Jalka (veebruar 2026)

Kas edu spordis määravad medalid?

Mis tõmbab endisi murutippe saalijalgpalli?

Käidi kolmas

Hõbepall, Paltsi esimene

Annika

U17 koondis valmistub koduseks suurturniiriks

Postritel

Maksim Paskotši, Erling Haaland, Vlasi Sinjavski, Ewa Pajor

UNUSTAMATU SUPERCLÁSICO: reportaaž maailma kuumimalt

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!

Kaitsva kupli all

Selleks ei tule ajas minna tagasi üldse kaua, vaid mõned aastad, et jõuda aega, kui talv tähendas Eestis nii noortele kui proffidele lumelükkamist, jäätunud kunstmurul uisutamist ja tuulekülma trotsimist. Viimaste aastatega on meie jalgpallurite jaoks olud aga kardinaalselt paremuse poole pööranud: jalgpallihalle leiab peaaegu igast Eesti otsast ning vähemalt tipptiimide puhul tundub sisetingimustes treenimine nüüd lausa enesestmõistetav, mitte privileeg.

Talv tähendab mõistagi Eesti vutis suhtelist vaikelu – suures jalgpallis ei ole hooaeg veel pihta hakanud ning kuigi näiteks saalijalgpallis käivad mängud täie hooga, on praegune aeg pigem selline, mis avalikkuse silme ette ei jõua, kuid on ometi just see, kui ränkraskete trennide ja lugematute kordustega laotakse vundament tuleviku edule. Kui seda saab teha aina paremates ja paremates tingimustes, on olemas eeldused, et see edu on aina võimsam ja võimsam.

Seekordne Jalka on aga vahelduseks suures osas pühendatud hoopis välismaa jalgpallile – täpsemalt öeldes Argentinale. Indrek Schwede muljetab suures kaaneloos sellest, kuidas ta koos jalgpalliajakirjanik Oliver Lombiga pampademaal maailma kõige kuumemat madinat, Buenos Airese tiimide Boca Juniorsi ja River Plate’i vahelist Superclásicot külastas. Sõnade ja piltidega ei saa küll sealset melu piisavalt tõetruult edasi anda – aga teeme vähemalt proovi!

Head lugemist ja ilusat veebruari!

Foto: Liisi Troska

KAANELUGU

14–28

Jalka külastas novembris maailma kõige kuumemaks madinaks peetavat Boca Juniorsi ja River Plate’i vastasseisu Buenos Aireses. Ultrate sektoris nähtu ja kuuldu ületas kõik ootused. Tagasihoidliku liialdusega võib öelda, et pärast seda on isegi kõige kõvemad mängud lihtsalt morsipidu.

Nii meeste kui naiste saalijalgpalli meistriliigast leiab pikaaegseid kõrgliigaja Eesti A-koondise mängijaid. Naiste meistriliigas tegutseb saalides ka jalgpallureid, kes müttavad kevadest sügiseni kunstmurul ja murul. Jalka ajakiri uurib: mis neid kõiki saali tõi?

Saalijalgpall lk 42–47

Kas edu spordis tuleks mõõta olümpialt võidetud medalites?

Sellest, miks nad murujalgpalli saali oma vastu on vahetanud, räägib üheksa meest-naist, kes Eesti tippu jõudnud mõlemas.

ESIKAANEL: BOCA JUNIORSI

KODUSTAADION LA BOMBONERA

FOTO: MARCOS BRINDICCI, AFP/ SCANPIX NR 2 (218) 2026

PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee

TOIMETAJAD:

HEITI HELI

KRIS ILVES

LAURA JAANSEN

KRISTJAN JAAK KANGUR

SIIM PULST

KRISTJAN REMMELKOOR

GUNNAR SALU

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG

REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE

KOLLEEGIUM:

INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA

NEEME KORV

AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS

MIHKEL UIBOLEHT

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960

TRÜKITUD

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB

KORDA AASTAS

Kuivõrd väljas on ilus talveilm ja jalgpalli eriti ei mängita, pöörame selles rubriigis pilgud ajas pisut tagasi.

Täpsemalt aastasse 2017, kui Eesti ja Soome vahel peeti mõlema riigi sajandivanuseks saamise puhul suurejooneline 100+ maavõistlus, kus mõlema riigi eri võistkonnad omavahel kohtusid. Kokkuvõttes võttis võidu Eesti, kogudes 117 mängust 60 võitu, viis viiki ja 52 kaotust. Teiste seas läksid Tallinnas Snelli staadionil omavahel vastamisi Eesti ja Soome riigikantselei – kohtumise võitis 1 : 0 Soome.

Tähtsad ninad vutiplatsil

Riigikantselei võistkonna

auväärseim liige oli toonane Eesti peaminister Jüri Ratas, kes lõi ka ise väljakul hoogsalt kaasa.

Kõrgete riigiametnike osavõtul toimunud kohtumine meelitas platsi äärde palju huvilisi ja ajakirjandust. „Tribüün“ algas kohe küljejoone tagant, mõned kannatamatud kippusid lausa platsile!

Mängus lõi kaasa ka tollal peaministri nõunikuna töötanud Rein Tammsaar, kes valiti tänavu jaanuaris uhkesse ametisse: nimelt valiti Tammsaar, kes on Eesti alaline esindaja ÜRO juures, ÜRO lastefondi ehk UNICEFi täitevkogu presidendiks.

Rwanda

Eesti meestekoondis osaleb märtsikuu lõpus uudsel FIFA korraldataval sõprusturniiril, kus omavahel saavad kohtuda meeskonnad eri maailmajagudest. Eesti sõidab selleks miniturniiriks Rwandasse, kus peale võõrustajate on meie nelikus Grenada ja Keenia. Kõik riigid saavad turniiril pidada kaks kohtumist, täpsem mängugraafik selgub.

Tauno Tekko

Tartu Welco poolkaitsja, Premium liigas nii Tartu Tammeka kui Pärnu Vapruse värve esindanud Tauno Tekko jättis eelmise hooaja täielikult vahele, sest sai kevadel verevähidiagnoosi. Nüüdseks on Tekko karmist haigusest paranenud ning sihib tagasitulekut.

Brõlin ja Valtna valiti noortekoondisi juhendama

Noormeeste U17 koondise peatreenerina alustab tööd Nikita Brõlin ning noormeeste U19 koondise peatreenerina jätkab Siim Valtna.

Brõlin asus juhendama noormehi, kelle sünniaasta on 2010 või hilisem (tänavu mängib U17 finaalturniiril koondis sünniaastaga 2009).

UEFA A kvalifikatsiooniga treener on varem töötanud mitme klubi noortetreenerina, Nõmme Unitedi abitreenerina, Slovakkia klubi ŠTK Šamorín abitreenerina ning praegu on ta ka Paide Linnameeskonna abitreener.

„Nikital on hea kogemus nii Eestist kui ka piiri tagant,“ tõdeb Eesti Jalgpalli Liidu noortekoondiste juht Jani Sarajärvi. „Tema puhul paistis silma metoodiline lähenemine ja läbimõeldud organisatoorne pool. Ta on näidanud kvaliteeti noorte mängijate arendamisel.“

Siim Valtna ja Nikita Brõlin.

UEFA Pro kvalifikatsiooniga Valtna jätkab U19 koondise peatreenerina, sest muu hulgas avaldasid muljet ka eelmisel aastal saavutatud tulemused. „Koondis näitas head mängupilti ja eriliselt paistsid silma aasta lõpus valiksarjas tehtud viigid Portugali ja Belgiaga,“ ütleb Sarajärvi.

Valtna jätkab ka Tartu JK Tammeka noortetöö juhina. Eelmisel aastal oli ta Tammeka peatreener ning on samas klubis täitnud aastate jooksul eri

12

aasta järel sai uue kunstmurukatte jalgpalliliidu sisehall.

Fotod: Marleen Mälk, Liisi Troska

rolle. Ta on olnud ka Tartu JK Welco peatreener. Lisaks on Valtna töötanud U19 ja U18 noormeeste koondise abitreenerina.

U19 koondise abitreenerina jätkab Valtna kõrval Joonas Ljaš. Kõik kolm meest kandideerisid ametisse EJLi korraldatud avaliku konkursi kaudu. „Oleme väga rahul seniste avalike konkurssidega. Seekord saabus meile 20 tugevat avaldust, mis tõestab, et head treenerid on huvitatud tööst noortekoondiste juures,“ lisab Sarajärvi.

Varakevadel on oodata järgmist konkurssi, mis puudutab tööd neidude noortekoondiste juures.

3–4

tundi päevas lubab Narva linnavalitsus Narva Transi esindusmeeskonnal kasutada kohalikku jalgpallihalli – ja seda vaid siis, kui lund ei saja. Mullu vajus hall korra lume raskuse all kokku.

160

kilomeetrit edelasse liigutati tänavune meeste A. Le Coq Superkarikas: esialgu Narvas toimuma pidanud matš FC Flora ja Nõmme Kalju vahel peetakse nüüd 28. veebruaril Paide jalgpallihallis.

Nii nad ütlesid

„Meil oli kaks varianti, kas Karl Jakob Hein või Hugo Toom!“

Muusikaprodutsent boipepperoni möödunud aasta hitist „Hugo Toom“, mis kannab Eesti korvpalluri nime

„Kujuta nüüd ette, et valimiseelsel aastal leidub Eestis mõni poliitik, kes ütleb, et jalgpalli ei näidata!“

Poliitik ja meediategelane Rein Lang MM-finaalturniiri näitamisest ERRi kanalites

„See plats siin tundub igal aastal järjest pehmem... Mitte et kehakaal tõuseks, ikka maapind läheb pehmemaks!“

Nõmme Kalju legendide eest mänginud Andrus Mitt aastalõputurniirist

„Panin endale liiga suured pinged. Mõtlesin, et ma ei tohi eksida, aga kõik teame, mis siis juhtub, kui nii mõelda – siis sa eksid. Tekkis lumepalliefekt – Levadias võis olla nii, et kui mina eksisin, siis keegi teine aitas olukorra ära lahendada, aga Tammekas nii lihtne ei olnud. Lisaks ei olnud mul teadmist, mis must järgmisel hooajal saab – mul oli väga suur tahtmine end näidata ja tõestada. Ühel hetkel sai maha peetud üks pidu ja tekkis vabanemine. Mitte et ma propageeriks seda, aga minu jaoks see toimis.“

Levadiast Tammekas laenul käinud

Henri Järvelaid

„Mis mulle omal ajal Soomes, Rootsis ja Inglismaal käimine õpetas – tehnika, elementaarne tehnika. Mängijatele võibolla see ei meeldi. Mängijad ei saa aru, miks nad peavad 30 sekundit või minut aega üksteisele söötma. Aga seal selliseid asju tehaksegi. Ja see oli ka see, mida me Pärnuga tegime, ja tõestasime, et me oleme võimelised eliittasemel mängima.“

Anastassia Morkovkina tehnikatrennidest

„Peatreeneri puhul tuleb tähele panna, et aktsendist arusaamiseks pean talle lähedal seisma. Kaugemal olles ei pruugi ma kõike mõista.“

Alex Matthias Tamm siirdus laenule Šotimaale

„Tegelikult tahtsin FC Tallinnaga

Premium liigasse tõusta sellepärast, et saaksin seal end 36 korda 90. minutil sisse vahetada ja Frolovi troonilt minema lükata!“

Premium liigas mängitud mängude rekordi 2024. aastal Andre Frolovile kaotanud FC Tallinna peatreener Andrei Kalimullin tegi lõppenud hooajal kahes esiliigamängus ka mängijana kaasa

Pildil (vasakult) Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Mihkel Uiboleht, Mihhail Kolobov, Rainer Kukk, Annika Aust ning autasustamist läbi viiv Eesti meister lauatennises Pert Marten Lehtlaan. Foto: Liisi Troska

Jalgpalliklubide lauatennisemeistriks tuli Rainer Kukk

Jaanuari keskel selgus A. Le Coq Arenal kolmandat talve järjest Eesti jalgpalliklubide meister lauatennises. 19 võistkonna seas napsas esikoha Saue JKd esindanud Rainer Kukk, kes näitas tõelist võimu, jätmata vastastele otsustavas faasis võimalusepoegagi.

Alagrupis kõik neli vastast settidega 2 : 0 alistanud Kukk sai turniiri jooksul üha parema hoo sisse. Veerandfinaalis tegi ta tuule alla Nõmme Kaljut esindanud Otto-Robert Lipule, poolfinaalis FC Florat esindanud Mihhail Kolobovile ning finaalis Põlva Lootose presidendile Annika Austale. Kogu turniiri jooksul ei olnud Kukk kordagi lähedal ühegi seti kaotamisele, kolme playoff-vastasseisu peale kokku loovutas ta vastastele vaid 16 punkti, võites ise 66!

Mitmekülgne spordimees Kukk oli jalgpalliklubide lauatenniseturniiri pjedestaalil ka 2024. aastal, tulles koos Peeter Seppeliga Saue JK eest kolmandaks.

Teise koha sai Põlva Lootos (Annika Aust), kolmanda koha FC Flora (Mihhail Kolobov), kes alistas pronksimatšis JK Tabasalu esindaja Amor Orgusaare.

Eesti Jalgpalli Liit korraldas turniiri koostöös logistikaettevõttega Ferroline Group ja Eesti Lauatenniseliiduga, et tuua jalgpallikogukond hooajavälisel ajal kokku. Ferroline Group on Eesti Jalgpalli Liidu toetaja alates 2024. aastast, see asutati 2000. aastal ja põhineb Eesti kapitalil.

Esikolmikule olid välja pandud uhked medalid. Foto: Liisi Troska

Mis seisus on meie sport?

Kui räägime Eesti spordi tervisest ja edukusest, siis kas olulised on medalid, laiapõhjaline õnnestumine või midagi hoopis muud?

Peagi algavatele taliolümpiamängudele läheb Eesti koondis vastu meie mõistes haruldaselt mitmekülgse sportlasdelegatsiooniga. Ühest küljest ei sõida meil küll Milanosse-Cortinasse atleete, kelle puhul on medali võitmine eeldus, mitte lootus, teisalt on Eesti talisport seisus, kus esikümnekohta võib realistlikult oodata lausa kuuelt spordialalt ning enam kui kümnelt sportlaselt-võistkonnalt.

See, et Eesti olümpiakoondis sõidab veebruari lõpus kodumaale ilma ühegi medalita, on kindlasti tõenäolisem kui see, et meie spordiajalugu mõne poodiumikohaga täieneb. Ent see ei tähenda sugugi, et meie sport oleks kehvas seisus või vireleks. Kaugel sellest!

20 talve tagasi, kui taliolümpia viimati Põhja-Itaalias toimus, võitis Eesti koondis Torinos kolm medalit – kõik kuldsed. Kaks kulda võitnud Kristina Šmigun-Vähi ja ühe kulla võitnud Andrus Veerpalu võeti vastu kangelasena. Eesti murdmaasuusatamine oli haripunktis. Nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime olümpia medalitabelis edestada maailma võimsaimat taliriiki Norrat, kes teenis küll kokku 19 medalit, kuid kuldsed olid nendest vaid kaks!

Tekst: Raul Ojassaar

kolme kuldmedali saamise jõudsid Eesti sportlased esikümnesse veel neljal korral. Veerpalu võidetud 15 kilomeetri sõidus oli Jaak Mae viies, Šmigun-Vähi tuli kahe kulla kõrval 30 kilomeetri sõidus kaheksandaks, nagu ka Anti Saarepuu suusasprindis. Kaheksanda kohaga lõpetas ka Eesti murdmaasuusatamise teatemeeskond. Ühest küljest küll seitse esikümnekohta, teisalt väga kitsa haardega: need kohad saavutas kokku vaid kuus sportlast ja ühelainsal spordialal, sealjuures oli üks neist ju neljaliikmeline teatemeeskond.

Murdmaasuusatamine elas tõesti hästi. Aga oleme hiljem teada saanud nii mõndagi, mis toonaseid saavutusi vähemalt mõtteis määrivad. Paradoksaalsel kombel on tänavusel olümpial murdmaasuusatamine eelduslikult üks meie nõrgemaid alasid, sest kõrgemaid kohti sihime hoopis eelkõige kahevõistluses, iluuisutamises, kiiruisutamises, freestyle-suusatamises, kurlingus ja laskesuusatamises.

Olümpiamängude

medalitabel on spordis üks kõige petlikumaid näitajaid üldse.

Olümpiamängude medalitabel on spordis üks kõige petlikumaid näitajaid üldse. Kas keegi eelistaks tõsimeeli seda, et Eesti võidab kolm kuldmedalit ilma ühegi teise poodiumikohata, kui alternatiiviks on Norra 2006. aasta saldo (kaks kulda, kaheksa hõbedat, üheksa pronksi)?

Kui hea oli meile Torino olümpia tegelikult?

Medalid pakuvad tugevamat emotsiooni, aga meie spordi tegelikku tervist näitab see, kui paljud meie sportlased on tegelikult suures mängus ehk võivad hea õnnestumise korral medali või esikuuikukohani jõuda. Medalikultuse kummardajad võivad sellele väitele muidugi tulihingeliselt vastu vaielda. Ent sellesama 2006. aasta olümpia näitel: peale

Selle, kui vähe olümpiamängude medalitabel tegelikult riigi spordiseisu kohta räägib, teeb veelgi paremini selgeks Sloveenia viimane näide. Pariisi suveolümpialt võitsid sloveenid kaks kulda ja ühe hõbeda – kullad tulid naiste judos ja naiste ronimises, hõbe meeste purjetamises. Olgu – kaks kulda pole kahe miljoni elanikuga riigi kohta paha saak, aga Sloveenia spordi meeletult head seisu arvestades oli see siiski justkui täiesti suvaline number. Läbi aegade parimaks maanteeratturiks peetav Tadej Pogačar ja viiekordne suurtuurivõitja Primož Roglič jätsid toona olümpiamängud vahele, maailma kuulsaim ja populaarseim Sloveenia sportlane korvpallur Luka Dončić ei pääsenud aga üldse püünele, sest Sloveenia korvpallikoondis ei läbinud karmi kvalifikatsioonisõela. Jalgpalluritest Jan Oblakist ja Benjamin Šeškost ei maksa üldse rääkida. Sloveenid on väga tugevad ka võistkonnaaladel, mis nõuab juba olemuselt paksu spordikultuurikihti.

Jalgpallis sarnane kõver

Jõuamegi otsaga jalgpalli juurde, sest Eesti (tali)olümpiakoondise omaga sarnast suunda võime täheldada ka meie meeste jalgpallikoondise puhul. 2011. aastal jõudsime küll koondisega EM-valikturniiril 20 parema sekka, aga kui võrrelda seda,

millistes koduklubides ja liigades mängisid toonased algkoosseisu koondislased ja kus on meie praeguse koondise tegijad, kaldub kaalukauss ehk pisut ootamatult tänapäeva kasuks.

Meie praeguses tugevaimas rivistuses on esindatud järgmised liigad (sulgudes mängija roll klubis):

• 2 x Saksamaa Bundesliga (üks põhimees, teine varumees)

• 1 x Belgia kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Šveitsi kõrgliiga (põhimees)

• 2 x Tšehhi kõrgliiga (mõlemad põhimehed)

• 1 x Poola kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Norra kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Šotimaa kõrgliiga (rotatsioonis)

• 1 x Slovakkia kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Eesti kõrgliiga (põhimees)

2011. aasta kodumängus Iirimaaga oli olukord selline:

• 2 x Hollandi kõrgliiga (üks rotatsioonis, teine varumees)

• 2 x Venemaa kõrgliiga (üks põhimees, teine rotatsioonis)

• 1 x Inglismaa esiliiga (varumees)

• 1 x Poola kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Norra kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Ungari kõrgliiga (rotatsioonis)

• 1 x Valgevene kõrgliiga (põhimees)

• 1 x Venemaa esiliiga (rotatsioonis)

• 1 x Küprose kõrgliiga (rotatsioonis)

Ehk siis – 2011. aastal oli meil mängus Iirimaaga algkoosseisus vaid neli mängijat, kes iganädalaselt koduklubis põhiraskust kandsid: Sergei Pareiko,

Karol Mets ja Karl Jakob Hein mängivad sellisel tasemel, kust meil 2011. aastal, koondise seni kuldseimal ajal mängijaid võtta polnud.

Foto: Katariina Peetson

Konstantin Vassiljev (oli küll olnud sügisel vigastatud), Enar Jääger ja Andrei Stepanov! Pareikole ja Jäägerile on praegusel koondisel vastu panna täpselt samades liigades (Norra, Rocco Robert Shein, ja Poola, Märten Kuusk) põhikoormust kandvad mehed, teiste puhul tuleb kõrvutada pisut erinevaid suurusi.

Viie esimese mehe puhul kaldub kaalukauss tänapäeva kasuks: Karol Mets teeb põhimehena tegusid Bundesligas ja Karl Jakob Hein on seal küll praegu varumehe rollis, aga oli alles eelmisel hooajal Hispaania kõrgliigas põhiväravavaht. 2011. aastal olid meie kõrgema taseme esindajad Ragnar Klavan ja Raio Piiroja Hollandis – Klavan oli Alkmaaris langenud vahetusmeheks, enne Norra kõrgliigas põhiraskust kandnud Piiroja ei saanudki aga vigastuse tõttu Hollandis jalgu alla.

Praegustest meestest on Maksim Paskotši tugevas Belgia liigas, Mattias Käit Šveitsi liigas ja nii Vlasi Sinjavski kui Robi Saarma Tšehhis põhimehed. Toona oli Konstantin Vassiljev olulises rollis Venemaa liigas, kus mänguaega teenis ka Dmitri Kruglov. Tarmo Kink kuulus küll Inglismaa esiliigas mängiva Middlesbrough’ ridadesse, kuid tol hooajal enam mängida sisuliselt ei saanudki.

Seega tasub siinkohal laenata põhimõtet olümpiateemalisest arutelust – tasub vaadata pisut kaugemale kui ainult medalitabelisse või koondise saavutuste nimekirja. Eesti jalgpall ei ole sugugi oluliselt halvemas seisus kui 15 aastat tagasi – kui üldse on halvemas seisus.

Ja loomulikult edu meie olümplastele! Tulgu esikümnekohti rohkem kui kunagi varem – kõikide alade peale kokku võiks reaalne siht olla kümme.

Superclásicol pole ultratele ja tõsifännidele tähtis mitte mängu vaatamine, vaid omade häälekas toetamine ja enese väljaelamine.

Superclásico kirjeldamiseks jääb

ülivõrretest väheseks

Jalka külastas novembris maailma kõige kuumemaks madinaks peetavat Boca Juniorsi ja River Plate’i vastasseisu Buenos Aireses. Ultrate sektoris nähtu ja kuuldu ületas kõik ootused. Tagasihoidliku liialdusega võib öelda, et pärast seda on isegi kõige kõvemad mängud lihtsalt morsipidu.

Kui me jalgpalliajakirjanik Oliver Lombiga 2025. aasta 9. novembril pärast Superclásico külastamist ühes Buenos Airese baaris istet oleme võtnud, keerleb tühjaks imetud peas küsimus: mis asi see oli? Arvan, et nii juhmi pilguga pole ma kaua aega ilma ja inimesi vaadanud. Superclásico on teadagi maailma üks võimsamaid – ilmselt kõige võimsam – linnarivaliteete, milles on vastamisi Buenos Airese kaks giganti Boca Juniors ja River Plate. Meie sattume seda vaatama Boca Juniorsi kodustaadioni La Bombonera tuliseimate ultrate keskmes.

Enne mängu teeme aega parajaks staadioni lähedal Matanza jõe ääres ning räägime maast ja ilmast. Sedastame, et meie maailmast arusaamise viis on sarnane: meid ei üllata põhimõtteliselt miski. Imestama ei suuda panna ükski kodumaine juba juhtunud või eesseisev mistahes kaaluga kobarkäkk ega mistahes globaalsed kataklüsmid ja tektoonilised muutused maailmapoliitikas. Ka isikliku eksistentsi haprusest oleme teadlikud. Aga pärast Superclásicot oleme kõnevõime kaotanud. Me ei suuda äsja kogetut sõnadesse panna. Ma proovin, aga ükski superlatiiv ei suuda edasi anda La Bombonera õhustikku ega seal kogetut.

Me kuritarvitame igapäevaselt ülivõrdeid. Kõik, mida läbi elame ja tunnetame, on meie kirjelduse järgi super, mega, kõige-kõigem jne. Kui miski juhtub meid tõeliselt raputama, jäävad igapäevaselt kasutuses olevad ülivõrded lahjaks. Me oleme nad devalveerinud. Istume Oliveriga ja tajume oma võimetust anda teistele usutavalt edasi Superclásico fenomeni. Inimesed kuulaksid, noogutaksid kaasa ja arvaksid, et oli lihtsalt üks tavalisest toredam jalgpalliõhtu. Meile oli see kõike muud kui lihtsalt tore. Pärast Superclásicot on kardetavasti ka kõige vägevam jalgpallietendus lihtsalt morsipidu.

Jalgpall lõi moodsa Argentina identiteedi Superclásicost arusaamiseks on kasulik mõista jalgpalli tähtsust Argentina ühiskonnas. Aastatel 1870–1914 tuli Euroopast Argentinasse kuus miljonit immigranti, kellest 3,3 miljonit jäi pidama. 1914. aastaks oli kolmandik elanikest sündinud välismaal, neist Itaalias 40% ja Hispaanias 35%. Aastatel 1869–1930 tuli Argentinasse proportsionaalselt selle elanikkonnaga enim immigrante kui kuhugi teise arenenud riiki.

Nii suur muutus tekitas küsimuse: mis on Argentina ja kes on argentiinlased? Selles küsi-

Superclásico

Boca Juniors

Asutatud 1905

Staadion: La Bombonera (mahutavus 57 200), tõlkes: šokolaadikarp. Ametlik nimi: Estadio Alberto J. Armando

Tiitlid: Argentina meister (35 korda), Argentina karikavõitja (4), Copa Libertadorese (6), Copa Sudamericana (2), Intercontinental Cupi võitja (3)

Hüüdnimi: Los Xeneizes (genovalased) Riveri kasutatav hüüdnimi: El Bosteros (hobusesõnnik)

River Plate

Asutatud 1901

Staadion: Estadio Monumental (mahutavus 85 018)

Tiitlid: Argentina meister (38 korda), Argentina karikavõitja (3), Copa Libertadorese (4), Copa Sudamericana (1), Intercontinental Cupi võitja (1)

Hüüdnimi: Millonarios

Boca kasutatav hüüdnimi: Las Gallinas (kanad)

muses vastandusid maapiirkondade gaucho’d ehk Argentina pampade kauboid ja linnadesse kogunenud immigrandid, kelle valdavalt itaallastest ja hispaanlastest tekkinud rahvuslik sulam sai ühisnimeks kreoolid. Iroonilisel kombel hakati juba 19. sajandi keskpaigast alates looma Argentina rahvuslust ümber kreooli müüdi, kusjuures kuvandi poolest esindasid kreoolid pigem rohtlates toimetavaid gaucho’sid, kuid tegelikult elasid nad Buenos Aireses ja olid kontaktis Euroopa, mitte pampadega.

Selle vastuolu lahendas mõneti üllatuslikult spordiajakirjandus, mis ühendas Euroopa päritolu jalgpallurite kreooli ja gaucho kuvandi. Seda muutust kergendas asjaolu, et jalgpallurid olid samamoodi nagu gaucho ’d pärit vaestest oludest. Oluliseks peeti ka põliselanike ja sisserändajate segunemist. Argentina kirjaniku, ajaloolase ja poliitiku Leopoldo Lugonese järgi olid nii hispaanlased kui ka indiaanlased mehised rahvused. Nende kaudu ühinesid hispaania vere uhkus ja kohaliku indiaani elanikkonna iseseisvustunne.

Kokku on Buenos Airese kaks kanget ametlikes mängudes nii kodu- kui ka välismaistes sarjades mänginud 265 korda. Boca Juniorsil on 93 võitu ja River Plate’il 88 võitu. Viike 84.

Suur tähtsus oli 1919. aastal Buenos Aireses meesteajakirjana asutatud El Gráficol. Paari aastaga kujunes sellest Ladina-Ameerika spordipiibliks nimetatud, peamiselt jalgpallist kirjutav ajakiri. Selles võtsid sõna jalgpalliintellektuaalideks kutsutud ajakirjanikud, kes sõnastasid moodsa Argentina enesemääratluse. Kuna pampades elavate gaucho’de eluolu tundus kaasaja riigi ja rahvuse kuvandi jaoks naeruväärsena, sai uue tekkiva rahvuse ühendajaks jalgpall. El Gráficole oli

jalgpall elujõuline kultuuritahk: ta kohtles jalgpallureid ja mänge, nagu kirjandusajakirjad võinuks kohelda kirjanikke ja nende teoseid. Sedamööda õnnestuski El Gráficol mütologiseerida jalgpall, mis leidis kiiresti tee filmidesse, kirjandusse ja laiemalt popkultuuri. Võib nõustuda hinnanguga, et ükski teine riik pole sedavõrd intellektualiseerinud oma jalgpalli ega armasta nii tugevasti oma teooriaid ja müüte.

Superclásico – number 1 spordisündmus maailmas

Brittide poolt Argentinasse toodud jalgpall hakkas riigis kiiresti veerema. Peaaegu kõik olulised klubid on moodustatud 20. sajandi esimestel kümnenditel. 1907. aastal oli Buenos Aireses 350 ning viis aastat hiljem 482 jalgpalliklubi. Tänapäeval on kaks kõige kõvemat klubi Boca Juniors (1905) ja River Plate (1901), mille omavahelist linnarivaliteeti tunneb jalgpallimaailm Superclásico nime all. Vähe sellest: Superclásicot peavad paljud kõige kõvemaks madinaks maailmas. 2004. aastal koostas

Inglise ajaleht The Observer edetabeli 50 spordisündmusest, mida peab nägema enne surma. Nimekirja tipus oli Superclásico.

Muu hulgas kirjutas ajaleht, et Buenos Airese madina kõrval on ajalooline Glasgow Rangersi ja Celticu derbi nagu algkooliõpilaste jalkamäng. 2016. aastal nimetasid ajakiri FourFourTwo ja ajaleht The Daily Telegraph Superclásico maailma kõige suuremaks madinaks ning 2017. aastal koostas Daily Mirror 50 parima derbi edetabeli, mille tipus oli Superclásico. Ajakiri World Soccer reastas 2008. aastal maailma 50 suurimat vas-

Kadunud Buenos Aires

Kunagi kutsuti Buenos Airest Lõuna-Ameerika Pariisiks. Ta oli Euroopa linn Atlandi taga. Briti jalgpalliajaloolane Jonathan Wilson kirjutab, et kogu Buenos Aireses on õhkkond, mis soovib, et minevik poleks kunagi lõppenud. Wilsoni sõnul on lihtne ette kujutada, kuidas linna puiesteel jalutab madala vildist kaabuga härrasmees, kelle ühes käes on vihmavari ja teises elegantse kübaraga daam.

Kirjeldatu jälgi märkasin ja nautisin minagi. Igas endast lugupidavas kohvikus on kelneritel seljas valge triiksärk, millele sekundeerivad musta värvi vest, püksid ja kingad. Nende ilme võib olla väsinud ja tülpinudki, kuid hoiak on väärikas. Paremates kohtades avavad klientidele uksi uksehoidjad. Nõnda on see ka hotellides.

Kunagi kadunud maailma ilmestavad numbridki: 20. sajandi kolmel esimesel kümnendil kuulus Argentina maailma kümne jõukama riigi sekka. Argentiinlasi nimetati lõunajänkideks ning nende riiki võrreldi Kanada ja Austraaliaga.

Tänapäeval on Buenos Aires endiselt roheline linn koos parkide ja bulvaritega, kuid kesklinna arhitektuur on räsitud olemisega. Euroopalikkust leidub siiski üsna sageli kindlatel tänavalõikudel ja jõukamates linnaosades. 1978. aastal, sõjaväelise hunta valitsusajal riigis ning enne kommunistliku režiimi kokkukukkumist Ida-Euroopas kirjutas New Statesman: „Argentina ebaõnnestumine on sajandi suurim poliitiline müsteerium.“

La Bombonera lähedastel tänavatel käib kõva trall ja lastakse sinikollast suitsu.

tasseisu ja Superclásico oli teisel kohal pärast Barcelona – Madridi Reali madinat. Aga klassikaline derbi on linnasisene, ja nimetatud Hispaania linnadevaheline rivaliteet seda ju pole. Ning kuna madinate puhul pole küsimus mängu tasemes, vaid selle tulisuses, vastasseisu sisus (põhimõtetes), atmosfääris staadionil jms, siis võingi oma kogemusele toetudes kinnitada, et Barca ja Reali madin on Superclásico kõrval morsipidu. Isegi kahvatum kui isiklikult kogetud linnarivaliteedid Glasgow’s, Istanbulis, Belgradis ja Roomas. Ehk samal tasemel Hamburgiga ning parem Moskvast ja Zürichist.

Bocal on riigis fänne 50% + 1 inimene Mõlema klubi juured asuvad La Boca piirkonnas Buenos Aireses. Hiljem kolis River Plate sealt ära. River sündis kahe klubi ühinemisel: La Rosales oli keskklassi taustaga klubi, mille asutasid keskkooliõpilased. Santa Rosa asutasid noored mehed, kes käisid koos, et juua teed, tantsida ja õppida inglise keelt. Riverit peetakse jõukama

ühiskonnakihi esindajaks, millele aitasid kaasa 1931. aastal legaliseeritud professionalism ja Riveri kallid ostud jalgpallurite turul, ja see andis neile hüüdnimeks Millonarios. River mängib El Monumentalil, mis ehitati 1938. aastal.

Samuti La Bocas sündinud Boca Juniorsi asutas viis itaallast, kellele oli jalgpalli õpetanud iirlasest poksija Paddy McCarthy. Klubil on Genovast pärit immigrantide taust, mispärast on nende fännidel tänaseni hüüdnimeks Los Xeneizes ehk genovalased. Boca on töölisklassi taustaga ja nende üks hüüdnimi on Bosteros, mis tähendab hobusesõnnikut ja mida kasutavad Riveri fännid. Nimelt ehitati nende staadion La Bombonera 1940. aastal maa-alale, kus varem asus plaaditehas, mille üks tooraineid oli hobusesõnnik (bosta). Boca fännid omakorda nimetavad Riverit Kanadeks – Las Gallinas. Hüüdnimi sündis 1966. aastal, kui River juhtis Montevideo Peñaroli vastu 2 : 0. Siis peatas Riveri väravavaht ühes olukorras palli rinnaga, paisutades seda nagu kana, ning hakkas vastast pilkama. Uruguaylasi ajas see nii vihale, et nad võtsid end kokku ja võitsid 4 : 2. Boca pole lasknud seda mängu Riveri omadel kunagi unustada.

Kahe klubi kuvandit süvendab staadionite ümbrus. El Monumental paikneb järvekeste ja suurte parkide ning laiade avenüüde kõrval. Staadioni si-

Loo autor (vasakul) ja jalgpalliajakirjanik Oliver Lomp keset ultraid. Ülalt alla laskuda täiskiilutud otsetribüünil poolteist tundi enne avavilet oli paras pugemine.

semuses on avarad ruumid. La Bomboneral ja selle ümbruses on kõik vastupidi: kitsaste ja lagunenud tänavate keskel asuv staadion on üles ehitatud kihtidena, mis sarnaneb šokolaadikarbiga (bombonera ongi tõlkes šokolaadikarp).

Boca fännibaas on suurem. Nagu nad ise kujundlikult ütlevad: neil on Argentinas toetajaid 50% elanikkonnast ja sellele lisaks veel üks inimene.

Jalgpall on tee poliitikasse

Argentinas on jalgpall ja ühiskond läbi põimunud. Jalgpalli kaudu saavad jõukad ja ambitsioonikad rajada teed rahva südamesse ja poliitikasse. Värske näide on Mauricio Macri, kes oli poliitiliste ambitsioonidega ärimees. Aastatel 1995–2007 oli ta Boca Juniorsi president. See oli klubi üks edukamaid perioode. Ta soovis klubi etteotsa asuda juba neli aastat varem, kuid isa veenis teda jääma oma firmasse, mis tootis Argentinas litsentsi alusel Fiati ja Peugeot’ autosid. See ei takistanud Boca fännil Macril maksta palka klubi peatreenerile César Luis Menottile, kes oli 1978. aastal tüürinud Argentina koondise MM-tiitlini. Samuti ostis Macri klubile mängijaid. Just Boca Juniors andis talle nähtavuse ühiskonnas. 2007. aastal sai Macrist Buenos Airese linnapea, kaheksa aastat hiljem riigi president. Tema ajajärku nimetatakse El Macrismoks, mis tähendab suurt sünergiat jalgpalli, kultuuri ja poliitika vahel Argentina ühiskonnas.

La Máquina – argentina kultuuri kehastus

Enne professionalismi seadustamist 1931. aastal oli Boca edukam kui River. Sealt edasi haaras juhtohjad River, mis sai järgmisel kümnendil endale hüüdnime La Máquina (masin). Selle põhjustas klubi suurepärane ründeviisik Juan Carlos Muñoz, José Manuel Moreno, Adolfo Pedernera, Ángel Labruna, Félix Loustau, mis on tänaseni Argentina jalgpalli tuntuim ja armastatuim kooslus. Viisik otsis väljakul ruumi ja söötis lakkamatult. La Máquina sündis 1941. aastal riigi meistrivõistluste eelviimasel päeval. River oli tiitli kindlustanud, aga Boca tuli külla ja River võitis 5 : 1. El Gráfico pühendas sellele 14 lehekülge. Järgmisel aastal andis legendaarne spordiajakirjanik Borocotó sellele nime: La Máquina. Kui 1920. aastatel oli El Gráfico kritiseerinud masinlikku stiili kui britilikku, siis nüüd ülistati seda sujuvuse ja ühistöö pärast. Fännid laulsid kenasti riimitult: Sale el sol, sale la luna, centro de Muñoz, gol de Labruna (Tõuseb päike, tõuseb kuu, keskel on Muñoz, värava lööb Labruna.)

Boca Juniorsi värvides lipuviirud ootavad all oma hetke: peagi tõmmatakse nad üle tribüüni pingule.

Maailma ühe kõigi aegade parima jalgpalluri Alfredo Di Stéfano kõigi aegade viis parimat mängijat olid La Máquina kõik viis ründajat. Riveri selle ajastu mäng oli La Nuestra – meie stiil, parim jalgpall maailmas. Boca Juniorsiga viis maa meistritiitlit võitnud ja hiljem El Gráficos ajakirjanikuna töötanud Ernesto Lazzatti on öelnud, et mängis La Máquina vastu, aga vahel tahtnuks olla tribüünil neid vaatamas ja nautimas.

La Máquinast sai argentina kultuuri kehastus, mis ühendas tango ja jalgpalli, moodustades kreooli ideaali. Nii nagu Argentinas on palju jalgpalliteemalisi tangosid, ei puudu sealt ka la maquinita (väike masin) nimeline tango. La

Boca sai värvid Rootsi lipu järgi

Legendi järgi sai Boca Juniors oma värvid 1906. aastal, kui mängiti Nottingham de Almagro vastu, kellega olid neil sarnased särgid. Lepiti kokku, et võitja säilitab oma värvid ja kaotaja võtab uued. Kaotanud Boca otsustas, et võtab värvid esimese laeva lipult, mida nähakse Buenos Airese sadamasse sisenemas. See laev oli Drottning Sophia, millel lehvis Rootsi lipp.

River sai legendi järgi nime asutamiskoosolekul, kui keegi märkas, et sadamasse toodi laadimiseks suuri kaste, kuhu oli peale kirjutatud River Plate. On ka teistsuguseid versioone, kuid neis kordub sama motiiv: sadamakastidel olnud nimi River Plate.

Máquina liige Muñoz: „Tango on parim treening, sa säilitad rütmi ja muudad seda edasi astudes, õpid profiile, treenid vöökohta ja jalgu.“

Viisiku kõige tehnilisem mängija oli Moreno. Temast on mingi naljalugu, kuidas teda polnud isegi väljakul, aga ta valiti ikkagi mängu parimaks. Uruguay mängija Walter Gómezi kinnitusel olnud Moreno parem isegi Pelést: „Milline meisterlikkus palliga, milline jõud, milline täpsus, milline stiil! Pelé higistas, Moreno mängis frakis.“

Boca ründaja Pancho Varallo arvates võinuks Moreno olla parem isegi Maradonast, kui ta korralikult treeninuks. Moreno oli kõva pidutseja, keda nähti ilusate naiste seltsis tangosaalides. Tema arvates oli tango parim treening: „Jah, ma armastan ööelu. Mis siis sellest? Ma ei puudunud kunagi treeningult. Ärge tulge mulle rääkima, et peaksin piima jooma: sel ajal kui jõin piima, mängisin halvasti.“

Loustau, kes olevat ühel mängul teinud väljakule sattunud ratsapolitseiniku hobusel jalge vahelt ja seejärel skoorinud, on meenutanud, kuidas Moreno oli olnud alkoholimürgitusega haiglas ja arst rääkinud, et kui ta mängima pannakse, sureb mees 20 minuti järel. Moreno tuli ja oli mängu parim. La Máquina ründeviisiku legendi suurusest annab

Mäng algab ja hetkel on vaade väljakule üsna hea. Vastastribüüni plagul klubi kuulsaim mängija Diego Maradona. Kohe „kardinad“ sulguvad ja mängu ei näe.

ehk hea pildi asjaolu, et viie aasta jooksul mängiti üheskoos ainult 18 mängus.

River Plate’i hiilgavale La Máquinale on Bocal vastu panna trumpäss: selles klubis mängis aastatel 1981–1982 ning 1995–1997 jumal ise – Diego Armando Maradona.

Superclásico riigi meistritiitlist tähtsam Paljudele fännidele on pearivaali võitmine omavahelises mängus tähtsam kui riigi meistritiitli võitmine. Maailma madinatest raamatu kirjutanud Andy Mitten edastab Boca Juniorsi muuseumitöötaja arvamuse: „Ma eelistan seda, et Boca võidab Riverit ja nurjab nende šansid võita meistritiitel, sellele, et Boca kaotab Riverile ja võidab ise meistritiitli.“ Sellele vastandub Riveri endise tippmängija Ariel Ortega arvamus: „Tahan teha selgeks, et ma ei vaheta kunagi meistritiitlit ühe võidu vastu Boca üle.“

Superclásico on üleriigiline sündmus. Raadio tulek sadakond aastat tagasi kinnistas Buenos Airese kultuurilist domineerimist riigis: eetri kaudu kanti riigi igasse nurka tangot ja jalgpalli. Inimesed provintsis hakkasid toetama Buenos Airese klubisid. Mõistagi on kõige enam üleriigilisi fänne Bocal ja Riveril. Ajakirjanik Juan Sasturaini sõnul on kõik need, kes pole Boca

Ärge kiirustage Superclásicot vaatama!

Kes iganes plaanib minna kaasa elama

Superclásicole, peaks silmas pidama üht olulist aspekti. Enne seda võiks külastada põnevaid linnarivaliteete Euroopas. Neid on igas riigis ja neil on huvitav ajalugu, mille kohta leiab tänapäeval lihtsasti infot. Liikuda võiks väiksematelt madinatelt suurematele. Superclásico jäägu hilisemaks, kui on juba nähtud ja kogetud. Vaadata kohe Superclásicot tähendab rikkuda ära hilisemad jalgpallielamused. Sellest kuumemad või sellega samaväärsed derbid võivad olla ilmselt ainult Põhja-Aafrikas, kuhu ei ulatu UEFA regulatsioon kohustuslike istekohtade jms kohta. Potentsiaalselt võivad Superclásicole konkurentsi pakkuda Kairo (Al Ahly – Zamalek) ning Casablanca (Raja–Wydad) madin. Aga arvestades Egiptuses ja Marokos valitsevat islamit võivad need staadionid olla võõrale ohtlikud.

fännid, tema vastu: „Bocas on midagi sotsiaalselt ärritavat, ma ei tea, miks. Võibolla seepärast, et neil on nii palju fänne igast ilmakaarest.“

Sasturain kinnitab, et Boca on Argentina suurima toetusega klubi, kuid ta ei oska vastata küsimusele, kumb on suurem: „Ajalooliselt on River stiilne ja ründav; Boca on selle vastand – süda ja jõud.“

Möll tänavatel ja turvaväravates

Mängupäeval, 9. novembril 2025 asume Oliveriga varakult teele. Staadioni lähedal Matanza jõe suudmes sirutame jalgu ja rüüpame õlut. Räägime maast ja ilmast. Siis hakkame liikuma La Bombonera poole. Ühel tänaval rapub tee ääres kaks bussi: need on täis hüppavaid Boca Juniorsi fänne ja nende valjuhäälset skandeerimist. Mängu alguseni on neli tundi.

Kõik väiksemad tänavad staadioni ümbruses on jalakäijate päralt. Piki rahvast tulvil tänavaid grillitakse liha ja vorste ning müüakse suupisteid ja jooke. Siin-seal lauldakse väiksemates rühmades fännilaule. Suuremad kogunemised ja ühislaulud on ristmikel ja staadionile lähemal paiknevatel tänavatel. Liigume selle möllu vahel laveerides edasi ja jõuame esimese piletikontrollini. Kokku on neid viis-kuus, lugemine läheb lihtsalt sassi. Ühes kontrollpunktis kogeme rahva temperamenti. Läbipääs on jagatud küm -

Mõttetu kuulutus Buenos Airese tänaval –linnas pole ainsatki asjast huvitatud inimest, kes ei teaks Superclásico aega ja kohta.

San Lorenzo on paavsti klubi

Vägev elamus on ka 16. novembril külastatud San Lorenzo ja Sarmiento liigamäng. San Lorenzo ajalugu algas 20. sajandi algul, kui Buenos Airese liiklus intensiivistus ning mängupaikasid jäi vähemaks. Ühel päeval sattus preester Lorenzo Massa tunnistajaks olukorrale, kus tramm oleks peaaegu alla ajanud teistega koos jalgpalli mängiva poisikese. Õnnetuste vältimiseks lubas preester poistel hakata mängima kirikuaias.

Klubi asutamisel 1908. aastal keeldus preester Massa esialgu tunnustamast tema nime andmist klubile, kuid soostus siis tingimusel, et see tähistab ühtlasi Argentina iseseisvusvõitluses tähtsat San Lorenzo lahingut.

Ka tänapäeval on San Lorenzo seotud taevaste jõududega, sest tema tuntuim fänn oli 2025. aastal surnud paavst Franciscus. Ta sündis Almagros ehk siis piirkonnas, mis on klubi asukoht (klubi täisnimi on Club Atlético San Lorenzo de Almagro). Tulevase paavsti isa mängis San Lorenzo korvpallimeeskonnas ja koos emaga käis ta neid mänge vaatamas. Paavstina oli tal kombeks tunnustada neid, kes kandsid Vatikanis Püha Peetruse väljakul San Lorenzo särki, ning pärast klubi võidukat mängu signaliseeris ta skoori sõrmedega.

Kui San Lorenzo võitis 2013. aastal riigi meistritiitli ja 2014. aastal Lõuna-Ameerika tähtsaima klubiturniiri Copa Libertadores, sõitis mängijate delegatsioon karikaga Rooma ja kohtus paavstiga.

Meie Oliveriga – San Lorenzo särk seljas – veedame mängu eel tunnikese staadioni kõrval fännialal, kust ei puudu muidugi grillahjud ning kus kodufännid väikestes rühmades kogunevad ja aeg-ajalt laulu lahti löövad. Sealsamas on paavst Franciscuse puuskulptuur ja palvela koos altariga. Mängu eel tõmbab fännitribüün lahti suure plagu, millel muu hulgas Franciscuse nägu.

Kaasaelamine on täismaja ees kulgeval mängul intensiivne. Laul, hüüded, skandeerimine. See kõik oleks vägevam, kui meid ei segaks Superclásicol saadud positiivne šokk...

mekonna koridori vahel. Koridoriotstes on tee tõkestanud politseinikud. Me ootame, kuni enne meid sama teekonna läbinud hulk inimesi on läbi saanud järgmisest kontrollpunktist. Korraga avatakse üks äärmine koridor ja seal seisnud inimesed pääsevad liikuma. Ülejäänud järjekorrad ikka seisavad. Oliver on meie koridoris esimene – tema vastas on politseinik. Mina seisan Oliveri selja taga. Meie taga muutub rahvas rahutuks ja valjuhäälseks. Korraga hakkavad tagumised liikuma ja lükkavad eesseisjaid edasi. Meid tagant tõukav mass nügib meid vääramatu jõuga ning kõigi koridoride politseinikel on piisavalt taipu, et eest ära astuda. Järgmise kontrollpunktini on paarsada meetrit.

Kahes staadionile lähemas kontrollpunktis peab pileti tuvastama turvaväravatehnoloogia. Oliverile astub ligi üks Boca fänn ja teeb ettepaneku, millest ei saa keelduda: kui Oliver oma piletit läbi piiksutab, liibub mees Oliverile selja tagant külge ning kui värav avaneb, astub see tandem kui üks mees järgmisse tsooni. Järgmine turvavärav läbitakse samamoodi: Oliveri pilet teeb piiks ning ta astub koos tema külge kleepunud fänniga tõotatud maale – me oleme Bomboneral!

Enne mängu algust korraldab meie tribüün paraja etenduse hiigelplagudega.

Neli-viis inimest ühel ruutmeetril Tõuseme treppe mööda üles, et leida oma kohad ja asuda nautima vaatemängu, mille peamised osalised – fännid – on juba tribüünil kohad sisse võtnud. Me ei süvenenud oma piletitesse ega selgitanud välja, kus meie kohad võiksid asuda, sest peamine oli piletite olemasolu ning selle kõrval pakkus väikest närvikõdi, kas need vahendajate kaudu ostetud pääsmed on ikka ehtsad. Kõigel muul polnud tähtsust.

Selgub, et oleme sattunud otsatribüünile, kus asuvad need kõige marulisemad kaasaelajad: ultrad. Tribüün, millel puuduvad istekohad ja millel on lihtsalt astmed, on rahvast pilgeni täis. Oleme päris üleval ja allapoole, väljakule lähemale liikumiseks puudub ruum. Otsustame siiski laskuda. Haagime end sappa ühele sama kavatsusega mehele. Peagi oleme sunnitud seisma. Läbi inimeste on võimatu minna. Korraga viipab üks naine meie poole – tulge! Oleme kiired õppijad ja saame selgeks, et parim edasiliikumise viis on kummarduda. Puusadest allpool jalgade juures on rohkem ruumi kui maskuliinsete meestekehade või rinnakate naiste vahel. Seal „allilmas“ on oma elu: näeme istuvaid lapsi ja endile puhkusehetki

Sellest Boca värvidega „köiest“ kinnihoidmine aitab tribüünil tasakaalu säilitada.

lubavaid täiskasvanuid ning loomulikult igat masti juba tekkinud laga.

Lõpuks jõuame umbes tribüüni keskele. Seal peatub meile viibanud naine ja oleme oma kehaga tekitanud endile pisut ruumi. Esimesed kaks minutit seisan ühel jalal, sest teise mahapanemiseks puudub koht. Keha on tasakaalust väljas ja püüan nii õrnalt kui vähegi võimalik toetuda naabrile. Ma ei liialda, kui väidan, et kohas, kus me ankrusse jääme, seisab ühel ruutmeetril neli kuni viis inimest. Olenevalt inimeste suurusest. Meie ümber on üllatavalt palju naisi ja lapsi. Püüan ettevaatlikult oma asendit korrigeerida ja lõpuks leian teisele jalale toetuspinna.

Poolteist tundi mänguni ja milline hullumaja!

Kui me kohad sisse võtame, on mängu alguseni poolteist tundi. Me oleme suure möllu keskel. Ümberringi ei lakka laul ega skandeerimine. Tribüün pulbitseb. Muidugi püüame olla osa sellest ja vähemalt kaasa plaksutades või ülestõstetud kätega massiga kaasa õõtsudes mitte rikkuda meeleolu. Korraga tekib mingi tõuklemine. Ilmselt on keegi mõne tormaka liigutuse või liikumisega kedagi

müksanud ja sellest tekkiv tasakaalutus laieneb kohe ümbruskonnale. Kõigun üpris korralikult ja püüan oma kohale jääda. Tunnen, et vajun allpool olijatele peale, ning peast käib läbi mõte: niimoodi siis inimesi surnuks tallataksegi... Aga see ohtlik õõtsumine ja inimeste ärevad hääled mööduvad mõne sekundiga.

Meil oli piisavalt oidu ja valmisolekut, et osta Boca Juniorsi särk ja minna sellega mängule. Tagantjärele mõeldes ei kujuta isegi ette, et ultrate seas tribüünil olnuks seljas mingi neutraalne või kogemata kombel Riveri värve meenutav punane või valge särk!

Koduklubi särk on sellistes mängudes austusavaldus fännidele, kelle territooriumil sa viibid, teisalt kannad seda omaenda turvalisuse huvides. Jalgpalliga seotud kriminaalsed vahejuhtumid on Argentinale omased. Üks tippaasta oli 1992, kui fikseeriti 502 jalgpalliga seotud vahejuhtumit, mille käigus kaotas elu 12 inimest; oli ka 660 vigastust ja 6036 vahistamist. Tehisaru kinnitusel on sel sajandil olnud üle saja jalgpalliga seotud surmajuhtumi – see arv hõlmab nii staadionil kui väljaspool seda tapetuid. Boca ja Riveri fännide kaklusi on toimunud üle riigi. Kuigi meie info kohaselt pidi just sel Su-

Kasutades sooduskoodi JALKA15

saad kogu tellimuselt soodustust -15%

perclásicol pärast pikemat pausi olema lubatud ka külalismeeskonna fännide kohalolu, siis tegelikult Riveri fänne tribüünidel pole. Ilma külalisfännideta on ka kaks ülejäänud meie külastatud kohtumist. Me teadsime, et staadionid võivad olla ohtlikud. Raha eest on võimalik sisse smugeldada nii külm- kui ka tulirelvi. Meiegi suhtes kogen mõne fänni umbusku ja mulle näib, et keegi küsib teistelt kätega žestikuleerides, mida need kaks siin meie hulgas teevad. Meie lähedal on ka üks tuikuv ja end pilve tõmmanud ebameeldiv tüüp, kes teeb paarkolm katset tulla seisma minu koha peale. Kuna ta sellega häirib ühtlasi mu paremal käel seisvat tursket pereisa, kes aeg-ajalt võtab kukile väikse poja, loobub ta plaanist.

Argentina staadionite atmosfäär on eriline

Peale Superclásico ning San Lorenzo kodumängu Sarmineto vastu (1 : 1) käime vaatamas ka Córdobas paikneva Belgrano väravateta viiki Unión de Santa Fe vastu. Ka see mäng läheb täismajale ja fännide lakkamatu kaasaelamise tähe all. Briti jalgpalliajakirjanik Tim Vickery on seda edasi andnud sõnadega: „Üldiselt on Argentina staadionitel valitsev atmosfäär miskit, mida vaadata. Brasiilias sõltub tribüünide müratase sageli sellest, mis väljakul toimub.

Aga on ka sõbralikkust. Vasakpoolne naaber soovitab mul korduvalt tuge otsida mõnekümne meetri pikkustest Boca värvides viirgudest, mis kokkurullitult moodustavad alt kuni ülemise tribüüniotsani ulatuvad köied. Need köied täidavad otsatribüüni mõnemeetriste vahedega ja neid hoiavad pingul vabatahtlikud, kes tõusevad õla kõrgusel asetsevatele raudtorudele, kus nad seisavad terve kohtumise vältel seljaga väljaku poole olles ja laule kaasa üürates.

Mingil hetkel enne lahtilööki hakkavad altpoolt käest kätte liikuma Boca lipud, mida lehvitada. Neid lippe on palju ja kuna osa pealtvaatajaid, nende seas naised, on tegevuses, et end rahvamassis tasakaalus hoida, on mu naabruses üllatavalt palju

Inglismaal on fännid tegevusele lähedal, kuid tänapäevane istekohtade paigutus ei soodusta alati laulmist ja tavaliselt on õhkkonnas tunda irooniat. Argentinas seda pole. See on puhas emotsioon, kütkestav kollektiivne pidu, mis trummipõrina saatel vastu pööritab. Bocas on klubi ajaloo ja staadioni tähtsuse poolest, naabruskonna ja töölisklassi eluviisi esindajate ning staadioni arhitektuuri pärast atmosfäär ainulaadne.“

Ka Belgrano fännitribüün ei näe klubi värvi lipuviirgude vahelt mängu, vaid pühendab oma aja häälekale toetamisele.

Mängitud on pool tundi ja me oleme tribüünilt lahkunud: mängu ei näe. Ei näe ka mujalt meie sektorist. Oliver seisab väljapääsutrepil ja on just teinud ettepaneku minna kuhugi baari mängu vaatama. Uskumatu lugu!

neid, kes võtavad lipu edasiandmiseks, aga nende naabruses pole kedagi, kes seda tahaks. Edasiandjad on hädas.

Pool tundi mängitud:

oleme peaaegu valmis lahkuma! Lahtilöögi lähenedes lähevad askeldamine ja möll tribüünil kõvemaks. Üle meie pea rullitakse mitu hiigelmõõtmetes plagu. Me oleme nagu telgis. Mängu alates rullitakse need tagasi, kuid see-eest tõmmatakse lahti Boca värvides lipuviirud, mis jätavad vaate mängumurule ahtaks: näeme vaid väga väikest osa väljakust.

Kui mängitud on umbes 25 minutit ja me oleme palli ja mängijaid näinud vaid episoodiliselt – ultratele polegi tähtis mäng, vaid kohalolu, kuuluvus- ja küünarnukitunne, meeleolu loomine jms –, hakkame kellegi lahkuja tuules tagasi üles ronima. Ühest küljest on jalad ligi kahetunnisest seismisest ja toetuspinna pidevast kohendamisest väsinud ning teisalt tahaks natukenegi mängu näha.

Olime naiivsed, sest üleval tribüünirinnatisel pole vaadatavus parem: seal seisavad inimesed kahes-kolmes-neljas reas ja nende vaadet piiravad samuti lipuviirud. Kõnnime läbi kogu sektori

Madinalood Jalkas

Varem on Jalka külastanud selliseid madinaid. Glasgow, Rangers–Celtic (Jalka 5/2018), Istanbul, Galatasaray–Fenerbahçe (Jalka 2/2019), Belgrad, Crvena Zvezda – Partizan (Jalka 2/2020), Moskva, Spartak–Dinamo (Jalka 4, 5, 6 / 2020), Rooma, AS Roma –Lazio (Jalka 7, 8 / 2020), Hamburg, St Pauli – Hamburgi SV (Jalka 2/2023), Zürich, Grasshopper – FC Zürich (Jalka 5/2025).

Lisaks on Jalka külastanud riigisisest vastasseisu Barcelona – Madridi Real (Jalka 5/2010).

ega leia paika, kust mängu näha. Läheme selle hullumaja keskelt väljapääsu poole suunduvatele treppidele, mis asuvad staadioni välisküljel. Oliver viskab õhku mõtte: läheks minema ja vaataks mängu mõnest lähimast kõrtsist või kohvikust või baarist. Võtan selle pealtnäha jabura mõtte päris tõsisele kaalumisele.

See on kummaline olukord: me tulime üle Atlandi selleks, et teha teoks aastaid peas keerelnud plaan. Me oleme maailma ilmselt kõige vingemal klubimängul. Ja me kaalume lahkumist, kui mängitud on umbes pool tundi. Me oleme nii küllastunud emotsioonidest, mille saime ultrate keskel viibimisest ja nendega ühte sulandumise katsetest. Saime juba enne mängu algust kätte kõrgemotsioonid ja meie kõvakettale rohkem ei mahu.

Mul käib peast läbi isegi selline mõte, et taoline lahkumine oleks superstiilne! Kaks jalgpallihullu, kes näinud nii mõndagi maailma jalgpalli suurt vastasseisu, teevad sääred Superclásicolt! Milline lugu rääkimiseks ja millised pikad uskmatud näod neilt, kes seda lugu kuulavad!

Aga me jääme. Mõeldes sellele, et võibolla juhtub sellel mängul midagi erakordset ja siis oleks meie lahkumine sündmuskohalt eriti narr. Nii palju kannatame ikka ära, et kuigi me mängu ei näe, joome selle karika siiski põhjani.

Esimese poolaja üleminutil avab Boca skoori. Tormame treppidelt tagasi tribüünile, et kaasa elada publiku rõõmule. Ka teise värava ajal teise poolaja alguses oleme väljapääsutreppidel. Spurdime jälle tribüünidele ja sinna me jäämegi. Lihtsalt seisame tribüünirinnatise taga ja ootame mängu lõppu. Boca võidab 2 : 0.

Mis asi see oli?!

Staadionilt lahkudes peatume ühes baaris. Nüüd jõuan tagasi selle artikli algusesse: meie, kaks tarkpead, kes enne mängu sedastasid, kui vastuvõtmatud oleme üllatustele, istume nagu kaks märga varest. Üllatatud, raputatud, nõutud. Peas tiirleb abitu küsimus: mis asi see oli?!

Paberisadu tribüünil: ülalt valatakse kottidest välja lahtilõigatud pabereid ja ajalehti, mis langedes tekitavad kena efekti.

Jutustan Oliverile alla andnult, kuidas ma ei oska Eestis kellelegi edasi anda äsja kogetut. Sest sõnad on devalveerunud. Keegi ei usuks ega viitsiks süvenedagi. Ja kõige suuremaid läbielamisi ja elamusi ei saagi kogu nende eheduses vahendada.

Hiljem, kui põikame ka naaberriikidesse Brasiiliasse ja Paraguaysse, sattume teleris või telefonis surfates peale äsja nähtud Superclásico tipphetkedele ja lühikokkuvõtetele. Võimsad droonikaadrid fännitribüünist, mille keskel me viibisime, vajutavad meil suu lahti: kas me olime tõesti seal?! Kas me olime selle hullumaja epitsentris?

Tegelikult oli ju ka Istanbuli madina atmosfäär Galatasaray–Fenerbahçe mängul ultrate seas võimas, aga seal olid istekohad ja piletita inimesi sisse ei pääsenud. Tribüünil oli iga istme kohta üks inimene, olgugi et terve mängu seisti oma klapptoolil. Superclásicol, nagu omast kogemusest nägime, trügis sisse ka piletita fänne ning otsatribüün oli mitmekordselt ülerahvastatud. Ilmselt oleks kaasaelamise temperatuur seal madalam olnud, kui fänne oleks olnud hõredamalt.

Anname endile aru, et kogemus sõltub kohast staadionil. Kusagil küljetribüünil oma istmel suht segamatult mängu vaadates on üks kogemus ning ultrate keskel midagi hoopis muud. Järgmist Superclásicot tahaks vaadata Monumentalil. Sealt edasi uuesti Bomboneral, aga küljetribüünilt oma istmelt. Aga kui peaks valima, kus olla elu ainsal Superclásicol, saab vastus olla ainult üks: Bomboneral ultrate keskel!

Esiplaanil lendlev paberilipakas on tükike ajalehte.

Argentinos Juniorsi staadioni võimas

Maradona-grafiti

Diego Maradona esimese profiklubi staadion kannab enesestmõistetavalt tema nime ja selle välisseinad on kaetud kümnete maalingutega jalgpallikuningast. Ka lähematel tänavatel on suuri grafiteid ja üks baar on täielikult pühendatud talle: peaaegu iga detail on seotud Maradonaga. Müügil on isegi temanimeline õlu koos samateemalise korgi ja etiketiga. Jalka seal olles tuleb keegi, kes pakub peremehele mingit eset, millel seos jalgpallijumalaga. Vesteldakse üpris kaua ja otsitakse silmade ja žestiga uuele esemele kohta baaris.

Sinjavski

Eesti

Paskotši

Loviise Männiste

Eesti iseseisvuspäeval 18. sünnipäeva tähistav Loviise Männiste on ühe aastaga tõusnud A-koondise põhiringi. Terve senise karjääri FC Elvas veetnud andekat poolkaitsjat analüüsivad koostöös naiskonna endine treener Deniss Samoilov ja nüüdne loots Kalmer Klettenberg ning A-koondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva.

VÄLJAKUNÄGEMINE

Klettenberg ja Samoilov: Oskab väga hästi leida kaaslasi. Kogub pidevalt väljakul toimuva kohta infot ja see on talle kui emapiimaga kaasa antud.

Ševoldajeva: Kui on aega rohkem, siis leiab palliga häid lahendusi. Pallisidumisel pressi all peab paremini endale ruumi tegema, et palli toetamiseks ja parimate lahenduste leidmiseks eelist saada.

JÕUD

Klettenberg ja Samoilov: Osa näitajatega on hästi, aga teatud kohad vajavad veel tähelepanu. Jõud on kategooria, mille kallal ta ise ka tööd teeb.

Ševoldajeva: Pigem positiivne nii noore mängija kohta.

Võidab palju duelle ja läheb nendesse ka väga julgelt.

LIIKUVUS

Klettenberg ja Samoilov: Ükskõik kellel on pall, ta on alati olemas ja toetamas. Pall nagu tõmbab teda ligi. Ka ilma pallita liigub ja töötab usinasti.

Ševoldajeva: Saaks avanemistesse veidi rohkem tempomuutust ja plahvatuslikkust juurde panna, aga üldiselt on mänguga alati seotud.

TEHNIKA

Klettenberg ja Samoilov: Tehnika on väga hea ja tänu sellele suudab mängida hästi surve all ja palli säilitada.

Ševoldajeva: Säilitab hästi palli ka surve all ja on kindlasti tema üks tugevusi.

KIIRUS

Klettenberg ja Samoilov: On näha, et ta pole nii kiire kui mõni ääremängija või tipuründaja, aga ta oskab väga hästi mängu lugeda ja kohta valida ning sellega aega juurde võita. Samas on ta tippkiirus täitsa arvestatav.

Ševoldajeva: Pole kõige suurem tugevus, kuid kompenseerib selle tihti muude elementidega.

ÕHUVÕITLUS

Klettenberg ja Samoilov: Ta ei ole selline mängija, kes õhuduellidesse meelsasti hüppaks ja võitleks seal vastastega. Ta on selleks liiga rahulik ja õhuduellid ei ühti tema loomuga. Samas tuleks seda siiski arendada.

Ševoldajeva: Loviise duelle ja võitlusi ei pelga. Kindlasti saaks veel rohkem erinevatel kiirustel kehakontrolli, pallitabamisega ja mõnikord julgusega vaeva näha, kuid ajas ja kordustega kindlasti areneb.

VASTUPIDAVUS

Klettenberg ja Samoilov: Suudab erineva tempoga trennides ja mängudes hästi kohaneda ja nii meistriliigas kui rahvusvahelisel tasemel hästi toime tulla.

Ševoldajeva: Suudab palju ja kaua tööd teha.

SISU

Klettenberg ja Samoilov: Ta hingab jalgpalli igal hetkel ja on selline mängija, kes on terve elu elanud jalgpalli nimel. Vägagi professionaalne ja suure tulevikuga mängija!

Ševoldajeva: Pole kunagi kuulnud ega näinud Loviiset kurtmas. Ta on südikas, avatud ja säilitab rahu ka väga pingelistes olukordades ning keskendub sellele, mis tema kontrolli all on. Just sellepärast on tal eeldused saavutada täpselt neid eesmärke, mis ta endale püstitab – ükskõik kui suured või väiksed. Suur kiitus nii Loviisele kui ka ta vanematele.

SÖÖT JA LÖÖK

Klettenberg ja Samoilov: Selles on ta väga oskuslik ja suudab edukalt nii sööta kui lüüa. Enamus väravaid lööb ta väljaspool karistusala ja ka karistuslöökidest.

Ševoldajeva: On väga hea söödu- ja löögiulatusega. Surve all tegutsemine vajaks rohkem kordusi, et kvaliteet ja otsused oleksid optimaalsed, kuid kindlasti on palliliigutamine tema tugevus.

Peatne sünnipäevalaps soovib iseendale tarkust ja otsustuskindlust, teistele jäägu

iluuisutamine ja kätekõverdused

Millise kahe (tipp)mängijaga tahaksid keskväljakolmiku moodustada?

Alexia Putellase ja Aitana Bonmatíga või Pedri ja Gaviga / Frenkie de Jongiga.

Mis on jalka vaatamise kõrvale parim snäkk?

Ossi krõpsud, suupisted Smash!, juur- ja puuviljad. Tegelikult kui mäng on põnev, siis polegi aega süüa.

Millise jalgpallireegli lisaksid või ära võtaksid?

Ei ole vist otseselt reeglit, mida muudaksin, kuid ma suurendaksin väravasöötude osatähtsust. Juba noorte vanuseklassidest alates võiks arvestada ka väravasööte lisaks väravatele, et väravasöödud oleksid samaväärsed väravatega nagu saalihokis.

Mis teeb Elva naiskonna eriliseks?

Meie naiskonna teeb eriliseks meie ühtsus ja kokkuhoidmine ning asjaolu, et tiimi tuumiku moodustavad Elva enda kasvandikud. Kõik tunnevad kõiki ja igaüks mängib südamega, mitte ainult tulemuse nimel.

Millisel spordialal oleksid kindlasti üsna kehv?

Ilmselt iluuisutamises, balletis ja iluvõimlemises –painduvus ja graatsilisus pole enam minu tugevused.

Mis on kõige karmim viga, mille oled mängus teinud?

Ei olegi, vähemalt ei meenu midagi hullu. Küll aga meeldib mulle mängu psühholoogiline pool ehk mind game’id.

Kas pigem 100 kätekõverdust või 10 kilomeetrit jooksu?

10 kilomeetrit jooksu: võhm on mul kätejõust kordades parem.

Milline on su ambitsioon seoses välismaaga?

Kindlasti tahan välismaale mängima minna, ideaalis peale gümnaasiumit. Tahan taseme poolest jõuda nii kaugele kui võimalik.

Mida iseendale 18. sünnipäevaks soovid?

Tarkust, rahulikkust, tugevat tervist, otsustuskindlust, enesekindlust ja palju häid emotsioone nii jalgpallis kui ka eraelus.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Väga raske on vaid ühte valida. Arvan, et minu

A-koondise algkoosseisu debüüt ehk mäng Bulgaaria vastu. Väravasööt viimasel minutil, Katarina Elisabeth Käpa penaltitõrje ja võit! See tunne jääb alatiseks meelde.

CV

Loviise Männiste

Sünniaeg: 24.02.2008

Positsioon: keskpoolkaitsja

Koondised: U15 8/1, U17 20/4, U19 2/1, A 8/0

Klubi: FC Elva

Treenerid: Kaido Koppel, Andrus Meinart, Veiko Haan, Kauri

Käos, Deniss Samoilov, Sander Teder, Kalmer Klettenberg

Küsitlus. Mis ajendas

Eesti tippmängijaid

saali liikuma?

Nii meeste kui naiste saalijalgpalli meistriliigast leiab pikaaegseid kõrgliigaja Eesti A-koondise mängijaid. Naiste meistriliigas tegutseb saalides ka jalgpallureid, kes müttavad kevadest sügiseni kunstmurul ja murul. Jalka ajakiri uurib: mis neid kõiki saali tõi?

Tekst: Heiti Heli

Küsitlusest võttis osa üheksa mängijat, kes on murujalgpallis kuulunud kõrgseltskonda. Meeste meistriliigas pallivast Saku Sportingust Karl Mööl ja Rauno Tutk, Tallinna FC Bunker Partnerist Trevor Elhi, Edwin Stüf ja Denis Vnukov ning Tartu FC Interist Andrei Tjunin. Samuti naiste meistriliigas osalevast Tallinna Aurorast Katrin Loo ning Keila JKst Gerli Israel ja Carmen Elisabeth Loime.

Mis sind saalijalgpalli juures võlub?

Loo: Mind võlub futsali juures eelkõige mängutempo ja intensiivsus — igas momendis tuleb nii-öelda päriselt kohal olla.

Tjunin: Futsalis köidavad mind mängu dünaamika, võimaluste rohkus ja sellest tulenevalt ka suured skoorid, mis meelitavad ka vaatajaid, kes ei pruugi kõiki nüansse täielikult mõista.

Elhi: See on kiire ja intensiivne mäng. Väljakul ei tohi mitte keegi mitte kordagi end isegi sekundiks välja lülitada, sest suure tõenäosusega karistatakse see kohe ära. Ka suures jalgpallis ei saa

muruplatsilt

Veel 2020. aastal Eesti murujalgpallikoondise kapten olnud Katrin Loo esindab alates käesolevast saalijalgpallihooajast Tallinna Aurora Futsali värve. Fotod: Liisi Troska

loomulikult ennast välja lülitada, aga saalis on see veelgi kriitilisem, sest väljak on väike ja meeskonnakaaslasi, kes sinu eksimusi lappida saaksid, on palju vähem.

Lisaks on saalis alati soe, tuul ei puhu ja midagi ei saja kaela mängu ajal.

Mööl: Mulle on meeldinud saalijalgpalli mängida juba noorest peale, aga professionaalse jalgpallurina polnud mul võimalik sellega tegeleda. Nüüd pärast karjääri lõpetamist on see jälle võimalik. Mind võlub futsali juures see, et mäng on kiire ja tehniline. See mäng nõuab oskuslikkust, kuid ka head tiimikeemiat ja mängulugemist. Äge on ka see, et juba 100 kuni 200 pealtvaatajat suudavad luua väga meeleoluka atmosfääri.

Loime: Saalijalgpall on kiire mäng, kus oluline polegi kiirus, vaid oskus liikuda väikesel platsil. Leian, et see on hea viis arendada seda ja tehnilisi oskusi murule lisaks. Välismaal alustab osa murujalgpallureid oma karjääri just futsaliga.

Vnukov: Mulle meeldib saalijalgpalli juures see, et see on väga dünaamiline mäng – alati toimub midagi ja pealtvaatajatel ei hakka kunagi igav.

Israel: Mulle meeldib mängu intensiivsus. Kogu aeg käib väljakul mingisugune võitlus ning mängijana tuleb osata tegutseda igal positsioonil. Kui suurel väljakul tegutsen rünnakul, siis sel saalihooajal leiab mind üles hoopis väravast.

Stüf: Mind võlub futsali juures, et mäng on kiire, tehniline ja taktikaline, seda on väga atraktiivne vaadata. Väikesel väljakul käib kõik väga kiiresti ja tekib palju erinevaid momente.

Tutk: Mulle meeldib futsal eelkõige sellepärast, et see on intensiivne, nõuab individuaalset tehnilisust ja samas ka võistkondlikku koostööd. Väikesel väljakul tulevad hästi esile individuaalsed oskused, mängija loovus ning mängukaaslaste ja vastaste lugemine.

Kas saalijalgpallis on mingisugune reegel, mis võiks kehtida ka õuejalgpallis?

Loo: Siin jään küll vastuse võlgu.

Tjunin: Võibolla aitaks minutiline mõttepaus mõnel õuemeeskonnal oma mängus korrektiivid teha.

Elhi: Mõtlen, millised on olulisemad reeglid, mis erinevad: nii-öelda puhas aeg, edasi-tagasivahetused, väravavaht ei tohi oma poolel kaks korda palli puutuda, kuuendast veast saab kümne meetri karistuslöögi, punase kaardi puhul mängib meeskond kaks minutit vähemuses. Ma arvan, et nendel konkreetsetel reeglitel ei oleks pigem kohta suures jalgpallis.

Ainus reegel, mis pähe tuleb hetkel, on see, et kui saalis võib väravavaht palli käes hoida neli sekundit, siis õues võib eelmisest aastast kaheksa sekundit. Arvan, et see on mõistlik muudatus, aga tahaksin, et kohtunikud seda tähelepanelikumalt jälgiksid.

Mööl: Futsalis on selline reegel, et ühe poolaja jooksul võib teha tiimina viis viga. Alates kuuendast veast saab vastane iga tehtud vea eest kümne meetri pealt „penalti“. Päris põnev oleks näha, mis saaks, kui tavajalgpallis oleks alates kuuendast veast „penalti“ 16 meetri pealt.

Loime: Kindlasti teeks murujalgpalli päris keeruliseks see, kui väravavahile tohiks ainult korra tagasi sööta. See kipub mängudes ikka meelest minema. Aga põnev oleks näha seda, kuidas murujalgpallis saaks aute

mängu jalaga – muudaks mänguformaati täielikult.

Vnukov: Mulle meeldib see, et aeg peatub, kui pall läheb auti või on mingi seisak, mistõttu ei saa vastased aega justkui raisata.

Israel: Ilmselt see, et mängijal on aega neli sekundit, et pall mängu panna. See teeks ka suure jalgpalli tempokamaks.

Stüf: Äkki võiks võtta selle reegli, et väravavahi käes tohib pall olla maksimaalselt neli sekundit ühe rünnaku ajal. See muudaks ka murujalgpalli kiiremaks ega poleks sellist uimerdamist väravavahi tõttu, mis lööb tempo alla.

Tutk: Kui midagi välja tuua, siis võibolla audi sissemängimise koht ja kiirus: õuejalgpallis päris palju napsatakse meetreid ning tihtipeale venitatakse. Futsalis on kindel koht ja mängupanekuks neli sekundit.

Millega on muru pealt tulles kõige raskem harjuda ja mis tuleb kõige lihtsamalt?

Loo: Kõige enam on väljakutset pakkunud spetsiifilised elemendid: tõsted, tallaga peatamine ja üks müstiline asi, mille nimeks on varbaga löök. Lihtne on aga see, et lõpuks on kõik suures mängus omandatud tehnilised oskused ja mängu põhimõtted saali kohandatavad.

Tjunin: Isiklikult polnud üleminek saali väga keeruline. Kui jalgpallur pole kunagi futsalit

Karl Mööli haruldane „kolmikelu“: ühe sügisega tuli ta abitreenerina FC Floraga Eesti meistriks, III liiga võitjaks Hella Hundi mängijana ning medalit jahib ta saalijalgpallis Saku Sportingu mängijana! Fotod: Katariina Peetson

mänginud, siis on olemas teatud standardid ja liikumised, millega tuleb harjuda. Kuna minu võistkond mängib talvel pidevalt saalis ja suvel murul, siis üleminek on palju sujuvam ja valutum.

Elhi: Murult tulles on väga raske mõista kõiki liikumisi ja kombinatsioone. Kui ma eelmisel hooajal esimest korda Kopli City trenni läksin, siis võeti mul käest kinni ja jalutati mind mööda väljakut, et ma midagigi mõistaksin. Ülejäänud meeskond samal ajal seisis ja vaatas pealt, sest ma olin ainus, kes ei saanud midagi aru.

Lisaks sellele on alguses peaaegu võimatu jätta meelde kõiki standardolukordi ja väravast alustamisi, sest neid on kordades rohkem kui õues. Ma pidin kodus vihikusse kõik ümber joonistama ja enne mänge üle vaatama, et midagi meelde jääks. Ja ega siis ka kõik meeles ei püsinud.

Tehnilise osa pealt on esialgu natuke keeruline kohaneda sellega, et väga suur osa mängust käib tallaga ja tihtipeale on vaja lüüa varbaga. Lapsena ju õpetati õues, et tallaga ei võeta omaks ning varbaga ei tohi lüüa.

Mööl: Ma arvan, et paljude jaoks valmistab esialgu probleeme saalipall, mis on natuke topispalli moodi ja väiksem kui tavaline jalgpall. Mina pidin alguses harjuma sellega, et oma poolel saab väravavahti kasutada palliga mängus ainult ühe korra. Pidin esialgu sellele väga palju mõtlema, et ma ei söödaks automaatselt ühe rünnaku jooksul kaks korda väravavahile. Kaitsetöö on kõvasti lihtsam kui suurel väljakul, sest ruumi on nii palju vähem, mida katta ja kaitsta.

Loime: Saalis vajab harjumist kindlasti pall ja tallaga puude. Need on esimesed elemendid,

millega kohe kokku puutud, ja sellega harjumine võtab aega. Minu esimesel selle hooaja mängul Keilaga oli pall päris harjumatu, sest viimati sai saalis mängida neli aastat tagasi. Kõige lihtsam on ilmselt see, et väljak on väiksem ehk jooksmist on vähem.

Vnukov: Kõige raskem oli harjuda väikese väljaku, teistsuguse palli ja taktikaga, aga minu jaoks oli suur pluss see, et pärast suurel väljakul mängimist tundsin end füüsiliselt väga hästi.

Israel: Väljakumängijatel on esialgu raske harjuda sellega, et väravavahti ei saa kogu aeg kasutada. Kunstmuru või muru puhul sa enam-vähem tead, mis konditsioonis need väljakud on, aga saalis ei tea kunagi, kas hakkad uisutama või on pidamine selline, et jalg jääb väljakule kinni. Lisaks peavad need mängijad, kes esmakordselt mängima hakkavad, harjuma ka uue palliga, sest saalipalli pole nii lihtne lüüa kui tavalist jalgpalli.

Stüf: Suurest jalgpallist saali tulles on alguses harjumatu otsuste tegemine, sest väljak on väiksem ja mäng üsna kiire – seepärast tuleb mängu ajal otsuseid kiiremini teha. Palliga pole aega nii kaua oodata ja oma kaaslast otsida. Teine asi, mis vajab alguses kindlasti harjumist, on tallaga palli omaksvõtt, sest suures jalgpallis käib see siseküljega. Kuna saalijalgpall on ka väga taktikaline, siis paljudele valmistab see pool alguses raskusi.

Tutk: Minule pakkus kõige rohkem väljakutset vastasesse kinnijäämine – nii palli kui mängija järele joostes tuleb see ootamatult. Isiklikult oli kõige kergem söötudele vahelelõikamine, aga ka pidev söödupakkumine kaaslasele või liikumisruumi tekitamine.

Kui tõsiseks pead sa saaliliiga konkurentsi ja kuidas hindad taset?

Loo: Arvan, et saaliliiga pakub üksjagu konkurentsi. Näiteks leiab võistkondade nimekirjast nii mõnegi endise koondisekandidaadi nii noorte kui naiste tasemelt. Vürtsi lisab ka väike väljak, vähe eksimisruumi ja kiiresti vahetuvad olukorrad.

Tjunin: Kahjuks oleme meistriliigas praegu viimasel kohal. Selle põhjus on nagu alati rahapuudus ja sellest tulenevalt puuduvad ka head välismängijad, kes saaksid meie noortele näidata, mis asi futsal tegelikult on.

Samuti puuduvad laste jaoks futsaliakadeemiad. Jah, olen kuulnud, et mingisuguseid algatusi on, kuid jällegi on vaja noortele mõeldud õppeprogramme. Arvan, et Eestis ei ole meil päris sellist potentsiaali. Sinna, kus on natukenegi raha, liiguvad paremad mängijad ning konkurents sõltub hetkel peamiselt sellest.

Elhi: Naljaga pooleks võib öelda, et võibolla pole päris okei, et pärast esimest hooaega kutsuti mind meistermeeskonda. See on mulle loomulikult suur kompliment, aga reaalsus on see, et praegu on Eestis mängijate valik paraku väike. Ideaalis ei tohiks olla nii, et kui keegi suurest jalgpallist loobub ning hakkab kolmekümnendates saalis mängima, siis on ta kiiresti konkurentsivõimeline.

Ma kindlasti ei halvusta meie kõrgliigat ega mängijate taset, vaid mul on kahju sellest, et Ees-



tis enamasti alustataksegi futsaliga alles siis, kui kas murujalgpalliga tehakse lõpparve või saadakse aru, et seal ei saavutata midagi. Aga see tingib paratamatult olukorra, kus on hilja saavutada saalis kõrgemat taset.

Tahaks veel rohkem noori, kes alustavad futsaliga varakult. Siis ehk tulevikus ei saaks endised murujalgpallimängijad 30aastaselt saalis enam nii kiiresti löögile.

Kuna Eestis futsali mängimise eest palka ei maksta, siis mõistan väga hästi, miks noored ikkagi proovivad võimalikult kaua murujalgpallis läbi lüüa. Aga selline soov või unistus on ikka, et meil oleks rohkem põlevate silmadega noori ka saalis.

Mööl: Eestis on saalijalgpall väga suuresti mängijatele hobi, mida harrastatakse meistriliiga tasemel küllaltki professionaalselt. Seepärast on endistel hea tasemega jalgpalluritel küllaltki hea võimalus liigas kiiresti kanda kinnitada. Väga positiivne on see, et saalikoondisel on professionaalsed treenerid, kes üritavad kujundada mängijatele harjumusi ning mängida ja tegutseda kui päris saalijalgpallurid.

Loime: Minu arust on see tore, et sel aastal saavad murujalgpalli meistriliiga mängijad osa võtta ka saaliliigast. Olen selle kohta kuulnud vaid positiivseid mõtteid – puhatakse murust ja mängitakse oma lõbuks. Lisaks usun, et see annab liigale kvaliteeti juurde.

Tiimide kohta ütleksin, et saali meistriliigas on kõik võistkonnad üsna võrdsed, ja ma arvan, et veel on tulemas palju üllatusi mängude seisude osas.

Vnukov: Meie liiga tase on normaalne, aga tahaksin rohkem konkurentsi. Varem oli meistrivõistlustel rohkem välismängijaid, mis tegi asja huvitavamaks, aga olen kindel, et tulevikus läheb see ainult paremaks.

Israel: Sel aastal on saalis konkurents kõikide naiskondade vahel enam-vähem võrdne. Suures pildis võivad kõik kõiki võita. Tase on eelmise aastaga võrreldes natukene tõusnud, aga Eesti jalgpalliliit pole tahtnud sellele väga kaasa aidata. Tase oleks kindlasti veel parem, kui kõik mängijad, kes mängida sooviks, saaksid seda teha.

Kuna praegu tohib murujalgpalli meistriliigast meil osaleda vaid kaks mängijat, siis tekib küsimus, miks me kutsume seda saali meistriliigaks, kui kõik ei tohi mängida. Jah, võib juhtuda, et murujalgpallija futsalihooaja algus ja lõpp võivad kattuma hakata, aga see ongi siis ju mängija otsustada, mida ta nendel hetkedel mängida soovib või kuidas sellised olukorrad lahendatakse. Kui on ette teada, siis tegelikkuses mina siin mingit probleemi ei näe.

Stüf: Sel hooajal on konkurents pigem lahja. Seda on kurb öelda, aga liiga kvaliteet on minu silmis langenud. Aastaid tagasi oli mitmes meeskonnas leegionäre, kes tõstsid taset. Mingid meeskonnad on ka noorenenud ja see on üks põhjus, miks ollakse nõrgemad. Ja siis on ka paar tagumist meeskonda, kes ei saa korduvalt võistlusteks meeskonda kokku. Aga ma ei taha kelleltki midagi ära võtta, sest olen kursis sellega, et neli kuni viis meeskonda üritavad teha asju väga korralikult. On olemas piisavalt

teadmisi, aga puuduvad kvaliteetsemad mängumehed, et taset tõsta.

Tutk: Leian, et tase on tõusutrendis ning need, kes on futsaliga pikemalt sihipäraselt tegelenud, saavad nüüd edu nautida. Kindlasti annaks juurde panna füüsilisele võimekusele ning võistkondade sügavusele.

Mis on sinu arust saalijalgpalli plussid-miinused võrreldes murujalgpalliga?

Loo: Saali meistriliigas mängin seepärast, et see pakub mulle uut moodi väljakutset. Kindlasti on futsali üheks suureks plussiks ka see, et hooaeg on lühem ning talvisel perioodil ei kata väljakut ei jää ega lumi.

Tjunin: Ei ole mingeid plusse ega miinuseid – need on ühtaegu sarnased ja erinevad mängud. Igal mängul on oma spetsiifika.

Ma saan peagi 50aastaseks ega saa end pidada inimeseks, kes võiks mängida suure jalgpalli kõrgliigas, sest ma ei pööra treeninguprotsessile enam piisavalt aega ega tähelepanu – ja seda vanuse tõttu arusaadavatel põhjustel. Näiteks ei suudaks ükski Eesti futsalimängija, olenemata vanusest, mängida Hispaania kõrgliigas, sest seal on kiirused teised, nagu ka suures jalgpallis. Seni kuni Eesti futsal on valdavalt amatöörtasemel – kohati isegi kehvemal –, saan ka mina veel veidi mängida.

Elhi: Minu jaoks on saalijalgpalli suureks plussiks see, et kuigi vahel võib põrand olla tolmune ja libe, siis alati on soe ja kuiv. Mulle meeldib ka see, et saalis pole võimalik viivitada ega absurdsustega tegeleda, sest aeg lihtsalt seisab, kui pall pole mängus.

Andrei Tjunini hämmastavalt pikk mängijakarjäär on teda Eesti tipptasemel jalgpalliga sidunud juba üle 30 aasta! Pikalt hoidis ta enda käes Premium liiga ajaloo noorima mängija rekordit, debüteerides Tartu Merkuuri eest 1994. aastal vaid 14aastasena. Tänapäeval, 47aastaselt lööb ta kaasa saalivuti meistriliigas.

Foto: Marleen Mälk

Lisaks tooksin ma välja selle, et saalis mängides loovad juba 100 kuni 200 pealtvaatajat mõnusa õhkkonna, mida meil Eesti staadionitel väga harva kohtab. Kuigi need on minu jaoks võõrsilväljakud ning vähemalt 90% inimesi on minu vastu, on väga äge mängida Ida-Virumaal, kus saalijalgpalli hinnatakse kõrgelt ja saalid on alati täis.

Miinuseks võib olla see, et saalijalgpallurid on amatöörsportlased ning palka selle eest ei saa. Mängijad ohverdavad oma vaba aega, et mööda Eestit ringi sõita, sest neile lihtsalt meeldib see mäng.

Mööl: Futsali suur pluss on see, et külmal ajal ja kehva ilmaga on seda mõnus mängida. Mulle isiklikult meeldib ka see, et vahetusi saab teha pidevalt ja piiramatult – see annab võimaluse ühte mängu mängida erinevate strateegiatega vastavalt tulemusele. Kuna ma olen igapäevaselt jalgpallitreener Premium liiga tasemel, kattub mu graafik suuresti tippliigade graafikuga ning see oleks liigne surumine, et pere kõrvalt kogu see logistika paika loksutada. Saaliliigas on lühike hooaeg ning suur osa jääb tavajalgpalli mõistes hooajavälisesse aega ehk ma saan osaleda enamikus trennides ja mängudes. Ma mängisin tavajalgpalli III liigas ja sellel aastal liitun ilmselt mõne kõrgemal liigatasemel mängiva tiimiga, hetkel veel on võimekus selleks olemas.

Veel 2020. aastal oli Denis Vnukov Premium liigas Tallinna Legioni kapten – praeguseks on ta Eesti saalijalgpallikoondise üks liidritest. Fotod: Liisi Troska, Valentina Šestero

jalgpalli palju lihtsam mängida, kuna suunamuutuseid on vähem ning jõudu jagub kauemaks.

Ausalt öeldes suuri miinuseid polegi välja tuua, mõlemad on nauditavad jalgpallivormid.

Loime: Miinuseks loeksin selle, et hooaeg on väga lühike – ei jõua korralikult sisse elada, kui juba läbi saab. Ka see, et kunagi ei tea, millal mäng läbi saab, sest murujalgpallis on kohtumine pärast 90 minutit läbi, aga futsalis võib matš kesta ka kolm tundi.

Plusse on seevastu palju. Kiire ja tehniline mäng, mis aitab kaasa väljakunägemisele ja seal liikumisele. Tooks veel välja selle, et saalijalgpall on vaatajasõbralik mäng – väiksem väljak, siseruum, kiirem mäng ja tõenäoliselt lüüakse rohkem väravaid.

Vnukov: Mõtlen, miks ma üldse saalijalgpalli mängima hakkasin. Kui Islandilt naasin, siis pakuti mulle seda proovida. Tulin, proovisin ning võitsin esimesel aastal Eesti meistrivõistlused ja minust sai parim väravakütt. Seega ma ei kaalunud enam suurt jalgpalli. Mulle meeldis see väga ja jäin saalijalgpalli juurde. Mulle sobib selline kiiremat tüüpi jalgpall.

Israel: Saali plussiks on see, et seal on alati soe mängida. Samuti on saalijalgpall ettearvamatu mäng. Jah, murul võib ka pall igasuguseid asju teha, aga distantsid, millega tuleb arvestada, on hoopis teistsugused. Ka kombinatsioonid on saalijalgpallis ägedad ning väravavahtidel on suur vastutus, seega ühest mängust saab kätte väga palju adrenaliini. Astmaatikuna on seevastu suurt

Stüf: Plussiks on see, et mäng on atraktiivsem ja sündmusterohkem. Alati on soe ja ilm ei mõjuta pealtvaatajaid ega mängijaid. Miinuseks on see, et pole piisavalt finantsvahendeid – klubid teevad selle nimel tööd, et saaks asja veel paremini ajada. Aga kui juba suures jalgpallis on raske raha leida, siis saalis on see veel raskem. Samuti on miinuspool see, et klubidel puudub noortetöö, mistõttu jõutakse saali alles siis, kui murujalgpallist loobutakse.

Saalijalgpalli-meeskondade keskmine vanus on liiga kõrge. Eks on ka erandeid, näiteks Ida-Virumaal on õnneks nooremaid mängijaid ka, kes on mõnda aega juba saalijalgpalliga tegelenud. Mina avastasin saalijalgpalli alles siis, kui tegin 24aastaselt suures jalgpallis kõrgliigaga lõpparve. Eraelu tuli lihtsalt peale, finantsiliselt oli vaja toime tulla ja jalgpallist saadav tulu polnud selleks piisav ega motiveeriv, et jätkata. Kuna see jalgpallipisik oli jätkuvalt sees ja tahtsin kusagil edasi mängida, siis nägin head väljundit saalijalgpallis.

Tutk: Isiklikult naudin futsali aastaajalist perioodi ehk sügise-kevade formaati. Samuti ka hooaja pikkust ja intensiivsust ehk mõõdukat mängude arvu ning lihtsam on taastuda mängude vahel. Lisaks ei tee paha treeningu- ja mängutingimused. Samuti on vähem pisivigastusi – vastasega kontakti minemise kiirus on väiksem. Ma arvan, et futsali hetkeolukord Eestis peegeldab asjaarmastajate võimekust ja ajalist panust selle arendamisse. Veel on palju samme, mis on tegemata, aga on, mida oodata!

U17 koondis vajab

kiiret mehistumist,

aga näeb ka pikka plaani

Kodupubliku ees finaalturniiril mängimine on võimalus, millega õnnistatakse karjääri jooksul väheseid jalgpallureid. Eesti U17 koondisele on alanud aasta märgiline, sest mais-juunis ootab neid ees kodune EM-finaalturniir. Kas senine töö selle nimel on läinud plaanipäraselt ja meeskond on seal, kus võiks olla?

„Pigem keeruline küsimus!“ lausub koondise peatreener Marko Pärnpuu muiates, ent tõsineb kohe. „Vaadates eelmist aastat, meie mänge ja tulemusi – ei ole. Aga kui mõtlen sellele, mida meil on hetkel võimalik selle võistkonnaga teha – pean silmas laagreid ja mänge –, siis need oleme saanud tehtud.“

Koondislased on praegu vanuses, kus toimub üleminek noorte meeste jalgpallist täismeeste jalgpalli. Näiteks Aston Visse ja Andero Kaares on juba saanud omajagu minuteid ka A. Le Coq Premium liigas, ent paljud poisid mängisid mullu ja mängivad eeldatavasti tänavu veelgi rohkem vähemalt esiliiga või esiliiga B tasemel.

Pärnpuu märgib, et U17 vanuseklassis käib suurem osa koondisetööst väljaspool FIFA ametlikku akent. Eriti puudutab see neid noori, kes mängivad juba meesteliigades, kus koodise ajaks pausi ei tehta. Klubidel pole seega otsest kohustust mängijaid vabaks anda, ehkki Pärnpuu kinnitusel on koostöö seni üldpildis väga hästi sujunud.

„Klubid mõistavad, et finaalturniir on suur asi, ja olen neile väga tänulik, aga me ei saa sellega liiale minna. Tuleb leida tasakaal. Oluline on ka see talv – kus tehakse ettevalmistust? Mõnel oligi ehk puudu mehistumisest treeningukeskkonnas,“ arutleb peatreener.

„Tehtud asjade koguse mõttes oleme joonel, aga tulemuste mõttes jäi mul lu mitmes asjas puudu. Kahe viimase mänguga Ungari vastu olen rahul, aga need kaks mängu veel ei de fineeri meid,“ viitab ta novembri keskel peetud maavõistlustele.

Avamängu võitis Eesti teise poolaja keskel saadud punase kaardi kiuste 1 : 0, ent kaotas kaks päeva hiljem 0 : 2.

Lõppenud aasta jooksul pidas koondis 11 vastasega 13 kohtumist, plusspoolele jäid vaid võidud Aserbaidžaani ja Ungari üle. Ehkki korraldajana on Eestil pääse finaalturniirile käes, osaletakse ka valiksarjas, kus kaotati oktoobris peetud esimesel turniiril 1 : 8 Itaaliale, 0 : 2 Ukrainale ja 0 : 1 Monteneg role. Märtsis ootab ees valikturniiri teine ring, seal võetakse mõõtu Inglismaalt, Iisraelilt ja Fääri saartelt.

Pärnpuu sõnul tuleb arvestada, et finaalturniiri pärast ollakse erilises olukorras, kus rahvusvahelisel tasemel pakutava intensiivsuse ja võimsusega hakkamasaamises on meeste seas mängijatel eelis. „Me ei pea üldse mängima Saksamaaga, saamaks aru, et rahvusvaheline jalgpall on teine. Piisab mängudest lätlaste ja soomlastega. Meestejalgpall valmistab selleks paremini ette,“ sõnab Pärnpuu. Samas rõhutab ta, et silmas tuleb pidada mitte ainult suvist finaalturniiri, vaid iga mängija arengut ka pikemas plaanis, mispärast pole noorte mängimine noorteklassis tema hinnangul kindlasti vale samm.

Et pilku hoitakse peal kõigil, kinnitab seegi, et jaanuari keskel kogusid koondise treenerid paari päeva jooksul oma käe alla ligi 80 selle aastakäigu mängijat. „Seda efekti kahjuks või õnneks polnud, et vau, kus sa olnud oled. Kui mõni asi on Eesti väiksuse juures miinus, siis see on pluss, et ülevaade on meil täielik,“ märgib Pärnpuu.

Koondise peatreener Marko Pärnpuu.

Foto: Liisi Troska

enda kui ka nende jaoks – et nad saaksid aru, et pilk on peal ja nad pole kuskile kadunud.“ Kui 2003. aastakäigu koondis valmistus koduseks finaalturniiriks, mis lõpuks koroonapandeemia tõttu üldse ära jäi, loodi neile selleks väga head tingimused. Kaasati näiteks spordipsühholoog, kohtuti pidevalt tugevate vastastega ning koondis oli omajagu meediapildis. Sellest vanuseklassist on praeguseks sirgunud A-koondise tugitalad Maksim Paskotši ja Rocco Robert Shein, lisaks veel hulk koondiseringi jõudnud või Premium liigas kandvat rolli mängivaid mehi.

Toonasega võrreldes minnakse praegu finaalturniirile vastu pealtnäha märksa tagasihoidlikumalt. Kas Pärnpuu tunneb millestki puudust – näiteks rohkematest kogunemistest? „Tõesti, nii palju meil kooskäimisi pole nagu 2003. aasta poistel. Meil on nii mõnigi staff’i-liige olnud ka toonase aastakäigu juures, oskame võrrelda. Aga see pole kindlasti, rusikas taskus, öeldud,“ kinnitab juhendaja.

„Usun väga ka sellesse, et töö klubides on see, mis poisse aitab,“ toonitab Pärnpuu. „Iga koondisetreening lõhub teatud mõttes klubirütmi. Tasakaal on meil minu arvates paigas olnud ja ma kindlasti ei kurda. See, kui poisid saavad näiteks aprilli jooksul – mis on tavaliselt Eesti kalendris tihe kuu – klubis väga palju mänge, on pigem parem. Me ei eeldagi seda, et me oleme kogu aeg laagris koos,“ sõnab ta.

„Kui mõni asi on Eesti väiksuse juures miinus, siis see on pluss, et ülevaade on meil täielik.“

Uut Messit seega ei avastatud? „Ta on meil juba olemas!“ sõnab Pärnpuu muiates. Mõistagi ei hakata viis kuud enne finaalturniiri alles nullist nuputama, kes võiks koondisesse mahtuda – tuumik on juba välja sõelutud ja koos. Pärnpuu sõnul on neid mängijaid 30–35, kes pretendeerivad lõpliku koosseisu ehk paarikümne koondislase hulka pääsemisele.

Pärnpuu toonitab vestluse jooksul mitu korda, et ei taha koondisekogunemiste kontekstis rääkida esimesest ega teisest koosseisust. „Mõnes riigis on moodustatud future-koondis – see on hea termin. Meilgi on oma nimekiri neist, kes mängivad noortes ja on võibolla natuke hilisemad arenejad. Tahame neid kindlasti hoida pildis nii

Märtsi lõpus saab Eesti tänu valikturniiri teisele faasile veel kolm rahvusvahelisel tasemel mängu. Esimene rahvusvaheline kohtumine ootab aga ees juba 4. veebruaril, kui Pärnus minnakse vastamisi Läti 2010. aastal sündinud poiste koondisega. Seal saavad Pärnpuu sõnul võimaluse end näidata just need poisid, kes pole seni koondise juures liiga palju käinud.

„Pärast seda sõidame 15. veebruaril nädalaks Hispaaniasse, kus kohtume Poola ja Rootsi U17 koondisega. Praegu rohkem rahvusvahelisi mänge kavas pole – aprilliks on küll paar pakkumist, aga peame vaatama, kuidas seal oleks õigem käituda,“ sõnab Pärnpuu.

Tema sõnul on märts klubides sageli uude hooaega sisseelamise aeg, aprillis tavaliselt õpitu juba kinnistub. „Mängurütmi leidmise jaoks on aprill olnud alati hea kuu. Nädalas koduklubis 90 minutit alla saada on koondise vaatest samuti väga tähtis. Ja mängijal ei tohi ka tekkida seda tunnet, et oh, jälle koondis. Väike nälg peab olema!“ arvab peatreener.

Jalgpallitreenerite arusaamad täiskasvanud õppija üldoskuste arendamisest

Käesolev artikkel põhineb Ludvig Tasase 2025. aastal Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Jalgpallitreenerite arusaamad täiskasvanud õppija üldoskuste arendamisest“ ning Jalka konverentsi ettekandel. Magistritööga on võimalik tutvuda ETERA keskkonnas.

Huvi uurimise ja õppimise vastu on ini mestele omane juba varasest east. Alates uudishimust, mis män guasjade sees peitub, kuni soovini mõista keerulisi nähtusi meid ümbritsevas universumis. Teadmiste hankimine ja nende mõtestamine ei ole pelgalt praktiline vajadus, vaid osa inimese eksistentsist. See on viis suhestuda iseenda ja ülejäänud ühiskonnaga.

Teema aktuaalsus tuleneb mitmest ühiskonnas käivast protsessist. Olgu selleks tehnoloogilised muutused, kultuurilise mitmekesisuse kasv, demograafilised muutused, üldoskuste suurenev roll globaliseeruvas ühiskonnas, täiskasvanu hariduse aktuaalsus või õppimise tähtsus läbi kogu inimese elukaare. Inimesed vajavad laialdasi oskusi, et paindlikult kohaneda kiiresti muutuvas maailmas.

saan aru, et see, mida ma kogu aeg väärtustanud olen, ongi üldoskused!“

Elus hakkamasaamiseks on seega vaja üldoskusi. Need aitavad kõiki tegevusi ellu viia ning on ülekantavad ühest ametist teise või ühelt elualalt teisele. Üldoskustel baseerub kõikide teiste, spetsiifilisemate oskuste omandamine ja rakendamine ning neid rakendatakse teiste oskustega paralleelselt. Üldoskused on olulised eeldusoskused, ilma milleta ei saa omandada spetsiifilisemaid pädevusi. Seega loovad üldoskused aluse täiskasvanud õppija autonoomiale, vastutamisele ja elus toimetulekule. Need aitavad teadmisi rakendada, olukordi hinnata ja otsuseid langetada, nii treeningul kui ka igapäevaelus.

Treenerid tunnetavad ja väljendavad seda uuringu põhjal järgmiselt:

Tänapäevane jalgpallitreening ei ole pelgalt tehniliste ja taktikaliste oskuste õpetamine. See on arengukeskkond, kus arenetakse sotsiaalselt ja arenevad üldoskused, mis mõjutavad inimese toimetulekut ka väljaspool treeningut ja jalgpallikeskkonda. Üldoskused nagu enesejuhtimine, suhtlemine ja mõtlemine on osa igapäevasest treeninguprotsessist, isegi kui neid alati niiviisi seostada ei osata.

Keskkonnas, kus õppimisprotsess ei pruugi alati olla toetatud, nagu mitte formaalõppena käsitletav jalgpall, on oluline luua sild selle vahel, kuidas täiskasvanud inimesed õpivad ja kuidas treenerid saavad seda arengut toetada. Oluline on luua praktiline tähendus olemasolevate teadmiste kaudu, mis aitab treeneril näha oma rolli laiemalt. Nagu üks uuringus osalenud treener ütles: „Ma pole varem niimoodi neid lahti võtnud, aga nüüd

„Ilma selleta ei toimu ka põhimõttelist õppimist.“

„Nad teevad minu elu ju lihtsamaks.“

Jalgpall kui mitteformaalne õpikeskkond pakub üldoskuste arendamiseks loomulikku ja elulist konteksti. Samas näitab uurimus, et treenerid ei pruugi olla teadlikud, kuidas nende igapäevased valikud ja käitumine neid oskusi kujundavad.

Uuringu eesmärk oli seega kirjeldada, kuidas Eesti jalgpallitreenerid mõtestavad ja toetavad täiskasvanud õppija üldoskuste arendamist ning milliseid võimalusi ja proovilepanekuid nad selles protsessis kogevad.

Andmed koguti poolstruktureeritud intervjuudega seitsmelt UEFA Pro kvalifikatsiooniga treenerilt. Analüüsi käigus ilmnes, et kuigi üldoskuste olulisust teadvustatakse, arendatakse neid valdavalt mitteteadlikult.

TÖÖALASED

ÜLDOSKUSED

ENESEJUHTIMISOSKUSED

aitavad ennast kontrollides olukordadega paremini hakkama saada

• Stressijuhtimise oskus

• Juhistest ja nõuetest lähtumise oskus

• Muutustega kohanemise oskus

• Eesmärgi saavutamise oskus

• Iseseisva tegutsemise oskus

• Tegevuste algatamise oskus (initsiatiiv)

• Motivatsioon

• Vastutamine

• Väärtustest lähtumine

• Kiire ümberlülitumise oskus

LÄVIMISOSKUSED

sotsiaalkommunikatiivsed oskused aitavad üksteist mõista ja teistega arvestada

• Suhtlemisoskus

• Keeleoskus

• Empaatilise käitumise oskus

• Eneseväljendusoskus

• Eestvedamise oskus

• Suhete loomise ja hoidmise oskus

• Tagasiside andmise ja vastuvõtmise oskus

• Teabe ja info esitamise oskus

• Meeskonnatöö- ja koostööoskus

MÕTLEMISOSKUSED aitavad näha probleemide tuuma ja võimalikke lahendusi

• Analüüsioskus

• Loova ja uuendusliku tegutsemise oskus

• Ruumilise mõtlemise oskus

• Õppimisoskus

• Matemaatiline kirjaoskus

• Probleemi lahendamise oskus

• Detailidele tähelepanu osutamise oskus

• Keskendumise oskus

• Kriitilise mõtlemise oskus

• Praktiline ja rakenduslik mõtlemine

Tabel 1. Tööalaste üldoskuste jagunemine. Autori koostatud, tuginedes SA Kutsekoda koostatud raportile (Leemet ja Ungro, 2022. a)

Nagu üks treener ausalt tunnistas: „Üks on treeneri enda vähesed üldoskused ehk see on kindlasti takistuseks.“

Uuringu tulemused näitavad, et treenerid oskavad eristada kolme peamist tööga seotud üldoskuste valdkonda (vt tabel 1).

Treenerid seostavad neid oskusi küll otseselt treeningute ja mängusituatsioonidega, kuid ilma teadliku eesmärgistamiseta jäävad need valdavalt juhuslikult arendatavateks oskusteks.

Uuring näitab, et treenerid arendavad üldoskusi, kuid valdavalt ilma seda endale teadvustamata. Näiteks

ühiselt reeglite ja kokkulepete loomine arendab vastutust ja koostööd; mängu- ja videoanalüüs arendab mõtlemis- ja info edastamise oskust; avatud küsimuste esitamine arendab eneseväljendus- ja mõtlemisoskust; pingelised olukorrad õpetavad emotsioonide juhtimist ja stressijuhtimisoskust; jne.

Nagu üks treener märkis: „Kui me räägime hakkamasaamisest elus üldisemalt, siis muidugi seal on positiivne mõju nii sellele inimesele endale kui ka tema lähedastele kui ühiskonnale üldisemalt.“

Samas tõi mitu treenerit välja, et ilma teadliku fookuseta jäävad üldoskused treeninguprotsessis tagaplaanile: „Kui ma ise ei aseta jalgpallitreeningu protsessis üldoskusi esikohale, siis ma ei saa neid ka kuidagimoodi enda protsessi sisse võtta.“

Jalgpalli tugevus peitub selle mitmekülgsuses: mäng, meeskond, reeglid, emotsioonid, pidev kohanemine ja otsustamine loovad ideaalse pinnase õppimiseks. Uuringust järeldub, et jalgpallitreening pakub rohkelt võimalusi õppija üldoskuste arendamiseks, juhul kui treener oskab neid võimalusi märgata ja teadlikult juhtida.

„Põhimõtteliselt pole peaaegu ühtegi asja, mida jalgpall ei õpetaks või mida selles keskkonnas ei õpiks.“

Uuringu tulemusena loodud täiskasvanud õppijate üldoskuste arendamise mudel võimaldab treeneritel teadlikumalt planeerida ja eesmärkidest lähtuvalt mõtestada oma treeningutegevust, võttes arvesse klubipõhiseid eesmärke, väärtusi ja põhimõtteid ning õppijate ja õpetamisolukordade variatiivsust. Mudel ühendab andragoogilised põhimõtted jalgpallitreeningu praktikaga, toetades niiviisi treenerite professionaalset arengut (vt joonis 1).

Joonis 1. Täiskasvanud õppija üldoskuste arendamise mudel jalgpalli treeningukeskkonnas

Mudeli eesmärk on pakkuda treeneritele nii sisulist kui ka visuaalset tuge, et töötada välja terviklik tegevuskava, mis sisaldab tegevuste eesmärgistamist, mõtestamist ja planeerimist ning praktiliste treeningutegevuste väljatöötamist üldoskuste arendamiseks jalgpalli treeningukeskkonnas.

Mudeli keskmes paikneb mängija kui täiskasvanud õppija, keda toetatakse enesejuhtimis-, lävimis- ja mõtlemisoskuste arendamisel. Mudeli visuaalne vorm toetab treenerit, sidudes jalgpalli konteksti üldoskuste arendamisega. See aitab treeneril seostada arendavad tegevused reaalsete olukordade ja keskkonnaga treeningul. Mudelit saab kasutada üldoskuste arendamise protsessi planeerimisel, refleksioonis, aga ka treenerikoolitustel.

Oluliseks peetakse prioriteetide ja tegevuseesmärkide seadmist, nii et tähtsaks peetavad oskused periodiseeritakse kogu aasta treeningutesse ning mõeldakse konkreetsed tegevused, harjutused ja näited igapäevaseks süsteemseks rakendamiseks. Tegevustes tuleb lähtuda sellest, mis on klubis väärtustena kokku lepitud ja milliseid persoone võistkonda treenerina vajatakse.

Tulemustest selgus, et jalgpallitreenerite arusaamad üldoskustest on piiratud, avaldudes esmalt just mitte teadmises.

„Ma pole võibolla nagu oskustena neid kirjeldanud.“

Üldoskuste arendamisega tegelemine on jalgpallikeskkonnas igapäevaselt olemas. Nimelt loovad treeninguprotsessi mitmetasandiline struktuur ja harjutusvara eeldused erinevate oskuste sihipäraseks kujundamiseks, mispärast on jalgpall väga sobiv väljund üldoskuste arendamisel.

Küsimus on, kas me oskame neid ka teadlikult ja süstemaatiliselt arendada. Uuring näitab, et treenerid väärtustavad üldoskusi ja näevad nende mõju, kuid vajavad rohkem teadmisi, tööriistu ja laiapõhjalisemat (koolitused, klubi juhtkond, mentorid jne) tuge, et muuta see protsess märkimisväärselt tulemuslikumaks.

„Teisest küljest me võibolla ei valmista neid ette eluks peale seda, kui jalgpall läbi saab, või ütleme mängijaelu läbi saab.“

Teadlikum ja süsteemsem lähenemine aitab kasvatada mitte ainult paremaid mängijaid, vaid ka inimesi, kes tulevad toime nii väljakul kui ka väljaspool jalgpallikeskkonda ning on seeläbi kõrgelt hinnatud ka ühiskonnas laiemalt.

Treenerid näevad kasu ja teadvustavad vajadust olla teadlikum üldoskuste arendamise teemadel, mis omakorda annab alust edasisteks täiendavateks teadusuuringuteks ja treenerikoolituste arendamiseks.

Paltsile esimene Annika, Käidile kolmas Hõbepall

Traditsiooniliselt kuulutati uue aasta teisel päeval Tallinna vanalinnas asuvas Beer

Gardenis välja lõppenud aasta ilusaimad koondiseväravad. Eesti jalgpalliajakirjanike klubi (EJAK) valis naiste A-koondise aasta ilusaimaks tabamuseks

Liselle Paltsi kolli Balti turniiri mängus Fääri saarte vastu, meestekoondise seas aga

Mattias Käidi tabamuse MMvalikmängus Moldova võrku.

Kui viimastel aastatel on olnud pigem tavapärane, et naistekoondis lööb aastaga rohkem väravaid kui meestekoondis, siis seekord olid asjad vastupidi: Eesti mehed suutsid kümne ametliku mänguga vastaste võrku sahistada 12, naised aga 11 mänguga seitse korda.

Meeste seas oodati Hõbepalli võiduväravatega aasta viimaste mängudeni: esikoha võitnud Mattias Käit pani Moldova ristnurga sahisema oktoobris, samuti kõvasti esikohahääli teeninud Robi Saarma koll sündis Eesti aasta viimases punktimängus võõrsil Norra vastu, kus ta esmalt vastaste keskkaitsjale Leo Østigårdile jalgevahelt tegi ja siis külmavereliselt palli võrku torkas.

Kui poleks olnud Saarma väravat, oleks Käit saanud Hõbepallil haruldase kolmikvõidu – kõik tema kolm aasta jooksul löödud koondiseväravat mahtusid lõpuks nelja parema sekka! Omapärane vastupidine näide oli koondise 12 väravast viis löönud Rauno Sappinen, kelle kollid teenisid viie peale vähem punkte kui Käidi paremuselt kolmas tabamus.

„[Michael] Larsen läks peale lööma ja rikošetist kukkus pall minu jaoks õnnelikult täpselt sinna joonele, kus kedagi minu ümber ei olnud. Korra vaatasin väravavahti, tahtsin lüüa ette posti, kuna tundus, et äkki väravavahil on sealt seda raskem ära tõrjuda. Läks hästi – mitte täiesti ristnurka, aga sinna lähedale üles, kus väravavahil vist väga

Hõbepall 2025

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäeva ja vajadusel seisuga ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv

1. Mattias Käit Moldova (14.10) 185 (26)

2. Robi Saarma Norra (13.11) 169 (15)

3. Mattias Käit Moldova (25.03) 94

4. Mattias Käit Iisrael (6.06) 71

5. Rauno Sappinen Küpros (18.11; 2 : 2) 33

6. Maksim Paskotši Iisrael (22.03) 26

7. Rauno Sappinen Itaalia (11.10) 17

8. Rauno Sappinen Küpros (18.11; 4 : 2) 11

9. Rauno Sappinen Küpros (18.11; 3 : 2) 8

10. Rasmus Peetson Moldova (25.03) 2

11. Rauno Sappinen Moldova (25.03) 0

12. Vastaste omavärav Küpros (18.11; 1 :

0

varianti ei olnud,“ meenutas Käit kodus Moldovale löödud väravat.

27aastasele Käidile oli tegu karjääri kolmanda Hõbepalliga – auhinnalised olid ka tema 2017. aasta värav Küprosele ja 2021. aasta koll Belgiale. Hõbepallide arvult hoiab kindlat liidrikohta seitsme autasuga Konstantin Vassiljev, peale Käidi on kolm Hõbepalli veel Martin Reimil ja Indrek Zelinskil.

Naistekonkurentsis oli valikus seitse väravat, millest koguni viis teenisid esikohahääli. Parimaks valiti lõpuks Liselle Paltsi kauglöök Fääri saarte vastu Balti turniiri pronksimängus. „Tahe

Annika 2025

Vasakult paremale: skoorija nimi, mäng koos kuupäevaga ning kogutud punktid, sulgudes esikohtade arv

1. Liselle Palts Fääri saared (27.10) 189 (27)

2. Mari Liis Lillemäe Kosovo (1.07) 152 (10)

3. Vlada Kubassova Läti (8.04) 120 (1)

4. Katrin Kirpu Iisrael (25.02) 94 (2)

5. Kristina Teern Bulgaaria (3.06) 59 (1)

6. Anette Salei Kosovo (1.07) 1

7. Emma Treiberg Fääri saared (27.10) 0

Senised Hõbepalli võitjad

Aasta ja nime järel vastane, kelle võrku võidupall löödi

1995 Martin Reim Sloveenia

1996 Argo Arbeiter Andorra

1997 Martin Reim Leedu

1998 Sergei Terehhov Fääri saared

1999 Martin Reim Fääri saared

2000 Indrek Zelinski Hongkong

2001 Andres Oper Holland

2002 Teet Allas Moldova

2003 Indrek Zelinski Andorra

2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein

2005 Andres Oper Slovakkia

2006 Tarmo Neemelo Türgi

2007 Indrek Zelinski Andorra

2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared

2009 Konstantin Vassiljev Armeenia

2010 Tarmo Kink Serbia

2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2012 Konstantin Vassiljev Poola

2013 Konstantin Vassiljev Holland

2014 Siim Luts Tadžikistan

2015 Sander Puri St Kitts ja Nevis

2016 Konstantin Vassiljev Gibraltar

2017 Mattias Käit Küpros

2018 Siim Luts Ungari

2019 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa

2020 Rauno Sappinen PõhjaMakedoonia

2021 Mattias Käit Belgia

2022 Konstantin Vassiljev Malta

2023 Rauno Sappinen Austria

2024 Rocco Robert Shein Aserbaidžaan

2025 Mattias Käit Moldova

Senised Annika võitjad

2020 Kristina Bannikova Läti

2021 Vlada Kubassova Fääri saared

2022 Vlada Kubassova Leedu

2023 Lisette Tammik Iisrael

2024 Lisette Tammik Luksemburg

2025 Liselle Palts Fääri saared

võita oli ikka olemas, aga kuidagi kindel ma selles olla ei saanud. Sel aastal oli koondisel väga palju ilusaid väravaid, mida iga aasta ei näe,“ kommenteeris Palts.

Teisele kohale valiti Mari Liis Lillemäe ilus löök koduses sõprusmängus Kosovoga, palju punkte teenis ka Vlada Kubassova ühepuutekoll Läti vastu.

Paltsist sai sealjuures Annika võrdlemisi noore ajaloo jooksul esimene mängija, kes võitnud aasta ilusaima koondisevärava tiitli oma esimese koondiseväravaga.

Hõbepalli ja Annika auhinna valmistas klaasikunstnik Eeva Käsper, kes on seda tööd teinud alates 2005. aastast. Varasemal kümnel korral oli Hõbepalli autor keraamik Kadri Jäätma.

Mida toob koondiseaasta? Põnev põige Aafrikasse, suur MM-suvi ja

raputav sügis

Alanud 2026. aasta toob kaasa suvise

MM-finaalturniiri Põhja-Ameerikas, aga ka korraliku raputuse koondiseakendes. Millised muutused ja maamärgid tänavu ees ootavad?

Tippklubide surve – mõne aasta eest teatas Liverpooli juhendanud Jürgen Klopp otsesõnu, et vihkab koondisepause – on viinud viimastel aastatel selleni, et FIFA üritab koondiseaknaid klubidele aina meelepärasemaks muuta. Selle aasta suurim uudis puudutab sügisest akent. Kui varem kogunesid koondised nii septembris kui ka oktoobris, siis alates tänavusest aastast asendab seda septembris algav ja oktoobris lõppev üks pikk aken. Mis tippudele nuhtlus, see väiksematele leevendus – liigapüramiidis madalamal asuvatele klubidele märgib koondiseaken tihti võimalust ravida vigastatud mehi ja lihtsalt mängijatele puhkust anda. Kahe akna asendamine ühega võiks aga sobida kõigile, sest stardi-stopi rütmi asemel tehakse üksainus paus, mille jooksul peetakse kuni neli koondisemängu. Koondisetreeneritele annab see jällegi võimaluse meeskonnaga pikemalt üheskoos tööd teha. Samuti kärbitakse vajadust mängijaid üle maailma koondise juurde ja tagasi klubisse lennutada. Kuna tänavu suvel peetakse taas MM, mis kestab USAs, Kanadas ja Mehhikos 11. juunist 19. juulini, muutub seal osalejatele väga oluliseks 1. juunil algav ja üheksa päeva kestev koondiseaken. Tegu on viimase võimalusega vormi katsetada, kusjuures koondised saavad kalendriaasta jooksul pärast märtsikuist akent alles teist korda kokku. Erand on Aafrika, kus praegu peetakse Rahvaste karika kohtumisi ehk selgitatakse mandri parimat. Nii märtsi-, juuni- kui ka novembriaknas on koondistele jäetud kahe mängu võimalus.

Eesti meeskonna aasta: esmalt Aafrika, siis naabrid, lõpuks Rahvuste liiga Eesti koondisele on põnevaim märtsikuine aken, sest FIFA on algatanud maailmajagude-vaheliste miniturniiride korraldamise tava. Jaanuari keskel kinnitas FIFA, et Eesti sõidab miniturniiriks Rwandasse, kus lisaks võõrustajatele on võimalikeks vastasteks veel Keenia ja Grenada. FIFA edetabelis on Keenia 113., Eesti 129., Rwanda 130. ja Grenada 164. kohal.

Suvisesse aknasse mahub Eesti jaoks viimasel ajal iga kahe aasta tagant toimuv Balti turniir. Sellele minnakse vastu karikakaitsjana, sest tunamullu õnnestus esmalt alistada koduses poolfinaalis 4 : 1 Fääri saarte koondis ning seejärel Kaunases peetud finaalis penaltitega ka Leedu. Eesti on nüüd võitnud pika võidupõua järel kolmest viimasest Balti turniirist kaks.

Uus EM-valiksari lükatakse käima alles 2027. aasta märtsis, kuid viimastel aastatel juba harjumuspäraseks saanud rütmis täidab suvise suurvõistluse järgse sügise Rahvuste liiga. Eesti meeskond säilitas eelmisel korral koha C-liigas ning saab neljaliikmelises alagrupis vastased teada 12. veebruaril toimuval loosimisel.

Kes võivad tulla vastaseks? Asetused on eelmise Rahvuste liiga hooaja järgi juba peaaegu paigas. Igal juhul on selge, et ise kolmandas loosipotis olevale Eestile tulevad esimesest potist vastaseks Island, Albaania, Montenegro või Kasahstan. Teise poti võimalikud vastased on Soome, Slovakkia, Bulgaaria ja Armeenia.

Meeste 2026. aasta rahvusvaheline jalgpallikalender

23.–31. märts – kaks koondisemängu 1.–9. juuni – kaks koondisemängu 11. juuni – 19. juuli – MM-finaalturniir 21. september – 6. oktoober – neli koondisemängu 9.–17. november – kaks koondisemängu

Nõrgimasse ehk neljandasse loosipotti kuulujad selguvad pärast loosimist, sest C-divisjoni tõusjaid ja D-divisjoni langejaid otsustavad mängud peetakse alles märtsi viimastel päevadel. Kindlasti on neljandas potis Moldova ja San Marino, samuti maanduvad märtsikuiste mängude järel sinna Läti või Gibraltar ja Luksemburg või Malta.

Eesti naiskonna aasta: tähtsad kohtumised MM-valiksarjas

Naistekalendris on suurturniiridest seekord kavas vaid Aasia meistrivõistlused, sest neljal mandril selgitati meistreid mullu. Kui meestel mahub kevadesse üksainus aken, siis naistel kaks, kusjuures mõlemas on antud võimalus pidada kuni kolm kohtumist. Kuna suvel suurvõistlusi pole, on üks aken jäetud ka sinna. Samamoodi nagu mullu lõpetab aasta kaks sügisest akent, kus naiskonnad saavad pidada kuni viis kohtumist.

Naiste 2026. aasta rahvusvaheline jalgpallikalender

24. veebruar – 7. märts – kolm koondisemängu

1.–21. märts: Aasia meistrivõistlused

7.–18. aprill: kolm koondisemängu

1.–9. juuni: kaks koondisemängu

5.–13. oktoober: kaks koondisemängu

24. november – 5. detsember: kolm koondisemängu

Eesti naiskonnale on kevadine seis suuresti selge: 3. märtsil minnakse algavas MM-valiksarjas vastamisi Bosnia ja Hertsegoviina ning 7. märtsil Leeduga. Mõlemad kohtumised toimuvad võõrsil. Vajadusel jääb selle akna algusesse veel ühe maavõistluse võimalus.

Sama seis on aprillis, kui kohtutakse 14. aprillil kodus Liechtensteini ja neli päeva hiljem Leeduga. Taas

on akna alguses ruumi üheks ettevalmistavaks maavõistluseks. Juunikuises aknas, kus saabki pidada vaid kaks mängu, lõpetab Eesti MM-valiksarja kohtumistega Liechtensteini ning Bosnia ja Hertsegoviina vastu.

Sügisesse jääb ruumi viieks koondisemänguks. Mis nendel kuupäevadel toimub, oleneb juba MM-valiksarja tulemustest. On võimalik, et Eesti peab oktoobris ja novembris-detsembris edasipääsu nimel sõelmänge, ent kui sinna ei jõuta, on mängukalendris rohkem ruumi. Tõenäoliselt mahub sügisesse nii või teisiti taas Balti turniir.

Ühtlasi on FIFA ka naiste puhul valmis ellu viima rahvusvaheliste sõprusturniiride pidamise tava. Seni on teada vaid see, et naiskondi ootavad ees mängud Brasiilias, Elevandiluurannikul ja Tais. Täielikud turniiride koosseisud on FIFA lubanud avaldada millalgi 2026. aasta alguses. Samas on need esialgse info põhjal kavas kevadel, kui Eesti kalendris on juba kirjas MM-valiksarja kohtumised.

Me alustame taas!

Jaanuarikuu algus möödus uute tuulte tähe all – Premium liiga meeskonnad kogunesid taas, et hakata tasapisi uueks hooajaks valmistuma. Nagu ikka, tähendab see omajagu uusi nägusid uutes tiimides!

Üks ootamatumaid talviseid üleminekuid viis FC Florasse kogenud keskväljamehe Ilja Antonovi. Vajab harjumist – on mees ju varem pallinud Flora suurte rivaalide Levadia ja Kalju ridades! Foto: Anna Andreas

Paide Linnameeskonna mängijad pidid treeningutele naasmise eel näitama oma füüsilisi võimeid. Lõuatõmbeid demonstreerib siin Henrik Ojamaa. Foto: Liisi Troska

Juhtub! Inimlik eksitus punktide kokkulöömisel tähendas seda, et detsembrikuisel jalgpalligalal kuulutati naiste meistriliiga parimaks mängijaks Katriin Saulus, kuigi tegelikult oleks pidanud see olema Mari Liis Lillemäe. Olukord lahendati sõbralikult: Saulusele jäi auhind füüsiliselt alles, aga Lillemäe sai tiitli ja tema nimega auhind anti üle aasta teisel päeval Hõbepalli ja Annika üritusel. Foto: Liisi Troska

Pärnu Vaprus tõi meeskonna esiründajaks FC Florast laenule Mark Anders Lepiku. Tuju on uues vormis igatahes hea! Foto: Liisi

Tugitoolijalgpall –populaarne meelelahutus Lõuna-Eestis

Lõuna-Eestis Antsla külje all Uhtjärve külas asub turismitalu Nõiariik, kus saab mängida tugitoolijalgpalli. Mis asi on tugitoolijalgpall ja kuidas seda mängitakse?

kuullaagrite ja asjade peal, aga mina panin selle tööstuspukkide peale, et seal saaks ka 120kilogrammine inimene peal sõita. Tema süsteem kiilus vahepeal kinni. Mina olen tehnilise lahenduse ümber teinud ja seda täiustanud.“

„Ü

ks soomlane tegi sellest kunagi algelise variandi ja mina täiustasin seda,“ räägib

Nõiariigi omanik Aivo Värton Jalkale, kuidas tal tekkis idee pakkuda külalistele tugitoolijalgpalli mängimise võimalust.

Ta lisab: „Tal väravavahid ei liikunud, aga mul väravavahid liiguvad. Tal oli tehniline pool

Tugitoolijalgpall erineb päris jalgpallist nagu öö ja päev, aga seda saab mingil määral võrrelda lauajalgpalliga. Igal mängijal on kindel positsioon ja tool, millega saab liikuda umbes kolm meetrit edasi-tagasi ja ennast pöörata 360 kraadi. Võistkonnas on korraga väljakul kuus inimest: üks väravavaht, kolm kaitsjat ja kaks ründajat. Mänguaeg on üldjuhul 3 x 5 minutit.

Värton, kes on sellega tegelenud umbes kümmekond aastat, märkis, et reeglid on ajaga välja kujunenud. „Käega ei tohi palli puutuda ja pepu

peab alati tooli küljes olema. Kui puutud palli nii, et sa ei ole tooli küljes, siis annan palli teisele võistkonnale. Kui on käega mäng, siis tuleb penalti, mis on nagu jäähokis bullit,“ sõnab Värton, kes on ise väljaku kõrval kohtunik.

Tugitoolijalgpalli saab mängida igal aastaajal, sest Nõiariigis on selleks eraldi maja. Väljak on suuresti ümbritsetud seinadega, mis tähendab, et pall püsib enamiku ajast mängus. Kui pall isegi lendab väljakult minema, siis kohtunik Värton viskab selle tagasi keskväljale. Küljeaudid, nurgalöögid, suluseisud ja muud sarnased olukorrad päris jalgpallist ei ole tugitoolijalgpalli osa.

ebamugavust tekitada. „Haiget saadakse kõige rohkem sellega, et mõned lähevad liiga hasarti ja kriimustusi ikka tuleb, aga päris jalgpallis on neid asju samamoodi.“

„Viimasel

paaril aastal on meil käinud teismelised lätlased, kes tahavad seda jalgpalli ja frikadellisuppi ja siis lähevad Tartusse edasi.“

Mis saab siis, kui pall jääb väljakul sellisesse kohta, kuhu kellegi jalad ei ulatu? „Täiskasvanute puhul ei ole sellist nurka, kust palli jalaga kätte ei saa,“ vastab Värton, lisades, et väravavahtide puhul kehtib selline reegel, et palli ei tohi otse õhust üle poole väljaku visata. „Mul alguses ei olnud seda reeglit, aga siis käis mingi grupp Põlvast, kus oli paar käsipallurit, ja asi läks jalgpallist kaugele,“ ütleb ta naerdes.

Tugitoolijalgpallis kasutatakse poroloonpalli, sest see on pehme – keegi ei saa haiget ja sisustus jääb terveks. Mängu juurde käib aga jalgadevaheline kontakt, mis paratamatult võib mängijates

Tugitoolijalgpall on Nõiariigis osutunud väga populaarseks mänguks. Värton märgib, et seda käivad mängimas erinevas vanuses ja erinevas füüsilises vormis mehed ja naised. See sobib peaaegu kõigile. „Meil on siin olnud hästi palju gruppe ja väga vähe on selliseid, kes ei taha seda mängida. Näiteks ükskord pärast sauna, kell pool kaksteist õhtul üks rühm tahtis veel mängida. Meil on mängimas käinud ka 83aastane vanahärra. Viimasel paaril aastal on meil käinud teismelised lätlased, kes tahavad seda jalgpalli ja frikadellisuppi ja siis lähevad Tartusse edasi. Oleme proovinud ka muid asju pakkuda, aga neil peab just jalgpall olema,“ kirjeldab Värton tugitoolijalgpalli populaarsust.

Värton räägib, et soovis kunagi tugitoolijalgpalli sellisel kujul ka patenteerida, aga kuna sellist meelelahutust Nõiariigis oli varem televisioonis ja ajalehtedes kajastatud, siis see ei õnnestunud. „Tegelikult ei ole see ka minu leiutis. Keegi mõtles kunagi idee välja, mina olen seda lihtsalt arendanud ja teinud sellest toimiva toote.“

18 901

pakkus spordiregister.ee Eesti jalgpallurite arvuks.

57 024

pakkus FIFA Eesti jalgpallurite arvuks.

Ole Gunnar Solskjær

oli Molde FK peatreener, kui väravavaht Karl-Romet Nõmm käis Moldes testimisel.

Tunnustus Soccernetis tuli kahjuks

2016. aasta veebruarikuu Jalka kaaneloos vastas lugejate küsimustele toonane Tallinna Flora puurilukk Mait Toom, kes oli varem mänginud Tartu Tammekas. „Tartus olin ebaküps, arvasin oma peas, et olen väravavaht valmis ja oskan kõike. Kahjuks valiti mind Soccernet.ee aasta väravavahiks ja hakkasin endast veelgi rohkem arvama. Florasse minek tõi mind reaalsusesse tagasi, küpsesin täiskasvanud inimeseks,“ rääkis Toom.

Lühidalt küsitles Jalka koguni seitset Eesti naisväravavahti. Getriin Strigin (praeguse nimega Yalin) meenutas väravasse sattumist nii: „Treener küsis, kes tahab olla, ja tõstsin käe, aga kuna olin liiga lühike, siis treener ei olnud nõus. Kunagi hiljem mängisime trennis soojenduse ajal korvpalli ja vigastasin kogemata sõrmega põhiväravavahi silma võrkkesta. Nii ma väravasse sain.“

Toona esiliigasse kuulunud Vändra Vapruse mängiv peatreener Ranet Lepik selgitas, et ennast treeneriks ta õieti ei peagi, kuna ei saa keskenduda ainult meeskonnale, vaid hooldab ka muru, täidab bussijuhi rolli, valmistab väljakut ette ning teeb ka volikogutööd ja tegutseb kehalise kasvatuse õpetajana.

Aastaid Eesti Raadios töötanud Joosep Susi jagas Jalka lugejatele hulgaliselt õpetussõnu, kuidas teha reportaaži vutikommentaatorina. Susi soovitas kommentaatoritel jälgida jalgpalli iga päev ning lugeda läbi kõik Eesti vuti kohta ilmuvad artiklid, aga mitte ainult: „Ära keskendu üksnes jalgpalli ja spordi jälgimisele. Mida laiem silmaring, seda suurem tõenäosus kvaliteetseteks reportaažideks. Teadmised etnoloogiast, ajaloost, füüsikast, psühholoogiast on niisama kasulikud kui jalgpalli tundmine.“

Jalgpallist laiema tegevushaardega toimetas ka ekskoondislane Aivar Anniste, kes oli Vanalinna kohvik-baari Sinilind omanik. Minevikus poleks ta osanud end selles valdkonnas ettegi kujutada. Anniste sõnul tegi ta Sinilinnus ise enam-vähem täispikki tööpäevi ja ka remonti.

Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht selgitas, miks on EJLil, spordiregister.ee-l ja FIFA-l erinevad andmed jalgpallurite arvu kohta Eestis. Nimelt arvestab EJL jalgpalluritena enda kureeritavatesse liigadesse registreeritud mängijaid, kellele lisanduvad ettevõtetes, kaitseväes ja koolides tegutsevad mängijad. Saadud number saadetakse FIFA-le, kes korrutab alaliitudelt laekunud numbrid kindla koefitsiendiga. Spordiregister kajastab aga harrastajate hulka spordiklubides ja -koolides, mis saadavad oma andmed ise. Maailma jalgpalli rubriigis kirjutas Jalka Itaalias baseeruva Livorno klubi vasakäärmuslike vaadetega fännidest. Aastal 2002 rullisid Livorno ultrafännid tribüünil lahti Jossif Stalinit ülistava loosungi. Nende käes on tavalised ka lipud ja plagud, millel kujutatud Vladimir Lenin, Che Guevara ja teised kommunismi suurkujud. Nad ei ole kaotanud lootust, et kommunism võidutseb ja ühes sellega ootab töölisi helge tulevik. Kümne aasta tagusest aastalõputurniirist, kus näidati ka kätelkõndimise oskust (pildil), andis põneva ülevaate Lembit Peegli fotoseeria.

Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!

Pane end proovile!

„Pane end proovile!“ pakub Jalka lugejatele igakuiselt pisut nuputamist – nii viktoriiniküsimuste vormis kui küsimustega reeglite tundmise kohta. Mitu õiget vastust kaheksa küsimuse peale kokku saad?

Mälumäng

1. Jõuluajal on toredaks traditsiooniks saanud spordikuulsuste jõuluturniir, kus Eesti spordialade esindajad võtavad lõbusal mitmevõistlusel üksteiselt mõõtu. Esimest korda toimus võistlus 25. detsembril 2005 ning selle võitis toona 23aastane jalgpallur. Kes see oli? Küsitav mängis Eesti koondise eest lõpuks 22 korral ning lõpetas 450 mänguni ulatunud tee Premium liigas 2019. aastal.

2. Kuigi küsitav riik on 14 korral osalenud oma maailmajao meistrivõistluste finaalturniiril ja kahel korral (2016, 2020) seal finaali pääsenud, pole selle riigi koondis veel mitte kordagi MM-finaalturniirile saanud. FIFA edetabelis paiknetakse 54. kohal, senine tipp on seal olnud 2013. aasta juunikuus saavutatud 23. koht. Meeskonna kapten ja tuntuim mängija on keskpoolkaitsja, kes mängib juba kaheksandat hooaega Inglismaa Premier League’is. Mis riik see on?

3. Tänavu Eestis toimuval poiste U17 EM-finaalturniiril mängitakse A. Le Coq Arenal, Kadrioru staadionil, Kalevi keskstaadionil ja Rakvere staadionil. Kui Eesti 2012. aastal esimest korda UEFA finaalturniiri võõrustas, korraldades poiste U19 EMi, siis olid samuti kasutusel A. Le Coq Arena, Kadrioru staadion ja Rakvere staadion – milline staadion oli 14 aastat tagasi aga neljas turniiri mänge võõrustanud väljak?

4. USAs mängib ülikoolikorvpalli 21aastane Eesti mängija, kelle nimes sisaldub ühe Eesti korvpallikoondislase täisnimi (täpselt samal moel nagu eelmises numbris küsitud Liis Getter Saar ja Getter Saar). Kes on need korvpallur ja jalgpallur, kes on peaaegu nimekaimud?

5. Kuigi tegu on vaid 659 elanikuga alevikuga, on selle järgi nimetatud enam kui 18 000 elanikuga Eesti vald. Sealjuures asub küsitav alevik ülejäänud vallast täiesti eraldi – alevikust ülejäänud valda saamiseks tuleb läbida teine omavalitsusüksus. Möödunud sügisel loodi aleviku/valla nime kandev jalgpalliklubi (… United FC), mille looja on peamiselt Nõmme Kaljust tuntud endine ründaja Andrus Mitt. Milline alevik/vald/klubi see on?

Sina oled kohtunik

1. Väravavahi lahtilööki sooritab kaitsja, mitte väravavaht. Lahtilöök ebaõnnestub ning esimesena on pallini jõudmas vastasvõistkonna mängija. Lahtilööki sooritanud mängija võtab palli oma karistusala sees kätte, millega peatab vastastel ilmselge väravavõimaluse. Mis on korrektne distsiplinaarkaristus?

a) punane kaart

b) kollane kaart

c) kaarti pole

2. Eelmise olukorra jätk – kuidas tuleks mänguga jätkata?

a) kohtuniku pall b) vabalöök

c) penalti

3. Väravaesist lahtilööki sooritab väravavaht. Lahtilöögi sooritanud mängija võistkonnast ei reageeri keegi, esimesena on pallini jõudmas vastasvõistkonna mängija. Lahtilööki sooritanud väravavaht võtab palli karistusalas kätte, millega peatab vastastel ilmselge väravavõimaluse. Mis on õige otsus?

a) penalti, punane kaart

b) penalti, kollane kaart

c) vabalöök, punane kaart

d) vabalöök, kollane kaart

e) vabalöök, kaarti pole

3. Õige on variant c – reegli 12 järgi määratakse vabalöök, kui väravavaht mängib palli oma karistusalas käega, samas kui ta seda teha ei tohiks. Kuna sellega peatab ta vastaste ilmselge väravavõimaluse, tuleb rikkuja punase kaardiga eemaldada.

2. Õige on variant c – reegli 12 järgi on selline rikkumine karistatav penaltiga.

1. Õige on variant a – reegel 12 sätestab, et väljakumängija puhul on -vas tasvõistkonna ilmse väravavõimaluse ärahoidmine tahtliku käega mängu kaudu punast kaarti väärt rikkumine.

Vastused

Veebruarikuu sünnipäevad

2.02 Ülo Kikas 63

2.02 Vladimir Voskoboinikov 43

2.02 Joonas Tamm 34

2.02 Reivo Vinter 29

2.02 Michael Schjønning-Larsen 25

3.02 Mart Poom 54

3.02 Lauri Nuuma 39

3.02 Kristjan Lukk 34

5.02 Eva-Maria Niit 24

7.02 Sepo Vilderson 63

7.02 Geit Prants 44

7.02 Liis Steinberg 38

7.02 Gerli Israel 31

8.02 Jan Õun 49

10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 53

10.02 Konstantin Nahk 51

10.02 Kristen Viikmäe 47

10.02 Tarmo Neemelo 44

11.02 Raivo Nõmmik 49

11.02 Tihhon Šišov 43

11.02 Jürgen Kuresoo 39

11.02 Aljona Sasova 38

11.02 Magnus Villota 28

11.02 Jevgeni Demidov 26

12.02 Richard Barnwell 47

12.02 Alo Bärengrub 42

12.02 Andrei Sidorenkov 42

12.02 Juri Frischer 42

12.02 Pille Raadik 39

12.02 Ave-Lii Laas 27

13.02 Vladimir Vassiljev 38

14.02 Daniela Mona Lambin 35

14.02 Sander Lepik 33

14.02 Anni Iiris Ilisson 19

16.02 Kaspar Paur 31

17.02 Liivi Sõrmus 32

18.02 Aivar Anniste 46

18.02 Aleksandr Dmitrijev 44

18.02 Marek Kaljumäe 35

19.02 Andra Karpin 47

19.02 Andreas Vaikla 29

20.02 Martti Pukk 49

20.02 Jaanika Volkov 21

21.02 Aron Härsing 37

21.02 Martin Vetkal 22

22.02 Hans Näks 65

23.02 Ants Kommussaar 79

23.02 Risto Kallaste 55

23.02 Arvo Kraam 55

23.02 Karina Kork 31

24.02 Oleg Harlamov 60

24.02 Ingemar Teever 43

24.02 Silver Kõiv 43

24.02 Sten Jakob Viidas 23

24.02 Loviise Männiste 18

27.02 Kristian Marmor 39

27.02 Markus Poom 27

28.02 Peeter Pihel 46

28.02 Karl Andre Vallner 28

28.02 Aleksandr Šapovalov 23

Kaks tilka vett

Alina Boyko ERRi spordireporter

koreograaf

Malile meistritiitlit

lubanud

võltsprohvet vahistati

Jaanuaris toimunud Aafrika meistrivõistluste ehk Aafrika Rahvuste karika eel Mali koondisele annetuste eest võitu lubanud isehakanud prohvet sattus kodumaal pahandustesse – pärast seda, kui Mali koondis turniirilt välja langes.

Härra Sinayoko nime all tuntud mees suutis endale sotsiaalmeedias tekitada arvestatava jälgijaskonna, kellele ta kinnitas, et suudab näha tulevikku ja näeb Mali koondisele teekonda hiilguseni. Rahaliste annetuste vastu andis ta lubaduse, et Mali koondis tuleb Rahvuste karika võitjaks.

Mali meedia väitel ajas Sinayoko kohalikus valuutas kokku suisa 33 500 euro väärtuses annetusi, ent kui Mali veerandfinaalis hilisemale meistrile Senegalile kaotas, kogunes tema koduukse taha hunnik pettunud ja vihaseid inimesi. Kohalik politsei otsustas mehe arreteerida, sest šarlatanlus on Malis kriminaalselt karistatav.

Risto

Kallaste 55

23. veebruaril tähistab sünnipäeva endine Eesti koondislane Risto Kallaste. Roman Ubakivi lõvipoiste seast välja kasvanud Kallaste oli taasiseseisvumisjärgse Eesti koondise mängija, osaledes ka esimeses ametlikus maavõistluses Sloveeniaga ning saades aastatel 1992–1996 kokku 36 koondisemängu.

Mängijakarjääri ajal muu hulgas efektsete saltoautide poolest tuntud olnud Kallaste tuli FC Flora ridades kahel korral Eesti meistriks ning mängis hooajal 1995/96 Viborg FFi eest Taani kõrgliigas, saades 23 mänguga kirja neli väravat.

Vaid 17aastaselt isaks saanud Risto Kallaste on koos poja Keniga üks väheseid isa-poja duosid, kus mõlemad mehed on Eesti koondist esindanud.

LHV edetabel

Detsembrikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):

1. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka

2. (1.) Tallinna FC Flora

3. (4.) Paide Linnameeskond

4. (3.) JK Tallinna Kalev

5. (5.) Nõmme Kalju FC

6. (8.) FC Nõmme United

7. (7.) Pärnu JK Vaprus

8. (6.) FC Elva

9. (9.) FC Tallinn

10. (10.) Viimsi JK

11. (12.) JK Tabasalu

12. (11.) Viljandi JK Tulevik

13. (16.) Saku Sporting

14. (13.) Tallinna FCI Levadia

15. (15.) Raplamaa JK

16. (14.) Põhja-Tallinna JK Volta

17. (18.) JK Welco

18. (17.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia

19. (–) FC Hiiumaa

20. (19.) FC Kuressaare

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Jaanuarikuu ristsõna õige vastus oli „…mind püsti ei aitagi?!“.

Õige vastuse eest võitis EJLi pleedi Reijo Türnpuu. Võitjaga võtame ühendust.

Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 20. veebruariks.

Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletipaketti Eesti meestekoondise 2026. aasta Rahvuste liiga kodumängudele.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.