Kaitse Kodu! nr 3 2026. a

kAITsE kODu!

TuLEVIku sÕJAPIDAMINE:

MuuTuVAD MEETODID, MuuTuMATu OLEMus

VORM SELGA JA TEGUTSEMA – AASTA NAISKODUKAITSES

RUTJA TUULTES KOOS AASTA PARIMATEGA –SOK TÕI KOKKU KAKS PÕLVKONDA

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 3/2026

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: VENDO JUGAPUU

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6

SÜNDMUS

Admiral Pitka sünnipäeval tunnustati ja ergutati parimaid

7 SÜNDMUS

Tänavuse „Kiku kirve“ pälvis brigaadikindral

Eero Rebo

8 INIMENE

Raik Eek, ussisõdalasest supersõdur

12 KAITSELIIT

14

Miks me kirjutame ja muudame seadust?

ÜKSUS

Lõuna üksikkompanii – tugevalt ühtehoidev meeskond

20 KAITSELIIT

Pitka matk, hernesupp ja mustikakissell

24 KAITSE KODU!

Kaitse Kodu! 2025. aasta parimad

26 VÄLJAÕPE

Võitleja linnalahingus: hoonele lähenemine

30 VÄLJAÕPE

Kaitseliidu snaiprid: ahvi kannatusega kaks korda paremad sõdurid

34 HARITUD SÕDUR

Tuleviku sõjapidamine: muutuvad meetodid, muutumatu olemus

42 HARITUD SÕDUR

Silm silma, hammas hamba vastu –80 aasta tagune verine kevad Võrumaal

48 HARITUD SÕDUR

Kui kriis jõuab lähemale: kuidas toimib elanikkonnakaitse Eestis

52 MAAILMAPILK

Tagahoovi diplomaatia: kui saab, siis nõuga, kui ei, siis jõuga

56 SÕJARAUD

Sileraudne püss – vana relv uues sõjas

60 KUIDAS ...

Kuidas terve püsida: kolm leotist loodusest

62 MEDITSIIN

CASEVAC on lahinguhuntide teema! CASEVACi meeskondi on vaja hakata eraldi välja õpetama

„Minu jaoks on leitnant Eek tõeline jackpot, fenomen. Tema motiveeritus ja kastist välja mõtlemine väärib eraldi esile toomist. Sellised võitlejad, kes mõtlevad kaasa ja oskavad olukordades iseseisvalt reageerida, on ülematele boonuseks.“

„Snaiper võib olla võimalikult „laisk“, aga kui vaja, peab suutma tegutseda ülikiiresti. Kaitses, kui tead, et ümberringi on omad alad, saad positsioonid teha nagu kodus – see nõuab distsipliini ja labidatööd, aga saad seal olla kuid.“

66

NAISKODUKAITSE

Mugavustsoon pole Pihtla jaoskonna naistele

68 NAISKODUKAITSE

Vorm selga ja tegutsema – minu aasta

Naiskodukaitses

70 NOORED

Merike Kasemets: juht, kes ei jää mugavustsooni

74 NOORED

Rutja tuultes koos aasta parimatega –SOKi väljakutse kahe põlvkonna vahel

78 AJALUGU

Auvere lahing 24.–25. juulil 1944. II osa

84 MILITAARTURISM

Lahustatud armee – Heinz Hoffmanni nimeline 9. tankidiviisi muuseum

88 FILMIARVUSTUS

Kui kauboid kannavad kaabude asemel kiivreid

90 RAAMATUARVUSTUS

Lõunanaabrite suurteos Contra tõlkes

62

Haavata saades ei ole enam mõtet karjuda jao sanitari või parameediku järele. Keegi ei hakka jooksma positsioonide teisele tiivale, et siduda ühte kuulihaava või lohistada liikumisvõimetut võitlejat rühma parameediku juurde.

AUTORID

Kindralmajor (e) MEELIS KIILI endine Kaitseliidu ülem Poliitikasse suundumine ei tähenda, et Meelis oleks minetanud huvi militaarteemade vastu. Kaugeltki mitte. Tal on, mida öelda. Teil on, mida lugeda.

KADRI PAOMEES

Pihtla jaoskonna esinaine Kadri suurimaks hobiks on ringi seigelda ja loodust pildistada. Tavaliselt ongi tal fotoaparaat käes. Aga vajadusel võtab ta ka pastaka taskust välja ja kirjutab.

URMAS GLASE

vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ja meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

RISTO PÄRTEL

vabatahtlik autor

Risto on Eesti Kaitseväe veteran, kes on teenistusele pühendanud 30 aastat, neist viimased kümme Kaitseväe peastaabis relvastuse ülemana. Kui Risto kirjutab, siis põhjalikult.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ADMIRAL PITkA sÜNNIPäEVAL

TuNNusTATI JA ERGuTATI PARIMAID

Kaitseliidu looja admiral Johan Pitka 153. aastapäevale pühendatud rivistuse järel andis Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm kaitseliitlastele üle ergutused ja auastmed. Samuti jagati aasta teo tunnustusena välja hinnalised kingitused, Kaitseliidu kuldmündid.

Tekst: KAITSE KODU!

Aasta teo valimisel lähtus hindamiskomisjon järgmistest kriteeriumidest: eriline edu, vajalik ja kordaläinud suurüritus, oluline saavutus, ülekaitseliidulise mõõtmega tegu või asi, mida võib pidada 2025. aasta teoks. Konkursile laekunud pakkumiste hulgast valis hindamiskomisjon välja alljärgnevad:

Alexis Helena Plotkin ja Meribel Falberg, Kodutütarde Harju ringkond: heategevuskontserdi korraldamine, et aidata Kodutütarde Harju ringkonna kaitseliitlasest noortejuhti, kelle kodu hävis tulekahjus; Katrin Rannaste, Naiskodukaitse Tallinna ringkond: kriisiraadioside võrgustiku arendamise idee väljatöötamine, algatamine ja elluviimine; Malle Õiglas, Kodutütarde Lääne ringkond: projekti „Kaitseliit tantsupeole 2025“ eestvedamine ja läbiviimine;

Margo Raju, Noorte Kotkaste Võrumaa malev: maa-aluse punkri rajamine Varstu noorkotkaste praktilise erikatse laagris; Matis Kivila, Sakala malev: malevale Kaitseliidu-väliste vahenditega droonide ja akupankade hankimine; Anneli Mikiver, Naiskodukaitse Viru ringkond: üle-eestilise Naiskodukaitse juhtide öörännaku korraldamine; Ahto Alliksaar, Tallinna malev: Tallinna Akadeemilise malevkonna 100. juubeli puhul tehtud reklaamvideote tasuta näitamise saavutamine alates 2025. aasta veebruarist kõigi kolme suurema teleoperaatori kanalites.

Kaitseliit hakkas aasta tegu välja kuulutama 2021. aastal. Iga auhinnaga pärjatu saab mälestuseks Kaitseliidu logoga kuldmündi, millel on olemas reaalne väärtus, kuid mille emotsionaalne ja numismaatiline väärtus on peaaegu hindamatud.

TäNAVusE „kIku kIRVE“ PäLVIs BRIGAADIkINDRAL EERO REBO

PTõhusa meediatöö eest pälvis Kaitseliidu tänavuse kommunikatsiooniauhinna endine Kaitseliidu peastaabi ülem ja Kuperjanovi malevkonna liige brigaadikindral Eero Rebo.

Tekst: KAITSE KODU!

idamaks meeles varalahkunud veebel Kristjan Prii isiklikku panust Kaitseliidu kommunikatsioonivaldkonna arengusse ning valdkonna jätkusuutlikkuse tagamisse vabatahtlike koolitamise kaudu, hakkas Kaitse Kodu! toimetus alates 2025. aastast välja andma veebel Kristjan Prii nimelist Kaitseliidu meediaauhinda „Kiku kirves“.

Oma teenete eest pälvis tänavu selle tiitli endine Kaitseliidu peastaabi ülem ja Kuperjanovi malevkonna liige brigaadikindral Eero Rebo.

Kindral Rebo toetas Kaitseliidu peastaabi ülemana aktiivselt Kaitseliidu teavitustööd nii korralduslikult kui ka isiklikult. Ta oli alati ajakirjanikele kättesaadav, et kommenteerida nii Kaitseliidu uudiseid kui ka laiemaid, eelkõige Ukraina teemasid.

Mõistes kommunikatsiooni olulisust tänases ilmas, sealhulgas Eestis, tegutses ta sageli proaktiivselt, muidugi koostöös Kaitseliidu peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnaga.

Kindral Rebo on aastaid olnud ka võidupüha paraadi kaaskommentaator ERR-is, aidates sellega kaasa laiemale avalikkusele Kaitseliidust adekvaatse pildi andmisele.

Teavitustöös on malevlane Eero Rebo jätkuvalt toimekas ning jagab oma teadmisi ka Kaitse Kodu! vabatahtliku autorina.

VEEBEL KRISTJAN PRII (05.11.1982–14.09.2024)

Veebel Kristjan Prii läbis aastail 2003–2004 ajateenistuse mereväes ja liitus seejärel Scoutspataljoniga. 2004–2011 teenis ta skaudina, osaledes muu hulgas neljal välismissioonil Afganistanis. Aastast 2014 oli veebel Prii tegevteenistuses Kaitseliidu staabiallohvitserina, erialaks foto- ja video-

graafia. Tema osalusel hakati Kaitseliidus järjepidevalt välja koolitama vabatahtlikke foto- ja videograafe, tänu millele jõudis Kaitseliidu sõnum siis ja jõuab ka täna üha enamate inimesteni.

Veebel Prii oli ka pühendunud SERE instruktor ning hinnatud spetsialist ja koolitaja nii Kaitseliidu kui Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste liikmete hulgas.

RAIk EEk, ussIsÕDALAsEsT suPERsÕDuR

2023. aasta sügisesel Ussisõnade õppusel juhtis leitnant Raik Eek Tallinna-Tartu

maanteel maakaitse rühmaülemana Mäeküla kontrollposti. Mulluseks Siiliks oli reservohvitser aga tõusnud juba Kaitseliidu Türi sõjaaja malevkonna etteotsa, kus tema vastutusel oli kaitsta kolmandikku Järvamaast, Imaverest Käruni.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Eelmise kevade Siili­nädalal tuiskas leitnant Eek, nägu maskeerimisvärvidest kriim ja rinnal automaat Rahe, UTV maastikumasinaga – mille

Järva kaitseliitlased olid saanud ühelt ettevõtjalt testimiseks tasuta – kord

Türilt Imaverre alluvate positsioone kontrollima, kord jälle teisele poole

Paidet välistaapi käske saama.

Masina roolis oli tema parim sõber ja parem käsi lahinguväljal, kellega koos moodustavad mehed üksuse juhtimisel silmapaistva lahingupaari.

JUURED TÕID USSISÕDALASE JÄRVAMAALE

Raik Eek on viimase rohkem kui tosina aasta aja­ ja reservteenistuse vältel olnud 2. jalaväebrigaadi rühmaülem, miinipildujapatarei ülem ja kompaniiülema abi, niisiis kogenud juht. Kui mõne aasta eest kuulutati välja Kaitseliidu alluvusse maakaitseüksuste formeerimine, avaldas Eek ise soovi

Järvamaal loodavasse üksusesse üle tulla. Tallinnas elavat meest mõjutasid sõjaaja ametikohta vahetama nii juured Kabala kandis kui sealne maakodu.

Mina nägin leitnant Eeki igaõhtusel käsu saamisel malevapealikule liigsete sõnadeta konkreetseid raporteid tegemas ja mõistva peanoogutusega lahinguülesandeid saamas. Mind üllatas tema professionaalsus, mida tsivilistist reservväelaselt vahest ei ootakski –kahtlemata tundis eraelus ettevõtja end sõjaväljal välivormi digilaigus nagu kala vees.

„Minu jaoks on leitnant Eek tõeline jackpot, fenomen. Tema motiveeritus ja kastist välja mõtlemine väärib eraldi esile toomist. Sellised võitlejad, kes mõtlevad kaasa ja oskavad olukordades iseseisvalt reageerida, on ülematele boonuseks,“ ei varjanud rahulolu toonane Kaitseliidu Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai, kellele

ussisõdalastest maakaitseüksused allusid.

„Üksuse liikmed on nii laisad, kui ülem laseb neil olla. Eeki saan ainult kiita. Ta vastas täiesti minu loosungile „One team, one task“ ehk üks meeskond, me teeme kõiki asju koos ja meil on ühine eesmärk,“ ütles Pettai, toonitades, et ussisõdalasi pole mingil juhul põhjust jõuna alahinnata.

Malevapealiku meelest ei jäänud leitnant Eek initsiatiivilt ja tahtelt millegi poolest alla elukutselistele ohvitseridele, pigem vastupidi.

Pidades silmas Järva maleva üksuste ülemate regulaarseid teabepäevi, rõhutas Pettai, et neil hetkil, kui pidi kokku tulema, oli Eek alati olemas: „Tal on missioonitunne ja olukorrateadlikkus.

Super mees, pole midagi öelda, ja ehe näide sellest, kuidas reservohvitserina on võimalik areneda ja karjääri teha.“

AJATEENISTUS VALAB VUNDAMENDI

Mäletan, et 2023. aastal Ussisõnade õppusel hindas Eek oma Mäeküla kontrollpunkti maakonna vastutusrikkaimaks positsiooniks. Õppuse lõppedes oli Eek üks vähestest, kellele Järva maleva pealik tubli töö eest autasuks täägi kinkis. Kuu pärast Ussisõnu oli ta üks nendest reservväelastest, kes käis president Alar Karise vastuvõtul.

Siili õppusel pidas tema vana rühm kontrollpunkti Tallinna­Tartu maanteel Annas. Mehed igatsesid teda tagasi. „Ohoo, rõõm kuulda,“ muheles Eek, kui talle sellest rääkisin.

Praeguseks Eek enam jaoülemate ja üksiksõduritega ei tegele. Senist rühmaülema kogemust kasutab ta Türi malevkonna sõjaaja pealikuna.

Nagu Eek ise ütleb, on reservväelase karjääri aluseks ajateenistus. Kuperjanovi pataljonist sai ta enda kinnitusel väga tugeva väljaõppe ja mitte ainult miinipilduri, vaid ka jalaväelase oma koos kõikide drillide ja rutiinidega. „Pesed hommikul hambad ja camo näkku. See kõik tuleb kaasa,“ ja jätkab, et iga õppekogunemine lisab kaitseväelist tarkust juurde.

Ta räägib oma kogemusele tuginedes, et rühmaülem ei täida ülesannet oma mullis, vaid kasuks tuleb laiem vaade – mis üksused ja mis ülesannetega on sinu ümber ehk laiem olukorrateadlikkus, mis teeb opereerimise lihtsamaks. „Nüüd on mul sama asi ühe taseme võrra kõrgemal. Sellise detailsusega enam tegelema ei pea, nagu rühma juhtides.“

Eek märgib, et kuna Ussisõnade õppusel oli üksustel nädalane väljaõppetsükkel, juhtidel pikemgi, ja toona harjutati samu tegevusi, mida tehti Siilil, ei vajanud üksuse tegutsema ära­

tamine enam palju aega. Seda eeldusel, et ajateenistusest olid meestel all head baasteadmised, mida meelde tuletada.

Nagu Eek selgitab, algab iga õppus temale ülema käsuga, millest allüksuse juht saab täieliku ülevaate toimuvast ja teadmise, mis kellaks peavad mis asjad olema tehtud. See on tema jaoks A ja O. Seejärel on tema suurimaid prioriteete juhina anda käsk edasi alla oma üksusele, et iga mees saaks aru, miks ta siin on, mida peab tegema ja miks.

Siilil ei kaotanud leitnant oma kompaniisuuruse üksuse käimatõmbamiseks hetkegi ega jätnud tsivilistidele maakaitseväelaseks ümberkehastumiseks pikalt aega.

„Minu eesmärk oli saada oma juhtivkoosseis võimalikult kiiresti formeerimiselt läbi. Olin isiklikult kohal, tõmbasin oma rühmaülemaid järjekorra ette, ütlesin, et lähed sinna, kiiresti vorm selga ja mina saan hakata tegelema ülesandega.

Samuti on kriitiline saada kätte autojuhid, keda oli ka ruttu vaja. Nii võitsin aega juurde ja sain asjad kiiresti toimima. Nägin, et ma polnud ainus ülem, kes niimoodi tegi,“ selgitab ta, kuidas üksuse häälestus sõltub sellest, kuidas ülem ees härjal sarvist haarab.

PERE JA TÖÖANDJA TOETAVAD. KOGUKOND KAH

Eek ei nõustu, et ussisõdalastest maakaitseväelaste reservteenistuse koormus oleks märkimisväärselt suur või igapäevaelu mõjutav: „Ei ütleks. Kodus mind loomulikult toetatakse selles, mida ma teen. See on minu jaoks väga oluline. Tööandja toetab samamoodi. Palju siis tegelikult aega võtab? Kui Siiliks ettevalmistamiseks kulusid maleva juures mõned nädalavahetused, siis on see täiesti normaalne. Maakodu on mul Järvamaal, pere tuleb siia kaasa. Mina läksin hommikul ära, tulin pealelõunal või õhtul tagasi, tegime sauna, olin oma perega koos. Tegelikult see aega mult väga ei võtnud.“

Võiks arvata, et Türi kandist läbi sõitev maakaitseväe üksuse ülem vaatab

autoaknast ümbrust teise pilguga ka reservteenistuse välisel ajal, kuid Eek raputab pead.

„Ma ei vaata maastikke teise pilguga. Kui elan oma igapäevaelu või teen tööd, siis ma mõtteenergiat muule ei kuluta. See töötab tegelikult mõlemat pidi – kui panen vormi selga, ei pea ma mõtlema omi töömõtteid,“ on ta veendunud. „Loomulikult rääkisin kodustega iga päev, aga nende toetus oli olemas, laps sai ilusti lasteaeda, trennidesse ja kuhu iganes vaja.“

Tutvusringkonnas pole mees oma militaarset poolt väga avanud. Sõbrad teavad, et ta liitus pärast Ussisõnade õppust Kaitseliiduga, aga mida ta seal täpselt teeb, pole arutelu teema. „Lähiring teab, laiem mitte – kuni praeguse intervjuuni,“ nendib Eek.

Õppuse lõbusatest seikadest on Eegil meenutada episood Türi juurest Säreverest, kus vahti pidanud ussisõdalastele hakkas silma neid vaatlema jäänud auto, mille juht juba eelmisel õppusel oli käinud neid uudistamas koos väikse tütrega.

„Mees sõitis meie positsioonile, tervitas, tundis heameelt, et me õppust teeme, ning soovis, et me ta auto läbi otsiks. Seda me ka tegime. Kui ta ise kaubiku ukse avas, vaatas sealt vastu 20 auravat kohvitopsi. Need jagas ta meestele, kes parasjagu objektil olid,“ muheleb Eek. Ta lisab, et kohalikud elanikud aitasid neid palju. „Inimesed andsid teada, kui märkasid midagi kahtlast. Näiteks tuldi Türil meile ütlema, et näete, tõukerattaga mees, mikrofon kõrvas, liikus sealt sinna, või anti muud infot, kust mida või keda leida. Palju lehvitati ka niisama.“

KINDLALT HOITUD TAGALA

Samal nädalal, kui Kaitsevägi lõi Siili suurõppusel Eesti piiril vastasega õppelahinguid, võtsid Kaitseliidu Järva malevale allutatud maakaitseväelased rindest 150–200 kilomeetri kaugusel tagalas valve alla elutähtsad objektid ja tähtsamad liiklussõlmed.

Üleöö kerkisid teetõkked ja kontrollpostid Tallinna­Tartu maanteele Mäekülla ja Annasse, aga ka Viljandi suunal Imaverre ja Säreverre, Rakvere suunal Viisule ja Aravetele ning isegi teispoole maakonna piiri Koeru taha Piibele. Samuti võtsid reservväelased valve alla suuremad energiataristu objektid, Koeru telemasti ja Järvamaa haigla.

Järvamaad kaitsev maakaitsevägi koosnes kohalike kõrval suures osas Virumaa, Harjumaa ja Tartumaa meestest, kes osalesid 2023. aasta septembris maakaitseväe eelmisel suuremal õppusel Ussisõnad ning keda seetõttu kutsutaksegi ussisõdalasteks või lihtsalt „ussideks“.

Mehed teadsid, et õppuse alas hiilisid diversantideks kehastunud liitlaste ja eestlaste eriüksused ning taevast võis oodata kimbutavaid droone, mis nõudis lisaettevaatust.

Mullu juunis malevapealiku kohalt Kaitseväe peastaapi teenistust jätkama siirdunud Pettai kiitis reservväelaste initsiatiivi – õppusele tuldi oma masinatega, mis andis juurde mobiilsust, julgestusala positsioonide ümber suurendati droonide ja rajakaameratega, kasutati isiklikke öönägemisseadmeid, mis kitsendas vastase liikumist alas.

„Kindlasti tuleb suurendada droonivastase tegevuse väljaõpet, et ei kogunetaks gruppidesse, hajutataks üksus maastikul, et löögid ei mängiks üksust auti. Samuti tuleb õpetada neid endid droone kasutama,“ osutas ta suurimale õpikohale.

„Kui mehed õppuselt koju läksid, lõid nad nukid kokku ja ütlesid: „Järgmine kord näeme!“ Üksikutest reservväelastest said esimese paari aastaga ussisõdalaste sõpruskonnad, kes suhtlevad omavahel nüüd juba eraeluski, ja võitlusvõimega üksused,“ meenutab kolonelleitnant siirate tänusõnadega Järvamaad kaitsnud nelja kompanii jagu reservväelasi.

MIks ME kIRJuTAME

JA MuuDAME sEADusT?

Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud: „Kui seadus kirjutatakse ümber sisulise vajaduseta, tehakse sellega kahju. Uus sõnastus ja uued paragrahvid tuleb selgeks õppida nii ametnikel ja kohtunikel kui ka seaduse mõjualas olevail ühiskonnaliikmeil. See tähendab koolitusraha ja koolitusele kulunud töötunde, vigu ja kohtuvaidlusi.“

Õige ja vajalik seadusemuudatus teeb inimese elu paremaks: näiteks ei pea enam esitama mõnda bürokraatlikku taotlust või aruannet, napi sissetulekuga inimene saab raha juurde, korteriühistu saab mahajäetud korteri sundvõõrandada, e-resident pangakontot avada. Eesti praeguste tegelike murede juriidiline lahendamine nõuab palju suuremat pingutust ja paremaid teadmisi kui teiste riikide seaduste tõlkimine või normitehnilise ilu tagaajamine1

MIKS ME SEADUSI KIRJUTAME?

Kaitseliiduga seotud õigusloomes püüame silmas pidada just seda mõtet – õige ja vajalik seadusemuudatus teeb inimese elu paremaks.

Meie tegevust reguleerib suur hulk erinevaid õigusakte: alates Kaitseliidu seadusest kuni maleva pealiku käskkirjadeni. Kõik see normistik peab olema õiguspärane, otstarbekas, praktikas mõistlikult rakendatav ja ajaga kaasas käiv. Väärib märkimist, et täna leiame sõna „Kaitseliit“ ligi viiekümnes Riigi Teatajas avaldatud õigusaktis.

Aga miks me üldse seadusi kirjutame – ettevalmistavad menetlused on pikad, normid sageli keeruliselt kirjutatud ja riigi kehtestatud nõudmised teinekord ebamugavad?

Võib isegi väita, et siit leiame paljud põhiväärtused, mis on säilinud tänini, kandudes edasi nüüdisaegsetesse demokraatlike riikide seadustesse.

„Kirjapandud“ seadus ise nägi välja selline nagu pildil, ja peaks olema üsna arusaadav, miks toona õigusakte mitu korda aastas ei muudetud. Samuti puuduvad andmed kooskõlastusringidest ja seletuskirja koostamisest. Seaduse kirjapaneku protsess oli ilmselt üsna keeruline ja aeganõudev ning küllap ei olnud ka neid, kes tahtnuks autoriga väga põhjalikult vaielda.

KUI MISKI VAJAB PAREMAKS

Läheme ajas mõned aastad (umbes 4000 aastat) tagasi ja jõuame Sumeri tahvlite ning maailma esimeste registreeritud seaduste juurde.2

Ma ei peatu pikemalt Sumeri tsivilisatsiooni kõrgel arengutasemel ning sellel, et just sealt pärineb kiilkiri. Skript kirjutati savitahvlitele, millest mõned on andnud ülevaate inimkonna ühest olulisemast ühiskondlikust edusammust: seaduste kodifitseerimisest.

Küll aga on iga õigusloomega tegeleva juristi jaoks oluline Sumeri valitseja UrNammu, kes pani kokku omanimelise seadustiku.

MUUTMIST

Aga tuleme tänapäeva tagasi ja vaatame, kuidas on defineeritud seaduseelnõu mõiste.

Seaduseelnõu3 koostatakse sama liiki ühiskonnasuhete õiguslikuks reguleerimiseks, kui vajalik õiguslik regulatsioon puudub, ei ole piisav või ei ole ajakohane. Seaduseelnõu peab sisaldama valdkonna reguleerimist vajavate õigussuhete selgeid ja seaduse vahetu kohaldatavuse huvides piisavalt üksikasjalikke regulatsioone.

Tavapäraselt tekib esmalt eluline olukord, kus ühiskonna (või näiteks ka organisatsiooni) liikmed leiavad, et miski vajaks muutmist paremaks. Tekib arutelu ning nüüd, kus meil on teada, et seadusloome algab vajadusest midagi senisest paremini või uutmoodi reguleerida või on tekkinud hoopis mingi uut tüüpi olukord, saame asuda juba eelnõu väljatöötamise juurde.

Varaseim teadaolev seadustik, UrNammu seadustik, pärineb umbes aastast 2100 eKr. Kuigi leidub ka vanemaid õigustekstide fragmente, on Ur-Nammu koodeks sellest perioodist kõige sidusam ja ulatuslikum. Koodeks hõlmab abielu, õigluse, omandi ja majandustehingutega seotud seadusi. See on märkimisväärne õigluse ja õigluse põhimõtete kehtestamise poolest, peegeldades arusaama inimõigustest ja -kohustustest ühiskonnas.

ning välja selgitama erinevate normide eesmärke, sh seadusandja ajaloolist tahet normi kehtestamisel. Sageli saabki küsimus sellisel viisil vastuse.

Siiski, kui selgub, et õigusruumis ongi lünk, hakkame uurima, kas piisab remondist, on vaja renoveerimist või tuleb hakata koostama projektdokumentatsiooni uue normi loomiseks.

Mis on täna Kaitseliidus aktuaalsed teemad, mis vajavad õigusloomet? Kindlasti on üheks tegevuseks bürokraatia vähendamine ja protsesside lihtsustamine. Kogume sarnased normid ühtede kaante vahele ja reguleerime sarnaseid teemasid sarnasel viisil. Siin on heaks näiteks relvastusega seotud õigusaktide revisjon, mille tulemusel kirjutame erinevad määrused üheks määruseks. Sellega kirjeldame tegevusi, õigusi ja kohustusi selgemalt ja igapäevane elu muutub rakendajate jaoks lihtsamaks.

Seega, kui hakkame muutma Kaitseliidu seadust, peame esmalt vastama küsimusele, kas uus õiguslik regulatsioon on vajalik ehk kas kehtiv õiguslik regulatsioon ei ole piisav või enam ajakohane.

Peaaegu alati algab seaduse muutmine ühest lihtsast küsimusest, millele ei ole vastust. Kaitseliidu liikmed esitavad üksjagu päringuid ühe või teise normi rakendamiseks või igapäevaste tegevuste korraldamiseks. Kaitseliidu koostööpartnerid soovivad teha väga erinevates teemades koostööd ning kõik see peab mahtuma kehtivasse õigusruumi. Samuti esitab sõjaline riigikaitse järjest suuremaid nõudmisi.

Kui küsimus ei leia seadusest või määrusest otsesõnu vastust, hakkame uurima, kas probleemi on võimalik lahendada erinevate normide tõlgendamise või analoogia rakendamise teel

Kaitseliidu ülesanded ei ole kivisse raiutud ega savitahvlile kirjutatud. Muutuv julgeolekukeskkond esitab uusi väljakutseid ning peame tagama, et lisandunud ülesanded ja tegevused oleksid õiguslikult kirjeldatud ning protsessid reguleeritud. Näiteks on täna kehtiv määrus, mis korraldab Kaitseliidu kaasamist Kaitseväe ülesannete täitmisesse, jäänud ajale jalgu ning peame leidma lahenduse, et koostöö toimuks senisest lihtsamalt ning halduslikult vähem koormavalt.

Kolmas näide kannab alapealkirja „Inventuur“ ja meenutab sahtlite koristamist. Vaatame üle, kas kõik see, mis juba kirjas, on ka täna vajalik, kas midagi on puudu või hoopiski üle. Ja selle töö tulemusel kaasajastame Kaitseliidu seadust4

Ja nii valibki õigusloomega tegelev jurist oma tööriistakohvrist vajalikud vahendid ning hindab, kas ja kui suurt remonti seadus vajab. Seejärel moodustab ta teemat hästitundvatest spetsialistidest, praktikutest ja huvilistest remondibrigaadi ning hakkab looma paremat, lihtsamat ja praktilisemat normi.

VIITED:

1 https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/ oigusloome

2 https://www.themysticstones.com/et/blogs/blog/ sumerian-tablets-and-the-world-s-first-recordedlaws?srsltid=AfmBOoqYA1-IK7NIVMsswLAuGgI0ZZH z77jMzEAKo4osItfIc_XPd4-D

3 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/ uploads/2014/11/Riigikogus-menetletavate-eeln-udenormitehnika-eeskiri.pdf

4 https://www.riigiteataja.ee/akt/103022026010

Üksus

LÕuNA ÜksIkkOMPANII –

LÕuNA ÜksIkkOMPANII ON kAITsELIIDu TALLINNA MALEVA

TERRITORIAALNE Üksus, MILLE VAsTuTusALA HÕLMAB

kEskLINNA JA kRIsTIINE LINNAOsA.

Vabadussõjaaegsed Kaitseliidu 4. ja 5. jaoskond, keda loetakse Tallinna maleva Lõuna malevkonna eelkäijateks, moodustati 11. novembril 1918. aastal.

Tekst: TANEL VIKS, Lõuna üksikkompanii

jaoskonna esimesteks liikmeteks said umbes 25 meest, kes olid kogunenud sel kuupäeval omaaegsesse Kirsipuu koolimaija Ahju tänavas. Üksuse esimeseks ülemaks sai O. Suursööt.

26. novembril 2018, kui Narva alla nõuti vabatahtlikke, oli 4. jaoskond mõne tunniga pooled oma tolleaegsetest liikmetest Narva sõiduks valmis seadnud ja sõideti punaste vastu sõdima.

5. jaoskond alustas tegevust samal ajal, asudes majja Paldiski mnt 12. Mõne päeva pärast koliti ringi Koidu ja Falk­

pargi tänava nurgal asuva maja pudukaupluse ruumidesse. Kuigi käskkirjaga oli määratud ülemaks J. Lepp, pani faktiliselt jaoskonnale aluse kapten Orav, sest Lepp oli hõivatud soomusrongide ettevalmistamisega.

Jaoskonnad kasvasid ning tipphetkel kuulus ainuüksi 5. jaoskonda 2000–2200 meest. 1921. aastal jaoskonnad likvideeriti, kuid mõlemast jaoskonnast umbes 50 mehele jäeti relvad siiski kätte.

Pärast 1924. aasta 1. detsembri enamlaste mässu hakkasid jaoskonnad taas kogunema. Koondamise vajaduse tõttu ühendatigi 4. ja 5. jaoskond 1. märtsil 1926 ühiseks Lõuna malevkonnaks. Malevkonna pealikuks määrati nooremleitnant R. Raudsepp, tema abiks lipnik P. Reintam. Endised malevkonnad jäid pataljonidena Lõuna malevkonda. Organiseerimistöö läks edukalt ning näiteks aastal 1931 oli malevkonnas üle 500 kaitseliitlase. Malevkonna juures tegutsesid ka Naiskodukaitse Lõuna jaoskond umbes 40 liikmega ning noorkotkaste Lõuna malevkond ligi 200 noorega.

Edendati majandustegevust, seltsielu, sõjalist väljaõpet ja laskesporti, noorkotkaste malevkonnas tegutses ka noorte orkester. Malevkonna staap asus Tallinna maleva staabiga samas majas.

Huvitavaid paralleele saab tõmmata laskespordi arendamise vahele Lõuna malevkonnas toona ja praegu. Tõsisem tegevus algas 1928. aastal, kui Kaitseliidu peastaabi välja antud laskemäärus suunas laskurite tööd suuremale iseseisvusele. Varasem, kaitseväe eeskiri ei olnud Kaitseliidule päris sobiv. Juba enne määrust, aastal 1927, loodi Tallinna maleva juurde esimene laskespordiklubi, kuhu asutamisajal kuulusid Lõuna malevkonna parimad laskurid ja juhtivad jõud. See laskeklubi oli eelkäijaks ja teerajajaks juba suuremale laskurorganisatsioonile – Eesti Laskurliidule. Lõuna laskurid tõid koju terve hulga auhindu, teiste seas näiteks riigivanema rändauhinna Tallinna malevkondade 1930. aasta laskevõistlustelt. Nagu on kirjas Lõuna laskesporti tutvustavas artiklis: „Järjekindla harjutuse läbi on võrsunud malevkonnast terve rida suurmeistreid, kelledest eriti võib nimetada, eesotsas

vanahärrat R. Passuoit, H. Silberit, siis S.-a. rühma üleläinud A .Louni, J. Spuuli ja rida teisi.“

12. septembril 1931 annetati Lõuna malevkonnale oma lipp. Sündmusega seoses kirjutas toonane Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes RoskaOrasmaa: „Soovin ka, et selle lipu alla koonduksid ja sinna jääksid tublimad ja tulisemad Isamaa pojad ja et kosuks ja kasvaks tüse Eesti meel, mida murda ei suuda ükski võim. Koonduge selle lipu alla ka kõik Lõuna malevkonna piirides asuvad noored ja näidake kõigile, kuidas tuleb rahvast ja riiki teenida! Töötage kõik koos endise innuga Isamaale auks ja endile rõõmuks!“

Lipul oli muu hulgas kujutatud paremalt vasakule vaatav lamavast asendist tõusev lõvi, kelle parem käpp toetub mõõgale, mille terav ots on pöördunud alla lõvi vasema käpa ette. Hiljem on lõvi kirjeldatud kujul võetud Lõuna malevkonna sümboliks. Seda põhjendati alljärgnevalt: „Tallinna linna vapi moodustavad kolm lamavat lõvi. Lõuna malevkond on üks osa Tallinna malevast. Lamavast asendist tõusev ja relvale toetuv lõvi sümboliseerib organisatsiooni, mis on igal hetkel valmis rahuseisukorrast asuma kaitseseisukorda ja vajaduse korral pealetungile.“

26. aprillil 1990 toimus Tondi Kodanike Komitee algatusel tolleaegse Kooperaatori saalis Saku tänaval Tondi Kaitseliidu asutamiskoosolek. Kohale tuli 23 inimest, kellest 16 jäi saali, kui hakati moodustama Kaitseliitu. Kõnesid pidasid Kalle Eller ja Trivimi Velliste. Tondi Kaitseliidu vanemaks valiti Mart Puusepp ja abivanemaks Aavo Jaaska. Seda päeva saab lugeda Lõuna malevkonna taastekke kuupäevaks.

13. septembril 1993 koostati esialgne ja 29. novembril teine, täiendatud projekt, mis sätestas, et Tallinna Lõuna malevkonna ja temaga liidetud territooriumil elavad kaitseliitlased taastavad õigusliku järjepidevuse alusel Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna malevkonna (esialgu Lõuna kompanii), kuulutades õiguslikule järjepidevusele tuginedes enda omandiks kõik talle (ja temaga liidetud territooriumile) enne 1940. aasta okupatsiooni kuulunud

Kaitseliidu varad. See projekt võeti vastu ja kinnitati Lõuna kompanii üldkoosolekul 17. jaanuaril 1994. aastal. Samal koosolekul kinnitati ka Kaitseliidu Tallinna maleva Lõuna kompanii põhikiri.

Reorganiseerimised viisid suhteliselt kiiresti Lõuna malevkonna taasloomiseni. Kuni 1995. aasta alguseni kasutas malevkond infotundide, üldkoosolekute ja lasketreeningute läbiviimiseks 20. keskkooli nõukogudeaegseid sõjalise väljaõppe ruume ja lasketiiru. Mõned üldkoosolekud korraldati ka Westholmi gümnaasiumis. 1995. aastal saadi Filtri tänavas oma ruumid, mida jagati Ida malevkonnaga. Senisest enam hakati tegelema sõjalise väljaõppega, hoogustus seltsielu. Pärast Mart Puuseppa, kellest sai hiljem Tallinna maleva pealik, juhtisid Lõuna malevkonda eri aegadel Tarmo Reile, Aavo Jaaska ning lipnik Andres Viks.

Poliitilised tõmbetuuled ei jätnud puutumata ka Lõuna malevkonda ning Lõuna, Ida ja Põhja malevkonnad liideti ühendmalevkonnaks. Tegevus loomulikult ei seiskunud, kuid käsuliin muutus pikaks ning meeste endiste üksustega seotud identiteeditunne osutus nii tugevaks, et ühendmalevkonnana tegutsemine tundus eri juhtimistasanditel perspektiivitu.

Juulis 2008 pidasid ühendmalevkonna koosseisu kuulunud Lõuna, Põhja ja Ida kompanii oma üldkoosolekud ning seal valitud esindajatele anti mandaat hääletada ühendmalevkonna üldkoosolekul viimase laialisaatmise poolt, et moodustada kolm territoriaalset üksikkompaniid. Üldkoosolek võttiski sellise otsuse vastu.

Alates 2008 aasta novembrist tegutseb Kaitseliidu Tallinna maleva koosseisu kuuluv Lõuna üksikkompanii iseseisvalt. Seda on juhtinud aastail 2008–2013 leitnant Tanel Viks, 2013–2018 nooremveebel Kristjan Pütsep ning 2018. aasta kevadest leitnant Alar Nigul. Kompanii koondab mehi väga erinevatelt elualadelt, alates õpilastest, üliõpilastest, oskustöölistest, autojuhtidest ja eraettevõtjatest ning lõpetades kutseliste sõjaväelaste ja õppejõududega.

Üksus

LÕuNA ÜksIkkOMPANII

LÕuNA ÜksIkkOMPANII NÜÜD JA PRAEGu

Lõuna üksikkompanii mehitab täna maakaitsepataljoni koosseisu kuuluvat A-lahingukompanii 3. jalaväerühma. See tähendab, et liitudes kompaniiga saad osaks meeskonnast, kes on motiveeritud, aktiivne ja soovib tegutseda nii, nagu asju päriselt tehakse.

Tekst: ltn (r) HERMO POOLMAA, Lõuna üksikkompanii jalaväerühma ülem

Jalaväerühma liikmed lähtuvad ühisest põhimõttest „train as you fight“. Sellest tulenevalt harjutame, õpime ja kinnistame oskusi alati kuni kõige väiksemate detailideni. Samuti eeldab nii maakaitsepataljoni kui ka A­lahingukompanii koosseisu kuulumine kõrget sõjalise väljaõppe taset, mistõttu toimub meil aastas vähemalt 12 väljaõppeüritust.

Jalaväerühm koosneb väga aktiivsetest ja kokkuhoidvatest liikmetest. Üksuse kõrge teotahe on loonud rühma, kus iga liige saab usaldada oma lahingupaarilist, oma jagu ning rühma tervikuna – nii rahuajal, kriisis kui ka sõjaolukorras.

Samas tuleb Lõuna üksikkompanii jalaväerühmaga liitudes arvestada, et peab olema valmis väljuma mugavustsoonist ning nihutama ja ületama nii oma füüsilisi kui ka vaimseid piire. Õppustel ja väljaõppes ei vali me kunagi

kõige mugavamat, lihtsamat ega kergemat teed. Me otsime igal õppusel lahendusi, et väljaõpe oleks võimalikult sarnane tegeliku olukorraga juhul, kui peaks tekkima vajadus kaitsta Eesti iseseisvust.

See nõuab sõdurilt sageli rohkem pingutust, „kastist välja“ mõtlemist ning ka kõige elementaarsemate oskuste, nagu salvevahetuse või laskeasendite järjepidevat drillimist.

Kokkuvõttes võib öelda, et Lõuna üksikkompanii jalaväerühmaga liitudes saad sa tugeva ja sisuka taktikalise väljaõppe, võimaluse osaleda mitmekülgsetel ja huvitavatel õppustel nii jao, rühma, kompanii kui ka pataljoni tasemel, sageli ka suurematel õppustel, ning leiad uusi sõpru ja kamraade.

Soovitame kindlasti tutvuda Lõuna üksikkompanii tegevusega ka Instagramis, Facebookis ja meie kodulehel.

MITMEkÜLGsus ON TuGEVus

Miinipilduritele uusaasta ilutulestikud muljet ei avalda – oleme seda kõike juba näinud. Kui meie laseme, siis maa müriseb ja tolmupilved varjutavad päikese.

Tekst: ltn (r) KRISTJAN PÜTSEP, Lõuna üksikkompanii

Lõuna üksikkompanii mehitab täna maakaitsepataljoni A­lahingukompanii miinipildujarühma. Rühm moodustati 2009. aastal, kui Kirnas korraldatud miinipilduja reservõppekogunemisel koolitati tavalistest kaitseliitlastest, kellest enamik ei olnud varem miinipildujatega kokku puutunud, miinipildurid. Värske rühm hakkas kuuluma Tallinna esimese lahingukompanii koosseisu, mis 2013. aastal esimest korda ka Kevadtormil osales. Samal aastal osales miinipildujarühm Poolas õppusel Steadfast Jazz, kus toetati Scoutspataljoni. Sellest ajast saati oleme kaudtule oskusteadmisi edasi kandnud ja ennast sel alal täiendanud.

Täna koosneb rühm peaasjalikult Lõuna üksikkompanii liikmetest, kuid siin on ka teiste malevkondade ja naiskodukaitse liikmeid. Rühm ja selle väljaõpe on aktiivne koos ülejäänud A­lahingukompaniiga, lisaks miinipildujateadmistele hoiame vormis ka jalaväelase baasoskusi, mis on ju kõige aluseks. Tavaks on osaleda kõigil Kevadtormidel, vastavalt vajadusele kas „punaste“ või „siniste“ poolel. Suurõppused on küll võitlejate kodusele elule koormavad, sest eemal tuleb olla kaua, kuid nende regulaarsus annab teistsuguseid kogemusi, 10 päeva metsas veeta on midagi hoopis muud kui käia nädalavahetuse kaupa.

Miinipilduja kui relvasüsteemi väljaõpet teostame aastaringselt. Kaudtulesüsteem nõuab toimimiseks paljude komponentide – tulejuhid, side, relvameeskonnad, mõõdistus, tagala – head koostööd ja meie töö lõppväljundiks ei ole tegevus iseeneses, vaid peamine on toetada manööverüksust. Ehkki miinipilduja kui relv sarnaneb olemuselt sajanditagusega, on kogu väli pidevas muutumises, see aga nõuab meilt õppimistahet ja ­võimet, et kohaneda uute tehnoloogiate ja viisidega ning olla efektiivsemad. Ka sõda Ukrainas on näidanud kaudtule olulist rolli lahinguväljal.

Oleme aastate jooksul kasvanud koos oma relvasüsteemiga. Algusaegade kobamised on asendunud väljakujunenud protseduuride ja kindla rutiiniga. Iga õppus, iga laskmine ja positsioonivahetus on andnud midagi juurde – nii õnnestumisi kui ka vigu, millest õppida. Siin on aidanud ka enese pidev koolitamine, mida pakub Kaitseliit.

Rühma tugevuseks on väga laia taustaga liikmeskond. Tavaelust toome kaasa oskusi ja kogemusi, mida elukutselistel kaitseväelastel ei pruugi olla. Mitmed liikmed on rühmas selle loomisest alates ning see on andnud meile pikaajalise miinipildujatega töötamise kogemuse, oleme kasutanud mitmeid relvasüsteeme ja näinud erinevaid lähenemisi. Kogu meeskond on tugevalt ühtehoidev ning kes juba kord on liitunud, sellel on väga raske lahkuda.

LÕuNA ÜksIkkOMPANII

RAskE, AGA HuVITAV

Ma ei usu, et tee oma üksuse ridadesse on kõigil kaitseliitlastel ühesugune. Minu oma on kindlasti nii eriline, et ei usukski, kui poleks ise läbi teinud.

Tekst: kapral (r) INGRID NIELSEN, Lõuna üksikkompanii

Esmalt sai minust üldse naiskodukaitsja – seda sadade teiste sarnaselt siis, kui Vene orkid otsustasid marssida Kiievi peale. Kogusin Naiskodukaitses aastakese kogemust, võib öelda ka julgust, sest ilma igasuguse riigikaitselise ettevalmistuseta ei olnud mul just suurt arusaamist, mida tähendab olla jalaväelane, mis on tankitõrje või millega tegelevad pioneerid. Küll aga oli olemas teadmine ja ka aina süvenev tunne, et sõjalises kriisis ei taha ma jääda kaugele tagalasse, vaid olla koos oma kolleegidega sissetungijaid metalliga tervitamas. A­lahingukompanii uksele koputama läksin siiski kogemata – kuna minu Naiskodukaitse jaoskond kandis Lõuna nime, siis võtsin esmalt ühendust Lõuna üksikkompaniiga. Ikka midagi tuttavlikku sel muidu tundmatul teel.

Esimest korda malevkonnapealikuga kohtudes mõtlesin, mida küll öelda talle selgituseks oma soovi kohta nendega liituda. Ärevusega päälikut oodates mõtlesin, et kui sealt tuleb eitav vastus, mis siis küll edasi. Veebilehe olin üksipulgi läbi lugenud ja pilte passinud, aga ega ma sellepärast paremini aru saanud, mida see koosseis lahinguolukorras teeb. Laseb püssi ja eee ... pillub miine. Aga kuidas see üldse käib? Ei hakanud ma malevkonnapealikule oma ignorantsust demonstreerima, lasin tal küsida ja püüdsin vastata, kuidas õigem tundus. Läbi ma sellest proovikivist tulin ja juba järgmisel nädalal olin kontaktis oma uue rühmaülemaga – nii et siis miinipildurid.

Pikka pidu selles üksuses ei peeta, kohe saadeti mulle Test 3 sooritamise aeg. Ma olin selleks hetkeks tiirus AK 4st mõne korra paar pauku lasknud ja teinud ära Test 1 ilma isegi aru saamata, miks seda vaja on. Läbimata oli ka SOK. Aga kui õppustele saamiseks vaja, siis vaja. Ühel tööpäeva õhtul võttis rühmaülem mu oma šefluse alla ja paari tunni jooksul sain harjutada, mida automaatrelva Test 3 tähendab. Ärge oodake siit mingit imelugu, esimesel korral põrusin ma muidugi läbi – üks punkt jäi puudu –, aga vähemalt ohutuses ma vigu ei teinud. Ometi andis see kogemus mulle väga olulise teadmise, et A­kompaniis on igal juhul olemas kaaslaste julgustus ja tugi.

Selle toe najal olen saanud üksuses kokk­kondiiter­keevitajaks – või, noh, saamas, sest võimalusi pakutakse heldelt ja mina võtan kõik vastu ka. See ei ole nali: kui vaja, olen kuulipildur, kui tarvis, siis tankitõrjur, kui küsitakse, siis loen hülsse kokku, kui kutsutakse, siis ronin Unimogiga mööda seina üles. Muidugi on mul selle kõige kõrval oma sõjaline ametikoht, aga kõike, mida on vaja, et vajadusel olla valmis ja olemas, on selles üksuses võimalik õppida.

Meie õppused on rasked, aga huvitavad. Ja kordagi pole mulle antud mõista, et võib­olla oleks mul mujal parem. Ei, mul on hea olla A­kompaniis. Miinipildurina. Ja nüüd ma juba tean ka, mida see tähendab. Õnneks.

MEIE

INIMEsED

Selleks, et rääkida organisatsioonist, on kaks võimalust – arvud, mis näitavad, kelle või millega on tegemist, ja inimesed. Mina räägin inimestest.

Tekst: seersant (r) ANDRES TEHVER, Lõuna üksikkompanii pealik

Kristjan – leebe naeratusega miinipatarei ülem. Kui viimastel õppustel saime brittide helikopteriga dessanti teha, olid liitlastel silmad suured –„Estonians, you are stone guys“. Paari minutiga kiirsööst täisvarustuses metsa äärde, miinipildujad kaisus ja masinad õhus. Poisid ütlesid, et ainult Prantsuse leegion oli midagi sarnast teinud, aga neil olid miinipildujad väiksemad.

Lauri – tema on rääkinud, et Kaitseliitu saatis ta omal ajal ema. Ta oli 17aastane ja läks riiki tegema. Jutt käib siis Eesti Vabariigi esimestest päevadest. Saime lõkke ääres kuulda, kuidas esimesel paraadil oli Lauri marssinud valgetes botastes, püss käes.

Kaks doktorihärrat Mart ja Märt – parimad sihtur ja laadur üldse. Pole varem näinud, kuidas neli kätt rütmis ühte ülesannet täidavad. Kaksikud. Telklaagris saab pannkooke, burksi ja kui veab, ka kooki. Vaja vaid õigel ajal õiges kohas olla.

Hermo – jalaväerühma ülem. Aasta 52 nädalast on tal üks nädalavahetus vaba, ülejäänutel teeb jalaväerühmaga trenni – laskmine, matkad, ellujäämine, droonindus.

Mina liitusin, kui kaabakad läksid naabritele kallale. Tundus, et lihtsalt näpuviibutamisest on vähe. Täislaetud salv on palju parem argument. Eesti ei ole lihtsalt punkt kaardil, see on kodu ja pere ja inimesed, kellega suhtled. Inimesed, kellega koos saad selle kõige eest seista.

Sellepärast on Lõuna üksikkompanii minu jaoks just õige koht.

PITkA MATk, HERNEsuPP JA MusTIkAkIssELL

Algul väikses ringis kulgenud Johan Pitka matkast on aastatega saanud rahvarohke matk, mis toob kokku inimesi igast ilmakaarest. Veebruari alul aset leidnud matkale, mis viis admirali koduküla tubamuuseumi juurest 15kilomeetrise ringiga Järva-Jaani ja tagasi Jalgsema külla, startis ligi pool tuhat inimest.

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

Stardis näitas kraadiklaas ­9, mis oli selle aasta üks leebemaid ilmu. Tuult polnud, aga taevas oli sombune. Sadade matkajate seas oli mõni lükkamas tõukekelku või lapsevankrit. Kümmekond koeraomanikku olid matkale kaasa võtnud oma lemmikud. Üks väike tüdruk hoidis terve matka truult kepphobust.

ENDANIMELISEL MATKAL

Admiral Pitka matka pikaajalise traditsioonina loositakse vähemalt kolmel korral matkal osalenute vahel välja sepistatud mõõk, millele sel korral pretendeeris 171 inimest. Tänavu naeratas loosiõnn Liisy Pitkale, kellele kontradmiral Johan Pitka oli vanaisa vanaisa vennapoeg. Kokku oli tänavusele Pitka matkale registreerunud viis Pitka­nimelist.

Aegviidus elava pere pea Heiki Pitka osutas abikaasale, kes teadis, et neile on see kaasa teha kuues matk. „Meie perele on matkast saanud traditsioon, võib öelda, et Pitka matk on pere aasta sündmus. Alati jääb keegi koju ja kütab sauna kuumaks neile, kes matkalt tulevad,“ rääkis mees pere rituaalist.

„Uhke tunne on olla Pitka. Kunagi pidi oma nime varjama või ütlema seda vaikselt. Vereliini pidi olemegi meie admiralile kõige lähedasemad. Ka Keilas on Pitkasid, meesliini pidi sugulasi. Ma olen õnnelik isa, mul on kolm tütart, nimi läheb edasi. Kui alguses viisin mina tütreid matkale, siis nüüd on nad juba suured ja veavad vanamehe kaasa,” rõõmustas Heiki.

Ta lisas, et kui ta kunagi ei peaks enam jaksama kõndida, siis seda naiskodukaitsjate hernesuppi läheb ta ikka sööma. „Kodutütarde ja noorte kotkaste hakitud singiga suppi ei saa mitte kuskilt mujalt,“ kiitis Heiki matka lõpus oodanud kõhutäit.

Johan Pitka oli suur mees Järvamaal ja Eestis. Kasvada üles meremeheks ja saada admiraliks, tulles paigast, kus pole merd ega isegi suuremat järve, on suur saavutus. Lisaks Kaitseliidule asutas Pitka veel mitmeid seltse ja oli osanik tarbijate ühistus. „Mul on hea meel, et Järva malev kannab seda mälestuse lippu uhkelt kõrgel,“ rääkis Pitkade nimeliini jätkaja.

TEGELIKULT

20 MATKA

„Ma olen Pitka matka läbi teinud isegi 20 korda, kuigi ametlikult on neid peetud 19,“ kinnitas Purdi külavanem Mairon Nugis. „Korra jäi koroona ajal matk ära, kuid tuttavate kaitseliitlaste eestvõttel käisime tookord omal käel matkaraja ikkagi õigel päeval läbi.“

Ta täpsustas, et esimestel aastatel osales ta kaitseliitlasest autojuhina: rada kulges toona Jalgsemalt paarikümne kilomeetri kaugusele Peetrisse ning mees sõidutas matkajaid sõjaväeautodega stardi ja finiši vahet.

„Mõne aastaga otsustasin, et tahan jalgsimatka omal jalal kaasa kõndida. Olen matkanud nii lausvihmas kui ka alla ­30 kukkunud kraadidega, kui diisel hangus autopaagis. Pitka matkast on saanud minu kindel traditsioon, käime alati seltskonnaga: nii pereliikmed kui ka sõbrad on kaasas. Nooremale pojale Rasmusele oli tänavune matk esimene,“ rääkis Nugis, lisades, et teisi jalgsimatku ta kaasa ei teegi, küll aga meeldivad mehele jalgrattamatkad.

MASSIST MÖÖDA

Kilomeeter enne Järva­Jaanit jõudsin järele emale­tütrele Ene Riibergile ja Riin Kaldmale, kes on Pitka matkal käinud 17 korda. Riinul on iga kord seljas erkoranž kombinesoon, mille järgi teised matkalised teda juba ära tunnevad.

„Mul on kõik neli tütart läbi aastate matkal käinud. Riin on käinud minuga sama palju. Me ise oleme pärit Lahemaalt. Kuskilt jäi selline matk silma, nii et hakkasime alates teisest korrast käima. Järgmisel aastal otsustasime, et läheme jälle. Sellest korrast on meil täna sallid kaelas. Matk muutus kiiresti populaarseks, telekast näitas, osalejate rekord oli üle 600 inimese,“ meenutas Ene, täpsustades, et kogu hilisema ajaloo jooksul on nad vaid korra jäänud matkast eemale, kui Ene just selleks ajaks haigestus.

Ene paljastas, et neil on Pitka matkal oma nipp. „Kui suur mass inimesi saab korraga minema, siis on kitsas kõndida. Alguses on jõudu palju, surume ennast sammu kõvasti kiirendades lihtsalt massist mööda ja edasi on juba mõnus käia.“ Ta lisas, et ega kõnnikeppidega rahvamassis muidu eriti liikuda saagi.

Uurisin neilt, mis on see, mis ikka ja jälle Pitka matkale tagasi kisub. „Mustikakissell!“ hüüdis Ene ja Riin noogutas kaasa.

Riin jätkas: „Oleme jäänud emaga kahekesti käima, vahel, kes õdedest viitsib, tuleb ka. On, mida igal aastal veebruaris oodata. Emal on Pitkaga samal päeval sünnipäev, hea meeles pidada.“

ADMIRALI JALAJÄLGEDES

Teisel pool Järva­Jaani vanatehnika varjupaika olidki naiskodukaitsjad matkajaid ootamas jutuks olnud kisselliga. Polnud naljalt kedagi, kes ilma toopi võtmata mööda astunuks.

Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts pajatas Türi­Tamsalu kitsarööpmelise raudtee tammilt Võhmuta jaama juurest Jalgsema peale keerates, et kuulus admiral väisas kodukanti hilisematel aastatel harva, kuid on teada, et kord tulnud ta koju just nimelt rongiga.

„Siinsamas jaamas astus ta maha. Autod olid rongile vastu tulnud, admiral ja tema kaaskond sõidutati Pitka kodukülla mööda sedasama teed, kus me praegu kõnnime,“ jutustas Mülts, kuidas kodukant suurmeest vastu võttis.

Matkal Järva­Jaanis liiklust reguleerinud kapten Janek Männik rääkis, et tema juures pidas auto kinni üks mees, keris akna alla ja ütles, et tema vanaisa olnud Pitkale autojuhiks: „Nime ta ei öelnud. Sõitis kohe edasi.“ Nii et legend admiralist elab kodukandis edasi.

Järva maleva pealik major Agur Kibur ütles, et tänavu lasti matkajatele teha spetsiaalsed käepaelad. „Sel aastal saavad kõik finišeerijad musta. Järgmisel aastal sinise ja siis valge. Tellisime neid 500 tükki.“ Finišis kinnitas oma osaluse 495 matkalist.

Pealik tõmbas oma randme paljaks ja näitas, et 1996. aastast riiki teeniv sõjamees kannab randmel alati viimase üksuse käepaela, praegu siis Järva maleva oma.

TEISTEL JU OLI

Esimene kontradmiral Johan Pitka matk peeti 18. veebruaril 2007. aastal,

päev enne admirali 135. sünniaastapäeva.

Pitka matka idee autor ja algataja, Kaitseliidu Järva maleva toonane staabiülem kapten Vello Pops meenutas, et selleks ajaks olid paljudel malevatel oma retked. „Arutasime staabiga, et ega meiegi kehvemad ole, eriti kui maakonnast on pärit sellise kaliibriga mees nagu kontradmiral Johan Pitka.

Koroona ajal 2021. aastal jäi ametlik matk pidamata, kuid Pops võttis oma Kaitseliidu lähimate matkasõpradega retke ikkagi ette. „Ma ei ütleks, et see põrandaalune matk oli. Liikusime vabas õhus, keegi haigeks ei jäänud. Aegviidus Presidendi matk ju sama aja paiku toimus. Võinuks meiegi matka ametlikult ära teha,“ vangutas Pops pead.

Vello Pops on osalenud peaaegu kõikidel Pitka matkadel, vaid 2013. aastal murdis haigus matkapäeval maha.

„Kui ikka 40 kraadi palavikku lööb, siis matkale ei lähe. Järgmisel päeval oli palavik kadunud,“ mainis ta.

Admirali matka algatajal oli hea meel, et matkast on saanud traditsioon, mis toob üle Eesti kokku sadu matkajaid. Paljud neist on seotud Kaitseliiduga.

Kui algselt kulges ligi 20kilomeetrine teekond Jalgsemalt Peetrisse, siis viimastel aastatel matkatakse Jalgsemalt admirali sünnikülast Järva­Jaani ja tagasi, kokku 15 kilomeetrit.

„Mulle praegune ringikujuline marsruut meeldib, pole pikki lagedaid ja tuuliseid lõike nagu esialgsel trassil. Peetris finišeerimise plussiks oli, et suures rahvamajas said matkalised sooja ruumi sõdurikatla hernesuppi sööma ja aega jäi omavahel suhtlemiseks. Õigupoolest said matkalised tuttavaks juba Peetsist veoauto kastis Jalgsemale sõites,“ meenutas Pops nostalgiliselt.

VEEL ÜKS MATK

Kui aga Pitka matkast ei piisa, siis 22. märtsil teeb Türi malevkond esimese Riigimeeste matkaga kummarduse meie riigimeestele, kes on pärit Türi valla lõunanurgast.

Türi malevkonna pealiku kapten Tõnis Orumaa selgitusel on selles kandis sündinud sellised Eesti vabariigi sünni juures olulist rolli mänginud mehed nagu riigivanem ja eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes August Rei, päästekomitee liige Jüri Vilms ning kindralmajor ja vapside esimees Andres Larka.

„Mis veel huvitav, kõik nad on sündinud märtsis. Selle aasta matk on pühendatud ennekõike August Rei 140. sünniaastapäevale,“ osutas Orumaa.

Üle 20 kilomeetri pikkune matk algab Kabala laululavalt ja läbib kolme riigimehe sünnipaiku Kabalas, Kurlas ja Arkmal.

SVÕITLEJA LINNALAHINGus: HOONELE LäHENEMINE

Hoonestatud alale saab üle tuua kõik sõjapidamise põhimõtted ja üksuses varem paika loksutatud drillid, keerulisema ümbruskonna tõttu tuleb neid lihtsalt täiendada või kohandada. Vaatame hoonestatud alal tegutsemisele otsa põhifunktsioonide kaupa: leia, seo, löö.

Tekst: kapten RASMUS AASLAID, KL Pärnumaa malev, kompaniiülem

elleks, et ülem saaks ülesannet täitma asudes otsustada ja riske hinnata, tuleb esmalt tuvastada sihtmärgi suurus ja asukoht. Hoonestatud ala keerdkäikudes on seda pigem keerulisem teha kui maastikul.

Esmalt tuleks kasutada võimalusi distantsilt asukohastada. Siin tulevad appi tehnilised lahendused. Hoonestatud ala analüüsimist tuleks alustada maa­ja ruumiameti geoportaalis, kus on suurepärased ortofotod, kaldaerofotod ja ka muidugi 3D kaart hoonestatud alast.

Vahetu ja viimase info saab loomulikult mehitamata sõidukite sensoritega, samuti on abiks kõikvõimalikud kaamerad avalikus ruumis (teekaamerad, valvekaamerad, ilmakaamerad jne).

hoonestatud alal rõhku panna kontrollmeetmete kasutamisele: hoonete ja selle avauste nummerdamine, teede nimetamine ning täiendavate kontrolljoonte ja piirangute seadmine on selles keskkonnas eriti olulised.

Teisalt on võimalusel muidugi otstarbekas kasutada ka inimfaktorit: võrgustikud ja luureüksused on endiselt võimsad vahendid vaenuliku tegevuse tuvastamiseks ja tehnovahenditega tuvastatu kinnitamiseks.

Identifitseeritud sihtmärgi sidumisel ehk ülesannet täitma asudes tuleb

Enne surmavate vahendite kasutamist tuleb veenduda, et kannatada ei saaks tsiviilisikud. Samuti on mõistlik enne jõu kasutamist mõjutada vastaspoolt pettemanöövrite, elektroonilise sõjapidamise ja infosõja võtetega.

Viimaks tuleb veenduda, et lööva üksuse küljed saavad korralikult julgestatud. Löömisel tuleb kombineerida kõiki olemasolevaid vahendeid: mehitamata ründevahendid, kaudtuli ja muidugi üksuse enda relvastus, sealhulgas tuleb linnalahingus mängu vana hea Soome Talvesõjast tuttav süütepudel!

Hoonestatud ala kui kanaliseeritud keskkonna eripärana võib välja tuua selle, et operatsiooni juhtimine ja otsuste vastuvõtmine langeb teatud hetkedel eesoleva jao esimese lahingupaari tasemele. Seetõttu tuleb üksusi pidevalt vahetada, et hoida piisavat edenemiskiirust.

PLAANI JÄRGI VÕI OLUKORRA SUNNIL Hoonestatud alal tegutsedes võib erinevaid tehnikaid kasutades pääseda küll hoonetest üle ja ka ümber, aga selleks, et ala enda kontrolli all hoida, tuleb veenduda, mis on ehitiste sees.

Linnas ülesannet täites pole mõeldav, et teeme igale hoonele planeeritud rünnakuplaani: sama ei tee me ka ju maastikul igale teeristile. Seetõttu võime asustatud alal sattuda kontakti ootamatult, mis teeb hoonele lähenemise protseduuri väga sarnaseks meile tuttava kiirrünnaku drilliga või ülekaaluka vastase korral kontaktist eemaldumise drilliga.

Sellisel juhul on eriti oluline üllatav tegutsemine, initsiatiivi haaramine ning mahasuruva tule ja rünnakumanöövrit teostava üksuse koordineeritud tegevus. Siinkohal tuleb rangelt mängu iga sõduri initsiatiivi haaramine ja otsustav tegutsemine. Meeles tuleb pidada seda, et aeglane on sujuv ja sujuv on kiire!

Kui olukord võimaldab, on alati eelistatud variandiks põhjalikult planeeritud lähenemine hoonele, mille allpool kirjeldatud aspektid on tööriistadeks

ka siis, kui hoonele lähenetakse olukorra sunnil. Detailselt planeeritud tegevused vähendavad omade kaotusi ja suurendavad märgatavalt ülesande täitmise tõenäosust.

Planeeritud rünnaku aluseks hoonestatud alal on arusaam vastase kompositsioonist objektil. Samuti ümbritsev keskkond ning jõukasutusmeetmed.

Selle põhjal tuleb kujundada enda üksuse struktuur, mis üldjuhul jaguneb rünnakugrupiks, kattegrupiks ja läbipääsu rajavaks grupiks.

Kattegrupi ülesandeks on kombineeritud vahendite mahasuruva tulejõuga mõjutada hoones paiknevat vaenlast eesmärgiga võimaldada rünnakugrupil hoonele läheneda.

Läbipääsu rajava grupi ülesandeks on luua hoonel rünnakugrupile sobivasse asukohta kas siis mehaaniliselt või lõhkamise teel avaus sisenemiseks.

sundida jõu näitamisega alla andma või meie jaoks oluliselt objektilt eemalduma. Siinkohal tasub meeles pidada, et tuletoetus ilma manöövrita on laskemoona raiskamine; manööver ilma tuletoetuseta maksab inimelusid.

ROHELINE KORIDOR

Hoones paiknev üksus ehitab enda tulesüsteemi ja tapmisala üles ehitises olevate avade põhjal.

Madalamate korruste avaused annavad paremad tulesektorid ja võimaldavad vastasel olla rajatise sügavuses. Kõrgemate korruste avaused seevastu nõuavad kaitsjalt positsioonide valimist avaustele lähemal, et ründajaid mõjutada – seega ennast paljastamata on tuleala piiratud.

Rünnakugrupi ülesandeks on hooneni jõuda ja sellesse esimesena siseneda eesmärgiga vastasväed kas hävitada,

A. Enne, kui ründegrupp saab hooneni edeneda, tuleb kattegrupil luua julgestatud liikumiskoridor ehk roheline koridor. Parim lahendus on hoonele läheneda sellest küljest, milles on kõige vähem avausi, või siis hoone nurgast.

Oluline on muidugi ka see, et kattegrupp saaks edukalt liikumist julgestada. Kattegrupi sektorid peavad katma hoone kahte külge, võimalusel ka isoleerima vastase eemaldumise või tõenäolised vasturünnakud.

Tegevuste järjestus pealetungil hoonele peaks olema alljärgnev: esmalt tuleb objekt isoleerida, seejärel seada paika tuletoetus, mis loob tingimused taktikaliseks liikumiseks hooneni, siis vastavalt vajadusele kas kasutada hoones olemasolevaid avasid või luua avaus ise.

Kattegrupp peab relvade kasutamisel arvestama ründegrupi liikumisega hoone ääres. Samuti on nende ülesandeks vajadusel ründegrupile täiendavate võitlejate saatmine, samuti lisavarustuse ja laskemoona ründegrupini toimetamine. Haavatute ja sõjavangide eest võiks samuti hoolt kanda kattegrupp. Vastavalt ründegrupi edenemisele tuleb kattegrupil enda tuletegevust juhtida hoone korruste vahel või lähedal paiknevatele hoonetele.

B. Läbipääsu rajava üksuse hooneni liikumise järjekord sõltub sellest, kas

läbipääs rajatakse mehaanilise purustamise teel või kasutatakse selleks lõhkeainet. Kui on võimalus kasutada viimast, siis peaks läbipääsu rajav grupp liikuma esimesena, samal ajal kui ründegrupp pakub neile kattegrupi positsioonidelt täiendavat julgestust. Juhul, kui läbipääs rajatakse mehaaniliselt, liigub hooneni esimesena ründegrupp ning jääb siis läbipääsu rajamist julgestama.

C. Ründegrupi liikumine peab olema kattegrupi tuletegevusega täpselt ajastatud. Ründegrupp ise peab tagama liikumisel julgestuse mitte ainult esimese võitleja relvaga, vaid võimalikult paljude relvadega mitmes suunas, kaasa arvatud õhuvaatlus.

suunalt, kasutades suitsugranaati või luues täiendavaid sissepääse. Ründegrupp võiks eelistatult siseneda hoonesse kõrgemalt korruselt, sest madalamal korrusel on kaitsjale sobivamad positsioonid. Kõrgemalt sisenedes ja hiljem hoones sees tegutsedes on lihtsam neid kahjutuks teha. Samuti sunnib see rajatises paikneva üksuse hoones järjest madalamale ja lõpuks hoonest välja, kus neid saab mõjutada juba kattegrupp.

LIIKUMINE HOONE ÜMBRUSES

Seega järjestikku liikumise asemel peaks eelistama hooneni liikumist ahelikus. Kui see pole kanaliseeritud keskkonna tõttu võimalik, tuleb võitlejate hooneni liikumist lahingupaaride kaupa hajutada.

Mõistlik on kasutada petmist ja jätta mulje planeeritud lähenemisest teiselt

Hoone läheduses liikumisel tuleb rinda pista mitme keeruka elemendiga. Rajatistes olevad avaused – uksed, aknad, lahingute käigus tekitatud avad ja välisseinte nurgad – annavad paiksele vastasele liikuva üksuse ees eelise.

Selleks, et maja edukalt varjena kasutada, tuleb keldrikorruse akendest astuda üle ja esimese korruse akendest mööduda alt. Avaustest liigutakse kõrgendatud ohu tõttu kiirelt mööda. Meeskonnana liikudes katab teine võitleja avausest möödumist. Üksi liikudes tuleb enda tegevust relvaga katta ehk

relv peab olema suunatud just sellesse avasse, millest möödutakse.

Samuti tuleb tähelepanu pöörata kõrgematele akendele, kust võidakse tuli avada või granaat visata.

Nurkadest edenemiseks tuleb võtta nurgast ennakut liikumissuunas ja sektorite kaupa sammudega alustada liikumist kaarega nurgast mööda. Relv peab olema suunatud sellele alale, mis järk­järgult nurga tagant avaneb.

Hoonele lähenemine ja selle ümber liikumine on keerulises keskkonnas lahingute pidamise juures otsustava tähtsusega etapp. Kui on jõutud vaenuliku rajatiseni ning see on kattegrupi tule all, on selles paiknev üksus piltlikult lõksus. Siit edasi tuleb ründegrupil tegutseda tempokalt ja otsustavalt, et objekt enda kontrolli alla saada.

Hoones sees sõdimine on vaieldamatult linnalahingu kõige keerulisem aspekt. Võitlus toimub väga lühikestelt distantsidelt ja väikeste gruppidena. Aga sellest juba edaspidi.

kAITsELIIDu sNAIPRID: AHVI kANNATusEGA kAks kORDA PAREMAD sÕDuRID

Maakaitseringkonnas on snaiprirühmal oluline roll. Snaiprirühm on taktikaline lahingutoetusüksus, mille põhiülesandeks on maakaitseringkonna allüksuste toetamine tulega, snaiprivastase tegevuse läbiviimine ning kõrge väärtuse/ tasuvusega sihtmärkide kulutamine ja hävitamine, jäädes ise varjatuks.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Et snaiprikutsesse natuke sügavamalt sisse vaadata, tegime juttu mehega, kes on aastaid seda tööd teinud ja koolitab

Lääne maakaitseringkonnas uusi snaipreid.

KARRI: Alustame algusest. Milline on snaipri roll Kaitseliidus?

SNAIPER: „Kätt südamele pannes võin öelda, et alles nüüd on hakatud seda rolli päriselt välja kujundama. Enne lihtsalt olime olemas, nüüd on aru saadud meie efektiivsusest. Riik on hakanud vahendeid andma ja koostöö hakkab sujuma – saame täpsemini aru,

kellele me lõpuks allume. Hakkame kandma päris suurt rolli ja viimastel õppustel on see ennast hästi tõestanud.“

KARRI: Saad sa seda konkreetsemalt selgitada?

SNAIPER: „Hea näide oli õppusel Orkaan. Meie vastas olid prantslased, kes ei olnud kehvad poisid. Neil olid 120 mm miinipildujad, millega nad tegid meie üksustele terve päeva jooksul päris suurt kurja – kõmmutasid kogu aeg. Neid ajasid taga nii luurajad oma droonidega kui ka LaKo droonid, aga kätte ei saadud.

Siis võtad kaardi ja hakkad analüüsima, kus nad üldse olla saavad. Analüüsid selle välja ja paned oma parimad poisid kokku. Ja selle, mida termodroonid teha ei suutnud, tegid meie poisid ära oma silmadega. Läksid täitsa ligi ja tegid tõestuseks miinipildujatest fotod. See operatsioon võttis mu poistel umbes neli tundi. Ja töö oli tehtud.

Kui sul miinipildujarühm maha võetakse, siis omad poisid saavad sirge seljaga edasi minna. See on päris hea õpikunäide, et kõike ei saa ainult tehnika hooleks jätta. Räägitakse, et ainult droon on efektiivne – no näed, ei olnud.“

ASSO: Ukraina droonipiloodid on rääkinud, et tänapäeval on snaiper oma tähtsuse kaotanud: lendad drooniga igale poole ja näed kõik ära. Sinu näide justkui lükkab selle ümber.

SNAIPER: „Tegelikult oleksid droonid võinud seal näha küll. Ma analüüsisin pärast seda piirkonda, sest maastik oli mulle natuke tuttav – möllasime seal neli­viis aastat tagasi. Kogenud droonioperaatorid oleksid seda märganud. Lihtsalt ei suudetud pikalt ette mõelda või lasti liiga kergekäeliselt üle lennata lootuses, et äkki näeb.“

ALLUVUS JA KASUTAMINE

KARRI: Tuleme tagasi struktuuri juurde. Kellele te nüüd allute?

SNAIPER: „Me allume otse ringkonnaülemale. Meie rakendamise plaani koostab operatiivsektsioon, mille kinnitab ringkonnaülem. Oleme tema silmad ja kõrvad. Arvestades ringkonna vastutusala suurust, võidakse meid laiali allutada teiste ringkonnaüksuste koosseisu. On omajagu koordineerimist ja ka erialast selgitamist meie õigeks rakendamiseks, mis on täiesti normaalne, sest oleme oma eriala parimad spetsialistid.“

ASSO: Kas snaipreid kasutatakse liiga palju või liiga vähe?

SNAIPER: „See oleneb maastikust. Ukrainas, näiteks Donetski või Hersoni piirkonnas, on suhteliselt lage stepp – seal ei saa kuhugi minna ilma vahele jäämata. Aga kui tuled põhja poole, Valgevene piiri äärde, siis on nagu meil. Kui sina kedagi ei näe, ei näe teine ka sind. Eesti on maastiku poolest snaipritele päris hea.“

ASSO: Kas see tähendab, et snaiprid sobivad siia paremini kui droonid?

SNAIPER: „Just. Lisaks loodusele on siin ka suhteliselt tihe asustus – saab

liikuda hoovist hoovi. Kannatad päeva ära ja liigud öösel. Ala vaatlemiseks – muidugi saada droon. Isegi kui see saab pihta, tead sa juba laivis, mis seal oli. Droon hävis, aga ise saad koju tagasi.“

MILLINE INIMENE SOBIB SNAIPRIKS?

KARRI: Millised eeldused peavad snaipriks pürgijal olema?

SNAIPER: „Meil on ka ehku peale tulijaid – kunagi ei tea. Ma ei saa eeldada, et ta peab olema lihamägi, jube tugev ja ilgelt hästi jooksma. Vahel võib jõudu olla küll, aga mõistust mitte.

Ideaalne on pigem üle 35aastane mees. Rahulikum. Tal võiks pere olla – siis mõtleb ta ellujäämisele hoopis teise nurga alt. Tal on midagi kaotada ja mille eest sõdida, see teeb ta ettevaatlikumaks.

Ta peab olema rahulik, lausa ahvi kannatusega. Meie töö on selline, et liigud kümme kilomeetrit suure varustusega ja järgmised 72 tundi oled võib­olla ühe koha peal külili maas. Külm, kondid kanged, valus. Ja siis pead järsku uuesti liikuma, külmunud kehaga kiiresti tegutsema. See lõhub. Siin loeb vintskus ja tahtejõud.

Jalaväelasena peab ta olema kaks korda parem kui tavasõdur. Me oleme väike üksus – ellu jäämiseks peab lihtsalt väga hea olema.

Kui SEBK on tehtud, lihvime jalaväeoskusi niikuinii juurde. Minu jalaväe taktikaõpe on hoopis teistsugune kui malevas. Ka laskmised – ma arvan, et seal ei ole midagi häbeneda. Relvadrillid on üliolulised: kiirus, vilumus, lihasmälu. Ohutus on minu jaoks püha, selle koha pealt olen ma kogu aeg kuri olnud. Kui keegi teeb isetegevust – üks kord veel ja see mees enam ei lase.

Mul on mõne ringkonnaga eriarvamusi. Nemad ütlevad, et peab olema täpsuslaskuri põhi all. Mina läksin snaiprikooli ilma selleta. Kui inimene teab, et ta tahab, peab tal olema nii tugev distsipliin, et ta teeb kodutööd ka väljaspool kursust. Kodutööd on väga palju.“

KARRI: Kas on veel midagi, mida peaks silmas pidama?

SNAIPER: „Kodune toetus on tohutult tähtis. Samuti mõistmine töökohal. Oleneb ülemusest – mõni saab aru, mõni mitte. Töökohti on väga erinevaid.

Kui mingid plokid jäävad vahele ja ma näen inimest aastas kaks korda, siis ausalt öeldes ei ole sel mõtet. Mul ei ole vaja poolikut venda paberi peal.

Mul on olnud kandidaat, kes ütles, et talle kõik sobib ja kõik on äge, aga ta ei suuda poolteist tundi ühe koha peal olla. Tekib motoorne rahutus, tahab liikuda. Selge – talle see ei sobigi.“

ASSO: Ja ei peagi sobima, muidu võiks kõik snaiprid olla.

SNAIPER: „Just. Snaiper võib olla võimalikult „laisk“, aga kui vaja, peab suutma tegutseda ülikiiresti. Kaitses, kui tead, et ümberringi on omad alad, saad positsioonid teha nagu kodus –see nõuab distsipliini ja labidatööd, aga saad seal olla kuid.

Kui aga lähed kohta, kus vaenlase silmad on peal, siis ei ehita sa endale killuvarjet ega tee olemist mugavaks. Siis on keeruline. Ja järjest keerulisemaks läheb.“

KODUTÖÖ JA OSKUSED

KARRI: Mainisid kodutööd. Milles see täpsemalt seisneb?

SNAIPER: „Näiteks kauguste hindamises. Käisin kaasaga õhtul jalutamas ja tema küsis, kui kaugel see või teine objekt on. Siis kontrollisime laseriga. Nii õpidki. Päeval või öösel käid linna peal ringi, mõõdulint taskus. Mõõdad märke – poste, kõrgusi, aknaid, uusi ja vanu maju.

Kui sa ei tea objekti tegelikku mõõtu, siis sa ei saa ka niitristiga tegelikku kaugust mõõta. See ongi tugev kodutöö.

Metsamassiivis on teine asi – seal ei ole sul võssist midagi mõõta. Siis tulebki mängu silm ja kogemus. Võibolla tead mingit puud, tuletad natuke, võtad kahvlisse ja vaatad, mis sobib.

Kuni 500 meetrini ei ole midagi, aga kui lasud lähevad üle 800, siis on viimase meetri täpsus juba ülioluline. Seal ei ole enam eksimisruumi. See ongi see koht, kus pead iseendaga tööd tegema.

Samuti läheb tarvis matemaatikat. Kas või Pythagorast. Koolis mõtlesid, et mis kurat ma sellega teen, aga nüüd kasutan seda peaaegu iga päev.

Väga oluline on looduse tundmine –just loodusmärkide lugemine. Toon hea näite Läti õppuselt. Tegime külgjulgestust ja öeldi, et minge sealt. Aga sealt ei saanud minna, oleksime ära uppunud. Nemad ei saanud aru, miks ei saa. Ma ütlesin, et kui ümberringi on männid ja kõrval kased, siis oled varsti kaelani vees. Ja nii oligi. Märke tuleb lugeda.

Tohutu tähtis osa on topograafia. Me õpetame seda hoopis teistmoodi kui tavalisele jalaväelasele. Sageli vaadatakse ainult kaarti – seal on tee, seal põld, lähen sinna ja lasen ära. Aga ei mõelda, et põld on keskelt kõrgem ja põllu servast ei näe üle.

Paljud ei oska kaarti päriselt lugeda. Seal on kõrgusjooned peal, kõik vajalik info on olemas. Mingil hetkel hakkad oma marsruudikaarte ise joonistama. Ja vähemalt viis kilomeetrit liigud enda tehtud kaardiga. Siis vahetad kaardid ära – kui minuga midagi juhtub, peab teine oskama edasi minna.

Just seal tekivadki vead. Inimesed ei ole oma kodutööd teinud, ei tunne maastikumärke. Tegelikult on meil korstnaid, maste ja muid orientiire väga palju, aga paljudele jäävad need märkamata.

Ja kui ei ole üldse midagi, siis teedki oma saja meetri kaupa – asimuut paika ja kõnnid kasvõi kilomeetri läbi metsa.“

MEESKONNATÖÖ

ASSO: Me räägime palju individuaalsest vastupidavusest ja analüüsivõimest. Kas snaiper on pigem individualist või on see ikkagi meeskonnatöö?

SNAIPER: „See on puhas meeskonnatöö. Paljud eeldavad Teise maailmasõja

põhjal, et snaiper oli üksik vend, kes käis üksi ringi ja tegutses. Tänapäeval see nii ei ole. Meie miinimum, millega üldse välja läheme, on kaks, tegelikult neli inimest. See on meeskond.

Kui sinuga midagi juhtub ja te olete ainult kahekesi, siis eluga välja ei tule. Sa ei jõua haavatud sõpra tassida. Ja isegi kolmekesi on see juba väga raske. Nelja mehega on loogika lihtne: kaks tegelevad kannatanuga ja üks julgestab.

Lisaks aitab meeskond ka vaimselt. Kui sinul on raske ja tahaksid loobuda, aga näed, et sõber on veel vait ja teeb edasi, siis on sul häbi loobuda. Ja see hoiabki sind püsti.“

VARUSTUS JA KOORMUS

KARRI: Kui raske on snaipri varustus ja mis selle kaalu siis kokku ajab?

SNAIPER: „Võtame lahingupaari. Üks on pikapüssimees. Tal on spetsiaalne seljakott, toetusrelvaks Rahe ja lähikaitseks püstol. Seljakotis tassib ta peakaliibrit.

Vaatlejal võib olla optilise sihikuga täpsuslaskuri püss, parema optikaga. Kui ta väga tahab, võib ka Rahe kaasas olla. Lisaks vaatlustorud, moon igale

kaliibrile, lahingu­TOS – seda on päris suur kogus.

Peakaliibri padrun on juba ise suur ja raske. Siis on veel külgmiinid julgestuseks, kolmjalad vaatlustorudele. Need ei pruugi palju kaaluda, aga võtavad ruumi. Lisaks tavaline seljakott mugavusvarustusega ja eraldi väike seljakott ACEga – All Critical Equipment. Kui midagi juhtub, jätad suure koti maha, aga kriitilised asjad võtad kaasa. Magamiskoti saad tagalast uue, aga vaatlustoru mitte.

Kui droonid ka juurde tulevad, siis see on kõik lisaks. Pärast üht õppust panin varustuse kaalule – 62 kilo. Ja see oli kogu aeg seljas.“

VÄLJAÕPE JA KURSUSED

KARRI: Kui kandidaat on vastuvõetavaks tunnistatud, mis teda ees ootab?

SNAIPER: „Kõigepealt tuleb SEBK –snaipri eriala baaskursus. Seal õpitakse individuaalselt, igaüks on iseenda eest väljas. Õpitakse põhiasju: liikumist, roomamist, relvakäsitlust, kauguste mõõtmist, topograafiat. Ja järjest pannakse detaile juurde.

Lõpus on eksam, mis ei ole kerge. Keskeltläbi ligi 50 kilomeetrit, peaaegu

magamata. Viimane päev, viimased kaks tundi – seal võib väga lihtsalt põruda. Oled 48 tundi üleval olnud, kõik on juba läbi, ja teed ühe vea. Hinnatakse kümmet asja. Näiteks saad miinuse, kui ei suuda relvaflash’i ära peita.

Edasi tuleb meeskonnakursus – neljakesi. See on juba jaoõpe, aga palju keerulisem. Kaitseväes on see lihtsam, meil võtab jaoõpe tegelikult kaks aastat.“

KARRI: Kui kandidaat kukub esimesel korral eksamil läbi, kas siis on kõik?

SNAIPER: „Ei ole. Me näeme, milles ta läbi kukkus, kus on nõrgad kohad. Küsimus on, kas tal on endal tahtmist jätkata. Ta saab õppida ja järgmisel aastal uuesti proovida.“

ASSO: Mis snaiprikutse juures head on? Miks peaks keegi selle tee valima?

SNAIPER:„Enamik arvab, et see on äge. Ma üritan selle üsna ruttu murda. Kui sa oled tulnud ainult nime pärast, näitab SEBK eksam selle kiiresti ära. Ainult sellepärast ei ole mõtet tulla.

See on võitlus iseendaga. Raske, valus, kurnav. Aga mingi hetk tahad tagasi tulla ja uuesti teha. Patriotism hoiab samuti. Muidu ma ilmselt ei teeks seda üldse.“

„Kõige olulisemad kuus tolli lahinguväljal asuvad kahe kõrva vahel“

Kindral James N. Mattis

TuLEVIku sÕJAPIDAMINE:

MuuTuVAD MEETODID, MuuTuMATu OLEMus

Sina ei pruugi olla sõjast huvitatud, kuid sõda on huvitatud sinust, kõlab kurikuulsale punaarmee loojale Lev Trotskile omistatud mõte, mis võtab täpselt kokku väikeriikide eksistentsiaalse julgeolekudilemma.

Tekst: kindralmajor (e) MEELIS KIILI, Riigikogu liige

Meie geopoliitiline asend seab meid paratamatult olukorda, kus meie naaber on ühtaegu nii ajalooline kui ka põline vihamees. Vene ühiskond käsitleb sõda paraku inimkonna loomuliku ja vältimatu osana, mistõttu peame arvestama, et elame kultuuriruumide kokkupõrkejoonel.

Siinkohal tasub meenutada Varssavi pakti viimase ülemjuhataja armeekindral Pjotr Luševi ütlust pakti lagunemise järel: „Küll näete, et põlvkonna pärast oleme tagasi.“ Sisuliselt ongi üks põlvkond möödunud ning Vene relvajõud on taas aktiivses sõjategevuses.

SISSEJUHATUS

Kõige aktuaalsem näide tänases kontekstis on loomulikult Ukraina sõda. See on oluline nii geopoliitilises kui ka sõjaliste arengute mõttes. Ukraina sõda ei ole „õppekatse“, vaid traagiline reaalsus, mille kogemusest on siiski võimalik teha järeldusi – tingimusel, et neid ei käsitleta mehaaniliselt ega kontekstist lahus. Me ei saa Donbassi lahinguruumi „välja lõigata“ ja automaatselt Eesti oludesse rakendada. Samuti ei saa me eeldada, et sõja saatuse otsustab üks relvaliik – olgu selleks siis droonid, mille ümber on tekkinud tänane entusiasm, või varasemates konfliktides mängumuutjaks peetud kuulipildujad, suurtükivägi jt relvasüsteemid. Praktika näitab, et vastane kohaneb ning uute vahenditega harjutakse. Ukraina sõda on ilmekalt näidanud, et määrav ei ole vastase algne tehnoloogiline tase, vaid tema kohanemiskiirus.1 Rindel on täheldatud loovaid ja kiiresti rakendatavaid lahendusi – alates maa­aluste torustike kasutamisest manöövriks ja varjatuks liikumiseks kuni kolmemõõtmeliste maskeerimissüsteemideni, mis vähendavad drooniluure tõhusust. Oluline ei ole üksikute lahenduste tehniline keerukus, vaid asjaolu, et ideed viiakse ellu kiiresti ja süsteemselt. See kinnitab, et kaasaegses sõjas ei määra edu mitte „parim lahendus“, vaid võime kiiremini õppida, katsetada ja kohandada tegutsemisviisi kui vastane.

JUHTIMINE KUI KESKNE VÕIME

Juhtimine ei ole sõjapidamises tugifunktsioon, vaid keskne võime.3 Mõtlev vägi, algatusvõimelised juhid ja iseseisvalt tegutsevad sõdurid on eelisseisus tehnoloogia tasemest sõltumata. Tehnoloogia võib nende eelist võimendada, kuid ei asenda seda kunagi.4

Nüüdisaegses sõjas on juhtimine üha enam seotud digitaalse keskkonnaga. Samal ajal on selge, et vastane püüab seda keskkonda häirida, halvata või eksitada. Siit tuleneb keskne dilemma: kuidas tagada katkematu juhtimine olukorras, kus elektrooniline keskkond on vaenulik ja raadiovaikus vältimatu?

Sellele küsimusele ei saa vastata üksnes tehniliste lahendustega. Vastus peitub juhtimiskultuuris, ülesandepõhises juhtimises ja ülema kavatsuse selguses.

Just seetõttu ei tule Ukrainas toimuvat vaadata mitte erandina, vaid osana sõjapidamise loogikast, mille aluspõhimõtted on püsinud muutumatuna ka tehnoloogilise arengu kiirenedes.

Tuleviku sõjapidamine järgib jätkuvalt sõjateooria klassikute kirjeldatud põhimõtteid. Kuigi sõjapidamise viisid muutuvad – ühiskonnad ei ole enam samad ning tehnoloogia areneb kiirusega, mida varasemad ajastud ei tundnud –, ei ole muutunud sõja olemus. Sõda jääb tahte vastasseisuks, kus otsustavaks ei saa mitte vahendite hulk, vaid nende kasutamise mõte, tempo ja juhtimise kvaliteet.2

Ukraina sõda on seda ilmekalt kinnitanud. Lahinguruumis eksisteerivad kõrvuti kõrgtehnoloogilised sensorid, droonid ja täppisrelvad ning Esimese maailmasõja aegseid elemente meenutav positsioonivõitlus, massiline tulekasutus ja maastiku määrav roll. Maastik, ilm, inimese füüsilised ja vaimsed võimed ei ole jäänud tagaplaanile – need on jätkuvalt sõjapidamise osa.

Lahinguväljal ei otsita võrdsust ega eeldata õiglast vastasseisu. Otsitakse eelist. See eelis sünnib juhtimisest, mõtlemisest ja otsustuskiirusest.

Ukraina sõja praktiline kogemus kinnitab üheselt, et üksuste ellujäämine ja võitlusvõime ei ole otseses seoses relvastuse või tehnika tasemega, vaid vahetu juhtimise kvaliteediga. Samad üksused võivad halva ülema all positsioone kaotada ja laguneda, pädeva ja otsustusvõimelise juhtimise korral aga võidelda visalt ka piiratud vahenditega. Juhtimisvead ei avaldu rindel abstraktse „efektiivsuse langusena“, vaid konkreetsete positsioonide kaotuse, põhjendamatute kaotuste ja üksuste murenemisena.5 Rindekogemus näitab, et juhtimisotsuste kvaliteet ja ajastus on sageli määravamad kui vastase tuleülekaal. Ukraina rindekogemus kinnitab, et juhtimisvõime ei lagune üksnes side, tule või manöövri kaotuse tõttu, vaid sageli inimvõimete ammendumise kaudu.6 Pidevalt vastase tule­, drooni­ ja elektroonilise mõju all paiknevatel eesliinipositsioonidel kaotab isikkoosseis võime tulemuslikult tegutseda suveperioodil ligikaudu 30 päeva jooksul ning talvistes tingimustes tunduvalt kiiremini. Pärast seda ei ole küsimus enam motivatsioonis või distsipliinis, vaid kognitiivses ja füüsilises suutlikkuses otsustada ja tegutseda. See kogemus näitab, et otsustusülekaal (ingl decision dominance) ei ole pelgalt tehniline või juhtimisstruktuuride küsimus, vaid otseselt seotud isikkoosseisu rotatsiooni, taastumise ja psühholoogilise vastupidavusega. Juhtimine, mis ei arvesta inimese bioloogiliste piiridega, laguneb paratamatult, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast.7

ÜHISOPERATSIOONID (INGL JOINT OPERATIONS) JA MITME TEGEVUSRUUMIGA OPERATSIOONID (INGL MULTI-DOMAIN BATTLESPACE) – SISULINE ERINEVUS

Traditsiooniline ühisoperatsioonide käsitlus on aastakümneid tähendanud eri relvaliikide ja domeenide koordineeritud kasutamist. Praktikas kujutab see endast sageli paralleelset tegutsemist, kus otsustamine toimub valdavalt inimkeskse ja lineaarse käsuahela kaudu.

Mitme tegevusruumiga operatsioonid tähistavad kvalitatiivset muutust. Domeenid ei ole enam eraldi planeeritavad tegevusruumid, vaid üksteisest vastastikku sõltuvad ja samaaegselt üksteist mõjutavad keskkonnad. Otsustamine ei toimu enam üksnes inimtempos, vaid masinkiirusel, tuginedes andmetele ja automatiseeritud protsessidele.

KILL CHAIN’IST KILL WEB’INI

Mitmed tänapäevased sõjateoreetilised käsitlused kirjeldavad üleminekut lineaarselt tapuahelalt võrgustikulisele

toimekäsitlusele, kus otsustamine, sihtmärgistamine ja tuletoime on hajutatud ning toimivad masinkiirusel. Seda on kirjeldatud kui AI­toega kill web’i, mille eesmärgiks on vältida kontrolli kaotamist ning säilitada juhtimisvõime läbipaistvas ja häiritud lahinguruumis.8

Klassikaline kill chain on lineaarne protsess: sihtmärgi avastamine, otsustamine, relva kasutamine ja mõju hindamine. See ahel on aeglane ja haavatav, eriti olukorras, kus vastane suudab sekkuda side­ ja otsustusprotsessi.

Kill web seevastu on hajutatud, mitmekihiline ja isetaastuv. Sensorid, otsustajad ja relvasüsteemid on seotud võrgustikuks, kus ühe sõlme kadumine ei halva kogu süsteemi. Tapuahel ei ole enam ahel, vaid võrgustik. Ukraina sõja kogemus kinnitab, et vastase juhtimisvõime sihikindel ründamine ei piirdu strateegiliste juhtimispunktidega, vaid ulatub süsteemselt roodu ja allüksuse tasemeni. Droonide stardipunktide, droonimeeskondade, suurtükiväe ja logistiliste sõlmede hävitamine on osa samast loogikast – kill web’i nõr­

gestamine selle sõlmede järjestikuse elimineerimise kaudu. Praktika näitab, et tõhus toime eeldab samaaegset „suure“ ja „väikese“ õhuväe ning teiste toimevahendite koordineeritud kasutamist. See empiiriline kogemus kinnitab, et kill web ei ole abstraktne kontseptsioon, vaid praktiline ellujäämise eeltingimus keskkonnas, kus lineaarne ja tsentraliseeritud tapuahel (kill chain) puruneks esimesena.

Ukraina rindekogemus näitab, et lineaarne ahel sensor–otsustaja–toime on ajakriitilises ja häiritud keskkonnas äärmiselt haavatav. Õhutõrje ja luuresüsteemide „silmade“ – radarite, raadiotehniliste vahendite ja side – sihikindel hävitamine loob vastase süsteemidesse püsivaid auke, mida ei ole võimalik kiiresti sulgeda. Ballistiliste ja täppisrelvade kasutamisel on reageerimisaken sageli kümnetes sekundites, mistõttu ei ole realistlik rääkida meeskondade evakueerimisest või süsteemide ümberpaigutamisest löögi hetkeks. See kogemus kinnitab, et ellu ei jää mitte lineaarne tapuahel, vaid hajutatud, mitmekihiline ja isetaastuv juhtimis­ ja toimevõrk, kus üksikute sõlmede kaotus ei halva kogu süsteemi.

Väikeriikidele ei ole see luksus, vaid ellujäämise vältimatu eeltingimus.

RAADIOVAIKUS JA JUHTIMISVÕIME

Raadiovaikus ei tähenda otsustusvõimetust. See tähendab, et otsustamine peab toimuma ka siis, kui side on katkenud. See eeldab ülema selgelt määratletud kavatsust, ülesandepõhist juhtimist ning allüksuste võimet tegutseda iseseisvalt etteantud raamides.

Juhtimisahel võib ajutiselt katkeda, kuid käsu­ ja vastutusahel katkeda ei tohi. Vastutus ja otsustusõigus peavad olema hajutatud, kuid üheselt määratletud.

Läbipaistvas lahinguruumis on klassikaline koondumine ja tsentraliseeritud juhtimine sageli füüsiliselt võimatu. Kontaktjoone lähedastes piirkondades toob iga koondamine, sideaktiivsus või viivitus kaasa vastase drooniluure ja tule. Seetõttu toimub otsustamine valdavalt allüksuste tasandil, sageli ilma vahetu sideta kõrgema juhtimistasandiga. Sel­

listes tingimustes ei ole ülesandepõhine juhtimine doktriiniline mugavus, vaid ellujäämise eeltingimus.9 Selge ülema kavatsus, vastutuse jaotus ning allüksuste iseseisev tegutsemisvõime määravad, kas üksus suudab jätkata tegevust ka sidekatkestuse ja raadiovaikuse tingimustes.

TEHISINTELLEKT JUHTIMISABILISENA

Nüüdisaegses käsitluses nihkub relvasüsteemide kasutamine üha enam operaatoripõhiselt juhtimiselt käsupõhisele juhtimisele, kus inimene määrab kavatsuse ja piirid ning süsteem täidab käske autonoomselt etteantud raamistikus. Seda nihet on kirjeldatud kui üleminekut süsteemi kontrollimiselt süsteemi juhtimisele, kus tehisintellekt toetab otsustamist, mitte ei asenda vastutust.10

Tehisintellekti roll tuleviku sõjas ei ole inimest asendada, vaid teda toetada. Tehisaru ei ole otsustaja, vaid otsustamise kiirendaja ja kvaliteedi tõstja. Selle väärtus seisneb andmete töötlemises, mustrite tuvastamises ja tegevusvariantide esitamises ajaraamis, mis ületab inimese loomuliku võimekuse.

Tulevikus on realistlik, et osa relvasüsteeme ei vaja enam operaatori pidevat sekkumist, vaid on integreeritud käsuahelasse ning täidavad ülema eelnevalt antud käske ja reegleid ka sidekatkestuse korral. See ei ole kontrollimatu autonoomia, vaid eelnevalt määratletud ja vastutusega raamitud tegutsemine.

ÕHUDOMEEN EESTI KONTEKSTIS: OTSUSTUSRUUMI KIIRUS

JA ELLUJÄÄMINE

Eesti julgeolekukeskkonnas omandab õhudomeen erilise tähenduse. Väikeriigi jaoks ei ole õhudomeen eeskätt ruumi valitsemise küsimus, vaid ajafaktoril põhinev otsustusruum. Eesti õhuruum on väike, madal ja kiiresti läbipaistev ega paku strateegilist sügavust – aega ja ruumi, millele vastase õhutoime puhul toetuda. Sellises keskkonnas ei ole võimalik saavutada klassikalist õhuülekaalu ega seda pikaajaliselt hoida. Seetõttu ei saa Eesti õhudomeeni käsitlus lähtuda platvormikesksest mõtlemisest, vaid peab keskenduma juhtimisvõime säilitamisele, otsustuskiiruse tagamisele ja vastase otsustustsükli häirimisele.

Õhudomeeni keskne väärtus seisneb tema mõjus otsustusprotsessile. Õhus paiknevad sensorid, mehitamata süsteemid ja sidevahendid laiendavad lahinguruumi tajuvõimet – võimet mõista vastase, oma üksuste ja ohtude paiknemist ajas ja ruumis – ning võimaldavad otsustamist kiirendada. Samal ajal muudab see keskkond Eesti üksused haavatavaks elektroonilisele sõjapidamisele, vastuluurele ja kineetilistele löökidele. Seetõttu ei ole peamine küsimus mitte sensorite või relvasüsteemide olemasolus, vaid ellujäämises ning juhtimisvõime säilimises olukorras, kus side on häiritud ja otsustamine peab jätkuma ka raadiovaikuses.

Õhutõrjet käsitletakse sageli relvasüsteemide ja laskemoona kogumina. Tegelikkuses on õhutõrje eelkõige juhtimisprobleem.11 Rindekogemus osutab selgelt, et õhuülekaalu mõju lahingutegevusele on otseselt seotud täpsusmoona olemasoluga. Kui domineeriv õhuvägi ei oma piisavat kogust täppisrelvastust, piirdub selle otsene mõju sageli kaudsete või strateegiliste mõjudega – surve tsiviilobjektidele, infrastruktuurile ja moraalile. Taktikalises lahinguruumis ei pruugi selline õhuülekaal anda otsustavat eelist. See

tähelepanek toetab järeldust, et õhudomeen ei ole iseseisev võiduallikas, vaid ajakriitiline toetav võime, mille tegelik väärtus avaldub vaid siis, kui see on seotud täpse, koordineeritud ja juhtimisse integreeritud toimega. See on ajakriitiline sensori–otsustaja–toime ahel, kus relv on vaid viimane lüli. Väikeriigi jaoks ei ole määrav mitte üksikute platvormide tehniline tase, vaid võime siduda erinevad sensorid, otsustustasandid ja toimevahendid ühtseks, hajutatud ja isetaastuvaks süsteemiks. Õhudomeenis kehtib sama loogika, mis kogu mitme tegevusruumiga operatsioonidega lahinguruumis: otsustusvõime kaotus tähendab kaotust, sõltumata olemasolevate relvade arvust.

Mehitamata õhusüsteemide laialdane kasutamine on selles kontekstis eriti kõnekas. Eesti jaoks ei ole droonid pelgalt mehitatud õhuplatvormide odav alternatiiv, vaid vahend vastase otsustsükli häirimiseks. Droonide tegelik väärtus ei seisne üksnes kineetilises mõjus, vaid vastase sundimises reageerima, oma sensoreid ja õhutõrjet paljastama ning juhtimisressurssi kulutama. Nii ei saa droonist mitte ainult füüsiline, vaid ka kognitiivne relv, mille eesmärk on vastase otsustusruumi koormata ja aeglustada.

Eesti õhudomeeni käsitlus ei saa olla lahus tsiviilruumist. Tsiviil­ ja sõjaline õhuruum kattuvad täielikult ning kriisiolukorras ei ole võimalik neid sisuliselt eraldada. Seetõttu on õhudomeeni juhtimine paratamatult seotud tsiviillennunduse, kriitilise taristu kaitse ja elanikkonnakaitsega. Õhuruumi kontrolli kaotus või pidev õhuoht mõjutab otseselt ühiskonna moraali ja vastupanuvõimet. Õhudomeen ei ole seega üksnes sõjaline, vaid ka ühiskonna vastupidavuse küsimus.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni raport „Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras“ rõhutab korduvalt, et Eesti kaitsevõime keskne probleem ei ole üksikute võimelünkade olemasolu, vaid juhtimise, koordineerituse ja otsustuskvaliteedi piisavus kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas. See järeldus on otseselt rakendatav ka õhudomeeni käsitluses. Õhudomeen ei ole Eesti jaoks eesmärk omaette, vaid vahend otsustusülekaalu säilitamiseks ajas, mil strateegiline sügavus ja reageerimisaeg on piiratud.

Eestil ei ole õhudomeenis eksimisruumi. Me ei saa endale lubada juhtimisvõime kaotust lootuses, et tehnoloogia või liitlased selle automaatselt kompenseerivad. Õhudomeeni tegelik väärtus seisneb võimes säilitada otsustusvõime seni, kuni liitlaste laiem toime realiseerub. See eeldab hajutatud juhtimist, ülesandepõhist tegutsemist ja selgelt määratletud kavatsust kõigil tasanditel. Õhudomeenis, nagu kogu kaasaegses sõjas, ei võida see, kellel on rohkem platvorme, vaid see, kes suudab otsustada kiiremini ja tegutseda ka siis, kui side on häiritud ja lahinguruum läbipaistev.

Rindekogemus kinnitab, et õhutõrje ja õhudomeeni toimimine ei ole eeskätt relvasüsteemide tehnilise taseme küsimus, vaid juhtimis­, personali­ ja otsustusprobleem. Laskemoona nappus, tehnilise hoolduspersonali puudus ja süsteemide pidev liikumisvajadus osutuvad sageli otsustavamaks kui platvormide arv. Õhudomeenis ei määra edu mitte üksikute süsteemide olemasolu, vaid nende sidumine ühtseks otsustusruumiks, kus sensorite, otsustajate ja toime­

vahendite koostoime peab jätkuma ka siis, kui osa süsteeme kaotatakse. Droonide ja õhuründevahendite tegelik väärtus seisneb vastase otsustusruumi koormamises ja ajafaktori äravõtmises, mitte üksnes kineetilistes tabamustes.

SÕJAPIDAMISE KÜMME PÕHIMÕTET KEHTIVAD JÄTKUVALT Sõjapidamise klassikalised põhimõtted ei ole kaotanud oma tähendust ka kõrgtehnoloogilises ja mitme tegevusruumiga lahingukeskkonnas. Vastupidi – tehnoloogiline areng, lahinguruumi läbipaistvus ja otsustusprotsesside kiirenemine on suurendanud nende eiramise hinda. Nüüdisaegne sõda ei tühista põhimõtteid, vaid karistab nende rikkumist kiiremini ja halastamatumalt.

Ukraina sõja kogemus ning mitme tegevusruumiga operatsioonide areng kinnitavad, et ka tuleviku sõjapidamises kehtivad alljärgnevad põhimõtted.

1. Eesmärgipärasus

Sõjaline tegevus peab olema selgelt seotud strateegilise eesmärgiga. Ilma üheselt mõistetava ülema kavatsuseta tegevused killustuvad ning otsustuskiirus ei muutu eeliseks, vaid kaoseks. Selge eesmärk ei ole pelgalt planeerimisvahend, vaid juhtimise keskne toimeallikas, mis seob üksuste tegevuse ühtseks tervikuks ka kiiresti muutuvas ja häiritud lahingukeskkonnas.

Just eesmärgitunnetus loob aluse moraalile ja tahtele tegutseda olukorras, kus formaalne kontroll on piiratud. Napoleonile omistatud hinnangu kohaselt on sõjas moraalse komponendi osakaal füüsilisega võrreldes suhtes 1 : 4 moraali kasuks. See tähendab, et üksus, kes mõistab oma ülesande mõtet ja lõppeesmärki, suudab säilitada tegutsemisvõime ka siis, kui side katkeb, plaan laguneb ja kaotused on vältimatud. Ilma eesmärgipärasu­

seta mureneb moraal kiiresti ning koos sellega ka kõige paremini varustatud jõu tegelik lahinguvõime.

2. Initsiatiiv

Otsustav eelis kuulub poolele, kes suudab säilitada initsiatiivi ka häiritud juhtimiskeskkonnas. See eeldab ülesandepõhist juhtimist ja allüksuste volitust tegutseda iseseisvalt etteantud raamides.

3. Otsustuskiirus

Tänapäeva lahinguruumis on aeg iseseisev relv. Kiirem otsustustsükkel võimaldab vastast sundida reageerima, mitte tegutsema, ning häirida tema juhtimisloogikat.

4. Mass toime, mitte platvormide mõttes

Mõju ei sünni üksikute relvasüsteemide tehnilisest üleolekust, vaid nende koordineeritud kasutamisest ajas

ja ruumis. Droonide, sensorite ja tulevahendite väärtus seisneb nende kombineeritud toimes, mitte eraldiseisvas võimekuses.

5. Üllatus

Üllatus ei tähenda üksnes ootamatut lööki, vaid vastase otsustusprotsessi destabiliseerimist. Hajutatud ja võrgustikupõhine toime võimaldab luua olukordi, kus vastane ei suuda eristada peamist kõrvalisest.

6. Juhtimise järjepidevus

Juhtimisahel võib olla häiritud, kuid juhtimisvastutus ei tohi katkeda. Selgelt määratletud käsuahel ja vastutuse

jaotus võimaldavad säilitada tegutsemisvõime ka sidekatkestuse ja raadiovaikuse tingimustes.

7. Lihtsus

Mida keerukam on lahingukeskkond, seda lihtsam peab olema kavatsus. Liigne tehniline või protseduuriline keerukus aeglustab otsustamist ja suurendab eksimisriski.

8. Julgestus ja ellujäämine

Läbipaistev lahinguruum tähendab, et kõik, mis on püsiv ja tsentraliseeritud, muutub sihtmärgiks. Juhtimis­ ja sensorivõrkude ellujäämine eeldab hajutatust, varuplaane ja isetaastuvat ülesehitust.

9. Paindlikkus ja kohanemisvõime

Vastane kohaneb alati. Edu ei määra mitte esmane tehnoloogiline eelis, vaid võime õppida, kohaneda ja muuta tegutsemisviisi vastasest kiiremini.

10. Juhtimise ülimuslikkus tehnoloogia suhtes

Tehnoloogia võib võimendada võimekust, kuid ei asenda juhtimist. Ka tehisintellekti kasutamisel jäävad vastutus, kavatsus ja otsus inimese kanda.

Need põhimõtted ei ole ajaloolised abstraktsioonid, vaid praktilised orientiirid, mille eiramine muutub tänases sõjas kiiresti saatuslikuks.

EMPIIRILINE ALUS: UKRAINA SÕJA ÕPPETUNNID

Ukraina sõja kolmanda aasta detailne empiiriline analüüs näitab, et läbipaistev lahinguruum, püsiv ISR, elektrooniline sõjapidamine ja droonide massiline kasutus ei ole vähendanud juhtimise rolli, vaid muutnud selle määravaks. Otsustuskiirus, juhtimisvõime säilimine häiritud keskkonnas ning kavatsuspõhine juhtimine eristavad ellu jäävaid üksusi mittetoimivatest.

Ukraina sõja kogemus näitab, et üleautomatiseeritud ning jäigalt määratletud relva­ ja juhtimissüsteemid võivad elektroonilise sõjapidamise tingimustes muutuda osaliselt või täielikult kasutuks. Süsteemid, mis eeldavad pidevat andmesidet, automaatset positsioneerimist või tsentraliseeritud juhtimist, ei toimi usaldusväärselt keskkonnas, kus side on häiritud ja signaalid moonutatud. Seetõttu ei osutu määravaks mitte tehnoloogia iseenesest, vaid juhtide ja meeskondade võime kohaneda, lihtsustada tegutsemist ning säilitada otsustusvõime ka siis, kui tehnilised abivahendid osaliselt alt veavad. See kinnitab põhimõtet, et tehnoloogia võib juhtimist võimendada, kuid ei asenda seda kunagi.12

KOKKUVÕTE

Mitmed kaasaegsed lääne autorid on nimetanud kirjeldatud võimet otsustusülekaaluks (decision dominance), kus otsustamise kiirus ja kvaliteet muutuvad iseseisvaks relvaks. Sellises keskkonnas ei võida see, kellel on rohkem platvorme, vaid see, kes suudab kiiremini mõista, otsustada ja tegutseda ka siis, kui side on häiritud ja lahinguruum läbipaistev.13

Sõja olemus ei ole muutunud. Muutunud on meetodid ja tempo. Tuleviku sõda ei toimu platvormide, vaid otsuste kiiruse ja kvaliteedi tasandil. Võidab see, kes suudab säilitada juhtimisvõime ka häiritud keskkonnas, mõelda kiiremini kui vastane ning tegutseda targemalt.

Eestil ei ole eksimisruumi. Meil puudub strateegiline sügavus ja aeg.14 Seetõttu pole otsustusülekaal, juhtimiskultuur ja mõtlev vägi mitte valik, vaid eksistentsiaalne vajadus.

VIITED:

1 Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

2 Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

3 Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.

4 Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

5 Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

6 Jack Watling ja Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

7 Jack Watling and Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

8 J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

9 Jack Watling and Nick Reynolds, Tactical Developments During the Third Year of the Russo–Ukrainian War (London: Royal United Services Institute, 2025).

10 J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

11 Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.

12 Lawrence Freedman, Modern Warfare: Lessons from Ukraine (Sydney: Lowy Institute, 2023).

13 J. F. Antal, Next War: Reimagining How We Fight (Annapolis, MD: Naval Institute Press, 2024).

14 Riigikogu riigikaitsekomisjon, Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras, 2023.

sILM sILMA, HAMMAs HAMBA VAsTu –

80 AAsTA TAGuNE VERINE kEVAD VÕRuMAAL

ENSV siseministeeriumi eriteade 1946. aasta 21. märtsist: „Bandiitide tunnuste ja nende tegutsemise meetodite järgi võib väita, et bandiitide tegutsemise kõikidel juhtudel Võrumaal ning Tartumaa ja Valgamaaga piirnevates valdades tegutsevad ühed ja needsamad bandiidid, mis annab alust arvata, et bandiitide grupid, mille eesotsas on Tikerpuu, Täpsi ja Leis jt., on vastastikku seotud, tegutsevad ühiselt ja ühtse juhtimise all.“

Tekst: MAURI KIUDSOO, ajaloolane

Kuna Eesti elanike hulgas oli laialt levinud seisukoht, et Nõukogude okupatsioon kestab ainult sõja lõpuni, orienteeruti alguses ka Võrumaal üksnes lühiajalisele varjamisele ning usuti lääneriikidelt peatselt saabuvasse sõjalisse abisse. Võrumaal tegutsenud Tikerpuude salga elusalt tabatud liige on hilisemal ülekuulamisel tunnistanud:

Bandiidigrupp, mille koosseisus ma end varjasin, pidas oma ülesandeks varjata end kuni võimu vahetumiseni Eestis, lootes välismaa sõjalisele abile, muuhulgas Inglismaa ja Rootsi poolt. Partei ja nõukogude aktivistide terroriseerimise teel püüdsime nõrgendada kohalikke võimuorganeid, aga Nõukogude Liidu sõja korral, millele me samuti lootsime, pidime haarama võimu enda kätte 1941. aasta metsavendade eeskujul.

1945. aasta arhiivimaterjalide hulgast võib leida mitmeid lendlehtede koopiaid ja tõlkeid, mis „valge laeva“ ootust kinnitavad. 1945. aasta märtsis levisid näiteks Võrumaal lendlehed:

/.../ Meie kohus on igati abistada ja toetada neid esimesi Ameerika ja Inglise sõdureid, kes õhuteed kaudu on juba siia jõudnud. Varjake neid oma kodudes! Teatage neile, mis meil sünnib, et seda teaks kogu maailm.

VÕRUMAA METSAVENDLUSEST

1945. aasta kevadel ja suvekuudel olid Kagu­Eestis „kõige rohkem banditismist kahjustatud“ Orava­Veriora, Mäe, Meremäe, Vastseliina, Leevi ja Laheda vallad. Alates sügisest pilt muutus. Mõneks järgmiseks aastaks kandus metsavendluse raskuspunkt Võrumaa põhja­ ja loodeossa. 1945. aasta septembris viidi seal läbi ka esimene tõsisem operatsioon,

Nõukogude julgeolek seostas Urvaste veriseid sündmusi Tikerpuude metsavennasalgaga (agentuurtoimik „Terroristid“). Konkreetset rühma, millega oli seotud 25 „bandiiti“, pidas okupatsioonivõim sõjajärgseil aastail Võrumaal üheks kardetuimaks. Foto on tehtud 1952. aasta jõulupühade ajal Misso lähistel punkris. Vasakult: Endel Tikerpuu, Taisto Praks ja Juhan Tikerpuu

mille käigus metsavennad ründasid edukalt Kooraste valla täitevkomiteed, lastes maha selle aseesimehe ja ühe hävituspataljonlase. Mõne päeva pärast hukati juba varem kinni peetud täitevkomitee esimees ja miilitsa piirkonnavolinik, samuti kohaliku hobulaenutuspunkti juhataja.

RINDEJOONTETA SÕDA

Metsavendade sooritatud rünnakud ja hukkamised olid vastuseks Nõukogude Liidu repressiivpoliitika järjest jõhkramaks muutuvatele võtetele. Ajavahemikus 1944–1953 sooritasid metsavennad Nõukogude julgeoleku andmeil ühtekokku 887 tapmist, haavates 195 inimest. Võib arvata, et hukatute arv oli neil aastail isegi mõnevõrra suurem, sest selles arvus ei sisaldu kõik teadmata kadunud isikud, kelle metsavennad „kaasa võtsid“ või „ära viisid“.

25. jaanuaril 1946 kell 17.30 algas Urvaste külanõukogu hoones NSV Liidu ülemnõukogu valimiste läbiviimisega seotud nõupidamine (nn agitaatorite koosolek), millest võtsid lisaks 13 kohalikule elanikule osa ka viis hävituspataljoni liiget. Arutluse all oli küsimus, kuhu saata neid kahte sõjaväelast keda oli 24.01.46. a. saadetud Võrust EK(b)P Võrumaa komitee poolt sinna valimiseelsete selgitustööde läbiviimise abistamiseks. Koosolek oli kestnud umbes tund aega, kui ruumi sisenesid metsavennad, kellest üks kandis Vene sõjaväe

vanemleitnandi vormiriietust. Ilma pikema jututa võeti hävituspataljonlastel relvad käest ning toimetati nad ruumist välja mahalaskmisele. Lisaks kolmele hävituspataljoni liikmele ja ühe abikaasale hukati ka 22. kaardiväe laskurdiviisi vanemleitnant Ivan Poluektov, kes lähenes parajasti pahaaimamatult külanõukogu hoonele. Õnnekombel pääses eluga hävituspataljoni komandöri ajutine kohusetäitja, kes pööranud mahalaskmise ajal pead, mistõttu kuul seda vaid riivas, ning teeskles seejärel surnut.

EK(b)P Võrumaa komitee kiri Keskkomitee sekretärile, 26.01.1946:

Bandiitide poolt võeti ära nimetatud ruumist ka kaks kerget kuulipildujat, kaks automaati ja üks püstol. Sellelt vanemleitnandilt, keda nad mõrvasid, võtsid bandiidid ära ka neli ordenit ... Umbes kahe tunni pärast saabus sündmuskohale abi Koorastest, mis koosnes sõjaväelastest ning Linnamäe ja Antsla vallas kohapeal tegutsenud hävituspataljoni gruppidest, kuid nimetatud abijõudude kohale jõudmisel olid bandiidid kadunud…

Metsavend Johannes Heeska mälestused:

Urvastes oli valimisjaoskonna kaitseks toodud üks väike sõjaväeüksus, need olid päris röövlid kohe, käisid metsa-

meeste pähe röövimas ja tapsid mul veel kooliõe ära. Eks siis metsamehed võtnud otsuseks see bande ja kogu valimiste kamp ära hävitada ... Ja siis algas metsameeste kohus. Loeti ette kuriteod, et oled lasknud metsamehe pähe talutütre maha, et oled röövinud ja metsamehi taga ajanud, selle eest sulle otsus: surmanuhtlus ...

Urvaste sündmused, mis paistsid silma selles osalenud metsavendade julge ja kiire tegutsemise poolest, muutusid kohalike rahva seas legendiks.

Läksin pärast tunde sidesse. Vallamajja meid ei lastud, vahtisime seal ees. Tuli magasiaida tagant kolm hobust, pikad reed taga, ühel reel oli põlvili võõras mees vene sõjaväe vormis. Tõusis püsti, automaat rinnal, püstol puusa peal. Sidus hobused ilusti lasipuu külge, nii palju kui heinu rees oli, pani hobustele ette, laotas tekiräbalad turjale. Siis astus ta vallamajja. Kahel pool ust seisid püssimehed, nood lõid kulpi. Käis tiiru sees, kaua ta seal ei olnud; julgeolekut oli kogu ruum täis. Tuli välja ja hakkas minema P. R. maja poole. Kui ta oli metsa veere jõudnud, oli hirmus harapp. Jooksid sõdu-

rid metsa poole ... Kõneldi, et too pidi olema Koovik Haljand, tuli oma veretööd üle kaema.

„EESTI VABADUSE EEST“

Lisaks Urvastes 25. jaanuaril 1946 toimunud NSVL ülemnõukogu valimistega seotud koosolekule, mis kujunes hävituspataljonlaste hukkamiseks kohalesaabunud metsavendade käe läbi, leidis samal päeval ja ööl üht­teist olulist aset ka Võru linnas.

25. jaanuari õhtul 1946 peeti ühel Võru linna tänaval kinni kaks sealse keskkooli 8. klassi tüdrukut, kes olid parasjagu ametis valimisplakatite mahakiskumisega. Samas piirkonnas satuti peale veel kahele poisile, kes harrastasid sama tegevust. Viimastel õnnestus siiski põgenema pääseda (vene k скрылись в темноте). Sellega asi aga ei piirdunud. Järgmisel ööl kisti Võru linnas maha veel umbes 40 kandidaatide portreed ja valimisplakatit. Okupatsioonivõimud suutsid 31. jaanuariks tabada kuus aktsiooniga seotud 9.–10. klassi õpilast, kes kuulusid organisatsiooni „Eesti vabaduse eest“. Teiste seas mainitakse Lehte­Kai Ojamäe nime, kellest sai

Relvastatud vastupanu osutavate metsavendade ning relvastatud ja relvastamata illegaalide kõrval ja taustal tekkis Teise maailmasõja järel ka vastupanuvorme, mille liikmete enamik ei olnud illegaalses seisus. Küll aga oli seda nende tegevus. Niisugused organisatsioonid koondasid põhiliselt koolinoori ja üliõpilasi. Paljudel oli kontakte ka end varjavate metsavendadega. Koguti andmeid armee ja sisevägede üksuste, hävituspataljonide, kohalike aktivistide, NKVD, prokuratuuri töötajate jm kohta. Ühtlasi muretseti metsavendadele varustust, ravimeid, riideid ja muud

hiljem „tänu“ märtsiküüditamisele metsavend. Ta hukkus koos seitsme saatusekaaslasega 29. märtsil 1953 toimunud Puutlipalo punkrilahingus.

Nii Urvaste kui Võru sündmused olid esmajoones suunatud NSV Liidu ülemnõukogu valimiste läbiviimise vastu. Osaliselt võis tegemist olla ka reaktsiooniga vähem kui kuu aega varem (28. detsembril 1945) toimunud Lükka punkrilahingule, mille käigus kaotas oma elu üheksa metsavenda ning juba järgmiseks õhtuks oli arreteeritud ka enamik 10. Rohelise Partisanide Pataljoni metsavendi abistanud Võru koolinoortest. Kuigi juba mõned päevad pärast Lükka punkri hävitamist hukkasid metsavennad Loode­Võrumaal lisaks kahele vene sõjaväelasele veel kaks okupatsioonivõimudega koostööd teinud kollaboranti, toimus nende esimene organiseeritum vastuaktsioon just 25. jaanuaril 1946 Urvastes.

SÕMERPALU SÜNDMUSED 1946. aasta 13. märtsil korraldasid 32 metsavenda Sõmerpalu vallas ühe suurema mõjuga vastupanuaktsiooni okupatsioonivõimule, mille käigus hukati 13 nõukogude aktivisti ja nende pereliiget. 12 tunni jooksul punavõim Osulas ja Sulbis ei kehtinud. Tollastele sündmustele Võrumaal reageeris Eesti NSV siseministeerium 24. märtsil määrusega nr. 0058. Lisaks siseministeeriumi maakonnaosakondade koosseisu suurendamisele ja välioperatsioonide läbiviimisele nõuti määruses konkreetsete süüdlaste väljaselgitamist, kelle tõttu banditismivastane võitlus oli takerdunud. Ainuüksi 15. märtsist 15. aprillini 1946 teostas siseministeerium 72 välioperatsiooni (peamiselt Võrumaal, Tartumaal ja Virumaal), mille tulemusena likvideeriti 25 metsavendade salka ehk „bandiitlikku, terroristlikku, röövellikku ja illegaalset gruppi“.

Pärast metsavendade kallaletungi Osula ja Sulbi asulale (13. märtsil 1946) komandeeriti Võrumaale banditismi vastu võitlemise osakonna operatiivtöötajate grupp eesotsas selle osakonna ülemaga, kes rajas kohapeal kuus operatiiv­ ja

ENSV SM-i eriteade, 21.03.1946: „Operatiivgruppide agentuuriga töö tulemusena on meil agendi „TARK“ andmed, et LEISI jõugu staap asub Võrumaa Kanepi valla Alatori talus, mille omanik on ORAS. Viimane teatas allikale bandiitide kavatsusest korraldada Sõmerpalule analoogiline kallaletung Tartumaal. Kogu jõuk asub Tartumaal ja ootab sõjaväe lahkumist Kanepist ja Sõmerpalust…“. Fotol kapten August Leisi salga punker – „Alatori staap“

Rohelise Kindralina tuntud Kooviku saatust on katnud saladusloor. 1950ndail olla teda nähtud Võru raudteejaamas, 1970ndail Kiviõli kandis jne. Temast sai aja möödudes samasugune legend nagu metsavendadest Pargasest või Hirmus-Antsust. Arvatavasti lasi Koovik endale 1949. aasta 4. juunil pärast haavatasaamist ise kuuli pähe. Metsavennana ei lubanud Koovik ennast pildistada. Temast on teada ainult üks foto – perekonnapildil aastast 19361937, kui ta oli umbes 13aastane. Foto on tehtud Kooviku sünnikohas Kaagveres Kooraste vallas. Talu hävitasid okupatsioonivõimud pärast tema langemist

Lükka punkri rekonstruktsioon

sõjaväelist gruppi ning organiseeris metsavendade tagaotsimist üheaegselt nii Võru, Tartu kui ka Valga maakonnas.

PUNANE PÕRGU

1946. aasta kevade suurim lahing toimus 1. aprillil Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus. Ligi kaheksa tundi kestnud piiramise järel õnnestus 120mehelisel siseministeeriumi üksusel ja 15 hävituspataljoni võitlejal talu süüdata. Kaks metsavenda olid juba varem tapetud tulevahetuse käigus, kaheksa salgaliiget valisid aga tulesurma, jätkates oma võitlust viimse võimaluseni. Alistumise asemel heisati taluhoonele sinimustvalge lipp.

Määritsa talus aset leidnud verised sündmused ei olnud kaugeltki mitte ainus lahing, mis seostus otseselt varemalt Osulas ja Sulbis toimunuga. Pärast rünnakut Sõmerpalu valla keskusele suundusid neis osalenud metsavendade grupid tagasi oma alalistesse varjumiskohtadesse. Kui enamik tegi seda vaikselt, siis Tartumaalt pärit 12–15meheline rühm märgistas oma lahkumisteed uute rünnakutega mitmesugustele objektidele, juhtides sellega Nõukogude julgeolekujõud oma jälgedele. Nii näiteks tungiti 15. märtsil kell 1 öösel Kiidjärve valla Vastse­Kuuste külanõukogu ruumidesse,

hävitati dokumente, rikuti telefonisidet ja peksti puruks Nõukogude Liidu riigijuhtide pildid. Lõpuks jäädi peatuma Tartumaal Melliste küla Nisu talus, mille sõjaväeline üksus 20. märtsil 1946 sisse piiras.

Väljavõte ENSV siseministri käskkirjast nr. 0063, 08.04.1946:

Alustanud kell 23 operatsiooni läbiuurimata olukorras, tungis rünnakgrupp ja kogu operatiivkoosseis talu sisetubadesse pärast panipaiga aknasse tehtud 2 lasku, ning sattus peagi olukorda, et oli väljas asuvate bandiitide poolt ümber piiratud, kes avasid automaatidest tule ja tapsid kohe esimestel minutitel rünnakgrupi võitlejad Gafarovi, Raspopini ja Namitovi, kes olid paigutatud talu ümber, ning hakkasid siis läbi akende tulistama talu tubades asuvaid töötajaid ... Juurdlus on teinud kindlaks, et bandiidid liikusid tubadest majaga kokkuehitatud kuuri ja tulid seejärel välja õue, et talu blokeerida ... omamata võimalust tulla ruumist välja, olid rünnakgrupi liikmed 1,5 tunni jooksul erakordselt rasketes ja ohtlikes tingimustes õuelt tuleva bandiitide automaattule all. Katsel ruumist väljuda haavasid bandiidid nelja sõdurit. Neist sai raske haava kõhtu ja rinda ülem kapten Gavrilevitš.

10. ROHELINE PARTIsANIDE PATALJON

Haukka luuregrupi liikmed Harald Keem ja Viktor Lukk hakkasid 1945. aastal looma vastupanuliikumise juhtimiskeskust, mis oleks koordineerinud metsavendade tegevust kogu tollasel Võrumaal ning kogunud luureandmeid ja informatsiooni Punaarmee väeosade ning okupatsioonivõimu asutuste kohta. Mehed olid saanud Soomes vastava luurekoolituse ning saadetud 1944. aastal vastupanuliikumise sidemeestena Eestisse. Suurteks abilisteks nende eesmärkide täitmisel said Võrus tegutsenud koolinoorte vastupanugrupid. Keskusele pandi nimeks 10. Roheline Partisanide Pataljon (10. RPP), sest Võrumaa oli Eesti maakondade nimistus tähestiku järgi 10. kohal.

1945. aasta 28. detsembril ründas Võrus paiknev NKVD sisevägede 4. laskurrood aga 10. RPP punkrit Lükka Luhasoos. Punkris viibinud 12 metsavennast õnnestus eluga pääseda vaid kolmel. Kuna 10. RPP oli selleks ajaks suutnud luua sidemed juba õige mitme olulise Kagu-Eesti metsavennasalgaga, otsustasid Võru- ja Lõuna-Tartumaa metsavennad sellele kurvale sündmusele organiseeritult vastata. Kui tugineda hilisematele ülekuulamisprotokollidele, hakkasid metsavennad kavandama märtsikuist kättemaksuaktsiooni Sõmerpalus juba millalgi jaanuaris 1946.

Siinkirjutaja on seisukohal, et nn reametsavendade eest kuni viimase hetkeni saladuses hoitud sihtkohad ja -märgid valiti välja eelkõige taktikalistel kaalutlustel. Said ju metsavennad Sõmerpalu keskuses terve päeva vabalt tegutseda, ilma et neil oleks tulnud astuda tulevahetusse või lahingusse. Nimelt polnud Osulas ja Sulbis, vastupidi näiteks Urvastele ja Koorastele, sees Vene sõjaväelasi. Kohavalikut võis muidugi mõjutada ka isikliku kättemaksu motiiv.

Metsavendade abistaja meenutus: „Sõmerpalu verevalamised võis põhjustada Võru komsomolijuht Feliks Pärtelpoeg, kes nõudis oma kambameestelt, et nad talunike metsast väljameelitamiseks nende naisi vägistaks ja peksaks.“

Metsavendadel õnnestus kolme hobusereega ära sõita. Surma sai taandumisel üksnes Punaarmee vanemleitnandi mundrit kandnud metsavend Alfred Lehes (hüüdnimi: „Alfa“) koos hobusega. Tapeti ka Nisu talu peremees ja operatsiooni käigus kaotas elu naaber, kes oli haarangu algusfaasis kodust vägisi kaasa võetud.

Punaküla nime kandnud lahing (26.­27. aprillil 1946), mille toimumiskoht jäi eelpool tutvustatud Määritsa talu omast vaid mõne kilomeetri kaugusele, oli üldjoontes samasugune.

27. aprilli õhtul kell 8 NKVD operatiivgrupp koos 138. laskurpolgu väeosaga vanemleitnant Ossokini juhtimisel piiras sisse Sõmerpalu vallas Koidu talus 5-liikmelise bandiidigrupi. 4-tunnilise lahingu tulemusel tapeti talus 4 bandiiti…

Üks Koidu talust imekombel põgenema pääsenud haavatud metsavend tabati alles 16. juulil 1947. Punaküla lahingule järgnenud haarangus Harandi talule (5. mail 1946) tapeti veel kaks sama salga metsavenda, surma sai ka neid abistanud taluperemehe 14aastane poeg jne.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et Võrumaal läks pärast Sõmerpalu sündmusi põrgu lahti. Haarangud ning metsa­ ja talulahingud, mille käigus piirati sisse ja hävitati üks salk teise järel, puudutasid ka Lõuna­Tartumaad ning isegi Läti NSV piirialasid. Tollal avastatud ja sissepiiratud metsavendade võitlus oli sageli kompromissitu, kestes n­ö viimase padrunini. Näiteks Lätis, 160 m kaugusel piirist, asus Ruusmäe valla elanike hästi kindlustatud punker, mille juht Voldemar Teas oli Eesti poolel tapetud (29. märtsil 1946) vaid loetud päevad enne selle ründamist. Seal 4. aprillil 1946 toimunud punkrilahingu kohta leiab informatsiooni Nõukogude julgeolekuarhiivist:

Punkri, milles bandiidid varjusid, sissepääsud olid mineeritud 4 tankitõrjemiiniga. Bandiidid osutasid relvastatud vastupanu, heites operatiivgrupi suunas kuni 50 granaati. Lahing bandiitidega kestis üle 5 tunni. Punkrist võeti ära üks kergekuulipilduja, 3 automaati, 3 vintpüssi, 1 püstol, 2 püssi, 2000 padrunit ja 1 raadiovastuvõtja.

Enne langemist suutsid kolm punkris viibinud metsavenda tappa neid rünnanud sisevägede üksuse jaokomandöri ning ühe sõduri ja haavata veel kahte punaarmeelast.

kuI kRIIs JÕuAB LäHEMALE: kuIDAs TOIMIB

ELANIkkONNAkAITsE EEsTIs

Viimaste aastate sündmused Euroopas on toonud julgeolekuteemad meile palju lähemale. Nii seetõttu, et globaalne uudistevoog muudab maailma palju väiksemaks, kui kahjuks ka seetõttu, et aktiivne sõjategevus on tulnud meile geograafiliselt ligemale.

Tekst: LIIVI TURK, Naiskodukaitse Rapla ringkonna evakuatsioonirühma teavitusmeeskond

Loeme uudiseid Venemaa järjekordsetest õhurünnakutest Ukrainale, rünnaku alla jäänud elumajadest, suuremahulistest elektrikatkestustest. Saame lugeda prognoose julgeolekukeskkonna arengutest, rahuläbirääkimistest, aga ka agressiivsuse võimalikust jätkumisest, sealhulgas Euroopa suunal. Paratamatult tekib küsimus, kui valmis oleksime meie ühiskonna ja üksikisikutena, kui peaksime hakkama saama Ukrainaga sarnases olukorras.

Naiskodukaitse organisatsiooniõpetus annab sellistele küsimustele hea vastuse. Selle aluseks on teoreetiline teadmine, kuidas riigikaitse on läbi mõeldud ja korraldatud. Lisanduvad Naiskodukaitse baasväljaõppe teised moodulid, mis annavad võimaluse vajalikud oskused läbi harjutada.

Ärevuse vastu aitab alati kõige paremini valmistumine ja Naiskodukaitsesse astumisega on suur samm selles suunas juba tehtud. Organisatsiooniõpetuse sissejuhatusena vaatame, kuidas on riigikaitse Eestis korraldatud, kus paikneb selles süsteemis Naiskodukaitse ja milline on selle roll.

JULGEOLEKUPOLIITIKA ALUSED

Riigikaitse on riigi julgeoleku oluline osa. Eesti julgeolekupoliitika põhidokument on Eesti julgeolekupoliitika alused (JPA). JPAs on sõnastatud Eesti julgeoleku põhimõtted, kirjeldatud Eesti julgeolekukeskkonda ja kajastatud valdkondi, mis on riigi julgeoleku seisukohast olulised.1

JPA järgi lähtub Eesti julgeolekupoliitika avarast julgeolekukäsitusest, mis tähendab, et riigi julgeolekuolukorra hin­

damisel ja julgeoleku tagamisel võetakse arvesse kõiki riigi julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja tegureid.

Teisisõnu on lisaks sõjalisele ohule tõsiseks väljakutseks ka näiteks kliimamuutused, rändesurve, toidujulgeolek, pandeemiad, terrorism, äärmuslus, energiajulgeolek ja maailmamajanduse riskid, mis kõik otseselt või kaudselt mõjutavad nii riiklikku kui rahvusvahelist julgeolekut.

Ja riigi julgeoleku tagamisel peame riigis ja ühiskonnas tervikuna olema valmis hakkama saama nii, et ühiskond jääks terveks ja riik suudaks erinevates võimalikes kriisides edasi toimida. Selle saavutamiseks läheb vaja kõikide riigiasutuste, omavalitsuste, ettevõtete, organisatsioonide, kogukondade ja üksikisikute tegutsemist ning omavahelist koostööd.

JPA ütleb, et Eesti riigikaitse on laiapindne. See tähendab, et sama oluline, kui sõjaline valmisolek, on ühiskonna suutlikkus kriisidega toime tulla, teenuste toimepidevus ehk jätkumine ka kriisiolukorras ning iga üksiku kodaniku panus. Teiste sõnadega – laiapindne riigikaitse tähendab, et riigi kaitsmisesse on kaasatud kogu ühiskond. See hõlmab: sõjalist kaitset (Kaitsevägi ja Kaitseliit, sh Naiskodukaitse); tsiviiltoetust sõjalisele kaitsele; rahvusvahelist koostööd (liitlassuhted, Eesti kuulumine Põhja­Atlandi lepingu organisatsiooni ehk NATOsse ja Euroopa Liitu); sisejulgeoleku tagamist (Politsei­ ja Piirivalveamet, Päästeamet); elutähtsate teenuste toimepidevust (elekter, vesi, side).

Laiapindse lähenemise kujunemist mõjutasid oluliselt 2007. aasta küberrünnakud ja rahutused Eestis ning 2008. aasta

sõda Gruusias. Need sündmused näitasid, et kaasaegne konflikt võib alata küberruumis või infosfääris ning sihtida tsiviiltaristut ja ühiskondlikku usaldust. Hübriidohud – küberrünnakud, desinformatsioon, sabotaaž, majanduslik surve – võivad nõrgestada riiki ilma klassikalise sõjakuulutuseta. Väikeriigina peab Eesti arvestama, et tema tugevus seisneb paindlikkuses, koostöös ja kogu ühiskonna kaasamises. Laiapindse riigikaitse kontseptsioon ongi vastuseks keskkonna muutumisele, see jagab rollid ja vastutuse ning loob koostöö kaudu tugeva vastupanuvõime.

ERILINE ROLL

Naiskodukaitsel on selles tervikus eriline roll. Organisatsioon ühendab naisi, kes soovivad vabatahtlikult panustada riigikaitsesse nii sõjalises kui ka mittesõjalises valdkonnas. Tänaseks on meid juba ligi 4000.

Põhikirja järgi annab Naiskodukaitse oma panuse riigikaitsesse ja ühiskonna arengusse Kaitseliidu ülesannete täitmises osalemise, kodanike harimise ning isamaaliste traditsioonide hoidmise kaudu. Tänane organisatsiooni tegevus toetub kolmele sambale: teadlik ja oskuslik kodanik, riigikaitse lai käsitlus ning osalemine sõjalises riigikaitses. See tähendab, et Naiskodukaitse ei keskendu üksnes kriisiolukorra tegevustele, vaid ka ennetusele, koolitusele ja kogukondliku sidususe tugevdamisele.

Naiskodukaitsel on riigikaitse laias käsitluses roll eelkõige oma tegevuse kaudu elanikkonnakaitse arendamisel. Selles teeb ta tihedat koostööd siseministeeriumi ja Päästeametiga, kelle vastutusvaldkonnas see teema on.

Elanikkonnakaitse temaatikaga on riigis sihipäraselt tegeletud juba alates 2016. aastast, kui riigikantselei juhtimisel moodustati elanikkonnakaitse rakkerühm. Tegevuse eesmärk oli inimeste teavitamine ja koolitamine kriisisituatsioonides hakkamasaamiseks. Elanikkonnakaitse poliitika lähtekohad sõnastati esmakordselt 2018. aasta kontseptsioonis. 2024. aastal koostati selle kontseptsiooni uuendus, nn elanikkonnakaitse kontseptsioon 2.0, mis omakorda selgitab nii uuendamise vajadust kui ka täpsustab eesmärke aastani 2034. 2018. aasta kontseptsiooni järgi on elanikkonnakaitse aluseks elanikkonna suutlikkus ennast ise kaitsta ja vajaduse korral üksteist kuni abi saabumiseni aidata. Elanikkonnakaitse on ühiskonna eri osaliste – inimeste, kogukondade, kohaliku omavalitsuse üksuste, ettevõtjate ja valitsusasutuste – ühine jõupingutus. See hõlmab elanike kaitset mistahes üleriigilise mõjuga kriisiolukorras.

ELANIKKONNAKAITSE JAGUNEB VIIEKS PEAMISEKS TEGEVUSSUUNAKS:

1. Ohuteavitus

See on süsteem, kuidas info ohust jõuab inimeseni. Eestis kasutatakse selleks mitut erinevat kanalit: SMS­teavitus, teavitus Eesti või „Ole valmis!“ mobiilirakenduses, ERR, ribatekst või suuremates asulates ja nende lähiümbruses ka sireenivõrgustik.

Ohuteavitust harjutatakse regulaarselt, Päästeameti info kohaselt 2026. aastal vastavalt 18. märtsil, 10. juunil ja 14. oktoobril.

Ohuteavitust edastav sõnum annab teada, mis on juhtunud ning kuidas ohuolukorras käituda. Need juhised aitavad ohuolukorras võimalikult valutult hakkama saada. Seepärast on tähtis sõnum alati tähelepanelikult läbi lugeda. Kui sõnumis leiduvast infost tundub väheks jäävat, saab kriisiolukorras lisainfot veebilehtedelt kriis.ee ja olevalmis.ee ning riigiinfotelefonilt 1247. Usalda ainult ametlikke infoallikaid.

Kui kuuled sireeni, tuleb viivitamatult varjuda lähimasse siseruumi. Pea meeles: parim varjumiskoht on tavaliselt seal, kus sa parajasti oled. Kui oled hoones, siis jää sinna ja liigu madalamatele korrustele, akendeta ning tugevdatud seintega ruumi, soovitatavalt keldrisse. Akendest hoia eemale!

2. Varjumine ja evakuatsioon

Varjumine tähendab kaitse otsimist siseruumides (nt keldrid, akendeta siseruumid) õhurünnaku või keemilise saaste korral. Päästeamet märgistab avalikke varjumiskohti, kuid eesmärk on, et igaüks teaks oma kodule või töökohale lähimat turvalist kohta.

Kui piirkonnas viibimine on eluohtlik, suunatakse inimesed ohutusse kohta. Selleks pannakse püsti evakuatsioonikoht, kus pakutakse peavarju, toitu ja esmaabi.

3. Elutähtsate teenuste toimepidevus

Riik ja omavalitsused töötavad selle nimel, et ka kriisi ajal ei katkeks elektri­ ja veevarustus, side ja andmeside (internet, telefon), makseteenused (sularaha kättesaadavus), kütuse kättesaadavus.

NB! Vaata ka punkti 5!

4. Kerksuskeskused ja kogukonna valmisolek

Omavalitsused loovad kerksuskeskusi ehk kohti, kus on generaatorid, alternatiivne küte ja sidevõime. Kui kodus kaob elekter või soojus, on kerksuskeskus koht, kuhu kogukond koondub abi saama. Kui vaadata Ukraina uudiseid, siis seal on tänavuse külma talve ja massiivsete õhurünnakute tagajärjel tekkinud elektrikatkestuste leevendamiseks üles pandud küttega telgid, kust saab käia end soojendamas ja akusid laadimas.

5. Kodune varu ja 7 päeva reegel Elanikkonnakaitse eeldab, et igal perel on piisav toidu, vee, ravimite ja hügieenitarvete varu (ka beebitoit, mähkmed, lemmikloomatoit, autokütus jm, mis on pere igapäevane esmavajadus), et saada iseseisvalt hakkama vähemalt ühe nädala jooksul ilma välise abita.

Sama vajalik on igal perel läbi mõelda oma nn kriisiplaan – kas on eakaid lähisugulasi, keda on vaja kriisiolukorras aidata, kuhu oleks kriisi ajal endal võimalik vajaduse korral liikuda (nt maakodu või suvila, mis ei sõltu keskküttest).

ETTEVALMISTUS ANNAB KINDLUSTUNDE

Naiskodukaitse kaudu on võimalik elanikkonnakaitse valdkonda toetada instruktorina, koolitades nii liikmeid kui ka Eesti elanikke väljaspool organisatsiooni. Sellega on otseselt seotud Naiskodukaitse üks viiest baasväljaõppe moodulist – ohutushoid, mille raames antakse liikmetele esmased teadmised ja oskused hädaolukordades toimimise kohta ning ülevaade vajalikest kodustest ja evakuatsioonivarudest. Rää­

ELANIKKONNAKAITSE

Elanikkonnakaitse eesmärk on kaitsta inimesi ja ühiskonda kriisiolukorras nii rahu- kui sõjaajal.

Elanikkonnakaitse aluseks on inimeste suutlikkus kriisi ajal ennast kuni abi saabumiseni ise kaitsta ja vajaduse korral üksteist aidata.

Riik: meetmete süsteemi loomine ja koostöö!

Kogukond: üksteise hakkamasaamise toetamine!

Elanikkonnakaitse tegevused:

• Ohutusteavitus ja kriisikommunikatsioon

• Pääste- ja demineerimistööd

• Ulatuslik evakuatsioon

• Varjumine

• Vältimatu abi ja katastroofimeditsiin

• Vältimatu sotsiaalabi

• Vaimse tervise ja psühhosotsiaalse abi pakkumine kriisi ajal

• Elanike ja kohaliku omavalitsuse üksuste kriisiteadlikkus

gitakse läbi kodu ja vara turvalisuse küsimused, tuleohutuse tagamine, tutvutakse füüsilise ja ka infokeskkonna enesekaitsega, samuti käsitletakse turvareegleid teistes võimalikes hädaolukordades ning käitumisjuhiseid relvakonflikti ja hübriidsõja korral.

Ohutushoiu kui elanikkonnakaitse valdkonna arendamine sai Naiskodukaitse ülesandeks alates 2017. aastast, samast ajast on Naiskodukaitse arendanud „Ole valmis!“ mobiilirakendust. 2018. aastast on Naiskodukaitse tegelenud juba evakuatsiooniõppuste läbiviimisega ning 2019. aastast ka evakuatsioonimeeskondade komplekteerimisega.

Tänaseks on evakuatsiooniõppused muutunud regulaarseks, Päästeameti juhtimisel saavad naiskodukaitsjad koos kohaliku omavalitsuse ja kohalikest elanikest vabatahtlikega evakuatsiooni läbiviimist harjutada.

Evakuatsioon on inimeste suunamine või ümberpaigutamine ohtlikust kohast turvalisemasse paika nende elu ja tervise kaitseks. Inimesi evakueeritakse ohu korral (näiteks üleujutuse hoiatus, pommioht), kriisisündmuse ajal (näiteks tulekahju, keemiaõnnetus) või pärast sündmust (näiteks kui piirkond on saaste või kahjustuste tõttu muutunud elamiskõlbmatuks).

Evakuatsiooni läbiviimist juhib Päästeamet. Naiskodukaitse rolliks on evakuatsioonikoha ülesseadmine ja töös hoidmine, tagades seal evakueeritud elanikele turvalise peavarju, toidu ja meditsiiniabi, samuti info jagamine olukorra kohta. Alates 2021. aastast on Naiskodukaitse prioriteet olnud ohutushoiuteadmiste viimine väljapoole organisatsiooni.

Kohalik omavalitsus: kriisiolukorras inimese kõige lähem abistaja!

Elanik: oma kriisivarude ja -valmiduse eest vastutaja!

Selleks on lisaks „Ole valmis!“ äpi tutvustamisele korraldatud „Ole valmis!“ laagreid, mis on suunatud eelkõige naistele (ka lapsed võib kaasa võtta). Täna on naiskodukaitsjatel võimalik saada väljaõpet ka elanikkonnakaitse kriisikoolitajatena, selleks on lisaks Naiskodukaitse ohutushoiu teadmistele vaja veel Päästeameti elanikkonna koolituste läbimist.

Naiskodukaitsele on elanikkonnakaitse tegevussuund väga loomulik väljund, on ju organisatsiooni eesmärk toetada riigikaitset vabatahtlikult nii sõjaliste kui mittesõjaliste tegevustega.

Kui esialgu oli põhirõhk liikmete teadmiste ja oskuste arendamisel, siis tänaseks on piisavalt liikmeid, kes oskavad ja suudavad neid igapäevaeluks vajalikke teadmisi kõigi elanikeni viia heas ja tihedas koostöös ja koordineerimises Päästeametiga.

Kõige parem kaitse ootamatute olukordade vastu, elektrikatkestustest kuni evakueerimist vajavate kriisideni, on teadmised ja ettevalmistus. Ettevalmistus annab kindlustunde, et saame keerulistes olukordades hakkama, aidates vajadusel ka naabrimeest ja kolmanda korruse vanatädi. Naiskodukaitse on valmis nii olukordadele reageerima kui ka oma teadmisi ja oskusi jagama.

VIIDE:

1 Julgeolekupoliitika alused koostab Vabariigi Valitsus Riigikantselei juhtimisel ja need kiidab heaks Riigikogu. JPA-le ei ole määratud nn kehtivusaega, kuid põhimõtteliselt peaks iga Riigikogu koosseis kehtiva dokumendi üle vaatama ning vajadusel ajakohastama. JPAsid on koostatud alates 2001. aastast ning seni on neid uuendatud viiel korral. Täna kehtiv JPA pärineb 2023. aastast.

TAGAHOOVI DIPLOMAATIA: kuI sAAB, sIIs NÕuGA, kuI EI, sIIs JÕuGA

On olümpia-aasta ning jälle on poliitikal ja spordil suusad ristis. Nagu ka kontinentidel. Sõjad on alati ühiskonna anatoomiad detailideni paljastanud ja suurmängijad ei varjagi, kui lihtsalt saab poliitikat teha.

Ameerikast tullakse Euroopasse ka selleks, et näidata, kes meist on nende sõbrad. USA asepresident JD Vance oli Milanos olümpiamängude avamisel ning väisas siis Armeeniat ja Aserbaidžaani. Nädal hiljem pidas riigisekretär Marco Rubio lepituskõne Müncheni julgeolekufoorumil, et seejärel külastada USA ja ka Kremli avalikke liitlasi Slovakkias ja Ungaris. Budapestis kuulutati uhkelt president Trumpi toetust peaminister Victor Orbani valimiskampaaniale. Uudist selles polnud, sest mullugi toetati lombi tagant n-ö omasid Poolas, Rumeenias, Saksamaal ja mujalgi.

Veebruaris 2025 sarjas Vance Münchenis eurooplasi ka sõnavabaduse keelamise eest – jutt, mis tekitas tohutu tormi ja solvumise ning pole ime, et selle esitajat hinnati äsja Milanos publiku vilekooriga niipea, kui asepresidenti suurel ekraanil näidati. Rubiol õnnestus oma kõne kuulajatelt siiski aplausid välja teenida.

KOLLEKTIIVNE TEESKLUS

Samas avas JD Vance’i uus turnee nii mõndagi. Ta asetas Jerevanis pärja armeenlaste 1915. aasta genotsiidi ohvritele ja pani selle kirja ka oma kodulehel. Veel enne, kui mees jõudis järgmisse peatuspunkti ehk Bakuusse, oli sissekanne kadunud. Mõistatada pole siin midagi – Aserbaidžaani lähiliitlane Türgi ei tunnista ju armeenlaste massitapmist ja kõikvõimsa USA tipp arvestas sellega. Ehk siis – sõnavabadus missugune! Paraku saaks siin-

kohal üles lugeda kümneid valitsusi, kes pigem vaikivad siis, kui tuleks öelda: see on genotsiid.

Tänane julm maailm on täis suisa kollektiivset teesklemist – kõik teavad, mis toimub, ent sellest ja teisest kõik ei räägi. Või öeldakse sõja asemel nimme sõjaline erioperatsioon, et konflikti suurosalejad saaksid jätkata business as usual. Kõik on kuidagi poolik – agressiooni ohvriks langenud Ukrainal tuli kaua leppida sellega, et sai relvi vaid tegutsemiseks tema enda pinnal, selmet rünnata kallaletungijat ka viimase territooriumil (mida Ukraina mõnda aega oma riisikol ikkagi teeb!).

Säärane kahepaiksus on rahu ja julgeoleku tagamiseks loodud ÜROd saatnud tema loomisest saati. Ühelt poolt kuulutati kõigi rahvaste ja riikide võrdsust ning seda järgides toimus tõesti enamike kolooniate iseseisvumine. Juunis 1945 oli ÜRO asutajariike 50 ja täna on liikmesmaid 193. Oktoobris 1945 kuulutati 51. asutajaliikmeks ka Poola. Kena liigutus, sest just Poola kaardilt minemapühkimisega Hitleri ja Stalini ühisalgatusel algas Teine maailmasõda.

Paraku on karm tõde hoopiski see, et kogu Ida-Euroopa oli selle otsuse ajal Nõukogude armee kontrolli all ja Poolat esindava valitsuse pani kokku Stalin. Enne seda olid lääneriigid lõpetanud Londonis asunud Poola eksiilvalitsuse tunnustamise, siis kiitis nn ühisvalitsus heaks Poola idapiiri ja

alles seejärel sai Poolast ÜRO asutajaliige.

Saab öelda, et just selle otsusega algas ÜRO kahepaikse tegevuse pahupool – viie vetoriigi eriõiguste kasutamine. Neiks riikideks olid demokraatlikud USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, ent ka totalitaarne NSV Liit, kes lihtsalt eiras Jaltas ja Potsdamis antud lubadusi korraldada valimised tema vägede „vabastatud“, õigemini okupeeritud Euroopas. Sestap polnud üllatus, kui neis alles 1947.–1948. aastal toimunud „valimised“ võitsid kõikjal Moskva-meelsed.

Paraku jäid lääneriigid pealtvaatajaiks ka siis, kui ungarlased (1956) ja tšehhid-slovakid (1968) üritasid võõrvõimust vabaneda, mis kinnitas, et ilusa võrdsuse jutuga paralleelselt käib ÜRO sildi all suurvõimude toores jõupoliitika nende nn vastutusalal. Seda kinnitas ka läänemeelse „politseiniku“ (USA presidendi F. Roosevelti algne termin vetoriigi asemel) võimukaotus Hiinas 1949. aastal – uus totalitaarne režiim hakkas kohe end kehtestama Kagu-Aasias (Vietnam, Indoneesia).

DIIL ÜLE DEMOKRAATIA

ÜRO areng ongi kulgenud nii, et mõnda aega domineerib rahvusvaheline õigus, siis jälle toores jõud ja see viimane on tänaseks juba pikalt platsis. Aastast 2008 peale, kui Venemaa alustas impeeriumi taasloomist ehk läks naabritele kallale. Kuna see toimus n-ö Moskva vastutusalal, jätkasid Lääne politseinikud pigem pealtvaatajaina.

Augustis 2025 võttis nende poolikutoetuse-poolikute-sanktsioonide mäng sootuks kentsaka kuju, kui võimsaima demokraatliku riigi juht hakkas agressori asemel survestama selle ohvrit ja tolle liitlasi. Maailmas toimuvat ärimehena vaagiv ja diilidega juhtida armastav USA president Trump leidis ühtäkki, et kui sõda lõpeb Venemaa premeerimisega uute territooriumitega, siis peab USAgi midagi juurde saama, ja küsis Euroopalt kärmelt endale Gröönimaad.

Säärane jultumus pani Vana Maailma õhku ahmima, ent õnneks ka järele mõtlema ja tegutsema. Lõpuks ometi leidis idast lähtuv oht demokraatiale ja vabadusele arvestamist ning on alanud riigikaitse tõhustamine.

Seda vahepeal kõvasti muutunud maailmas. Kolooniate kadumise järel tekkis esmalt suurvõimuvaakum naftarikkas Lähis-Idas, mille USA oli 1983. aastal kuulutanud oma vastutuspiirkonnaks. Sestap oli loogiline, et kui oktoobris 2023 tekkis seal uus sõjakolle, oli USA kohe platsis. Iisraeli toetamine aga toimus Ukraina toetamise arvel ja küündis Iraanini, kes on Venemaa naaber.

Siinkohal on oluline teadvustada, et viimane jõudis USA tagahoovi ilmuda märksa varem ja seda koos tuumarelvaga. Pole juhus, et Marco Rubio tuletas oma Müncheni kõnes meelde, et see dialoogifoorum sündis pärast Kariibi mere kriisi 1962. aastal. Teadu oli NSV Liit toona strateegiliste rakettide ehitamise ja kosmose alistamisega USAst ees ning juhtumisi leidus USA nina all mees, kes söandas Washingtoni diktaadile relv käes vastu hakata ja oli selle nimel valmis ka NSV Liidu liitlaseks hakkama. Viimase liider Hruštšov aga leidis, et on sobiv hetk USA ülemängimiseks ja nii toimetatigi oktoobris 1962 Kuuba pinnale Nõukogude tuumarelvad.

Kaks kuud hiljem viidi need tagasi, USA andis lubaduse Kuubat relvadega mitte rünnata, ent kehtestas saareriigile majandusblokaadi, mis toimib tänaseni.

3. jaanuaril 2026, kui USA eriüksus röövis Venezuela riigipea ja nõustus samas sealse režiimi edasipüsimisega, algas Kuuba blokaadi uus faas, sest enamik saareriigile vajalikust kütusest tuli Venezuelast. Trump keelas need ja mujaltki meritsi tulevad tarned ning jäi ootama režiimivahetust Kuubal.

TUUMAPOKKER

Enne tänase olukorra selgitamist tuletaks meelde, et virelema jäänud Kuuba juht Fidel Castro kurjustas avalikult tuumarelva äraviimise pärast ja on teada, et samal ajal küsis Moskvalt ja hiljem ka Pekingilt endale samuti tuumarelva Põhja-Korea.

Mõlemal juhul keelduti tuumarelva edasiandmisest, ent Havanna ega Phongyang ei loobunud mõttest see kas ise valmis teha või vähemalt valmistada selleks ette soosiv pind aatomielektrijaama näol.

Kuuba kohta on huvitav teada, et Castro saatis oma vanema poja Fidelito (1949–2018) Nõukogude Liitu tuumafüüsikat õppima. Pärast töötamist Moskva-lähedases Dubnas naasis too Kuubale ja juhtis sealse AEJ ehitamist aastail 1980–1992. Teatavasti jäi see soiku, kui Kreml – algul Gorbatšov ja seejärel ka Jeltsin – keeldusid ehitust finantseerimast.

Põhja-Koreast, kel oli ettekäändeks USA tuumarelva paiknemine LõunaKoreas (1958–1991), sai tuumariik 2006. aastal ja on teada, et see sündis Pakistani kaasabil. Pakistani relv (1998) sündis omakorda vastukaaluna India omale (1974) ja samasugune üks vs teine mäng on käinud ka Lähis-Idas. Ehkki Iisrael väldib ametlikke kinnitusi, ollakse päri, et tal on 1967. aastast tuumarelv. Vähem teatakse seda, et samas suunas hakkas liikuma ka Iraan veel 1950ndatel ja seda USA toel. 1975. aastal aga hakkas aga Lähis-Ida esimest aatomielektrijaama Bushehris Pärsia lahe ääres ehitama hoopis Lääne-Saksamaa kompanii Siemens ja AEG-Telefunken.

Pärast ajatollade võimuletulekut 1979. aastal ehitus seiskus ja saksa personal lahkus. Kreml, kes just oli loobunud tuumajaama ehitamise lõpuleviimisest Kuubal, oli aga varsti nõus viima lõpule sakslaste töö Iraanis. Ametlik tööjätk algas 1996. aastal, milleks kaasati spetsialiste Ukrainast, kus just oli valminud Euroopa suurima, Zaporižžja tuumajaama viimane, 6. reaktor.

Ametlikult alustas Bushehri aatomielektrijaam tööd 2011. aastal ehk revolutsioone täis Araabia kevade aegu, mil teravnes olukord kogu piirkonnas.

Tänu Kasahstani sunniidist presidendi Nazarbajevi vahendusele sündis 2015. aastal siiski Iraani tuumaenergia arengu raamlepe ÜRO vetoriikide, Sak-

samaa ja Euroopa Liidu osalusel, ent lähtudes Iisraeli nõudmistest kaasata sellesse ka rakettrelvastus, teatas

USA uus president Trump 2018. aastal lepingust lahkumisest. Pärast Trumpi ametisse naasmist kulmineerus see vastasseis USA süvapommide viskamisega olulisematele Iraani tuumaobjektidele juunis 2025.

TUUMAVARI KOMPROMISSI KOHAL Täna on siis olukord säärane, et USA tahab lõplikult lahti saada Moskva sillapeast oma külje all ja üritab režiimivahetust ka Iraanis ehk Venemaa külje all. Pluss ühtaegu lõpetada sõjategevuse Ukrainas.

Venemaa vallutuskava nimekirja kuulub ka Zaporižžja tuumaelektrijaam, mis hõivati lahinguga 3. märtsil 2022, arvati peatselt Rosatomi allüksuseks ning 30. septembril 2022 koos Zaporižžja oblastiga ka Venemaa Föderatsiooni osaks.

Olgu meenutet, et suure sõja esimestel kuudel eelistasid kõik asjaosalised selle tuumajaama saatusest mitte rääkida, vältimaks asjatut paanikat lihtkodanike hulgas. Täna on aga jaama tulevane staatus vaat et kõige keerulisem koht kompromissi leidmiseks.

President Trump armastab musklite näitamist, ent kõigil välissekkumise planeerijatel tuleb arvestada ka revolutsioonilise kriisi teooriat, täpsemalt selle vettpidamist praktikas. Ei Iraani ega ka Venezuela ülem- ja alamkihid ei käitunud ju juunis 2025 ega jaanuaris-veebruaris 2026 nii, nagu kusagil loodeti, vaid ikka teooria vaimus.

Iraani opositsioon korraldas võimsa meeleavalduse Münchenis – et sinna kogunenud maailma eliit seda näeks –, ent kukutatud šahhi poja esinemine sellel tuletas paratamatult meelde 2002. aasta läbikukkunud katset kasutada kukutatud kuningat olukorra stabiliseerimiseks Afganistanis. Mineviku ennistamine on alati küsitav. Samas on ilmne, et igasugune jõu kasutamine, seda ka kaua sanktsioonide all kannatanud riigis, toob kaasa verevalamise.

USAs aga seisavad novembris ees järjekordsed valimised ning Trumpi vastasleer on jalad alla saanud. Sestap on sõjakate avalduste asemel targem jälgida hoopis seda, kuidas kukub välja kahe suurvõimu paralleelne ja kokkulepitav tagasitõmbumine teise tagahoovist.

sILERAuDNE PÜss –VANA RELV uuEs sÕJAs

Jalaväelase põhirelvastuse moodustavad automaadid, kuulipildujad ja granaadiheitjad, kuid ka sileraudsed püssid ei ole militaarses kasutuses tegelikult midagi uut. Need on olnud arvestatavaks tulejõuks juba sajandeid ning nüüd, droonide ajastul, on need iseäranis aktuaalsed.

Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL, vabatahtlik autor

Vabadus­ ja kodusõdades, kaitsekraavilahingutes maailma sõdade perioodil, Vietnami džunglites või Lähis-Ida konfliktides ehitiste „puhastamisel“– haavlipüssi on vabadusvõitlejad ja metsavennad kasutanud kõikvõimalikes relvakonfliktides.

HAAVLIPÜSSIDE

ARENG

Haavlipüssid on pärit juba ajast, mil kasutati eest laetavaid musketeid, kuhu kuuli asemel paigutati haavlilaeng. Relvastuse arengu käigus valmisid käsitsi padrunipeast ümberlaetavad ühe­ ja mitmeraudsed püssid.

Haavlipüss on omal kohal nii linnalahingutes majast majja otsinguoperatsioonidel, kaevikute puhastamisel, džunglisõja tihnikutes kui ka merel nii aluste rünnakul kui kaitsel. Võimalus kasutada mittesurmavat laskemoona muudavad relva sobivaks ka rahutuste ohjeldamiseks.

Militaarsed haavlipüssid jagunevad tavaliselt kas pumppüssideks või poolautomaatseteks haavlipüssideks. Pumppüss esindab vanemat tehnoloogiat, selle tulekiirus on mõnevõrra väiksem. Teisest küljest on relva mehhanism vähem keerukas, mistõttu esineb vähem tõrkeid ja purunemisi.

Militaarstruktuurides enim kasutust leidnud pumppüssiks võib lugeda Mossberg 500 seeriat ja Remingtoni mudelit 870 MSC (Modular Combat Shotgun), mis on loodud spetsiaalselt lahinguoperatsioonideks.

Neid on toodetud erinevate rauapikkuste, pärade ja käepidemetega. Üldjuhul asuvad nende püsside padrunid raua all paiknevas torusalves kuue­ kuni kaheksakaupa. Kuid on loodud ka eemaldatava karpsalvega pumppüsse, nagu Mossberg 590M versioon, mis mahutab kuni 20 padrunit. Suurem salvemaht ja lihtne laadimine annavad intensiivses tulevahetuses märkimisväärse eelise.

Arendustöö jätkus 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, mille tulemusena võeti USA armee relvastusse lühike vahetatava salvega modulaarne haavlipüss M26 MASS (Modular Accessory Shotgun System), mille sai kinnitada automaadi alla nagu M203 granaadiheitja.

Kuigi esimesed poolautomaatsed haavlipadrunit kasutavad püssid, nagu Browningu mudel Auto 5, töötati välja juba rohkem kui 120 aastat tagasi, algas nende aktiivsem arendustöö 1970.–1980. aastatel, mil valmisid vahetatava salvega pool­ ja täisautomaatsed haavlipüssid. Nende seas on relvatootjate Heckler & Koch ning Winchester koostööna valminud lähiründerelv CAWS (Close Assault Weapon System), Atchisson AA­12, Daewoo USAS­12 ja Franchi SPAS­15, mis aga erinevatel põhjustel, nagu relvade suur kaal ja väike laskekaugus, leidsid kasutust põhiliselt eriüksustes.

Millenniumi algusest on militaar­ ja õiguskaitsestruktuurides enim levinud poolautomaatsed püssid Beretta 1310 Tactical ning Benelli mudelid M2, M3 ja M4. M4 kannab USA armee koodnimetust M1014 ja konstrueeriti vastavalt USA merejalaväe nõuetele.

Nende relvade eeliseks võrreldes teiste varasemate poolautomaatsete mudelitega on väiksem tagasilöök, kiirem ümberlaadimine ja töökindlam toimimine, mis suurendab nii kasutusmugavust kui ka täpsust. Relvad on varustatud reguleeritava pikkusega päradega ja sihikuliistudega. Benelli M4 mudelist on loodud AI (Advanced Impact) droonipüssi modifikatsioon, mida eristavad tavaversioonist punatäppsihik ja parendatud relvaraua ehitus, mis suurendab laengu algkiirust ja vähendab haavlipilve hajumist.

Nimetatud Itaalia relvatootjate mudelitel asuvad padrunid traditsiooniliselt

relvale püsivalt kinnitatud torusalves, mis ei võimalda kiiret salvevahetust.

Üks poolautomaatsete haavlipüsside märkimisväärne puudus on väiksem töökindlus vähem võimsate laengutega, näiteks rahvarahutuste ajal mittesurmava laskemoonaga laskmisel. Selle probleemi lahendamiseks on loodud hübriidhaavlipüssid, nagu Benelli M3 ja Franchi SPAS, mis võimaldavad kasutajal olenevalt laskemoona tüübist valida pumppüssi ja poolautomaatsete režiimide vahel.

Ka Eesti Kaitsevägi pole olnud erand ning esimesed Mossbergi pumppüssid, mis 1990. aastate keskpaigas saadi kingiks ameeriklastelt, leidsid aktiivset kasutust. Neid relvi eristasid tsiviilrelvadest raua ülaosa kattev perforeeritud plekist kuumakaitse ja täägikinnitus.

2000. aastatel soetas Kaitsevägi sõjaväepolitsei tarbeks Benelli M3T hübriidpüssid, mille eripäraks on toruraamist relvapära, mida saab relva lühendamisel kandesangaks kokku keerata. Kaitsevägi on ostnud ka M4 AI püsse ning viinud nendega läbi droonivastased laskekatsed.

Tsiviilturul ja isegi Ukraina lahinguväljadel on saadaval Vene päritolu, Kalašnikovi süsteemil baseeruv Saiga 12, mida loetakse küll üpris töökindlaks, kuid mis arusaadavatel põhjustel ei ole NATO riikide struktuurides kuigi levinud.

KAS HAAVLID ...

Sileraudse padruni ehitus ei ole nende väljatöötamise algusajast palju muutunud. Selle laeng, tropp ja lendkeha asuvad tervenisti silindrilise kesta sees. Kesta esiosa on tömp ja tagaosa randiga, mis takistab padrunil sügavamale rauda siseneda ning on mõeldud ka kasutatud kesta paremaks rauast eemaldamiseks.

Padruni disain võimaldab kasutada samas relvas erineva pikkusega kesti, näiteks padruneid markeeringuga 12/70 ja suurema laenguga 12/76 „Magnum“ tähistusega padruneid, kus esimene number märgib kaliibrit ja teine kestapikkust.

Enamik militaarkasutuses ja ka tsiviilturul kasutatavaid relvi on kaliibriga 12. Siledaraudse relva juures ei tähista kaliiber mitte relvaõõne läbimõõtu,

vaid ajalooliselt kujunenud arvu, mitu ümarkuuli saab sellele relvale valada ühest Inglise naelast puhtast pliist. Kaliibri 12 puhul saab valada kaksteist tükki, mis teeb nende läbimõõduks 18,6 mm.

Erineva suurusega haavlipadrunite markeeringud on mitmekesised, sest siin ulatavad juured samuti ajalukku ning paralleelselt on kasutusel nii meeter­ kui tollmõõdustik. On ka eri tähekombinatsioone olenevalt sellest, kas tegemist on Ameerika, Inglise või Itaalia standarditega. Üldjuhul algavad niinimetatud linnuhaavlid 2 mm läbimõõdust ja lõpevad 4 mm mõõduga ning kartetšid, mida nimetatakse ka buckshot, algavad 4,5 mm läbimõõdust ja lõpevad 9,14 mm mõõduga.

Esimese maailmasõja aegses kaevikusõjas seisnes haavlipüsside kasutamise põhiline probleem laskemoonas, mille papist kestad niiskuse tõttu paisusid ega mahtunud enam padrunipessa. Olukorra parandamiseks võeti kasutusele messingkestadega padrunid, mida ameeriklased Koreas ja Vietnami sõja algusaastatel kasutasid.

Hiljem asendati messingkestad plastkestade vastu, mis olid kergemad ja pidasid ilmastikutingimustele hästi vastu. Tuleb arvestada, et polümeerist padrunikestad võivad pikka aega salves surve all hoiustades deformeeruda, eriti kõrgel temperatuuril. Loperguseks muljutud korpusega kestad aga võivad laadimisel tekitada tõrkeid. Seetõttu ongi otstarbekas kaaluda militaarlaskemoonale vask­, alumiinium­ või teraskesti, mis taluvad paremini mehaanilisi mõjutusi ja ka suuremat püssirohugaasi rõhku.

Lähivõitluses, lühikestel distantsidel pakuvad optimaalset jalaväe peatamise võimet suurema läbimõõduga kartetšid. Militaarkasutuses on enam tuntud USA armee Buckshot M162. Ühes 8 mm haavlitega kartetšipadrunis asub 6 kuni 15 pliist või terasest ümarkuuli. Need kuulid saavutavad lennukiiruse 350–400 m/s, olles seega igaüks võrdväärsed püstolikuuli mõjuga.

Siinkohal toongi esile, et padruni mõõtude tõttu mahub haavlipüssi salve vähem padruneid, kuid üheainsa lasuga võrdse efekti saavutamiseks tuleb püstolkuulipildujaga lasta terve valang.

...

VÕI KUULID?

Pikema lennuulatuse ja peatamisvõimega on sileraudse relva kuulid. Levinuimad on Ameerika ja Saksa leiutajate järgi tuntud Brenneke ja Fosteri tüüpi kuulid, mille välispinnal asuvad kaldega sooned panevad kuuli õhus lennates oma telje ümber pöörlema, andes sellele parema stabiilsuse ja täpsuse.

Osal kuulidel kinnitub tropp kuuli tagaosa külge selliselt, et ei eraldu lennul, vaid käitub stabilisaatorina.

Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem sabot­ ehk alakaliibrilisi kuule. Need asetsevad padrunis plastkonteineris, mis rauast väljudes eraldub, ning seetõttu on kuulid voolujoonelisemad, mis tagab neile lamedama trajektoori ja suurema täpsuse.

Traditsiooniliselt on siledaraudsete jahikuulide raskuskese esiosas ja tagaosa õõnes, kuid on ka voolujoonelisi, stabilisaatoritega varustatud kuule. Üldjuhul kaaluvad kuulid umbes 25–32 g, mis on ligikaudu kolm korda rohkem kui näiteks 7,62 × 51 mm NATO padruni kuul.

Sabot­kuulidega saab lasta siledaraudsest relvast ka terasest või volframist valmistatud kuule, mille mass ja kiirus muudavad need sobivaks ka soomustatud vastase ründamiseks ja materjalivastaseks tõrjeks, sealhulgas sõidukite mootoriplokkide läbistamiseks.

Vietnami sõjas leidsid ameeriklased võimaluse haavlipüsside laskekauguse ja läbistamisvõime suurendamiseks – selleks võeti kasutusele padrunid M1A8 Flechette. Tegemist oli Whirlpooli korporatsiooni ettevõtte tootega, mis kujutas endast põhimõtteliselt stabilisaatoritega naelu. Padrun mahutas 19 sellist 18,5 mm pikka ja pool grammi rasket naela. Need olid punktsihtmärkide puhul tõhusad kuni 75 m kauguselt ja säilitasid surmava jõu 300 m peal, sest tekitasid suurema ajutise haavakanali kui haavlid ning võimaldasid 20 m meetri pealt läbistada millimeetripaksuse raudpleki.

Kaitsevägi on kasutanud sarnaseid Iisraeli päritolu, automaadi Galil vintraua otsa kinnitatavaid „nõelgranaate“, mis heitsid korraga välja suuremas koguses noolekesi.

Ameeriklaste arendusprogrammi

CAWS raames valmistati padrun koodnimega SCMITR, mis koosnes kaheksast ühe grammi raskusest, lehtterasest teravalt stantsitud ja stabilisaatoritega varustatud terast, mis 150 m kauguselt suutsid läbistada 3 mm raudpleki või 76 mm männilaua.

CAWSi programm suleti ja koos sellega ka SCMITRi arendus. Teise USA arenduse raames valmistati avanevate stabilisaatoritega minigranaat FRAG12, mille efektiivne laskeulatus oli 200 meetrit ja mis tabamuse korral plahvatas.

Padruni hävitusraadius piirdus ühe meetriga ning see oli ette nähtud sõidukite peatamiseks ja kuulipildujapesade hävitamiseks. Ent kuna tavapärased 40 mm granaadid pakkusid madalama hinnaga palju suuremat plahvatusjõudu, ei võetud FRAG­12 kasutusse.

MATERJAL MÄÄRAB

Uste avamiseks on loodud ka spetsiaalsed pressitud teraspulbrist valmistatud kuulid, mis uksehingede või luku tabamisel lagunevad, kuid omavad piisavalt energiat detaili

purustamiseks. Tavalise haavlipüssilaengu kasutamine ajab küll asja ära, kuid kujutab endast ohtu teisel pool ust olevatele inimestele või rikošeti tõttu laskurile endale.

Siledaraudsest püssist laskmiseks on valikus ka teised mittesurmavad (või oluliselt väiksema surmaohuga) laskemoonad, sealhulgas pisargaasipadrunid, kummikuulid ja ­haavlid või siis hoopis signaal­ ja valgustuslaenguid.

Haavlimaterjali tugevus mängib rolli kahes etapis. Kui laeng liigub relvarauas ja surutakse seal kokku, võivad pliihaavlid deformeeruda, nende kuju muutub, haavel kaotab oma ideaalse raskuskeskme ja ümmarguse aerodünaamilise kuju ning seetõttu suureneb hajuvus. Tugevamast materjalist haavlid aga suudavad tungida deformeerumata ja rohkem energiat säilitades läbi vastupidavamatest materjalidest.

Haavlite puhul on reegel, et mida kiiremini nad liiguvad ja rohkem neid pilvena lendab, seda suurem on tabamistõenäosus. Samas tuleb arvestada ka haavli energiat, et see suudaks piisavalt purustada, mis omakorda oleneb haavlite massist ja kiirusest.

On testitud, et kui lasta sama läbimõõduga erinevast materjalist haavleid 45 meetri peale, siis säilitavad volframhaavlid oma kineetilisest energiast 72%, pliihaavlid 55% ja terashaavlid ainult 38%.

Samalt kauguselt 76 cm läbimõõduga sihtmärki lastes tabasid seda volframhaavlitest 87%, pliihaavlitest 65% ja terashaavlitest 45%.

Autoklaasi läbivuse testidel 27 m pealt läbisid aga klaasi volframhaavlitest 95%, pliihaavlitest 60% ja terashaavlitest ainult 20%.

Need testid näitavad volframhaavlite ülekaalukat paremust, mis paraku kajastub ka kõrgemas hinnas. Sõjaaja varude lahingukomplektid tuleks kindlasti täita volframhaavlitega, kuid väljaõppeks sobivad ka soodsamad teras­ ja pliihaavlid.

Rikošetiohu tõttu ei tohiks väljaõppes terashaavlitega lasta metallsihtmärke. Siiski pole põhjust terashaavleid väljaõppes päris ära põlata, sest lühemal distantsil kasutades on need tunduvalt keskkonna­ ja loodusesõbralikumad ning neid võib südamerahuga kasutada ka märgalade lähistel.

kuIDAs TERVE PÜsIDA: kOLM LEOTIsT LOODusEsT

VAJA LÄHEB:

„Päike, tuul ja merevesi – need me sõbrad kolmekesi,“ meenub riim lapsepõlvest. Lisaksin sellele veel ühe riimi: kuuseokkad, kadakamarjad ja pajukoor, kui on puudu ajupool.

Peotäis: kuuseokkaid, pajukoori, kadakamarju 250 ml vett Keedunõu

Ajakulu: 30 minutit

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Ilmselgelt ma kaunite kunstide õpetajaks ei sobi. Ülalnimetatud põhjusel. Ning vaevalt siin ka kuuseokkad, kadakamarjad ja pajukoor aidata saavad. Küll aga võivad need kompenseerida muid puudujääke ning leevendada vaegusi.

Võtame näiteks pajukoore. Käsi püsti, kes teadis, et tegemist on loodusliku aspiriiniga! Just-just, aspiriin töötati välja pajukoorest inspireerituna. Nimelt juba antiikajal, nagu teadis rääkida Hippokrates (mitte siis see, kes oli pärit Chiose saarelt ja oskas hästi arvutada, vaid see teine, kes sündis Kosi saarel ja tahtis saada arstiks), kasutati pajukoort valu ja palaviku vastu.

Muidugi ei teadnud inimesed toona midagi pajukoores leiduvast salitsiinist, mis organismis salitsüülhappeks muundudes asub pärssima põletikku ja valu vahendavate prostaglandiinide ehk kehas toodetavate signaalmolekulide teket, mille tulemusena vähenebki valu, taandub põletik ning alaneb palavik.

Kui keegi olekski olnud võimeline ilma keelt sõlme keeramata välja ütlema sõna „prostaglandiin“, oleks ta ilmselt joonelt tuleriidale saadetud või elusast peast ära keedetud. Igaks juhuks.

Niisiis, kuni 19. sajandini näriti või keedeti pajukoort ja oldi kuss. Igaks juhuks. Siis aga otsustasid helgemad pead, et aitab sellest pullist, ning eraldasid, põhiliselt uhmri ja alkoholi abil, pajukoorest salitsiini. Sealt edasi jõutigi juba ülalnimetatud salitsüülhappeni. „Heureka,“ oleks siinkohal hüüatanud Archimedes.

Jama oli aga selles, et kontsentreeritul kujul salitsüülhappe manustamine põhjustas patsientidel tugevat iiveldust, oksendamist ning maolimaskesta kahjustusi. Alles sajandi lõpus, täpsemalt 1897 mõtiskles Saksa keemik Felix Hoffmann, et mis saaks, kui lisada salitsüülhappele atsetüülrühm. Mis oligi atsetüülsalitsüülhape ehk teisisõnu aspiriin. Ja sellepärast võibki öelda, et pajukoor on looduslik aspiriin. Ja põhimõtteliselt ka vastupidi – aspiriin on keemiline pajukoor.

Ent kuidas siis end loodusliku pajukoorega aidata, kui näiteks pea valutab või palavik kimbutab? Ütlen kohe ära, et uhmrit ja alkoholi sa selleks looduses kaasa kandma ei pea. Ehkki neist võib kasu olla. Ent piisab ka, kui pajukoorest teed keeta. Selleks korja värskeid pajuoksi– mida nooremad, seda pare-

mad, sest kõige rohkem salitsiini on sisemises, rohelises koorekihis. Koori noored pajuoksad ära, haki need peeneks, aseta veeanumasse ning keeda 10–15 minutit tasasel tulel. Seejärel lase tõmmata. Ning siis proovi. Kui leotis maitseb mõru, on kõik õige. Just mõru maitse on indikaatoriks, et salitsiin on koorest eraldunud ja vees lahustunud.

KUUSEGA TERVIS TUGEVAKS

Mis on aga lahti siis, kui ühtäkki märkad, et igemed veritsevad, ilma et lähimast minevikust meenuks mõni vägivaldsemat sorti füüsiline kontakt? Sellisel juhul on põhjust kahtlustada skorbuuti. Ja mida siis vaja läheb? Loomulikult antiskorbuuti. Ehk askorbiinhapet, mida laiemalt tuntakse C-vitamiini nime all. Aga kust saada metsas askorbiinhapet? Õige – kuuseokstest ja -võrsetest. Mida värskemad need on, seda rohkem askorbiinhapet. Oluline on siinkohal mitte segi ajada kuuse- ja männiokkaid. Viimased sisaldavad vähesemal määral askorbiinhapet ja märksa suuremal määral vaiku.

Olgu siinkohal vigade vältimiseks abiks spikker, mis pisikesele, kortsunud paberitükile kritseldatuna tuli väidetavalt välja ühe EPA õppejõu taskust: kuuseokkad – lühikesed, männiokkad – pikad.

Ekslik oleks aga arvata, et kuuseokastest on kasu alles siis, kui vana kuri skorbuut ehk C-vitamiini puudus juba kimbutab. C-vitamiini tasub võtta ka ju keha üldiseks turgutamiseks, vastupanuvõime suurendamiseks, haigustest taastumiseks ja üldse enesetunde parandamiseks. Samuti on C-vitamiin vajalik organismis kollageeni tootmiseks – ilma milleta haavad korralikult paraneda ei taha.

Lisaks askorbiinhappele sisaldavad kuuseokkad ka eeterlikke õlisid, mis aitavad lahtistada röga ning vähendada hingamisvaegusi.

Läinud sajandi kaheksakümnendate keskel levis üle Eesti NSV Ülo Kiple plankudele ja seintele kritseldatud sõnum: „Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Prii söökla. /.../“

Arvestades, mida me nüüd kuuseokaste kohta teame, võiksime ka need sellesse instruktsiooni lisada.

Ja ehkki kuuseokkaid võib haiguste ennetamiseks ning ka raviks liht-

salt närida, annab leotise tegemine tõhusama tulemuse. Nimelt vabastad närides vaid osa okastes olevatest ainetest, ent suurem osa head kraami jääb kiududesse. Ja kuna inimese magu ei ole loodud okkaid seedima, jääb kasutegur väikseks. Niisiis tuleb teha leotis.

Selleks võta peotäis värskeid, peeneks hakitud okkaid, aseta need tassi põhja ning vala üle umbes 70–80kraadise veega. Just nimelt vala kuuma veega üle, mitte ära keeda, sest keetes C-vitamiin laguneb ning kasutegur on väiksem. Lase veerand tundi tõmmata ja saad jällegi kergelt mõrkja joogi.

KADAKAGA KÕHT KÄIMA

Kui nüüd vaadata riimis mainitud kolmandat loodusliku leevendit ehk kadakamarju, õigupoolest käbisid, siis need on eelkirjeldatutest mõnevõrra erinevad. Kui pajukoor sekkub põletiku biokeemiasse ja kuuseokkad leevendavad vitamiinipuudust, siis kadakas ei ravi otseselt ühtki haigust, vaid toetab organismi – ergutab seedimist, soodustab vedeliku väljutamist ning aitab mikroobide kasvu pidurdada.

Täpsemalt käivitab kadakamarjade mõru ja aromaatne maitse refleksi, mis suurendab maomahla ja sapi eritumist. Tulemuseks on parem rasvade seedimine ning vähem raskustunnet. Nii et kui oled endale pikemalt laagrisse jäädes ühekülgse toiduga liiga teinud, võib kadakamarjade tarbimine leevendust pakkuda.

Ehkki kadakamarju võib ka niisama närida, on tee mõnusam lahendus. Selleks tuleks tassi põhja asetada näputäis purustatud marju, kallata need üle kuuma, just keemise lõpetanud veega ning lasta veerand tundi tõmmata. Kindlasti kaane all. Muidu lenduvad aromaatsed õlid minema. Tulemuseks jällegi … mis maitsega vedelik? Õigus – mõru!

Näete siin sarnasust, eksole. Mõru maitse ei ole juhus. Inimese maitsemeeled on arenenud ära tundma bioloogiliselt aktiivseid ühendeid – just need ühendid on aga tihti ka ravitoimega. Mõru ei tähenda mürki, vaid signaali: siin on midagi tugevat. Ja see omakorda peaks vähendama ohtu üle doseerida. Ärge siis üle doseerige ja püsige terved!

Ja üks asi veel. Kuidas lõpetaksite teie riimi „kuuseokkad, kadakamarjad ja pajukoor ...“?

CAsEVAC ON LAHINGuHuNTIDE TEEMA!

CAsEVACI MEEskONDI

ON VAJA HAkATA

ERALDI VäLJA

ÕPETAMA

Hiljuti täitus Ukraina täiemahulise sõja algusest neli aastat. Paljud eestlased on Ukrainat abistanud, võtnud osa lahingutegevusest, käinud kogemusi talletamas.

Tekst: kolonelleitnant RAIVO TAMM, Põhja maakaitseringkonna SA ülema asetäitja

Kaitsevägi on teinud süstemaatilist infokorjet ja koostanud sisukaid ettekandeid. Kaitseliidus on käinud kogemusi jagamas Ukraina relvajõudude meeskonnad. Tänu Tallinna maleva Naiskodukaitse instruktori Mari­Leen Kiirendi eestvedamisele on Põhja maakaitseringkonna parameedikud saanud 2025. aastal tänapäevast meditsiiniväljaõpet Ukraina kogemustega elukutselistelt sõjaväemeedikutelt, kes tegutsevad MTÜs Voin Tactical Team.

INFOVAHETUS PARTNERITE VAHEL ON OLULINE

Kaitseliidus on palju räägitud Ukraina sõja tunnussõnaks kujunenud droonidest. Lisaks droonidele väärib suuremat tähelepanu taktikalise tasandi meditsiinilise toetuse kaasajastamine, mis on Ukraina sõjas teinud läbi mur­

rangulise arengu. Alates 2014. aastast Ukraina võitlejatele IFAK­varustust toimetanud, MTÜs Vaba Ukraina tegutsev Tallinna maleva Põhja kompanii parameedik Andrus Rumm on nendele õppetundidele tähelepanu juhtinud juba aastaid, sealhulgas Kaitse Kodu! veergudel1. Samuti on ajakirjas teemat lahanud teised autorid2. Ehk siis: meil on olemas informatsioon ning me oskame ja suudame teisi adekvaatselt aidata. Mis siis takistab meil endil meditsiinilise toetuse kaasajastamist?

Sõduri esmaabi komplekt MK 1 (IFAK), õppeprogrammid ja harjutatavad drillid pole seni ametlikult muutunud. Õnneks toimuvad SA struktuurides muudatused, mis seostuvad vajadusega teha uuendusi või integreerida Ukraina õppetunde. Struktuurimuudatused vajavad kindlasti veel täienda­

mist, et muutuda terviklikeks lahendusteks.

Põhja maakaitseringkonna staabimeeskond on paar aastat kogunud ja analüüsinud teavet CASEVACi/MEDEVACi kohta nii Ukrainast kui ka Iisraelist ja vaadanud lähemalt, kuidas korraldada maakaitse MEDEVACi. Tänaseks oleme jõudnud kindlasti kaugemale kui standardne lause käsus: „Meditsiinis tuginetakse tsiviilmeditsiinile“. So what?, nagu ütlevad inglased, kas sellest piisab? Kindlasti mitte, otsuseid on vaja, tegusid on vaja, raha ja inimesi on vaja!

Oleme uurinud, millisele tsiviilmeditsiinile saame toetuda, kas tsiviilmeditsiin on teadlik, et maakaitse nendele toetub, milline on nende võimekus, kas nende ressurss ei ammendu tsiviilvigastatutega jne. Selline arusaam ei tekkinud Põhja maakaitseringkonna staapi enne, kui värbasime Kaitseliitu Põhja­Eesti Regionaalhaigla arsti dr Jüri Terase. Nii nagu Kaitseliidu ja PPA vahel hakkasid vastastikused ootused selgemaks saama tänu ühistele õppustele, vajavad ka meditsiinilise teenindamise ootused ja lootused esmalt infovahetust partnerite vahel. Sest partneril ei pruugi olla vaba ressurssi, mida jagada. See pole ainult meedi­

kute, vaid kõigi SA üksuste ülemate mure. Missioonikogemustest teame, et võitlusmoraal tugineb paljuski heale meditsiiniteenistusele ja see kohustab maakaitse meditsiini hästi korraldama.

ARVESTADA TULEB MUUTUNUD

OHUPILDIGA

Ei oska praegu öelda, kas, kui palju või millal muutub maakaitse MED kontseptsioon ametlikult. Siiski saame vajalikke uuendusi harjutada igas ringkonnas juba täna. Kui sõjalise tegevuse planeerimine lähtub ennekõike ohuhinnangust, peab ka MEDEVACi planeerimine arvestama muutunud ohupildiga, st tegutsemisega permanentses vaatlus­ ja FPV­droonide mõjualas. Järgnev kirjeldus ongi pakutud ideena maakaitseüksustele. (Vt joonis 1.)

FPV­droonide ohu tõttu on iga liikumine, sealhulgas CASEVAC, ohtlik ning võib kergesti põhjustada uusi kaotusi. Eesliin ei ole kaasajal enam kindel joon, vaid pigem 10–20 km sügav hävitusala (kill-zone), kus haavatu evakuatsioon tähendab üksusele riski kaotada rohkem võitlejaid kui kõnealune haavatu. Siit algabki vajadus muutusteks CASEVACi/MEDEVACi planeerimisel ja elluviimisel.

Esmaabi. Haavata saades ei ole enam mõtet karjuda jao sanitari või parameediku järele. Keegi ei hakka jooksma positsioonide teisele tiivale, et siduda ühte kuulihaava või lohistada liikumisvõimetut võitlejat rühma parameediku juurde. Esmaabi annab haavatule tema ise, hea õnne korral lahingupaariline. Raskemini haavatut ei pea lahingupaariline elus hoidma mitte ainult kriitilise tunni, vaid vajadusel isegi kriitilise nädala. See eeldab üksikvõitlejalt senisest palju paremaid esmaabiteadmisi ja ­oskusi. Sisuliselt tähendab see iga üksikvõitleja väljaõppe taseme tõstmist senise jaosanitari tasemele ning isikliku MK 1 komplekti suurendamist neli korda. Täiendava abina tuleb kasutada rühma parameediku või isegi pataljoni arsti kaugnõustamist, kui haavatuni õnnestub näiteks drooniga viia sidevahend või kui suudetakse kasutada mobiilsidet. Medikamentide ja toidu droonidega haavatuteni viimine seisab samuti veel tegemist ootavate asjade loetelus.

CASEVAC. Harjumuspäraselt tähendab see haavatu ja nelja kaasvõitleja teele asumist. Jao positsioonidel ei vähene mehitatus seega mitte ainult haavatu, vaid ka teda evakueeriva meeskonna võrra ehk 50%. Teatud taktikalistes

I ETAPP

olukordades on see lubamatu. Lahendusena on otstarbekam luua kompanii tasemele 2–3 taktikalist evakuatsioonimeeskonda koos abivahenditega. Meeskonna suurus sõltub kasutada olevast evakuatsioonivarustusest, nagu lohistid, kanderaamid, kärud, ATVd või UGVd, mis peavad võimaldama lihtsama ja kiirema evakuatsiooni vähese inimjõuga. Täna on realistlik võtta laialdasemalt kasutusele ATVd ning neid õppustel maksimaalselt kasutada. 2–4liikmelisse taktikalisse CASEVACi meeskonda tuleb lisada droonitõrjega tegelev võitleja ehk tänaste teadmiste kohaselt poolautomaatset sileraudset püssi kasutav laskur. Kui tekib 5,56 või 7,62 droonitõrje laskemoon, kaob lisarelva ja laskemoona vajadus. Seega on CASEVAC üks riskantsemaid ja füüsiliselt raskemaid ülesandeid eesliinil ning tulenevalt suuremate kaotuste ohust langetab evakuatsiooniotsuse sageli isegi kompanii ülem. Taktikalise CASEVACi meeskondi on vaja aga hakata eraldi välja õpetama.

Kompanii haavatute kogumiskoht (Casualty Collection Point, CCP). Drooniohu tõttu tuleb üle vaadata ka rühma parameediku tegutsemisvõimalused vahetus lahingutegevuse tsoonis. Ukraina kogemus ütleb, et hea meditsiinilise kompetentsi hoidmine eesmiste kaevikute läheduses ei ole otstarbekas. Parameediku oskusi saab efektiivsemalt kasutada kompanii haavatute kogumispunktis. Ressurssi säästlikult kasutades on mõistlik koondada rühma parameedikud kompanii vastutusala tagumisse ossa, lahingupositsioonidest umbes 5–7 km tahapoole varjega kohta, kus neile on võimalik osutada parema tasemega esmaabi. Nagu märkate, ei ole meie senises taktikalises arusaamas kompanii vastutusala sügavuseks 5–7 km, pigem võiks seda pidada pataljoni vastutusalaks. Kauguste määramine ei sõltu siinkohal riigi suurusest, asustustihedusest ega millestki emotsionaalsest, vaid vaenlase droonide tegevusraadiusest. Kaugused on indikatiivsed ja kajastavad eeskätt vajadust olla kaugemal vaenlase FPV­droonide tegevusalast. Haavatute kogumiskohta valides on hea varjega koha leidmine tähtsam kui kaugus positsioonidelt. Haavatu lahingu­

moon, relvastus ja kaitsevarustus jäävad evakuatsiooni käigus kompanii juurde, et mitte koormata MEDEVACi transporti ning võimaldada MED personalil teha vajalikke protseduure transpordi ajal.

MEDEVAC. Kompanii tasandil ja ka ülespoole kehtib evakuatsioonis põhimõte, et oma üksusest kaugele ei minda. Kompanii haavatute kogumispunktist (CCP) viiakse haavatu umbes 5–10 km tahapoole kokkulepitud kohta, kus antakse üle stabilisatsioonipunkti MEDEVACi transpordile. Pikki sõite sama autoga välditakse, et raskendada vaenlase droonivaatlejatel MED­keti asukohtade väljaselgitamist või vajadusel asendada kiiresti hävitatud transporti. Mõistagi eeldab see head sidet kõikide allüksuste vahel. Haavatute edasisel evakuatsioonil stabilisatsioonipunkti kehtib samuti lähemuse printsiip, välja arvatud juhul, kui haavata saadakse linnas ja on võimalik evakueerida otse haiglasse.

Stabilisatsioonipunkt (Stabilisation Point, SP) on ROLE 1+ tasemel kirurgilise võimega hästi varjatud evakuatsiooniketi osa, mis tagab üksikkompaniidele ja ­rühmadele samasuguse esmaabi taseme nagu pataljoni sidumispunkt. SP asub väljaspool FPV­droonide vahetut tegevusulatust, umbes 20–35 km eesliinist tagapool. Linnades need vahemaad muidugi ei päde, kuid vajadus stabilisatsioonipunkti järele säilib tsiviilmeditsiini ülekoormuse ning hajutamisvajaduse tõttu. Stabilisatsioonipunkt teenindab kõiki lähikonnas paiknevaid üksusi, nii EKV/KL MaKo/LaKo/USS kui vajadusel ka liitlasi, eesmärk on stabiliseerida haavatu seisund ja valmistada ta ette evakuatsiooniks tsiviilhaiglasse. Ringkonna peale peaks SPsid olema sõltuvalt ringkonnast 4–7. SP loomine ja mehitamine peaks toimuma mobilisatsiooni käigus KRA poolt koostöös sotsiaalministeeriumiga, kuid seni, kuni seda ei ole ametlikult korraldatud, saame SPsid luua vabatahtlike kirurgide, veterinaaride, stomatoloogide jne baasil. Stabilisatsioonipunktist kujuneb paratamatult kõrge väärtusega sihtmärk vaenlasele, mistõttu see peab paiknema maa all, soovitatavalt keldris, ja omama 2 või enam välja­

pääsu. Genfi konventsioonile vastavast markeerimisest ning sellest tulenevast kaitsest rääkimine oleks siinkohal kahjuks ajaraisk.

TEGEVUSED, MIDA KAITSELIIDUS

SAAB KOHE TEHA

Üksikvõitleja tasand. Jaosanitarid ja rühma parameedik saavad anda oma rühma üksikvõitlejatele täiendkoolitust jaosanitari õppekava alusel. Individuaalset esmaabi komplekti MK 1 tuleks suurendada neli korda, lisada sinna haavatuna ellujäämiseks ja üleelamiseks termotekk, keemilised soojenduspadjad, kerge termomatt või istumisalus ja toitu. Samuti tuleks lisada valuvaigisteid ja võimaluse korral põletikuvastaseid ravimeid.

Taktikalised harjutused. Kõikidel taktikalistel harjutustel saab kogu üksusega treenida CASEVACi kõrgendatud FPV­droonide ohu tingimustes. Ei ole piisav, kui meedikud harjutavad esmaabi ja evakuatsiooni omaette ning lahinguüksused harjutavad ainult manöövreid. CASEVAC ongi omaette manööver, sada protsenti kõigi lahinguhuntide ülesanne. Tänases Ukrainas ulatub esmaabiõppe osakaal 60 protsendini baasväljaõppest.

Kompanii harjutused. Kompanii harjutustel tuleks proovida koondada parameedikud kompanii tasemele, luua taktikalised CASEVACi meeskonnad ja rajada CCP lähimasse sobivasse kohta umbes 3–7 km tagapool. Asukoha valikul tuleb lähtuda pigem sobiliku varje olemasolust kui kaugusest eesliinist.

Maleva tasand. Ette saab valmistada põetuskohti SA paigutust mitteomavate kaitseliitlaste ja NKK baasil, vältimaks haiglate ülekoormamist.

Ringkonna tasand. Tuleb mõelda, kuhu, kellega ja kuidas luua täiendav kirurgiline võime ehk SP, maandamaks esmaabi kättesaadavuse ajalisi ja tsiviilmeditsiini nappusest tulenevaid riske.

ALLIKAD:

1 Rumm, A. „Higi säästab verd – kriitiliselt Kaitseliidu meditsiiniväljaõppest“, Kaitse Kodu! nr 8, 2018

2 Kirotar, H. „Kui on õppetunnid, siis kus on järeldused ja tegevused?“, Kaitse Kodu! nr 7, 2022

Vänt, D. „Kaitseliit aitab Ukrainas elusid päästa“, Kaitse Kodu! nr 4, 2022

MuGAVusTsOON

POLE PIHTLA JAOskONNA NAIsTELE

Pihtla jaoskond on oma liikmete nägu! Meie eripära on mitmekesisus, kuid samal ajal oleme ka teatud määral ühesugused. Oleme alati olnud seiklushimulised ja aktiivsed tegutsejad.

Viska vaid pall õhku ja juba on seltskond oma ideede ja mõtetega koos, et midagi põnevat ette võtta. Olgu selleks mistahes võistlus Kaitseliidus või omal saarel, sotsiaalmeedia projekt või kogukondlik ettevõtmine.

Nii nagu nimi ei riku meest, et takista ka meie jaoskonna nimi meiega liitumist ükskõik millisest saare otsast. Meil on tegelikult väga hea meel, kui jaoskonda kuulumise tahe on nii suur, et ka õpingute või töö tõttu mandrile suunduja püsib liikmena oma jaoskonna juures edasi.

Pihtla jaoskond taasloodi 25. aprillil 2004. aastal Rita Loeli eestvedamisel. Saaremaa ringkonda pikalt juhtinud Rita oli ka see, kes 2010. aasta jaanuaris jaoskonnale uue hingamise andis.

Nüüd võib meie naisi kohata peaaegu kõikidel ringkonna üritustel, oleme kohal nii eestvedajate, osalejate kui ka kajastajatena. (Ka käesoleva loo autori leiab tihtipeale hoopis teisest rollist, kirjutamise asemel jäädvustab ta inimesi ja hetki läbi kaamerasilma.)

MIDA ME SIIS TEEME? Jaoskonna traditsioonilised ettevõtmised on ajas pidevas muutumises, teisiti polekski see ju mõeldav. Mis on alati jäänud samaks, on koostöö kogukonnaga. Oma üritused või kokkusaamised üritame teha Eesti pärandkultuuri arvestades ja rahvakalendri tähtpäevi tähistades. Olgu nendeks väiksemad teeõhtud tuntud inimestega või saalitäitele suunatud ajaloolised etendused. Korraldame ka käsitööõhtuid, et teha oma kätega kingitusi erinevate sündmuste tarbeks, meelde on jäänud ka lasteaedadele raamatute kinkimise projekt.

Koos Pihtla piirkonna inimestega oleme küpsetanud piparkooke, õppinud jõulukaunistuste tegemist, tähistanud kadripäevi ning paastumaarjapäevi. Seda viimast, muide, tähistasime koroona ajal ka veebis ning see osutus vägagi populaarseks.

Kui Püha kiriku lähedusse püstitati Vabadussõja monument, sai piirkonna elanikele oluliseks selle juurde koguneda, et langenuid ühiselt meeles pidada. Loomulikult on ka siin oma roll meie jaoskonna liikmetel. Nii vabariigi aastapäeval kui võidupühal kohtab meie naisi Kuressaare ja Püha rivides.

KES TEEB, SEE JÕUAB!

Sel aastal käisime näiteks Püha kiriku juures talgutel ning aitasime sealsed küttepuud varju alla vedada ja riita lappida. Pihtla jaoskonna esindus oli ohutushoiu teemaga väljas ka Pihtla kandi külade päevadel.

Peame tähtsaks parandada meie piirkonna elanike teadlikkust turvalisusest ja hakkamasaamisest erinevates (kriisi-) olukordades. Mitu aastat korraldasime ka Reeküla matka,

et anda algajatele matka- ja orienteerumishuviga naiskodukaitsjatele ning kodutütardele teoreetilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi.

Reeküla matkast kujunes välja avalikkusele korraldatud matkamäng „Hõbevalge radadel“, mis on toonud matkama huvilisi kogu Saaremaalt. Sellistel ühistel tegemistel on väga suur kasu ka meile: koos talgute ja matkadega kasvatame Naiskodukaitsele järelkasvu Saaremaa kodutütardest.

HEA VIIS EEMALE SAADA

Aastate jooksul on meie jaoskonna naised olnud esindatud peaaegu igal üritusel, mis Saaremaa ringkonnas aset on leidnud. Oleme võistelnud Kübassaare retkel, osalenud koormusmatkadel üle Eesti (ei saa salata, et koju on toodud ka mitmeid võite) ning õppustel ja võistlustel. Üks meie jaoskonna kogenumaid matkajaid on Brita, kes ise ütleb, et on sõltuvuses patrullvõistlustelt saadavast adrenaliinist: „See on hea viis saada eemale argielust ning mõtelda jõuab vaid sellele, kuidas ohutult, kiiresti ja õigeaegselt jõuda ühest punktist teise ning sealsed ülesanded edukalt sooritada.“ Tema sõnu kinnitab ka Emilia, kes samuti armastab matkata ja end patrullvõistlustel proovile panna.

Meie jaoskonna naiste osa on väga suur ka baasväljaõpete läbiviimises. Kõige rohkem on panustajaid organisatsioonija sõdurioskuste õppesse Ja muide, Pihtla jaoskonna võistkond sai 2025. aasta Digikotkal tubli kolmanda koha. Võistkonna liige Piret kommenteeris võistlust nii: „Võistlusele läksime kogemust saama. Eesmärgiks oli maksimaalselt ülesandeid ära teha ning selle kaudu oma silmaringi ja oskusi laiendada. Kolmas koht tuli seejuures kuidagi iseenesest ja oli väga tore üllatus.“

KENA KEIK!

Eks me tee igasugu toredaid asju ka. Oma jaoskonna sünnipäeva puhul käisime 2025. aastal näiteks bowling’ut mängimas.

Juunis laskusime oma jaoskonna liikmetega Viidumäe vaatetornist – rappelling ehk köiega laskumine pakub unikaalse ja adrenaliinirohke elamuse. Seal tuli astuda oma igapäeva mugavustsoonist välja ehk sõna otseses mõttes tornist alla. Nii mõnigi seisis silmitsi oma hirmudega, oma emotsioonide kontrollimine ja iseenda usaldamine kujunes parajaks proovikiviks. Laskumisel olid põhilised väljendid „Käsi alla!“, „Issand, kui äge!“, „Jalad rohkem laiali!“, „Tuleb täitsa sujuvalt juba!“, „Kas ma tõesti pean nüüd siit lihtsalt niisama alla minema?“.

Veebruaris tegime lõimumisürituse Kuressaare jaoskonnaga ja tähistasime tulihobuse aasta algust Hiina kalendri järgi. Selle käigus õppisime verikäkkide, pannileiva ja veel mõne üllatava, vanavanemate varamust pärineva toidu tegemist meie enda jaoskonna liikme Pireti juhendamisel.

Jaoskonna esinaisena võin öelda, et köikse ägedamad, toredamad ja vingemad naesed oo ikka Pihtla jaoskonnas. Ja nagu meie jaoskonna naised armastavad öelda – naestel kena keik!

VORM sELGA JA TEGuTsEMA –MINu AAsTA

NAIskODukAITsEs

Minust sai Naiskodukaitse Sakala ringkonna tegevliige 2025. aastal. Esimesse aastasse sisenesin kindlate ootusteta. Polnud mul ei varasemat kogemust vabatahtlikuna ega ettekujutust sellest, milliseks kujuneb minu roll.

Tekst: TIINA RIMMEL, Naiskodukaitse Sakala ringkonna Viljandi jaoskonna tegevliige

Teadsin vaid, et Naiskodukaitse on vabatahtlik organisatsioon ja et selle kaudu on võimalik anda oma panus riigikaitsesse. See teadmine oli piisav, et liituda – ülejäänu pidi tulema tegutsemise käigus.

Tagantjärele vaadates oli just ootuste puudumine see, mis lubas kõike avatud meelega vastu võtta. Ma ei tulnud kindla sooviga, vaid olin kõigele avatud.

VORM SELJAS, SÜDA UHKUST TÄIS

Juba jaanuaris, vahetult pärast liitumist, osalesin Välustes (TAK1 OPFORi õppuse raames) vastutegevuses. See oli esimene kord lähedalt näha, kuidas kontrollpunktis tuleb toime tulla väga erinevate inimestega – umbkeelsete, emotsionaalsete ja haigetega. Olukorrad olid igasugused ja ettearvamatud.

Uhke tunne oli 24. veebruaril, kui kõndisin esimest korda vormis Viljandis pidulikul jalutuskäigul. See oli minu üks esimesi tõsisemaid ja nähtavamaid tegemisi Naiskodukaitses. Tunne oli sel hetkel siiras ja sügav. Vorm andis selgelt märku kuuluvusest ja vastutusest.

Märtsis osalesin värske avalike suhete grupi liikmena kolmepäevasel avalike suhete täiendkoolitusel Saaremaal. Sinna läksin koos Teaga, kes on olnud mulle esimesel aastal suureks toeks ja mentoriks. Selline tugi on uustulnukale hindamatu väärtusega ning kogemus kinnitas, et Naiskodukaitses ei tegutseta üksi – siin aidatakse ja hoitakse üksteist. Koolitus andis teadmisi ja enesekindlust tegutseda.

PANUSTAMINE IGAPÄEVATÖÖS JA „SINILILL SIHIKUL“ Aprillis, „Anname au!“ kampaaniakuul, aitasin korraldada meie ringkonnas välja töötatud, Google Mapsil põhinevat orienteerumismängu „Sinilill sihikul“. Osalesin kontrollpunktide läbimisel ja koosolekutel ning hoolitsesin selle eest, et asjad toimiksid nii nagu vaja.

11. juunil käisin Tallinnas Miinisadamas „Anname au!“ tänuüritusel. Sellisesse kohta poleks ma muidu kunagi sattunud. Oli põnev näha mereväe sadamas seisvaid laevu ning neid tutvustati väga huvitavalt.

Koostööüritusi oli palju. Sakala ringkonna naiskodukaitsjatega käisime

Ahja jõel matkal – see oli suurepärane võimalus suhelda, nautida kaunist Eesti loodust ning teha ühtlasi veidi füüsilist trenni.

Karksi jaoskonna naiskodukaitsjatega saime kokku Kagu­Eestis. Ööbisime Võrumaa maleva kompleksis, kohtusime Räpina jaoskonna naiskodukaitsjatega, käisime matkamas Suur­Taevaskojas, Vastseliina piiskopilinnuses ja Hinni kanjonis ning külastasime Pesapuud. Need ühised kogemused lõid sidemeid, mida on hiljem hea meenutada.

ÕPPUSED JA KOGUKONNATÖÖ Ereda jälje jättis ka Naiskodukaitse juhtide öörännak – ligikaudu 21 kilomeetrit öist kõndi koos mitmesuguste ülesannetega. See oli tõeline proovikivi, sest ma ei olnud kunagi varem midagi sellist teinud. Et tegu oli meeskonnatööga, polnud pooleli jätta võimalik. Just see teadmine andis jõudu edasi minna.

Septembris osalesin Lõuna maakaitseringkonna evakuatsiooniõppusel Jõhvikas, kus sain esmakordselt kogeda evakuatsioonirühma tööd. Kõik oli uus, infot oli palju ja tempo kiire, kuid see

kogemus avas väga selgelt kriisivalmiduse tegeliku tähenduse.

Mitmetel üritustel olen tutvustanud „Ole valmis!“ äppi: lastekaitsepäeval, maakaitsepäeval ja Kolga­Jaani koolis toimunud isadepäeva üritusel. Need kohtumised näitasid, kui oluline on lihtne ja arusaadav kriisiteadlikkus igapäevaelus.

kogemused sõduritegevustes. Tegemist on olnud rohkesti – nii vaimselt kui füüsiliselt.

NAISKODUKAITSES ON VÕIMALUSI

Kohe pärast liitumist piltlikult

öeldes pedaali põhja surunud

Tiina Rimmel pälvis ka aasta kihutaja tunnustuse

konda nendega tutvumiseks. Iga panus loeb ja iga roll on oluline.

Lisaks praktilistele oskustele annab

Aasta sisse mahtus ka palju meeleolukaid ja südamlikke pidusid: Naiskodukaitse aastapäevaüritus Olustveres, mis oli väga pidulik, kaunis ja hästi korraldatud. Samuti Sakala maleva pidu Karksi­Nuias, Viljandi jaoskonna sünnipäev ning evakuatsioonirühma aastalõpuüritus. Kõigil neil kohtasin südamlikke ja toredaid naisi, kes annavad oma osa vabatahtlikku tegevusse.

2025. aastal läbisin kõik baasväljaõpped. Sain teadmisi esmaabist, väliköögitööst ning ka esimesed

Kui keegi kaalub Naiskodukaitsega liitumist, kuid kahtleb, siis ütleksin, et vabatahtlik töö on rahuldustpakkuv viis oma aega ja oskusi kasutada. See on mitmekülgne, vajalik ja annab palju rohkem tagasi, kui esialgu oskad oodata. Naiskodukaitses ei pea keegi sobituma ühte kindlasse raami – siin on ruumi väga erinevatele inimestele ja oskustele.

Kui sulle meeldib kirjutada, on võimalus panustada kommunikatsiooni valdkonnas. Kui tunned end köögis kindlalt, saad aidata toitlustamisel. Kui tahad olla valmis abistama kriisiolukorras, on selleks olemas esmaabi­ ja evakuatsiooniväljaõpe. Ja kui sind huvitavad sõdurioskused, pakub Naiskodukaitse turvalist ja toetavat kesk­

Naiskodukaitse tugeva kogukonnatunde. Siin kohtad inimesi, kes hoolivad, toetavad ja tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Sa ei pea olema valmis ega oskama kõike enne liitumist – piisab tahtmisest panustada ja õppida.

See on võimalus proovida uusi asju ja tunda, et sinu panusel on tähendus. Kui oled kunagi mõelnud, et tahaksid teha midagi vajalikku, siis Naiskodukaitse on koht, kus see mõte saab teoks.

Olen aru saanud, et mida rohkem on tegevust, seda rohkem saab ka tehtud. Naiskodukaitse on andnud mulle võimaluse olla vajalik, õppida, anda ja kuuluda.

Suur tänu kõigile, kes on selle aasta eriliseks teinud! See on olnud erakordne teekond!

MERIkE kAsEMETs: JuHT, kEs EI Jää

MuGAVusTsOONI

Igal aastal tunnustab ajakiri Eesti Naine naisi, kelle töö ja pühendumus on olnud ühiskonnale erilise tähendusega. Läinud aastal, mil fookuses oli riigikaitse ja julgeolek, oli kandidaatide hulgas mitmeid tublisid ja inspireerivaid naisi Kaitseliidust. Tiitli pälvis aga üks – Kodutütarde Tallinna ringkonna juht Merike Kasemets.

Tekst: GEA LIBLIK, vabatahtlik autor

Kuid liigume ajas nii umbes 25 aastat tagasi, kui Merike suundus lapsepõlvekodust Viljandimaalt pealinna, et keerata oma elus uus lehekülg ja alustada õpinguid Sisekaitseakadeemias.

Võib öelda, et see oli talle otsingute aeg, sest ta oli juba lõpetanud sekretärikoolituse ja saanud turismikorralduse diplomi. Kolmelapselise pere vanima tütrena oli ta tihti õe ja vennaga maid jaganud, koos onne ehitanud, päevad läbi õues ringi jooksnud ning maaelu nautinud. Aga midagi oli ikka puudu. Tallinnas alustas ta tööd politseiprefektuuris ning samal ajal nühkis Kase tänaval koolipinki. Töö ja õpingud käisid käsikäes, kogemusi kogunes ning siht hakkas tasapisi selginema.

Kaheksa aastat hiljem tegi ta järgmise julge sammu ja suundus siseminister Jüri Pihli nõunikuks. Kaks ja pool aastat selles ametis olid intensiivsed

ja nõudlikud, kuid just see periood karastas – õpetas taluma pinget, võtma vastutust ja jääma keerulistes olukordades rahulikuks. Seejärel järgnes kaksteist aastat välisluureametis –peatükk, mis avardas vaadet maailmale ja süvendas arusaama julgeolekust laiemas tähenduses.

Täna töötab Merike küberväejuhatuses rahvusvaheliste suhete valdkonnajuhina. Ka siin on tunda tema teekonna järjepidevust – oskust näha suurt pilti, hoida rahvusvahelisi suhteid ning tegutseda keskkonnas, kus kaalul on rohkem, kui esmapilgul paistab.

KARUSSELL EI PEATU

Aga kuidas jõudis Merike siis Naiskodukaitsesse ja noorteni? Vastust ei peagi väga kaugelt otsima, sest ta õppis magistrantuuris samal kursusel Naiskodukaitse esinaise Airi Toominguga ja eks seal jagati infot nii enne tunde kui pärast tunde. Oli see teadlik tegevus või mitte, eks seda peaks

uurima esinaise käest, aga nii Merike selle pisiku külge sai ja just elu ühel kõige otsustavamal hetkel.

Nimelt oli pärast pikka kooselu ja kahe vahva tütre – Keitlini ja Kristini – kasvatamist ühtäkki armastus otsa saanud. Tekkis palju sisustamata vaba aega ning oli vaja leida midagi uut, millele keskenduda ja mille poole liikuda. Kalevi jaoskonna naised võtsid ta avasüli vastu.

Ja nii see algas – justkui oleks Merike astunud karussellile, mis enam seisma ei jää. Kohe baasväljaõpetele: organisatsiooniõpe, meditsiin, toitlustus, ohutushoid, sõdurioskused – kõik järjest läbi.

Sellesse aega jääb vahva seik, kus Merike oli keset paksu metsa toitlustuse väljaõppel ja valmistas meestele suures katlas süüa. Kuna siis veel vormirõivast ei olnud ja pidi kandma isiklikke riideid, oli Merike otse loo­

mulikult ja pikemalt mõtlemata endale selga pannud valget värvi jope. Oli ta sellega siis elevant portselanipoes või printsess metsatukas, igatahes ei lasknud Merike end häirida. Toit sai valmis ja meestel kõhud täis. Eks naljakas oli ka, aga miski ei jäänud tegemata.

Merike meenutab ka olukorda, mis väljus hetkeks tema kontrolli alt. Nimelt tuli tal meditsiiniväljaõppes kannatanule esmaabi anda. Kannatanu oli surnud (mängult muidugi) ja tänu Harju superägedate instruktorite grimmioskustele täiesti halli värvi. Merike tundis, et seda on tema jaoks liiga palju, kujutlusvõime mängis talle vingerpussi, tundus, et kannatanu muutub järjest hallimaks, ja paanika võttis maad. Mitte midagi ei tulnud meelde ja ta ei teadnud, mida teha, lihtsalt istus seal ja kukkus lahinal nutma. Tänu mõistvale instruktorile ja abistavale suunamisele olukord õnneks ikkagi lahenes. Ka „surnud“ kannatanu ärkas lõpuks ellu. Kuid tänu juhtunule mõistis Merike, kui palju on veel vaja juurde õppida, et ta päriselt suudaks ennast ja teist inimest aidata.

LÄKS „NATUKE

APPI“

Keset seda väljaõppetuhinat saabus aga uus pööre. Noorem tütar Kristin teatas ühel päeval, et loobub tantsijakarjäärist ja liitub hoopiski Kodutütarde organisatsiooniga. Nimelt oli ta suhelnud kogukonnaüritusel Kodutütarde telgis aktiivsete liikmetega ja see pakkus talle huvi.

Merike ei teadnud veel, et samal hetkel sai alguse ka tema elu järgmine muutus. Nimelt ei möödunud palju aega, kui kodus hakati üha enam rääkima põnevatest tegevustest, laagritest, uutest väljakutsetest. Ja nagu juhuslikult otsis Kristini tollane rühmajuht Jaanika endale abilist. Merike läks „natuke appi“. Nii ta ise alguses ütles. Aitas siin ja seal, tuli kaasa üritustele, toetas korraldamisel.

Aga nagu selliste asjadega sageli juhtub – kui juba kaasa lähed, siis päriselt. Aasta lõpuks oli temast saanud täisajaga rühmajuht, sest Jaanika liikus edasi. Mõne aja pärast ilmusid välja poisid ja soovisid, et Merike hakkaks juhendama ka nende rühma, ning 2022. aasta jaanuariks olidki Merikesel nii kodutütred kui noorkotkad.

Kahe tüdruku emana ja võib ka öelda, et maatüdrukuna teadis ta täpselt, mida teismelised vajaksid ja tahaksid: palju aega värskes õhus, võimalust ise teha ja otsustada, võtta vastutust, organiseerida ja end proovile panna.

Varasemad kontaktid politseist ning uued sidemed küberväejuhatusest

andsid talle eelise, sest instruktoreid ja põnevaid kohti, kuhu noori viia, oli lihtne küsida. Merike on öelnud, et teda inspireerivad kõige enam noored ise. Nende vahetu ja aus tagasiside. Julgus öelda otse, kuidas asjad on. Ja kui näed nende säravaid silmi ning energiatulva, siis see tunne on tõesti ülev.

JÄRGMINE

SAMM TUNDMATUSSE

Ja siis tuli kõne Kodutütarde peavanemalt Ave Proosilt. Tallinna ringkonnavanema ametiaeg hakkas lõppema ning uusi kandidaate polnud silmapiiril. Merike oli aga oma Lilleküla rühmad suure hooga käima tõmmanud ning sellega ka silma jäänud. Nii tuligi otsepakkumine – kandideerida Kodu­

tütarde Tallinna ringkonna vanemaks. See oli suur au, aga ka suur vastutus. Meenutagem tema senist teekonda: maalt linna, sisekaitseakadeemia, politseiprefektuur, välisluureamet, nõunik ja rahvusvahelised suhted. Iga uus samm on viinud tundmatusse, sinna, kus tuleb alles õppida, kasvada ja end tõestada. Selles on justkui oma muster – mitte jääda mugavustsooni, vaid astuda järgmine samm, isegi kui päris täpselt ei tea, mis ees ootab. Seetõttu tundus ka uus pakkumine kuidagi loogiline. Järjekordne võimalus panna end proovile. Nii sai Merikesest kolm aastat tagasi lisaks naiskodukaitsjale ja rühmajuhile ka ringkonnavanem.

Kolm aastat tundub ühtaegu pikk ja lühike aeg. Selle ajaga on Tallinna ringkond kasvanud liikmete arvult märkimisväärselt, nad on mitu aastat järjest võitnud Kodutütarde kõige suurema ja tähtsama vabariikliku patrullvõistluse Ernake. Tallinna ringkonna aasta kodutütre tiitli 2024 pälvis Merikese tütar Kristin. 2025. aasta Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud paraadil sündis aga midagi ajaloolist – esmakordselt osalesid seal Kodutütarde ja Noorte Kotkaste rivikarbid.

Võib öelda, et ka siin oli mängus Merikese käsi. Kohtumisel Kaitseliidu ülemaga edastas ta noortelt saadud nukra tagasiside, et vabariigi aastapäeva paraad on ainus suur riiklik sündmus, kus Kaitseliidu noored ei ole oodatud. Tegemist on küll Kaitseväe paraadiga, mis sümboliseerib Eesti riigi iseseisvust, kaitsetahet ja kaitsejõudude valmisolekut riiki kaitsta ning millele järgneb relvastuse ja tehnika näitus Vabaduse väljakul. Kui aga mõelda võidupüha paraadile, maakaitsepäeva tähistamisele jt Kaitseliidu üritustele, siis relvad ja tehnikanäitus on ka seal alati olnud, kuid kaasatud on ka noored. Noored on meie tulevik ja kui me ei kaasa neid täna, on hiljem seda teha üha keerulisem.

Õnneks mõistis seda ka Kaitseliidu ülem Ilmar Tamm ja andis loa noori paraadile viia. 2025. aastal said selle võimaluse Harju­Tallinna­Rapla kodutütred ja noorkotkad, kompaniiülemaks Merike Kasemets.

Merike on intervjuus ajakirjale Eesti Naine öelnud, et närvipinge oli ülisuur, sest tüdrukute ootused temale olid kõrged. Paraadiks harjutatakse mitmeid kordi, alguses väiksemas koosseisus, seejärel üha suuremas, kuni 23. veebruaril jõutakse Kaarli puiesteele. Üksteisega arvestamine, ühes rütmis sammumine, käeliigutused, peapööre paremale – see tundub kõrvaltvaatajale nii lihtne. Teha seda aga kõik koos ja samal ajal nõuab täpsust ja distsipliini.

Esimest korda marssides on pinge loomulik, aga Merikese puhul tuli mängu ka tõsiasi, et koordinatsioon pole tema kõige tugevam külg. Ta jõudis oma mõtetes mitu korda läbi mängida plaani, et loobub kompaniiülema rollist ja annab võimaluse kellelegi teisele. See pidev „vasak, vasak“ – ja mitte parem – tundus kohati üle jõu käivat. Aga just noorte enda toetus, paraadi juhataja julgustavad sõnad ja Kaitseliidu ülemveebli kindel hoiak, et ta saab hakkama, andsid talle jõu edasi minna. See oli tunne, et sa kuulud perekonda, olgu selleks Kaitseliit, Naiskodukaitse või Kodutütred. Kõik on ühe asja eest väljas. Õlg õla kõrval, üksteist toetades.

TÕELINE JUHT

Lõpetuseks uurisin Merikeselt, miks peaks üldse Naiskodukaitsega liituma või vabatahtliku noortejuhina üles astuma. Esimese mõttena ütles ta, et ise hakkama saamiseks. Ükskõik, mis võib juhtuda. Olgu torm, elektrikatkestus, veeavarii – me peame suutma ennast ja oma lähedasi aidata. Naiskodukaitses saab õppida kriisivalmidust ja erinevaid olukordi läbi mängida. Aga seal saab teha ka palju muud: proovida uusi rolle, arendada ennast

eri valdkondades ja muidugi tunda end ühtehoidva pere liikmena.

Kui algas Ukraina sõda, otsustas Merike panna õla alla kaevikuküünalde valmistamisele. Koos Kalevi jaoskonna naiste ja Lilleküla noortega õnnestus neil kuue kuuga teha annetatud küünaldest umbes 2000 kaevikuküünalt. See ei olnud lihtsalt käsitöö. See oli tegu, mis õpetas nooremale põlvkonnale, kuidas oma kätega luua midagi vajalikku ja head – ilma midagi vastu ootamata.

Kaitseliidu vabatahtlikud noortejuhid on enamasti kaitseliitlased või naiskodukaitsjad, kel on baasväljaõpe läbitud. Nad ei anna edasi mitte ainult teadmisi ja oskusi, vaid ka väärtusi ja isamaalist kasvatust. See ei ole pelgalt huvitegevus, see on palju enamat. Merikesele tähendab see valmisolekut, vastutust ja eeskuju, sest noored ei õpi sellest, mida me räägime – nad õpivad sellest, mida me teeme.

Kui vaadata Merikese teekonda tervikuna – ühest vastutusest teise, ikka tundmatusse sammudes –, ei tundu Tallinna ringkonnavanema roll sugugi juhuslik. See on olnud loomulik jätk inimesele, kes ei karda vastutust, vaid astub ette ja paneb end proovile ka siis, kui sisimas kahtleb. Tema lugu ei räägi ainult ühest juhist, vaid sellest, kuidas eeskuju sünnib tegudest, mitte sõnadest. Ja kuidas kogukond ei teki iseenesest, vaid ehitatakse üles samm­sammult, usalduse ja järjepidevusega.

Merikese tegevus näitab, et tõeliselt juhtida tähendab kuulata, toetada ja olla olemas ka kõige keerulisematel hetkedel – ning sellega inspireerida järgmisi põlvkondi. Kui meie ei panusta täna, siis ei ole homme kedagi, kes seisaks meie kõrval. Riigikaitse ei alga relvadest – see algab inimestest, kes on valmis seisma üksteise ja oma riigi eest.

RuTJA TuuLTEs kOOs AAsTA PARIMATEGA –

sOk

i VäLJAkuTsE kAHE PÕLVkONNA VAHEL

Veebruari keskpaik Rutja õppeväljakul ei jäta kellelegi illusioone. Merelt tulev tuul ei küsi, kui paks on su jope, ega hooli sellest, kas oled aasta noortejuht või alles oma tulevikuteed kompav noorkotkas.

Tekst: KERSTIN KÄÄRIK, Kaitseliidu noorteorganisatsioonide turundus- ja kommunikatsioonispetsialist

Lumi krudiseb saabaste all, pimedus langeb kiiresti ja külm teeb iga hingetõmbe teadlikuks. Just sellises keskkonnas toimus 13.–15. veebruaril Viru maakaitsekompanii sõdurioskuste kursus.

Nädalavahetus pakkus rohkemat kui tehnilisi teadmisi ja taktikalisi harjutusi – see pakkus ka kahe põlvkonna kohtumist. Ühel pool seisis kursuse ülemana Noorte Kotkaste aasta noortejuht Ahti Valdmets – mees, kes tunneb süsteemi seestpoolt koos vastutuse, planeerimise ja nähtamatu tööga, mis on iga õppuse taga. Tema kõrval võttis koha sisse aasta noorkotkas Rasmus Karro – noor, kelle pilk ei otsi enam ainult seiklust, vaid ka suunda. Kohtumine ei olnud juhuslik, vaid teadlik soov koos kogeda ja kogemus, mis pakkus perspektiive ja ausaid vestlusi.

TEEKOND JA VESTLUSED

Teekond Rutjale algas autosõiduga Kuusalu kandist. Sageli on just need vahepealsed hetked, mil ei ole kõrvalisi kuulajaid ega ajasurvet, kõige väärtuslikumad. Rasmus ei rääkinud ilmast ega nädalavahetuse plaanidest. Ta rääkis tulevikust. „Ma tahan riigikaitsesse jääda,“ sõnastas ta mõtte, mis oli temas juba mõnda aega küpsenud. See ei kõlanud loosungina, vaid kaalutletud soovina mõista, millised uksed on päriselt avatud ja milline teekond nende taga ootab.

Ahti ei pakkunud lihtsaid vastuseid, vaid rääkis õppuste planeerimisest, vastutusest, mis ei lõpe käsu andmisega, ja bürokraatiast, mis võib kõrvalt vaadates tunduda tülikas, ent on tegelikult toimiva süsteemi selgroog. Ta avas noorele köögipoolt, mida ei näe sotsiaalmeedias ega tunnustusüritustel. Autosõit ei olnud lihtsalt logistiline liikumine punktist A punkti B, vaid esimene samm sügavama arusaamise poole.

ESIMENE KONTAKT JA BAASTEADMISED

Rutjale jõudes algas tegevus kohe kell 18. Õhtu tõi kaasa kogu nädalavahetuse ühe tähtsama hetke. Koos Kaitseliidu kooli rühmavanema erialakursuse

ülema Erik Abroiga jälgiti, kuidas kadett Indrek Laar andis kompaniile viiepunktilise käsu.

See oli detailne, läbimõeldud ja professionaalne täiskasvanute tasandi juhtimine, kus iga sõna kannab kaalu. Rasmuse ees avanes uus mõõde: kui Noorte Kotkaste tegevus õpetab baasi, siis siin nägi ta edasiarendust, süsteemi järgmisi astmeid.

Hilisõhtul istusid kadett, noortejuht ja noorkotkas ühise laua taha ning vestlus venis märkamatult üle südaöö. Juttu tuli Kaitseväe Akadeemia argipäevast, füüsilisest koormusest, vaimsest pingest ja sellest erilisest vaimust, mis hoiab kadette koos ka siis, kui lihtsam oleks alla anda.

Rasmus kuulas ja küsis, küsimused auastmete, haridustaseme ja tulevase teenistuse kohta ei tekkinud niisama uudishimust, vaid olid suunatud tulevikku. „Ma ei ole veel lõplikult otsustanud,“ tunnistas ta, „aga nüüd on mul palju selgem arusaam, millised võimalused on üldse olemas.“ Mõnikord ei olegi vaja kohe otsustada. Piisab sellest, kui udu hajub ja maastik muutub nähtavaks.

HOMMIK JA VÄÄRTUSLIKUD ÕPPETUNNID

Laupäeva hommik algas varakult ning pakane andis mõista, et mugavus selle nädalavahetuse programmi ei kuulu. Enam kui kolmkümmend kursuslast kogunesid õppeks. Ahti lõi Rasmusele teadlikult olukorra, kus sai vestelda kahe erineva taustaga kaitseliitlasega: ühega, kes alustas nullist, ja teisega, kes oli kunagi noorkotkas.

Vestlusest joonistus välja kahe teekonna erinevus. Endine noorkotkas sõnastas selle lihtsalt: „See, mida ma noorkotkastes õppisin, on mul veres.“

See ei tähenda üksnes tehnilisi oskusi, vaid mõtteviisi, valmisolekut võtta vastutust ja oskust tegutseda meeskonnas. Rasmusele mõjus see äratundmisena. Sageli ei teadvusta noor, kui suure pagasi ta organisatsioonist kaasa saab. Alles nullist alustajaid kõrvalt nähes mõistad, kui palju on sinu sees juba olemas. See teadmine ei aja nina püsti,

vaid annab kindlust, mis riigikaitses on väärtus omaette.

Pioneerieriala, mis Rasmust eriliselt kõnetab, avas nädalavahetusel detailse ja nõudliku maailma. Instruktorina oli kohal pioneeripataljoni rühmaülem nooremleitnant Sander Roosimägi, kelle juhendusel käsitleti suundmiine M14 ja M21 ning roomikmiini TM­52B. Metall, mehhanismid ja täpsus – iga detail loeb.

Rasmus ei olnud kõrvalseisja, vaid aktiivne osaleja, kes küsis, analüüsis ja sidus uut infot varasemate teadmistega. „Mind üllatas, kui palju detailitäpsust see eriala nõuab,“ lausus ta hiljem. Samas tundis ta, et noorkotkastes omandatu on andnud talle tugeva lähtekoha. See ei olnud hüpe tundmatusse, vaid samm edasi juba rajatud teel.

ÕHTUNE VASTUTEGEVUS JA KÜLMATALUVUS

Laupäeva õhtu kulmineerus vastutegevusega, mis pani proovile nii närvid kui külmataluvuse. Kell 22.30, kui kraadiklaas näitas miinus 24 kraadi, suundusid Ahti ja Rasmus luureretkele. Pimedus oli tihe ja õhk krõbe. Nende ülesanne oli tuvastada kursuslaste telkide asukohad ning hinnata lähikaitsepositsioone. Laagri servas võeti positsioon sisse ning kõlari kaudu mängima pandud muusika pidi provotseerima reaktsiooni. Kas keegi kaotab külma närvi? Kas keegi tormab välja? Reaktsioon oli professionaalne. Vaikne häire, kiire positsioonide mehitamine, kontrollitud tegutsemine. Öövaatlusseadmete rohelises valguses avanes vaatepilt, mis ühendas taktika ja psühholoogia. Hilisem tehnika näpistamine, ühe auto mootori käivitamine ja teise tulede süütamine andis õppusele meeldejääva lõpu. See ei olnud pelgalt trikk, vaid õppetund tähelepanelikkusest ja valmisolekust.

Pühapäeva hommikul, kui külm ei olnud veel taandunud, demonstreeris Rasmus kursuslastele, kuidas süüdata lõket tulepulga ja noaga. Näiliselt lihtne, kuid mõjus oskus. Täiskasvanud mehed vaatasid noorkotka tegutsemist siira huviga ning mõni neist tunnistas poolnaljatamisi, et selline lapsepõlv oleks olnud kingitus. Rasmusele oli

see vaikne, kuid oluline hetk, kus ta sai kinnitust, et tema aastate jooksul kogutud oskused ei ole sugugi iseenesestmõistetavad.

JÄRJEPIDEVUS JA TÄNULIKKUS

Nädalavahetus lõppes, kuid vestlused ei vaibunud. Tagasiteel jätkusid arutelud riigikaitse, Kaitseliidu kooli ja tulevikuvõimaluste üle. Kui Ahtile kinnitas see kogemus mentorluse olulisust ja järjepidevuse väärtust, siis Rasmusele andis see suuna. Ta ei lahkunud Rutjalt kõigi vastustega, vaid selgema arusaamaga võimalikust tulevikuvaatest.

Rutja õppus ei olnud lihtsalt nädalavahetus külmas metsas. See oli proovikivi, kus pandi kaalule nii füüsiline vastupidavus kui vaimne küpsus. Miinus 24 kraadi, öised luureretked, detailitäpne pioneeriõpe ja vastutegevuse pingestatud hetked ei olnud lihtsalt suurte poiste mäng, vaid keskkond, milles selgub, kas huvi on mööduv või päriselt juurdunud.

Rasmuselegi polnud see pelgalt põnev vahepala, vaid teadlik samm edasi, võimalus uurida oma tulevikuvalikut päris olukorras, päris inimeste kõrval.

Just sellistest hetkedest saab alguse areng. Kui noor seisab kõrvuti kogenud juhiga, esitab küsimusi, kuulab vastuseid ja paneb end proovile, siis ei kasva ainult oskused, vaid ka arusaam vastutusest. Rasmuse silmis ei peegeldunud mitte ainult elevus, vaid siiras huvi mõista süsteemi tervikuna ja leida selles oma koht.

See huvi ei ole vali ega demonstratiivne, vaid sügav ja järjepidev. Nädalavahetuse lõppedes jäi õhku midagi enamat kui õppetunnid. Jäi tänulikkus võimaluse eest näha lähemalt, kogeda ausalt ja küsida kartmata. Tänulikkus mentori vastu, kes jagab kogemust ilma ilustamata, ning organisatsiooni vastu, mis loob noorele ruumi kasvada. Kui riigikaitse tulevik sõltub inimestest, siis just sellised kohtumised on selle tugev vundament. Seal, kus kohtuvad kogemus ja uudishimu, sünnib järjepidevus ja Rutja tuultes tegi see järjepidevus veel ühe kindla sammu edasi.

NOORTE kOTkAsTE AAsTA NOORTEJuHT AHTI

VALDMETs (VIRu MALEV)

Ahti on pühendunud ja innustav noortejuht, kelle eestvedamisel on Viru maleva Noored Kaarnad kujunenud aktiivseks, ühtseks ja väärtuspõhiseks rühmaks. Tema juhtimisstiili keskmes on noorte individuaalne märkamine ja toetamine – iga noor on väärtuslik ning saab võimaluse areneda vastavalt oma tugevustele ja huvidele. Ahti eestvedamisel on korraldatud mitmepäevaseid laagreid, koolitusi ja õppepäevi, kus noored on omandanud praktilisi oskusi, arendanud meeskonnatööd ning süvendanud teadmisi kodanikuvastutusest ja riigikaitsest. Tema loodud turvaline, motiveeriv ja arengut toetav õpikeskkond annab noortele kindlust vastutust võtta ja end proovile panna.

Lisaks tööle rühmaga on Ahti teinud palju kogukonna heaks. Tema juhitud rühm on järjepidevalt esindatud kogukonnasündmustel, mälestuspäevadel, spordi- ja heategevusüritustel ning koristusaktsioonidel. Ahti on algatanud mitmeid kogukonda kaasavaid ettevõtmisi, mis aitavad noortel mõista oma rolli ühiskonnas ning tugevdavad sidet kodukoha ja organisatsiooni vahel. Ahti tugevusteks on siiras hoolivus, vastutustunne ja süsteemne tegutsemine. Ta suudab inspireerida noori, toetada neid keerulistes olukordades ning pakkuda teadlikku ja praktilist juhendamist. Tema rahulik ja tasakaalukas juhtimisstiil loob usaldust nii noorte, lastevanemate, kogukondade kui ka kolleegide seas.

AAsTA NOORkOTkAs 2025 RAsMus kARRO (HARJu MALEV)

Rasmus on silmapaistvalt aktiivne ja eeskujulik noorkotkas, kelle roll Kuusalu rühmas ulatub kaugemale tavapärasest osalemisest. Ta on noor, kelle ümber rühm püsib ja liigub ühtse tervikuna – alati kohal, alati valmis panustama ning loomulikuks eeskujuks noorematele liikmetele. Rasmuse pühendumus kajastub ka tulemustes. Ta on aidanud tuua Kuusalu rühmale mitmeid auhinnalisi kohti patrullvõistlustelt nii maakonna kui vabariigi tasandil. Lisaks väljaõppele ja võistlustele on Rasmus Harju maleva meediameeskonna eestvedaja, kes järjepidevalt hoolitseb Noorte Kotkaste tegevuste jäädvustamise ja nähtavuse eest. Sotsiaalmeedia ja kaameratöö oskused omandas ta vabariiklikus meedialaagris ning rakendab neid organisatsiooni heaks. Rasmus kuulub ka maleva noortekogusse ja ütleb alati sõna sekka aruteludes ja ideede arendamises.

Rasmus on kaasa löönud laagrite korraldamisel, vastutades nii projektitaotluste koostamise, tegevusplaanide loomise kui ka väljaõppe läbiviimise eest. Tema eestvedamisel on sündimas ka 2026. aastal planeeritav vabariiklik vormikandmise ja etiketi laager. Rasmusel on omandatud II järk, eeskujuliku noorkotka märk ning mitmed erikatsed, sealhulgas haruldane langevarjuri erikatse, mille käigus sooritas ta iseseisva hüppe. Organisatsiooni esindamine on Rasmusele auasi – ta kannab uhkusega vormi paraadidel ja auvalves ning osales ka Eesti Vabariigi 107. aastapäeva paraadil põhikarbi koosseisus. Ka väljaspool Noorte Kotkaste tegevust on Rasmus mitmekülgne ja ühiskonnateadlik noor, kes esindab kohalikul tasandil koolielu, noori ja noortekultuuri. Oma pühendumuse, kohusetunde ja siira hoolivusega mõjutab ta Noorte Kotkaste organisatsiooni ja aitab sellel edasi areneda.

AuVERE LAHING 24.–25. JuuLIL 1944 II OsA

Üheks episoodiks Narva rindel 1944. aasta suvel aset leidnud ägedates võitlustes oli 24.–25. juulini peetud Auvere lahing, kus tähtis roll oli peamiselt eestlastest koosneva 20. SS-relvagrenaderidiviisi allüksustel.

Kui senises ajalookirjanduses on lahingut käsitletud peamiselt memuaaride põhjal, siis allpool jätkuvas artikliseerias on allikmaterjalina ulatuslikult kasutatud mõlema poole arhiividokumente.

PUNAARMEE LÄBIMURRE 24. JUULI HOMMIKUL

Nõukogude 8. armee pealetungi ettevalmistav suurtükiväetuli algas 24. juuli hommikul kell 5*, kestes kaks ja pool tundi. Sihtmärgiks oli peamiselt vastase eesliin, osa suurtükiväge pidi suruma maha Saksa suurtükid ja miinipildujad (sellega tegelikult olulisel määral toime ei tuldud). Otsesihtimisega positsioonile asetatud kahurite ülesandeks oli – lisaks eesliini tulepunktide ja kindlustiste hävitamisele – rajada läbipääse traattõketesse ning tulistada vastase miinivälju lootuses miine detoneerida. Auvere suunal rünnakule läinud 117. laskurkorpuse lõigus moodustasid otsesihtimisega suurtükiväe peamiselt laskurpolkude 45 mm tankitõrje- ja 76 mm jalaväekahurid, samuti oli maantee ümbrusse Auverest edelas asetatud positsioonile 380. kergesuurtükiväepolgu kakskümmend neli 76 mm kahurit ZiS­3. Ettevalmistavas suurtükiväetules osalesid ka korpust toetavad raketiheitjad, mis tulistasid välja 990 132millimeetrist ning 1111 300millimeetrist raketti.

oli ründajate elavjõu ülekaal eriti suur – ilmselt kolme­neljakordne. Lisaks läks seal umbes kilomeetri laiuses lõigus rünnakule soomustehnika: 82. üksiku tankipataljoni 1. rood (kolm tanki T­34/76, neli tanki M4A2 Sherman, kolm tanki Valentine Mk IX) ja 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 3. patarei (viis liikursuurtükki SU­76) toetasid 289. polgu I pataljoni, samal ajal kui 82. üksiku tankipataljoni 3. rood (seitse tanki T­60) ja 1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. patarei (viis SU­76) tegutsesid koos 289. polgu III pataljoniga. Kokku niisiis 27 tanki ja liikursuurtükki, neist kergetankid T-60 olid relvastatud 20 mm automaatkahuriga, mis oli Saksa tankide või ründesuurtükkide soomuse vastu vähetõhus. Enamik 117. korpuse käsutuses olnud 64 tankist ja liikursuurtükist jäi sel päeval reservi.

Ettevalmistava suurtükiväetule lõppfaasis, kella 7.20 paiku, ründasid Auvere piirkonnas ja sellest lääne pool Saksa eesliini Balti laevastiku õhujõudude 9. ründelennuväediviisi 54 ründelennukit Il­2.

Kell 7.30 tõusis rünnakule 117. korpuse 120. laskurdiviisi jalavägi. Jalaväe lähenemisel Saksa eesliinile pidi suurtükivägi kandma sealt tule üle tahapoole, järgmise kaitseliini pihta. Nõukogude lennuvägi keskendus nüüdsest vastase lähitagala sihtmärkide ründamisele. Auvere piirkonnas ja lääne pool (117. ja 124. korpuse lõigus) tegutses 13. õhuarmee 281. ründelennuväediviis, mis tegi päeva jooksul sinna üle 80 väljalennu (4–7 ründelennukist Il­2 koosnevates gruppides) ülesandega rünnata pidevalt Saksa suurtükija miinipildujapositsioone. Tihe pilvitus kõigest 200–300 meetri kõrgusel sundis ründelennukeid tegutsema sellest allpool, mis muutis nad õhutõrjetulele haavatavamaks.

Riipalu võitlusgrupi vastu tegutsesid järgmised jõud: 20. SSfüsiljeepataljoni ründasid kolm 124. laskurkorpuse 256. laskurdiviisi pataljoni ning 45. rügemendi kahte pataljoni ründasid 256. diviisi 937. laskurpolgu I pataljon, 120. diviisi 289. polgu kõik kolm pataljoni ja 543. polgu III pataljoni vasak tiib.

Kauschi võitlusgrupi 11. SS-pioneeripataljoni ründasid 543. polgu III pataljoni parem tiib ja I pataljon, samal ajal kui 543. polgu II pataljon (ilma 6. rooduta, mis moodustas polgu reservi) ründas Rotti pataljoni paremat tiiba.

120. diviisi 538. laskurpolk asus reservis, see kavatseti lahingusse viia hiljem, edu arendamiseks.

117. korpuse pealetungi raskuspunkt lasus 45. rügemendi I pataljoni lõigus, mille eesliinil asuva kahe kompanii suhtes

Ründajatel kulus rohkem kui tund nende 200–400 meetri läbimiseks, mis lahutas rünnaku lähtealust 45. rügemendi I pataljoni eesliinist. Seega ei leidnud aset kiiret edasisööstu, vaid pigem järkjooksuga vahelduv tulevahetus, mille ajal viibiti suurtüki­ ja miinipildujatule all. Soomustehnikat pidid saatma 77. inseneri-sapööripataljoni 2. rood ning 120. diviisi sapööripataljoni allüksused, et aidata masinatel maastikul edasi liikuda ja kõrvaldada nende teelt takistused, sealhulgas miinid. Maastik Saksa eesliinist lõuna poool oli üldiselt soine, pehme ja tekitas soomusmasinatele edenemisel probleeme. Tankid ja liikursuurtükid edenesid seega samuti aeglaselt.

Kell 8.45 paiku vallutasid 289. polgu allüksused koos soomusmasinatega vastase eesliini kaeviku Vanamõisast lääne pool. Kella 9.30 seisuga oli 289. polgu staabi andmeil kujunenud järgmine olukord: vastase eesliinist oli umbes 700 meetri laiuses lõigus Oravamäe talust kuni Vanamõisani (45. rügemendi I pataljoni paremal tiival ja tsentris – R. R.) läbi murtud, Vanamõisa tugipunkt ise oli veel vastase käes. 289. polgu I pataljoni kolm roodu olid pärast eesliini kaeviku hõivamist tunginud edasi 600–700 meetrit põhja suunas ning jõudnud Lipsu talu lähedale ja Auvere teeristini. Läbimurde vasakul tiival oli II pataljoni 5. rood hõivanud Tulsi talu, samal ajal kui 4. ja 6. rood asusid sealt lääne pool vastase (45. rügemendi II pataljon – R. R.) kaeviku ees. Läbimurde paremal tiival ründas III pataljoni 7. rood Vanamõisat läänest, ülejäänud kaks roodu pidasid lahingut Vanamõisast lõunas. Soomustehnikast umbes pool oli maastikul takerdunud ja kaugele maha jäänud, lisaks oli langenud masinaid rivist välja vastase tule või miinidele sattumise tõttu. 289. polgu ülema reservis oli 5. üksik trahvirood, mille ta kavatses enda ja 543. polgu vahekohas lahingusse viia (edaspidi seda tehtigi). Olgu lisatud, et kinnijäänud tehnikast vähemalt osa sai sapööride abil hiljem jälle liikuma.

Kell 10.30 paiku vallutas jalavägi liikursuurtükkide ja tankide T-60 toel Vanamõisa tugipunkti. 289. polgu III pataljon koos 5. trahvirooduga edenesid sealt umbes paarsada meetrit kõrgendiku 32,3 suunas.

45. rügemendi 1. kompaniist Vanamõisa piirkonnas võetud vang seletas ülekuulamisel, et kompanii kaotas ettevalmistava suurtükiväetule ajal 10–12 meest, misjärel ei kannatanud soomusmasinate rünnakut välja (lähivõitlust ei osatud

nendega pidada) ja taganes korratuses. Samuti kinnitas 45. rügemendi 3. kompaniist pärit vang, et tankide tungimisel eesliini kaevikuni taandus kompanii segaduses.

120. diviisi 543. polgu edu jäi vahepeal tunduvalt tagasihoidlikumaks. Polgu vasakul tiival tegutsev III pataljon oli tõenäoliselt aidanud kaasa Vanamõisa vallutamisele ning saavutas ka sissemurde 11. SS­pioneeripataljoni paremal tiival. Kuid 543. polgu I ja II pataljoni rünnak sealt lõuna pool takerdus vastase positsiooni ees.

120. diviisi staapi jõudnud esialgsetel (ilmselt mittetäielikel) andmetel oli 289. polk kella 11 seisuga kaotanud surnute ja haavatutena 106 ja 543. polk 97 inimest.

117. korpuse naabri – 256. diviisi 937. polgu I pataljoni – rünnakud 45. rügemendi II pataljoni rindel edu kaasa ei toonud. Pärastlõunal tugevdati 937. polgu paremat tiiba 7. üksiku trahvirooduga, mille järgnenud edenemiskatsed samuti ebaõnnestusid.

2. kompaniiga. Lisaks on teada, et sel päeval langes vangi üks mees sama pioneeripataljoni 1. kompaniist.

LÄBIMURDE LIKVIDEERIMINE

120. diviisi saavutatud läbimurde järel oli 117. korpus alustanud ka 201. laskurdiviisi allüksuste lahingusse viimist. Kella 10 paiku läks 201. diviisi 191. laskurpolk (alluvuses 8. üksik trahvirood) lääne pool maanteed rünnakule, seal seni tegutsenud 120. diviisi 289. polgu II pataljoni allüksused koondusid seejärel Tulsi talu piirkonnas. 191. polgu I pataljon vallutas kaevikujupi 45. rügemendi II pataljoni vasakul tiival ja tungis välja Tulsi talust loodesse. Polgu II pataljon ründas lähtealuselt Porkoja talust läänes 45. rügemendi II pataljoni positsioone – edu saavutamata. Hiljem toodi 191. polgu kahe pataljoni vahekohas lahingusse ka III pataljon, mis edenes Lipsu talu suunal, jõudes lõuna poolt liginedes talu lähistele.

Kokkuvõttes oli 117. korpus saavutanud umbes poolteist kilomeetrit laia ja veidi vähem kui kilomeeter sügava läbimurde. Läbimurdes tegutses kokku kuus pataljoni ja kaks trahviroodu. Mis puutub soomustehnikasse, siis näib, et 289. polgu III pataljoni toetavad masinad olid läbimurde ajal kandnud väikesi kaotusi. Nimelt saavutas 82. tankipolgu 3. roodu viis T-60 pärast Vanamõisa hõivamist põõsastiku 250 meetrit kõrgendikust 32,3 kagus, kus jäädi kaitsele. Rood oli eelnevalt kaotanud ühe T­60, mis löödi rivist välja vastase tulega, ja üks T­60 jäi kinni kraavi. Viis liikursuurtükki SU­76 jäid kaitsele Vanamõisa põhjaserval (1811. iseliikuva suurtükiväepolgu 1. patarei ei olnud selle ajani ilmselt kaotusi kandnud). 289. polgu I pataljoniga koos tegutsenud soomustehnikal oli läinud halvemini: 1811. polgu 3. patarei viiest liikursuurtükist SU­76 langesid kolm rivist välja vastase relvatules, üks sõitis miinile ja üks takerdus sohu. 82. tankipolgu 1. roodust asusid neli tanki (kolm Shermanit ja üks T­34) kaitsele Oravamäe talu piirkonnas, kolm tanki olid maastikule kinni jäänud, ülejäänud kolm olid ilmselt vastase relvade tõttu kaotatud. Osa kirjeldatud kaotustest kanti enne sissemurret või sissemurde ajal eesliinil, ülejäänud sealt edasitungil.

117. korpuse esialgse ettekande kohaselt võeti 12 vangi, ent hilisem ettekanne mainis ainult seitset. Vangidest kolm kuulus 45. rügemendi I pataljoni ja neli pärines 543. polgu staabi andmeil SS-trahvipataljoni 2. kompaniist, kes vangistati Vanamõisa rajoonis. Arvatavasti on väide trahvipataljonist eksitus ja pigem oli tegu hoopis 11. SS-pioneeripataljoni

Juba hommikul oli Nõukogude 120. diviisi reservist koondatud 538. laskurpolgu kaks pataljoni kaevikute joonele, kust 289. polk oli eelnevalt rünnakule läinud. Sealt lääne pool tõi 201. diviis hommikul kaevikutesse 92. laskurpolgu kaks pataljoni, pärast koondati nende selja taha kolmaski pataljon. 92. ja 538. polgu pataljonid kavatseti lahingusse saata edu arendamiseks, milleks oodati läbimurdesse tunginud pataljonide edenemise jätkumist. Kuid seda ei juhtunud –katsed põrkusid vastupanule ning peagi algasid Saksa vasturünnakud, mida toetas suurtüki­ ja miinipildujatuli; 289. polgu I ja II pataljoni lahingukordi tulistasid Auvere jaama suunast ka raketiheitjad.

Nõukogude andmeil tehti 289. polgu III pataljonile ida suunast kella 13, 13.30 ja 14.50 paiku vasturünnak kompaniitugevuste jõududega, mida viimasel korral toetas viis või kuus tanki. Kõik vasturünnakud tõrjuti suurtükiväetule toel. Umbes samas ajavahemikus lõi 543. polgu III pataljon ida suunast tagasi vähemalt kaks vasturünnakut, mida toetas samuti soomustehnika. Kell 16.40 järgnes 289. polgu III pataljoni lõigus vasturünnak kuni pataljonitugevuste jõududega 12 tanki ja ründesuurtüki toel kõrgendiku 32,3 suunalt, samal ajal kui 543. polgu III pataljoni ründas jalavägi kolme tanki toel idast, samuti püüdis vastase allüksus Vanamõisast kagus tungida metsatukast III pataljoni parema tiiva selja taha. Vasturünnaku alla sattus ka 289. polgu I pataljon Auvere teeristi piirkonnas. 289. polgu pataljonid koos 5. Trahvirooduga, neid toetav soomustehnika ning 543. polgu III pataljon löödi taganema, tõmbudes kella 17-ks tagasi oma varahommikuse eesliini joonele. 543. polgu kolmas pataljon oli kaotanud umbes 80 protsenti isikkoosseisust ning talle saadeti nüüd polgu reservist tugevduseks 6. rood. 543. polgu I ja II pataljon, mis olid vahepeal edutult rünnanud Kauschi võitlusgrupi positsioone, olid õhtuks kaotanud vastavalt 40 ja 25 protsenti koosseisust.

Eelnev kirjeldus Saksa vasturünnakutest põhines niisiis Punaarmee dokumentidel, sealjuures on artikli autori käsutuses olevates Nõukogude poole materjalides lünk selle kohta, mis täpsemalt toimus samal ajal läbimurde läänetiival, kus tegutsesid 289. polgu II pataljon ning 191. polgu I ja III pataljon. Igatahes olid needki sunnitud kokkuvõttes taanduma.

Saksa dokumendid on läbimurde likvideerimise osas napisõnalised. III SS-soomuskorpus raporteeris, et tankide ja ründesuurtükkide toel toimunud vasturünnak saavutas kell 15.45 Vanamõisa, vastane taandus. Kell 19.55 kandis korpus ette, et läbimurre on vahepeal likvideeritud, kui välja arvata üks vastase tugipunkt Saksa eesliinis. Auvere juures loeti hävitatuks 11 Nõukogude soomusmasinat (kokku tervel korpuse rindel, sealhulgas Saksa 11. jalaväediviisi lõigus, 18 masinat). Niisiis toimus edukas vasturünnak Vanamõisa piirkonnas Saksa andmetel ajaliselt varem, kui seda väidavad vastaspoole dokumendid.

Mis puutub hävitatud soomustehnikasse, siis arv 11 läheb üpris hästi kokku vastaspoole dokumentidega, mille kohaselt löödi päeva jooksul Auvere piirkonnas Saksa relvadega rivist

välja viis SU­76 (neist kolm loeti põlenuks, üks vigastatuks ja üks miinile sõitnuks) ja seitse tanki (üks põles, viis sai vigastada, üks sõitis miinile).

Lisaks loeti õhtu seisuga maastikule kinni jäänuks kaks SU­76, tankide vastava arvu kohta andmed puuuduvad. Üks vigastatud T­34 jäi, kui uskuda selle meeskonnaliikmete autasuesildisi, 24. juuli õhtul vigastatuna (liikumisvõimetuna) vastase asetusse, misjärel meeskond tõrjus seal rünnakuid, kuni Saksa väed 26. juulil Auvere rajoonist tagasi tõmbusid.

Detaile lahingu kohta võib leida ka paarist Saksa sõjaväelaste autasustamise ettepanekust. Nordlandi diviisi ülema Gruppenführer Fritz von Scholzi Rüütliristi juurde Mõõkade annetamise esildises kirjeldati, et pärast vastase läbimurret aitas ta isiklikult kokku koguda taganenud võitlejaid ja asetas nad tõkestuspositsioonile (võimalik, et ta saabus kohale oma komandopunktist, mis asus metsas Auvere jaamast kirdes – R. R.). Seejärel liikus von Scholz Nordlandi tankipataljoni 4. kompanii juurde ning juhtis isiklikult nimetatud kompanii ja Nordlandi pioneeripataljoni 2. kompanii vasturünnakut, mis saavutas varasema eesliini. Siinkohal võib lisada, et tankipataljoni 4. kompanii relvastuses olid tankid Pz.Kpfw. IV. Muide, Nõukogude 1811. iseliikuv suurtükiväepolk teatas ühe Pz.Kpfw. IV hävitamisest Auvere piirkonnas, kuid Saksa dokumentide kohaselt armeegrupi Narwa lahingukorras ja remondis oleva soomustehnika hulk 24. juulil ja ka järgmisel päeval ei muutunud – kaotusi tõenäoliselt ei kantud. Auvere piirkonnas sel päeval vasturünnakutes osalenud ründesuurtükid kuulusid tõenäoliselt Nordlandi 11. SS­tankitõrjedivisjoni koosseisu.

Obersturmbannführer Kauschi Rüütliristiga autasustamise ettepanekus kirjutati, et 24. juuli lahingu ajal piirati ümber tema komandopunkt, mida suudeti siiski kaitsta. Seejärel, kasutades ära, et naabruses toimus soomustehnikaga vasturünnak, tegi Kausch grupi võitlejatega samuti vasturünnaku, sulgedes uuesti lünga rindes. Saksa autori Wilhelm Tieke III SS-soomuskorpuse ajaloos väidetakse, et Kauschi vasturünnakus osalesid komandopunkti meeskond ning Nordlandi pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii. Kommentaariks olgu lisatud, et Kauschi võitlusgrupi komandopunkt asus Saksa olukorrakaartide järgi eesliinist ligi poolteist kilomeetrit tagapool Tarapõllu talu läheduses ning sinna punaarmeelased kindlasti välja ei tunginud. Autasuesildises mainitud komandopunkt võis seega olla kas Kauschi ettenihutatud komandopunkt või hoopis pioneeripataljoni oma, kus ta parajasti viibis.

Riipalu Rüütliristiga autasustamise ettepaneku teksti koos selles sisalduvate võimalike detailidega lahingu käigu kohta ei ole õnnestunud leida.

Veel üks 24. juuli lahingule ajaliselt lähedane allikas on sõjakirjasaatja Gerhard Rahnulo 1944. aasta 5. augustil avaldatud artikkel 45. rügemendi tegevusest, mis põhineb arvatavasti sündmustes osalenud võitlejate ütlustel, võibolla lubati Rahnulol tutvuda ka ettekannetega lahingu kohta. Paraku puuduvad artiklis isikute ja allüksuste nimetused ning on keeruline otsustada, kas kirjeldatakse ühe pataljoni tegevust või esitatakse episoode sündmustest rügemendi mõlema pataljoni lõigus. Rahnulo järgi löödi lahingu alguses ründavaid Nõukogude soomusmasinaid rivist välja Saksa raskesuurtükiväe tulega. Ühe pataljoni lõigus tegi vastane kolm rünnakukatset, mis üldiselt tõrjuti. Siiski kohas, kus kaevikute vahe oli kõigest 80–100 meetrit, õnnestus tal eesliini sisse murda. „Rünnatava lõigu vasakul tiival“ suruti üks kompanii oma kaevikust välja, enne seda sõitis kaevikust üle tank, mille Hauptsturmführeri auastmes ohvitser süütepudeliga põlema pani. Pataljoniülema organiseeritud vastulöögiga vallutati tagasi üks tugipunkt. Vastase suurtükituli oli vahepeal lõhkunud pataljoni traatside rügemendi staabiga. Sealt olukorda pataljoni juurde selgitama saabunud Untersturmführer kogus kokku taganenud mehi, kellega asus vastase kätte langenud kaevikut tagasi vallutama. Kaevik oli madal, selle põhjas oli rabavesi, mis tõusis üle saapasääre. Untersturmführeri juhitud grupi vaatevälja ilmusid Nõukogude tankid, mis avasid eemalt tule, üks lähemale liikunud masin löödi tankitõrjeraketiheitjaga rivist välja. Seejärel saabusid mööda kaigasteed lahinguväljale Saksa Panter­tankid ja ründesuurtükid, mis kõvemale pinnasele jõudes hargnesid lahingukorda ja tulistasid põlema neli vastase masinat. Nõukogude jalavägi põgenes, jättes maha varem vallutatud kaeviku. Rahnulo andmeil löödi rivist välja kokku 12 vastase

soomusmasinat, mis, nagu nägime, ühtib Nõukogude poole andmetega.

LAHING 20. EESTI DIVIISI VETERANIDE MÄLESTUSTES

Auvere lahingut on mälestustes kirjeldanud mitmed 20. SSrelvagrenaderidiviisi veteranid, neist kõige ülevaatlikumad ja üksikasjalikumad on 45. rügemendi ülema Harald Riipalu meenutused, ehkki detailides on need nii mõnigi kord ebausaldusväärsed – ilmselt vedas mälu autorit kohati alt.

Riipalu väitel kestis Saksa suurtükiväe tugev tõkketuli 24. juuli lahingu alguses ainult mõned minutid, sest kavandatud taandumise tõttu Tannenbergi liinile oli suur osa laskemoonast evakueeritud kaugemale tagalasse. See väide on siiski väheusutav – III SS-soomuskorpus valmistus Auvere platsdarmi serval tõrjuma vastase suurpealetungi ega oleks oma sealset suurtükiväge sel viisil nõrgendanud. Korpust toetav suurtükivägi tulistas 24. juulil välja kokku 36 400 mürsku ja miinipildujamiini (ilma tankitõrje­ ja õhutõrjekahuriteta), mis oli Saksa suurtükiväe „torude“ hulka arvestades suur kogus. Võrdluseks olgu mainitud, et 8. armee suurtükivägi tulistas sel päeval kõikides pealetungilõikudes välja lausa 216 000 mürsku ja miini.

jäänud allüksused takistasid oma tulega vastase reservide kohalesaabumist. Saksa raketiheitjad tulistasid rünnaku lähtealusele toodud vastase reserve. Juba lahingu alguses oli III SS-soomuskorpus koondanud Riipalu lähitagalasse Panter-tanke ning kella 10 paiku asus 45. rügement koordineeritud vasturünnakule tankide ja suurtükiväe toel, vallutades eesliini lõunaks tagasi.

Varsti pärast seda olevat vastane I ja II pataljoni vahekohas uuesti läbi murdnud ning tunginud välja I pataljoni ülema Hauptsturmführer Paul Maitla komandopunkti lähedale, kus alanud lähivõitlus. (Olgu lisatud, et Maitla komandopunkt asus, nagu teatas ülekuulamisel tema 1. kompaniist vangi langenud sõdur, metsaserval Auverest loodes.)

Teiste allikate valguses pole siiski kahtlust, et Riipalu eksib, kui väidab päeva jooksul olevat toimunud kahte läbimurret. Neid oli tegelikult ainult üks ja seda ei likvideeritud juba lõunaks. Teisisõnu: Riipalu mälestuste justkui kahte läbimurret kirjeldav sündmustik puudutab tegelikult ühte ja sedasama, mis likvideeriti päeva teisel poolel.

Riipalu sõnul saavutas vastane hommikul tankide toel sissemurde I pataljoni lõigus, tungides kuni pataljoni reservideni. Paar soomusmasinat olevat välja jõudnud lausa Auvere jaama –Laagna mõisa teele (ehk põhja poole raudteed – R. R.), kus nad olevat ühe suurtükipatarei otsesihtimistulega hävitatud, ent seegi väide on ilmselt eksitus – ükski teine allikas soomustehnika niivõrd kaugele edenemist ei kinnita. Riipalu andmeil õnnestus vastasel II pataljoni lõigus paar väiksemat sissemurret, mis peatati eesliini kompaniide reservi abil. Eelnevalt olevat Saksa suurtükiväe tõkketuli olnud pataljoni lõigus vastase tehnika pihta eriti tabav, kuid siinkohal tuleb märkida, et II pataljoni lõigus soomusmasinad tegelikult ei rünnanud. Teisel ja kolmandal kaitsepositsioonil asunud reservid jäid Riipalu kinnitusel ettevalmistavast suurtükiväetulest üldiselt puutumata, läbimurde tiibadele

Riipalu järgi osalesid läbimurdnud vastase peatamises II pataljoni reservid. Riipalu tellitud 10 minutit kestnud suurtükiväe tõkketuli I ja II pataljoni ette tabas juhuslikult metsast parajasti väljunud vaenlase ründavaid jalaväelasi. Saksa tankikompanii tungis läbimurdnud vastase selja taha, tiibadelt ründas vastast 45. rügemendi I pataljoni reserv ja 47. rügemendi I pataljoni varukompanii (ilmselt peab Riipalu tegelikult silmas 11. SS-pioneeripataljoni kompaniid – R. R.) ning põhja suunast Riipalu enda reserv (vähemalt 45. rügemendi 2. kompanii). Oma suurtükiväe otsese toetuseta (selle tuli oli koondatud sügavamale Saksa tagalasse) jäänud vastase jalavägi sattus Riipalu kirjelduse kohaselt kahelt poolt ründavate allüksuste risttule alla ning hävitati lõpuks tankirünnakuga, üksikud punaarmeelased langesid vangi. Lisaks jäi üks roodusuurune grupp Riipalu andmeil lõksu Saksa eesliini taha ning püüdis päikeseloojangu eel 45. rügemendi I pataljoni ja tema vasakpoolse naabri vahekohas omadeni läbi murda, kuid hävitati vasakpoolse naabri tulega.

Riipalu väitel kaotas vastane 45. rügemendi positsioonide ees Saksa suurtükiväetule tõttu 12 tanki ja rügemendi positsioonide sees veel 17, viimased olevat hävitatud peamiselt lähivõitluses tankirusikatega, aga soomustehnika hävitamisele olevat pretendeerinud ka paar tankitõrjekahurit. Need arvud, nagu juba nägime, on tugevasti liialdatud – tegelikult langes Nõukogude poolel rivist välja kokku 12 tanki ja liikursuurtükki. Tõenäoliselt hävitati lähivõitluses neist vähemus.

45. rügemendi I pataljoni komandopunkti meeskonnal õnnestus Riipalu sõnul kuulipildujatulega alla tulistada üks vaenlase lennuk. Saksa poole dokumentidest on teada nii palju, et diviisile Nordland alluvad

üksused pretendeerisid sel päeval nelja lennuki allatulistamisele.

45. rügemendi tankitõrjekompanii (14. kompanii) ülema Ago Loorpärgi mälestuste järgi tulistati I pataljoni lõigus üks tank põlema „ahjutorust“, tule avasid ka kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurid, ehkki lahingusegaduses ei olnud kindel, mil määral nad vastase soomustehnikat tabasid. 45. rügemendi I pataljoni ülema Maitla komandopunkti lähedale tungis ühe­kahe rühma tugevune vastane, kes hävitati kohalike reservide ja 14. kompanii „ahjutorude“ rühma meeste poolt. Üks kompanii tankitõrjekahur sai lahingu alguses täistabamuse (kogu meeskond arvatavasti hukkus), pärast löödi rivist välja teine kahur, mille meeskonnas oli surnuid ja haavatuid (teise kahuri kaotamist kinnitas Loorpärg ainult raadiosaates esitatud mälestustes, hilisemas mälestusteraamatus mainis ta ühe kahuri kaotamist).

20. SS-tankitõrjedivisjoni 1. kompanii rühma (7,5 cm tankitõrjekahurid) kahuriülema Hans Savisiku ja teise kahuriülema Edgar Reimanni mälestustest jääb mulje, et nende relvad olid Lipsu talu rajoonis varupositsioonil, kust vastase soomustehnikat lahingu ajal tulistada polnud võimalik. Savisiku kahur sai küll suurtükitulest vigastada ja meeskonnast paar inimest haavata. Rühma kolmandast kahurist sõitis Savisiku andmeil üle aga tank, meeskond olevat hukkunud.

täielikult purustatud. Laipu, nii meie kui ka venelaste omi (viimaseid oli otse hunnikus üksteise peal – mingisugusest lõunamaa rahvusest tumedate ja laiade nägudega), oli kõikjal. Öö jooksul püüti meie langenuid, niipalju kui neid veel enam-vähem tervena leiti, ära viia.

Tammemäe mainitud Unterscharführer Kalju Ruubel oli siiski ilmselt jaoülem, sest 4. kompanii I rühma ülem oli hoopis Untersturmführer Harry Niidre. Sama rühma Unterscharführeri Richard Säägi mälestustest selgub, et kui vastane tungis I pataljoni ülema Maitla staabi lähedusse (staap asus Säägi andmeil ühes majas), siis pidasid Niidre ja Säägi, kes asusid staabi taga 4. kompanii miinipildujarühma juures punkris, kinni taganevaid sõdureid ja moodustasid kaks löögigruppi, mille viisid vasturünnakule. Säägi grupp märkas seejärel ühte punaarmeelast, kes varjus põllule kaevatud auku.

Olgu lisatud, et tankitõrjedivisjoni 1. kompanii ja 45. rügemendi 14. kompanii kaotuste nimekirjad sel päeval Auvere lahingus hukkunuid siiski ei sisalda. Mõlemas kompaniis oli küll haavatuid, nende hulgas Unterscharführer Savisik ise (haav oli kerge ja ta ei lahkunud rühma juurest).

Informatiivsete mälestustena võib esile tõsta ka 45. rügemendi I pataljoni 2. kompanii allohvitserist jaoülema Anatol Schmidti omi. Schmidti sõnul oli kompanii lahingu alguses reservis (ühtib Riipalu mälestustega), misjärel viidi vasturünnakule. Vaenlane suuremat vastupanu ei osutanud, vaid põgenes; mõned vangilangenud punaarmeelased lasti Schmidti rühma ülema algatusel maha. Võrreldes teiste allüksustega ei olnud kompanii kaotused suured.

45. rügemendi I pataljoni 4. (raske-)kompanii I rühmas raskekuulipildujameeskonnas teeninud Heino Tammemäe sõnul asus nimetatud rühm esialgu reservis.

Kuskil lõuna paiku tuli meil minna oma rühmaülema uscha (unterscharführer – R. R.) Ruubeli juhtimisel vasturünnakule. 3. komp[anii] ülema punkri katusel suitses üks T-34 kompülli (kompaniiülema – R. R.) poolt tankirusikaga puruks lastud. Kuna pinnas oli seal väga soine, siis asusid meeskondade punkrid peaaegu maa peal ja olid üpris nõrgad. Rünnakul nägime masendavaid pilte, ühe rühma meeskonna punker oli saanud täistabamuse, lõigates punkri pooleks. Allesjäänud poolel lebasid poisid surnult naridel, teise poole oli mürsk minema pühkinud. Tabamus oli saadud nähtavasti kohe rünnaktule alguses. Minu relva tee kulges üle Vanamõisa. Õhtuks oli raskete kaotustega (minu rühmast jäi alles 2 meest) olukord taastatud ja meie kaevikud tagasi võetud – õieti kaevikuid polnudki enam, sest vesine pinnas lubas kaevata vaid mõnikümmend sentimeetrit, mis ka valgus kohe vett täis, sellepärast oli kaevikute ette ehitatud palkidest ja okstest kaitsepiirded, kuid need olid sturmtulega

Varsti ilmusidki sakslaste Panterid maja nurga tagant, mille tagajärjeks oli see, et venelane, keda püüdsime seal põllul kaevatud augus tabada ja veel teisi, keda me varem ei näinud, hüppasid oma kaevatud aukudest välja ja hakkasid tambiga tahapoole jooksma enne, kui tankid pauku tegid. Püss, sinel ja muu, mis olid üle õla, nagu lendasid seljast kahele poole, nii oli neil vist juba kombeks. Panterid aga suunasid oma torud umbes 400 m eemal asuva talu majade vahel olevatele tankidele, mida meie oma positsioonilt ei näinud. Kuulsime mitut kõva kärakat ja juba käisidki leegid maja tagant üles. Nägime kahte tulesammast, mis ütles meile, et seal lasti kaks tanki puruks, seega meil vähem muret. Need põlesid veel tükk aega. Peale seda pöördusid Panterid ringi ja läksid tagasi, kust nad tulid.

Hiljem osales Säägi vasturünnakus, mis saavutas endise eesliini, ta mälestustest jääb mulje, et tõsisemat vastupanu sealjuures ei kohatud.

45. rügemendi II pataljoni 8. (raske­)kompanii veteran Karl Sulger meenutas, et oli enne lahingut määratud „pataljoni staabi varurühma“ (22 meest), mis tegi vasturünnaku sissemurde likvideerimiseks eesliini kaevikus.

Justkui detailne kirjeldus osalusest Auvere lahingus leidub ka 45. rügemendi I pataljoni veterani Kalju Pähklametsa väidetavas päevikus. Justnimelt väidetavas, sest tegelikult põhineb see vähemalt osaliselt teiste isikute mälestustel (sh Riipalu omadel) ja ilmselt ka hilisemal ajalookirjandusel. Pähklametsa värvikas kirjeldus I pataljoni 4. kompanii rühma võitlejate lahingust Auvere maantee juures (seal rünnanud 30 tankist olevat lähivõitluses hävitatud kolm) kuulub pigem ilukirjanduse valdkonda. Saksa sööstpommitajate rünnakut sel päeval kella 15 ajal, nagu kirjutab Pähklamets, ei toimunud samuti – neid sel päeval Narva rindel ei kasutatud. Nõukogude andmeil ründasid mõned vastase lennukid päeva jooksul 120. diviisi piirkonnas maismaasihtmärke. Tõenäoliselt olid need 54. hävituseskaadri hävitajad Fw 190, mis 24. juulil Narva rindel tegutsesid. Jääb üle lisada, et kui väidetava päeviku järgi sai autor Auvere lahingus haavata, siis 45. rügemendi I pataljoni kaotusnimekirjade järgi leidis Unterscharführer Pähklametsa haavatasaamine aset hoopis 24. augustil Tartu rindel.

(Järgneb.)

LAHusTATuD ARMEE –

HEINZ HOFFMANNI NIMELINE

9. TANkIDIVIIsI MuusEuM

Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa tasandikul pärapõrgus on linn nimega Eggesin. Seal asub ka Heinz Hoffmanni nimeline 9. tankidiviisi muuseum.

Teise maailmasõja eel rajati tollasesse külla lõhkeainevabrik ning pärast sõda leidis seal Nõukogude okupatsioonitsoonis endale esialgse asupaiga paramilitaarne Kasarmeeritud Rahvapolitsei (Kasernierte Volkspolizei), millest hiljem sai alguse Saksa Demokraatliku Vabariigi Rahvuslik Rahvaarmee (Nationale Volksarmee, NVA).

Eggesin muutus garnisonilinnaks 1952. aastal. Seal asusid ka NVA 9. tankidiviisi staap ja allüksused ning linn kasvas nagu pärmi peal. Kuid Saksamaa taasühinemine ning NVA allaneelamine Bundeswehri poolt tähendas garnisonilinnale kadu. Diviis deaktiveeriti aastal 1990 ning allüksused jaotati uue Bundeswehri struktuuri vahel või saadeti laiali. 2005. aastaks oli Eggesin kaotanud oma garnisonilinna staatuse. See andiski tõuke linnakesse sõjamuuseumi loomisele, sest NVA kaadriohvitserid ja ­allohvitserid tahtsid oma teenistuse ajalugu jäädvustada. Nii avati Heimatstubes ehk rahvamajas 1998. aastal 150 ruutmeetril „väike armeemuuseum“ (Kleines Armeemuseum). Asjal oli aga potentsiaali ning 2002. aastal otsustati asutada Eggesini sõjaajaloo ja tehnikamuuseumi ühing (Militärhistorisches und technisches Museum Eggesin e.V.).

Uue ekspositsiooni avamiseni tänastes ruumides jõuti 2007. aastal.

Muuseumi ühingu juhtkonda on süüdistatud NVA kultusmuuseumi loomises, sest endise Ida­Saksamaa alal võib märgata tugevaid sotsialismiaja nostalgia ilmingud. Vastuseks väidavad endised NVA teenistujad, et muuseumis on eksponeeritud ka Bundeswehri ajastut, kuid arvestades, et see ajastu oli nii lühike, on ka eksponaate vähem. Juhtkonna kinnitusel on muuseumi eesmärk kujutada sõjaväe ajaloolist arengut Eggesini piirkonnas aastast 1949 kuni tänapäevani. Kindlasti ei ole eesmärk luua nostalgilist pilti Rahvuslikust Rahvaarmeest, vaid pigem pakkuda elavat kogemust sõjaajaloost ja sõjatehnoloogia arengust, väärtushinnanguid andmata.

Muuseumi külastajale on endised NVA ohvitserid ja allohvitserid saksa keeles lahkesti seletamas Ida­Saksamaa ajastut, kuid Bundeswehri osa juu­

res jäävad nad kidakeelseks. Lisaks juhatab muuseumi koduleht „endiste“ kataloogi juurde, kelleks on 9. tankidiviisi teenistujad. Seega võib julgelt toetuda levinud rahvatarkusele, et kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis järelikult ongi tegemist pardiga.

Kahjuks on muuseum avatud vaid soojal ajal aastast, sest suure pinna kütmiseks ei jätku rahalisi vahendeid ning külmetavad külalised ei mõju hästi muuseumi imagole.

Muuseum on jagatud kahte ossa, mis asuvad teine teisel pool teed. Ühel pool on tehniline osa, kus endistes tankigaraažides on näha eri kaalukategooriates sõjaväetehnikat, ja teisel pool, endises sööklas asub sõjaajaloo osa.

SOTSIALISMI KÕVERPEEGLI

ELIITDIVIIS

Viimane saab alguse Eggesini paigutatud Kasarmeeritud Rahvapolitseist. Saksa Demokraatlik Vabariik oli loodud, kuid puudu olid veel relvajõud ning Kasarmeeritud Rahvapolitsei oli selle aseaine. Eggesini paigutati selle mehhaniseeritud valmisolekuüksus, mis oli loodava relvajõudude tankidiviisi selgrooks. Enamik rahvapolitseinikke olid Punaarmee kätte sattunud endised Wehrmachti sõjaväelased, kelle ajusid oli NKVD pesnud Antifa koolis. Muuseumis on Kasarmeeritud Rahvapolitsei esimesed vormirõivad, mis erinevad NKVD omadest ainult mütsimärgi poolest. Hiljem asendati need khakivärvi vormiga.

Kasarmeeritud Rahvapolitsei jõudis oma lühikese eksisteerimisperioodi jooksul luua ka pronksist teenetemärgi, mis anti viie aasta ustava teenistuse eest. Selle jõudsid välja teenida vaid kohe alguses üksusega liitunud, sest NVA loomisega organisatsioon reorganiseeriti. Ka see teenetemärk on muuseumis olemas.

Muuseumi sõjaajaloo põhiekspositsioon algab 9. tankidiviisi loomisega

Eggesenis. Sama numbriga Viinis formeeritud tankidiviis oli Teise maailmasõja ajal ka Wehrmachti koosseisus, kuid usutavasti oli see juhuslik kokkusattumus. Diviisile lipu üleandmine on jäädvustatud ekspositsioonis fotodel ja ka kapis hoitava lipu endaga. Tseremoonia toimus 15. septembril 1956, mil üksuse ülemaks sai kolonel (ooberst) Reinhold Tappert, kes oli enne Eggesenis Kasarmeeritud Rahvapolitsei staabiülem. Saksa ajaloolase Peter Joachim Lappi arvates on tegemist ainukese endise relva­SSi ohvitseriga, kes teenis ohvitserina ka NVAs. Kolonel Tappert alustas teenistust Leibstandarte SSis „Adolf Hitler“ ja jõudis enne punaarmee kätte vangi langemist Soomes relvaSSi obersturmführer’i (vanemleitnant) auastmeni. NVA kolonelina oli ta samal ajal julgeolekuteenistuse informaator.

Bundeswehri territoriaalkaitsebrigaadiks. Oma teenistuses jõudis ta välja kindralinspektori ametikohani, mis võrdub meie kaitseväe juhatajaga.

Tankidiviis oli Punaarmee tankidiviisi koopia. Isikkoosseis oli 8500 sõjaväelast. Erinevalt Nõukogude diviisidest ei olnud NVA tankidiviiside koosseisus ründekopterite üksust ning nende motoriseeritud jalaväe­ ja tankiformatsioonides oli väiksem lahingukoosseis.

Tankidiviisi ülemad olid kõik kolonelid, kuid enamik neist jõudis NVA kindrali auastmesse. Seetõttu on muuseumis palju kindralite tavavorme ning isiklikke esemeid. Ekspositsioonis on ka Bundeswehri kindrali Hans­Peter von Kirchbachi tavavorm, kes pärast Saksamaa ühinemist võttis 9. tankidiviisi juhtimise üle ja lahustas selle

Käsirelvade valik on muuseumi ekspositsioonis tagasihoidlik, sisaldades põhiliselt NVA relvastust, mis enamasti pärines Nõukogude Liidust, nagu püstol TT­33 ja püstolkuulipilduja MP­41. Seevastu AK­47 III versioon oli kohapealne toodang, selle seeriatootmist alustas Ida­Saksamaa ühena esimestest idabloki riikidest 1959. aastal. Saksa DVs nimetati seda relva püstolkuulipildujaks MPiK (Maschinenpistole Kalashnikow), sest sõna ründerelv (Sturmgewehr) oli keelatud kui rahvussotsialistlik propagandatermin. Bundeswehri esindab automaat MP­7.

NVA vormide valik on muuseumis vägagi suur. Riigi poliitilise juhtkonna seisukoha järgi pidi NVA vormiriietus kandma selget „saksa“ ja „sotsialistlikku“ sõjalist traditsiooni. Selle tulemusena sai tavavorm preisi vormirõivaste lahenduse ning sarnanes vägagi Wehrmachti omale. Ainult ohvitseripagunitel kasutati Varssavi paktis levinud Nõukogude auastme­

tunnuste (tärnide) paigutusviisi, et ka liitlastele oleks arusaadav, kes on kõrgema auastmega. Muuseumis näeb NVA viimase vormiriietuse eksemplare, mida Saksamaa taasühinemise tõttu kasutusele võtta ei jõutudki. Uus vorm erines eelmisest vaid moodsama lõike poolest. Ka Bundeswehri teine kollakas­oliivikarva vorm aastast 1959 on muuseumis näha. Selle lahendus osutus ebaõnnestunuks, sest rõivaste sisse oli pandud sünteetilisest kiust vooder, mis liikudes kriimustas nahka ja tekitas sügelust. Seetõttu andsid sõdurid äärmiselt ebapopulaarsele vormiriietusele hüüdnime Filzlaus, mis maakeeli tähendab kubemetäid.

NVAs kehtestati Nõukogude ohvitseride auastmestruktuur, mistõttu taastati 1898. aastal kaotatud nooremleitnandi auaste. Muudatusi tehti ka kindralite auastmetes. Kaotati väeliigi (jalaväe, suurtükiväe jne) kindrali auaste, mis oli varem kindralleitnandist järgmine, sest Nõukogude Liidus olid juba väeliigi marssalid ning Nõukogude väeliigi marssal oli armeekindralist kõrgem. Seega järgnesid NVAs kindralleitnandile kindralpolkovnik (Generaloberst) ja armeekindral. Ka kindralite pagunikomplektid on muuseumis vaatamiseks väljas.

Samuti on näha NVA marssali pagun, mille keskkohta kaunistab viisnurkne rubiin. Kuid seda auastet ei saanud mitte keegi1, ehkki diviisile anti selle potentsiaalse kandidaadi kindral Heinz Hoffmanni nimi pärast tema surma. Tegemist oli ikkagi eliitdiviisiga, mis võttis osa Berliini müüri ehitamisest ning oli valmisolekus Praha kevade lämmatamiseks ja Poola okupeerimiseks Solidaarsuse võidu korral. Kui Nõukogude kindral ja polkovnik kandsid karakullilamba nahast papaahat, siis NVA kindrali läkiläki materjaliks oli karakullnaha imitatsioon tundmatu looma nahast. Mõlemat peakatet saab ekspositsioonis ka imetleda.

Loomulikult näeb muuseumis NVA teenetemärke ja teenistusmärke, mida jagati suhteliselt heldelt. Kustumatu mulje jätab kindralile annetatud Põllumajanduse tootmisühistute silmapaistvate saavutuste medal, mis oli riiklik autasu. Arvatavasti saatis

kindral tihti sõdureid šefluse korras põllumajandusettevõtetele appi, selle asemel et teha sõjalist väljaõpet. Väljas on ka palju Bundeswehri väeosade embleeme, mis tekkisid endiste NVA üksuste asemele.

Kui Saksamaa taasühines ja NVAst sai Bundeswehri osa, ei olnud NVA sõduritele kohe anda Bundeswehri vormiriietust. Esialgu kaeti vaid mütsikokardil Saksa DV vapp riigivärvides kattega.

Kindlasti on üks muuseumi kogudesse panustajaid olnud endine spordiinstruktor, sest ma ei ole kuskil mujal näinud sellist läbi ajastu ulatuvat sõjaväeembleemidega spordidresside kollektsiooni. Huvitav on, et eri auastmekategooriatele olid ette nähtud erineva kvaliteediga spordidressid.

Ka kuulus lame NVA kiiver mudel 1956 on pärit veel Wehrmachti ajast. Tollal kandis see mudel nime B/II, mida testiti alates aastast 1943. Kuid Kolmanda Riigi relvajõud ei jõudnud seda kasutusele võtta, mistõttu omistati peakate tehnilise saavutusena Ida­Saksamaale. Seda peeti üheks parimaks teraskiivriks, mida kaitseomadustelt ületasid vaid kevlarkiivrid. Sujuv kuju ja nurgeline pealagi töötati välja laskekatsete abil; järsk lööginurk tõrjub tõhusalt šrapnelli ja soodsates tingimustes isegi kuule. Disainil on siiski ka puudusi: kiiver istub peas vähem kindlalt ja on lai, väljaulatuv kuju võib segada sõidukitelt jalastumist. NVA ei olnud ressurssi raiskav asutus, nii olid orkestrantide jaoks valmistatud 400 grammi kaaluvad, kuid väliselt teraskiivritega identsed plastikkiivrid. Mõlemad kiivrid on muuseumis näha.

Muuseumi kaunistab suuremõõtmeline kommunismialtarimaal: kolmikmaal, mille maalis tollane ajateenija ja hilisem kunstnik Jörg Frey, kel õnnestus oma kahe aasta pikkune ajateenistus triptühhoni loomisele kulutada. Maali kesksel osal on kujutatud võidukaid tankivägesid, vasakul on pannoo „Partei meid juhib“ ja paremal ajateenija mõlgutused kasarmus. Ideoloogiat kõrvale jättes on tegemist õnnestunud maaliga. Saksamaa ühinemisel viisid seltsimehed selle peitu, et teost ei hävitataks.

IDABLOKI RASKE RAUD

Tehnikatsoonis ootab külastajat nii sõjaväe rasketehnika kui ka tsiviiltehnika. Tegemist ei ole ainult sõja­, vaid tehnikamuuseumiga, kus võib näha veel idabloki autode kollektsiooni, SDV mopeedide kollektsiooni ning oma elukaare lõpetanud tuletõrjeautosid. Mopeedide seas on ka NVA mootorrattad, mida kasutasid kullerid.

Kui idabloki autod tekitavad vaid õrna nostalgilist huvi, siis SDV mopeedide ja motorollerite kollektsioon on ligitõmbav ja annab läbilõike peaaegu 50aastasest arengust, mille jooksul toodeti üle kolme miljoni kaherattalise sõbra. Tuntumad kaubamärgid olid Simson, IWL ja MZ.

Väljas on ka 1954. aastal Nõukogude Liidust toodud 130 mm kahur (sakslastele Type 59­1) , mis oli kasutusel tankidiviisi suurtükirügemendis. Kui NVAs said selle relva käsitsemisega hakkama 8 meeskonnaliiget, siis mujal riikides läks vaja 12 meeskonnaliiget, kes suutsid seitsme minutiga panna kahuri lahinguvalmis. Samuti tervitab külastajat 152 mm välihaubits D­20 (NATO M1955), mis oli kasutusel diviisi otsealluvusega suurtükirügemendis. Tegemist on Nõukogude armee esimese 152 mm suurtükiga, mis oli võimeline tulistama taktikaliste tuumalõhkepeadega mürske. Seda relva kasutavad tänapäeval VeneUkraina sõjas nii venelased kui ka ukrainlased ja üleüldse on relv leidnud tarvitamist rohkem kui kahekümnes relvakonfliktis alates 1950. aastast.

Sõjaväe rasketehnikat on muuseumis ligikaudu 60 ühikut. Garaažis ootab tank T­34/85, millega Punaarmee sõdis sakslaste vastu. See oli ka 9. tankidiviisi esimene põhirelv. Tegemist oli NVA ainukese sajaprotsendiliselt raskelahingutehnikaga varustatud eliitdiviisiga, kuhu hiljem saabusid uued tankid T­55 ja T­72.

Suurimaks ja kaalukamaks eksponaadiks on 1980. aastal toodetud päästetank T­55TK, mis on pärit Tšehhoslovakkiast. Nagu nimestki võib aimata, on selle tanki aluseks T­55 veermik. Masin on varustatud 20tonnise kraana, buldooseri ja vintsiga, et vajadusel teisi

Väeosalipp, mis on peidetud klaaskappi, et hoida seda tulevastele põlvedele. Eespool on mitmed NVA vormid, kahe naisallohvitseri mundri vahel näeb kindrali tavavormi

tanke pukseerida või ära vedada. Kuna tankidiviisis tegutses ka kool, siis on hallis T­72 tankisimulaator, mille abil viidi läbi ajateenijate väljaõpet.

Huvitav eksemplar on garaaži nurgas seisev Pansarbandvagn 401, mis algselt oli NVAs teenistuses olnud, Nõukogude Liidus toodetud mitmeotstarbeline soomustatud vedukmasin MT­LB. Pärast Saksamaa taasühinemist ostis Rootsi 1992. aastal 1016 sellist soomukit ja ehitas need enda vajaduste järgi ümber. Tänapäeval neid muidugi enam ei kasutata, muuseumis olev soomuk on oma vanasse kodusse ringiga tagasi jõudnud.

Kaemiseks on samuti Nõukogude Liidus toodetud BRDM­2, kuigi NVAs kutsuti seda SPW­40P2 (Schützenpanzerwagen, soomustransportöör).

Sakslastel oli kombeks anda välismaisele tehnikale saksakeelne nimi. Lisaks näeb NVA vaenlase Bundeswehri jalaväe lahingumasinat SPz 11­2 Kurz, mis on tegelikult Prantsuse lahingumasina Hotchkiss edasiarendus. Seda toodeti litsentsi alusel Saksamaal ajavahemikus 1959–1967 umbes 1600 eksemplari

erinevaid modifikatsioone. Tegemist on esimese Saksamaal valmistatud soomukiga pärast Teist maailmasõda. Muuseumis on luuresoomuk, mis oli varustatud 20 mm kahuriga. Masina eeliseks on tema madalus – 2,02 meetrit ilma antennideta.

Tehnikahallis leiab ka erinevaid SDVs toodetud Roburi (ladina k ’tamm’) veokeid ja busse nii sõjaväele, tuletõrjele kui ka politseile. Vanemad tegijad peaksid neid mäletama veel Kaitseväe ja Kaitseliidu alguspäevist, sest kaitseministeerium ostis neid NVA ülejääkidest võileivahinnaga meilegi. Tootjaks oli Zittaus asuv Robur Werke, kus aastatel 1961–1991 valmistati Saksa DV põhilisi veokeid ja busse. Tehas ise oli asutatud juba 20. sajandi alguses. Teise maailmasõja ajal toodeti seal Wehrmachtile neljarattaveoga transpordi­ ja meditsiinisõidukeid Phänomen Granit 1500. Venelased viisid aga reparatsioonide alusel tehase sisseseade ja tootmisliinid 1945. aastal Venemaale, millest tekkis tootmisesse paus.

NVA ajast on muuseumis säilinud palju Nõukogude Liidus toodetud

veokeid ZIL, Ural ja GAZ, mida kasutati juhtimis­, side­ ja veoautodena. Nende hulgast tasub esile tuua rändkino, sest sõduritele tuli ka väliõppuste polügoonile tuua sotsialistlikust realismist kantud kultuurilist meelelahutust, et nad ei eksiks õigelt teelt.

Muuseumis näeb ka Tšehhoslovakkia kütusetankurit Tatra 1148, sest NVA ei piirdunud ainult Nõukogude ja oma tehnikaga, vaid kasutas ka teiste Varssavi pakti liikmesriikide masinaid.

Kui muuseum üle vaadatud, on mõistlik teha autoga väike tiir linnatänavatel, et näha, milline nägi välja NVA garnisonilinn. Igatahes hooned on ilusamad kui Paldiskis, kuid tunda on ka karmikäelist linnaarhitekti. Seejuures peeti Eggesini­Karpini suurtükiväekasarmut üheks SDV suurimaks kasarmuks. See müüdi oksjonil 2019. aastal.

VIIDE:

1 Sellest saab pikemalt lugeda Kaitse Kodust! nr 6, 2022. „Auaste, mida ei saanud keegi“ https://issuu. com/articles/16698445

kuI kAuBOID kANNAVAD kAABuDE AsEMEL kIIVREID

Igal sõjaväljalt vaikselt minema imbuval Saksa ohvitseril on kusagil peidus ... ei, mitte marssalile vajalik atribuutika, vaid midagi muud.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Näiteks vähemalt veoautotäis kulda. Kui mitte kaks veoautotäit. Või kolm. Või terve kolonn. Igal Saksa ohvitseril. Eranditult. Nii, nagu iga Eesti laugas või järv sisaldab minimaalselt ühte Tiger­tanki. Kui mitte kahte. Või kolme. Filmis „Kelly’s Heroes“ on selle koha pealt asi selge. Kui pole käepärast Klondike’i või Eldoradot, sest sa asud juhtumisi Euroopas, siis koperdad

kindlasti kusagil kullasisaldusega Saksa ohvitseri otsa.

II maailmasõda, läänerinne. Kusagil Prantsusmaal võtavad liitlaste sõdurid kinni ühe vastaspoole ohvitseri. Ohvitser nagu ohvitser ikka, aga portfelliga. Ning portfellis kullakangid. Eduka ülekuulamise käigus selgub, et kusagil rindejoone taga on ülekuulataval sihukesi kange veel terve autotäis. Amee­

rikamaa sõdurid otsustavad seepeale, et sõdimine sõdimiseks, aga tulevikule peab ikka ka mõtlema. Ja kui pensionipõlvele mõelda ei jaksa, siis vähemalt homne-ülehomne tasuks finantsiliselt kindlustada. Ootamatult sülle sadanud kuld sobib selleks ju suurepäraselt. Kõige juures on vaid üks pisiviga – kuld asub valel pool rindejoont. Aga kui sul on kasutada nii püsse kui tanke, pole ühest tühisest rindejoonest suuremat

lugu. Selline on 1970. aastal valminud filmi „Kelly’s Heroes“ sissejuhatus.

Pikkuse poolest on film paras eepos. Hea täide igavamale õhtule, sest „Kelly's Heroes“ on kõigest kaks tundi lühem kui „Gettysburg“. „Gettysburg“ on neli ja pool tundi pikk. Mõnevõrra tekib küsimus, miks nii pikk, sest film sisaldab parajal määral jorutamist ja stseene, mille vajalikkus on küsitav.

„KELLY’S

HEROES“

Osades: Clint Eastwood, Donald Sutherland, Telly Savalas

Lavastanud: Brian G. Hutton 2 tundi ja 26 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Mõte asendada Metsik Lääs läänerindega pole ju paha.

Teostus: 7. Ilus, aga mitte midagi erilist. Näitlejatööd kokku: 7. Punktid enamasti ikka Sutherlandi töö eest.

Lavastajale: 6. Natuke laisavõitu tulemus.

Stsenaarium ei ole samas sugugi mitte halb. Ei, kõik toimib, dialoogid on naljakad, koomilisi olukordi tekib, kõik nagu on. Vahepeal lastakse püssi ja sõidetakse tankiga ka. Et väga jutustamiseks ära ei läheks. Ometi kohati kogu spektaakel venib. Mõni režissöör suudab selle ajaga ära näidata kogu maailma ajaloo ühes selgitavate märkustega, kuid Brian Hutton näitab teile kahe ja poole tunni jooksul, kuidas ära pätsata üks autotäis kullakange. Selle ajaga kannataks ju rohkem ära teha, eks. Pisike kapitalist minu sees tõstab siinkohal pead ja hakkab nõudma suuremat tööviljakust. Samas olid paar kohta sellised, kus vähemasti minul tekkis küsimus: „Aga miks just selle koha peale lõige tehti?“ Mingitel hetkedel jooksis filmi loogika mu jaoks nägupidi vastu seina, midagi oli vahelt justkui puudu. Ju siis avastati montaaži käigus filmi järjest kaugenev lõpp ja kogu komplekt kolme tunni peale venitada ei kõlanud rentaablilt. Või vahetas võttepäevast kurnatud operaator mõned filmikettad slivovitsi vastu. Sest linateos võeti ikkagi üles Jugoslaavias.

jääb selline masstoodangu ja teeäärse burksiputka mekk juurda. Tekst kannab, näitlejad on head, operaator on ülesannete kõrgusel, aga no ei tule seda va sära.

Nimitegelast Kellyt mängib Clint Eastwood. Kauboifilmidest on teada, et Clint omab täpselt kaht näoilmet –kaabuga ja ilma. Siin lisandub veel kaks – kiivriga ja ilma. Ma olen üsna kindel, et kui Clinti sisse saanuks installeerida veel paar näoilmet, oleks see filmile kõvasti juurde andnud. Tegelikult ka, kaks ja pool tundi puise näoga nimitegelase seltsis tüütab ära. See ei loe, et tekst tuleb ilusti ja diktsioon on paigas.

tegelane, kelle puhul vaataja pilgukski ei tea, mis sellest mulgust järgmisena tulemas on. Ja tulemas on, võib kindel olla. Donald Sutherland saab rolli eest kõik saadaolevad plusspunktid. Igatahes. Koomilisi tegelasi jagub teosesse veelgi, kuid nemad on pigem episoodilised ja nii massiivselt eetriaega ei saa.

Mis võis režissöör Huttoni mõtteis olla, kui ta valis tegemiseks „Kelly’s Heroes“? Ilmselgelt polnud tegu kaitseministeeriumi tellimusega. Tulla välja jutuga, et kõige õigem sõdalane on see, kes pätsab ära kulla, mille pätsasid ära natsid ja mille võis enne seda veel keegi ära pätsata, ei ole just kõige ägedam idee. Natuke ikka selline kauboivõtmes film. Metsik Lääs on asendatud maailmasõjaga, pahad indiaanlased veelgi pahamate natsidega ja kauboid kannavad vahelduse mõttes kaabude asemel kiivreid. Pisut kirjutatakse huumorit ka sisse, et keegi jumalapärast ei arvaks, nagu poleks lääneliitlastel peale varanduse tassimise muud mõttes olnudki.

Ja olge lahke, see töötab! Töötab küll, kuid jääb ikkagi keskpäraseks. Ikka

Päris alguses tundus, et Kelly puise olemise tasakaalustamiseks on sisse kirjutatud Big Joe (Telly Savalas). Big Joe lärmakas olemus paistis selleks ka kenasti sobivat. Loo edasi arenedes lajatati ekraanile aga hoopis uus ja huvitav persoon, Oddball (Donald Sutherland). Oddball päästab filmi! Ainult Eastwoodi mängitud Kelly poolteise näoilmega välja ei veaks. Koos Big Joega fifty-sixty. Aga koos Oddballiga igal juhul ja alati.

Filmi on sisse kirjutatud terve hunnik karaktereid, aga nad lihtsalt on. Nad on kindlasti vajalikud, näitamaks, et sõdurid pole lihtsalt ilmetu grupp isikuid. Nad ajavad mingeid asju, teevad pildi värviliseks, aga ei tõuse esile. Erinevalt Oddballist, kes näikse vaimus viibivat tulevikus toimuval Woodstocki festivalil eriti põnevate tubaka aseainete meelevallas. Väga hipilik tüüp igatahes. Ja need tema lakkamatud positiivsed lained, no need lihtsalt pressivad ennast igale poole ja lainetavad lakkamatult ning ei päästa mitte ainult filmi, vaid kõik. Absoluutselt kõik, mis ette jääb. Oddball on see

Filmi kokku tassitud sõjatehnika koha pealt õnnestus välja selgitada, et ekraanil nähtavad Shermanid on päris. Ehtsad. Otse sõjaväe parimatest ladudest. Filmi võttepaigad asusid nüüdseks lagunenud Jugoslaavias ning sealsel armeel Shermaneid tagavaraks täitsa oli. Aastal 1970, mil filmiti, oli kohalikel sõdalastel varuks korralik kogus Ameerika päritolu tanke, mida siis filmis kasutada sai. Kui Ameerika tankid olid päris, siis Saksa Tigerid, vähemasti silma järgi otsustades, olid kuskil värkstoas kokku klopsitud. Mis liikurid tiigrinahas toimetasid, ei oska öelda, aga väljanägemine oli ikka kõvasti kunstipärasem kui Shermanitel. Nii ehk naa poleks aastal 1970 enam ehtsat ühes tükis püsivat Tigerit kuskilt väga võtta olnud. Kui olekski, siis vaevalt oleks omanik (tõenäoliselt mõni muuseum) vaimustusega pealt vaadanud, kuidas tema hoolega hoitud vara kunsti nimel ribadeks lastakse.

Üldiselt film meeldis. Ma pole küll teab mis vaimustuses Kelly rolli Eastwoodile andmise üle, aga noh, kui nii, siis nii. Ei hakka spekuleerima, kes käibiva ajastu näitlejatest oleks paremini sobinud. Kindlasti neid on, aga las see jääda. Filmi pikkus kippus küll roiutama, kuid õnneks hakati enne, kui silm kinni vajus, uuesti tulistama ja see raputas ärkvele. Kas soovitada? Ikka! Mõne laisema nädalavahetuse täiteks sobib kenasti. Kaasa mõtlemine ei ole vajalik, vajalik on vaadata. Ilus Harju keskmine Ameerika meelelahutus.

LÕuNANAABRITE suuRTEOs CONTRA TÕLkEs

Läti suurteosega „Hingetuisk“ on meie lugemislauale jõudnud lõunanaabrite isamaaline tüvitekst, mis kirjeldab rahvuslike kütiväeosade võitlusteed.

Eelmise aasta 11. novembril ehk lätlastele Lāčplēšise päeval, mil lõunanaabrid austavad riigi iseseisvuse eest võidelnud sõdureid, jõudis see mahukas raamat lõpuks ka eesti lugeja ette.

Paljud on kindlasti näinud sama teose põhjal 2019. aastal vändatud režissöör Dzintars Dreibergsi filmi pealkirjaga „Hingede torm“. See ei tohiks siiski segada raamatu lugemist. Esiteks ei järgi film raamatut kõigis süžeekäikudes ja teiseks lihtsalt tasub vahelduseks kätte võtta üks hea tänapäevane tõlge rahvuslik­romantilises laadis patriootilisest teosest, milles leidub seoseid ka Eesti ja eestlastega.

Originaalraamat ilmus aastail 1932–1934. Tõlkija Contra on pikkinud teksti toredaid tolleaegseid sõnu, mida on kasutanud näiteks Tuglas ja Tammsaare. Muu hulgas esineb sõna hingetuisk ülitugeva tuisu tähenduses nii „Tões ja õiguses“ kui ka ühes Juhan Sütiste luuletuses.

Teos, mida meil sageli kõrvutatakse Albert Kivikase raamatuga „Nimed marmortahvlil“ ja August Gailiti „Isade maaga“, viib lugeja koos läti küttidega Esimese maailmasõja lahinguväljadele, kaevikutesse ja tagalasse, hiljem ka Vabadussõtta ja Riia vabastamise võitlusesse.

Nii raamatus kui ka ajaloos ajendas läti vabatahtlike relvile asumist keiserliku Saksamaa vägede tungimine Kuramaale 1915. aastal. Sama aasta mais andis Vene väejuhatus loa moodustada tsaariarmee ridadesse rahvuspataljonid. See tõi Lätis kaasa rahvusliku tõusu laine ning raamatu peategelanegi saadeti Riiast väljaõppepaika

„HINGETUISK“

Aleksandrs Grīns

Läti keelest tõlkinud Contra 592 lk

Grenader 2025

puna­valgete lilleõite ja armsama suudlustega kaetuna.

Järgnes karm tegelikkus, kus autori kirjeldusel saavad meeste hauaks küll soomuda ja tihnikud, küll lume alla mattunud külmunud laibavaalud. Paljude lahingute reas kirjeldab raamat 1916. aasta jõulupealetungi, kus läti väeosad suutsid sakslaste kaitseliinist läbi murda, kuid neile järgnema pidanud Vene väeosi ei tulnudki. Kütipolgud jäid üksi ja purustati, kaotused ulatusid 9000 meheni.

Jõululahingust võttis osa ka raamatu autor Aleksandrs Grīns. Pole siis imestada, et kirjeldused sõjaväljast ning noorte ja eakate meeste tunnetest enne lahingusse minekut on ehedad ja mõjuvad universaalsena – relvad oleksid täna teistsugused, kuid samasugused soised, metsased ja talvel jäiselt karmid võitlusolud ootaksid ees ka praegu.

Tigedamalt hakkavad tööle Saksa patareid ja lahingus karastunud mehed aimavad juba pealetungi lähenemist. Veteranide närvi see ei liiguta, aga mõnel teisel, kes esimest korda positsioonidel, hakkavad koos maa rappumisega vastu tahtmist ka jalad võbisema, käed värisema ja enesevalitsusel pole enam võimu näolihaste üle.

Seda ei saa nimetada päris hirmuks – noorte sõdurite võbin tuleb nende alateadvusest, nad tunnevad ennast olevat maaga üks, märkavad tema vappumist, näevad õhku liivaga segunemas, purunevaid mände varisemas ja neile kangastub, et kogu maailma alustalad lagunevad, kohe langevad kõlinal alla tähed, taevas kukub hakitud puutüvedele ja maailma lõpp ongi käes.

Argpükstel valutab kõht ja üheks selliseks on kapten Buriņš, Daugavgrīva kangelaspolgu teise pataljoni ülem. Ta ei tohi oma muldonnist välja ronida ja talle saab ööpotiks omaenda saabas; siis võetakse jalast ka teine, mida tabab sama saatus – ja käskjalg, kes viskab need nina kirtsutades välja, peab sisse vedama liivaga täidetud sapöörikoti.

„Täitsa kasside kombed,“ irvitab seersant Lazda blokhausi sissepääsul seistes ja hetk hiljem ei ole tal enam pead – selle on otsast rebinud mürsukild.

Seda kõike raamib teoses peategelase Artūrsi meheks kujunemise ja armastuse lugu – armastus oma tütarlapse, perekonna, talu ja isamaa vastu. Kättemaks nende eest teda poisikesena sõtta viiski, sest õpetab ju piibelgi: silm silma vastu, hammas hamba vastu.

KAITSE- JA KRIISIVARUSTUS

Kaitse-, ellujäämis- ja taktikalised lahendused riigikaitsjatele, kriisireageerijatele ning loodusõnnetuste ja keskkonnakriiside olukordadeks

RELVAD, LASKEMOON JA LISASEADMED

DROONID JA DROONITÕRJELAHENDUSED

Tõhusad lahendused keerulistesse tingimustesse!

KÕRGSURVETELGID, KÜTTE- JA KLIIMASEADMED

VÄLJAÕPPE- JA KAITSEVAHENDID

conmeo.ee

info@conmeo.ee