Kaitse Kodu! nr 5 2023. a

Kaitse Kodu!

mitmenäoLine saKaLa maLev

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

6 VÕIDUPÜHA

Võidupüha paraad Viljandis

8 SÜNDMUS

Lõuna maakaitseringkonna võitlejad tõstsid lisaõppekogunemisel osaluse lati kõrgele

9 INIMENE Julge juht Tauno Tilk

12 VÕIDUPÜHA

Tänavused võidutule toojad

20 VÕIDUPÜHA

Milleks meile tänapäeval mõõgad?

24 ÜKSUS Mitmenäoline üksikrühm Ümera rikastab Sakala malevat

28 VÄLJAÕPE

Valmis sõdur? Ei, aga valmis olema sõdur!

30 VÄLJAÕPE Tuled ja viled õppusel Põhjakonn

31 VÄLJAÕPE Swift Response 23: koostöö on võidu alus

32 VÄLJAÕPE

Asi mutt – vaja on määrata asimuut! 34 VÄLJAÕPE Kuidas kaugemale paremini lasta? 40 SÕJASPORT Noorkotkad ja kodutütred müttasid Mulgimaa

Neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ning klassiruumis päid murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks. Me ajasime üht asja.

Joosta metsas, mis on paksult täis piibelehelõhna, näha esimest korda elus sabatihast või porri – need on emotsioonid, mida tema kinnitusel ei asenda miski. See on sõnulseletamatu elamus. Neil hetkedel jään lihtsalt seisma ja kõike seda imetlema.

61 MAAILMAPILK

Erioperatsiooni salatoimikud: kadunud lennukid

66 HEAD ISU!

Ka lõkkel valmib maitsev Mulgi puder

68 KUIDAS ...

... panna metsas püsti saun?

70 ÜLEELAMINE

Metsa minek nõuab alati ettevalmistust

72 MEDITSIIN

TCCC õppevideo? TCCC õppevideo!

74 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitses verepelgurist meditsiinitöötajaks

76 NAISKODUKAITSE

Orienteeru või eksi!

78 NOORED

Puit, sepis ja kolm Heimtali poissi

80 NOORED

Kodutütred villast viskamas

82 NOORED

Aasta kodutütar Reena Reidla: parim võimalus panustada

84 NOORED

Lastevanemad maitsesid koos lastega laagrielu

86 VÕIDUPÜHA

Viljandimaa vabadussamba taassünd

88 MILITAARTURISM

Ennuksemäe – reisikiri minevikust

AUTORID

TIIU SOMMER

Naiskodukaitse Sakala ringkonna aseesinaine

Tiiu saab hakkama nii auto parandamise, moosi keetmise, soki kudumise kui koori juhtimisega. Paljude teiste asjadega kah. Ka kirjutamisega. Sealjuures väga hästi.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui ka soomukiga sõites.

URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ja meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

78

Alasil põleb tuli, poisid vahetavad rolle: keevitavad, ajavad raua kuumaks, tekitavad rehvipurustajale täisnurga jne. Sepikojas aeg kaob, see on selline ajatu koht, kuhu võib jäädagi.

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

võidupüHa

Valveteenistus

Küberkaitseüksus

Kaitseliidu Kool

Kaitseliit

Kodutütred

Politsei­ ja Piirivalveamet

Päästeamet TRIBÜÜN

võidupüHa paraad viLJandis

MAAKA I T S EPÄEV

VILJAND I 2 3 .VI 2023

Vaksali

K

aitseliit tähistab 23. juunil võidupüha Viljandis, kus pidupäev algab juba kell seitse hommikul riigilipu heiskamisega linnavalitsuse ees ning kulmineerub paraadi ja maakaitsepäevaga. Päeva esimesele sündmusele, riigilipu heiskamisele järgneb taastatud Viljandimaa võidusamba avamine ning sellele pärgade asetamine. Päeva tippsündmus, paraad Viljandi Vabaduse platsil, algab kell 11 Vabariigi Presidendi saabumisega. Võidupüha tähistamine jätkub kell 12 algava maakaitsepäeva ja tehnikanäitusega Viljandi linnastaadionite parklates, kus saab näha nii Kaitseliidu, Kaitseväe kui ka liitlasriikide tehnikat.

Lõuna maaKaitserinGKonna võitLeJad tõstsid LisaõppeKoGunemiseL osaLuse Lati KõrGeLe

Kaitseväe juhataja ettepanekul kutsuti 5.–7. maini lisaõppekogunemisele Okas 23­2 kuni 607 maakaitseüksustesse kuuluvat reservväelasest kaitseliitlast Lõuna maakaitseringkonna Tartu, Põlva, Sakala, Võrumaa ja Valgamaa maleva koosseisus. Lisaks kaasati kuni 300 kaitseliitlast õppuse korraldamist toetavatesse tegevustesse.

„Kaitseliitlased Viljandist Võruni näitasid lõppeval nädalavahetusel seda, milline peab Kaitseliit olema – organisatsioon, mille liikmed tulevad välja siis, kui on vaja Eestit kaitsta või selleks harjutada,“ ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. „Oleme täpselt nii tugevad, kui on meie liikmete aktiivsus, ja Lõuna maakaitseringkonna võitlejad tõstsid lisaõppekogunemistel osaluse lati kõrgele. Loodan, et see on eeskujuks kõigile teistele kaitseliitlastele.“

Seekordne lisaõppekogunemine keskendus Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna üksuste valmisoleku kontrollile

12. APRILLIL 2023

OTSUSTAS KAITSELIIDU

KESKJUHATUS:

ja väljaõppele. Selle käigus harjutasid õppusel osalenud maakaitseväelased väikeüksustena varitsuste püstitamist ja läbiviimist, kontroll­läbilaskepunkti rajamist ja nendega kaasnevaid tegevusi. Õppuse raames õppisid kaitseliitlased paremini tundma ka oma vastutusala, et olla valmis vajadusel kiiresti ja edukalt täitma sõjalisi ülesandeid.

Lisaõppekogunemisel Okas kontrollivad Kaitsevägi ja Kaitseliit lahinguvalmidust, samuti on see kogu riigikaitse käsuahela testimine Vabariigi Valitsuse otsuste langetamisest kuni kiirreageerimisstruktuuri reservväelaste kogunemiseni.

Kaitseväe ja Kaitseliidu ülesanne on tagada, et riik oleks valmis kõikideks olukordadeks. Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad olema valmis Eestit kaitsma ning seda õppustel harjutama. Julgeolek ei teki iseenesest ja seetõttu peab Eesti korraldama ka rahuajal regulaarselt õppusi, et säilitada ja tõsta reservstruktuuri kiirreageerimise võimet.

1. Toetada ERRi filmiprojekti tööpealkirjaga „Kuidas meist said sõdurid“ Kaitseliidu omavahenditest summas 58 000 eurot.

2. Täiendada 2023. aasta hankekava relvakappide soetamise hankega (600 tükki). Volitada G4 ülemat hanke võitnud pakkujaga lepingut sõlmima.

JuLGe JuHt tauno tiLK

Oma elu esimesed üheksateist aastat elas Tauno Tilk (33) Tõrvas toetava ja toreda neljaliikmelise pere pojana. Kasvamisele vaatab mees tagasi rahuga südames, sest suuri probleeme ta enda teada vanematele ei tekitanud. Eks

mõni poiste koerustükk tuli ikka ette, aga mitte midagi nii tõsist, et oleks pidanud direktori kabinetti seestpoolt vaatama. Seda teeb ta alles nüüd ja hoopis teise nurga alt.

Autor: TIIU SOMMER , Naiskodukaitse Sakala ringkonna aseesinaine

Rumalustega tegelemiseks ei jäänud noorel Taunol tegelikult aegagi, sest üks huviala ajas teist taga. Tema hobide laia ampluaasse kuulub juba varajasest noorusest peale metsas toimetamine ja kalalkäik. Tänasesse on sellest kaasa tulnud mõnede suvehommikute ja -õhtute veetmine järve peal või jõe ääres ning jahilkäigud.

ASTUGE SISSE!

Aktiivne noormees, kes oma sügava loodushuvi kõrvalt tegeles kodupaigas pillimängu, näitlemise, rahvatantsu ja laulmisega ning lähiümbruses giidina, tegi pärast põhikooli lõppu edukad sisseastumiskatsed toonasesse Tamme gümnaasiumi Tartus. Kolimiseks siiski ei läinud, Tauno otsustas jääda Tõrvasse ja seal gümnaasiumi lõpetada.

Kolm aastat hiljem tuli taas valida, sest kaks suurt ja erinevat huvi tõmbasid vaat et võrdse jõuga. Üks neist oli loodus, teine näitlemine. Taskus kutse Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala põhikatsetele, hakkas abiturient kahtlema. Nii alustaski noormees tudengielu hoopis Tartu Ülikoolis ökoloogia ja elustiku kaitse erialal, silme ees plaan saada bakalaureusekraad ja vaadata siis edasi, mida eluga peale hakata.

Elu hakkas aga ise peale ja teise õppeaasta keskel mõistis Tauno, et loodus akadeemilises võtmes ei ole päris tema teema ja teadlase verd temas ei voola. Nii tekkiski idee võtta aastane mõttepaus ja minna aega teenima. Arstliku komisjoni kutsesobivustesti järel sai Tauno üllatava vastuse, et praegu teda ajateenistusse ei võeta. Selleks ajaks oli teine kursus juba lõpusirgel ja kõige mõistlikum oli ülikool ikkagi ära lõpetada.

MA TAHTSIN TEGELIKULT MEEDIKUKS SAADA

Ajateenistus siiski tuli. Taunost sai Võrus täisverd jalaväelane, kuid ka seal hakkas saatus sekkuma. Baaskursuse lõpus metsalaagris kutsus rühmaülem kõik ajateenijad enda juurde tulevikku puudutavale neljasilmavestlusele. Tilk avaldas soovi õppida edasi meedikuks, et omandada vajalikke oskusi ja teha põnevat praktikat näiteks kiirabis.

Tema soov pandi kirja, noogutati tunnustavalt ja seda suurem oli üllatus nooremallohvitseri kursuse alguses, kui Tilk nimetati rühmaülemaks. Arvates, et midagi on segamini läinud, läks Tauno uurima, mis just toimus. Ta sai vastuseks tõsise pilgu ja tunnustava lause oma pädevuse kohta ning noormehe saatus oligi mõneks

ajaks otsustatud: 6–7 nädalat NAKi kursust ja aspirantuur.

VALIKUD, VALIKUD, VALIKUD ... Selle aja peale oli militaarmaailm Tauno Tilgale meeldima hakanud. Tagasi tsiviilellu suundudes oli tal tõsine soov viia paberid Kaitseväe Akadeemiasse toonasele üheaastasele ohvitserikursusele. Ta läbis katsed edukalt ja hakkas siis oma – ei teagi nüüd tagantjärele, kas lolli või targa – peaga mõtlema, et Tartus on ju veel ülikoole, kuhu võiks proovida sisse astuda.

Küll küllale liiga ei tee ning varsti oli noormehe laual kolm võimalust haridustee jätkamiseks. Nüüd järgnesid tõsiselt kaalutletud otsused jätta Tartu Ülikool välja oma liigse akadeemilisuse tõttu ja asendada sõjakool Kaitseliitu astumisega.

ÄRA IIAL ÜTLE IIAL

Sõelale jäi loodusteaduste magistrikraadi omandamine Eesti Maaülikoolis. Nende õpingute keskpaiku toimus karjäärimess, kus Tilk sattus vestlema „Noored kooli“ programmi esindajaga. Sinnamaani oli meie loo kangelane täiesti veendunud, et õpetajat ei saa temast mitte kunagi. Eelkõige just seetõttu, et ema töid ja tegemisi 19 aastat kõrvalt nähes teadis ta

väga täpselt, mida see töö tegelikult tähendab.

Saatusliku vestluse lõppedes hakkas Tauno peas idanema mõte, et ehk võiks ikkagi proovida koolis töötamist. Ta saatis „Noored kooli“ programmi avalduse, andis näidistunni ja kutsuti vestlusele, mille järel näidati rohelist tuld.

Sellest, et elul on Taunoga kogu aeg omad plaanid olnud, annab aimu ka see, et kaitseväest tulles leidis ta elukaaslase just Viljandist. Saades tugeva toetuse tulevaselt ämmalt-äialt, kes olid nõus noortele elamiseks linnakodu loovutama ja ise maale kolima, hakkas noormees uurima Viljandimaa tööpakkumisi. Suure-Jaani kooli ja gümnaasiumi kaheks aastaks keemiaõpetajaks läinud Tilk lõpetab praegu oma kaheksandat tööaastat haridusmaastikul. „Läksin, armusin ja jäin,“ tunnistab ta julgelt kõigile.

Tilk kiidab koolijuhti, kes oskas teda viieks aastaks osavalt siduda, usaldades noorele õpetajale kohe ka 5. klassi klassijuhataja rolli. „Südametunnistus ei lubanud niimoodi ära minna, et need õpilased pole oma põhikooliharidust kätte saanud,“ selgitab Tilk.

Otsest vajadust Suure-Jaanist kusagile mujale liikuda ju ei olnudki, kuid õpetajale, kes tunneb soovi areneda, jääb mehe arvates laias laastus kolm võimalust: hakata õppejuhiks, direktoriks või suunduda ministeeriumisse.

Kolm aastat tagasi otsiti Viljandi Jakobsoni Kooli loodusainete õpetajat ja arendusjuhti, nii saatiski Tauno Tilk oma avalduse teele. 2022/23. õppeaasta algus tõi aga muudatuse – ta alustas tööd direktori kohusetäitjana. Märgates muutust kolleegide pilkudes ja tundes nende toetust, leidis ta kandideerimisringi avanedes endas soovi võtta vastutus direktorina.

Nüüd ongi nii, et igal neljapäeval umbes poole kaheksast tervitab direktor Tilk rõõmsalt garderoobiuksel päeva alustavaid lapsi. Pühendudes peamiselt juhtimisele, tunnistab Tauno end kergendust tundvat, et ei pea enam kontrolltöid parandama. Ühe enda välja töötatud valikainega jätkab ta siiski. See on trimestripikkune praktilise kalanduse kursus.

Lisaks hariduspõllu kündmisele jõuab Tauno tegeleda ettevõtlusega käsitöö valdkonnas, korraldada koos vennaga sündmusi ja olla pulmaisa. Oma rohkeid tegevusi oskab ta seada tähtsuse järjekorda ning eelistab asjad pigem kohe ära teha, mitte jätta viimasele minutile. Ainult nii saab töölt minnes puhta südamega ukse kinni panna ning pühendada aega perele ja hobidele. Tõrva muusikakooli akordioni eriala lõpetanuna hoiab Tauno praegu kätt soojana lõõtspilli mängides. Tuleb ette ka avalikke ülesastumisi, näiteks meenutab ta soojalt lasteaia kevadlaata, kus andis oma panuse just moosekandina raha teenides.

TAHE + OSKUSED = VÕIMALUSED

Tauno Tilk julgeb võtta vastutust nii tööelus kui vabatahtlikuna. Ta arvab, et see on kaasa tulnud lapsepõlvest, ning toob näite, et kui sa ikka viskad naabri akna sisse, siis ole mees ja tunnista üles! Kaitseliitu astus Tilk Tartus, toimetas seal umbes poolteist aastat, kuid põhjalike elumuutuste tõttu otsustas malevat vahetada, et mitte kahe linna vahele pendeldama jääda. Seda enam, et kodu külje all on olemas Sakala malev. Hakkaja mees oli selleks ajaks juba lipnik ning leidis kohe hulganisti rakendust. Praegu on ta jalaväerühma ülem.

Rühmaülema positsioonile ei satuta juhuslikult. „See eeldab ühelt poolt vajalikke taustateadmisi ja teiselt poolt tugevat tahet,“ ütleb ta otsekoheselt. Tema sõnul on Kaitseliidu liikmele oluline soov päriselt panustada ja tunnetada võetud vastutust. Ennast peab ta jätkuvalt patrioodiks ja on paika pannud, et on päriselt valmis rindele minema, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Ülemana peab Tilk oluliseks, et alluvad käiksid õppustel ning omandaksid vajalikud oskused. Ta ütleb: „Kui on olemas tahe, on olemas oskused, siis me leiame ka võimalused, kuidas need asjad omavahel kokku panna.“

Arengut peab Tauno vajalikuks ja jääb hetkeks mõtisklema, kui hästi saaks ta hakkama kümme aastat tagasi omandatud sõduri baasoskuste või jaotaseme oskuste rakendamisega.

„Ilmselt paneks esimese hooga ikka mõtlema,“ leiab ta varsti ausa vastuse. „Tegelikult jääb asi seisma igas eluvaldkonnas, kui ise takka ei lükka,

ja mulle meeldib, kui elu on pidevas liikumises,“ võtab ta kokku vajaduse arendada end pidevalt õppides.

Äsjasele liitumislainele tagasi vaadates näeb Tilk tulijate hulgas ka inimesi, kes otsustasid tugeva emotsiooni pealt ja tegevusteni polegi veel jõudnud. Esimese asjana paneb ta puhta lehena tulijatele südamele läbida baaskursus, sest alles sealt edasi tekivad järgmised väljaõppevõimalused. Muidugi on see iga inimese enda prioriteetide seadmise küsimus. „Kui me räägime tänasest olukorrast Ukrainas, siis on sõda igapäevaselt kestnud kaks aastat. Pole valikut, et ma täna ei lähe sõdima, sest väljas sajab vihma,“ toob rühmaülem paralleeli, kuidas laiskusest või mugavusest üle saada ja „ämma sünnipäeva“ asemel valida õppus laussajus. Väikesest kriitikanoodist hoolimata leiab Tilk, et Kaitseliitu on vaja inimesi juurde: „Mida rohkem meid on, seda tugevamad oleme.“

EESKUJU NAKKAB

Õpetaja pika puhkusega ei oska Tauno Tilk midagi peale hakata. „Mul on patoloogiline vajadus midagi teha,“ selgitab ta, lisades, et esimesel puhkusepäeval ta võib-olla tõesti ei liiguta lillegi, aga teisel muutub juba närviliseks ja kolmandal hakkab tegevust otsima. Olgu selleks kasvõi remont. Nagu juba teame, hobide puudust tal karta ei ole. Ühest pole veel jõudnud rääkida – selleks on mootorrattad. Abikaasa põlvevigastuse tõttu pooleli jäänud rahvatantsuharrastus vajab samuti uut ühist asendust.

Jutuajamise päeval ei olnud veel päris täpselt teada, millises rollis tuleb tal osaleda selleaastasel võidupüha paraadil, aga pere on kindlasti lipukestega kohal toetust avaldamas.

Riigi kaitsevõime näitamine ja inimeste teadlikkuse tõstmine on Tauno jaoks oluline. Ta on andnud gümnaasiumis riigikaitsetunde ja kannab Kaitseliidu sünnipäeval tööl vormi, näidates sellega oma kuuluvust ning usku Eesti riigikaitsesse.

„Mulle meeldib, kui inimesed õpivad eeskujude najal. Sellel õppeaastal tulid meie kooli kodutütred minu käest ise küsima, kas „Vormis tööle“ päev on plaanis, ning osalesid suure au ja uhkusega oma vormiriietes,“ toob ta hea näite.

ALUTAGUSE

IVAR TALLERMANI kohta kehtib ütlus „Kes teeb see jõuab“, sest Ivar teeb ja jõuab. Peale laskespordi, mis on Ivari trumpala, on ta korduvalt osalenud Utria dessandil, Põrgupõhja retkel ja Metsavenna retkel. Samuti võtab ta usinalt osa väljaõppest nii õppurina kui instruktorina.

INGA KÜTT on paljude ürituste eestvedaja, tegeleb ohutushoiu valdkonnaga ja tutvustab seda elanikkonnale. Ta võtab osa üleriigilistest võistlustest ja aitab oma jaoskonna liikmena viia organisatsiooni sõnumit inimesteni.

tänavused võidutuLe tooJad

HARJU

KARDO LUDVI on Kose malevkonna maakaitsekompanii rühmaülem ja malevkonna juhatuse liige. Ta on alati abivalmis, toetab kaaslasi kõiges nii jõu kui nõuga. Kardo on Kaitseliidu tegevuses palju kasutanud tegevteenistuses omandatud teadmisi ja kogemusi ning teeb seda järjepidevalt.

JAANIKA KUTSARI põhitegevus organisatsioonis on noortetöö. Kodutütarde Kiili rühma särasilmse juhina innustab ja toetab ta noori ning kahe aastaga ongi tema rühm kasvanud 12 liikmelt 48ni. Lisaks loodi tema eestvedamisel 2022. aastal Naiskodukaitse Kiili jaoskond ja ta oli Naiskodukaitse Põhja maakaitseringkonna patrullvõistluse Harju Raju peakorraldaja.

Kaitseliit tähistab 23. juunil võidupüha Viljandis, kus Eesti Vabariigi president annab paraadil kaitseliitlastele ja naiskodukaitsjatele üle võidutule, mille nad viivad edasi oma kodumaakondadesse. Uuendusena saab selle aasta paraadil võidutule koju viia ka Kaitseliidu küberkaitseüksuse esindaja. Küberkaitseüksuse võidutule põlemist saab virtuaalruumis jälgida üle kogu maailma.

HIIUMAA

ANNELI KOTTER liitus 2018. aastal Naiskodukaitse Hiiumaa jaoskonnaga ja oli selle tegus liige. Aga kuna ta võttis endale ka kaitseväekohustuse, siis jõudis ta arusaamisele, et sõjaaja ülesandeid on lihtsam täita Kaitseliitu kuuludes. 2022. aastal saigi üleminek teoks. Praegu õpib Anneli nooremallohvitseriks ja kui kõik hästi läheb, on Hiiumaa maakaitsekompaniil juures üks väga kohusetundlik ja sihikindel jaoülem.

HELJA KAPTEIN on Naiskodukaitse tegevliige 2010. aastast. Tema eestvedamisel korraldatakse tänavu juba 10. korda Hiiumaa aasta isa tänuüritust. Ta on aastaid olnud kodutütarde rühmavanem, kuulunud jaoskonna juhatusse ning juhtinud nii Hiiumaa jaoskonna kui ka Lääne ringkonna avalike suhete grupi tööd.

JÄRVA

MARVIN TAMMEHOID on Järva maleva liige alates 2010. aastast. Ta on aktiivselt kaasa löönud Peetri laskepaiga rajamisel, kust on tuule tiibadesse saanud mitmed noored laskurid. Rühmapealiku abina on ta väga kohusetundlik ja vastutulelik ning jagab meeleldi oma tegevteenistuses omandatud kogemusi maleva vabatahtlikega.

VIVIKA BARNABAS on aastaid olnud Naiskodukaitse vabatahtlik juht. Ta on hinnatud meeskonnaliige ka Naiskodukaitse üleriigiliste ürituste korraldamisel ning andnud suure panuse nende õnnestumisse. Ta on oma põhjalikkuse ja organisatsioonitunnetusega teistele väga suureks eeskujuks.

JÕGEVA

INDREK ARU on Kaitseliidu Jõgeva maleva tegevliige juba 1992. aastast. Oma aktiivsustundide arvuga on ta ikka nimekirja eesotsas ning lisaks Kaitseliidu õppustele lööb kaasa ka Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ürituste korraldamisel ja läbiviimisel.

MARIS ALLIK on Naiskodukaitse

Jõgeva ringkonna liige alates 2002. aastast. Selle aja sees on ta olnud Jõgeva ringkonna esinaine, Jõgeva ringkonna revisjonikomisjoni liige, Jõgeva jaoskonna esinaine, side ja staabi erialagrupi juht, vabatahtlik instruktor. Lisaks rahuaja ülesannetele on Maris valinud endale ka sõjaaja ametikoha.

LÄÄNE

KALDO KÜTTMANN liitus Kaitseliiduga 2020. aastal. Isikliku eeskuju ja raugematu tegutsemistahtega on ta lühikese ajaga muutunud oma koduüksusele Lääne malevale ja Lihula üksikkompaniile hindamatuks liikmeks. Vähe on Lihula üksikkompaniis väljaõppe­ või seltskonnaüritusi, kus Kaldot poleks kohal, ning sageli on ta kaasatud nende ürituste läbiviimisesse ja korraldamisse.

MARE LAIDE oli pikka aega Naiskodukaitse Lääne ringkonna esinaine. Tema põhierialaks on formeerimine. Oma suurepärase suhtlemisoskusega paneb ta meeskonna sujuvalt tööle ja on rajanud aluse ka heale koostööle Lääne maleva kaitseliitlastega.

KAITSELIIDU KÜBERKAITSEÜKSUS

RAUL TAMMESOO on küberkaitseüksuse liige alates 2013. aastast. 2016. aastal tõusis ta Tartu üksikrühma rühmapealikuks. Pealikuna on ta korraldanud ja koordineerinud koostööd küberkaitseüksuse Tartu grupi ja Tartu maleva vahel ning koordineerinud Tartu grupi nii sõjalist kui ka küberspetsiifilist väljaõpet. Alates Ukraina sõja algusest on Tartu grupi koosseis tema eestvedamisel suurenenud 40%.

PÄRNUMAA

KAIDO LÜLL on aktiivne Kaitseliidu liige, kes juhib Kaitseliidu Pärnumaa maleva Pärnu malevkonda aastast 2021. Selle aja jooksul on liikmeskond märkimisväärselt kasvanud ning juurde on loodud linnakaitse rühm. Kaitseliidu paremaks muutmisesse on Kaido andnud oma panuse maleva esindajatekogu aktiivse liikmena, revisjonikomisjoni liikmena ning Kaitseliidu keskkogu delegaadina juba aastast 2015.

MARI-LIIS KALJUR on natuke rohkem kui aasta jooksul esindanud organisatsiooni mitmetel spordivõistlustel: NKK koormusmatk, Sügistorm, orienteerumisvõistlus „Vejinu kauss 2022“, Kaitseliidu 2022. aasta meistrivõistlused orienteerumises jne. 2022. aastal oli ta ka „Ole valmis!“ laagri korraldusmeeskonna liige.

PÕLVA

TOOMAS HEERING on usaldusväärne, abivalmis ja õpihimuline kaitseliitlane, kellele võib alati kindel olla. Ta osaleb tegusalt väljaõppes ning toetab hea meelega noorteorganisatsioone. Oma vähesest vabast ajast on Toomas alati valmis teisi õpetama ja ta on andnud sellega suurt tuge kodanikuühiskonnale ja kaitseliitlastele. Lisaks sõjalisele väljaõppele on Toomasel aega ka „pehmeteks“ tegevusteks, ta laulab Kaitseliidu Põlva maleva meeskooris Digilaik.

KRISTI JOHANSONI ametikohaks on evakueerimisrühma logistikameeskonna pealik ning sellest aastast on ta ka Põlva ringkonna aseesinaine. Ta on aastate jooksul esindanud ringkonda paljudel sideeriala ja spordivõistlustel. Samuti on Kristi olnud mitmete ürituste eestvõtja.

SAAREMAA

JANNO MURUVEE on pikaaegne tegus Saaremaa maleva Kuressaare malevkonna kaitseliitlane, kes on sirgunud maleva tegevliikmeks tublist ja südikast noorkotkast. Ta on kindlate põhimõtete, sirge selja ja tõsise ellusuhtumisega mees, kes suudab oma autoriteediga selja taha koondada tahtejõulise meeskonna.

ANNELI PITK on Orissaare jaoskonna esinaine, kes osaleb aktiivselt Naiskodukaitse töös ning täidab oma ülesandeid väga kohusetundlikult. Suurte kogemustega formeerijana on ta saanud näidata oma oskusi mitmetel suurõppustel. Samuti meeldib Annelile toitlustusgrupi liikmetele abiks olla. Ta on ideaalne Naiskodukaitse väärtuste kandja ja juht.

RAPLA

ERIC NOORMETS on Rapla maleva Hiie üksikkompanii Kõnnu rühma pealik alates 2022. aastast. 2022. aastal oli ta 1736 tunniga oma maleva aktiivseim liige ja Kaitseliidus aktiivsuselt neljandal kohal. Eric on motiveeritud rühmapealik. Oma töö ja õpingute kõrvalt osaleb ta instruktorina nii Rapla maleva läbiviidaval väikeüksuste taktika kursusel, Harju maleva sõdurioskuste kursusel kui ka Kaitseliidu kooli nooremallohvitseride kursusel.

EVELYN GOLD on Märjamaa jaoskonna esinaine ja alustala. Ta on Naiskodukaitse koormusmatka mitmekordne võitja, Admiral Pitka luurevõistluse ja väga mitmete teiste patrullvõistluste läbija. Evelyn on maleva saalihokinaiskonna väärt liige ja pikaaegne ringkonna juhatuse liige. Staabiassistendina on ta väljas igal võimalusel ja tegevustunde koguneb tal aastas ligi poolsada.

SAKALA

RAIVO ROOSI on väga mitmekülgne kaitseliitlane, kes osaleb nii sõjalises väljaõppes kui ka spordivõistlustel, paraadidel jm Kaitseliidu üritustel. Rühmapealikuna ootab ta ka oma kaaslastelt täielikku pühendumist ning tänu õpetajaametile on tal oskus oma võitlejaid motiveerida ja ühise eesmärgi nimel pingutama panna.

MARI MESIPUU lööb usinalt kaasa nii toitlustus­, formeerimis­ kui sidegrupi tegemistes. Ta on panustanud oma aega ja energiat nii jaoskonna kui ringkonna ettevõtmistesse ning esindanud Sakala ringkonda korduvalt üleriigilistel võistlustel, nagu side ja staabi erialagrupi võistlus, koormusmatk, välikokavõistlus. Ta on naiskodukaitsja, kes midagi poole vinnaga ei tee.

TALLINN

ELVIS PAAT on vabatahtlikuna juhtinud eeskujulikult Kaitseliidu sõdurioskuste kursust. Samuti on ta organiseerinud enda ümber aktiivseid kaitseliitlasi, kes korraldavad malevas mitmekülgset sõjaväelist väljaõpet.

JANIKA PRAKS liitus Naiskodukaitsega 2020. aastal ja on algusest peale olnud väga aktiivne liige. 2023. aastast on ta Tallinna ringkonna esinaine ning jõudnud juba ellu viia mitmeid uuenduslikke ideid, mis lihtsustavad oluliselt nii ringkonna juhatuse kui ka instruktorite tööd. Veel panustab ta staabiassistendina ning võimalusel ka side­ ja staabigrupi õppeõhtutel koolitajana.

TARTU

MOONIKA STAMM on väga motiveeritud võitleja. Ta on oma allüksuse kõige aktiivsem liige ning osalenud kõigil õppustel, aga ka aastapäevade tähistamistel, värbamisüritustel, Kaitseliitu tutvustavatel üritustel jne. Moonika sponsis isiklikest vahenditest üksusele drooni ostmist ja läbis ka selle opereerimiseks vajaliku koolituse.

INGE LEITU on üks esimesi taastatud Naiskodukaitse liikmeid. Ta on olnud tegus ohutushoiu baasväljaõppe instruktorina ning on rakendanud oma teadmisi ka Naiskodukaitse esindajana Elva valla kriisikomisjonis. Tema teadmised, 30aastane panus Naiskodukaitsesse ja soov oma eesmärkide saavutamiseks edasi liikuda innustab kogu Tartu ringkonna liikmeid. Inge on meie raud­ ja kuldvara.

VALGAMAA

TAUNO OTTI on andekas ja pühendunud ohvitser, kes on juhina oma alluvatele eeskujuks, nagu näitab ka tema üksuse liikmete osalusprotsent õppustel ja õpetel. Oma laialdaste teadmiste ja oskustega on ta suuteline lahendama mis tahes olukordi.

KRISTINA SVIRSKAJA on Naiskodukaitse liige 2014. aastast. Ta on peaaegu igal aastal esindanud Valga ringkonda mõnel võistlusel või olnud asendamatuks toeks ürituste korraldamisel. Selle kõrval on ta väga aktiivne noortejuht – 2022. aastal valiti ta Kodutütarde Valgamaa ringkonna aasta noortejuhiks.

VIRU

IVAR MARAN on ennast näidanud distsiplineeritud ja eeskujuliku kaitseliitlasena. Tema panus Viru maleva lahingukompanii miinipildujarühma arengusse on hindamatu, samuti ei ole ta paljuks pidanud toetada nii oma maleva üksusi ja organisatsioone kui ka teisi maakaitseringkonda kuuluvaid malevaid ja üksusi. Kannatlikkus ja nõudlikkus on teinud temast suurepärase instruktori.

LEA MATUSORG on alates 2018. aastast kaks ametiaega järjest vedanud esinaisena Naiskodukaitse Viru ringkonda. Ta on aastaid osalenud Kaitseliidu õppustel staabiassistendina ja toetanud Kaitseliidu üksusi parameediku tegevusega. Ta on ka noortele väga heaks eeskujuks ja peab oluliseks neid võimalikult palju tegevustesse kaasata.

VÕRUMAA

TOOMAS SAAMO on erakordselt hinnatud rühmavanem, kes on suureks abiks ka oma kompaniiveeblile. Teda ei pea sundima, kohusetunne on temas eneses olemas. Ta on olnud pikka aega ka Võru malevkonna juhatuse liige ning alates 2023. aasta märtsist on Võru malevkonna pealiku abi.

ELERI DRÄBTSINSKI ei panusta mitte ainult Naiskodukaitse tegemistesse, vaid on ka tegus parameedik sõjaaja ametikohal. Talle meeldib korraldada üritusi ja ta on oma aktiivsusega eeskujuks teistelegi.

miLLeKs meiLe tänapäevaL mõõGad?

Ehkki tulirelvade ajastul võib mõõgakandmine Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadidel tunduda kummalise ja iganenuna, kätkeb see endas tegelikult Eesti kaitseväe ajaloo sümboolset ja pikaajalist traditsiooni. Kaitseväe tseremoniaalmõõgad ja -vestud kannavad edasi sõjaväelase elukutse järjepidevust, eetilisi tõekspidamisi ja omariikluse soovi.

Nõukogude okupatsioon likvideeris lisaks iseseisvusele ja kaitsejõududele ka nendega seotud sümbolid ja tavad, et hävitada eestlaste identiteeti. Riigi taastamisel mõisteti, et kui soovitakse säilitada Eesti riikluse ajalooline järjepidevus, tuleb taastada ka sõjaeelse riigi sümbolid ja tavad.

MÕÕGAD EESTI VABARIIGIS ENNE

TEIST MAAILMASÕDA

Rahvusväeosade moodustamise ajal

1917. aastal nähti 1. Eesti polgus esimesi Eesti ohvitsere mõõkadega. Seejärel kasutati Vabadussõjas nii esindus- kui lahingumõõku, mis olid enamasti saadud Vene armeelt, aga ka lahkuvatelt Saksa sõjaväelastelt. Lahingurelvana kandsid mõõka ratsaväelased, suurtükiväelased ja jalaväe ratsamaakuulajad.

1920. aastate alguses hakati tõsisemalt tegelema vormi, sh mõõga küsimustega. 1921. aastal võeti ette vormikirjelduse koostamine, kuid esialgsesse kavasse esindusmõõka sisse ei kirjutatud, mõõga kandmine oli endiselt ette nähtud ainult suurtüki- ja ratsaväelastele. Vormiküsi-

muste arutellu panustasid aktiivselt ohvitserikogud, kelle soove arvesse võttes anti sama aasta juulis sõjaministri käsul välja akt, mis nägi ette „tarvitusele võtta järgmises punktis kirjeldatud külm sõjariist ja tema kandmine teha sunduslikuks niihästi teenistuses kui ka vabal ajal“. 1922. aastal lisati vormiriietuse kavas ohvitseride esindusvormi juurde mõõk ning arutati kolme tüübi vahel: 1) kerge –rahuajal kandmiseks; 2) lahingumõõk ratsaväele – veidi raskem; 3) mereväe mõõk.

Esimesed mõõganäidised valmistati 1924. aastal Saksamaal, Carl Eickhorni tehases Solingenis. Üheks oluliseks tingimuseks oli, et mõõka ehiks riigi tunnusena vabariigi vapp. Näidistega jäädi rahule ning hakati otsima valmistajat. Pakkumisi tuli ka mujalt, kuid valituks osutus Carl Eickhorni tehas. Neile esitati tellimus, mille esimene partii jõudis Eestisse 1925.

Vormi kirjeldus, kuhu kuulus lisaks lahingumõõgale ka maaväe esitismõõk, kinnitati 1924. aastal, mereväeohvitseride esitismõõga kirjeldus aasta hiljem. Eeskirja täiendati mitu

korda ning 1937 viidi sisse ka vestu (kortik) mereväe-, lennuväe- ja õhukaitse-suurtükiväeohvitseride esindusrelvana.

Toona kasutati eesti keeles mõisteid esitisvorm ja esitismõõk, millele tänapäeval vastavad tavavorm ja tseremoniaalmõõk. Ajaloolise järjepidevuse hoidmiseks kannab

„Kaitseväe esitismõõkade statuut“ ajaloolist nime, mis on leitav ka Eesti Reservohvitseride Kogu Vendlusfondi kodulehelt.

Vabariigi algusaastatel pidi riik tagama igale ohvitserile sõjakooli lõpetamisel mõõga. Hiljem tuli ohvitseridel hakata mõõku soetama omal kulul. Vehklemisoskust peeti iga ohvitseri elementaarsete oskuste hulka kuuluvaks ja sõjakoolis oli mõõga käsitsemine nii esmase väljaõppe kui ka vanemohvitseride täienduskursuste õppekava osa.

1940. aastal anti punaarmeele ja uuele võimule muuhulgas üle väeosade arvel olnud mõõgad, 1941. aastal kästi ka tsiviilelanikkonnal ära anda nende käes olevad külmrelvad (Soome pus-

sid, mõõgad, täägid). Siiski on mõned üksikud mõõgad säilinud tänaseni ja neist on saanud alus, millelt jätkata pooleli jäänud peatükki Eesti ohvitserkonna loos.

TSEREMONIAALMÕÕGAD TAASTATUD

EESTI VABARIIGIS

Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) on asutamisest peale pidanud oluliseks ajaloolise järjepidevuse säilitamist ja loeb ennast 23. juunil 1933 asutatud Tagavaraohvitseride

Kesksektsiooni (TOS) järglaseks, hoides seeläbi elus pärast Vabadussõda kujunenud Eesti ohvitserkonna traditsioone. Sestap on iseenesest mõistetav, et EROK nägi vajadust taastada mõõgakandmiskultuur, mis oli sõjaeelsele Eesti ohvitserkonnale ohvitseriks olemise oluline osa.

Juba 1993. aasta iseseisvusparaadil oli Kuperjanovi üksiku jalaväepataljoni liputoimkond väljas mõõkadega, mis olid küll muuseumist laenatud,

kuid näitasid, et kaitseväelastel on soov mõõku kasutada. Traditsiooni elustamisele aitas kaasa seegi, et paljud Eesti ohvitserid olid omandanud mõõga kandmis- ja käsitsemisoskused välismaal õppides ning esialgu kasutatigi koolivendadelt laenatud teiste riikide mõõku.

Mõõkade kandmist ja käsitsemist paraadidel oli võimalik taastada sõjaeelsest ajast säilinud Kaitseväe garnisonimäärustiku ja rivimäärustiku põhjal. Võidupüha paraadil Rakveres 2004. aastal kandsid mõõku mereväelased, 2005. aasta võidupüha paraadil Paides lisandus reservohvitseride liputoimkond ja 2006. aastal vabariigi aastapäeva paraadil neli liputoimkonda, kuid endiselt laenatud mõõkadega. See oligi viimane kinnitus, et Kaitseväele on vaja oma mõõku.

2006. aasta aprillis võttis EROKi esimees reservmajor Heino Piirsalu ühendust Saksamaal Solingeris asuva Weyersberg, Kirschbaum & Cie (W.K.C.) tehasega, et alustada maaväeohvitseri tseremoniaalmõõga taastamist. Carl Eickhorni tehas selleks ajaks enam mõõku ei valmistanud. W.K.C.-l on samuti pikk ajalugu mõõkade valmistajana ning seal järgitakse traditsioonilisi töövõtteid ja tehnoloogiaid –mõõgad ja vestud valmistatakse käsitsi ning terade kaunistamisel kasutatakse traditsioonilist happesöövitustehnikat. Samuti oli määrav, et tehas valmistab mõõku enamiku Euroopa riikide kaitsevägedele.

Mõõga valmistamisel oli eeskujuks hästi säilinud sõjaeelne Eesti maaväeohvitseri esitismõõk ning kollektsionääridelt, muuseumitest ja arhiividest pärinevaid fotod ja dokumendid. Uus mõõk valmistati mõningate mööndustega, varasemate puitosade asemel kasutati tänapäevasemaid materjale ja muudeti veidi mõõgateral kujutatud Toompea siluetti. 2006. aastal esitletigi Viimsis Laidoneri muuseumis avalikkusele uut Kaitseväe maaväeohvitseri tseremoniaalmõõka.

Kui EROKi esimeheks sai kaptenmajor Toomas Peek, võeti eesmärgiks taastada mereväeohvitseri mõõk. Säilinud olid üksikud sõjaeelsed mõõgad ja joonised ning mereväeohvitseri mõõk taastati täpselt sõjaeelse eeskuju järgi. 2009. aastal andis toonane Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots esimesed mereväeohvitseri mõõgad meremuuseumis üle.

2012. aastaks oli õhuväe juhtkonna eestvedamisel valminud taastatud õhuväeohvitseri vestu. Enne Teist maailmasõda ei jõutud Kaitseväes ühtegi vestut valmis teha, seega lähtuti vestu kavandi kujundamisel sõjaeelses kaitseväe vormiriietuse kirjelduses avaldatud tera ühe poole, käepideme ja tupe eskiisist. Tera teine pool paluti kujundada graafik Arno Mägeril ning vastavalt õhuväe staabi taotlusele paigutati sinna õhuväe sümboli Põhjakotka ja Vabadussõjas 1919. aastal sõjasaagiks saadud lennuki Sopwith

1½ Strutter kujutis.

Allohvitseridel sõdadevahelisel perioodil eraldi esitismõõka ei olnud. Tseremooniatel kasutati vajadusel rasket lahingumõõka, mis oli kasutusel terariistana ratsaväes ja suurtükiväes. Pärast seda, kui olid taastatud ohvitseride tseremoniaalmõõgad ja -vestud ning neid aktiivselt paraadidel ka kasutama hakati, kujunes olukord, kus allohvitseridest koosnevad liputoimkonnad pidid muu võimaluse puududes kasutama ohvitseride mõõku. Olukord muutus eriti raskeks, kui loodi Kaitseväe veebli ametikoht, kelle kohustuste hulka kuulus ka paraadide ja pidulike rivistuste läbiviimine rivistajana. Ka üksustes täitsid sama ülesannet veeblid.

Sellest vajadusest lähtudes hakkas EROK koostöös kaitseväe allohvitseridega tegelema allohvitseri mõõga väljatöötamisega. Eeskuju võeti enne sõda kasutatud raskest lahingumõõgast, aga ka mujal maailmas kasutusel olevatest allohvitseride mõõkadest, ning loomulikult vaadati, et loodav mõõk esindaks ennekõike Eesti Vabariigi allohvitserkonda. 2019. aastaks oli mõõk valmis.

LÕPETAMATA PEATÜKID

OHVITSERKONNA LOOS

Allohvitseri mõõga loomise ajal oli arutusel ka Kaitseväe Akadeemia kadeti mõõga väljatöötamine ning telliti isegi näidised, kuid tänaseks on projekt seisma jäänud.

Läbi ajaloo on mõõga juurde kuulunud sangrihm ehk tutiga pael, mis

kinnitatakse mõõga käepideme külge. Lahingumõõkadel olid need lihtsad ja tulenesid praktilisest vajadusest – et mõõk lahingu käigus kaduma ei läheks, oli vaja see käe külge kinnitada. Esitismõõkadel muutusid sangrihmad uhkemateks iluasjadeks. Sangrihma kirjeldus on ka 1924. aasta vormikirjelduses ning fotode põhjal võib öelda, et need leidsid sõjaeelses Eestis kasutust.

Esimene katse ohvitseri mõõga sangrihm taastada tehti juba 2007. aastal, kui ühest Taani ettevõttest telliti 100 rohelist sangrihma. Need valmistati 1936. aasta Kaitseväe vormi kirjelduse põhjal, kuid originaali kirjelduses olnud kuldse värvi asemel

kasutati rohelist värvi. Roheline värv valiti kahel põhjusel: tolleks hetkeks oli taastatud ainult maaväeohvitseri mõõk koos rohelise mõõgarihmaga, ja säilinud oli originaalse 1936. aasta orkestri tambour-major’i roheline vöötutt. Nende põhjal otsustati, et roheline sangrihm sobib maaväemõõgaga kokku ja näidise järgi saab leida täpselt õige värvitooni.

Tänapäeval võib väeosade rivistustel näha, et üksused, kes olid kunagi sellest esimesest partiist endale sangrihmad saanud, neid ka kannavad. Samas tekkis kohatu olukord, kus osal liputoimkondadel oli sangrihm ja teistel mitte. Et see kitsaskoht lahendada, otsustas Vendlusfond 2021. aastal

sangrihmadega seonduva korda teha ja tänaseks on olemas sangrihmade näidised nii ohvitseri kui ka allohvitseri mõõkadele. Maaväe- ja mereväeohvitseri mõõkadele on üks, täpselt 1936. aasta vormikandmise kirjelduse põhjal taastatud, kuldsest paelast ja lahtiste narmastega tutist koosnev sangrihm. Allohvitseri mõõga sangrihma eeskujuks on samast eeskirjast võetud üleajateenija teravrelva sangrihm, mis koosneb paelast ja kinniste narmastega tutist, selle erinevusega, et värv ei ole mitte ruuge, vaid hõbedane.

Sangrihmu on kõigil varsti võimalik Vendlusfondist soetada ja loodetavasti näeme neid peagi ka Kaitseväe ning Kaitseliidu paraadidel.

mitmenäoLine

üKsiKrüHm ümera riKastaB saKaLa maLevat

Ei maksa ehmuda, kui kuulete õppusel instruktorit küsimas: „Ega te siin Ümera mehi ole näinud?“ Veebel on tõsine mees ega püüa ajaloosündmusi taastada, vaid tal on küsimiseks mõjuv põhjus. Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera mehi võib-olla esmapilgul ei näegi, aga tegelikult on neid kõikjal: nad kuuluvad vahekohtunike hulka, CIMICusse, sõjatorupillijakku, osalevad staabitoetuses ja Kaitseliidu spordivõistlustel ning neid leidub nii Soome, Rootsi kui ka Türgi toetajaliikmete seas – malevlasest presidendini, kindralitest rääkimata.

Kaheksa aasta eest, kui Sakala malevas oli järjekordne struktuuride muutus ja korrastamine, tekkis toonasel malevapealikul major Ahto Alasel mõte, et tegevväelastest ja Kaitseliidu toetajaliikmetest võiks moodustada ühe rühma. Nii saab sõjaväelise karjääri kasuks otsustanute teadmisi ja oskusi veelgi paremini kaasata maleva väljaõppesse.

TIHE KOOSTÖÖ PÕHJANAABRITEGA

Rühma eestvedamise ülesande sai aastatel 2001–2004 Sakala malevat juhtinud major Rein Kikas, kes lõi kakskümmend aastat tagasi käed Kesk-Soome reservväelaste koguga ning kirjutas alla koostöölepingule. Selle lepingu allkirjastamiseni viis Rein Kikase viis aastat varem Tartus võidupüha paraadil aset leidnud kohtumine Soome reservväelaste kontaktisiku Markus Anajaga. Nii sai Sakala malev endale Soomest toetajaliikmed. Esialgu olid Soome poisid Karksi malevkonna 2. kompaniis ning koostöö oli pigem visiitide tasemel, aga uues rühmas nähti suuremat po-

tentsiaali ja koostööd nii väljaõppes kui ka välissuhtluses.

Ümera üksikrühma soomlasest toetajaliikme vanemleitnant Aarne Markko sõnul ajendas Soome reservväelasi Sakala maleva ja Ümeraga liituma huvi mõlema riigi ajalugu, kultuuri ja rahvast tundma õppida.

„Esimestel aastatel käidi vastastikku külas, tähistati tähtpäevi, soomlased käisid Eestis kultuuri- ja sõjalistel üritustel ning vahel osalesid laskevõistlustel. Sakala maleva rahvale pakuti võimalust osaleda Kesk-Soome maakaitsepäeval, tutvuda sõjamuuseumidega, reservväelaste eluga Soomes ja Soome kultuuriga laiemalt,“ räägib Markko.

Koostöö algusest peale on olnud mõte teha ühiselt maleva reservväelaste instruktorite vahetust ja sõjalist väljaõpet. 2016. aastal uuriti Markkolt, kas tema oleks valmis hakkama Soome poole ja Sakala maleva koostöö eest vastutavaks kontaktisikuks ning koordineerima instruktorite koostööd

Sakala maleva ja Kesk-Soome reservväelaste piirkonna vahel.

„Järgmisel aastal püüdis ka KeskSoome reservväelaste piirkond mind Soome poolelt Eestiga koostöö isikuks värvata. See sobis mulle, sest tundsin hästi nii maleva kui Kesk-Soome reservväelaste võimalusi ning mida peaks Maanpuolustuskoulutuse (MPK) kaudu eraldi tegema,“ meenutab Markko.

MPK on koolitusorganisatsioon, mis pakub Soomes sõjalist väljaõpet ja millel on rahvusvahelise koostöö võimalused. Koolitusi, eriti rahvusvahelisi, planeeritakse vähemalt aasta ette. MPK kaudu läbi viidavate õppuste plaani peavad nii eestlased kui ka soomlased valmis tegema juba aprillikuus. „Eks see ole nagu kristallkuuli abil ennustamine, kuidas järgmisel aastal koolitust korraldada. Kui plaan olemas, on lihtsam ka ajakavas muudatusi teha. Bürokraatia on natuke teistsugune kui Kaitseliidus, paberitööd on palju. Sakala maleva ja MPK koostöö on tähtis, eriti Soomes korraldatavate sõjaliste õppuste jaoks,“ tõdeb Markko ja toob näite, et tavalisel reservväelasel või kaitseliitlasel pole võib-olla aimugi, et kui minnakse välisriiki, peab olema luba kasutada riiklikku välivormi ning meeskonna esindaja ülesanne on see hankida.

„Meile, kes me oleme Sakala malevasse toetajaliikmeteks vastu võetud, on kõige tähtsam, et tunneme ennast maleva teiste liikmetega võrdsetena. Teeme Eesti ja Soome tavareservväelastega koostööd ühiskonna turvalisuse nimel. Samal ajal saame omavahel tuttavamaks ning arenevad nii reservväelaste koostööoskus kui ka keeleoskus. Iga kord, kui osaleme maleva üritustel, õpime midagi uut,“ loetleb Markko.

„Me oleme maleva üritustel osalenud erinevates rollides: sõduritena, instruktoritena, organiseerinud võistlusi, töötanud kontrollpunktides vahekohtunikena ja kui osaleme võistlustel, siis esindame seal Sakala malevat. Oleme saanud palju uusi sõpru ja loodan, et ka mõni eestlane on meie hulgast sõpru leidnud,“ lisab ta.

Toetajaliikmed hindavad kõrgelt, et õppustel osalemise ajal on neile

tagatud varustus, majutus ja söök. „Üks asi, millele võiks mõelda, on see, et kui me Kesk-Soomest Viljandisse sõidame, võiks olla poolteist või paar päeva tegevust korraga. Kes on Eestist meil külas käinud, saavad aru, et reisimine võtab väga palju aega,“ arutleb Markko.

Markko vahendas tagasisidet, et nooremad toetajaliikmed on väga nõus õppustel ja üritustel osalema – niimoodi on lihtne kokku saada 48 tundi, mis on kaitseliitlase miinimumosalus aastas. Vanemad toetajaliikmed, kes on osalenud, on jäänud samuti rahule. Neile, kelle tervis pole kiita ja kel on keeruline reisida, on Markko saatnud aastas neli kuni kuus e-infokirja, et nad teaksid, mis on plaanis ja millistel üritustel osaletakse.

Soome liitumine NATOga ei muuda Aarne Markko hinnangul esialgu soomlaste tegevust Kaitseliidus otseselt kuidagi, aga tõenäoliselt saavad Soome reservväelased tulevikus rohkem võimalusi käia rahvusvahelistel õppustel.

„Me võiks osaleda ka staabi- või teistes rahvusvahelise taseme ülesannetes. Kasulik on käia ka side, tulejuhtimise ja mõne muu eriala õppusel – need on valdkonnad, kus ei saa kunagi ülearu palju treenida,“ leiab Markko.

SUUREM KUI PELGALT OSADE

SUMMA

Kui küsida, mis on selle kaheksa aastaga muutunud, siis vastus on üks: muutunud on Kaitseliit, ülesanded ja kogu maailm. Ka rühm on suurem, kuid tahe Kaitseliitu panustada on sama. Üksikrühm Ümera ei ole sõjaline üksus – alati ei pea vaatama kitsalt sõjalises plaanis ja osalema üksnes relv käes. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu liige HelirValdor Seeder panustavad Kaitseliitu oma teadmisi ning aitavad organiseerida või teavitada.

Juba 30 aastat Kaitseliitu kuulnud

Enn Soots alustas oma teed organisatsioonis vabatahtlikuna ja jätkas siis palgalisena. Soots toob Ümera positiivsest külgedest esile juhtimise. „Igal juhatuse liikmel on oma ülesanne ja roll. Otsustamist vajavad küsimused käratakse läbi – mitu pead on ikka mitu pead, nii on palju tõhu-

sam ja arenenum. Üksi on raskem,“ möönab ta.

Harri Teras kirjeldab rühma kui üksust, mille liikmed oma vanuse, ametikoha vm tõttu ei sobi teistesse üksustesse, näiteks lahingukompaniisse, kuid soovivad siiski Kaitseliidu kaudu riigikaitsesse panustada. „Üksikrühm

Ümera on pidevas kasvamises ja seda ei tea, mis saab edasi, kui ta muutub kompaniiks või malevkonnaks,“ ütleb Teras.

Brigaadikindral Rauno Sirk soovis liituda Kaitseliiduga ja just Sakala malevaga, sest on sündinud ja üles kasvanud Viljandis. „Kaitseliidu tugevus on minu arvates just kodukohapõhine lähenemine, koondades piltlikult öeldes ühe küla mehed oma küla kaitsele. Kaitseliit seob või siis minu arvates peaks siduma terve kogukonna koos erinevate funktsioonidega ja koondama selle Eesti riigi kaitseks – küll lokaalselt, aga selles asja mõte ongi,“ räägib Sirk.

Kuigi ta on elanud aastakümneid Viljandist eemal, käib ta igal võimalusel kodukohas. „Mõnel aastal satun Viljandisse iga nädal, mõnel aastal ainult paar korda. Kaitseliiduga ühinema ajendaski soov panustada Viljandi kogukonda. Olen Kaitseväes teeninud 30 aastat ja arvan, et saan oma kogemusega panustada Sakala malevasse ja seda edendada. Kaitseväeteenistus on mind küll kuni aastani 2025 viinud Eestist eemale, aga eks ma teen tagasi koju jõudes kaotatu tasa. Sügav kummardus nende meeste ja naiste ees, kes oma igapäevaste askelduste kõrvalt leiavad aega Kaitseliidu tegemistesse ja riigikaitsesse panustada,“ ütleb brigaadikindral Sirk.

Ka brigaadikindral Toomas Susil olid üksikrühm Ümeraga liitumiseks omad põhjused. „On ju kõigile teada, et Venemaa sõda Ukraina vastu on muutnud kardinaalselt meie harjumuspärast maailma ja julgeolekukeskkonda ning sundinud paljusid kaasmaalasi mõtlema võib-olla varasemast rohkem riigi kaitstusele. Kui sellest johtuvalt tõusis märkimisväärselt ka Kaitseliiduga ühinejate soov, siis minuga päris täpselt nii ei olnud,“ räägib brigaadikindral Susi.

Olles Kaitseväega ligi 30 aastat otseselt seotud ning mõlgutades vaikselt

teenistusjärgseid tulevikumõtteid, tundus liitumine Kaitseliiduga talle ainuõige otsusena, kuidas kõige muu kõrvalt jätkata tegevustega, mida on ta teinud terve senise elu. Kui aga küsida, miks just Sakala maleva üksikrühm Ümera, siis ka sellele on kindel vastus.

„Kuna selle üksuse koosseisu kuulus mu isa ning praegu kuulub ka vend, siis on nii mõnigi praegune rühmakaaslane mulle tuttav juba varasemast ajast ja see teeb uude keskkonda sisse elamise tunduvalt kergemaks,“ leiab brigaadikindral Susi.

KUI TAHAD RAHU, VALMISTU SÕJAKS

Seni suurimatest elamustest Kaitseliidus toob organisatsiooniga hiljuti liitunud Reevo Maidla välja lausa kaks.

Kahepäevasel relvaõppel tuli täisvarustuses 12 + 12 tundi järjest 35kraadises kuumas õppida ja testi sooritada. „Vot see oli paganama raske! Kõik murdusid mingil hetkel korraks, panid põlve maha või käisid EMOs, võtsid lonksu vett, aga tegid edasi. Kedagi maha ei jäetud, kõik saime läbi. Õhtul tiigis koos konnakullestega enda värskendamine – nagu soojamaapuhkus, aga veel parem,“ meenutab Maidla.

Teine äärmus oli talvisel õppusel. „No siis oli vastupidi, nagu vanas heas räpilaulus „Kuradi, kuradi külm on!“. Mõni mees sai külma kondist välja alles paar kuud hiljem. Öösel tilkus lumesulavesi telgis pähe, aga mis seal ikka, nihutab pead siis!“ muigab ta.

Maidla tõdeb, et sõduri baaskursus sobib eriti tänapäevase elustiiliga sohvamõmmikutele ja veinilimpsijatele. „Sõduri baaskursusel saad teada, mis on ebamugavustunne ja mis on mõnu. Ja see ei tähenda 1000 kätekõverdust päevas ega 30 kilomeetrit jooksu. Kursus õpetab sulle lihtsate reeglite järgi elu rasketes tingimustes ehk kuidas ellu jääda, kui asjad väga halvaks lähevad,“ räägib ta. Suure kiituse edastab ta instruktoritele, kes on tema sõnul professionaalsed, sõbralikud, positiivsed ja kui nõuavad sinult, siis teevad ka ise.

Tegevusi on Kaitseliidus Maidla hinnangul piisavalt, kui ka ise olla aktiivne. „Keegi ei jookse sul märkmikuga järel ega luni, et tule-tule.

Kui oled Mees (või Naine), siis tuled ja teed. Seltskond on mega! Kõik koos läbi raskuste, õpime kodumaa nimel, et olla ise parem ja vajadusel teisi aidata!“ leiab Maidla.

Kaitseliitu astumise kohta ütleb Maidla, et meil on riigina veel palju õppida. „Ilma reaalse sõjata Euroopas on/olid Kaitseliiduga liitujate arvud ainult entusiasmi pealt. Aga seda on piinlikult vähe, et meie idanaabrit heidutada. Eurooplased ei arvesta sellise elementaarse asjaga, et seni, kuni meil on niisugune agressiivne naaber, ei saa me keegi ennast turvaliselt tunda,“ arutleb Maidla, kelle jaoks kehtib sajaprotsendiliselt Horatiuse ütlus „Kui tahad rahu, valmistu sõjaks“.

„Ja nii ma siis valmistun sõjaks lootuses, et siis on rahu. Ja kui kasvõi 50% Eesti meestest/naistest teevad sama, ei taha keegi meid enam torkida!“ on Maidla kindel.

Kui Kaupo Kase mõtleb Kaitseliidus aasta jooksul toimunule, siis leiab ta, et kõige suurem elamus on olnud uute praktiliste teadmiste saamine. „Ja see omakorda on toonud hingerahu, et kui jamaks läheb, siis tean, mida peab tegema,“ nendib ta.

Sõduri baaskursuse kohta ütleb Kase, et see oli väga hästi korraldatud ja

kogu aeg oli huvitav. „Eraldi tahaksin kiita kõiki instruktoreid ja koolituste läbiviijaid. Väga professionaalsed ja ägedad inimesed!“

Kase on kutse peale osalenud mitmel üritusel ning on alati saanud midagi uut teada ja positiivse tundega koju läinud. „Kui ikka tahtmist on, siis tegevusest puudust küll ei ole!“ on ta veendunud.

Enne sõda on Kaset korduvalt Kaitseliitu kutsutud, aga alati leidus mingi põhjus, miks ta liikmeks astumise avaldust ei esitanud, kuid pärast sõja algust olid vabandused kadunud. Kase sõnul on hästi tore see, et Kaitseliitu astusid ka väga paljud tema sõbrad ja tuttavad.

SÜMBOLID JA SÜMBOOLIKA

See, et rühmal peab olema oma nägu, on ilmselge. Sümboolika väljatöötamiseks konsulteeriti kunstnike, kujundajate, ajaloolaste ja staažikate rühmaliikmetega. Välja valitud kujundused anti ümeralastele hääletamiseks ning võitis parim.

Sinisel kilbil on hõbedane mõlemalt küljelt laineline püstpalk, milles must muistne mõõk. Saateks kaks hõbedast tammelehte. Embleem on kavandatud Eesti rahvusvärvides (valge on hõbedase asendusvärv). Sinine ja

hõbedane on ka Viljandimaa vapi värvid. Laineline palk tähistab võidukat Ümera lahingut, mõõk kaitsetahet ja kaitsevõimet. Tammelehed on tugevuse ja teenekuse sümboliks.

Idee, et Kaitseliidu ridades võiks kõlada sõjatorupill, on pärit esmalt president Lennart Merilt ja seejärel president Toomas Hendrik Ilveselt. Lõpuks viidi mõte ka ellu. Kaitseliidu Sakala maleva liikme, sõjatorupillijao eestvedaja Ando Kivibergi sõnul erineb sõjatorupill traditsioonilisest rahvapillist mitmeti.

Need pillid on loodud spetsiaalselt välioludes kasutamiseks ja seega on nende valmistamiseks kasutatud Gore-Tex materjali; vibreeriv keel, mis tekitab heli, on valmistatud süsinikust. Tugeva kõlaga pill nõuab mängijalt ka suuremat jõudu. Praegu kuulub Sakala maleva sõjatorupillijakku kaheksa liiget.

Sõjatorupillide esimene ülesastumine oli 2016. aasta võidupüha paraadil Võrus, kus jao ülesanne oli pakkuda muusikalist osa tuletoojate tseremooniale, ning sellest on saanud traditsioon ka järgmistel võidupüha paraadidel. Samuti on sõjatorupillid kõlanud Kaitseliidu Sakala maleva pealike vahetusel ja ka muudel pidulikel üritustel.

vaLmis sõdur? ei, aGa vaLmis oLema sõdur!

„Putin pommitab Kiievit,“ ütlesin abikaasale, endal süda tagumas, kui möödunud aasta 24. veebruari varahommikul telefonist kostva uudisportaalide märguannete piiksumise ja põrinate kaskaadi peale ärganuna aluspükstes läbi hämara maja oma kabinetti tormasin.

Tekst: MAREK TIITS , Sakala malev, Linnuse üksikkompanii

Käivitasin arvuti. Köögis kohvimasina urina saatel närviliselt kapile trummeldades ja kruusi nirisevat kohvijuga vaadeldes tundsin, kuidas mu suu kuivaks tõmbub. „Ikkagi läks,“ vasardas peas. „Ta ikkagi läks, raisk. Kuradi putleritõbras.“

Päevad möödusid otsekui udus. Hostomel. Siis Butša. Siis Irpin. Siis Mariupol. Siis … Verdtarretavatel kaadritel, uudistel, piltidel ja lugudel

ei näinud lõppu tulevatki. Päevad ja nädalad läksid. Vaimse tervise huvides hakkasin end jõuga tagasi hoides meediatarbimist piirama, ent ikka tuli sisse hetki, mil ma ei maganud kaks-kolm ööpäeva jutti, sest ahmisin uudiseid.

Süda valutas.

* * *

Ma olin Kaitseliitu astumise avalduse valmis kirjutanud 2014. aasta suvel.

Putin oli just okupeerinud osa Ukrainast, mina aga olin kolinud Tallinnast Viljandimaale ning ehitasin maja.

„Panen avalduse käiku kohe, kui maja valmis,“ mõtlesin toona. „Siis, kui on aega päriselt panustada. Praegu nagunii ei jõua õppustel käia ega miskit …“

Pärast täiemahulise sissetungisõja algust ning minu esimest toibumist muutus tunne ja arusaam sellest, et meie ukselävele jõudnud sõda võib

19aastase ajateenijana andsin Eesti Vabariigile esimese vande. 24. veebruaril 2023 olin ma 43aastane ning vandusin vabariigile truudust teist korda. Arusaam sellest, mille nimel ja kelle eest truudust vandusin, oli nüüd kuidagi kirkam. Selgem. Tõelisem. Olen ma nüüd valmis sõdur? Ei, ei ole. Aga nüüd, kui aeg seda nõuab, olen ma valmis olema sõdur.

igal hetkel olla siinsamas, üle läve, üha tugevamaks.

See oli 18. märtsil 2022, kui avaldus Kaitseliitu astumiseks minu arvutist Sakala maleva suunas teele läks.

Mul puudus igasugune ettekujutus sellest, mida Kaitseliit kui selline aastal 2022 endast üleüldse kujutab. Jah, mul oli olnud mitmeid kokkupuuteid toonase Sakala maleva pealiku Andrus Tiitusega. Iga jumala kord, kui Andrusega kohtusime, küsis ta endale omasel nõudlik-sõbralikul moel, kas olen juba avalduse ära toonud. Minu järjekordse eitava vastuse järel pidas ta mulle ajapikku traditsiooniks kujuneva loengu sellest, kuidas iga mees on arvel ning väljaõpe ei tee liiga kellelegi ja Eestile on seda parem, mida rohkem mehi on valmis kodudest relvile sööstma.

Sõja külma hingust polnud aga toona veel tunda ja loenguteks nood loengud toona jäidki. Aga nüüd ma olin siin. Esialgu küll mitte mundris, vaid ühel poolpäikeselisel 2022. aasta aprillipäeval, koroonasse nakatununa ning kõrges palavikus oma kabineti diivanil visklemas, poole silmaga läbi kuumava keha uima jälgimas maleva ruumidest spetsiaalselt minu jaoks loodud internetisilda, mille vahendusel anti värskelt Kaitseliitu astunud meestele edasi organisatsiooniõpet. Seda kõige esmast infot, pärast mille omandamist on üleüldse võimalik Kaitseliiduga liitumise protsessiga edasi liikuda.

Paar nädalat hiljem, kui olin tervenenud, käisin malevas varustust välja võtmas.

Militaarvarustusel on täiesti kordumatu, ainuomane ja ajas muutumatu lõhn. Niipea, kui see mulle maleva laos rakmeid selga sobitades ja saapaid käte vahel krudistades ninna kargas, lendasin ajas 23 aastat tagasi Tartusse, toonase üksik-jalaväepataljoni lattu ühel soojal aprillihommikul. Olin siis 19aastane ning äsja ajateenistusse asunud.

1999. aastal alanud ja aasta kestnud ajateenistus oli mu mällu jätnud mingi uduse pitseri, ent suurem osa mälestusi sellest on ajaga lihtsalt haihtunud.

Teadsin algusest peale, et ehkki reeglid seda minult kui ajateenistuse läbinult ei nõua, tahan Kaitseliitu astudes kohe läbida ka sõdurioskuste kursuse. Liiga palju aega oli ajateenistusest möödas. Ma polnud valmis pärast 23aastast pausi uuesti laigulisele ratsule hüppama ja teesklema, et neid vahepealseid aastaid, mil ma polnud ühtki tulirelva isegi katsunud, pole olnud.

Teadsin, et kõik on muutunud. Ja ometi leidsin end esimestel kogunemistel imestamas. Kusagil sügaval mu sees oli ilmselt endiselt alles mahasurutud ootus kohata 23 aastat tagasi kogetut. Aga midagi sellist polnud enam kusagil. Ei mingeid jõupositsioone, ei mingit subordinatsiooniredelilt klähvimist, ei mingit „korda korra pärast, olgu või absurdini“. Ainult asjalikud mehed ja organiseeritud töö. * * *

Juunikuu, Väluste laskeväli. Tohutult kuuma suve kõige rajupalavamad päevad. Neli päeva ülitihedat programmi halastamatult niitvas päikeses: relvaõpe, TEST 1, TEST 2, TCCC ja lõhkaja A-kategooria kursus.

Kui esimesel päeval saime relvaõppe ja ohutustehnika tehtud küll lämmatavalt kuumas ja tuuletus õhus, ent siiski pooleldi varju all, siis esimesed paugud tiirus tuli teha 35kraadises kuumuses. Järgnenud TEST 1 sooritamine võttis tunde, sest inimesed olid nagu läbiküpsenud lihatükid grillil.

See kõik oli siiski lapsemäng, sest teine päev tuli veeta lasketiirus. Laskeharjutused erinevatelt distantsidelt ja asenditest, päeva lõpuks TEST 2. Kõike seda saatis lakkamatu tapjapäikese lauslõõsk otse lagipähe. Mehed hakkasid rivist langema.

Mu esimene TEST 2 sooritamise katse jäi testi esimese harjutuse ajapii-

ri taha pidama: ma ei mahtunud limiidiks määratud poolminutisse ning instruktori vile kõlas enne minu viimast lasku halastamatult kiiresti.

Teine TEST 2 katse algas paljulubavalt, ent kolbas podiseva aju sunnil läksin alt taktikalise salvevahetusega. Allaandmismõtted peletasid peast jaokaaslased, kes keeldusid enne sööma minemast, kui minagi olen oma testi sooritanud. Kõik ühe eest!

Kolmas katse. Mahtusin aega. Salvevahetus läks korda. Rõõm minus kerkis: kõik lasud, iga viimane kui üks olid „alfas“ ja „bravos“. Instruktor luges augud sihtmärgis kokku ning hakkas siis punkte heakskiitvalt pomisedes märkmikku üles tähendama, kui tema pilk korraks kerkis ning pliiats äkki õhku seisma jäi. „Tiits, kallis sõber. See on ju su naabri sihtmärk!“ teatas ta siis.

Märkmikuleht instruktori peos kägardus väärtuseta nutsakuks, tekitades heli, mis mind tükkideks lagunema tahtis panna.

Nii oligi. Minu sihtmärk seisis ainsagi uue, üle teipimata kuuliauguta selle kõrval, kust olin äsja rõõmeldes oma värskeid tabamusi ja punkte kokku lugenud … Ma oleks tahtnud nutta …

Neljandale katsele mineku eel istusin taas DAFi alla maha, vandusin valjusti ning lükkisin vihaga salvedesse uue laari padruneid. Katse lõpus aga sain tiirus koos instruktoriga sihtmärke kontrollides lõpuks käed võidukalt taevasse saata. Tehtud!

Järgnevate kuude õppepäevad, mil saime tarkust juurde sides, topograafias, miini- ja kuulipildujaõppes, orienteerumises ja paljus muus, kulgesid juba sisseharjunud rutiinis ning üha tugevamaks muutuva jaovaimu ja kasvava rühmatunde saatel. Neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ja klassiruumis päid murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks. Me ajasime üht asja.

Viimatisel taktikaõppusel, mil veetsime metsas ja maakonna külades mütates kaks ööpäeva, tundsin end juba vana kalana. Ma olin oma. Ma olin üks nende hulgast.

Ma olin kaitseliitlane.

tuLed Ja viLed

õppuseL põHJaKonn

Tänavu juba 15. korda toimunud õppuse Põhjakonn peaeesmärgiks oli Kirde maakaitseringkonna üksuste treenimine ning nende lahinguvalmiduse ja reageerimiskiiruse tõstmine võimaliku sõjalise ohu korral vastutusalas.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Õppusest Põhjakonn on 15 aasta jooksul kujunenud Kirde maakaitseringkonnale väga oluline väljaõppesündmus. Tänavu harjutasime omavahelist koostööd ründeolukorras, eelmisel aastal keskendusime kaitsele. Samuti andsime värskelt loodud võimetele võimaluse lahinguüksusi toetada,“ ütles KiMKRi ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

Nagu Ainsalu lisas, võib maakeeli öelda, et õppuse peamiseks eesmärgiks olid „tuled ja viled“, teisisõnu see, kuidas vastase pihta kiirelt ja täpselt sihitada.

KiMKRi poolelt osalesid õppusel Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru jalaväe­ ja lahingukompaniid, keda toetasid tagalakompanii, pioneerirühm, luure, tankitõrje, raketirühm ning esmakordselt ka ringkonna otseteavitusmeeskond ja kaamerameeskonnad. Õppuse raames toimus Rutja õppeväljakul ka ringkoolitus mitme eriala töötubadega. Kokku võttis õppusest osa ligi 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, lisaks võitlejad Leedu vabatahtliku kaitseorganisatsiooni KASP 8. pataljonist.

Õppusele Põhjakonn 23 eelnes Kirde maakaitseringkonna evakuatsiooniõppus „Miljon MIKSI 2023“, mis toimus korraga neljas piirkonnas: Ida-Virumaal Narvas, Jõgevamaal Jõgeva linnas, Järvamaal Koerus ja Lääne­Virumaal Kadrinas. Harjutati evakuatsioonirühmade protseduurilisi tegevusi evakuatsioonipunktide üles seadmisel, töös hoidmisel ning töö lõpetamisel.

Rühmade põhieesmärk oli harjutada evakueeritavate vastuvõtmist ja käitlemist evakuatsioonipunktides. Koostööpartneritena olid kaasatud Päästeamet, Politsei­ ja Piirivalveamet, kohalikud omavalitsused ja Kaitseväe ajateenijad.

„Ulatusliku evakuatsiooni korraldamise plaan on Päästeameti ja kaasatud asutuste kokkulepe, mille põhjal kasutatakse olemasolevaid võimeid ja ressursse ulatusliku evakuatsiooni ettevalmistamiseks, läbiviimiseks, juhtimiseks ja lahendamiseks hädaolukorras või selle ohu korral. Kaitseliidul on koostööpartnerina selles oma roll ja tegevused, mida seekordsel õppusel läbi harjutati,“ selgitas evakuatsiooniõppuse juht, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor Aili Ehamaa.

Sellises mastaabis oli õppus Ehamaa kinnitusel KiMKRis esmakordne. See andis võimaluse läbi harjutada 300 evakueeritava vastuvõtt neljas evakuatsioonipunktis. Samuti harjutati ühe evakuatsioonipunkti sulgemist ning evakueeritavate laialisaatmist teistesse evakuatsioonipunktidesse. „Õppus oli väljakutsetest tulvil,“ märkis Ehamaa.

Õppust Põhjakonn korraldatakse aastast 2009. See sai alguse erialasest taktikaõppusest Viru ja Järva malevate vahel ja on tänaseks kasvanud KiMKRi suurimaks riigikaitseõppuseks.

sWiFt response 23: KoostÖÖ on võidu aLus

Kesk maikuud toimus Euroopas Ameerika Ühendriikide juhitud õppus Swift

Response 23. Eestis osalesid õppusel koos Kaitseväe ja liitlaste üksustega ka

Kirde maakaitseringkonna ning Saaremaa maleva kaitseliitlased.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Eestis 8.–14. maini toimunud õppuse aktiivse faasi käigus treenisid liitlasüksused koos Eesti kaitseväega oma võimet siirda riiki kiiresti mitmerahvuselisi õhudessantvägesid. Eesmärk oli tõsta valmisolekut, luua õhudessantkoostöövõime liitlaste ja partneritega ning tagada vastuvõtva riigi toetus.

Peamiselt Järva- ja Lääne-Virumaal toimunud õppusel Swift Response 23 osales Kirde maakaitseringkond 10.–14. maini, väärtusliku koostöökogemuse said Alutaguse, Järva ja Viru malevate üksused ehk kokku ligi 300 võitlejat.

PANEB PROOVILE

„Maakaitseringkonna osalemine sellistel rahvusvahelistel õppustel on väga oluline, see annab üksustele ja staabile hea võimaluse harjutada koostööd liitlastega ning proovile panna oma oskusi ja teadmisi,“ ütles KiMKRi ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

KiMKRi üksused täitsid erinevaid kaitseja ründeülesandeid, väljakutsed olid mitmekesised. Just sellised õppused on Viru maleva maakaitsekompanii ülema veebel Erik Abroi kinnitusel allüksuse koostöö ja kokkukuuluvuse mõttes väärtuslikud. „Koostöö liitlastega ja pidevalt muutuv taktikaline olukord annab hea võimaluse uuteks kogemuspõhisteks praktikateks, mida hiljem aastaid rakendatakse ja omavahel meenutatakse,“ sõnas Abroi.

KiMKRi Viru malevas on jagu naisi, kes on õppustel alati hakkamist täis. Nii nagu igal õppusel, olid naised ka kogu selle õppuse vältel motiveeritud ja täitsid neile seatud ülesanded. „Viru maleva maakaitsekompaniis on praegu üks naiste juhitud jagu, aga ka teistes jagudes on naisi, kes meestega õlg õla kõrval vapralt õppustel toimetavad,“ ütles jaoülem nooremseersant Reet Saari.

Muidugi oodatakse uusi naisliikmeid oma ridadesse alati juurde. „Kõik on õpitav, kui on soov ja tahe, samuti on meil tugev toetus kompanii, rühma ja jao tasandil. Olen uhke oma naiste üle, nad on tegijad,“ kinnitas Saari.

HIMARSID SAAREMAA TAEVAS

Pühapäeval, 14. mail harjutati aga Swift Response’i raames Saaremaal mitmikraketiheitjate M142 (HIMARS) kiiret siirmist operatsioonialale. Hommikul tõi USA armee transpordilennukil C-17 laskeseadmed Lätist Kuressaare lennujaama, sealt viidi need lahinglaskmistele Undvas.

Õppusel osalesid koos liitlastega Saaremaa maleva kaitseliitlased ja Kaitseväe diviisi suurtükipataljoni kaitseväelased. Laskmistel kasutati mittelõhkevat ja keskkonnasõbralikku moona. Laskmiste järel transporditi mitmikraketiheitjad HIMARS lennukiga tagasi Lätti.

USA juhitud Defender 23 raamistikus läbi viidava rahvusvahelise õppuse Swift

14. mail toimus Saaremaal õppuse Swift Response 23 raames operatsioon HIRAIN (HIMARS Rapid Aerial Insertion), mille käigus harjutas USA üksus koostöös Kaitseliidu Saaremaa malevaga mitmikraketiheitjate M142 HIMARS kiiret siirmist operatsioonialale

Response eesmärgiks on suurendada valmisolekut taktikalisel tasemel ning koostöövõimet väeliikide, USA Euroopa väejuhatuse ja liitlasriikide vahel. See toimub korraga Eestis, Kreekas ja Hispaanias.

Eestis kaasati tegevustesse Kaitseväe erinevad üksused, Kaitseliidust KiMKR, PõMKR ja LõMKR ning liitlasüksused Poolast, Suurbritanniast, Tšehhist, Ameerika Ühendriikidest ja Lätist.

Kommentaar

eLaGu maaKaitse!

KiMKRi ja Viru maleva pealik kol-ltn JAANUS AINSALU:

„Suur tänu kõikidele KiMKRi võitlejatele ja staabile, kaitseväe­ ja liitlasüksustele, PõMKRile ja LõMKRile, koostööpartneritele, tänu kellele saime õppustel Põhjakonn 23 ja Swift Response 23 KiMKRile seatud eesmärgid täidetud.

Täname 1. jalaväebrigaadi, liitlaste lahingugruppi, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa sõdureid, samuti Poola, Tšehhi, Läti ja Leedu sõdureid ning Ameerika Ühendriikide sõjaväelasi.

Samuti täname omavalitsusi ning kohalikke elanikke kannatlikkuse ja mõistmise eest. Õppused tuletasid meelde vana põhitõe, et kergejalavägi läheneb vaenlasele tagant. Ja üks väheseid üksusi, mis kõige keerulisemalgi maastikul võidu koju toob, on just kergejalavägi. Elagu maakaitse!“

asi mutt –vaJa on määrata asimuut!

Eelmises Kaitse Kodu! numbris õppisime kaarti lugema ning sellel koordinaate määrama ja leidma. Kaardi tundmisest ja sellel punktide määramisest on aga vähe kasu, kui meil puudub kompass või me ei oska seda kasutada.

Kompassi kasutada – milleks?

Oma liikumissuuna ehk asimuudi määramiseks. Aga enne, kui hakkame määrama asimuuti, tutvume lähemalt kompassiga.

Enim kasutatakse alusplaadiga, nn traditsioonilisi matkakompasse. Need koosnevad tugevast läbipaistvast plastplaadist ning pööratavast ja vedelikuga (enamasti piiritusega) täidetud nõelakorpusest. Vedelik on vajalik selleks, et kompassinõel kinni ei kiiluks. Samuti on nõel vedelikuga korpuses stabiilsem, mistõttu saab põhja-lõuna suunda määrata kiiremini. See, kui kiiresti nõel stabiilse asendi saavutab, on mõne kompassi infolehele ka ära märgitud.

Kuid sageli polegi matkal eriti oluline, et nool jääks seisma sama kiiresti kui võistluskompassil. Peegelkompassil asendab pikka põhiplaati peegel, mis võimaldab paremini sihtida objektile ja määrata täpsemini suunda. Üldiselt on aga alusplaadiga kompassi matkal koos kaardiga mugavam kasutada kui peegliga varianti.

TUNNE OMA KOMPASSI Kompassi ostes tuleks tähelepanu pöörata mitmele detailile. Kõigepealt tuleb tähele panna, kas ringskaala on tuhandikes või kraadides. Eestis kasutatakse 6400 tuhandikku või 360 kraadi.

Matkal olles on hea, kui kompassi alusele on kantud näiteks topokaar-

tide mõõtkavaskaalad. See on abiks, kui kaardil on vaja punkte määrata kolme- ja enamakohaliste koordinaatide abil.

Tihti on palju abi ka kompassi alusplaadi põhjal asetsevatest kummipadjanditest, mis aitavad vähendada kompassi libisemist kiletatud kaardil.

Võib juhtuda, et kaasas oleva kaardi mõned kirjad on liiga väikesed ja seetõttu halvasti loetavad. Sel juhul on igati asja eest kompassi küljes olev luup. Talvel külmaga on hea, kui kompassi pööratav nõelakarp on suuremate nukkidega – kinnastes kätega on kergem asimuudiskaalat keerata. Pimedal ajal matkates võib osutuda vajalikuks, et skaala numbrid, magnetnõel ja olulisemad märgendid helendaksid (luminestseeriksid).

Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, millise Maa laiuskraadi tsooni jaoks kompass on tehtud. Magnetilise inklinatsiooni ehk magnetilise kalde tõttu on kompassinõel balansseeritud piirkondade järgi ja sobib kasutada vaid selles kindlas maakera tsoonis. Kõige ulatuslikum tsoon kannab numbrit 1, siia kuulub ka Eesti.

Kompassi nooled on värvitud kahe värviga. Punane värv näitab põhja, valge (või must) lõunasse. Enne kompassi kasutamist tasuks värvid kindlasti üle kontrollida, need võivad olla vahetuses.

ASIMUUT PAIKA JA MINEK

Niisiis on meil kompassi tarvis selleks, et orienteerida kaarti põhja-lõunasuunaliselt, samuti asimuudi määramiseks, mis on nurk liikumissuuna ja põhjasuuna vahel.

Et määrata asimuuti, on sul esmalt vaja kaardil kahte punkti: seda punkti, kus sa hetkel asud, ning punkti, kuhu hakkad liikuma. Soovitud punktid leitud, tuleb need kaks punkti kompassi külje abil ühendada. Sealjuures peab kompassi kand ehk nõelakarbi poolne ots olema selles punktis, kus sa asud ehk kust liikumist alustad, ning suunajooned peavad näitama sinnapoole, kuhu sa liikuma hakkad.

On ülimalt oluline, et sul oleks kaart õigetpidi ees. Kaart on õigetpidi ees siis, kui selle ülemine serv on põhja suunas. Et selles veenduda, võta kaart horisontaalselt enda ette, aseta sellele kompass ja nüüd keera kaarti niikaua, kuni kaardil olevate noolte suund samastub kompassi noolega ehk nad näitavad ühele poole.

Nüüd, hoides endiselt kompassi vastu kaarti, keera kompassi nõelakarpi. Nõnda, et nõelakarbis olevad suunajooned jääksid paralleelselt kaardi koordinaatteljestikuga. Keeramisel jälgi ka seda, et nõelakarbil asuvad põhjasuunamärgid oleksid suunatud kaardi põhjasuuna ääre poole.

See tehtud, võta kompass kaardilt ja hoia seda käes. Kompassi tuleb käes hoida õigesti: nöör on ümber käe, kompassi kand randme poole. Ja kindlasti tuleb hoida kompassi horisontaalasendis. Kui kompassi kallu-

tada, ei tarvitse ta enam õiget suunda näidata.

Seejärel keera ennast nii, et kompassinõela põhjaots jääks nõelakarbi põhjasuuna märkide vahele. Ja nüüd vaata kompassi liikumissuuna nooli –täpselt selles suunas peadki liikuma.

Selleks, et mitte kogu aeg kompassi jälgida, leia endale liikumissuunal orientiir – selleks võib olla taamal paistev kõrgepingeliinipost, majavaremed või muu foonist selgelt eristuv objekt. Kui oled selleni jõudnud, saad kontrollida, kas liigud endiselt õiges suunas ehk kas kompassi nool on endiselt põhjaväravas.

Kui nii on, siis määra kaardil järgmine liikumissuunale vastav orientiir ning jätka liikumist, kuni jõuad soovitud punktini.

Kuidas KauGemaLe paremini Lasta?

Milleks üldse on vaja teada oma relvasüsteemi ja laskemoona täpsemaid andmeid? Eks ikka selleks, et lasta täpsemalt ja kaugemale.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Keskmisele jalaväelasele piisab sellest, kui relva lahingusihik on sisse lastud. Kui aga on soov ja vajadus lasta kaugemale ja täpsemalt kui jalaväelase mõnikümmend meetrit heitlasku poolfiguuri, siis tuleb aru saada ka ballistikast, arvestada tegureid, mis mõjutavad kuuli lennukaart, ning suuta natuke peast arvutada.

Eelmises Kaitse Kodus! soovitasin kaugemale ja täpsemalt laskmise huvilistel koduse ülesandena selgitada välja oma relvasüsteemi kuuli

algkiirus ja kuuli ballistiline koefitsient ning nende andmete alusel arvestada sihikuparandused praktilise laskekauguse piires. Selle tulemusena peaksid valmima tabelid, millest on võimalik leida sobiv sihikuparandus. Sihikuparanduste tabeli jaoks on vaja teada selliseid andmeid: kuuli kaliiber millimeetrites; kuuli kaal grammides või graanides; kuuli kuju ja ballistiline koefitsient (BC); BCle vastav valem, tavaliselt vintpüssidel G7;

kuuli algkiirus mingi temperatuuriga; püssirohu tundlikkus temperatuurikõikumistele; õhurõhk ja -niiskus; relvaraua vindisamm; sihikuparanduste 1 kliki väärtus. Optilistel sihikutel on see tavaliselt 1 sentimeeter ehk 0,1 milliradiaani (mrad) 100 m kaugusele. G3 perekonnal muudab neljandik sihikuparanduste kruvi pööret tabamispunkti 3,5 sentimeetrit.

TUNNE OMA RELVA, LASKEMOONA JA SIHIKUT

Sihikuparanduste tabel tehakse tavaliselt soojal aastaajal. Püssirohu tundlikkust temperatuurimuutustele on oluline teada, arvestamaks välja, kuidas muutuvad sihikuparandused eri temperatuuridega, näiteks Vihtavuori vintpüsside püssirohi on suhteliselt vähetundlik ja kuuli algkiirus muutub keskmiselt üks kuni poolteist meetrit sekundis iga Celsiuse kraadi kohta. Kui kevadel temperatuuriga +15 °C lastes on algkiirus 860 meetrit sekundis, siis sügisel null kraadiga peaks algkiirus olema 840 meetrit sekundis ja külmal talvel kusagil 820 meetrit sekundis – ehk külma ilma ja püssirohuga lastud kuulid lendavad aeglasemalt ja vajavad suuremat sihikuparandust. Mõistlik on teha mitu tabelit erinevatele temperatuuridele 10kraadise sammuga.

Oluline on aru saada, et jutt käib püssirohu temperatuurist, näiteks talvevormi soojas sisetaskus hoitud padrunite püssirohi on soe, samuti tõuseb suvel päikese käes „küpsenud“ padrunite algkiirus.

Näitena toodud kaheosaline tabel on tehtud 7,62 NATO 150graanisele ehk 9,7grammisele täismantelkuulile M80 õhutemperatuuriga +15 °C ja õhurõhuga 1000 hpa. Kuuli kiiruseks on mõõdetud 860 m/sek 305 mm vindisammuga ja kuuli ballistiline koefitsient ehk BC on arvutatud

G1 valemi alusel. Sihiku keskpunkt asub relvaraua keskpunktist 65 mm kõrgemal ja sihikuparanduste üks klikk muudab tabamispunkti 0,1 milliradiaani (mrad) võrra ehk üks sentimeeter 100 m kaugusele. Relva sihik on nullitud 100 m kaugusele ja sihikuparanduste tabel on tehtud kuni kilomeetrini 100 m kaupa.

Näidistabel sisaldab paraku välitingimustes kasutamiseks liiga palju infot, sihikuparandused on arvestatud nii tollides kui sentimeetrites, milliradiaanides ja nurgaminutites (MOA). Liiga palju infot tekitab kergesti arvestusvigu. Oluline on otsustada, milliseid mõõtühikuid kasutada. Pidev tollide, jardide ning miilide tunnis teisendamine sentimeetriteks, milliradiaanideks ning kilomeetriteks tunnis tekitab kindlasti vigu ehk möödalaske.

Tabelis on ka vähemalt üks trükiviga, vindisamm on tegelikult 12 tolli, mitte 10. 12 tolli ehk 305 mm on M14 ja G3 perekonna relvade normaalne vindisamm kerge kuuliga laskmiseks. Vindisammu on oluline teada, sest sama kaliibriga, kuid erineva kaalu ja kuju ning algkiirusega kuulid vajavad stabiilseks lendamiseks erinevat

vindisammu. Soome Sako tuntud täpsusrelva TRG 42 kaliibris 338 Lapua Magnum vanemate mudelite relvaraudade vindisamm on 305 mm ehk 12 tolli, sest see on mõeldud peamiselt 16,2grammise ehk 250graanise täismantelkuuliga laskmiseks. Pärast 2009. aastat valmistatud uuemate mudelite vindisamm on 254 mm ehk 10 tolli, sest uus laskemoon kasutab raskemat 19,4grammist ehk 300graanist kuuli. Huvi korral saab vindisammu mõõta nö „põlve otsas“, mõõtes ära, kui mitme sentimeetri jooksul teeb puhastusvarras relvarauast läbi tõmmates ühe täispöörde

Tabel tuleb kirjutada niiskuskindlale materjalile (näiteks Rite in Rain paber ja kirjutusvahend) loetava suurusega ja võimalusel kinnitada relva külge või kanda kogu aeg kaasas.

Teises tabelis on välja arvestatud tuuleparandused sadade meetrite kaupa keskmise neli meetrit sekundis otse paremalt puhuva tuulega. Isiklikult arvestaksin pigem välja tuuleparandused kiirustega kaks ja neli meetrit sekundis täismõjuga. Nõrgema, tugevama või teise nurga alt puhuva tuule korral saab teadaolevaid andmeid teisendada.

Tuul on alati puhanguline, selle täpne hindamine on keeruline ning mõju kuulile mitmekordistub laskekauguse suurenedes, sest ühelt poolt aeglustub kuuli lennukiirus ja teiselt poolt pikeneb kuuli tuule mõjus viibimise aeg. Tabelist on näha, et neljameetrise kiirusega puhuva tuule mõju 100 m kaugusele oleks kaks sentimeetrit, mis on suhteliselt ebaoluline, kuid

M80 kuul ja selle analoogid on lääneriikides kõige levinum täismantelkuul kaliibris 7,62 NATO. Kuuli mantel on pehmest terasest ja kaetud nii seest kui väljast mõne pehmema metalli kihiga. Kuul on täidetud tagant pliisulamiga ja selle läbistusvõime on piisav kiivrite ja killuvestide läbistamiseks relva praktilise laskekauguse piires. Laskemoona tehniline hajuvus on mõned sentimeetrid 100 meetri kaugusele

G1 ja G7 valemid. Sihikuparanduse tabelis on oluline, et valemisse pandud andmed oleksid võimalikult täpsed. Enamik tänapäevaseid sihikuparanduste arvestamise programme võimaldavad valemit valida. G1 on vanade, 19. sajandil kasutusele võetud mürskude jaoks, enamik tänapäeva vintpüssikuule sobib rohkem valemiga G7

200 m kaugusele juba üheksa ja 300 m kaugusele 22 sentimeetrit. Täisfiguuri lastes oleks esimene lask keskel, teine natuke kõrvale kaldunud ja kolmas sihtmärgi servas või napilt mööda. Kogenud laskurid, teades, et tuule suund ja kiirus muutuvad kiiresti, teevad külje- ehk tuuleparandust tavaliselt ennakuga, sihtides sihtmärgist tuuleparanduse võrra mööda ja jälgides kuuli tabamust.

Sihikuparanduste tabel on oluline kõikidele võitlejatele, mitte ainult täpsuslaskuritele. Näiteks Rootsist saadud AK4del on fikseeritud kaba paremal pool tabel tuuleparandustega eri laskekaugustele nõrga ja tugeva tuule korral. Peeti oluliseks, et kõik jalaväelased saaksid teha tuuleparandusi, ja tabel on kinnitatud nii, et seda on hea vaadata paremakäelisel laskuril, kallutades relva vasakule. Dioptersihiku kasutamisel on levinud tava lasta relv sisse niinimetatud lahingu-

sihikuga ehk lastakse peamiselt sama sihikuparandusega, sest kõrge pulsiga on väga suur oht keerata sihikuparandusi valesti. G3 perekonna relvadel, kuhu kuuluvad ka nende relvade Skandinaavia kloonid, on lahingusihik number kaks ehk 200 meetrit. Kuuli lennukaar lõikab sihikuliini nii 30 kui 200 m kaugustel, seega piisab, kui lasta relv sisse 30 m kauguselt. Lastes näiteks 100 m kaugusele, tõuseb kuuli lennukaar sihikuliinist kaheksa sentimeetrit kõrgemale ja on 250 m kaugusel sihikuliinist 13 sentimeetrit ning 300 m kaugusel 30 sentimeetrit madalamal. Seega kuuli lennukaar muutub 300 m piires alla 40 sentimeetri.

Näidistabelis on optilise sihikuga laskmiseks välja toodud sihikuparandused nii sentimeetrites kui ka milliradiaanides ja sihikuklikkides. Nendest kõige täpsem on muidugi viimane, kuid see eeldab aega ja

klikkide pealekeeramisel on laskekauguse muutudes suur võimalus eksida. Tabelist on näha, et 300 ja 400 meetri sihikuparanduste vahe on 10 klikki või üks milliradiaan, kuid see tähendab kuuli 53sentimeetrist kukkumist 100 meetri jooksul ehk natuke klikkidega puterdades on võimalik lasta pool meetrit soovitud tabamispunktist üle või alla. Kiirem ja ebatäpsem on lasta optilise sihiku niitrist sisse näiteks 100 meetri kaugusele ning märkida üles ja õppida pähe, kui mitu milliradiaani on vaja sihtimispunkti tõsta suurematele kaugustele tulistades. Optilise sihiku niitrist on mõistlik hoida rännakul 100 meetri peal ja sihiku suurendus minimaalsena, sest juhuslikult vastasega kokku sattudes saab nii kõige kiiremini ja täpsemalt teha kiireid heitlaske. Heitlasud tehakse lühikestele laskekaugustele, kus suur suurendus pigem segab.

Osa sihikuparanduste arvestamiseks vajalikest algandmetest, näiteks kuuli ballistiline koefitsient, tuleb välja uurida valmistajalt, teisi, nagu õhutemperatuur ja kuuli algkiirus, on mõistlik mõõta. Kuulide keskmise kiiruse mõõtmiseks tuleb teha mitu lasku ja arvestada näiteks 5 lasu keskmine kiirus 5 m kaugusel raua suudmest. Tehasest antud sihikuparanduste tabelit ei saa pimesi usaldada, sest oma relva raua pikkus ja kulumisaste võivad tehaseandmetest oluliselt erineda ja muuta tegelikku algkiirust.

seega on iga kuuli algkiirus ja lennukaar natuke erinev, tekitades niinimetatud tehnilise hajuvuse, mis võib kvaliteetsel laskemoonal olla mõnest millimeetrist tavalaskemoona mõne sentimeetrini 100 m kaugusel.

ASENDI VÕTMINE, SIHTIMINE, PÄÄSTMINE JA JÄRELSIHTIMINE

Laskuri arengu aluseks peab kindlasti olema isiklik soov saavutada järjest paremaid tulemusi. Töö iseendaga ja treeningud peavad sisaldama erinevate lasketehnikate uurimist ja katsetamist ning iseseisvat ja juhendatud harjutamist. Soodsaimaks võimaluseks teha seda aasta ringi on õhupüssidest ja spordipüssidest laskmine. Laskmise tehnoloogia on kõigi relvade puhul sama. Pikamaalaskmisel on asendi ja päästmistehnika omandamine eriti tähtis. Sentimeetrine kõrvalekalle sajal meetril on kolmesaja meetri märklehes vähemalt kolm sentimeetrit. Aasta läbi korra nädalas mõne tunni kaupa kodus või tiirus harjutamine ongi edu pant!

Kolme kuuli läbilõige – vasakul ja paremal on tinasüdamikuga täpsuskuulid, keskel M80. Täpsuskuulide mantel täidetakse tavaliselt eestpoolt ja sinna jääb kokkusurumisel pisikene auk. Võimalikult ühtlase kuju ja kaaluga ning maksimaalselt sarnase laenguga täpsusmoona kuuli tehniline hajuvus on täpsusrelvast lastuna mitu korda parem kui tavalisel täismantelkuulil. Täismantelkuuliga laetud lahingupadrun maksab mõnikümmend senti, täpsusmoon paar eurot

Teiseks tuleb kasutada sobivaimat ballistilise koefitsiendi valemit – G1 on kohandatud õhutakistuse mõju arvestamiseks 19. sajandi lõpus kasutusele tulnud terava otsaga silindri kujuliste suurtükimürskude lennukaare arvutamisel. Enamik tänapäeva vintpüsside kuule on oluliselt väiksema õhutakistusega ja selle arvestamiseks kasutatakse pigem G7 valemit. Samas ei ole olemas kahte padrunit, mille kuul oleks täpselt sama kujuga ja paiskelaeng täpselt sama kaaluga,

Lamades laskeasendit on väga ammusest ajast loetud põhiasendiks ja selle põhjalik omandamine annab aluse kõigile muudele asenditele, sest selles laskeasendis on laskur ja relv kõige paremini toetatud. Istudes või põlvelt lastes on asend märgatavalt ebakindlam ja laskuri vead suuremad. Sportlaskmises stabiliseeritakse laskeasendeid ka toetava riietusega ning lisatakse relvadele laskurit aitavaid tugesid. Sõjalises täpsuslaskmises on kaasasolevate abivahendite arv vägagi piiratud. Näiteks tuleb relva laesääre toetamiseks kasutada kättesaadavaid vahendeid – maleva lasketiiru harjumuspärase mõnusa ja stabiilse liivakoti asemel talvemütsi sisse topitud villaste sokkide nutsakut. See ongi normaalne ja muutunud oludega tuleb kohaneda. Kõik inimesed erinevad üksteisest ja pole olemas laskeasendit, mis sobiks kõigile laskuritele võrdselt hästi, igaüks peab leidma endale mugava asendi. Ometi sisaldavad kõik

laskeasendid iseloomulikke elemente, mida laskur peab tundma.

Laskeharjutustel on tihti näha, et alusmati keskjoon on suunatud otse märgile. Laskur kardab märga maapinda nagu laavat või pelgab kenasti pestud ja triigitud välivormi määrdumist ning võtab liiga kitsal ja lühikesel alusmatil ussisarnase asendi ja püüab saavutada head tulemust. See on võimatu, sest inimene väsib ebaloomulikus pingeasendis kiiresti, hakkab väsima ning lihased värisema ehk relv hakkab värisema ja tabamused hajuvad.

Allpool püüan üle korrata ja meelde tuletada laskmise põhitõdesid, mida laskur peab teadma ja jälgima tehniliselt hea ja loodetavasti täpse lasu sooritamiseks. Põhimõtted kehtivad igas laskeasendis ja olukorras, sest laskur püüab alati olla relva taga ühtemoodi. Väljavõtted on tehtud suhteliselt vanast lasketehnika õpikust, mille tõttu sõnastus võib olla vanamoodne.

Heas laskeasendis peab laskuri keha olema täpselt ja kõigis üksikasjus tasakaalustatud, ei tohi olla lihaste pingeid ükskõik millistes lihastes või lihastegruppides. Pinged väsitavad lihaseid, tekitavad alguses värinaid ja hiljem valusid ning kisuvad tähelepanu ära relva sihtimiselt ja päästmiselt. Relva hoidmine ja keha asend peavad aitama vähendada relva kõikumist ümber tugipunktide.

AK 4 – kaitseliitlastele ja kaitseväelastele hästi tuntud Rootsi sõjapüss AK4 on sakslaste G3 edasiarendus ja selle kabalt võib leida isegi sihikuparanduste tabeli

Kandekäsi, millele püss laskmisel toetub, peab relva toetama otse alt.

Kandekäe küünarnukk tuleb asetada võimalikult kaugele ette. Laskur peab asetsema nurga all sirge selgroo suuna ja sihtimise suuna vahel. Nurga suurus on individuaalne.

Kui täpsuslaskur või snaiper kasutab relva toetusharki, siis sihtimisjoone ja laskuri keha suuna vaheline nurk on jäävalt oluline.

Püss tuleb tõmmata õlga päästekäega nii, et püssi toetava õla lihased peavad jääma pingevabaks.

Püssikaba tuleb tõmmata õlga nii, et pea kerge kallutusega põsk satuks laeharjale ja silm jääks normaalsesse otsevaatamise asendisse.

Sihtjoone võtmine on silma asetamine niimoodi, et sihtimisvahendid asetseksid silma ees teatavas kindlas, alati ühesuguseks jäävas vastastikuses seisus.

Silma asend relva juures ja kaugus sihikust peab alati olema sama. Iga laskur on kogenud, et relv püsib märgis väga lühikest aega. Kindlaks tabamiseks on vaja laskuri tahtepingutust, et relva märgis hoidmine ei lõdveneks enne, kui kuul on väljunud vintrauast ehk kõlanud pauk.

Laskur peab eelpääste ära tegema ning koondama kogu tähelepanu ja tahtepingutuse ainult sihtimisele,

jättes sujuva päästmise pideva surve automaatseks kõrvaltegevuseks. Lask peab toimuma laskurile teadmata momendil ootamatult. Päästesõrme liikumine ja päästmine ei tohi tekitada lihaspingeid mujal kehas. Päästmise hetkeks tuleb peatada hingamine pärast kerget väljahingamist ja soovitavalt mitte kauemaks kui 8 sekundiks, sest kohe pärast hingamise lõpetamist hakkab ajus, lihastes jt elundites tekkima hüpoksia ehk hapnikupuudus ja inimese nägemisteravus sumeneb 5 kuni 8 sekundi möödudes.

Vahel juhtub, et laskur teadmatusest või ehmatusest lõdvestab relva sihtmärgil hoidvad lihased kohe, kui näpp puudutab päästikut. Tegelikult on vaja teha järelsihtimine. Päästikumehhanismi aktiveerimisest kulub vähemalt sekund või isegi paar enne kapsli süttimist, leegi ülekandumist paiskelaengule, paiskelaengu süttimist ja püssirohugaaside survet kuulile ning kuuli väljumist relvarauast. Järelsihtimiseks on mõistlik harjutada relva hoidmist liikumatult, kuni tabamus on näha, või lihtsalt lugeda mõttes kolmeni.

Järgmistes Kaitse Kodudes! jätkame laskmise teemat, koduseks ülesandeks on harjutada laskeasendeid ja mõõta, mitu sekundit suudad hinge kinni pidades täpselt sihtida, enne kui silme eest hakkab uduseks minema ja relv hakkab märgatavalt värisema.

noorKotKad Ja

Kodutütred müttasid muLGimaa metsades Laidoneri raJaL

Mai esimesel nädalavahetusel, mil aiapidajad valutasid südant krõbeda öökülma pärast, seiklesid noorkotkad ja kodutütred võistu Viljandimaal Mulgi vallas, et välja selgitada parimad Laidoneri raja läbijad.

Reedel, 5. mail said kolmteist meeskonda Abja gümnaasiumi juurest stardi. Ees ootas ligi 40 kilomeetrit rännakut ja kümme kontrollpunkti, kus tuli täita ette antud ülesandeid. Kui võistkond kontrollpunkti ei ilmunud, läksid talle selle ülesande eest kirja maksimaalsed miinuspunktid. Võistkond pidi kogu matka jooksul hakkama saama stardist kaasa võetud vahenditega ja ilma igasuguse kõrvalise abita väljaspool kontrollpunkti.

Ülesanded kontrollpunktides olid mitmekesised ning nõudsid jõudu, osavust ja varem õpitu meelde tuletamist. Näiteks tuli hoonest päästa kannatada saanud tuletõrjuja, ületada jõgi ning ära tunda lindude ja loomade hääli. Ühes punktis vajasid abi kaks matkajat, kellest ühel olid käel põletusvillid ja teisel säärel kaks rästiku hambajälge. „Miiniväljal“

seevastu, kus pealtvaatajad said kõhutäie naerda, pidi üks võistleja läbima takistusraja kinniseotud silmadega, kuulates kõvahäälset juhendajat, kelle

kõrvaklappides mürtsus tempokas muusikapala.

Mõistagi „kiusas“ retkelisi ka vastutegevus, kelle eest tuli üsna tihti silgata peitu metsa või viskuda kraavi. Kontrollpunktide ootealas aga said noored vahepeal hinge tõmmata, täita joogipudeleid ning plaasterdada jalgu. Erakordselt külm öö pani võistlejad korralikult proovile – ühel vette sulpsanul külmus püksisäär läbi ja plagises ümber jala, teisel jäätus pudelis joogivesi, kuid võistlusvaimul langeda ei lastud. Koos päikesetõusuga tulid tagasi ka motivatsioon ja jõud. Eri põhjustel pidid mõned tiimid siiski alla vanduma, kuid eks väärt kogemuse said nemadki.

Võistluse peakorraldaja au oli tänavu esimest korda noortejuhil ja naiskodukaitsjal Ebe Õnnel, kes tõdes, et sai edaspidiseks üüratu kogemuse, kuidas käigu pealt välja mõelda plaane B.

„Tegelikult tegi ju kogu võistluse ära korraldustiim, mina ainult moodustasin selle tiimi. Au, kiitus ja tänu neile! Eraldi tooksin välja veteranid, Teringi ja Lilli rühma kaitseliitlased, kes olid nii kontrollpunktides kui vastutegevuses. Võimas oli neid tegutsemas näha! Noored kiitsid, et nad oskasid rääkida ägedaid lugusid,“ ütles Õnne.

Õnne täpsustas, et suurim muudatus sel võistlusel oli laservestide kasutamine ja raja läbimine ilma etteantud ajagraafikuta, mille kohta osalejad andsid positiivset tagasisidet. Üllatusena ootasid noori finišis Laidoneri Viljandi ratsamonumendist inspiratsiooni saanud kostüümidega ratsanikud.

Õnne sõnul õpivad noored seesugusel võistlusel osaledes eelkõige meeskonda tunnetama ja aega planeerima. Kindlasti paraneb ka nende füüsiline vorm ja nad on tulevikus paremini ette valmistatud erinevateks võistlusteks, näiteks Naiskodukaitse koormusmatkaks.

„Ülesanded olid nii lahedalt tehtud ja ägedatesse kohtadesse paigutatud!“ kiitis Reena Reidla Kodutütarde Sakala ringkonna tiimist Vigrid. Põlva kodutütred aga väitsid pärast ära eksimist ja suure ringi tegemist lõbusalt, et neile meeldibki ringiga käia – nii kogub ju samme.

Laidoneri rada

Võistlusmatkast Laidoneri rada võtsid osa Kodutütarde ja Noorte Kotkaste neljaliikmelised võistkonnad (lubatud on ka segavõistkonnad), kuhu kuulusid neli 13–18aastast noort. Lisaks läks rajale naiskodukaitsjatest koosnev nulltiim. Võistluse korraldasid ja viisid läbi Noorte Kotkaste Sakala malev ja Kodutütarde Sakala ringkond koostöös Kaitseliidu Sakala maleva, Naiskodukaitse Sakala ringkonna ja organisatsiooniväliste koostööpartneritega.

paremusJärJestus

KODUTÜTRED

I koht Tartu KT NEG (Kristin Altsaar, Stella Liimat, Sara­Maria Liiv, Karolina Sepp)

II koht Põlva KT (Emmaliisa Kähr, Eliise Roosen, Karoliina Kets, Ronja Tork)

III koht Pärnu Jaagupi Karud (Eerika Sarapuu, Mariliis Puusepp, Hanna­Mirell Sinivee, Heidi Sai)

NOORED KOTKAD

I koht Delta 6 (Lääne) (Kaur Pranno, Marten Tukk, Kiur Tudeberg, Kristo Keskküla)

II koht Tulnukad (Sakala) (Aleksander Kalitventsev, Raul Pinsel, Romet Jürjo, Reimo Jürjo)

Noorkotkaste meeskonna Delta 6 kapten Kaur Pranno kirjeldas elavalt, kuidas nende punt sattus rajal Vietnami džungli sarnasesse võserikku ja võitles kobrastega. „Meil läks väga meeleolukalt! Me ei teadnudki, et Viljandimaa on nii mägine kant,“ nentis Läänemaalt Mulgimaale võistlema tulnud Pranno.

Sakala maleva Tulnukate tiimi noorkotkad ütlesid pärast poole raja läbimist, et väsimus küll kimbutab, aga pooleli ei jäta nad võistlust mitte mingil juhul. Nad meenutasid naerdes, et Halliste jahimajas pakkusid nad loomade ja lindude mõistatamise ülesandes üheks vastuseks Eesti papagoi, aga tegelikult oli see värvikirev majesteetlik suleline hoopis metsis – nüüd jääb see küll hästi meelde.

„Meeldejäävamad punktid rajal olid taktikaline punkt, kus pidi päästma tuletõrjujat, meditsiinipunkt ja takistusrada,“ lisas Reimo Jürjo.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli, mille nimel rassida, sest parimad pääsevad oma malevat esindama Ernakesel ja Mini-Ernal.

KaitseLiidu uus teHniKa

taGaB tõHususe

Et Kaitseliidu mobiilsus ei jääks alla meie potentsiaalse vastase mobiilsusele, oleme asunud jõudsalt uuendama oma masinaparki eesmärgiga vahetada praegused sõidukid välja tänapäevasemate ja võimsamate vastu.

Juba lähiaastatel võetakse kasutusest maha nii Vene päritolu sõidukeid, nagu näiteks ZIL-id ja GAZ-id, kui ka ajale jalgu jäänud Rootsi sõidukeid.

Selleks on mitmeid põhjusi. Esiteks on aastakümneid vanale tehnikale keeruline leida varuosi. Teiseks peaksid Kaitseväel ja maakaitseüksustel olema ühesugused sõidukid – siis on neile tagatud ühtne varuosabaas ja remondivõimekus. Näiteks kui Kaitseliidu masin peaks õppuste käigus purunema, on võimalus abi saada Kaitseväelt.

Ning kolmandaks parandab tänapäevasemate sõidukite kasutuselevõtt tunduvalt Kaitseliidu võimet täita talle seatud ülesandeid.

TÕSTAME, LAEME JA KAEVAME

Juba soetatud uuemast tehnikast on ajakirjas Kaitse Kodu! (7/2021) varem kirjutatud pioneerirühmadele eraldatud kopplaaduritest Case 695ST

Kümme tonni kaaluv masin on universaalne, liigub nobedalt ja teeb ära kõik tööd,

mida ühelt kopplaadurilt eeldada võib. Alustades maa silumisest kuni kraavide, sealhulgas kaitsekraavide rajamiseni. Pinnasetöödeks on sel masinal olemas ka pinnasetihendaja ning piikvasar, millega soovi korral purustada tihedamaid pinnasevorme, näiteks kive. Samuti on võimekal masinal „tõstekahvlid“ kaupade tõstmiseks. Muidugi ei

puudu kopplaaduril kopp ja neid saab isegi vahetada vastavalt vajadusele. Tahad mulda või miks mitte lund laiali ajada – selleks on üks kopp, tahad kaevata – paigaldad teise. Ning kui vaja, liigub see tööloom ka maanteel. Seda kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis.

Kaitseliidu kaupade maha- ja pealelaadimise võime on aga oluliselt suurenenud tänu teleskooplaadurile Dieci Apollo 26.6. See on fikseeritud poomiga teleskooplaadur tööstuse ja ehituse tarbeks, väga mitmekülgne ja hea juhitavusega. Kompaktne masin on loodud vastama „väikeste tööde“ vajadustele. Väikese masina kohta mahukas ja mugavas kabiinis on hea soojus- ja heliisolatsioon. Hea manööverdusvõime ja nelikvedu lubavad laaduriga töötada ka keerulisel maastikul.

TASSIME JA TIRIME

Kaitseliidu logistikaüksustele on varustuse veoks eraldatud uuemad veoautod MAN (merekonteinerid) ja DAF YWZ 3300 TE. Viimase suureks plussiks on, et see suudab merekonteinerid ise peale ja maha laadida.

Suureks abiks on logistikaüksustele ka haagis (treiler) ALTINORDU ALTD 2, mille põhiülesandeks on transportida pioneeride traktoreid. Samas on haagisega võimalik korraldada ka muid varustuse vedusid – näiteks vedada merekonteinereid.

Kui aga rääkida tehnikast, mille kaal jääb tugevalt alla tonni, siis äsja jõudsid Kaitseliidu virgatsite käsutusse vanade mootorrataste Husqvarna 258A MT asemele uued, sõjaaja

üksuste vajadustele vastavalt täiustatud mootorrattad GASGAS EC 350F.

Nende suurepärase minekuga, ent samas rahuliku olemusega enduurorataste kohta saab põhjalikumalt lugeda järgmistelt lehekülgedelt.

Kokku saab Kaitseliidu maakaitse eeloleva nelja aasta jooksul 132 miljoni euro eest varustust. Lisaks transpordivahenditele ka üksikvõitleja kandesüsteeme, öövaatlus- ja termovahendeid ning laskemoona. Sest nagu on öelnud kaitseminister Hanno Pevkur:

„Kaitseliidu võimekuse kasvatamine ning sõjalise maakaitse suurendamine on Ukraina sõja üks tähtsamaid õppetunde.“

GasGas parim LaHinGupaariLine virGatsiLe

Kaitseliidu virgatsite uus GasGas EC 350F on nagu hea lahingupaariline. Ühtaegu julgustav ja tasakaalukas. Kõhklemata ja küsimusi esitamata on ta valmis iga avantüüriga kaasa tulema. Aga samas ei lase ta sul ennast vigaseks sõita.

Laseme tagumise 18tollise kodarvelgedega ratta kruusasel teel hoo pealt pöördesse –nõnda, et selle alt paiskub laiali kiviklibu – ning kaome mootori möirete saatel tihke tolmupilve taha! Jaa, muidugi, saab tehtud! Kergest randmeväändest kannustatuna kargavad neljataktilise mootori pöörded üles, robedal pinnal entusiastlikult vänderdav tagumine ots ja kergelt küljele ujuv tagarehv annavad märku, et plaan õnnestus.

Pikk kruusane lõik, kärnaste rehviga velgedel on pidamist küll, et söösta läbi lohkude ja üle suuremate kivide. Esimene käik, teine käik, juba kolmas käik – tänu Brakteci hüdraulilisele sidurile on käiguvahetus kiire, sujuv ja täpne.

Rattale selga istudes ning kohapeal pressides pigem pehmemapoolsed tunduvad WP amordid hoiavad ratta kenasti maaga kontaktis, säästavad sõitja suuremast rappumisest ning lasevad keskenduda ratta kontrollimisele.

Mis oleks, kui tõstaks panuseid ja kergitaks esiratta maast? GasGas ei vaidle vastu: las käia – teeme ära! Robaki gaasi peale – BRAAAAAP – ühesilindrilise mootori pöörded lendavad lakke ning esimene ratas hakkabki maast kerkima. Lihtsalt, toore jõuga. Seda on sel masinal küll ja veel. Rohkem, kui keskmine sõitja ära suudab kasutada.

LIIV, KRUUS, SAMMAL –VAHET POLE

Sirge lõpp. Ees on kurv. Õrnalt gaasi järgi – tänu ODI hästi kätte istuvatele ja haakuvatele grippidele on gaasi kontrollimine täpne. Saapaninaga

kiirelt toksates käik alla, kerge piduriheebli puudutus – klotsid puudutavad korraks suurt, 260 mm ketaspidurit ning juba on hoog paras, et ratas kurvi sisenemiseks kergelt kaldesse lasta.

See kõik käib sujuvalt, kiirelt ja intuitiivselt. GasGas ei võitle vastu – ei

ürita kiirendades juhtrauda käest rebida ega sukeldu gaasi järele andes esiratas ees maapinda. Ta saab aru, mida teha tahad, ja tuleb sellega rõõmuga kaasa.

Ees ootab sügava peene liivaga, krossirajale sobiv künklik lõik. Kuidas saab GasGas hakkama seal? Tallad toetumas jalaraudadele, põlved klammerdumas raami, keharaskust taha viies esiots kergeks, teine käik sisse ning sujuvalt kiirust hoides leiab GasGas endale mängeldes tee läbi ja üle liivaste vallide.

Jah, rattaga, mille tühimass on 106,4 kg, on ka pehmel pinnasel lihtne sõita. Eks kogukaal sõltu sellest, kui palju kütust 8,5liitrises paagis parasjagu on. Ja kui palju seal seda on, võimaldab poolläbipaistvast plastikust paak pilku peale heites kiiresti hinnata.

Tavalise sõidukiga sellisel maastikul enam ei liigu. Võimekama neljaveolise maasturiga, näiteks Kaitseliidu GD­ga, veel küll. Aga virgats peab pääsema oma rattaga kohtadesse, kuhu ei saa enam ka maasturiga. Selles see mõte ju on. Näiteks metsa kitsastele jalgradadele. Kerge terasraami ja saleda profiiliga GasGas tunneb ennast sealgi suurepäraselt. Vähemalt sama mugavalt ja enesekindlalt kui jalgratas. Vähemalt.

Esimene käik kuuekäigulisest kastist on piisavalt pikk ja sujuv, et ka kõige kitsamaid ning kurvilisemaid kohti muretult läbida. Isegi aeglasemalt kui jalakäija kiirusel kulgedes on ratta tasakaalus hoidmine lapsemäng. Ning tänu vedelikjahutusele ei ole põhjust peljata, et ratas rahulikus tempos kulgedes ka kõige palavamal suvepäeval üle kuumeneks.

Aga mis saab siis, kui metsarada lõpeb või käänab vales suunas –360 mm kliirensiga GasGasil ei ole probleemi ka üle pehme samblavaiba sõita ja puutüvede vahel manööverdada. Kui peakski sambla sees varitsema mõni kõdunev kuusetüvi, veereb kõrge, 21tolline esiratas sellest pingutuseta üle.

RISTI ETTE EI LÖÖ

Vaja on ratas kitsastes oludes pehmel maastikul ümber pöörata? Palun väga – sedavõrd kerge rattaga on see jõukohane kõigile. Isegi kui jalad ei ulatu 960 mm kõrguselt istmelt selle kitsale profiilile vaatamata täistallaga maha toetuma, et ratast edasi­tagasi nügida, on ratta kõrval seistes üllatavalt kerge seda edasi lükata või tagasi tõmmata. Ei mingit pingutust.

Samas kohapeal, lenks risti seistes, gaasi all hoides ja siis sidurit lahti lastes saab ratta pinnast kaapides ilma vaevata ümber oma telje pöörama. Lihtsalt sellepärast, et nii on äge. Ja noh, eks see tehnika aitab kitsas kohas ratta ka kiiremini ümber pöörata. Aga peamiselt ikka sellepärast, et nii on äge.

Jah, mängeldes meelitab GasGas proovima asju, mida sa varem pole söandanud. Piire kompama ja nihutama.

Selle kõige juures on GasGas aga mõistlik ja mõistev ning annab liigse uljuse ja eksimused leplikult andeks. Kogemata ei ole selle rattaga võimalik nokka üle tõmmata, esiratast alt pidurdada või tagumist alt ära sõita.

Kui tunned, et asi hakkab käest ära minema ja oled oma mugavuspiirist liiga kaugele sattunud, võimaldab kerge ja sujuva minekuga ratas kiirelt korrektuure teha ning situatsiooni deeskaleerida. Aga kui tahta, kui on lusti, siis see ratas risti ette ei löö. Olgu maastik ja lahinguülesanne milline tahes –tema peale saab kindel olla.

GasGas eC 350F teHniLised näitaJad:

Mootor: 1 silinder, 4 takti, vedelikjahutus

Kubatuur: 349,7 cm³

Starter: elektristarter

Käigukast: 6 käiku

Kütuse sisselase: sissepritse

Kliirens: 360 mm

Kütusepaak: 8,5 l

Tühimass: 106,4 kg

üHe vana on teise uus eHK transpordivaHendite soetamine omatuLust

Kuna Kaitseliidu liikmete arv on möödunud aasta jooksul märgatavalt kasvanud ning sellega seoses on loodud ka uusi üksusi, mida pole olnud võimalik transpordivahenditega varustada, anti malevatele luba soetada sõidukeid omatulust.

Paljud malevad on seda võimalust juba kasutanud ja soetanud endale mitmesuguseid transpordivahendeid. Nende hulgas on ka Tartu malev. Selgitusi jagab Tartu maleva tagalaülem major Rivo Aavel.

Millise tehnika Tartu malev võõrandas?

„Kaitseliidu Tartu malev võõrandas oksjonikeskkonna kaudu kokku 9 sõidukit, mille hulka kuulusid B-kategooria Chevrolet M1009 ja Land Rover

Defender maasturid, C1-kategooria veoautod Chevrolet M1008 ning üks väikebuss.“

Mis põhjusel see ette võeti?

„Võõrandamise põhjuseks oli kuluefektiivsus, masinad ei olnud enam proportsioonis maleva vajadustega.

Müügi eelduseks olid vajadus ja võimalus.

Esiteks vajadus. Eelnimetatud sõidukid olid jõudnud omal ajal Kaitseliitu Kaitseväest, kus need masinad omakorda uuemate vastu välja vahetati. Viimase kümne-viieteistkümne

aasta jooksul on malev neid parima teadmise ja oskusega kasutanud ning töökorras hoidnud. Tänaseks olid sõidukid väsinud ja vajasid oma tehnilise taseme säilitamiseks nii aega kui ka raha. Paraku ei ole võimalik leida neile enam hea hinnaga originaalvaruosi, mis omakorda toob kaasa ümberehituste vajaduse. Ümberehitused on aga samuti igas mõttes ressursimahukad. Pealegi ei saa struktuurselt toimiv üksus lubada endale sellist „kirjut lapitekki“, kus iga masin on omaette käsitööprojekt. Ennetame sellega tulevikuolukorda, kus keegi ei tea, milline masin mis varuosi vajab.

Teiseks võimalus. Nii USA kui ka Ühendkuningriigi „rauale“ on turul tarbijaskond olemas. Need on inimesed, kes on valmis panustama sõidukitesse oma aega ja raha. Tehnikahuvilistele pakuvad huvi nii masinad tervikuna kui ka nende üksikud elemendid, nagu sillad, jõuülekanded vmt. Kokkuvõttes on sellistel sõidukitel tsiviilturul arvestatav väärtus, mille eest on maleval võimalik oma masinaparki uuendada.“

Mis ülesannet üks või teine soetatud masin malevas täidab või täitma hakkab?

„Suures plaanis täiendatakse maleva masinaparki kahel suunal – maasturid ja väikebussid.

Maasturid lähevad prioriteedina nendele üksustele, kelle masinad oksjonile pandi. Neid hakatakse kasutama samamoodi nagu nende eelkäijaid ehk üksuste isikkoosseisu, relvastuse

Kommentaar transpordivaHendid peavad toetama püstitatud üLesandeid

Major VALERI BELJAJEV , Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna transpordijaoskonna juhataja

Malevate ostetavad sõidukid on põhiliselt ette nähtud Kaitseliidu sihtüksuste vajaduste rahuldamiseks. Malevatel on võimalus transpordivahendeid soetada ainult siis, kui see täidab sõjaaja üksustele püstitatud ülesandeid.

Eelistatud sõidukid on:

1) maasturid,

2) bussid,

3) ATVd,

4) veoautod.

ja varustuse transpordiks punktist A punkti B. Lisaks, olenevalt üksusest, võidakse neid kasutada ka raskekuulipilduja platvormina ning seega ülejäänud üksuse julgestuselemendina.

Väikebusse rakendatakse ristkasutuses: nende esmane ülesanne on toetada väljaõpet, teisalt kriisisituatsioonis seotakse masinad erinevate logistikavõrgustiku tegevustega, olgu selleks varude hajutamine või haavatute evakuatsioon.“

Miks otsustas malev just nende masinate kasuks, miks need head on?

„Tänaseks on maleva tarbeks soetatud kaks Nissani maasturit. Kuigi väljavahetatud masinate ülesanne jääb nende eelkäijate sarnaseks, on tegemist tänapäevasema ja väiksemate ülalpidamiskuludega tehnikaga.

Kaitseliit hindab sõidukite juures teistsuguseid elemente kui tavaline tsiviilisik – istmesoojendus, tagurduskaamera, stereosüsteem ei ole Kaitseliidu jaoks argumendid. Meie fookuses on võimalikult lihtne ülesehitus, vastupidavus ja vähesed elektroonilised lisad.

Kindlasti tekib ka nende masinatega kulusid, tegemist on ikkagi 10–15 aastat tööd teinud sõidukitega. Vahetuse kasuks räägib aga varuosade jätkuv tootmine ja tagamine nii originaalkui ka B-varuosadena. Samuti on oluline varuosa hind – tsiviilkäibes varuosa on tunduvalt odavam kui roheliseks või laiguliseks värvitud varuosa.

Tingimused sõidukite ostul:

1. Sõiduk peab olema tehniliselt korras, sellele tuleb teha tehnokontrolli akt. See ei ole kohustuslik päris uutele sõidukitele;

2. Müüja, olgu see ettevõte või eraisik, peab tagama sõidukile garantii vähemalt 6 kuuks. See oleneb muidugi sõiduki väljalaskeaastast ehk mida uuem liiklusvahend, seda pikem garantiiaeg.

Protseduur on järgmine:

1. Transpordivahendid, mida malev enam ei vaja või mida ei ole mõistlik enam remontida või millel on väga suur kütusekulu, nt Vene päritolu veoautod ZIL, kantakse maha. Seejärel korraldab Kaitseliidu koostööpartner sõidukite müügi oksjonikeskkonnas;

2. Maleva juhatus teeb KL peastaabi transpordijaoskonnale ettepaneku transpordi soetamiseks. Kirjas peab olema: 1) transpordivahendi finantseerimine omatulust, 2) transpordivahendi vajaduse põhjendus;

3. Peastaabi transpordijaoskond vaatab sõiduki soetamise ettepaneku läbi ja teeb otsuse, kas ost on põhjendatud.

Soetatavate masinate koguarv selgub pärast oksjoni tulemusi ja täiendavaid turu-uuringuid. Praegu on meile suureks „konkurendiks“ Ukrainas toimuv sõda. Väga suur hulk maastureid on Eesti turult leidnud tee sinna ja sellega on siinne valik vähenenud.

Ühtlasi oleme Ukraina sõja tagasisidele tuginedes ümber hindamas ka enda taktikat ja kasutatavaid masinaid. Kas me ikka vajame äratuntavalt suuri, laigulistes toonides maastureid ja veoautosid või hoopis tsiviilkäibes olevat tehnikat?“

Teeme esmalt kaks katset (vastus on all).

Katse 1

LEIA PILDILT SÕNA INFOOPS.

(20 sekundi pärast liigu edasi järgmise katse juurde.)

Katse 2

LOE LÄBI ALL OLEVAD SÕNAD:

1. strateegiline kommunikatsioon (NATO vaste StratCom);

2. infooperatsioonid (NATO vaste InfoOps);

3. psühholoogilised operatsioonid (NATO vaste PsyOps);

4. teavitustöö (NATO vaste MilPa);

5. tsiviil­ sõjaline koostöö (NATO vaste CIMIC);

6. sõjaline pettus (NATO vaste MILDEC);

7. narratiiv ehk lugu (ingl k narrative).

Kui sellest loetelust 3–4 sõna sind kõnetasid ja oled selle artikli lugemisega jõudnud juba siiamaale, siis tähendab, et see teema huvitab sind ja, nagu sa nüüd aru saad, oli nii artikli pealkirja kui ka nende katsete eesmärk saada sinu tähelepanu artiklile (ära tunne ennast petetuna) ning innustada sind infooperatsioonidest edasi lugema.

inFooperatsioonid: saLareLv iGapäevaeLus

Kindlasti saab infooperatsioone selgitada mitmesuguste kuivade definitsioonide ja doktriinide abil, aga siis oleks lugeja, nagu tavaliselt, passiivne vastuvõtja ja esimese definitsiooni juures lugemine ilmselt ka lõppeks. Püüame selgitada infooperatsioone hoopiski elulise loo kaudu, nii et lugeja samastuks selle looga ja mõtleks kaasa.

Tekst: major RENE REBANE , Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Etteruttavalt ütlen, et allolev lugu on väga lihtsustatud näide infooperatsioonist tavalise inimese seisukohalt, näidates paralleele sõjaliste tegevustega, ja ennekõike tasub seda lugeda kui teemasse sissejuhatavat artiklit.

OPERATSIOON SUSLIK

Oletame, et ma elan Pärnus viiekordses paneelmajas ja minu suur unistus on saada selle paneelmaja korteriühistu uueks esimeheks. Minu õnnetuseks ei ole aga vana ühistuesimees nõus oma positsioonist loobuma. Mina ja teised majaelanikud puutume iga päev kokku erinevate infotegevustega ilma neid endale otseselt teadvustamata, me võtame neid kui elu loomulikku osa.

Mõned näited:

1. Ühel hommikul panen koridori teadetetahvlile naabritele mõeldud info

korteripeo toimumise aja ja koha kohta – teavitustöö ehk MilPA.

2. Mul on kaks poega, kes lõbustavad ennast sellega, et helistavad naabrite uksekelli, et siis kuulata uksele ilmunud naabrite reaktsioone – psühholoogilised operatsioonid ehk PsyOps.

3. Minu vastaskorteris elavad naise vanemad, kes suhtlevad aktiivselt vallavanemaga, konstaabliga ja tuletõrjekomando pealikuga, lisaks tunneb äi Pärnu pätte ja paari häkkerit – tsiviil-sõjaline koostöö ehk CIMIC.

4. Paneelmajas elavad veel minu vend ja sõber (töötab Pärnu linnalehes) oma peredega – omad üksused ja sõbralikud üksused ehk own forces ja friendly forces.

Nüüd küsite, kuidas on see kõik seotud infooperatsioonidega? Kohe jõuan selleni!

Selleks, et oma unistus teoks teha, pean ma töötama välja plaani. Kuna ühistu esimehe otsene füüsiline ähvardamine võib lõppeda politsei saabumisega ja minu kui isiku mainekahjuga, siis infokeskkonnas operatsiooni läbi viies paistab minu isik välja oluliselt vähem ja seosed eri tegevuste vahel ei pruugi otseselt silma torgata. Kutsun pere ja sõbrad kokku ning me arutame, kuidas kõik saaksid minu operatsiooni panustada.

Väga lihtsalt öeldes: infooperatsiooni teostamine tähendab seda, et ma koordineerin erinevate enda käsutuses olevate võimete ja vahendite kasutamist eesmärgiga mõjutada määratud isiku/isikute käitumist endale sobivas suunas.

Ohh, pagan, peaaegu oleks unustanud! Operatsioonile tuleb ju ka nimi panna. Olgu selle nimeks Suslik.

Enne operatsiooni Suslik käivitamist teen missiooni analüüsi. Siin on oluline kaardistada:

1. Mis võimed ja vahendid mul kasutada on?

2. Millised on ühistu tänased probleemid (radiaatorid on külmad, koridoriuksed ei sulgu jne)?

3. Millised inimesed elavad meie paneelmajas (vanus, sugu, pered/üksikud jne)?

4. Ja mis peamine – meelsus: millised elanikud on kindlasti vana ühistuesimehe poolt, millised vastu ja siis n-ö hall tsoon ehk need, kes ei ole poolt valinud. „Hall tsoon“ on see, kellega ma pean kõige rohkem tööd tegema. Nende elanikega, kes on juba vana esimehe vastu, on lihtne, nemad koondan ühise „lipu alla“. Ja nendega, kes pooldavad vana esimeest, tegelen siis, kui jõudu üle jääb.

Järgmisena alustan operatsiooni Suslik elluviimist (ajaliselt jaotub see 2–3 kuu peale).

1. Palun äial rääkida kohalike häkkeritega, et näitude edastamise ajal oleks korteriühistu koduleht katki. Eesmärk: tekitada elanikele ebamugavusi – küberrünnak.

2. Lasen poegadel korraldada erinevaid pahandusi (prügi vedeleb, koridorid mustad jne), et näidata vana esimehe saamatust olukorraga toime tulla – PsyOps

3. Palun naisel rääkida naabritega korteriühistu teemal ja nagu muuseas jõuda jutuga sinna, et ega see vana ühistu esimees väga hingega oma tööd ei tee –PsyOps

a. Sama asja lasen teha ka vennal ja sõbral paneelmaja teiste inimestega – PsyOps.

b. Lisaks hoiavad ämm ja äi mind kursis linna ja teiste teemadega – CIMIC

4. Korraldan korteris peo, kuhu kutsun kohale peamiselt „halli tsooni“ kuuluvad elanikud. Loomulikult jõuan erinevate vestluste käigus tõdemuseni, et vana ühistu esimees on ikka suht saamatu – MilPA ja PsyOps

5. Õõnestamaks vana esimehe autoriteeti, panen teadetetahvlile üles valekutse ühistu koosolekule (õnneks ühistu esimees ei ela samas majas). Loomulikult koosolekut ei toimu ja ma lihtsalt jooksutan inimesi, et nad esimehe peale vihastaks – MILDEC

6. Palun oma sõbral kirjutada linnalehes artikli meie paneelmaja probleemidest – MilPA

7. Panen teadetetahvlile teate, et vaja on arutada vana esimehega seonduvat teemat – MilPA

a. Et takistada vanal esimehel sellel koosolekul osalemast, lasen poistel anda esimehe koerale kõhulahtistit ja seon ta muude tegevustega –kineetiline mõjutamine

8. Kuna vana esimees ei ole endiselt nõus oma positsioonist loobuma, siis palun äial rääkida Pärnu pättidega, et need „vestleksid“ vana esimehega ja annaksid talle mõista, et vajadusel ei piirduta ainult vestlusega – PsyOps ja kineetiline mõjutamine.

9. Panen teadetetahvlile üles teate, et mina olen ühistu uus esimees – MilPA

Aga kuidas on see seotud strateegilise kommunikatsiooni ja narratiiviga? Seletan kohe!

Oletame, et suur osa minu suguvõsast elab Pärnus ja meie peamine eesmärk on saada oma kontrolli alla kõigi paneelmajade ühistute tegevused. Selleks saavad kokku minu suguvõsa mõjukad isikud, koostavad ühtse tegevuskava ja narratiivi ehk loo, kuidas praegused ühistu esimehed Pärnu linnas on saamatud. Siinkohal on väga oluline, et selle loo teemad ja jutupunktid oleksid kõigil ühesugused. Ei saa lubada, et keegi räägiks teist juttu. Kui on kokku lepitud, et „praegused ühistu esimehed on saamatud“, siis pole mõttekas meenutada, et mõni neist on kunagi hakkama saanud ka mõne positiivse teoga.

KOKKUVÕTE

Selle lihtsustatud loo näitel peaks lugeja nüüd mõistma, et samasugust infooperatsiooni skeemi ühel või teisel kujul teise keskkonda üle kandes on võimalik kukutada linnavalitsusi, asutusi ja ka valitsusi. Loomulikult peab mõistma, et suurte strateegiliste infooperatsioonide käivitamine nõuab väga detailset analüüsi ja planeerimist. Aga nendest teemadest räägime juba teises artiklis.

Lühidalt võib infooperatsioonide kohta öelda nii: „Infooperatsioon peab olema kui väga hästi sihitud snaiprilask – sest seda enam tagasi võtta ei saa.“

LUGEMISSOOVITUSED

Kui lugejal tekkis nüüd soov tutvuda erinevate STANAGite ja dokumentidega, siis siin on lugemissoovitus: AJP-10 Allied joint doctrine for strategic communications Edition A, version 1 March 2023. Infooperatsioone käsitleb AJP­10.1; psühholoogilisi operatsioone (PsyOps) AJP­10.2 (pärast uuendust muutub nimetus AJP­3.10.1); teavitustööd ehk Public Affairs´i AJP­10.3 (artikli trükkimineku ajal veel koostamisel).

putini pooLiK sõda eHK KremLi peremees tunneB oma raHvast Hästi

Läänele oma retoorikas totaalse sõja kuulutanud Kremli praegune peremees on jäänud siiski pidama poolele teele. Hoolimata suurtest sõnadest on president Putin seitse kümnendit tagasi surnud (või tapetud?) Stalini hale vari. Eesti ja kogu maailma õnneks.

Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane

Seitsekümmend aastat tagasi suri Jossif Vissarionovitš Stalin oma Moskva-lähedases Kuntsevo suvilas insulti. Temast jäid maha hirmuvalitsus, kujuteldavad vaenlased, keda piinamisega sunniti üles tunnistama olematuid kuritegusid, massihauad ja küüditamised, näljahäda, tsensuur ja totaalne ajupesu ning sõda Hitleri vastu, mille hinnaks oli 27 miljonit Nõukogude poole surnut, poolitatud Euroopa ja aina ägenev külm sõda.

Iga diktatuur tuleneb samast allikast: riigivõim, mis on suures osas kontrollimatu, millel on tahe ja võime kõrvaldada opositsioon ning sundida see karmide ähvardustega kuulekusele. Putini Venemaa on taaselustanud suure osa vanast Nõukogude mallist. Kunagi oli see sotsialism vs kapitalism, nüüd on „traditsioonilised“ vene väärtused vastamisi lääne liberaalsete põhimõtetega. USA on endiselt peamine sihtmärk, kuid see on kõikehõlmav võõraviha. Peaaegu igaüht Venemaal võib nüüd nimetada „välisagendiks“, sest mistahes poliitilises tegevuses osalemist vaadatakse kui välismaise „mõju alla“ sattumist.

Retoorika ja tegelikkus käivad teineteisele vastu. 1930ndate lõpus kuu-

lutati valjuhäälselt sotsialismi, samal ajal hukati vaikides peaaegu miljon inimest. Praegu väidab tuumarelvastatud Venemaa, et ta võitleb oma nõrgema ja väiksema naabri vastu, et kaitsta oma rahvast fašismi eest. See ei ole esimene kord, mil Moskvas tehtud otsused laastavad Ukrainat. Holodomor – Stalini tekitatud näljahäda 1930ndatel – võttis miljonite ukrainlaste elu pärast radikaalseid muudatusi Nõukogude põllumajanduses.

MASSIROIMARI REHABILITEERIMINE

Kolm aastat pärast Stalini surma, 1956. aasta veebruaris, mõistis tema järeltulija Nikita Hruštšov kommunistliku partei 20. kongressil hukka „Stalini isikukultuse liialdused“. 1961. aastal viidi tema surnukeha Moskvas Punasel väljakul asuvast Lenini mausoleumist ära, et paigutada see tagasihoidlikumasse keskkonda, Kremli müüri lähedal asuvasse nekropoli. Perestroika ajal avati arhiivid ja paljastati tõde tema 30 aastat kestnud valitsemise kohta.

Kuid Stalini riiklik hukkamõist ei kestnud kaua. Kui uskuda küsitlusi, siis armastavad venelased teda üha enam. Armastus on paljuski seotud Putini isiksuse ja ajaloo narratiiviga.

President näeb oma kauget eelkäijat „tõhusa juhina“ ja Teise maailmasõja võidu sümbolina.

Stalini aja heroiseerimine on üsna hiline nähtus. 2008. aastal, mil Vladimir Putin oli jõudnud oma teise ametiaja lõppu, ütles 60% Levada keskuse poolt küsitletutest, et Stalini kuritegudele ei ole õigustust. 2012. aastal, Dmitri Medvedevi presidendiaja lõpus, pidas ainult 21% küsitletutest Stalinit „suureks juhiks“. See oli nigelam tulemus vähem kui aasta pärast NSVLi lõppu, 1992. aastal saadud 29 protsendist.

Diktaatori populaarsus tõusis 2015. aastal pärast Krimmi annekteerimist. 2019. aastal ütles 70% küsitletutest, et nende jaoks on Stalin mänginud kas üsna või väga positiivset rolli. Vaid 16% nägi teda jätkuvalt negatiivses valguses. Samuti hakkasid noored venelased, kes seni olid Stalini suhtes enamasti ükskõiksed, väljendama sellest ajast alates tema vastu positiivseid tundeid. 2021. aastal pidas neist 56% teda „suureks juhiks“, see oli uus rekord.

Stalini suhtes positiivsete tunnete peamine põhjus on ajalooline: „raudse rusikaga juht“ on klišeena kinnistunud vene poliitilises kultuuris, mis

on põhimõtteliselt konservatiivne ega ole kunagi kogenud demokraatiat.

Venelased ei ole stalinismi kunagi lõplikult hukka mõistnud. Pärast oma juhi surma läbis riik kaks väikest „destaliniseerimise“ lainet, Hruštšovi (1953–1964) ja Gorbatšovi (1985–1991) ajal, ning märkimisväärselt pika „restaliniseerimise“ perioodi Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko (1964–1985) ajal.

Jeltsini aastaid (1992–1999) iseloomustas ühelt poolt nn arhiivirevolutsioon, mis paljastas või kinnitas Stalini kuritegude ulatust, ja teisalt tegeliku dekommuniseerimise puudumine moraalsel või õiguslikul tasandil. Kommunistliku partei kohtuprotsess 1992. aastal ebaõnnestus, sest kommunistlikku parteid oli raske määratleda, see ei olnud traditsioonilises mõttes poliitiline partei, vaid pigem võimu kontrolliinstrument. Venemaal ei toimunud oma Nürnbergi kohtuprotsessi.

Kommunismi Nürnbergi puudumine on mänginud olulist rolli selles, et Venemaast ei ole saanud tõelist demokraatiat. 1990ndate teisel poolel, riigi geopoliitilise ja majandusliku allakäigu taustal, taastus tugeva Vene riigi pika ja ajaloolise traditsiooni narratiiv. Võimuvertikaal kordus ja tugevnes Putini kahe esimese ametiaja jooksul aastatel 2000–2008.

2005. aastal nimetas Putin Venemaa Föderaalses Assamblees esinedes Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Putin on aastate vältel pidevalt korranud, et just Lenin oli oma 1922. aasta detsembris vastu võetud riikide föderatsiooni projektiga tagantjärele vastutav NSVLi lagunemise eest. Alatooniks oli, et „katastroofi“ ei oleks kunagi juhtunud, kui sel hetkel oleks võimul olnud Stalin.

SÕDA MÄLU PÄRAST

Venemaa stalinofiilia keskmes on vandenõuteooriad. Putin on sageli rõhutanud, et isegi kui ta ei lükka ümber stalinistlikke kuritegusid ja 1930. aastate suurte puhastuste tegelikkust, ei kritiseeri ta siiski stalinismi. Putini meelest kriitika nõrgestaks Venemaad: ta esitab seda riigina, mis ei ole oma totalitaarsest minevikust saadik palju muutunud. Putin näeb Stalini

ründamist lääne vandenõuteooria ühe osana ja katsena alandada Venemaad tema „õigustatud“ positsiooniga võrreldes teise või isegi kolmanda järgu riigiks.

Stalini kritiseerimine kaob sootuks, kui jutt on tema tegevusest Suure isamaasõja ajal (1941–1945). Selle sõja kultus tekkis Brežnevi ajastul, mil Putin oli noor KGB allohvitser. Just selle kultuse kaudu rehabiliteeriti Stalin miljonite venelaste silmis, kelle jaoks on ta vaieldamatult seotud 1945. aasta võiduga. Revisionistlik propaganda koos seadusandliku arsenaliga, mille eesmärk oli võidelda nn ajaloovõltsimise vastu, oli lõpuks tõhus: 1945. aasta kangelane varjutas suure terrori türanni.

Tahtliku mäletamatuse poliitika tõi tulemused, mida näeme alates 24. veebruarist 2022. Kui 2005. aastal korraldatud uuringus arvas 40% küsitletutest, et Punaarmee hävitati stalinistlike puhastuste käigus, siis 2021. aastal oli selle seisukohaga nõus vaid 17%. Isegi Gulagi vangilaagrid on keset Putini propagandat taandunud „kahetsusväärse kõrvalmõju“ staatusesse.

TUGEVA RIIGI UNELM

Stalinofiilia jääb siiski kahe teraga mõõgaks, sest see võib toita ka pahameelt valitsejate suhtes. Venelastele, kes väljendavad austust Stalini vastu, esindab ta eeskätt „Suurt Venemaad“, võimsa ja austatud riigi sümbolit, kus valitseb õiglus ja kord.

Putini Venemaa võrdlemine Stalini Venemaaga, mis osaliselt põhineb Stalini hiljutisel rehabiliteerimisel,

Tahtliku mäletamatuse poliitika tõi tulemused, mida näeme alates 24. veebruarist 2022. Kui 2005. aastal korraldatud uuringus arvas 40% küsitletutest, et Punaarmee hävitati stalinistlike puhastuste käigus, siis 2021. aastal oli selle seisukohaga nõus vaid 17%.

on vigane mitmel põhjusel. Esiteks on Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa vahel märkimisväärsed erinevused. Riigis, mida kontrollivad suures osas superrikkad ja Putini eliit, ei ole Kremli valitsejatel mõtet rõhutada oma Nõukogude eelkäijate pühendumust sotsialismile.

Kuidas suhtus Stalin Ukrainasse?

Stalin arvas, et Ukraina identiteet lakkab olemast, sest kõik rahvused lahustuvad lõpuks sotsialistlikus internatsionalismis. See toob meid kenasti Venemaa suhtumise juurde oma stalinistlikku minevikku. Putini ajastu kõige järjepidevam sõnum on olnud tugeva riigi tähtsus, mis suudab kaitsta Venemaa huve ja ainulaadset ajaloolist identiteeti. Nõukogude Liidu võidukäik 1945. aastal sobib sellesse narratiivi väga hästi.

Otsust tungida 2022. aasta veebruaris Ukrainasse tuleb analüüsida Putini soovina Stalinile „järele jõuda ja teda ületada“, kui parafraseerida üht kuulsat nõukogudeaegset loosungit. Kõneledes tänavu 28. veebruaril vastuluureagentuuri FSB juhtidega, palus Putin kahekordistada jõupingutusi, et „hävitada need kahjurid, kes püüavad lääneriikide toetusel venelasi lõhestada“. FSB peab peatama Ukrainast Venemaale sisenevad „sabotaažirühmad“, tugevdama taristu kaitset ja takistama lääne julgeolekuteenistuste taaselustamist, mida ta nimetas terroristlikeks või äärmuslikeks rakukesteks Venemaal. „Lääne luureteenistused on toonud Venemaale täiendavat personali, tehnilisi ja muid ressursse. Peame sellele reageerima. Oluline teave meie sõjaliste ja õiguskaitseorganite juhtimissüsteemide, kaitsetööstuse ettevõtete, kriitiliste tehnoloogiate ja isikuandmete kohta peab olema usaldusväärselt kaitstud,“ rõhutas Putin salastatuse olulisust.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on Venemaa territooriumil rünnatud droonidega armee sõjaväebaase ja lennuvälju, häkitud Kremli-meelsetesse infokanalitesse ja autopommiga õhku lastud nn Vene maailma ideoloogi Aleksandr Dugini tütar Darja Dugina, kes toetas tugevalt Venemaa sissetungi Ukrainasse.

Mitte miski ei tule mitte millestki. Sajandite pikkune impeeriumi va-

diktatuur on kahtlemata toitnud pinnast, millest Putini režiim on välja kasvanud. Kuid Putini kvaasidiktatuur võttis aega, et kujuneda, ja kuni 2020. aastani ei olnud veel selge, kui kaugele eemaldub Venemaa demokraatlikumatest ja liberaalsematest väärtustest või kui drastiliselt eskaleerub sõda Ukrainas.

STALINI HALE VARI

Kuigi Putin käitub brutaalselt ja halastamatult nii omade kui vastastega, on ta siiski Stalini hale vari. Kui Putin teatas 2022. aasta septembris mobilisatsioonist, peeti seda esimeseks sammuks totaalse sõja suunas. Kreml näis olevat valmis lõpetama sõja nimetamise „erioperatsiooniks“, milles ei osale tavalised venelased. Soovimata sõdida, põgenesid sajad tuhanded mehed riigist, kartes, et piirid suletakse ja ajateenistuse eest varjuda on võimatu. Oletati, et mobilisatsioon algab koos sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Kuid üleminekut täiemahulisele sõjale ei toimunud.

Piirid on endiselt avatud ja mobilisatsioon on esialgu peatatud. Vaatamata suurtele kaotustele lahinguväljal ei ole kaugeltki mitte iga Vene perekond sõjaga silmitsi seisnud. Suurlinnade keskklassi elu ei ole muutunud.

Ida-Ukrainasse, alustati täiemahulist rünnakut kogu riigi vastu, püüdes vallutada Kiievit. Kui kiire edu jäi tulemata, ähvardas Putin kasutada tuumarelva. Lisaks sellele hakkasid ametnikud ette valmistama Venemaa majanduse üleminekut sõjaseisukorrale. Kreml likvideeris vaba meedia ja suurendas survet kõigile teisitimõtlejatele. Kardeti, et repressioonid muutuvad massiliseks.

OOTAMATU LEEBUS

Tegelikkuses on Kremli tegevus osutunud kardetust leebemaks. Vaatamata jätkuvatele rünnakutele tsiviilobjektide pihta on Vene armee Ukrainas seni hoidunud kogu olemasoleva arsenali kasutamisest. Ja kuigi Putin on teinud palju selleks, et suurendada kontrolli ühiskonna üle, ei ole ta seda lõplikult lukku keeranud.

Samuti ei ole Kreml ühiskonda täielikult militariseerinud, vaid hoidunud massilisest mobilisatsioonist. Selline lähenemine sõjale näib olevat läbimõeldud ja kaalutletud strateegia. Kreml näitab läänele, et ta on valmis võidu nimel minema äärmuseni, kuid mitte tingimata alustama tuumasõda. See strateegia jätab Putinile avara mänguruumi konflikti edasiseks süvendamiseks.

rünnakule sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna vastu. Märtsis suleti raadiojaam Ehho Moskvõ, Novaja Gazeta ja telekanal Dožd. Paljud ajakirjanikud põgenesid riigist, sest uued seadused kehtestasid sõjaväelise tsensuuri. Kreml jätkas sotsiaalmeedia filtreerimist, püüdes blokeerida igasuguse sõltumatu teabe levitamist sõja kohta.

Meetmed ei olnud siiski täielikud. Näiteks keelustati ja blokeeriti Facebook ja Instagram. Paljud kasutajad loobusid Facebookist, eemaldades rakenduse oma nutitelefonidest, juhuks kui politsei hakkab inimesi tänaval peatama ja nende telefone kontrollima. Seda ei juhtunud. Ent YouTube ja Telegram ei ole blokeeritud. Need on endiselt vaba teabe allikad.

Sama on juhtunud ka majanduspoliitikaga. 2022. aasta kevadel näis Kreml olevat valmis kehtestama riigi kontrolli majanduse üle. Kiirelt valmistati ette ja saadeti duumale seaduseelnõu välismaiste ettevõtete varade natsionaliseerimiseks.

Paljude vaatlejate sõnul olid need meetmed sel ajal mõistlikud: välismaa ettevõtted olid riigist lahkumas, mida

Kreml tahtis vältida ning mis võis põhjustada massilisi koondamisi ja sotsiaalseid vapustusi. Kuid natsionaliseerimisseadust vastu ei võetud.

Oktoobris valmistas valitsus uue sõjaliste tarnete koordineerimisnõukogu kaudu ette tingimused tööstuse allutamiseks riigi kontrollile. Kuid sõja jaoks relvi ja varustust tootvate tööstuste otsest juhtimist ei võetud jällegi kasutusele.

NN BESEDA FENOMEN

Kreml on seni vältinud ka teist mobilisatsioonilainet, panustades Wagneri palgasõduritele. See taktika toimib: Wagner jookseb rindel verest tühjaks, edenedes lahingutes üliaeglaselt. Samal ajal näitab Putin üles silmatorkavat leebust nende vastu, kes on süüdi rindel toimuvas kaoses.

Sõdu alustades loovad autoritaarsed režiimid sisevaenlase narratiivi, et ühiskonda koondada ja valmistada ette võitluseks pahalase vastu. Sellised repressioonid ei ole suunatud mitte ainult teisitimõtlejate, vaid ka eliidi vastu, et allutada neid täielikult suurele juhile.

Putin näis olevat kindlalt sel teel juba enne sissetungi, vangistades ametnikke, kubernere ja FSB-lasi. Kui „sõjaline erioperatsioon“ läbi kukkus, oli Putin raevus. FSB 9. direktoraat (sisejulgeolek) sai Putinilt korralduse tegeleda 5. teenistuse juhi kindral Sergei Besedaga: selgitada välja, miks Ukraina „erioperatsiooni“ ettevalmistusse investeeritud sadade miljonitega ei kaasnenud Moskva-meelse tõsiseltvõetava poliitilise opositsiooni teket.

Olgu öeldud, et FSB 5. teenistus vastutab luureoperatsioonide eest endise Nõukogude Liidu aladel, sh Balti riikides. FSB pidi mõjutama Ukraina poliitikuid, ajakirjanikke ja nende kaudu riigi avalikku arvamust Kremlile soodsas suunas. Ent teenistus varastas operatsioonideks mõeldud raha lihtsalt ära.

2022. aasta märtsis pandi 5. teenistuse juht kindral Sergei Beseda koduaresti ja saadeti Lefortovosse. Seejärel oli Rosgvardija (rahvuskaart) kord: kindral Roman Gavrilov võeti maha. Ta saatis üksused sõtta vajaliku varustuseta. Sama saatus ootas kaheksat armeekindralit, kes saatsid

tankikolonnid Ukraina suurtükiväele rappimiseks.

Kuid repressioonid lõppesid kiiresti. Veelgi enam, mõned ebaõnnestumiste eest vastutajad naasid oma ametitesse. Kindral Beseda pöördus tagasi Lubjankale. Tema kiire tagasitulek ilmestas seda, mida asjatundjad peavad Putini peamiseks nõrkuseks: ta hindab lojaalsust rohkem kui pädevust. Stalini ajal oleks Beseda ühes kindralitega pikemata maha lastud.

PUTIN HOIDUB STALINISMIST

Sõja taustal nõuavad parlamendiliikmed ja propagandistid üleminekut riigijuhtimise stalinistlikele meetoditele. Kuid selline lähenemine nõuaks palju drastilisemaid samme kui need, mida Putin tegelikult astub. Teise maailmasõja ajal militariseeriti kogu Nõukogude valitsus ning Stalin ja tema ministrid vahetasid ülikonna vormi vastu. Majandus ja ühiskond mobiliseeriti täielikult: tehased ja terved rahvad paigutati ringi, kui sõjapidamine seda nõudis.

2022. aastal vältis Kreml vaatamata oma sõjakale retoorikale stalinismi. Näiteks ähvardas Putin läänt tuumarelvaga. Ja tundus, et kõige kõvemat rusikat pooldavad kindralid tõepoolest kaaluvad taktikalise tuumarelva kasutamist – näiteks Mariupolis asuva Azovstali kaitsjate vastu. Selle asemel valis Putin mobilisatsiooni ja massilised õhurünnakud Ukraina elektri- ja tsiviiltaristu pihta.

Juba sissetungi algusest peale oli totaalse sõja kontseptsioon Putini peas selgelt olemas. 2022. aasta aprillis ütles Putin föderaalassamblee seadusandjate nõukogu liikmetele: „Meie riigi võimu allikaks on Venemaa rahvas ja ainult Venemaa rahvas. Selle esindajad – parlamendiparteid – kõnelevad omavahelises konkurentsis alati ühel häälel, kui tegemist on põhiliste riiklike huvidega, meie isamaa kaitse ja julgeoleku käsitlemisega.“ Teisisõnu, praegu ei ole aeg aruteludeks.

Juulis ütles Putin Venemaa parteijuhtidele, et „kollektiivne lääs“ alustas sõda Ukrainas, mis on osa sajandite vanusest eksistentsiaalsest võitlusest Venemaa ja lääne vahel. Umbes sama ütles ta oma uusaastakõnes, ümbritsetuna sõduritest.

Kogu 2022. aasta jooksul näitas Putin pidevalt, et tema arsenal pole end ammendanud. Neid võimalusi – tööstuse natsionaliseerimine, majanduse mobiliseerimine, massilised repressioonid või isegi tuumarelvade kasutamine – nimetades jättis Kreml ruumi edasiseks eskaleerimiseks.

Putinile on see lähenemisviis osutunud kasulikuks. Osaliselt on see suunatud lääne valitsustele, kes muretsevad sõja süvenemise pärast. Kreml näitab neile pidevalt, et tema käsutuses on palju eskalatsioonivõimalusi, kuid seni on ta käitunud leebelt. Venemaa sees näitab Kreml, et sõda on kontrolli all, mistõttu ei pea kasutama kogu oma vahendite arsenali.

POOLIKU SÕJA KÄSITUS

Esimese aasta jooksul oli Putini hirmutamise ja poolikute meetmete strateegia edukas. 2022. aasta jooksul ei hävitanud Vene majandust liigne militariseerimine ja majanduse riigistamine. Vastupidi, sõja ja sanktsioonide majanduslik kahju Venemaal oli palju väiksem, kui ennustati.

Veelgi enam, see strateegia on aidanud Putinil ühelt poolt karmistada reegleid ja teiselt poolt säilitada majanduslikult aktiivse keskklassi lojaalsust. Paljud venelased oleksid õnnelikud, kui nad saaksid sõda ignoreerida. Kremli strateegid mängisid oskuslikult nende ootustega, võimaldades neil jätkuvalt teeselda, et sõda neid ei puuduta.

Kreml üritab rahustada ka neid, kes võivad sattuda mobilisatsiooni alla: peaprokurör Igor Krasnov teatas 1. veebruaril Putinile, et 9000 ebaseaduslikult mobiliseeritud kodanikku on koju naasnud. Kreml suunas oma strateegia ka neile, kes on riigist lahkunud. Mobilisatsiooni eest põgenenud meestele saadetakse sõnum, et neid ei karistata, kui nad Venemaale naasevad.

Kreml on eriti huvitatud riigist põgenenud programmeerijate tagasi meelitamisest. Neile lubatakse vabastust sõjaväeteenistusest ja isegi tasuta lennupiletit koju. Seega, Putin tunneb oma rahvast hästi: üha rohkem venelasi, kes usuvad meeleheitlikult sõjaeelse reaalsuse tagasipöördumise võimalikkusse, on Venemaale naasmas.

mosKva mitte ainuLt toore JõuGa

Sündmuste kulgu tagantjärele hinnates jääb üle tõdeda, et Kremli agressioon Ukraina vastu, taastamaks Venemaa omaaegset mõjupiirkonda Euroopas ja maailmas, oli hoolikalt ette planeeritud ja viidi ellu nii toorest (sõjalist) kui ka pehmet (poliitilis-ideoloogilist) jõudu kasutades.

Kuna Kremli rünnak tuli paljudele ootamatusena ja esialgu õnnestus oma kava elluviimisse kaasata ka Berliin ja Pariis (Minski lepingud), siis jäi 20. veebruaril 2014 alanud vallutussõda kauaks teisejärguliseks sündmuseks, millega, elik sõdimisega, Euroopas omamoodi harjuti. Paradoks, ent nii see oli.

Alles 24. veebruaril 2022 vallandatud rünnak kogu Ukraina territooriumile pööras inimeste mõtlemise taas jalgadele ja poole valik – kas agressor või tema ohver koos kumbagi kätketud väärtustega – käis kiirelt.

Sõda ja eriti suur sõda kiirendab kõike, ka liitumisi. Kinnitagem seda rahvusvaheliste suurkoosluste juurdekasvuga. N­ö osalise sõja päevil ühinesid NATOga rindest kaugel olevad Montenegro (2017) ja Põhja­Makedoonia (2020), suure sõja puhkedes esitasid kohe avalduse Rootsi ja Soome ning viimane ongi juba NATOs.

Euroopa Liidu kui eeskätt majanduskoosluse president Jean­Claude Juncker teatas juulis 2014, et lähema viie aasta jooksul liit ei laiene. Piisas suure sõja algusest, kui Ukraina, Moldova ja Gruusia esitasid taotluse

ning eri küpsusastme ja staatusega Euroopa Liitu pürgijate arv kasvas 10ni (+ Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja­Makedoonia, Serbia, Türgi). Need juurdekasvud on head näited mainitud pehmest jõust.

Samas tuleb tõdeda analoogset kasvu ka agressori leeris. Demokraatlikule maailmale vaenukinda heitnud Moskva suutis veel 29. mail 2014 luua uue rahvusvahelise koosluse, Euraasia Majandusühenduse (EAMÜ). Oktoobris­detsembris 2014 liitusid sellega Armeenia ja Kirgiisia ning see viieliikmeline ühendus toimetab tänaseni.

Tasub mäletada, et praegune sõda puhkeski sellest, et Ukraina toonane president Janukovõtš üritas novembris 2013 muuta riigi arengusuunda –liituda ELi asemel loodava EAMÜga –, ent rahvas hakkas vastu ning puhkes Euromaidan, millele Moskva reageeris Krimmi ja Ida­Ukraina vallutamisega.

EAMÜ on veelgi laienenud – tema koostööpartneriteks on Vietnam, Serbia ja Kuuba. Sama on sündinud Moskva teise rahvusvahelise kandepinnaga – Shanghai koostööorganisatsiooniga (Hiina, Kasahstan, Kirgiisia, Tadžikistan, Usbekistan,

Venemaa), millega 2017 liitusid India ja Pakistan. Suure sõja ajal üritavad sama Iraan ja Valgevene ning paberid on sisse andnud mitu islamiriiki. Ehkki Moskva sõdib Ukrainas jätkuvalt üksi, on mainitud geopoliitilistel muutustel oma osa tänase globaalse vastasseisu lahendamises.

MOLDOVAS KASVAVAD PINGED

Tulgem nüüd suurkoosluste ja suure sõja juurest Euroopasse ning sedastagem – Kreml alustas veebruaris 2014 agressiooni nii Ukraina kui Moldova vastu. Esimese puhul kasutati toorest ja pehmet jõudu, teise puhul ainult pehmet ja isegi ennetades sündmuste kulgu Ukrainas. Pealegi võttega, mis sündis omal ajal Eestimaal!

Hakatuseks siiski tänasest Moldovast. Nende ridade kirjutamise ajal seisis veel ees Euroopa poliitilise kogukonna (European Political Community) tippkohtumine Mimi lossis (35 km pealinnast) 1. juunil, mis oli 44 riigijuhi selge kollektiivne toetusavaldus Moldova juhtkonnale ja tema Euroopa­meelsele poliitikale.

21. mail kinnitas sama Chişinău peaväljakule kogunenud hiidmiiting, kus esikõnelejateks olid president Maia Sandu ja europarlamendi esinaine

Roberta Metsola. Tegelikult toimus samal ajal kolmes linnas – Komrat, Balti ja Orhei – n­ö vastumiiting, kus pidas videokõne Iisraelis redutav oligarh Ilan Shor, tuntud kui 1 miljardi dollari pihtapanija Moldova kolmest pangast ja Kremli tööriist – seda USA valitsuse hinnangul.

Kui pealinna miitingul vastu võetud resolutsioon kinnitas ühinemist Euroopa Liiduga ja taunis Venemaa agressiooni Ukrainas, siis kolme­linnaresolutsioon nõudis rahvahääletust, otsustamaks Moldova välispoliitilise suuna üle.

Säärane otsene vastasseis on Moldovas kestnud mullu septembrist saati ehk siis alates ajast, kui Ukraina väed panid agressori tagasisuunas liikuma.

Kuna Venemaa üritas nii 2014. kui ka 2022. aastal hõivata kogu Musta mere ranniku ehk välja jõuda Moldova pinnal asuva Transnistriani, kus 30 aastat seisab Vene vägede eelpost (millele tugineb samanimeline separatistlik moodustis), siis hoiab Ukraina selle vastas 10–14 000mehelist üksust.

Opositsiooni taktikat arvestades pole välistatud provokatsioonid ka 1. juunil, millega suurürituse kohta valides ette arvestati. Esialgu on teada üks neist – 27. mail koguneb Komratis Gagauusia kõigi tasandite kõigi saadikute kongress, millel taunitakse Moldova riigi välispoliitikat.

„Kõik“ tähendab antud juhul neid, kes on olnud saadikuiks viimase 30 aasta jooksul, ehk tegu on suure Venemeelsete võimurite kogunemisega ja pole raske arvata, mida säärane kogu otsustab. Enamgi veel – septembrist saati lähevad neilt kogunemistelt teele memorandumid ja abipalved ÜROle, Euroopa Nõukogule jne selle kohta, et

Moldovas rikutakse inim­ ja vähemuste õigusi jmt. Ehk siis käib rahvusvahelise avalikkuse pehmes vormis töötlemine.

Ettepoole vaadates on aga seis säärane, et novembris toimuvad Moldovas kohalikud valimised ja Chişinău linnapeaks võib saada Putini vaat et suurim teener Dodon. Fakt on seegi, et paljud Moldova erakondade juhid jäid 21. mai suurmiitingust kõrvale ja on selge, et järgmistel parlamendivalimistel tabab praegust võimuparteid lüüasaamine ning raske on ennustada, kellest pannakse kokku uus võimukoalitsioon.

EESTI PEALT ÕPITUD

Ent tagasi mainitud kõigi tasandite saadikute kogu juurde. Tasub mäletada, et see perestroika­aegne legaalne võitlusvorm sündis Eesti (NSV)s. Võitluseks keskvõimu, s.t Moskvaga kogunesid kõik valitud küla­, linnanõukogude ja ülemnõukogu saadikud, et koos anda märku ühtsetest seisukohtadest.

Just nii valmistati ette ENSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon ja selle vastuvõtmine 18. novembril 1988 ning Moskva ei leidnud seaduslikku alust selle vastu protestida.

Maailma praktikas oli see midagi uut ja veelgi suurema vastukaja sai 2. veebruaril 1990 Tallinna linnahallis toimunud kõigi tasandite saadikute otsus Eesti iseseisvusest. Selle poolt hääletas 3009 saadikut, ent 101 vastuhääletajat ehk Moskva vallandasid veel samal õhtul vastupidise protsessi, täpsemalt Nõukogude võimu ja inimõiguste kaitse komiteede loomise.

26. mail 1990 peeti Kohtla­Järvel –Nõukogude armee üksuste kaitse

all – Tallinna, Kohtla­Järve, Narva ja Sillamäe kõigi tasandite saadikute ja tööliskollektiivide juhtide esimene regionaalne kohtumine.

Sama võitlusvorm võeti kiiresti kasutusele ka Ida­Ukrainas ja Moldovas. Viimasel juhul oli selgelt tegu vastukaaluga kohaliku Rahvarinde tegevusele. 18. augustil 1990 kogunes Gagauusia kõigi tasandite saadikute kongress ja kuulutas piirkonna iseseisvaks – otsus, mis hiljem taandus Moldova osaks jäämiseks. Tänase Transnistria aga kuulutas välja 2. septembril 1990 toimunud Pridnestrovje kõigi tasandite saadikute kongress, mille külalisesinejaks oli Eesti interliikumise üks liidreid Vladimir Lebedev.

Möödus 12 aastat ja Euromaidani haripunktis, 22. veebruaril 2014 kogunesid Harkivis 3477 Moskva­meelset saadikut ja Venemaa riigiduuma väliskomisjonide esimehed, kes kuulutasid end Ukraina riigi saatuse eest vastutajateks ja hakkasid võitlema Kiievis ametisse hääletatud valitsusega. Samal päeval kogunes Gagauusia kõigi tasandite saadikute kongress, et nõuda Moldova valitsuselt uut välispoliitikat.

18. märtsil 2014 ehk siis Krimmi Venemaa koosseisu arvamise otsuse päeval laekus Venemaa Riigiduuma esimehele avaldus ka Transnistria ülemnõukogust palvega nemad samuti Venemaa koosseisu võtta. Seejuures viidati 16. septembril 2006 toimunud „rahvahääletuse“ tulemusele. Nüüd siis sepitsetakse jälle midagi, esialgu Gagauusias.

Kui käia veel kord üle sündmuste ahel 1990–2006–2014–2023, siis jääb üle tõdeda, et Kreml on Moldovas (ja ka Ukrainas) pikka aega ajanud süsteemset pehme jõu poliitikat. Millal sellele punkt pannakse, sõltub ennekõike toore jõu kasutajate paikapanekust.

erioperatsiooni saLatoimiKud: Kadunud LennuKid

Lisaks sissekannetele sõjaajaloo aktiivsesse peatükki pakub Vene-Ukraina

sõda ka ohtralt müsteeriume. Näiteks läks sõja esimestel päevadel liikvele linnalegend sündmusest, millesse on segatud ka Aserbaidžaani hävituslennukid.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Alates 24. veebruarist 2022 on Vene raketi- või suurtükilöögid peaaegu iga päev tabanud Ukraina eri piirkondi. Lisaks sihitatud ja juhuslikele rünnakutele on ette tulnud ka vastuolulisi intsidente, millest kõneldes lähevad osapoolte andmed nii kokku kui lahku, jättes versioonide vahele ringlema sõjaudu.

Üheks näiteks on Lvivi lennukiparandustehase LDARZ (ukr k Львівський Державний Авіаційно-Ремонтний Завод) pihta antud raketilöök, mil-

lest esimesed teated pärinevad 28. veebruarist1-3 ja teised hoopiski 18. märtsist4-5

Kuigi teated selle sündmuse aset leidmise ajast on vastuolulised, rünnak toimus. Kuid miks rünnata tsiviilobjekti, mis asub rindejoonest eemal ja linnakeskusest kuue kilomeetri kaugusel?

Seal asus nimelt Ukraina lennutööstuse ainus objekt, mis oli võimeline teostama keerukamate hävituslennukite, nagu MiG-29, hooldus- ja remon-

ditöid6. Kuigi MiG-29 tegi esmalennu juba 6. oktoobril 19777, mängisid just need hävituslennukid 2022. aasta kevadel sõja algfaasis võtmerolli Vene õhudomineerimiskatsete nurjamisel.

MiG-29 talletas ajalukku ka „Kiievi kummituseks“ nimetatud ja esialgu seletamatuks jäänud õhunähtuse. Kuid tagalas asunud strateegilise objekti hävitamine pidi andma niigi vähemuses lahingusse astuvale Ukraina õhuväele purustava löögi, mistõttu tulistasid venelased tehase pihta ühtekokku kuus tiibraketti Kh-5558

Kuigi Ukraina õhutõrje andmetel õnnestus kaks neist alla lasta, tekitasid ülejäänud neli märkimisväärset kahju4, hävitades täielikult ühe suurema angaari. Tasub märkida sedagi, et 2022. aasta 11. märtsil rünnati Lutskis mootoritehast, mis oli sama oluline objekt, sest oli ainsana võimeline süvaremontima RD-33 reaktiivmootoreid, mida kasutavad MiG-29 hävitajad5.

Lisaks segadusele kuupäevadega läks purustuste vahelt üles paiskunud tolmupilves lendu veel teinegi väide, mille kohaselt olla venelaste raketilöök põhjustanud märkimisväärse kaotuse ühele „erioperatsioonis“ mitteosalevale riigile3

Viimast pole Lääne meedias kordagi mainitud ning teated sellest rünnakust on samuti võrdlemisi napid, piirdudes tõdemusega, et „Vene raketid on tabanud lennukite remonditehast Lääne-Ukrainas, 50 km kaugusel Poola piirist Lvivi lähistel“4, mille tulemusel „on hävinud sõjalennukite remonditaristu“5.

KADUNUD LENNUKID

Rünnakus hävinud taristu kuulus 2010. aastal asutatud Ukraina riiklikule kaitsetööstuskontsernile Ukroboronprom (ukr k УкрOборонПром)9, mis on spetsialiseerunud Nõukogude päritolu helikopterite ja lennukite, nagu Mi-8/17, Mi-24 ja MiG-29, hooldamisele, kapitaalremondile, moderniseerimisele ja müügile10

Muide, Lvivis asuv tehas on lisaks sellele hooldanud ja moderniseerunud kõiki Ukraina õhujõudude teenistuses olevaid lennukeid MiG-29, aga remontinud ka Kasahstani MiG-27 tüüpi hävitus-pommituslennukeid11. Samuti on tehas pakkunud kapitaalremondi- ja hooldusteenust Bangladeshi, Sudaani ja Aserbaidžaani sõjalennukitele12.

Erinevalt Ukrainast ei pärinud Aserbaidžaan pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal iseseisvudes ühtegi MiG-29 hävituslennukit, mistõttu lennuvägi loodi vanade MiG-21 lennukite baasil. Nende asendamiseks sõlmis Aserbaidžaani valitsus 2005. aastal Ukrainaga lepingu 14 hävitaja MiG-29S ostmiseks, millest kaks olid kahekohalised treeninglennukid MiG-29UB, kõik ehitatud aastatel 1987–1988. Vahemikus 2009–2011

soetas Aserbaidžaan Ukrainast juurde veel kaks hävitajat12. Kahe riigi vahel sõlmitud esialgne leping sisaldas ka aserite lennukite hooldust (st lennukiraami kontrolli 3000 lennutunni järel) või moderniseerimist iga 12 kuu tagant. See on põhjus, miks 2022. aasta veebruaris viibisid Aserbaidžaani hävituslennukid MiG-29 Lvivi lennukiparandustehases13

Uudis sellest, et raketirünnakus hävinud lennukite hulgas olla olnud ka kolm Aserbaidžaani õhujõudude MiG-29t, ilmusid Türgi ja Armeenia meediasse 28. veebruaril, viidates omakorda Vene meediale1-3. Ehkki Vene meedias selle kohta usaldusväärseid ja kinnitatud andmeid ei leidu, pole välistatud, et tegemist on Armeenia päritolu infooperatsiooniga, et diskrediteerida Aserbaidžaani, kellega ollakse viimased aastakümned vaenujalal.

UKRAINA ÕHUVÄGI HOIDIS ÄRA

HULLEMA

Kuna MiG-29 on tänaseni väikesearvulise Aserbaidžaani õhujõudude peamine13 hävitaja, annaks iga hävituslennuki kaotus õhujõududes kohe tunda. Kusjuures hävitajate täienduseks on seal edukalt kasutusele võetud ka Türgi päritolu ründedroonid Bayraktar TB2, mis domineerisid lahinguväljadel 2020. aasta lõpus peetud teises Mägi-Karabahhi sõjas.

Samas on aserite õhuvägi kandnud tuntavaid kaotusi, kui 2008. ja 2019. aastal kukkusid Kaspia mere kohal alla kaks MiG-29 lennukit (mudelid vastavalt UB ja S), õnnetustes hukkus kolm pilooti14. Lennukite tavahind sõltuvalt mudelist ja tehingutüübist jääb vahemikku 4–18 miljonit eurot, rääkimata uute pilootide koolitamisele kuluvast ressursimahust.

Võiks eeldada, et kolme lennuki kaotus ajab tagajalgele iga kaitseväe juhataja, kelle õhuvägi kaotaks üleöö neljandiku hävitajapargist sõjas, milles ei osaleta. Lvivi tehase hävimine mõjutas lisaks Ukraina õhuväele ka

mitmeid teiste välisriikide lennuvägesid, kes sõltusid oma MiGide teenindamisel just sellest tehasest.

Juhul kui Aserbaidžaani hävitajad oleks 18. märtsi raketirünnaku tagajärjel hävinud, oleks ootuspärane küsida rünnaku korraldajalt kompensatsiooni, mida teadaolevalt pole siiski tehtud. Kuna lennukid siiski viibisid Ukrainas13, pole välistatud, et mitteametlikult on Aserbaidžaani valitsus saanud ettepaneku lubada need pärast müüki, üleandmist ja ülevärvimist Ukraina õhujõudude teenistusse, sest riik vajab jätkuvalt hädasti lahingulennukeid.

On väidetud sedagi, et lennukid viibisid Ukrainas remondi ettekäändel ning need olla mitteametlik sõjaline abi Aserbaidžaanilt, mis ei söanda küll minna Venemaaga tülli ja saada konflikti osapooleks, ent tuletaks meeleldi venelastele meelde, kellele Mägi-Karabahhia tegelikult kuulub15-16

20. oktoobril 2022 ilmus Vene meedias artikkel, milles nenditi, et märtsikuine Lvivi rünnak polnud täielikult õnnestunud – lennukid olla pääsenud ja ilmselt kasutuses17. Samas pole ei Kiiev ega Bakuu andnud ametlikku

teavet Aserbaidžaani MiG-29te praeguse asukoha ega seisundi kohta18-19.

Kolme hävitaja ümber kestab segadus, kus keegi päris täpselt ei tea, kas ja kus need lennukid asuvad. Loosse saaksid selgust tuua aserid, kes aga vaikivad – vahest meelega, et hoida pinget või hoopiski teades, et lugu on väljamõeldis20.

LÄÄNE KÜLAPOED

Juhtunu on näide sellest, kuidas moodsas sõjas levib koos lahingutegevusega jõudsalt ka sõjaudu. Lisaks

sündmustele arenevad libauudised, taktikaline desinformatsioon ning ehk leiduvad ka mõned tõesed infokillud, mis ootavad üleskorjamist ja kokkupanekut. See kõik kuulub paratamatult mängu juurde.

Invasiooni alguse keerulisest olukorrast oli juba aprilli lõpuks saanud seis, kus Ukraina lennuväelastel oli lennuvõimelisi hävituslennukeid rohkem kui kuu alguses21. Siinjuures pole enam oluline, kas lennukid tulid Poolast, Slovakkiast või hoopiski mõnest Lääne-Ukraina külapoest, kus teenindajal juhtub näiteks olema tugev aseri aktsent.

Erinevate hävituslennukite üleandmist on kuude kaupa veeretatud nagu kuuma kartulit ja see praktika jätkub tänaseni – ehkki rohkem Lääne päritolu ja mitu kraadi kangemate masinatega seoses. Ometi pole see hoidnud Ukraina õhuväge punakotkaste varjus. Vastupidi – lennatakse ja toetatakse maavägede edenemist vastavalt võimalustele. Kuskilt need varuosad, lennuraamid, aga ka relvastus on ju tulnud ja tuleb edaspidigi olukorras, kus kõik liitlasriigid ei pea vajalikuks venelasi sellest informeerida. Agressoril ei jää üle muud kui tõdeda, et nii nagu „Donbassi kaevuritel“, on ukrainlastelgi külapoed, kust viisakalt küsides võib leti alt igasuguseid imeasju välja tulla.

KASUTATUD ALLIKAD

1 [Anon.], 2022. Rusya, Azerbaycan uçaklarını vurdu! [Venemaa tulistas alla Aserbaidžaani lennukid!]. Yeni Akit Gazetesi, 28.02.2022. Leitav: https://www. yeniakit.com.tr/haber/rusya­azerbaycan­ucaklarinivurdu­1632079.html (kasutatud 15.01.2023).

2 [Anon.], 2022. Ռուսաստանն Ուկրաինայում ադրբեջանական կործանիչներ է ոչնչացրել [Venemaa hävitas Ukrainas Aserbaidžaani hävitajad]. Press Time, 28.02.2022. Leitav: https://www. presstime.am/am/news/view/18704 (kasutatud 15.01.2023).

3 [Anon.], 2022. Russia has destroyed Azeri fighter jets in Ukraine. Iravabam, 28.02.2022. Leitav: https://iravaban.net/en/371709.html (kasutatud 15.01.2023).

4 Beale, J. 2022. Ukraine war: Russia destroys aircraft repair plant near western city of Lviv. BBC, 18.03.2022. Leitav: https://www.bbc.com/news/ world­europe­60791471 (kasutatud 15.01.2023).

5 Trevithick, J. & Rogoway, T. 2022. Russian Missile Strike Obliterated Hangar At Ukrainian MiG­29 Depot Satellite Image Shows. The Drive, 18.03.2022. Leitav: https://www.thedrive.com/the­war­zone/44828/ russian­missile­strike­obliterated­hangar­at­ukrainianmig­29­depot­satellite­image­shows (kasutatud 15.01.2023).

6 [Anon.], 2022. Львівський авіазавод в кооперації з іншими підприємствами створив винищувачбомбардувальник [Lvivi lennuparandustehas lõi koostöös teiste ettevõtetega hävituspommitaja]. Щоденний Львів, 21.01.2022. Leitav: https:// dailylviv.com/news/ekonomika/lvivskyi­aviazavodv­kooperatsiyi­z­inshymy­pidpryiemstvamy­stvoryvvynyshchuvach­bombarduvalnyk­dyrektor­96527 (kasutatud 15.01.2023).

7 Donald, D. 1999. World Air Power Journal, 36, pp. 110–111.

8 Keller­Lynn, C. 2022. Russian missiles hit plane repair plant near Lviv airport; no casualties reported, Times of Israel, 18.03.2022. Leitav: https://www. timesofisrael.com/russian­missiles­hit­airport­plantnear­lviv­in­west­ukraine­no­casualties­reported (kasutatud 15.01.2023).

9 ВРУ. 2010. Про оптимізацію системи центральних органів виконавчої влади [Kesktäitevorganite süsteemi optimeerimise kohta]. Верховна Рада України, №1085/2010, 09.12.2010. Leitav: http:// zakon4.rada.gov.ua/laws/show/1085/2010 (kasutatud 15.01.2023).

10 УOП. 2018. ЛДАРЗ передав Українським льотчикам два модернізованих винищувача МіГ-29му1 [LDARZ andis Ukraina pilootidele üle kaks moderniseeritud hävitajat MiG-29mu1]. УкрOборонПром, 01.08.2018. Leitav: http:// web.archive.org/web/20180801190706/http:// ukroboronprom.com.ua/uk/media/ldarz­peredavukrayinskym­lotchykam­dva­modernizovanyhvynyshhuvacha­mig­29mu1­video.html (kasutatud 15.01.2023).

11 Giovanzanti, A. 2022. Ukraine conflict: Impact on military aircraft programmes managed by Ukraine in Asia, JANES, 09.03.2022. Leitav: https://www.janes. com/defence­news/news­detail/ukraine­conflictimpact­on­military­aircraft­programmes­managed­byukraine­in­asia (kasutatud 17.05.2022).

12 Golz, A. 2017. MiG modernization in liviv. Key Military, 21.12.2017. Leitav: https://www.keymilitary. com/article/mig­modernization­liviv (kasutatud 15.01.2023).

13 Polygon. 2022. Azərbaycan MiG-29 əsas döyüş təyyarələrini modernləşdirir [Aserbaidžaan

moderniseerib peamisi lahingulennukeid MiG-29], Polygon Journal, 24.01.2022. Leitav: https://poliqon. az/azerbaycan­mig­29­esas­doyus­teyyarelerinimodernlesdirir (kasutatud 15.01.2023).

14 [Anon.], 2008. Azerbaijan air force jet crashes in Caspian Sea. Retuers. 29.01.2008. Leitav: https:// www.reuters.com/article/idUSL29220138 (kasutatud 15.01.2023).

15 CaucasusWarReport [@Caucasuswar]. “The Azerbaijani Mig­29s We're Officially Sent to Ukraine for ‘Repair and Maintenance’ Purposes but under the Rug These Were Donations as the Azerbaijani Government Didn't Want Any Retaliation by It's Neighbouring Country Russia. through Curtains, Both Countries Are in Rivalry.” Twitter, 3.08.2022. Leitav: https://twitter.com/caucasuswar/ status/1554917613171507201 (kasutatud 15.01.2023).

16 Bushuev, M. 2022. Azerbaijan used Russia's weakness in Ukraine, expert says. Deutsche Welle, 14.09.2022. Leitav: https://www.dw.com/en/ azerbaijan­has­used­russias­weakness­in­ukraineexpert­says/a­63121660 (kasutatud 15.01.2023).

17 Перевозкина, M. 2022. На Украине у ВСУ увидели азербайджанские истребители МиГ-29 [Ukrainas nähti Aserbaidžaani hävitajaid MiG-29 Ukraina relvajõudude lähedal]. Московский Комсомолец, 196, 20.10.2022. Leitav: https://www.mk.ru/ politics/2022/10/20/na­ukraine­u­vsu­uvideliazerbaydzhanskie­istrebiteli­mig29.html (kasutatud 15.01.2023).

18 [Anon.], 2022. Fighters sent by Azerbaijan to Ukraine could be destroyed. Avia­Pro, 11.05.2022. Leitav: https://avia­pro.net/news/otpravlennyeazerbaydzhanom­na­ukrainu­istrebiteli­mogli­bytunichtozheny (kasutatud 15.01.2023).

19 [Anon.], 2022. Azerbaijan handed over three MiG­29 fighters to Ukrainian Air Force. Avia-Pro, 4.08.2022. Leitav: https://avia­pro.net/news/azerbaydzhanperedal­vvs­ukrainy­tri­istrebitelya­mig­29 (kasutatud 15.01.2023).

20 [Anon.], 2022. Азербайджанские МИГи не могли воевать в Украине [Aserbaidžaani MIG-id ei saanud Ukrainas sõdida]. Кавказский Узел, 26.10.2022. Leitav: https://www.kavkaz­uzel.eu/blogs/83772/ posts/56768 (kasutatud 15.01.2023).

21 Axe, D. 2022. The Ukrainian Air Force Just Got Bigger. Someone Gave Kyiv More MiG Parts. Forbes, 19.04.2022. Leitav: https://www.forbes.com/sites/ davidaxe/2022/04/19/the­ukrainian­air­force­justgot­bigger­it­seems­someone­gave­kyiv­more­mig29s/?sh=be014503c8b9 (kasutatud 15.01.2023).

miG-29

Meeskond: 1

Pikkus: 17,37 m

Tiivaulatus: 11,4 m

Tiiva pindala: 38,06 m²

Kõrgus: 4,73 m

Tühimass: 11,0 tonni

Kiirus: 2400 km/h (Mach 2,25) soodsal kõrgusel

Tegevusraadius: 700 km

Lennukaugus: 2900 km

Lennulagi: 18 000 m

Andmed: Wikipeedia

Ka LõKKeL vaLmiB maitsev muLGi puder

Eesti rahvustoiduna tuntud Mulgi puder esitati tänavu UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandmiseks. Mulgi putru teab ja sööb peaaegu igaüks meist, kuid mitte kõik ei tea, kust ja kuidas see argiroog alguse on saanud.

Mulgi pudru sünd jääb umbes talude päriseksostmise aega ehk aega enne meie rahvuslikku ärkamist. Nii võib öelda, et Mulgi puder on veidi vanem kui eestlaste eneseteadvus.

Nagu nimestki aimata võib, on see tangu­kartulipuder pärit Mulgimaalt. Mulgid hakkasid 19. sajandi esimesel veerandil otra ja kartulit kokku segama ning kulus ligikaudu 75 aastat, enne kui sama hakati tegema ka ülejäänud Eestis.

Mulgi pudrul on ligi 15 erinevat nime, üks tuntumaid neist on kärutädi puder. See nimi tuleb sellest, et Helme kandis olla olnud üks naine, kes keetis Mulgi putru suure pajaga ja müüs lasipuu ääres teelistele.

Mulgi pudru kohta öeldakse, et nii palju kui on perenaisi, nii palju on ka Mulgi pudru retsepte. Seetõttu kestab ka igipõline vaidlus, millisel viisil

valmistatud Mulgi puder on see kõige õigem.

Traditsiooniliselt kasutati selle kuulsa tangu­kartulipudru valmistamiseks odratangu. Tänapäeval teeme me Mulgi putru aga odrakruupidega. Muutus, mil tangude asemel hakati kasutama kruupe, leidis aset nõukogude aja alguse poole, kui tekkis just selliste tangude defitsiit, mida kasutati Mulgi pudru koostises. Vanal ajal jahvatati nimelt kruupidest erineva jämedusega tange. Neid pudru jaoks õigeid, nn jämetange nimetati Mulgi murdes suurmeteks. Selline Lõuna­Eesti peentang, nagu on saada tänapäeval, oli olemas ka nõukogude ajal, aga see oli Mulgi pudrus kasutamiseks liiga peeneks jahvatatud ja nii mindi üle kruubile.

Vaimne pärand on ajas muutuv ja nii on muutused toimunud ka Mulgi pudru valmistamises. Näiteks piima Mulgi pudrule vanasti ei lisatud. Praetud liha sibulatega ehk lihakõrned on aga

olnud pudru lahutamatu kaaslane algusest saati, kuid alati on need olnud lisandina nn pudrusilmaks, mitte aga pudru enda sees.

Peamiselt on Mulgi putru valmistatud ahjus. Tänapäeval tehakse seda nii pliidil kui ahjus ja öeldakse, et puupliidil hautatud puder maitseb ikka kõige paremini. Mulgi putru saab aga teha ka lõkkel või metsas. Elaval tulel keedetud Mulgi puder on suurepärane kõhutäide ja maitseb vaieldamatult hästi igale matkalisele või rändurile.

Lõkkel valmistatud Mulgi pudru juurde on hea kasutada suitsuliha, sest see on eelnevalt juba valmis küpsetatud ja vajab vaid soojendamist või praadimist. Suitsulihakuubikud ning hakitud sibula musta pipra ja soolaga praeme pajas läbi enne pudru valmistamist, siis saab lõkkel kenasti ühe anumaga hakkama ja liha praadimiseks ei lähe vaja eraldi panni.

Tänapäeval kasutatakse Mulgi pudru valmistamisel kruupe, aga kui soovida teha seda toitu rohkem vana aja moodi, siis võib kruupidele lisada ka tangu, selliselt saab ehtsama tangu­kartulipudru. Kruubid või tangu­kruubisegu on mõistlik esmalt panna vette likku, nii keevad need pärast koos kartuliga kiiremini ära. Kartulid tuleb aga lõigata väikesteks tükkideks, et need lõkkel keetes kiiremini pehmeneksid.

Seejärel paneme kartulikuubikud ja leotatud tangud­kruubid patta, valame peale nii palju vett, et kõik koostis­

osad oleks kaetud, lisame soola ja asetame kaanega kaetud paja tulele. Kindlasti on vaja jälgida, et puder põhja ei kee, ning keeta, kuni kartulid ja tangud on pehmed. Pehmeks keenud pudru tambime pudrumännaga läbi ja lisame vajadusel veel soola.

Nüüd puder kaussi, lõkke ääres soojas hoitud lihakõrned pudrusilma, veidi maitserohelist peale ja ongi valmis imemaitsev lõkkel valminud Mulgi puder.

Head isu!

muLGi puder

10 suuremat kartulit

0,75 klaasi odratangu

0,75 klaasi odrakruupe

400 g suitsuliha

6 sibulat

õli praadimiseks soola ja pipart maitsestamiseks

panna metsas püsti saun?

Tänavu elab Eesti õhinapõhiselt ja vihalehiselt sauna-aasta tähe all. Nii sündis mõned kuud tagasi ühes saunas Suure-Jaani lähedal Kaitse Kodu! kaasautorite kokkusaamisel välkmõte anda sauna-aasta tähistamisesse oma panus, panna käepärastest vahenditest püsti pop-up-saun ning võtta lõkkel kuumaks aetud kividel korralik leil.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Mõttel oli elujõudu oodata lume sulamist ja looduse ärkamist. 8. mai ennelõunal tervitab kaitseliitlane ja üleelamisinstruktor Mehis Born vandeseltslasi, allakirjutanut ning Kaitse Kodu! toimetust Soomaal Viljandi ja Pärnu maakonna piiril Meikose matkaraja alguses Üleoja lõkkekohas Tõramaa jõe kaldal.

„Nii nagu hea ahjuprae tegemiseks kulub kaks tundi, niisamuti kulub kerisiekivide kuumaks ajamiseks kaks tundi. Aga enne ajame kuumaks kohvivee ja vaatame siis, mis edasi saab,“ jutustab Mehis puulaaste kasetohule vestes, teeb noaseljaga tulerauale mängleva kergusega paar kraapsu ja tõstab koguva leegiga tulehakatise kuivade puude alla.

Mehisel on sobilikud kerisekivid juba välja vaadatud. Need rändavad lõkkesse ja seltskond saab ülesande varuda igaüks ports mõnemeetriseid hästi painduvaid lehtpuulatte. Ritvade läbimõõt ei tohi ületada kolme sentimeetrit, sest noored vitsad painduvad paremini ega murdu nii lihtsalt. Needki ajame lõkkel kuumaks, et painduksid veelgi paremini.

„Kõige parem nuga on metsas kirves,“ õpetab Mehis latte teravaks ihudes.

Olen Mehisele selliks­õpipoisiks ja surume esimesed ridvad maasse arvestusega, et põhja läbimõõt jääks paari meetri kanti.

Seome latid takuse pakkenööriga kaarteks. „See on Asso Kommeri kool. Ei mingeid plastikust nipukaid ega paelu. Taku­ või linanöör kõduneb looduses mõne aastaga,“ seletab instruktor.

Mõne tunniga meisterdame kuppeltelki meenutava improsauna karkassi kokku. Veel tund kulub seinte katmisele 300liitriste prügikottidega. Piisab ühest rullist kottidest ja paarist teibirullist.

Uitmõttena pakun, et veel lihtsam olnuks taaskasutada vana kuppeltelgi katet.

Sell saab juhendajalt ülesande palistada saunakupli ja maapinna vahele jäetud õhuvahe mulluste kõdulehtedega, et tagada umbsesse kilekuplisse mõõdukas õhu juurdevool.

Minu kui ratsionaliseerija tähetund saabub, kui sobitame telkmantlit sauna ukseks. Soovitan mantli teipimise asemel nööridega üle kupli siduda.

„Voh! Selle nipi jätan ma meelde,“ kiidab Mehis kui valatult ukseks istuvat telkmantlit vaadates.

Saunalava asendab sületäis istumise alla laotatud kuuseoksi, mis hoiab saunapõrandat poriseks muutumast. Nii nagu Mehisel on hea istumisalusena kaasas kopranahk, õngitsen mina auto pagasiruumist välja tallenaha ja äsjased meistrimehed lipsavad kuus tundi pärast lõkkeplatsil kokkusaamist oma ehituskunsti vilju nautima.

Juba viiest­kuuest kuumaks aetud kivist piisab, et kuppel auruga täita, ning seni, kuni saunalised kargesse ojja kargavad ja uuesti sauna poevad, on lõkkest valmis uus laar kuumi kerisekive.

Kuidas improviseeritud sauna ehitamine täpselt käib ja millist nõu instruktor Mehis Born sealjuures jagab, vaata juba pikemalt Kaitseliidu YouTube’i kanalilt.

metsa mineK nõuaB aLati ettevaLmistust

Suvi ja sügis on aeg, mil metsas käib tavalisest rohkem rahvast. Seened-marjad, aga ka lihtsalt kosutav metsaõhk ja linnulaul meelitavad laantesse liikuma nii kogenud metsaskäijaid kui ka juhukülalisi. Kõik on metsa teretulnud, aga enda elu ja tervise huvides tasub enne puude vahele astumist teha ettevalmistusi ja järgida lihtsaid ettevaatusabinõusid. Vestlesime metsas käimisest kogenud kaitseliitlase ja metsatundja veebel Raivo Roosiga.

Raivo, mis on need põhitõed, mida iga metsa mineja, olenemata kogemusest, meeles peaks pidama?

„Kui plaanis on metsa minna üksi, siis esimene ja kõige elementaarsem asi, mida võiks teha juba enne kodust välja astumist, on anda lähedastele märku, kuhu ja kui kauaks sa minna kavatsed. Jäta lauale kasvõi kiri: „Kallis, läksin metsa seenele. Plaanin kell 19 tagasi olla.“ Niiviisi on ka pereliikmetel süda rahulikum, nad teavad, kuhu sa läksid ja millal sind tagasi oodata. Ja kui sul siis juhtub metsas midagi, mõni õnnetus või eksid ära, siis on kohe teada, et tuleb sind otsima hakata.

Teiseks tuleks, eriti võõrasse metsa minnes, vaadata kõigepealt kaardile. Kust lähevad teed, elektriliinid, jõed ja kraavid. Need aitavad eksimise korral selgeks teha, kust maalt edasi minna ei tasu. Veel võiks meeles pidada, et kõik magistraalkraavid üle Eesti on rajatud paralleelselt põhiilmakaartega. Sellise kraavi serva mööda minema hakates jõuad lõpuks kindlasti

mõne tee äärde välja ja liigud kogu aeg otse.“

Mida peaks metsa minnes kaasa võtma?

„Alati tasub kaasa võtta vett ja söögipoolist. Kogenud metsaskäijad

unustavad selle tihti ära, aga eriti oluline on see algajatele ja võõrasse metsa minnes. Samuti võiks kaasas olla kompass ja termokile. Paha ei tee ka kaart välja trükkida ja näpu vahele võtta. Need asjad ei võta üldse palju ruumi. Telefon peaks olema täis laetud ja hea, kui on ka akupank kaasas. Nutitelefon on veel selles mõttes hea, et tal on GPS-võime. Kui eksidki ära ja helistad häirekeskusesse, siis positsioneerivad nad su ikka päris kiiresti. Vanemat sorti telefoniga pole see nii täpne ja võtab kauem aega.“

Kuuleme tihti, et inimesed eksivad ära tuttavas metsas, kus on aastaid

seenel-marjul käidud. Miks see juhtub?

„Tihti ongi häda selles, et metsa minnakse null ettevalmistusega ega tunta tegelikult, mis ümbruskonnas asub. Ka kogenud metsaskäijad peaksid arvestama, et mets muutub. Tehakse raiet, võsa kasvab tihnikuks, mõni varem maamärgiks olnud puu võib olla maha kukkunud. Ei tasu kunagi minna metsa üleoleva suhtumisega, et tean ju seda metsa küll, olen siin nii palju käinud. Seeni ja marju korjates kõnnivad inimesed pika maa nina maas ja orientiirid võivad kaduda. Kui siis kompassi ka kaasas pole, võibki juhtuda, et pole enam selge, kuhu suunas minema peaks hakkama.

Omaette riskirühm on vanemad inimesed. Nad on väga enesekindlad ja usuvad, et oma kodumetsas nad ometi ära ei eksi. Seetõttu ei tee nad metsa minnes ka kuigi palju ettevalmistusi ega võta kaasa abivahendeid. Eriti halb on see, kui vanem inimene läheb metsa üksinda. Siin on väga oluline, et lapsed ja nooremad sugulased talle ohte selgitaksid ja pigem ei laseks teda üksi metsa. Aga eks häda ongi

selles, et vanad ei taha väga noori kuulata ja neid ohte tunnistada.“

Kui inimene ongi metsa ära eksinud, kuidas ta siis peaks käituma?

„Kui selline olukord käes, siis on kõige olulisem jääda rahulikuks. Istu korraks maha ja mõtle järele. Eriti hea, kui on taskust võtta näiteks karamellikomm, mis aitab rahuneda ja mõistuse terava hoida. Kui parajasti päikest ei paista, siis mõtle, kust suunast puhub tuul. Kuula tähelepanelikult, kas kuskilt kostab maanteemüra, kas on märke mõnest talust, äkki haugub kuskil koer. Kõige halvem, mida sellises olukorras teha, on lihtsalt mingis suunas tormata, mida inimene paanikasse sattudes paraku võib teha.

Rägastikus juhtub sageli, et hakkad käima ringiratast. Selle vältimiseks tasuks liikuda mõne objekti suunas, olgu selleks mõni suur puu, kivi või hoopis telefonimasti punane tuli. Kui jõuad ühe objekti juurde, siis valid järgmise, mille suunas liikuda. Nina maas kõndides kaldud kiiresti kõrvale ja tulemuseks ongi ringiratast tiirutamine.

Aga võib ka nii juhtuda, et on vihmane, udu ja nähtavust polegi. Siis on jällegi oluline kuulatada, kas kostab mingeid hääli, mis võiksid suuna kätte anda. Pimedas liikudes on abiks veel üks nipp – jätta endast maha mingi nähtav rada. Nagu Hansu ja Grete muinasjutus. Inimese silm näeb selle pimedas tegelikult väga hästi ära. Suunda aitab hoida ka see, kui võtta üks pikk toigas ja lohistada seda enda järel. Nii saad kohe aru, kui hakkad kuskile poole kõrvale kalduma.

Täiesti omaette teema on rabasse minek. Maastik on seal ühetaoline ja koht, kust metsast välja tuldi, võib kergesti silmist kaduda. Sa arvad, et lähed tagasi samasse kohta, kust rabasse sisenesid, aga võid sattuda hoopis teise kohta. Vanasti tehti näiteks nii, et seoti puu külge mõni rätik või silmatorkav asi, mis annaks kaugelt märku, et sealt tulin rabasse sisse. Siis hoiti selle punktiga kogu aeg silmsidet. Metsikusse rabasse minek on algajale matkajale tegelikult väga ohtlik, pigem tasuks liikuda märgistatud laudteedel ja matkaradadel.“

tCCC õppevideo?

tCCC õppevideo!

Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna kaitseliitlaste ettevõtmisel ja osalusel on valminud õppevideo taktikalise lahingukannatanu käsitlemisest. Film poleks aga ilmselt kunagi valminud, kui poleks kaitseliitlast Mariin Laigut, kes kogu projekti eest vedas.

Tekst: MARIIN LAIGU , Toompea malevkonna laskur-sanitar ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Mariin tegi seda oma koolitöö raames, praktilise uurimistööna. Muidugi pole Mariin lihtsalt suvaline Tallinna gümnasist, kel tuli pähe, et teeks kaitseliitlastega ühe õppevideo. Ta on ka ise Toompea malevkonna liige ning värskelt läbinud laskur-sanitari erialakursuse. Nii et

Mariin teab, mis on selles valdkonnas oluline ja millele tähelepanu juhtida.

Tõsi, mõte toota õppevideo tekkis noorel malevlasel juba sõdurioskuste kursustel pärast meditsiini nädalavahetust.

Mõned kuud hiljem, suve lõpus, otsis ta endale ka meditsiiniliselt pädeva juhendaja ning saigi projektiga pihta hakata.

„Kedagi pikalt veenma ei pidanud, sest kõik said selle vajalikkusest aru ja sarnast ideed oli ka varem arutatud,“ sujus koostöö Toompea malevkonna ja teiste abilistega Laigu kinnitusel kenasti.

Kui täpsem plaan paigas, räägiti Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katast-

roofimeditsiini keskusega, et toetuda nende õppematerjalidele, samuti Tallinna maleva CIMICu ülemaga, et kõik oleks korrektne. Edasi kujunes välja juba kindel meeskond ja ülesannete jaotus. Kõige keerukam oli Mariini sõnul leida kannatanu ja abiandja rollide täitjaid, sest tihti ei soovi inimesed vormis kaamera ette jääda.

MIKS SEDA VAJA?

Nagu Mariin ise selgitas, on kodutütre ja kaitseliitlasena saadud meditsiinikoolitused teinud talle selgeks, kui vähe oli tal endal teadmisi, millist abi vajab traumakannatanu ja kui palju saab tema heaks esimeste minutite jooksul ära teha. Ning just selleks, et inimesi, kes oskavad reageerida, oleks rohkem, tahtiski ta siduda oma gümnaasiumi uurimistöö meditsiiniga. Õpetatakse ju traumakannatanu esmase ülevaatuse algoritmina riigikaitsjatele cABCDE-d, sedasama, mida kasutab ka tsiviilmeditsiin.

Sellest kasvaski välja idee luua „Lahingukannatanu käsitluse cABCDEalgoritmi õppevideo,“ sest algoritmi saab kasutada nii lahinguolukorras kui ka rahuajal. Video kaudu jõuavad aga materjalid korraga paljude inimesteni ning on meeldetuletuseks igal ajal kättesaadavad.

Aga kuna Mariinil endal puudus veel pädevus õpetada, oli tal vaja toetavat meeskonda, kellele saab kindel olla.

ASJATUNDJATE KÄE ALL

Oma koolitöö stsenaariumi, samuti videopilti selgitava teksti ehk voice-over’i kirjutas Mariin lahingukompanii parameediku Helen Kahuri juhendamisel ise. Et Mariinil endal filmimiskogemus ja selleks vajalik tehnika puudub, tuli talle siinkohal appi Toompea malevkonna teavitusrühm oma teadmiste ja tehnikaga. Ja see pole veel kõik. Päevil, mil toimusid võtted, oli platsil režissööriks Eesti kinomaastiku elav legend

ja samuti malevkonna liige Arbo Tammiksaar, kelle käe all on valminud mitmeid dokumentaal- ja mängufilme.

Võtetel osalesid Toompea malevkonna lahingukompanii 3. rühma võitlejad. Üheks peaosatäitjaks ehk kannatanuks oli Tõnn Lamp, abiandja rollis aga astus üles Johanna Lamp. Mõlemaga koos osales Mariin ka malevkonna laskur-sanitari kursusel.

Võttepäevi oli kaks. Esimene oli 11. märtsil Männikul. Kaameraid oli kolm, kaamera taga ligi kümneliikmeline meeskond ja kaamera ees jaosuurune üksus, kellele said välja võetud relvad koos paukmoonaga. Kasutati ka lõhkepakette ja tossu. „See oli jälle miski, milleks minul pädevust polnud, vaid mis jäi meediarühma veebli kanda,“ märkis Mariin. Et asi tunduks veel ehtsam, kasutati ka kunstverd.

Teine võttepäev oli 16. märtsil ERRi telemaja black room’is. Meeskond oli seal väiksem, kaamera taga oli viis inimest pluss kannatanu ja abiandja.

TCCC?

Ent mis üldse on lahingukannatanu esmaabi ehk Tactical Combat Casualty Care, lühemalt TCCC?

Lahingukannatanu esmaabi on NATOs kasutusel olev ravi- ja evakuatsioonisüsteem, mis on vajalik selleks, et hoida kannatanuid elus kuni vajaliku abi saabumiseni.

Sõjaolukorras võib abi kohale jõuda rahuajaga võrreldes tunde või päevi hiljem. Seetõttu võib kannatanu sõjatandril minutitega surra, kui kaasvõitlejatel, kaasa arvatud kannatanul endal, puuduvad vajalikud elupäästeoskused. Kannatanu saatus sõltub abiandja teadmistest, oskustest ja antava abi kiirusest ning haiglaeelne abi on lahingukannatanu paranemises otsustava tähtsusega. Enamasti pole

aga taktikalises olukorras esmaseks abiandjaks meedik, vaid kannatanu ise või tema lahingupaariline. Seega on äärmiselt tähtis, et kõik võitlejad teaksid ja oskaksid käituda, kui nende lahingupaariline või nemad ise saavad haavata.

Kahtlemata tekib lahinguolukorras kannatanuid, keda pole võimalik päästa, kuid TCCC keskendub kolmele põhilisele eluohtlikule vigastusele, mida on võimalik lahendada. Kolm põhilist vigastust, millesse suremist on potentsiaalselt võimalik ennetada, on verejooks jäseme- või kaelahaavadest, hingamisteede sulgus ja pingeline õhkrind. Verejookse jäsemetest ja hingamisteede sulgust on võimalik lahendada juba tule all olles. Seejuures aga peab kogu meditsiiniline tegevus olema integreeritud taktikalise tegevusega.

„VÄGA HEA!“

Mis puutub sellesse, kuidas kogu selle ettevõtmise algne käivitaja ehk praktiline uurimistöö õnnestus, siis artikli kirjutamise ajal seisis selle kaitsmine Mariinil alles ees. Ent retsensent oli materjaliga juba tutvunud ning tema tagasiside oli igati positiivne. Nii positiivne, et ennustatavaks tulemuseks pakuti ei rohkem ega vähem kui „väga hea“. Tegelikult rohkem anda ei saagi.

Küll aga plaanib rohkemat Mariin. Nimelt tekkis tal sanitari kursusel tahtmine teha ka tase kõrgem ehk sanitari tasemel meditsiinivideo. „Nii meedikute kui ka teiste võitlejate tagasisidest tuli välja, et mitmel teemal tuntakse sellistest õppevideotest puudust,“ teab ta. „Elame, näeme, kuhu see projekt edasi areneb,“ jätab Mariin kõik võimalused lahtiseks. Aga vähemalt on, mida oodata ja loota.

Õppevideo on kõigile kättesaadav Toompea malevkonna YouTube’i kanalis.

naisKoduKaitses verepeLGurist meditsiinitÖÖtaJaKs

Naiskodukaitses on kõik võimalik. Selle üheks ja ilmekaks näiteks on Mirjam Trallmann, kes tahtis lapsena saada allveearheoloogiks. Ei, naiskodukaitsjast allveearheoloogi temast siiski ei saanud. Küll aga aitas organisatsioon tal ennast leida.

Tegelikult ei kõlagi soov saada allveearheoloogiks ühe väikese Viljandi tüdruku suust, kelleks tänaseks on saanud 33aastane naisterahvas, just kõige loogilisema valikuna. Kui manada aga silme ette suvekodu Lahemaal, üks soojematest soojem suvepäev ja meri, mida Mirjam siiani väga armastab, loksuvad asjad paika. Varandust ta veepõhjast siiski välja ei toonud ja pururikkaks ei saanud, seega ei jäänudki üle muud, kui sügisest kevadeni jälle koos teiste eakaaslastega Valuoja koolis ja Paalalinna gümnaasiumis koolipinki nühkida.

Kuna silma hakanud ülikooliharidus oli tookord tasuline, jäid pärast gümnaasiumi lõpetamist sõelale kutsekoolid. Mirjam leidis huvipakkuva eriala Luua metsanduskoolist. Selleks oli maastikuehitus. Tehtud valikuga oli ta küll rahul, kuid koolitee jäi sel korral siiski pooleli, sest palju põnevam tundus suunduda Suurbritanniasse lapsehoidjaks. Sattunud päris noorena kultuuride kokkupõrkesse, vaatab ta sellele eluperioodile tagasi kui väärtuslikule kogemusele.

KOKK, KONDIITER, KEEVITAJA

Tagasi kodumaal, jäi ta pendeldama Viljandi ja Tallinna vahele. Sellesse aega mahuvad esimese lapse sünd ja kvaliteedijuhtimise õpingud Tallinna majanduskoolis.

Naiskodukaitsega liituma tõukas teda aastal 2014 soov teha midagi sama ägedat kui tema kaitseliitlasest hea tuttav, kes käis õppustel ja oli tihti metsas. Leidnud internetist vajalikud dokumendid, täitis hakkaja naine need ära ja marssis otse Sakala malevasse. Sel ajal oli kasutuses veel vana hoone ja Mirjam mäletab selgelt, kuidas uksel tuli vastu Enno Teiter, kes küsis, kuhu neiu minna soovib, ja

vastust kuuldes juhatas ta instruktor Piret Taime kabinetti.

Juba teisel kuul pärast liitumist algas SOKkl kursus ja ta saigi selle, millest oli unistanud – palju õppusi ja metsas olemist. Kuigi ta oli vahepeal omandanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis pagari eriala, välistas ta enda jaoks Naiskodukaitse tegevusvaldkondadest toitlustuse. Selle asemel pani end proovile hoopis koormusmatkal ja hakkas tõsisemalt tegelema laskmisega. Nimi läks kirja nii sporditoimkonda kui meditsiinigruppi.

Tõele vastab legend, et meditsiiniväljaõpet alustades ei talunud Mirjam verd. Oma verd nähes ta lihtsalt minestas. Võiks arvata, et selliste eeldustega kaugele ei jõua, kuid laskursanitari kursus jäi esimesel katsel pooleli praktilistel põhjustel – kõike korraga lihtsalt ei jõudnud. Ometi oli selles valdkonnas midagi nii kütkestavat, et ta asus kursust uuesti läbima ja sedakorda edukalt. Tõsi, kanüüli paigaldamist harjutades peitis ta esialgu pea laua alla.

ÕPIB ÕEKS

Viis nädalavahetust Alutagusel olid nii mahu kui koormuse mõttes märkimisväärsed. Siinkohal tunnustab Mirjam kursuse ülemat Kersti Podmošenskit, kes kindlal käel oskas õppureid suunata. Järgnes parameediku kursus ja tegutsemine abiinstruktorina. Praeguseks on Mirjam läbinud koolitaja algõppe ning eriti hinnatakse tema oskust praktilisi teadmisi edasi anda.

Annad sõrme, võtab käe. Nii Mirjami ja meditsiiniga läkski. Veel enne sanitarikursuse lõppu püüdis ta sisse astuda Tartu tervishoiu kõrgkooli. Kaugest minevikust pärit reaalainete tulemused vedasid aga alt, parem

polnud ka teine katse. Liiga pika vahemaa tõttu välistas ta õppimise

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis, kuid kandideeris siiski. Ja, nagu ikka, saabub lahendus kõige võimatumast kohast: kiri sisuga „Palju õnne ja tere tulemast!“ tegi võimatu võimalikuks. Mirjamist saab õde.

NAISKODUKAITSE NÄITAS SUUNDA

Ilma irooniata võib aitäh öelda ka pandeemiale, mille tõttu koondus suur osa õppetööst virtuaalsesse õppeklassi. Hirm, et elukorralduses tuleb teha väga suuri muudatusi, ei läinud täide. Mõned üksikud praktilised tunnid toimusid koolis, kuid praktika COVID-19 ärevas õhkkonnas andis 2021. aasta sügisel tõsise kogemuse. Nimelt olid haiguse tõttu rivist väljas ka põhikohaga töötajad, keda õppurid siis asendama tõttasid. Siinkohal hindab Mirjam kõrgelt parameediku kursuselt saadud praktilisi oskusi: tänu sellisele aluspõhjale edenes õppimine oluliselt kiiremini.

Juba pärast esimest praktikat jäi Mirjam Viljandi haiglasse hooldajana tööle, pärast teist praktikat oli Karksi Kodus ametis õena ja praegu töötab Hoolekandekeskuses. Ta usub, et on leidnud oma raja: „Ma ei püsi kaua seal, kus mulle ei meeldi.“

Tallinna tervishoiu kõrgkooli lõpetamiseni on jäänud veel aasta. Mirjam ei välista pikemat maandumist ühelgi oma erialaga seotud ametikohal, kuid unistab päris oma ettevõtte loomisest, et hakata pakkuma esmaabikoolitusi.

Mida võiks Mirjami loost õppida? Ehk seda, et ära anna kunagi alla ja proovi üks, kaks või kasvõi kolm korda, kui süda sind tõesti sunnib. Võib-olla sedagi, et abi võib tulla kõige ootamatumast kohast. Ja kindlasti seda, et Naiskodukaitses on kõik võimalik.

orienteeru või eKsi!

Mis on õigupoolest orienteerumine? Minu jaoks selgema pildi omamine ja teadmine, kustkohast tulin ning kuhu lähen edasi. Seda nii elus, tööl kui tänaval. Aga väga põnev on seda teha kaardi ja kompassiga Eestimaa looduses.

Tekst: JANE SÄRG , vabatahtlik autor, Naiskodukaitse Sakala ringkond

Spordis tuntakse orienteerumist kui maastikul märgitud punktide leidmist kaardi järgi, olenevalt eesmärgist kas aja peale või mitte. See teema on nii põnev ja lai, kuid kiireks ülevaateks ning ehk ka isutekitajaks võiks see lugemine siin sobida küll.

On olemas eri tüüpi kaarte, kuid orienteerumisspordis kasutatakse spetsiaalseid kaarte, millel on ala maastiku leppemärkidega kirjeldatud võimalikult detailselt, näiteks hea joostavusega mets, avatud ala, poollage ala, park, raskesti joostav mets, jooksu takistav risu.

Põnevaks teebki orienteerumise kaardi lugemine ja teekonna planeerimine, samuti punkti maastikult leidmine. Kas see on lihtne? Eks see olene väga palju inimesest, kuid kindlasti on see proovilepanev ja arendav. Maastik on alati isesugune, olenevalt ilmast kas vesine, kuiv, sääsene, lõõmav … Kuidas kaarti lugeda ja sellel koordinaate määrata, võite täpsemalt lugeda ajakirja Kaitse Kodu! tänavuse aasta neljandast numbrist.

KUIDAS ALUSTADA?

Mõnele on orienteerumine kuidagi kohe looduse poolt kaasa antud, kuid teistelgi on võimalik seda õppida –igas vanuses, kunagi ei ole liiga hilja!

Mõnele võib selguse hetk saabuda hiljem (kaarti lugedes ja teekonda planeerides), kuid lootust on kõigil.

Mida siis teha, et alustada? Praktiliselt igal pool üle Eesti leiavad aset orienteerumispäevakud – teisipäevakud, kolmapäevakud, neljapäevakud ehk ühel kindlal nädalapäeval toimub õhtusel ajal maastikul orienteerumine, kus kohalik orienteerumisklubi märgib maastikule raja ja kutsub kõiki osalema. Kindlasti soovitan otsida internetist endale lähim koht, kuhu saaks osalema minna.

Kohale jõudes saab mandaadist kaardi soovitud rajale – erinevates kohtades on erineva kergusastmega radu – ja elektroonilise märkesüsteemi „pulga“ ehk vahendi, millega fikseerida enda kontrollpunkti läbimine. Ja seejärel ongi võimalus minna kontrollitud keskkonnas loodust avastama.

Aga milliseid abivahendeid on vaja? Kompass! Seda sõna on kõik ehk kuulnud, kuid kui paljud meist seda kasutada oskavad? Oleme ju tänapäeval nii ära harjunud kõiksugu GPSsüsteemidega. Kuid siiski julgustan kompassi kasutamist selgeks õppima: põhja- ja lõunasuund, asimuut. Sest kes teab, millal telefoniaku metsas ekseldes üles ütleb ja päike parasjagu just pilve taga on.

Muide, kompassi kasutamisest ja asimuudi määramisest saab põhjalikumalt lugeda käesolevast ajakirjanumbrist.

Väga oluline on metsa minnes ka õige riietus. Orienteerumisel – veekindel, õhuke, paks, tugev. Piisavalt veekindlad jalanõud aeg-ajalt soiste alade läbimiseks. Kuuma ilmaga piisavalt õhuke, et liiga palav ei hakkaks, samas piisavalt paks, et jooksupausidel sääsed ära ei sööks, ning piisavalt tugev, et esimene oksarägastik riideid ei lõhuks. On olnud juhuseid, kus ühe orienteerumistunni jooksul võib tulla nii päikest, vihma kui ka rahet – seega tasub kõigeks valmis olla. Ja see on ka üks asi, mida orienteerumine õpetab –ilmale vastavalt riietuma.

ARGIMUREST VABAKS

Näiteks Riin Laeneste alustas orienteerumisega 2021. aasta kevadel. Seda tänu pojale, kelle õpetajaks Viljandi gümnaasiumis oli Viljandimaa orienteerumispäevakuid korraldav Kaarel Kallas. „Kodus tuli sellest alast juttu ja see kõnetas mind kohe – matkamine ja kaardilugemine on minu huvi olnud juba kooliajal,“ meenutas Laeneste.

Nii saigi Laeneste esimeseks õpetajaks tema enda poeg, kellelt sai ammutatud esimesed, need kõige põhilisemad teadmised. No ja veidi sai juurde õpitud ka internetist.

Kuna 2021. aasta kevadel olid COVIDi tõttu veel piirangud rahvaürituste korraldamisele, siis käis Laeneste esiotsa orienteerumas omal käel, nii-öelda avatud radadel. Ent kui jälle hakkasid toimuma Viljandimaa ja Pärnumaa orienteerumispäevakud, siis oli ta neil juba kohal. Ja nii see ongi jäänud. Nüüd osaleb Laeneste kõigil

päevakutel, mille kuupäev vähegi sobib. „Algus läks üle kivide ja kändude, aga kuna liigun metsas üksi, siis ongi vaja keskenduda ja uurida, sest pole kellelegi loota,“ märkis Laeneste muiates.

Ent mis Laenestet orienteerumise juures köidab? „See on suurepärane võimalus lülituda hetkega välja töö-, kodu- või muudest muredest, sest niipea, kui oled startinud, oled ainult sina ja mets,“ on tal vastus kohe võtta.

Ja kuna pidevalt on kuklas väike hirm, et kas ikka jõuad õigeks ajaks metsast välja, siis tuleb väga keskenduda. „Vahel on olnud väga väsitav või pingeline päev ja siis soovin just eriti orienteeruma minna, sest see on täielik puhkus muudest mõtetest,“ aitab orienteerumine Laeneste kinnitusel ka väsimusest vabaneda.

LEIAD ILU JA ISEEND

Ning kuna Laeneste võistleb peamiselt iseendaga, siis võib ta vabalt jalutada või sörkida omale sobivas tempos. Just võimalus teha midagi omas tempos ja endale sobival rajapikkusel ongi teda selle ala juures hoidnud.

Mõnikord tunneb Laeneste küll, et kaardi ja maastiku lugemise oskusi võiks rohkem olla, aga ega see takista teda metsa minemast. Eriti tunneb ta puudust kompassi kasutamise oskusest. Aga ta on kindel, et küll tuleb seegi. Suure loodusehuvilisena annab orienteerumine talle lisaks vaimsele puhkusele ka suurepärase võimaluse loodusega tutvuda. Joosta metsas, mis on paksult täis piibelehelõhna, või näha esimest korda elus sabatihast või porri – need on emotsioonid, mida tema kinnitusel ei asenda miski. „See on sõnulseletamatu elamus. Neil hetkedel jään lihtsalt seisma ja kõike seda imetlema.“

Ja millised ilusad kohad on Eestis! Paljudesse paikadesse on Laeneste esmakordselt sattunud just tänu orienteerumisele. „Vaevalt et muidu jõuaksin ujuma Audru jõkke või jalutama Saarepeedi metsadesse,“ julgustab ta kõiki proovima ning neist emotsioonidest osa saama.

puit, sepis Ja KoLm HeimtaLi poissi

Omaenda minifirmas innukalt puu- ja metallitööd teha vihtuvad Heimtali põhikooli kaheksanda klassi poisid Oskar Link, Märt Kannel ja Martin Mändoja on oma tegutsemisjulguse saanud onne meisterdades, muusika ja spordiga tegeledes, talutöödes abistades ja noorte kotkastena toimetades.

Heimtali kooliõu on intervjuu päeval päikseline. Munakivisillutisel liikudes, saatjaks linnulaul, püüan keskenduda peamisele eesmärgile –otsida üles kooli juures asuv sepikoda ja hakkajad noored, kes peaksid mind koos oma juhendajaga juba ootama.

TÖÖVÕTTEID RULLUVAD LAHTI OTSE

MEIE SILME EES

Silman poisse koolimaja küljel, liikudes pisut allapoole. Mind tuleb tervitama Oskar, kes oli ka intervjuud kokku leppides kontaktisikuks. Suundun koos nendega sepikotta, seisatan uksel ja jälgin poiste aktiivset tegutsemist distantsilt, kuni fotograaf kõik vajalikud fotosooritused tehtud saab.

Olen positsioonil, kus ma kedagi ei sega, ja saan rahulikult jälgida, kuidas minifirma praktikas tegutseb. Alasil põleb tuli, poisid vahetavad rolle: keevitavad, ajavad raua kuumaks, tekitavad rehvipurustajale täisnurga

jne, nende juhendaja Tarvo Prinzmann seda kõike toetava pilguga jälgimas. Teetakistus valmibki otse meie silme all.

NOORKOTKAD – HEA

ETTEVALMISTUS KEERULISTEKS

OLUKORDADEKS

Kui fotosessioon läbi, kutsun poisid koos juhendajaga õue vestlema. Selgub, et Oskar ja Märt on juba teisest klassist alates kuulunud noorkotkaste ridadesse. Nad räägivad, et viimasel ajal on õppetöö ja minifirma küll suure osa ajast endale haaranud, kuid samas on noorkotkaste tegevus andnud neile väga head baasoskused ning palju põnevaid proovikive.

Oskar mainib: „On olnud lõbus ja oleme saanud tähtsaid oskusi, näiteks metsas ellujäämine.“

Lisan, et kindlasti on eelnev kogemus suureks abiks ka selle juures, et nad nii iseenesestmõistetavalt uusi tööriistu haaravad ja on valmis proovima

töid, mis nõuavad pühendumist ja aega. Märkan neis teatavat distsipliinitunnet ja julgust, mida tänapäeval ilmselt väga tihti enam ei kohta. Saan teada, et Oskar tegeleb lisaks koolitööle ja minifirmale ka pillimänguga, käib kalal ja teeb sporti. Märt abistab vanemaid talutöödes ja eks tedagi jagub kõikjale.

Martin lubab veel isekeskis plaani pidada, kas liitub sõpradega noorkotkaste organisatsioonis. Selgub, et minifirmaski olid sõbrad enne ees ja kutsusid Martini juurde, et ta oma oskustega neile abiks oleks. Martini tausta uurides selgub, et tegemist on väga asjaliku noore mehega, kes on kooli esindanud võistlustel (male, sport) ja nimetatud kooli kõige sõbralikumaks noormeheks. Minifirmas on tema roll tegeleda turundusega ning rahaasjadel silm peal hoida. Kui küsin, kuidas siis rahadega seis on, vastab ta, et hästi: „Oleme oma esialgse kapitali suurendanud umbes kümnekordseks.“

MINIFIRMA LOOMINE OLI ASJADE LOOMULIK KÄIK

Uurin edasi minifirma loomise kohta. Juhendaja sõnul saab poiste keevitustööd juba päris pikka aega pidada väga heaks: „Pole just tavapärane, et kuuenda klassi õpilane oskab nii head keevitustööd teha,“ mainib ta.

Minifirma loodi eelmise aasta sügisel, aga puutööd ja sepiseid tehti juba varem. Oli vaid ametliku vormistamise küsimus. „Mõtlesime, et oleme varem teinud neid asju, et meil on puu­ ja sepatöö kogemus, teeme siis juba firma ka,“ arutles Oskar. Kool toetas igati ning asutigi ametlikult tegutsema – osaleti kohalikel laatadel, tehti koostööd teise õpilasfirmaga, kes kujundasid Puit ja Sepise kodulehe, valmis esialgne logo ja juba tulid ka tellimused.

Tänaseks on tootenimekirjas puidust lõikelauad, leivaalused, võinoad, sepisest lilleamplihoidjad, söetangid ja ahjuroobid ning tootearendus jätkub pidevalt. Osalt saabus tuntus ka tänu sellele, et vahepeal toodeti kolmnurgakujulisi teetakistusi. Oskar täpsustab: „Minu isa on Kaitseliidus ning nägi pilte Ukrainast, kuidas seal rehvipurustajaid kasutatakse. Ta soovis, et me teeksime kindla koguse teetakistusi, et nende efektiivsust ja praktilisust katsetada. Töö oli vabatahtlik.“

Koos jõutakse tõdemuseni, et poisid tegeleksid meelsasti palju rohkemate asjadega, kui oleks vaid rohkem aega. „Eks minifirma võtab ikka päris palju aega, aga meile meeldib,“ mainivad nad justkui ühest suust. Ettevõtlusõpe on Heimtali põhikoolis õppekavas 7. ja 9. klassis. Eelmise aasta kogemus ettevõtlusest oli juba olemas ning minifirma toimides mängiti kohustusliku loovtöö teemagi ümber. Poiste sõnul oli neil kõigil juba enne loovtöö teema valitud, aga üheskoos otsustati, et kuna minifirmal läheb hästi, siis võetakse ette ühise tegevuse tutvustamine.

EESMÄRKIDE TÄITUMINE JA

TULEVIKUPLAANID

Suur tunnustus saadi minifirmade võistlusel, mille Junior Achievement Eesti korraldas põhikoolidele ettevõtlusprogrammi raames. Sel aastal osales poiste loodud firma Puit ja Sepis „Eesti parima minifirma 2023“ konkursil ning tõi koju teise koha ja publiku lemmiku tiitli.

Heimtali põhikooli noored esindasid Viljandimaad konkursil ainukestena. Võttes arvesse, et nad on nii väikest aega minifirmaga tegutsenud, on tulemus suurepärane.

„Kuhu siit edasi minna?“ küsisin ma. „Tootearendus ja esimene koht järgmisel aastal,“ sain kiire vastuse.

Minifirma võistlus koosnes kolmest osast: minifirma tegevus- ja finantsaruande esitamine, publikule esinemine ning osalemine laadal, kus olid põhikriteeriumiteks meeskonnatöö, müügioskused ja toote/teenuse kvaliteedi hindamine. Heimtali ja kogu Viljandimaa võib olla uhke, et poisid sellise võimsa tulemusega naasid!

SEE ONGI PUHAS ELU Uurisin poistelt materjali kohta, mida nad oma toodetes kasutavad. Selgus, et puitu on neil piisavalt, sellega pole probleeme. Võinugade jaoks kasutatakse kadakat, lõikelaua ja leivaaluste tarbeks kaske. Keerulisem on metalli hankimisega, aga ka sellega tullakse toime. Kavas on soetada metalli juurde firma eelarves olevate vabade vahendite eest.

Eriti tänulikud on poisid Heimtali põhikoolile, et saavad oma minifirma tegemisteks kasutada kooli sepikoda ja puutööklassi ning tööriistu ja et neil on nii hea juhendaja.

Ka õpetajal jagub poistele vaid kiidusõnu: „Poisse ei pea taga ajama, nad tulevad siia ja tahavad ise tööd teha, koostöö on olnud väga hea. Sepikojas aeg kaob, see on selline ajatu koht, kuhu võib jäädagi,“ mõtiskleb õpetaja edasi. „Alati ei peagi olema raske rabamine, vahel ollakse ka niisama. Tasakaal peab olema. See ongi puhas elu!“

Kodutütred viLLast visKamas

Kodutütred „villast viskamas“ ei kõla just väga aateliselt. Ütleb ju organisatsiooni seaduse esimene punkt, et kodutütar on puhas sõnas, mõttes, teos. Mis siis toimus?

Eks üks kodutütarde ja noorkotkaste rühm ole ikka veidi oma juhendaja nägu ja tegu. Nii sattusidki Kamari rühma noored maavillasele õppepäevale „Lambast tooteni“.

Nimelt tegid neli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengit loovettevõtluse aine raames äriplaani luua rahvusliku pärandiga seotud käsitöökoda, mis annab külastajatele võimaluse tutvuda rahvuspärandiga ja osaleda erinevates õpitubades. Nõnda väärtustame looduslikke materjale ja taaskasutust. Põltsamaa lossihoovi plaanitava Pärandelamuskoja üheks eesmärgiks on pakkuda elamuslikke töötubasid „Lambast tooteni“.

See on lihtne ja näitlikustatud lugu: kellelt vill tuleb, villa töötlemise eri etapid, enne ja pärast pesu, kammimine, kraasimine, kuidas villast saab lõng ja kuidas valmivad tooted. Tutvustavale

loole lisaks saavad osalejad valmistada naturaalsest materjalist väikese eseme.

LAMMASTEST VÕTMEHOIDJANI

Üleskutsele tulla oma rühmavanemale „katsejänesena“ appi lõngaga mässama vastas oodatust rohkem lapsi ja sugugi ei olnud kõik ainult tüdrukud, ikka noorkotkad ka. Meisterdamispäevi saigi tehtud kahel nädalavahetusel, esimesel korral nooremad, teisel korral staažikamad kodutütred ja noorkotkad.

Õige meeleolu loomiseks tutvusime esmalt ekraani vahendusel Pärandelamuskotta planeeritava püsiväljapanekuga: lammas – lambakäärid – kraasid – vokk jne. Ikka selleks, et teada, kust asjad tulevad, et säiliks oskus ja soov ise teha.

Vaatasime ja katsusime üle Kamari seltsimajas olevad käsitöötarvikud.

Vokiratta (küll tühja) said veerema kõik lapsed, ära tunti söetriikraud ning nähes rühmavanema omavalmistatud mantlit, mille kangas on kootud seltsimajas olevatel telgedel, saadi kokkulepe, et mõnes eelolevas laagris avaneb lastelgi võimalus kangastelgedel kududa.

Ja oligi aeg asuda pehme osa kallale. Alustasime lihtsamast ehk, nagu alustava ettevõtte reklaamlausegi algab – lambast. Šablooni järgi said kõik joonistada omale lamba kehaosad, need välja lõigata ning valida oma tallekesele meelepärase värvi ja karvkatte. Jalaaugukeste väljalõikamine osutus küll veidi keeruliseks ja liimi jagus ka sõrmede kokku kleepimiseks.

Pärast väikese lambakarja valmimist sai iga laps valida, kas soovib teha lõngast linnu, patsidega mütsi või punuda käepaela/võtmehoidjat. Osava­

mad jõudsid loomulikult kõik plaanis olnu ära teha. Paelapunumine osutus noorematele käsitöölistele veidi keeruliseks, lõngade järjekord ei tahtnud kuidagi tahtele alluda. Kuid mõned aastad vanematele noortele pakkus just paelapunumine enim huvi, sest üks pael mahub ju ikka juba enne käe ümber olnud paeltele lisaks ja pealegi omandati uusi oskusi.

LASTE MÕTTEID KOGETUST:

„Selle töö tegemine oli väga mõnus. Sai rahulikult olla ja rääkida. Minu arust võiks tänapäeval rohkem tarbida tooteid, mis on tehtud käsitööna. Kasutatakse väga palju mittelooduslikke materjale ja need pole jätkusuutlikud. Veel üks pluss käsitööna tehtud toodete juures on see, et need on unikaalsed. Väga väike on tõenäosus, et keegi kõnnib sulle tänaval samasuguse lambavillast tehtud mantliga vastu. Oskused, kuidas teha näiteks villast lõnga või lõngast mantlit, on ka väga vähestel.“ (Kätlin, 15 a)

„Käsitöötuba Vaikega oli väga tore. Saime näha vokki ja teadmisi, kuidas lambast saab lõnga ja mis sellest kõike edasi teha saab. Lisaks käsitöö õppimisele oli tore veeta aega ka sõpradega. Mulle meeldib meisterdada ja erinevaid käsitööasju proovida,

teeme seda tihti ka oma vanaemadega. Ise midagi algusest lõpuni teha on alati ainulaadne ja tekitab hea tunde. Osaleksin hea meelega veel sellistes töötubades.“ (Eliise, 10 a)

Seega on pärandtehnoloogia rahvusliku tekstiili eriala nelja tudengi missioon – tutvustada, väärtustada ja jagada rahvuslikku käsitööpärandit

tee ise:

neLJataHuLine paeL

Neljatahulist paela saab punuda vähemalt 8 lõngaga. Võta neli erinevat värvi (võib ka ühte­kahte värvi, aga esimesel korral on nelja värviga lihtsam) lõnga ja jaga need värvi järgi peegelpildis kaheks.

Too parema käe äärelõng teiste lõngade tagant ja vasaku käe lõngade keskelt läbi nii, et lõng liiguks tagasi paremasse kätte sisemiseks lõngaks. Korda sama vasaku käe äärelõngaga. Jätka niimoodi vaheldumisi paremalt ja vasakult. Pael sobib käepaelaks, võtmehoidjaks, tossupaelaks jms.

ning pakkuda isetegemise rõõmust tulenevat rahulolu; lähtuda põhimõtetest: jätkusuutlikkus, taaskasutus ja naturaalsed materjalid – saanud pärast laste positiivset tagasisidet ainult indu juurde.

Parafraseerides eesti vanasõna „Vaev kasvatas villä, vain viha“, tasub vaeva näha (sest villa on meil ju vaja).

aasta Kodutütar reena reidLa: parim võimaLus panustada

Kui Reena Reidla 2019. aasta kevadel Sakala ringkonna kodutütreks astus, ei võinud ta aimata, et neli aastat hiljem tunnistatakse ta aasta kõige silmapaistvamaks ja tublimaks kodutütreks. Ometi just nõnda see läks. Käesoleva aasta hakul kuulutati Reena 2022. aasta parimaks kodutütreks.

Muidugi, nüüd tagantjärele on selge, et ega see saanudki kuidagi teistmoodi minna. Arvestades, milline tüdruk Reena on. Aga milline tüdruk Reena siis on?

„Reena on loomult tuline ja keevaline ning temas on imetlusväärne tahe alati midagi ära teha. Ta on järjekindel noor, kes osaleb kõikidel koondustel, rühmalaagrites ja on oma kaaslastele eeskujuks. Reena on teist aastat järjest rühmajuht ja kuulub ka Sakala noortekogusse.

Sel aastal tegi Reena oma koolis loovtöö, kus tutvustas kooliperele Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegemisi. Loovtööks oli õppematka korraldamine koos orienteerumise ja õpitubadega. Tema eestvedamisel korraldati Holstre koolis isadepäev. Reena osaleb meelsasti ka Naiskodukaitse ja Kaitseliidu üritustel.“ Vaat niimoodi iseloomustas Sakala ringkond Reenat, kui tema kandidatuuri 2022. aasta kodutütre valimisel üles seadis.

TOHUTU ARENG

Kes teab, võib­olla ei oleks Reenast kunagi kodutütar saanud, kui pisikeses 9klassilises Holstre koolis, kus Reena praegugi õpib, ei oleks klassiõde Annaliisat, kes Reenale nõnda innustunult rääkis oma tegemistest Kodutütarde ridades.

Ja nii kirjutaski Reena 2019. aasta 29. märtsil avalduse Kodutütardega liitumiseks. Ta tunnistab, et ega ta sel hetkel organisatsioonist väga palju ei teadnud. Nii palju küll, et laagrid ja uued sõbrad – see oli kindel. Need ootused mõistagi täitusid. Ja enamgi veel. „Ma ei kujutaks praegu ette, et ma poleks kodutütar,“ on Reenast saanud nende aastatega läbi ja lõhki kodutütar.

See lihtsalt klapib tema iseloomuga. Reena ei ole kodutütar ainult siis, kui vormi selga tõmbab ja koondusele või laagrisse läheb, vaid ka väljaspool seda. Seda tõestab kasvõi tema ema Liina meenutatud seik ühest suvepäevast, mil pere, kuhu kuuluvad ema, isa, kaks õde, koer, kass ning jänes, käis väikesel looduspuhkusel.

Sel ajal, kui teised käisid paadiga järvel, jäi Reena kaldale. Kui teised siis naasid, avanes neile uskumatu vaatepilt – Reena oli telgi üles pannud, lõke põles, kuum jook ja toit oli valmis. „Imeline,“ rõõmustas Liina.

Ja magada – magada otsustas Reena toona lageda taeva all. Et teistel oleks telgis mugavam ja rohkem ruumi. „Ise veel ütles, et ärge muretsege, see metsas nii tavaline. Ega me telke kaasas ei kanna,“ meenutas Liina. „Ta on nii vapper,“ lisas ema uhkusega.

Või teine näide ühiselt perematkalt Soome. Ühes kohas ei saanud seltskond enam aru, kus nad täpselt asuvad. See oli see hetk, kus Reena astus ette ja ütles, et nüüd peab teda usaldama, sest ta orienteerub hästi. Ja täpselt nii oligi.

Jah, Liina kinnitusel on Reena eriline laps. On alati olnud, aga pärast kodutütreks astumist on tema areng olnud tohutu. „Reena on õppinud väga palju laagrites, metsas, aktusel, paraadil. Oskuste pagasisse on lisandunud meditsiinilised teadmised, suhtlus, meeskonnatöö,“ näeb ema kõrvalt rõõmuga tütre arengut. Muidugi on ta saanud hindamatuid kogemusi, lisandunud on vastupidavust, enesearengut, rühikust ning tasakaalukust käitumisse.

EDASIVIIV JÕUD

Reena ise ütleb, et on Kodutütarde organisatsioonist saanud mõtteid tuleviku tarbeks ja sihi, kuhu pürgida

karjääriredelil. Ja muidugi, nagu öeldud, palju erinevaid oskusi, teadmisi ja toredaid mälestusi. Samuti on ta õppinud ennast tundma keerulistes olukordades ning palju, palju vahvaid ja armsaid sõpru.

Et see nõnda on, kinnitavad ka tema sõbrad. Heleriini ütlust mööda on Reena tore kaaslane nii koolis kui ka matkadel, ta on väga motiveeriv ja usaldusväärne. Ning võistlustel on Reena võistkonna edasiviiv jõud.

Reimo kinnitusel on Reena ka väga töökas noortekogu liige, kes aitab Sakala noortele huvitavaid üritusi planeerida.

Tulevikus tahab Reena astuda Naiskodukaitsesse, et panustada riigikaitsesse ja esmaabisse ning teha esmaabiteadmisi inimestele tuttavamaks. Ta ei ole välistanud ka Kaitseväe teekonda. Juba praegu on ta osalenud Kaitseliidu üksuste õppes nii formeerijana kui ka reamehena, osalenud õppustel Orkaan ja Sibul, taktikaõppe etapil TAK1 jne. Samuti on ta läbinud Naiskodukaitse esmaabi baasväljaõppe ja esindanud Sakala ringkonda Naiskodukaitse esmaabivõistlustel. „Kuna mul on palju vaba aega, siis saan panustada maksimaalselt,“ märgib ta ise. Lisades, et loomulikult mängib siin tähtsat osa ka koduste tugev toetus.

Aga millist teed Reena endale ka ei valiks, üks on kindel: kunagi tahab ta hakata ka noortejuhiks ning võtta endale päris oma rühma. Seni, kuni tal oma tüdrukute rühma veel pole, soovitab ta teistel tüdrukutel, kes alles kaaluvad kodutütardega liitumist, võimalusest kinni haarata ja ära proovida. „Meie organisatsioonis on palju võimalusi ja valikuid. See on parim võimalus panustada riigikaitsesse ja leida uued sõbrad,“ kinnitab ta.

Lastevanemad maitsesid Koos LasteGa LaaGrieLu

Aprilli viimastel päevadel

leidis Viljandimaal Väluste

lasketiiru ümbruses aset kolmas

lastevanemate laager, kuhu olid

lisaks noorkotkastele oodatud

ka organisatsiooni veel mitte

kuuluvad 7–14aastased lapsed koos vanematega.

Tekst: TEA RAIDSALU , naiskodukaitsja, Sakala maleva blogi Oma Maa kaasautor

Sakala maleva Noorte Kotkaste instruktori Gertu Viiaski selgitusel osalesid lastevanemate laagris alles liitunud noorkotkad, kes olid laagris esimest korda, ja ka mitteliikmed koos ema või isaga, kel oli huvi teada saada, mida Noorte Kotkaste organisatsioon noortele pakub ning kas laps tuleb laagris toime ja saab metsas ööbimisega hakkama.

Instruktori sõnul on laagri tegevuskava väljatöötamisel lähtutud Kaitseliidu noorteorganisatsiooni väljaõp-

pejuhendist ja järgukatsete nõuetest.

„Lastevanemate laager oli üles ehitatud kõige madalama ehk 6. järgu teemadele. Kogu väljaõpe põhineb õppimisel tegevuse kaudu, sidudes elamusi varasemate kogemustega,“ selgitas ta.

Laagri tegevusi viisid lisaks noortejuhtidele läbi salgapealikud ja kogenumad noorkotkad. Noorte osalusel ja väljaõppe läbiviimisse kaasamisel on tähtis osa noortejuhtidel. Noortejuhid innustavad noorliikmeid organisatsiooni töös kaasa lööma ning oman-

dama üheskoos praktilisi ja elulisi oskusi, samuti pakuvad neile võimalusi rühma tegevustes ja väljaõppe kujundamises kaasa rääkida.

Viiaski sõnul andsid lastevanemad laagrile positiivset tagasisidet. „Vastates küsimusele, kas lapsevanemaga koos laagris olles on lapsele oluline vanema toetus, oli 90% arvamusel, et lapsevanema toetus on oluline, samuti said vanemad palju parema ettekujutuse laagrites toimuvast. Oli ka neid, kes on edaspidi nõus korraldamisel toetama ja lapsevanemana osalema,“ ütles Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor.

PÕNEV JA VAHVA KOGEMUS

Signe Kaasla on lapsevanemate laagris osalenud kaks korda, esimest korda mullu koos noorkotkast noorema pojaga. Tänavu liitus nendega vahepeal Noorte Kotkaste ridadesse astunud vanem poeg.

Robin Kaasla astus Noortesse Kotkastesse novembris 2021. Liituma kutsus Robini sõber Andreas, kelle vanemad on Kaitseliiduga seotud. Robini vanem vend Arjen Kaasla sai esimese laagrikogemuse 2022. aasta noorkotkaste suvelaagris, kuhu võis kaasa kutsuda sõbra, kes veel pole noorkotkas. Laager meeldis poistele ja Arjen otsustas liituda. Pidulikul koondusel 2023. aasta veebruaris sai temagi liikmeks.

Koos lastega laagris käimine on Kaasla meelest väga põnev ja vahva kogemus. „Saab hea pildi sellest, mida metsalaagrites õpitakse ja kuidas toimetatakse. Samuti annab ülevaate sellest, millised oskused poistel juba on ja mida iga laagriga juurde õpitakse,“ täpsustas ta.

2022. aastal laagrisse minnes oli kõik tundmatu ja uus. „Juba siis oli vahva vaadata, kuidas aasta või paar noorkotkaks olnud poisid panid üles telki või korraldasid laagris õpitubasid,“ tõdes Signe Kaasla. Öösel tuli telgis ahjukütmist valvata. Hoolimata sellest, et ahi oli punane, oli emal ja pojal väga külm magada. „Tänavuse laagri jaoks oskasime paremini valmistuda: rentisin magamiskotid, millega saab ka miinuskraadidega õues mõnusalt soojas magada. Plaan on need edaspi-

di päriseks osta, varustuse kvaliteeti ei tasu alahinnata!“

Laagrisse sõideti veoauto DAF kastis – seegi on vahva kogemus, mis siis, et kruusatee oli tolmune ja ajas aevastama. Signe Kaasla sõnul oli Robin eelmisel aastal vaimustuses meditsiini õpitoast, kus õpetati teadvusetu inimese fikseerimist, päikesepõletuse ja maohammustuse esmaabi ja haavade sidumist. Esimesel päeval õpitut said poisid järgmisel päeval võistluse käigus rakendada. „Robin lubas ka edaspidi meditsiinile keskenduda,“ vahendas ema.

Tänavu pakkus Kaasla hinnangul pinget politsei õpituba, kus sai kuulata lugusid politsei ja abipolitsei tööst, proovida selga nende varustust ja päris relvagi (loomulikult laadimata!) käes hoida. Laagris oli politseikoer Jacki, kellega oli vahva palli veeretada ja koera-konti mängida. Oodatud tegevus on alati airsoft’ilahing, kus end hingetuks rassida.

Et samal ajal pidas Sakala maleva rahvas Väluste lasketiiru kõrval metsaistutustalguid, said käed külge panna ka laagrilised. „Lapsevanematele oli see nostalgiline tegevus tuttav kooliajast, aga lastele täiesti uus kogemus. Hea on teada, et sinu istutatud pisikesed puud kasvavad kord metsaks,“ nentis Kaasla.

NOORKOTKANA ÕPID ELLUJÄÄMIST

Kaasla hinnangul on vahva, et õpitube viivad läbi poisid, kes on vaid paar aastat vanemad, kuid juba osavad ja targad. „Noorkotkaks olemine õpetab metsas ellujäämist, enesega hakkama saamist, hoolivust teiste vastu ja suhtlemist. Pole lihtne esineda uute inimeste ees – see annab poistele enesekindlust.“

Õhtul tehti lõket ning poisid said vaadata, kuidas tulepulgaga leek põlema saada, samuti seda, kuidas on õige puid lõkkesse panna. Küttematerjali saeti ja veeti koos isadega. Asja juurde kuulub ka tokkide otsas vorstikeste grillimine ja vahukommide küpsetamine.

„Lapsed kuulasid vanemate juhendajate lugusid laagrielust ja Kaitseliidu tegemistest. Poisid mängisid pimedas pea- ja taskulampide valgel luurekat

ja tagaajamist. Entusiastlikult lubasid nad telgis ahjukütmist valvata, aga tegelikult magas kõik see mees juba kümne minutiga,“ meenutas Kaasla.

Teisel päeval oli orienteerumisega matk, kus oli vaja osata lugeda kaarti, kasutada kompassi, leida metsas kamuflaažis noorkotkaid, sõlmida sõlmi.

Toitlustamine on Kaasla sõnul hästi korraldatud. „Naiskodukaitse tublid kokad valmistasid kolm korda päevas maitsvat toitu. Aitäh neile! Mille üle võiks nuriseda, on pesemisvõimalused. Pärast metsa istutamist oleks küll tahtnud duši all käia. Oleme laagritest rääkinud ka sõpradele ja näidanud fotosid, Robin on kutsunud liituma oma sõbra. Üldmulje laagritest on ikkagi väga hea ja plaanime osaleda ka järgmisel aastal.“

ROHKELT ÄGEDAID HETKI

Ain Mägi tuli koos oma poja Emiliga laagrisse esimest korda. Laager andis talle hea ettekujutuse noorkotkaste tegemistest ja, mis ehk veelgi olulisem, inimestest, kes nendega tegutsevad.

„Emilile meeldis kõige rohkem metsa istutamine ja teisel päeval toimunud kontrollpunktidega matk. Töötubadest oli kõige huvitavam sõlmede õppimine. Mulle meeldisid kõik tegevused, mida sain koos lapsega teha ja kus õppisime midagi uut,“ rääkis Mägi.

Kõige vähem meeldis neile ööbimine, sest oli külm ja ebamugav. „Seda mõnusam oli järgmisel ööl oma voodis magada, hakkasime hindama lihtsaid asju. Mul on kahetised tunded relvadega laste suhtes ehk airsoft oli kindlasti põnev, kuid praeguses sõja kontekstis oli seda veidi õõvastav kõrvalt vaadata. Samuti loodan, et airsoft’i kuulid lagunevad looduses.“

Koos lapsega laagris olemine oli Mägile väga oluline, sest ta sai näha oma last tavapärasest erinevates olukordades. Samuti pakub igasugune koos tegutsemine alati rohkelt rõõmu.

Viimasel rivistusel sosistas Emil isale: „Mina tahan küll liituda!“ See oli isale veidi üllatav, sest laagri jooksul oli pojal ka raskeid hetki. „Järelikult oli ägedaid hetki rohkem,“ nentis Mägi.

viLJandimaa

vaBadussamBa taassünd

Esimesel iseseisvusperioodil püstitati arvukalt sambaid ja tähiseid Vabadussõjas langenuile. Peaaegu kõik need hävitati 1940. aastal alanud ja ligi pool sajandit kestnud

Nõukogude okupatsiooni aastatel. Alates 1988. aastast on taastatud peaaegu kõik ligi kakssada praeguse Eesti Vabariigi pinnal olnud mälestussammast ning enamik mälestustahvlitest. Võidupühal, 23. juunil 2023 taasavatakse Viljandimaa langenute mälestussammas.

Eesti Vabadussõda on ainus sõda, mille eestlased on võitnud, ja seda palju kordi suurema naabri, Nõukogude Venemaa vastu. Tartu rahulepinguga kinnitatud võit tagas meile iseseisva ja rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusriigi – Eesti Vabariigi.

TÕELINE ISESEISVUSE SÜMBOL

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussamba sünnilugu on põnev ning taassünd pikk ja värvikas. Vahetult pärast Vabadussõda, 27. veebruaril 1920 otsustati Viljandis ellu kutsuda komitee Wiljandi maakonnast ja linnast Wabaduse sõjas langenud sõduritele mälestusemärgi ehitamiseks Wiljandis ja Wiljandi surnuaedades maetud sõdurite ühishaudade korrashoidmiseks. Kuid juba 1920. aasta detsembris sündis uus organisatsioon nimega Vabadussõjas langenute mälestamist korraldav Viljandi komitee. See ühendus tegutses üleriigilise monumendi rajamise hüvanguks ja kui viimase tegevus soikus, otsustati tähelepanu pöörata siinse maakonna langenute mälestusele. Vabadussõjas kaotas Eesti üle 6500 inimese, neist 876 meest ja naist olid seotud ajaloolise Viljandimaa ja kultuuriloolise Mulgimaaga.

1922. aasta septembris asutati Vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestamise Sakalamaa komitee, mille juhiks sai maakonnavalitsuse esimees Heinrich-Eduard Lauri, abiesimeesteks linnapea Reinhold Simon, Sakala partisanide üksiku pataljoni ja Viljandi garnisoni ülem kolonelleitnant Ludvig-Karl Jakobsen VR I/3 ning teised olulised tegelased. Kaks peamist eesmärki sõnastati järgmiselt: Wiljandimaal olewate Wabadussõjas langenute ühishaudade korrashoidmine, ilustamine ja langenutele mälestusmärgi ehitamine Wiljandis.

Sakalamaa komitee asus otsima sobilikku kohta samba püstitamiseks. Kõige paremaks paigaks peeti vanalinna südames asuvat Suurturgu (praegu Johan Laidoneri plats). Paraku oli see püsivalt kasutuses turuna. Pärast Viljandi linnavolikogu korduvaid otsustamisi ja ümberotsustamisi

jõuti 1926. aasta maikuus lõplikule seisukohale, et platsi monumendi asukohaks siiski ei anta. Vaid paar kuud enne avamist otsustas Viljandi linn viimaks lubada selleks endise Viljandi mõisa õunaaia, kus tänapäeval asub Vabaduse plats.

Suur probleem oli ka raha leidmine samba rajamiseks. Algul arvati selleks vaja minevat 1 miljon marka, kuid jaanuaris 1924 selgus, et kujuri, professor Amandus Adamsoni pakutud kavandi maksumus oleks ligi 2 miljonit marka. Komiteel oli pidude, karbikorjanduste ja loteriide korraldamisega selleks ajaks kogutud ligi 1 miljon marka.

Kuna pakutud samba kavand oli liiga kallis, otsustati korraldada konkurss kuni 1,2 miljonit marka maksva lahenduse leidmiseks. Juunis 1925 toimunud samba kavandite komisjoni koosolekul vaadati läbi kaheksa laekunud tööd, millest ükski ei vastanud esitatud nõuetele. Komitee otsustas uuesti alustada läbirääkimisi professor Amandus Adamsoniga, et ta lihtsustaks oma varasemat kavandit niivõrd, et selle maksumus mahuks planeeritud summasse. Septembris 1925 jõuti kujuriga kokkuleppele.

Juulis 1926 algas samba rajamine. Monumendi asukohaks sai tulevase Vabaduse platsi lõunakülg. Väljaku idaküljele kerkis aga arhitekt Karl Burmani projekteeritud Eesti Panga Viljandi osakonna uhke hoone. Samba vundamendi ja betoonist tüvipüramiidi tegid kohalikud ehitusmehed insener Villem Vaheri juhtimisel. Nurgakivi asetas 2. augustil 1926 ilma suurema tseremooniata linnapea Jaan Vares.

Mälestussamba suurejooneline avatalitus oli 19. septembril 1926. Kõneles komitee esimees Heinrich-Eduard Lauri, samba avas riigivanem Jaan Teemant ning pühitsesid Saarde koguduse õpetaja Martin Torrim ja metropoliit Aleksander. Kohal viibis mitmeid tähtsaid riigitegelasi ja kõrgemaid sõjaväelasi, nagu sõjaminister kindral Jaan Soots, 3. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson jmt. Tõenäoliselt oli see esimese iseseisvusperioodi kõige

rahvarohkem tseremoonia Viljandis, millel osales kuni 20 000 inimest.

Sammas läks maksma 1 355 000 marka. Vastne monument oli betoonist tüvipüramiid, millel asetses kaks pronksskulptuuride rühma. Ülemine neist koosnes Eesti Vabariigi sõdurist ja isteasendis haavatud Lembitust, tõstmas kätt päikese poole. Sõduri kõrgus oli 2,25 meetrit, koos lipuvardaga aga 3,1 meetrit. Püramiid tõusis maapinnast üle viie meetri. Selle esiküljel paiknes ema lapsega, kujutades sümboolselt vaba Eestit. Ema kõrguseks oli kaks meetrit. Monumendi kogukõrgus koos ülemise kujude rühmaga ulatus üle kaheksa meetri.

Iseseisvusaastatel kujunes Vabadusplats koos mälestussambaga keskseks kohaks, kus korraldati mitmesuguseid riiklikke ja rahvuslikke tseremooniaid. Viljandimaa vabadussammas oli tõeline iseseisvuse sümbol.

RAHVAS EI UNUSTANUD

Juunis 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Mõni päev pärast massküüditamist, 1941. aasta 19. juuni varastel hommikutundidel purustasid kommunistid samba. Saksa ajal plaaniti mälestussammas taastada, kuid sõjaolude ning vigastatud kujude ennistamisraskuste tõttu see ei teostunud. Küll korrastati tüvipüramiidi alumine osa koos lillepeenardega. Septembris 1944 algas uus Nõukogude okupatsioon. Teise massküüditamise ajal 1949. aasta kevadel hävitati ka varasemast purustamisest säilinud osa. Et pühkida igaveseks mälust sammas Eesti vabaduse eest langenuile, ehitas kommunistlik partei aastatel 1979–1981 monumendi asukohta EKP Viljandi rajoonikomitee hoone. Kuid rahvas ei olnud oma iseseisvuse sümbolit unustanud.

Viljandimaa vabadussamba ennistamise küsimus kerkis kohe Eesti iseseisvuse taastamisprotsessi algul 1988. aastal. Kuid selle teostamist takistas hoone, mis asus endise mälestussamba asukohas. Nii loobuti kahel korral, 1995. ja 2002. aastal monumendi taasloomisest ja kavatseti see püstitada hoopis mõttelisele vabadusele Viljandi Kirikumäele. Need ideed aga ei teostunud ning lõpuks võttis

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas 19. septembril 1926 pärast avamist

Viljandi linnavolikogu 2015. aastal vastu otsuse taastada Eesti Vabadussõjas langenute mälestusmärk algses asukohas algsel kujul Endine parteimaja lammutamiseni jõuti 2020. aasta suvel.

Mälestussamba taastamise asjaajamine jäi Viljandi linna korraldada. Juunis 2021 sõlmis linnavalitsus OÜ Kivikuvandi ja T-Modeliga töövõtulepingu eesmärgiga avada monument 2023. aasta võidupühaks.

Algne monument oli betoonist, kuid taastatav otsustati teha hallist graniidist. Eesti kujurid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka modelleerisid kujude grupid: ema tütrega ja Eesti sõdur muinasväejuhi Lembituga. Need valati pronksi OÜ Uus Monumentaal töökojas.

Samba nurgakivi asetamine kavandati 26. maile ning suurejooneline avatalitus võidupühale, 23. juunile 2023. Monumenti paluti avama Eesti Vabariigi president Alar Karis.

Vabadussamba maksumuseks kujunes 723 105 eurot. Peaminister Jüri Ratase juhitud valitsus eraldas selleks pool miljonit eurot. Oma panuse andsid ka Põltsamaa, Tõrva, Mulgi, Põhja-Sakala ja Viljandi vald. Neile lisaks annetasid sajad inimesed ning organisatsioonid ja firmad samba ennistamiseks üle 63 000 euro.

Seoses samba rajamisega valmis käesoleva loo autoril võidupühaks ka mahukas teatmeteos „Viljandimaa Vabadussammas“, milles on 876 vabadusvõitluses langenu elulood koos põhjalike ülevaadetega siinse kandiga seotud Vabadussõja mälestusmärkidest.

TÄIDETUD AUKOHUS

Viljandimaa vabadussammas on tõenäoliselt üks enim kajastust leidnud Vabadussõja monumente Eestis. Eks selleks ole olnud ka põhjust, sest juba samba rajamise lugu kestis mitu aastat, tekitas palju vaidlusi ning pälvis ajakirjanduses suurt tähelepanu. Veelgi pikemaks, kokku ligi 35 aasta pikkuseks, kujunes aga monumendi taastamine, mille kulg oli samuti meedia pideva tähelepanu keskmes.

Viljandimaa Vabadussõjas langenute mälestussammas rajati oma inimeste toel austusavaldusena meie rahvusriigi eest elu andnud võitlejatele. Võõras võim hävitas nii selle kui ka paljud teised vabaduse monumendid. Meie vabaduse sümbolite taastamine on iseseisva Eesti riigi ja tema kodanike moraalne kohus.

Teades, et Eesti Vabariik on rajatud 24. veebruaril 1918, meie iseseisvust kaitsti Vabadussõjas ja selles elu kaotanute mälestus väärib austust, peame põhjendatuks ennistada kõik langenud sangarite monumendid. Viljandimaa täidab oma aukohuse võidupühal, 23. juunil 2023. Ennistamise ootel on veel vaid Narva-Jõesuu ja kapten Anton Irve monument.

ennuKsemäe reisiKiri mineviKust

On 2012. aasta novembri lõpp. Eestit katab tihe lumesadu ja tuisk. Võiks isegi öelda: orkaan. Pärnumaal on parajasti käimas täiesti tavapärane sama nimega suurõppus. Astun Pärnus välja hambaarstikabinetist, mõtisklen oma tuima näopoole ja tühja kõhu üle ning istun autosse. Meid ootab esmakordne külaskäik Ennuksemäe metsavennapunkrisse ja seal paar ööd-päeva elamine.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , metsavendluse uurija

Novembri lõpule iseloomulikult on väljas juba pime ning tuiskav lörts ja lumi ei paranda nähtavust mingilgi kombel. Kusagil möödume positsioonidel olevatest võitlejatest ja Unimogidest. Kusagil võib aru saada, et me oleme tundide jooksul esimesed, kes siit autoga läbi rühivad – ikka Tarvastu valla poole, et näha ja kogeda metsavenna elu.

Miks me väikese grupiga sinna teel olime, oli seletatav mitmeti. Esiteks tahtsin ma teha näitust metsavendadest ja, olles selle teemaga juba mõned aastad tegelenud, soovisin „metsavenna keskkonnas“ paar päeva elada ning mõtteid koguda, kuidas seda kõike kõige paremini edasi anda. Ühtlasi oli vaja meil teha mõned fotolavastused ja muidugi polnud vähem tähtis ka soov veeta sõpradega kvaliteetaega.

Tollel ajal ei olnud veel kõikvõimalikke tänapäevaseid digilahendusi ja -teadmisi, nii et üldjoontes teadsime me lähenemisteekonda ja seda, et kusagil on parkla, kus on kaart, millel näidatud viis, kuidas punkrit üles leida. Siis me veel ei teadnud, et kaardiks seda joonistust pidada ei saa, aga küllap metsavendade hinged meid kottpimedas ja lumesajuses metsas hoidsid ning õigesse kohta juhatasid.

Tundide möödudes jõudsime lõpuks lumesahkade järel oodates ning isegi lumelabidat välgutades sinna müstilisse parklasse ning võisime nentida, et on päris pime ja kaart, mis pidi näitama, kuhu minna, on … huvitav.

Pakkisime selga oma koormad, sh küttepuud punkriahju jaoks, sest põlvini lumes ei olnud väga suurt isu metsatöödega alustada, ning asusime teele. Lumises metsas kangastus pealambi kumas silme ees justkui sissetrambitud koridor, mis loogiliselt võttes võis ju viia kohaliku vaatamisväärsuse juurde, ning selle järgi me oma sammud seadsimegi.

Meil oli teadmine, et punker asub künka sees, ja oh seda rõõmu, kui esimene küngas lambivalgel meie ees seisis. Kuid tundus teine selline pisike, ilma mälestusristita ja üldse kuidagi võsane. Selge pilt, tegemist

pole otsitava künkaga! Suundusime sumbates edasi, kuni märkasime järgmist, mis oli küll juba suurem, aga sama vale nagu esimenegi. Siis vist langesid seljakottide küljest esimesed puukotid ja kandam muutus kergemaks ka muul moel, aga sellest vast lähemalt ei kirjuta.

Kes seda enam nii täpselt mäletabki, kuid kolmas või neljas küngas oli see õige. Seda võis arvata juba selle järgi, et ta oli kõrgem kõigist mägedest, mida olime varem näinud (me olime ikkagi kõik Lääne-Eestist pärit, eks ole) ja kui me sinna üles olime roomanud, siis leidus seal mälestusrist. Me olime Ennuksemäel! Ainult et kusagil selle põlveni lume all pidi olema punkri sissepääs, kusagil sellel künkal.

Väga kaua ei pidanudki lumes tokiga kompama, kui sattusime luugile ja sisenesime otse n-ö meeskonnaruumi, kus ootasid juba narid, pliit ja külalisteraamat. Sees ringi vaadates leidsime veel ühe osaliselt varisenud tunneli mäe küljele ja teise käigu, mille lõpus oli samuti väljapääs. Tegime pliidi alla tule, käisime tõime ära varem maha heidetud puukotid ning asusime pannil sardelle ja kartulit kärsatama. Sõime-jõime ning rääkisime metsavennajutte. Kõrvale lugesime pealambi valgel külalisteraamatut, millest koorus välja, et see koht on populaarne ja inimestele hinge minev.

Krõbedalt külmal talveööl oli päris tore mäeküljel asuvast luugist välja vaadata ning tähti näha – selleks ajaks oli lumesadu lõppenud. Ainult huntide ulgumine lähedal asuva rabandiku serval, arvestades ka mittesulguvat luuki mäeküljel, tekitas vastakaid tundeid.

Pärast öörahu saabumist ja lampide kustutamist alanud „rahmeldamine“ punkri põrandal ja söögikraami juures ei vähendanud eelpool nimetatud tundeid mingilgi määral. Lamp süüdatud, vaatas mulle otsa aga üks näriline, kes oli üpris pontsakas, hiiglama pika saba ja suurte punnis silmadega. Ristisime ta patrioot-punkrihiireks ja nimeks sai ta mäletamist mööda Matilda. Ta käis vaatas meid üle ning järgnevatel öödel ja päevadel meid enam ei külastanud. Küllap hindas punkri kaitsehiir meid õigeteks inimesteks.

Uuel päeval tegime tulevase näituse jaoks fotolavastusi, lugesime infotahvlil kirjas olevat kunagise lahingu käiku kirjeldavat teksti ning mõtisklesime punkrielu üle. Kui õhtul lisandus veel paar sõpra, siis mõistsime, et maa all istudes jääb kõik ülal toimuv täiesti teadmata. Sõber oli sumbanud lumes isegi üle punkriluugi, kuid seda leida polnud uuesti alanud lumesaju tõttu sugugi lihtsam kui esimesel ööl. Kuna punkris mobiililevi ei olnud, ei olnud tal võimalik meid ka vastu paluda. Igal juhul laekus meie täiendus läbi tagumise sissepääsu, mille nemad leidsid esimesena, ning tänapäeva metsavendade üritus sai jätkuda.

See külaskäik metsavendade radadele mõjutas väga suures osas järgmisel aastal toimunud näitust „Metsavennad!“ ja oli omamoodi avasammuks ka Põrgupõhja punkri taastamisele, mis vabas õhus sai valmis kolm aastat hiljem. Järgnenud aastatel on Eesti metsavendlus ja selle lugu saanud järjest rohkem ja rohkem tähelepanu ning metsavendade radadele on sattunud kõndima rohkem huvilisi kui enne seda. Vähemalt nõnda soovin ma loota.

Ennuksemäe punker aga hävis hiljem põlengu tõttu ja on tänaseks teist korda taastatud, küll mõnevõrra teistsuguseid ehituslahendusi kasutades. Kui lugejat aga huvitab metsvendade igapäevaelu, siis seda saab kogeda kõikides taastatud punkrites. Tasub siiski meeles pidada, et sellisena on see pigem mõnus metsamatk, kuid päris elu 1940ndate teises pooles nii meeldiv ja tore ei olnud. Sealsamas Ennuksemäelgi leidis mitme Eesti inimese elutee oma otsa.

Lõpetuseks julgeoleku materjalidest pärit ülevaade sellest, mis 1945. aastal Ennuksemäel juhtus.

21. VEEBRUARIL 1945. A „Pärast agentuurandmete saamist selle kohta, et Tuhalaane ja Holstre valdade kokkupuutekohas asub metsas relvastatud bandiitide grupp, teostas ENSV NKVD Banditismiga võitlemise osakonna ja NKVD Viljandimaa osakonna operatiivgrupp maakonna-osakonna ülema julgeoleku vanemleitnant Laasi juhtimisel koos NKVD 138. laskurpolgu võitlejatega operatsiooni nimetatud bandiitide grupi likvideerimiseks.

Kahe kilomeetri kaugusel Holstre valla Ennukse talust avastati tiheda metsaga kaetud kõrgendikul hästi maskeeritud blindaaž, mille luuk osutus seestpoolt suletuks. Blindaažis olid bandiidid. Ettepanekule alla anda vastasid bandiidid sellega, et lõhkasid akumulaatorivooluga spetsiaalselt ettevalmistatud fugass-miini, mis oli maasse kaevatud 3 meetri kaugusel sissepääsuluugist, ja seejärel, tõstes luugi, avasid tule vintpüssidest. Käsigranaatide heitmisega lasime luugi õhku. Bandiidid taganesid blindaaži sügavusse ja hakkasid tulistama läbi sisemise ukse ava. Allaandmise ettepaneku kordamise peale jätkasid bandiidid ägeda vastupanu osutamist. Bandiitide blindaažist väljasuitsetamiseks heideti luugist sisse süüdatud õlgi, kuid ilma tulemusteta. Bandiidid taganesid maa all kuhugi kaugemale. Maastiku hoolikal ülevaatamisel avastati 100 meetri kaugusel blindaažist mäe all maa-alune käik. See tuli blindaažist ja käigul oli seitse hoolikalt maskeeritud väljapääsuava. Proovisime bandiite välja suitsetada suitsuga, mis lasti maa-alusesse käiku. Suitsu sees olevad bandiidid, nähes käigu avastamist, tegid kõik luugid lahti ja avasid sealt tugeva tule kuulipildujatest, vintpüssidest ja püstolitest ning hakkasid loopima käsigranaate.

Kuus tundi kestnud tulevahetuse tagajärjel tapeti 7 bandiiti, võeti kinni 5 bandiiti (neist 2 haavatud). Bandiitidelt võeti ära relvi: 7 vintpüssi, 3 automaati, 1 kuulipilduja, 4 püstolit, 300 padrunit. Blindaaž hävitati. Meie kaotused: tapetud NKVD sisevägede 138. laskurpolgu leitnant Ozerov, raskelt haavatud sama polgu võitleja Denisenko.“

Tule minu tiimi,

MEHAANIK

Meiega koos remondid ja hooldad liikurmasinaid ning rasketehnikat. Tegeled

sõidukite ümberehitusega ning uute komponentide montaaži ja ühendamisega.

SOBID MEILE TÖÖLE, KUI

sul on teadmised mootorsõidukite ja/või liikurmasinate remondil ja hooldusel. Sul on hea tehniline taip, oled täpne ja kohusetundlik.

PAKUME SULLE

pikaajalist töösuhet ja toetavat meeskonda. Sporditoetust või töötaja tervisekindlustust.

Täiendkoolitusi ja kutsetunnistuse omandamist.

Saada CV aadressile personal@go.ee või Kandideeri läbi CV Keskuse

Lisainfo: Roman Bljudz, 5827 5275

AS GoCraft on juhtiv ja tuntud militaar- ja raskeveokite looja ja hooldaja. Valdkonnad, milles tegutseme, nõuavad häid inseneri teadmisi ja praktilisi oskusi. Selle tõenduseks on meile väljastatud mitmed sertifikaadid, millest igapäevastes tegevustes juhindume. 2021. aastal laiendasime oma tegevust militaarsektorisse. Go Craft kuulub Go Group‘i kontserni, mille tegevuse neli põhisuunda on turism, transport, kinnisvara ja inseneeria.