Kaitse Kodu! nr 5 2026. a

kaiTsE kodu!

rapLa MaLEv: vaLMis kaiTsMa oMa kodu, pErET Ja koduMaad

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 5/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: LIIS LÄTTING

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad üle 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6

VÕIDUPÜHA!

Võidupüha paraadi skeem

8 INIMENE

Aasta kaitseliitlane Heikki Härm – mees, kellega

võib lahingusse minna

11

VÕIDUPÜHA!

Kaitseliidu noored – tänavused võidutule toojad

20 ÜKSUS

Märjamaa malevkond kaitseb oma kodu, peret ja kodumaad!

24 ÜKSUS

Uus algus Loone malevkonnas

26 ÜKSUS

Hiie üksikkompanii lihtsat elu ei otsi

28 ÜKSUS

Kaiu üksikrühm: kamraadlus ja suured torud

30 VÄLJAÕPE

Kevadtorm 2026 – kaevikute, droonide ja tahtejõu proovikivi

34 VÄLJAÕPE

Välikindlustamise õpe aitab säästa elusid

38 VÄLJAÕPE

Kriisiks valmis – nagu ilves!

40 KAITSE KODU!

Kindral Rebo artikkel tõi ajakirjale Kaitse Kodu! rahvusvahelise tunnustuse

42 KAITSELIIT

Veerand sajandit teadmisi vabatahtlikele ehk

Kaitseliidu kool 25

48 KAITSELIIT

Riigikaitse arengukava 2035 maakaitse pilgu läbi

52 KOOSTÖÖ

Nurmijärvi reservväelaste ja Rapla maleva koostööst kasvanud sõprus

54 HARITUD SÕDUR

Droon on odav kasutada, kuid selle eest kaitsmine on kallis

58 MAAILMAPILK

Soome reservisti kaasavõetava varustuse nimekiri pikenes

Kohukeste või kreemikookidega liialdajad võisid nii mõnelgi hetkel oma varasemat menüüvalikut suuresti kahetseda ning sama perspektiiv terendas ka ahelsuitsetajatele ja aktiivsetele tugitoolisportlastele.

Välikindlustusi rajades peame endalt küsima: kui plahvatus tekib selles kohas, siis kus peaksin olema mina, et jääda terveks? Kaudtule vastu on killukaitseks vajalikud samasugused meetmed nagu otsetulerelvade vastu.

64

SÕJASPORT

Mini-Põrgupõhja ühendab põlvkondi

SÕJASPORT

Rapla Vint paneb proovile täpsuse, kiiruse ja meeskonnatöö

66

SÕJARAUD

3/1 kandesüsteem ühendab kaitse ja lahinguvarustuse

68

ÜLEELAMINE

Matkapliit on rohkem kui mugavus

70 KUIDAS ...

Kuidas vett koguda: ämber on lootus, tarp süsteem!

72 MEDITSIIN

Plaaster, mis ei anna alla!

74 NAISKODUKAITSE

Rapla naised kaose sees korda loomas

76 NAISKODUKAITSE

Vähem stressi, rohkem maitset: Eesti uue aja peolaud

78 NAISKODUKAITSE

Miidi ja Veronica, ajaprooviga Rapla naised

80 NOORED

Luurajaks ei sünnita, vaid õpitakse

82 NOORED

Tõrust tammeks ehk teekond Noorte Kotkaste I järguni

84 AJALUGU

„Ma ei unusta Sind!“

Mälestades küüditamise ohvreid

88 MILITAARTURISM

AUTORID

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti, kuid märkab ka tillukesi detaile.

VELLI EHASALU

vabatahtlik autor Velli on nagu multitööriist. Ja ikka Leatherman, mitte mingi odav koopia. Kui on vaja kirjutada, kirjutab. Kui on vaja pildistada, teeb pildi, mis leiab kiitust kogu maailmas.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

SIRLI LOTAMÕIS

vabatahtlik autor Kondiiter­kokk Sirli jagab rõõmuga oma erialaseid teadmisi. Samuti annab ta tegusa naiskodukaitsjana oma panuse nii riigikaitsesse kui ka kogukonna arengusse.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane

Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane Martin tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

LIINA LANGI

NKK Märjamaa jaoskonna aseesinaine

Liina suhe Naiskodukaitsega on kirglik, kestev ja sisukas. Ta hindab koostöö jõudu ja ausust. Ja mis eriti tähtis – ta ei karda kirjutamist! Kohe üldse mitte.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

Seni avastamata paigad meie igapäevateede ääres

72

Plaaster on väike asi, aga õigesti kasutatuna väga praktiline tööriist. Vahel piisabki vaid ühest väikesest lõikest plaastri nurgas, et kohmakast kleepsust saaks täpselt sobiv haavakate.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

VÕIDUPÜHA PARAADI SKEEM

23. JUUNI 2026, RAPLA

MAAKA I T S EPÄEV

Sulupere

2 3 . VI 2026

POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMET

MAKSU- JA TOLLIAMET POLITSEI KRIISIÜKSUS

VANGLATEENISTUS

KODUTÜTRED

Hariduse

MAAKAITSEPATALJON

VÕITLUSGRUPP

NAISKODUKAITSE

Tallinnamaantee

Keskväljak

Jalgsiüksuste liikumine

Kaitseliidu ülema liikumine

Kaitseliidu transpordi liikumine

Tuletoojate liikumine

Talle helistades saad esimese hooga aru, et teisel pool traati pole mitte Heikki, vaid härra Härm. Kõnele vastab karune konkreetne hääl. Tekib tahtmine võtta valvelseisang. Vesteldes selgub, et ta on tõeline eesti mees: tahab palju tegutseda ja vähe olla tähelepanu keskpunktis. Laigulisi sõjardipilte tema FBlehelt ei leia, seal on kassipildid. Ta on Heikki Härm, aasta kaitseliitlane 2025.

Tekst: VELLI EHASALU, Viru maleva toetajaliige

Kuni aastani 2010 ei teadnud Heikki Kaitseliidust midagi. Aga sõbrad rääkisid põnevaid metsalugusid ning olid ise sellest nii vaimustunud. Ja siis nad juba kutsusid teda kaasa. Algne ettekujutus Kaitseliidust oli sõjaromantiline: kauboide ja indiaanlaste mängimine metsas. Reaalsuses osutus see aga hoopis sisukamaks tegevuseks: kamraadlus, väljaõpe, inimestega tegelemine, patriotism, kodumaa heaks panustamine.

Nullist alustanu teekond kulges nagu viielisel: baaskursus, nooremallohvitseri kursus, jaoülem, vanemallohvitseri kursus, lahingukompanii rühmavanem, rühmaülema kursus, relva­ ja laskeinstruktori kursused. Ta on läbinud erinevaid väljaõppeid, sest üksuse toetamiseks peaks ka ise erinevatest asjadest aru saama ja neid oskama. Kaitseliidu koolis on ta instruktorina kaasa löönud vanemallohvitseri kursusel. Tänaseks on Heikki Rapla maleva Loone malevkonna territoriaalse juhtgrupi juht. Ja kui on aega, siis võimalusel ka laskeväljaõppe instruktor.

Nagu ta ise Kaitseliidu kohta ütleb: „Leidsin selle kaudu oma väikese viisi, kuidas panustada Eesti riiki.“

INTELLIGENTNE JA ENNASTJUHTIV

„Kui seisad 4.45 hommikul väljas, mingit asja sajab pähe ja küsid enda käest, miks ma siia tulin, siis on sul tarvis teada, et sa ise vajad seda, see on sulle endale oluline.“

Heikki jutu ridade vahelt võib välja lugeda palju intelligentsust, ka emotsionaalset. Õppetundidest, mida on andnud inimestega koosolemine, märgib ta esimesena õpitut iseenda kohta, alles seejärel teiste inimeste ja natuke ka juhtimise kohta. „Keerulises ja ebakindlas olukorras ülesanne ära täita, seejuures inimestega säästlikult ümber käies“ näitab tema vastutustunnet, sisemist enesekindlust ja empaatiat. Ta ei süüdista ega hala. Ta ütleb, et Kaitseliidus tehakse palju tublit tööd ja paljud asjad võtavad palju aega.

Heikki räägib korduvalt ühtekuuluvustundest. Mitte ainult kuuluvusest kuhugi, vaid tundest, et kuulutakse kokku. See on kuuluvuse juures see miski, mis loob seotuse inimeste vahel, paneb meid üksteisega arvestama, vastastikku abistama, inimlikud ja viisakad olema. Mõtlen, kui vähe seda erinevust mõistetakse ja kui oluline tundub, et ta kogukonna ja Kaitseliidu juures just seda väärtustab.

TEisEd hEikkisT

Mis sulle Heikkile mõeldes esimesena meenub või temaga seostub?

Ermo Karilaid, sõber: „Armastus kasside vastu ja loomasõbralikkus üldiselt. Minu silmis on see alati kvaliteedimärk.

Minu tutvus Heikkiga sai alguse rühmavanema kursusel aastal 2015. Heikki on analüütiline ega ava kohe alguses oma häid omadusi. Võttis peaaegu kursuse lõpuni aega, kuni mustast ratsust sai terav pliiats. Küll aga paistis kohe alguses silma tema oskus diplomaatiliselt kõigiga koostöö saavutada.“

Tairi Täht NKK Rapla ringkonnast: „Kaitsetahe. Kompromissitu pühendumus, mida ta eeldab ka kaasvõitlejatelt. Samas mõistev, heatahtlik, arvestav, intelligentne.

Enne territoriaalkaitse juhtimisgruppi ei teadnud ta Naiskodukaitsest muud, kui et me keedame suppi. Tänaseks on ta näinud, et Naiskodukaitse staabiassistendid suudavad teha staabitöö sujuvamaks ja tõhusamaks. Heikkil on oskus meeskonda ühendada ja näha, kuidas keegi kedagi aidata võiks. Ma pole kunagi tundnud, et ta suhtuks meestesse ja naistesse erinevalt. Ta vaatab inimesi eelkõige nende väljaõppe ja oskuste põhiselt, et kogu masinavärk toimiks. Ta on inspireeriv, hea juht, liider, kes tekitab inimestes soovi panustada.“

Leino Priimägi, Rapla maleva LaKo ülema abi: „Heikki on alati rõõmsameelne ja positiivne. Temaga on tore kohtuda, tema peale saab alati kindel olla. Kui ta midagi ette võtab, siis on ta ettevalmistuses väga põhjalik ja soovib maksimaalset tulemust.“

Kui ta oleks loom või multikategelane, siis kes?

EK: „Suur ja rahulik karja juhatav elevant, kes astub oma rahu häirijatest lihtsalt üle või siis neile „kogemata“ otsa.“

TT: „Natuke nagu „Zootopia“ politseiülem Bogo, jõuline. Aga Heikki pole nii pessimistlik. Mõnikord lõvi, vahel rahulik jõehobu.“

LP: „Shrek. Hea südamega ja soovib kõigile head, aga usalduse kuritarvitamisel tagasiteed ei ole.“

Kui iga kolmas kaitseliitlane oleks nagu Heikki, siis...?

EK: „… ei oleks Kaitseliit täna kindlasti Kaitseväe vanem ja vaesem vend, vaid väärikas vabatahtlike korraldatud organisatsioon, mis ta Heikki ideaalis olema peabki.“

TT: „… ei tuleks kunagi sõda ja Ptn väriseks oma punkris Musta mere ääres.“

Muutub mõtlikuks ja mulle tundub, et see pole arvamus, vaid veendumus. Soov, et meil oleks päriselt rohkem selliseid riigikaitsjaid.

LP: „… oleksid kaitseliitlased kolm korda kohusetundlikumad.“

Mõni seik, mis temaga seoses meelde tuleb?

EK: „Tänu tasakaalukale iseloomule on tal oskus hoida ennast teravatest olukordadest mõõdukalt õigel kaugusel, et mitte ise näppupidi hammasrataste vahele jääda, aga olla valmis sekkuma, kui see peaks juhtuma kellegi teisega.

Ta on valmis igale kamraadile igal võimalusel kõigi vahenditega abiks olema, ohverdades nii oma öötunde kui ka materiaalset vara. Teda häirib, kui keegi selles asjas teisiti mõtleb.

Kord koos matkal olles sattusime ööbimispaigas platsi jagama vallatute prouadega, kes olid väga varmad tema abivalmidust enda hüvanguks ära kasutama, oli siis vaja tuld teha, midagi püstitada või kokku panna. Pidin hea sõbra kavalusega kaugemale meelitama, et temast ka järgmisel päeval matkajat jaguks ja ta end prouade hüvanguks ära ei kulutaks.“

TT: „Staabi öövalved. Ta magab vähe. Me ei pane Heikkit kunagi graafikusse, aga ta on ikka seal, laual kast Red Bulli, ja teeb mõttetööd. Mõnikord „kammib ära“, kui ta tahab ühe õppusega kogu maailma ära päästa. Siis võib juhtuda, et pea suitseb, Excel ei tööta ja domeeniarvuti annab otsad.“

LP: „Heikkil on fenomenaalne oskus inimesi oma ideedesse kaasata ja luua täiuslik meeskond. Kuusteist aastat tagasi Kaitseliidu Rapla malevasse tulles oli tal tahe panustada; tänu sihikindlusele ja headele isikuomadustele on ta suutnud luua väärtust. Heikki isiksus ongi see, mis temale mõeldes esimesena meenub. Rõõmustan, et minu meisterdatud motivatsioonipulk saadab teda igal õppusel.“

Mida veel Heikki kohta lisada?

EK: „Tema võime mõista planeerimist: kõigepealt pikk plaan, siis detailplaanid, millega täidetakse ära keskpikad protsessid, mida ta oskuslikult suudab vastavalt olukorrale ümber mängida, et tulemus saaks pika plaani jaoks optimaalne. Sellisena on ta minu hinnangul planeerinud ka oma karjääri Kaitseliidus: mõõduka tempoga igal ametikohal põhjalikult eesmärke täites, et järgmisel positsioonil ei peaks kahetsema eelmisel tegemata jäetut. Ja seda kõike loomulikult eraelu kõrvalt, mis ei ole teisejärguline. Ta on mees, kellega võib lahingusse minna küll.“

TT: „Ta ei ütle kellelegi halvasti, kuid on otsekohene. Näiteks kui mõni meist ei saa õppusel osaleda, siis ütleb Heikki: „Tuleb oma kaitsetahtele ikka võimalus anda.“ Samas ei tekita ta stressi või süütunnet, vaid suhtleb nii, et tahetakse tulla ja teha. On näha, et inimestele meeldib Heikki energia ja tema ringis tahetakse olla. Me oleme väga uhked ta üle.“

LP: „Kaitseliidul on vedanud, et tal on selline liige nagu Heikki Härm. Tema panust on tunda üle organisatsiooni.“

Eestist laiemalt rääkides arvab ta, et võiksime olla ülejäänud maailma silmis jõukas, tark ja usaldusväärne rahvas. Jõukuseks peab ta seda, et meil oleksid haritud inimesed ja kokkuhoidvad kogukonnad, kes suudavad seda riiki hästi juhtida.

Heikkil on magistrikraad ärijuhtimises.

TAGASIHOIDLIK

Heikki ei soovi tähelepanu ega esiletõstmist. Ta ütleb, et on „natuke aktiivsem kui kõige vähemaktiivne kaitseliitlane“. Mees lihtsalt teeb, mida ta õigeks ja vajalikuks peab. Kui küsin, kas tal on Kaitseliiduga seoses veel mõni eesmärk, julgeb ta väita: „Ma pole midagi veel teinudki,“ ja ma mõtlen: „WhiskeyTangoFoxtrot?“ Siis arvab ta, et järelkasv ja uued liikmed võiks olla üks eesmärkidest.

Ta ei taha suurtest asjadestki suurelt rääkida. Jääb mulje, et tema panus pole antud mitte Kaitseliidu heaks, vaid on auasi ja võimalus talle endale. Heikki on ülimalt uhke, et Loone malevkonnana on neile usaldatud päris oluline tükk Eestimaad, kus nad saavad territoriaalkaitset lahti mõtestada. Tähtis on olla igas kriisis võimalikult töökindel. Kui Kaitseliit tähendab kriisideks valmistumist oma kodukandis, siis ei mõista ta, miks iga teine eestlane juba siia ei kuulu: „Ei pea ju püssi käes hoidma, võimalusi oma osa anda on erinevaid.“

Väljaspool Kaitseliitu ei suuda Heikki samuti riigikaitsest eemale hoida. Peugeot’ Baltimaade juhi ameti kõrval on ta nõu ja jõuga panustamas ühte kaitsetööstuse idufirmasse, mis arendab missioonikriitilist sideplatvormi. „Lahe, et see tuleb Eestist,“ on ta uhke, et saab ise olla seal väikse sõrmega juures.

Vähesel vabal ajal meeldib talle matkamine ja kontoriinimese sport. Kui küsin, mida ta sooviks kuldkalalt, saan vastuseks, et vist sama, mida iga kaitseliitlane: paremat tasakaalutunnetust, kuidas ennast pere, töö ja Kaitseliidu vahel jagada.

MIDAGI TEMAS ON VÄGA PAIGAS

Tekib küsimus, kas tal on äkki mõni kiiks. Mehe arvates tal ainult kiiksud ongi.

Nunnumeeter põhja! Sõjardi kehas peidab ennast kassi­inimene. „Päris cat lady ma pole, kassikujulisi patju kodus ei ole, aga minu FB­st ei leia laigulisi pilte, seal on kassipildid.“ Võimalusel aitab ta ka mõnda MTÜ­d, kes kassidega tegelevad.

Heikki on tasakaalukas: mehine ja empaatiline. Temas on küpsus, mida meie ühiskond rohkem vajab: „Võiksime olla üksteisele omad inimesed.“ Turvalisus ei alga relvadest ja väljaõppest, vaid inimlikust hoolivusest ja tundest, et meil on, mida kaitsta. Ja need on temas olemas.

Heikki lugemissoovitus: „Maakaitse käsiraamat“ – kaitseliitlase A&O

N. N. Taleb, „Juhuse narrid“ – inimesele, juhile, ka sõjalisele juhile

kaiTsELiidu NoorEd –

TÄNavusEd võiduTuLE TooJad

Kaitseliit tähistab 23. juunil võidupüha paraadiga Raplas, kus vabariigi president annab võidutule üle oma malevates ja ringkondades silma paistnud noorkotkastele ja kodutütardele, kes viivad selle edasi oma kodumaakondadesse.

Alutaguse

EGERT HÜTT

Egert on sihikindel ja tugeva kaitsetahtega noorkotkas, kellele riigikaitse tähendab valmisolekut panustada Eesti turvalisusse nii tegudega kui ka hoiakuga. Ta usub, et tugeva riigi loovad inimesed, kes suudavad kriisiolukorras koostööd teha, vastutada ja üksteist toetada. Noorte Kotkaste organisatsioon on andnud Egertile väärtuslikke kogemusi meeskonnatööst, vastupidavusest ja erinevates olukordades hakkama saamisest ning kujundanud temas kindla soovi jätkata oma teekonda riigikaitse suunal.

AILE SARAPUU

Aile väärtustab laiapindset riigikaitset ning usub, et iga inimene saab midagi teha nii kogukonna toetamiseks, kriiside ületamiseks kui ka info usaldusväärsuse hindamiseks. Ta soovib oma koduringkonnas jätkata ka pärast kodutütreeast välja kasvamist, kas siis noortejuhi või toetajaliikmena. „Ma oskan olla teiste jaoks olemas ja juhendada teisi infoallikate tõepärasuse kontrollimisel. Oskan anda esmaabi ning suudan kriisiolukorras jääda ratsionaalseks ja rahulikuks. Usun, et oma oskusi edasi andes suudame me kõik lisada killukese laiapindsesse riigikaitsesse,“ ütleb Aile, uskudes, et just teadmiste jagamine ja üksteise hoidmine muudavad Eesti tugevamaks.

Hiiumaa

ROGERT BERKMAN

Rogert on sihikindel ja kohusetundlik noorkotkas, kes seob oma tuleviku suuresti riigikaitsega. Noorkotka aastad on andnud talle enesekindlust ja õpetanud rasketes olukordades hakkama saamist. Rogerti teadmised ja oskused lubasid tal edukalt sooritada päästja erialakatse. Pärast põhikooli lõpetamist on Rogertil kindel soov minna õppima Järvamaa Rakendusliku Kolledži riigikaitse erialale ning jääda Kaitseliiduga seotuks ka edaspidi.

CAROLYN ROOS

Harju

KEVIN-SEBASTIAN AAS

Carolyni huvitab meditsiin ning tulevikus soovib ta olla valmis inimesi kriisiolukordades toetama ja abistama. „Kodutütrena tegutsedes olen mõistnud, kui tähtis on valmisolek aidata oma kogukonda ja riiki. Soovin oma teed jätkata Naiskodukaitses või Kaitseliidus, et ka tulevikus anda oma osa Eesti riigikaitsesse ja ühiskonna turvalisusesse,“ ütleb Carolyn. Tema arvates tähendab laiapindne riigikaitse kogu ühiskonna valmisolekut üksteist toetada ja koos tegutseda. Ta loodab kujuneda inimeseks, kes suudab keerulistes olukordades säilitada rahu ning olla teistele toeks.

Kevin­Sebastian on ettevõtlik ja sihikindel noorkotkas, keda organisatsioon on kujundanud teadlikuks ja vastutustundlikuks. Ta väärtustab meeskonnatööd, enesearengut ja valmidust tegutseda ka keerulistes ja pingelistes olukordades. Riigikaitseteadmiste ja ­oskuste eest on ta pälvinud sidemehe, luuraja, üleelaja ja matkaja erikatsemärgid. Noorte Kotkaste organisatsioonis saadud teadmiste ja kogemuste toel soovib Kevin­Sebastian minna pärast kooli ajateenistusse pioneeri­ või luurepataljoni ning jätkata seejärel teenistust Kaitseväes tegevväelasena.

ANN PIKKORAINEN

Ann on osalenud laskepäevadel, taktikalistes laagrites, luureretkedel ja paraadidel ning aidanud korraldada noorematele kodutütardele laagreid ja matkamänge. Ta on organisatsioonis leidnud oma kutsumuse ning soovib siduda oma tuleviku riigikaitsega. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asub Ann juulikuus ajateenistusse ning plaanib jätkata õpinguid kas Sisekaitseakadeemias või Kaitseväe Akadeemias eesmärgiga saada ohvitseriks. „Samuti on minu järgmiseks sammuks pärast kodutütarde teekonna lõppu liituda Naiskodukaitsega, kus saan praktilisi oskusi ja kogemusi, et jätkata tulevikus tegutsemist noortejuhina.“

Järva

MARTIN RAUDSEPP

Martin on noorkotkas, kes soovib tulevikus siduda oma elu nii Eesti riigi kaitsega kui ka siseturvalisuse tagamisega. Ta ei karda võtta vastutust ning tegutseb alati sihikindlalt ja läbimõeldult. Martin on valmis jätkama Noorte Kotkaste organisatsioonis noortejuhina, et olla järgmistele noorkotkastele eeskujuks ning anda neile oma oskusi edasi. Korda ja õiglust väärtustava noormehena pakub talle suurt huvi ka politseitöö. Samuti peab ta vajalikuks läbida ajateenistus, seda nii enesearenguks kui ka selleks, et saada põhjalikumad teadmised riigikaitsest.

RONJA JUUSE

Jõgeva

ROBIN MARTTI LÄÄTS

Robin Martti on tegus ja motiveeritud noorkotkas, kes hindab riigikaitse valdkonnaga seostuvaid praktilisi oskusi, vastutustunnet ja tugevaid väärtusi. Noorkotkana on ta osalenud mitmel suurõppusel, sealhulgas Siilil 2025 ja Kevadtormil 2026, ning täitnud talle usaldatud ülesandeid pühendumuse ja kohusetundega. Robin Marttile on omistatud droonioperaatori, pioneeri ja matkaja erikatsemärgid. Tal on kindel eesmärk jätkata Jõgeva malevas kaitseliitlasena. 2027. aastal soovib ta astuda ajateenistusse ning jätkata seejärel teenistust tegevväelasena Kaitseväes.

MIIA RIHANNA MIKK

Miia Rihanna on sooritanud sidespetsialisti, luuraja, ajakirjaniku, matkaja, esmaabi andja ja laskuri erialakatsed ning saanud kodutütrena teadmisi ja kogemusi, mida ta saab kasutada nii igapäevaelus kui ka oma tulevikuvalikutes. „Tänu neile kogemustele tunnen soovi ja kohustust anda oma osa Eesti turvalise tuleviku heaks,“ ütleb Miia, kes kaalub tulevikus õpingute alustamist Kaitseväe Akadeemias. Samuti soovib ta jätkata tegevust Kaitseliidus ning panustada noortejuhina Kodutütarde ja Noorte Kotkaste arengusse. Talle on tähtis, et noortes kujuneks patriotism ja isamaa­armastus, siis on ka tulevased põlvkonnad valmis oma riiki kaitsma.

Ronja teab kindlalt, et tema tulevik on seotud Kodutütarde organisatsiooni ja noorte juhendamisega. „Minust saab kodutütarde noortejuht. Olen selle plaani juba kindlalt paika seadnud ja alustanud ka esimeste sammudega. Ma lihtsalt tean, et see on minu tee,“ ütleb Ronja. Ta peab noortejuhi tööd võimaluseks kujundada noortes selliseid väärtusi nagu ausus, koostööoskus, vastutustunne ja isamaalisus, mis kõik on Eesti kaitsetahte aluseks. Ronja on praegugi suureks toeks oma rühmavanemale ning soovib edaspidi õpetada noortele nii kriisideks valmisolekut kui ka üldse elus hakkamasaamist.

Lääne

ROBIN REIMER

Robin on kohusetundlik ja abivalmis noorkotkas, kes teab, kui tähtis on olla oma tegudega noorematele eeskujuks.

Ta on igal sündmusel oodatud kamraad.

Robin läbis edukalt salgajuhtide kursuse ning kaaslased on valinud ta salgajuhiks juba kolmel korral. Samuti on ta sooritanud esmaabi andja, droonioperaatori, laskuri, luuraja ja matkaja erialakatsed. Tema võimeid on märgatud ka Kaitseliidu Lääne malevas, kus teda on korduvalt kaasatud droonimeeskonna väljaõppesse.

LAURA TAMMELEHT

Põlva

KAREL KETS

Karel on võistlushimuline noorkotkas, kes ei lepi vähemaga kui parim. Ta on aktiivne ja tahtejõuline noormees, kes osaleb järjepidevalt võistlustel, laagrites ja matkamängudel ning naaseb sageli suurepäraste tulemustega. Oma pühendumuse ja järjekindlusega on Karel suureks eeskujuks noorematele noorkotkastele. Karel korraldab noortele matkasarja, kus õpetab praktilisi riigikaitseoskusi, sealhulgas kaardilugemist, esmaabi, luuramist ja varjatud liikumist metsas. Talle on omistatud enesekaitsja, esmaabi andja, matkaja ja päästja erikatsete märgid. Kareli tulevikuplaaniks on läbida ajateenistus, jätkata aktiivse tegevliikmena Kaitseliidus ning edaspidi panustada Noorte Kotkaste organisatsiooni noortejuhina.

ELIISE ROOSEN

Eliisele on Kodutütarde organisatsioon olnud paik, kus ta on kasvanud, ennast proovile pannud ning leidnud enda kõrvale inimesed, kes teda toetavad ja inspireerivad. „Just seetõttu soovin jätkata oma põnevat riigikaitselist teekonda noortejuhina. Tunnen, et nüüd on aeg hakata tagasi andma seda, mida anti kunagi „väikesele minule“,“ ütleb Eliise, kes soovib lisaks jätkata ka Naiskodukaitses. „Mind kõnetab mõte staabiassistendi ametikohast. See nõuaks küll vastutust ja valmisolekut tegutseda erinevates, ka pingelistes olukordades, kuid usun, et minu senised kogemused ja õppimisvalmidus annavad mulle hea aluse selle rolliga toime tulla,“ arvab Eliise.

Laura näeb oma tulevikku seotuna nii noorte õpetamise kui ka riigikaitsega. „Soovin läbida noortejuhi kursuse, et pakkuda tulevastele noortele samasugust head kodutütre kogemust, nagu mul endal on olnud, ning anda oma osa nende arengusse,“ ütleb Laura. Ta soovib olla noortele heaks eeskujuks ning aidata kaasa nende oskuste ja väärtushinnangute kujunemisele. Samuti näeb ta oma tulevikku Naiskodukaitses, kus soovib leida endale sobiva rolli ja aidata Eestit turvalisemaks muuta.

Pärnumaa

RASMUS LÕSJUK

Rasmuse kujunemises on olnud tähtis koht pereväärtustel, mis on suunanud teda riigikaitsega seotud tegevuste poole. Noorte Kotkaste organisatsiooniga liituma innustas teda kaitseliitlasest isa, kes on talle suureks eeskujuks. Tänaseks on Rasmusest saanud ettevõtlik noorkotkas, kes on omandanud väärtuslikke teadmisi ja tugeva kaitsetahte. Ta on sooritanud ka matkaja erikatse. Rasmusel on kindel soov jätkata oma teekonda Kaitseliidus ning minna ajateenistusse Kuperjanovi jalaväepataljoni.

ANETE IND

Rapla

DEREK ERM

Derek on sihikindel noorkotkas, kes teab täpselt, milliste eesmärkide poole ta tulevikus pürgib. Ta ei karda võtta vastutust ning peab äärmiselt tähtsaks enesearengut ja eneseteostust. 2025. aastal tunnustati Derekit Raplamaa aasta noorkotka tiitliga. Talle on omistatud meediku, matkaja ja luuraja erialakatse märgid. Derek soovib minna ajateenistusse luurepataljoni ning läbida seal ka nooremallohvitseri kursus. Pärast ajateenistust on tal kindel plaan jätkata õpinguid Kaitseväe Akadeemias ning liituda Kaitseliidu Rapla malevaga.

KAROLIN METSSALU

Karolin soovib pärast kodutütre teekonna lõppu panustada Eesti riigikaitsesse ja kogukonna turvalisusesse naiskodukaitsjana. „Naiskodukaitse on minu jaoks õige koht. Seal saan osaleda riigikaitses mitmel moel – esmaabi, kriisivalmiduse, logistika või kogukonna toetamise kaudu. Mulle meeldib, et seal väärtustatakse teadmisi, oskusi ja tahet aidata. Tahaksin õppida praktilisi oskusi, mis on kasulikud nii kriisiolukordades kui ka igapäevaelus, ja olla osa ühtsest kogukonnast,“ kirjeldab Karolin oma tulevikuplaane. Ka noortega töötamine paelub teda ning tulevikus näeb ta end ka nendega tegelemas, et inspireerida ja toetada järgmisi põlvkondi.

Anete on sooritanud esmaabi andja ja matkaja erikatsed ning korraldanud noorematele matkamänge ja laagreid. Kodutütrena veedetud aastad on kinnitanud temas arusaama, et riigikaitse jääb alati tema elu oluliseks osaks. „Kui aeg Kodutütardes saab läbi, lähen edasi Naiskodukaitsesse. Olen läbinud Naiskodukaitse baasväljaõppe mooduleid ning aru saanud, et tahan olla osa sellest organisatsioonist. Samuti tahaksin jätkata noortejuhina. See amet ei tähenda lihtsalt noorte juhtimist, vaid ka nende toetamist ja kuulamist,“ ütleb Anete oma tulevikuplaanide kohta.

Saaremaa

RIKO MATTIAS NUUT

AKO ALAS

Ako on rahulik ja kohusetundlik noorkotkas, kelle silmis riigi kaitsmine tähendab valmisolekut panustada nii teadmiste, oskuste kui ka tegudega. Tegusa noorena osaleb ta järjepidevalt väljaõppes ning teistes noorkotkaste tegevustes. Teda on tunnustatud peavanema ja malevapealiku tänukirjade ning hoolsuspaelaga. Ako soovib pärast kooli läbida ajateenistuse ning jätkata tegevust Kaitseliidus, et hoida oma teadmised ja oskused pidevalt ajakohasena.

HELERIIN LAANEMÄE

Heleriinile on riigikaitse ja vabatahtlik panustamine kujunenud elustiiliks, mida ta soovib jätkata ka tulevikus. „Minu soov minna ajateenistusse on olnud pikemaajaline ja teadlik otsus, sest näen oma tulevikku seotuna Eesti riigikaitse või sisejulgeoleku valdkonnaga. Ootan eesolevat suvist ajateenistust kui järgmist loogilist sammu, et rakendada seni omandatud oskusi professionaalsel tasemel,“ ütleb Heleriin oma tulevikuplaanide kohta. Pärast ajateenistust soovib ta jätkata tegevust Naiskodukaitses ning tulevikus tegutseda Kodutütarde noortejuhina.

Riko Mattias on pühendunud ja motiveeritud noorkotkas, kelle maailmavaates ja tulevikuplaanides on riigikaitsel tähtis koht. Noorkotka elu on õpetanud talle distsipliini, vastutustunnet ja meeskonnatöö tähtsust. Riko Mattias tegutseb salgapealikuna ning on noorematele eeskujuks. Teda on tunnustatud Saaremaa maleva 2024. aasta noorkotka tiitli, hoolsuspaela ning eeskujuliku noorkotka rinnamärgiga.

KÄRT AASO

Kärt on kasvanud tegusaks ja sihikindlaks kodutütreks, kes tulevikus soovib jätkata Kaitseliidu liikmena. „Soov jätkata Kaitseliidus on alguse saanud perekonnast, olen näinud oma venna, isa ja onude pühendumust ja kuulanud nende põnevaid lugusid. Kaitseliit on keskkond, kus saab end pidevalt arendada ja proovile panna,“ ütleb ta. Eelkõige soovib Kärt süvendada oma teadmisi meditsiini valdkonnas.

Samuti plaanib ta tegutseda Kodutütarde noortejuhina, et anda edasi neid teadmisi, väärtusi ja kogemusi, mida organisatsioon on talle endale pakkunud.

MARVET KIRS

Tallinn

MART-MIHKEL METSAVIIR

Mart­Mihkel on aktiivne ja pühendunud noorkotkas, kellele riigikaitse tähendab vastutust, koostööoskust ja valmisolekut tegutseda ka keerulistes olukordades. Noorte Kotkaste seas on saaanud ta arendada oma juhtimisoskust, meeskonnavaimu ja enesekindlust. Ta on sooritanud luuraja, droonioperaatori, laskuri ning esmaabi andja erikatsed. Mart­Mihkel lööb huviga kaasa riigikaitselistes tegevustes ning on omandanud mitmeid praktilisi teadmisi ja oskusi, mis toetavad tema tulevikuplaane riigikaitse valdkonnas.

KRISTIN KASEMETS

Kristin on andnud oma osa nii noorte väljaõppesse kui ka Kodutütarde organisatsiooni arengusse tervikuna. „Tulevikus soovin jätkata tegevust Kaitseliidus ning õppida Tartu Ülikoolis meditsiini, et tegutseda riigikaitses parameedikuna ja Naiskodukaitses meditsiini valdkonnas. See on loomulik jätk sellele, mida olen siiani teinud. Olen osalenud riigikaitse valdkonna väljaõppes ja õppustel, toetanud riigikaitselaagrite läbiviimist, õpetanud abiinstruktorina Naiskodukaitse meditsiini baasväljaõppes ning jaganud esmaabiteadmisi ka koolides.“ Kristinile tähendab riigikaitse valmisolekut teenida oma riiki, aidata inimesi ja seista Eesti turvalisuse eest.

Marvet on sihikindel ja pühendunud noorkotkas, kelle jaoks riigikaitse tähendab valmisolekut võtta vastutust ning panustada Eesti julgeolekusse ka tulevikus. Peaaegu kümme aastat Noorte Kotkaste organisatsioonis on andnud talle head meeskonnatöö­, juhtimis­ ja toimetulekuoskused ning kujundanud temas tugeva kaitsetahte. Marvet on kaasa löönud laagrite ja väljaõppe korraldamises ning paistab silma rahulikkuse ja kohusetundega ka pingelistes olukordades. 2027. aastal soovib ta astuda ajateenistusse ning läbida nooremallohvitseri kursuse, et arendada oma juhtimisoskusi ja valmistuda suuremaks vastutuseks riigikaitsjana.

KRISTIN ALTSAAR

Kristini elus on riigikaitsel aastaid olnud tähtis koht, sellesse valdkonda on ta panustanud kõige rohkem oma aega ja energiat. Ta on põhjalikult mõelnud erinevatele võimalustele, kuidas oma tulevikku Eesti riigikaitsega siduda, ning mõistnud, et talle sobib töö noortega. „Mitte lihtsalt kõrvalt toetamine, vaid päriselt noorte õpetamine ja suunamine. Olen täielikult nautinud enda teekonda kodutütrena ning tunnen nüüd, et mul on piisavalt kogemusi ja oskusi, mida edasi anda. Tegevliikmeks saamine ei tundu mulle enam lihtsalt võimalusena, vaid millegi väga õigena,” ütleb Kristin.

Viru

MADIS OBRING

Madis on Noorte Kotkaste organisatsiooniga seotud olnud juba ligi üksteist aastat. Selle aja jooksul on temast kujunenud kogenud ja järjekindel noor, kes väärtustab distsipliini, meeskonnatööd ja riigikaitseteadmisi. Noormehele on omistatud luuraja, sidemehe, meediku ja droonioperaatori erikatsemärgid. Madis on osalenud arvukates laagrites, võistlustel ja õppustel ning läbinud edukalt ka väga keerukaid rännakuid ja võistlusmatku. Lisaks ise osalemisele aitab ta sündmusi ka korraldada ning toetab nooremate noorkotkaste arengut.

Valgamaa

ART ASI

Art on tegus ja ettevõtlik noorkotkas, kelle tulevikuplaanides on tähtis koht riigikaitsel. Noorte Kotkaste organisatsioonis on ta silma paistnud tugeva tahtejõu, hea juhtimisoskuse ja järjepidevusega. Art tegutseb Otepää rühma salgapealikuna ning on aidanud nooremaid liikmeid koondada ja motiveerida. Talle on omistatud luuraja, pioneeri ja suusataja erialakatsete märgid ning noorkotka hoolsuspael. Arti kohtab sageli laagrites, võistlusmatkadel jt riigikaitselistes ettevõtmistes ning edaspidi soovib ta õppima asuda Kaitseväe Akadeemiasse.

LISANDRA REINHOLD

Lisandra soovib kindlasti jätkata tegevust Kaitseliidu ridades ning näeb enda jaoks võimalusi nii Naiskodukaitses kui ka ajateenistuses. „Minu kindel plaan on minna politseikooli ja algul vähemalt patrullpolitseinikuks,“ on Lisandra sihikindel. Eesti riigi kaitsesse soovib Lisandra panustada võimalikult palju. Tänu Kodutütardele on ta õppinud märkama inimesi enda ümber ja aitama neid siis, kui abi on vaja. Riigikaitse tähendab Lisandrale valmisolekut anda oma osa, hoolida teistest ja olla ühiskonnale vajalik.

ARELLE REIGO

Arelle jaoks on organisatsioonis osalemine enamat kui lihtsalt hobi.

„Minu peamine eesmärk tulevikus on panustada Eesti riigikaitsesse igal võimalikul moel,“ ütleb ta. Oma haridustee jätkamiseks näeb ta võimalusi nii Kaitseväe Akadeemias kui ka Sisekaitseakadeemias. Teda kõnetab eriti praktiline tegutsemine ja abivajajate toetamine, mistõttu peab ta oluliseks ka päästevaldkonda.

Kaitseliidu küberkaitseüksus

Võrumaa

RAVEN RYAN ARHIPOV

Raven Ryan on sihikindel ja motiveeritud noorkotkas, kelle tulevikuplaanid on selgelt seotud riigikaitse ja juhtimisega. Noorkotkana saadud kogemused on kujundanud temast vastutustundliku ja distsiplineeritud noore. Talle on omistatud luuraja, droonioperaatori, laskuri, esmaabi andja, kodumaatundja, sidespetsialisti, päästja, matkaja, orienteeruja, pioneeri ja üleelaja erikatsemärgid. Pärast gümnaasiumi lõpetamist soovib ta jätkata õpinguid Kaitseväe Akadeemias, et arendada oma juhtimisoskusi ning omandada teadmisi ja kogemusi tegevväelase karjääriks.

MARETTE RODIMA

Marette peab riigikaitset tähtsaks, sest see aitab hoida Eesti turvalisena ning annab inimestele kindlustunnet ka keerulistel aegadel. „Tulevikus soovin kindlasti jätkata Naiskodukaitse ridades. Soovin osaleda väljaõpetel ja õppustel, et olla paremini valmis erinevateks olukordadeks ning anda oma osa riigi turvalisuse tagamisse. Tahan osata tegutseda keerulistes olukordades ning pakkuda abi neile, kes seda vajavad,“ kirjeldab Marette oma plaane.

Robert on sihikindel noorkotkas, kelle peale saab alati kindel olla ning kes on kohal just siis, kui on vaja tegutseda. Sellele hakkamist täis noormehele on omistatud droonioperaatori, pioneeri, matkaja ja meediku erialamärgid ning ta valiti Jõgeva maleva aasta noorkotkaks 2025. Tema suurimaks kireks on droonindus. Noorkotkaste õppetegevus on viinud Roberti mitmele suurõppusele, sealhulgas tänavusele Kevadtormile, kus tal oli võimalus tegutseda Noorte Kotkaste Jõgeva maleva droonimeeskonna koosseisus. Õppusel saadud kogemus aitas tal kinnistada oma droonioskusi ja arendada tehnoloogilist

ROBERT TÄHT pädevust.

BERTA-BENITA KALMET

Berta­Benita on Lääne ringkonna kodutütar, kes valmistub droonioperaatori erikatseks ja on näidanud üles silmapaistvat huvi riigikaitse, eriti tehniliste alade vastu. „Minu kindel plaan on pärast kooli lõpetamist minna ajateenistusse ning seejärel õppima Kaitseväe Akadeemiasse. Soovin jääda tegevteenistusse, sest see on maailm, mis mulle väga huvi pakub ja kus näen oma tulevikku. Samuti kavatsen pärast kodutütre vanusest välja kasvamist jätkata Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompaniis.“

MÄrJaMaa MaLEvkoNd kaiTsEB oMa kodu, pErET Ja koduMaad!

Märjamaa malevkond on Kaitseliidu Rapla maleva üksus, mis tegutseb peamiselt Rapla maakonnas Märjamaa vallas.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Malevkonna eluolu tutvustab Kaitse Kodu! lugejatele lähemalt Märjamaa malevkonna pealik leitnant reservis Rene Kokk.

Palun selgita uuele liikmele kolme lausega, mis on Märjamaa malevkond? „Märjamaa malevkond on Kaitseliidu Rapla maleva üksus, mille loomise lugu ulatub 1925. aastasse. Koostöös Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega moodustab malevkond vabatahtlike kogukonna, kus mehed ja naised, poisid ja tüdrukud on valmis panustama oma aega väljaõppesse ja tegevustesse, mille kaudu tagame, et meie tulevased põlvkonnad saaksid elada vabas ja eestikeelses Eestis.

Meie võimalikule uuele liikmele ütlen, et Kaitseliit on rohkem kui organi­

satsioon, see on elustiil ja isamaaline kohustus, mis ühendab sind esivanemate panusega meie omariiklusesse ja Vabadussõja vaimuga ning annab sulle eesmärgi ja kindlustunde, et Eesti ei allu võõrale vaenulikule tahtele.“

Miks peaks vastane Märjamaa malevkonda kartma?

„Kartma ei pea meid keegi, kes tuleb külla heade kavatsustega.

Kartma peavad aga need, kel on vaenulikud kavatsused meie kogukonna ja Eesti riigi suhtes. Malevkonna liikmed tunnevad oma kodukanti. Tunneme oma metsaalasid, põlde ja teid paremini kui keegi teine, see on meie kogukonna elamispaik. Märjamaa kandi inimesed on põlvkondade kaupa kandnud oma südames leeki vastu seista anastajatele. See on sama vaim,

mis okupatsiooni ajal sundis mehi metsa minema. Meie Vigala kandi metsavennad on kuulsad.

Kaitseliitlased ei ole lihtsalt sõdurid. Me oleme kaitsjad, kes kaitsevad oma kodu, oma perekonda ja oma maad. Ühtsus, füüsiline valmisolek ja moraalne arusaam, et meil on ainult üks, eestlaste kodumaa, meie Eesti, teevad meist ohtliku vastase igale vallutusmõtteid mõlgutavale vaenlasele.“

Kui Märjamaa malevkond oleks militaarmasin, siis mis see oleks ja miks? „Kui Märjamaa malevkond oleks militaarmasin, oleks ta ajaloost kaasa saanud mitmeid olulisi võimeid. Me oleksime nagu hästi kaitstud soomusrong tänapäevaste uuendustega, millel on vabadus toimetada ilma, et rööpad meid piiraks. Oli ju ka soomusrong omal ajal riigikaitses innovaatiline lahendus. Meil on võimed sidetegevuste planeerimise ning drooniluure ja droonitõrje valdkonnas, oleme väike, vastupidav, maastikule hästi sobituv ning kaitsetahtega täidetud masin, millel on kõigi militaarmasinate parimad omadused. Me ei oleks hiiglaslik ja kallis imemasin, vaid sitke, kohalik ja nutikas masin, mis lööb ootamatult, ei tagane kergesti ning kasutab ära iga meetri oma maast vaenlasele vastupanu osutamiseks.

Oleme nagu Eesti rahvas – me ei ole suurimad ega rikkaimad, kuid meie kaitsetahe, nutikus ja visadus on meid rahvana püsima jätnud ning teeb seda ka tulevikus!“

Kirjelda palun keskmist Märjamaa malevkonna võitlejat. Kes ta on ja millega tegeleb?

„Keskmine Märjamaa malevkonna võitleja on 35–60aastane Eesti mees, talupidaja, ettevõtja, ehitaja, riigiametnik või metsamees ehk läbilõige Eesti ühiskonnast. Ta on pereisa, kes kasvatab oma lapsi armastusega Eesti riigi, eesti keele ja kultuuri vastu. Oluline osa tema nädalavahetustest on seotud Kaitseliidu ettevõtmistega, olgu nendeks õppused, koolitused või kogukonna aitamine. Meie kandi malevlased on tihti ka aktiivsed jahimehed,

mis annab neile piirkonna tundmisel eelise.“

Mida Märjamaa malevkonda kuuluv võitleja kunagi teha ei tohi?

„Nagu iga eestimaalane, ei tohi ka ükski malevkonda kuuluv võitleja reeta oma kaaslasi ega kodumaad, levitada lootusetust ega alluda vaenlase propagandale. Ei tohi kunagi unustada, et meie esmane kohus on kaitsta oma perekonda ja Eesti riiki. Kindlasti ei tohi häbeneda oma isamaalisust ning traditsioone, mis meie omariiklust hoiavad!“

Ja mida ta kindlasti tegema peab?

„Kindlasti peab regulaarselt osalema erinevatel väljaõppeüritustel, reservõppekogunemistel. Hoidma oma keha ja vaimu värske, olema õpihimuline ning täiendama oma teadmisi. Kaitseliidu liikmel peaks olema teadmisi Eesti ajaloost, mida noorematega jagada. Ta peaks olema inimene, kes on kogukonnas eeskujuks ning hoiab au sees meie esivanemate pärandit.

Kõigile Kaitseliidu liikmetele soovin südamele panna, et olles küll vabatahtlik, on sul ka kohustused. Vabatahtlikkus pole see, et täna panustan, homme mitte. Teised on sinuga arvestanud ja info vahetamine üritustel osalemise või mitteosalemise kohta on ülematele planeerimisprotsessis ülimalt vajalik.

Ja kõige olulisem – peame iga päev meeles pidama, et vabadus ei ole lihtsalt kingitus, vaid igapäevane võitlus ja vastutus, mille nimel on toonud ohvreid meie esivanemad, kes selle ainulaadse võimaluse elada vabas Eestis meile on hoidmiseks andnud.“

Mille üle üks Märjamaa malevkonna kaitseliitlane kõige uhkem võib olla ja miks? „Selle üle, et ta on osa Eesti omariiklusest, katkematust ahelast, mis on meid toonud Vabadussõjast läbi okupatsiooni ja taasiseseisvumise tänapäevani. Selle üle, et iga kaitseliitlase panus riigikaitsesse kindlustab, et Eesti jääb eestlaste maaks ja tema lapsed ei pea kunagi häbenema oma keelt, kultuuri ega lippu.

Uhked saame olla oma erinevate üksuste liikmete üle – lihtsate, ausate Eesti meeste ja naiste üle, kes on leidnud oma rolli riigikaitses. See uhkus tuleb teadmisest, et kui vaja, oleme ühiselt valmis ennast kaitsma ning meie ohver ei ole asjatu. See on uhkus Eesti pärandi ja tuleviku üle.

Sellel aastal on põhjus uhkust tunda ka selle üle, et võidupüha paraad toimub meie oma maakonnakeskuses Raplas, kus osalevad ka meie enda Rapla maleva kaitseliitlased.“

Kes on Märjamaa malevkonna peamised koostööpartnerid ja milles see koostöö seisneb?

„Malevkond eksisteerib suuresti meie oma kogukonna liikmete toel, kes ise kuuluvad ka Kaitseliidu erinevatesse struktuuriüksustesse. Tähtis koostööpartnerite grupp on kohalikud ettevõtjad, ilma nende toeta on malevkonnal väga keeruline efektiivselt tegutseda. Headeks partneriteks on meile Märjamaa vallavalitsus, koolid, päästeamet, politsei, Kaitsevägi ning loomulikult meie piirinaabritest Kaitseliidu malevkonnad. Koostöö seisneb juba aastaid ühiste õppuste läbiviimises, kriisivalmiduse tõstmises, ühiskondlike ürituste korraldamises.

Kohaliku vallaga koostöös hoiame valmisolekut reageerida võimalikele kriisidele, omavalitsus on ka väga oluline partner meile ürituste korraldamiseks ruumide leidmisel.

Eraldi tahan esile tuua Märjamaa Jahija Kalameeste Seltsi, kes on pakkunud meile oma ruumide kasutamise võimalust ning kellega oleme teinud koostööd ka väljaõppe valdkonnas.“

Millised on Märjamaa malevkonna lähimate aastate suurimad väljakutsed? „Kogu Kaitseliidu üks suuremaid väljakutseid lähiaastate vaates on leida tegevused ja motivatsioonivõimalused, mis aitavad tuua organisatsioonile uusi liikmeid. Konkureerime paljude digiajastu pakutavate võimalustega, kus paljud eelistavad ekraani tegevustele looduses või koos sõpruskonnaga riigikaitsesse panustamisele. Samuti on

vaja anda olemasolevatele Kaitseliidu liikmetele uusi teadmisi, et suurendada oma valmisolekut ja vastupanuvõimet hübriidsõjas.“

Kui kellelgi nüüd selline mõte tuleb, siis miks peaks ta Märjamaa malevkonnaga liituma?

„Olen kindel, et jätkuvalt leidub inimesi, kes soovivad liituda Kaitseliiduga, peame nad vaid üles leidma. Kui mõte liituda juba peas keerleb, siis peaks seda kindlasti ka tegema, sest olla osa omariikluse kaitsest on auasi.

Aeg­ajalt võib jääda mulje, et riigikaitse tähendab taktikalisi tegevusi maastikul, relv käes. Tegelikult on Kaitseliidus palju erialasid ja tegevusi, milles inimesed saavad kasulikud

olla omaenda võimete ja oskustega. Me vajame tublisid inimesi paljudele ametikohtadele toitlustajatest, logistikutest, meedikutest kuni staabiassistentideni välja.

Malevkonnaga liitudes saad sa osa millestki suuremast kui lihtsalt organisatsiooni kuulumine – sa saad uued tuttavad, kes jagavad ühist eesmärki olla valmis kaitsma Eesti riiki. Kaitseliit koolitab oma liikmeskonda pidevalt, siinkohal tänusõnad Kaitseliidu koolile selle töö eest! Ja meie koolitused ei ole ainult sõjalised, vaid annavad oskusi ja teadmisi ka tavaelus paremini hakkama saamiseks, näiteks meditsiini, IT­teadlikkuse, juhtimisoskuste või meeskonnatöö juhtimise kursused.

Üks keerulisemaid vaimseid väljakutseid inimesele on teadmatus, mida teha ühes või teises olukorras. Just parema olukorrateadlikkuse ning teadmise, et saad teha midagi olulist oma rahva tuleviku heaks, toovad uued liitujad tihti põhjusteks, miks Kaitseliiduga ühineti.

Vähetähtis ei ole ka meie lastele antav kindlustunne, et nende isa ja ema ei ole ainult tublid töö­ ja äriinimesed, vaid on valmis ja välja õppinud ka oma kodumaad kaitsma.

Kaitseliitu kuulumine on investeering Eesti riigikaitsesse. Kui tunned kutset, tule meiega – Märjamaa malevkond ootab endaga liituma aktiivseid mehi ja naisi, kes on valmis panustama meie riigikaitsesse.“

uus aLGus

LooNE MaLEvkoNNas

Nii nagu Rapla malevgi, ei ole

Tänaseks on Loone malevkond nii liikmeskonna kui ka territoriaalse vastutuse poolest Rapla maleva suurim üksus.

Tekst: ELEEN LINDMAA

Loone malevkond väga pika ajalooga. Kaitseliidu taastamisel 1990. aastate alguses oli kandvaks ideeks kodu ja elanikkonna kaitse. Vahendite nappuse tõttu keskenduti Raplas ainult esmavajalikule ning pehmed väärtused jäid tahaplaanile. Eri põhjustel on ka Loone malevkonnas jäänud kindlalt välja kujundamata nii embleem kui ka lipp,

tegelikult kogu identiteet ning liikmeskonda kaasavad traditsioonid.

RAHUAJA PLAANID

Väikeses malevas ei olnud varem ka tungivat vajadust malevkonda eraldi rõhutada. Kõik muutus aga pärast reservväelaste kaasamist maakaitse ülesannete täitmisse. Ellu kutsuti sõjaaja (SA) malevkonnad koos territoriaalsete juhtimisgruppidega.

Nii võttiski 2024. aastal Loone malevkonna rahuaja juhtimise Manivald Kasepõllult üle Simo Lindmaa. Kasepõld oli ühtlasi Rapla maleva esimene pealik ning omal ajal kandnud ka Kaitseliidu ülema vastutust.

Praeguse malevkonnapealiku suurim väljakutse esimesel tööaastal oli struktuuride korrastamine ja SA malevkonna pealiku leidmine – taas

tuli sõjaline pool rahuaegsest tegevusest ettepoole tuua. „Mul õnnestus kokkuleppele jõuda Heikki Härmiga, kes pälvis 2025. aasta eest ka aasta kaitseliitlase tiitli,“ ütles Lindmaa. Ta on veendunud, et Härmi juhtimisel liigub malevkond SA plaanides õiges suunas.

sest juhtimiskogemuse, tehnilise taibu, meditsiini või logistika taustaga inimestest saab kokku toimiv meeskond.

oleksime piirkonnas loomulik ja nähtav turvalisuse tugisammas ja meid oleks vähemalt neli korda rohkem,“ sõnab ta.

Kuna SA malevkonnad ja juhtimisstruktuurid olid esialgu pigem kontseptsioonid, tuli praktiline väljund ise luua. Pärast mitmeid töiseid kohtumisi ja ühiseid õppusi liikus SA malevkonna arendamine eeskujulikult õiges suunas. Aprillis osales Loone territoriaalne juhtimisgrupp lahinguvalmidusõppusel. „Selle põhjal saan kindlalt öelda, et struktuurid toimivad – kohalike omavalitsuste ja kriisistaapidega on loodud hea ja konstruktiivne koostöö. Kogu meeskond tegutseb suure pühendumusega ühiste eesmärkide nimel,“ ütles Lindmaa. Ta tõi välja, et juhtgrupp komplekteeriti paljuski äsja Kaitseliiduga liitunud liikmetest. „Usun, et tsiviilsektoris omandatud juhtimiskogemust saab suurepäraselt rakendada ka administratiivses sõjalises juhtimises.“

Praeguseks on malevkonnas tema sõnul olemas motiveeritud tuumik ja liikmed, kes tõeliselt tahavad oma piirkonna turvalisusse panustada. Samuti on kasvanud väljaõppe ja instruktoritöö maht.

Kõige rohkem energiat kulub Loone malevkonnas praegu sellele, et kriisi­ja sõjaaja ülesannete täitmise valmidus oleks rahuajal päriselt üles ehitatud ja kokku harjutatud: rollid selged, juhtimine toimiv, side ja koostöö sujuv. „Teine suur teema on inimeste ajakasutus ja motivatsioon – vabatahtlikul on töö, pere ja elu; üksust tuleb juhtida nii, et panustamine oleks sisukas ja jõukohane,“ selgitas Härm.

RAPLA MALEVA LIIKMESKOND Lindmaa sõnul praegused värbamismehhanismid täielikult ei toimi. „Vajame reformi ning peame sõjalisest aspektist üle vaatama meile püstitatud ülesanded. Aktiivsed liikmed peavad võtma vastutusrikkamaid rolle ja tõenäoliselt tekib vajadus kaitseväe reservist inimesi juurde määrata,“ selgitas ta.

Härm näeb, et viie aasta pärast on Loone malevkond ühtlaste baasoskuste ja tugeva juhtimisvõimega organisatsioon, kus on rohkem kindlaid jao­ ja rühmaülemaid ning selge väljaõppe rütm. „Tahaks, et kümne aasta pärast

Loone malevkonnaga on oodatud liituma kõik tegusad inimesed, kes tahavad oma kodukandi turvalisuse eest seista. Varasem sõjaline taust pole vajalik. Härm ütleb, et vaja on nii maastikul tegutsejaid kui ka inimesi, kes panustavad side, logistika, meditsiini, väljaõppe, staabitöö või muude oskustega. „Kõige olulisem on õppimistahe, usaldusväärsus ja meeskonnavaim,“ rõhutab ta.

Käesolevaks aastaks on Lindmaa seadnud endale eesmärgiks malevkonna sümboolika loomise ühtekuuluvustunde tugevdamiseks. „Olen kindel, et viie aasta pärast on Loone malevkonnal väga selge identiteet, teadlik liikmeskond ja sidus koostöövõrgustik seotud osapooltega,“ ütleb ta.

VALMISOLEKU KASVATAMINE Heikki Härm kirjeldab territoriaalse SA juhtimisgrupi käivitamist kui iduettevõtte loomist: „Ressursse on vähe, vajalikke oskusi napib ja siht on veel ebaselge, kuid olemas on suur tahe midagi ära teha ja õnnestuda.“

Loone malevkond on läbilõige Rapla piirkonnast: eri vanuse, elulaadi ja kogemusega inimesed. „On neid, kellel on varasem kaitseväe taust, ja neid, kes on tulnud täiesti nullist – nagu minagi 2010. aastal,“ ütleb Härm. Just mitmekesisuses peitubki tema sõnul tugevus,

LooNE MaLEvkoNNa

kuJuNEMisLuGu

Loone malevkonna eelkäijaks võib pidada Rapla malevkonda koos Rapla ja Raikküla kompaniidega. Sellisel kujul, nagu me Rapla malevat täna tunneme, loodi see 12. aprillil 1990. Enne seda haldasid praeguse maleva territooriumi ümberkaudsed malevad ning Raplas tegutsenud Rapla malevkond kuulus hoopis Harju maleva koosseisu.

Väärib märkimist, et just Rapla maakonnas, täpsemalt Järvakandis, taastati 1990. aastal Kaitseliit, hoolimata sellest, et iseseisvat Rapla malevat oma malevkondadega organisatsiooni loomise hetkel ei olnud.

Lindmaa lisab, et kaitseväekohustuslastele leitakse roll mõnes SA üksuses. „Kaitseliidus on lõputult väljundeid ja võimalusi, kindlasti toetame õige rolli leidmisega.“

VÕIDUPÜHA PARAAD RAPLAS 23. juunil näeme üle 19 aasta võidupüha paraadi taas Raplas.

Heikki Härmile tähendab see kahte asja: mälestust ja nähtavat järjepidevust. „See on võimalus tuua riigikaitse päriselt inimeste ette, näidata, et kaitsevõime ei ole abstraktne, vaid elab kohalikes üksustes ja kogukonnas. Ausalt, see on ka koht, kus tekib uhkus­ ja ühtekuuluvustunne, mis kriisis loeb sama palju kui varustus,“ märgib Härm.

Simo Lindmaa sõnul näitab paraadi Raplas toimumine seda, et ka meie inimesed on olulised. „Kaitseliitlased on inimesed meie seas ja meile vajadusel toeks. Paraad Raplas on auasi,“ lisab ta.

hiiE üksikkoMpaNii LihTsaT ELu Ei oTsi

Hiie üksikkompanii katab Rapla maakonna praeguse Kehtna valla ja Järva maakonna Türi vallale kuuluva endise Käru valla alad. Kuna Järvamaa ja Raplamaa kuuluvad erinevatesse maakaitseringkondadesse, on see erinevus Rapla maakonna ja Rapla maleva vastutusala piiride vahel ka üksjagu segadust tekitanud.

Tekst: leitnant (r) ELARI HIIS, Hiie üksikkompanii pealik

Segadust on ette tulnud just õppustega seoses erinevate tasandite staapides, aga praeguseks on see detail vast juba kõigile selge ja pole viimasel ajal üllatust põhjustanud.

Hiie üksikkompanii moodustati endistest Eidapere, Järvakandi, Kehtna, Käru ja Lelle rühmadest ja kandis alguses nime Hiie malevkond. Toonase malevkonna vastutusalaks olid Järvakandi alevi ning Kehtna ja Käru valla territooriumid, kus suuri asulaid ei ole ning sellest tingituna ei olnud ka liikmete arv vastavuses malevkonna nimetusega.

Esimene pealik oli Järvakandi mees Urmas Lindmann, alates 2003. aastast võttis malevkonna pealiku ameti üle senine Lelle rühma pealik Arvo Kästik ja pealiku abiks sai Käru rühma pealik Elari Hiis.

Aastal 2004 nimetati malevkond ümber kompaniiks. Uuesti vahetus pealik aastal 2009, kui pealiku roll jäi senisele abile Elari Hiisile, pealiku abi positsioonile asus aga Manivald Kasepõld, kelle kogemused Kaitseliidus ja üldine elutarkus olid värskele kompaniipealikule suureks abiks. Manivald Kasepõllu liikumise järel Loone malevkonna pealikuks sai Hiie kompanii pealiku abiks Sven Soomets. Nii on see tänaseni.

KIVI JUURES

Kompaniil on aja jooksul olnud mitmeid traditsioone, kuid paljud neist on eri põhjustel hääbunud. Mitmed järjestikused lumevaesed talved said saatuslikuks kompanii igatalvisele suusaretkele Hulkuv Hunt, mille ca 20kilomeetrise trassi lõpus ootas osalejaid mõnus saun. Ohutusnõuete karmistamine lõpetas ära traditsioonilised ja väga osavõturohked laskevõistlused, mida peeti kohapealsetes kruusakarjäärides ja kus lisaks kaitseliitlastele said osaleda ka kohalikud elanikud.

Siiski on tavadest alles jäänud lipu heiskamine ning pärgade asetamine Vabadusristi kavaleride kalmudele ja Vabadussõjas langenute mälestustahvlite juurde vabariigi aastapäeval ja võidupühal.

Peame oluliseks metsavendluse jäädvustamist, olgu siis punkrite kunagistele asukohtadele mälestuskive paigaldades või vendade Saalistete punkri asukohas Eidapere lähistel kokku saades.

Ja muidugi on meil „Kivi“. Kui Järvakandis öelda, et saame kokku kivi juures, siis ei teki kellelgi küsimusi, sest jutt käib Kaitseliidu taasasutamist tähistavast kivist kultuurihalli juures. Auvahtkondade mehitamine mitmesuguste sündmuste ajaks selle kõigile kaitseliitlastele olulise mälestusmärgi juures on samuti meie traditsioon, mida auga hoiame. Kes ei tea, siis just Järvakandi on koht, kus 17. veebruaril 1990. aastal otsustati taastada Kaitseliit üleriigilise organisatsioonina. Üheks põhjuseks, miks taasasuta­

mise asukohaks valiti just Järvakandi, oli selle paiga eraldatus. Õhkkond oli ärev ning polnud kindel, kas koosolekut ei plaanita rünnata. Vajadusel oleks saanud sealt taanduda.

TAAS MALEVKONNAKS

Hiie kompanii jaguneb Hiie, Kõnnu ja Palu rühmadeks, lisaks on veel üldrühm, kus hingekirjas need, kes erinevatel põhjustel sõjaaja ametikohta võtta ei saa.

Hiie rühm eesotsas pealik Martin Brecheriga on osa maleva lahingukompaniist. Kõnnu kergejalaväerühma pealik on Kaja Kadak ja nende ülesanne on hoida kompanii vastutusalal silm peal. Sven Arendi juhitav Palu rühm panustab peamiselt formeerijatega, aga täidab ka muid ülesandeid.

Suurt heameelt valmistab see, et Kõnnu rühm on saanud tänu isikkoosseisu märkimisväärsele täiendusele uue hingamise ja on praegu kindlasti kogu maleva üks tublimaid ja motiveeritumaid üksusi. Nii võitlejad kui juhtkond käivad pidevalt õppustel, värskendavad oma teadmisi ja saavad iga päevaga aina paremaks. Rühmas on palju selliseid liikmeid, kes koolitavad juba teisi malevlasi ning on instruktorina tegevad peaaegu igal nädalavahetusel. Ja kuigi Kõnnu rühma tuumiku moodustavad malevlased ei ole raplamaalased, tunnevad nad vastutusala nagu oma viit sõrme ning annavad kohati silmad ette ka kohalikele võitlejatele.

Hea koostöö seob kompaniid Naiskodukaitse Kaerepere ja Hiie rühmadega. Kindlasti aitaks naistega ühise asja ajamisele kaasa rahastuse saamine Hiie kompaniile kodu rajamiseks –sobivad ruumid vastutusala keskel on olemas ja vajavad vaid remonti. Väljatöötamisel on ka kompanii sümboolika.

Ettepoole vaadates on meil soov saada ükskord jälle malevkonnaks, kuigi lihtne see ülesanne ei ole. Aga lihtsat elu ei otsi meist keegi.

kaiu üksikrühM: kaMraadLus Ja suurEd Torud

Veerandsaja aastaga on Rapla maleva sees ühe väikese seltskonna algatusest sündinud Kaiu üksikrühmast kasvanud üksus, mille tugevus ei peitu ainult tulejõus, vaid inimestes, kes tunnevad üksteist ka väljaspool õppusi ja metsalaagreid.

Ilmselt on olemas hea põhjus, miks Kaiu üksikrühm eksisteerib ja sealsed võitlejad ei kuulu mõne teise malevkonna või kompanii koosseisu?

Kaiu üksikrühma asutaja ja esimene rühmaülem KALEV KIVISTE: „Kui meenutada umbes 26 aasta tagust aega, siis oli Kaitseliidu maine meie piirkonnas üsna kehvaks muutunud. Liikmete seas oli igasuguseid tegelasi ning tekkis tunne, et oleks vaja teha uus algus ja luua üksus, mis põhineks usaldusel, sõpruskonnal ja tõsisel suhtumisel.

Nii saigi üks seltskond kokku ja sündis Kaiu üksikrühm. Algusest peale oli oluline, et tegemist oleks meeskonnaga, kus inimesed tunnevad üksteist ja saavad aru, et igaühel on oma roll. Eriti miinipildujaüksuses tähendab see, et kui üks mees on puudu, tekib kohe tühi koht, mida pole lihtne täita.

Mäletan üht Kevadtormi õppust, kus pärast õppust küsiti meestelt, miks nad kohale tulid. Kõige rohkem vastati: „Teised läksid ka.“ See võib kõlada naljakalt, aga näitab tegelikult tugevat meeskonnatunnet. Kui tead, et oled osa tiimist ja sinu puudumine mõjutab teisi, siis sa lihtsalt lähed.“

Kui palju on rühm selle paarikümne aasta taguse ajaga muutunud: noorenenud, vananenud, kasvanud, kahanenud?

Kalev: „Rühm on kindlasti kasvanud ja samal ajal ka noorenenud. Praegu on meil sisuliselt kaks suunda: üks osa meestest tegeleb otseselt miinipildujate teenindamisega ning teine osa panustab rohkem kohaliku piirkonna julgestusse ja tagalategevusse.

Ka arusaam riigikaitsest on aastatega muutunud. Kakskümmend aastat tagasi mõeldi peamiselt sellele, kuidas miinipildujast lasta ja positsiooni vahetada. Täna saadakse palju rohkem aru, et sõda võib reaalselt ka meie õuele jõuda. See tähendab, et tuleb mõelda ka kohaliku piirkonna kaitsele, taristu turvalisusele ja sellele, kuidas oma kogukonda kriisi ajal hoida.“

Miks peaks vastane Kaiu üksikrühma kartma?

Kaiu üksikrühma praegune ülem SIIM ILLOPMÄGI: „Kaiu üksikrühm moodustab sõjaajal pooleldi miinipilduja­

rühma ning teine pool jääb kohapeale toetama logistikat, vaatlusvõrku ja piirkondlikku julgeolekut.“

Kalev: „Rapla maleva lahingukompanii kõigi jämedamad torud on meie 81 mm miinipildujad. Miinipilduja põhimõte pole sajandi jooksul eriti muutunud – juba Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas kasutati väga sarnast relva. Selle tugevus on võime lasta ka sinna, kuhu otsesihtimisega ei pääse.“

Siim: „Miinipildujad annavad jalaväele väga olulist toetust. Rünnakute katmine, suitsukatted, vastase survestamine – kõik see aitab hoida meie enda meeste elusid. Jalavägi ei taha sageli manöövrit alustada enne, kui miinipilduja tuli on peal.“

Miinipildujaga laskmine ei ole vist päris nagu jalgrattasõit, et kui korra oled lasknud, siis on selge ja rohkem harjutama ei pea. Kui tihti te saate nende suurte torudega laskmist harjutada?

Siim: „Teravmoonaga laseme vähemalt kord aastas. Lisanduvad kuivharjutused üks­kaks korda aastas, sõltuvalt õppustest.

Kui tulid uued relvad, saime ka iseseisvalt kokku ja õppisime juurde. Aga praegu on süsteem juba nii hästi paigas, et oskused püsivad. Meeskonnaülemad on pädevad ning kui keegi puudub, saavad teised kiiresti aidata.“

Kalev: „Kõrvalt vaadates on näha, kui palju lihtsamalt käib nüüd uute meeste väljaõpe võrreldes algusaegadega. Kui meie alustasime, olin mina sisuliselt ainus, kel oli eelnev kogemus. Kõik tuli nullist üles ehitada.

Nüüd on igas relvameeskonnas olemas teadjad mehed ja väljaõpe läheb väga ladusalt. Ma arvan, et kui vaja, oleks meie üksuse baasil üsna kiiresti võimalik välja õpetada mitu uut miinipildujarühma. Aastatega kogunenud kogemus ongi meie suurim väärtus.“

Kuidas Kaiu üksikrühma liikmeks saadakse?

Siim: „Viimastel aastatel on uued liikmed tulnud peamiselt tuttavate kaudu. Ukraina sõja alguses tuli näiteks mitu meest otse töö juurest meiega liituma.

Üldiselt tunnevad kõik kõiki. Kui keegi täiesti võõras tahab tulla, siis loomulikult uurime natuke tausta ka. Pigem tuleb uus hingamine siiski oma inimeste soovituste kaudu.“

Kui oluline on rühmas kogukonnatunne?

Siim: „See on väga oluline. Korraldame ka väljaspool õppusi ühiseid ettevõtmisi. Näiteks käisime aasta alguses Kaiu üksikrühmaga Brüsselis sõjamuuseumites. Sellised tegevused hoiavad üleval moraali ja meeskonnavaimu. Kõik „pehmed väärtused“ aitavad tegelikult väga palju kaasa ka sõjalisele poolele.“

Kalev: „Õppuste juures sünnib alati lugusid ja naljakaid olukordi, mida hiljem meenutada. Need ühised mälestused hoiavad samuti inimesi koos.“

Kas rühmal on oma koht, kus koos käia?

Kalev: „Kunagi oli meil selline koht olemas – oma sein piltide ja mälestustega. Praegu seda enam ei ole, aga loodetavasti tuleb kunagi uuesti. Midagi sõdurikodu taolist võiks küll olemas olla.“

Siim: „Praegu kasutame palju kohalike jahimeeste abi ja nende ruume. Väga paljud meie liikmed on ka ise jahimehed ning eks metsas koos käimine ühendab inimesi samuti.“

Millisena näete Kaiu üksikrühma tulevikku?

Siim: „Ideaalis võiks Kaiu üksikrühm kunagi kasvada üksikkompaniiks. See oleks järgmine loogiline arenguetapp, kuigi see nõuab palju tööd.“

Kalev: „Mina ise rõhutaksin pigem kvaliteeti kui kvantiteeti. Oluline ei ole see, et meil oleks sada meest nimekirjas. Tähtis on, et olemasolev tuumik oleks tugev ja pädev.

Kui kriis tuleb, kasvab üksus nagunii kiiresti. Siis muutub oluliseks tugev vundament ja instruktorite baas, mille peale uut jõudu üles ehitada.

Kõige tähtsam ongi see kamraadlus – omavaheline lugupidamine, hea huumor ja tunne, et ollakse koos mingi suurema asja nimel. See on liim, mis sellist üksust koos hoiab.“

OEesti Kaitseväe suurõppus Kevadtorm 2026 oli taas oluline verstapost riigikaitse tervikpildis. Kevadtorm ei ole kunagi pelgalt kalendrisse märgitud väljaõppesündmus, vaid mitmenädalane aktiivne protsess, kus kohtuvad planeerimine, juhtimine, üksikvõitleja oskused ja üksuste omavaheline koostöö.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna

n ju suurõppused tõehetked, mis peegeldavad üksustele nende pingutusi ja kujundavad perspektiive, annavad tagasisidet võimelünkadele ning edulugudele. Kaitseliitlased suudavad oma partnerite kõrval üles näidata professionaalsust ja kõrget teotahet ning selle tõestuseks on lauale panna järjekordne kogemustepagas, mille kaanele löödud rasvane kvaliteeditempel.

Õppuse ettevalmistus koos kõigi administratiivsete tegevuste, kooskõlastuste ja koordineerimistega ulatub aga palju varasemasse perioodi, näidates, kuivõrd hästi on rahuaja väljaõpe seotud reaalse Eesti kaitsevõimega.

Kevadtorm 2026 koondas enda alla Kaitseväe üksused, reservväelased, ajateenijad, küberväejuhatuse, liitlased, Kaitseväe Akadeemia kadetid ning Kaitseliidu. Kaitseliidu roll suurõppustel ei ole enam ammu sümboolne, vaid vabatahtlikul riigikaitsel põhinev organisatsioon on aastakümnete jooksul kasvanud sisuliseks ja vältimatuks osaks Eesti kaitseplaanides.

Õppuse keskmes oli terviklik ehk laiapindne riigikaitse, mis tähendas, et ei harjutatud ainult üksikute lahinguülesannete täitmist, vaid kogu süsteemi toimimist alates strateegilisest juhtimisest kuni üksikvõitleja otsusteni maastikul.

Ühe malevkonna jaoks tähendas see, et alluda ei tulnud igapäevaselt läbiharjutatud juhtimisstruktuurile, vaid vaja oli sulanduda ühisesse operatiivpilti, kus tegutses korraga väga palju erinevaid osiseid. See on vabatahtlikele alati tõsine väljakutse, mis nõuab paindlikkust, distsipliini, aga kindlasti ka professionaalsust, ning toob endaga kaasa palju füüsilist ja vaimset pinget.

Kokku väljastati Kevadtormi kutseid ligi 9000 reservväelasele ning tipp­

hetkel ületas osalejate arv 12 000. Kaitseväele oli tegemist iga­aastase kontrollharjutusega, reservväelastele tuletati meelde nende sõjaaja ametikoha ülesandeid ning tutvustati juurde uusi varustuselemente ja tehnikat. Kaitseliit kui maakaitse selgroog pidi aga sünkroniseerima kohalikud kogukonnad kriisistsenaariumitega ning suunama ettevalmistatud üksused neile määratud ülesannetesse.

Paraku saab avaliku allika kaudu edastada õppuse kohta vaid väga üldistatud infot, mitte detailseid sündmusi, ning seetõttu peavad asjasse puutuvad osapooled leidma siinses käsitluses ise seosed tegelikkuse ja kirjapandu vahel.

LÕUNA MAAKAITSERINGKOND SÜNDMUSTE KESKMES

Käesoleva aasta Kevadtorm leidis valdavalt aset Lõuna­Eestis ehk sündmuste keskmesse jäid Eesti diviisi alluvusse kuuluvad Kaitseväe 2. jalaväebrigaad ning Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond. Kaitseliidu poolelt kandis ringkonna juhtmaleva rolli Tartu malev.

teavituspealik

Sõjaaja malevkonnad panid välja omad maakaitsekompaniid, mis koondusid ühtsesse lahingugruppi, kus igale kompaniile oli määratud kindel vastutusala oma ülesannete ning kriteeriumitega. Maakaitsekompaniid said selliselt esimest korda harjutada tegutsemist suurema üksuse koosseisus, kus muutusid käsuliin, lahingurütm ning senised rutiinid. Seda kõike mõjutasid ka Eestimaa harjumuspäraselt heitlik ilmastik ning võitlejate isiklikud eripärad. Kaitseliitlastele tähendab õppusele tulek sageli väga kiiret ümberlülitumist tsiviilelust sõjalisse rütmi, mis mõnedel võib võtta rohkem aega, kui õppusteks planeeritud aeg võimaldab – see tekitab kohati lõbusaidki anomaaliaid.

KEVADTORMINE ARGIPÄEV

Esimesed Kevadtormi kutsed ilmusid kaitseliitlaste postkastidesse juba möödunud aasta lõpukuudel ning vahepeal tegid üksused õppuseks ka tublisti ettevalmistusi. Sügisel käidi maastikul tutvumas lahingualadega ning vaadati põhjalikult üle sealsed võimalused manöövriteks. Lõuna­Eesti metsad ja ülimalt reljeefne maastik pakuvad taktikalistele planeerijatele alati mitmekihilist ja huvitavat lähenemist ning hulgaliselt väljakutseid. Samuti jäi vahepealsete kuude sisse mitu Kevadtormi suunitlusega õppekogunemist ja koordineerimiskoosolekut.

Territoriaalkaitse edukuse tagavad suuresti maastiku hea tundmine ning tugev side kogukondadega, kuid seekord liiguti põhiüksustega oma vastutusalast välja, mis oli pisut tavatu olukord ja nõudis ümberkohanemist.

Kutsed pihus, hakkasid põhiüksuste isikkoosseisud määratud ajahetkel kogunemispunktidesse koonduma. Oli maikuu keskpaik, päike ja soe kevadilm sundisid mõtlema hoopis teisiti, kui järgmised päevad tõotasid tulla. Illusioonid purunesid lõplikult, kui algasid militaarbürokraatia esmatoimingud – registreerimine ning dokumentide koondamine, mis on suurõppuste vältimatu osa staapidele ja juhtivelementidele olukorrast ülevaate saamiseks.

Kes püüdis segaduses leida oma allüksust, kes lootis laos välja vahetada oma kulunud või kaduma läinud varustust, kusagilt võis kuulda mahakukkunud salve kolinat, kes suhtus olukorda aga palju ükskõiksemalt, puhudes hoopis semudega lõbusalt juttu.

Käivitati masinaid, laaditi varustust, kusagil otsis keegi kedagi valjult taga ehk ellu oli äratatud korralik militaarne mesilastaru, kus näilises segaduses korraldati siiski midagi organiseeritut. Suuremate õppekogunemiste eelmängud on enamasti ühtemoodi maguslärmakad ja erinevad vaid pisidetailides.

Ettevalmistustele järgnes liikumine väljaõppealadele, kus kolme päeva jooksul keskenduti intensiivsele harjutamisele. Siis algas rännak lahingupositsioonidele, mille hõivamisega kaasnesid kõik kohustuslikud taktikadrillid.

Mitmel juhul tuli positsioonid üle võtta lahingutes kurnatud üksustelt ehk teostada väljavahetamist keerulistes tingimustes. Allüksuste SOP­id (standard operating procedures) aitasid vältida võimalikku kaost ning hoida tegevused maastikul juhituna ja koordineerituna. Kõik ümberpaiknemised tähendasid ühtlasi majutuse ja eluolme kiiret ülesehitamist ning vajalike valmisolekuettekannete edastamist kõrgematele juhtimistasanditele.

Vahepeal tuli korrastada ka ilmastiku ja intensiivse kasutuse tõttu kuju kaotanud kaevikuid või laskepesi ning pöörata suurt tähelepanu maskeerimisele. Need ajamahukad ja füüsiliselt kurnavad maastikurutiinid on üksuste lahinguvõimele ja hukukindlusele otsese mõjuga. Kaevikuehituse lahutamatuks osaks on tänapäeval saanud droonivõrgud ja isegi kasvuhoonekile, mis kaitseb hästi termovaatluse eest.

Pilvepiiril tegutsevad „salasilmad“ registreerivad väiksemagi liikumise ning võivad suunata positsioonidele vastase kaudtule. Oli olukordi, kus üks eksimus või lohakus tõi kaasa vastase intensiivse tulelöögi, mis „hävitas“ hetkega mitmepäevase ettevalmistuse koos kaevikuliinis asunud üksusega.

Sai vahetult kogetud, et lahinguruum on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Domineerivad droonid ning järjest suuremat osakaalu omandavad mehitamata maismaaplatvormid (UGV – unmanned ground vehicle). Uue olukorraga tuleb kiiresti kohaneda ja selles on meil palju õppida Ukraina relvajõududelt. Nende võimete kaasamine õppustesse ei ole enam valik, vaid möödapääsmatus.

Kunagi ei ole võimalik ette ennustada lahingute arvu ega nende intensiivsust, kuid kaitseliitlastele on tühjaks laskmata jäänud salved alati õppuse kõige kibedam finaal. Õnneks seekord sellist pettumust ei tekkinud. Lõputu ootamine, sündmuste ennetamine ning vajadus reageerida vastasest kiiremini ja võimsamalt sundisid üksusi hoidma

pidevat valmisolekut, vältima tähelepanu hajumist ning monitoorima lakkamatult olukorda enda ümber. Lahinguväljal ei soovi ükski üksus muutuda lahinguvõimetuks või kaotada initsiatiivi hetkel, mil seda kõige enam vaja on.

Vastase analüüs olemasolevate ja kättesaadavate andmete põhjal oli juhtkondade jaoks pidev protsess, mille põhjal kujundati omade vastumeetmed ehk tegevusvariandid. See tähendas infokildude kokku sobitamist, oletuste kontrollimist ja valmisolekut muuta toiminguid hetkega, sest kunagi ei suunduta lahingutesse üheainsa plaaniga.

Tundmatul alal saavad vägagi määravaks ka täpsed kaardid ning oskus alternatiivse juhtimismeetmena skitse joonistada. Sellel korral said üksused lisaks juurde ka tulejuhid, pakkudes valikuks nii 155 mm kui ka 120 mm terassademeid, ja see võrdsustas oluliselt võimalusi ülekaaluka vastase vastu. Tennisepallid matkisid aga laenguid, mida üksused omakorda droonide abil üksteise pihta lennutasid. Selline oli siniste ja roheliste lintide omavaheline mõõduvõtt.

Territoriaalkaitseüksuste jaoks võõras keskkonnas opereerides hoiti olukorrapilti erinevate infonõuete, ettekannete ja luureandmete abil. Kontaktidele järgnes alati lahingukahjude hindamine (BDA – battle damage assessment) ja pidev omade lahinguvõime analüüs, mis on iga üksuse tavaprotseduuriks ning mida ei tohi kärpida ka eriolukordades.

Sõjapidamine pole kunagi lineaarne, kus otsustamisprotsessid võrduvad kuiva matemaatilise mõttespordiga. Isegi juhtimismeetmed ja käsuliinid on pidevas muutumises ega luba komistada mugavusse. Ühel hetkel muutus ka kasvav stress üksustele omamoodi lahingudopinguks, mis uskumatu jõuga toitis võitlejate moraali ja motivatsiooni. Neid kogemusi ei ole võimalik omandada lühiajalise või piiratud intensiivsusega väljaõppes.

KAEVIKUROMANTIKA

Kaevikud on väliõppustel sõdurite igapäevakoduks, mida oma leidlikkusega mugavamaks ja turvalisemaks kohendatakse. Männimetsa rüpes soojas kevades nädalate veetmine tun­

dub esmapilgul küll romantiline, aga selle tunde põrmustavad kiiresti pidev pingesolek, üüratu unedefitsiit ning elementaarsed olmemured, millega pole sugugi lihtne harjuda.

Päeval palav, öösel külm, paduvihm, puudulik hügieen – seda kõike on vaja kuidagi tasakaalustada, et lahinguvõime ei kannataks. Lebomatt ja magamiskott ei suuda asendada baldahhiinvoodit, nagu ka priimusetoit kodust ahjupraadi, ning kamraadi jagatud suitsukoni on ühel hetkel parim saadaolev luksus. Kaevikuhuumorist kujuneb aga ainuke vaimujõudu toitev preparaat. Kohvi sisse sattunud männiokkad või hamba vahel krudisev liiv ei aita romantikale samuti palju kaasa, eriti kui mõned vastutustundetud sõbrad julgevad kevadtormajale telefoni postitada lõbusaid seiku oma tsiviilelust. Nemad ilmselt ei mõista sellise provokatsiooni mõju positsioonil kannatava võitleja mentaalsusele.

Kaevikus või telkmantli all veedetud aeg õpetab aga kannatlikkust ja koostööoskust, sest improvisatsioonist saab paratamatus ning ootamatusteks valmistumine muutub rutiiniks. Selliselt mätaste vahel omi tegevusi oodates kujuneb välja meeskonnavaim ja oskus hoida motivatsiooni nii endal kui teistel.

Öösel muutub lahinguvälja keskkond aga sootuks teistsuguseks – varjud pikenevad, kauged helid tunduvad ohtlikumana ning keskenduda on veelgi keerulisem. Kes seda kogenud, need teavad, et une ja ärevuse vaheline tasakaal on ülihabras ning vaid pisike valearvestus võib vallandada kaose üle lahinguvälja. Puudulik side, meditsiin olematutes tingimustes, laskemoona nappus – kogu klassikaline sõjadraama „pakett“ sai õppusel ausalt läbi proovitud.

ASJAD, MILLEST EELISTAME VAIKIDA

Alati tekib solvumist ja rahulolematust, sest tühi kõht ja märjad sokid võimendavad viha näilise ebaõigluse vastu. Kohtunike vähesus või hindajate näiliselt ekslikud otsused käivad paraku suurõppuste frustatsioonistsenaariumi hulka. Kõrgele kruvitud adrenaliin ja hetkeemotsioonid ei lase aga alati selgelt mõelda, mistõttu võib esialgne pahameel hiljem asenduda hoopis vastupidise arusaama või isegi kahetsusega.

Igasugune ülesoolatud lahinguruum on aga taktikasommeljeede kokkupõrgete kasvulava, kus nutta võib, aga solvuda ei tohi. Vaidlused on möödapääsmatud, sest isegi mängulahingutes ei soovi ju keegi langeda.

Kriitilistel hetkedel saab ka valusalt selgeks, kui oluline on juhtide sõjaline kvalifikatsioon ning arusaamine vastutusest oma võitlejate elu ja tervise eest. Pärisolukordades ei saa üksustele ega mängule teha restarti ning lohakas rahuaegne väljaõpe jõuab lõpuks tagasi lahinguväljale koos hinnaga, mida keegi tegelikult maksta ei soovi.

Juhtimisvead ja ebakompetentsus ei jää kunagi abstraktseks, vaid need materialiseeruvad kaotuste, vigastuste ja murtud usaldusena, mille koormat kannavad enamasti käsutäitjad, mitte käsuandjad. Rahuajal on need puudused märkamatud, kuid muutuvad hetkega halastamatuks, sest vastutajad pole suutnud enda peegelpildile õigel ajal ausalt otsa vaadata.

Oluline on ka mõista, et ohvitseri kui juhi tähendus on palju laiem kui edeva paguni kandmine ning karjeristidele või oma ametisse eksinutele üles ehitatud juhtimismudel ei ole kunagi jätkusuutlik. Samuti tõestab oma alluvate peale hääle tõstmine pingeolukorras vaid häälekergitaja sobimatust meeskonnatööd kureerima ning lõpeb paratamatult meeskonnavaimu ja usalduse kaotamisega.

Liigne impulsiivsus ja keemistemperatuuril juhtimine tekitab trotsi ning devalveerib juhi enda autoriteeti kiiremini kui ükski vastase mõjutustegevus.

Klassikalise maaväe mõõdupuuks sai jätkuvalt võitlejate hea füüsiline vorm ja tegelikkuses ongi üksus täpselt nii tugev kui tema nõrgim lüli. Kohukeste või kreemikookidega liialdajad võisid nii mõnelgi hetkel oma varasemat menüüvalikut suuresti kahetseda ning sama perspektiiv puudutas ka ahelsuitsetajaid ning aktiivseid tugitoolisportlasi. Rasked jalgsirännakud panid üksused tõsiselt proovile – ligi kolmekümnekraadine kuumus muutis joogivee kullahinnaliseks ning puhkepausidel nopitud puugid ja jalavillide remont muutus paljudele uueks, kuid õpetlikuks kogemuseks.

PRAKTILISED TULEMUSED

Eksimine on inimlik ja vigade tunnistamine loob eeldused järgmistel kordadel ülesandeid paremini ning järjekordsele kogemusele tuginedes ka kindlamalt sooritada.

Kevadtorm 2026 täitis just seda rolli ehk õppuselt ei otsitud ideaalset tulemust, vaid pigem suunaviita tulevikku. Juhtus korduvalt, et alahinnati olukorda või ülehinnati iseennast, ja kõik see oli tõe kibe indikaator.

Õppuse käigus tuli esile nii tugevusi kui kitsaskohti, mis rahulikus õpikesk­

konnas sageli varju jäävad. Siin said märksõnadeks just surve ja tempo, mis sundis kiiretele ning kaalutletud riskidele ja otsustele, mille käigus joonistusid välja veel arendamist vajavad lahendused.

Korduvalt kinnistus arusaam, kui oluline on suutlikkus jooksvalt õppida, kohaneda ja areneda. Eksimused muudeti kogemuseks ning väsimuski pöörati tugevuseks, kuigi üksteise eest vastutuse võtmine, eriti ebaõnnestunud olukordades, osutus paljudele oodatust keerulisemaks. Just selliste kogemuste kaudu peab kasvama ühtsus, kindlustunne ning juhtide otsustusjulgus.

Kindlasti ei toetuta vaid hetkevaatele, vaid pärast suurt emotsioonide inventuuri võivad mingid olulised küljed tagasisidesse lisanduda veel palju hiljem. Peamine on kõik vajalik oskuslikult kinni püüda ning targalt järeldusteks sõlmida.

Seega ei tohi kogetu jääda formaalselt paberile luituma, vaid vajalikud muutused peavad edasi jõudma ka väljaõppesse, planeerimisse, juhtimisprotsessidesse ning lõpuks olulise sisendina allüksuste võimekirjeldusse. Õppusel osalenud malevkonnad on seadnud eesmärgiks Kevadtorm 2026 õpituvastused ellu rakendada konkreetsete otsustena, kinnitades sellega, et homme oleme kindlasti tugevamad, kui olime eile.

vÄLikiNdLusTaMisE õpE aiTaB sÄÄsTa ELusid

Välikindlustus on ajutise iseloomuga kaitsepesa või varje, mille rajab peamiselt üksus ise. Rajamine ei eelda enamat kui pioneerialast juhendamist ja pioneerivarustuse kasutamist.

Tekst: major LAURI MÄEPALU, KL peastaabi pioneeriohvitser

Võime öelda, et jutt käib tegevusest, mis sündis antiikajal koos Rooma leegionidega, õilmitses läbi keskaja, kogus jõudu uusajal ning puhkes õide 20. sajandil. Praegu käimasolev Venemaa­Ukraina täiemahuline relvakonflikt näitab, et välikindlustamine on ülioluline praktiline tegevus, mis ei ole kellegi jonn, vaid reaalselt elusid säästev praktika. Tegemist on küll pioneeritegevuse alaliigiga, kuid seda peavad oskama kõik lahinguväljal olevad üksused. Hukukindluse eesmärk on kaitsta isikkoosseisu, relvastust ja varustust avastamise ning relvade mõju eest. Suuresti saab üksus enda avastamist vähendada passiivsete meetmetega (maskeerimine, hajutamine ja petteobjektid). Juba avastatud üksust kaitseb kaudtule ja droonide mõju eest ainult kaevumine.

Raamide valmistamine koostöös Prantsuse pioneeridega

TÄHELEPANEKUID UKRAINAST

Ukrainas on rajatud tuhandeid kilomeetreid kaevikuid mitmes liinis. Vastutus jaguneb seal kolmeks: rinde lähistel rajavad jalaväe allüksused esimese liini ise, sest pioneeride rasketehnika vastase ohu tõttu sinna ei liigu. Teise liini rajamise vastutus lasub peamiselt transpordivalitsuse ja pioneeriüksustel, kes tegutsevad vahetult esimese eesliini taga ohutus alas. Kolmanda liini ehitamine on tagatud aga riiklike lepingutega ning seda ehitab tsiviilsektor.

Võrreldes Eesti omaga on Ukrainas pinnas savisem. Sellest tulenevalt ei ole sealsed tüüplahendused meie oludes üks ühele rakendatavad. Näiteks kaevikuid toestada on seal lihtsam, kuna pinnas ei varise enamasti kokku nagu meil. Teisalt on savisel pinnasel väljakutseks niiskus ja vesi, mis muudab ümbritsevad alad tehnikale raskemini läbitavaks ning elamis­ja liikumistingimused kaevikutes keeruliseks.

Kaevikuliinid kaetakse pealt reeglina kinni. Avalike allikate põhjal võime öelda, et hinnanguliselt 80 protsenti kaevikuliinidest on kaetud. Peaaegu kõik sisenemise ja väljumise koridorid ning laskeavad on kaetud droonivastaste võrkudega. Eesmärk on pakkuda isikkoosseisule kaitset ja varjet vastase vaatlus­ ja ründedroonide eest.

Tugipunktide toetuseks rajatakse nii taktikalisi kui ka kaitsvaid tõkkeid. Kui tugipunktide kaitsesüsteemi tõkkeid ei integreerita, siis on vastase edasitung mitu korda kiirem. Arvestama peab, et mitte ükski tõke ei pea igavesti ning nende hilisem täiendamine on suur väljakutse.

Ühendus­ ja kaitsekraavi ühe järgu (sirge osa) pikkus jääb üldiselt 10 ja 15 meetri vahele. Kahe lõigu omavaheline nurk on reeglina 110–150 kraadi. Laialdaselt kasutatakse moodullahendusi. Näiteks paigaldatakse saematerjalist raamile keevisvõrk ja geotekstiil. Kaks valminud moodulit asetatakse vastastikku ning toestatakse lisaks püst­ ja rõhtlaudadega (või poolpalkidega). Selle lahenduse eeliseks on rajamise kiirus, teisalt tuuakse välja,

et pärast lahinguid on taastamine keerukam võrreldes tervenisti puidust objektiga. Kaeviku jooksukraavi standardkõrgus on 2 m ja laius 1 m.

Positsioonide katmisel on eelistatud killukaitse. Selleks asetatakse pinnas rajatiste katustele. Levinud katusematerjalid on puit või kaareplekid (viimane pole Eestis väga levinud). Muudel juhtudel kasutatakse erinevaid võrke ja muid materjale, et varjestada isikkoosseisu tegevust.

Tihtipeale meisterdatakse kattesse ka valgusavad, mis võimaldavad teha õhuvaatlust ja lasevad valgust jooksukraavidesse (mis on nagu tunnelid). Avad peavad olema kindlasti võrguga kaetud, et vältida droonide sisselendu või „dropper­droonidelt“ kukkuvaid üllatusi. Väljapääsud ühendus­ ja jooksukraavidest on rajatud üldjuhul iga 50 m tagant. Võimalusel pannakse kaeviku põhja ka laudis – see hõlbustab sõdurite liikumist niisketes oludes ning takistab muda teket jooksukraavi põhja, milles sõdurid peavad sumpama. Kui võimalik, siis rajatakse laudise alla eraldi drenaaž.

Punkritest ja varjenditest rajatakse alati kaks väljapääsu, millest üks läheb ühenduskraavi ja teine mitte. Kõik väljapääsud on kaetud droonivastaste katetega. Ka kõik laskepositsioonid on täielikult kaetud ning laskeavade ette on paigutatud droonivastased katted.

Üleüldine arusaam on, et kui positsioon juba avastatakse, siis on vaid aja küsimus, millal see hävitatakse. Seetõttu pööratakse väga suurt tähelepanu positsioonide maskeerimisele ja äratuntavate kontuuride varjamisele. Viimane suundumus on, et suurtelt tugipunktidelt on mindud üle pooljao/ jao positsioonidele. Neid on kergem varjata ja väheneb ka pioneeritööde maht. Eelistatult rajatakse positsioonid metsasele alale.

VAENULIKUD OHUD

Välikindlustamise planeerimine ja ehitamine nõuab põhjalikku arusaamist vastaspoole kasutatavatest relvadest ja nende võimekusest. Otsetulerelvad sihivad laskekehad otse positsiooni või

struktuuri pihta. Kaitseks otsetule eest tuleb luua pind, mis on piisavalt paks ja tugev, et taluda tabamust. Võimalik on kujundada kaldus sihtpind, mis muudab kuuli trajektoori.

Kaudtulerelvad (miinipildujad, suurtükid, raketid) tekitavad rajatistele plahvatus­, süüte­ ja killukahjustusi.

Mürsuplahvatusest tekkiv lööklaine võib seinad või katusestruktuurid laiali lüüa. Plahvatuse mõju on seda väiksem, mida kaugemal asub objekt plahvatuse kohast. Välikindlustusi rajades peame küsima endalt: kui plahvatus tekib selles kohas, siis kus peaksin olema mina, et jääda terveks?

Kaudtule vastu on killukaitseks vajalikud samasugused meetmed nagu otsetulerelvade vastu. Kildude kaitseks tuleb rajada piisavalt tugev katusstruktuur, mis „neelab“ killud endasse ja kaitseb sees olevat isikkoosseisu. Kaudtule otsetabamuse

mõju leevendamine nõuab tavalisest rohkem tööd.

Tehnoloogia ja oskusteabe kombinatsioon on muutnud väikesed droonid lahinguvälja kõige surmavamaks osaks. Teatavasti tekitavad väikesed droonid kaks korda rohkem kahju kui kõik muu kokku – sealhulgas suurtükivägi, raketid, tankid, raketisüsteemid, miinipildujad ja lennuvahendid. Tänu FPV­droonidele on võimalik lennata kohtades, kuhu igasugused suurtükimürsud suure tõenäosusega kukkuda ei saa. Kõige ekstreemsemad juhtumid on need, kus droonid lendavad kaevikuliini sisse ning otsivad varjendites olevaid sõdureid. Seda taktikat kasutavad nii ukrainlased kui ka venelased.

Otsetule­ ja kaudtulerelvade ohtudega oleme me harjunud. Drooniohu vastu saame teatud määral üle võtta tähelepanekuid käimasolevast Venemaa­

Ukraina täiemahulisest sõjast ja rakendada neid siin, Eestis.

TÄNAPÄEVANE VÄLIKINDLUSTAMISE ÕPE

Võime vist väita, et Eestis koondub parim välikindlustamise oskusteave Kaitseväkke – pioneeripataljoni, kes on seda väljaõpet läbi viinud aastakümneid. 2025. aastal korraldati Põhja maakaitseringkonnas õppekogunemine, kuhu ringkonda kuuluvatest pioneerirühmadest kutsuti kokku jaosuurused üksused ja moodustati nende baasil sihtüksus, mis saadeti pioneeripataljoni juurde nädalapikkusele välikindlustamise koostegevusõppele. Eesmärk oli tuua värskeim teadmine igasse Põhja maakaitseringkonna pioneerirühma, et osalenud isikkoosseis jagaks kogemusi edasi oma allüksustes.

Juba sama aasta sügisel osalesid Kaitseliidu vabatahtlikud tegevliikmed pioneeripataljoni pioneerikoolis

välikindlustamise instruktorikursusel. Kursuse eesmärk oli õpetada välikindlustamise väljaõppe ja organiseerimise eest vastutavat personali planeerima ja läbi viima välikindlustamise valdkonna tegevusi. Kursuse lõpetas ka Kaitseliidu Rapla maleva pioneerirühma rühmaülem. Kuna nende kahe sündmuse lõpuks oli Rapla malevas olemas 1/3 pioneerirühma koosseisust, kel oli juba esmane välikindlustamise kogemus, ning ka värskelt haritud rühmaülem, siis sai 2026. aasta plaani võetud Rapla maleva pioneerirühma õppekogunemine – eesmärgiga kinnistada tänapäevase välikindlustamise põhimõtteid ning selle tulemusena anda allüksusele hinnang.

Juba tänavu kevadel lõi pioneerirühm endises Pahkla raketibaasis kopad maasse. Õppekogunemise lõpuks oli kogu isikkoosseis omandanud nüüdisaegse välikindlustamise teadmised ja oskused ning rajatiste ehitamisel

rakendati põhimõtteid, millega vähendada vaenulikke ohte nii palju, kui võimalik. Selle tulemusena ehib mainitud ala tänaseks tugipunkt, mida lähemad ja kaugemad Kaitseliidu allüksused saavad enda väljaõppes kasutada.

Kokkuvõttes tuleb tunnustada Põhja maakaitseringkonda, kes lähenes efektiivselt välikindlustamise teadmuse toomisele oma võitlejateni. Saame öelda, et igas ringkonna koosseisu kuuluvas pioneerirühmas on esmane teadmine ja oskused olemas. Rapla pioneerirühma õppekogunemine andis sellealase väljaõppe kogu rühmale. Maakaitsepataljonil on plaanis saavutada sama väljaõppetase käesoleva aasta peale jaotatud õppenädalavahetuste kaudu.

24.–28. augustini 2026 toimub välikindlustamise instruktorikursus, mida viib läbi pioneeripataljon. Registreeri end malevas MHK 24JUL2026.

LisaTEavE

Rapla maleva pioneerirühma õppekogunemisel osales ka pioneeripataljoni rasketehnikajagu ning pioneerid Prantsuse kergejalaväekompaniist (La Compagnie d’infanterie Légère) ehk CIL­6, kes on toetamas Kaitseliidu väljaõpet.

2026. aastal osales Lääne maakaitseringkonna pioneerirühm õppekogunemise raames täies koosseisus (sh rasketehnika) pioneeripataljoni välikindlustamisel ja saavutas väga hea väljaõppetaseme.

kriisiks vaLMis –

NaGu iLvEs!

Eesti üks kõigi aegade suurimaid kriisiõppusi Ilves 2026 keskendub sellele, kuidas riik, omavalitsused, ettevõtted ja kogukonnad kriisiolukorras koos toimivad ja inimesi kaitsevad.

Nagu on öelnud peaminister Kristen Michal, ei ole lai riigikaitse lihtsalt mõiste, vaid tähendab, et igaüks peab teadma oma rolli ja ülesannet. Eesmärk on, et ka kriisiolukorras sünnivad otsused kiiresti ja arusaadavalt, info liigub sujuvalt ning vajalikud teenused toimivad. „Me teame, et vaenlane püüab külvata segadust ja hirmu ning lõhkuda usaldust. Just selliste olukordade lahendamist Ilvesel harjutataksegi. Oluline on valmisolek ja koostöö läbi harjutamine. Nii on Eesti riik ja meie inimesed paremini valmis mistahes ettetulevaks kriisiks,“ märkis Michal Riigikantselei infokandjal.

Tekst: PIRET TAIM, Naiskodukaitse arendusspetsialist

vabatahtlikud organisatsioonid, ettevõtted ja kogukonnad.

Õppuse stsenaariumid põhinevad tänapäeva julgeolekuohtudel, nagu infooperatsioonid, sabotaaž, drooniohud, plahvatused, ulatuslikud häired elektri­ ja sidevõrkudes ning avaliku korra rikkumised.

Kriisivalmiduse juures on tähtis koht evakuatsioonil, mis on päästeameti koordineerida, ent ametiabi taotluse alusel kaasuvad ka Kaitseliidu evakuatsioonirühmad. Sellel osaõppusel on põhirõhk suunatud logistilistele protseduuridele, mida varem pole läbi harjutatud. Õppuse käigus avatakse evakuatsioonikohad ning päästeameti logistikaplaani testimise keskmes on riigi varude üheaegne liigutamine erinevatesse asukohtadesse üle Eesti.

KRIISIKÄITUMINE SELGEKS

Riigikantselei juhitud laia riigikaitse õppuse eesmärk ei ole harjutada sõjalist kaitset, vaid kogu ühiskonna valmisolekut kriisideks. Kokku osaleb õppusel üle 130 organisatsiooni: riigiasutused, päästeamet, politsei, kohalikud omavalitsused, haiglad, elutähtsate teenuste osutajad,

Tegemist on pikalt planeeritud valmisolekuõppusega, mille teemaks on laiapindne riigikaitse kui kogu ühiskonna ülesanne. Näiteks Päästeliidu andmetel toestasid tehnilise pääste üksuse vabatahtlikud juba märtsis Lihulas ühe varistamisele mineva hoone keldri ja osaliselt esimese korruse toad. Nimelt toimub õppuse stsenaariumi järgi Lihulas asuvas kortermajas plahvatus, mille tagajärjel hoone variseb. Nii saab testida keldri toestuse vastupidavust hoone varingu (ehk siis tabamuse) korral.

aidata eakaid või lapsi, kas pakitud on evakuatsioonikott (millised dokumendid tuleb kaasa võtta ja mis muu vajalik peaks kohe haardekauguses olema).

Õppus peakski muutma kriisikäitumise inimestele tuttavamaks ja vähendama segadust tõelise kriisiolukorra tekkides.

MÄRKAMATULT VALMIS

Riigi julgeolek ei sõltu ainult Kaitseväest, vaid kogu ühiskonna toimimisest. Kriisi ajal peavad toimima elekter, side, transport, haiglad, poed, veevarustus, pääste ja politsei. Samuti peab kodanikeni jõudma usaldusväärne info. Teadmatus tekitab alati paanikat. Üks oluline osa on kriisikommunikatsioon – kuidas riik inimesi kiiresti ja arusaadavalt teavitab.

Ilves ei ole ainult ametkondade õppus, vaid pigem meeldetuletus tavainimestele, et kriisideks valmisolek algab kodust. Eksperdid soovitavad igal perel mõelda: kuhu minna evakuatsiooni korral, kuidas saada elektrikatkestuse korral infot, kas kodus on olemas vee­ ja toiduvaru, kuidas

Ilvese raames harjutab päästeamet logistilist võimekust. Evakuatsiooni korral ei piisa ainult inimeste ohualast väljaviimisest – sama oluline on see, kuidas tagatakse sadade või isegi tuhandete inimeste toimimine järgmiste tundide, päevade, nädalate jooksul.

Ilves 2026 on Eestile tähtis proovikivi, kus harjutatakse kogu ühiskonna valmisolekut keerulisteks kriisideks. Õppus näitab, et tänane julgeolek ei tähenda ainult sõjalist kaitset. Sama vajalik on oskus inimesi teavitada, neid aidata ja vajadusel kiiresti ümber paigutada.

Ka õppuse nimi Ilves sümboliseerib valmisolekut. See nimi ei ole valitud juhuslikult. Ilves on iseseisev, nutikas ja osav. Sageli ei ole teda näha ega kuulda, kuid jäljed kinnitavad, et ilves on alati valvel ja tegutseb. Õigel hetkel on ta valmis reageerima ja otsustavalt oma territooriumi kaitsma.

Sama kehtib ka kriisivalmiduse kohta. Valmisolek tähendab, et süsteemid toimivad, igaüks teab oma ülesannet, koostöö sujub ja otsused sünnivad õigel ajal.

Märkamatult valmis – just nagu ilves.

kiNdraL rEBo arTikkEL

Tõi aJakirJaLE kaiTsE kodu!

rahvusvahELisE TuNNusTusE

Brigaadikindral Eero Rebo artikkel „Kuidas droonisõjas ellu jääda“ tõi Kaitse Kodule! Euroopa sõjaväeajakirjade ühenduse (European Military Press Association, EMPA) konverentsilt esimese koha artiklite kategoorias. Lisaks pälvis ajakiri videote kategoorias kolmanda koha videoga „Kaitseliidu aasta 2025“, kinnitades taas Eesti riigikaitselise ajakirjanduse kõrget taset ka rahvusvahelises konkurentsis.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

„Mis on Eestis parim asi?“

„Ei pea kogu aeg pea kuklas vaatama, kas keegi tahab sind tappa.“

Jutuajamisest Azovi brigaadi võitlejaga

KUIDAS DROONISÕJAS ELLU JÄÄDA

Tänaseks on ründe- ehk siis

FPV-droonidest kujunenud Ukraina-Vene sõja peamine surmav jõud. Kuhugi ei ole kadunud ka vaatlusdroonid, mille abil saab tuld kutsuda ja juhtida. Mõlemad pooled on droonide abil loonud umbes 20kilomeetrise tsooni, kus liikumine on eluohtlik ning igasugune toimetamine toob kaasa vastase reaktsiooni. Kuidas sellises droonisõjas ellu jääda?

Tekst: brigaadikindral EERO REBO vabatahtlik autor

Jalaväelane peab olema eesliinil märkamatu, kuni vastane on tema tulealas ning saab anda täpset ja tabavat tuld. Samas on positsiooni kohal tiirlevad vastase droonid kiired reageerima kaitsjal tuleb vahetada laskevarjuda. Sellest

HAJUTAMINE Rahuaegses väljaõppes võib jääda petlik mulje, et me justkui anname positsioone lihtsalt käest ning see on OK. Rahuaja õppustel viiakse kaitsjad rünnatavalt positsioonilt sageli ära puhtalt ohutustehnilistel põhjustel ning see ei kujuta tegelikkust, nagu ka see, et ründajal puuduvad reaalsed surmahirmust tekkinudtõstmi-

Slovakkia pealinnas Bratislavas toimunud EMPA konverents tõi kokku sõjaväe­ ja riigikaitseväljaanded paljudest Euroopa riikidest ning pakkus võimalust võrrelda eri riikide militaarajakirjanduse taset ja arengusuundi. Kaitse Kodule! kujunes tänavune konverents eriti edukaks, sest tunnustuse pälvisid nii tekst kui ka audiovisuaalne sisu.

Artiklite kategoorias esikoha saavutanud „Kuidas droonisõjas ellu jääda“ keskendub nüüdisaegse sõjapidamise kiiretele muutustele ning droonide järjest kasvavale rollile lahinguväljal. Lugu käsitleb nii mehitamata lennuvahendite mõju taktikalisele mõtlemisele kui ka seda, kuidas sõdurid ja üksused peavad uute ohtudega kohanema. Žürii hinnangul paistis töö silma aktuaalse teema, selge analüüsi ja praktilise lähenemise poolest.

Video kategoorias saavutas Kaitse Kodu! tihedas rahvusvahelises konkurentsis kolmanda koha videoga „Kaitseliidu aasta 2025“. Video autorid on Kaitse Kodu! peatoimetaja Karri Kaas, tegevtoimetaja Asso Puidet ning ajakirja vabatahtlikud kaasautorid Indrek Jurtšenko ja Mihkel Šorin, aga ka Tamme malevkonna, Järva miinipildujarühma, Tallinna võitlusgrupi ning Sihtüksus Kullisilma võitlejad. Video annab ülevaate Kaitseliidu tegevustest, õppustest ja vabatahtlike panusest riigikaitsesse ning näitab, kuidas organisatsioon ühendab eri vanuses ja erineva taustaga inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema.

Rahvusvaheline tunnustus on oluline märk sellest, et Eesti riigikaitseteemaline ajakirjandus ning vabatahtlike panus kõnetavad inimesi ka väljaspool Eestit. Samuti kinnitab edu, et väikeriigi väljaanne suudab professionaalsel tasemel konkureerida palju suuremate riikide militaarväljaannetega.

„Need auhinnad näitavad, et suudame teha sisukat, professionaalset ja mõjusat riigikaitselist ajakirjandust nii kirjutavas kui audiovisuaalses vormis. Eriti hea meel on selle üle, et tunnustuse pälvisid nii kogenud autorid kui ka vabatahtlike ühine töö,“ märkis ajakirja peatoimetaja Karri Kaas.

Rahvusvaheline tunnustus on suure väärtusega Eesti riigikaitsekommunikatsioonile laiemalt. Tänapäeva julgeolekukeskkonnas on usaldusväärsel ja professionaalsel riigikaitsevaldkonna ajakirjandusel oluline osa ühiskonna teadlikkuse ja kaitsetahte kujundamisel. Kaitse Kodu! roll ei piirdu ainult õppuste ja sündmuste kajastamisega, vaid ajakiri aitab avada ka riigikaitse tausta, tutvustada vabatahtlike tegevust ning selgitada julgeolekuga seotud arenguid nii Eestis kui maailmas.

Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu! on Eesti vanim riigikaitseline ajakiri, mis kajastab riigikaitse, sõjalise väljaõppe, vabatahtliku riigikaitse ning julgeoleku teemadel toimuvat Eestis ja maailmas. Ajakiri ilmub koostöös paljude vabatahtlike autorite, fotograafide ja videoloojatega, kelle panus aitab hoida Eesti riigikaitselist mõtet elavana ning nähtavana ka rahvusvahelisel tasandil.

vEEraNd saJaNdiT

TEadMisi vaBaTahTLikELE Ehk kaiTsELiidu kooL 25

Alates 2001. aastast tegutsev Kaitseliidu kool annab juhtimis- ja koolitusteadmisi Kaitseliidu vabatahtlikele ja teenistujatele. Märtsis tähistas kool esimese veerandsajandi täitumist.

Kaitseliidu kool on mitteformaalne täiskasvanute haridusasutus, mis tegutseb Kaitseliidu täiendõppekeskusena. Koolis on kaks õppesuunda: sõjaväelise juhtimise ja inimvara arendamise õppesuund.

Kooli loomisest, tänapäevast ja selle rollist riigikaitses räägib kooli pealik major Margo Sai.

Kuidas Kaitseliidu kool omal ajal alguse sai?

„Usun, et tänapäeval teab Kaitseliidu kooli suurem osa aktiivseid kaitseliitlasi ja meie koostööpartnereid, sest oleme leidnud oma koha riigikaitses eelkõige vabatahtlike juhtide ja instruktorite koolitajana Kaitseliidu rahuja sõjaaja koosseisudele. Alustas aga

Kaitseliidu kooli pealik major Margo Sai kooli 25. aastapäeva tähistamisel

kool oma tegevust käskkirja järgi 2001. aasta 3. märtsil Kaitseliidu peastaabi osakonnana. Kooli esimeseks ülemaks sai kapten Teet Kivisson, kelle komplekteeritud meeskonna ülesandeks oli kogu õppetöö korraldus nullist üles ehitada. Selle juures oli meile suureks abiks Taani Kodukaitse.

teeninud Taani Kodukaitse Akadeemia TAIMO LEHTSALU

Kaitseliidu ja Taani Kodukaitse koostöö alguseks saame pidada aastat 1995. Aastail 1995–1997 koolitati Taanis instruktori­, õpetaja­ ja juhtimiskursustel 22 Kaitseliidu ohvitseri. Lisaks omandasid nad sõjalisi teadmisi rühma ja kompanii kursustel. Õppetöö Taanis vältas igal aastal ühe kuu. 2001. aasta kevadest sai Kaitseliidu ülema nõunikuks Kaitseliidu kooli küsimustes kaptenleitnant Jens Koefoed, kes oli varem teeninud Taani Kodukaitse Akadeemia staabiülemana.

Kaitseliidu koolile lipu annetamine KVÜÕA peahoones 15. juunil 2002. Esireas vasakult kapten Teet Kivisson, Riina Nemvalts (Kütt), veebel Jaanus Viirlo. Teises reas vasakult nooremleitnant Kaido Saarniit, nooremleitnant Meelis Pernits, leitnant Janno Rosenberg, kapten Eduard Nikkari

Kool alustas oma tegevust Kaitseliidu peastaabis ja algusaastatel toimus õppetöö eri paigus. Näiteks kooli esimese jaopealiku kursusega tehti algust Kaitseväe lahingukoolis ja liiguti sealt edasi Viljandi lähistele Vana­Võidu ühendatud kutsekooli, kus renditi ruume õppetööks ja majutuseks. Samal ajal ostis Kaitseliit Raplamaal Alu mõisa, et pärast mõisahoone renoveerimist kool sinna kolida. Alu mõisa ostuks saadi raha esimest ja viimasest loteriist, mida Kaitseliit on lähiminevikus korraldanud. Kokku läks mõisahoone maksma 200 000 krooni ja renoveerimisraha eraldas kaitseministeerium. Koolihoone sisustati Taani Kodukaitse toetusrahaga. Selle projekti raames sai kool kogu vajamineva varustuse: mõisahoone sisustuse, sealhulgas töökabinettide, õppeklasside, köögi, majutus­ ja puhkekorruse mööbli. Samuti saadeti Taanist koolile

esimesed transpordivahendid: üks suur veoauto, kaks sõiduautot ja neli väikebussi.

Oluline sündmus kooli lähiajaloos oli koolile lipu annetamine. Tseremoonia leidis aset 15. juunil 2002 koos rühmapealiku kursuse I lennu lõpuaktusega KVÜÕA peahoones. Lipu oli Taani Kodukaitse koolile annetanud samal, Taani riigile sümboolsel päeval. Nimelt just sellel kuupäeval aastal 1219 said

taanlased endale lipu lahingutes eestlastega meie linnuse Lindanise ehk tulevase Tallinna linna all. Legendi järgi oli taanlastele raskete lahingute ajal taevast alla langenud punane kangas valge ristiga, mis aitas neil selle lahingu võita. Et Eestit ja eestimaalasi tänada, otsustasid Taani Kodukaitse kolleegid kinkida meie koolile lipu just samal kuupäeval. Kooli lipu vardal on ka plaat, millel kirjas, kes selle lipu annetas ja miks. Esimese mälestusnaela lõi Taani riigi nimel kooli lipu vardasse kaptenleitnant Jens Koefoed. Lipu kavandi autor on Priit Herodes.“

Kellele ja mida koolis alguses õpetati? „Kaitseliidu kooli esimesed põhikursused olid jao­ ja rühmapealiku baaskursused. Mõlemal kursusel osales 30 õppurit. See oli klassikaline kaitseväe rühma suurus ehk kolm jagu, mis võimaldas sooritada õppurite ja

allüksustega jao ning rühma taktikalisi harjutusi. Kursus kestis 13–14 nädalavahetust ehk ühe aasta. Lisaks põhikursustele korraldas kool erialakursusi malevate instruktoritele, et nad saaksid oma eriala malevates edasi õpetada. Kursuste teemadeks olid näiteks tankitõrje, sissiõpe, tagala erialad, ellujäämine jms. Õpe kestis tavaliselt 1–2 nädalavahetust, vahel harva ka nädala, seda siis malevate palgalistele instruktoritele.

Eraldi tuleks rääkida tsiviil­militaarkoostöö kursuste käivitamisest, mille raames korraldas kool koostöös päästeameti ja politseiga esimese maavanemate koolituse (2002). Koolituse eesmärgiks oli teadvustada maavanematele Kaitseliidu, politsei­ ja päästeameti ressursse ja võimalusi koostööks. Koolitusel mängiti läbi ka üks praktiline harjutus, näiteks lennuõnnetus X maakonnas, mille likvideerimiseks pidid maavanemad kaasama eelmainitud ametkondi. Maavanemad jäid koolitusega rahule ja soovisid, et kool jätkaks koolitusi vallavalitsuste liikmetele.

Nüüd, 25 aastat hiljem, saame tõdeda, et kool oli oma tegemistega ajast ees, sest kohalike omavalitsuste riigikaitsesse kaasamine on tänagi aktuaalne.

Tähtsaks verstapostiks võib pidada ka õppeaastat 2003/2004, kui lisaks väljaõppe dokumentatsioonile ja sümboolikale töötati välja ning võeti kasutusele jao­, rühma­ ja kompaniipealiku kursuste rinnamärgid. Need on vastava tasemekursuse läbinud kaitseliitlaste tunnusmärgid, mida kantakse nii tikandina kui ka metallist märkidena. Märgikavandite autor on Priit Herodes.“

Milline on olnud Sinu teekond kooli pealikuks?

„Mu isiklik Kaitseliidu kooli lugu sai alguse juba selle loomisel, sest olen esimese kursuse vilistlane, aga sellesse aega ei hakkaks täna tagasi vaatama. Igal juhul on koolil minu kujunemises tähtis osa.

Minu teenistus koolis algas viis aastat tagasi, 2021. aasta veebruaris. Alustasin väljaõppeülemana, kelleks mind värbas kooli tollane pealik kolonelleitnant Meelis Pernits. Väljaõppeülema ametikoht oli enne seda olnud pikka aega täitmata, isegi kooli struktuurist välja võetud. Võib lausa öelda, et vahepeal tegutses kool ligi 15 aastat ilma väljaõppeülemata. Nüüd oli ametikoht struktuuris tagasi ja minul tuli hakata seda täitma. Juhtus nii, et sõjalise õppesuuna ülem oli algul koolitusel ja kolme kuu pärast viidi üle kaitseväkke. Seetõttu sain enda omadele lisaks ka tema tööülesanded. Olin väljaõppeülem ja täitsin ka sõjalise õppesuuna ülema kohuseid, kuigi need on erineva sisuga ametid ja tegevused. Hea, et täna on koolis mõlemad ametikohad täidetud, see hoiab kooli väljaõpet ja kursuseid selgelt fookuses ning lõimib kooli õppesuunad ja kursused omavahel koostöösse.“

Milline on Kaitseliidu kooli tänane roll riigikaitses ja mis on tulevikuplaanides?

„Oma arengu jooksul on kool vahepeal olnud pigem mittesõjaliste teemade käsitleja. Mitmeid inimvara õppesuuna kursusi on varem peetud mittesõjalisteks. Mina ei liigitaks kursusi sõjalisteks ja mittesõjalisteks, sest meie lõppeesmärk on saada võimalikult hästi hakkama kriisi­ ja sõjaajal. Ka kursuste aruandluses ja planeerimises ei räägi me enam sõjalistest või mittesõjalistest tegevustest. On ju Kaitseliidu vaateski enamiku sihtüksuste ja võrgustike toimetamise eesmärk valmistuda kriisiks ja sõjaks. Sellises koolis ei ole

mõtet teha kursusi niisama toreduse pärast, lihtsalt et õppurid oma tööelus paremini hakkama saaksid.

Nüüdseks olen kooli pealik olnud kaks aastat, alates 3. maist 2024. Minu väljaõppeülema aega mahtusid kaks pealikku, kolonelleitnant Meelis Pernits ja major Rene Toomse. Viimane, major Rene Toomse periood tõi pealiku isikust ja eelnevast teenistusest tulenevalt kursustesse väikeüksuse taktika juurutamise. Liikusime selgelt selles suunas, et väikeüksuse taktika on number üks ja kõik muu on nõnda­öelda alternatiiv. Kahjuks jäi major Toomse aeg koolis võrdlemisi lühikeseks ja me ei jõudnud tema mõtteid väga ellu viia. Oli küll projektina plaanis korraldada ligi poolsada kursust, enamik neist uued, kuid sinna need ideed jäid.

Tänaseks oleme arusaamu korrigeerinud. Me ei tähtsusta väikeüksuse taktikat varasemast kuidagi vähem, kuid arvestame, et Kaitseliit on ka oma väljaõppes Kaitseväe väiksem vend. Meie juhtimis­ ja tasemekursustes on väga palju sarnast Kaitseväega. Taktikaliselt ei peaks riigikaitses „põllu peal“ võitlema erineva arusaama ja väljaõppega juhid. Kaitseväele on oluline, et reservväelaste ettevalmistus ja arusaamad oleksid nendega võimalikult sarnased. Meie kool ei saa muidugi õpetada samal tasemel Kaitseväe Akadeemiaga, sest mastaabid on erinevad ehk pilt sellest, kus me oleme vabatahtliku reservväelasega, erinebki elukutseliste tegevväelaste omast. Meie saame rõhuda kaitseliitlaste elukogemusele ja koolis pakutavale praktilisele tegevusele, et väärtustada seda, mida teeb kaitseliitlane/reservväelane oma üksuses teenistuses olles. See peab olema koolis antava õppega hästi seotud, et õpitut saaks kohe ellu viia ning olla parem juht oma üksusele.

Prioriteedina tooksin välja, et oleme Kaitseliidule juhtide tasemekoolitaja. Vähesel määral suudame vabatahtli­

kele juhtidele korraldada ka täiendkoolitust. Käesolevast aastast on maakaitseringkondadesse liikunud nooremallohvitseri põhikursused. See oli eelmise aasta projekt ja Kaitseliidusisene korralduslik kokkulepe eesmärgiga saada üksustesse kiiremini võimalikult palju jaoülemaid. Toetame jätkuvalt nende kursust õppekava ja õppematerjalidega. Uuenduskuuri on läbinud rühmavanema kursus, mis varem oli liidetud rühmaülema kursusega ehk oli sama kursuse üks osa. Sellel kursusel oleme väga selgelt õpetamas rühmavanemat, kuid õppeprotsessis on see seotud rühmaülema tegemistega. Otsustasime nõnda seetõttu, et pärast Kaitseväe allohvitseride karjäärimudeli muutumist on rühmavanem auastmelt paremal juhul vanemseersant. Varem oli ta vanemallohvitser ehk kursuse lõpetajatele andsime nooremveebli auastme.

Täiesti uus on koolis nooremallohvitseride keskastme kursus, mida ei ole Kaitseliidus ega meie koolis varem korraldatud. Kursus on disainitud Kaitseväe samalaadse kursuse järgi ning sisaldab pedagoogikat, instruktoriõpet, relva­ ja laskeinstruktori õpet ja taktikamoodulit. Moodulõpet on õppuril võimalik läbida eraldi. Samuti on võimalik selleks ennast ette koolitada, kasutades kooli VÕTA­süsteemi1. Selle süsteemi sissetoomine õppeprotsessi peaks andma kaitseliitlasele paindlikkuse eelkõige oma aja planeerimisel ja kasutamisel. Samuti võib õppur, kel ei ole ajaliselt võimalik käia kursusel terve aasta, läbida kursuse mooduleid eri aastatel ja omas tempos, lõpptulemus sellest ei kannata. Näiteks kui õppuril on võimalik tulla ainult laskeinstruktori moodulitele, siis saab ta väljaõppe ja õigused, et ainult laskmisi läbi viia.

Kooli tänasest arengust tooksin kindlasti esile drooniõppe. Koolitame selle valdkonna instruktoreid, praegu on plaanis teha instruktoritele kaks kursust. Olen nõus, et instruktoreid oleks vaja koolitada kiiremini, aga me püüame hoida kvaliteeti. Lisaks õppenädalavahetustele ei saa õpet teha tihedamini kui korra kuus ja see on seotud õppuritega. Instruktorikursuse täismaht on seitse nädalavahetust, lisandub harjutamine simulaatoriga, et õppida FPV2 drooni käsitlema. See kõik võtab aega ja õppur peab vahepeal tegema ka eksameid. Nii kujunebki koolitusperioodi pikkuseks aasta, kuni õppurist on saanud kvalifitseeritud instruktor, kes annab oma teadmisi edasi maleva üksustesse määratud droonioperaatoritele.

Koolile on usaldatud ka mehitamata õhusõidukite3 (MÕS) 2. kategooria Kaitseliidu kooli sõjaväelise juhtimise õppesuuna õppurid ülesandeid lahendamas VIKA

eksamite korraldamine ja vastuvõtmine. Kokkuleppel kaitseministeeriumiga vastutab praegu selle eksami eest Kaitseliidu kool. Meie võtame eksami vastu, kinnitame selle ja kaitselennunduse järelevalveteenistus annab sertifikaadi.

Selline on kiirülevaade kooli hetkeseisust ja arengutest. Eelmisel aastal väljastas kool üle kaheksasaja kursuse lõputunnistuse. See arv on suurem kui kunagi varem. Kooli väljaõppesündmusi tuleb aastas kokku ligi sada ja see on käskkirjadega kaetud kursuste nädalavahetuste arv. Arenguruumi veel on, nagu ka lootust, et koos uute ülesannetega saame oma meeskonda juurde ka inimesi.

Vaatamata sellele, et kooli süda asub Alu mõisas, püüame kursustega liikuda kaitseliitlastele lähemale ja korraldada neid paljudes paikades üle Eesti. Nooremallohvitseri kursused on aset leidnud Lõuna ja Põhja maakaitseringkondades. Ka käimasolev rühmaülema kursus toimub erinevates malevates, mis võimaldab õppuritel tutvuda Kaitseliidu taristu võimalustega ja meil edaspidi veelgi rohkem kursusi korraldada.“

Milline on kooli struktuur ja kollektiiv, kes õppetööd ellu viib ja toetab? „Kaitseliidu kool kui õppeasutus saab töötada ainult tänu oma korraldavale ja toetavale personalile. Kooli kollektiiv on staažikas ja tubli ning annab kursuste läbiviimiseks maksimumi. Kahel õppesuunal, teadmus­ ja arendusjaoskonnas ning administratsioonis kokku on töötajate arv püsinud 20 inimese juures.

Sõjaväelise juhtimise õppesuuna kursuste ülemateks on tegevväelased ja osalise koormusega instruktorid, kes on teenistuskogemusega allohvitserid ja ohvitserid. See õppesuund hõlmab erinevaid taseme­ ja täiendõppekursusi, mis toetavad Kaitseväe ja Kaitseliidu vajadusi maakaitseüksuste ülesannete täitmisel.

kaiTsELiidu kooLi Juhid 25 aasTa JooksuL

kapten Teet Kivisson – kooli ülem 2001–2003; major Eduard Nikkari – kooli ülem 2003–2006; kaptenleitnant Jens Koefoed – kooli ülema ülesannetes septembrist detsembrini 2004; kapten Meelis Pernits – kooli ülema ülesannetes juunist 2006 kuni 2007; kapten Riina Nemvalts (Kütt) – kooli ülem 2007–2011; kapten Erik Reinhold – kooli juhataja 2011–2017; kolonelleitnant Alari Saega – kooli pealik 2017–2020; kolonelleitnant Meelis Pernits – kooli pealik 2020–2022; major Rene Toomse – kooli pealik 2022–2024; major Margo Sai – kooli pealik alates 2024. aastast.

Inimvara arendamise õppesuuna pädevusse kuuluvad juhtimiskursused, milles kool on tugev. Need kursused toetavad Kaitseliidu vabatahtlike juhtide isiksuslikku arengut – annavad üldisi juhtimisoskusi ning valmistavad instruktoreid ette koolitajateks. Samuti kujundavad need kursused suhtumist ja väärtushinnanguid ning arendavad ühtset organisatsioonikultuuri.

Teadmus­ ja arendusjaoskonnas töötavad täna jaoskonna juht ja haridustehnoloog. Kooli ja Kaitseliitu toetava haridustehnoloogi ametikoht loodi kümmekond aastat tagasi ja selle valdkonna osatähtsus järjest kasvab – uued tehnoloogiad ning lahendused peavad jõudma kursustele ja kaitseliitlasteni.

Kooli suureks väljakutseks on e­kursuste loomine ja nende kasutuselevõtt. Meil on juba mõned head näited, aga kõik võtab kauem aega, kui me tahak­

sime. Peame tõdema, et see ei ole meil kõige paremini õnnestunud, kuid me ei jäta jonni, võitleme edasi ning püüame kursused teha õppurisõbralikumaks ja tänapäevasemaks. Võtame ühe teema korraga – teeme valmis, viime läbi, saame tagasisidet ja viime parandused sisse.

Osaleme ka kaitse­ ja kosmosetööstuse liidu projektis, kus esialgu käime kooli töötajatena erinevates ettevõtetes vaatamas ja kuulamas eesmärgiga leida liidust partnereid kooli kursustele innovaatilisi lahendusi tutvustama. Soovime, et õppurid saaksid värskeimat infot oma kooli kaudu, mitte ei kuuleks asju sõbra käest või meediast. Liigume selles suunas, et kui õppur on tulnud meile kursusele, siis on meie vastutus viia ta kurssi tänapäevase innovatsiooni ja lahendustega, mida ta edaspidi saab kasutada oma väljaõppes.

Kogu Kaitseliidus tuleks vabatahtlike aega rohkem hinnata ja muuta süsteemsemaks nende arendamine tervikuna, sealhulgas tagasiside korje ehk õpikogemused. Kaitseväe õpikogemuste4 süsteemi parema juurutamisega Kaitseliidus saaks kindlasti olukorda parandada. Siin ei ole oluline roll mitte ainult meie koolil, vaid keskselt peastaabil. Tervikuna ei ole me organisatsioonis sellega hästi edasi

Kaitseliidu ülem, tänane kooli pealik ja endised ülemad/pealikud kooli 25. aastapäeva tähistamisel. Vasakult major Rene Toomse, kapten Erik Reinhold, kolonelleitnant Teet Kivisson, Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kaptenleitnant Jens Koefoed, major Margo Sai, major Eduard Nikkari

liikunud. Näiteks Ukraina sõjas või meie endi tegevuse käigus saadud õpikogemused on kuskil olemas, aga neid ei rakendata. Palju sellest koguneb inimeste endi pagasisse, kuid puudub tervik, selle taha ei teki analüüsi ning õpikogemusi rakendame vaid vähesel määral.

Tahan eraldi toonitada, et meie koolis on suur vabatahtlike instruktorite osakaal. Need on inimesed, kes toetavad meid üle Eesti erinevate malevate­maakaitseringkondade liikmetena. Suurem osa neist on meie enda kasvandikud, kes on läbinud kooli kursused ja tulnud hiljem tagasi, et panustada vabatahtliku instruktorina. Täna saame neid selle töö eest tasustada, aga väga paljudele polegi see määrav, pigem tullakse saama kogemust ja õppe läbiviimise praktikat ning rakendust oma teadmistele.“

Räägi põgusalt ka kooli koostööst malevatega, Kaitseväega ja rahvusvaheliste koostööpartneritega.

„Saan öelda, et see koostöö on hea, mulle ei meenu oma kooliajast kordagi, et struktuuriüksused oleksid toetamise vastu. Malevatega oleme reeglina leidnud lahendused ja mul on selle üle väga hea meel.

Ka Kaitseväega on täna suhtlus kõige paremal tasandil. Näiteks lõppes hiljuti meie koolis Kaitseväe peastaabi J7 korraldatud väljaõppekavade uuendamise ja koostamise tsükkel, mille raames planeeritakse Kaitseväe SBK ja NAK5 kursuste uusi õppekavu. Kohal olid Kaitseväe Akadeemia ja kõikide väeosade esindajad.

Rahvusvahelised kontaktid on meil

Taani Kodukaitse kooli ja Soome maakaitsekooliga. Taaniga on suhtlus

kestnud kooli loomisest alates. Algul õpetasid nemad meile palju, aga nüüd oleme rohkem vastastikku kogemusi vahetamas. Kuna meil praegu ingliskeelseid kursusi ei ole, hoiame Eestis viibivate liitlastega ainult kontakti ja kasutame aeg­ajalt nende toetust.“

VIITED:

1 Kaitseliidu kooli õppekorralduse eeskiri (2026), punkt 5. Varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamine (VÕTA).

2 FPV­droon on kaugjuhitav õhusõiduk, mis edastab reaalajas videopildi piloodile spetsiaalsete prillide või ekraani kaudu. See võimaldab lennata nii, nagu oleks piloodi enda vaatepunkt drooni pardal, pakkudes täiesti uut mõõdet droonilennule.

3 Mehitamata õhusõiduk ehk droon on õhusõiduk, mis lendab või on projekteeritud lendamiseks autonoomselt või kaugjuhtimisel nii, et selle pardal ei ole pilooti. Prototüübi juurde kuulub ka kaugjuhtimiseks vajalik süsteem, mis hõlmab nii tarkvara kui ka riistvara.

4 Õpikogemuste (i. k. Lessons Learned) protsessi juurutamise põhieesmärgiks Kaitseväes on õppida nii positiivsetest kui ka negatiivsetest kogemustest ja pakkuda tõendatud põhjendusi selleks, et muuta sissejuurdunud püsitoiminguid.

5 Kaitseväe lühendid – sõduribaasoskuste kursus ja nooremallohvitseri kursus.

riiGikaiTsE

arENGukava 2035

MaakaiTsE piLGu LÄBi

Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakonna kaks viimast aastat on kulgenud suuresti riigikaitse arengukava (RKAK) 2035 koostamise rütmis. Mitmeaastane töö on tänaseks jõudnud sisulise finišini ning arengukava põhisuunad on paigas.

Tekst: staabiveebel SIIM TOOMIK, Kaitseliidu peastaabi planeerimisosakond

Oma olemuselt on RKAK riigikaitsevaldkonna kümneaastane strateegiline planeerimisdokument, mis oma sõjalises osas määrab ära eelkõige selle, missuguseid sõjalisi võimeid ja üksusi arendatakse ning millises mahus seda tehakse. Seejuures seotakse planeeritud ja alalhoitavad võimed ressurssidega – nii inimeste, varustuse kui ka rahastusega. Lisaks sõjalisele osale on RKAKis mittesõjaline osa, kus üldistusaste ja ressurssidega otseseostatus on üldisem. RKAK kujundab Eesti sõjalise kaitse arengu aastateks 2026–2035.

Arengukava üldiseks eesmärgiks on kujundada Eesti kaitsevõime selliseks, et see suudaks ennetada ohte, heidutada potentsiaalset vastast ning vajadusel kaitsta riiki sõjaliselt. RKAK hõlmab teiste ministeeriumide hulgas kogu kaitseministeeriumi valitsemisala ning selle olulise osana ka maakaitset ja laiemalt Kaitseliitu.

Käesolev ülevaade keskendub eelkõige maakaitseüksustega seotud muudatustele, kuid enne detailsemat käsitlust on oluline vaadata ka arengukava laiemat pilti.

Kui eelmine arengukava (RKAK 2031) nägi ette sõjaaja kaitseväe suuruseks ligikaudu 43 000 inimest, siis RKAK

2035 suurendab selle 55 000 võitlejani. Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et ligikaudu poole kogu sõjaaja koosseisust moodustavad maakaitseüksused. See rõhutab selgelt maakaitse rolli Eesti kaitsemudelis.

Juhtimise vaates suureneb Kaitseliidu ülema vastutus laiapindse riigikaitse võtmes. Eesti maismaa lahinguruum jaotub senisest selgemini vastutusaladeks: kui diviis keskendub eelkõige riigi idapoolsele suunale, siis maakaitse koosseisu kuuluv tagaala staap korraldab sõjalisi tegevusi Eesti läänepoolses osas. Lisaks sõjalistele ülesannetele jääb Kaitseliidu toetada ka sisekaitseline tegevus kogu riigi ulatuses, koordineerides oluliste tegevuste toimimist ning toetades tsiviilstruktuure kriisi ­ ja sõjaolukorras.

Olulise eeldusena näeb RKAK 2035 ette, et riigikaitsekulud püsivad vähemalt 5 protsendi tasemel SKPst kogu arengukava perioodi vältel. Maakaitseüksuste varustamine, väljaõpe, varude loomine ja ülalpidamine moodustavad sellest üle 10 protsendi.

RKAK 2035 seab maakaitsele järgnevad ülesanded:

julgeoleku ja liikumisvabaduse tagamine KV tagaalal, et võimaldada kaitsetegevust;

vastase mõjutamine, et piirata tegevusvabadust; olukorrateadlikkuse tagamine, et koordineerida tagaala operatsioone; kaitsetegevuse toetamine KV lähialal, et hävitada vastase sõjaline jõud; koostöös ja toetades tsiviilpartnereid viia läbi sisejulgeoleku operatsioone kogu riigis, et kindlustada riigi toimepidevus.

Alljärgnevalt on välja toodud peamised arengusuunad maakaitse võimekuse kasvatamisel. Vaatame lähemalt ainult peamisi muutusi ja ülevaate saamiseks grupeerime need nelja suuremasse kategooriasse. Kui minna detailide tasandile, siis toimusid muutused eranditult kõigis maakaitseüksustes. Igasse neist tuli midagi juurde, läks paremaks või lisandus varem puudunud võimeid.

JUHTIMISVÕIME PARANDAMINE

Maakaitse juhtimisstruktuur muutub süsteemsemaks ja kihilisemaks. Sõjaaja tagaala tegevusi hakkab juhtima rahuaegse Kaitseliidu peastaabi baasil ette valmistatav staap, mis võimaldab kriisiolukorras kiiret üleminekut sõjaaja juhtimisele.

Maakaitseringkondadesse luuakse lahingugrupi staabid, mis parandavad üksuste taktikalist juhtimist ning

võimaldavad paremat koordineerimist erinevate allüksuste vahel. Samuti suurenevad ringkondade ja malevate staapide koosseisud, et toime tulla kasvanud ülesannete ja vastutusaladega.

Täiendavalt luuakse malevkonna tasemel territoriaalsed juhtimisgrupid, mille ülesandeks on juhtida nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi sihtüksusi ja koordineerida erinevate võrgustike tegevusi. See tugevdab maakaitse sidet kohaliku keskkonnaga ning võimaldab efektiivsemalt rakendada piirkondlikke ressursse ja teadmisi.

TULEJÕU SUURENEMINE

Maakaitse tulejõud kasvab märkimisväärselt nii uute relvasüsteemide kui ka olemasolevate võimete täiendamise kaudu.

Üksustesse luuakse lühimaa ründedroonide ja pommitusdroonide meeskonnad, mis annavad väiksematele üksustele täiendava löögivõime ja paindlikkuse. Samal ajal paraneb maakaitsekompaniide ja ­rühmade mobiilsus ning maakaitsekompaniide struktuuri lisatakse jalaväe põhirelvastust – kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi.

Oluline kvalitatiivne muutus on ülikergete maakaitsekompaniide ümberkujundamine kergejalaväeüksusteks, mis suurendab nende lahinguvõimet ja vastupidavust.

Tuletoetuses lisanduvad Lääne­ ja Kirde maakaitseringkondadele 120 mm miinipildujapatareid, samal ajal kui lahingukompaniide 81 mm miinipil­

dujarühmi tugevdatakse täiendavate relvameeskondadega. Ringkondade tasandile luuakse ka lahingutoetuskompaniid, mis koondavad erinevaid toetavaid võimeid ühtse juhtimise alla.

LUUREVÕIME SUURENEMINE

Luurevõime areng on üks RKAK 2035 keskseid rõhuasetusi ka maakaitses. Malevate ja kõrgemate üksuste tasandile luuakse mehitamata püsitiibdrooni meeskonnad, mis võimaldavad teostada pikema ulatusega ja kestvamat õhuluuret.

Lisaks arendatakse välja lühimaa õhurekke meeskonnad, mis toetavad vahetult üksuste taktikalist tegevust. Lahingutoetuskompaniide rekkerühmade varustus viiakse tasemele, mis on võrreldav jalaväebrigaadi rekkerühmadega, tagades sellega parema olukorrateadlikkuse.

Olulise sammuna viiakse 1. kategooria mehitamata õhusõidukid (väikesed vaatlusdroonid) kuni rühma tasemele, mis tähendab, et isegi väiksemad üksused saavad iseseisvalt koguda vaatlusinfot ja teha kiireid otsuseid.

ELEKTROONILINE VÕITLUS JA TÕRJE

Nüüdisaegne lahinguruum eeldab võimet tegutseda elektroonilises spektris. Seetõttu luuakse maakaitses mehitamata õhusõidukite tuvastuse ja tõrje jaod, mis aitavad kaitsta üksusi vastase droonide eest.

Elektroonilised tuvastus­ ja tõrjevahendid viiakse järjest madalamale tasemele, kuni väikeüksusteni. See

suurendab üksuste autonoomsust ja ellujäämisvõimet tänases lahingutegevuses.

TÄIENDAVAD ARENGUSUUNAD

Lisaks eeltoodule pööratakse suuremat tähelepanu logistika ja vastupidavuse suurendamisele. Maakaitseüksuste varude hajutamine, autonoomne tegutsemisvõime ning kohalike ressursside kasutamine muutuvad üha olulisemaks. Samuti täiendatakse väljaõppesüsteemi, mis võimaldab kiiremini kasvatada reservi kvaliteeti ja valmisolekut.

Jätkub tavapärane koostöö liitlasüksustega ning sidusus kaitseväe diviisi üksustega, et tagada ühtne tegutsemine kogu lahinguruumi ulatuses.

KOKKUVÕTE

RKAK 2035 kinnitab selgelt maakaitse olulist rolli Eesti riigikaitses. Kui võrrelda seda riigikaitse eelmise arengukavaga, mis kannab aastanumbrit 2031, on maakaitse jõudu juurde saamas. Maakaitse ei ole pelgalt kõrvaline territoriaalne täiendav komponent, vaid kujuneb oma tegevusala piires üheks peamiseks kandvaks jõuks, mis suudab iseseisvalt ja koos teiste üksustega mõjutada lahinguruumi kulgu.

Juhtimisstruktuuride tugevdamine, tulejõu märkimisväärne kasv, luurevõime oluline arendamine ning elektroonilise võitluse, aga ka droonidega seotud võimete juurutamine muudavad maakaitseüksused senisest võimekamaks, paindlikumaks ja vastasele ohtlikumaks.

NurMiJÄrvi rEsErvvÄELasTE

Ja rapLa MaLEva koosTÖÖsT kasvaNud sõprus

Rapla maleva kaitseliitlasi ning Nurmijärvi reservväelasi ühendab hõimuvendlusest midagi enamat. Sellest annab kinnitust juba üle veerand sajandi kestnud kasulik koostöö.

Tekst: HANNU HYVÄMÄKI, KL Rapla maleva toetajaliige, Nurmijärven Reserviläiset

Nurmijärvi ja Rapla maakond olid 1980. aastatest alates sõprusomavalitsused, mistõttu oli Nurmijärvi valla päästeteenistuse juhataja Rainer Koivula juba enne 1991. aastat valla ametliku esindajana Rapla maakonnaga pikalt koostööd teinud ja mitu korda Raplat külastanud. Tänu sellele tundis ta paljusid Rapla ametnikke ja elanikke.

1998. aastal osales Rainer Koivula esimest korda võidupüha üritustel ja vaatas ka võidupüha laskevõistlust. Tollal oli Raplas tuntud veel üks Nurmijärvi inimene: mitmekordne Varbola puitskulptuuride võistluse võitja Markku Tuominen, kes osales hiljem mitmel võidupüha laskevõistlusel.

Samal ajal oli Nurmijärvis – nagu kogu Soomes – alguse saanud vabatahtlik maakaitse väljaõpe, mille taga oli kujunemisjärgus organisatsioon (Maanpuolustuskoulutus – MPK).

Rainer Koivula esindas seal Nurmijärvi valda, sest peale tuletõrje­ ja päästetöö vastutas ta Nurmijärvis ka kriisideks

valmistumise eest. 1999. aasta kevadel uuris ta Nurmijärvi reservväelastelt, kas neile pakuks huvi tutvuda Kaitseliidu Rapla maleva tegevusega ja teha nendega võib­olla mõningast koostööd.

KINDEL KASU KÕIGILE

1999. aasta 13.–14. juunil käiski meie väike huviliste rühm Raplas. Reisiliste seas olid Rainer Koivula, Jorma Mikkola, Hannu Sihvonen, Pekka ja Anne Sokura, Keijo Mäkelä ning Hannu Hyvämäki. Tallinna linnahalli juures sadamas tervitasid meid malevapealik Avo Aljas ja teabejuht Jaan Nikker. Suhtlemist hõlbustas asjaolu, et Aljas ja Nikker oskasid soome ning Koivula eesti keelt. Tutvusime Rapla maleva tegevusega ja tol ajal veel elus olnud soomepoistega.

Koostööle panid 1999. aasta sügisel aluse Hannu Hyvämäki ja Keijo Mäkelä, kes kavandasid eraviisilise jahilkäigu ajal Avo Aljasega ühiseid tegemisi. 2000. aastal osalesime esimest korda oma meeskonnaga võidupühal ja laskevõistlusel. Sealtpeale oleme käinud nendel laskevõistlusel pidevalt ja 2026. aasta 13. juunil teeme seda juba 26. korda. Ainult 2022. aasta võistlus jäi koroonaviiruse tõttu ära.

2000. aasta suvel oli Rapla maleva kord külastada Nurmijärvi valda – sedapuhku Villu Õuna juhtimisel, sest Avo Aljas ei saanud kaasa lüüa. Külalised tutvusid Nurmijärvi reservväelaste tegevuse ja kohalike inimestega. Reisil osalesid teiste seas Toomas Tõnisson ja Aadu Jõgisoo.

2001. aastal käisime taas võidupüha üritustel ja laskevõistlusel. Osalesime ka Haapsalus üleriigilisel võidupühaõhtu peol, mille kõrghetkeks oli Rainer Koivula ja Hannu Hyvämäki vastuvõtmine Rapla maleva toetajaliikmeteks. Just nemad korraldasid koostööd Eesti poolega kuni Rainer Koivula haigestumiseni. Pärast seda jätkas tööd Hannu Hyvämäki.

lasketiirus on mõõtu võetud eri aladel, ning Upinniemi garnisonis on Heikki Tuokko nimelisel võistlusel lastud traditsioonilise vintpüssiga lamades 5 + 10 lasku. Tegu on meie seast lahkunud nurmijärvilase Heikki Tuokko mälestusvõistlusega, kus osalevad kogu Uusimaa piirkonna laskjad. Rapla ja Harju meeskonnad kasutavad oma relva, SKY vintpüssi ehk Sako M28­30 (SKY – Suojeluskunta yhdistys). Samal võistlusel lastakse ka traditsioonilistest, st sõjaaegsetest püstolitest, mis antakse eestlastele kasutada. Traditsioonilisest vintpüssist laskmise peapreemia, aga ka püstolivõistluse medalikohad on viimased kaks aastat läinud Raplale. Tõeline laskur laseb hästi ka laenuks saadud relvaga. Seda võistlust korraldavad Nurmijärvi reservväelased. Järgmine külaskäik koos võistlusega on kavas 11.–13. septembril 2026.

Nurmijärvilased on mitu aastat osalenud ka Rapla maleva korraldataval Vilbergide karikavõistlusel 300 m laskmises Männikul. Samuti on Hannu Hyvämäki korraldanud Soome meeskondade osalemist Gustav Lokotari mälestusvõistlusel. Meil on alati olnud rõõm teha laskevõistluste asjus koostööd Endel Kaasikuga.

Kuna laskevõistlust oli sündmusrohke võidupühaga raske ühitada, otsustati üheskoos, et edaspidi peetakse võistlust umbes nädal enne võidupüha. Laskevõistlusest kujuneski Rapla ja Nurmijärvi peamine koostöövorm.

Alates 2007. aastast on Rapla maleva liikmed käinud külas Nurmijärvil, mille

Rapla maleva esindajad on osalenud Nurmijärvi kodukaitseõppustel ja maakaitse nädalavahetustel ning nurmijärvilased on muu hulgas käinud Utsalis tutvumas Kevadtormi suurõppusega, kus koolituskäigul viibinud Soome eruohvitserid eestlasi koolitasid ja neile oma teadmisi jagasid. Rapla rahval on olnud põnev külastada Soome sõjateemalisi muuseume, nagu sõjamuuseum, õhukaitsemuuseum, suurtükimuuseum, soomukimuuseum jm. Eestlased omakorda on tutvustanud nurmijärvilastele oma muuseume ja mälestusmärke. Nendel käikudel on teejuhi ja asjatundjana tegutsenud Hannu Hyvämäki, keda on Soome ja Eesti ajalugu alati huvitanud.

teada midagi uut kohalike metsavendade ja soomepoiste kohta ning tutvunud mälestusmärkide ja ­paikadega. Samasugune kogemus on saanud osaks raplalastele Nurmijärvis, sest siia, Nukari küla Lottapirtti hoonesse, kus praegu tegutseb kohalik spordiklubi, majutati sõja ajal soomepoisse. Soomepoiss ja hilisem pastor Paul Saar (surnud 2010) on lausa meie omakandi väimeespoeg: tema abikaasa oli Nurmijärvi kristliku ühiskooli õpetaja Martta Luostarinen ja Pauli teoloogiastuudiumi ajal sündis neile poeg Pekka. Sellest hoolimata Paul 1947. aasta sügisel vahistati ja anti talvel 1948 välja Nõukogude Liidule, kus ta pääses elama Eestisse, aga vangistati 1953. aastal uuesti ja saadeti Omski vangilaagrisse.

UHKED KOOSTÖÖ ÜLE

Nurmijärvis ollakse selle koostöö üle põhjusega uhked. Kõik algas sõprusomavalitsuste tegevusest ja teadaolevalt oleme selles teerajajad. Üldjuhul on Eesti ja Soome koostöö alanud näiteks nii, et Uusimaa reservväe ringkond (kuhu kuuluvad ka Nurmijärvi reservväelased) hakkas omal ajal tegema koostööd Kaitseliidu Harju malevaga ehk teisisõnu on koostöö toimunud nii­öelda kõrgemal tasemel. Meie aga oleme toonud koostöö justkui rohujuure tasandile, st praktilisse tegevusse ja suhtlemisse, kus pole liigset ametlikkust. Just seetõttu kanname hoolt ka Harju maleva esindajate eest, kui nad tulevad Heikki Tuokko mälestusvõistlusele, ja võõrustame neid taas 11.–13. septembril 2026 Nurmijärvis.

Suhtlemist on hõlbustanud praktikas omandatud eesti keel, sest esimesel külaskäigul 1999. aastal oskas Hyvämäki öelda ainult „palun“, „tänan“ ja „aitäh“. Üks koostöö nurga kive on olnud meie riikide ajaloo tundmaõppimine. Sellele oleme Raplas käies alati tublisti tähelepanu pööranud. Ikka ja jälle oleme saanud

Oleme teinud Rapla malevaga koostööd Nurmijärvi reservväelastena sõprusomavalitsuse põhimõttel. Oleksime tahtnud kohe algul siduda oma tegevuse MPK nimega, aga kuna MPK­l ei olnud Kaitseliiduga koostöölepingut, ei saanud me luba. Kui MPK ja Kaitseliidu ametlik koostööleping hiljem allkirjastati ning koostöö käima läks, olime meie teinud koostööd sõprusomavalitsuse põhimõttel juba mitu aastat. Nii olemegi jätkanud alguses valitud rajal.

Koostöö jätkub. Praeguses ebastabiilses maailmas peame meie, väikesed riigid, kokku hoidma ja üksteist aitama. Ühise eesmärgi nimel!

drooN oN odav kasuTada, kuid sELLE EEsT kaiTsMiNE oN kaLLis

Sel kevadel tuli paljudele eestlastele kindlasti meelde üks Eesti klassikalise punkroki surematu pala, kui sadadest ründedroonidest, mida ukrainlased saatsid välja LoodeVenemaal asuvate sõjaliste ja infrastruktuuri sihtmärkide pihta, sattus kümmekond üle riigipiiri Baltimaadesse ja Soome.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Kaitse Kodu! vabakutseline Soome korrespondent

Artikli kirjutamise hetkeks on avastatud kaheksa drooni, millest pooled, pärit ilmselt Venemaa Soome lahes asuvate sadamate ründelainest, kukkusid Soome ja kaks Eestisse. Lätti ja Leetu sattus mõlemasse üks. Soome piirivalve ja õhukaitse ütlesid avalikult, et droonide avastamine on keeruline ja ei saa välistada, et neid leitakse rohkemgi, kui inimesed ilmade soojenedes vähem käidavail radadel liikuma hakkavad. Nimelt on KaguSoome suhteliselt kõrvaline ja väheste püsielanikega piirkond, kus suuremate linnade vahele jääb hulgaliselt paiku, millest pimedas läbi sõites ühtki tuld

ei paista. Sestap võib droonirususid metsas vabalt veel olla.

VENEMAA SUUDAB UKRAINA DROONE SEGADA

Briti ajaleht The Telegraph kirjeldas 22. mail, kuidas Venemaa suudab tehniliselt segada ja suunata Ukraina droone Baltimaade ja Soome suunas, kus need kütuse lõppemisel maha kukuvad või õhutõrjetulega alla lastakse. Meetod on töökindel, odav ja lihtne ning kindlasti kasutatakse seda edaspidigi.

Leedu ja Poola vahel asuvas Kaliningradi piirkonnas tegutseb juba

aastaid venelaste elektroonilise võitluse üksuse võimas segaja. Segaja takistab droonide sidepidamist õigete GPSsatelliitidega, muutes droonid „pimedaks“, nii et need ei saa oma asukohast enam aru. Sellises olukorras asub droon aktiivselt navigatsioonisatelliite otsima. Venemaa saatja saadab välja õigetest GPS­satelliitidest märksa tugevama asukohamääramise signaali ja droon jätkab teekonda valesignaali andmete põhjal. Valesignaali tõttu tundub drooni juhtimissüsteemile, et lennumasin asub tegelikkusest palju sügavamal Venemaal, mistõttu lennumasin muudab suunda läände ehk Balti riikide ja Soome suunas. Venemaa suudab segada

ja muuta ka lendava drooni juhtimisarvuti ajakoodi, näiteks kümme aastat tulevikku. See ajab arvuti segadusse ja droon hakkab lennu ajal juhtimisarvutit uuesti käivitama või jookseb arvuti kinni, droon aga eksib teelt või kukub lõpptulemusena alla.

Probleemid on ukrainlastele teada ja neid püütakse ennetada. Näiteks lühimaadrooni on võimalik juhtida ülipeenikese valguskaabli kaudu, mis rullub lennu ajal drooni järel lahti, nii et seda ei ole võimalik elektrooniliselt segada. Teine võimalus on kasutada juhtimiseks tehisintellekti ja droon ei vaja sihtmärgini lendamiseks üldse sidepidamist GPS­satelliitidega. Telegraphi viidatud Suurbritannia rahvusvaheliste suhete instituudi Chatham House Venemaa­asjatundja Keir Gilles on kindel, et Venemaa jätkab GPS­side segamist, sest Venemaale on see praktiliselt tasuta ja väga tõhus meetod kaitsta oma sihtmärke rünnakute eest.

Õnneks ei ole Eesti ega Soome hetkel droonisõja sihtmärgid, kuid on täiesti võimalik, et Venemaa hakkab tulevikus ründedroone teadlikult siiapoole saatma. Droonidega ründamine on suhteliselt odav ja lihtne viis vaenlast survestada, kurnates inimesi nii vaimselt kui kehaliselt pideva ohutunde ja negatiivse stressiga. Samuti saab sellega sundida riigieelarve ressursse droonikaitsele ümber suunama isegi ilma konkreetseid kahjustusi tekitamata. Põhineb ju kogu riigikaitse rahvuslikul konsensusel, et hea sõda on ära hoitud sõda ja selle nimel on mõistlik kulutada iga päev palju raha, mille eest muidu saaks osta kodanikele lilli ja jäätist. Lisaks on droonirünnakute toel lihtne korraldada vaenulikke infooperatsioone ning üritada mõjutada kolmandate riikide sise­ ja välispoliitikat.

Droonide mudeleid on palju, neid täpselt identifitseerida on raske, sest ka sama droonimudeli tehnilised osad vahelduvad eri partiidel ja modifikatsioonidel. Tehniliselt ei ole keeruline ehitada vastase drooniga sarnanev koopia või saata tervelt kätte saadud Ukraina droon koos pommiga Tallinna

või Helsingisse ning hiljem tuimalt väita, et tegemist oli Ukraina rünnakuga, mida tõestavad plahvatusest järele jäänud detailid. Soome kaitsepolitseiamet on ka välja öelnud, et hulgaliselt siiakanti sattuvad Ukraina droonid lisavad sõjaväsimust ja võivad vähendada kodanike toetust ukrainlastele. Moskvast vaadates on need kõik ainult positiivsed võimalused, Ukraina ja liitlaste vaatest aga probleemid.

Esimeseks poliitiliseks drooniohvriks sattus Läti kaitseminister, kelle peaminister õhukaitse halva olukorra tõttu vallandas. Sellele järgnenud sisepoliitiliste nägeluste tulemusena astus 14. mail tagasi kogu Läti valitsus eesotsas peaminister Evika Silinaga. Kindlasti oli droonioht ainult põhjendus ja pikema poliitilise võimumängu kulminatsioon. Poliitikutele on tavapärane pidada kõiki õnnestumisi enda teeneks ja enda vigades süüdistada vastaseid. Selles artiklis püüan vältida sopaloopimist, sest ei ole olemas riiki, mille sõjaväelased ja valitsus oleksid kaitsevõimega täiesti rahul. Kõikides riikides on peastaabis ja ministeeriumis nimekirjad, mida kõike veel peaks ostma. Paraku ostetakse seda, mida eelarve võimaldab. Mõni miljard ja mõnd sõjatehnikat kasutav pataljon või brigaad on alati puudu. Nutt, hala ja ilmastiku ning rahvusvahelise imperialismi süüdistamine, nagu kommunistidel tavaks oli, ei aita. Ei aidanud ka kommuniste. Tehnikat ja tulejõudu on täpselt nii palju, kui on, ja sellega tuleb hakkama saada.

DROONID JÄÄVAD PROBLEEMIKS VÄHEMALT KUNI SÕJA LÕPUNI Õnneks ei ole selle artikli kirjutamise ajaks peale Läti valitsuse rohkem ohvreid ega märgatavat majanduskahju tekkinud, kuid segadust uue olukorraga kohanemisel on päris palju ja kohanemine kestab kindlasti pikka aega.

Praktiliselt on lääneriikide õhuruumi jälgimine ja õhukaitse üles ehitatud lennukite ja vähemal määral helikopterite ning taktikaliste ballistiliste rakettide õigeaegseks avastamiseks ja tõrjumiseks. Kaitsejõudude käsutuses on hulgaliselt kuni viiesaja kilomeetri kaugusele „nägevaid“ paikseid ja liiku­

vaid passiivseid ja aktiivseid sensoreid, nimetagem neid kõiki siin kontekstis üldistavalt radariteks. Kõikidel riikidel on suuri raskusi madalal ja aeglaselt lendavate „võrride ja muruniidukite” ehk ründedroonide tuvastamisega, sest süsteem on üles ehitatud kiiresti või väga kiiresti ja kõrgelt lendavate lennukite vastu. Lahingulennuk, näiteks Võrtsjärve kohal Venemaalt Eestisse kaldunud Ukraina drooni õhutõrjeraketiga alla lasknud Rumeenia F­16 hävitaja, on veoauto suurune, kaalub kuni kuusteist tonni ning selle lennutunni hind ületab eestlase keskmise aastapalga, olles üle paarikümne tuhande euro. Õhutõrjeraketid maksavad üle saja tuhande euro. Neid numbreid on vaja teada.

Taktikaline ballistiline rakett MGM140 ATACMS (ja selle analoogid) on neli meetrit pikk, kaalub keskmise sõiduauto jagu, lendab kuni viiekümne kilomeetri kõrguse lennukaarega kuni kolmekordse helikiirusega ehk kilomeeter sekundis ja kannab kuni kahesaja viiekümne kilost lõhkepead kuni kolmesaja kilomeetri kaugusele. Suur rakett maksab suurusjärgus poolteist miljonit eurot ja väikese riigi arsenalis on neid heal juhul mõnikümmend, isegi Venemaal ei ole neid ukrainlaste õnneks virnades. Seetõttu lastakse neid ka harva.

Ukraina ründedroon AN­196 kaalub kuni kolmsada kilo ja on samuti sõiduauto suurune – neli meetrit pikk ja kuuemeetrise tiivaulatusega. Kusjuures kere, mille sees paiknevad kõik kriitilised osad, kaasa arvatud mootor, juhtimisseadmed ning mitukümmend kilo lõhkeainet, on umbes paar meetrit pikk ja pool meetrit lai. Sellise ründedrooni hind on võrdne ühe või kahe õhutõrjeraketi hinnaga ja reeglina ründab korraga hulgaliselt droone. Oma sihtmärgi suunas võib droon lennata terve päeva kiirusega kuni sada viiskümmend kilomeetrit tunnis, sisuliselt sama kiiresti kui janused tallinlased sirgematel maanteelõikudel jaanitulele. Maa peal hullumeelne kiirus on õhus vaikse tiksumise tasemel. Helikopter või transpordilennuk lendab topelt nii kiiresti, hävitaja kuni kakskümmend korda kiiremini.

Droonirünnakute puhul on tavaline sihtmärgi piirkonna ehk nii õhuvaatluse kui ­kaitse üleküllastamine lainetena ja eri suundadest lähenevate droonidega, millest osa võivad olla ilma lõhkelaenguta peibutised, sest õhukaitse peab neid kõiki tuvastama ja kohtlema ohtlikena ning püüdma kõiki alla lasta. Droonirünnaku puhul arvestataksegi, et isegi kui lainest tabab vaid mõni droon, on nende tekitatud kahju piisav. Samuti kulutatakse droonitõrjeks suures koguses õhutõrjerakette ja ­kahurite mürske, mille hind võib märgatavalt ületada droonide hinna. Totaalses sõjas ja suures plaanis on see oluline argument, sest rakette ei ole lõputult. Eestis on mõnisada kerget õhutõrjeraketi laskeseadet, igal mõned raketid. Nii et kui need on ära lastud, hakatakse lõpuks droonide tõrjeks piltlikult öeldes kive taevasse loopima.

OLULINE ON SÄILITADA RAHU JA TERVE MÕISTUS

Soomes alla kukkunud droonide puhul ollakse päris kindlad, et vähemalt üks

plahvatas maha kukkudes, ja teine demineeriti, sest tõenäoliselt oli seal lõhkeainet. Meenutame, et sellise suurusega droonid võivad sisaldada mitukümmend kilo lõhkeainet. See on sama kogus, mida sisaldab lahingukomplekt ehk sadakond miinipilduja miini. Olenevalt ehitusest tekitab droon plahvatades lööklaine ja kildudega suuri purustusi kuni kolmekümne ja märgatavaid kahjustusi ka saja meetri kaugusele. Seni alla kukkunud või lastud droonid pole sattunud kahju tekitamiseks piisavalt lähedale elumajadele ja inimestele. Loodetavasti jääb Läti valitsus ka ainukeseks, kes droonide pärast pidi tagasi astuma, ning pole kahtlust, et kõikides Venemaaga piirnevates riikides tegeldakse lähikuudel ja ka aastatel palju nii eelhoiatuse kui ka tsiviilkaitse ja tõrjevahendite arendamisega.

Oluline on ka elanikkonna teadlikkuse tõstmine, et lollusega segatud uudishimust iseendale häda ja hukatust

kaela ei tõmmata. Näiteks palutakse lendavat või maandunud drooni nähes minna siseruumidesse või väljas võimaliku plahvatuse eest peitu ja teatada nähtust hädaabitelefonil 112. Kindlasti ei tohi drooni ise torkida ega selle kohta sotsiaalmeediasse põnevaid materjale postitades teisi uudishimulikke kohale meelitada. Samuti ei tohi filmida ega jagada õhuvaatluse ja ­kaitse relvasüsteemide ning nende meeskondade asukohti.

Kagu­Soomes tuli hädaabitelefonile palju drooniteateid, mis kontrollimisel osutusid valeinfoks: kas drooni polnudki või see küll lendas, aga täiesti seaduslikult ja ohutult. Kuid see on täiesti loomulik reaktsioon. Järgmises Kaitse Kodus! kirjutame lähemalt ohuteavitusest, tsiviilkaitsest ja droonitõrjest ning sellest, kui palju see maksab ja mida õpetatakse Soome sõjaväelastele Ukraina kogemuse põhjal luure­ ja ründedroonide kohta lootuses, et seda teadmist kunagi päriselt vaja ei lähe.

sooME rEsErvisTi kaasavõETava varusTusE NiMEkiri pikENEs

Soome kaitsejõudude (edaspidi SA – Suomen Armeija) sõjaaja koosseisust umbes 96 protsenti koosneb reservväelastest. 280 000 sõduri ning eriti neile vajadusel lisanduva 600 000 täiendreservi varustamine kõige vajalikuga on kallis ja keeruline ülesanne. Sellepärast on pärast Teise maailmasõja kogemusi alati palutud osa isiklikku varustust ise kaasa võtta.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Kaitse Kodu! vabakutseline Soome korrespondent

Käesoleva aasta alguses pikenes Soome reservisti kaasavõetava varustuse nimekiri. Et selle otsuse tagamaast paremini aru saada, tasub esmalt heita pilk minevikku.

VALUS MÄLESTUS CAJANDERI KOMPLEKTIST

Talvesõda algas 30. novembril 1939. Enne seda tõid idatuuled Soome ebameeldivalt palju mahorka ja kapsasupi lehka ning oktoobrikuus kutsus SA palju reserviste kordusõppusele. Kohale ilmunud võitlejatest ainult kolmandikul oli korralik ühtlane isiklik varustus, need olid peamiselt Soome Kaitseliidus (Suojeluskunta) teeninud inimesed, kes olid selle muidugi ise oma raha eest ostnud. Olukord on väga tuttav ka Kaitseliidu algaastaid näinud eestlastele, kes paremat isiklikku varustust ostsid ise. Teistele mobiliseeritutele jagati riidevarustuse laost, mida seal parasjagu juhtus olema. Minimaalselt anti vintpüss, kokard ja nahkvöö padrunitaskute kandmiseks ehk „Cajanderi komplekt“. Hiljem on

kokku loetud, et vormipükse ja ­kuubesid jagus 70 protsendile, talvemantleid 40 ja saapaid 30 protsendile reservväelastest. Ülejäänud isiklik varustus oli see, mis meestel parasjagu kodus kapis juhtus olema. Tagantjärele tarkusena olid paljud isiklikud riided, saapad ja seljakotid paremad kui armee jagatud varustus, mille hulgas olid ka vanemad ja viledaks kulunud riided.

Nende kõikidele nähtavate puudujääkide põhjusena nähti sügisel 1939 tegutsenud valitsust, kelle peaminister oli Aimo Kaarlo Cajander. Muidugi oli Cajander ja tema valitsus ainult ametlik patuoinas, sest iseseisvuse algusaastatel kulutati 15–20 protsenti riigieelarvest riigikaitseks. Lihtsalt 20 aasta jooksul ei suudetud nii vaeses riigis nii suurele armeele rohkem varustust osta. Kõrvalepõikena peab ütlema, et Talvesõjas oli soomlastel kõikides relvastuse ja varustuse liikides suur puudujääk ning varustust täiendati kiirkorras nii kodumaalt kui liitlaste käest. Enamiku uusi relvi loovutas soomlastele muidugi punaarmee,

need korjati tänulikult kokku ja keerati seltsimeeste suunas. Sõjasaaki kasutati kuni läbikulumiseni 1990. aastate alguses.

Sellest jõuame edasi järgmise rahvaspordialani.

LÄHEME KÕIK POODI! Soomes on hulgaliselt kvaliteetset varustust müüvaid poode, mille käive kasvab märgatavalt kaks korda aastas: siis, kui talvel jaanuarikuu ja suvel juuli kutsega ajateenistusse võetavad soomlased käivad ostmas isiklikku varustust. On teada, et SA annab ajateenijale parimat, mida neil sel hetkel riiulist leiab, k.a viisakalt öeldes ajaloolise väärtusega asju. Näiteks saapaid, mis on valmistatud 1990. aastatel ning vahepeal kümnete eri inimeste jalas kümnel erineval moel lääpa tallatud, aga mis mingi valemi alusel ikkagi sobivad!?

Millist oma varustust SA parasjagu ajateenijatele lubab, sõltub ülema suvast. Tavaline on, et kasutada saab

kõike, mis välivormi alt välja ei paista. Näiteks vihkavad kõik SA ajateenijad vormipükste vööd, see on mingi lödi plastikust pandlaga käkerdis, mis kõvasti kinni kiskudes kindlasti hõõruma hakkab ning maksimaalselt poole tunni jooksul lahti vajub, samas kui korralik nahkvöö maksab kümmekond eurot.

Olles aastakümnete jooksul lappinud sadade soomlaste ja eestlaste puruks hõõrutud jalgu ja muid ihuliikmeid, mille vigastustest enamikku oleks võinud kergesti vältida normaalsete sokkide, aluspesu, saabaste ja vöörihma kandmisega, on see teema mulle eriti lähedane. Meedikuna on minu ideaalne

õppus selline, kus ma kordagi midagi tegema ei pea ja võitlejad suvatsevad meditsiinitelgi asukoha ära unustada!

PALJU ERANDEID JA ERANDITE ERANDEID!

Suures plaanis lubatakse nii ajateenijatel kui eriti reservväelastel tegelikult aasta­aastalt järjest rohkem isiklikku välivarustust kaasa võtta, sest see muudab nende teenistuse mugavamaks ning vähendab aega ja vaeva, mis kulub SA varustuse väljaandmiseks ja sobitamiseks. Lisaks on väiksemad ülemad väsinud sellest, et iga huvitavat eset tuleb suuremate ülemate käest eraldi üle küsida. Need asjad, mida iga kutsega saabuvad sõdurid nagunii juba

aastaid hulgaliselt kohale tassivad, pandi lõpuks nimekirja.

Võrdluseks toon siia tõlke hea sõbra 1985. aasta maikuus SA kaitseväelase tunnistuses olnud nimekirjast ja saatesõnadest.

Kui Teid (muidugi suure algustähega – tõlkija märkus) kutsutakse erakorraliselt teenistusse või olete saanud käsu ilmuda kaitsejõudude (väikese algustähega?) teenistusse, peate kaasa võtma kaitseväelase tunnistuse, autojuhiload, sööki kolmeks päevaks, ostukaardi ja järgmised teenistuseks sobivad esemed: jalanõud (näiteks saapad või suusasaapad), 2 komplekti

aluspesu, 2 paari sokke või jalarätte, villase kampsuni, välitingimusteks sobivad pealisriided ja peakatte (näiteks pikad püksid või suusapüksid, tuulekindel või nahkjope, tööriided jne), kasukas, talvejope talvel ning veekindel jope suvel, kindad, tekk, seljakott, rätik ja pesemiseks vajalikud asjad, õmbluskomplekt kotis või karbis, söögi- ja jooginõud, lusikas, pussnuga, kompass, binokkel, meeste jalgratas ja talvel ka suusad koos suusakeppidega. Kõikide eelpool nimetatud esemete eest maksavad kaitsejõud Teile kompensatsiooni. Eelpool mainitud esemete puudumine ei saa viivitada kohale ilmumist.

Ehk siis sisuliselt võetakse kaasatoodud varustus SA arvele ja makstakse omanikule kinni ning antakse esmajärjekorras endisele omanikule kasutamiseks välja.

Soomes kutsuti seda nimekirja matkavarustuseks, mida ta sisuliselt ongi. Uues nimekirjas lisandusid järgmised esemed selles järjekorras, nagu nad dokumendis on loetletud: aktiivsed kõrvaklapid/kuulmise kaitsmed/kõrvatropid, juhitav droon, GPS­seade, veekott, öise nägemise seade, kompass, veekindlad sõrm­ ja labakindad, laserkaugusmõõdik, lumeräätsad, M91/M05 välivorm ja talvine maskeerimisülikond, magamisalus, ­kott ja termotekk, meriinovillast aluspesu, käsiraadio, pealamp või taskulamp, käekell, välipliit, sõjarelv ja sellele sobivad padrunid, isikliku esmaabi komplekt + žgutid, toidutermos, joogivee puhastamise komplekt.

VÕTA SÕTTA KAASA HAAVLIPÜSS, VINTPÜSS JA PÜSTOL

Soomes arutatakse, kuidas armees vajaminevat isiklikku varustust soetavaid reservväelasi toetada. Võimalik on näiteks soodushind kaitseväetunnistuse ettenäitamisel või teatud summa mahaarvamine maksustatavast tulust. Samuti on võimalik müüa reservväe­

lastele sõdimiseks sobivate relvade laskemoona soodushinnaga, et inimesed oma relvadega ka treeniksid.

Soomes on eraisikutel selle aasta alguse seisuga 1 477 932 relva. Vahemärkusena, kui soomlased on isikliku arsenali arvukuse põhjal Euroopa esimeste hulgas ja relvaomanikke on üle 10 protsendi kodanikest, siis Eesti kuulub teise äärmusesse. Umbes 2 protsendil eestlastest on relvaluba ja relvade arv on mõnikümmend tuhat. Soome armee relvade hulk ei ole avalik info, kuid neid on piisavalt. SAs teatakse, et nii väljaõppes kui sõjas relvad kuluvad, lähevad katki ja kaovad ära ning neid on vaja remontida ja asendada. Kõik relvasüsteemid on 30–50protsendise ülekattega. Ehk pataljoni jaoks on olemas pooleteise pataljoni arsenal. Eraisikute relvadest 546 149 ehk reipalt üle poole miljoni on haavlipüssid. Vintpüsse on tunduvalt vähem, ainult 439 931. Nendele kehtivad samad põhimõtted – snaipreid on SA jalaväekompaniis üks meeskond ja iga lisarelv koos hea laskuriga on teretulnud. Ei saa alahinnata ka püstolite ja revolvrite rolli lähivõitluses lisarelvana, täiskaliibrilisi püstoleid ja revolvreid on soomlaste käes ainult 116 170.

Kui mõelda armee vajaduste peale, siis esmajärjekorras vajatakse haavli­ ja vintpüsse ning püstoleid, mida saab vastavalt kasutada droonitõrjes ja lähivõitluses. Vintpüsse vajatakse täpsusrelvadeks, poolautomaatseid karabiine saab kasutada lahingurelvade asemel toetavates üksustes ja püstolid sobivad enesekaitserelvadeks. Kui vaadata lääneriikide lahinguüksuste relvastuse arengut, siis kuulipilduril on püstol enesekaitseks olnud aegade algusest, aga tänapäeval on normaalne, et püstol oleks lähikaitseks kõikidel jalaväelastel. Eestis ja Soomes seda saavutatud ei ole, Soome sõjaaja vajadus oleks kõik olemasolevad püstolid ja revolvrid ja teine sada tuhat lisaks!

Kõik lahingutegevuse piirkonnas asuvad allüksused vajavad suures koguses haavlipüsse lähikaitseks droonide vastu, sest neid on praktiliselt kõikjal. Lähikaitseks kergemate droonide vastu on hea omada vähemalt ühte haavlipüssi jalaväejao kohta. Hetkel on kaitsejõududel haavli püsse vähe. Ajalooliselt tehakse Soome armees haavlipüssi

väljaõpet ainult väikesearvulistele eriüksustele ja kaitsejõudude objekte kaitsvatele sõjaväepolitseinikele. Neilgi on haavlipüssid pigem meeskonna lisarelv näiteks ukselukkude purustamiseks või lähivõitluseks või erilaskemoona ehk lihtsamalt öeldes kummikuulide laskmiseks.

Ukraina kogemuste najal õpetatakse jalaväelastele haavlipüssi kasutamist lisarelvana, kahjuks ajapuudusel natuke pealiskaudselt. Mobilisatsiooni korral vajatakse haavlipüsse juurde kümneid tuhandeid, soovitatavalt koos laskemoonaga ja inimeste käes, kes on harjunud selle relvaga laskma.

Laskeväljaõppe spetsialistid ütlevad, et haavlipüssi ja ka püstoli laskmise treenimisel peab pöörama kõrgenda­

tud tähelepanu kiirele ja otsustavale ohule reageerimisele, sest sihtmärk on tavaliselt lähedal ja oht väga suur. Relva haaramist, sihtimist, laskmist ja järelsihtimist on vaja treenida tuhandeid ja isegi kümneid tuhandeid kordi ehk vähemalt nädal või paar. Nii pikk väljaõpe on võimalik ainult siis, kui relvi on massiliselt ja väljaõppeks piisavalt aega. Reaalselt on väljaõpe oluliselt lühem, tihtipeale mõned tunnid, heal juhul paar päeva, mis on kindlasti parem kui mitte midagi, kuid ei ole piisav.

Ka varem võeti kordusõppusele kaasa isiklikke relvi, näiteks relvaväljaõppe läbiviimiseks oma üksuses, see vajas alati loa taotlemist ja saamist. Kui me nüüd korrutame selle läbi kümnete tuhandetega, siis on selge, et paberi­

majanduse lihtsustamiseks oli mõistlik relvade kaasavõtmise võimalus kutsele peale kirjutada.

NAVIGAATOR, VALGUSVÕIMENDI, KAUGUSEMÕÕDIK JA DROON GPS­seade on tänapäeval olemas praktiliselt kõikidel inimestel kas eraldi navigaatorina või spordikella ja telefoni sisse ehitatuna ning neid kasutatakse igapäevaselt. Artikli kirjutamise ajal toimuvad Venemaa vastu Ukraina droonirünnakud, mida tõrjutakse elektroonilise sõjapidamise vahenditega, mis ummistavad mobiilsidet ja segavad GPS­seadmeid kuni selleni, et isegi sisemaal, piirist mitmekümne kilomeetri kaugusel võib mobiil olla leviaugus ja GPS näidata midaiganes. Seega ei ole kuhugi kadunud vana hea kompassi ja kaardi järgi sihtkoha leid­

mine, kuid lubatakse ka oma navigaatorid kaasa võtta.

Valgusvõimendeid ehk öise nägemise seadmeid, laserkaugusmõõdikuid ja vaatlus­ ehk luuredroone ostetakse pidevalt juurde, kuid nende vajadus on oluliselt suurem, kui neid SA ladudes leidub, seega palutakse ka need kaasa võtta. Loogiline on, et seadme kaasa võtnud inimene oskab seda ka kasutada ja kasvõi üks droonioperaator või tulejuht ning pimedas teed nägev võitleja on oluline.

Reservväelastel ja ajateenistusel põhinev suurearvuline armee, nagu Eestis või Soomes, ei suuda kunagi kõiki võitlejaid hea varustusega varustada, sellepärast on hea mõte paluda varustust ise kaasa võtta. See on parem kui häda korral rekvireerida.

Sellel aastal liikus võistlus esmakordselt Rapla linna sisse. Start anti igale võistkonnale turuplatsilt tossu, valgussõu ja muusika saatel

MiNi-põrGupõhJa ühENdaB põLvkoNdi

Kevadine õhtupäike soojendab Rapla hoovides õunapuude latvu. Istume koos noorteinstruktor Tarmoga eramaja meenutavas staabis ja ootame õhinal. Kohe-kohe peaks saabuma mees, kes kogu sellele heas mõttes põrgule alguse pani. Heliseb uksekell ja kutset tuppa ootabki lühem valges kampsunis ja valgete, õlgadeni ulatuvate juustega väärikas eas härra – Toomas Tõnisson.

Tekst: ROLAND LUHAVÄLI, TARMO HÄRMA, Mini-Põrgupõhja korraldajad

Eelmise sajandi lõpul, 1998. aastal korraldati esimene metsavendlusele pühendatud võistlus Põrgupõhja retk. Toona Rapla malevas noorteinstruktori ametit pidanud Toomas nägi aga võimalust lisada võistlusele ka noorterada.

Idee seisnes selles, et noored lahendavad samu ülesandeid mis täiskasvanudki, lihtsalt raja distants on lühem ja jõukohasem. „Võistlejaid oli noorte rajal nii Raplast kui Tartust. Ka kohtunikke tuli Tartust. Tol ajal oli Rapla üks esimesi, kes hakkas noortele selliseid suuremaid võistlusi korraldama,“ meenutab Toomas, kohvikruus peos. „Ajad olid teised. Noortel polnud midagi teha, polnud arvuteid ega nutitelefone nagu praegu. Organisatsioon andis võimaluse vabal ajal midagi põnevat ette võtta.“

LOOVUS LOEB

Sirvime koos raamatut „Mehena meeste ridadesse!“ ja ühel pildil kaht poissi nähes läheb Toomasel nägu naerule. Nimelt on nendega poistega seotud üks seik.

Esimestel Põrgupõhja retkedel võisteldi Eesti NSV aegsete kaartidega, mis ei vastanud enam tegelikkusele. Tiim, kus pildilt leitud poisid võistlesid, läks võistlusel kaduma. Neid otsiti kaua taga. Ei saadud aru, kuhu nad kadunud olid, õnneks lõpuks leiti nad ikka üles. Poisid olid otsinud kaardi abil raudteed, mis oli juba 1968. aastal üles võetud.

Kolm korda planeeriti Põrgupõhja retkele noortele suunatud lisarada, kuid mõisteti, et kahte paralleelset rada korraga mehitada on maru keeruline. Selle formaadiga ei jätkatud.

Noortele korraldati vahelduva eduga võistlusi, mis kandsid erinevaid nimesid. Mini­Põrgupõhjana toimus noortevõistlus esmakordselt 2011. aastal.

„See aasta oli ju nime juubeliaasta,“ hüüab Tarmo kõrvalt.

Aeg lendab raamatut sirvides ja elutarkust ammutades. Toomas jagab meiega veel mõtteid, milliseid

Raplamaa nurki avastada. Hindamiseks on aastate jooksul loodud erinevaid kategooriaid, aga üks põhilisi oli kunagi „parim tüdrukute tiim“.

Sarnaselt minu ja Tarmo visioonile leiab ka Toomas, et ülesanded peaksid olema loovalt lahendatavad. „Kunagi ühel luureülesandel, mis oli küllaltki keerulisel alal keset karjääri, tuli üks võistleja hiilgavale ideele. Ta võttis vormi seljast ja läks „jooksuringile“. Vastutegevus ei pidanud teda võistlejaks ja lasi tal alas oma tiire teha. Ülesanne lahendati viiele,“ rääkis Toomas, nägu naerul.

Vestluse lõpuks tunneb külaline rõõmu, et Mini­Põrgupõhja on taas populaarsust ja eluvaimu kogumas. Mida rohkem selliseid vingeid võistlusi korraldada, seda enam neid ka oodatakse.

Noored tulevad eri ilmakaartest kokku ja saavad nii vanu sõpru näha kui ka uusi tutvusi luua.

NUKID KOKKU JA TEHTUD!

Üle­eestiline Mini­Põrgupõhja elustati aastal 2025. Kutseid välja saates olid korraldajate tunded seinast seina. Ei teadnud ju, mida oodata. Kas üldse keegi tuleb? Kui palju tuleb? Millised korralduse nõksud on meil tähelepanuta jäänud?

Mõned tunnid pärast registreerimise avamist olid esimesed registreerujad olemas ja hinge hakkas vaikselt pugema mõnus rahulolu. Iga järgmise võistkonnaga kasvas hinges kirjeldamatu tunne. Kui pärast registreerimise lõppu vaatas tabelist vastu 17 võistkonda, siis tekkis isegi veidi hirm. Vastutus! Aga pagana põnev oli ka.

Lõime korraldajatega nukid kokku ja vaatasime üksteisele tähendusrikkalt silma: me teeme selle ära ja me teeme selle vägevalt ära! Ja tegimegi. Võistluse ajal esindajatelt ja pärast võistlust nii esindajatelt kui ka võistlejatelt vaid positiivset tagasisidet saades oli hing rahul.

Võistlusele järgnenud ööl laos asjade lahtipakkimise vahel korraks selga sirutades tegid korraldajad võistluse

analüüsi, mille tulemusena sai üheselt selgeks kõige tähtsam asi – MiniPõrgupõhja retk 2026 peab toimuma samas formaadis ja sama käekirjaga!

Kui noortele meeldib, siis tuleb seda teha. Noortele tuleb pakkuda seda, mis neile reaalselt korda läheb!

Ja nii ta läks.

PÄÄSU POLE

2026. aastal osales retkel 27 võistkonda, sh seitse Rapla enda malevast. Distants oli umbes 40 km ja kontrollpunkte oli kokku 16, lisaks kolm postkasti. Võistluse katkestas ainult kaks võistkonda. Paljudele oli see esimene võistlus üldse ja sellelt ammutatud kogemus hindamatu väärtusega.

Võistluse toimumisele aitas kaasa üle 60 korraldustiimi liikme. Peakorraldaja, ­kohtunik ja üldvastutaja on ülimalt tänulikud kõigile osalejatele, kohtunikele, kokkadele ja koostööpartneritele, kes olid nõus kaasa tulema meie väljapakutud hullustega. Kõik sujus, kõik toimis. Loomulikult leiame igast korraldusest uusi õpikohti ja uusi detaile, mida järgmiseks korraks lihvida ja voolida.

Rampväsinud kohtunike nägudel oli naeratus – see oli vägev!

„Me oleme järgmisel aastal ka kohal, andke palun teada, mis kuupäevadel ja kus me olema peame,“ küsiti korduvalt. Respekt! Sellised hetked viivad korraldajal sõnad suust! Enam ei ole pääsu. Enam ei ole taganemist. Ja ei tahagi pääseda ega taganeda! Anda noortele seda, mis neile korda läheb, on väga magus tunne! Mini­Põrgupõhja retk 2027 toimub 9.–11. aprillini 2027!

Toomas Tõnissoni võime pidada MiniPõrgupõhja retke ristiisaks. Vaadates Toomase õhinat Põrgupõhjast rääkides, tundes tema käepigistuses tõelist põrgurammu ja saades veel enne lahkuminekut Toomaselt kinnitust, et te, poisid, teete õiget ja vajalikku asja, on meie mõtted juba järgmise aasta võistluse juures.

Soovime üksteisele jõudu ja selle kõige algataja seab sammud kevadisse õhtupäikesesse.

rapLa viNT

paNEB prooviLE TÄpsusE, kiirusE Ja MEEskoNNaTÖÖ

Kui Kaitseliidu Rapla malev oleks tuntud vaid ühe militaarvõistluse järgi, siis oleks selleks võistluseks ilmselt taktikaline laskevõistlus Rapla Vint, mis paneb proovile võistlejate relvakäsitsusoskuse, täpsuse, kiiruse ning võime tegutseda pingelistes olukordades.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Aastatega on võistlus kasvanud üheks tuntumaks omataoliseks mõõduvõtuks

Kaitseliidus ning toonud kokku nii kogenud laskureid kui ka neid, kes soovivad oma oskusi realistlikes tingimustes proovile panna.

Rapla Vint ei ole klassikaline tiiruvõistlus, kus lastakse staatilisi märklehti kindlast asendist ja rahulikus tempos. Selle võistluse keskmes on võimalikult elulähedased olukorrad, kus laskur peab liikuma, ümbrust jälgima, sihtmärke eristama ning tegutsema kiiresti ja ohutult. Just selline ülesehitus teeb Rapla Vindist võistluse, mida osalejad kirjeldavad sageli kui füüsiliselt ja vaimselt intensiivset kogemust.

KÕRGE PULSS JA KÜLM PEA

Võistluse radadel tuli osalejatel kasutada nii automaatrelva kui ka püstolit. Mitmel rajal kasutati relvi kombineeritult ning ülesehitus püüdis võimalikult realistlikult jäljendada mitmesuguseid lahingulisi situatsioone. Selleks kaasati sõidukeid ning kasutati purunevaid, metallist ja liikuvaid sihtmärke. Võistlejad pidid tegutsema eri laskepositsioonidest, vahetama relvi ning lahendama ülesandeid olukordades, kus igal eksimusel on hind.

Rapla Vindi eesmärk pole kunagi olnud pelgalt parimate laskurite väljaselgitamine. Sama oluline kui võistlusmoment on võimalus harjutada taktikalist laskmist ebastandardsetes olukordades. Just sellistes tingimustes tulevad esile oskused, mida ei

pruugi märgata tavapärasel lasketiirutreeningul: relva ohutu käsitlemine stressiolukorras, kiire otsustusvõime, koostöö ning suutlikkus säilitada külma pead ka siis, kui pulss on kõrge.

Idee sellist võistlust korraldada sündis soovist pakkuda kaitseliitlastele ehedamat väljaõpet. Iga sõdur ju teab, et niipea, kui aeg käima pannakse, muutub ka kõige lihtsam ülesanne märksa keerulisemaks. Pulss tõuseb, hingamine kiireneb ja eksimisvõimalus suureneb. Just seetõttu annab võistlusformaat osalejatele kogemuse, mida rahulik harjutamine alati pakkuda ei suuda.

MEESKOND LOEB

Esimene Rapla Vint toimus 2018. aastal. Toona peeti võistlust individuaalarvestuses ning rõhk oli eelkõige laskuri isiklikel oskustel. Aastate jooksul hakkasid korraldajad aga üha rohkem väärtustama meeskondlikku elementi ning lõpuks kujunes välja tänane formaat, kus võisteldakse neljaliikmeliste meeskondadena.

Meeskond liigub rajal koos ning edu sõltub suuresti liikmete omavahelisest koostööst. Üksteist toetatakse tulega, jagatakse ülesandeid ning suheldakse pidevalt, et rada võimalikult kiiresti ja täpselt läbida. Selline formaat lisab võistlusele täiesti uue mõõtme, sest lisaks individuaalsele laskeoskusele tuleb arvestada ka kaaslaste liikumise, positsioonide ja tegevusega.

Rajad ja punktiarvestus on üles ehitatud täpsuse ja kiiruse kombinat­

sioonile ning olulisel kohal on taktikaline relvakäsitsemine. Kiirus üksi ei taga head tulemust, sest möödalasud ja ohutusreeglite rikkumised võivad tähendada olulisi lisasekundeid või karistuspunkte. Samas ei piisa ka üksnes ettevaatlikust tegutsemisest – hea tulemuse saavutamiseks tuleb leida tasakaal tempo, täpsuse ja ohutuse vahel.

LEGEND, MIS EI SURE

Osalejate tagasiside on aastate jooksul olnud väga positiivne ning Rapla Vint on kujunenud taktikalise laskmise harrastajate seas oodatud sündmuseks. Paljud võistlejad hindavad just seda, et rajad ei muutu rutiinseks ning igal aastal püütakse pakkuda uusi lahendusi ja proovikive. Samuti peetakse oluliseks võistluse realistlikku ülesehitust, mis sunnib osalejaid pidevalt kohanema ja kiiresti otsuseid langetama.

Rapla Vindi populaarsus näitab, et huvi praktilise ja dünaamilise laskmise vastu kasvab jätkuvalt. Seetõttu on tulevikus plaanis viia võistlust läbi kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. See annaks osalejatele rohkem võimalusi oma oskusi proovile panna ning aitaks hoida kõrget taset nii individuaalses relvakäsitsemises kui ka meeskondlikus koostöös.

Üks on aga kindel – seni, kuni Rapla Vindil pannakse stopper käima, metallmärgid kõlisevad ja meeskonnad rajale sööstavad, püsib selle võistluse legend elus ka järgmistel aastatel.

sõJaraud

Plaadikandja, kuhu saab kinnitada lisataskuid. Kuuliplaadid katavad rindkere esi- ning tagaosa ja külgi.

Administratiiv tasku

Killuvest, mis pakub kiivriga võrreldavat kaitsetaset.

Ballistilise kaitsega vöö pakub kaitset vaagna- ja alakõhupiirkonnale.

Meditsiinitasku

Lukkudega plaadikandjale kinnitatav 24 tunni varustuse tasku.

Nüüd juba ka paljude kaitseliitlasteni jõudnud „kolm ühes“ kandesüsteem sisaldab plaadikandjat, killukaitsega lahinguvööd, kuulikaitseplaate, killukaitsevesti ning hulganisti vajalikke taskuid, sidudes ballistilise kaitse ja isikliku varustuse ühtseks tervikuks. Täpne taskute hulk, asetus ning valik sõltub sellest, millises üksuses olete ning mis ülesandeid täidate. Näiteks võib kolme salve taskuga paneeli asendada tühja paneeliga, millele saab kinnitada kolm kahe salve taskut. Samuti saab vajadusel lisada vöö külge labidatasku või granaadi/raadiojaama tasku.

MaTkapLiiT

oN rohkEM kui MuGavus

Matkapliit on üks neist varustuse osadest, mille väärtusest saad päriselt aru alles siis, kui ilm ära pöörab. Kui lõke ei võta märja puu tõttu vedu, kui tuul keerutab leegi laiali või kui õppusel on vaja kümne minutiga kätte saada kuum jook ja soe toit, muutub väike priimus enamaks kui mugavusvahend.

Tekst: MARTEN MASING, Toidupakk.ee MatkaPRO

Hea matkapliidi valimine ei alga matkapoe riiuli ees küsimusest, milline on kõige võimsam või kõige odavam. Õige küsimus on: milline matkaja sa oled ja millises olukorras peab pliit sind aitama? Üks asi on nädalavahetuse kalalkäik autoga, teine ühe­ või mitmepäevane jalgsimatk, kus kogu varustus on vaja seljakotis kaasas kanda.

ALUSTA SELLEST, KUIDAS LIIGUD Jalgsimatkaja mõtleb grammides. Kui kogu varustus on seljas, hakkab iga üleliigne ese päeva lõpuks endast seljale ja õlgadele märku andma. Sellisel juhul on oluline, et priimus oleks kerge, kompaktne ja mahuks koti küljetaskusse või keedunõu sisse.

Näiteks väga väikese klassi gaasipõleti eelis on selge: see on kontrollitud leek, mis võimaldab keeta vett, teha putru, valmistada külmkuivatatud toitu või saada kiiresti kruus kuuma teed.

Elektrilise süütega matkapliit MINI on hea näide sellisest minimalistlikust lahendusest. Tooteinfo järgi kaalub see vaid 135 grammi, on kokkupandult umbes 8 × 6 cm, töötab keermega gaasiballooniga ja sellel on elektriline süütaja, nii et tikkude või tulemasina järele ei pea esimese asjana haarama. Võimsuseks on märgitud 1800 W. Samasse mõttemaailma sobib ka Mil­

Tec Spider, mis kaalub 180 grammi, on kokkupandult umbes 10,5 × 8 cm ja samuti 1800 W võimsusega.

Sellise pisikese põleti plussideks on kaal ja ruumi kokkuhoid. Miinus tuleb välja siis, kui pead süüa tegema suurema potiga, kui pind on ebatasane või tuul on tugev. Ballooni peale keeratav põleti tõstab raskuskeskme kõrgele. Väike kruus või katel püsib hästi, aga lai pann või liitrine pott vajab juba ettevaatust. Metsas ei ole pliidi ümberminek lihtsalt ebamugavus, vaid võib tähendada põletust, raisatud toitu või kuival ajal ka tuleohtu.

Kui tahad rohkem stabiilsust, tasub vaadata voolikuga lahenduse poole. Voolikuga priimuse puhul seisab gaasiballoon pliidist eraldi ja põleti on madalamal. See on juba samm mugavama ja stabiilsema väliköögi poole, kuid jääb veel piisavalt kergeks, et seda ka seljakotis kaasas kanda.

KUI TÄHTIS ON KIIRUS, VALI KEEDUSÜSTEEM

On olukordi, kus pliidi ülesanne ei ole gurmeerooga valmistada. Vaja on hoopis kiiresti vett keeta. Just see on tavaliselt külmkuivatatud matkatoidu, kohvi, tee, puljongi või hügieenilise joogivee ettevalmistamisel kõige tähtsam.

Sellisel juhul on parim valik integreeritud kiirkeedusüsteem. Selle mõte

on lihtne: põleti, pott, soojusvaheti ja tuulekaitse töötavad ühe süsteemina. Kuumust ei lähe külgedele nii palju kaduma ning sama koguse vee keetmiseks kulub vähem aega ja vähem gaasi.

Fire Maple PRO kiirkeedusüsteem on selle klassi hea näide. Tooteinfo järgi keedab see pool liitrit vett umbes kahe minutiga, sisaldab üheliitrist anodeeritud alumiiniumist potti, mille põhjas on soojusvaheti ja integreeritud tuulekaitse, kaalub 511 grammi ning komplekti sisse mahub ka kuni 230grammine gaasipurk.

QuickBoil gaasipriimus liigub samas kategoorias: poole liitri vee keemaminekuks on samuti märgitud umbes 2 minutit, süsteem kasutab radiaatori põhimõttel kuumuse jaotamist, komplektis on stabiliseerivad lisajalad balloonile, kaal on 620 grammi ja võimsus 2200 W.

Kiirkeedusüsteemi suur eelis on efektiivsus. Hommikul, kui sõrmed on külmad ja sa ei taha veel pikalt askeldada, on kahe minutiga saavutatud keev vesi suur asi. Sama kehtib õppustel, kalastusretkel või jahil olles, kus kuum jook võib olla väike, aga oluline moraalitõstja.

Samas ei ole kiirkeedusüsteem alati parim pannkookide, sibula praadimise või suure perepaja jaoks. Kitsas kõrge

pott sobib eelkõige vee keetmiseks ja toidu soojendamiseks. Kui sinu matkatoit on peamiselt külmkuivatatud pakk, puder, kohv ja supp, on see väga hea valik. Kui tahad pannil kala praadida, kastet hautada ja neljale inimesele süüa teha, vali laiema toetuspinnaga pliit.

AUTOGA SEOSTUB MUGAVUS JA STABIILSUS

Kõik matkad ei ole seljakotimatkad. Kaitseliitlane, kalamees, jahimees, perega telkija või kriisiks valmistuv inimene võib liikuda autoga ja teha laagri sinna, kuhu sõiduk ligi pääseb. Siis pole mõtet gramme üle tähtsustada. Olulisemaks muutuvad stabiilsus, mugavus, võimsus, tuulekaitse ja võimalus kasutada tavalisi pottepanne.

Kohvri tüüpi kaasaskantav gaasipliit on selles rollis väga praktiline. Toidupakk.ee müüdava kaasaskantava gaasipliidi saab vajadusel ühendada ka suure grillgaasi ballooniga, kasutades komplektis olevat adaptrit. Komplektis on tuulekaitse, süütamine käib piesoelektrilise automaatsüütega ning võimsus on 2,3 kW.

Sellise pliidi tugevad küljed tulevad ilmsiks tuule käes ja päris söögi tegemisel. Lai alus hoiab poti paremini paigal, leek on kontrollitav ja pliiti on mugav kasutada ka siis, kui käed on külmad või kui teed süüa mitmele inimesele.

Toidupakk.ee tooteinfo rõhutab, et konkreetse pliidi komplektis on tuulekaitse, mis aitab leeki stabiilsena hoida ka keerulisema ilmaga. See ei tähenda, et tugev külgtuul enam ei loe, aga väikese lahtise põleti ja kaitstud pliidi erinevus on suur.

Samas ei ole selline kohverpliit seljakotimatkaja tööriist. See on liiga suur. Selle koht on autos, paadis, suvilas, väliköögis, kriisivarudes või baaslaagris. Elektrikatkestuse ajal on see kodus väga praktiline, kuid ainult siis, kui seda kasutatakse hästi ventileeritud ruumis ja tootja juhiseid järgides. Tooteinfos on eraldi märgitud, et gaasipliiti tuleb kasutada hästi ventileeritud kohas.

kuidas vETT koGuda: ÄMBEr oN LooTus, Tarp süsTEEM!

Inimesed koguvad igasugu kraami. Kummiparte, plekkpurke, oksekotte, marke. Mõni isegi raha. Üleelamisolukorras on aga oluline teada, kuidas ja millega koguda vett. Tingimustes, kus seda looduslikust või inimtekkelisest reservuaarist ammutada ei saa ning tuleb loota sellele, mis taevast alla sajab.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Pigem tihti kui harva on loodusesse sattunud inimestel kaasas ämber. Produktide jaoks. Ja ämbriga saab vihmavett koguda küll. Kui janu nagu eriti pole, aega aga on ning vihma kallab kui oavarrest. Nimelt on ämbriga vihmavee kogumisel üks probleem või tegelikult on neid päris mitu.

Probleemi mõistmiseks tuleb teada, et tavaline kümneliitrine ämber on umbes 28 cm läbimõõduga ning suudme pindala on ligikaudu 0,06 m². Veel peame teadma, et vihma hulka mõõdetakse millimeetrites: 1 mm vihma tähendab 1 liiter vett ühe ruutmeetri kohta. Seega koguneb ämbrisse iga vihmamillimeetri kohta umbes 0,06 liitrit vett. Et kümneliitrine ämber saaks täis, oleks vaja umbes 167 mm vihma. Mis tähendab, et nõrga seenevihmaga, mil sademete sagedus on 1 mm tunnis, sajaks ämber täis umbes 167 tunni ehk nädalaga. Seda eeldusel, et tibutab nädal aega järjest.

Mõõduka vihma korral, kus sajab maha 5 mm tunnis, kulub ämbri täis tilkumiseks 33 tundi. Ja jällegi ei saa kindel olla, et vihma sajab kauem kui ööpäev. Parem oleks, kui ei sajaks – ei taha ju sellist suve. Ning isegi tugeva paduvihmaga, mil sademete hulk on 20 mm tunnis, kuluks ämbri täitumiseks 8 tundi.

Seega ämbriga sademete püüdmine, ehkki resultatiivsem kui vihma käes suu ammuli lamamine, ei ole joogivee kogumiseks just kõige efektiivsem.

Seda tulenevalt, nagu me nüüd teame, ämbri liiga kitsast suudmest.

ETEM KUI ÄMBER

Seega tuleb efektiivsuse tõstmiseks laiendada sademepüüduri pindala. Näiteks 2 x 2 meetri suurune kile, tarp või telkmantel on juba päris korralik vihmavee koguja.

Selle tõestuseks võtame appi jälle

matemaatika. 2 m x 2 m tarbi pindala on 4 m². Seda, et 1 mm vihma tähendab 1 liitrit vett ühe ruutmeetri kohta, me juba teame. Seega kogub neljaruutmeetrine tarp 1 mm vihmaga 4 liitrit ja 2,5 mm vihmaga umbes 10 liitrit vett. Ajaliselt tähendab see, et seenevihma korral, olgu selle tugevuseks näiteks 1 mm, kulub 10 liitri ehk ämbritäie vee kogumiseks 2,5 tundi. Ja 5 mm sademehulgaga umbkaudu 30 minutit, mitte 30 tundi nagu ämbriga.

Nii et kui marjuline, kes ämber käes metsa läks, kandis ka vihmakeepi, ei pea ta janusse lõppemist pelgama. Muidugi juhul, kui sajab vihma. Kui vihma ei saja ja päike lõõskab, saab kile abil koguda ka kondensvett. Kaevad maasse augu, asetad selle põhja anuma, katad augu kilega, mille keskele, anuma kohale asetad raskuse, näiteks kivi, ja ootad, millal maapinnast kuumuse mõjul aurustuv niiskus kilele kondenseerub ning anumasse tilgub. Selle meetodi puhul ei saa me muidugi rääkida liitritest.

AUK ÜLESPOOLE

Igatahes peaks nüüdseks selge olema, et vihmakeep sobib vihmavee kogumiseks paremini kui ämber. Jääb küsimus, kuidas. Ämbriga on muidugi lihtne. Kohe õpetan. Pane see maha. Suue ehk avatud osa ülespoole, eks ole. Ja marjad, seened või muud produktid tasub sealt vee kogumise ajaks eemaldada.

Vihmakeebi, kiletüki või tarbiga on natuke teistmoodi. Lihtsalt maha pannes ei ole sellest suuremat tolku. Lahti rullides ja maha laotades ka mitte nii väga.

See tuleb rippu tõmmata. Ja, see on nüüd oluline, mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt ehk maapinnaga paralleelselt. Näiteks nelja puu vahele. Aga mitte liiga pingule, vaid nõnda, et

VAJA LÄHEB: vihmakeepi

Ajakulu: 30 minutit

selle keskele tekiks lohk. Et kindel olla, võib siingi lohu tekitamiseks kasutada mingit raskust, näiteks kivi.

Lohk on vajalik selleks, et vihmaveel oleks kuhugi koguneda. Pingul või, veel hullem, kerge kaldega kile pinnalt voolab vesi lihtsalt maha.

KÜLLAP HAKKAB

Ja edasi pole muud teha kui oodata ja loota, et pea kohale kogunenud tumedad pilved avaneksid ja vihmana maa peale sajaksid.

Väidetavalt saab vihma tekkimist soodustada lennukitelt pilvedesse hõbejodiidide külvamisega. Aga kui teil lennukit ja hõbejodiide parasjagu käepärast ei ole, siis see meetod ei tööta.

Vihma välja kutsumiseks on ka rituaale – näiteks pesu õue kuivama riputamine. Või loitsud. Näiteks rahvapärane:

Vihmakene, vihmakene, tule alla, kastma maad, kasvata mu vilja head.

Kas see või mõni muu selletaoline loits töötab, ei oska mina öelda. Võibolla on mõistlikum lihtsalt oodata. Eestis on ikkagi umbes 110–160 sajupäeva aastas, mis tähendab, et kui mitte igal teisel, siis kolmandal päeval kusagil ikka sajab, niisiis on alati lootust, et mingil hetkel algab sadu. Kusagil Lõuna­ või Kagu­Eesti kõrgustikul pigem varem ja mõnel saarel või põhjarannikul pigem hiljem. Aga millalgi ikka.

Ning kui kilepinnale on kogunenud piisav kogus vett, saab selle sealt juba sobivasse anumasse villida. Kas siis otse lohust kummutades või kile üht serva ettevaatlikult alla surudes, et vesi välja valguks. Nii lihtne ongi.

Hüva rüübet!

pLaasTEr, Mis Ei aNNa aLLa!

Esmaabis on asju, mis näivad esmapilgul liiga lihtsad, et neist pikemalt rääkida. Plaaster on üks selliseid abivahendeid. Võtad pakist välja, tõmbad kaitsepaberi ära ja kleebid haavale – valmis! Ent päris nii see ei ole.

Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS, Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Tegelikkuses peitub just väikestes oskustes sageli suur erinevus tulemuses: kas haav püsib puhas ja kaitstud või on plaaster mõne minuti või kilomeetri pärast lahti, kortsus, märg või tasku põhjas. Mida puhtamana suudame haava hoida, seda vähem peame muretsema ja tulevikus põletikuga tegelema.

Kõigepealt tasub meelde tuletada lihtne põhimõte: plaaster ega side ei ole mõeldud mustuse peitmiseks, vaid puhta haava kaitsmiseks. Kui võimalik, tuleb haava esmalt puhta veega loputada, eemaldada nähtav mustus ja kuivatada haava ümbrus. Plaaster kleepub nahale, mitte verele, higile ega porile. Kui haav veritseb, tuleb verejooks esmalt peatada näiteks otsese survega ning alles siis mõelda katmisele.

Tavaline sirge plaaster sobib hästi väikesele kriimustusele või lõikehaavale tasasel nahapinnal. Keerulisemaks läheb asi siis, kui haav asub sõrmeotsal, sõrmenukil, varbal, kannal, küünarnukil või mõnes muus kohas, mis liigub, paindub või hõõrdub. Seal ei piisa ainult sellest, et plaaster „kuidagi peale“ saada. See tuleb paigaldada keha liikumist arvestades.

SÕRME OTSA

Sõrmeotsa katmisel on üks lihtsamaid nippe lõigata plaastri kleepuvat osa nurkadest haavapadja poole selliselt, et tekib X­kuju. Nii tekivad justkui väikesed tiivad, mida saab ükshaaval sõrme tipu ümber kinnitada.

Haavapadi jääb sõrmeotsa peale, kleepuvad osad aga liiguvad ümber sõrme nagu väike müts. Nii ei teki paksu voltis plaastripalli ja sõrme ots jääb paremini kaetuks. Tähtis on mitte tõmmata plaastrit sõrme ümber liiga pingule. Pärast paigaldamist peab sõrmeotsa ümbrus olema soe, roosakas ja tundlik. Kui tekib tuimus, sinakus või ebamugav pitsitus, tuleb plaaster kohe lõdvemalt panna.

LIIGESE KOHALE

Sõrmenuki või liigese plaasterdamisel on põhimure paindumine. Kui plaaster kleepida sirgelt üle liigese, hakkab see iga liigutusega venima ja lõpuks servadest lahti tulema.

Siin aitab nn liblika­ või liigeselõige: plaastri mõlemasse pikemasse äärde lõigatakse kleepuva otsa sisse kaared, nii et plaaster muutub liblikakujuliseks. See võimaldab kleepuvatel ribadel anda liigesele rohkem liikumisruumi. Teine võimalus on paigaldada plaaster peale siis, kui liiges on kergelt painutatud asendis. Siis ei jää plaaster käe esimesel liigutamisel pingesse.

ÜHE SUURE ASEMEL NELI VÄIKEST

Kui haav asub näiteks küünarnukil, ei pea ilmtingimata otsima suurt eriplaastrit. Sama töö saab ära teha ka nelja tavalise väiksema ristkülikukujulise plaastriga.

Kõigepealt moodustatakse kaks T­kujulist plaastrit: ühe plaastri ots kleebitakse teise plaastri keskele. Seejärel ühendatakse kaks T­kujulist

lahendust omavahel nii, et tekib ristikujuline kinnitus.

Siin tuleb jälgida üht olulist asja – keskossa peavad jääma plaastrite haavapadjad, mitte kleepuvad pinnad. Nii ei kleepu plaaster haava külge ja katab vigastuse ühtlasemalt. Ristikujuline plaaster katab suurema ala kui üksik ribaplaaster ning jaotab kinnituse eri suundadesse. See aitab plaastril paremini püsida ka liikuval kohal, säilitades samal ajal liigese liikuvuse.

SOKI ALLA

Kannal ja varbal on peamiseks mureks vastuhõõrdumine. Jalats, sokk ja liikumine töötavad kõik selle nimel, et halvasti pandud plaaster maha rullida.

Kanna puhul aitab suurem haavapadi või pehme kattematerjal, mille saab kinnitada rullsideme või elastse fikseerimissidemega. Kui kasutada plaastrit, tasub servad enne ümardada – teravad nurgad hakkavad sokis kergemini lahti kooruma.

Sama tarkus kehtib ka sporditeibi ja fikseerimisteibi kohta: ümardatud nurk püsib paremini kui terav nurk.

SIDE PLAASTRI ASEMEL

Mõnikord on haav kohas, kuhu plaaster ei taha üldse sobituda. Siis ei pea plaastriga vägisi võitlema. Abiks on steriilne haavapadi ja fikseeriv side. Haavapadi pannakse haavale, side hoiab seda paigal. Sidumisel tuleb jälgida, et side kataks materjali kindlalt,

kuid ei takistaks verevarustust. Hea side on nagu hea kaaslane patrullis: püsib kohal, toetab ning ei tekita üleliigset ebamugavust.

Rullsideme paigaldamist alustatakse tavaliselt kehast kaugemalt ja liigutakse keha suunas. Oluline on ka sideme korrektne käes hoidmine. Mugavam ja kontrollitum on siduda nii, et side rullub lahti mööda naha pinda, mitte nii, et seda tuleb sõrmedega lahti tõmmata. Nii püsib side paremini pinges ja sidumine jääb ühtlasem.

Sidumise alguses tasub teha sidemelukk, mis aitab vältida sideme libisemist. Esimese ringiga kaetakse sideme algusots vaid osaliselt, umbes poole ulatuses. Seejärel murtakse sideme algusots tagasi üle esimese sidemeringi. Nüüd viiakse rullside uuesti ümber jäseme ning järgmise ringiga kaetakse tagasi murtud sidemeots. Nii jääb sideme algus kahe sidemekihi vahele lukku. Iga järgmine sidemering peaks katma eelmisest umbes kolmandiku kuni poole. Nii ei jää sidemesse tühimikke ega pakse astmeid.

Jäset sidudes tasub võimalusel jätta sõrmed või varbad nähtavale, sest nende värvus, temperatuur ja tundlikkus annavad märku, kas side on liiga tugev. Kui inimene ütleb, et side pigistab, siis ei ole see virisemine, vaid vajalik tähelepanek. Sellisel juhul tuleb sidet kontrollida ja vajadusel lõdvemaks teha.

VÄHEM JÕUDU, ROHKEM NUTIKUST

Hea sidumine ei pea olema ilus nagu õpikunäidis, kuid see peab täitma eesmärki. Haav peab olema kaitstud, verejooks kontrolli all, side piisavalt kindel ja kannatanu jaoks talutav. Esmaabis ei võideta punkte ilusa lipsu eest, vaid selle eest, et inimene saab ohutumalt edasi liikuda või abi saabumiseni vastu pidada.

Plaaster on väike asi, aga õigesti kasutatuna väga praktiline tööriist. Vahel piisabki vaid ühest väikesest lõikest plaastri nurgas, et kohmakast kleepsust saaks täpselt sobiv haavakate. Nagu paljude esmaabioskuste puhul, loeb ka siin vähem jõudu ja rohkem nutikust. Harjutada tasub enne, kui sõrm juba veritseb – rahulikus olukorras õpitud liigutus tuleb hiljem palju kindlamalt välja.

Lõika nurgad 2 Aseta peale 3 Kinnita ümber tipu

Ümarda nurgad

Võta neli plaastrit 2 Ühenda kaks plaastrit T-kujuks

servad

Tee teine T-kuju

Pane T-kujud omavahel ristiks kokku

Ristplaaster on valmis

Aseta peale

rapLa NaisEd kaosE sEEs korda LooMas

Mis on ühist staabiassistentidel ja evakuatsioonirühmal? Sa ei tea, et sul neid vaja on, kuni sul neid vaja on. Mistõttu on parem, kui nad on olemas. Ja

Naiskodukaitse Rapla ringkonnas on!

Tekst: LIINA LANGI, Märjamaa jaoskonna aseesinaine LIINA KAROTAMM, NKK arenduspetsialist

Spordisaal, välivoodid. Telefonid helisevad katkematult. Mõni inimene hoiab käes vaid kilekotti dokumentidega, keegi püüab rahustada nutvat last. „Kuhu me nüüd läheme?“ küsitakse. Just sellisteks hetkedeks Rapla evakuatsioonirühm valmistubki – et siis, kui tavapärane elu hetkega katkeb, oleksime inimesed, kes oskavad kaose sees korda luua.

Kaheksa aastat tagasi alustasime, teadmata päris täpselt võimalusi ja rolle. Täna on Rapla evakuatsioonirühm süsteem, inimesed ja õppustelt saadud kogemused. Meid on 40 naist, mõni enamgi, ja me oleme valmis kriisi ajal majutama sadu inimesi.

Esmalt tuli kõigepealt ise õppida, mida tähendab olla valmis olukorraks, mida keegi ei taha päriselt kogeda. Mitu aastat vedasid rühma Kätlin ja Gerli Kiis, täna on rühmajuhiks ja väsimatuks mootoriks Marika Viisimaa.

ALGUL OLI ENTUSIASM

Algul oli meil ainult entusiasm. Aastatega lisandusid koostööpartnerid, rollid ja harjutatud oskused. Seadusandlus jõudis järele, õppusteks ja varustuseks on täna raha.

Kui Siil 2018 tähendas rühmale seda, et pidime väga vähesega tegema noortekeskusest elementaarsete tingimustega magala, kus majutasime harjutamise mõttes omi perekondi, siis Tormilatern 2025 näitas, et evakuatsioonikohas mängitud stsenaariumid lihtsalt tuleb ära lahendada: inimhulgad, tulekahju, rahutused, haiguspuhangud, ulatuslik elektrikatkeskus ning relvastatud isikud või siis lihtlabased pätid rahva hulgas.

Siilile ootasime vaid hommikusöögiks külla kindral Terrast, Tormilaternal toimisime koos kohaliku omavalitsuse, kriisistaabi, päästeameti, politsei ja evakueeritavate rollide täitjatega. Olles rühmas esimesest päevast peale, on olnud

põnev jälgida arengut ning õppida igast kogemusest, olgu selleks osalemine suur õppusel Crevex või kohaliku rahvamaja kaardistamine.

MITTE AINULT MADRATSID

Evakuatsioon ei tähenda ainult madratseid ja nimekirju. Sageli tähendab see kokkupuudet inimestega nende elu kõige ebakindlamal hetkel. Rühmana oleme läbinud psühhosotsiaalse esmaabi koolitused, evakuatsiooni baasväljaõppe, side­ ja enesekaitseõppe ja käinud vaatlemas teiste naiskodukaitsjate õppusi nii evakueeritavate kui hindajatena.

Koolitusi on olnud palju ja rühmas oleme silmas pidanud ka meie endi tsiviilelulist tausta: tegevusjuhid ongi inimesed, kes naudivad, kui saavad teiste meelt lahutada, ja julgestajad ongi valmis vajadusel konflikte lahendama.

Kõige parem evakuatsioon on see, mida kunagi vaja ei lähe. Ent kui see hetk on käes, pole enam aega õppida. Selle mõttega vaatavad Rapla naised kalendrisse, kus aastas on ootamas vähemasti kaks õppust ja mitu koolitust.

KAOSEST KORD

Staabiassistendid on staabitöös märkamatu lisajõud, mille mõju võib võrrelda soolaga supi sees – kui neid ei ole, siis oleks midagi nagu puudu!

Nende roll on selline, mis ei ole staabitöös möödapääsmatult vajalik. Staabiassistendid täidavad ülesandeid, mida sama hästi võiksid teha ka staabi ohvitserid ja allohvitserid. Kuid küsimus on, kas nad peaksid. Staabiassistendid aitavad kergendada ohvitseride administratiivset koormust, et nood saaksid keskenduda põhilisele – otsuste vastuvõtmisele. Stasside põhiülesanne on tagada sujuv infohaldus. Staabiassistendid ei otsusta midagi, aga nad aitavad kaasa paremate otsuste tegemiseks vajaliku olukorrateadlikkuse loomisele. Stassid aitavad luua kaosest korra.

MULTIFUNKTSIONAALNE JA TERAV

Staabiassistentide kohta käib kena ütlus: „Stass on nagu ema kodus –kõike teab ja kõike oskab“. Või siis et „stass on nagu Šveitsi armee nuga –multifunktsionaalne ja terav“. Need kirjeldavad staabiassistendi töö olemust kõige paremini.

Ei ole ühte kindlat ja selget ülesannet, mida teeb ainult stass, ja midagi ei jääks tegemata, kui stasse staabis ei oleks, aga õigesti rakendatud staabiassistendid aitavad muuta staabitöö sujuvamaks ja otsustusprotsessi vähem energiakulukaks.

Naiskodukaitse Rapla ringkonnas on tugev staabiassistentide kogukond, kes tegutsevad õppustel üksuste koosseisus ja panustavad erialase väljaõppe eri vormides – erialavõistlustel, Oomega staabimängus, väljaõppe korraldamisel. Tihe koostöö teiste ringkondade staabiassistentidega lubab korraldada väljaõpet ühiselt. Üksi saab ka, aga koos on lõbusam!

VÕRK ÜLE EESTI

Rapla stasside eestvedamisel on Alu alevikus püsti pandud virtuaalne staabiassistentide õpperada, kus saab mööda Alu orienteerudes erinevaid punkte otsida ja ette antud ülesandeid lahendada. Rada on avatud kõigile huvilistele! Juhised leiab Naiskodukaitse siseveebist.

Igal staabiassistendi baaskursusel on eriala omandamas mõni uus Rapla ringkonna naiskodukaitsja ja alati on keegi meist ka teisi õpetamas, kas instruktori või korraldajana.

Parim viis ennast erialaselt vormis hoida on õppustel staabitööd praktiseerides ja sama hea on teha seda teisi õpetades. Rapla ringkonna staabiassistente jagub nii kodu ligidale malevkondade staapidesse kui ka kodust kaugemale kõrgematesse staapidesse. Ka üleriigiline valdkonna koordineerimine käib niite pidi, mille üks ots ulatub Rapla ringkonda.

vÄhEM sTrEssi, rohkEM MaiTsET:

EEsTi uuE aJa pEoLaud

Eesti peolaud on ajaga muutunud. Kui kunagi tähendas pidulik eine eelkõige kartulisalatit, kapsast ja liha, siis täna otsime üha enam vaheldust, uusi maitseid ja nutikaid lahendusi. Traditsioonid ei kao, kuid neid täiendatakse.

Tekst: SIRLI LOTAMÕIS, NKK Rapla jaoskonna juhatuse liige

Just sellest mõttest sündis ka meie ettevõtmine koos Maile Välmaniga – korraldame Naiskodukaitse Rapla ringkonnas suupistekoolitusi. Meie eesmärk ei ole jagada ainult retsepte, vaid anda edasi oskusi ja kindlust, et igaüks saab hakkama, kui ta teab õigeid nippe. Peolaud ei pea olema keeruline ega kallis. See peab olema nutikas ja läbimõeldud.

MISSIOON: HEA PEOLAUD EI OLE PRIVILEEG, VAID OSKUS Naiskodukaitses räägime tihti valmisolekust, iseseisvusest ja oskustest, mis aitavad erinevates olukordades toime tulla. Toidu valmistamine (olgu see siis igapäevane või pidulik) on üks selliseid oskusi.

Koolitustel oleme näinud, kuidas inimesed, kes alguses kahtlevad oma võimetes, leiavad enesekindluse. Kui mõista, kuidas maitsed toimivad ja kuidas lihtsatest komponentidest midagi põnevat luua, kaob ka hirm. Kõige ägedam hetk on see, kui osaleja ütleb: „Tegelikult polegi keeruline.“

UUS KLASSIKA: SUITSULIHA-ODRAKRUUBI SALAT

Odrakruup toob lauale midagi tuttavat, kuid samas uudset.

Vaja läheb:

170 g odrakruupi

300 g suitsuliha

150 g soolakurki

150 g marineeritud kurki

100 g hapukoort ja 50 g majoneesi karulauku või maitserohelist

Valmistamine

Hea peolaud ei sünni juhuslikult. Selles on oma loogika: mitmekesisus: laual võiks olla nii liha, kala kui ka taimseid valikuid; tekstuurid: krõbe, kreemjas ja mahlane loovad tasakaalu; välimus: silm sööb enne kui suu.

Ent aitab nüüd teooriast. Alljärgnevalt pakume sulle kuus retsepti, mida järgides saad suhteliselt lihtsa vaevaga katta efektse ja maitsva peolaua. Proovi järele!

Eesti uue aja peolaud ei pea olema ei liiga traditsiooniline ega ülearu trendikas. Parim tulemus sünnib nende kahe tasakaalus. Natuke vana, natuke uut ja eelkõige iseenda maitse usaldamist. Julgus proovida, eksida ja uuesti teha on see, mis viib edasi.

Ja võib­olla ongi kõige suurem kompliment see, kui külaline küsib lahkudes: „Kas ma saaksin selle retsepti?“

ÜLLATUSAMPS: KALAÄKINE

HAPUKAPSAGA

See kooslus paneb inimesed esmalt kulmu kergitama ja seejärel retsepti küsima.

Vaja läheb:

150 g soolakala

200 g hapukapsast rohelist sibulat, tilli

Valmistamine

Keeda kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks ja lase jahtuda. Haki liha ja kurk väikesteks tükkideks ning sega kõik kokku. Lisa hapukoore­majoneesikaste ja maitseroheline.

Kruubid annavad pähklise tekstuuri, suitsuliha sügavuse ja kurk värskuse. Tulemuseks on midagi tuttavat, kuid samas üllatavat.

Haki kõik peeneks ja sega kokku. Serveeri näkileival või mustal leival. Peale raputa tilli ja soovi korral rukkilillepuru. Lihtne, kuid maitselt julge amps jääb meelde.

Nõuanne: kui aega napib, kasuta valmis kalaäkist, tulemus on kiire, kuid siiski maitsev.

VEIDI GURMEED: FUET-TARTAR

Kui soovid midagi, mis näeb välja peen, kuid on tegelikult lihtne.

Vaja läheb:

200 g fuet salaamit

2 tl sojakastet

2 tl oliiviõli

1–2 tl teralist sinepit

1–2 tl hakitud kappareid

300 g marineeritud kurki

1 väiksem šalottsibul

Valmistamine

Haki kõik võimalikult peeneks, see on tartari juures kõige olulisem. Serveeri vormi abil kaunilt. Soovi korral lisa munakollane. Lihtne valmistada, kuid mõjub peolaual elegantselt.

MIDAGI KLASSIKALIST: METSASEENESALAT RUKKILEIVAL

Vaja läheb:

200 g soolaseeni

200 g šampinjone

1 sibul

50 g päevalilleseemneid

2–3 spl Kreeka jogurtit või toorjuustu ürtideks peterselli ja rohelist sibulat

Valmistamine

Haki värsked seened ja sibul peeneks ning prae kergelt võiga. Jahuta. Haki soolaseened väiksemaks ja sega kõik kokku. Nipp: helista emale või vanaemale ja küsi soolaseeni, neil tekib kohe tunne, et neid vajatakse.

MAGUS LÕPETUS: RABARBERI-KOOKOSE

PANNA COTTA

Iga peolaud vajab ka magustoitu. Kui soovid midagi lihtsat, kuid elegantset, on rabarberikookose panna cotta ideaalne valik.

Vaja läheb:

400 ml kookospiima

300 ml rõõska koort

200–300 ml rabarberisiirupit (maitse järgi)

4–5 želatiinilehte

Valmistamine

Pane želatiinilehed külma vette likku. Samal ajal kuumuta teised koostisosad keemiseni. Lisa pehmenenud želatiin ja sega, kuni see on lahustunud. Vala segu vormidesse, sobivad väikesed purgid, klaasid või isegi veinipokaalid. Lase külmkapis ca 4–6 tundi taheneda.

VIIMANE LIHV: KARAMELLISTATUD RABARBER

Vaja läheb:

300 g rabarberit

100 g suhkrut

veidi brändit (soovi korral)

Kuumuta kõik koos pannil, kuni rabarber on pehme.

Jahuta ja serveeri koos panna cotta’ga.

Miidi Ja vEroNiCa, aJaprooviGa rapLa NaisEd

Alguses ei olnud jaoskonda. Polnud traditsioone ega kokkusaamisi. Küll aga oli mõte asutada – olgem täpsed, taasasutada – Naiskodukaitse jaoskond ning hakata tegema olulisi asju.

Tekst: LIINA LANGI, Märjamaa jaoskonna aseesinaine

Sellise ühisosaga alustan Raplamaa eri paikadest, Kaiust ja Kohilast pärit kahe imelise naise tutvustamist. Need naised pole peljanud vaeva olla asutajaliikmed, teiste väsimatud motiveerijad ja juhid.

Miidi Pindust ja Veronica Kosenkraniust teavad Rapla ringkonnas kõik. Miidi on olnud naiskodukaitsja 24 aastat ning Veronica kaheksa. Kui organisatsioonis teatakse neid kaasvõitlejate ja eestvedajatena, siis kogukonnas tunnevad neid ka noored ja noorte pered – vahel juba teist põlvkondagi.

Nii Miidi kui ka Veronica on olnud kohaliku kodutütarde rühma loomise juures ning seda juhtinud. Seega julgen öelda, et tegu on meie kohalike mõjuisikutega.

MIIDI – VÄSIMATU HING

„Miidi on see, kelle energia nakatab. Väsimatu hing,“ iseloomustab esinaine Kaja Kaiu jaoskonna raudvara Miidi Pindust. „Ega temast saa isegi tantsupõrandal mööda vaadata, poognad on hoogsad ja eeskujulikud!“

Miidi tegemised paistavad teinekord välja ka ilma tema enda kohalviibimi­

seta. Ta on nii korraldanud vabariigi aastapäeva tähistava kindanäituse kui ka kudunud Eesti sajandaks sünnipäevaks sada sokipaari. Jällegi näitusele ning sokipaarid kinkis ta hiljem laiali. Tema esemeid on saanud kingiks militaartaustaga inimesed, ajateenijad ja lapsed. Viimasel ajal jagub Miidil energiat kaasa lüüa eakaaslaste lauluja tantsuansamblis ning jaksumööda ka Naiskodukaitse tegemistes.

Kui vaadata Miidi Naiskodukaitse staaži, on see aukartustäratav. Need aastakümned on täidetud pideva ja väsimatu tegutsemisega, mille eest ta on pälvinud tänu ja autasusid, mille kokku lugemiseks ei jätku kahe käe sõrmedest. Rapla maleva Kuldrist ja Naiskodukaitse 4. ning 5. klassi Liiliarist annavad kinnitust, et tehtud on palju ja hästi.

Miidi oli Kaiu jaoskonna asutajaliige koos viie naisega, kes praegugi on Naiskodukaitses tegusad. Täna võib Miidit tõenäoliselt kohata meditsiiniõppustel, kus ta värvikalt ja veenvalt esineb kannatanu rollis. Et oma teadmisi värskena hoida, läbis ta uuesti ka asjakohase baasväljaõppe. Miidi osaleb toitlustusgrupi tegemistes ning on oma kriisiaja rolli valinud samuti sihtüksuses, kus saab teha toitlustamist.

„Miidis on uskumatu energia. Piisab mul talle öelda, et teeme midagi, kui ta on juba kampa kutsunud mitu liiget ning lähebki tegudeks,“ ütleb Kaja Heinsaar, kes Kaiu jaoskonna juhtimise tosina aasta eest Miidilt üle võttis. Kaja räägib ka Miidi perest, kus kolm tubli täiskasvanud last on kinkinud Miidile juba mitu põlve järeltulijaid.

VERONICA – INIMESTE INIMENE

Tundub, et lõppematu energia peitub ka Veronica Kosenkraniuses. Inimeste inimene, öeldakse selliste naiste kohta: päeval õpetab ta koolilapsi ning Naiskodukaitses on vähe algatusi, ettevõtmisi ja koolitusi, kus teda ei kohta.

Kohila jaoskonna esinaisena ning noorterühmade vedajana on ta ikka teiste inimeste innustaja ja sütitaja ning pälvinud selle eest ka tunnustust. Teda on iseloomustatud kui rahulikku ja tasakaalukat juhti, kelle suunamisel ei tundu ükski ülesanne vastumeelne ega võimatu. Küllap ta ongi väga hea juht, sest jaoskonda on ta vedanud selle loomisest tänaseni.

Kuidagi uskumatu, aga Veronica leiab aega veel sellekski, et kaasaga rahvatantsus käia. See on osa tema kultuuri armastavast loomusest ja traditsioonidest lugupidamisest.

„Veronica on südames väga aateline naine,“ ütleb Ingrid Pärtelpoeg Kohila jaoskonnast. Rahvarõivad sobivad talle sama hästi kui pidulik vorm või laiguline riietus. Seda viimast kannab ta siis, kui osaleb koormusvõistlustel.

Kaitseliitlasest kaasaga koos on nad tegutsenud evakuatsiooniõppustel ning mäletan ka juhust, kus õppustele olid kaasatud isegi pere lemmikloomad koerad. Ikka asja pärast, mitte niisama.

Veronica peab tähtsaks kogukonna turvalisust ning on kriisikoolitustel alati valmis inimestega rääkima. Evakuatsioonirühma koosseisus panustab ta elanikkonna turvalisusesse ning õppustel on hea temaga koos olla, sest ta säilitab alati rahuliku meele ja kriitilise mõtlemise. Isegi õppuse viimasel päeval ja viimasel tunnil on tema see, kes suudab naeratada ja teistele hea sõna öelda. Veronica on selline koostegutseja, kellega ei ole võimalik tülli minna, sest ta on nii leebe, kuid samas inimeste heaolule orienteeritud, ei kaota eesmärki silmist ja on kohusetundlik.

„Teda võib iseloomustada kui vaikset tegutsejat, kes talle omasel tasasel moel teeb suuri tegusid,“ kirjeldasid Veronicat kaaslased, kui ta 2023. aastal Rapla aasta naiskodukaitsjaks valiti.

Ingrid ütleb, et imeliseks võimeks saab lugeda ka seda, et mistahes hetkel Veronica külalisi ka ei võõrustaks, on tal alati laual enda küpsetatud kook või muud head­paremat.

Veronica on õpetaja, kes igapäevaselt toetab koolilapsi ning noorteorganisatsioonis kodutütreid ja noorkotkaid. Enda peres on ta üles kasvatanud kolm tubli last, kellest noorim ootab veel pesast väljalendamist.

On veel üks asi, mis Miidi Pindust ja Veronica Kosenkraniust ühendab – ajalootoimkonda kuulumine. Nad uurivad, kes ja kuidas on käinud meie eel, ning selle teadmise ja inimesearmastuse pealt ongi mõlemad leidnud jõudu olla jaoskondade asutajaliikmed ja vedajad. Olla loojad ja teiste innustajad.

Aitäh, Miidi ja Veronica, et olete meie Rapla raudvara!

LuuraJaks Ei süNNiTa, vaid õpiTaksE

Tahtsime koos teiste noortega luua midagi uut ja põnevat – midagi sellist, mida Raplas varem tehtud ei olnud. Kui hakkasime kirjutama Noorte Omaalgatuse Toetuse (NOT) projekti ning uurisime Noorkotkaste ja Kodutütarde ühiseid erialakatseid, jäi meile silma luuraja erikatse.

Tekst: KREETE MÕISNIK, KAROLIN METSSALU, Rapla maleva kodutütred

Juba esimest kirjeldust lugedes oli selge, et just see on väljakutse, mida tahame koos vastu võtta. Võimalus õppida varjumist, maskeerimist, hiilimist ja luureoskusi tundus piisavalt eriline, et kohe tegutsema hakata.

Esimene laager oli 6.–8. märtsil Hirvelaanes. Reede õhtul kogunesime Rapla maleva lattu, pakkisime peale kogu vajaliku varustuse ning alustasime sõitu laagripaiga poole.

Kohale jõudes ootas meid ees juba pimedus ja külm kevadõhtu, kuid see ei vähendanud kellegi elevust. Esimese ülesandena panime püsti suure telgi, millest sai meie kodu terveks nädalavahetuseks.

Seejärel tegime õhtusööki – lihtsad makaronid maitsesid pärast pikka päeva üllatavalt hästi. Õhtu lõppes sellega, et 24 noort mahtusid ühte telki, kus veel pikalt muljeid vahetati ja nalja tehti, kuni lõpuks uni kõigist võitu sai.

ET VASTANE EI MÄRKAKS

Laupäeva hommikut alustasime traditsioonilise hommikuvõimlemise ja sooja pudruga. Kuna esimese tegevuseni jäi veel aega, mängisime seltskonnamänge ning nautisime haruldasi hetki, kus kõik said lihtsalt koos olla.

Peagi algas aga päeva kõige olulisem osa – varjumise ja maskeerimise õppimine. Harjutasime, kuidas sulanduda loodusesse nii, et vastane meid ei märkaks, kuidas murda keha siluetti ning kasutada ümbrust enda kasuks. Teadmisi ei saanud me ainult kõrvade kaudu – instruktorid korraldasid praktilisi ja mängulisi harjutusi, kus pidime oma oskused kohe proovile panema.

Pärast lõunasööki asusime varjatud liikumist omandama. Õppisime hiilimist, roomamist ja märkamatult maastikul liikumist. Eriliselt põnevaks tegi õppe droonide kasutamine – harjutasime nii drooni eest peitumist kui ka seda, kuidas drooni abil inimesi ja objekte üles leida. See andis hästi aimu, kui palju on tänapäevane luuretegevus muutunud ning kui oluline on tähelepanelikkus ja koostöö.

Õhtu lõpetasime luureraportite koostamisega. Harjutasime, kuidas kogutud

infot kiiresti ja täpselt edasi anda ning kuidas joonistada objekti kohta luurekavandit.

Pühapäeval pandi kõik õpitu proovile. Jagunesime neljaliikmelistesse meeskondadesse ning saime ülesandeks luurata lähedal asuvat maja. Pidime koguma võimalikult palju infot, koostama luureraporti ja joonistama objekti skeemi nii, et patrullivad inimesed meid ei märkaks.

See ülesanne nõudis vaikust, kannatlikkust ja head meeskonnatööd. Just siis saime aru, kui palju sõltub luures usaldusest kaaslaste vastu ja oskusest õigel hetkel õigeid otsuseid teha.

OLGU SUVI VÕI TALV

Erikatse järgmine oluline osa oli patrullvõistluse läbimine. Selleks osalesime 10.–11. aprillil Mini­Põrgupõhja retkel 2026. Tegemist oli 24 tundi kestva võistlusega, mille jooksul läbiti keskmiselt 35 kilomeetrit. Retk algas Rapla turuplatsil ning lõppes KiviVigala põhikoolis.

Võistlus oli jagatud kahte etappi. Esimeses osas vastutegevust ei olnud ning liikusime peamiselt läbi Rapla ja Alu piirkonna. See andis võimaluse keskenduda tempole, navigeerimisele ja meeskonnatööle.

Esimene etapp lõppes Hagudis, kust viidi osalejad autodega edasi Põrgupõhja punkrisse. Seal algas retke teine ja palju pingelisem osa, sest mängu tuli vastutegevus. Nüüd tuli liikuda ettevaatlikult, vältida avastamist ning kasutada kõiki laagris õpitud oskusi.

Võistlusel oli ka spetsiaalne luure kontrollpunkt, kus saime praktikas rakendada maskeerimist, varjatud liikumist ja luureraportite koostamist. See oli koht, kus kogu eelnev väljaõpe päriselt kasuks tuli.

Kolmas ja viimane laager leidis aset 29.–31. mail. Selle laagri eesmärk oli korrata ja kinnistada kõike seni õpitut, kuid juba täiesti teistsugustes oludes. Kui märtsis valitses varakevadine külm ja hall maastik, siis mais tuli arvestada rohelise looduse ja hoopis teistsuguste varjumisvõimalustega.

Õppisime, kuidas erinevad aastaajad mõjutavad maskeerumist ja liikumist ning kuidas oma tegevust keskkonnale kohandada. Laagri lõpetas mahukas lõpuülesanne, kus tuli kasutada kõiki seni omandatud teadmisi.

KOGEMUSED JÄÄVAD

Luuraja erikatse laagrite korraldamine pani meid proovile ja õpetas rohkem, kui oleksime alguses osanud arvata. Saime ise kogeda, kui palju aega, ettevalmistust ja vastutust nõuab ühe laagri planeerimine ja läbiviimine.

Korraldamise käigus õppisime juhtimist, meeskonnatööd, suhtlemist ja probleemide lahendamist. Tihti pidime otsuseid vastu võtma kiiresti ja keerulises olukorras. Kuigi laagri korraldamine on kohati väsitav ja pingeline, oli pärast väga uhke tunne tagasi vaadata ja näha, mida suutsime koos ellu viia. Eriti palju motivatsiooni andis osalejate positiivne tagasiside ja teadmine, et noored said laagritest uusi oskusi, häid emotsioone ja meeldejääva kogemuse.

sooviTusi aLGaJaLE LuuraJaLE

1. Luurel tuleb olla vaikselt.

2. Luure kestab pikka aega, seega peab olema kannatlik.

3. Kui lähed luurele sõbraga, tuleb teineteist jälgida, et kummagagi midagi ei juhtuks.

4. Maskeeri ennast niimoodi, et näha oleks võimalikult vähe nahka.

5. Riietu kihiliselt.

6. Maskeerimisel arvesta aastaajaga ja muutuva maastikuga.

7. Luures ole väga tähelepanelik ja jälgi ümbrust.

8. Ära liigu lagendikul, vali luureks võimalikult varjatud koht.

9. Ära tee äkilisi ja kiireid liigutusi.

10. Selga vali riided, mis liikudes ei sahiseks.

TõrusT TaMMEks

Ehk TEEkoNd NoorTE

koTkasTE i JÄrGuNi

Udune hommik. Laagriplatsi kaskede vahele riputatud kolmnurksest Bivy telgist vaatab otsa tuttav nägu, tukk silmile vajunud.

See on Uku Seiler, noorkotkas Rapla malevast, Märjamaa Tõrude rühmast.

Loomult vaikne ja tagasihoidlik poiss, kes hoidis keskpõrandalt pigem seina äärde ja jälgis toimuvat eemalt.

Tekst: MARET KOLLIN, Märjamaa Tõrude rühma pealik

Peaaegu alati oli, nii et kui mina vuristasin rääkida ja jagasin ehedaid emotsioone, jäi Uku pigem kuulaja rolli. Mõtlesin, et see poiss ei räägigi või pole tal lihtsalt miskit öelda. Mingil hetkel tekkis meie vahel esimene arutlev dialoog. Kõik mitterääkimisega seotud kõhklused haihtusid. Juba siis oli tema silmis selline teistsugune säde. Paljude temaealiste huvid muutusid, mõni valitud suund soikus, Uku jäi aga kindlalt organisatsioonile truuks.

ÜLE KÜMNE ERIALAMÄRGI

Kohtusin Ukuga üheksa aastat tagasi, kui alustasin oma teekonda noortejuhina. Me mõlemad janunesime oskuste, teadmiste, tegutsemise ning info järele. Maleva korraldatud laagrites ahmisimegi mõlemad kõike, mida kogenumad noortejuhid ja instruktorid ette söötsid.

Ühes rühmalaagris ütles Uku mulle, et tal on igav. See pani mul kui rühmajuhil pea kohal lambikese põlema. Mis siis ikka, kiikasin organisatsiooni erialadesse. Hoobilt läks terves rühmas põnevaks! Kirjutasime esimesed projektid, mille raames saime teha huvitavaid väljasõite ning korraldada eri paigus rühmalaagreid. Sepistasime naelu, ehitasime linnupuure, korjasime ravimtaimi, uurisime putukaid, samblikke, määrasime tuule suunda ning pidasime ilmavaatluspäevikut. Mul on

alles Uku peensusteni üles joonistatud kodukohakaart, herbaarium, Punase Raamatu põhjal koostatud uurimistöö mustast toonekurest ja palju muud.

Ukul on üle kümne erialamärgi, mida ta pluusivarrukal kannab. Kaks neist on talle eriti südamelähedased. Mükoloog, mida ta ei ole teistel noorkotkastel erialamärgina näinud, ja meremees, mille kättesaamiseks pidi tõsiselt vaeva nägema. Merelaagris õppisin koos Ukuga selgeks esimesed sõlmed. Tol korral kohtusin sealsamas Uku isaga. Ta ütles mulle julgustavad sõnad, et jääksin laste suhtes nõudlikuks, konkreetseks ja ausaks, nii nagu olin ja olen. Muud moodi ei kujuta ma „kasvatusprotsessi sekkumist“ ettegi. Need kolm sõna kirjeldavadki iga rühma kuuluva poisi voolimise tööriistu.

RISTI ETTE EI LÖÖ

Olen alati rühma poistele naljatades sõnad peale lugenud, et Ukut ei tohi kiusata. Ta ise võib neid sõnu kinnitada. Julgen ka öelda, kui väga ma rühma poistest hoolin ning et iga tõruke on mulle justkui oma laps. Rühma kodukord on meil kõigile teada: kardinasse ei nuuska, ube ninna ei topi, laua peal ei tantsi ning väljaspool kodu pere marki täis ei tee! Nii oli, on ja jääb! Minu

töö noortejuhina on olla eelkõige mõistev, toetav ja suunav. Seda kindlasti ka väljaspool organisatsiooni tegemisi. Tunnen, et nii peab ja nii on õige.

Riburada hakkas tulema patrullvõistlusi, kus Uku osales Rapla maleva esindusvõistkonnas. Siinkohal saan ära mainida, kui hästi klappis poistel omavaheline meeskonnatöö. Iga noor on väljas oma teadmiste, oskuste, sitkuse ja visadusega. Läbitud on kilomeetrite viisi metsaradu, sihte, tõuse, langusi, oksarägastikke. Võideldud on enda tahtejõu ja ilmataadi vingerpussidega. Saatjaks on tihti olnud üüratud sääseparved, ligunevad varbad ja katkised villid. Mul on siiralt hea meel, et poisid julgevad pärast võistluse lõppu helistada ning jagada värskeid ja ehedaid emotsioone.

Matkamisviise on erinevaid. Rühm on rühmajuhi nägu, nii olemegi mitmeid kordi avastanud Saaremaa vaatamisväärsusi autoga. Oleme ratastel vändanud Põrgupõhjale ja väisanud Kihnu saart. Oleme jalgsi läbi konnanud rabad, ületanud sildu ja mänginud lumesõda, istunud lõkke umber. Seltskonna üle pole kunagi olnud põhjust kurta.

Aastad möödusid, iga laagriga avas Uku end üha enam ja nii ongi meist saanud sõbrad, keda usaldada ja kellele loota. Salgapealikuna on ta väga tugev tugi rühmajuhile, ausus ja lugupidamine on vastastikune.

Kümme aastat tagasi, 23. juunil 2016, andis Uku Seiler koos teiste poistega Märjamaal noorkotkaste tõotuse. Nii sai alguse teekond, mille lõpus teenis ta välja Noorte Kotkaste I järgu

Uku huvi teema vastu kasvas iga tegevusega, iga laagriga ja lõpuks oli see nii suur, et Ukust sai ürituste korraldajate seas asendamatu liige, kes julges võtta vastutust. Olgu rühmalaager, õppepäev, Mini­Põrgupõhja retk või suisa üle­eestiline vabatahtlike noortejuhtide võistlus, Uku risti ette ei löö, vaid teeb ära!

ESIMENE TÕRUDE RÜÜTEL

Uku on noormees, kes ei ole enda kogutud teadmisi, tarkusi ning kogemusi ainult endale hoidnud, vaid jagab neid lahkelt kõigiga. Uku motiveerib nooremaid. Ta teeb asju ise, teeb hästi ja tulemusega on rahul mõlemad pooled. Noored inimesed oskavad teha õigeid otsuseid ning noortejuhtidel jääb üle ainult rahulolevalt protsessi nautida.

Selle aasta veebruari rühmalaagris toimus meil mõrumagusas meeleolus pidulik koondus. Teadsime kõik, et Ukule jääb see noorkotkana viimaseks laagriks Tõrude seas.

Jah ma olen kurb, et Uku teekond noorkotkana saab läbi, aga ma olen õnnelik, et meil see ühine äge teekond on olnud! Ukust on saanud eeskujulik mees, kes ei jää hätta mitte üheski olukorras. Piduliku koonduse tarbeks koostas Uku oma noorkotkaajast ettekande,

kus innustas nooremaid rühmakaaslasi võtma osa kõigest, mida organisatsioon pakub.

Saatsime rühmast lendu noormehe, kes on võtnud organisatsioonist kõik, mida sel pakkuda oli, ja enamgi veel. Uku nii kaugele jõudmise taga on tugev tahe. Endiselt on see väga motiveeriv ka mulle.

Uku saavutas 1. järgu! Rapla malevas on ta teine noormees, kes on jõudnud organisatsiooni kõrgeima järguni. Pidulikul koondusel osales Noorte Kotkaste malevapealik Erik Kosenkranius, kes ohvitserimõõka kasutades Ukule järgu kinnitas. Sama liigutusega löödi Uku ka esimeseks Tõrude Rüütliks. Tõrust on sirgunud tugev noor tamm!

Armas Uku! Kui sa leiad tammetõru, võta see üles! Pista taskusse ja seda vaadates meenuta toredaid aegu noorkotkana! Me ei möödu teineteisest kunagi võõrastena. Meid seob miski, mille kohta ma praegu sõna ei leia. Kuid olen kindel, et see sõna on meie südames.

… Kolmnurkse Bivy telgi rullib ta kokku ning vinnab koos matkavarustusega selga, et minekule asuda. Ees ootavad uued rajad, uued seiklused, uued väljakutsed.

„Ma

Ei uNusTa siNd!“ MÄLEsTadEs küüdiTaMisE ohvrEid

14. juunil lehvivad leinalindid enam kui 80 raudteejaamas üle Eesti ning sadamates Saaremaal, Hiiumaal, Rohukülas ja Paldiskis, ühendades vaiksel, kuid mõjusal viisil kogu Eesti. Nii mälestame küüditamisohvreid Naiskodukaitse algatusel juba kaheksandat aastat järjest moto all „Ma ei unusta Sind!“.

Tekst: VERONIKA LAAKSO, NKK Harju ringkonna ajalootoimkond

Sel aastal pöörame pilgud Eesti suuremate saarte poole, kus 1941. aastal korraldati lausa kaks massiküüditamist. Memento andmetel küüditati juunis ja juulis Saaremaalt ja Hiiumaalt kokku ligi 1600 inimest.

Naiskodukaitse kutsub üles mälestama kõiki repressioonide tõttu kannatanud eestimaalasi. Näitame, et me hoolime ja ei unusta.

JUUNIKÜÜDITAMINE – SIHILIK TERROR RAHVA

VASTU

Esimese massiküüditamise käigus viis Nõukogude okupatsioonivõim Eestist

Venemaale ligikaudu 10 000 inimest. Sihtmärgiks olid eelkõige haritud ja ettevõtlikud inimesed, sh paljud Naiskodukaitse ja Kaitseliidu liikmed. Küüditamine oli sihilik katse murda rahva vaimujõud, külvata hirmu ja muuta selle kaudu rahvas uuele võimule kuulekaks.

Saaremaal algasid arreteerimised juba juulis 1940, alustades reservohvitseridest, kes olid osa võtnud 1919. aasta Saaremaa mässu mahasurumisest. Järgmiseks hakati kõrvaldama Kaitseliidu ning selle struktuuriüksuste juhte ja liikmeid ning iseseisvusaja omavalitsusasutuste juhte. 1941. aasta kevadeks oli uue võimu silmis hirmutavam osa elanikest arreteerimistega kõrvaldatud.

Kuressaares kästi kõikidel parteiliikmetel ja punaaktivistidel ilmuda 13. juuni hilisõhtuks kompartei majja. Koju neid enam ei lastud, vaid saadeti koos

miilitsate ja punaväelastega varem koostatud nimekirjade alusel inimesi kinni võtma.

Samal ajal koguti kokku veo­ ja sõiduautosid. Saaremaal algas küüditatute teekond Kihelkonnalt Jaagarahu sadamast, Hiiumaal Lehtma sadamast. Laevad suundusid Rohukülla või Paldiskisse, kust trellitatud loomavagunites jätkus ebainimlik teekond Siberi poole.

22. juunil 1941 NSV Liidu ja Saksamaa vahel puhkenud sõda tekitas okupatsioonivägedes ärevust. Peagi kehtestati liikumispiirang öösel kella 22 ja 6 vahel, keelati tänaval üle kolme inimese kogunemine ning rakendati muid meetmeid.

Sõjatribunaliga ähvardades anti käsk tuua 48 tunni jooksul miilitsasse kõik tuli­ ja külmrelvad. Paatidega mereleminek keelati. Hiljem laevad ja paadid konfiskeeriti ning hävitati. Peatselt asuti konfiskeerima autosid, mootorrattaid, jalgrattaid, raadioid, hiljem ka bensiinitagavara.

JUULIKÜÜDITAMINE – REPRESSIOONID JÄTKUSID

Sõja puhkemine ei takistanud kuritööde jätkumist. Järgmine küüditamislaine veeres üle suuremate saarte juba 1.–3. juulil, mujal Eestis seda ei olnud. Ohvriks langesid veel alles jäänud Eesti riigitegelased, ohvitserid ja kaitseliitlased, politseinikud, suurtöösturid ja ­talunikud, laeva­ ja majaomanikud.

Juuniküüditamine oli järgnevast juba aimu andnud ning paljudel õnnestus uuest küüditamisest hoiduda, varjudes metsa või lahkudes oma elukohast. Sellele vaatamata küüditati juulis rohkem inimesi kui juunis.

Inimesi viidi Hiiumaalt Lehtma ja Saaremaalt Roomassaare sadamast Rohuküla ja Paldiski sadamate kaudu Tallinna poole. Naised, lapsed ja vanurid viidi Harku vanglasse,

mehed esmalt Patarei vanglasse ja sealt edasi Venemaa vangilaagritesse.

Tänu Saksa vägede kiirele edule sõjarindel õnnestus paljudel juulis küüditatud naistel ja lastel Siberisse saatmisest pääseda ning augustis koju tagasi pöörduda. Trööstitu on aga mõelda, et näiteks 233 Saaremaa mehest jõudis kodumaale tagasi ainult 14.

JAEN TEÄRI PERE – KOLM

PÕLVKONDA KÜÜDITAMISE VARJUS

Jaen Teär sündis Venemaal Kirovi oblastis, kuhu tema vanemad olid 17 aastat varem lastena küüditatud. Isa Heikki oli toona 10 ja ema Elvi 8 aastat vana.

Isa Heikki pere lugu Heikki ema Vassilissa Teär töötas kooliõpetajana Saaremaal Rootsiküla algkoolis. Ta oli Naiskodukaitse Kihelkonna jaoskonna asutajaliige. Isa Karl Teär oli laevaehitaja, meremees ja kaitseliitlane. Küüditamise ajal oli isa merel, kuid naastes ta arreteeriti. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus aasta hiljem suri.

Ülejäänud pere küüditati Jaagarahu sadamast Paldiskisse ja sealt edasi Venemaale. Juba järgmisel päeval pärast sihtkohta jõudmist saadeti kõik metsatööle. Naised läksid tööle suvekleitides ja kontsakingadega, sest muud ei olnud. Töö eest anti leiba, ent kui emad haigestusid, surid sageli terved pered nälga. Kaasas olnud esemeid vahetati ellujäämiseks vajaliku vastu.

1944. aastal avati emade palvel Posjolkas neljaklassiline eesti algkool. On paradoks, et just Vassilissat autasustati pärast sõda medaliga kui usaldusväärset õpetajat.

1946. aasta sügisel põgenes Heikki koos Leo Õispuuga Eestisse. Aasta hiljem lubati kodumaale naasta alaealistel. Heikki õde Asta oli siis 13aastane. Ta meenutas hiljem: „Meid oli paarkümmend punnis kõhu ja peenikeste jalgadega last ja meil tuli raudteejaamani jala käia 85 kilomeetrit. Tallinnas viidi meid algul lastekodusse, siis toodi Kuressaarde, kust sugulased meid enda juurde võtsid.“

Kolm aastat hiljem saadeti 16aastaseks saanud noored vanglate kaudu uuesti asumisele. Eestis oli Asta tutvunud oma tulevase abikaasa Heinoga, kes tõi ta kuus aastat hiljem Eestisse tagasi.

Ema Elvi pere lugu

Elvi ema Linda Vaher kuulus Saaremaal Naiskodukaitse Pärsama jaoskonda. Isa Albert oli Koikla kooli juhataja, Pärsama pasunakoori juht ja Kaitseliidu kohaliku maleva pealik.

Küüditamise päeval oli Albert linnas. Linda viidi koos oma

poolpimeda ema ja nelja väikese lapsega – kellest noorim oli vaid poolteiseaastane – veoauto kastis Jaagarahu sadamasse. Kogu pere sai laeval veel viimast korda kokku. Kevadel 1942 lasti Albert Venemaal maha.

Küüditatud viidi Kirovi oblastisse, kus ootas ees raske töö ja nälg. Võõrasse mulda jäid Linda ema ja kaks nooremat last. Elvi ja Ain said 1947. aastal Eestisse tagasi, kuid kolm aastat hiljem viidi Elvi uuesti asumisele. Linda naasis Eestisse alles aastal 1959. Võõrsil oli ta tõotanud: „Kas või kepi najal, aga ma tulen tagasi.“

Jaeni vanemate lugu Pärast 1949. aasta märtsiküüditamist astus Heikki protestiks keskkoolist välja ja saadeti seejärel süüdimõistetuna tagasi asumisele. Seal elas ta üheksa aastat vangina ja töötas ehitusel. Hiljem lõpetas ta keskkooli ja õppis tehnikaülikoolis.

Heikki ja Elvi abiellusid aastal 1956. Samal aastal sündis tütar Marianna ja 1958. aastal poeg Jaen. Aastal 1959 lubati perel naasta Eestisse, kus neile sündis veel neli last.

Nende pojast Jaenist sai 1990. aastal üks Saaremaa maleva taastajatest ja ta oli Saaremaa esimese Noorte Kotkaste rühma taasasutaja Mustjalas. Praegu on Jaen tegev Saaremaal Memento ühenduses ja Vabadusvõitlejate Ühingus.

JUTA VESSIKU LUGU

Juta isa Otto Kaju oli riigiametnik ja töötas kohtumajas. Ta oli töötanud politseis, osalenud Vabadussõjas ja 1919. aasta Saaremaa mässu mahasurumises ning kuulus Kaitseliitu. Tal oli esimesest abielust poeg Ülo. Teisest abielust Julie Väärtiga sündisid lapsed Juta, Paul ja Hans. Juta oli vaid 11aastane, kui ema 1937. aastal suri.

Isa abiellus uuesti augustis 1940, kuid abielu Hilda­Lisette Maripuuga jäi lühikeseks – vaid mõned kuud hiljem Otto arreteeriti.

Öö, mis muutis kõike 14. juuni öösel tuldi järele ülejäänud perele. Pere vanim poeg oli kodust ära ja pääses küüditamisest, kuid mobiliseeriti hiljem punaarmeesse. Võõrasema Hilda võttis kaasa kõik isa ülikonnad, lootes abikaasaga peagi kohtuda. Ta ei teadnud, et Otto oli juba surma mõistetud ja pidi peagi hukatama.

Pere viidi veoauto kastis Jaagarahu sadamasse ja sealt laevaga Paldiskisse. Teekond jätkus loomavagunites. Põgenemise vältimiseks Eestis vagunite uksi ei avatud. Esimene peatus oli Aegviidus, kus kohalikud inimesed andsid väikese aknaava kaudu väikelaste jaoks piima.

Ellujäämine võõral maal Sõit viis Kirovi oblastisse. Juba järgmisel päeval saadeti kõik põllutööle. Tööl käijatele anti päevas 500 g leiba, kodustele ainult 200 g. Tööle hilinemise eest võeti palgast 25 protsenti maha ja töölt puudumine tõi kaasa vanglakaristuse 6 kuuks. Esimene talv oli väga karm, toidutagavara oli kõigil otsas ning paljud väikelapsed ja vanurid surid. Nende pere oli üks vähestest, kus kõik ellu jäid. Suur abi oli kaasa võetud isa ülikondadest, mida toidu vastu vahetati. Elu oli raske. Juta haigestus ja oli aasta haiglas. Paul sattus põllult kartuli varastamise eest vangilaagrisse.

1946. aasta sügisel otsustas Hilda koos Juta ja kahe naisega Eestisse sõita, kuid neil ei olnud passe. Juta saadetigi hiljem passi puudumise tõttu Saaremaalt välja. Ta püüdis Tallinnas passi saada, kuid tulutult, sest väidetavalt lapsi riigist välja ei saadetud. Lõpuks õnnestus tal salaja Saaremaale tagasi pääseda ja sealt pass hankida. Ka vennad olid jõudnud vahepeal Eestisse.

Repressioonid jätkusid

Juunis 1947 abiellus Juta Orestiga ning järgmisel kevadel sündis neil poeg. Õnn jäi aga lühikeseks – abikaasa arreteeriti vaid paar kuud hiljem Saksa sõjaväes teenimise tõttu ja talle määrati karistuseks 25 + 5 aastat.

Korduvad ülekuulamised lõppesid Juta jaoks 1949. aasta lõpus Patarei vanglas – karistuseks kolm aastat vangilaagrit ja uuesti asumisele. 1950. aasta sügisel anti emadele amnestiat, kuid Jutale tähendas see asumisele saatmist. Poeg jäi vanaema kasvatada. Juta vennad ja vangilaagrist vabanenud Hilda toodi samuti asumisele. Juta pääses kodumaale alles aastal 1957.

Juta Vessik on koos Peep Varjuga põhjalikult uurinud saarlaste inimkaotusi aastail 1940–1953 ja selle tulemusel on ilmunud kolm raamatut. 2002. aastal autasustati teda tehtud

töö eest Eesti Punase Risti viienda klassi ordeniga. Juta oli aastaid Saare maakonna Memento ühenduse esimees.

HARITLASKONNA HÄVITAMINE

Ajaleht Lääne Sõna kirjutas punaterrorist kevadel 1942: „Väga raskesti on saanud kannatada Läänemaa õpetajaskond. Siit on küüditatud, mobiliseeritud ja arreteeritud kokku 53 õpetajat.“

Küüditatute hulgas oli ka kooliõpetaja Liis Salu Hiiumaalt Käinast, kes oli Naiskodukaitse Keina jaoskonna asutajaliige ja 1934. aastast jaoskonna esinaine. Tema abikaasa oli politseikomissar ja kaitseliitlane Anton Salu.

Perekond Salu küüditati juunis 1941 Siberisse. Anton suri Sverdlovski vangilaagris, Liis koos tütardega viidi asumisele Kirovi oblastisse. 1946. aastal põgenesid naised Eestisse, kuid saadeti vangilaagri kaudu asumisele tagasi. Lõplikult tuli Liis Eestisse tagasi alles aastal 1956.

sENi avasTaMaTa paiGad

MEiE iGapÄEvaTEEdE ÄÄrEs

Vigala kiriku 1933. aastal valminud 45meetrine kirikutorn on ühtlasi mälestussammas, mis on pühitsetud Vigala meestele, kes hukkusid 1905. aasta talurahvarahutustes, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. 1988. aasta 11. mail üllatas Vigala tervet Eestit, kui taastas mitmepäevase töö järel esimesena Eestis oma Vabadussõja monumendi. Ennistatud torn-ausambale paigaldati lisatahvlid Teises maailmasõjas ja repressioonide tõttu surnud Vigala inimestele. 6. septembril 2014 avati Eesti Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel Vigala Maarja kiriku seinal mälestustahvel Raplamaa hukkunud metsavendadele

Eesti ajalugu on väga rikas sündmustest ja valitsejatest, ent kahjuks mitte kõik sellest pole olnud helge ja tore. Igapäevaelus ja oma tavalisi liikumisteid läbides ei märka ega taju me enamikku sellest kultuurikihist, tänu millele me oleme täna need, kes oleme. Kuna võidupüha paraadi peetakse tänavu Raplas, siis on paslik teha Raplamaal üks ring ja vaadata, mida põnevat jääb nende radade äärde, mida nii paraadile tulijad kui sealt minejad iga päev sammudega mõõdavad, kuid mille „saladused“ on seni jäänud varjule.

Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane

Tänuväärse eeltöö on ära teinud nii vabatahtlikud, kes on inventariseerinud pärandkultuuri objekte, mis on nähtavad maa­ ja ruumiameti vastavas kaardirakenduses (https://xgis. maaamet.ee/xgis2/page/app/parandkultuur), kui ka Eesti Sõjamuuseumi rahalisel toel loodud „Eesti sõjaajaloo teejuht“ (https://teejuht.esap.ee/).

METSAVENNAD JA -ÕED

Tänasel Raplamaal on meil kasutada kaks peamist kaarti pealkirjadega „Suvesõda 1941 / Metsavendlus“ ja „Kesk­Eesti“. 1941. aasta Suvesõjast on üks seni vähesel määral lahtikirjutatud osa muidugi rinde edasi­tagasi liikumine juulis­augustis, kui näiteks Vigala piirkond jäi n­ö kahe poole vahele. Ametlikult oli keeruline öelda, kes oli tegelikult võimul, kuid arhiivis leiduvatest punavõimu ettekannetest saab lugeda, kuidas nemad pidasid selleks metsavendi, ja selline periood kestis mitmeid nädalaid. Siiski ei puudunud ka lahingud metsavendade ja punaste vahel, millest leiame kivisse raiutud tunnistuse Teenuselt.

Hallil graniitkivil Teenuse pargis on tahvel: Vaenlase vastu võideldes langesid Teenusel 10. VII 1941 lnt. Elmar Orav, Jaan Tosso, Enn Männe, Karl Randmaa, Adolf Jakobson, Vambola Tamm, Arnold Käärmann. Kivi avati 23. juunil 1993.

10. juulil 1941 saadeti Pärnumaa Omakaitse staabi korraldusel Lihula

suunas välja kolme­ kuni viiemeheline salk omakaitselasi nooremleitnant Elmar Orava juhtimisel. Ülesandeks oli välja selgitada olukord Lihula rajoonis. Lihulas oli kõik rahulik, aga Vigalast tulnud teadetel pidi seal võimutsema suurem NKVD salk. Enne Pärnu omakaitserühma kohalejõudmist oli aga kohalik omakaitse ohu likvideerinud, mistõttu rühm liikus Vigalast Teenusele. Teenuse jõel toimus lühike, kuid raske lahing, kus kaotati seitse meest.

Võidupüha paraadilisel on kõige lihtsam külastada Rapla lahingu ohvrite memoriaali Rapla kalmistul ja Rapla kiriku aias asuvat Raplamaa metsavendade austuskivi, millele on kantud 180 metsavennana langenu nimed. Täpsemate asukohtade ja tausta saamiseks tuleb muidugi harjutada „Eesti sõjaajaloo teejuhi“ kasutamist, sest kõike ei ole võimalik ajakirja veergudele mahutada.

Kuigi Raplamaal kohtab peamiselt paiku, mis on seotud 1941. aasta sõjasuve ning sõjajärgse metsavendlusega, võib siin siiski näha ka esimese ilmasõjaga seotud kohti, mille jälgi muidu naljalt ei leia. Kui, siis ehk ainult kirikuaedadest ja mälestusmärkidelt, mis püstitatud kohalike meeste mälestuseks, kes selles võõras sõjas langesid. Ent Järvakandi­Lokuta tee lähedal (eramaal) on näha Esimese maailmasõja aegseid kaevikuid, kuhu mõnikümmend aastat hiljem rajas oma peidiku üks metsavendki.

Kaevikuid ja muid kindlustusi rajati Vene riigi poolt Lelle kandis kas 1915. või 1916. aastal. Kaevik on kaevatud kõrgema seljandiku peale ja asub Kõrgema talu maadel. Ehitusse kaasati ka kohalikku rahvast. Näiteks Mihkel Hansen, kes tollal õppis Järvakandi ministeeriumikoolis, oli sügisel isegi kooli hilinenud, sest Vene kroonu maksis head palka. Ehitustööd jäid siiski pooleli ning ehituspaika jäi maha hulk okastraati. Kohalikud elanikud said okastraati osta või lausa tasuta ning siis ehitati kariloomade koplite ümber palju okastraataedu. Neid aedu võib tänapäevalgi sealtkandist leida. Kaevikusse on ehitatud ka metsavenna punker. Sulev Hansen varjas seal ennast 1945. aasta jaanuaris või veebruaris. Taas oli ta sunnitud ennast seal varjama 1948. aastast kuni arreteerimiseni 1949. aasta lõpul.

MÄLESTUSMÄRK KÕIKIDELE LÕHUTUD MÄLESTUSMÄRKIDELE

Raplamaa ajalugu 1941. aasta suvel ja sellele järgnenud paaril kümnendil on teejuhis kaetud nõnda tihedalt, et kõikide kohtade läbikäimine võtaks päevi. Siiski võiks lõpetuseks välja tuua veel ühe erilise ning ainulaadse koha. Selleks on mälestusmärk kõikidele lõhutud mälestusmärkidele.

Mälestusmärk kõigile Eestimaal lõhutud sammastele valmistati lõhutud Rapla Vabadussõja mälestussamba tükkidest ja avati 26.06.2010. Mälestusmärgi mõte ja saamislugu on kirjas sellele kinnitatud dolomiittahvlitel.

1923. aastal püstitatud Rapla Vabadussammast on selle autor skulptor Jaan Koort ise hinnanud Eesti üheks ilusamaks vabadussambaks. Okupatsioonivõim lasi selle 1940. aastal salaja ära lõhkuda. Kui 1980. aastate lõpus tekkis mõte taastada Rapla Vabadussammas, toodi Alust vana samba tükid, kuid selgus, et neid pole võimalik kasutada, nii et 23. juunil 1989 avati kiriku aias täiesti uus sammas.

Kohalikel meestel tekkis mõte, et vana samba tükkidest tuleks kokku panna mälestusmärk mälestusmärkidele. Selleks asutati seltsing Kivihunta ja tänu Alu mõisahoones tegutsevale Kaitseliidu koolile leiti mälestusmärgile ka sobilik asukoht.

Kaitseliidul ja kaitseliitlastel on alati olnud silmapaistev roll Eesti vabaduse kaitses. Olgu siis Vabadussõjas saavutatud võidus, selle tähistamises,

Suvesõjas metsavendadena tegutsedes või sõjajärgse vastupanuliikumise liikmetena.

Kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, kodutütarde ja noorte kotkastena võidupüha kuul Raplamaal ringi liikudes tasub korraks pöörata pilk ajas tagasi, külastada neid kohti ja mõelda sellele, kui palju on meie eelkäijate elud, tegemised ja ohverdused andnud meile kaasa tänasesse päeva. Olgem siis nende väärilised ja käitugem nii, nagu nemadki, hoides ja kaitstes Eestit, mille vabaduse on meie rahvas ise välja võidelnud. Tsiteerides 1988. aasta mais esimesena Eestis ennistatud Vabadussõja torn­ausambal olevaid tekstitahvleid: Vabaduseks olete teie kutsutud ... nüüd seiske vabaduses!

Head võidupüha ja häid märkamisi põnevatest paikadest, mis palistavad meie igapäevateid.

1. Vigala vallamaja

2. Põrgupõhja punker

3. Haakla kaevikud

4. Mahtra sõja mälestussammas

5. Järlepa mälestuskivi

6. Rabivere metsavendade haud

7. Varbola vallamaja

8. Endel Redlichi mälestuskivi

9. Lätimetsa punker

10. Rumba maantesild

11. VS mälestussammas Vigala kiriku torn ja skulptuurid

12. Kaitseliidu taasloomise mälestusmärk Järvakandis

13. VS Järvakandi (Purku) mälestussammas

14. Pahkla raketibaas

15. VS Kohila / Angerja õigeusu kiriku mälestustahvel

16. VS Hageri kiriku mälestustahvlid

17. Mõraste patarei

18. Soome lendurite mälestusmärk

19. VS Rapla mälestussammas

20. Alu mälestusmärk hävitatud mälestusmärkidele

LEia kaiTsELiiT oMa kodukohasT!

VÕRUMAA MALEV Telefon: 717 9349 E-post: vorumaa.korrapidaja@kaitseliit.ee

VALGAMAA MALEV Telefon: 717 9399 E-post: valga@kaitseliit.ee

SAKALA MALEV Telefon: 717 9249 E-post: sakala.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9499 E-post: saaremaa@kaitseliit.ee

SAAREMAA MALEV

PÕLVA MALEV Telefon: 717 9299 E-post: polva@kaitseliit.ee

TARTU MALEV Telefon: 717 9199 E-post: tartu@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9599 E-post: parnu.korrapidaja@kaitseliit.ee

PÄRNUMAA MALEV

RAPLA MALEV Telefon: 718 9949 E-post: korrap_rapla@kaitseliit.ee

JÕGEVA MALEV Telefon: 717 9699 E-post: jogeva.korrapidaja@kaitseliit.ee

LÄÄNE MALEV Telefon: 718 9449 E-post: laane.korrapidaja@kaitseliit.ee

JÄRVA MALEV Telefon: 717 9749 E-post: jarva.korrapidaja@kaitseliit.ee

HARJU MALEV Telefon: 717 9989 E-post: harju.korrapidaja@kaitseliit.ee

Telefon: 717 9899 E-post: korrap_tallinn@kaitseliit.ee

TALLINNA MALEV

ALUTAGUSE MALEV Telefon: 717 9799 E-post: alutaguse.kp@kaitseliit.ee

VIRU MALEV Telefon: 717 9649 E-post: viru.korrapidaja@kaitseliit.ee