisüksused, varjatud remondi- ja hooldusvõrgud, standardiseeritud osad ning eelpaigutatud varud. Sama oluline on logistika-, energia- ja transpordi­ sõlmede kaitse, sest ilma nendeta ei püsi ka allesjäänud relvasüsteemide kasutusvõime. Nii Ukraina kui Iraani näide kinnitab, et vastane ei püüa üksnes hävitada relvi, vaid ka lõhkuda nende taastamise eeldusi. Sõjaline vastupidavus ei võrdu enam ainult lahinguväljal olevate üksuste tuge­ vusega. Poliitikakujundajad peavad arvestama, et surve all osutub otsusta­ vaks tööstuslik, tehniline ja logistiline taastumisvõime. Kes suudab kiiremini parandada, asendada ja uuesti relvas­ tada, suudab pikemas konfliktis ka tempot hoida. Kaitsja puhul tähendab see, et tähelepanu ei tohi koonduda ainult hangetele. Sama oluline on remondi­ võrgu ettevalmistus, varuosade ja laskemoona hajutatud hoidmine, tsiviil- ja kaitsetööstuse parem sidu­ mine ning võime taastada lahingu­ võime ka siis, kui osa taristust on saanud tabamuse. Pikas sõjas ei loe mitte ainult see, mis on olemas esimesel päeval, vaid see, mis on kasutatav ka sajandal. Kõik kümme õppetundi taanduvad ühele põhimõttele: riigi püsimise määrab süsteemi vastupidavus, mitte üksikute võimete olemasolu. Heidutus peab olema usutav, hoiatus peab saa­ buma enne rünnakut, juhtimine peab toimima ka löögi all ning tegevus ei tohi katkeda isegi siis, kui õhuruum, side või varud on surve all. Mobiilsus, raketitõrje ja droonid ei ole lahendused iseeneses, vaid osad suure­ mast kurnamis- ja kohanemistsüklist. Lõpuks ei otsusta mitte see, kummal on rohkem, vaid see, kumb suudab kauem säilitada toimiva terviku: löögi­ võime, juhtimise ja taastumise.

WASIF AKAB/FLICKR

MaailMaPilk

iisraEli-HaMasi sõda – Pikalt PlaNEEritud islaMistlik raHu

Hamasi juhid, sageli üles kasvanud põgenikelaagrites ning omandanud doktorikraadi ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni toel1 Araabia ja Lääne parimates ülikoolides, on regioonis rokistaari staatuses. Nende vangistusest vabastamise eest on kostnud Araabia kuningad. Hamas pole palestiinlastele mitte ainult sõjaline, vaid ka poliitiline, sotsiaalne ning kultuuriline Iisraeli-vastane relvastatud vastupanuliikumine. Ekstremistidest bande tõusu valitsevaks seadusandlikuks võimuks tuleb vaadelda aga ajaloo retrospektris.

P

raegune konflikt Gaza sektoris on islamistidele kauaoodatud sündmus. Haru­ kontorid Palestiina vabasta­ miseks oli Egiptuse Moslemi Vennaskond loonud juba pärast Teist maailmasõda. Kuid relvastatud vastu­ panuks oli ajastus ebasoodne. 1948. aastal loodi Iisraeli riik ning Egiptuse president Abd an­Nasir kui araabia rahvusluse eestvedaja keelustas 1954. aastal vennaskonna. Araabia maades suruti islamistlik liikumine põranda 1

Tekst: kolonel MARGUS KUUL, vabatahtlik autor

alla. Tänu sellele kaotati Gaza sektoris liikmeid Palestiina Fatahi parteile, mis loodi 1959. aastal Kuveidi, Katari, Saudi Araabia ning Gaza islamistlike grupeeringute baasil. Fatahi islamis­ tist juht, endine vennaskonna liige Yassir Arafat uskus, et ekstremismiga Palestiinat ei vabastata. Mõelda oli vaja suuremalt. Sõjalisele tiivale oli vaja luua poliitiline katusorganisat­ sioon. 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon ei olnud aga vennaskonna arvates palestiinlaste

esindaja, sest ei vastanud islamistli­ kele standarditele. Sel ajal polnud Gaza moslemi vennas­ konnal sõjalist jõudu ja olude sunnil kuuluti Arafati juhitud rahvusliku Fatahi sõjalisse tiiba. Väljaõpet teostati eraldi Jordaanias ning samal ajal, kui Arafat mängis globaalses meedias Palestiina rahva isa ja rahvusliku vastupanuliikumise juhti, polnud islamistidel kavatsust ilmaliku juhi all võidelda. Võimule saamiseks pidi

UNWRA – ÜRO Palestiina Põgenike Abi­ ja Tööorganisatsioon.

6/2026

49

maailmapilk mängima pikka mängu, seega lõid islamistid Gazas 1978. aastal esimese islamistliku ülikooli, mida Fatah ei kontrollinud. Rahvuslikult meeles­ tatud tudengid visati ülikoolist välja põhjendusega, et rahvuslus hävitab islamistliku identiteedi. Ülikooli loomisega algas Palestiinas islamistlik liikumine, mis tõmbas ligi tuhandeid üliõpilasi Läänekaldal ja Gaza sektoris. Arafati liikumise manööverdasid üle Kuveidi, Jordaania, Saudi Araabia ja teiste Pärsia lahe riikide ekstremist­ liku islami vennaskonna harud. Gazas hakati tulevase sõja tarbeks Iisraeli vastu üles ehitama vajalikku infra­ struktuuri, kus tähtsat rolli mängisid mošeed ja tsiviilasutused, mida juh­ tisid ülikooli lõpetanud vennaskonna liikmed.

SISE- JA VÄLISRING

Olukord kaldus kardinaalselt Gaza ven­ naskonna kasuks, kui Araabia armeed said 1967. aastal Kuue Päeva sõjas Iisraeli käest lüüa. Kauaoodatud sõja käigus jäi Palestiina vabastamata. Veel hullem, Iisraelile kaotati ka Gaza sek­ tor, Läänekallas ja Golani kõrgendikud. Islamism sai läbikukkunud Palestiina rahvuslusele alternatiiviks, mis või­ maldas alustada vastupanuprojekti. Edu suurendas veelgi araabia rahvus­ luse ideoloogia eestvedaja, Egiptuse presidendi Abd an-Nasiri surm 1970. aastal. Egiptuse Moslemi Vennaskonna tolleaegne liider ja liikmed vabas­ tati vanglast ning nad rändasid välja regiooni ja läände. Vangistuses oli aru saadud, et teel pal­ vetest reaalsesse pühasse sõtta Iisraeli vastu on vaja omandada haridus, mis võimaldab edaspidi osaleda poliiti­ kas. Gaza harukontorites võeti osa tudengite ja kohalike omavalitsuste valimistest, et tulevikus võim üle võtta. Infiltreeruti äriühingutesse. Liikumise populariseerimiseks loodi Islamistlik Ülikool. Kasutades ära palestiinlaste halba sotsiaalset olukorda, investeeriti haridus- ja meditsiiniteenustesse. Islamistliku bande pöördepunktiks osutus aga Gaza üliõpilaste lubamine Kuveidi ja Egiptuse ülikoolidesse. Kohalike vastupanu islamistlike tuden­ gite vastuvõtule tasalülitati Punase Risti vahendusel. Tehti kokkulepe, et ülikooli lõpetamisel siirdutakse tagasi Gazasse. Kuid vennaskonna plaan nägi ette, et üliõpilased loovad asukoha­ riikides islamistliku diasporaa. Vaja oli 50

6/2026

rajada alternatiivne platvorm vabaks tegutsemiseks, mida nimetati väli­ miseks ringiks. Gazat ja Läänekallast nimetati sisemiseks ringiks. Kuna sisemise ja välise ringi skeem toimis, kopeeriti seda hiljem ülikoolides üle kogu maailma. Kaks aastakümmet tegeleti islamistliku projekti üles­ ehitamisega, värvates tudengeid, kes moodustasid ülikoolides islamist­ likke blokke. Hiljem panid need aluse organisatsioonile, mis sai 1987. aastal tuntuks Hamasi nime all. Algul siserin­ gis ja hiljem ka välisringis oli stratee­ gilise tähtsusega mošeede võrgustiku laiendamine asukohariikides, andmaks islamistlikku haridust ja juhiseid. Gazas algas islamistlik revolutsioon mošeedest, mis kureerisid lasteaedu ja meditsiinikeskusi, kus tasuta nõu ja abi andsid ülikoolidest saabunud vennaskonna arstid. Tasuta abi tõi mošeedesse ja meditsiinikeskus­ tesse hulgaliselt islami almuseid, mis võimaldas ehitada uusi mošeesid ja tsiviilasutusi. Läänekaldal sai vennas­ kond jalad alla 1980. aastate alguses, kui loodi islamistlik ülikool ning hakati tegutsema sama skeemi alusel, mis Gazas juba toimis. Vastupanuks valmistudes möödusid aastad, Hamasi sise- ja välisringi üli­ koolid tootsid uusi liikmeid. Aja möö­ dudes sai üha selgemaks, et väline jõud araabia riikide näol Palestiinat vabas­ tama ei hakka. Samas kasvas Hamasis sisemine surve sõtta astuda, millele lisandus Gazas konflikt islamistide, rahvuslaste ja vasakpoolsete vabas­ tusorganisatsioonidega. Vennaskonnal hakkas aeg otsa saama. Tuli kasutada iga juhust, et näidata end Palestiina vabastajatena.

ESIMENE INTIFADA

1986. aastal eskaleeris Hamas olu­ korda, organiseerides Gaza Islami Ülikoolis üliõpilaste streike, sest intifada’ks, millest kasvaks välja sõjaline tegevus, oli vaja vallandada masside viha. Samal ajal planeeritud Hamasi enesetaputerroristide rün­ nakutega Iisraelis ja Iisraeli sõdurite röövimisega tagati stabiilselt Iisraeli sõjalised vastureaktsioonid. Esimene intifada kestis 1994. aastani. Et nüüdseks oli loodud stabiilne välis­ ring, asutati vennaskonna üliõpilaste toetamiseks Ühendkuningriiki ja USAsse islamistlikud ühendused, mida kutsuti Palestiina aparaadiks. Aparaat

toimis ja laienes järk-järgult maailma ülikoolidesse, võimaldades kasvatada hilisemaid Hamasi juhte. Samal ajal andis Iisrael Hamasile intifada käi­ gus vastulööke, arreteerides Gazas ja Läänekaldal 1988. ja 1989. aastal tuhandeid Hamasi pooldajaid, teiste seas keskastme ja tippjuhtkonna liik­ meid. See käik suretas lühikeseks ajaks vennaskonna peaaegu välja. Rünnaku all olev Hamasi juhtkond mõistis, et otsustajad peavad löögiula­ tusest välja jääma. Paikneti ümber maailma pealinnadesse. Hilisemad Iisraeli massarreteerimised enam vilja ei kandnud, sest loodud olid välise ringi valitsused. Selleks ajaks oli Yassir Arafati rahvuslik liikumine languses ning maine päästmiseks kuulutas Arafat 1988. aastal maailmale tseremo­ niaalselt, et Iisraelil on õigus eksis­ teerida ja liikumine hülgab Iisraelivastase terrori. See sõnum viis kohalike toetuse Palestiina rahvuslastele miinimumini. Arafat pidi kas saama Hamasi kui arvestatava jõu liitlaseks või valima teise tee, mida ta tegigi, sest Hamas nõudis sõjaliselt ja poliitiliselt alati rohkem, kui Arafat neile pakkuda suutis. See islamistlik lehmakauple­ mine viis omakorda Arafati juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni salakõnelusteni Iisraeliga, mida Hamas hiljem tõlgendas allaandmisena. 1993. aastal sõlmisid PVO ja Iisrael Oslo kokkuleppe ning loodi Palestiina Omavalitsus, mis tõi Hamasile tagasi­ löögi mitte ainult Gazas, vaid ka Jordaanias. Iisrael ja Jordaania sobitasid oma­ korda 1994. aastal teed rahule. Hamasi liidrid pidid Jordaaniast mujale kolima. Oslo kokkuleppe tõttu ei osaletud ka Palestiina üldvalimistel. Hamasi poliitilise ja sõjalise tiiva liidrite tapmisele ja vangistamisele vastati enesetapupommipanijate rünnakute kampaaniaga. Konflikt päädis maailma mastaabis sellega, et USA kuulutas 1997. aastal Hamasi terroriorganisat­ siooniks, mille hulgas oli veel teisi islamistlikke harusid, kes tahtsid Palestiinat vabastada.

HAMAS VALMISTUB SÕJAKS

Aastal 2000, enne teise intifada alustamist, avaldas Hamasi poliit­ büroo visiooni Palestiina täielikust vabastamisest ning Iisraeli hävitamist

MaailMaPilk

Palestiinlastele Gazas oli see märk, et Hamasi islamistlik lähenemine Palestiina vabastamisel töötab, Fatahi oma mitte. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, aitas islamistliku võidu vormistada demokraatia. 2005. aastal saavutas Hamas Läänekaldal kohalike omavalitsuste valimisel hea tulemuse. See innustas jätkama. 2006. aastal saavutas Hamas nime all Muutus

ja Reform Palestiina üldvalimistel enamuse, mis islamistide arvates oli demokraatiat armastavatele pales­ tiinlastele heaks karistuseks. Hamasi võit sümboliseeris rahvuslaste Oslo kokkuleppe mahamatmist, Hamasi lubatud reform tähendas aga demo­ kraatia asemel šariaadil põhinevat islamistlikku valitsusvormi. Gazas võeti võim jõuga üle. Läänekallas jäi Fatahi ja Palestiina Omavalitsuse kontrolli alla. Valimisvõidule järgnesid Hamasi liidrite artiklid rahvusvahe­ lises meedias rahu tegemisest, kuid ühe nüansiga. Rahu saabub siis, kui maailm tunnustab islamistlikku rahu, kus Iisraelile kohta pole. Jeruusalemm on islamistliku Palestiina pealinn. Seejuures islamistliku vaherahuga Iisraeli ei hävita, see on võimalik vaid sõjaga. Islamistlikus mõtteviisis rahu ja vaherahu osas tagasiteed ei olnud. Järgmised aastakümned valmistus Hamas sõjaks, mis praeguseks on kest­ nud juba kaks aastat.

Gaza sektoris kasvab järgmine gene­ ratsioon islami ekstremiste ÜRO põgenikelaagrites, kes iga aasta 14. detsembril tähistavad toiduabi süües Hamasi sünnipäeva. KASUTATUD KIRJANDUS: 1) Ganor, B. (2021). Israel’s counterterrorism strategy: Origins to the present. Columbia University Press. 2) Tamimi, A. (2007). Hamas: Unwritten chapters. Hurst & Company. 3) Roy, S. (2011). Hamas and civil society in Gaza: Engaging the Islamist social sector. Princeton University Press. 4) Nüsse, A. (1998). Muslim Palestine: The ideology of Hamas. Harwood Academic Publishers.

IISRAELI KAITSEJÕUD

kirjeldati kontekstis „jõest mereni“. Algas teine intifada, mis kestis viis aastat. Konflikti käigus tapeti Hamasi asutaja šeik Yassin. Samuti suri Palestiina rahvuslaste juht Yassir Arafat ning Palestiina Omavalitsuse nurgakiviks olnud Fatah kaotas konflikti käigus parimad välikomandörid. Selleaegsetele standarditele ja rahvusvahelise survele järele andes läks aastaid kestnud konflikt Iisraelile kalliks maksma. Järgemööda Hamasi liidreid likvideerides otsustati, et on aeg Hamasi juhitud Gazast lahkuda.

INDREK JURTŠENKO

maailmapilk

52

6/2026

maailmapilk

DROONIDE AVASTAMINE JA VARJUMINE – SOOME VS EESTI

Artikkel on järg Kaitse Kodus! 5/26 ilmunud artiklile Eestisse ja naaberiikidesse eksinud ründedroonide tekitatud probleemidest. Juttu tuleb ohuteavitusest, käitumisest drooni nähes ning varjenditest. Tekst: HEIKKI KIROTAR, Kaitse Kodu! vabakutseline Soome korrespondent

A

rtikli kirjutamise ajal juuli alguses on drooniohu tõttu suletud õhuruum ja mere­ liikluse piirangud Soome territoriaalvetes Soome lahe idaosas muutunud tavaliseks. Näiteks 9. juuli hommikul kell kuus teatasid kaitsejõud drooniohust seoses Ukraina rünnakutega Loode-Venemaal. Eelmine hoiatus oli paar päeva varem ja nädal enne seda oli hoiatusi kaks.

Mõni minut pärast keskpäeva teavitati ohu lõppemisest. Seega oli ohuteavi­ tus jõus kokku kuus tundi. Samal ajal teatas Venemaa Leningradi piirkonna kuberner allalastud Ukraina drooni­ dest.

DROONIOHUGA PEAB ELAMA

Hoiatusi avaldavad Soome kaitsejõud sellepärast, et inimesed teaksid ohtli­ kest piirkondadest eemale hoiduda.

Huvitav oli kuulda ka inimeste arva­ musi olukorrast. Näiteks kolm tundi sadamas laevasõidu algust ootama pidanud suvitajad ütlesid otse, et on rahul, et kaitsejõud teevad oma tööd ja kaitsevad soomlasi ohtude eest. Väliskülalised vaatasid muidugi suu ammuli, kuidas kohalikud arutavad kohvi kõrvale ülelendava hävitus­ lennuki tehnilisi omadusi ja kaasas­ oleva relvastuse võimekust. Koeraga 6/2026

53

maailmapilk

jalutamas käinud proua kiitis, kuidas hävitaja lendas üle nii vaikselt, et isegi koer ei ehmatanud!

sügavasti tasku põhja, et mitte kohale meelitada lollakaid, kes drooni näha ja katsuda tahavad.

Seega võib öelda, et inimesed on uue olukorraga harjunud ja teavad, et riik teeb kõik võimaliku õhuruumi jälgimi­ seks ning vajadusel tõrjeks. Piiranguid ja patrulliva helikopteri või hävitaja müra talutakse, sest seal lendavad soomlased soomlaste kaitseks. Lisaks tuleb aeg-ajalt uudiseid selle kohta, mida tehakse õhuruumi paremaks val­ vamiseks ja droonitõrje edendamiseks.

Demineerijad hoiduvad pommi kõrval askeldamast raadiosaatja või mobiiltelefoniga, sest on võimalik ehitada raadiolainetele reageeriv sütik ehk kärakas käib just sellepärast, et loll otsustas pommist telefoniga pilti teha!

OHUTEAVITUS LONKAB KAHJUKS VEEL NATUKE LIIGA PALJU

Ka Eestis juhtus jaanipäeva paiku see, mille eest ametiisikud on hoiatanud. Kolmanda juuni varahommikul saatis Eesti Kaitsevägi drooniohuteavituse praktiliselt kogu Ida- ja Kagu-Eestile, sest tuvastati õhusõiduki sisenemine Eesti õhuruumi. Siis drooni ei leitud, küll leidis Läti piiri äärse Rõuge elanik nädal hiljem heinte seest puruks kuk­ kunud drooni ja andis sellest ameti­ võimudele teada. Tõenäoliselt kukkus droon sinna põllule just kuu alguses. Demineerijad saabusid kiiresti ja drooni küljes olnud viiekilone lõhke­ laeng demineeriti. Sellise suurusega pommi eluohtlik raadius lahtisel maastikul on paarkümmend meet­ rit. See tähendab, et üle kuuekümne ruutmeetri suuruse ala ehk kolmetoa­ lise korteri pindala löövad lööklaine ja killud suhteliselt puhtaks ja mõju on tunda ka oluliselt kaugemal. Tegelikult on viiekilone pomm ründe­ droonide maailmas väike, suuremad droonid suudavad kanda ka mituküm­ mend kilo lõhkeainet ehk plahvatus võib olla ohtlik ka paarisaja meetri kaugusel. Sellepärast tuleb mahakuk­ kunud drooni nähes alati käituda nagu lõhkekeha leidmisel: esiteks – ära näpi; teiseks – teavita häirekeskust, kolmandaks – mine eemale ja hoiata teisi ohu eest, neljandaks – suru sotsiaalmeedia­ postituse järgi sügelevad näpud 54

6/2026

Soome ja paljude teiste arenenud riikide suuremates linnades on juba aastakümneid kasutusel tsiviil­ kaitse ohusignaali sireenide süsteem ning ehitatud piisavalt varjendeid nii tööstushoonete kui elumajade juurde. Sireen peab olema kuuldav kahe kilomeetri kaugusele raudteest ja kahekümne kilomeetri kaugusele tuuma­elektrijaamast. Samuti mitme kilomeetri kaugusele sadamatest ja tehastest, kus on võimalik mürgiste ainete levimine või plahvatus. Täpne kaugus sõltub sellest, mis aineid seal kasutatakse ja kui suure jama need halvimas olukorras tekitavad. Keemiareostuse ohu korral võetakse arvesse ka näiteks tuule suunda. Reeglina asuvad sireenipasunate koba­ rad kõrgematel hoonetel või mastides. Häire korral edastatakse korduvaid seitsme sekundi pikkusi signaale, mida kuuldes peavad kodanikud minema siseruumidesse ning sulgema uksed, aknad ja tuulutuskanalid. Seejärel saa­ dakse televisiooni, raadio ja mobiilside kaudu lisainfot ohu iseloomust ning tegutsemise juhiseid. Sireenidega tea­ vitatakse ka ohu lõppemisest. Süsteemi korrasolekut kontrollitakse iga kuu esimese esmaspäeva keskpäeval, kui antakse üks lühike signaal. Seega Soomes esmaspäeva keskpäeval sig­ naali kuuldes ei ole vaja kohe tormata, vaid jälgida kohalike reaktsiooni ning kui soomlased jooksevad, joosta samas suunas ja kiiremini! Üleriigilist mobiiltelefonidele saa­ detavat ohuteavitust, nagu Eesti EE-alarm, Soomes ei ole. On olemas 112 ehk mobiiltelefonidele laetav äpp, mille kaudu saab päästeteenistusega

ühendust. Valitsus reageeris muidugi kodanike muredele ja asuti kibekähku olemasolevat süsteemi täiendama, sest häire peab jõudma võimalikult paljude inimesteni võimalikult kiiresti. Täiesti kindel on seegi, et täiuslikku häirete edastamise süsteemi ei ole olemas. Nõrk lüli on enamasti inimene. Uudistes nägi korduvalt kodanikke, kes said ristmikul seisvalt politseinikult või õue astunud rahvusringhäälingu toimetajalt teada, et põrinal üle maja lennanud ja naabri kartulipõllule maha kukkunud tossav käkerdis oli droon. Ametiasutused tegutsesid küll kiiresti ohu likvideerimisel, kuid ohust teavi­ tamine lonkas kahte jalga hoolimata sellest, et avalik huvi kõikide drooni­ sündmuste vastu on suur.

AGA VARJEND ON JU HIRMUS KALLIS!?

Talve- ja jätkusõdades ründasid Soome linnu korduvalt Nõukogude Liidu lendavad mõrvarid – teistmoodi ei ole võimalik nimetada lendureid, kes pom­ mitasid tuimalt tsiviilobjekte. Need geenid ei ole kahjuks välja surnud, sest sama kordub Ukrainas, kus iga päev tuleb teateid raketi- ja droonirünna­ kutest elumajade, poodide, koolide ja haiglate pihta. Soomlased harjusid häire korral kiiresti varju minema, see aitas ohvreid vähen­ dada, ning pärast sõdade lõppu tulid kohustuslikud ehitusreeglid, kui palju ja mis tasemel varjendeid peab Soomes olema. Praegu on Soomes üle viie­ kümne tuhande varjendi, kuhu mahub ligi viis miljonit inimest. Varjendi ülalpidamine on varjendi omaniku kohustus, päästeteenistus kontrollib ja sertifitseerib neid. Kahjuks lasti Eestis okupatsiooni ajal olemas olnud vähenegi ohusireenide ja varjendite süsteem iseseisvuse algusaastatel juhmuse ja ükskõiksuse tõttu ära laguneda. Muidugi tuleb tõdeda, et mingisugust kogu elanik­ konna varjamise võimalust sel ajal ei olnudki. Olid mõned varjendid eliidile. Kampaania korras õpetati varjumist ka

NAISKODUKAITSE

maailmapilk

tsiviilelanikele, näiteks õmmeldi kooli tööõpetuse tunnis marlikangast vatiin­ voodriga tolmumaske ning kõnniti klasside kaupa keldrisse. Parematele inimestele olid ette nähtud gaasimas­ kid, näiteks GP-5, mis pidi kaitsma ühe ööpäeva jooksul. Õnneks neid päriselt eriti ei kasutatud, sest hiljem on filtrite materjalides avastatud asbesti. Asbesti ja üldse tolmu suures koguses sisse­ hingamine tekitab korraliku kopsu­ kahjustuse. Esimesel korral pääsed, et aastakümneid hiljem surra piinarikkalt lämbumissurma. Muidugi juhul, kui õnnestus kuidagi plahvatuses kokku­ kukkunud paneelelamu või koolimaja keldri rusude alt välja roomata. Selline vastik nõukogude reaalsus, kus koda­ nike heaolu ei huvitanud kedagi, aga jutu järgi oli kõik vägev! Kui Eesti valitsus hakkas mõned aastad tagasi tõsisemalt rääkima tsiviilkaitse olulisusest, läks nagu võluväel lahti kinnisvaraarendajate üldine kisa, et varjendite ehitamine on jube kallis ning nende ülalpida­ mine nõuab kosmilisi summasid. Allpool toon lühidalt konkreetsed arvud, milliseid varjendeid Soomes nõutakse ning kui palju nende ehita­ mine ja ülalpidamine reaalselt meie kandi kogemusele tuginedes maksab – et oleks külanõukogu koosolekul võimalik sõna võtta.

Tuntumad varjendid on kindlasti Helsingi kesklinna kaubanduskeskuste alla graniidi sisse kaevatud koopad, mis on tavaliselt kasutusel parklatena. Ettevõtetes võib varjend olla näiteks puhketuba või ladu, mille tunneb ära tummisest metalluksest ja õhufiltri­ test. Vähemalt 1200 ruutmeetri suu­ ruse hoone juures peab olema varjend, mis on vähemalt 2% hoone pindalast ja vähemalt 12 ruutmeetrit suur ning sel­ lele lisanduvad abiruumid ehk tualett ja pesuruum ning kööginurk. Varjendis arvestatakse vähemalt 0,75 ruutmeetrit inimese kohta ehk istuda saab, aga pikutada vaevaliselt. Kui var­ jendisse peab mahtuma 100 inimest, on minimaalne nõutud pindala 75 ruutmeetrit ehk selline kolmetoalise korteri pindala. Suurtes linnades on varjendeid rohkem kui elanikke, näiteks Helsingi suudab lisaks oma elanikele varju pakkuda kõikidele tartlastele ja pärnakaid mahub ka. Varjendeid on 4 klassi – K, S1, S3 ja S6. K-klass on tüüpiline väikese korter­ elamu või ridaelamu varjend, mida tohib ehitada terasest või armeeritud betoonist. S1 on alati betoonist, tava­ liselt suuremates korterelamutes või

ettevõtetes, ja sel on vähemalt 20 mm paks lööklaine eest kaitsev terasuks. S3 on väiksem koobas või massiivne betoonpunker. S6 on suurem kalju sisse kaevatud koobas, nagu eelmainitud maa-alused parklad, mis peavad vastu pidama vähemalt 6 bari suurusele löök­ lainele. Näiteks taktikalise tuumarelva plahvatuse all on lööklaine alla 6 bari. S-tähe järel olev number ongi baride arv, kui tugevale lööklainele peab varjend vastu pidama. 1 bari lööklaine tekitamiseks on vaja lõhata 2 meetri kaugusel 12 kilo ehk 155 mm haubitsa kildmürsk. Praktikas ei suuda väiksem lõhkelaenguga droon või miin keldri­ varjendis inimestele ohtlikke vigastusi tekitada. Nagu mainitud, on viiekilose laengu ohuala lahtisel maastikul kuni 20 meetrit ja suuremal, 155 mm mürsul kuni 60 meetrit.

Soome ehitajate kogemuse põhjal tõstab varjendi ehitamine uusehituse hinda mõne protsendi võrra ehk mõnikümmend eurot elamispinna ruutmeetri kohta ja hoolduskulud on mõned sendid ruutmeetri kohta kuus. Nälga selle tõttu keegi ilmselt ei sure? Kaitse Kodu! järgmistes numbrites vaatame, kuidas drooniohu korral käituda ning mis vahenditega on droone võimalik tõrjuda. 6/2026

55

NOSKA.SK

MaailMaPilk

ENtusiasM Ja asJatuNdlikkus,

ENErGia Ja siHikiNdlus Slovakkia Rahvuslike Kaitsejõudude ülem brigaadikindral Ladislav Kisel tunnistab, et Slovakkia uue reservväesüsteemi käivitamisel oli proovikiviks peaaegu kõik – alates taristust ja personalist kuni väljaõppesüsteemi ülesehitamiseni. Tekst: PAVOL VITKO, Obrana

56

6/2026

MaailMaPilk Mis oli Rahvuslike Kaitsejõudude käivitamisel kõige keerulisem?

enda operatiivreservi. Oleme kutsunud väljaõppe läbinud reservväelasi tagasi instruktorite abilistena, et nad toetak­ sid järgmiste kursuslaste väljaõpet.“

„Sisuliselt oli proovikiviks iga vald­ kond. Rahvuslikud Kaitsejõud loodi ametlikult 1. augustil 2025, kuid esimene, personalimahukuse poolest erakordselt nõudlik väljaõppetsükkel algas juba 10. juulil. 1. juulist avati kodanike registree­ rimine väljaõppele kontaktkeskuse kaudu ning kuna seadus nr 150/2025 jõustus alles samal päeval, oli kee­ ruline tagada, et suhteliselt noor ja selles valdkonnas veel vähese koge­ musega personal oskaks anda inimeste küsimustele vastuseid ilma igasuguse varasema kogemuseta. Nad said sellega suurepäraselt hakkama. Pean abi eest tänama kõiki Slovakkia relvajõudude üksusi – ilma selleta poleks me hakkama saanud. Eriti vää­ rib esiletõstmist logistiline toetus, mis on olnud esimesest väljaõppetsüklist alates suurepärane.“

Kuidas oli võimalik juhtida organisatsiooni, kui puudus nii staabihoone kui ka tavapärane administratiivne tugistruktuur? „See on omaette lugu. Pean tänama 11. õhuväebrigaadi ülemat kolonel Koreňit, kes võimaldas meie kontaktkeskusel tegutseda Nitra Zobori kasar­ mutes. Samuti tänan 12. mehhanisee­ ritud pataljoni ülemat kolonelleitnant Saganit, kes eraldas meile ruumid Nitra­Krškany kasarmutes. Koostöö oli suurepärane ja inimesed mõistsid olukorra eripära. Esimestel nädalatel kohtusime vaid kinosaalis, sest tööruumid olid veel rekonstrueerimisel. Pataljoniülem võimaldas meil kasutada oma üksuse rajatisi ja vahendeid. Kuna samal ajal valmistusime juba järgmiseks suure tähelepanu all olevaks väljaõppetsük­ liks – seekord ajakirjanike osalusel –, ei olnud meil aega mõelda, kas kõik toimub ideaalselt või oleks võinud olla teisiti. Tegelesime samaaegselt nii kandidaatide registreerimise, väljaõppe ettevalmistamise kui ka Rahvuslike Kaitsejõudude ülesehitamisega.“

Olete teeninud juhtivatel ametikohtadel nii kodu- kui välismaal. Kas te ei kartnud läbi kukkuda? „Muidugi kartsin. Samas usku­ sin Slovakkia relvajõudude juht­

Kuidas hindate instruktorite tööd? „Ausalt öeldes toetub kogu Rahvuslike Kaitsejõudude väljaõppeprojekt instruktorite entusiasmile ja professio­ naalsusele. On rõõmustav kuulda, kui kõrgelt hindavad õppurid nende tööd. Arenguruumi leidub alati, kuid suurem osa neist on tõelised tippspetsialistid.“

Milliste ootustega võtsite vastu esimesed õppurid?

konda, kes usaldas mulle Rahvuslike Kaitsejõudude juhtimise. Samamoodi uskusin kaitseministeeriumi juhtkonna toetusse. Mul vedas ka lähimate alluvate vali­ kuga. Oleme suurepärane meeskond, kes seda väljakutset ei kartnud. Võite mind uskuda – kogu lugupidamise juures relvajõudude kolleegide vastu ei ole see sugugi iseenesestmõistetav. Kõik teadsid, et ees ootab raske töö, mugavustsoonist loobumine ning olukord, kus alguses ei pruugi isegi olla inimesi, kellele ülesandeid jagada. Nad võtsid Rahvuslike Kaitsejõudude idee omaks, ei löönud kartma ja töötavad selle nimel siiani. Mul on nende vastu suur lugupidamine.“

Kuidas kujunes instruktorite meeskond? „Meil on oma koosseisulised inst­ ruktorid, kes pärast Rahvuslike Kaitsejõudude loomist erinevatest väejuhatustest meie käsutusse anti. Valdav enamik neist on tipptasemel professionaalid, kes soovisid meie meeskonnas töötada. Üksi poleks me siiski hakkama saanud. Seetõttu täien­ davad meie väljaõpet ka instruktorid erinevatest relvajõudude üksustest. Tahaksin eriti esile tõsta maavägede ülema panust. Tema eraldas 13. meh­ haniseeritud pataljonis Levices ruu­ mid, vahendid ja võimed viie esmase väljaõppetsükli läbiviimiseks. Õhuväe ülem aitas omakorda korraldada ühe väljaõppetsükli Sliači 81. lennuväetiiva territooriumil. Lisaks oleme hakanud kasutama Rahvuslike Kaitsejõudude

„Esimene väljaõpe ja esimesed osa­ lejad olid suureks proovikiviks. Kui väljaõppel osalevad Slovakkia presi­ dent, asepeaminister ja kaitseminister, parlamendiliikmed, ministeeriumi peasekretär ning osakondade peadirek­ torid, siis tuleb olukorda suhtuda suure austusega. Katsetamata süsteem nii tähelepanu­ väärse osalejaskonnaga oleks võinud kergesti ebaõnnestuda. Lõpuks läks aga vastupidi. Väljaõppe ülesehitus osutus väga hästi toimivaks ning nii instruktorid kui ka tugipersonal mõistsid kiiresti, kui kõrgel peab olema kvaliteedilatt.“

Ja pool aastat hiljem? „Mind üllatab jätkuvalt väga positiiv­ selt see energia, millega inimesed meie juurde tulevad. Nende pühendumus ja panus väljaõppesse väärivad tun­ nustust. Üle poole osalejatest soovib pärast esmase väljaõppe läbimist jätkata valmisoleku­ või operatiiv­ reservis.“

Mida olete väljaõppeprogrammis muutnud? „Igal väljaõppetsüklil on oma eripärad, eriti ilmastiku tõttu. Seni oleme suut­ nud hästi kohaneda. Nagu minister sageli rõhutab – saavutatud kvaliteedi­ tase ei tohi langeda. Väljaõppekava on täielikult Rahvuslike Kaitsejõudude vanemallohvitseri vastutusalas. Ta sõna otseses mõttes elab selle nimel, et süsteemi pidevalt paremaks muuta. Parendused põhinevad peamiselt tagasisidel ja tähelepanekutel, kuid võrreldes algse kavaga on muudatused olnud pigem väikesed. Väljaõppe sisu ja eesmärgid said juba alguses väga hästi paika.“ 6/2026

57

MaailMaPilk Mida on tänu Rahvuslikele Kaitsejõududele rajatud taristu valdkonnas? „Järk­järgult on renoveeritud Turecký vrchi sõjaväelise harjutusala maju­ tushooned nii õppuritele kui instruk­ toritele. Tööd jätkuvad ning majutus­ võimet ja tugitaristut laiendatakse ka teistes garnisonides.“

Milline on meeste ja naiste osakaal? „Ligikaudu 6,5 : 1 meeste kasuks. Mind on positiivselt üllatanud naiste aktiivne huvi nii väljaõppe kui ka eda­ sise teenistuse vastu reservis.“

Aga tudengid võrreldes teiste osalejatega? „Seda arvet me täpselt ei pea. Kuni septembri keskpaigani osales palju tudengeid, pärast õppeaasta algust veidi vähem. Üllatav on hoopis kõrgharidu­ sega inimeste suur osakaal nende seas, kes soovivad pärast esmase väljaõppe läbimist reservteenistuses jätkata.“

Kas teate ka keskmist vanust? „Seda tean väga täpselt. Osalejate keskmine vanus on 33,5 aastat.“

Mõni huvitav lugu või tähelepanek? „Huvitav on näha õdesid­vendi, kes tulevad koos väljaõppele. Meil oli ka näiteks ema­poja paar. Aeg­ajalt osalevad kursustel tuntud inimesed. Lisaks poliitikutele oli nende seas näiteks muusikali „Ärge võtke meilt printsessi“ näitleja härra Vrábel. Tema ja üks teine reservväelane lasid endale isegi Rahvuslike Kaitsejõudude embleemi õlale või käsivarrele täto­ veerida. Kõige huvitavam nähtus on siiski kogukonnad, mida inimesed on moodustanud. Nad suhtlevad pidevalt sotsiaalmeedias ning osalevad vaba­ tahtlikult täiendõppes.“

Kas teil on nüüd juba oma staabihoone ja täielikult komplekteeritud juhtimisstruktuur? „Selleni on veel pikk tee. Seda nii taristu puudujääkide kui ka Slovakkia relvajõudude üldise personalipuu­ duse tõttu. Kuid tahe Rahvuslikke Kaitsejõude edasi arendada ei ole meil kuhugi kadunud.“ Lugu ilmus esmakordselt Slovakkia kaitseministeeriumi ajakirjas Obrana 12/2025.

58

6/2026

sloVakkia raHVuslikud kaitsEJõud (Nos): Mis, Miks, kuidas Ja kEllElE? Slovakkia NOS-i süsteem meenutab paljuski Eesti Kaitseliidu ja reservväe kombinatsiooni. Seda iseloomustavad vabatahtlik osalemine, regulaarne väljaõpe, rahalised motivatsioonipaketid ning võime täita nii sõjalisi kui ka tsiviilkriiside lahendamise ülesandeid.

R

ahvuslikud kaitsejõud aitavad tugevdada Slovakkia kaitse­ võimet ning arendada nende liikmete füüsilist ja vaimset valmisolekut. NOS­i liikmed omandavad uusi teadmisi ja oskusi sõduri baasväljaõppe valdkondades, sealhulgas: laskeõpe, taktikaline väljaõpe, topograafia, meditsiiniline väljaõpe, pioneeriväljaõpe, radiatsiooni­, keemia­ ja bioloogilise kaitse (RKBK) alused, eri relvaliikide spetsialistide eri­ alane väljaõpe.

MILLIST LIIKI RESERVI SAAB ASTUDA?

Operatiivreserv täidab Slovakkia relvajõudude ülesandeid ning osaleb kriisijuhtimises relvajõudude üksuste koosseisus.

Valmisolekureserv on ette nähtud krii­ tilise infrastruktuuri kaitseks kriisiolu­ kordades NOS­i üksuste koosseisus. Riigikaitsereserv on ühekordse välja­ õppega kodanikud, kellel puudub varasem sõjaline kogemus.

KEDA RESERVI VÕETAKSE?

NOS­i liikmeks võib saada: mees või naine, kellel on riigikaitse­ kohustus;

isik, kes on vabatahtlikult pikenda­ nud või võtnud endale riigikaitse­ kohustuse; nn sinise raamatu omanik (varem teenistusest vabastatud isik); politseitöötaja; vangla­ ja kohtukaitseteenistuse töötaja; pääste­ ja tuletõrjeteenistuse töötaja; mäepääste töötaja; riikliku julgeolekuasutuse töötaja; maksu­ ja tolliameti töötaja. Operatiiv­, valmisoleku­ ja riigikaitse­ reservi võib arvata kodaniku, kes: on 18–55aastane (erandkorras kuni 65aastane); on tervislikult ja psühholoogiliselt sobiv; on karistusregistri poolest laitmatu; on usaldusväärne; omab alalist elukohta Slovakkias; on Slovakkia kodanik.

MILLISTEKS ÜLESANNETEKS RESERV VALMISTUB? Reservväelased valmistuvad muu hulgas: kriisijuhtimise ülesannete täitmi­ seks; loodusõnnetuste tagajärgede likvi­ deerimiseks; üleujutuste, maalihete, tulekahjude ja tehniliste avariide lahendami­ seks; tormikahjustuste kõrvaldamiseks.

MaailMaPilk

Väljaõppe käigus võivad nad saada: sõjaväe­ ja tsiviiltehnika kasuta­ mise õigused; juhiload; relvakäsitsemise ja relva kasuta­ mise koolituse; logistika­ ja erialakursused; teadmised relvade ja sõjatehnika kasutamisest; looduses ellujäämise oskused; enesekaitse algteadmised; meeskonnatöö kogemuse.

MILLISEID HÜVESID RIIK PAKUB?

Operatiiv- ja valmisolekureserv: moti­

veeriv toetus 3000 eurot aastas (neto) pärast iga­aastase õppuse läbimist.

Riigikaitsereserv: motiveeriv toetus 1500 eurot aastas (neto) pärast 14­päevase väljaõppe läbimist. Lisaks: auastmepalga proportsionaalne osa kuni 1088 eurot 20 päeva eest ja vähemalt 653 eurot 14 päeva eest; kvalifikatsiooni tõstmise toetus kuni 1686 eurot; lepingu pikendamise toetus kuni 3371 eurot; õppetoetus kesk­ või kõrgkooli õpinguteks vastavalt tegelikele kuludele; füüsilise ettevalmistuse toetus kuni 562 eurot aastas normide täitmisel; ülema preemia kuni 1124 eurot; sõidukulude hüvitamine õppustele ja tagasi. Mitterahalised hüved: tasuta eriala­ ja spetsialiseerumis­ kursused; puhkamisvõimalused kaitseminis­ teeriumi puhkekeskustes;

tõend laitmatuse, usaldusväärsuse ja relvakandmiseks sobivuse kohta relvaloa taotlemiseks; võimalus omandada juhiluba kaitse­ ministeeriumi autokoolis; tasuta vormiriietus ja varustus; tasuta majutus; tasuta toitlustamine väljaõppe ja ülesannete täitmise ajal.

KAS RESERVTEENISTUSSE ASTUJA VÕIB KAOTADA SOTSIAAL- VÕI PENSIONITOETUSED?

Ei. Reservteenistuse eest saadavad tasud ei lähe arvesse sotsiaal­ ega pensionitoetuste määramisel. Toetuste maksmine jätkub tavapära­ selt. Õppuste või ülesannete täitmise ajal ei saa inimest kohustada ilmuma töötukassasse ega teistesse riigiasu­ tustesse ning teda ei saa selle eest karistada. Piisab, kui enne väljaõppele asumist teavitada sellest ameti­ asutusi.

MILLISED ON RESERVI ASTUNU KOHUSTUSED?

Operatiiv­ ja valmisolekureservis: 14 päeva õppusi või ülesannete täitmist aastas; 6 päeva lisaväljaõpet (peamiselt nädalavahetustel); kokku maksimaalselt 30 päeva aastas. Riigikaitsereservis: 14 päeva väljaõpet kalendriaastas.

MILLAL ÕPPUSED TOIMUVAD?

KAS KRIISIOLUKORRAS VÕIB RESERVVÄELASE VÄLJA KUTSUDA? Operatiiv­ ja valmisolekureservi võib kutsuda: loodusõnnetuste korral; tööstusõnnetuste korral; terrorirünnakute korral; muudes kriisiolukordades.

Kui reservväelane on juba täitnud kriisijuhtimisülesandeid kuni 30 päeva aastas, ei kutsuta teda samal aastal enam tavapärastele õppus­ tele. Riigikaitsereservi liikmeid, samuti politsei, vanglateenistuse, pääste­ teenistuse, mäepääste, julgeoleku­ asutuste ja maksuameti töötajaid kriisiolukorras kohustuslikult ei mobiliseerita. Nad saavad osaleda vabatahtliku avalduse alusel.

AGA TÖÖANDJAD?

Seadus tagab reservväelase töökoha säilimise. Töötajale õppuste ajaks antud vaba aja palgakulud hüvitatakse tööand­ jale. Töötuna arvel olev inimene jääb õppuste ajaks töötuna arvele. Säilivad toimetulekutoetused ja muud toetused. Väljaõppe või teenistusülesannete täitmise ajal vabastatakse inimene seadusest tulenevatest kohustus­ test töötukassa ees. Slovakkia kaitseministeeriumi ajakiri Obrana 8/2025

Regulaarsete õppuste ajakava järg­ miseks kalendriaastaks avaldatakse hiljemalt 31. detsembriks. Õppuste ja valmisoleku ajad lepitakse kokku koos ülemaga, arvestades reservväelase võimalusi ja relvajõudude vajadusi. NOSKA.SK

Vajadusel võivad nad tegutseda kogu Slovakkia territooriumil.

HRVATSKI VOJNIK

MaailMaPilk

60

6/2026

MaailMaPilk

HorVaatia NoorMEEstE suuriM au

Horvaatias pole kohustuslikku ajateenistust olnud juba kaheksateist aastat. Ent kui otsustada ajateenijate vandetõotuse andmise tseremoonia õhkkonna, nende tõsimeelsuse ja innu ning nende lähedaste rõõmu ja uhkustunde järgi, on raske aduda, et möödunud on sedavõrd palju aega. Tekst: HRVOJE LONČAREVIĆ, IRENA RAČKI, TOMISLAV VIDAKOVIĆ, DOMAGOJ VLAHOVIĆ, Hrvatski vojnik

N

apilt kümme päeva pärast seda, kui esimene sõjaväelist baasväljaõpet läbivate ajatee­ nijate aastakäik oli seadnud end sisse kohas, millest sai järgmiseks kaheks kuuks nende elu­ ja töökoht, olid nad juba avalikkuse tähelepanu keskmes. 20. märtsil toimus vandetõotuse and­ mise tseremoonia Horvaatia maaväe 123. brigaadi kasarmutes Požegas, Andrija Matijaš Pauki nimelistes kasarmutes Kninis ja Eugen Kvaterniki harjutusväljal Slunji lähedal. Eri paigus küll, kuid vaatepilt oli väga sarnane. Esmalt lugesid kümned täiuslikus rivis seisvad noored tõsisel ilmel ette lühikese vandetõotuse. Seejärel, pärast käsklust „Rivitult!“, ruttasid nad naerusui oma lähedasi kallistama. Ja kõigis neis paigus kostis ühel hetkel kõrvulukustav müra. Vandetõotuse andmise hetke võimendas Horvaatia Rafale’i mitmeotstarbeliste hävitajate ülelend. Sümboolne õhutoetus andis selgelt märku, kui tähtsaks peavad kaitseministeerium ja Horvaatia relva­ jõud sõjaväelist baasväljaõpet.

Požegas andis kodumaale vandetõotuse 318 mees­ ja 82 naissoost väe­ teenistusse astujat. Asepeaminister ja kaitseminister Ivan Anušić õnnitles vandetõotuse andjaid ning ütles: „Kõikidest kahtlustest hoolimata kin­ nitas esimene ajateenistusse astujate aastakäik peaaegu sajaprotsendilise osalusega, et noored tahavad kanda võiduka Horvaatia kaitseväe vormi ja teenida oma kodumaad. Sellega tõestasid nad kindlalt, et eksisid need, kelle väitel saadame Horvaatia sõdu­ reid ja ajateenijaid võitlema kellegi teise huvide eest. Nagu vandetõotuses öeldud, on Horvaatia sõjaväelaste ja ajateenijate ülesanne kaitsta Horvaatia Vabariigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning horvaatide julgeole­ kut. Seesama ülesanne seisis Horvaatia relvajõudude ees vaba Horvaatia Vabariigi loomise otsustavatel hetke­ del 1990. aastatel, kuid ühtlasi on see vastutus, mis lasub Horvaatia kait­ seväel praegu ja tulevikus. Ma tänan teie peresid, et nad on kasvatanud teid isamaalisteks, ja iseäranis tervitan neid 82 neidu, kes läbivad vabatahtlikult sõjaväelise baasväljaõppe. Teie perede,

meie relvajõudude ja kogu Horvaatia rahva uhkuse nimel õnnitlen teid vandetõotuse andmise puhul!“

LAPSEPÕLVEUNISTUSE TÄITUMINE

Minister lisas: „Oleme ilmselt ainus riik NATOs, kel on õnnestunud väga lühikese ajaga taastada kohustuslik sõjaline väljaõpe. Paljud teised ei ole suutnud seda siiani teha, sest neil napib poliitilist üksmeelt või siis pole neil küllalt julgust ja selliseid inimesi nagu Horvaatia rahvas.“ Horvaatia relvajõudude peastaabi direktor kindralmajor Denis Tretinjak ütles ajateenijatele, et programm, mille nad läbivad, on koostatud kõige nõudlikumate standardite alusel ning selles kasutatakse nüüdisaegset varustust ja järgitakse rangeid ohutus­ nõudeid. „Sel moel ei omanda te mitte üksnes sõjalisi teadmisi, vaid ka enese­ kindlust, otsustusvõimet ja valmis­ olekut tegutseda kõige keerulisemates olukordades,“ kinnitas kindral. Pärast vandetõotuse andmist jaga­ sid ajateenijad oma muljeid rühma 6/2026

61

MaailMaPilk

Horvaatia sõjaväelastega. Donji Docist pärit Antonija Kaćunko rääkis: „Tunnen täna hinges suurt uhkust, eel­ kõige sellepärast, et saan kanda seda vormi, mida inimesed on oma verega kaitsnud. Olla osa sellest suurest, 400 ajateenijaga rühmast on tõesti eriline au. Arvan, et see on olnud meile kõigile hea kogemus ja on hea edaspidigi. Ootan põnevusega eesseisvaid päevi.“

HRVATSKI VOJNIK

Nikola Bjelić saabus Prantsusmaalt: „Tulin Požegasse omal soovil, et õppida midagi uut ja leida uusi sõpru. Algul olin pisut mures, sest mu hor­ vaadi keel jätab veel soovida. Seni on kõik hästi läinud. Toit on suurepärane. Sõbrad ja instruktorid samuti. Olen rahul.“ Velika Goricast pärit ajateenija Lovro Nikola Praćinec kiitis instruktoreid ja selgitas, miks ta soovis sõjaväelises baasväljaõppes osaleda. „Oleme kõik väga rõõmsad ja rahul ning valmis väljaõpet jätkama. Instruktorid on suurepärased. Väljaõpe on nõudlik ja paneb proovile. Toit on väga hea. Ka teised ajateenijad on valmis uuteks katsumusteks. Tahtsin väljaõppes osaleda kahel põhjusel. Esimene on lapsepõlveunistuse täitumine – lõpuks ometi kanda Horvaatia sõduri vormi – ja teine on mu sümboolne tänu kõigile

neile, kes osalesid meie riigi loomisel,“ ütles ajateenija Praćinec.

UUS PEATÜKK HORVAATIA MAAVÄE AJALOOS

Üks Horvaatia maaväe uue põlvkonna arendamise kõige tähtsamaid hetki Kninis oli vägagi pidulik. Sõjaväelises traditsioonis sügavalt juurdunud vandetõotuse andmine sümboliseeris ka noorte sõdurite liitumist riigikaitse­ süsteemiga ja nende valmisolekut teenida kodumaad. Vandetõotuse andis 200 ajateenijat. Üks instruktoritest seersant Marko Prce rääkis ajakirjale Horvaatia Sõdur, kuidas on viimased päevad Kninis kulgenud. „Ajateenijad on omandanud sõjaväelised põhioskused: neile on antud isiklik varustus ja relvad, nad on õppinud ülematega suhtlemise põhi­ tõdesid, rivikorda ning ka korra ja iga­ päevase sõjaväeelu põhireegleid. Kõik, mida nad täna näitasid, annab tun­ nistust, et nad on väljaõppe algusosa edukalt läbinud, ja nad kinnitasid seda vandetõotusega. Olgugi et sõjaväelise baasväljaõppe korraldamises on olnud pikk paus, võime nende distsipliiniga väga rahul olla. Tegutsedes ajateenijate esimese põlvkonna esindajana pärast aastatepikkust kogemuste omandamist nüüd väljaõppeinstruktorina, võin

öelda, et on puhas rõõm olla osa sellest uuest peatükist. See põlvkond ilmutab erakordset motivatsiooni, õppimisvõi­ met ja ­soovi ning meie ülesanne on anda neile edasi teadmised ja oskused, mis kujundavad neist kvaliteetsed sõdurid,“ selgitas seersant Prce.

SELGE STRUKTUURIGA VÄLJAÕPE

Tema instruktorist kolleegi kapral Fabijan Mašina sõnul õpetatakse sõja­ väelises baasväljaõppes ajateenijatele muu hulgas enesekaitset ja töötamist nüüdisaegsete süsteemidega, sealhul­ gas FPV­droonide kasutamise tehnikat. „Erilist tähtsust omistatakse distsip­ liinile, õigele suhtumisele instruktori­ tesse ja väljaõppesse ning õpitu raken­ damisele, et õpilastel kujuneks juba nende sõjaväetee alguses kindel alus edasiseks arenguks,“ selgitas kapral. Ajateenijad rääkisid ka heast muljest, mille on jätnud Horvaatia kuninglik linn Knin. „Esimene nädal oli koha­ nemise tõttu veidi keeruline, kuid nüüdseks oleme rutiini sisse elanud ja kõik sujub ladusamalt. Meie päev on selgelt struktureeritud: alates hom­ mikusest ärkamisest ja rivistusest, lipu heiskamisest, hommikusöögist kuni väljaõppe ja loenguteni, millele lisandub regulaarne füüsiline tegevus. Pärast lõunat jätkuvad tegevused,

MaailMaPilk

lisatEaVE õhtune rivistus ja õhtusöök. Lisaks sõjalistele oskustele pannakse suurt rõhku korrale ja distsipliinile, eriti mis puudutab kasarmuelu ja meie eluruu­ mide korrashoidu,“ rääkis ajateenija Tomislav Genoble. „Olen väljaõppega rahul: meeskond on suurepärane ning instruktorid professionaalsed ja sõbra­ likud. Kõige raskem oli algus, õigemini sõjaväesüsteemi ja selle struktuuriga kohanemine, aga sellest saime kiiresti üle,“ ütles ajateenija Ivan Bekavac.

ROHKESTI VÕIMALUSI

Ajateenijate pered ja sõbrad tulid nende tseremooniat vaatama kohas, mis asub linnast veidi kaugemal: Eugen Kvaterniki nimelisel harju­ tusväljal. Kasarmute esisele platsile kogunes sadu inimesi. Ajateenijad omakorda ilmutasid pärast vaid kümmet teenistuspäeva nii mõnegi arvates üllatavat sõjaväelist koordineeritust ja distsipliini. Selle taga on kahtlemata nende huvi veeta kaks kuud parimal võimalikul viisil, aga ka väljaõppe ettevalmistus, korraldus ja läbiviimine ning väljaõppetingimu­ sed. Horvaatia relvajõudude peastaabi ülem kindralleitnant Tihomir Kundid rõhutas Slunjis ka võimalusi, mida pakuvad Horvaatia relvajõud pärast sõjaväelist baasväljaõpet. „Horvaatia relvajõud pakuvad teile rohkesti võimalusi, mille seast leiab igaüks teda huvitava, aga ka professionaalselt arendava valdkonna,“ kõneles kindral ja lisas: „Ärge nähke ees ootavates katsumustes mitte takistusi, vaid võimalust arendada uusi oskusi, saada tugevamaks, otsustavamaks ja enese­ kindlamaks.“

PANGE END KIRJA, TULGE JA VAADAKE

Karlovacist pärit ajateenija Niko Ratković oli üks paljudest, kes andis uhkusega kodumaale vandetõotuse. „Arvan, et see hetk on ühele Horvaatia noormehele suurim au,“ ütles Niko ja märkis, et ootab väga kvaliteetset kahekuulist teenistust koos suure­ pärase väljaõppega. „Selleks annavad mulle kindlustunnet meie instruk­ torid ja nende pikaajaline kogemus,“ selgitas ajateenija, lisades veel, et kahe nädala jooksul õppisid nad sõjaväelise käitumise ja tegutsemise põhitõdesid, esmaabi aluseid, sisenemist, tervita­ mist … „Ja meeskond – meeskond on

Horvaatia taastas pärast 17aastast pausi kohustusliku ajateenistuse, mille kestus on kaks kuud. Baasõppe läbib igal aastal 4000 meest vanuses 18–30 (või 19–29). Naistele on teenistus vabatahtlik. Horvaatia uuendatud baasväljaõppekava ja ajateenistus: kahekuine baasõpe leiab aset peamiselt Knini, Slunji ja Požega garnisonides; väljaõppesse kuulub isikliku relva käsitsemine, droonide kasutamine, esmaabi, lähikaitse ja lahingutegevuse alused. Samuti tutvustatakse Horvaatia iseseisvussõja ajalugu; ajateenijad saavad netopalka umbes 1100 eurot kuus, lisaks kaetakse transpordikulud ja puhkusesõidud; süümelistel ehk religioossetel ja eetilistel põhjustel on võimalik relvakand­ misest keelduda. Sellisel juhul tuleb läbida 3–4 kuud tsiviilteenistust.

täiuslik! Kes kardab, peaks end kirja panema, tulema ja vaatama, mida see kõik endast tegelikult kujutab,“ rääkis Ratković veendunult. Tema kolleeg Antonio Mjeda Zagrebist kirjeldas seniseid muljeid, „mis on tõesti suurepärased ja vastavad ootus­ tele“. Ta lisas ka, et loodab omandada Slunjis oskusi, mis tulevad edasises elus kasuks. „See on ilus päev, ilm, õhkkond, siin on meie pered, kes tulid meid vaatama,“ ütles emotsionaalne Valentino Vasilik Sisakist, kes astus vabatahtlikult tee­ nistusse 2025. aasta alguses. Bruno Aleksić lõpetas Zagrebis poliitikateaduse õpingud ja tundis, et vajab uut kogemust, isegi seiklust. „Kaheksa nädalat ei ole pikk aeg, see ei sega ühtki haridus­ ega äriplaani, ja me saame siit nii üksikisikute kui ka kogukonnana palju,“ kinnitas Zagrebi noormees enesekindlalt.

INSTRUKTORID – KOGEMUS JA „VANA KAARDIVÄGI“

Kakssada noort meest, kes Slunjis rivvi astusid, moodustavad sõjaväelise baasväljaõppe kolmanda kompanii. Esimene ja teine asuvad Požegas ning neljas Kninis. Požega ajateenijaid juhib kapten Tomislav Brajković, kel palusime teha esimese kokkuvõtte. „Tulemused on juba näha. Pärast aas­ tat instruktorite tööd ja infrastruktuuri ettevalmistamist oli kõik ajateenijate saabumiseks valmis ning asi käis plaanipäraselt, nii nagu oli korralda­ tud ja kavandatud. Tõepoolest sujus kõik nii ladusalt, nagu oleksime teinud seda tööd viimased kaheksateist aastat

katkematult,“ rääkis ohvitser, viidates ajale, kui kohustuslikku ajateenistust ei olnud. Ajateenijate kohta jagus tal palju kiidusõnu. „Algusest peale soovitasime neil olla kannatlikud – nad on siin, et õppida põhialuseid, ja nad kasutavad seda võimalust. Ma olen nende üle väga uhke, nad kuulasid meid ja meil ei olnud nendega mingeid probleeme,“ ütles kapten Brajković. Ta tõstis esile ka instruktoreid: „Igaüks neist on teeninud vähemalt kümme aastat ja meil on siin ka vana kaardi­ vägi, kes töötas eelmiste ajateenija­ tega.“ Pärast kõige pidulikumat sündmust järgneb ajateenijatele tõsisem aeg. Kohanemisperiood annab teed inten­ siivsele, peamiselt välitingimustes toimuvale väljaõppele. See on välja­ õppe tõeline, sõjaline osa, mis on neile ilmselt kõige huvitavam, aga ka kõige keerulisem. Esmamuljete põhjal võib siiski optimistlik olla. Jah, kohustus­ likku väeteenistust pole olnud juba kaheksateist aastat. Ent kui otsustada ajateenijate vandetõotuse andmise tseremoonia õhkkonna, nende tõsi­ meelsuse ja innu ning nende lähedaste rõõmu ja uhkustunde järgi, on raske aduda, et möödunud on sedavõrd palju aega. Lugu ilmus esmakordselt Horvaatia militaarajakirja Hrvatski Vojnik veebiversioonis 11. märtsil 2026.

6/2026

63

koostöö

„WABADUSE SÕDA“: VABADUSSÕDA ILMA ILUSTAMATA

„Ära lase! Palun halastust! Jaa, eestlane olen. Ilmar on mu nimi, Ilmar Reppen,“ anub püsilasu järel põlvili vajunud punaväelane õppursõdurit kevadisel Järvamaal Esna mõisas filmitud uue dokumentaalse mängufilmi „Wabaduse sõda“ stseenis, mis kujutab Sänna mõisa vallutamist Võrumaal 1919. aasta kevadel. Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

S

iis aga haarab punaste poolel võidelnud Sõmerpalu mees vastuhakuks noa ning hetk hiljem teevad meie rahva­ väelased talle otsa peale. Rindejoone eri pooltele sattunud eestlaste traagika on mitmete filmide läbiv süžee. „Wabaduse sõja“ režissöör Ain Mäeots kinnitas, et kõik, mis filmis sünnib, on päriselt juhtunud, mitte üle võlli aetud, ja koondatud looks, mis pole ilukirjan­ duslik, vaid ajalooline. „1988. aasta suvel käisin Tõnis Lukasega inimeste mälestusi üles kirjutamas ja üks taat rääkis selle loo, mis temaga Vabadussõjas juhtus,“ rääkis režissöör avalõigus kirjeldatud episoodi taustast. Seetõttu nimetabki Mäeots tunni ja 45 minuti pikkuseks kavandatavat lina­ teost dokumentaalseks mängufilmiks. Kõik kuupäevad, sündmused, kohad ja ajalooliste isikute laused on autent­ sed. Näiteks sõjanõukogu istung, kus otsustati punastele vastu hakata, peeti

64

6/2026

samas ruumis, mida filmis näeme. „Me ei tee kõrvaltvaataja jutustust, vaid oleme sündmustes sees. Väldime nõre­ tavat pateetikat. Lahing pole heroiline. Räägime ka Vabadussõja varjukülge­ dest, sellest, kuidas sõjas ellu jääda,“ selgitas Mäeots. Eelmisel aastal filmiti Lavassaares soo­ musrongi ja Kehras lahingut. Tulemas on Paju lahingu võtted ning Narva vallutamise ülesvõtmine. Osa soomus­ rongivõtteid filmitakse Soome muu­ seumides. „Sõjafilmi mõõt on nende võtetega käes. Me ei pea häbenema,“ oli Mäeots pärast kahepäevast lahin­ gute filmimist Esnas rahul.

TÕSISED KÜSIMUSED

Filmi peategelasteks on kolm kooli­ poissi, kelle tegelaskujudel on reaal­ sed prototüübid. Ühte neist, samuti Ilmarit, mängib Saaremaalt pärit noor Vanemuise teatri näitleja Rasmus Vendel, kes juba gümnasistina tegi Kuressaare linnateatris kaasa 1919. aasta Saaremaa mässu käsitlevas tükis ja on ajastuga seeläbi tuttav. „Mina sündisin riiki, mis oli olnud üle

kümne aasta iseseisev, saamas Euroopa Liitu ja NATOsse ja on iseenesest­ mõistetavalt turvaline. Ajateenistuses ma käinud pole. Nüüd tuleb enda peas kaaluda: kui läheb sõjaks, mis ma teen? Paljudel on esimene mõte siit minema saada. Kus on mu pilet eemale kindlasse kohta? Aga tärniga on joone all väikses kirjas, mida kõike on kaotada: kodu, lähedased, sõbrad ja kodumaa. Ka au,“ avas Vendel mõtteid, mille üle ta just filmi tehes on sügava­ malt mõtisklenud. Ta tunnistas, et tal on lapsest saati olnud suur soov mängida sõjafilmis ja talle meeldib, et selleski filmis saab kõvasti action’it ning võttepäeva lõpuks on võhm päris väljas. „See periood on kõigile eestlastele tuttav kasvõi filmist „Nimed marmortahvlil“ ja seriaalist „Tuulepealne maa“, ning väga oluline,“ lisas ta. „Filmirolliks valmistudes tuli asetada end neisse oludesse ja mõelda inimli­ kult, kuidas oleks praeguses vanuses minna sõtta äsjaloodud riigi eest, saa­ mata veel hästi aru, mis asi see on ja mille eest võitlema lähen. Tuli püüda

„Lase­jookse­ja­jää­ellu­märuli kõrval on filmis ka romantiline liin Ilmari koju jäänud armastatu Annaga, nende kirjavahetus ja ebainimlikust kesk­ konnast hoolimata elus hoitud inimlik kontakt. 18aastane gümnasist Ruben Tolk, kes on noorusele vaatamata juba suure filmikogemusega, mängib filmis verisulis õppursõdurit, kes hirmuga võidel­ des püsib kaaslaste kannul, katsudes püssi lastes ellu jääda. „Lugesin peatükke Mart Laari „Jõuluriigist“, mis käsitleb Vabadussõja esimesi kuid. Rolli sisse elada pol­ nud raske. Kui ma oleksin sõdur Vabadussõjas, oleksin samamoodi ehmunud, ma poleks julge, südikas ega eeskujulik ega valmis oma elu ohver­ dama. Ma ise pole ka selline,“ arutles ta. Rolliks valmistudes mõtiskles ta, mida lubati toona noorukile sõtta minnes. „Kas hiilgust või maad? Või kannustas

noorte bravuur, kambavaim ja kuulu­ vustunne? Ma ise pole kambavaimu inimene. Eks noorte loomuses puu­ dub veel ettevaatlikkus ja alalhoid. Vägivald pole tore, aga Vabadussõda oli oma maa kaitsmine.“ Lahingustseenides ohvitseri kehas­ tav Saaremaa Sõjavara Seltsi esimees Margus Sinimets osales võtetel koos Saaremaa koolipoistest sõjaajaloo­ huvilistega. „Vabadussõda on mu põhihaigus. Tore, et meil Saaremaal on noori ajaloohuvi­ lisi, kes tahavad sellistes ettevõtmistes kaasa lüüa. Põhilaks on see, et tõime võttele soomusauto Kalewipoeg koo­ pia. Eelmise aasta novembrist oleme seda ehitanud. Üleeile tegime testsõite, veel eile värvisime camo­laike. Mul küünealused siiani värviga koos. Aga nüüd on ta valmis ja kuradi hea on olla,“ muheles Sinimets.

EMOTSIOON ON SAMA

Esna võttepaika vaatamas käinud Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm kiitis režissööri lähenemist: „Vabadussõjast rääkides on arhiivi­ kaadrite ja kaartide asemel konkreet­

sed tegelaskujud, kelle kaudu tekkib filmis reaalne arusaam, kuidas võis sõjas olla. Sõjas tulevad välja lihtsad inimlikud asjad. Pole vahet, kas jutt käib Vabadussõjast või toome need tänapäevasesse konteksti, emotsioon on sama.“

URMAS GLASE

seda seesmist segadust endale kuidagi mõtestada,“ rääkis Rasmus oma filmikarakterist.

Ülem märkas, et Vabadussõjast saab tõmmata mitmeid paralleele praegu Ukrainas toimuvaga. Alates vastase kurnamisest kuni valimatu lõhkumise ja roojamiseni, mis näikse idapoolsele rahvale kultuuriliselt muutumatult omane. „Loodan, et film toob nooremat põlvkonda vaatama, lahti mõtestama ja arutlema. Kui tahad kaitsta oma perekonda ja kogukonda, siis need ongi need väiksed lahingud ja võidud, mil­ leks tuleb valmistuda. Kui need on läbi mõeldud, on pool potentsiaalse edu valemit ja võidutahet olemas,“ rääkis Tamm. Ka Kaitseliit panustas linateo­ sesse 25 000 euroga, mis on küll väike osa kogu filmi eelarvest. Film „Wabaduse sõda“ on kavandatud linastuma enne järgmise aasta vaba­ riigi aastapäeva. 6/2026

65

PEXELS

ÜlEElaMiNE

66

6/2026

ÜlEElaMiNE

ME PEaME rÄÄkiMa

GaasiBallooNidEst Matkapliidi valikul tehakse sageli üks lihtne, aga kallis viga: ostetakse pliit ja gaasiballoon, mis omavahel ei sobi. Välimuselt tunduvad balloonid sarnased, aga ühendused võivad olla täiesti erinevad.

K

Tekst: MARTEN MASING, Toidupakk.ee MatkaPRO

eermega gaasiballoon on täna­

päeva matkavarustuses väga levinud. See keeratakse põleti või vooliku külge ning seda saab pärast kasutamist lahti keerata ja eraldi transportida. 227grammiseid pudelikujulisi gaasiballoone kasutatakse tavaliselt kohvri tüüpi gaasipliitides. Need on täidetud butaaniga, neil on automaatselt sulguv ventiil ning põlemisaeg sõltub leegi suurusest, jäädes 1,5–3 tunni vahele. Seda tüüpi balloon ei sobi suvalise keermega priimuse külge. Vähemalt mitte ilma õige adapterita. Eraldi tuleb mainida klassikalist augustatavat ballooni. Sellel ei ole isesulguvat ventiili: gaasipõleti torkab ballooni läbi ja pärast seda ei tohi ballooni enne tüh­ jaks saamist pliidi küljest eemaldada. See on odav ja lihtne süsteem, kuid matkaja jaoks vähem paindlik. Kui keer­ mega ballooni saad õhtul lahti võtta ja turvaliselt pakkida, siis augustatav balloon jääb seadme külge.

kahekesi nädalavahetusel liikudes on see enamasti mõistlik valik, eriti kui toit tähendab peamiselt vee keetmist. 450–500grammine balloon sobib paremini pikemaks laagriks, suure­ male seltskonnale, autoga liikumiseks või olukorda, kus pliiti kasutatakse palju. See on raskem ja võtab rohkem ruumi, aga ühe grammi gaasi hind on tavaliselt soodsam ning tühjaks saamise hirm väiksem. Kui oled baaslaagris või teed perele süüa, võta suurem. Kui liigud jalgsi ja loed gramme, võta väiksem ning arvesta menüü selle järgi.

PROPAAN VÕI BUTAAN

seda lubab. Vale kasutus võib põhjus­ tada leegi kontrollimatut suurenemist.

GAASI SÜÜTAMINE

Osal priimustel on küljes piesosüütaja ehk piesoelektriline süütaja – väike mehhanism, mis tekitab nupuvajutusel sädemekese. Praktikas tähendab see, et sa ei pea iga kord otsima tikke, tulemasinat või tulepulka. Keerad gaasi lahti, vajutad nuppu ja leek süttib. Selle eelis tuleb eriti hästi välja vihma, tuule ja külmaga. Märjad tikud, kange sõrmega tulemasin ja külmunud käed ei ole haruldased. Piesosüüde ei tee pliidist imeriista, kuid vähendab ühte tüütut rikke­ ja eba­ mugavusriski. Kogenud matkaja võtab siiski alati kaasa varusüüte. Pieso võib puruneda, märguda, nihkesse minna või lihtsalt tõrkuda. Tulemasin, veekindlad tikud või tulepulk ei kaalu peaaegu midagi. Ellujäämisel on hea varustus see, millel on varuplaan.

VARUPLAAN MAAILMALÕPUKS

Kõik gaasid ei käitu külmas ühtemoodi. Lihtsustatult öeldes peab balloonis olev vedelgaas aurustuma, et põleti saaks seda põletada. Mida külmem on ilm, seda kehvemini osa gaase aurus­ tub ja seda nõrgemaks jääb leek.

Varuplaanina võiks lisaks gaasiballoo­ nile olla kaasas näiteks NATO kokku­ pandav, süütetablettidega töötav pliit. See ei võistle gaasipriimusega kiiruses ega mugavuses, kuid tal on oma koht. See on lihtne, kompaktne, odav ja töö­ tab ilma survegaasita.

Butaan on soojal ajal väga kasutatav, kuid külmaga kehvem. Propaan töötab külmaga paremini, sest annab külmas parema rõhu.

Kui ballooni ei ole, kui gaasiseade puru­ neb või kui vajad evakuatsioonikotti väga lihtsat varuvarianti, on sellisel pliidil mõte.

Kui räägime keermega balloonidest, on matkamaailmas levinud kolm suurus­ järku: väike ehk 100–110 g, keskmine ehk 230 g ja suur ehk 450–500 g.

Eesti oludes tähendab see, et suvine gaas võib novembris veel töötada, aga pakasega ei maksa sellele pimesi loota. Talviseks kasutuseks eelista propaani ja isobutaani sisaldavat matkagaasi. Hoia ballooni enne kasutamist soojas, aseta see maapinnast isoleeritult ning kaitse leeki tuule eest. Ära kuumuta ballooni otsese leegi või pliidi kohal. See on ohtlik.

230grammine balloon on enamiku matkajate jaoks kuldne kesktee. See mahub sageli keedusüsteemi poti sisse, ei ole liiga raske ja annab lühemal retkel piisava varu. Üksi või

Voolikuga priimustel on mõnel juhul võimalik kasutada ballooni tagurpidi, et kütus jõuaks põletisse vedelal kujul, kuid seda tohib teha ainult siis, kui pliit on selleks mõeldud ja tootja juhend

Toidupakk.ee NATO kokkupandava matkapliidi large versiooni tooteinfo järgi on selle mõõtmed kokkuvoldituna 3 × 9 × 11,5 cm, tööasendis 6 × 9 × 11,5 cm ja kaal 325 g. See tähendab, et pliit mahub taskusse, autosse, kalastuskasti või kriisikotti. Selle puudused on samuti ilmsed. Süütetablett põleb väiksema võimsusega kui gaasipõleti, jätab sageli nõudele tahma, on tuulele tundlik ning suurema söögitegemise jaoks aeglane. Küll aga saab sellega vee soojaks, konservi kuumaks ja lihtsa eine valmis. Ellujäämiskomplektis on see pigem varuvõimalus kui põhiköök.

Liikuva laagriga matkal eelistan ma seetõttu keermega süsteemi või kindla pliidi juurde mõeldud ventiiliga pudeli­ kujulist gaasiballooni.

230- VÕI 450–500GRAMMINE BALLOON?

6/2026

67

SILVER JAANSON

Mist Mis?!? Meditsiiniõppused on vajalikud, et kontrollida süsteemi, inimesi, vahendeid ja koostööd. Aga alati ei pea ootama järgmist õppust, et oma oskusi paremaks teha. Mõnikord piisab ühest pildist, lühikesest videost või hästi kirjutatud olukorrakirjeldusest. Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS, Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Ü

ks oskus, mida saab väga hästi harjutada ka ilma mulaaži, suitsu, paugu ja mudata, on kannatanu üleandmine. See on hetk, kui abiandja annab järgmisele ravitase­ mele edasi mitte ainult inimese, vaid kogu loo: mis juhtus, mida leiti, mis seisus kannatanu on ja mida tehti. Kui see info liigub selgelt, saab ravi jätkuda. Kui info kaob, algab osa tööst uuesti. Halvemal juhul tehakse otsu­ seid pooliku pildi põhjal. Selle vältimiseks kasutatakse formaati MIST, korrektsem oleks isegi öelda NAT­MIST. NAT­MIST tähendab liht­ sustatult järgmist: N – name/nimi, A – age/vanus, T – time of injury/trauma kellaaeg, M – mechanism/mehhanism, I – injuries/vigastused, S – symptoms &

68

6/2026

vital signs/sümptomid ja elulised näita­ jad, T – treatment/tehtud ravi. See ei ole lihtsalt lühend, mida olen korduvalt koolitustel seinale kirjutanud. See on mõtlemise raam – MIST sunnib abiandjat eristama olulist ebaolulisest ja panema info sellisesse järjekorda, et järgmine inimene suudaks jätkata abi andmisega maksimaalse võimekusega.

TEE, NAGU OSKAD

Välimeditsiini kaardil on see loogika väga selgelt näha. Kui sinu meditsii­ niline väljaõppe tase ei ole selline, et mõista kõiki sõnu ning termineid MIST­ilt, siis ära muretse. Täida täpselt nii palju, kui sina oskad ja mõistad. Esmalt märgitakse, kes on kannatanu ja millal vigastus tekkis. Seejärel pannakse

kirja vigastusmehhanism: kas tegemist oli kaudtule, tulirelva, miini, põletuse, liiklusõnnetuse, tömptrauma, kõrgelt kukkumise või millegi muuga. Edasi märgitakse vigastused kehakaardile, kasutades kokkulepitud tähiseid — näi­ teks žgutt, haav, amputatsioon, kuulihaav, põletus, luumurd või hematoom ehk sinikas. See annab kiire visuaalse ülevaate, mis kannatanuga juhtunud on. Kui tekib mingi vigastus, mille kohta ei ole olemas kokkulepitud tähist, siis joonista sinna ise legend juurde. Sümptomite ja eluliste näitajate osa on sama tähtis. Kui kannatanu oli alguses kontaktne, aga kümme minutit hiljem reageerib ainult valule, siis ei ole see lihtsalt „veidi uimane“. See on muutus, mis võib määrata edasise tegevuse kii­ ruse. Hingamissagedus, pulss, teadvuse

M / N (F)

Žgutt (TQ)

= o × #

Luumurd (Fracture)

Kuulihaav (GSW)

Haav (Wound)

Vigastused (Injuries)

I

Muu (Other)

Liiklusõnnetus (MVC)

Kaudtuli (IDF)

SÜNNIAEG (DATE OF BIRTH)

Allergiad (Allergies)

{ /// *

Tömptrauma (Blunt)

Hematoom (Hematoma)

Põletus (Burn)

Amputatsioon (Amputation)

Kõrgelt kukkumine (Fall)

Maamiin (Landmine/IED)

Põletus (Burn)

VÄLIMEDITSIINI KAART (TCCC CARD)

VIGASTUSE AEG (TIME OF INJURY)

Tulirelv (SAF/GSW)

M Mehhanism (Mechanism)

SUGU (GENDER)

ÜKSUS (UNIT)

NIMI (NAME) / ZAP NUMBER

KAITSEVÄGI 2025 Aeg (Time)

D ˚t

BP Valuskaala (Pain scale) 0‒10

Nimetus (Name)

Abiandja nimi (First responder)

EVAC

T1

T2

Termotekk ( Thermal bl ank et )

Jäsemelahas(e d) ( S pl i nt (s ))

I/V, I/O, I/M, PO

Kaelalahas ( C erv i c al c ol l ar)

Kogus (Dose)

Vaagnalahas ( P el v i c bi nder) Märkused

E

Kanüül (suurus, asukoht) Cannula (size, insertion point)

Ravim (Rx)

C

Muu

T3

Side ( B andage)

Manustamise aeg (Time)

Kõrimask/kõritoru (SGA) l/min

B O2

MUU (Other)

Nõeldekomp P/V (Needle decomp. R/L)

Õhkrinnaplaaster P/V (Chest seal R/L)

ORO / OPA

KRIKO (Cricothyrotomy)

A

MUU (Other)

TQ 4

˚C

TAMPONEERIMINE (Wound packing)

TQ 3

˚C

% m m Hg

A V P U

˟/ m in

˟/ m in

RÕHKSIDE (Emergency bandage)

TQ 2

˚C

% m m Hg

A V P U

˟/ m in

˟/ m in

L(O ) / K(C )

Aeg (Time)

HEMOSTAATIK (Hemostatic)

TQ 1

% m m Hg

A V P U

˟/ m in

˟/ m in

L(O ) / K(C )

Aeg (Time)

NASO / NPA

Side (Bandage)

Žguti aeg (TQ time)

T Ravi (Treatment) C

E

Teadvuse seisund (Disability)

C SpO 2

Pulss [(R) randmel / (K) kaelal] (Pulse) [(W) radial / (N) carotid]

B Hingamissagedus (Respiratory rate)

[(L) lahti / (K) kinni] A Hingamisteed L(O ) / K(C ) (Airways) [(O) open / (C) closed]

S Sümptomid (Symptoms & vital signs)

meditsiin

Avalik kaitseväe välimeditsiinikaart

6/2026

69

MEditsiiN seisund, SpO₂, vererõhk, kehatemperatuur ja valu tugevus ei ole tabeli täiteks. Need on märgid, mis näitavad, kuhu suunas kannatanu liigub — pare­ maks, halvemaks või on stabiilne. Ravi osa aitab üleandmisel vastata küsi­ musele: mida on juba tehtud? Kas žgutt on paigaldatud ja mis kell? Kas haav on tamponeeritud? Kas kasutati hemostaa­ tilist vahendit või rõhksidet? Kas hinga­ mistee on toetatud NPA ehk nasofarün­ geaaltoruga? Kas anti hapnikku? Kas paigaldati õhkrinnaplaaster või tehti nõeldekompressioon? Kas manustati ravimeid? Kas paigaldati kanüül või luunõel? Kas kasutati vaagnalahast, jäsemelahast või termotekki? Kui seda infot ei anta üle, võib järgmine abiandja hakata tegema sama asja uuesti või jätta tegemata midagi, mida ta ekslikult arvab juba tehtud olevat.

LOE STSENAARIUMI

Nüüd aga harjutus. Loomulikult on palju erinevaid juhtumeid. Aga mulle isiklikult meeldib oma koolitustel kasutada videoid, millest enamik on praegu pärit Ukraina sõjakoldest. Sõdurid ja meedikud saavad nende põhjal täita MIST­kaarte ning harju­ tada seejärel MIST­i edasi andmist.

TIIT FREIENTHAL

Kujutame näiteks ette järgmist väga lihtsustatud olukorda. Jagu liigub mööda metsateed tagasi kogunemisalale. Kell on 14.35. Vahetult enne teeristi toimub plahva­ tus tee vasakus servas. Pärast olukorra

ohutuks hindamist ja turvalisemasse alasse jõudmist jõuab sanitar ühe kannatanuni. Kannatanu on 28aas­ tane mees, kuulub samasse üksusesse, allergiaid teadaolevalt ei ole. Ta lamab selili, on ärev ja kahvatu, vastab küsi­ mustele aeglaselt, kuid arusaadavalt. Ta ütleb, et vasak jalg valutab „väga hullult“ ja rinnus on raske hingata. Esmasel vaatlusel on vasaku reie kesk­ osas tugev verejooks killuvigastusest. Vormipüksid on verest läbi imbunud. Vasaku reie ülaossa paigaldatakse kohe žgutt, kell on 14.40. Verejooks peatub. Reiel on näha suur haav ja kiiresti tekkiv turse. Paremal rindkerel, umbes neljanda roidevahe piirkonnas ees­külgmisel pinnal, on väike läbiv haav, mille ümber on vere ja mustuse segu. Kannatanu hingamine on kiire ja pinnapealne. Rindkere parem pool liigub hingamisel kehvemini. Parema rindkere haavale paigaldatakse õhk­ rinnaplaaster, kell on 15.00. Esimesed mõõdetud näitajad kell 15.03: hingamistee on lahti, hingamis­ sagedus 28 korda minutis, pulss rand­ mel nõrk ja kiire – 124 korda minutis, teadvus AVPU järgi V ehk reageerib häälele, SpO₂ 91%, vererõhk 92/60 mm Hg, kehatemperatuur 36,1 °C, valu 8/10. Kannatanu kaebab janu ja külma­ tunnet. Talle asetatakse termotekk. Vasaku reie haavale lisatakse rõhkside žguti alla jäävast piirkonnast distaalsemale haavale ning kontrollitakse, et verejooks oleks ikka peatunud. Paigaldatakse 18G kanüül parema käe

veeni. Ravimitest manustatakse valu leevendamiseks üks doos vastavalt üksuse ravijuhisele. Kell 15.20 on kan­ natanu endiselt kontaktne, kuid aeg­ lasem. Hingamissagedus on 30 korda minutis, pulss randmel 132 korda minutis, SpO₂ 89%, vererõhk 86/58 mm Hg, AVPU endiselt V, valu 7/10.

TÄIDA MIST-KAART

Evakuatsioon on kompanii tasemelt tellitud. Kannatanu tuleb üle anda järgmisele ravitasemele. Sinu ülesanne

on täita pöördel leitav MIST-kaart nii, et järgmine abiandja saaks aru, mis juhtus, millised vigastused on leitud, millised näitajad on mõõdetud ja mida on juba tehtud. MIST­kaardi täitmisel ei ole eesmärk kalligraafiliselt ilusti kõik read täita. Eesmärk on selgus. Kirjuta nii, et seda saaks lugeda ka väsinud inimene vih­ mas, külmas, müra sees ja olukorras, kus keegi parasjagu küsib kolme asja korraga. Ehk teisisõnu — kirjuta nii, nagu päris elu oleks just kohale jõud­ nud. Sest sageli ta jõuabki ootamatult ning ainult harjutamine valmistab meid selleks ette. Kannatanu üleandmine on väike hetk suures raviahelas, aga selle mõju võib olla väga suur. Hea üleandmine ei tee küll abiandjast rahvuskangelast, aga see teeb midagi paremat — aitab järg­ misel inimesel teha õige otsuse õigel ajal. Ja lahinguväljal, kriisis või suur­ õnnetusel on need väikesed sekundid kellegi elu ja surma vahel.

NaiskodukaitsE

ö ö t s o ko

i t õ V u d i oN Võ

ukaitse, Kaitseliit, Naiskod Kodutütred ning ja d ka ot K d re oo N i moodustavad äg ev ts ai K i ag st mõi ee jõud on Eesti kaitsejõu. S ida rohkem seda tugevam, m koostööd. tehakse omavahel lugu ongi näited Kaks alljärgnevat jadusel üksteise va as id ku , st lle se se – nii, et väljaõpet toetatak võidavad kõik.

raPla NaisEd VastutEGEVusEs: aastaGa õPPustE PÜsiVastastEks Kui me esimest korda õppusele läksime, teadsime vaid üht: meie ülesanne on mängida vastast. Kõik muu oli teadmata. Mul puudus igasugune militaarne taust. Ma ei olnud läbinud ajateenistust ega saanud Kaitseliidu väljaõpet ning sõjaline maailm näis kauge ja võõras. Tekst: SIRLI LOTAMÕIS, NKK Rapla jaoskonna juhatuse liige

S

ee tundus olevat koht inimes­ tele, kes juba teavad, kuidas metsas liikuda, taktikalisi otsuseid teha ja sõjalist keelt rääkida. Täna tean, et see pole päris nii. Just seepärast jagan oma kogemust, et julgustada ka teisi naisi astuma välja oma mugavustsoonist ja proovima midagi, mis esialgu tundub täiesti hulljulge.

ESIMENE TULEPROOV

Esimest korda õppusele minnes saatis mind ebakindlus. Kas ma saan hakkama? Kas ma sobin siia? Lisaks

olin veendunud, et olen ainus Rapla naine, kes sellisele üritusele end kirja pani. See arvamus kadus kiiresti, kui kohtusin Jelena Laidoneriga, kellest sai minu lahingupaariline. Sellest hetkest algas teekond, mis on toonud kaasa rohkem kogemusi, kui oleksin osanud ette kujutada. Sama kehtib ka Jelena kohta, kes kinnitab, et osalemine vastutegevu­ ses on andnud talle teadmisi sellest, kuidas jagu või rühm töötab. Aga mitte ainult teadmisi, vaid ka kogemusi. „Minu enda oskused valida positsiooni,

varjuda või valida eemaldumisteed on muutunud aja jooksul paremaks,“ märgib ta. Esimestel õppustel ei tundnud ma end kuigi ohtliku vastasena. Pigem meenutasin metsa eksinud jänest. Hiljem sain aru, et ka selline vastane on õppusel vajalik. Õppiv üksus/jagu peab märkama, tuvastama ja peatama elusat ning ettearvamatut inimest, mitte liikumatut märklauda, kes seisab põõsa kõrval. Vastutegevuse eesmärk ei ole õppust võita, vaid muuta see võimalikult realistlikuks. Üsna kiiresti mõistsin, et sõjaline tege­ vus ei seostu ainult relvadega. Sama tähtsad on planeerimine, suhtlemine, liikumine ja koostöö. Sageli võib üks vale otsus mõjutada kogu olukorda. Järgmisel päeval tegutsesime vastas­ tena koos Prantsuse liitlassõduritega. Liikusime pealetungil lahingumasina kõrval ning nägime lähedalt, kuidas liit­ lased ja Eesti üksused koos harjutavad. 6/2026

71

JELENA LAIDONER

Varakevadel langesid Sirli (vasakul) ja Jelena (paremal) kusagil Pärnumaal vangi

Sellised hetked aitavad mõista, et Eesti kaitsevõime tugineb lisaks meie endi inimestele ka tugevatele liitlassuhetele.

KÕIGE ÄGEDAM PUNKT

Kõige õpetlikumaks osutusid siiski linnalahingud. Filmides lihtsana näiv tegevus osutus tegelikkuses märksa keerulisemaks. Iga uks, nurk ja ruum võib peita ohtu ning nõuab tähele­ panu. Üks eredamaid hetki meenub Paikuselt. Olime vastastena paigutanud end hoone sees mitmesse erinevasse kohta. Liikusime ruumide vahel ning püüd­ sime sissetungijatele võimalikult palju peavalu valmistada. Ühel hetkel täitus terve hoone suit­ suga. Näha ei olnud praktiliselt midagi. Hingata oli raske ning olukorrast ülevaate saamine muutus peaaegu võimatuks. Segadus oli suur, tekkis tunne, nagu rünnataks meid korraga kahest erinevast suunast. Hiljem sel­ gus, et sellist olukorda poleks pidanud tekkimagi, kuid õppustel juhtub vahel ootamatusi nagu eluski. Sellest hoolimata otsustasime oma positsioone hoida. Andsime tuld nii kaua, kui vähegi võimalik, ning püüd­ sime vastupanu osutada viimase het­ 72

6/2026

keni. Kuni meie kaitse lõpetas õppuse: „granaat“. Hiljem kuulsime osalenud jao tagasisidet, et just see hoone oli olnud üks keerulisemaid ja huvitava­ maid vastupanupunkte kogu harjutu­ sel. See oli tunnustus, mis kinnitas, et olime oma rolli hästi täitnud. Nagu Jelena märgib, on hea näha ja tunda, et oled oodatud nii instruktorite kui rühma liikmete seas, mis tähendab, et sinu panus on oluline ja seda hin­ natakse. „On uhke olla väike mutrike meie riigikaitse õnnestumises ning saada teadmisi ja oskust pädevate õppejõudude käest!“

MIKS MA TAGASI LÄHEN?

Aasta jooksul olen mõistnud, et õppu­ sed ei koosne ainult taktikast. Need koosnevad inimestest, koostööst ja usaldusest. Olen näinud, kui palju aega ja tööd pühendavad vabatahtlikud, kaitseliitlased, tegevväelased ja liitla­ sed sellele, et olla valmis olukordadeks, mida loodetavasti kunagi päriselt ette ei tule. Kõige olulisem õppetund on olnud teadmine, et riigikaitses on koht ka neil, kel puudub varasem sõjaline kogemus. Vastutegevuses osalemine näitas, et iga inimene saab anda oma panuse ning õppida midagi uut.

Kui mõtlen tagasi oma esimesele õppusele, meenub mulle inimene, kes astus tundmatusse maailma suure ebakindlusega. Täna tunnen end selles keskkonnas palju kindlamalt. Ma ei pea ennast sõjanduse eksperdiks, kuid tean, et olen saanud osa millestki olulisest. Ja kui tuleb järgmine kutse, ütlen suure tõenäosusega taas jah. Mitte sellepärast, et minust oleks saa­ nud sõjandushuviline, vaid seetõttu, et õppused näitasid, kui palju sõltub kriisiolukorras inimestest, kes on val­ mis harjutama enne, kui neid päriselt vaja läheb. Siinkohal tänan Pärnu ringkonna instruktorit Siret Tammekändu, kes on jaganud neid kutseid teistega ning olnud meile vajadusel igati abiks. Võib­olla ongi see vastutegevuse juu­ res kõige ägedam, et sa ei tea kunagi täpselt, mis sind järgmisel õppusel ees ootab. Aga ühes võid kindel olla – igav juba ei hakka! Ja muidugi tahame Jelenaga tänada Pärnu maleva mehi sellise võimaluse eest! Et nad kaasavad meid, naisi, õppustele ja mitte ainult suppi tegema ja jagama, vaid annavad meile täiesti uue rolli. Tänu usalduse ja võimaluse eest!

NaiskodukaitsE

NaisEd rolliMÄNGiJatEks aJatEENiJatE VÄlJaõPPEs – Miks MittE? Harju ringkonna naiskodukaitsjatele tehti huvitav pakkumine – mängida ajateenijate väljaõppe raames naisi, kes on jäänud oma külla üksi, kui viimnegi mees on mobiliseeritud, ja kel tuleb omapäi hakkama saada. Tekst: KRISTLIN KÕRGESAAR, Naiskodukaitse Harju ringkonna tegevliige

V

äljaõppe eesmärk oli treenida õppureid lahendama ebastandardseid olukordi. Eks võitleja üks tähtsa­ maid oskusi olegi suhtlemisoskus – jääda rahulikuks ja leida olukorrale kiire lahendus. Selleks ongi hea harjutada ootamatusi, mis võivad sõja ja kriisi ajal ees oodata. Olukordade lahendamise tegi noormeestele seekord ilmselgelt keerulisemaks tõsiasi, et nende vastas olid ainult naised, kes võisid vabalt meenutada neile enda ema, vanaema, õde. Jah, olustiku tõetruumaks muutmiseks kaasati naiste sekka ka kodutütreid külalapsi mängima.

KODUKOOTUD MUSTLASLAAGER

Naised tutvusid põhjalikult stsenaariumitega ja ajasid kiiresti kokku vajalikud rekvisiidid. Olukorrad nägid ette, et nad on olnud pikemat aega omapäi. Vaja oli luua metsa alla midagi mustlaslaagri taolist, mida oleks kasutatud juba mõnda aega.

Margiti sõnul oli selle ettevõtmise juures kõige raskem ärgata hommikul enne kella nelja ja panna end rolliks vaimselt valmis. Minna ülesande asukohta ja ehitada varavalges üles laagri­ paik. Oli isegi hetk, kus nad tütrega teineteisele silma vaatasid: miks end üldse niiviisi piinata? Kõige emotsionaalsem moment saabus Margitile aga siis, kui päike oli juba pikemat aega lõõmanud, olukord hakkas eskaleeruma ja naine tundis, kuidas emainstinkt sunnib teda oma tütart kaitsma asjaolude eest, mida üks stsenaarium ette nägi. Selliseid tundeid iga päev ei koge. Nii et kui ajateenijad saavad vajaliku kogemuse olukorra lahendamise kohta, siis ka rollimängijad õpivad selle käigus enda kohta midagi uut.

RÕÕMUGA UUESTI

Asjalik ja alati valmis naiskodukaitsja Liina Riismaa osales rollimängijana kõigil kolmel päeval. Esialgu plaanis ta vaid korraks kohale minna, sai aga ruttu aru, et käsil on midagi uut ja põnevat. Rollidesse elati põhjalikult sisse ja kohati hakkas Liinal ajatee­ nijatest lausa kahju, et nad selliste fruktide otsa olid sattunud. Naised andsid endast parima ning oleksid tahtnud mingil het­ kel ise olukordi lõpetada. Siiski pidi läbiviijaga kokku lepitud reeglitest kinni hoidma – kas ajateenijad lahendavad ülesande või ütleb korraldaja enne olukorra eskaleerumist „ENDEX“. Pärast rollimängu lubasid kõik naised, et Harju ringkond tuleb ka edaspidi Kaitseväele appi ja agaramad neist hakkasid juba ürituse lõppedes plaane pidama, kuidas järgmiseks korraks veel paremaid rekvisiite „toota“. Nagu ikka – naiskodukaitsjad mängivad alati naiselikult üle.

Kui esmaabiõppustel on oluline maskeering – verine nägu, lah­ tine luumurd ja muu õõvastav –, siis seekord pidi olema leidlik. Oleme tänapäeval ju üsnagi steriilsed ega hoia asju alles nagu meie esivanemad. Ent kui on vaja, siis on vaja. Nii toodigi maakodudest vanad potid, pannid, punutud korvid. Paksematest mantlitest tehti magamisalused, presentidest valmistati ajutised varjualused. Erinevates määrdunud anumates hoiti joogivett. Igal pool vedelesid tühjaks söödud konservikarbid. Mõned naised olid leidlikult valmistanud enesekaitseks puuroigastest kurikad, mõni oli mehe peidikust kaasa võtnud sinna peidetud relva. Detailsemalt siinkohal kirjeldama ei hakka, võib­olla tuleb ajateenijatel tulevikus väljaõppel sarnaseid olukordi lahen­ dada ja naiskodukaitsjad ootavad ka edaspidi kutset rollimän­ gijateks. Mis üksusele ja kus olukordi mängiti, jäägu samuti saladuseks.

IGA PÄEV EI KOGE

KAITSEVÄGI

Margit Veeborn tegi rollimängijana kaasa koos oma kodu­ tütrest tütre Kirsten­Kristin Veeborniga. Kuigi Margit oli alles Naiskodukaitsega liitunud, otsustas ta end õppusele üles anda. 6/2026

73

NoorEd

alati ValMis PodCast

„alati ValMis!“

Noorte Kotkaste ja Kodutütarde tegevusest jõuavad avalikkuseni enamasti suured võistlused, laagrid, matkad, paraadid ja pidulikud sündmused. Fotod ning videod annavad edasi emotsioone, näitavad saavutusi ja jäädvustavad hetki, mille nimel on nähtud palju vaeva.

KERSTIN KÄÄRIK

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonijuht

74

6/2026

NoorEd

S

amal ajal jäävad sageli tähelepanuta inimesed, kelle kogemused, mõtted ja lood nende sündmuste taga peitu­ vad. Just soovist tuua need lood nähtavale ja kuuldavale sündis Kaitseliidu noorteorganisatsioonide podcast „Alati valmis!“. Tänapäeva kommunikatsiooni­ keskkond muutub kiiresti. Inimeste tähelepanu pärast konkureerivad tuhanded sõnumid, videod ja posti­ tused. Sotsiaalmeedia on muutunud organisatsioonidele tähtsaks suht­ luskanaliks, kuid sellel on oma piirid. Mõnekümnesekundiline video või lühike postitus suudab küll tähelepanu köita, kuid ei võimalda alati avada teema sügavamat sisu. Sageli jäävad rääkimata lood, mis aitaksid mõista, miks inimesed noorteorganisatsioo­ nidega liituvad, mida nad sealt kaasa saavad ning millist mõju avaldab organisatsioonis tegutsemine nende edasisele elule.

SISUKAS, KAASAEGNE JA KÕNETAV

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide kommunikatsioonis on viimastel aas­ tatel üha enam keskendutud sellele, kuidas jõuda erinevate sihtrühmadeni viisil, mis oleks sisukas, kaasaegne ja kõnetav. Ühelt poolt on oluline kõnetada noori, kes otsivad uusi välja­ kutseid, sõpru ja võimalusi enesearen­ guks. Teisalt on tähtis anda lapse­ vanematele parem ülevaade sellest, mida nende lapsed organisatsioonides tegelikult kogevad ja õpivad. Samuti soovitakse jõuda vilistlaste, koostöö­ partnerite, vabatahtlike ning kõigi nen­ deni, kes tunnevad huvi noorte arengu ja riigikaitselise kasvatuse vastu. Just selles kontekstis tekkis mõte luua podcast, mis võimaldaks rääkida pikemalt, süvenenumalt ja vahetu­ malt. Taskuhäälingu vestlusi saab inimene jälgida ajal, mil ta liigub tööle, teeb trenni, sõidab autoga või tege­ leb koduste toimetustega. Erinevalt kiiresti mööduvast sotsiaalmeedia­ sisust pakub see võimalust võtta aega kuulamiseks ning mõtisklemiseks. See formaat võimaldab külalistel jagada oma kogemusi põhjalikumalt ning kuu­ lajatel saada terviklikum pilt organisat­ sioonide tegevusest ja väärtustest. Taskuhäälingu nimi „Alati valmis!“ ei ole juhuslik, tegu on meie tunnus­

loosungiga. See väljendab hoiakut, mis on tuttav igale kodutütrele ja noorkotkale. Valmisolek tähendab siin palju enamat kui valmisolekut tegutseda. See tähendab valmisolekut õppida, areneda, vastutada, märgata ja aidata. Need on väärtused, mis saadavad organisatsioonide liikmeid nii noorliikmena kui ka hilisemas elus. Sama mõtet kannab ka podcast, mille eesmärk on luua ruum avatud vest­ lusteks ning inspireerivate kogemuste jagamiseks.

Podcast’i kaudu on võimalik näidata organisatsioonide mõju läbi päris ini­ meste kogemuste. Kui noor jutustab, kuidas ta õppis laagris esimest korda vastutama terve meeskonna eest või kuidas võistlustel osalemine kasvatas tema enesekindlust, mõjub see sageli palju veenvamalt kui ükskõik milline reklaamlause. Samamoodi aitavad noortejuhtide lood mõista, miks inime­ sed panustavad vabatahtlikult oma aega ja energiat järgmiste põlvkon­ dade arengusse.

MITMEKESINE NAGU ORGANISATSIOONGI

VÄÄRIB KUULAMIST

Saadet juhib endine kodutütar ja tänane Harju ringkonna toetajaliige Liia Kass, kelle elus on noorteorgani­ satsioonidel olnud tähtis koht. Tema roll ei ole pelgalt küsimusi esitada, vaid suunata vestlusi viisil, mis aitab külalistel avada oma kogemusi ausalt ja loomulikult. Tänaseks on ilmunud juba mitu episoodi ning iga vestlus on avanud noorteorganisatsioonide maailma veidi erineva nurga alt. Kassi sõnul on taskuhäälingu üks suurimaid väärtusi võimalus tuua kuulajateni erinevaid vaatenurki. „Saatekülaliste lood, kogemused ja vaated on toonud esile põnevaid tähelepanekuid nii organisatsioonide toimimisest kui ka sellest, milliseid teadmisi, oskusi ja kogemusi noo­ red ning noortejuhid kaasa võta­ vad. Saatejuhina on minu eesmärk kutsuda saatesse ja vestelda eri tausta ja kogemustega inimestega, et pakkuda kuulajatele mitmekesiseid vaatenurki ning avada noorteorgani­ satsioonide mitmetahulisust,“ räägib Kass. Mitmekesisus ongi taskuhäälingu keskseid märksõnu. Kodutütred ja Noored Kotkad koondavad tuhandeid liikmeid üle Eesti ning igaühel neist on oma lugu. Mõni on organisatsioonis leidnud eluaegsed sõbrad, teine on saanud esimesed juhtimiskogemused, avastanud enda jaoks looduse, mat­ kamise või avaliku esinemise. Leidub neidki, kes on saanud organisatsioo­ nidest tõuke oma tulevase elukutse valikul. Kõik need lood moodustavad kokku palju suurema terviku kui ükski statistiline näitaja või tegevusaruande kokkuvõte.

Üks eesmärke on ka organisatsioo­ nide mälu talletamine. Kodutütred ja Noored Kotkad on olnud osa Eesti noorsootööst ning riigikaitselisest kasvatusest juba aastakümneid. Selle aja jooksul on organisatsioonidest läbi käinud kümned tuhanded noored, kelle mälestused ja kogemused moodustavad väärtusliku osa meie ühisest loost. Podcast loob võimaluse neid kogemusi talletada viisil, mis jääb alles ka tulevastele põlvkonda­ dele. Kuigi taskuhääling on alles oma tee­ konna alguses, on esimesed episoodid kinnitanud, et sellise formaadi järele on vajadus olemas. Kuulajatele paku­ vad huvi nii organisatsioonide tradit­ sioonid, väljaõpe ja suurüritused kui ka lood inimestest nende tegevuste taga. Sageli sünnivad kõige meeldejääva­ mad hetked just siis, kui vestlus liigub ametlikest teemadest kaugemale ning külalised jagavad isiklikke kogemusi, õppetunde või mälestusi, mis on neid kõige rohkem mõjutanud. „Alati valmis!“ ei ole seega lihtsalt järjekordne kommunikatsioonikanal. See on võimalus jutustada lugusid, mis väärivad kuulamist. Võimalus tuua tähelepanu keskmesse inime­ sed, kelle pühendumus, kogemused ja väärtused kujundavad organi­ satsioonide nägu iga päev. Kõigile kuulajatele pakub see võimaluse saada parem ettekujutus sellest, milline maailm peitub Kodutütarde ja Noorte Kotkaste nime taga. Iga uus episood lisab sellesse tervikusse ühe killu. Kõiki neid episoode ühendab aga ühine eesmärk – tuua kuulajateni lood, mis inspireerivad, ühendavad ja annavad edasi väärtusi, millel on tähendus ka väljaspool organisatsioo­ nide tegevust.

6/2026

75

noored

ÕED ALTSAARED: KAKS TEED, ÜHISED VÄÄRTUSED

Kodutütarde Tartu ringkonna noortejuhi Kristel Altsaare ja tema noorema õe Kristini, kel kohe-kohe lõppemas kodutütre aeg, teekond Kodutütarde Tartu ringkonnas on olnud täis saavutusi, tegusid ja uusi rolle. Tekst: KAISA MEUS, Kodutütarde arendusspetsialist

K

risteli jaoks algas kõik matkast koos noorkotkas­ test klassivendadega. Pärast poolteist aastat kestnud kotkapõlve sai temast kodutütar: „2008. aasta suvelaagris soovitati mulle, et võiksin vande anda ja kodutütreks saada. Olin siis päris pettunud, et ei saagi noorkot­ kana jätkata, kõik minu sõbrad olid ju seal!“ Märgiliselt andis ta tõotuse paigas, kus on edaspidi üheksa aasta jook­ sul ringkonnavanemana kümnete kodutütarde tõotusi vastu võtnud. Kristelist sai aktiivne noorliige, kes käis ka rühmajuhtide koolis ning õpetas kaaslasi. Täiskasvanuna on ta olnud mitme rühma vanem, kust on kasvanud ka noortejuhte. KT NEG rühm, mis pakub süvendatud väljaõpet ning arendab rohkelt medaleid noppinud Tartu tüd­ rukuid, on samuti tema töö tulemus. Üleriigiliselt panustab ta Kodutütarde keskjuhatuses ning Kaitseliidu kesk­ kogus.

ALATI VALMIS

Kristini teekond algas eriti varakult: esimest korda osales ta suvelaagris kolmeaastasena. Ka Kristin on käi­ nud rühmajuhtide koolis, kuid tema rühmas said rühmajuhiks vanemad tüdrukud ning tema võttis nautida 76

6/2026

laagrites, võistlustel, esindusüritustel ja matkadel osalemist. Võistlemine, mida Kristin on nii ring­ konnas, riigis laiemalt kui ka välismaal teinud, sõlmis organisatsioonis õpitava tervikuks: „Kui tulid võistlused, siis oli see nagu kõige lähedasem päriseluline praktika.“ Kuigi arvatakse, et ringkonnavanema õde olla on privileeg, on Kristini sõnul vastupidi. Ta jutustab vabariigi aasta­ päevast, kus otsustas anda liputoim­ konnas olemise võimaluse teistele. Varahommikul jõudis ta siiski rivistu­ sele, sest üks algse koosseisu liige ei saanud ootamatult tulla ja ringkonna­ vanema kõrvaltoas maganud kodutüt­ rel tuli olla alati valmis. Vanem õde lisab, et tunnustused ja üritustele kaasamised, näiteks hoolsusmärk või võimalus esindada riiki Rootsis või Suurbritannias, on Kristinini jõudnud ikka tänu tema enda tegudele.

VAHET EI TEE

Ringkonnavanemana ongi Kristeli arvates oluline jälgida, et ta ei koht­ leks Kristinit teistest noortest erine­ valt. Näiteks hoidis ta end võistluste finišis tagasi ega jooksnud esimesena õe juurde. Ja tänu rohujuure tasandil tegutsemisele ongi ju talle kõik noored

armsad. Loomulikult on pereliikmega veidi teistmoodi suhe: teineteisega saab arutada organisatsiooni arengute üle, tuua laagrisse järele koju unus­ tatud asju või jagada varustust. Ette on tulnud naljakaidki hetki, näiteks on Kristinilt küsitud, kas Kristel on ta ema.

ERILISED HETKED

Kristin nimetab oma silmapaistvai­ maks hetkeks Põrgupõhjal finišeeri­ mist 2025. aastal. Kuid nüüd eelistaks ta rahulikult metsas matkamist, mitte vastutegevuse eest jooksmist. Kristel toob esile oskuste võistlust Narvas, mille võitsid teistest nooremad Tartu tüdrukud. Talle on tähendus­ rikas, et Kristin asus suvel oma viima­ sele Ernakesele Alutagusel peaaegu sama võistkonnaga. Ülevana on Kristelile mõjunud ka Kodutütarde tõotuse vastuvõtmine, seal on tal sageli pisar silmanurgas. „Mäletan, kuidas üks väike tüdruk ütles: „Ma olen nii elevil, et mis nüüd kõik saama hakkab!“ Ja ma vastasin talle: „Mina ka!““ Rasked on seevastu olnud teiste ras­ kused, sest nende kaudu mõistad, kui palju inimesed oma juhti usalda­ vad. Kristin võistlusmatkajana toob eriti välja pikkade võistluste lõpu­ jooksud.

Kristel mäletab eredalt aastatetagust metsalaagrit, mis oli kuueaasta­ sele Kristinile esimene. Seal hakkas Kristel mõistma, et õest võib päriselt kodutütar saada. Samuti jääb kauaks meelde, kuidas ta viimast korda ringkonnavanemana kirjutas alla just Kristini aasta kodutütre diplomile. Kristin meenutab aga suve, mil Kristel tõi paraadilt koju võidutule. Tänavu suvel avanes Altsaarte perele taas või­ malus süüdata jaanilõke tütre kantud võidutulest, sest nüüd oli tuletoojaks Kristin. Ka Eesti Vabariigi 108. aasta­ päeva paraad oli perele eriline – Kristel juhtis Kodutütarde kompaniid ja Kristin oli lippur.

VÄÄRTUSRUUM SEOB

Õdede arvates toob inimesi Kodutütardesse Kaitseliidus olev pere­ liige või sõber. Kristin lisab, et mõned lõpuklasside noored liituvad soovist riigikaitse valdkonnaga tutvuda. Organisatsiooniga seovad aga väärtus­ ruum, inimesed ja ühine eesmärk. Kristel leiab, et väiksel riigil on väga jätkusuutlik võimaldada ka noortel riigikaitsesse oma panus anda. Tema privileeg on avada noortele mitme­ külgse organisatsiooni kõiki tahke ning suunata neid edasi laiapindsesse riigikaitsesse. Vajalikuks peavad õed ka oskusi, mida organisatsioon pakub. Praktiliste igapäevaoskuste kõrval saab siit selliseid, mille kasu ilmneb alles tulevikus, Kristin mainib näitena ajaplaneerimisoskust. Tulevikus soovib Kristel luua uue kontseptsiooniga rühma, korraldada väljaõpet ning kogeda tegusid, mille võimalikkusele ei taipa praegu mõel­ dagi. Kristin aga naudib lõpuni oma kodutütrepõlve.

mina olen mina palun andke mulle veel üks rida luban et meelt ei heida ja luban teile et see siin on minu rida (Kristin Altsaar)

JULIA SIIMBERG

Lõpetuseks rõhutavad nad, et kuigi tul­ lakse ühest perest, käib kumbki neist organisatsioonis oma rada ja teinetei­ sele ei seata ootusi, kuhu õde peaks välja jõudma.

KLM FT 1105:18 F

aJaluGu

Soomusrongi nr 2 suurtükiplatvorm 1918. aasta detsembris

kuNda kaitsEliidu aJaloost 1 kuNda koMPaNii VaBadussõJa aJal

Pärast Saksamaa kapituleerumist Läänerindel 11. novembril 1918 läks võim Eestis taas üle Eesti Vabariigi ajutisele valitsusele ning algas Saksa vägede väljaviimine Eestist. Viimast kasutas ära Venemaa enamlik valitsus, mis andis Punaarmeele käsu Eesti ala hõivamiseks ja Nõukogude võimu taastamiseks. Kuna Eesti Vabariigi kaitsejõud olid esialgu väikesearvulised ja halvasti relvastatud, tungis 28. novembril pealetungi alustanud Punaarmee detsembris kiiresti edasi ning jõudis kuu keskel Kunda lähistele. Tekst: UNO TRUMM, SA Virumaa Muuseumid vanemteadur

78

6/2026

A

insad Kundas viibinud Eesti Vabariigi sõjajõud olid Kunda töölisasulas ja ümbruskonna küla­ des (Toolse, Vainupea, Letipea, Mahu) paikne­ nud Kaitseliidule alluv paarikümnemeheline rannakaitsesalk lipnik Eisenbergi ja leitnant Hans Preismanni juhtimisel ning novembri teisel dekaadil formeeritud Kaitseliidu kom­ panii, mille juhiks ja Kaitseliidu Kunda komandandiks oli 10. novembril 1918 määratud alamleitnant August Kasemets, kes jäi sellele ametikohale kuni 28. detsembrini, mil ta nime­ tati Kaitseliidu Virumaa ülema asetäitja kohusetäitjaks.1

20. novembriks oli kompaniis 51 meest, kellele oli välja antud 50 püssi ja 325 padrunit.2 Kunda Kaitseliidu asutaja­ teks olid Juhan Ager ja Kristoph Orman, kes alustasid meeste vastuvõttu. Esimeste kaitseliitlastena võeti vastu Toomas Poomann, August Ager, Albert Aks, Karl Tank, Aleksander Enn, Voldemar Steinberg, Johannes Aks, Aleksander Enn, Oskar Orgus, Heinrich Mikker ja Artur Slutin.3

KUNDA KOMPANII LAHINGUTEE: KUNDA LAHING 15. DETSEMBRIL 1918

Sõjategevuse jõudmist Kunda piirkonda ning sealsete kait­ seliitlaste ja rannavahtide tegutsemist ajavahemikus 11.–15. detsembrini on kirjeldanud komandant A. Kasemets: Sain sõjawäe piirkonna stabist 11. dezembril s. a. käsu kaitse liidu mehi ühes piiriwahtidega Kundast Rakweresse koondada, et sealt siis liinile minna ja ühe osast (meestest) Kunda raudtee kaitset luua. Antsin selle käsu salkkonna päälikule is. Eisenbergile edasi, kes omalt poolt kohe kordoni ülemale Kundas käsu andis kaks käskjalga, ühe Letipeale ja Mahole ja teise Toolse-Wainopeale wälja saata, et sealt piiriwalwerisi Rakwere koondada ja siis ühisel jõul minu meestega Kunda raudteed kaitsta. H-ra Eisenberg läks salkkonna juhatamist h-ra Preismanni käest üle wõtma, palus aga mind, kui käskjalad komendanturist minu käest hobuseid tulewad wõtma, tema käsku neile edasi anda. Et piiriwahid waenlase pealetungimist on kohustatud ühes sõjawäe osaga tagasi lööma, selleks sai is. Eisenberg ise isiklise käsu Wirumaa komissari h-ra Juhkami ja oberst Reegi käest käsu. Stabi ülema käsul olin mina juhtiw selles sega komandos, mis piiriwahtidest ja liidu meestest koos seisis. Mina käskisin Kunda piiriwahtisid Kunda tulla, et siin fronti luua ja kella 4se sõiduga muist mehi Rakwere raudtee kaitseks wälja panna. Ootasin kella 5½ õht, kuid piiriwahid ei tulnud. Siis läks h-ra Eisenberg kordoni waatama, kuid mehed oliwad juba ära läinud, wist sellepärast, nii kui naad pärast seletasiwad, et nemad ei ole kohustatud lahinguid enamlastega pidama. 11 Dez wastu 12 Dez öösi panin oma meestest ja paarist piiriwahist Kunda raudtee kunni sadamini karaulide walwe alla. Kell 11 e. l. 12 Dezembril panin oma kaitseliidu meestest kordonide peale jälle mehed. Peale seda tulivad 8 piiriwalweri ja wõtsiwad ranna kaitse jällegi oma peale. 15 Dezembril s. a. algas punastega Kundas lahing, millest ülemalnimetatud 8 piirewalweri is. Eisenbergiga osa wõtsiwad.4 Kindral Aleksander Tõnissoni käsul koondusid Kunda kaitse­ liitlased ning rannavahid 15. detsembrit Lähta ja Maageranna piirkonnas ning kompanii staap asus postkontori hoones. Punaarmee lähenemisel saabusid kohale ka kaitsejõudude väeosad: 4. polgu 1. rood Kunda külasse ja soomusrong nr 2 Kunda töölisasulasse. 15. detsembril toimusid mõlemas

aJaluGu kaitselahingud pealetungiva Punaarmee 1. Eesti kommunist­ liku Tallinna polgu jõudude vastu, olles osa kaitsejõududele lüüasaamisega lõppenud Rägavere lahingust.5 Eesti kaitsejõudude vaatenurgast andis lahingust ülevaate kapten Mets oma Vabadussõja Ajaloo Komiteele saadetud käsikirjas: 4. polgu 1. rood, kes 13. detsembril Andja (Adina) mõisa taganenud, sai 14. detsembril käsu Malla mõisa oma alla võtta. 15. detsembri hommikul algas rood liikumist määratud sihil, kuid Kunda külas saadi teada, et enamlaste 60 meheline ratsasalk mõisas viibis, kuna roodus kuulipildujad puudusid, võeti liin Kunda küla ees, umbes poolteist versta Malla poole. Umbes 1200 päeval löödi esimene punaste ratsasalga pääletung tagasi. Pool tundi hiljem läks enamlaste roodul ühes kahe kuulipildujaga läbi metsa talveteid mööda Viru-Nigula poolt tulles, küla serval olevaid maju oma alla võtta, kust nad maja-majalt edasi tungides roodul tee seljatagant ära lõigata püüdsid. Kahetunnilise lahingu järele, mil ajal punastele veel uued jõud abiks tulid, läks siiski korda enamlaste pääletungimist, Kunda raudteed mööda appi rutanud soomusrongi abil ja kapten PARTSi juhatusel tagasi lüüa. [...] Vähe hiljem pärast lahingu lõppu saadi teada, et lahingu ajal vaenlane umbes kolme rooduga kuni Kunda vabrikuni on tunginud ning säältkaudu meie seljataha ähvardab minna ning et ka 5. polk taganes. Soomusrong oli sunnitud Rakvere poole taganema. 1. rood taganes ka kuni Põdruseni...6 Jalaväelaste lahingut Kunda külas kirjeldas Narvast pärit õppursõdur Oskar Põder oma päevikus. Selle järgi asus 4. jalaväepolgu 1. rood 15. detsembri varahommikul Andja mõisast ümber Kunda külla, kus peatuti kohalikus koolima­ jas.7 Öösel enne väeosa saabumist oli küla olnud punaväe­ laste valduses, kuid pärast ägedat kuulipildujatuld kapten Karl Partsi juhitud soomusrongilt nr 2 olid nad taandunud.8 Kapten Nikolai Steinmanni juhitud 1. roodus oli sellal kuus ohvitseri ja 38 sõdurit ning väeosa olnud võitlusmoraa­ lilt võrdne soomusronglastega.9 Natuke aega pärast meie külasse jõudmist luure teatas, et külale läheneb 4–5 ratsanikku ja regi kuulipildujaga. Kavatsesime vaenlast lasta läheneda meie seisukohtadele nii lähedale, et saaksime võtta nad vangi. Vaenlased vististi nägid meid ja peatusid. Pärast lühikest peatust nad koguni tahtsid minna tagasi. Kuna vangivõtmise lootus luhtus, siis avasime vaenlase pihta püssidest tule, misjärel nad kiiresti põgenesid. Pool tundi hiljem algas punaarmee­ laste pealetung, mis kestis umbes tunni, siis pealetungijad põgenesid, kaotades kaks meest surnutena ja teadmata hulga haavatutena. Üks punaarmeelane võeti vangi ning saagiks saadi neli püssi. Eestlaste poolel kaotusi polnud, kuigi punaarmeelaste rünnakut toetas kuulipilduja. Pärast lahingut taandus 1. rood Kunda mõisa, kus hakati lõunaks sealihaga hapukapsasuppi keetma.10 Soomusronglaste tegevust lahingus Kunda küla pärast kir­ jeldas oma ilma nimeta avaldatud sõjamälestustes dessant­ lane­õppursõdur 1935. aastal: Niipea kui hommikusöök lõppes, sõitsime rongiga Kunda peale. Kuna oli teada, kus asus meie wäeosi ümberkaudseis külades ja kus punaseid, – siis meie kahur nagu tuju loomiseks, kuigi see meil hea oli, hakkas pommitama. Ikka krauh ja krauh! Ise liikusime samal ajal aeglaselt edasi. 6/2026

79

aJaluGu On selge ja karge hommik. Ringi walendab lumi. Seal hakkab paremalt kostma püsside ja kuulipildujate tule ragin. Seal siis jalamehed lööwad lahingut. Täis kärsitut uudishimu läheneme lahingutulele. Seal jookseb meile wastu juba käskjalg ja ärrituses jutustab: „Meie omad on kolmest küljest sisse piiratud!“

Waenlane taandub warsti. Meie jalawäemehi pääsnud punaste rõngast, tuleb soomusrongi waatama. Kaasas on neil ka üks punasõdur-wang. See oli wiimseni lasknud kiwiaia tagant meie edasitungiwa aheliku peale, kuni teised olid põgenenud. Seal ta siis oli wangi wõetudki. Ta oli kaswult tüse, nooruslikult lõkendawate põskedega. Seljas kandis ta musta palitut, mis wöötatud laia rihmaga. Jalas wäikesed nöörsaapad olid aga lagunenud, sealt wälkus paljast jalga, kui ta astus.11 Tundmatuks jäänud soomusronglase mälestuste järgi vang kordas lööduna ja ärahirmununa mehaaniliselt: „Olen mobiliseeritud... Mind mobiliseeriti...“ Soomusrongi võitleja Jaan Pert tegi vangi saatuse kohta ühemõtteliselt mõistetava märkuse: Ta anti üle samal õhtul esimesele s/rongile, kuid selle meestel polnud huvi ülekuulamise vastu...12 Nimetatud vang võis olla 1. Eesti kommunistliku Tallinna polgu 6. roodu reamees Julius Lakk, kes polgukomandör Leonhard Ritti päevakäsu järgi jäi teadmata kadunuks Kunda küla juures toimunud lahingus ning võeti tema käsul toidult maha.13

jaoskonna koosseis

liseerimist, kes tee ääres olevatele tumedatele kogudele, mis videvikus liikuvalt rongilt näisid vastase ründava ratsaväena. Oli Kunda seljataha jäetud, puhkes kohati nali ja naer, kui selgus, et osalt oli tonti nähtud.14 Kartes raudtee läbilõikamist, võttis soomusrong rannaval­ vurid, dessandi ja kaitseliitlased pardale ning lahkus asulast. Jõudnud mõisa kohale, võeti rongile ka jalaväelased ning, jättes Kunda enamlastele, lahkuti Rakvere suunas. Ka roo­ dumeeste valmiv supp jäi nende saagiks.15 Kapten K. Partsi väitel toimus taganemine Kundast alles seejärel, kui kait­ sejõudude 5. polk oli pärast lüüasaamist Rägavere lahingus Rakvere maha jätnud, ning kindral A. Tõnissoni tungival nõudmisel.16

Samal ajal lahinguga Kunda külas pidasid ka rannavalvurid, kaitseliitlased ja soomusrongi dessant lahingut Hiiemäel, kustkaudu vaenlane üritas töölisasulasse tungida. Pärast lahingut Kunda küla juures suundus sinna õhtuvidevikus ka soomusrong, mille tegevust töölisasulas kirjeldas kõige paremini selle võitleja J. Pert oma mälestustes:

Kokku osales lahingus töölisasula pärast Eesti poolel 38 kohalikku ja 20 Küti valla kaitseliitlast ning üheksa ranna­ vahti. Soomusrongi nr 2 pardal oli lisaks 85 meest, kellest 15 ohvitserid, kümme raske­ ja kergekuulipildujat ning kaks suurtükki.17

Meie rong sõitis Kunda poole edasi ja viimati Kunda jaama sisse, sest vedur vajas vett.

Eesti vägede taganemisest kirjutas Narvas ilmunud kommu­ nistlik ajaleht Eesti Kütivägede Teataja:

Kuid õhtuvidevikus võtsid julgust Kunda vabrikute enamliselt meelestatud töölised, vabrikuhoonete tagant hakkasid kajama püssipaugud, mis aina tihenesid. Kuna vedur oli rongi keskel, siis selle esimene pool manööverdati teisele teele ning teise poolega vedur sõitis veekraani alla. Kuid just sel hetkel paugutamine muutus eriti hoogseks, kuule vingus üle soomusrongi. Näis ilmne, et siin, majade taga võis olla isegi vastase väeosa.

Kundast teatatakse, et walgekaartlased taganedes tööliste majade peale suurtükkidest ja kuulipildujatest tule awasid. Suurtükikuulid lendasid majadest üle, kuna kuulipritsidest paljude majade seinad kui sõelapõhi läbi on puuritud. Suurem hulk neist majadest seisab praegu tühi, mis walgetel nähtawasti teada ei olnud. Üks tööline sai jalast haawata.18

Silmapilk kujunes küllalt närvesöövaks. Rongiülem kpt. Parts, kes rongi esimese poolega eemalt pidi pealt vaatama, kuidas vedur veekraani all seisab, hüüdis kategooriliselt: „Vedurijuht, jalamaid sõitke veduriga siia tagasi!“ Vedur ajaski tagasi ja haakis esimese rongipoole endale külge. Soomusrong tõmbus seepeale Kunda jaama eest tagasi. Natukese aja pärast ragisesid meie kuulipildujad: kes tulistas alevis sähvivatele tuledele, milles oletati vaenlasega signa80

Virumaa Kaitseliidu II

6/2026

Esimese Eesti kommunistliku Tallinna polgu säilinud ette­ kanded ja päevakäsud andsid lahingust mõnevõrra teist­ suguse pildi kui kapten Metsa kirjeldus. 15. detsembril öösel kell 2.00 andis polgu komandör L. Ritt korralduse Kunda mõisa ja vabrikuasula vallutamiseks polgu Kangurristil paiknevatele 2. ja 6. roodule ning lubas, et neid toetab ratsapolgu Malla mõisas paiknev eskadron. Selleks allutati 6. rood eesotsas roodukomandör Hellatiga 2. roodu komandörile Eugen Strickmanile. Päevakäsu kohaselt pidi Malla mõisas paiknev ratsapolgu eskadron alustama 15.

EESTI RAHVUSARHIIV

Meie parempooled kuulipildujad, saanud täpsed teated waenlase asukohast, warsti awawadki kaugelt tule punaste küljele. Meie ei näe ühtki waenlast. Tulistame waid antud märkide pihta. „Lõk-lõk-lõk... tät-tät-tät“, wõistlewad Maksimid ja koldid. Wagun kõmab ja üksteise juttu on wõimatu kuulda.

aJaluGu detsembri hommikul pealetungi Kunda mõisa ja Andja suu­ nas ning 2. ja 6. rood Liivakult üle Kunda jõe Turbasoo (Aru raba idaosa) ja Andja suunal. Selle korralduse täitmisega oleksid Kundas asunud Eesti väeosad ja soomusrong jäänud piiramisrõngasse ning sunnitud taganema. Millegipärast ei pidanud aga E. Strickman käsust kinni ning andis 6. roodu komandörile käsu alustada hommikul kell pool üheksa Liivaku poolt tulles pealetungi, hõivata Kunda mõis ja teos­ tada luuret Kunda­Rakvere raudteeliinil. 2. rood pidi samal ajal alustama pealetungi Kunda töölisasulale. Hommikul tea­ taski ta polku, et asub oma rooduga Kunda­Malla vallamaja juures, kus Eesti soomusrong tulistas neid šrapnelliga ning 6. rood oli Liivaku kaudu teel Kunda mõisa poole. Ühtlasi kae­ bas ta ratsapolgu eskadroni peale, mis vedavat Malla mõisas seanahka ega kavatsevatki pealetungile asuda. Samuti palus ta Kunda­Rakvere raudtee kahuritule alla võtta.19 6. roodu lahingut Eesti vägedega Kunda külas kirjeldas oma ettekandes roodukomandör Hellat: 1918. a. 14. dets., kell 12 ja 25 min. Kannan ette, et Kunda küla poole wälja astudes sain ma teate, et selles külas on üks rood 50 meest. Mina tungisin oma rooduga hurrahüüdes küla peale, kuid waenlane oli tugew ja meist palju arwurikkam ja laskis meie peale kiwimajadest. Peale tunniajalise lahingu lõppesid mul padrunid otsa ja kuulipilduja läks rikke ja reast kaotasin 10 meest surnutena ja haawatutena. Peale selle ei tulnud minu poolt wäljasaadetud maakuulajad tagasi, nõnda, et mul reasse 8 meest jäi, kellega ma waenlase ülewõimu all Lüppe talusse taganesin, kus ma praegu olen. Palun saata padrunid ja abi, tarwis Kunda küla peale suurtükkidest tuld anda.20 Polgu päevakäsust selgus, et lahingus Kunda küla pärast sai haavata ning hospitaliseeriti vähemalt kolm 6. roodu võitlejat.21

EESTI RAHVUS ARHIIV

Samal ajal pidas 2. rood lahingut Kunda töölisasula pärast. Kella ühe paiku olid punaarmeelased juba asulas sees ning osa sellest oli nende kontrolli all. Eesti soomusrong oli sellal raudteel Kunda küla kohal, kust kuuldus tugevat kuulipil­ dujatuld ning mürskude lõhkemist. Kohaliku töölise teatel olnud Eesti suurtükipatarei Kunda­Rakvere raudteeliini ääres Aluvere külas, mida E. Strickman oma ettekandes

L. Rittile palus korralikult pommitada. Soomusrongi lõksumeelitamiseks soovitas ta võimalusel Ubja kandis raudtee õhku lasta. Kunda küla pärast peetava lahingu lõppedes saabus soomus­ rong töölisasulasse, võttis sisse positsiooni vabriku depoo juures ning avas tugeva tule 2. roodu positsioonidele. Pärast vastastikust tulevahetust taandus rood pimeduse saabu­ des Malla mõisa, kus endiselt asus ka ratsapolgu väeosa. E. Strickmani sõnul plaanisid nad koidikul koos ratsaväelastega uuesti töölisasulat rünnata. Kuna aga polgu teised väeosad olid juba vallutanud Sämi silla ning tungisid edasi Uhtna-Kohala suunas, soovitas L. Ritt meeste säästmise huvides Kundat mitte rünnata, vaid oodata, kuni Eesti väed ise sealt taganevad. 16. detsembril teataski E. Strickman, et hõivas Eesti vägedest hüljatud töölisasula ja vabriku oma meestega ning saatis ratsaväelased Kunda ja Andja mõisa. Ühes vabrikutöölistega lasti raudtee umbes 1½ versta kaugusel vabrikust kahest kohast õhku. Vastavalt polgukomandöri käsule kutsuti Kundasse ka 6. rood, mille vähene allesjäänud isikkoosseis liideti 2. rooduga. Üle mitme päeva said punaarmeelased kõhu täis, sest sõid ära Eesti võitlejatest Kunda mõisa maha jäänud hapukapsasupi. Võitlejate ihu harimiseks köeti ka saun. 16. detsembri pärastlõunal sai rood korralduse liikuda edasi ning hõivata Kaliküla ja Paasküla, mida järgmisel päe­ val tehtigi. L. Ritti arvates polnud roodul vastupanu karta, sest polgu väeosade edasiliikumine Tallinna­Narva maanteel pidi sundima Eesti vägesid taanduma ka sellest põhja pool.22 Kui paljud 1. Eesti kommunistliku Tallinna polgu võitlejatest lahingust osa võtsid, pole teada, kuid polku, mis arendas pealetungi Kundast kuni raudteeni, kuulus kolm pataljoni ehk üheksa roodu jalaväge, kuulipildujakomando 7–10 kuulipildujaga ja ratsakomando, mille suurus pole teada. Jalaväelasi oli polgus vaid 500–600 meest, seega ei saanud roodud kuigi suured olla.23 Hilisema kohaliku punase tege­ lase Aleksander Timmi väitel, kes aga ise sellal Kundas ei vii­ binud, oli töölisasulat rünnanud 2. roodus umbes 30 meest ja kuulipilduja.24 Nagu esitatud arvudest selgub, oli Eesti võitlejaid Kunda asula ja küla kaitsel 196 meest, oluliselt rohkem kui neid ründavais Punaarmee väeosades, lisaks puudusid ründaja­ tel suurtükid. Nagu nähtus Punaarmee dokumentidest, oli kapten Metsa eespool toodud hinnang kolmest töölisasulat ründavast roodust ekslik. Kui novembri lõpus 1918 jõudis Kundasse teade Vabadussõja algusest, puhkes asulas paanika ning kõik, kel oli põhjust enamlaste tagasipöördumise ees hirmu tunda, üritasid sealt Tallinna poole pageda. Paanikat õhutasid ka enamlaste agendid, kes ähvardasid Kundasse tehtava Punaarmee des­ sandiga. Kui Kaitseliit 15. detsembril asulast lahkus, soovitas vabrikuvalitsus ametnikel, meistritel ja töö­ listel samuti lahkuda, mida paljud oma pereliikmeid kaasa võttes ning varasid maha jättes ka tegid. Ainus, Virumaa Kaitseliidu II jaoskonna ülema ettekanne teenistuse organiseerimisest ajavahemikus 10. septembrist kuni 10. oktoobrini 1919.

6/2026

81

kes keeldus asulast lahkumast, oli vabrikuarst dr Moritz Luig, sest ta ei pidanud võimalikuks maha jätta arvukaid patsiente, keda oli taba­ nud tollal laialt levinud ja paljudel juhtudel letaalse kuluga Hispaania gripi pandeemia.25 Kommunistid arreteerisid ta ning lasid 10. jaanuaril 1919 Rakveres Palermo metsas maha.

KUNDA TSEMENDIMUUSEUM

aJaluGu

KOMPANII PÄRAST KUNDA LAHINGUT

Alaliselt teenistuses viibinud kait­ seliitlased said riigilt toidumoona, riidevarustuse ja palga. Kaitseliidu Kunda kompanii ja II jaoskonna ülema palk oli 500 marka, rühma­ ülemal 175 marka, jaoülematel 160 marka, reameestel 120 marka ning varahoidjal ja kirjutajal 175 marka.33 Kõigile allohvitseridele ja reameestele anti välja poolsaapad, sääresidemed (pinded), frentš, pük­ sid, särk, aluspüksid, müts, kokard ja pagunid. Jaoskonnaülem sai riiet sineli ja voodipesu õmblemiseks, särgi, aluspüksid, käteräti, saapad, frentši, püksid ja ohvitseripagu­ nid.34

Pärast Kundast lahkumist võtsid Tapale taganenud Kunda kom­ panii kaitseliitlased ühes teiste Virumaa kaitseliitlastega rahva­ väe 1. diviisi komandöri kindral A. Tõnissoni otsealluvuses osa nii Kunda kompanii oli korteris taandumislahingutest Kehrani kui Takukülas kahekordses kivimajas, Kaitseliidu Kunda komandant lipnik Alfred ka Eesti vägede pealetungist ning kus nende käsutuses oli mitu tuba. Nikolai Landberg jõudsid vastavalt A. Tõnissoni Kaitseliidu staap paiknes hilisema korraldusele töölisasulasse tagasi kiriku juures ametnike majas 14. jaanuaril 1919, et seal korda pidada ja valveteenistust (praegu Mere 5), kus 1918. aastal asus ka sakslaste staap.35 korraldada. Lisaks lahingutegevusele kaitsesid kaitseliitla­ KAITSELIIT PUNASTE VASTU sed rindevägede seljatagust, valvasid raudteed, maanteid, Kunda kompanii pidas ööpäevast vahiteenistust – üheksa rannaala ja võtsid ette luureretki.26 28. jaanuaril nimetati meest kolmes vahetuses – tsemendivabrikus ja raudtee­ Virumaa Kaitseliidu ülema korraldusel Kunda Kaitseliidu jaamades, üheksa meest Kunda­Aru turbatööstuses tööta­ ülemaks Ojakülast pärit veltveebel Toomas Poomann vate vangide juures ning Kunda sadamas ja rannas, valvas (hüüdnimega Künka Toomas).27 4. veebruarist nimetati riigivarasid ja täitis politsei ülesandeid: kaitses korda ja Kunda komandandina kohalikku võimu teostama lipnik julgeolekut, püüdis vargaid, väejooksikuid, salaviinaaja­ Alfred Nikolai .28 jaid ning ­müüjaid. Koha peal on Teadete Kogumine tööliste seas Kommunistliste ja Wabariigi wastaste organisatsioonide 1919. aasta jaanuaris formeerus olemasoleva tuumiku ümber ülesleidmiseks töötab ka kontaktis valdade militsionääridega ja kohalikest meestest Kaitseliidu kompanii, kuhu kuulus kuus nende ülesannetega Kinni wõtmise ja läbiotsimiste juures.36 allohvitseri ja 44 reavõitlejat, kes olid relvastatud vint­ püssidega, A. N. i varustuses olid mõõk ja revolver nagaan Vahikorrast vabade meestega viidi igapäevaselt läbi rivi­ ja (Nagant). Kompaniil oli kolm hobust ja kaks rege. Veebruari laskeõppusi.37 Kuna II jaoskonnas kehtis öise liikumise keeld alguses oli reakoosseis kahe võrra vähenenud, kuid juurde alates kella 21st kuni kella 5ni, jälgisid kaitseliitlased ka olid tulnud üks ohvitser ja allohvitser. Kaitseliitlased mehi­ sellest kinnipidamist.38 tasid kontrollpostid Kunda ümbruse olulisematel teedel ja teeristidel: Rakvere maanteel Ristiväravas – Paasküla, Ametisse saanuna otsustas lipnik A. N. ühe korraga lahenOjaküla ja Aru teede ristis –, Kunda­Selja teel Kalikülas jm. dada punaste probleemi töölisasulas. Ta koostas ilmselt oma Nad kontrollisid dokumente, selgitasid välja ja pidasid kinni alluvate näpunäidete järgi „punaste perekondade ja üksikute kahtlasi isikuid ning punaarmeelasi, kes oma väeosadest isikute (punaste) nimekirja“ ning käskis vabriku vanemal Eesti Kaitsejõudude tagalasse maha olid jäänud. Märtsist militsionääril nimekirja kantud isikud ühe nädala jooksul alates oli kompaniis 30 meest, maist lisandus naissoost 29 asula ja Kunda­Malla valla piiridest välja saata omavalitsus­ käskjalg. 26. mail kinnitati Kunda Kaitseliidu reakoosseisu 30 tesse, kust nad Kundasse olid tulnud, selle järele walwates, et suuruseks 25 meest. tähendatud perekonnad midagi wabriku omandusest kaasa ei wõta, kas wõi läbiotsimise teel enne wälja saatmist. Nimekirja Mais sai Kaitseliit kindral A. Tõnissonilt korralduse valoli kantud 39 inimest, nii mehi kui ka naisi. Kuna välja pidi mistuda vaenlase võimaliku Kunda sadamasse suunatud saadetama „kõige perekonnaga“, puudutas korraldus vähe­ dessandi tõrjumiseks, kaevata kaevikud 2–4 roodu jaoks ning malt sadakonda inimest. Vabriku vanem militsionäär Jüri hoida Kunda­lähedaste valdade Kaitseliidu üksused valmis­ (Georg) Fuchs vaidlustas korralduse oma käsuliini pidi ning olekus.31 saavutas selle tühistamise, sest küüditamist ei toimunud.39

VIRUMAA KAITSELIIDU KUNDA JAOSKOND

15. märtsist 1919 moodustati Virumaa Kaitseliidu jaoskon­ nad ning komandandid nimetati jaoskonnaülemateks. Kunda jaoskonda kuulusid tsemendivabrik ja töölisasula ning Kunda­Malla, Haljala, Varangu, Vihula, Palmse, Aaspere, Vohnja, Rägavere ja Sõmeru vallad. A. N. ist sai II jaoskonna ülem asukohaga Kundas.32 82

6/2026

Kaitseliitlaste tegevus oli sageli kaunis äkiline ja vägivaldne. Arnold Naaber, kes kohe Vabadussõja alguses Kaitseväkke mobiliseeriti ning Vokast alates kuni Pada mõisani 4. polgus taganemise kaasa tegi, kuid siis haiguse tõttu omavoliliselt koju läks, punaste valitsuse ajal Aru elektrijaamas töötas ning koos nendega – väidetavalt vägivaldselt kaasa võetuna

aJaluGu – Narvani taganes ja sealt koju pöördus, kirjeldas sellele järgnenud vahistamist: Tulin kodu ja sain pa nädala päewad oltud kui ühel pühapäew öösel meie kojaukse taga koppidaks ja nõudakse sisse laskmist, küsitakse mind taga isa ütles et olen kodu See oli Kunda kaitseliidu kaks meest kes mind tulid kinni wiima tulid tuba Wahta Eedi ja üks Malla pois püssid õlal mille tikud tule käes sädentasid. Kodusid wiidi No 42 majase kus mind esteks Steinberg kaks kõwa täit wastu silmi lõi siis wiidi teise korra peale kus korderi olid Sepski, Kirss, Leek, Limberg, Paranohwski. Siis tuli Künka Toomas päris minult kus onwad teised Kunda mehed mina ütlend et ei tea siis ütles, ah ei tea ja tõmbas paar korda wastu silmi nii et mina rätsakile kukkusin woodi otsa nõjale müts läks maha ja käskis mind mütsi mast ära wõtta mina kohe ei wõtnud. Siis wõttis tema mõega seina pealt ja tahtis lappide mõegaga (tuppes) pähe lüja, ma panin küünarnuki wastu nii et see hopp minule pähe ei käind ja läks kõrwa siis tagus minul ikke niiet silma olid tükk aega paistes ja sinised siis pandi sahvri kinni...40 Pärast paarinädalast uurimist Rakveres sai A. Naaber paariks päevaks kodu käima ning teenis siis kuni Vabadussõja lõpuni, esimesed kuud küll karistusalusena, oma vanas väeosas.41 Sarnaseid Kaitseliidule mitte au tegevaid näiteid kaitseliit­ laste tegudest Kundas esitas oma mälestustes ka A. Timm. Siiski tunnistas ka Eesti Vabariiki ja Kaitseliitu vaenulikult suhtuv Timm, et hiljem keelatud peks ära. Samuti ei oska ta tuua ühtegi mõistlikku näidet selle kohta, et Kunda kaitse­ liitlased oleksid kedagi hukanud ehk isegi üritanud seda teha. Samas esitas ta küll mitmeid näiteid surmamisega ähvardamisest.42

KUNDA KOMPANII SPORDISALK

Suvel moodustati asulas ka 20­liikmeline Kaitseliidu spordisalk, mis korraldas igapäevaselt treeninguid. Spordivarustuse hankimiseks vahendite kogumiseks korral­ das salk 10. augustil peo, millest kohalik rahvas elavalt osa võttis. 14. septembril toimusid kaitseliitlaste maakondlikud spordivõistlused, kus Kundat esindanud 14 spordisalga liiget näitasid üsna häid tulemusi. A. N. võitis 100 m jooksu tulemusega 12,9 sekundit, hoota kaugushüppe tulemusega 2,55 meetrit, hooga kaugushüppe tulemusega 4,95 m, kuulitõuke tulemusega 9,47 m ning kettaheite tulemusega 31,56 m; Villem Pervik oli esimene 1500 m jooksus tulemusega 5.28,6 ning Evald Schepsky kolmas tulemusega 5.34,5; Oskar Ungur oli esimene 400 m jooksus tulemusega 1.14,4; Johannes Arro oli teine odaviskes tulemusega 35,10 m; Hugo Rodi (Roddi) oli teine kõrgushüppes tulemusega 1,25 m ning kolmas hoota kaugushüppes tulemusega 2,39 m ja teivashüppes tulemusega 2,10 m; Gustav Rottmann oli kolmas kõrgushüp­ pes tulemusega 1,25 m.43 Võistlustele järgnenud peoõhtu eeskavas esinesid kundalased püramiidide ja võimlemiskavaga. Eeskavas tõmbas endale tähelepanu riistvõimleja, Kundast pärit 15aastane vabatahtlik Eduard Rottmann, kes sooritas harjutusi rõngastel. Poisike on Kunda osakonda vastuvõetud vabatahtlisena, on karjapoiss, omad harjutused teeb ta vabas looduses, metsas; õpetust on temale Kunda K.L. meeskonna turnija annud.44 Kaitseliidu ülema polkovnik Johan Unti korraldusega 9. aprillist 1920 lõpetati Kaitseliidu Kunda kompanii tegevus,

viies selles teeninud kaitseliitlased üle teenistusse taga­ varapataljoni ja Rakvere linna komandandi komandosse. Jaoskonnaülemad jäeti küll ametisse, kuid vajadusel said nad sõjalist abi Rakvere komandandi komandost.45 Siiski ei täitnud A. N. meeste Rakverre saatmise korraldust täielikult ning veel 1. juunil 1920 oli Kundas tema käsutuses kuus meest: allohvitser Ernst Limberg, kapral K. Kusmin ja reamehed Johannes Arro, Rudolf Grimm, Karl Feldt ja H. Rodi. Wirumaa Kaitseliidu ülema korraldusel arreteeriti lipnik A. N. korralduse mittetäitmise eest ning paigutati kolmeks päevaks peavahti.46 Kunda komandantuur likvideeriti lõplikult 1920. aasta juuli lõpuks.47 VIITED: 1

2 3 4 5 6 7 8

9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28

29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42

43 44 45 46 47

Kaitseliidu Kunda komandandiks on nimetatud ka lipnik Karl Sterni, kuid siin on tegu eksitusega. Kapten­major Karl Stern. – Waba Maa, 1924, nr 282; ERA, 804, 1, 8: 6, 8, 42; ERA, 804, 1, 16: 254, 255; ERA 2124, 3, 1615: 4, 6, 9, 29. ERA 2124, 3, 1873: 18. Viru Malev, 1935. a. Rakvere, 1935, lk 19. ERA 528, 1, 41: 69–69p. RM 6362 Ar1k 1556:1. Naaber, Arnold 1925. Päewa Raamat, 21p. ERA 2124, 3, 758: 12–13. Koolipoisid Vabadussõjas. Tallinn 2017, lk 59. Üldiselt on K. Partsi mälestused soomusrongi nr 2 retkest Kundasse üsna segased ja mitmetimõistetavad ega ühti teiste lahingukirjeldustega kuigivõrd. Parts, K. Kas võit või surm. I. Tallinn 1991, lk 62–67. Waga, A. Wiru wäerind wabadussõjas. – Tallinna Teataja, 1921, nr 295; ERA 2124, 3, 1204: 53; ERA 2124, 3, 1836: 347. Koolipoisid Vabadussõjas. Tallinn 2017, lk 60; Waga, A. Wiru wäerind wabadussõjas. – Tallinna Teataja, 1921, nr 297. Esimene „ristimine“ tulega. – Tallinna Post, 1935, nr 7. 20 aastat Eesti soomusronge. – Pealinna Teataja, 1938, nr 93; Pert, J. L­r. soomusrong nr. 2 sünd ja tema sõjategevuse algus. – Sõdur, 1938, nr 48 lk 1203. ERA, 2124, 1, 802: 309. Pert, J. L­r. soomusrong nr. 2 sünd ja tema sõjategevuse algus. – Sõdur, 1938, nr 48 lk 1203–1204. Koolipoisid Vabadussõjas. Tallinn 2017, lk 60–61. Parts, K. Kas võit või surm... lk 66–67. ERA 2124, 3, 1836: 345–346; ERA 2124, 2, 314: pagineerimata. Wabastatud Eestist. – Eesti Kütiväe Teataja, 1919, nr 12. ERA, 2124, 1, 802: 312–320. Tallinna Teataja, 1919, nr 1; ERA, 2124, 1, 802: 322–323p Ettekandesse on ilmselt eksituse tõttu sattunud vale kuupäev. ERA, 2124, 1, 802: 310–310p. ERA, 2124, 1, 802: 324–333, 340–342, 344, 252. ERA 2124, 3, 1836: 356. RM 1116/Ar1k 420:2. Timm, Aleksander 1958. Kunda lähemast minevikust, 27. EAM 224, 20, 1. Leuthold, E. Die Zementfabrik „PORT-KUNDA”. Eine geschichtliche Überschicht v. J. 1871–1922, S. 58, 69. ERA 2124, 2, 314: pagineerimata; ERA 509, 1, 149: 9. ERA 2124, 2, 358: pagineerimata. 26. mail 1894 Rakverest sündinud A. N. teenis alates 5. septembrist 1915 Vene armees 179. jalaväe tagavarapolgu orkestri ülemana, õppis 26. aprillist kuni 7. septembrini 1917 Oranienbaumis lipnike koolis, teenis seejärel 34. Siberi kütipolgus ja 10. jaanuarist kuni 4. aprillini 1918 4. Eesti polgus. 10. novembrist 1918 teenis ta Virumaa Kaitseliidus. ERA 804, 1, 84: 18; ERA 804, 1, 16: 19, 32, 41. ERA, 804, 1, 16: 6, 9, 18, 20, 96, 353; ERA, 804, 1, 17: pagineerimata. ERA 509, 1, 158: 61. ERA 2124, 2, 358: pagineerimata. ERA 804, 1, 16: 112, 254, 408; ERA 2124, 2, 358: pagineerimata. ERA 509, 1, 158: 61. ERA 804, 1, 8: 98. RM 1256/Ar1k 424. Timm, Aleksander 1961. Komendantide ajad Kundas, 1. ERA, 804, 1, 16: 305; ERA, 804, 1, 15: 73p, 93–94p; ERA 509, 1, 149: 13. ERA 509, 1, 149: 13. ERA 2124, 2, 358: pagineerimata. ERA 26, 2, 5: pagineerimata. Kirjapilt muutmata. RM 6362 Ar1k 1556:1. Naaber, Arnold 1925. Päewa Raamat, 27–27p. Samas, 27p–49p. RM 1116/Ar1k 420:7. Timm, Aleksander 1960. Kunda minevikust kodusõjapäevil, 1–6; RM 1256/Ar1k 424. Timm, Aleksander 1961. Komendantide ajad Kundas, 2 – 3p, 17–18. ERA 509, 1, 149: 35. ERA 509, 1, 149: 20–20p, 22–22p, 23p, 26p, 29, 33p. ERA 804, 1, 6: 34. ERA 804, 1, 6: 199p. ERA 804, 1, 6: 190.

6/2026

83

ANDRES REKKER

militaarturism Esimeses ja Teises maailmasõjas osalenud sõjalaevadelt HMS Ramillies ja HMS Resolution pärit 15tollised suurtükid muuseumi ees

militaarturism

SÕDADE MÕJU IMPEERIUMIDELE.

BRITI IMPEERIUMI SÕJAMUUSEUM

Suurbritannias on palju sõjamuuseume, kuid Briti Impeeriumi Sõjamuuseum on ainuke omataoline, mis loodi eesmärgiga vaadelda sõdade mõju impeeriumidele. Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

E

sialgu vaid Esimese ja Teise maailmasõja muuseumina tegutsenud muuseumi seinte vahele on nüüd jõudnud kõik sõjalised konfliktid, milles Suurbritannia või Rahvaste Ühen­ duse relvajõud on alates 1914. aastast osalenud.

KAOSE KEERISES

Muuseumile pani aluse Briti parla­ mendi liige Sir Alfred Mond, kes tegi 27. veebruaril 1917 peaministrile ettepaneku luua riiklik sõjamuuseum. Juba 5. märtsil 1917 võttis sõjakabinet positiivse otsuse vastu ning määras Sir Alfred Mondi selle loomist juhtima. Tema eestvedamisel alustati materjali kogumist valdkonniti: maavägi, mere­ vägi, sõjavarustuse tootmine ning juba tollal ka naiste panus sõdades. Erinevalt paljudest teiste riikide sõja­ muuseumidest on siinsed eksponaadid isikustatud, vältimaks kogude muutu­ mist surnud reliikviateks. Igal ekspo­ naadil on külastajale rääkida oma lugu, mis on kirjas eksponaadi kõrval oleval tahvlil. Muuseumi esimene peadirektor poliitik, geograaf ning kunstiajaloolane Sir Martin Conway ütles, et eksponaa­ did peavad „elustama panust, mis väl­ jendavad isikute tegevust, kogemusi, vaprust ja vastupidavust“. Muuseumi esimeseks koduks sai 1851. aastal esimeseks maailmanäituseks püstitatud Kristallpalee, toona maa­

ilma suurim klaashoone, mille projek­ teeris aednik. Muuseumi avas 9. juunil 1920 kuningas George V. Avamisel sõnastas Sir Alfred Mond muuseumi loomise eesmärgi: et igaüks, kes panustas sõja võidusse kasvõi kaudselt, leiaks sealt oma panuse, ja et see ei ole sõjalise uhkuse monument, vaid monument inimeste ohverdusele. Muuseum on elanud üle kolm koli­ mist. Vaid neli aastat pärast avamist koliti muuseum Imperial Institute’i hoonesse South Kensingtonis, mis päästis muuseumi 1936. aastal aset leidnud Kristallpalee tulekahjust. Uus asukoht oli küll prestiižne, kui ruumid jäid muuseumile väikeseks. Seega jõuti tänapäevasesse asukohta – endisesse Bethlem Royal Hospitali hullumaja ruumidesse. Selleks säilitati haigla keskosa, kuid ülejäänud osad lammu­ tati. Muuseumi taasavas 7. juulil 1936 Yorki hertsog, hilisem kuningas George VI. Teine maailmasõda seadis muuseumi katsumuste ette. Relvastuse puudus Suurbritannia relvajõududes sundis kasutama muuseumieksponaate ka sõjas. Nii rekvireeriti muuseumist 18 suurtükki, enamik sihikuid ja optika­ vahendeid anti territoriaalarmee käsutusse ja paljud jäidki tagastamata. Muuseumis säilisid vaid tõelised reliikviad, nagu sõjalaeva HMS Lance’i suurtükk, mis tegi Suurbritannia poolt esimese lasu Esimeses maailmasõjas.

Teise maailmasõja ajal oli muuseum suletud, hoonet tabas ka Saksamaa õhuväe heidetud pomm, mille tõttu osa muuseumist hävis. Kuid samaaeg­ selt sõjakahjude parandamisega avati muuseum kohe pärast sõda augustis osade kaupa külastajatele. Sõjajärgsed kakskümmend aastat kujunesid muuseumile kaoseks, sest seda ei kahjustanud üksnes maailma­ sõda ja Saksamaa pommid, vaid ka fanaatikust patsifist aastal 1968. Talle ei meeldinud, et lapsed külastavad sõjamuuseumi ning saavad sealt positiivse elamuse, mistõttu süütas ta muuseumi põlema. Selle koletu teo tagajärjel hävisid paljud asendamatud eksponaadid. 1992. aastal otsustasid Ajutise Iiri Vabariikliku Armee terrorirühmituse liikmed rünnata Londoni turismi­ atraktsioone, sealhulgas sõjamuu­ seumi, kuid töötajate ennastsalgavus päästis muuseumi uuest tulekahjust. See on ka üks põhjusi, miks konflikt Iiri Vabatahtliku Armeega on leidnud kajastamist muuseumi ekspositsioonis. 2022. aastal muuseumi renoveerimis­ tööd lõppesid ning muuseum saavutas praeguse seisukorra.

ESIMESE MAAILMASÕJA GALERIID

Briti Impeeriumi Sõjamuuseumi väravast avaneb vaade kunagise haigla kabeli kõrgele roheliseks oksüdeerunud 6/2026

85

militaarturism vasktornile ja kahele muuseumi ise­ loomustavale maamärgile – tohututele laevakahuritele laevadelt, mis teenisid impeeriumi mereväes mõlemas maa­ ilmasõjas. Muuseumihoone aatriumis aga ootavad relvad ja tehnika, mida võib nimetada sõja tunnistajateks. Keset saali kõrgub sakslaste V-21, maailma esimene ballistiline rakett, millega pommitati Suurbritanniat, eriti Londonit. Relval oli elanikkon­ nale tohutu psühholoogiline mõju, sest raketi ülehelikiiruse tõttu ei olnud võimalik anda õhurünnakuhoiatust: ei selle starti ega ballistilist lendu olnud tolleaegse radaritehnoloogia ja heli abil võimalik tuvastada. Tegemist on kõigi ballistiliste rakettide ja kosmoseraket­ tide esiisaga, mida kopeerisid Teise maailmasõja võitjariigid Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit. Saali kaunistavad ka kaks autovrakki. Esimene neist meenutab enesetaputer­ roristi pommirünnakut ning surma­ saanud inimesi Bagdadi turul Iraagi operatsiooni ajal aastal 2007. Teine on Reutersi rindeoperaatorite Land Rover, mis jäi Iisraeli relvajõudude tule alla Gaza sektoris. Saali nurgas seisab ikooniline Nõukogude tank T-34, millel oli suur mõju maailmasõja käigule. Maailmas tuntakse seda kui postamenditanki, sest see kaunistas paljusid punaarmee mälestusmärke, sealhulgas Eestis. Kuid see tank ei ole Nõukogude oma, vaid hoopis Iisraeli kingitus brittidele, mis saadi Yom Kippuri sõja käigus Egiptuselt sõjasaagiks. Saali lae all tiirutavad kaks lennukit – Spitfire ja Harrier Jet. Ühekohaline hävituslennuk Supermarine Spitfire Mk Ia, mida hakati Suurbritannias tootma 1936. aastal, on ainus autentsena ning koos sõjaaegse kamuflaažiga säilinud eksemplar. Tegemist oli vägagi õnnes­ tunud hävituslennukiga, mis tõestas end Teise maailmasõja õhulahingutes ja hiljemgi, olles kasutusel 33 riigis. Ka sõjaeelse Eesti Vabariigi õhuvägi leidis selle olevat väga sobiva ning 1938. aas­ tal tellis sõjaministeerium 12 lennukit Spitfire Mk 1 (Type 332). Kuna aga Eesti kaotas maailmasõjas iseseisvuse, ei jõudnud tellitud lennukid kohale. Briti vertikaalse stardiga ründelennuk Harrier Jet, mis võeti esmakordselt kasutusele 1985. aastal, teenis britte 86

6/2026

patrull-lendudel Põhja-Iraagis 1990. aastatel ning ka Afganistani konfliktis. Lae all püüab pilku UGM-27 Polaris. See on USA kaheastmeline tahkekütusel töötava tuumalõhkepeaga ballistiline raketisüsteem, mida kasutati allvee­ laevadel. Polaris oli maailma esimene omataoline edukas relv ja sai külma sõja ajal USA ja Suurbritannia tuumaheidu­ tuse alustalaks. Polaris muutis konflikti strateegilist tasakaalu täielikult, sest varjatult ookeanisügavustes patrullivaid allveelaevu oli vastasel võimatu avastada ja ennetava tuumalöögiga hävitada. Esimesel korrusel asuvad Esimese maailmasõja galeriid. Britid kutsuvad seda sõda ka perekonna veritasuks, sest kõik kolm peategelast, nii Briti kunin­ gas Georg V, Saksa keiser Wilhelm II kui ka Vene tsaar Nikolai II olid omavahel sugulased. Igas korralikus sõjamuuseumis on Esimese maailmasõja kaevikusõja mee­ nutusteks rajatud kaeviku koopia, kus näeb lahinguvälja ja kuuleb sõjatandri hääli, periskoobist aga avaneb vaade eikellegimaale. Kaevik näitab ka sõdu­ rite igapäevaelu. Ekspositsioonis on terve stenditäis ise­ valmistatud kaevikusõja löögiriistu, mis olid tehtud kättesaadavast materjalist, siin on brittide CG ja sakslaste C mär­ gistusega fosgeenimürsud, aga ka Saksa sinise ristiga pisargaasimürsk. Samuti gaasimaskid, mis piirasid tunduvalt laskuri nägemisulatust. Kaevikute kohal pikeerib originaalne biplaan Sopwith Camel, mis jõudis rindele 1917. aastal ning lasi alla tsepeliini LZ100, mida kasutati Saksa mereväe luureks ja Inglismaa pommitamiseks. Kaevikutest väljuvaid külastajaid proovib alla ajada tank. Tegemist on Mark V rasketankiga Devil (nr 19), mille meeskonnas teenis kaheksa meest. Neli sellist osales ka Vabadussõjas ning teenis Auto-tanki rügemendis. Võimalik on vaadata dokumentaal- ja ühtlasi propagandafilmi Somme’i lahingust („The Battle of the Somme“). Linateos valmis 1916. aastal ning seda käis Suurbritannias vaatamas 20 miljo­ nit inimest. Kõige sentimentaalsemad eksponaadid on kiri 9aastaselt poisilt, kes soovis minna oma jalgrattaga rin­ dele käskjalaks, ning sõjaministeeriumi ametlik viisakas äraütlemine.

Muuseumis on oma koha leidnud ka mälestusmoon (remembrance poppy) – esimesed kangast valmistatud lilleõied. Mälestusmooni kantakse lahinguväl­ jal langenute mälestuseks Ameerika Ühendriikides ja Briti impeeriumi riikides. 1920. aastal sai see tava teisel pool ookeani tuule tiibadesse ning jõudis 1921. aastal Suurbritanniasse. Lille valiku tingisid punaseid moone täis tikitud Flandria väljad ning neile pühendatud sõjapoeemid. Meie meenu­ tame veterane sinilillega.

TEISE MAAILMASÕJA GALERIID

Korrus kõrgemal algavad Teise maa­ ilmasõja galeriid. See sõda ei läinud Suurbritannial alguses kõige paremini. Prantsusmaale appi saadetud ekspe­ ditsioonikorpus suruti Dunkerque’i all kotti ning sakslased lasid ligikaudu 330 tuhandel britil ja teistel liitlastel evakueeruda. Keset saali vaatab vastu 4,5 meetrine pikkune paat Tamazine. See oli kõige väiksem rekvireeritud pisialustest, mis osalesid Dunkerque’i päästeoperatsioonis. Suurt rõhku on muuseumis pandud mereoperatsioo­ nidele – nii on vitriinis 1940. aastal Narviki all uputatud hävitaja Z18 Hans Lüdemann lahingulipp ning teisigi laevadega seotud esemeid. Näituse teine raskuspunkt on Suurbritannia, eriti Londoni pommi­ tamisel. Aatriumi lae alla on riputatud lendpomm V-12. Londonit tabas 2420 sellist pommi ehk 23 protsenti kõi­ gist Suurbritanniale suunatuist. Ka Saksa liblikpommi SD 2 (Sprengbombe Dickwandig), mis sisaldas 2 kg lõhkeai­ net, kasutati Teises maailmasõjas laial­ daselt, sealhulgas Suurbritannia linna­ elanike vastu alates oktoobrist 1940. Tegu oli esimese tõhusa kobarpommiga, konteineris oli neid 6–100 tükki. Kuna pommid olid erksavärvilised (tihti kol­ lased, mustad või rohelised) ja huvitava kujuga, pidasid tsiviilisikud, eriti lapsed, lõhkemata pomme mänguasjadeks või metallijäätmeteks. Puudutamisel need aga plahvatasid ning sakslased saavuta­ sid tõhusa psühholoogilise terrori. Loomulikult on muuseumis väga hea vormiriietuse ja relvade kollektsioon. Eriliselt uhked on Saksa sõdurite Idarinde külma vastu valmistatud õlge­ dest „sussid“, mida kanti saabaste peal. Pärast sõda vajasid kümned tuhanded demobiliseerunud sõdurid tsiviilriideid ning rõivatööstus alustas kolmeosalise odava ülikonna tootmist, et rahuldada

ANDRES REKKER

Briti väed kasutasid Põhja-Iirimaa tänavatel patrullimiseks soomuki „Humbert Pig“ versioone

turuvajadusi. Seetõttu nägid mees­ terahvad pärast sõda tihti välja nagu lastekodulapsed – ühtemoodi riides ja sarnaste pehmete, nn trilby kaabudega. Vaadata saab ka kahurit Smith Gun, mis oli Briti territoriaalüksuste lihtne tankitõrjerelv Teises maailmasõjas. Kahuri improviseeris erumajor William S. Smith. Relv koosnes umbes 1400 mm pikkusest kolmetollisest sileraudsest torust, mis oli paigaldatud vankrile. Relv oli võimeline tulistama nii modi­ fitseeritud kolmetolliseid miinipilduja-, tankitõrje­ kui ka jalaväemürske. Kuna Briti impeerium oli oma Aasia aladel sõdimas Jaapaniga ning Aafrikas sakslaste ja itaallastega, siis kajas­ tatakse ka seda muuseumis küllaltki avaral alal. Suurematest eksponaatidest on vaatamiseks kohaliku autotööstuse tollane luksusauto Humber Super Snipe (6­silindriline ja 3­liitrine mootor), mida kasutas toona tuntuim Briti kind­ ral Montgomery Egiptuse kampaanias. Vaatamiseks on ka Kambodža džunglist leitud Jaapani Mitsubishi A6M Zero lennukikandja hävitaja vrakk. Igas Teist maailmasõda käsitlevas täna­ päeva muuseumis on olemas holokausti osakond. See on ainuke muuseumi osa, mida ei soovitata alla 14aastastele. Holokausti osakonnas on kronoloogi­ line ülevaade Hitleri võimuletulekust

ning tema partei arengutest – SA ja Hitlerjugendi tekkimine. Samuti on ekspositsioonis rassiteaduse meditsiini­ lised mõõtevahendid, millega „määrati“ inimeste juudi päritolu. Väljas on doku­ mendid, mille alusel keelati juutidel kindlates ametites töötamine, ja edaspi­ dine plaan juutide hävitamiseks, jõud­ maks Lõpplahenduseni (Endlösung). Vaadeldakse ka Suurbritannias varjupaiga leidnud juutide eluolu. Enamik neist töötas teenijatena keskklassi perede juures, mistõttu võib öelda, et õunastruudli retsepti tõid Suurbritanniasse Saksamaalt põgene­ nud juudid.

TÄNASESSE PÄEVA KOOS MEDALITEGA

Ülakorrustel on kajastatud külma sõda. Ühes nurgas seisab Ameerika Ühendriikide tuumapommi Little Boy (väike poiss) koopia. Näeb ka Suurbritannia tuumapommi WE 177A käivitamise võtmekomplekti ning Ashfordis Kentis asunud kontrollpunkti varustust, mis pidi tuumarünnaku korral käivitama sireenid 7000 politsei­ jaoskonnas. Ka Põhja-Iiri konflikt leiab muuseumis kõlapinda. Aastal 1969 lahvatanud konflikt sundis Briti vägesid patrullima Põhja­Iirimaa tänavatel kolmekümne aasta vältel, püüdes hoida korda kato­ liiklike vabariiklaste ja protestantlike

lojalistide vahelise pinge ja vägivalla taustal. Muuseumis peegeldub see Iiri Vabastusarmee lipu ja Ameerika mafioosode poolt kuulsaks tehtud Thomsoni püstolkuulipildujate kaudu, mida kasutasid Iiri võitlejad. Kuna Iiri Vabadusarmee kasutas palju lõhkesea­ deldisi, on väljapanekus demineerimis­ seade Mortax Mark 7. Lord Ashcrofti galerii on pühendatud 250 mehele ja naisele, keda on autasus­ tatud kas Victoria risti (Victoria Cross, VC) või George’i ristiga (George Cross, GC). Victoria rist on Suurbritannia kõrgeim ja prestiižseim riiklik autasu, mida antakse lahinguliste teenete eest lahinguväljal vaenlase tule all Suurbritannia relvajõudude liikmetele. Selle asutas 29. jaanuaril 1856 kunin­ ganna Victoria, et autasustada Briti sõdurite kangelastegusid Krimmi sõjas. Victoria risti on annetatud 1358 korral 1355 sõjaväelasele. George’i rist on Suurbritannia kõrgeim autasu mitte­ lahingulise vapruse eest nii rahu­ kui sõjaajal. Briti autasude süsteemis on George’i rist alates selle kasutusele­ võtust 1940. aastal olnud samaväärne Victoria ristiga. VIITED: 1

2

Lähemalt saab V­2 kohta lugeda artiklist „Kättemaksurelva muuseum Peenemündes“ (Kaitse Kodu! 3/2025) Sama artikkel pakub teavet ka V­1 kohta.

6/2026

87

FilMiarVustus

MiNiMalistlik FilM suurEst sõJast Üks žanre, mida viljeleb nii kirjutav kui kujutav kunst, on unistuste kohtumine tegelikkusega. Kujutleda ju võib, kuidas sa ühe käega alistad vaenlasi, teisega lammutad kindluseid ja kolmandaga paned plahvatama vastase soomusmasinad. Oled sõjaväljal vapper ja vähemalt natukenegi surematu. Päriselus kipub aga sagedasti juhtuma, et unistamine on üks asi, liiatigi tasuta, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud. Just selliseid seisukohti tutvustatakse itaallaste 2002. aastal valminud filmis „El Alamein – The Line of Fire“. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

A

asta 1942. Maailmasõjal on juba korralik hoog sees ja Aafrika mandril tegutseva­ tel Itaalia sõduritel läheb pehmelt öeldes kehvasti. Kuskile sinna keset kõrbe, liiva ja kuumust saabub täienduseks verisulis entusiastlik sõdur Serra. Noormees on patrioot, tudeng, vabatahtlik, kes järgib kodumaa kutset ja on koolitükkide asemel ülearu palju kuulanud kauneid

88

6/2026

kõnesid. Kõik need teada­tuntud teks­ tid kodanikukohusest, duce’st ja muust sarnasest. Tema kaunitele kujutelma­ dele heroilisest sõjapidamisest tõm­ matakse aga kiiresti liiv peale. Võiks ju tõmmata peale vee, aga vesi on kõrbes haruldus. Toreduse ja medalite asemel istutakse liivases kaevikus, kus on puudus kõigest. Varustamine on pigem ebamäärane, vett napib, täiendus on olemas pigem paberil, inglased, sunni­

kud, kipuvad ründama ja kõhulahtisus pole erand, vaid norm. Tegelikult on väga tore, et keegi on võtnud vaevaks teha film ka sellest nurgast. Aafrika pinnal toimunut ei ole just teab kui palju filmidesse jõudnud. Enamasti teatakse, et jajah, oli küll midagi, aga mis täpsemalt… Suure mõtlemise peale tuleb ehk vastus, et ju seal kõrbes ikka Rommel oli. Tõsi mis

FilMiarVustus

Paksus plaanis on tegu masendusfilmiga. Ent mitte sellise põhjamaise masendusega, kus metsas istudes põrnitsetakse koltuvat lehte, möödub aasta ja sammal kasvab selga. Ei, see on ikka selline aktiivne lõunamaa masendus. Kõik on hukas ja nässus ning see paneb kisendama ja kätega vehkima. Õigupoolest käsitletakse siin Teise maailmasõja kontekstis kül­ laltki tundmatut teemat ja maanurka. Keegi pole väga huvitunud vindu­ vast, kõhulahtisusega pooleks sõjast tundmatu liivakünka taga. Igatahes pole seda teemat filmitegijate loomingus eriti kohanud. Filmides on ikkagi kuskil taustal askeldamas inimesed ja mingi tsivilisatsioon. Siin aga on kaks vastaspoolt enam­vähem isoleeritud hiigelsuurde, kuidas nüüd öeldagi, täismineeritud liivakasti. Pusige seal omavahel, ise vaatate, kuidas hakkama saate. Jääb mulje, et suurest sõjast olulisem on hoopiski välikempsu kaitsmine. Siia düüni taha punnitame ainult meie! Kõik teised käigu minema! Kakage kodus. Miinid on filmis tõsine teema. Nii need, mis vabrikus tehtud, kui need teised. Liugmiinid. Ses osas on film mõnusalt eluline. Vähe on teoseid, kus käsitletakse, ütleme, jääkide väljuta­ mist. Toit kui selline on nii mõneski filmis ikka kaadrisse jäänud. Aga fakt, et toidust järelejäänu lõpuks inim­ olendi tagumisest otsast välja ka tuleb, on lugupeetud režissööridele tundunud pigem vähetähtis. Teema on ju siiski eluline ja oluline. Pole võimalik sõdida ega muid asju ajada, kui kõht läbi ei käi. Või teisipidi, käib läbi liiga hästi. Stseen, kus sõdalased kollektiiv­ selt püksid rebadel punnitavad, on siin filmis olemas. Need teised, plahvatavad miinid on samuti olemas. Koguni korduvalt. Kuid nende kasutamine sõjafilmides on pigem tavaline. Režissöör Enzo Monteleone on oma filmi tegevuse paigutanud enam-

EL ALAMEIN - LA LINEA DEL FUOCO

Osades: Paolo Briguglia, Emilio Solfrizzi, Pierfrancesco Favino Lavastanud: Enzo Monteleone 1 tund ja 57 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 9. Minu jaoks midagi uut ja huvitavat. Teostus: 9. Väga hästi tehtud film. Näitlejatööd kokku: 9. Nauditav, väga nauditav töö. Lavastajale: 9. Suurepärane, olen väga rahul.

vähem tühjusesse. Mingid taust­ süsteemid ju kuskil on, aga suuresti toimub kõik eraldatuses. Ja tühjus on ütlemata hea, kui on vaja tekitada vaimset, kaadri taga redutavat pinget. Niisuguses tühjuses kaob igasugune fookus. Soov teha veel midagi peale päeva õhtusse veeretamise on kaunis nullilähedane. Ja duce nimetamine eriti tähtsa põhjusena paneb lii­ kuma väheseid. Samas ei saa lihtsalt lebotada, kogu aeg keegi eksitab. Küll tulistatakse, küll loobitakse pomme krae vahele ja üleüldse. Tekivad iga­ sugused, enamasti eksistentsi torki­ vad mõtted. Selles tuleb Enzo Monteleonele au anda, et nii stsenaarium kui hilisem teostus on saanud väga hea. Film on korraliku minekuga, ei jää kuskile liiva sisse kinni. Monteleone on hakkama saanud küllalt minimalistlike vahen­ ditega, aga film ei muutu nüriks. Jõud on taga. See jõud ei koosne pompöös­ setest massistseenidest ega vapusta­ vast arvutigraafikast, vaid on vaikselt kogu aeg olemas. Filmi ainus vähegi massilisem lahingustseen on paigu­ tatud ööpimedusse ning võib vaid aimata, mis ja miks täpselt toimub. „El Alamein“ filmina ei vajagi masse ega midagi suurt. Lõpuks ju ongi kaadris vaid sõdur Serra ning temagi täpne saatus jääb lahtiseks. Näitlejavalik on Monteleonel suure­ pärane. Mõistagi on tegu maailmakino mõistes tundmatute nimedega, kellest meie siin Eestis ei tea mitte vähimatki. Kuid näitlejad on head. Pierfrancesco Favino seersant Rizzona kehastab kogenud rindemeest, kes püüab hoida oma meeste moraali ja eluvaimu keset võrdlemisi igavat liiva. Tema ja Paolo Briguglia sõdur Serra moodustavad – ei, mitte dünaamilise duo, vaid pigem tandemi, kelle peale kogu film suuresti mängib. Teised näitlejad on olulised ja halvasti ei mängi ka nemad mitte, kuid

MEDUSA FILM

tõsi, oli jah. Aga nagu näha, oli keegi veel. Näiteks itaallased. No ja inglased tegelikult ka. Et oleks olemas vastane. Kuidagi plass on sõdida, kui vastast ei ole. Itaallastel olid mustal mandril tegelikult ikka kõvad ambitsioonid, paraku kukkus kõik välja tunduvalt lahjemalt. Justkui oleks sinjoorid haka­ nud elus esimest korda ilma juhend­ materjali abita mulgiputru valmistama.

need kaks moodustavad keskme, millel filmi tegevus püsib. Ühel pool õpipoisi staatuses noor Serra, teisel pool juba vana kala Rizzo. Kui soovida veelgi enam minimalismi, siis võib filmist kõik muu välja rookida, aga need kaks, Rizzo ja Serra, peavad jääma. Kohustuslikest sõjafilmi komponentidest ka pisut. Kohustuslik täpselt üks ilus naine on filmist puudu. Selle asemel pakutakse enamjaolt soomlaste viljeldavat palja tagumikuga ujuma minevate meeste episoodi. Teised sõjafilmi kohustuslikud elemendid on olemas. Tulevahetused on, surma­ ja haavatasaamine on, plahvatused on, ka kohustuslik miinileastumine on täiesti esindatud. Erandlik on vaid see, et siin filmis hakatakse selgitama, miks pärast krõksu käimist õnnestus peategela­ sel kange näoga miini otsas seista. Enamasti tuleb leppida tõdemusega, et needsamused miinid ongi nii ehitatud. Filmimiinid suudavad kuidagimoodi vahet teha, kas nende peal tallab mingi suvaline tüüp või loo edasi jutustami­ seks oluline isik, kelle surmasaamine ei ole sel hetkel näidustatud. Tanke ja muid suuri ägedaid rauast asju filmis eriti ei ole. Või kui on, siis vedelevad need katkisena maastikul. On küll üks stseen, kus soomusteh­ nikat justkui on, kuid tegevus toimub öösel ja tehnilised detailid on valdavalt ebamäärased. Kokkuvõtvalt võib öelda: soovitan, kindlasti soovitan. Teema on huvitav ja film ise hästi tehtud. Itaalia rollist Teises maailmasõjas on nii või teisiti vähem räägitud kui sakslaste või lääneliitlaste tegevusest. Mis võikski olla parem kui itaallaste endi vaade olnule ja tehtule? Ning vaade ise on lihtne. Kui te just ilmtingimata peate sõda pidama ja muudmoodi kohe üldse ei saa, siis niimoodi ärge jumalapärast tehke. 6/2026

89

raaMatuarVustus

oskar ruut

uNustusEst VÄlJa Kõrgema kunstiharidusega graafiline disainer Heino Prunsvelt on ühtaegu viljaka sõjaajaloolasena avaldanud põhjalikud käsitlused nelja eestlasest Rüütliristi kavaleri kohta. Tekst: KÜLLO ARJAKAS, Tallinna Linnaarhiivi juhataja

O

ma viimase raamatuga „Oskar Ruut. Maavägede Aulehe kandja. Mälestused, doku­ mendid, kirjad ja fotod“ toob ta aga esile vähe(m) tuntud sõjasangari.

OSKAR RUUT

Heino Prunsvelt 208 lehekülge Kirjastus Signum

2. augustil 1944 kirjutas ta oma 98., viimaseks jäänud kirjas: Kallis Elvi! Ei ole Sulle juba kaua aega enam kirjutanud – lihtsalt vanka ei luba.

OSKAR RUUDU ELUKÄIGUST

90

Ilma liialdamata võib öelda, et Ruudu lühikeseks jäänud eluteest saaks teha hollywoodliku põnevusfilmi, kus tähtsal kohal on ka armastuse liin. Filmi sissejuhatus jääks tavapära­ seks: märtsis 1916 Valgas sündinud Oskar Ruut lõpetas seal algkooli ja gümnaasiumi, tema lõputunnistusel oli enamik hindeid koolipoisi kolmed. Järgnes teenistus Valgas 3. üksikus jalaväepataljonis ja Tallinnas Tondil asunud K.Ü.Õ. Sõjakoolis, kus ta sai nooremallohvitseri auastme. Õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ei kestnud isegi mitte paari kuud, sest õppemaksu tasumiseks polnud raha. Järgnes töö raudteevalitsuse Valga osakonna ekspluatatsiooniametis konduktorina.

armastuseks. Aknaeesriided, mis Elvi 1941. aasta suvel kudus, sai Oss kätte pool aastat hiljem, mil ta lubati esi­ mest korda puhkusele.

Sõda muutis kõike. Ruut osales 1941. aasta Suvesõjas ja läks vabatahtlikuna idarindele. 1942 astus ta Eesti Leegioni ja lõpetas ülemleitnandina Bad Tölzi SS­junkrute kooli. Sõdis Ukrainas ja pööraselt rasketes talveoludes vedas Tšerkassõ piiramisrõngast oma õlgadel välja haavatud sõjakaaslase. Suvel 1944 võitles Narva rindel ja Sinimägedes.

Raamatu tähtsaks allikaks on Oskari kirjad väljavalitule, kus karmi sõja­ meheelu kõrval peegeldub ka noorte tundemaailm. Nad kihlusid ja määra­ sid pulmad 23. juunile 1944. Elvil sai valmis pulmakleit. Kapten Ruudule lubati 20 päeva puhkust, ent kriitiline rindeolukord ei võimaldanud seda. Pulmad lükati edasi 23. juulile.

Novembris 1940 tutvus ta Elvi Pahkiga, kellele Oss jäi elu esimeseks ja ainsaks

4. juulil 1944 pani Oskar kirja järg­ mised read: Peabki ootama, millal ööd

6/2026

pimedaks lähevad, sest mesinädalatel tahame neid nautida nagu abielu inimesed ikkagi ja siis ei maksa meil enam kedagi karta.

Päev varem oli Ruut saanud haavata paremast käest, mis seoti rätiga kaenla külge. 3. augustil naasis ta eesliinile, kus nägi vaenlase tankide läbimurret. Ta haaras tankirusikad ja lasi kiiresti puruks kaks tanki. Kolmanda, vaid 25 meetri kaugusel olnud tanki sihtimisel jõuti temast paar sekundit ette ja vap­ per sõjamees sai tankimürsu kildudest silmapilkselt surma. Ta maeti Toila sõjakalmistule.

MITTE AINULT KIRJANIK

Raamatu lisaväärtuseks on täpne kroonikavorm, ajastutruud kirjad ja ülevaade vähetuntud Saksa Maaväe Aulehest. See asutati suvel 1941, hiljem lisandus aumärgina Maavägede Aulehe­pannal. Tegemist on Rüütliristi tasemele üsna lähedase kõrge aumär­ giga, mille ainsa eestlasena on pälvi­ nud, paraku küll postuumselt, veebrua­ ris 1945 Oskar Ruut. Raamatu autorist Heino Prunsveltist aga tasub teada sedagi, et aastal 1992 kujundas ta taastatud Eesti Kaitseväe vormiriietuse, auastmetunnused ja eraldusmärgid ning 1997 Eesti piiri­ valve sümboolika.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

DROONILAHENDUSED KAITSE- JA JULGEOLEKUVALDKONNALE ALATI ÜKS SAMM EES!

REAALSED KOGEMUSED KOOLITUSED

Meie seadmed on lahingus läbi proovitud ja meie väljaõpe on loodud selleks, et saaksite oma ülesande täita täpselt ja kõhkluseta — olgu olukord milline tahes.

D-CQB (Drone Close Quarters Battle) – droonide kasutamine lähivõitluskeskkonnas Taktikaline FPV-kursus Taktikalised ISR-kursused (luure, seire ja sihtmärgi tuvastamine) Taktikaliste fikseeritud tiivaga droonide kursused Kursused on mõeldud kaitseväele, õiguskaitseasutustele, politseile, piirivalvele, turvaja ihukaitseüksustele ning otsingu- ja pääste(SAR) ning demineerimismeeskondadele (EOD).

TEENUSED Õhuruumi kaitse ja droonitõrje Lööktestimine UAV ja C-UAS demopäevad Toodete testimine Konsultatsioonid Teenused saadaval Eestis, Lätis ja Leedus.

VARUSTUS Oleme oma varustust testinud reaalsetes tingimustes ning pakume ja müüme vaid seda, mida me tõesti usaldame ja millesse päriselt usume.

www.cicada.ee info@cicada.ee