Nasariidi tõotus 4. Moosese 6:1–21 1 Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: 2 Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Kui mees või naine eraldab end, et anda nasiiri tõotus ja pühenduda Issandale, 3 Ta hoidub veinist ja kangest joogist ega joo veiniäädikat ega kange joogi äädikat, samuti ei tohi ta juua viinamarjamahla ega süüa niiskeid ega kuivatatud viinamarju. 4 Kõikidel oma eraldumise päevil ei tohi ta süüa midagi, mis on valmistatud viinapuust, ei seemneid ega kestasid. 5 Kõigil ta eraldumistõotuse päevil ei tohi habemenuga puudutada ta pead; kuni päevad on täis, mil ta ennast Issandale pühitseb, olgu ta püha ja lasegu oma juuksekiharadel kasvada. 6 Kõigil päevadel, mil ta on pühendunud Issandale, ei tohi ta tulla surnukeha juurde. 7 Ta ei tohi ennast roojaseks teha oma isa ega ema, venna ega õe pärast, kui nad surevad, sest ta pea peal on ta Jumala pühitsus. 8 Kõik oma nasiiriks olemise päevad on ta püha Issandale. 9 Ja kui keegi tema juures väga äkitselt sureb ja ta on oma pühitsetud pea rüvetanud, siis peab ta oma pea puhastamise päeval paljaks ajama, seitsmendal päeval ta ajab selle maha. 10 Ja kaheksandal päeval toogu ta preestrile kogudusetelgi ukse juurde kaks kilpkonna või kaks tuvipoega, 11 Ja preester ohverdagu üks patuohvriks ja teine põletusohvriks ning toimetage tema eest lepitus, kuna ta surnuga patustas, ja pühitsegu selsamal päeval tema pea. 12 Ja ta pühitsegu oma naapuripõlve päevad Issandale ja toogu süüohvriks aastane talleke; aga eelmised päevad lähevad kaotsi, sest tema naapuripõlv rüvetati. 13 Ja see on nasiiri seadus: kui tema eraldumispäevad on täis, siis tuleb ta viia kogudusetelgi ukse juurde. 14 Ja ta ohverdagu Issandale oma ohvrianniks ühe veatu aastase talle põletusohvriks ja ühe veatu aastase uttetallu patuohvriks ja ühe veatu jäära tänuohvriks, 15 ja korv hapnemata leiba, õliga segatud peenjahust kooke ja õliga võitud hapnemata leibadest valmistatud kaerahelbeid ning nende juurde kuuluvad roaohvrid ja joogiohvrid. 16 Ja preester viigu need Issanda ette ning ohverdagu tema patuohvri ja põletusohvri, 17 Ja ta ohverdagu jäära tänuohvriks Issandale koos hapnemata leibade korviga; ja preester ohverdagu ka selle roaohver ja joogiohver. 18 Ja nasiir ajagu oma nasiiripea paljaks kogudusetelgi ukse ees ja võtku oma nasiiripea juuksed ning pangu need tulle, mis on tänuohvri all.
1
Nasariidi tõotus
19 Ja preester võtku jäära keedetud õla ja ühe hapnemata koogi korvist ja ühe hapnemata keeksi ning pani need nasiiri kätte pärast seda, kui ta eralduspea on maha aetud. 20 Ja preester kõigutagu neid kõigutusohvrina Issanda ees; see on preestrile püha koos kõigutusrinna ja tõsteõlaga; ja pärast seda võib nasiir veini juua. 21 See on nasiiri seadus, kes on andnud tõotuse ja tema ohvrianni kohta Issandale oma naapurluse eest, lisaks sellele, mis tema käsi saab: vastavalt antud tõotusele peab ta oma naapurluse seaduse järgi tegema nõnda.
Simson Kohtumõistjate 13 1 Ja Iisraeli lapsed tegid jälle Issanda silmis kurja ja Issand andis nad vilistite kätte neljakümneks aastaks. 2 Ja Soras oli üks mees daanlaste suguvõsast, kelle nimi oli Manoah; ja tema naine oli viljatu ega sünnitanud. 3 Ja Issanda ingel ilmus naisele ja ütles temale: „Vaata, sa oled viljatu ega too lapsi ilmale, aga sa jääd lapseootele ja tood poja ilmale!” 4 Hoia nüüd ometi, et sa ei joo veini ega vägijooki ja ära söö midagi ebapuhast, 5 Sest vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja, aga habemenuga ei tohi puudutada tema pead, sest laps on emaüsast peale Jumalale nasiirlane ja tema hakkab Iisraeli vabastama vilistite käest. 6 Siis naine tuli ja jutustas oma mehele, öeldes: „Minu juurde tuli jumalamees ja ta nägu oli nagu Jumala ingli nägu, väga hirmuäratav. Aga ma ei küsinud temalt, kust ta on, ja tema ei öelnud mulle oma nime. 7 Aga ta ütles mulle: „Vaata, sa jääd lapseootele ja tood poja ilmale! Aga ära joo nüüd veini ega vägijooki ja ära söö midagi roojast, sest laps on Jumalale nasiir emaüsast surmapäevani.” 8 Siis Manoah anus Issandat ja ütles: „Oh Issand, las jumalamees, kelle sa läkitasid, tuleb tagasi meie juurde ja õpetab meile, mida me peaksime tegema lapsega, kes sünnib!” 9 Ja Jumal kuulis Manoahi häält ja Jumala ingel tuli taas naise juurde, kui too väljal istus; aga tema mees Manoah ei olnud temaga. 10 Ja naine ruttas ning jooksis ja teatas seda oma mehele ja ütles temale: „Vaata, mulle on ilmunud see mees, kes hiljuti minu juurde tuli.” 11 Ja Manoah tõusis ning läks oma naise järele ja tuli mehe juurde ning küsis temalt: „Kas sina oled see mees, kes naisega rääkis?” Ja tema vastas: „Mina.” 12 Ja Manoah ütles: „Sündigu nüüd su sõnad! Kuidas me peaksime lapsega käituma ja mida temaga tegema?” 13 Ja Issanda ingel ütles Manoahile: „Naine hoidugu kõigest, mida ma talle olen öelnud!” 14 Ta ei tohi süüa midagi, mis viinapuust tuleb, ega tohi juua veini ega vägijooki ega süüa midagi ebapuhast; kõike, mida ma tal olen käskinud, peab ta pidama. 15 Ja Manoah ütles Issanda inglile: „Lubage meil sind kinni pidada, kuni me sulle kitsetalle valmistame!” 16 Ja Issanda ingel ütles Manoahile: „Kuigi sa mind kinni pead, ei söö ma su leiba. Aga kui sa tahad ohverdada põletusohvrit, siis ohverda see Issandale.” Sest Manoah ei teadnud, et ta oli Issanda ingel. 17 Ja Manoah küsis Issanda inglilt: „Mis su nimi on, et me saaksime sind austada, kui su sõnad täituvad?” 18 Ja Issanda ingel ütles temale: „Miks sa küsid mu nime järele? See on ju saladus.” 19 Siis võttis Manoah kitsetalle ja roaohvri ning ohverdas selle kaljul Issandale; ja ingel tegi imetegusid; Manoah ja ta naine nägid seda. 20 Sest kui leek altarist taevasse tõusis, siis Issanda ingel läks üles altari leegis ja Manoah ning ta naine nägid seda ning langesid silmili maha.
2
Nasariidi tõotus
21 Aga Issanda ingel ei ilmunud enam Manoahile ja ta naisele. Siis Manoah teadis, et ta oli Issanda ingel. 22 Ja Manoah ütles oma naisele: „Me peame surema, sest me oleme näinud Jumalat!” 23 Aga ta naine ütles talle: „Kui Issand oleks tahtnud meid tappa, poleks ta meie käest põletusohvrit ja roaohvrit vastu võtnud ega oleks meile kõiki neid asju näidanud ega oleks meile ka praegu selliseid asju rääkinud.” 24 Ja naine sünnitas poja ning pani temale nimeks Simson; ja laps kasvas ning Issand õnnistas teda. 25 Ja Issanda Vaim hakkas teda aeg-ajalt liigutama Daani leeris Sora ja Estaoli vahel. Kohtunikud 14 1 Ja Simson läks alla Timnasse ja nägi Timnatis naist vilistite tütarde hulgast. 2 Ja ta tuli üles ning jutustas oma isale ja emale ja ütles: „Ma olen näinud Timnatis naist vilistite tütarde hulgast; võtke ta nüüd mulle naiseks!” 3 Siis ütlesid ta isa ja ema temale: „Kas pole su vendade tütarde seas ja kogu mu rahva seas ühtegi naist, et sa lähed võtma naist ümberlõikamatute vilistite hulgast?” Ja Simson ütles oma isale: „Võta tema mulle, sest ta on minu silmis hea.” 4 Aga ta isa ja ema ei teadnud, et see oli Issandalt, et ta otsis vilistite vastu ettekäänet; sest vilistid valitsesid sel ajal Iisraeli üle. 5 Siis läks Simson koos oma isa ja emaga alla Timnasse ja nad jõudsid Timna viinamägede juurde, ja vaata, noor lõvi möirgas tema vastu. 6 Ja Issanda Vaim tuli võimsalt tema peale ja ta rebis ta tükkideks otsekui kitsetalle, ilma et tal oleks midagi käes olnud; aga ta ei rääkinud oma isale ega emale, mida ta oli teinud. 7 Ja ta läks alla ning rääkis naisega ja naine oli Simsonile väga meeltmööda. 8 Ja mõne aja pärast tuli ta tagasi, et teda kaasa võtta, ja ta põikas kõrvale lõvi korjust vaatama; ja vaata, lõvi korjuses oli mesilaspere ja mett. 9 Ja ta võttis seda kätte ja sõi edasi ning tuli oma isa ja ema juurde ja andis neile ning nad sõid; aga ta ei öelnud neile, et ta oli mee lõvi korjusest võtnud. 10 Siis läks ta isa alla naise juurde ja Simson tegi seal peo, sest nõnda oli noortel meestel kombeks. 11 Ja kui nad teda nägid, tõid nad kolmkümmend sõpra, et need temaga oleksid. 12 Ja Simson ütles neile: „Ma esitan teile nüüd mõistatuse. Kui te suudate selle mulle seitsme peopäeva jooksul lahendada ja välja selgitada, siis ma annan teile kolmkümmend teksapüksi ja kolmkümmend vahetusriiet. 13 Aga kui te ei suuda seda mulle seletada, siis annate mulle kolmkümmend lina ja kolmkümmend vahetusriiet." Ja nad ütlesid temale: "Pane oma mõistatus välja, et me kuuleksime seda!" 14 Ja ta ütles neile: „Sööjast tuli roog ja tugevast tuli magus!” Ja nad ei suutnud kolme päevaga mõistatust lahendada. 15 Ja seitsmendal päeval ütlesid nad Simsoni naisele: „Meelita oma meest, et ta meile mõistatuse seletaks, et me sind ja su isakoda tulega ei põletaks! Kas te olete meid kutsunud, et me võtaksime selle, mis meil on? Eks ole nii?” 16 Ja Simsoni naine nuttis tema ees ja ütles: „Sa vihkad mind ega armasta mind! Sa oled andnud mu rahva lastele mõistatuse ja ei ole seda mulle seletanud.” Ja ta vastas temale: „Vaata, ma ei ole seda rääkinud oma isale ega emale, ja kas ma peaksin seda sulle seletama?” 17 Ja ta nuttis tema ees need seitse päeva, kogu nende pidusöögi vältel. Ja seitsmendal päeval jutustas ta temale, sest naine oli tema peal valus. Ja ta jutustas mõistatuse oma rahva lastele. 18 Ja linna mehed küsisid temalt seitsmendal päeval enne päikeseloojangut: „Mis on magusam kui mesi ja mis on tugevam kui lõvi?” Ja ta vastas neile: „Kui te poleks kündnud mu lehmaga, siis te poleks mu mõistatust lahendanud.” 19 Ja Issanda Vaim tuli tema peale ja ta läks alla Askeloni ning tappis sealt kolmkümmend meest, võttis nende saagi ja andis vahetusriided neile, kes mõistatuse lahendasid. Siis ta viha süttis põlema ja ta läks oma isakotta.
3
Nasariidi tõotus
20 Aga Simsoni naine anti ta peigmehele, kellega ta oli olnud sõber. Kohtumõistjate 15 1 Aga mõne aja pärast, nisulõikuse ajal, juhtus, et Simson külastas oma naist kitsetallega ja ütles: „Ma lähen oma naise juurde kambrisse!” Aga naise isa ei lubanud tal sisse minna. 2 Ja ta isa ütles: „Ma arvasin tõesti, et sa vihkad teda täiesti; seepärast ma andsingi ta su sõbrale. Kas ta noorem õde pole mitte temast ilusam? Võta ometi tema tema asemele!” 3 Ja Simson ütles nende kohta: „Nüüd olen ma vilistitest süüdlasem, kuigi ma neile meelehärmi teen.” 4 Ja Simson läks ja püüdis kinni kolmsada rebast ning võttis tulekepid, keeras saba saba vastu ja pani tulekepi kahe saba vahele. 5 Ja kui ta oli tuleriidad põlema pannud, lasi ta need minna vilistite viljapõllule ja põletas ära nii viljapõllud kui ka viljapõllu, viinamäed ja õlipuuistandused. 6 Siis küsisid vilistid: „Kes seda tegi?” Ja nad vastasid: „Simson, timnlase väimees, sellepärast et too oli võtnud tema naise ja andnud oma sõbrale.” Ja vilistid tulid ning põletasid tulega ära nii tema kui ka ta isa. 7 Ja Simson ütles neile: „Kuigi te olete seda teinud, maksan ma teile kätte ja pärast seda ma lõpetan.” 8 Ja ta lõi neid suures tapatalguses puusa ja reie ulatuses ning läks alla ja elas Etami kalju tippu. 9 Siis läksid vilistid üles ja lõid leeri üles Juudamaale ning asusid Lehhisse. 10 Ja Juuda mehed küsisid: „Miks te olete meie vastu tulnud?” Ja nad vastasid: „Me oleme tulnud Simsonit siduma ja temaga tegema nõnda, nagu tema on teinud meiega.” 11 Siis läksid kolm tuhat Juuda meest Etami kalju tippu ja ütlesid Simsonile: „Kas sa ei tea, et vilistid valitsevad meie üle? Mida sa meile tegid?” Ja ta vastas neile: „Nii nagu nemad tegid minuga, nõnda olen mina teinud neile.” 12 Ja nad ütlesid temale: „Me oleme tulnud sind siduma ja andma vilistite kätte.” Ja Simson ütles neile: „Vanduge mulle, et te ise mind ei ründa!” 13 Ja nad ütlesid temale: „Ei, me seome su kõvasti kinni ja anname su nende kätte, aga me ei tapa sind kindlasti!” Ja nad sidusid ta kahe uue köiega ning tõid ta kaljult üles. 14 Ja kui ta jõudis Lehhi juurde, siis vilistid karjusid tema vastu ja Issanda Vaim tuli võimsalt tema peale ning köied ta käte ümber muutusid otsekui tules põlenud linaseks ja ta köied langesid lahti ta kätelt. 15 Ja ta leidis uue eesli lõualuu, sirutas käe ja võttis selle ning tappis sellega tuhat meest. 16 Ja Simson ütles: „Eesli lõualuuga, hunnikute kaupa, eesli lõualuuga olen ma tapnud tuhat meest!” 17 Ja kui ta oli kõnelemise lõpetanud, viskas ta lõualuu oma käest ära ja pani sellele paigale nimeks RamatLehi. 18 Ja tal oli suur janu ja ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Sa andsid selle suure võidu oma sulase kätte! Aga nüüd pean mina surema janusse ja langema ümberlõikamatute kätte?” 19 Aga Jumal lõhestas lõualuus oleva õõnsuse ja sealt voolas vett välja; ja kui ta oli joonud, siis ta vaim virgus tagasi ja ta elustus; seepärast ta pani sellele kohale nimeks En-Hakkore; see on Lehhis tänapäevani. 20 Ja ta mõistis Iisraelile kohut vilistite päevil kakskümmend aastat. Kohtumõistjate 16 1 Siis läks Simson Gazasse ja nägi seal hoora ning läks tema juurde. 2 Ja gassalastele teatati, et Simson on siia tulnud. Ja nad piirasid ta sisse ning varitsesid teda terve öö linnaväravas ja olid terve öö vait, öeldes: „Hommik, kui päev on käes, me tapame ta ära!” 3 Ja Simson magas südaööni ja tõusis südaööl üles ning võttis linnavärava uksed ja mõlemad piitad ja läks nendega koos riivi ja kõigega ära, pani need oma õlgadele ja viis need Hebroni ees oleva mäe tippu. 4 Ja pärast seda sündis, et ta armastas Soreki orus naist, kelle nimi oli Deliila.
4
Nasariidi tõotus
5 Ja vilistite vürstid tulid tema juurde ja ütlesid talle: „Meelita teda ja vaata, milles peitub tema suur jõud ja kuidas me saaksime temast jagu, et teda siduda ja piinata? Siis anname sulle igaüks meist tuhat tuhat hõbeseeklit.” 6 Ja Deliila ütles Simsonile: „Räägi mulle ometi, milles peitub su suur jõud ja millega sind saaks siduda ja sind piinata?” 7 Ja Simson ütles temale: „Kui nad seovad mind seitsme rohelise, kuivamata lõngaga, siis jään ma nõrgaks ja olen nagu iga teine inimene.” 8 Siis tõid vilistite vürstid temale seitse rohelist ja kuivamata vatti ja ta sidus ta nendega kinni. 9 Seal varitsesid mehed, kes temaga kambris viibisid. Ja ta ütles temale: „Vilistid tulevad su kallale, Simson!” Ja ta katki rebis takulõngad, otsekui katkeks takulõng tule käes. Ja tema tugevust ei teatud. 10 Ja Deliila ütles Simsonile: „Vaata, sa oled mind narrinud ja mulle valetanud. Aga ütle mulle nüüd, millega sind siduda saab?” 11 Ja ta ütles temale: „Kui nad mind kinni seovad uute köitega, millega pole kunagi tegeletud, siis jään ma nõrgaks ja olen nagu iga teine inimene.” 12 Siis võttis Deliila uued köied, sidus ta nendega kinni ja ütles temale: „Vilistid tulevad su kallale, Simson!” Ja kambris olid varitsejad. Ja ta rebis need oma käte küljest nagu niidi. 13 Ja Deliila ütles Simsonile: „Seni oled sa mind narrinud ja mulle valetanud. Ütle mulle, millega sind saab siduda?” Ja ta vastas temale: „Kui sa mu pea seitse kiharat võrku kootud oled.” 14 Ja ta kinnitas selle vaiaga ning ütles temale: „Vilistid tulevad su kallale, Simson!” Ja ta ärkas unest ning läks minema palgi vaia ja võrguga. 15 Ja naine ütles temale: „Kuidas sa võid öelda: Ma armastan sind, kui su süda ei ole minuga? Sa oled mind juba kolm korda narrinud ega ole mulle öelnud, kus peitub su suur vägi.” 16 Ja kui naine teda iga päev oma sõnadega käis peale ja käis talle peale, siis tema hing valutas surmani, 17 Siis ta avas temale kogu oma südame ja ütles: „Habemenuga ei ole mu pea kallale tulnud, sest ma olen olnud Jumala nasiir oma emaüsast peale. Kui mind aetakse, siis mu jõud kaob ja ma jään nõrgaks ning olen nagu iga teine inimene.” 18 Kui Deliila nägi, et mees oli talle kogu oma südame paljastanud, läkitas ta sõna ja kutsus vilistite vürstid ning ütles: „Tulge seekord üles, sest ta on mulle kogu oma südame paljastanud!” Siis tulid vilistite vürstid tema juurde ja tõid raha kaasa. 19 Ja ta pani ta oma põlvedel magama; ja ta kutsus mehe, ja ta käskis tal ta seitse pea kiharat maha ajada; ja ta hakkas teda piinama, ja ta jõud läks temast ära. 20 Ja ta ütles: „Vilistid tulevad su kallale, Simson!” Ja ta ärkas unest ning ütles: „Ma lähen välja nagu ennegi ja raputan ennast!” Ja ta ei teadnud, et Issand oli temast lahkunud. 21 Aga vilistid võtsid ta kinni, torkasid ta silmad välja ja viisid ta alla Gazasse ning sidusid ta vaskahelatesse ja ta jahvatas vangimajas. 22 Aga pärast raseerimist hakkasid ta juuksed jälle kasvama. 23 Siis kogusid vilistite vürstid end kokku, et ohverdada oma jumalale Daagonile suurt ohvrit ja rõõmustada, sest nad ütlesid: „Meie jumal on andnud meie vaenlase Simsoni meie kätte!” 24 Ja kui rahvas teda nägi, siis nad kiitsid oma jumalat, sest nad ütlesid: „Meie jumal on andnud meie kätte meie vaenlase ja meie maa hävitaja, kes tappis palju meist.” 25 Ja kui nende südamed olid rõõmsad, ütlesid nad: „Kutsuge Simson, et ta meid lõbustaks!” Ja nad kutsusid Simsoni vangikojast; ja ta tegi neid lõbusaks; ja nad panid ta sammaste vahele. 26 Ja Simson ütles poisile, kes hoidis tema käest: „Lase mind katsuda sambaid, millel maja seisab, et ma saaksin neile toetuda!” 27 Maja oli täis mehi ja naisi ning kõik vilistite vürstid olid seal ja katusel oli umbes kolm tuhat meest ja naist, kes vaatasid pealt, kuidas Simson lõbustas. 28 Ja Simson hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand Jumal, pea mind ometi meeles ja kinnita mind ometi ainult seekord, oh Jumal, et ma saaksin vilistitele oma kahe silma pärast kätte maksta!”
5
Nasariidi tõotus
29 Ja Simson haaras kinni kahest keskmisest sambast, mille najal koda seisis ja mille peal seda kanti, ühest parema ja teisest vasaku käega. 30 Ja Simson ütles: „Las ma suren koos vilistitega!” Ja ta kummardas kogu oma jõust ning koda varises kokku isandate ja kogu seal oleva rahva peale. Ja surnute arv, keda ta surres tappis, oli suurem kui nende, keda ta oma eluajal tappis. 31 Siis tulid alla ta vennad ja kogu ta isa suguvõsa ning võtsid ta ja viisid ta üles ning matsid ta Sora ja Estaoli vahele, ta isa Manoahi hauda. Ja ta mõistis Iisraelile kohut kakskümmend aastat.
Saamuel 1. Saamueli 1 1 Efraimi mäestikust Ramataim-Soofimist elas mees, kelle nimi oli Elkana, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg, efratlasest. 2 Ja temal oli kaks naist; ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; ja Peninnal olid lapsed, aga Hannal ei olnud lapsi. 3 Ja see mees läks igal aastal oma linnast üles Siilosse vägede Issandale kummardama ja ohverdama. Ja seal olid kaks Eli poega, Hofni ja Piinehas, Issanda preestrid. 4 Ja kui Elkana ohverdusaeg kätte jõudis, andis ta oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele osad. 5 Aga Hannale andis ta väärilise osa, sest ta armastas Hannat, aga Issand oli sulgenud ta lapsekoja. 6 Ja ta vastane ärritas teda kibedalt, et ta ärrituks, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja. 7 Ja nõnda tegi ta igal aastal, kui naine läks üles Issanda kotta, nõnda ärritas naine teda; seepärast too nuttis ega söönud. 8 Siis ütles temale ta mees Elkana: „Hanna, miks sa nutad? Ja miks sa ei söö? Ja miks su süda on kurb? Eks ole mina sulle parem kui kümme poega?” 9 Ja Hanna tõusis püsti pärast seda, kui nad olid Siilos söönud ja joonud. Preester Eli istus aga istmel Issanda templi piitsposti kõrval. 10 Ja ta oli hinges kibestunud ja palus Issandat ning nuttis kibedalt. 11 Ja ta andis tõotuse ning ütles: „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsust ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale poisslapse, siis annan ma tema Issandale kogu ta elupäevaks ja habemenuga ei puutu ta pead!” 12 Ja kui ta Issanda ees palvetas, siis Eli pani tähele tema suud. 13 Hanna rääkis oma südames, ainult ta huuled liikusid, aga ta häält ei olnud kuulda; seepärast arvas Eli, et ta oli joobnud. 14 Ja Eli ütles temale: „Kui kaua sa veel joobnud oled? Pane oma vein endast ära!” 15 Ja Hanna vastas ning ütles: „Ei ei, mu isand, ma olen kurva vaimuga naine. Ma ei ole joonud veini ega vägijooki, vaid olen oma hinge Issanda ees välja valanud.” 16 Ära pea oma teenijat Beliali tütreks, sest oma suurest kaebusest ja ahastusest olen ma siiani rääkinud. 17 Siis vastas Eli ja ütles: „Mine rahuga ja Iisraeli Jumal täidagu su palve, mida sa temalt palusid!” 18 Ja ta ütles: „Leidku su teenija su silmis armu!” Ja naine läks oma teed ja sõi ning ta nägu ei olnud enam kurb. 19 Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees ja pöördusid tagasi ning tulid oma koju Raamasse; ja Elkana sai oma naise Hannaga tuttavaks ja Issand pidas teda meeles. 20 Aga kui Hanna oli lapseootele jäänud aeg täis, tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel, öeldes: „Ma olen teda palunud Issandalt!” 21 Ja mees Elkana läks koos kogu ta perega, et ohverdada Issandale iga-aastast ohvrit ja oma tõotusohvrit. 22 Aga Hanna ei läinud üles, sest ta ütles oma mehele: „Ma ei lähe üles enne, kui laps on võõrutatud, siis ma toon ta, et ta ilmuks Issanda ette ja jääks sinna igaveseks.” 6
Nasariidi tõotus
23 Ja tema mees Elkana ütles temale: „Tee, nagu su silmis hea on, jää minevikku, kuni sa ta võõrutad; ainult Issand kinnitagu oma sõna!” Ja naine jäi ning imetas oma poega, kuni ta ta võõrutas. 24 Ja kui ta oli tema võõrutanud, võttis ta ta enesega kaasa koos kolme härjavärsi, ühe vaka jahu ja lähkri veiniga ning viis ta Issanda kotta Siilosse; laps oli aga alles väike. 25 Ja nad tapsid härja ning tõid lapse Eli juurde. 26 Ja ta ütles: „Oh mu isand, nii tõesti kui su hing elab, mu isand, mina olen see naine, kes siin su juures seisis ja Issandat palus.” 27 Selle poisi pärast ma palusin ja Issand on mulle andnud mu palve, mis ma temalt palusin: 28 Seepärast olen ma tema laenanud Issandale; nii kauaks kui ta elab, olgu ta laenatud Issandale!" Ja ta kummardas seal Issandat.
Ristija Johannes Luuka 1 1 Kuna paljud on võtnud käsile nende asjade kuulutamise, mida meie seas kõige kindlamalt usutakse, 2 nõnda nagu need meile edasi andsid, kes algusest peale olid pealt näinud ja sõna teenijad, 3 Ka minul, auväärne Teofilus, tundus hea olevat, kuna ma algusest peale kõike täpselt teadsin, kirjutada sulle järjekorras, 4 et sa teaksid nende asjade kindlust, milles sulle on õpetatud. 5 Juuda kuninga Heroodese ajal elas preester nimega Sakarias Abija teenistusest; ja tema naine oli Aaroni tütardest ja tema nimi oli Elisabeth. 6 Ja nad mõlemad olid Jumala ees õiged, käies laitmatult kõigi Issanda käskude ja seaduste järgi. 7 Ja neil ei olnud last, sest Elisabeth oli viljatu ja nad mõlemad olid juba elatanud. 8 Ja sündis, kui ta oma teenistusjärgu järgi Jumala ees preestriametit toimetas, 9 Preestriameti kombe kohaselt oli temal loosungiks suitsutada, kui ta läks Issanda templisse. 10 Ja kogu rahvahulk palvetas väljas suitsutusohvri ajal. 11 Ja temale ilmus Issanda ingel, seistes suitsutusaltari paremal pool. 12 Ja kui Sakarias teda nägi, ehmus ta ja hirm langes tema peale. 13 Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su palvet on kuuldud ja su naine Elisabet toob sulle ilmale poja ja sa paned temale nimeks Johannes.” 14 Ja sul on rõõmu ja ilu ning paljud rõõmustavad tema sünni üle. 15 Sest ta saab suureks Issanda ees ja ta ei joo veini ega vägijooki, ja ta täitub Püha Vaimuga juba oma emaihust peale. 16 Ja paljud Iisraeli lapsed pöörab ta Issanda, nende Jumala poole. 17 Ja ta käib tema ees Eelija vaimus ja väes, et pöörata isade südamed laste poole ja sõnakuulmatud õigete tarkuse poole, et valmistada Issandale ettevalmistatud rahvast. 18 Ja Sakarias ütles inglile: „Kust ma seda tean? Sest ma olen vana mees ja mu naine on elatanud.” 19 Ja ingel vastas talle ning ütles: „Mina olen Gabriel, kes seisab Jumala ees ja olen läkitatud sinuga rääkima ja sulle seda rõõmusõnumit kuulutama.” 20 Ja vaata, sa jääd tummaks ega saa rääkida kuni päevani, mil see kõik sünnib, sellepärast et sa ei usu mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal. 21 Ja rahvas ootas Sakariast ja imestas, et ta nii kaua templis viibis. 22 Ja kui ta välja tuli, ei saanud ta nendega rääkida; ja nad said aru, et ta oli templis nägemuse näinud; sest ta viipas neile ja jäi keeletuks. 23 Ja niipea kui tema teenistuspäevad olid lõppenud, läks ta koju. 24 Ja pärast neid päevi jäi ta naine Elisabet lapseootele ja peitis ennast viis kuud, öeldes: 25 Nõnda on Issand minuga teinud neil päevil, mil ta on mu peale vaadanud, et ära võtta mu teotus inimeste ees. 26 Kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea linna, mille nimi on Naatsaret, 27 neitsi juurde, kes oli kihlatud mehele, kelle nimi oli Joosep Taaveti soost; ja neitsi nimi oli Maarja. 7
Nasariidi tõotus
28 Ja ingel astus tema juurde sisse ning ütles: „Ole tervitatud, sina armuleitu! Issand olgu sinuga! Õnnistatud oled sina naiste seas!” 29 Ja kui ta teda nägi, ehmus ta tema sõnade peale ja mõtles, mis tervitus see küll olla võiks. 30 Ja ingel ütles talle: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures!” 31 Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ning paned temale nimeks Jeesus. 32 Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab temale ta isa Taaveti trooni, 33 Ja ta valitseb igavesti Jaakobi soo üle ja tema kuningriigil ei ole otsa. 34 Siis ütles Maarja inglile: „Kuidas see saab juhtuda? Ma ju ei tunne meest?” 35 Ja ingel vastas ning ütles temale: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi varjutab sind; seepärast hüütakse ka püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.” 36 Ja vaata, su sugulane Elisabet, temagi on oma vanas eas poja saanud ja see on kuues kuu temal, keda hüüti viljatuks. 37 Sest Jumala käes ei ole miski võimatu. 38 Ja Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija! Sündigu mulle sinu sõna järgi!” Ja ingel lahkus tema juurest. 39 Neil päevil tõusis Maarja ja läks rutates mäestikku Juuda linna. 40 Ja ta läks Sakariase kotta ja teretas Eliisabethi. 41 Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus ja Elisabet täitus Püha Vaimuga. 42 Ja ta hüüdis valju häälega ning ütles: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!” 43 Ja kust see mulle tuleb, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? 44 Sest vaata, niipea kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmust. 45 Ja õnnis on naine, kes uskus, sest need asjad lähevad täide, mis Issand temale on rääkinud. 46 Ja Maarja ütles: „Mu hing ülistab Issandat, 47 Ja mu vaim on rõõmustanud Jumalas, minu Päästjas. 48 Sest ta on vaadanud oma teenijanna madalust: vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik põlved! 49 Sest Vägev on mulle teinud suuri asju ja püha on tema nimi! 50 Ja tema halastus on nende peal, kes teda kardavad, põlvest põlve. 51 Ta on oma käsivarrega näidanud võimsust, ta on pillutanud laiali need, kelle südames on uhked. 52 Ta on tõuganud maha vägevad nende troonidelt ja ülendanud madalad. 53 Näljased on ta täitnud heade andidega ja rikkad on ta tühjalt minema saatnud. 54 Ta on aidanud oma sulast Iisraeli, pidades meeles oma halastust; 55 nõnda nagu ta oli rääkinud meie isadele, Aabrahamile ja tema soole igavesti. 56 Ja Maarja jäi tema juurde umbes kolmeks kuuks ja läks siis tagasi koju. 57 Eliisabeti sünnitamise aeg sai täis ja ta tõi ilmale poja. 58 Ja ta naabrid ja sugulased kuulsid, et Issand oli temale suurt halastust osutanud, ja nad rõõmustasid koos temaga. 59 Ja kaheksandal päeval tulid nad last ümber lõikama ja panid talle nimeks Sakarias ta isa nime järgi. 60 Aga ta ema vastas ja ütles: „Ei suva, vaid teda peab hüütama Johanneseks!” 61 Ja nad ütlesid temale: „Su suguvõsas pole kedagi, keda selle nimega kutsutaks.” 62 Ja nad küsisid ta isalt käega, kuidas ta tahaks teda nimetada. 63 Ja ta palus kirjutuslauda ning kirjutas: „Tema nimi on Johannes!” Ja nad kõik imestasid. 64 Ja kohe läks lahti ta suu ja keel ning ta rääkis ja kiitis Jumalat. 65 Ja hirm tuli kõigi ümberkaudsete peale ja kõik need lood levisid kogu Juuda mäestikus. 66 Ja kõik, kes seda kuulsid, panid selle oma südamesse ja ütlesid: „Mis laps küll küll sellest saab?” Ja Issanda käsi oli temaga.
8
Nasariidi tõotus
67 Ja Sakarias, tema isa, täitus Püha Vaimuga ja ennustas, öeldes: 68 Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, sest ta on külastanud oma rahvast ja andnud talle lunastuse, 69 Ja on meile päästesarve tõstnud oma sulase Taaveti soost, 70 nõnda nagu ta on rääkinud oma pühade prohvetite suu läbi maailma algusest peale, 71 et me pääseksime oma vaenlaste käest ja kõigi käest, kes meid vihkavad; 72 et osutada halastust, mille ta on tõotanud meie isadele, ja pidada meeles oma püha lepingut, 73 Vanne, mille ta vandus meie isale Aabrahamile, 74 et ta annaks meile võimaluse, et me pääseksime oma vaenlaste käest ja võiksime teda kartmatult teenida, 75 Pühaduses ja õiguses tema ees kõigil meie elupäevadel. 76 Ja sind, lapsuke, hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda palge eel tema teid valmistama; 77 et anda oma rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmise kaudu, 78 Meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meid on külastanud koit kõrgusest, 79 et valgustada neid, kes istuvad pimeduses ja surmavarjus, ja juhtida meie jalgu rahuteele. 80 Laps aga kasvas ja sai vaimus tugevaks ning oli kõrbes oma Iisraelile ilmumise päevani.
9