Kadunud lammas, kadunud münt ja kadunud poeg Luuka 15:1–32 1 Siis kogunesid tema juurde kõik tölnerid ja patused teda kuulama. 2 Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid ning ütlesid: „See mees võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” 3 Ja ta rääkis neile selle tähendamissõna, öeldes: 4 Milline inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksakümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta selle leiab? 5 Ja kui ta selle on leidnud, paneb ta selle rõõmustades oma õlgadele. 6 Ja koju jõudes kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: „Rõõmustage minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud!” 7 Ma ütlen teile, et nõnda on taevas ühe meelt parandava patuse pärast suurem rõõm kui üheksakümne üheksa õige pärast, kes meeleparandust ei vaja. 8 Või milline naine, kellel on kümme hõbemünti ja kes ühe neist kaotab, ei süüta küünalt ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? 9 Ja kui ta selle leiab, kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Rõõmustage minuga, sest ma leidsin drahmi, mille ma olin kaotanud!” 10 Samuti, ütlen ma teile, on rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab. 11 Ja ta ütles: „ Ühel mehel oli kaks poega. 12 Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis mulle saab!” Ja ta jagas neile oma elatise. 13 Ja mitte palju päevi hiljem kogus noorem poeg kõik kokku ja läks kaugele maale ning pillas seal oma vara ära, elades ohjeldamatult. 14 Ja kui ta oli kõik ära kulutanud, tekkis sellel maal suur nälg ja ta hakkas puudust tundma. 15 Ja ta läks ning elas ühe selle maa kodaniku juures, kes läkitas ta oma põldudele sigu hoidma. 16 Ja ta oleks hea meelega oma kõhu täitnud koortega, mida sead sõid, aga keegi ei andnud talle. 17 Ja kui ta endasse mõtles, ütles ta: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren nälga!” 18 Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ning ütlen temale: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, 1
19 Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind üheks oma palgalisest sulaseks. 20 Ja ta tõusis ning tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ligi ja langes talle kaela ja suudles teda. 21 Ja poeg ütles talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” 22 Aga isa ütles oma sulastele: „Tooge välja parim rüü ja pange ta selga, pange talle sõrmus sõrme ja kingad jalga, 23 Ja tooge siia nuumvasikas ja tapke see; ja söögem ja olgem rõõmsad! 24 Sest mu poeg oli surnud ja on jälle ellu tõusnud, ta oli kadunud ja on leitud. Ja nad hakkasid rõõmustama. 25 Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta tuli ning majale lähenes, kuulis ta muusikat ja tantsimist. 26 Ja ta kutsus ühe teenijatest juure ja küsis, mis see kõik tähendab. 27 Ja ta ütles temale: „Su vend on tulnud ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on tema saanud tagasi tervena.” 28 Ja ta vihastus ega tahtnud sisse minna; siis tuli ta isa välja ja palus teda. 29 Ja ta vastas oma isale: „Vaata, nii mitu aastat olen ma sind teeninud ega ole kunagi sinu käsku ületanud, ja sa ei ole mulle kunagi andnud sikutki, et ma oleksin võinud oma sõpradega pidutseda, 30 Aga niipea kui see su poeg, kes su vara hooradega on neelanud, tuli, tapsid sa temale nuumvasika. 31 Ja ta ütles temale: „Poeg, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis mul on, on sinu oma.” 32 Oligi õige pidutseda ja rõõmustada, sest su vend oli surnud ja on jälle ellu tõusnud, ja ta oli kadunud ja on leitud.
2