Nehemja PEATÜKK 1 1 Nehemja, Hakalja poja sõnad. Ja see sündis kislevikuus kahekümnendal aastal, kui ma olin Suusani palees, 2 Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, ja mõned mehed Juudast, ja ma küsisin neilt põgenenud juutide kohta, kes olid vangistusest alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta. 3 Ja nad ütlesid mulle: „Seal maakonnas on vangipõlvest järelejäänud suures viletsuses ja teotuses; Jeruusalemma müür on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.” 4 Ja kui ma neid sõnu kuulsin, istusin ma maha ja nutsin ning leinasin mõned päevad ning paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees, 5 ja ütles: „Ma anun sind, Issand, taeva Jumal, suur ja kardetav Jumal, kes sa pead lepingut ja halastad neile, kes sind armastavad ja peavad tema käske! 6 Olgu ometi su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti, et sa kuuleksid oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees päeval ja öösel palvetan Iisraeli laste, su sulaste eest, ja ma tunnistan Iisraeli laste patud, mis me oleme sinu vastu pattu teinud; nii mina kui ka mu isa sugu oleme pattu teinud. 7 Me oleme sinu vastu väga rängalt käitunud ega ole pidanud käske, määrusi ega seadlusi, mis sa andsid oma sulasele Moosesele. 8 Pea ometi meeles sõna, mille sa andsid oma sulasele Moosesele, öeldes: Kui te astute üle, siis ma pillutan teid rahvaste sekka! 9 Aga kui te pöördute minu poole ja peate minu käske ja teete nende järgi, siis isegi kui teie seast oleksid need, kes on paisatud taeva ääreni, kogun ma nad sealtki kokku ja toon nad paika, mille ma olen valinud oma nimele sinna asumiseks. 10 Ja nüüd on need sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure väe ja vägeva käega. 11 Issand, lase ometi oma kõrv olla tähelepanelik oma sulase palve ja oma sulaste palvete suhtes, kes igatsevad karta sinu nime! Ja olgu su sulasel täna kordaminek ja anna temale halastust selle mehe silmis! Sest mina olin kuninga joogikallaja. PEATÜKK 2 1 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli vein tema ees ja ma võtsin veini ning andsin kuningale. Sest ma ei olnud tema ees varem kurb olnud. 2 Seepärast ütles kuningas mulle: „Miks su nägu on kurb, kui sa pole haige? See pole midagi muud kui südamevalu.” Siis ma kartsin väga, 3 ja ütles kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ei peaks mu nägu olema kurb, kui linn, kus mu isade hauad on, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?” 4 Siis küsis kuningas minult: „Mida sa palud?” Ja ma palusin taeva Jumalat. 5 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja kui su sulane on su silmis armu leidnud, siis läkita mind Juudamaale, mu isade haudade linna, et ma selle üles ehitaksin.”
6 Ja kuningas küsis minult (kuninganna istus tema kõrval): „Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kuningas oli nõus mind läkitama ja ma määrasin talle aja. 7 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kirjad Frati-tagusele maavalitsejale, et nad mind sinna saadaksid, kuni ma Juudamaale jõuan, 8 Ja kiri Aasafile, kuninga metsavahile, et ta annaks mulle puitu talade tegemiseks palee väravatele, mis kuuluvad koja juurde, ja linna müürile ja kojale, kuhu ma lähen. Ja kuningas andis mulle, tänu mu Jumala heale käele minu peal. 9 Siis jõudsin ma Frati taga olevate maavalitsejate juurde ja andsin neile kuninga kirjad. Kuningas oli aga minuga koos saatnud sõjaväepealikud ja ratsanikud. 10 Kui hooronlane Sanballat ja ammonlane sulane Toobija sellest kuulsid, kurvastas see väga, et mees oli tulnud Iisraeli laste heaolu eest hoolitsema. 11 Nii ma jõudsin Jeruusalemma ja olin seal kolm päeva. 12 Ja ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed minuga; ma ei rääkinud kellelegi, mida mu Jumal oli pannud mu südamesse tegema Jeruusalemmas; ja minuga ei olnud ühtegi looma peale selle, kelle seljas ma ratsutasin. 13 Ja ma läksin öösel välja Oruväravast, loheallika ees ja sõnnikuluugi juurde ning vaatasin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud. 14 Siis ma läksin Allikavärava ja Kuningatiigi juurde, aga loomal, kes mu all oli, polnud seal kohta, kust see läbi pääseks. 15 Siis ma läksin öösel oja kaudu üles ja vaatasin müüri ning pöördusin tagasi ja läksin sisse oruväravast ning nõnda tulin tagasi. 16 Ja ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin või mida ma tegin; ma ei olnud seda veel rääkinud juutidele ega preestritele ega ülikutele ega ülematele ega teistele, kes tööd tegid. 17 Siis ma ütlesin neile: „Te näete, millises ahastuses me oleme, et Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Tulge ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et me enam ei oleks teotuseks!” 18 Siis ma jutustasin neile oma Jumala käest, mis oli mu peal, ja ka kuninga sõnadest, mis ta mulle oli rääkinud. Ja nad ütlesid: „Tõuseme ja ehitame!” Ja nad kinnitasid oma käsi selle hea töö jaoks. 19 Aga kui hooronlane Sanballat, ammonlane sulane Toobija ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad naersid meid ja põlgasid meid ning ütlesid: „Miks te seda teete? Kas te hakkate kuninga vastu mässama?” 20 Siis ma vastasin neile ja ütlesin neile: „Taeva Jumal, tema laseb meil korda minna! Seepärast meie, tema sulased, tõuseme ja ehitame üles! Aga teil ei ole Jeruusalemmas osa ega õigust ega mälestust. PEATÜKK 3 1 Siis ülempreester Eljasib tõusis koos oma vendade preestritega ja nad ehitasid Lambavärava; nad pühitsesid selle ja panid selle uksed paika; nad pühitsesid selle Meahi tornini, Hananeli tornini. 2 Ja tema kõrval ehitasid Jeeriko mehed. Ja nende kõrval ehitas Sakkur, Imri poeg. 3 Aga Kalavärava ehitasid Hassenaa pojad, nemad panid ka selle talad ja panid paika uksed, lukud ja riivid.