Teine kiri Clemensi kiri korintlastele PEATÜKK 1 1 Vennad, me peaksime Jeesust Kristust pidama Jumalaks, elavate ja surnute kohtumõistjaks, ega peaks me oma päästet vähem hindama. 2 Sest kui me temast halvasti mõtleme, siis loodame temalt saada vaid pisiasju. 3 Ja kui me nii teeme, siis me patustame, mõtlemata sellele, kust ja kelle poolt ja kuhu meid on kutsutud; ja kui palju Jeesus Kristus oli nõus meie eest kannatama. 4 Millist tasu me siis peaksime talle maksma või millist vilja me peaksime kandma, mis oleks väärt seda, mida ta meile on andnud? 5 Sest kui suured on need eelised, mida me temale oma pühaduse osas võlgneme? Tema on meid valgustanud, isana on ta meid oma lasteks kutsunud, ta on meid päästnud, kes olime kadunud ja hukule määratud. 6 Millist kiitust me peaksime talle andma või millist tasu me peaksime talle andma selle eest, mida me oleme saanud? 7 Meie arusaamine oli puudulik; me kummardasime kive ja puitu, kulda, hõbedat ja vaske, inimkätetööd; ja kogu meie elu oli vaid surm. 8 Sellepärast, olles ümbritsetud pimedusest ja selline udu meie silme ees, oleme vaadanud üles ja tema tahtel oleme hajutanud pilve, mis meid ümbritses. 9 Sest ta halastas meie peale ja oma südames meie poole liikudes päästis ta meid, nähes meie sees palju eksitust ja hävingut ning nähes, et meil polnud pääste lootust mujal kui tema läbi. 10 Sest ta kutsus meid, keda polnud, ja eimillestki ei tahtnud ta meid luua. PEATÜKK 2 1 Rõõmusta, viljatu, kes ei sünnita! Hõiska ja hüüa, kes ei ole lapsevaevas! Sest üksildasel on palju rohkem lapsi kui mehel! 2 Kui ta ütles: „Rõõmusta, viljatu, kes ei ole sünnitanud!”, siis ta rääkis meist, sest meie kogudus oli viljatu enne, kui sellele lapsed anti. 3 Ja taas, kui ta ütles: „Hüüa sina, kes sa ei ole lapsevaevas!”, siis ta andis mõista järgmist: „Nõnda nagu lapsevaevlejad, me ei lakkaks Jumala poole rohkelt palvetamast.” 4 Ja mis järgneb, kuna üksildasel on rohkem lapsi kui sellel, kellel on mees: seepärast lisatigi, et meie rahvas, kes näib olevat Jumala poolt hüljatud, on nüüd temasse uskudes saanud rohkemaks kui need, kellel näis olevat Jumal. 5 Ja teine Pühakirja koht ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.” Aga see on see: kadunud peavad päästetama. 6 Sest see on tõepoolest suur ja imeline, mitte kinnitada seda, mis veel seisab, vaid seda, mis langeb.
7 Nõnda arvas Kristus heaks päästa kadunuid ja kui ta maailma tuli, päästis ta paljusid ja kutsus meid, kes juba olid kadunud. 8 Kuna ta on meile osutanud nii suurt halastust, siis eelkõige seepärast meie, kes elame, ei ohverda enam surnud jumalatele ega kummarda neid, vaid oleme tema kaudu juhatatud tõe Isa tundma. 9 Millega me siis näitame, et me teda tunneme, kui mitte sellega, et me ei eita teda, kelle kaudu me oleme teda tundma õppinud? 10 Sest ta ise ütleb: „Kes iganes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees.” See on siis meie palk, kui me tunnistame teda, kelle läbi me oleme päästetud. 11 Aga millega me peame teda tunnistama? Nimelt seda, mida ta ütleb, ja mitte astuma vastu tema käskudele, kummardades teda mitte ainult oma huultega, vaid kogu oma südame ja kogu oma mõistusega. Sest ta ütleb Jesaja raamatus: „See rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel.” 12 Ärgem siis nimetagem teda üksnes Issandaks, sest see meid ei päästa. Sest ta ütleb: „Mitte igaüks, kes minule ütleb Issand, Issand, ei pääse, vaid see, kes teeb õigust.” 13 Seepärast, vennad, tunnistagem teda oma tegudega; armastades üksteist; mitte abielurikkudes, mitte üksteisest halvasti rääkides, mitte üksteist kadestades, vaid olles mõõdukad, halastavad, head. 14 Olgem ka üksteise kannatustest teadlikud ja ärgem olgem rahahimulised, vaid tunnistagem Jumalat oma heade tegudega, mitte nende tegudega, kes on teistsugused. 15 Ärgem kartkem inimesi, vaid pigem Jumalat. Sellepärast, kui me peaksime tegema selliseid kurje asju, on Issand öelnud: Isegi kui te liituksite minuga, isegi minu rüpes, ja ei peaks minu käske, heidaksin ma teid ära ja ütleksin teile: Minge minu juurest ära! Ma ei tea, kust te olete, te ülekohtutegijad! PEATÜKK 3 1 Sellepärast, vennad, jätkem südametunnistuse pärast vabatahtlikult maha oma võõrastumise siin maailmas ja tehkem selle tahtmist, kes meid on kutsunud, ning ärgem kartkem lahkuda sellest maailmast. 2 Sest Issand ütleb: „Te peate olema nagu lambad huntide keskel!” Peetrus vastas ja ütles: „Mis siis, kui hundid kisuvad lambad tükkideks?” Jeesus ütles Peetrusele: „Ärgu lambad kartku hunte pärast surma! Ja teie ärge kartke neid, kes teid tapavad ja pärast seda ei saa nad teile enam midagi teha, vaid kartke teda, kellel on pärast teie surma meelevald heita nii hing kui ihu põrgusse!” 3 Sest mõelge, vennad, et selle ihu elu siin maailmas on küll lühike ja lühiajaline, aga Kristuse tõotus on suur ja imeline, nimelt ülejäänud osa tulevasest kuningriigist ja igavesest elust. 4 Mida me siis peame tegema, et selleni jõuda? – Me peame oma vestluse korraldama pühalt ja õiglaselt ning vaatama kõike selle maailma asja nii, nagu see ei oleks meie oma, ja mitte ihaldama seda. Sest kui me ihkame seda omada, siis me langeme õiguse teelt kõrvale. 5 Sest nõnda ütleb Issand: Ükski sulane ei saa teenida kahte isandat. Kui me nüüd tahame teenida Jumalat ja mammonat, siis on sellest meile kasu. Sest mis kasu on