Sinivereline
Kaarel Kiidron:
miks ei peaks Tartu
Tallinnale vastu saama?
Kui Sergio Ramos tahab
Kinder Buenot, siis talle tuleb see leida!
Eesti kohtunikud teevad maailmas revolutsiooni Kas jalgpalliülekanded peavad olema tasuta?
Postritel
Mark Oliver Roosnupp, Inglismaa naiskond, Chloe Kelly
Juunikuised koondisemängud andsid maitse suhu – Eesti mehed on suutelised mängima küll! Nüüd tuleb tiheda sügise jooksul veel kord näidata, et see tõepoolest nii on. Sügis toob meie A-koondisele väga erinevaid mänge –kohe alustuseks on septembris kaks väga isepärast matši, kui esmalt sõidetakse MM-valikmänguks külla hädasti punkte vajavale Itaaliale ning võetakse seejärel koduses maavõistlusmängus vastu pisike Andorra. Vähemalt paberil oleks kaht erinevama raskusastmega matši keeruline välja mõelda!
Valiksarjas saame sügise jooksul Itaaliaga madistada ka kodus, enne kui võtame vastu Moldova ja lõpetame valiksarja võõrsil Norra vastu. Kas suve alguses loodud positiivne foon ja hea tunne koondise üle saab sügise jooksul jätku ning kas näeme veel üht väikest sammu edasi?
Käesolev Jalka räägib aga muustki kui ainult koondise tegemistest. Henri Anier meenutab piltide ja lugude abil oma värvikat väliskarjääri ja selle kõiki klubisid, Sten Klaasen aga avab ukse kohtunike maailmas ülemaailmset revolutsiooni kavandava RefPali tegemistesse. Tartu Tammeka värske president Kaarel Kiidron räägib tartlaste plaanidest, samuti heidame pilgu tagasi naiste EMile ning uurime, mis tööd tuleb teha välisvõistkondade saatjatel. Head lugemist ja ilusat uut kooliaasta algust!
KAANELUGU
34aastane Henri Anier on taas kodumaal, olles liitunud Paide Linnameeskonnaga. Eesti jalgpalluritest ühe värvikama väliskarjääri teinud mängija meenutab fotode abil kõiki 14 välisklubi, mille ridades on tal õnnestunud pallida.
Kas revolutsioon jalgpallimaailmas algas tõesti Eestist? Endise tippkohtuniku Sten Klaaseni veetav kohtunike abivahend RefPal mõtleb suurelt ja on maailmavallutusplaanidega saanud jala ukse vahele juba mitmes suurriigis. Kuidas on sellele kõigele kaasa aidanud MM-finaali vilistanud Nicola Rizzoli, kuidas jõudis Klaasen lõpuks suurturniirile ja mis rolli hakkab tulevikus kohtunike tegevuse juures mängima tehisintellekt?
RefPal lk 14–21
52 Noored: Euronicsi laagrid pakkusid rõõmu
Klõpsud
Naiste EM
Jalka vaatab möödunud suurturniirile tagasi erinevate nopete, mõtete ja faktide kaudu.
46 Saatjad
Kui Sergio Ramosel on vaja Kinder Buenot, siis tuleb see talle leida! Mida põnevat on ette tulnud võistkondade saatjatel, kelle ülesanne on Eestis viibivat välistiimi aidata ja teenindada?
Oliver Roosnupp
ESIKAANEL: HENRI ANIER FOTO: LIISI TROSKA
NR 9 (213) 2025
PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee
TOIMETAJAD: HEITI HELI
KRIS ILVES
LAURA JAANSEN
KRISTJAN JAAK KANGUR
SIIM PULST KRISTJAN REMMELKOOR GUNNAR SALU
FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL
MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG
KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI SANDER
REKLAAM: REKLAAM@JALGPALL.EE
KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP
SIIM KERA
NEEME KORV
AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT
VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE
TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN +372 627 9960
TRÜKITUD PRINTALLIS
EESTI JALGPALLI LIIDU
AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS
Fotod: Lembit Peegel
FCI Levadial oli sel suvel klubi ajaloos selgelt parim võimalus viimaks täita klubi omaniku Viktor Levada suur unistus ja jõuda eurosarja põhiturniirile. Paraku tõmbas lootustele kriipsu peale valus allajäämine Luksemburgi meistrile Differdange 03 –sealjuures oli Levadia avamängu võõrsil võitnud ning kodumängu normaalaja viimaste minutiteni edasipääsus kinni.
Sel hetkel oli kõik taas väga hästi! Mängu lisaajale minek ei morjendanud Levadiat esiti sugugi, sest vaid paar minutit pärast lisaaja algust viis Bubacarr Tambedou meeskonna kahe mängu kokkuvõttes juhtima. Väravavahiga silmitsi sattununa lükkas ta palli ühele poole brasiillasest puurilukku ning jooksis ise teiselt poolt temast mööda, virutades palli tühja võrku. Paraku lasi Levadia seejärel endale veel kaks väravat lüüa.
Puudu jäi nii vähe! Alles normaalaja päris lõpus jõudsid vastased 1 : 0 väravani, mis kohtumise lisaajale viis.
Levadia väravavaht Karl Andre Vallner tegi küll euromängudes hea esituse, kuid lõpuks ei suutnud ka tema üksipäini meeskonda edasi järgmisesse ringi tõrjuda.
Nõmme Kalju tegi teist suve järjest suure müügitehingu Belgia tippklubisse Union SG: kui mullu siirdus sinna Promise David, siis tänavu tallas sama teed Brasiilia ründaja Guilherme. Mõlema mehe eest saadi väga korralik üleminekusumma: 400 000 eurot põhiosana, millele lisandusid ja võivad lisanduda veel boonused.
Eesti koondise keskkaitsja Maksim Paskotši siirdus suvel Šveitsi klubist Grasshoppers Belgiasse Genti. Kohe esimeses mängus sai eestlane uue klubi eest kirja ka värava!
Augusti keskel toimus Sõle spordikeskuses saalijalgpalliturniir, kus Eesti koondis kohtus koduse meistri Tallinna FC Bunker Partneri ja Soome tiitlikaitsja Akaa Futsaliga. Turniiri edukaim oli põhjanaabrite meisterklubi, kes lahkus väljakult kahe võiduga.
Turniiri avamängus olid vastamisi mõlema riigi valitsev meister – kui vaheajaks oli tablool 2 : 2 viigiseis, siis teisel poolajal läks Akaa oma teed ning sahistas Bunkeri võrku veel kolmel korral, võites 5 : 2. Eesti võistkonna eest olid resultatiivsed Nikita Tšernei ja Edwin Stüf.
Teisel päeval teenis Soome meisterklubi Eesti koondise üle suureskoorilise 9 : 2 võidu. Juba esimesel poolajal oli Akaa resultatiivne viiel vastuseta
3,06
Eesti koondis
lane Lehar
Savikink mängus
Akaa vastu.
Foto: Katariina Peetson
miljonit eurot teenisid neli Eesti klubi (FCI Levadia, Nõmme Kalju, Paide Linnameeskond, FC Flora) tänavu meeste eurosarjades auhinnarahana kokku. Võrreldes juba enne eurosuve algust garanteeritud summaga (1,935 miljonit) teeniti võitudega juurde üle miljoni euro.
korral. Kuigi Eesti suutis veel kaks tabamust tagasi lüüa, oli Akaa võit kindel. Eesti koondise avavärav läks kirja vastase omaväravana, ainsana sai Raul Männi söödu järel jala valgeks Stanislav Gussev. Turniir lõppes Eesti-sisese vastasseisuga, kus
Bunker Partner näitas Eesti üle 6 : 2 paremust. Eesti avapoolaja värav läks kirja Bunkeri oma mängijast, kohtumise viimasel minutil skooris Lehar Savikink. Bunkeri eest näitasid täpsust David Mendosa, Artur Bõstrov, Keiber Quevedo (2), Edwin Stüf ja Anton Pfening.
Bunker Partnerile ja Akaale oli tegemist olulise ettevalmistava treeningulaagriga enne UEFA Meistrite liiga turniiri, mis peetakse augusti viimasel nädalal.
võit Tartu Tammeka üle 15. augustil on Pärnu Vapruse uus rekordvõit Premium liigas.
32
mängu järjest võitis naiste meistriliigas FC Flora: seeria lõpetas Viimsi JK, kes suutis 20. augustil tiitlikaitsja vastu välja võidelda 1 : 1 viigi.
„Tallinna poistele õpetati kehapetteid ja igasuguseid liikumisi, aga meil oli trenn pigem selle mõttega, et poisid nurga taga suitsu ei teeks.“
Lapsena Hiiumaal jalgpallitrenniga alustanud sisulooja Robin Valting
„Mängisime kooli jalgpallifinaalis seitsmenda klassiga kümnenda klassi vastu ning olin meie koondise väravavaht. Vastased vaatasid meid kui autsaidereid ja minu väravasse löödi neli penaltit, millest kaks tõrjusin. Nii et võitsime kümnendat klassi skooriga 4 : 2 ning tulime kooli tšempioniteks. Olin noor ja häbelik Abruka poiss, aga pole elus olnud nii kuulus kui tol päeval.“
Kuressaare keskkoolis käinud kirjanik Ülo Tuulik
„Mul on lapselapsed, kes jalgpalli mängivad, ja kuna tean, et neile meeldib Messi, siis jään Messi juurde.“
President Alar Karis vastuseks põhimõttelisele küsimusele: kas Ronaldo või Messi?
„Palju huvi oli (USA profiliigast –toim.) MLSist. Äkki nad mõtlesid, et olen 32, mitte 22 aastat vana?“ Maksim Paskotši klubivahetusest
„Härrasmehed rahast ei räägi. Mitte kogu elu, aga lähiaastad sain kindlustada küll, jah.“
Ilja Antonov naasis Kuveidi esiliigast
„Olen siin põhimõtteliselt oma kodustaadioni kojamees, seega niidan muru ja vajadusel trimmerdan ka. Teen kõiki töid, mis kaasnevad treeningukompleksi ja staadioni korrashoiuga.“
Johann Kõre siirdus esiliigameeskonnast Viimsi JK Islandi tugevuselt neljandasse liigasse
„Õhtuti anti mulle burgerit ja pitsat. Kõige suurem probleem oli aga see, et pidin kolm kuud järjest hommikuti sööma suhkrusaia – lihtsalt tavaline sai ja suhkur peal. Ma ei osanud alguses sellele mõelda, mis on mulle hea.“
Esialgu üksi 13aastaselt Hispaaniasse Villarreali akadeemiasse kolinud Ronan Rähn sattus ebatervislikult toitunud kasuperesse
Eesti Jalgpalli Liidu korraldatud Euronicsi naistejalgpalli konverentsi peaesineja oli Norra kõrgliigaklubi SK Brann juhatuse liige ja endine tippmängija Siv Skard. Ta jagas norrakate edulugu, millesarnast on kuskil mujal uuesti kirjutada üpris keeruline.
Branni naiskonna teekond algas mõni aasta tagasi, kui klubi otsustas lüüa tippude seas kaasa ka naistejalgpallis. Et sinna võimalikult kiiresti jõuda, võeti oma tiiva alla ja kodustati samuti Bergenist pärit Sandviken – naiskond, kes oli aasta varem (2021) kroonitud Norra parimaks, aga kelle mänge käis tavaliselt vaatamas sadakond inimest. Kõhklusruumi –eeskätt meedia kaudu – jagus.
Perfektsest tormist strateegiani
See, et Brann on tänapäeval hinnas nii meeste- kui naistejalgpallis, pole Skardi sõnul täielikult klubi kätetöö. Ta tõi välja, et nende ülesanne oli luua strateegia, mis paisus teatud tingimustes ja kindlas olustikus ning fännide lõõmava kire keskmes. Ehk kui lüüa need kolm osa lahku, hoolitses muu maailm justkui neist kahe eest.
„Ma kutsun seda perfektseks tormiks,“ sõnas ta, kirjeldades klubi katastroofilist 2021. aastat. Alustuseks saadi suvel maha ülekäte läinud ja seega ka välismeedias kirgi kütnud koroonaaegse peoga. Sellele lisaks kukkus esindusmeeskond Norra kõrgliigast välja. Klubis vaadati üksteisele otsa nii, et lendas ka päid.
Aga just see oli heas mõttes võtmekoht. „Meie fännid ja Bergeni elanikud janunesid millegi positiivse järele,“ jutustas Skard silmade särades. Värskelt meistriks kroonitud Sandvikeni ülevõtmisega polnud võimalik mööda panna.
Ja see polnud Brannile lihtsalt tulekustutusstrateegia, et meestest vaadataks mööda. Klubi ninamehed istusid maha ja rõhutasid üle, miks tahab Brann oma naiskonda. „Naiskond annab meile veel ühe võimaluse olla oma klubi üle uhke,“ kõlas kübeke avaldusest. „Kasvatame uusi kangelasi oma lastele ja saame seeläbi terviklikuks klubiks. Klubiks, mis peegeldab tänapäeva ja ühiskonda, milles me elame.“
Branni strateegia oli algusest peale arvestada naiskonnaga täpselt samamoodi nagu meeskonnaga. Alustades vormivärvidest ning lõpetades sarnase riietusruumiga, millest sammuti mängima ühele ja samale 17 000 pealtvaatajat mahutavale areenile. Polnud vahet, kas naiskond müüb selle välja või mitte – nagu mõni on takistusena välja toonud.
„Teadsime, et me ei saa seda teha korralikult, ilma et nad koliksid meie ühisesse koju. Me ei taha, et nad tunneksid end kui külalised meesteklubis,“ rõhutas Skard ja lisas sekka, et Branni naiskond – kelle nimekaim liige on 20aastane Norra koondise äss Signe Gaupset – on täisprofessionaalne.
Hoopis mehed söövad naiste torti! Muidugi ei tule see kõik rahata. Branni meeskond ei olnud sel ajal teab mis edukas (ja seega rikas), vaid kukkus hoopis kõrgliigast välja. Pärast esiliiga võitu 2022. aastal naasti kõrgliigasse aga kahe järjestikuse hõbemedaliga. Käimasoleval hooajal näib seis olevat pronksine, naiskond on aga liidrikohal.
Skard rääkis, et praegusesse jõuti tänu Bergeni rikkaimale mehele, ettevõtjale ja filantroobile Trond Mohnile, kes suunas Branni koos
Sparebanki pangaga ligi 7,5 miljonit eurot. Aga mitte lihtsalt Branni, vaid selleks, et klubi keskust uuendada naiskonna vajaduste järgi.
See klappis täpselt klubi tolleaegsete puudujääkidega – põhiareeni ja treeninguväljakute muru vajas hädasti uuendamist. Mõtetest käis läbi kunstmurule üleminek, kuid see lükati kiirelt kõrvale, sest Brann ei taha olla „plastist klubi“. Samas oli raske meelitada tippmängijaid pallima kehvale murule. Skard sidus kaks nöörijuppi loogiliselt kokku: „Meeste suur probleem sai lahenduse tänu naiste kaasamisele.“ Ehk naistele mõeldud rahastusega tehti korda kõik väljakud, mida Brann kasutab. Sealjuures sai põhistaadioni kate hübriidlahenduse, mis on põhjamaises kliimas ideaalilähedane variant.
„Hirm, et naised tulevad ja söövad meeste kooki, pöörati ümber: mehed said maitsvama koogi tänu naistele. See on hea lugu, mida rääkida neile, kes kritiseerivad naistejalgpalli,“ ütles Skard muiates.
Mida saame Eestis ära teha?
Seda, et mõni miljonär tõstaks käe üles ja pakuks end naistejalgpalli toetama, naljalt ei juhtu. Ka ei tundu siinseid klubisid ümbritsevat selline kogukond nagu Bergenis – muide, kõikide Norra klubide omanikud on klubiliikmed. Ehk et Branni edulugu pole võimalik Eesti jalgpalli selliselt üle tuua. Küll aga pakkus Skard hulga käegakatsutavaid mõttekohti. Ta kirjeldas, millise suhtumisega võtsid Branni naiskonna vastu klubi fännid. „Kahekordne doos Branni – super!“ meenutas ta ühe esifänni reaktsiooni. Ent seegi suhtumine rajanes algul teeskle-kuni-õnnestub-põhimõttel, sest tõelist
fännisidet pole võimalik lihtsalt alustada. Oli aga oluline, et keegi oli valmis andma naistejalgpallile võimalust.
„Selliste arvamusliidrite olemasolu oli võtmetähtsusega. Kui nemad ütlevad midagi, siis teised tulevad järele,“ rõhutas ta. Praegu käib Branni naiskonna mänge vaatamas keskmiselt 2600 inimest, mis ületab liiga keskmise näitaja neljakordselt.
Teise tähelepanu nõudva nüansina tõi ka treenerina töötav Skard välja klubide ja lapsevanemate levinud suhtumise tüdrukutejalgpalli. Ta kirjeldas, kuidas poisid leiavad juba väiksena loomuliku tee jalgpallini. Ja tüdrukud? „Aga nad pole huvitatud,“ andis ta klassikalise vastuse olukorras, kus neidudele pole antud isegi võimalust olla huvitatud. Nii lõi ta ise tüdrukutevõistkonna, kes mängib koos mitmendat aastat.
Järgmine kitsaskoht tuleb sisse treeningkordade arvus. Kui poisid tulevad trenniks kokku keskmiselt kolm korda nädalas, siis tüdrukud kahel päeval. Jällegi – sest mingi väite põhjal pole nad jalgpallist nii huvitatud. Samas kirjeldas Skard Norras tehtud uuringu tulemusi, mille põhjal enamik tüdrukuid tegelikult soovib rohkem harjutamas käia.
Viimaseks murekohaks peab ta seda, et tüdrukute iidolid pärinevad meestejalgpallist. Ehk et vanemad – peamiselt isad – toetavad tütarde jalgpalluriteed küll, kuid viivad neid oma huvist ja harjumusest meestemängule. See ei ole tingimata vale, sest lõpuks on jalgpall jalgpall ning igasugune tugi viib edasi. Samas vajavad tüdrukud selliseid iidoleid, kelle särkidesse-putsadesse päriselt pürgida annab.
Eelmises Jalka numbris kirjutasime üsna põhjalikult sellest, kuidas toimib teleturg Eesti klubide euromängude puhul ja kuidas nende matšide ülekandeõigustega kaubeldakse. Neid asju juba aastakümneid ajanud Tarmo Lehiste meenutas, kuidas mõni aasta tagasi ebaõnnestus tasuliste ülekannete (PPV ehk pay-per-view) eksperiment.
„Eestlased on lisaks teada-tuntud selle poolest, et selliste asjade eest ei taheta maksta. Ehk muutub see kunagi siinmail nii palju teemaks, et sellega tasuks tegeleda,“ märkis Lehiste.
Just nimelt PPV-lahendusi said Eesti jalgpallisõbrad sel suvel taas tunda – tasu (kümme eurot) tuli maksta, et näha Paide võõrsilmängu Gibraltari klubi Bruno’s Magpiesiga, Kalju võõrsilmängu iirlaste St Patrick’siga ning Paide võõrsilmängu Stockholmi AIKga.
Esimesel kahel juhul ei pannud nurinat eriti tähele, küll aga jäi silma, et AIK–Paide mängu otsepildi eest tasu küsimine jäi mõnele Eesti jalgpallisõbrale hambusse. Nad ilmselt ei mõistnud teemat piisavalt hästi ja arvasid, et raha küsis mängu nägemise eest Paide, mitte Rootsi klubi, kelle kodumänguga oli tegemist ja kellele õigused seepärast kuulusid. Huvitaval kombel oli ülekande „pilet“ isegi õige pisut kallim kui mõned staadionile istekoha taganud pääsmed.
Olgu siinkohal seetõttu üle rõhutatud: ülekande eest küsib raha kodumeeskond, mitte võõrsiltiim. See ei takistanud aga mõnd inimest väitmast, nagu oleks Paide klubi jalgpallihuvilistele sisuliselt näkku sülitanud, lastes oma mängu ainult raha eest vaadata.
Tekst: Raul Ojassaar
Rohkem publikut, rohkem raha, kõrgem tase
Tule taevas appi! Kes on öelnud, et jalgpalli teleülekanded peavad igal juhul, alati ja aegade lõpuni olema vabalt kättesaadavad ja tasuta? Kas järgmiseks tuleb seesama inimene staadionile ja nõuab piletiväravas tasuta sissepääsu?
Eesti jalgpallirahvas on aastatega lihtsalt ära hellitatud. Koduste meistrivõistluste, karikasarjade ja muude kohtumiste mugav ja tasuta nägemine on muutunud sedavõrd enesestmõistetavaks ja tavaliseks, et seda ei osata enam hinnata. Palju lihtsam on nuriseda selle üle, kuidas ülekandes paistab väljaku taust armetu, kuidas mängu kvaliteet on nigel, kuidas fänne on vähevõitu, kuidas kommentaatoril on mõni häiriv parasiitsõna või kuidas ülekandel puudub stuudio. Taustale jäävad aga faktid ja see, kuidas võrdlemisi väikese kuluga on Eesti jalgpallis igal aastal toodetud sadu korraliku kvaliteediga otseülekandeid.
Kas järgmiseks tuleb seesama inimene staadionile ja nõuab piletiväravas tasuta sissepääsu?
„Küsiks veel teistpidi: kui palju Paide tasuliste ülekannetega ja Kalju oma mängu mittenäitamise ja geoblokeerimishorroriga endale toetajaid juurde võitis? Kui palju üldse oli inimesi, kes Paide mängude eest raha raatsisid välja käia? Kas riigis, kus publikut staadionitelgi napib, aastatepikkustest ühe klubi fännidest rääkimata, on selline huviliste koorimine üldse jätkusuutlik? Isiklikult, kes ma olen keskmiselt suurem vutihuviline, saatsin need ülekanded pikalt,“ kõlas näiteks üks argumentidest.
Muidugi – A. Le Coq Premium liiga striimid saaksid ja võiksidki olla veel ägedamad ja veel lihvitumad „tooted“, aga suures plaanis on ju nii, et iga jalgpalliriik vääribki täpselt sellist jalgpalli, nagu neil parasjagu on. Kui meil käiks staadionitel 400 inimese asemel 4000 inimest, oleks jalgpalliklubidel hoopis rohkem piletitulu, jalgpall oleks ühiskonnas tunduvalt olulisemal kohal, tekiks lihtsamini uut taristut ja konkurentsi suurenedes tõuseks ka meie tase. Ja otseülekannete jaoks jätkuks rohkem nii rahalist kui inimressurssi.
Päevalehtede näide: protsess pole lihtne Pikalt tasuta saadaval olnud asjade tasuliseks muutmine ongi valuline protsess, mille juures tekib kindlasti korduvalt hetki, kui võib tekkida
küsimus: kas see on ikka seda väärt? Väga hea ja võrreldav näide on tegelikult meil juba olemas: selleks on online -ajakirjandus.
Mitte keegi ilmselt ei arvanud üheksakümnendatel ja nullindatel, et poest võiks ajalehe endale tasuta koju viia, aga ometi on paljudel inimestel tänini arusaam või eeldus, et netist peaks uudiseid ja lugusid kindlasti saama lugeda tasuta. Pole ka ime: mitukümmend aastat nii oligi – interneti tulekuga kiirustasid paljud väljaanded endale online-saite vorpima ning seal näidatavate reklaamide abil saadi ka korralik tulubaas, mis lubas sisu tasuta jagada.
Ühel hetkel, kui reklaamitulu inimeste reklaamipimeduse ja/või osavuse (reklaamiblokeerijad!) tõttu väiksemaks sulama hakkas, tuli väljaannetel leida uusi viise, kuidas end ära majandada. Seetõttu ongi tekkinud viimase kümmekonna aastaga maksumüürid, digitellimused ja muu tasuline sisu. Sellest hoolimata on endiselt palju inimesi, kes ei raatsi ühe kuu kohta võrdlemisi väikest summat välja käia, et kõiki Delfi, Õhtulehe või Postimehe lugusid lugeda, vaid tarbivadki kas ainult piiratud, tasuta sisu või paluvad tellimusega sõbral endale põnevamatest lugudest pilte saata. Läks aastaid, enne kui kriitiline mass tasulise sisuga ära harjus ja seda tarbima asus.
Eesti jalgpall võib olla peagi samasuguse probleemi ees, kuid aastaid hiljem. Premium liiga ülekannete tasuliseks muutmisest on sosinal räägitud juba mõnda aega, kuid väga konkreetseks pole plaanidega mindud. Jalgpalliliit on seni näinud, et ala ja liiga populariseerimise (ja publikuarvu suurendamise) nimel korvavad tasuta ja lihtsasti kättesaadavad ülekanded tellimuste pealt saadava võimaliku tulu. Olgem ausad – väga suurt summat Premium liiga ülekannete kuupiletiga ilmselt kokku ju ei ajaks. Vist?
Aga kui ühel hetkel peakski nii juhtuma, et lihtsalt niisama enam ülekandeid vaadata ei saa, leidub kindlasti palju virisejaid, nurisejaid ja hädaldajaid, kellele on tasuta otseülekanded täpselt samasugune elementaarsus nagu tasuta uudised. Mis siis, et staadionil käies või ajalehte ostes ollakse aastakümneid raha välja käinud.
Aeg oli küps. Premium liigas abikohtunikuna 409 mängu ja rahvusvahelisel tasemel üle saja matši teenindanud Sten Klaasen saatis eelmise aasta kõige viimasel päeval kaasteelistele kirja, kus kuulutas: talle aitab!
Raul Ojassaar
Jutt käis aga vaid aktiivsest tööst kohtunikuna, sest jalgpalli ja kohtunikutöö juures on Klaasen endiselt saba ja sarvedega sees. Platside ääri oli kulutatud küll, nüüd oli lõpuks aeg pühenduda täielikult südameasjaks saanud projektile: 2018. aastal loodud ettevõttele RefPal, millega soovitakse jalgpallimaailmas revolutsiooni teha.
Samm-sammult ongi sellele lähemale liigutud: praeguseks on väiksemate Euroopa riikide kõrval pardale astunud Mehhiko ja Maroko, samuti Põhja- ja Kesk-Ameerikat ühendav Concacaf ja Okeaania alaliit OFC.
„2014. aasta MM-finaali vilistanud Nicola Rizzoli rääkis mulle, kuidas RefPal on minu beebi ja pean tema eest hoolitsema. Kui sellise karjääriga kohtunik tuleb esimest korda Zoomi-vestlusele ja tal on seljas särk, mille talle kinkisin, siis on see ikka suur kompliment!“
Loe RefPali algusaastatest põhjalikumalt Jalka 2021. aasta maikuu numbrist!
Gold Cup tõi kananaha ihule
Gold Cupist:
üheskoos mänge jälgisid – lisaks teleülekande vaatamisele sai seal kuulda, mida kohtunikud parasjagu omavahel ja VAR-ruumiga arutavad, kõigest oli täielik ülevaade. Kõik koostasid märkmeid, hindasid jooksvalt otsuseid. UEFAs oli sarnane punker küll olemas, aga seal võisid olla ainult paar-kolm kõige tähtsamat otsustajat. Teisi ei kaasatud,“ toob Klaasen ühe erinevuse välja.
„Olen küll 43aastane ja 26 aastat kohtunike maailmas sees olnud, aga mul tuli vahepeal kananahk ihule, kui saalis istusin ja seminaril osalesin. See, kui positiivsed kõik olid ja kui toetav oli kogu keskkond, avaldas tõeliselt muljet. Euroopas kipub olema nii, et pealispinnal ollakse sõbralikud, aga konkurents on nii tihe, et...“ märgib Klaasen. „Tulin sealt justkui teise inimesena tagasi. 25 aastat unistasin sellest, et jõuda kohtunikuna suurturniirile, aga lõpuks jõudsin sinna vaid pool aastat pärast kohtunikutöö lõpetamist!“
„Olen küll 43aastane ja 26 aastat kohtunike maailmas sees olnud, aga mul tuli vahepeal kananahk ihule, kui saalis istusin ja seminaril osalesin.“
Just Rizzoli, kes pälvis 11 suve tagasi kohtunike maailma kõige prestiižsema tunnustuse ehk määramise MM-finaalile, on olnud põneval moel isik, kes RefPalile Atlandi ookeani taga uksi avanud. Concacafi kohtunike juhi ametit pidav itaallane on Eesti leiutise suur austaja ning sel suvel oli RefPal sealse suurturniiri Gold Cup ehk Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistluste koostööpartner.
See tähendas, et Klaasen oli kogu turniiri vältel kohapeal ja aitas asjadel sujuvalt toimida.
„Julgen öelda, et Concacafis toimib kogu kohtunikke puudutav palju paremini kui näiteks UEFAs. Gold Cupil oli näiteks kohtunikel punker, kus parasjagu mitte õigust mõistnud kohtunikud
Sidemed Rizzoli ja Concacafiga aitasid kaasa sellele, et RefPali hakkas äsja kasutama nende seni suurim ja olulisim klient –Mehhiko kõrgliiga.
„Nende kohtunikud on täisprofid: seal öeldakse kohtunikele, et esmaspäeva õhtuks peavad kõik olukorrad olema RefPalis hinnatud, see on töö osa! Sadakond inimest hindab igas voorus umbes sadat olukorda ehk sealt saame igast voorust andmebaasi kümme tuhat hinnangut,“ toob Klaasen välja.
Slava Ukraini!
Liigume korra ajas aga pisut tagasi, sest üle tuleb rääkida ka see lugu, kuidas RefPali inimesed Rizzoliga üldse tuttavaks said. Tuleb välja, et see on lugu, mis puudutab heategevust, Ukrainat ja õnnelikku juhust.
2020. aastal RefPali tiimiga liitunud ja rahvusvahelistele suhetele keskendunud Kristo Tohver asus 2022. aastal, Vene–Ukraina täiemahulise sõja puhkedes tegelema Slava Ukraini heategevusorganisatsiooniga. See tähendas, et tema koormus RefPalis vähenes märgatavalt.
„Tammusime mõned aastad justkui paigal. Uusi kliente juurde ei tulnud ja ettevõtte kasv pidurdus, kuid sel ajal tehtud õiged sammud aitasid ühel või teisel moel praegusele uuele edulainele kaasa,“ meenutab Klaasen keerulist aega. Valguskiir hakkas aga paistma ootamatust kohast.
„Ukraina abistamise raames tekkis Kristol idee teenust ukrainlastele sponsorluse korras kas omahinnaga või mõnd asja sellest üldse tasuta pakkuda. See viis meid täiesti juhuslikult kokku Rizzoliga – tuli välja, et ta töötab Ukrainas kohtunike nõustajana. Rizzoli oli RefPalist huvitatud palju rohkem kui Ukraina kohtunike juht. Hiljem
RefPali videoanalüütikud lõikavad igast mängust välja 10–15 minuti jagu kohtunikke puudutavaid olukordi, mille sekka kuuluvad nii olukorrad, kus kohtunikel tuleb teha mõni otsus, kui ka situatsioonid, mis puudutavad kohtunike liikumist, kehakeelt, mängujuhtimist jms. Täisanalüüsi jaoks kulub videoanalüütikul selleks umbes kolm ja pool tundi.
Seejärel saavad sama liiga kohtunikud iga otsust puudutavat olukorda RefPali keskkonnas hinnata – näiteks kas tegu ei olnud üldse veaga või oli see hoopis sulaselge penalti. Hiljem kujundab igast olukorrast nii-öelda ametliku arvamuse sama liiga kohtunike komisjoni juht(kond) ning kohtunikud saavad oma hinnanguid nende omadega kõrvutada. Selle kõige jooksul moodustuvad automaatselt andmebaasid eri tüüpi olukordadest, platsil tegutsevate kohtunike otsuste õigsusest ja ka näiteks sellest, millised kohtunikud RefPalis ametliku joonega kõige sarnasemalt hindavad.
Videoanalüütikud ei ole sealjuures mitte juhuslikud inimesed, vaid tippkohtunikud ise, kes seda oskavad ja teavad täpselt, millised olukorrad on kohtunike perspektiivist asjakohased ja millised mitte. Eestis lõikavad klippe suurema või väiksema koormusega kokku 13 TOP-kategooria või arengugrupi kohtunikku, lisaks on abijõudu Poolast, Rumeeniast ja USAst. Kuna koormust tuleb uute riikide ja liigade liitumisega juurde, siis võetakse lähiajal appi ka ukrainlased. „Mõtlesime seda võimalust neile pakkuda, sest sõja tõttu on paljudel rasked ajad ja päevatööd vähem või on see üldse kadunud. Saime sealsetelt kõige kõrgema kategooria kohtunikelt lausa 22 avaldust! Võtame neist ilmselt viis kuni seitse tööle,“ sõnab Klaasen.
Näide RefPali keskkonna kohta – luubi all on kohtumine Mehhiko kõrgliigast.
Kui küsida, mis on RefPali tegevusvaldkond, vastab Klaasen: klienditeenindus. „Eesmärk on pakkuda kliendile teenust, mida ta soovib veel ja veel osta, sest ta on väga rahul ja tänulik. Juhtumisi on see, mida me müüme, jalgpallikohtunike analüüs ja arendamine, aga valdkond on klienditeenindus. Ainult niipidi mõeldes saad sa äriliselt suureks kasvada.“ Foto: Katariina Peetson
Riigid, mille jalgpalliliidud kasutavad RefPali: Eesti, Läti, Soome, Island, Fääri saared, Malta, Põhja-Iirimaa, Iirimaa, Luksemburg, San Marino, Gibraltar, Maroko, Mehhiko. Koostöö on pausil Aserbaidžaani ja Kuveidiga, lisaks on kliendid Concacaf (Põhja- ja Kesk-Ameerika jalgpalliliit) ja OFC (Okeaania jalgpalliliit).
tuli ka välja, miks Rizzoli nii põnevil oli: temast sai peagi Concacafi kohtunike pealik ja ta otsiski mõnd taolist programmi.“ Klaasen naeratab. 2024. aasta kevadel suheldi esimest korda, pool aastat hiljem oli koostöö Concacafiga kokku lepitud. Sealtkaudu tekkis omakorda kontakt mehhiklastega. Lisaks vihjab Klaasen, et RefPali kasutamisest on nüüd väga huvitatud ka üks tõeline jalgpalli suurriik. „Mitmekordne maailmameister!“ jääb Klaasen salapäraseks.
Rahvusvahelise leviku keerulisusest:
„Paljudes riikides on kohtunike juhid vana kooli inimesed, vanuses 50+ või 60+. Uuenduste vastuvõtmine on neile keeruline, infotehnoloogias on nad tihti pisut kohmakad.“
Kes ei taha, kes ei julge, aga jää on hakanud liikuma
Kuigi eestlaste loodud toode on kvaliteedilt ja suunitluselt maailmas ainulaadne, ei ole selle turustamine olnud sugugi lihtne. „Külmalt“ ei jõua tihtipeale kuhugi, alati on vaja tutvusi, kontakte ja soovitajaid.
„Paljudes riikides on kohtunike juhid vana kooli inimesed, vanuses 50+ või 60+. Uuenduste vastuvõtmine on neile keeruline, infotehnoloogias on nad tihti pisut kohmakad. Nad ei ütle seda ise välja, aga arvan, et paljud ka kardavad, neil on mängus enda positsioon ja huvid. Meie süsteem nõuab paratamatult rohkem läbipaistvust, koostööd ja selgitamist,“ räägib Klaasen, miks mõnes riigis nende toode kaubaks ei taha minna.
„Loomulikult tuleb vahel mängu rahaline pool. Ja loomulikult usaldus – kui veel ei ole suuremaid kliente, on raskem kellegi jutule minna. Aga väga palju oleneb sellest, kes on riigis kohtunike eest vastutav inimene ja kuidas ta mõtleb.“
„„Mida mõtled, selleks saad. Mida tunned, seda tõmbad ligi. Mida kujutad ette, seda ka lood,“ ütles Buddha. RefPal sündis just sellest viimasest!“ filosofeerib Klaasen. Foto: Katariina Peetson
Vahepealsest paigalseisust ongi nüüd saanud taas kasvufaas ning võib loota, et järgmistel aastatel liigub RefPal edasi üha suuremate riikide ja liigade poole.
Klaasen ei varja, et tema unistus on RefPaliga maailma jalgpallis revolutsiooni teha.
„Minu eesmärk on arendada välja teenus, mis oleks suurim asi, mis kunagi Eesti jalgpallist välja on kasvanud. Igal aastal alustab maailmas 100 000 uut kohtunikku, kogu maailma kohtunikkond on kokku umbes 1,5 miljonit. See, kuidas meie oleme õppimise üles ehitanud, on just see, mida alustavatel kohtunikel on väga vaja. Kuivalt reegleid õppida on igav, aga kui meil on üle maailma ühe nupuvajutuse kaugusel igasugustest olukordadest ägedaid klippe, tekib asi, mida on lihtne kasutada ja mida kohtunikud tahavad kasutada,“ lisab Klaasen.
Kas AI võtab lõikajate töö üle?
Tehisintellekti meeletu areng tekitab küsimuse: kas juba mõne aasta pärast ei või olla nii, et tippkohtunike asemel lõikab mängudest osi kiiremini ja odavamalt hoopis automaatne süsteem? Klaasen möönab, et see on võimalik, kuid usub samas, et inimlikku sisendit on endiselt tarvis.
„Ma ei usu, et AI suudab lugeda nii hästi kohtuniku kehakeelt või seda, kuidas ja millal ta end väljakul positsioneerib. Mõned asjad ilmselt jäävad siiski inimese ülesandeks.“
Tehisintellekti kasutamine kohtunike töö arendamiseks ja hindamiseks on aga juba praegu päevakorral – mitu aastat on sel suunal tööd tehtud. „Oleme juba poolteist aastat suhelnud maailma tippülikoolide AI-teadlastega, kes tegelevad spordi uurimisega, spetsiifiliselt jalgpalli ja selle hulgas ka kohtunike uurimisega. Nad loovad programme ja kontseptsioone – näiteks uurisid nad koostöös FIFAga peatraumade temaatikat. Tehisintellekt oskas kõikidest tema ajaloos olemas olnud mängude videotest ise tuvastada peatraumad ja need olukorrad analüüsimiseks välja lõigata,“ toob Klaasen välja.
RefPaliga suhtlevad need ülikoolid just seepärast, et Eesti ettevõttel on oma töö spetsiifikast olenevalt tekkinud arvestatava suurusega andmebaas jalgpalliplatsil juhtunud olukordadest, mis on juba töö käigus väga täpselt kategoriseeritud (nt penaltivead, käega mängud jne).
Klaasen arvab, et näiteks videokohtunikel võib varsti tehisintellektist abimees juures olla – näiteks suudaks arvutisüsteem tuvastada reaalajas väljakul aset leidnud intsidendi, tuua oma andmebaasist välja võrreldavad olukorrad ja kohtunikule soovitada, mida on sellistes olukordades otsustatud.
Tulevikust:
„Minu eesmärk on arendada välja teenus, mis oleks suurim asi, mis kunagi Eesti jalgpallist välja on kasvanud.“
enam kui kümnesse
RefPali kasvus on oluline roll olnud ka jalgpalliliidul, mis on ettevõtte omanik Klaaseniga kahasse ja võrdses osas. Klaasenilt tuli initsiatiiv ja teostus, alaliit aitas investeeringutega.
„Minu plaan oli algul teha RefPali eraettevõttena ja kui jalgpalliliidu president oleks olnud keegi muu kui Aivar Pohlak, siis ma usun, et EJLil selles praegu osalust ei oleks. Vaevalt et keegi teine oleks viitsinud sekkuda, mõelda suuremalt ja koos minuga. On palju asju, mida ta teeb väga hästi, RefPal on üks näide,“ tänab Klaasen.
Praeguseks on RefPal jõudnud nii kaugele, et võetud laene makstakse ise ning kasvanud käive on bilansi kenasti tasakaalu aidanud. „Juba paari aasta pärast oleme ilmselt kasumlik ettevõte,“ on Klaasen optimistlik.
Kui RefPal muutub kasumlikuks, siis on Klaaseni unistus sellest tuleva rahaga Eesti tippkohtunikud proffideks teha.
„Maailma mõistes oleks see täiesti fenomen – nii väikeses riigis ja jalgpalliliigas on professionaalsed kohtunikud. Ma ei näe, et see oleks võimalik ühelgi teisel juhul peale selle, et kohtunike poolt välja teenitud RefPali tulu investeeritakse tagasi profikohtunike tasudena. Julgen öelda, et hiljemalt aastal 2030 on see reaalsus, võibolla aga juba varemgi,“ põrutab Klaasen.
„Kohtunike püramiidi tippu tugevdada on oluline just seepärast, et sellest saaks prestiižne töökoht, mille järele tekib nõudlus ja millele tekib kauaoodatud tugev konkurents, mis meelitab sinna väärt inimesi, kes amatöörkohtunikuna tegutsemisest ei huvitu.“
Olgu märgitud, et praegu on Premium liiga kohtunike tasu Euroopa kõrgliigade võrdluses üks madalamaid.
Sten Klaaseni viimane abikohtunikuna teenindatud mäng Eestis oli eelmise aasta A. Le Coq Premium liiga üleminekumängude otsustav lahing Tallinna Kalevi ja Viimsi JK vahel. Mängu vilistas Klaaseniga aastaid koos mänge teenindanud Kristo
li arengus. Foto: Katariina Peetson
Praeguseks Eesti olümpiakomitees peasekretärina töötav ehk Eesti spordi üks mõjukamaid inimesi Kristo Tohver oli RefPaliga seotud aastatel 2020–2024. Kuigi Slava Ukrainiga toimetamise tõttu tuli tal mõneks ajaks võtta RefPalist paus, on tema panus Klaaseni sõnul olnud väga oluline.
„Kristo töötas meie juures kuni selleni, kui ta nüüd eelmise aasta lõpus olümpiakomitees tööle asus. Koos asja ajades tegelesin mina rohkem süsteemiarenduse, videoanalüüsi ja taustatööga, Kristo rohkem müügi, suhtluse ja rahvusvahelise väljundiga,“ toob Klaasen välja.
Tohveri lahkumise järel on kogu koormus jäänud Klaaseni õlule – esmalt oli see väga raske, kuid nüüdseks on ta enda sõnul sellega juba harjunud.
„Kristole tuleb öelda üks väga suur aitäh! Kõik Eesti jalgpallis peaksid talle tema panuse eest Eesti jalgpalli tänulikud olema. Ta on nii kohtunike maastikul kui Eesti esindamisel välismaal teinud ära väga suure töö!“ kiidab Klaasen.
on oluline roll
FIFA arendab endiselt „surnud“ keskkonda
Tehnoloogia areng on küll viimase 10–15 aasta jooksul olnud meeletu, kuid nagu öeldakse, pööravad suured laevad endiselt väga aeglaselt. Klaasen toob välja, et näiteks FIFA ja UEFA kasutavad kohtunike harimiseks ja arendamiseks sisuliselt samasuguseid võtteid nagu siis, kui tema rahvusvahelist karjääri alustas.
UEFA annab aastas kord-kaks kohtunikele välja DVD-plaadi, kus on klipid mänguolukordadest ja suunised, milliseid otsuseid kohtunikelt nendes olukordades oodatakse. FIFA-l on kohtunike keskkond FIFA RED, mis aga Klaaseni sõnul lihtsalt ei toimi. „Selgitasime FIFA-le juba 2018. aastal, et selline keskkond ei hakkagi kunagi tööle, aga nad tegid selle poolsurnud asja ikkagi ära: sinna tuleb sisse logida, klippi vaadata ja siis näed nii-öelda õiget vastust. Selles puudub interaktiivsus! Pealegi ei näe nad absoluutselt ära seda, kus on selle probleemid või kitsaskohad.“
Klaasen toob esile, et RefPalis joonistub lihtsalt välja, kuidas hindavad samu olukordi eri riikide kohtunikud. Näiteks mõni asi, mille eest nõutakse Euroopas kollast kaarti, on mehhiklastele selge punane kaart. Kuna jalgpall on globaalne spordiala ning eri maailmajagude ja riikide esindajad kohtuvad omavahel üha enam ka väljakul, võiks FIFA huvi olla sellised ebaühtlused ära siluda.
RefPal osales hiljuti ühel UEFA korraldatud hankel, kus otsiti kohtunikele tööriista, mis aitaks neil UEFA sarjade mängudeks põhjalikult valmistuda, kuid ei võitnud seda. „Pakkusime neile selgelt kõige paremat toodet, aga meie pakkumine oli nende jaoks ka kõige kallim. Nad läksid odavamat teed pidi,“ nendib Klaasen.
Tegu oli RefPali tavalisest tegevusvaldkonnast pisut erineva suunaga: nimelt arendati paari kuuga välja toode, mis pakkunuks kohtunikele mängu eel võistkondadest põhjaliku ülevaate, mis oleks ühest küljest keskendunud võistkondade taktikalisele poolele ning teiselt poolt spetsiifiliselt kohtunike tööd puudutavatele asjaoludele.
„Võtsime punti Norbert Hurda ja Kevin Kaivoja ja tegime valmis tõeliselt ägeda asja. Kui seda Concacafis esitlesin,
jäi neil suu lahti: nii hea asi on olemas! Kuna seal on aga palju inimjõudu taga, siis oli hind lõpuks liiga kallis. Võtsime algusest peale suhtumise, et me ei ole nõus tegema jama. Lootsime, et UEFA puhul ei jää asi raha taha, aga praegu vähemalt oli nii,“ räägib Klaasen.
Samas loodab ta, et hankel osalemine ja UEFAga suhtlemine avab neile tulevikus veel uksi, et sama toodet või RefPali tervikuna Euroopa alaliidule paremini tutvustada.
Mängude ettevalmistuse suund on RefPalis hanke kaotamise tõttu praeguseks sügavkülma pandud, kuid vajaduse korral on võimalik see üles sulatada ja ellu äratada. „Rääkisime mitme Eestis parasjagu tööta tipptreeneriga: see suund oleks andnud neile võimaluse kasvõi osalise koormusega tööd teha.“
Üks RefPali edulugusid on Premium liigas viimaste aastatega üheks hinnatumaks vilemeheks kerkinud Joonas Jaanovits, kes on juba mitu aastat teinud RefPalis tööd selle nimel, et saada professionaalseks jalgpallikohtunikuks. Praeguseks kuulub Jaanovits ühena vähestest väikeriigi esindajatest UEFA talentide ja mentorite programmi, kus järgmisi Euroopa tippe vormitakse.
„Joonas liitus meiega 2020. aastal vahetult enne pandeemiat jutuga, et tema tahab saada profikohtunikuks ja selleks RefPalis töötades põhja laduda,“ meenutab Klaasen. „Ta on tänaseni ainus, kes meie tiimiga on just selle eesmärgi nimel liitunud. Pandeemia pani ka RefPalile põntsu ja sisuliselt alustas Joonas intensiivsemalt alles 2022. aastal. Kui tagasi vaadata, siis ma ei oleks arvanud, et Joonas viie aastaga nii palju areneb ja et ta on 2025. aastal sisuliselt Eesti number üks kohtunik.“
34aastase Jaanovitsi sõnul oli RefPal tema jaoks loogiline valik. „See oli lihtne otsus, sest see on Eestis sisuliselt ainus võimalus olla nii-öelda profikohtunik. See pole küll päris sama mis suurliigade kohtunike elu, aga võimalikult sarnane – kogu mu töö on seotud kohtunikutööga.“ Suur pluss on ka see, et töö on paindlik ja lubab elu sättida treeningugraafiku ja määramiste ümber.
Klaasen arvab, et kohtunikuspetsiifilisse töösse panustatud tundide arvu poolest võib Jaanovits olla viimaste aastate üks maailma töökamaid, kui mitte kõige töökam vilemees.
„Aastatel 2022–2024 tegi Joonas RefPali jaoks 3000 tundi sisulist kohtunikutöö analüüsi, lisaks sellele iseseisvalt kindlasti vähemalt 1000 tundi otsa. 2025. aasta esimese kuue kuuga on ta juba teinud RefPalis 1000 tundi analüütilist tööd. See teeb 5000 tundi sisulist tööd kolme ja poole aastaga. Kas meie liiga jalgpalluritest saab keegi sellised numbrid kõrvale panna? Kokkuvõttes on need tunnid kogu muu iseseisva töö kõrval see põhjus, miks ta praegu on niivõrd kaugele arenenud ja miks ta edaspidi Eestile veel palju au tuua saab.“
Tuhandete ja tuhandete olukordade läbitöötamine annab Jaanovitsile maailmas omalaadse vilumuse. „Kuna olen igapäevaselt nii palju olukordi näinud, siis juhtub väga harva, et tekib mõni situatsioon, millesarnast ei ole ma varem näinud,“ toob ta välja. „See muidugi ei tähenda, et eksimusi üldse sisse ei tuleks, sest selle töö võlu ongi see, et nüansse on alati väga palju. Aga tänu RefPalile saan fookuse sajaprotsendiliselt kohtunikutööle panna. Saan unistada ja teha tööd selle nimel, et kohtunikuna teha Euroopas tegusid, milleni Eesti kohtunikud veel jõudnud ei ole.“
Joonas Jaanovits on tõusnud Eesti hinnatuimaks jalgpallikohtunikuks. Suureks toeks on olnud just RefPal.
Foto: Liisi Troska
A. Le Coq Premium liigas kolmandat hooaega toimetavad videokohtunikud tegid suvel läbi väikestviisi kolimise: A. Le Coq Arenal saadi endale suurem ja mugavam ruum.
Peamine erinevus võrreldes varasema ruumiga, kus videokohtunikud kogu aja toimetasid, on see, et varasema kolme asemel on võimalik uues ruumis samal ajal teenindada viit kohtumist. Varem tuli jalgpalliliidul näiteks Premium liiga viimase vooru jaoks lisavõimekust korraldada VAR-bussi tellimisega – uue ja suurema ruumi valmimisega ei ole seda enam tarvis. Lisaks sellele on uues toas võrreldes varasema videokohtunike ruumiga aknad, koosolekulaud ja üldiselt rohkem ruumi.
34aastane Henri Anier sõlmis suvel kahe ja poole aasta pikkuse lepingu Paide Linnameeskonnaga. Sel puhul sukeldume ründaja lõputusse fotokogusse ja laseme tal endal piltide ja lühijuttude kaudu meenutada silmapaistvat karjääri koguni 14 välisklubis. Kuigi kõigist neist rännakutest jaguks jutte päevadeks, nädalateks, kuudeks või aastateks, on ka kiire sissevaade mehe piiritagusesse karjääri vägev!
Sampdoria (Itaalia), 2009–2010
Antonio Cassano oli just Madridi Realist Sampdoriasse tulnud ja umbes 1000 inimest vaatas esindustiimi treeninguid. Platsi ääres olev mägi oli paksult rahvast täis. Noorteväljak oli seal kõrval. Mäletan hästi, et ükskord mängisime omavahel ning olin Cassanoga koos ründes – tema söötis ja mina lõin värava. Lahe moment nii noorele poisile, sest ta oli ikka täielik superstaar. Samas mängus osalesid ka Itaalia koondislased Giampaolo Pazzini ja Angelo Palombo.
Kultuur oli ikka täiesti teine. Kui trenn lõppes, siis jagasid Itaalia koondislased, suits suus, fännidele autogramme. Sellist asja ei oleks küll ette kujutanud. Ja kui mina ostsin teel Rooma Lazioga mängule ühe Coca-Cola, siis sellest tekkis probleem. Treener oli täiesti endast väljas. Kui kohale jõudsime, siis pakuti pitsa kõrvale veini… Ehk siis vein ja suits on okeid, Coca-Cola keelatud, liiga ebatervislik. See on Itaalia!
Väga kõva aeg! Kuigi raske oli olla esimest korda kodust eemal ja veel ka 12. klassi lõpetada… Jalgpalli mõttes läksin ju ka täiesti uude dimensiooni, veidi enne olin olnud Valga Warrioris. Need on tasemelt nagu öö ja päev.
Raio Piiroja pilt oli kenasti klubi ruumides üleval. Teda ikka mäletati ja temast räägiti. Väga mõnus koht. Inimesed olid toredad ja lõin mõned ilusad väravad – siiani mäletan neid hästi. Olin seal ainult neli kuud, aga sain seal ka mõned head sõbrad, kellega siiani suhtleme.
Väike, kodune ja mõnus linn. Praegu oleme ka Roccoga (Rocco Robert Shein – toim.) palju rääkinud. Ka staadion oli lahe.
End omal ajal klubi legendiks mänginud Raio Piiroja on Fredrikstadis endiselt au sees!
Esimene korralik leping… Ma ei mõelnud üle, kuigi läksin, pea ees, täielikku teadmatusse. Sain kohe teada, et ründajal on pidevalt surve peal, sest kui väravaid ei tule, siis on halvasti. Mind võttis sinna Åge Hareide, kes oli hiljem näiteks Taani koondise peatreener.
Esimene trenn on megahästi meeles – Veton ja Valon Berisha olid kohal. Valon mängis hiljem Lazios, aga mõlemad tegid hea karjääri. Abitreener Pep Clotet Ruiz jäi väga hästi meelde, sest talle ma väga meeldisin – vaatasime koos Bilbao Athleticu ründajate liikumisi ja harjutasime. Hiljem oli ta Birmingham City peatreener ja aitas Jude Bellinghamil esile kerkida.
Esialgu elasin Jóan Símun Edmundssoniga staadioni kõrval, aga hiljem kolisin spordidirektor Bjarne Berntseni keldrikorrusele.
Stavangeri Viking oli Anieri esimene välisklubi meesteklassis.
Agent oli varem viinud Henriku (Henrik Ojamaa – toim.) sinna ning leidis ka mulle selle variandi. Kõigepealt läksin testimisele ja lõin kohe kaks väravat.
Stuart McCall oli mega treener ja hooaeg oli päris ebareaalne. Esimeses mängus Hiberniani vastu tulin 69. minutil vahetusest sisse ja lõin 83. minutil ära. 1 : 0 võit ja fännid olid täiesti pöördes. Teine mäng Aberdeeniga – sain algkoosseisu ja lõin esimesel minutil värava! Otse fännidele südamesse! Ründaja jaoks on paremat algust üldse keeruline välja mõelda. Ja siis nad laulsid: „He gets the ball, he scores a goal, AniAniEr!“ Lahe! Imestatistikat seal otseselt ei teinud, aga see aeg oli super. Jäime Celticu järel teiseks, mis tähendas Šotimaa mõistes sisuliselt meistriks tulemist.
Motherwellis hakkasin väravaid tähistama kindlat moodi –tegin salut’i. Ma tõesti ei mäleta, kuidas see tekkis. Henrik oli sealsamas olnud šerif ja tegi oma paugutamist, aga mul tuli kuskilt see salut. Megahead mälestused, sest jalgpallikultuur on imeline, väike pereklubi, super fännide toetus…
Just Motherwellis tekkis Anierile iseloomulik väravatähistus.
Tegelikult liitus enne nendega mu vend Hannes, kes varem oli Taanis Odenses. Siis osteti mind ka sinna. Päris hull mõelda, et väikesest Eestist oli kaks venda samal ajal ühes 2. Bundesliga klubis. Mega tasemega liiga.
Ma olin klubi ajaloo suurim ost, aga kõik läks valesti. Kuigi mul oli kolme aasta pikkune leping, siis kuu ajaga olid tiimist läinud kõik kolm tüüpi, kes mind ja Hannest sinna tahtsid: peatreener, spordidirektor ja lisaks isegi klubi president. Võitlesime täiega, aga polnud kasu. Enesekindlus sai hoobi… Aga mingid hetked on meeles ikka. Red Bull Leipzigi vastu sain nii valusalt kossi, et hüppeliiges oli täiesti paistes – vahetati välja.
Aues koos vanemate ja noorema venna Hannesega.
Nemad olid mind Motherwellis näinud ja kutsusid enda juurde. Pärast kõiki neid Aue-seikluseid oli raske hetk. Lisaks oli Šotimaal fännidelt korralik pinge peal, sest ootused on seal suured. Mina olin aga mentaalselt keerulises kohas. Mõned head hetked olid ka – lõin liigakarika veerandfinaalis Ross Countyle kaks väravat ja võitsime 3 : 2! Dundees väravat tähistamas.
Hibs on tegelikult väga suur klubi, aga sain kolmandas trennis vigastada ja ega seal suurt muud polnudki. Pealmise reielihase rebend ja olin kolm kuud väljas. Hibsi eest jäigi kirja paar mängu ainult. Aga klubi infra on vägev: jõusaalid, massaažitoolid, jäävannid, saunad… Premier League’i tase. Kolisin Edinburghi ja see on äge linn – tahaks väga tagasi minna.
Vigastuse tõttu jäi Anieri aeg Hibsis lühikeseks, ent debüüdil andis ta vahetusest sekkununa vaid mõne minutiga väravasöödu.
Vaimselt jälle keeruline hetk, sest tiim oli hea, aga langesime liigast välja. Sain sealt ka palju häid sõpru, kellega oleme hiljem üksteise vastu mänginud. Vabal ajal käisin palju mööda Šotimaad ringi, näiteks Isle of Skye on megailus. Üldse Šotimaa on täiesti vaimustava loodusega. Henrik (Henrik Ojamaa – toim.) oli samal ajal Dundees ja tegime koos päris ägedaid matkasid – selliseid kaheksa tunni pikkuseid.
v Invernessi ridades pärast mängu Celticuga kätt surumas vastaste lootsi, endise Liverpooli peatreeneri Brendan Rodgersiga.
See oli üks lühikene sutsakas. Kuigi golfi hakkasin mängima Šotimaal, siis Rootsis tegin green card’i. Kalmar on nagu meie Pärnu ehk rootslaste suvepealinn. Staadion oli lahe, tiim oli kodune. Rootsi ajale olen samamoodi tänulik, nagu ka kõigele muule – kõva liiga ja vägevad fännid. Tiimikaaslane oli teiste seas Rootsi legend Rasmus Elm, kes on ikka väga-väga hea mängija… Ma ei tea, miks ta nii suure osa oma karjäärist Kalmaris veetis, sest ta oleks võinud palju kõvemal tasemel mängida.
Kalmaris tuli Anieri ellu üha rohkem golf. Vasakul Rasmus Elm.
Tulin Šotimaalt esimese hooga koju. Tegelikult olin ju alles noor mängija, aga mida kõike olin juba läbi elanud – nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Ütlesin emale ja isale, et ma tahaks lihtsalt kodus olla. See ei tähendanud, et tahan Eestisse mängima tulla, aga vaimselt olin päris läbi. Ma arvan, et see oli kõige keerulisem aeg. Olin Tabasalus ja mängisin palju aias jalkatennist. Enesekindlus oli juba mõnda aega maas olnud ja ega see kolimine, enda uues kohas tõendamine ning paberimajandus ka ei tõmmanud. Mul tekkis mitu Balkani varianti, aga sinna ei tahtnud sel hetkel üldse. Seega läksin kodu lähedale Lahtisse. Kuus kuud elasin Lahtis, kuus kuud Helsingis. Ville Salmikiviga võtsime omale mõnusad jalgrattad, need parkisime rongijaama, sõitsime Lahtisse. Rongis sõime kaasa tehtud putru. Lahtis oli tegelikult lahe – fännidega sain hästi läbi, veidi tuli väravaid ka, aga kõrgete kohtade nimel oli raske võidelda.
Lahtis koos tiimikaaslase ja hea sõbra Santeri Hostikkaga, kes jõudis hiljem välja Soome koondisesse ja mängib praegu HJK ridades.
Hiinast tuli karjääri parim pakkumine, aga siis hakkasid saabuma uudised, et Wuhanis vohab mingi eluohtlik viirus. Ei tundunud mõistlik minna, aga klubi oli ikkagi vaja. Siis tekkis Harri (Harri Ojamaa – toim.) kaudu huvi Go Ahead Eaglesist.
Hullud keskkonnamuutused: Lahtist Lõuna-Koreasse ja sealt Hollandi väikelinna pereklubisse. Siis tuli koroonaviirus ja neli kuud olin seal niisama üksi. Kuuled, et välisminister kutsub kõiki Eestisse, aga minna ei saa. Treenisin üksinda end elu parimasse vormi. Käisin palju jooksmas koos tiimikaaslase Sam Beukemaga, kes sel suvel liikus Napolisse. Tegin kodus joogat ja jõuharjutusi, pesin päevas 20 korda käsi…
Go Ahead Eagles oli Anieri (seni!) viimane välisklubi Euroopas.
Kui agent helistas Lõuna-Koreast, olin täiesti hämmingus. Äsja ei tahtnud kodust kaugele minnagi, aga siis äkki tekkis huvi karjääri kõige kaugemast kohast. Kümme ööd ei saanud magada, sest lihtsalt mõtlesin ja praadisin, kas peaks pakkumise vastu võtma. Lõpuks andsin rohelise tule. Lendasin kohale ja see maailm on seal nii suur! Souli lennujaam, kõigil on mask ees, absoluutselt ei tea, mis ees ootab… Lennujaamast otse haiglasse, kus tehti tervisekontroll. Mitte keegi ei naerata, kõigil on mask ees. Esimesed kuu aega olin hotellis poolpisarates ja mõtlesin, kus ma olen. Peagi hakkas seal väga meeldima. Täiesti teistmoodi kultuur. Väga korralik liiga, väga hull distsipliin, hoopis teistsugune jalka. Treener rääkis null inglise keelt, ainult tõlgi teel suhtlesime. Kui tiimikaaslastega kohvil käisime, siis rääkisime Google’i tõlke abil. Saime kõik räägitud.
Euroopa ründaja oli mõistagi kohalike seas popp poiss!
Muangthong United (Tai), 2022–2023
Olin Mehhikos reisil ja siis tuli kõne ühelt agendilt, et Taist on tõsine huvi. 24. detsembril olin jõululauas, kui helistati, et nüüd on vaja leping alla kirjutada. Tegin ära ja lendasin 1. jaanuaril sinna. Kui olin maandunud, tehti kohe koroonatestid, väljas oli umbes 100 kraadi. Kaks nädalat istusin hotellitoas karantiinis, aga seal oli jooksulint ja ratas. Iga päev pidin saatma staff’ile treeningute andmed. Pool tundi päevas sai vähemalt katusel basseinis ujuda.
Väravaid tuli palju ja hakkasin fännidele meeldima. Väga keeruline koht, kus lüüa, sest kogu see elu ja kliima on karm. Välismängijate tase on ka väga kõrge, sest kohti on vähe ja konkurents on meeletu. Sealsed fännid on üliarmsad ja siirad. Šotimaal ollakse pärast kaotust kurjad, aga Tais tullakse alati kingitustega ja öeldakse „pea püsti, järgmine kord võidame!“.
Kui agent rääkis Hongkongist, siis ma ei teadnud asjast suurt midagi peale selle, et seal on klubi nimega Kitchee. Aga kui asjaks läks, siis lendasin juba nagu vana rahu ise kohale, sest seda Aasia-kogemust oli ka juba parajalt. Pöörane hooaeg – tulime ühegi kaotuseta meistriks, olin suurim väravakütt… See oli ikka mega kogemus.
Eks ma olen ikka päris palju mõelnud, milline Aasia riik oli kõige parem koht minu karjääris. Aga võimalik, et pean just Hongkongi esikohale panema. Kogu see kultuur on seal super!
Lee Mani ridades võitis Anier oma ainsa välisriigi meistritiitli, tulles ise ka Hongkongi liiga parimaks väravakütiks.
Muangthong Unitedi tiimikaaslastega: vasakul Rootsis sündinud Filipiinide koondislane Jesper Nyholm, paremal brasiillane Willian Popp, kellega Anier sai hästi läbi nii platsil kui selle kõrval.
Kuidas tõrust tugev tamm kasvatada? Tartu Tammeka võttis appi klubi legendi
Kaarel Kiidroni, kes asub presidendiametis laiendama ja kasvatama klubi struktuuri.
Aga mida muud saabki oodata mehelt, kelle soontes voolab tema enda sõnul sinine veri?
Mil moel asjad täpselt nii läksid, et Kiidron ligi kümneaastase pausi järel tagasi „koju“ jõudis? Ühest vastust on sellele ka värske presidendi enda sõnul keeruline anda. „Eks ma olen aastaid mõelnud, et tahaks Tammekat mingil viisil aidata. Selle aasta alguses hakkasin rohkem kohtuma juhatuse liikmetega ja arutama, kuidas see võimalik oleks. Ühiste arutelude käigus jõudsimegi lõpuks sinna, et sellisel moel oleks tulem ehk kõige positiivsem – et lisaks toetamisele hakkan ka ise kaasa mõtlema,“ sõnab ta.
Kiidron lõpetas mängijakarjääri 2017. aastal, saades lõpuks Premium liigas kirja 168 kohtumist – kõik Tammeka särgis. Lisaks jõudis ta esindada Tšehhi klubi Žižkovi Viktoria ning pääses 2012. aastal peetud maavõistluses Horvaatiaga väljakule ka Eesti A-koondises. Putsade varnariputamise järel keskendus ta tööle kinnisvaravaldkonnas, taandudes jalgpallis pealtvaataja tasandile. Kogemusi jagub tal seega mitme nurga alt.
„Staadionil sai ikka käidud ja kodus sai väga palju vaadatud, aga sisulist kokkupuudet mul jalgpalliga vahepeal polnud,“ meenutab Kiidron, kes jõudis selle ajaga käima lükata mitu kinnisvaraarendusega tegelevat ettevõtet. Nende aastatega korjunud teadmised annavad talle nüüd usku, et Tammekat on võimalik viia praegusest suuremasse mängu.
Inimesed tuleb üles leida
Kui Kiidroni nimetamine Tammeka presidendiks välja hõigati, täiendas uudist märge, et ta hakkab tegelema klubi strateegilise juhtimisega. Mis-
moodi tööülesanded praeguse tegevjuhi Kristjan Tiirikuga ära jagatakse?
„Iga muutus nõuab veidi aega, aga eks see ongi vaja paika sättida. Kõik on tehtav ja me teemegi!“ lausub Kiidron. „Lõppeesmärk on meil struktuuri osas paigas, struktuur ise veel muidugi mitte. See ongi ehk esimene igapäevane ülesanne – kasvatada Tammeka struktuuri nii tegevtöötajate mõistes kui ka liikmete, vabatahtlike poole pealt.“
Samas toonitab ta, et jalgpalliklubi vedamine erineb mõnevõrra tavapärasest ettevõtlusest. „Me ei loo ju uut projekti, et mõtleme nüüd kuus kuud, siis tuleme suure plaaniga avalikkuse ette ja asume tegutsema. Käimasolevat hooaega tuleb samal ajal jätkata ehk pigem üritame uusi asju meie igapäevaeluga sobitada.“
Organisatsiooni kasvatamine on tema sõnul siiski asi, millega saab tegeleda nüüd ja kohe. Kiidron usub, et Tartus jagub inimesi, kes tahavad Tammeka tegemistes kaasa lüüa. „Peame nad üles leidma ja neid sütitama, inspireerima. Kui tahad olla jätkusuutlik, pead inimesi kõnetama ja kaasama,“ sõnastab ta lihtsa tõe. „Ei tohi tekkida seda, et mingid olulised asjad jäävadki vaid ühe-kahe-kolme inimese õlule. Ja teisalt ei saa olla 200 arvamust, millel on võrdne kaal.“
Struktuuril tähtis roll
Sõna „struktuur“ käib Kiidroni jutust läbi väga mitmel korral. Eesti jalgpalli puhul pole see üllatav, sest paljude klubide kontoripool tugineb ju suuresti üksikute töötajate fanatismile. Just seda tahabki Kiidron muuta – ta on nõus, et ka Tammeka juhtimine on jäänud väga väheste inimeste õlgadele.
koondise tasemel mängijaid. Kuid nüüd tahaks anda järgmise käigu, olemasolevat potentsiaali veel paremini realiseerida,“ arutleb Kiidron.
Palka ta presidendiameti eest ei taha, ent ööpäeva sisse tuleb jätkuvalt mahutada ka töö- ja pereelu. Kas 24 tunnist väheks ei jää? Kiidron tunnistab, et just sel põhjusel pole ta varem julgenud niisugust sammu teha, kuid tunneb end nüüd kindlamalt. „Juhtimine on kunst, mida õpid kogu elu. Pead leidma õiged inimesed, seadma õigeid sihte, kontrollima, motiveerima. Kuid ise ei saagi samas kõike teha, see ei ole realistlik. Maailma tippjuhid juhivad kümneid tuhandeid inimesi, aga mitte kõiki ükshaaval. Usun, et saan hakkama!“
„Kui tahad olla jätkusuutlik, pead inimesi kõnetama ja kaasama.“
„Sa ei suuda lihtsalt kõike üksi teha, sest klubi juhtimise juures on nii palju ülesandeid. Müts maha, et Tammeka on seda niigi kaua teinud!
Tegu on ju endiselt Eesti ühe suurema spordiklubi, mitte ainult jalgpalliklubiga. Palju asju on aastate jooksul õigesti tehtud, Tartustki on järjest tulnud
Tagasiside inspireerib
Kiidron ei tee saladust sellestki, et hing kiskus tagasi jalgpalli kui elu peegelpildi suunas. „See ju ongi meid – või vähemalt mind! – ümbritsev elu. Elasin näiteks eurosarjas mänginud Levadiale väga tulihingeliselt kaasa. Nende eesmärk kahjuks ei täitunud, aga see emotsioon, mida sa sealt saad, on hindamatu,“ sõnab ta.
„Mõnes mõttes on asi ju lihtne – kaks väravat, punt mehi ja mängu lõpus saad teada, kas olid teisest parem või ei. Ühtpidi on tegu kindlate reeglitega piiritletud, aga teisalt ka ettearvamatu mänguga. Ja see mind paelubki. Mind tõmbab igapäevane tagasiside, mille sa oma tegevusele saad!“ kirjeldab Kiidron ning lisab, et on ajaga õppinud vaatama ka laiemat pilti.
„Lõpuks otsustame ju kõik üheskoos, milline meid ümbritsev keskkond välja näeb – kus meie lapsed kasvavad ja mille keskel nad tahavad elada. Ju ma olen juba selles vanuses, et see läheb mulle aina rohkem korda,“ nendib Kiidron.
Inimesi lisandub
Tammekasse on kommunikatsiooni- ja turundusjuhi rolli naasnud Kalle Paas, kellega koos Kiidron, Tiirik ja Erki Tarro vedasid kümmekond aastat tagasi Sepa jalgpallikeskuse projekti. Ühisrahastuse toel valminud kunstmurustaadion oli tollases Eesti jalgpalliilmas midagi uut ja värsket, millele panid õla alla ka paljud teised klubid ja nende poolehoidjad.
Kiidron kinnitab, et inimesi lisandub Tammeka kontoripoolele veel, ehkki jätab nimed esialgu enda teada. „Spordidirektorit on vaja, kommertsjuhtimise poole pealt on vaja juurde panna. Infrastruktuuriga oleks vaja tegeleda, akadeemia oleks vaja tekitada,“ loetleb ta. „Need mõtted on muidugi juba aastaid klubi arengukavas olnud, jalgratast me ei leiuta. Väljakutse seisneb aga selles, mis järjekorras neid asju teha.“
Äsja värske kunstmurukatte ja nimitoetaja saanud Sepa staadioni lugu jätkub, kuid mis
Foto: Katariina Peetson
võiks olla „uus Sepa staadion“ ehk Tammeka järgmine suur siht? Kiidron tõdeb, et loodetavasti võtab see millalgi ilmet, aga praegu on vara veel üht selget eesmärki paika panna. „Mõtteid on muidugi erinevaid, sest võime rääkida nii sisehallist, akadeemiast, esindusmeeskonna tugevdamisest kui ka paljust muust. Kõik on ju oluline!“
Et tabada ära, mis võiks Tammekas toimida, on ta silmad lahti hoidnud. „Häid ideid on maailmas ju palju. Oleme vaadanud näiteks Iirimaa, samuti Soome ja Rootsi klubide poole. Ja näiteks Norras on Bodø/Glimt üks klubi, kes teeb asju väga hästi ja huvitavalt. Aga muidugi peab kohandama need ideed selle järgi, mis toimiks väikeses Eestis. Mix and match (sega ja sobita inglise k – toim.),“ sõnastab Kiidron sihid.
Sarnast edulugu ei pea otsima kaugelt – samuti Tartus tegutsev Welco on viimaste aastatega püsti pannud uue staadioni, kogub järjepidevalt tribüünile sadu pealtvaatajaid ning liigub väikeste sammudega aina kõrgemale. Kiidron tõdeb, et kaaslinlaste töö inspireerib teda.
„See klubi on õigetele alustele üles ehitatud ja seda on olnud vahva vaadata. Elan ka mingis mõttes nende tegemistele kaasa. Kui neil on võimalik, siis on meil ka võimalik!“ tunnustab Kiidron, kuid lõikab potentsiaalse jätkuküsimuse juba enne selle kõlamist kiirelt läbi. „Mis aga puudutab ise kaasalöömist, siis andke andeks, aga minus voolab sinine veri. Käsi ei tõuse Welco ridadesse minema!“ naerab ta.
„Oleme vaadanud näiteks Iirimaa, samuti Soome ja Rootsi klubide poole. Ja näiteks Norras on Bodø/ Glimt üks klubi, kes teeb asju väga hästi ja huvitavalt.“
Raha pole otsa saanud Mõistagi ei saa suuri plaane tehes üle ega ümber rahast. „Paljud asjad muidugi ka maksavad ning samal ajal pead finantseerima ka klubi igapäevategevust. Minu üks eesmärke on küll kaasata enda ringkonnas olevaid inimesi, aga sellegi aluseks on ettevõtja silmis selge ja sobilik struktuur, samuti järjepidev töö. Seda ma tahangi Tammekasse tuua ning olen valmis oma nime sellele külge panema,“ lubab Kiidron.
Et raha oleks Tartust, veel enam Eestist, otsa saanud, ta ei usu. „Oleneb ju alati, kuidas küsida ja kes küsib. Ma tunnen, et aeg on õige ja seda on võimalik teha. Võibolla on põlvkonnad muutumas, uus generatsioon peale tulemas. Usun, et avalikkus ja toetajad ootavad seda, et tuleks keegi, kellel on plaan ja visioon!“
Kiidron tahab eeskätt luua Tammekast keskkonna, kust mängijad esimesel võimalusel Tallinna poole ei torma. „Ütleksin isegi, et see on a ja o. Ettevõtluses on kõik veendunud, et Tartu saab Tallinnale vastu küll. Miks siis jalgpallis ei peaks saama?“
Selle suve suurturniir oli koondisterindel naiste EM-finaalturniir. Teist korda järjest tuli võitjaks Inglismaa naiskond, kes alistas seekord finaalis penaltiseerias soosikuks olnud Hispaania. Millised hetked, verstapostid ja persoonid jäävad meile seekordsest suurturniirist meelde?
ERR näitas kogu turniiri
Naistejalgpalli suurturniiride kajastus Eestis sai hoogu veelgi juurde. Kui viimastel aastatel on ERR suurturniiride puhul näidanud avamängu ja toonud otseülekandes huvilisteni turniiri väljalangemismängud, siis seekordse EMi puhul tehti samm veelgi edasi ning näidati otseülekandes ka kõiki alagrupimänge. Väga suur samm võrdsuse suunas – meeste suurturniiridel on see juba mitu aastakümmet olnud ju elementaarne. Oli veel näha, et stuudioekspertide ja kommentaatorite osas on Eesti jalgpalliskeenel sügavus väikesevõitu, kuid säravaid silmi ja tahtmist oli nii mõnegi stuudiokülalise-kommentaatori puhul näha. Usutavasti sai ERR kuu aja pikkuse projekti õnnestunuks lugeda.
Veerandfinaali lisaaeg Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, käib 103. minut. Saksamaa keskkaitsja Janina Minge paneb prantslaste poolt ettepoole saadetud pallile nii õnnetult pea vahele, et pall paistab sealt sakslaste oma väravasse lendavat. Saksamaa väravavaht Ann-Katrin Berger on Minge ootamatu puute tõttu ühtäkki positsioonist täiesti väljas. Pall lendab kõrge kaarega Bergerist üle. 34aastane väravavaht, kes suurturniiridel varemgi Saksamaad tassinud, teeb küll paar kiiret ristsammu ja hüppab sisuliselt selja taha, aga siin ei tohiks ju küsimust olla – pallini ta ometi ei ulatu… Aga ulatub. Kuigi tema vastu näib töötavat kõik alates palli trajektoorist, gravitatsioonist ja tema oma keha inertsist, suudab ta kuidagiviisi palli kukla tagant välja koukida, ise samal ajal valusalt väravasse prantsatades. Toibumisminuti hinnaga on sündinud ilma igasuguse kahtluseta turniiri parim tõrje, aga võimalik, et ka parim tõrje, mida naistejalgpallis eales nähtud.
Naisväravavahtidel on pealiskaudsete jälgijate silmis jalgpallis naerualuseks jääda lihtsam kui ühegi teise positsiooni mängijatel. Kaitsjad madistavad ründajatega, keskpoolkaitsjad keskpoolkaitsjatega ning meeste ja naiste füüsilised erinevused ja võimete vahe ei paista nii teravalt välja. Naisväravavahtidel tuleb aga kaitsta täpselt sama suurt väravaraami kui meestel, olles samal ajal tihtipeale füsioloogilistel põhjustel pisut lühemad, aeglasemad ja vähem plahvatuslikud. See jätab nad teinekord veidi ebaausalt halba valgusesse, kui pall näiteks püüdmatult lati alla lüüakse – paratamatult võib tekkida paralleel meestemänguga, kus kahemeetrised kollkiprid sellised löögid kätte saavad.
Seda vaimustavam oli Bergeri pöörane hüpe ja koukimine – see oleks olnud sama vapustavalt hea isegi meestemängus!
Bergeri õhtu muutis veelgi ilusamaks penaltiseeria, kus ta lõi ühe penalti ise sisse ning tõrjus kaks prantslaste lööki – nende seas ka otsustava penalti, tassides naiskonna oma seljas nelja parema sekka. Ahjaa – sakslannad mängisid alates 13. minutist vähemuses.
Sportlaskarjääri jooksul kahel korral kilpnäärmevähi alistanud ja alles 30aastaselt koondisedebüüdi teinud Berger on koondises hoolimata klubikogemusest alles võrdlemisi värske nägu: esimest korda oli ta suurturniiril Saksamaa esinumber eelmisel suvel olümpiamängudel.
tõsta.
Martin
Chloe Kelly on just täiest südamest virutanud võrku otsustava palli –Inglismaa on taas Euroopa meister!
Saatus, kokkusattumus või midagi vahepealset? Harva, kui üldse, juhtub nii, et üks mängija otsustab omal moel ära kaks järjestikust EM-finaali. Arsenali 27aastane ründaja Chloe Kelly seda aga suutis! Meenutame, et 2022. aastal tuli ta finaalis vahetusest sisse ja lõi lisaajal Inglismaa võiduvärava, rebides tähistades mängusärgi seljast. Seekord oli ta taas kord suurepärane vahetusest sekkuja: poolfinaalis lõi just tema 119. minutil Itaalia vastu võiduvärava, finaalis andis ta esmalt vahetusest sekkununa söödu Inglismaa viigiväravale ning põrutas seejärel ülima enesekindlusega penaltiseerias sisse otsustava löögi. Kellyst sai juba kolme aasta taguse võiduvärava ja tähistusega Inglismaa jalgpallis ikooniline mängija, nüüdsete tegudega kinnistas ta seda staatust veelgi. Lennukamad meediaväljaanded ristisid ta juba naistekoondise David Beckhamiks – igatahes võib ta juba olla maailma üks tuntumaid naisjalgpallureid.
Vaid kaks päeva enne seda, kui Hispaania koondis pidi finaalturniiriks Šveitsi kohale lendama, saabus ärev teade: viimasel kahel aastal maailma parimaks mängijaks valitud Hispaania koondise poolkaitsja Aitana Bonmatí on viidud haiglasse, diagnoosiks viiruslik meningiit.
Bonmatí hakkas end halvasti tundma 26. mail, Hispaania koondise esimene mäng toimus 3. juulil. Naiskonna viimast ettevalmistavat kohtumist Jaapaniga jälgis 27aastane täht sõna otseses mõttes haiglavoodist, olles kanüülide ja voolikute küljes.
Hirmutav diagnoos ja ärevad päevad möödusid õnneks võrdlemisi kiirelt – kolm haiglas veedetud ööd oli piisav, et noor ja muidu terve organism haigusest jagu saaks. „Olin õnneks väga haige ainult kaks-kolm päeva, siis läks järsku kõik paremaks. See ei olnud järkjärguline paranemine: mul oli väga halb olla, kuniks kõik oli äkitselt korras,“ rääkis Bonmatí ise pressikonverentsil.
Olukorra ilmestamiseks: neljapäeval jäi Bonmatí haigeks, pühapäeval sai haiglast välja ja tegi õhtul individuaalselt esimese trenni, esmaspäeval reisis Šveitsi ja liitus koondisega, teisipäeval hakkas tasapisi koos koondisega treenima ning neljapäeval, täpselt nädal pärast haiglasse sattumist tuli ta Hispaania avalahingus Portugali vastu juba vahetusest mängu.
Esimese põhikoosseisumängu tegi FC Barcelona äss alagrupiturniiri viimases voorus Itaalia vastu, nii veerandkui poolfinaalis valiti ta võiduka kohtumise järel mängu parimaks. Poolfinaalis oli just tema lisaajal löödud värav see, mis Saksamaa kukutas.
Eestis arvutasid veel inimesed eurodes hindu mõttes kroonidesse, Karel Voolaid oli veel Premium liiga mängija, iPhone’id olid järjekorranumbriga 5 ja sündisid lapsed, kes nüüdse aasta sügisel astusid juba kuuendasse klassi. Just nii ammu oli aasta 2013 – just siis tuli naiste EMil viimast korda võitjaks naiskond, kelle peatreener ei olnud Sarina Wiegman.
55aastane hollandlanna asus kodumaa koondise peatreeneriks 2016. aasta lõpus ning viis vaid kuus kuud hiljem Hollandi Euroopa meistriks. 2019. aasta MMil jõudis ta Hollandiga finaali, 2021. aastal asus aga Inglismaa koondise etteotsa. Järgnes võit 2022. aasta EMil ja kaotus 2023. aasta MM-finaalis ning nüüd taas kord Euroopa meistritiitel. Wiegman pole seega seni veel mitte kordagi EM-finaalturniirilt võidukarikata lahkunud!
Kui eelmised kaks EM-tiitlit võitis Wiegman täiseduga, võites turniiri jooksul kõik kohtumised, siis tänavune tiitel tuli oluliselt keerulisemalt. Kaotus turniiri avamängus Prantsusmaale lõi inglannade kindluse pisut kõikuma, kuid sellele järgnenud võidud Hollandi ja Walesi üle viisid inglannad edasi veerandfinaali.
Kõik Inglismaa väljalangemismängud osutusid aga parajaks trilleriks. Juba veerandfinaalis Rootsi vastu oli kojusõit üsna lähedal, sest veel veerand tundi enne lõppu oldi 0 : 2 kaotusseisus, kuid mäng suudeti lisaajale viia ja penaltiseerias võita. Poolfinaalis päästeti Itaalia vastu lisaaeg endale 90 + 6. minuti väravaga ning Chloe Kelly võiduvärava ajaks oli jalgpalli mängitud 118 minutit. Kaotusseisust tuldi välja ka finaalis Hispaania vastu, taas oldi paremad penaltiseerias.
väike lohutus. Foto: Florencia Tan Jun, UEFA via Getty Images
Kõik läks Bonmatí ja Hispaania jaoks suurepäraselt kuni finaali penaltiseeriani. Õieti olid sealgi esiti kõik trumbid nende käes, sest inglannad eksisid esimeses voorus, kuid kõik kolm järgmist lööki Hispaanial ebaõnnestusid – eksijate seas oli ka Bonmatí, kelle löögi Inglismaa väravavaht Hannah Hampton pareeris.
Bonmatí kuulutati küll seejärel turniiri parimaks mängijaks, kuid finaalis kaotanuna ei suutnud ta talle mõeldud uhket autasu vastu võttes naeratust näole manada. Kaks trofeed on tema karjääris veel sisuliselt ideaalsest komplektist puudu: EM-tiitel ja olümpiakuld.
Närvid? Võimalik. Väravavahtide põhjalik ettevalmistus? Ilmselt küll. Ülemõtlemine? Vahel kindlasti.
Kogu turniiri peale löödi nii mängudes kui seeriates kokku 53 penaltit. Kui tavaliselt realiseeritakse jalgpallis penaltilöögid 75–80protsendilise täpsusega, siis seekordsel EMil võis penalti õnnestumist ennustada enam-vähem mündiviskega: 53 löögist jõudis väravasse 27, eksiti koguni 26 korral.
Iseäranis kentsakaks osutus penaltiseeria veerandfinaalis Rootsi ja Inglismaa vahel, kus võitja selgus alles seitsmendas löögivoorus – ja seisuks jäi 3 : 2 inglaste kasuks! Rootsi väravavahile Jennifer Falkile tuli kaasa tunda: ta tegi selles seerias neli(!) tõrjet, kuid sellest ei piisanud! Falkil oli sealjuures suurepärane võimalus Rootsi poolfinaali lüüa, kuid oma penalti põrutas ta üle värava.
Hannah Hampton hüppas võitu tähistades varuväravavaht
Anna Moorhouse’ile sülle.
Pudeliküsimus tekitas furoori veel pärast turniirigi
Finaali penaltiseeria küttis kirgi veel mitu nädalat peale turniiri lõppemistki, kui Inglismaa väravavaht Hannah Hampton tõi välja, et viskas seeria ajal ära Hispaania puuriluku Cata Colli joogipudeli, kus olid märkmed inglaste lööjate kohta. „Tal olid pudeli peal märkmed – kui ta parasjagu tõrjuma läks, võtsin pudeli ja viskasin selle meie fännide sekka, et ta neid lugeda ei saaks,“ rääkis Hampton. Tema oma märkmed olid sealjuures peidetud varruka sisse, just selleks, et vastane nendele ligi ei pääseks. Coll naeris Hamptoni jutu aga sotsiaalmeedias välja. „Okei, okei, rahu, rahu. Oleks see siis tõsi…“ postitas Coll oma X-i-kontol.
Teooriaid selle kohta, mis tegelikult juhtus, on mitu. Kas emb-kumb lihtsalt valetab? Kas Hampton viskas ära vale pudeli? Kas Collil olid märkmed ehk mitme pudeli peal?
Seerias tõrjusid nii Hampton kui Coll lõpuks kaks lööki, aga hispaanlanna Salma Paralluelo virutas ühe löögi raamist mööda.
Kõik oleks võinud minna hoopis teisiti: Rootsi väravavaht Jennifer Falk põrutas selle löögi üle värava ning jättis Rootsi poolfinaali saatmata. Nende vastaseks olnud Inglismaa elas selle hetke üle ning tuli hiljem Euroopa meistriks. Foto: Maja Hitij, UEFA via Getty Images
Vaid kaks aastat pärast seda, kui Eestis toimus tüdrukute U17 EM-finaalturniir, krooniti siin pallinud neiu täiskasvanute seas Euroopa meistriks. Õigupoolest oli selle fakti tõesus selge juba enne finaali, sest nii Hispaania kui Inglismaa naiskonnas mängis olulist rolli üks Maarjamaal peetud turniiril ilma teinud neiu – Hispaania puhul oli selleks Vicky López, kes valiti siinse turniiri parimaks mängijaks, Inglismaal oli aktsioonis aga ründaja Michelle Agyemang.
Kui López lõi sel suvel oma turniiri ainsa värava alagrupimängudes, siis Agyemang säras otsustavas faasis: nii veerandfinaalis Rootsi vastu kui poolfinaalis Itaalia vastu sekkus ta vahetusest ja lõi viigivärava, mis viis kohtumise lisaajale.
Kui López on juba paar hooaega olnud Hispaania koondise tegijate seas, siis klubitasandil veel üsna tõendamata Agyemangi A-koondise ringi arvamine oli turniiri eel isegi väike üllatus – seda märkimisväärsem oli see, et ta suutis olulistesse mängudesse oma jõulise ja sirgjoonelise mängustiiliga muutuse tuua.
Peatreener Sarina Wiegmani usalduse teenis Agyemang aga täielikult välja – turniiri järel on ta löönud koondise eest sama palju väravaid (3) kui senisel kolmel hooajal Inglismaa kõrgliigas kokku!
Iseäranis magus oli Agyemangi (nr 17) värav Inglismaale poolfinaalis Itaalia vastu, kus ta suutis kuuendal üleminutil mängu lisaajale viia. Väravat aitas tähistada Ella Toone.
Foto: Alex Caparros, UEFA via Getty Images
Kes ei tahaks Hispaania koondise peatreeneriga ühes lauas istuda või omada Erling Hålandi autogrammiga mängusärki? Jalgpallimängude
õnnestumise taga peitub amet, millest tavapublik kuigi teadlik ei ole, ent millel on väga oluline roll. See amet on võistkonnasaatja, inglise keeles team liaison officer ehk TLO. Enamasti kulisside taga tegutsev võistkondade saatja hoolitseb näiteks külalismeeskonna transpordi, majutuse ja selle eest, et võistkond end välismängu jooksul mugavalt tunneks.
Suure kogemuste pagasiga võistkonnasaatjad
Juss Tamming ja Martti Pukk on selles rollis kokku puutunud suurte staaridega, kellega on kogetud uskumatuid seiku. Jalka ajakirjale rääkisid nad kõige huvitavamatest ja obskuursematest olukordadest, mida karjääris kogetud.
Kinder Bueno Sergio Ramosele ja Vidić väikese Mazdaga eralennukile
„2007. aastal läksin 20aastase suure jalkahuvilisena Eesti Jalgpalli Liitu tööle.
Aasta hiljem, 2008. aasta sügisel tuli Tallinnasse Euroopa meister Hispaania. Kujuta ette – Iker Casillas, Fernando Torres, Andrés Iniesta ja Xavi. Neil oli täiesti müstiline koosseis ja ma mäletan, et paljud tulid mängu ainult Torrese pärast vaatama,“ meenutab Tamming.
„Mäletan, kuidas ühel hetkel pärast mängu tuli Sergio Ramos minu juurde ja ütles: „Kuule, ega sa mulle Kinder Buenot ei saaks tuua?“ Otsisin ja kaevasin selle lõpuks kuskilt välja ja Ramose soov sai täidetud. Pärast 3 : 0 võitu, kui tagasi hotelli jõudsime, kutsuti mind meeskonnaga ka õhtusöögile. Täiesti uskumatu – istud lauas peatreener Vicente
Sergio Ramos 2008. aastal Eesti–Hispaania mängul. Pärast mängu isutas mehel ühe lihtsa Kinder Bueno järele!
Foto: Raimond Raadik
del Bosquega ja teises lauas on mehed, kellest tuntumaid annab otsida!“
2011. aastal sai Tamming saata Serbia koondist. „Serbia koondis käis Eestis ja sai lumisel A. Le Coq Arenal Eestiga viigi. Mul oli vaja pärast mängu Nemanja Vidić kiiresti Manchester Unitedi eralennukile viia. Mul oli kasutada oma hea sõbra auto – väike Mazda. Vidić oma laiade õlgadega mahtus autosse nii, et istusime põhimõtteliselt õlg õla vastas,“ muigab Tamming.
„Mäletan, et ta oli päris närvis ja rääkis terve sõidu telefoniga. Muidugi oli ta pettunud, et viigiga lahkuma pidi, aga see polnud veel kõige hullem asi. Korralik lumetorm oli ja ma pidin kõvasti keskenduma, et auto teel püsiks! Lõpuks sai ta ilusti lennukile, aga see oli kindlasti üks ärevamaid sõite, kui pead oma lemmikmeeskonna kapteni lumetormis lennukile viima.“
Türklastele Prantsuse autod ei sobi „Türgi koondise legendaarne treener Fatih Terim on selline mees, et kui ta midagi ütleb, siis kõik kuulavad. Türgis on ta põhimõtteliselt jumala staatuses. Jalgpalliliidu toetaja oli juba toona ABC
Motors ja meil olid kasutada Renault’ masinad. Terim vaatas ja ütles: „Mis pagana Prantsuse autoga te siin sõidate. Mina sellega küll ei sõida!“ Talle ei sobinud sõita ka oma meeskonnaga samas bussis ja pidin kiirelt lahenduse leidma. Lõpuks laenasin oma äia Audit ning sellesse ta oli nõus istuma,“ meenutab Tamming ootamatut olukorda.
„See töö ongi just seepärast huvitav, et sa ei tea mitte kunagi, millal tuleb mõni seik, mis paneb naerma või tõstab pulsi täitsa lakke. Praegu ma enam võistkonnasaatjana ei tegutse, kuid otsin ja juhendan neid, kes seda teevad. Need kogemused jäävad meelde terveks eluks!“
Kui Armeenia koondis koroonapiirangutele sülitas
Viimastel aastatel on mitme koondise saatja olnud tippkohtunik ja jalgpalliliidus noorteprojektide koordinaatorina toimetav Martti Pukk. Pukk meenutab esimesena Armeenia koondisega kaasnenud tralli, mis sai tollal ka meediakajastust.
„2020. aasta lõpus olin saatja Armeenia koondisele. Koroonapiirangud olid toona väga karmid – mask kogu aeg ees, hotellist välja minna ei tohtinud. UEFA protokollis oli peaaegu 40 lehekülge reegleid.
Olin kodus, kui järsku telefon helises: „Su sats on kirikus.“ Ma vastasin: „Mis mõttes kirikus?“ Sotsiaalmeedias oli Armeenia jalgpalliliidu ametlikul lehel postitus: pilt, kus kogu meeskond süütab kirikus küünlaid, maski kellelgi ees pole. Terviseametist öeldi, et kõik mehed peavad uuesti testima minema. Armeenia koondis vastas selle peale, et neid on UEFA protokolli järgi testitud ja rohkem nad testida ei kavatse.“
Kuna tegu oli mängupäevaga ja suhtumine reeglitesse oli väga karm, siis oli õhus oht, et mäng tuleb kiirkorras ära jätta.
Eesti–Armeenia kohtumine 2020. aasta oktoobris toimus karmide koroonapiirangute tingimustes. Armeenlaste käitumine pani kohtumise toimumise mängupäeval suisa löögi alla. Foto: Jana Pipar
„Kell neli tuli õnneks kõne kõrgemalt ja öeldi, et võite ikkagi mängida. Lõpuks keegi haigeks ei jäänud, aga närvid olid ikka täitsa pingul. Ma ütlesin neile hiljem ka, et miks te pidite sinna kirikusse ronima, aga nende jaoks on see osa ettevalmistusest, kultuur on lihtsalt selline,“ räägib Pukk ohates.
Iisraeli turvaprogramm oli nagu Hollywoodi filmist „Kui Iisrael tuli Eesti vastu mängima, oli iga nende liikumine nagu militaaroperatsioon. Relvastatud turvamehed, politseieskordid, terve korrus hotellis ainult neile. Kui midagi kuskil natukenegi juhtus, pidi ruum uuesti turvakontrolli läbima.
Mängule sõiduks tellisid nad kolm suurt bussi. Kaks mängijatele ja staff’ile, kolmas nii-öelda pettebuss. Skeem oli selline: kaks päris bussi pargiti hotelli taha kitsasse hoovi, kolmas jäi hotelli ette politseiautode vahele. Mängijad tulid tagumisest uksest bussidesse, värav avati täpselt õigel hetkel ja kolmas buss sõitis välja esimesena. Idee oli, et kui keegi peaks rünnakut plaanima, satuks see valele bussile.“
Staadionile jõudmine oli samuti omaette manööver. „Mängijad ei liikunud mitte peauksest, vaid pressikeskuse ja köögi kaudu küljeuksest otse bussi. Minu jaoks oli seda kummaline vaadata, aga Iisraeli jaoks on see igapäevane.“
Kadunud putsad, Rootsi staarid ja Håland
Hiljuti, Eesti–Aserbaidžaani mängu eel tuli Pukil vahetult enne mängu teha kiirkorras edasi-tagasisõit staadioni ja hotelli vahel. „Üks Aserbaidžaani mängija unustas putsad maha. Mängu alguseni polnud palju aega ja oli tipptund. Lubasin need ära
tuua, aga ütlesin kohe, et ma ei tea, millal tagasi jõuan.
Õnneks jõudsin vähem kui poole tunniga Radissonist putsad kätte saada ja need platsile viia. Andsin üle ja ütlesin mängijale, et kui mängule tuled, võiksid putsad ikka kaasas olla! Pärast sain teada, et treener jättis ta seetõttu ka algkoosseisust välja.“
Rootsi koondisest sai Pukk öösel lennujaama viia Inglismaal mängivad tähed Dejan Kulusevski ja Victor Lindelöfi. „Lindelöfi andis mulle tänutäheks isegi oma autogrammiga särgi. Rootslased läksid pärast mängu eri aegadel ja Euroopa eri kohtadesse laiali, nii et vedasime neid kahe- või kolmekaupa lennujaama.“
Seni viimase kodumängu mängis Eesti Norra vastu. „Kui norrakad lennujaama jõudsid, tuli Arsenali kapten Martin Ødegaard esimesena välja. Tema kedagi ei huvitanud ja ta marssis rahulikult fännidest läbi. Kui aga Erling Hå land välja astus, oli hetkega tema ümber tohutu fännide laviin ja kaks turvameest pidid teda eskortima. Tegelikult on ta tavaline tüüp, väga sõbralik ja tore. Aga tema enda kaitsmiseks hoiti fännid eemal, sest kui ta rahva sekka lastaks, on sekunditega kaos.“
Sama mängu eel tuli Pukil mängupäeva öösel üks vastane lennujaamast ära tuua. „Sander Berge oli just saanud isaks ja tuli eralennuga otse sünnitusmajast mängule. See lennureis omaette maksis väidetavalt umbes 20 000 eurot. Kell oli kolm öösel, mees polnud kaks ööd maganud ega söönud. Peatusime Circle K-s ja võtsime talle ühe võileiva,
Norra koondist saates tuli Martti Pukil mängupäeva öösel tuua lennujaamast ära värskelt isaks saanud ja magamata Sander Berge, kes tegi vähem kui ööpäev hiljem Eesti vastu kaasa kõik 90 minutit.
Foto: Katariina Peetson
et ta midagi süüa saaks. Sellised hetked jäävad eriti eredalt meelde. Superstaar või mitte, lõpuks on nad kõik lihtsalt inimesed.“
Kui teed tööd hästi, jääd nähtamatuks „Kui kõik läheb hästi, ei märka keegi, et sa olemas oled. Kui midagi juhtub, oled esimene, kelle poole pöördutakse. Minu jaoks on see okei, sest ma tean, et olen oma töö ära teinud, kui meeskond rahulolevalt lahkub,“ võtab Pukk töö olemuse kokku.
„See töö sobib inimesele, kellel on hea loogiline mõtlemine, kiire reageerimisvõime ja julgus võtta vastutust. Noortele jalgpallisõpradele on see kindlasti kullahinnaga kogemus. Saad näha tippjalgpalli köögipoolt ja pääsed sinna, kuhu tavaliselt inimesi ei lasta. Vahel istud samas bussis või hotellis maailma tippudega. Siiski pead valmis olema, et ootamatused on selles ametis igapäevased.“
Anna endast märku!
Võistkonnasaatjaid on peale A-koondiste tarvis ka teiste rahvusvaheliste mängude puhul. TLO peamine ülesanne on olla kontaktisik jalgpalliliidu, UEFA ja saadetava võistkonna vahel kogu selle Eestis viibimise aja jooksul. Kui oled vähemalt 18aastane, hea (rahvusvaheline) suhtleja, saad jalgpallimängust hästi aru, oled valmis olema kättesaadav 24/7 ja soovid ametit proovida, saad endast märku anda kõrvaloleva QR-koodi kaudu! Kasuks tuleb juhiluba ja auto kasutamise võimalus.
Kasutades sooduskoodi JALKA15
saad kogu tellimuselt soodustust -15%
Meenutus 2018. aastast:
Konstantin Vassiljev ja Taijo Teniste koondisemänguks valmistumas. 9. septembril tulevad mõlemad viimast korda sinises särgis väljakule.
Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
Võib esimese hooga tunduda isegi uskumatu, aga klassikalises mõistes lahkumismängu nägid Eesti meestekoondise fännid viimati 1. juunil 2016, kui erru saadeti Joel Lindpere. Sellist ametlikku mängu, kus mõni koondise 100+ mängu klubi liige alustab ametlikku mängu algkoosseisus ning vahetatakse püstiste ovatsioonide saatel välja, pole pool põlvkonda jalgpallisõpru seega kunagi näinudki!
Tekst: Raul Ojassaar
Asi pole olnud sugugi selles, et poleks olnud
põhjust või karjääri lõpetavaid mängijaid: pärast Lindperet on saja mängu meestest
lõpetanud koguni viis pallurit ning veel kolm ak-
tiivset mängijat on 100 mängu täis saanud, kuid eri põhjustel pole olnud neile võimalik tavapärast lahkumismängu korraldada. 2022. aasta suvel saadeti kolmik Enar Jääger – Dmitri Kruglov – Aleksandr Dmitrijev erru hoopis teistmoodi, Eesti ja Soome legendide vahelise lahinguga.
Nüüd, 9. septembri maavõistlusmängus Andorraga saab esimest korda ametlikus kohtumises lahkumismängu kaks koondislast korraga: fännidel on võimalik pidulikult „pensionile“ saata rekordinternatsionaal Konstantin Vassiljev ja lahkumismängu väikese erandina saanud Taijo Teniste – Teniste ei ole veel 100 mängu klubi liige, kuid lahkumismäng on tal täpselt 100. koondisematš. Võimalust pakuti ka Ragnar Klavanile, kuid ta ei võtnud seda seekord vastu.
Nagu ka Lindpere puhul, toimub seekordne lahkumismäng Andorra vastu. Seni pole veel ükski lahkuja suutnud hüvastijätumatšis väravat lüüa – kas Vassiljev või Teniste teevad selle triki ära?
Tabelis mängija nimi, koondisemängud/väravad, lahkumismängu kuupäev, vastane, mängija minutid lahkumismängus ja publikuarv
Marko Kristal 143/9 20.04.2005 Norra 27 4000
Martin Reim 157/14 6.06.2009 Ekvatoriaal-Guinea 32 2150
Mart Poom 120/0 10.06.2009 Portugal 31 6305
Indrek Zelinski 103/27 21.05.2010 Soome 17 5650
Kristen Viikmäe 115/15 3.06.2013 Valgevene 41 3192
Andres Oper 134/38 26.05.2014 Gibraltar 36 4805
Raio Piiroja 114/8 31.03.2015 Island 12 5334
Joel Lindpere 107/7 1.06.2016 Andorra 44 4658
Viimane klassikalises mõistes lahkumismäng toimus 1. juunil 2016, kui erru saadeti Joel Lindpere. Koondise peatreener oli toona Magnus Pehrsson, mängijatest käisid platsil näiteks Andreas Vaikla, Jan Kokla, Maksim Gussev ja Andreas Raudsepp. Eesti võitis 2 : 0 – Eesti viis juhtima Dmitri Kruglov, lõppskoori vormistas Lindpere välja vahetanud Frank Liivak, kes pidas oma viiendat koondisemängu. Foto: Oliver Pütsep
Taijo Tenistest saab Eesti meestekoondise ajaloos juba 17. mängija, kes jõudnud kolmekohalise mängude arvuni. Kui vaadelda seda, kui mitu sellist mängijat igal riigil on, siis on Eesti maailma edetabelis Teniste lisandumisega auväärsel kolmandal kohal – 18 „sajalist“ on ette näidata Bahreinil ja Mehhikol, 17 peale meie veel Saudi Araabial ja USA-l. Kui Eesti koondise ajaloos on 100+ klubisse kuuluvad mängijad üsna tavapärane nähtus, siis kui maailmas ringi vaadata, ei ole see alati üldse nii – Euroopa riikidest on näiteks Leedul ette näidata vaid kaks saja mänguni jõudnud pallurit, Armeenial, Aserbaidžaanil, Valgevenel, Bulgaarial ja Moldoval vaid üks. Lätlastel on sajalisi seitse, Euroopa riikidest on Eestile kõige lähemal Saksamaa, millel on koos Lääne-Saksamaa koondisega 15 liiget, kes kuuluvad 100+ klubisse.
Sealjuures on keeruline täpselt öelda, milliste riikide puhul on 100+ klubi liikmeid rohkem ja millistel vähem. Mõnes mõttes on loogiline, et rohkem mängivad suurriikide koondislased, kes jõuavad suurturniiridel kaugele ja mängivad puhtalt seepärast palju: maailma edetabelis nii
koondisemängude (221) kui koondiseväravate (138) poolest esikohta hoidval Cristiano Ronaldol on näiteks ainuüksi MM- ja EM-finaalturniiridel kokku kirjas 52 kohtumist. Samas on suurriikide koondistes alati palju kõvem konkurents, mispärast kipuvad koondisekarjäärid olema kaadrivoolavuse tõttu pigem lühemad kui väiksemates riikides. Pisemate vutiriikide puhul paistab asi olenevat paljuski sellest, kui aktiivne riik sõprusmängude korraldamisel on. Praegune jalgpallikalender enam sõpruskohtumisteks nii palju võimalusi ei jäta, kuid ka Eesti koondis oli mõnikümmend aastat tagasi väga aktiivne „sõprusmängija“, mispärast jõudsid meie esimesed koondislased väga kiirelt ja üsna noorelt 100 mänguni. Praegu võib ju tunduda suisa pöörane, et Marko Kristal lõpetas koondisekarjääri 31aastaselt, aga sai kirja lausa 143 kohtumist!
Küll aga eristub Eesti koondis nimetatud edetabelis selgelt selle poolest, et kõik teised esikümnesse kuuluvad riigid löövad regulaarselt kaasa kas MM-finaalturniiril või oma maailmajao meistrivõistluste finaalturniiril – Eesti pole aga teadupoolest kummalegi veel pääsenud.
„Pean tunnistama, et kui mina jalgpalliga tegelema hakkasin, ei olnud enam nii „vanadele“ tüdrukutele lastelaagreid,“ meenutab Eesti koondise ja FC Flora kapten Kelly Rosen lapsepõlve. Nüüd on ajad õnneks muutunud ja teist suve järjest toimusid üle Eesti nelja päeva pikkused Euronicsi jalkalaagrid tüdrukutele.
Suve jooksul toimus kahes osas kokku 12 laagrit, mida viisid koos Euronicsi ja Eesti Jalgpalli Liiduga läbi FC Kuressaare, JK Tabasalu, Paide Linnameeskond, Pärnu JK Poseidon, Tartu JK Tammeka, Viimsi MRJK, FC Elva, JK Tallinna Kalev, Kohila Püsivus, Saku Sporting, Saue JK ja Tallinna FC Flora.
Igas laagris käisid külas Eesti koondislased ning kahel korral oli kambas ka Rosen. „Lastelaagris käies saad sa kohese, vahetu ja ausa emotsiooni. Nende siiras rõõm õnnestumiste üle on midagi, mida me täiskasvanutena võiksime kindlasti lastelt õppida,“ ütleb ta. „Hea meel on tõdeda, et tüdrukutele pakutakse võimalust jalgpalliga esi-
mest tutvust teha juba päris noores eas. Euronicsi laagrid ei ole muidugi pelgalt ainult jalgpallilaagrid – küll sain seal soojenduseks ja lõpetuseks tantsida ning teha muid lõbusaid harjutusi.“
Mälestus kogu eluks
Kuigi Roseni nooruspõlves identseid laagreid polnud, jäid teiste tüdrukutega jagatud ühised elamused meelde eluks ajaks. Tema puhul on need turniirid – eriti aga Taanis toimunud Dana Cup NO.1 võitmine. „Esimest korda ka rahvusvahelisel tasemel tunda võidurõõmu oli midagi teistsugust ja väga eriline. Noortejalgpallis ongi minu jaoks meeletult olulisel kohal turniiridel ja laagrites käimine – see annab võistkonnale palju juurde ja ka need mälestused jäävad veel pikaks ajaks saatma,“ arutleb koondisesärki 94 korda kandnud kaitsja.
Viimsi laagris mängis lastega Eesti koondise väravavaht Katarina Elisabeth Käpa. Foto:
Õnneks pakutakse laagritega kaasas käivaid emotsioone ka täiskasvanueas! „Treenerid olid head tööd teinud ning tüdrukud ootasid meid rõõmsalt ja pikisilmi. Neil olid ka küsimused välja mõeldud ja küsimuste-vastuste voor kestis omajagu. Autogrammide jagamine oleks kindlasti võinud kesta mitu tundi – küll sooviti mängijakaardi, särgi, putsade, kinnaste, pudeli jms peale. Lisaks polnud ma kunagi varem andnud autogrammi salvrätikupaki peale!“
Rosen käis kohal Pärnus ja Kohilas. „Pärnu laagri puhul oli väga lahe, et ülesehitus ei olnud ainult jalgpalliline. Soojenduseks tantsisime ning lõppakord oli „Just Dance’i“ mängust „Waka Waka“ tantsukava, mis lastel oli algusest lõpuni peas. Kohila puhul üllatas mind see, kui palju eri vanuses tüdrukuid laagris osales. Tore on tõdeda, et ka
väiksemas piirkonnas leiavad tüdrukud tee selle põneva ja kaasahaarava spordiala juurde. Loodetavasti sai nii mõnigi tüdruk omale jalgpallipisiku kaasa ja hakkab järjepidevalt treeningutel käima,“ ütleb ta.
„Mulle väga meeldib nendes laagrites käia, lastega suhelda ja võibolla mõnele jään ühel või teisel moel pikemaks meelde kui ainult tänane päev ja hetk. Loodetavasti näitame nende käimistega koondislastena, et ka Eestis on võimalik tipptasemel jalgpalliga tegeleda ning et jalgpalluriamet võib päriselt olla täiskohaga töö.“
Eesmärgid täitusid
Eesti Jalgpalli Liidu tüdrukute harrastusjalgpalli projektijuhi ja Eesti koondise rekordinternatsionaali Kethy Õunpuu sõnul täideti ka tänavu kõik eesmärgid ning laagrid olid edukad. „Eelmisel aastal osales kümnes laagris 271 tüdrukut, sel aastal oli 12 laagris 379 last. Keskmine laagris osalejate arv tegi seega väikese tõusu ja oma eesmärgi täitsime,“ selgitab ta.
Õunpuu jätkab: „Umbes pooled tüdrukud mängisid jalgpalli esimest korda. Meie laagrid keskenduvadki nendele, kes on mänginud ainult mõned aastad või ei ole üldse jalgpalli proovinud. Julgustamegi kõiki proovima! Tagasiside tõestab,
et ka laagri hind soodustab tüdrukute tulekut, sest 75 eurot nelja päeva pikkuse laagri eest on hea pakkumine. Hinna sisse mahuvad näiteks ka laagrisärk, joogipudel, jalatsikott, soojad lõunasöögid, puuviljad ning väljasõit.“
Kuigi laagrite korralduse juures on kolm osalist – Euronics, alaliit ja klubid –, tahab Õunpuu esile tõsta just klubide panust. „Klubid ja treenerid teevad ära kõige suurema töö ja oleme neile väga-väga tänulikud. Treenerite panust tuleb märgata ja esile tõsta. Need neli päeva nõuavad palju energiat ja planeerimist. Euronicsi jalkalaagrite projekt on hea näide selle kohta, et mitme osalisega koostöö võib toimida väga hästi – koos oleme suuremad ja võimsamad,“ ütleb Õunpuu.
Laagri sisse mahub üks päev, kus klubid saavad valida tüdrukutele ühe väljasõidu sihtkoha. „See pakub väikest vaheldust. Kõige populaarsem on olnud Vembu-Tembumaa. Käidi ka näiteks Ahhaa keskuses, Proto avastustehases, loomaaias, Asva Viikingikülas, vabaõhumuuseumis, Jõulumäe tervisespordikeskuses, Tartu seikluspargis…“ selgitab korraldaja. „Vembu-Tembumaal käisid sel aastal Saku, Kohila ja Saue. Kusjuures kõik olid korraga seal ja kujutan ette, kuidas sadakond sinist särki nägi seal väga vahva välja.“
Tagasiside teist suve toimunud Euronicsi jalkalaagritele on olnud innustav! „Oleme rõhutanud, et lapsevanemad kaasaks tagasisideankeedi täitmisse ka lapsed. Sest lapse arvamus on lõpuks kõige olulisem – kuidas ta laagrit kirjeldab ja kas soovib järgmisel aastal ka tulla. Seni on õnneks nii olnud, et peaaegu kõik tahavad tagasi tulla!“ Õunpuu on rahul. „Eesmärk ja ootus projektis osalevatele klubidele on see, et neil on ka võimekus pakkuda uutele tüdrukutele treeningutingimusi.“
Augustikuu tähistas Eesti tippjalgpallis küll paraku eurohooaja lõppemist, kuid see ei tähenda sugugi, et kogu kuu nukra tähe all möödus. Toimus palju – väga erinevates paikades ja erineval tasemel!
Paide Linnameeskonna tänavune euroteekond lõppes Konverentsiliiga teises eelringis, kus Rootsi suurklubile Stockholmi AIK kahe mängu kokkuvõttes koguni 0 : 8 alla jäädi. Enam kui 16 000 pealtvaataja ees peetud vägeva atmosfääriga mäng Stockholmis lõppes rootslaste 6 : 0 võiduga. Foto: Liisi Troska
Valus, oi kui valus! FCI Levadia oli Konverentsiliiga kolmandas eelringis Luksemburgi meistri Differdange vastu avamängu võõrsil 3 : 2 võitmise järel üsna selge soosik, kuid koduplatsil anti edu käest ja jäädi lisaajal vastasele alla.
Foto:
Kodus ja lisaajal langes konkurentsist ka Nõmme Kalju, kel tuli tunnistada iirlaste St Patrick’si paremust. Mängu lõppu ilmestas kohati pööraselt tugevaks muutunud vihmasadu.
15. augustil korraldati
Jõhvis tõeliselt meeleolukas jalgpallikohtumine
Eesti legendide ja IdaVirumaa legendide vahel. Koondisevormis tuli Aivar
Pohlaku juhendusel platsile teiste seas lausa viis Eesti koondise 100+ mängu klubi liiget (Konstantin Vassiljev, Marko Kristal, Enar Jääger, Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov), IdaViru legendide ridu kaunistasid näiteks Premium liigas aastakümneid mütanud Maksim Gruznov, Stanislav Kitto, Oleg Kurotškin, Nikita Andrejev jpt. Tasavägine mäng lõppes „koondislaste“ 1 : 0 võiduga –ainsa tabamuse sai kirja Markus Jürgenson. Fotod: Dmitri Fedotkin
Väravapidu! Eesti U15 koondis sai kodusel UEFA sõprusturniiril võidu, alistades kõik kolm vastast kindlalt: Fääri saartest saadi jagu 8 : 2, Gibraltarist 8 : 0 ja Lätist 3 : 1. Eesti resultatiivseimaks mängijaks osutus Nõmme Unitedi 13aastane Denis Zotov, kes lõi kõigis kolmes mängus värava karistuslöögist ning kostitas nii Fääri saari kui Gibraltarit kübaratrikiga.
Foto: Katariina Peetson
varbaküünt tuli Raio Piirojal 11 tundi kestnud täispika triatloni tõttu ära.
aastat alates esimesest Copa América turniirist kulus Tšiili koondisel aega, et tiitel esimest korda endale võita.
oli ainuke jalgpallur, keda maailmarändur Tiit Pruuli poisikesepõlves teadis.
Kui üle poole (22 vooru 36st)
A. Le Coq Premium liiga hooajast 2015 oli mängitud, mahtus esikolmik – Nõmme Kalju, FCI Levadia, FC Flora – vaid kolme punkti sisse. Septembrikuu Jalka palus kolmel eksperdil ennustada, kes neist klubidest tuleb hooaja lõpuks meistriks. Nii Marek Lemsalu, Igor Prins kui ka Marko Pärnpuu pakkusid esikohale Levadiat. Nagu nüüdseks teame, ennustasid nad kõik mööda, sest meistriks tuli kaheksapunktilise eduga Flora, keda Lemsalu ja Pärnpuu pakkusid alles pronksikohale.
Indrek Schwede kurtis oma kolumnis, et ta ei suuda enam Premium liiga mängujärgseid intervjuusid vaadata, kuna mehed vinguvad iganädalaselt kohtunike teemal, selle asemel et väärikalt kaotada. „Ikka tundub, et elu on ülekohtune. Aga me ei nuta ju kodus pärast iga tööpäeva naise ega avalikkuse ees. Ma ei näe ühestki otsast, et see jalgpallis kuidagi väärikam tegevus tunduks. Seepärast soovitan Premium liiga mängijatele ja treeneritele: ärge virisege kaamera ega diktofonide ees. Seda on hale vaadata-kuulata,“ kirjutas Schwede.
Jalka uuris meie kohtunikemaastiku seisu kohta ka EJLi peakohtunikult Uno Tutkilt ja koolitusjuhilt Hannes Kaasikult. „Nagu sõda oleks lahti ja sporti on selle võrra vähem,“ sedastas Tutk. „Me saadame vahel kuus meest mängule ka sinna, kus kumbki pool pole isegi medalikonkurentsis. Mängudes on kasvanud vägivaldsus. Ei teagi, miks.“
Jalka kaanelugu vaatas ette Eesti naistekoondise kodusele EM-valikmängule Inglismaaga. Eesti inglasest peatreener Keith Boanas rääkis, et on südames pooleldi eestlane ja pooleldi inglane, aga mängupäeval on ta sada protsenti eestlane. Ründaja Signy Aarna jutustas, et valikgruppide loosimise otseülekannet vaadates oligi ta hoidnud
pöidlaid pihus, et vastaseks tuleks Inglismaa.
Eesti meestekoondise rootslasest peatreener Magnus Pehrsson oli just teeninud kaheaastase lepingupikenduse. Seda hoolimata sellest, et Pehrssoni käe all oli Eesti piirdunud võõrsil San Marino vastu 0 : 0 viigiga. Jalka uuris rootslase kohta Janno Kivisillalt, Tarmo Lehistelt, Mart Poomilt ja Martin Reimilt. Kõik need mehed tõstsid esile Pehrssoni head jalgpalluritega suhtlemist. Kivisild avaldas veendumust, et kuigi osa inimeste meelest võiksid tulemused ja mängupilt olla juba atraktiivsemad, tuleb uuenevale koondisele ja Pehrssonile anda aega.
Lugejate küsimustele vastas poolkaitsja Martin Vunk, kes oli veetnud pool aastat Indoneesia klubis Jakarta Persija. Indoneesia liigat kirjeldas Vunk nii: „Tähtis on pallivaldamine just kliima tõttu. Asju üritatakse ära lahendada üks ühele olukordades. Tihti sõideti lihtsalt vastasmängijale jalgadesse, et saaks kerge hingetõmbepausi.“ Vunk väitis, et tema põhimotivatsioon Indoneesiasse siirdumisel polnud raha.
Kommentaare jagas ka Premium liiga 2015. hooaja parim väravakütt, Levadia ründaja Ingemar Teever. „Ma pean tunnistama, et kuigi olen ründaja, pole väravate löömine minule otseselt kõige olulisem,“ ütles Teever. „Peaasi et olen võistkonnale kasulik.“
Postritel rippusid Henri Anier, Fara Williams, Antoine Griezmann ja Ivan Rakitić.
Loe Jalka vanu numbreid aadressil www.issuu.com/jalka!
1.09 Mari Liis Lillemäe 25
2.09 Martin Kase 32
3.09 Joonas Ljaš 35
3.09 Robert Kirss 31
4.09 Mati Pari 51
4.09 Miko Pupart 34
4.09 Kärt Hüdsi 22
5.09 Andres Koogas 38
7.09 Jüri Saar 71
8.09 Mattias Männilaan 24
9.09 Lars Hopp 49
9.09 Markus Jürgenson 38
10.09 Kaido Mägi 48
10.09 Sander Post 41
10.09 Mark Anders Lepik 25
12.09 Kaupo Õismaa 61
12.09 Jüris Sahkur 35
12.09 Kristiina Tullus 27
13.09 Raul Kaivoja 53
13.09 Bi Séhi Elysée Irié 36
16.09 Helvis Trääder 44
18.09 Antti Rosenberg 54
20.09 Kaarel Torop 33
20.09 Helina Tarkmeel 20
21.09 Kristjan Tamme 30
22.09 Toomas Krõm 54
22.09 Veiko Soo 41
22.09 Nikita Andrejev 37
23.09 Dmitri Kulikov 48
23.09 Jagnar Jakobson 33
24.09 Vahur Vahtramäe 49
24.09 Rasmus Maalinn 26
25.09 Ilmar Põhjala 46
25.09 Anett Vilipuu 29
25.09 Anett Kadastu 28
25.09 Martin Miller 28
25.09 Vladislav Kreida 26
26.09 Berle Brant 36
26.09 Sander Laht 34
27.09 Anete Paulus 34
28.09 Anette Salei 20
29.09 Rein Jauk 83
30.09 Mikk Laas 35
Norman Käbin Praegune Pärnu jalgpallur
Joonas Sild Endine Pärnu korvpallur
Kuigi Euroopas tulid sisse allajäämised, jätkab Premium liiga tiitlikaitsja ja tänavune liider FCI Levadia koduses konkurentsis võimsalt: olgugi et vahepealse karikafinaali kaotusega anti tiitlivöö korra käest, võideti see kärmelt endale tagasi ning ei näidata märke selle peatse loovutamise kohta. Levadia on seega tiitlivöö omanik juba seitsmendat Jalka numbrit järjest!
Järgmine mäng tiitlivöö peale (trükkimineku hetkel): 22. august, Tallinna FCI Levadia – Pärnu JK Vaprus 2022. aasta detsembris tutvustas Jalka Eesti jalgpalli tiitlivöö kontseptsiooni: alates 1992. aasta esimesest meistriliigamängust peetavat arvestust, kus tiitlivöö läheb selle meeskonna kätte, kes on suutnud ametlikus mängus seni seda hoidnud tiimi alistada. Jalka hoiab hooaja jooksul igakuiselt tiitlivöö käekäigul silma peal.
Septembri alguses lähevad taas jalgpalliplatsil vastamisi Itaalia ja Eesti koondis. Tegu on juba kaheksanda omavahelise matšiga, mis teeb Itaaliast jalgpalli maailmameistrite seas kõige sagedamini Eestiga kohtunud koondise. Esimesed neli kohtumist Itaaliaga pidas Eesti juba iseseisvuse taastamise järel nelja aastaga: olime Itaaliaga taasiseseisvumise järel vastamisi nii oma esimeses MM- kui EM-valiksarjas. Just 1994. aastal peetud EM-valikmängust see pilt pärinebki: valges särgis Urmas Kirs ja Toomas Kallaste on vastase pikali pannud.
Juulikuu esikakskümmend tehingute summa põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis):
1. (1.) Tallinna FC Flora
2. (2.) Tartu Jalgpallikool Tammeka
3. (3.) JK Tallinna Kalev
4. (4.) Nõmme Kalju FC
5. (7.) FC Elva
6. (5.) FC Nõmme United
7. (8.) Pärnu JK Vaprus
8. (6.) Paide Linnameeskond
9. (9.) Viljandi JK Tulevik
10. (10.) Viimsi JK
11. (11.) JK Tabasalu
12. (12.) FC Tallinn
13. (16.) Raplamaa JK
14. (13.) Tallinna FCI Levadia
15. (14.) Põhja-Tallinna JK Volta
16. (17.) Tartu Kalev Jalgpalliakadeemia
17. (–) JK Welco
18. (19.) Saku Sporting
19. (15.) FC Kuressaare
20. (18.) Rakvere JK Tarvas
LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.
Foto: Lembit Peegel
VANA FOTO
Augustikuu ristsõna õige vastus oli „…silmi pilgutab“.
Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Andorra mängule Vitali Hohlov. Võitjaga võtame ühendust.
Septembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee 18. septembriks.
Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit 14. oktoobril toimuvale Eesti–Moldova mängule.
NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.
