Issuu

1. PEATÜKK 1 Teine raamat prohvet Esdrasest, Saaraiase pojast, Asaria pojast, Helkiase pojast, Sadamiase pojast, Ahitobi poja Sadoki pojast, 2 Achiase poeg, Phineesi poeg, Heli poeg, Amariase poeg, Asiei poeg, Marimoti poeg, Arna poeg, Oziase poeg, Boriti poeg, Abisei poeg , Phineesi poeg, Eleasari poeg, 3 Aaroni poeg Leevi suguharust; mis oli vangistuses meedlaste maal pärslaste kuninga Artexerxese valitsusajal. 4 Ja mulle tuli Issanda sõna, mis ütles: 5 Mine ja näita mu rahvale nende patuseid tegusid ja nende lastele nende kurjust, mida nad on teinud minu vastu; et nad võiksid öelda oma laste lastele: 6 Sest nende esiisade patud on neis suurenenud, sest nad on minu unustanud ja ohverdanud võõrastele jumalatele. 7 Eks mina ole see, kes tõi nad välja Egiptusemaalt, orjusekojast? aga nad on mind vihastanud ja mu nõuanded põlganud. 8 Tõmmake siis ära oma juuksekarvad ja visake kõik kurjus nende peale, sest nad ei ole olnud kuulekad minu seadusele, vaid see on mässumeelne rahvas. 9 Kui kaua ma talun neid, kellele ma olen nii palju head teinud? 10 Ma olen hävitanud palju kuningaid nende pärast; Ma olen maha löönud vaarao koos oma sulaste ja kogu tema jõuga. 11 Ma olen hävitanud kõik rahvad nende eest ja idas olen ma hajutanud rahva kahes provintsis, nimelt Tüürose ja Siidonis, ja tapnud kõik nende vaenlased. 12 Räägi siis neile, öeldes: Nõnda ütleb Issand: 13 Ma juhtisin teid läbi mere ja andsin teile alguses suure ja turvalise käigu; Ma andsin teile Moosese juhiks ja Aaroni preestriks. 14 Ma valgustasin teid tulesambas ja olen teinud teie seas suuri imesid; ometi olete te mind unustanud, ütleb Issand. 15 Nõnda ütleb Kõigeväeline Issand: Vutid olid teile märgiks; Ma andsin teile telgid teie kaitseks, ometi nurisesite seal, 16 Ja te ei võitnud minu nimel oma vaenlaste hävitamise pärast, kuid te nurisete tänini. 17 Kus on need hüved, mida ma teile olen teinud? Kui teil oli kõrbes nälg ja janu, kas te ei hüüdnud minu poole, 18 Ütledes: Miks sa tõid meid siia kõrbe, et meid tappa? meile oleks olnud parem egiptlasi teenida, kui selles kõrbes surra. 19 Siis ma halastasin teie leina pärast ja andsin teile süüa mannat; nii te sõite inglileiba. 20 Kui teil oli janu, kas ma ei lõhustanud kalju ja vesi voolas teile külla? kuumuse pärast katsin teid puude lehtedega. 21 Ma jagasin teie vahel viljaka maa, ajasin välja kaananlased, feresiidid ja vilistid teie eest. Mida ma peaksin teie heaks veel tegema? ütleb Issand.

22 Nõnda ütleb Kõigeväeline Issand: Kui te olite kõrbes, emorlaste jões, janunesite ja teotasite minu nime, 23 Ma ei andnud teile tuld teie teotuste eest, vaid viskasin puu vette ja tegin jõe magusaks. 24 Mida ma pean sinuga tegema, Jaakob? sina, Juuda, ei taha mulle kuuletuda: ma pööran end teiste rahvaste poole ja neile annan oma nime, et nad järgiksid mu määrusi. 25 Kuna te olete minu maha jätnud, jätan ka mina teid maha; kui te tahate, et ma teile armuline oleksin, siis ma ei halasta teie peale. 26 Kui te mind appi hüüate, siis ma ei kuula teid, sest te olete oma käed verega rüvetanud ja teie jalad on kiired tapma. 27 Te ei ole mind justkui maha jätnud, vaid iseennast, ütleb Issand. 28 Nõnda ütleb Kõigeväeline Issand: Kas ma pole teid palunud kui isa, tema poegi, ema, tema tütreid ja imetajat, oma lapsi? 29 Et teie oleksite minu rahvas ja mina oleksin teie Jumal; et teie oleksite minu lapsed ja mina oleksin teie isa? 30 Ma kogusin teid kokku, nagu kana kogub oma kanad tiibade alla. Aga nüüd, mida ma pean teile tegema? Ma heidan su oma näo eest välja. 31 Kui te mulle ohverdate, pööran ma oma näo teist eemale, sest teie pühad, noorkuud ja ümberlõikamised olen ma maha jätnud. 32 Ma saatsin teie juurde oma sulased prohvetid, keda te olete kinni võtnud ja tapnud ning nende kehad tükkideks rebinud ja kelle verd ma nõuan teie käest, ütleb Issand. 33 Nõnda ütleb Kõigeväeline Issand: Sinu maja on mahajäetud, ma heidan su välja otsekui tuul kõrre. 34 Ja teie lapsed ei saa olla viljakad; sest nad on põlanud mu käsku ja teinud seda, mis on minu ees kurja. 35 Ma annan teie kojad rahvale, kes tuleb; kes ei ole minust veel kuulnud, usub mind; kellele ma ei ole märke näidanud, ometi nad teevad, nagu ma olen käskinud. 36 Nad ei ole näinud prohveteid, kuid nad tuletavad oma patte meelde ja tunnistavad neid. 37 Ma tunnistan tulevaste inimeste armu, kelle lapsed rõõmustavad, ja kuigi nad ei ole mind ihusilmaga näinud, usuvad nad vaimus seda, mida ma räägin. 38 Ja nüüd, vend, vaata! milline hiilgus; ja vaadake inimesi, kes tulevad idast: 39 Kellele ma annan juhtideks Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi, Oosease, Aamose ja Mihhease, Joeli, Abdiase ja Joonase, 40 Nahum ja Abacuc, Sophonias, Aggeus, Sachary ja Malachy, keda nimetatakse ka Issanda ingliks. 2. PEATÜKK 1 Nõnda ütleb Issand: Ma tõin selle rahva orjusest välja ja andsin neile oma käsud sulaste prohvetite kaudu; keda nad ei kuulnud, vaid põlgasid mu nõuandeid. 2 Ema, kes nad sünnitas, ütleb neile: "Minge, lapsed! sest ma olen lesk ja mahajäetud.

3 Ma kasvatasin sind rõõmuga; aga kurbuse ja raskusega olen teid kaotanud, sest te olete pattu teinud Issanda, oma Jumala ees ja teinud seda, mis on tema ees kurja. 4 Aga mida ma nüüd pean teile tegema? Olen lesk ja mahajäetud: minge oma teed, mu lapsed, ja paluge Issandalt armu. 5 Mis puutub minusse, isa, siis ma kutsun sind tunnistajaks nende laste ema üle, kes ei taha minu lepingut pidada, 6 Et sa ajad nad segadusse ja nende ema saagiks, et neil ei oleks järglasi. 7 Laske nad hajutada paganate sekka, nende nimed saagu maa pealt, sest nad on põlganud minu lepingut. 8 Häda sulle, Assur, sina, kes peidad ülekohtu enda sisse! Oo, kurjad inimesed, pea meeles, mida ma tegin Soodoma ja Gomorraga; 9 Kelle maa on pigi- ja tuhahunnikutes, nõnda teen ma ka nendega, kes mind ei kuule, ütleb Kõigeväeline Issand. 10 Nõnda ütleb Issand Esdrasele: Ütle mu rahvale, et ma annan neile Jeruusalemma kuningriigi, mille ma oleksin andnud Iisraelile. 11 Ka nende hiilguse ma võtan enda juurde ja annan neile igavesed telgid, mis ma neile valmistasin. 12 Neile jääb elupuu magusa lõhnaga salviks; nad ei tööta ega väsi. 13 Minge ja te saate: palvetage teie poole paar päeva, et neid lühendataks. Kuningriik on teile juba ette valmistatud, valvake! 14 Võtke taevas ja maa tunnistajaks; sest ma olen purustanud kurja ja loonud hea, sest ma elan, ütleb Issand. 15 Ema, võta oma lapsed omaks ja kasvata neid rõõmuga, tee nende jalad tugevaks nagu sammas, sest ma olen sinu valinud, ütleb Issand. 16 Ja surnud ma äratan üles nende paikadest ja toon nad välja haudadest, sest ma olen Iisraelis oma nime tundnud. 17 Ära karda, sa laste ema, sest ma olen sinu valinud, ütleb Issand. 18 Sinu abiks saadan ma oma sulased Esay ja Jeremy, kelle nõu järgi olen pühitsenud ja valmistanud sulle kaksteist puud, mis on koormatud erinevate viljadega, 19 Ja nii palju allikaid, mis voolavad piima ja mett, ja seitse võimsat mäge, millel kasvavad roosid ja liiliad, millega ma täidan su lapsed rõõmuga. 20 Tehke õigust lesele, kohut mõistma vaestele, andke vaestele, kaitske orbu, riietage alasti, 21 Tervendage katkiseid ja nõrku, ärge naerge jalutuid, et neid pilkata, kaitske sandistatuid ja laske pimedatel tulla minu selguse ette. 22 Hoia vanu ja noori oma müüride vahel. 23 Kõikjal, kus sa surnud leiad, võta nad ja matke nad maha, ja ma annan sulle oma ülestõusmises esikoha. 24 Jää vait, mu rahvas, ja puhka, sest su vaikus tuleb ikka. 25 Toida oma lapsi, sa hea imetaja! oma jalgu kinnitama. 26 Mis puutub sulastesse, kelle ma sulle annan, siis ei hukku ükski neist; sest ma nõuan neid sinu hulgast.

27 Ära ole väsinud, sest kui tuleb hädade ja raskuste päev, siis teised nutavad ja kurvastavad, aga sina oled rõõmsameelne ja sul on küllus. 28 Paganad kadestavad sind, aga nad ei saa sinu vastu midagi teha, ütleb Issand. 29 Mu käed katavad sind, et su lapsed põrgut ei näeks. 30 Ole rõõmus, sina ema, oma lastega! sest ma päästan su, ütleb Issand. 31 Pea meeles oma lapsi, kes magavad, sest ma toon nad välja maa äärest ja halastan neile, sest ma olen armuline, ütleb kõigeväeline Issand. 32 Kallista oma lapsi, kuni ma tulen ja näitan neile halastust, sest mu kaevud jooksevad üle ja minu arm ei lõpe. 33 Mina Esdras sain Oorebi mäel Issandalt käsu, et ma lähen Iisraeli; aga kui ma nende juurde tulin, tegid nad mind tühjaks ja põlgasid Issanda käsku. 34 Ja sellepärast ma ütlen teile, oo paganad, kes te kuulete ja mõistate, otsige oma karjast, tema annab teile igavese hingamise; sest ta on lähedal, see tuleb maailma lõpus. 35 Olge valmis kuningriigi tasu saamiseks, sest igavene valgus paistab teile igavesti. 36 Põgenege selle maailma varjust, võtke vastu oma auhiilguse rõõm: ma tunnistan avalikult oma Päästjast. 37 Oo, võtke vastu kingitus, mis teile on antud, ja olge rõõmsad, tänades Teda, kes teid taevariiki on juhatanud. 38 Tõuse üles ja seisa, vaata nende arvu, kes on pitseeritud Issanda pühal; 39 kes on eemaldunud maailma varjust, ja nad on saanud Issanda aulised rõivad. 40 Võta oma arv, oo Siion, ja pane kinni need, kes on riietatud valgesse, kes on täitnud Issanda seaduse. 41 Sinu laste arv, keda sa igatsed, on täitunud: anu Issanda väge, et su rahvas, kes algusest peale on kutsutud, saaks pühitsetud. 42 Mina Esdras nägin Siioni mäel suurt rahvast, keda ma ei suutnud loendada, ja nad kõik kiitsid Issandat lauludega. 43 Ja nende keskel oli kõrgekasvuline noormees, kes oli kõigist teistest pikem, ja igaühe pea peale pani ta kroonid ja oli kõrgem; mille üle ma väga imestasin. 44 Ja ma küsisin inglilt ja ütlesin: "Härra, mis need on?" 45 Ta vastas ja ütles mulle: "Need on need, kes on selga pannud surelikud riided ja surematud ja tunnistanud Jumala nime. Nüüd on nad kroonitud ja saavad palmid." 46 Siis ma ütlesin inglile: "Mis noor on see, kes kroonib ja annab neile peopesad?" 47 Ta vastas ja ütles mulle: "See on Jumala Poeg, keda nad on tunnistanud maailmas." Siis hakkasin ma väga kiitma neid, kes seisid nii jäigalt Issanda nime eest. 48 Siis ütles ingel mulle: 'Mine ja räägi mu rahvale, missuguseid asju ja kui suuri Issanda, oma Jumala imetegusid sa oled näinud.

3. PEATÜKK 1 Kolmekümnendal aastal pärast linna hävitamist olin ma Paabelis ja lamasin muretult oma voodil ja mu mõtted kerkisid mu südamele. 2 Sest ma nägin Siioni hävingut ja nende rikkust, kes elasid Babülonis. 3 Ja mu vaim oli väga liigutatud, nii et ma hakkasin kõigekõrgemaga rääkima hirmust tulvil sõnu ja ütlesin: 4 Issand, kes sa valitsed, sa rääkisid alguses, kui sa istutasid maa, ja et iseennast üksi ja käskisid rahvast, 5 Ja andsid Aadamale hingeta ihu, mis oli sinu kätetöö, ja puhusid temasse eluhõngu ja ta sai elavaks sinu ees. 6 Ja sina juhatasid ta paradiisi, mille su parem käsi oli istutanud, enne kui maa kunagi ette tuli. 7 Ja sa andsid talle käsu armastada oma teed, mille ta rikkus, ja sa määrasid kohe surma temale ja tema põlvedele, kellest on rahvad, suguharud, rahvad ja suguvõsad arvuliselt välja tulnud. 8 Ja iga rahvas käis oma tahtmise järgi ja tegi imelisi tegusid sinu ees ja põlgas sinu käske. 9 Ja aja jooksul tõid sa taas veeuputuse nende peale, kes maailmas elasid, ja hävitasid nad. 10 Ja igaühel neist sündis, et nagu surm oli Aadamale, nii oli neile veeuputus. 11 Sa jätsid aga maha ühe neist, nimelt Noa ja tema perekonna, kellest on pärit kõik õiged mehed. 12 Ja juhtus, et kui need, kes maa peal elasid, hakkasid paljunema ja olid saanud palju lapsi ja olid suureks rahvaks, hakkasid nad jälle olema jumalakartumad kui esimesed. 13 Nüüd, kui nad elasid nii kurjalt sinu ees, valisid sa nende hulgast endale mehe, kelle nimi oli Aabraham. 14 Teda sa armastasid ja ainult temale sa näitasid oma tahet. 15 ja tegid temaga igavese lepingu, lubades talle, et sa ei hülga kunagi tema seemet. 16 Ja temale sa andsid Iisaki ja Iisakile ka Jaakobi ja Eesavi. Jaakobi valisid sa enda juurde ja jätsid Eesavi kõrvale. Nii sai Jaakobist suur rahvahulk. 17 Ja sündis, et kui sa tema soo Egiptusest välja viisid, viisid sa nad Siinai mäele. 18 Ja taevast kummardades kinnitasid sa maad, liigutasid kogu maailma ja panid sügavused värisema ja vaevasid selle ajastu inimesi. 19 Ja sinu hiilgus käis läbi nelja värava, tule ja maavärina, tuule ja külma; et sa annaksid käsu Jaakobi soole ja usinuse Iisraeli sugupõlvele. 20 Ja ometi ei võtnud sa neilt ära kurja südant, et sinu seadus võiks neil vilja kanda. 21 Sest esimene Aadam, kes kandis kurja südant, astus üle ja sai võidetud; ja nõnda olgu kõik, kes temast on sündinud. 22 Nõnda muutus vaevused püsivaks; ja seadus (ka) juure pahaloomulisusega inimeste südames; nii et hea lahkus ja kurjad jäid paigale. 23 Ja ajad möödusid ja aastad lõppesid. Siis sa kasvatasid endale sulase, keda hüütakse Taavetiks.

24 Keda sa käskisid ehitada oma nimele linna ning tuua seal sulle suitsu ja ohverdusi. 25 Kui seda tehti palju aastaid, siis linna elanikud jätsid su maha, 26 Ja kõike tegi nii nagu Aadam ja kõik tema sugupõlved, sest ka neil oli kuri süda. 27 Ja nii sa andsid oma linna oma vaenlaste kätte. 28 Kas nende teod on siis paremad, kui nad Babülonis elavad, et nad saaksid seetõttu valitseda Siioni üle? 29 Sest kui ma sinna tulin ja nägin arvutuid rüvetusi, siis mu hing nägi selles kolmekümnendal aastal palju kurjategijaid. kõrva, nii et mu süda pettis mind. 30 Sest ma olen näinud, kuidas sa lased neil pattu teha ja oled säästnud kurjategijaid, hävitanud oma rahva ja kaitsnud oma vaenlasi ega ole seda märkinud. 31 Ma ei mäleta, kuidas see tee võib jääda: kas nad on siis Babülonist paremad kui Siioni omad? 32 Või on veel mõni rahvas, kes tunneb sind peale Iisraeli? või milline põlvkond on nii uskunud sinu lepinguid kui Jaakob? 33 Ja ometi ei paista nende tasu ja nende töö ei kanna vilja, sest ma olen käinud siin ja seal läbi paganate ja ma näen, et nad voolavad rikkuselt ega mõtle sinu käskudele. 34 Nüüd kaalu meie kurjust ja ka nende oma, kes maailmas elavad; ja nii ei leia sinu nime mujal kui Iisraelis. 35 Või millal ei ole need, kes maa peal elavad, sinu silmis pattu teinud? või kes on su käske pidanud? 36 Sa avastad, et Iisrael on nime järgi pidanud sinu ettekirjutusi; aga mitte paganad. 4. PEATÜKK 1 Ja minu juurde läkitatud ingel, kelle nimi oli Uriel, vastas mulle: 2 Ja ütles: 'Su süda on selles maailmas kaugele läinud ja kas sa arvad, et mõistad Kõigekõrgema teed? 3 Siis ma ütlesin: "Jah, mu isand!" Ja ta vastas mulle ning ütles: 'Mind on läkitatud näitama sulle kolme teed ja näitama sulle kolme võrdsust. 4 Millest, kui sa võid mulle seda kuulutada, siis ma näitan sulle teed, mida sa tahad näha, ja ma näitan sulle, kust tuleb kuri süda. 5 Ja ma ütlesin: Räägi edasi, mu isand! Siis ta ütles mulle: 'Mine, kaalu mulle tule raskus või mõõda mulle tuule hoovust, või kutsu mind uuesti, kui päev on möödunud. 6 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Kes on võimeline seda tegema, et sa küsid minult niimoodi?" 7 Ja ta ütles mulle: "Kui ma peaksin sinult küsima, kui suured eluruumid on keset merd või kui palju allikaid on sügavuse alguses või kui palju allikaid on taevalaotuse kohal või millised on mere väljavoolud." paradiis: 8 Võib-olla ütled sa mulle: ma pole kunagi laskunud sügavusse ega põrgusse ega roninud üles taevasse. 9 Sellegipoolest olen ma nüüd küsinud sinult ainult tule ja tuule ja päeva kohta, mille sa läbisid, ja asjade kohta,

millest sind ei saa eraldada, ja ometi ei saa sa mulle neile vastata. 10 Veelgi enam, Ta ütles mulle: 'Kas sa ei tea, mis on sinu omad ja sinuga koos kasvanud? 11 Kuidas peaks siis teie anum olema võimeline mõistma Kõigekõrgema teed ja maailm, mis on praegu väliselt rikutud, mõistma rikutust, mis on ilmne minu silmis? 12 Siis ma ütlesin talle: "Parem oleks, kui me ei oleks üldse, kui et elaksime vait kurjuses ja kannataksime ega tea miks." 13 Ta vastas mulle ja ütles: "Ma läksin metsa lagendikule ja puud pidasid nõu, 14 Ja ütles: 'Tulge, lähme ja sõdime merega, et see lahkuks meie ees ja teeks meile rohkem metsa. 15 Ka mere tulvad pidasid nõu ja ütlesid: 'Tulge, lähme üles ja alistame tasandiku metsad, et ka seal saaksime teha teise riigi! 16 Mõte puidust oli asjatu, sest tuli tuli ja neelas selle. 17 Mõte mere üleujutustest läks samuti tühjaks, sest liiv tõusis püsti ja peatas nad. 18 Kui sina mõistaksid praegu kohut nende kahe vahel, keda sa siis hakkaksid õigeks pidama? või kelle sa hukka mõistaksid? 19 Ma vastasin ja ütlesin: 'Tõesti, see on rumal mõte, mille nad mõlemad on välja mõelnud, sest maa on antud metsale ja ka merel on oma koht, kus oma veeuputusi kanda. 20 Siis ta vastas mulle ja ütles: 'Sa oled andnud õige otsuse, aga miks sa ei mõista kohut ka ise? 21 Sest nagu maa on antud metsadele ja meri tema veeuputustele, nõnda ei mõista need, kes maa peal on, muud kui seda, mis on maa peal, ja see, kes elab taeva kohal, mõistab ainult asju. mis on taevakõrgusest kõrgemal. 22 Siis ma vastasin ja ütlesin: 'Issand, anna mulle mõistmine! 23 Sest ma ei tahtnud olla uudishimulik kõrgete asjade vastu, vaid nende vastu, kes meist iga päev mööduvad, nimelt selle pärast, et Iisrael on paganatele teoks antud ja mille pärast antakse rahvale, keda sa armastad. jumalatute rahvaste poole ja miks on meie esiisade seadus tühiseks tehtud ja kirjalikud lepingud kaotavad kehtivuse, 24 Ja me läheme maailmast välja nagu rohutirtsud ja meie elu on hämmastus ja hirm ning me ei ole väärt halastust saama. 25 Mida ta siis teeb oma nimega, mille järgi meid kutsutakse? nende asjade kohta olen ma küsinud. 26 Siis ta vastas mulle ja ütles: 'Mida rohkem sa otsid, seda rohkem sa imestad; sest maailm kiirustab kiiresti kaduma, 27 Ja ta ei suuda mõista seda, mis õigetele on tõotatud tulevasel ajal, sest see maailm on täis ülekohut ja nõrkusi. 28 Aga mis puudutab seda mida sa minult küsid, ma ütlen sulle; sest kurjust on külvatud, aga selle hukatus ei ole veel tulnud.

29 Kui siis see, mida külvatakse, ei pööra pahupidi ja kui koht, kuhu kurja külvatakse, ei kao, siis ei või tulla see, mis on külvatud heaga. 30 Sest kurja seemne vili on külvatud Aadama südamesse algusest peale, ja kui palju jumalakartmatust on see siiani toonud? ja kui palju see veel toob, kuni tuleb viljapeksuaeg? 31 Mõtiskle nüüd ise, kui suure kurjuse vilja on kurja seemne vili kandnud. 32 Ja kui arvutud kõrvad maha lõigatakse, kui suure põranda need täidavad? 33 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Kuidas ja millal need asjad juhtuvad?" miks on meie aastad vähe ja kurjad? 34 Ja ta vastas mulle, öeldes: 'Ära kiirusta kõrgeimast kõrgemale, sest su kiirustamine on asjatu olla temast üle, sest sa oled palju ületanud.' 35 Kas mitte ka õigete hinged ei küsinud seda oma kambris, öeldes: "Kui kaua ma veel loodan sellele?" millal tuleb meie tasu põranda vili? 36 Ja nendele asjadele vastas peaingel Uriel ja ütles: "Isegi siis, kui teie seemnete arv on täis, sest ta on maailma kaalunud." 37 Mõõduga on ta mõõtnud aegu; ja arvu järgi on ta ajad lugenud; ja ta ei liiguta ega liiguta neid enne, kui nimetatud mõõt on täidetud. 38 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Issand, kes valitseb, isegi me kõik oleme jumalakartmatust täis!" 39 Ja meie pärast võib juhtuda, et õigete põrandad ei ole täidetud nende pattude pärast, kes maa peal elavad. 40 Siis ta vastas mulle ja ütles: 'Mine lapseootel naise juurde ja küsi temalt, millal ta on oma üheksa kuud täis saanud, kas tema üsas võib veel sünnitust enda sees hoida? 41 Siis ma ütlesin: "Ei, issand, seda ta ei saa." Ja ta ütles mulle: "Hauas on hingekambrid nagu naise emakas. 42 Sest nagu naine, kes sünnitab, tõttab pääsema sünnituse vajadusest, nõnda kiirustavad need paigad andma üle seda, mis neile on usaldatud. 43 Vaata algusest peale, mida sa tahad näha, seda sulle näidatakse. 44 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Kui ma olen su silmis armu leidnud ja kui see on võimalik, ja kui ma olen seepärast sobiv, 45 Näidake siis mulle, kas tulemas on rohkem, kui on möödunud, või rohkem minevikku, kui on tulemas. 46 Mis on möödunud, ma tean, aga mis tuleb, ma ei tea. 47 Ja ta ütles mulle: "Tõuse paremale küljele ja ma selgitan sulle selle sarnasuse!" 48 Ja ma seisin ja nägin, ja ennäe, minu eest läks mööda kuum põlev ahi; ja juhtus, et kui leek oli möödas, ma vaatasin, ja ennäe, suits jäi vaikseks. 49 Pärast seda möödus minu eest vesine pilv ja saatis alla palju vihma koos tormiga; ja kui tormine vihm oli möödas, jäid piisad paigale. 50 Siis ta ütles mulle: "Mõtle endaga!" nagu vihma on rohkem kui tilka ja nagu tuld on suurem kui suitsu; kuid piisad ja suits jäävad maha: nii et kogus, mis on möödunud, ületas rohkem.

51 Siis ma palvetasin ja ütlesin: "Kas ma võin selle ajani elada, kas sa arvad?" või mis neil päevil juhtub? 52 Ta vastas mulle ja ütles: 'Mis puudutab märke, mida sa minult küsid, siis ma võin sulle neist osalt rääkida, aga mis puudutab sinu elu, siis mind ei ole saadetud sulle näitama. sest ma ei tea seda. 5. PEATÜKK 1 Ent kui märgid tulevad, vaata, päevad tulevad, mil maa peal elavaid inimesi võetakse suurel hulgal ja tõe tee peidetakse ja maa jääb usu viljatuks. 2 Aga ülekohus kasvab üle selle, mida sa praegu näed või mida sa ammu kuulnud oled. 3 Ja maad, mille juured sa praegu näed, näed sa äkki raisatuna. 4 Aga kui Kõigekõrgem annab sulle elada, siis sa näed pärast kolmandat pasunat, et päike hakkab äkitselt taas paistma öösel ja kuu kolm korda päeval. 5 Ja verd langeb puidust välja ja kivi annab oma häält ja rahvas on rahutu. 6 Ja isegi tema valitseb, keda nad ei oota, kes elaks maa peal, ja linnud põgenevad koos. 7 Ja Sodomiti meri ajab kala välja ja teeb öösel müra, mida paljud ei tea, aga nad kõik kuulevad selle häält. 8 Ka paljudes kohtades on segadus ja tuld saadetakse uuesti välja ja metsloomad vahetavad oma kohtasid ja menstruatsiooniga naised toovad esile koletisi. 9 Magusast leitakse soolast vett ja kõik sõbrad hävitavad üksteist; siis ta peidab end ja mõistmine tõmbub oma salakambrisse, 10 Ja neid otsitakse paljude poolt, aga ometi ei leita; siis kasvab ülekohus ja lakkamatus maa peal. 11 Üks maa küsib teiselt ja ütleb: kas õigus, mis teeb inimese õigeks, on kadunud? sinu kaudu? Ja see ütleb: Ei. 12 Samal ajal inimesed loodavad, aga midagi ei saa: nad näevad vaeva, kuid nende teed ei lähe hästi. 13 Ma luban sulle selliseid märke näidata; ja kui sa palvetad uuesti ja nutad nagu praegu ja paastud päevad läbi, siis kuulete veel suuremaid asju. 14 Siis ma ärkasin ja tohutu hirmutunne käis läbi kogu mu keha ja mu vaim oli mures, nii et see minestas. 15 Ja ingel, kes tuli minuga rääkima, hoidis mind kinni, lohutas mind ja tõstis mu jalule. 16 Ja teisel ööl sündis, et rahvapealik Salatiel tuli minu juurde ja ütles: "Kus sa oled olnud?" ja miks on su nägu nii raske? 17 Kas sa ei tea, et Iisrael on sulle antud vangistuse maal? 18 Siis tõuske üles ja sööge leiba ja ärge jätke meid maha nagu karjane, kes jätab oma karja julmade huntide kätte. 19 Siis ma ütlesin talle: 'Mine ära minu juurest ja ära tule mulle ligi!' Ja ta kuulis, mida ma ütlesin, ja lahkus minu juurest. 20 Ja nii ma paastusin seitse päeva leinades ja nuttes, nagu ingel Uriel mind käskis.

21 Ja seitsme päeva pärast olid mu südame mõtted jälle väga kurvad, 22 Ja mu hing sai mõistmise vaimu tagasi ja ma hakkasin taas Kõrgeimaga rääkima, 23 Ja ütles: "Issand, kes te valitsete, kõigist maa metsadest ja kõigist selle puudest, sa oled valinud endale ühe ainsa viinapuu! 24 Ja kogu maailma kõigist maadest oled sa valinud endale ühe kaevu ja kõigist selle lilledest ühe liilia. 25 Ja kõigist meresügavustest oled sa täitnud endale ühe jõe ja kõigist ehitatud linnadest oled pühitsenud Siioni endale. 26 Ja kõigist loodud lindudest oled sa pannud endale nimeks ühe tuvi ja kõigist kariloomadest oled sa andnud endale ühe lamba. 27 Ja kõigi rahvahulkade seast oled sa saanud endale ühe rahva ja sellele rahvale, keda sa armastasid, andsid sa seaduse, mis on kõigile heaks kiidetud. 28 Ja nüüd, Issand, miks sa oled andnud selle ühe rahva paljudele? ja ühele juurele oled sa valmistanud teisi ja miks sa oled oma ainsa rahva paljude seas laiali ajanud? 29 Ja need, kes su lubadusi eiranud ega uskunud su lepinguid, on need maha tallanud. 30 Kui sa nii väga vihkasid oma rahvast, siis peaksid sa neid siiski oma kätega karistama. 31 Nüüd, kui ma olin need sõnad öelnud, saadeti minu juurde ingel, kes tuli minu juurde eelmisel ööl, 32 Ja ütles mulle: 'Kuule mind, siis ma õpetan sind! kuula seda, mida ma räägin, ja ma räägin sulle rohkem. 33 Ja ma ütlesin: Räägi edasi, mu Issand! Siis ta ütles mulle: 'Sa oled Iisraeli pärast väga mures. Kas sa armastad seda rahvast paremini kui tema looja? 34 Ja ma ütlesin: "Ei, Issand, aga ma olen rääkinud suurest kurbusest, sest mu seljad valutavad mind iga tund, kui ma näen vaeva, et mõista Kõigekõrgema teed ja otsida osa tema kohtumõistmisest." 35 Ja ta ütles mulle: "Sa ei saa!" Ja ma ütlesin: Miks, Issand? kus ma siis sündisin? või miks ei olnud mu emaüsas siis mu haud, et ma ei oleks näinud Jaakobi vaeva ja Iisraeli soo tüditavat tööd? 36 Ja ta ütles mulle: "Luuge mulle need asjad, mis pole veel tulnud, koguge mulle kokku räbu, mis on laiali pillutatud, tehke mulle uuesti roheliseks närbunud lilled." 37 Ava mulle kinnised paigad ja too mulle välja tuuled, mis neis on suletud, näita mulle häälekuju, ja siis ma kuulutan sulle asja, mida sa näed vaeva. 38 Ja ma ütlesin: "Issand, kes te valitsete, kes võiks seda teada saada, kui mitte see, kellel pole eluaset inimeste juures?" 39 Mina olen aga rumal. Kuidas ma saan siis rääkida neist asjadest, mida sa minult küsid? 40 Siis ta ütles mulle: "Nii nagu sa ei suuda teha midagi nendest asjadest, millest ma olen rääkinud, nii ei saa sa teada ka minu otsust või lõpuks armastust, mille ma olen lubanud oma rahvale." 41 Ja ma ütlesin: Vaata, Issand, sa oled ometi nende lähedal, kes on lõpuni hoitud, ja mida teevad need, kes

on olnud enne mind, või meie, kes nüüd oleme, või need, kes tulevad pärast meid? 42 Ja ta ütles mulle: "Ma võrdlen oma otsust rõngaga: otsekui ei ole viimse aeg, nii ei ole ka kiiret esimest." 43 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Kas sa ei saaks kohe teha neid, mis on tehtud ja on praegu ja mis on tulemas? et sa näitaksid oma otsust seda varem? 44 Siis ta vastas mulle ja ütles: "Loodus ei tohi kiirustada valmistajast kõrgemale!" ka maailm ei tohi neid kohe kinni hoida, mis seal luuakse. 45 Ja ma ütlesin: "Nagu sa ütlesid oma sulasele, et sina, kes annad kõigile eluks, oled kohe elu andnud loodule, mille sa oled loonud, ja olend, kes selle kandis. ole nüüd kohe kohal. 46 Ja ta ütles mulle: "Küsi naise emakast ja öelge talle: Kui sa sünnitad lapsi, siis miks sa ei tee seda koos, vaid üksteise järel?" paluge siis, et ta sünnitaks kümme last n korraga. 47 Ja ma ütlesin: Ta ei saa seda teha, vaid peab seda tegema ajavahega. 48 Siis ta ütles mulle: "Nii olen ma andnud maa ihu neile, kes omal ajal sinna külvatakse." 49 Sest nagu väike laps ei pruugi tuua ilmale seda, mis eakatele kuulub, nõnda olen ma loonud maailma. 50 Ja ma küsisin ja ütlesin: "Kui sa nüüd oled mulle tee andnud, siis ma räägin sinu ees, sest meie ema, kellest sa ütlesid mulle, et ta on noor, läheneb nüüdseks vananemisele." 51 Ta vastas mulle ja ütles: 'Küsi naiselt, kes sünnitab, ja ta ütleb sulle. 52 Ütle talle: „Miks on neil, keda sa nüüd sünnitasid, samasugused, nagu need, kes olid varem, kuid väiksema kasvuga? 53 Ja ta vastab sulle: "Need, kes on sündinud nooruse jõus, on ühesugused, ja need, kes on sündinud vanuses, kui emakas katkeb, on teistsugused." 54 Mõelge siis ka sellele, et te olete väiksema kasvuga kui need, kes olid enne teid. 55 Ja nii on need, kes tulevad pärast teid vähem kui teie, nagu olendid, kes hakkavad nüüd vanaks jääma ja on nooruse jõust üle läinud. 56 Siis ma ütlesin: "Issand, ma palun sind, kui ma olen leidnud armu sinu silmis, siis näita oma sulasele, kelle läbi sa oma loodut külastad!" PEATÜKK 6 1 Ja ta ütles mulle: "Alguses, kui maa loodi, enne kui maailma piirid seisid või kui tuuled puhusid, 2 Enne kui müristas ja valgus või paradiisi alused kunagi pandi, 3 Enne ilusate lillede nägemist või liikuvate jõudude kehtestamist, enne kui loendamatu hulk ingleid kogunes, 4 Või tõusid õhu kõrgused, enne kui taevalaotuse mõõtmeid nimetati, või kunagi läksid Siioni korstnad kuumaks,

5 Ja enne kui praeguseid aastaid otsiti ja või kunagi varem patustanute väljamõeldised pöörati ümber, enne kui pitseeriti, mis on kogunud usu aardeks: 6 Siis ma mõtlesin nendele asjadele ja need kõik on tehtud ainult minu ja ei kellegi teise läbi. Ka need saavad lõpu minu ja mitte kellegi teise läbi. 7 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Mis on aegade lahkuminek?" või millal on esimese lõpp ja sellele järgneva algus? 8 Ja ta ütles mulle: Aabrahamist kuni Iisakini, kui Jaakob ja Eesav temast sündisid, hoidis Jaakobi käsi esmalt Eesavi kannast. 9 Sest Eesav on maailma lõpp ja Jaakob on selle algus, mis järgneb. 10 Inimese käsi on kanna ja käe vahel; teine küsimus, Esdras, ära küsi! 11 Siis ma vastasin ja ütlesin: Issand, kes valitseb, kui ma olen leidnud armu sinu silmis, 12 Ma palun sind, näita oma sulasele oma märkide lõppu, millest sa mulle eelmisel õhtul osa näitasid. 13 Siis ta vastas ja ütles mulle: "Tõuse oma jalgadele ja kuula võimsat häält!" 14 Ja see on otsekui suur liigutus; aga paika, kus sa seisad, ei liigutata. 15 Ja seepärast, kui ta räägib, ärge kartke, sest sõna on lõpul ja maa alus on mõistetav. 16 Ja miks? sest kõne nendest asjadest väriseb ja liigub, sest ta teab, et nende asjade lõpp tuleb muuta. 17 Ja juhtus, et kui ma seda kuulsin, tõusin ma püsti ja kuulasin, ja ennäe, kostis hääl, mis rääkis, ja selle kohin oli nagu paljude vete kohin. 18 Ja seal öeldi: Vaata, päevad tulevad, mil ma hakkan lähenema ja külastama neid, kes maa peal elavad, 19 Ja hakkab neilt uurima, kes on need, kes on oma ülekohtuga ülekohtuselt haiget teinud ja millal Siioni viletsus täide läheb; 20 Ja kui maailm, mis hakkab kaduma, saab valmis, siis ma näitan neid märke: raamatud avatakse taevalaotuse ees ja nad näevad kõike koos. 21 Ja aastased lapsed räägivad oma häälega, lapseootel naised toovad ilmale enneaegseid kolme- või neljakuused lapsed ja nad jäävad ellu ja tõusevad üles. 22 Ja äkitselt paistavad külvatud kohad külvamata, täis laod leitakse äkki tühjana. 23 Ja trompet annab häält, mida iga inimene kuuleb äkitselt hirmu. 24 Sel ajal võitlevad sõbrad üksteise vastu nagu vaenlased ja maa on hirmul koos nendega, kes seal elavad, allikate allikad jäävad seisma ja kolme tunni pärast nad enam ei jookse. 25 Igaüks, kes jääb järele kõigest sellest, mida ma sulle olen rääkinud, pääseb ja näeb minu päästet ja teie maailma lõppu. 26 Ja mehed, kes on vastu võetud, näevad seda, kes ei ole surma maitsnud oma sünnist saati, ja elanike süda muutub ja muutub teisele tähendusele. 27 Sest kurjus kustutatakse ja pettus kustutatakse.

28 Usk õitseb, korruptsioon võidetakse ja tõde, mis on nii kaua olnud viljatu, kuulutatakse välja. 29 Ja kui ta minuga rääkis, vaata, ma vaatasin vähehaaval tema poole, kelle ees ma seisin. 30 Ja need sõnad ütles ta mulle; Ma olen tulnud sulle näitama tulevast ööaega. 31 Kui sa veel rohkem palvetad ja veel seitse päeva paastud, siis ma räägin sulle päeval suuremaid asju, kui ma olen kuulnud. 32 Sest sinu häält kuuldakse Kõigekõrgema ees, sest Vägev on näinud sinu õiglust tegu, ta on näinud ka sinu puhtust, mis sul on olnud sinu noorusest saadik. 33 Ja seepärast saatis ta mind sulle kõike seda näitama ja sulle ütlema: ole hea ja ära karda. 34 Ja ära kiirusta möödunud aegadega, et mõelda asjatutele asjadele, et sa ei kiirustaks viimsetest aegadest. 35 Ja pärast seda sündis, et ma jälle nutsin ja paastusin samamoodi seitse päeva, et saaksin täita kolm nädalat, mis ta mulle rääkis. 36 Ja kaheksandal ööl oli mu süda jälle ärevil ja ma hakkasin Kõrgeima ees rääkima. 37 Sest mu vaim põles väga ja mu hing oli ahastuses. 38 Ja ma ütlesin: Issand, sa rääkisid loomise algusest, isegi esimesest päevast, ja ütlesid nõnda; Taevas ja maa tehku; ja su sõna oli täiuslik töö. 39 Ja siis oli vaim ja pimedus ja vaikus olid igal pool; mehe hääle kõla ei olnud veel välja kujunenud. 40 Siis sa käskisid su aaretest välja tulla ilusat valgust, et su töö võiks ilmuda. 41 Teisel päeval sa tegid taevalaotuse vaimu ja käskisid sellel lahutada ja teha vahe vete vahel, et üks osa saaks tõusta ja teine jääks alla. 42 Kolmandal päeval sa käskisid koguda vett seitsmendasse maaosasse: kuus osa oled sa kuivatanud ja hoidnud neid, et mõned neist, kes on Jumala poolt istutatud ja haritud, võiksid sind teenida. 43 Sest niipea, kui su sõna läks, oli töö tehtud. 44 Sest kohe tuli palju ja lugematuid puuvilju ja palju ja erinevaid maitserõõme ja muutumatu värvusega lilli ja imelise lõhnaga lõhnu; ja see sündis kolmandal päeval. 45 Neljandal päeval sa käskisid, et päike paistaks ja kuu valgustaks teda ning tähed peaksid olema korras. 46 Ja andis neile käsu teenida inimest, mis tuli anda. 47 Viiendal päeval sa ütlesid seitsmendale osale, kus veed kogunesid, et see toob ilmale elusolendeid, linde ja kalu, ja nii sündis. 48 Sest tumm vesi ja elutu tõid Jumala käsul esile elavaid olendeid, et kõik inimesed võiksid kiita Sinu imetegusid. 49 Siis sa määrasid kaks olendit, ühe sa nimetasid Eenokiks ja teise Leviataniks; 50 Ja eraldas ühe teisest, sest seitsmes osa, nimelt seal, kus vesi kogunes, ei pidanud neid mõlemaid kinni. 51 Sa andsid Eenokile ühe osa, mis kuivas kolmandal päeval, et ta elaks samas osas, kus on tuhat mäge. 52 Aga Leviatanile sa andsid seitsmenda osa, nimelt niiske; ja on hoidnud teda söömiseks, kellest sa tahad ja millal.

53 Kuuendal päeval andsid sa maale käsu, et see tooks sinu ees ilmale metsloomi, kariloomi ja roomajaid. 54 Ja pärast neid ka Aadam, kelle sa tegid kõigi oma loodute isandaks: temast tuleme me kõik ja ka rahvas, kelle sa oled valinud. 55 Seda kõike ma olen rääkinud sinu ees, Issand, sest sa tegid maailma meie pärast 56 Mis puutub teistesse inimestesse, kes on samuti pärit Aadamast, siis sa oled öelnud, et nad pole midagi, vaid on sülje sarnased, ja võrdlesid nende rohkust anumast langeva tilgaga. 57 Ja nüüd, oo Issand, vaata, need paganad, keda on kunagi peetud tühiseks, on hakanud meie üle valitsema ja meid õgima. 58 Aga meie, su rahvas, keda sa nimetasid oma esmasündinuks, oma ainusündinud lapseks ja su palavaks armastajaks, oleme antud nende kätte. 59 Kui maailm on nüüd loodud meie pärast, siis miks ei võiks meil olla pärandit koos maailmaga? kaua see vastu peab? 7. PEATÜKK 1 Ja kui ma olin nende sõnade rääkimise lõpetanud, saadeti minu juurde ingel, kes oli mulle eelmistel öödel saadetud: 2 Ja ta ütles mulle: "Tõuse, Esdras, ja kuula sõnu, mida ma olen tulnud sulle rääkima!" 3 Ja ma ütlesin: Räägi edasi, mu Jumal! Siis ta ütles mulle: 'Meri on laial kohal, et see oleks sügav ja suur. 4 Aga sissepääsud olid kitsad ja nagu jõgi; 5 Kes võiks siis minna merre seda vaatama ja valitsema? kui ta ei läinud kitsast läbi, kuidas ta saaks siis laiusse tulla? 6 On ka teine asi; Linn on ehitatud ja asetatud laiale põllule ja on täis kõike head: 7 Selle sissepääs on kitsas ja asetatud kukkumisohtlikku kohta, otsekui paremal käes oleks tuli ja vasakul sügav vesi. 8 Ja üksainus tee nende mõlema vahel, isegi tule ja vee vahel, nii väike, et ei saaks muud kui o keegi ei lähe sinna korraga. 9 Kui see linn anti nüüd inimesele pärandiks ja kui ta ei lähe kunagi üle talle seatud ohust, kuidas ta siis selle pärandi vastu võtab? 10 Ja ma ütlesin: See on nii, Issand! Siis ta ütles mulle: "Nii on ka Iisraeli osa!" 11 Sest nende pärast ma tegin maailma ja kui Aadam astus üle minu seadlustest, siis määrati, et nüüd on tehtud. 12 Siis tehti selle maailma sissepääsud kitsaks, täis kurbust ja vaeva; neid on vähe ja kurjad, täis ohte ja väga valusad. 13 Sest vanema maailma sissepääsud olid laiad ja kindlad ning tõid surematut vilja. 14 Kui siis need, kes elavad, näevad vaeva, et mitte siseneda nendesse kitsastesse ja tühistesse asjadesse, ei saa nad kunagi vastu võtta neid, mis neile on pandud.

15 Miks sa nüüd siis muretsed, kuna sa oled vaid kaduv inimene? ja miks sa oled liigutatud, kuigi sa oled ainult surelik? 16 Miks sa ei ole mõelnud sellele, mis tuleb, kui sellele, mis praegu on? 17 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Issand, kes te valitsete, sa oled oma seaduses määranud, et õiged pärivad seda, aga jumalatud hukkuvad." 18 Kuid õiged kannatavad kitsikuses ja loodavad laiale, sest need, kes on teinud kurja, on kannatanud raskeid asju, kuid ei näe laitu. 19 Ja ta ütles mulle. Ei ole kohtunikku kõrgemal kui Jumalast ega kedagi, kellel on mõistmine kõrgeimast kõrgemal. 20 Sest paljud hukkuvad selles elus, sest nad põlgavad Jumala seadust, mis neile ette on pandud. 21 Sest Jumal on andnud neile, kes tulid, range käsu, mida nad peavad tegema, et elada, nii nagu nad tulid, ja mida nad peavad järgima, et vältida karistust. 22 Sellegipoolest ei olnud nad temale sõnakuulelikud; vaid rääkis tema vastu ja mõtles asjatuid asju; 23 ja petsid end oma kurjade tegudega; ja ütles Kõigekõrgema kohta, et ta ei ole; ja ei teadnud tema viise: 24 Aga tema seadust on nad põlanud ja tema lepingud salganud; nad ei ole olnud ustavad tema määrustes ega ole teinud tema tegusid. 25 Ja seepärast, Esdras, sest tühjad asjad on tühjad ja täis on täis. 26 Vaata, saabub aeg, mil need märgid, mis ma sulle olen öelnud, saavad teoks ja pruut ilmub ja tema väljatulekut nähakse, mis on nüüd maa pealt eemaldunud. 27 Ja igaüks, kes on päästetud eelmainitud kurjast, näeb minu imesid. 28 Sest minu poeg Jeesus ilmub koos nendega, kes on temaga, ja need, kes jäävad, rõõmustavad neljasaja aasta pärast. 29 Pärast neid aastaid sureb mu poeg Kristus ja kõik inimesed, kellel on elu. 30 Ja maailm muudetakse seitsmeks päevaks vanaks vaikuseks, nagu endiste kohtuotsuste ajal, nii et keegi ei jääks. 31 Ja seitsme päeva pärast äratatakse maailm, kes veel ei ärka, ja see, kes on rikutud, sureb 32 Ja maa taastab need, kes temas magavad, ja tolm taastab need, kes elavad vaikuses, ja salapaigad vabastavad need hinged, kes olid neile usaldatud. 33 Ja Kõigekõrgem ilmub kohtuistmele ja viletsus möödub ja pikal kannatusel on lõpp. 34 Aga ainult kohus jääb alles, tõde püsib ja usk tugevneb. 35 Ja töö järgneb ja tasu näidatakse ja head teod on jõulised ja kurjad teod ei pea valitsema. 36 Siis ma ütlesin: Aabraham palvetas kõigepealt sodomlaste eest ja Mooses nende vanemate eest, kes kõrbes pattu tegid. 37 Ja Jeesus tema järel Iisraeli eest Aakani ajal:

38 Saamuel ja Taavet hävitamiseks ja Saalomon nende jaoks, kes pühamusse tulevad. 39 ja Helias neile, kes said vihma; ja surnute eest, et ta elaks: 40 Ja Heshias rahvale Sanheribi ajal ja palju paljude eest. 41 Nõnda on ka praegu, kui nähtub, et rikumine on kasvanud ja kurjus kasvanud ja õiged on palvetanud jumalatute eest. Miks ei võiks see juhtuda ka nüüd? 42 Ta vastas mulle ja ütles: "Praegune elu ei ole lõpp, kus on palju au; seepärast on nad palvetanud nõrkade eest. 43 Aga hukatuse päev on selle aja lõpp ja tulevase surematuse algus, kus rikutus on möödas, 44 Mõõtmatus on lõppemas, truudusetus on ära lõigatud, õigus kasvab ja tõde sünnib. 45 Siis ei saa keegi päästa seda, kes on hävitatud, ega rõhuda seda, kes on võitnud. 46 Siis ma vastasin ja ütlesin: See on mu esimene ja viimane sõna, et oleks olnud parem mitte anda maad Aadamale, või kui see talle anti, oleks ta hoidnud teda patustamast. 47 Sest mis kasu on inimestel praegusel ajal elada raskustes ja pärast surma otsida karistust? 48 Oo, Aadam, mida sa oled teinud? sest kuigi sina patustasid, ei ole sa üksi langenud, vaid meie kõik, kes sinust tuleme. 49 Sest mis kasu on meil sellest, kui meile on tõotatud surematu aeg, kas me oleme teinud tegusid, mis toovad surma? 50 Ja et meile on tõotatud igavene lootus, samas kui meie, kes oleme kõige kurjamad, oleme tühised? 51 Ja et meile on rajatud terved ja turvalised eluasemed, samas kui me oleme elanud kurjalt? 52 Ja kas Kõigekõrgema au hoitakse kaitsmaks neid, kes on elanud ettevaatlikku elu, samas kui meie oleme käinud kõige kurjemal teel? 53 Ja et seal näidatakse paradiisi, mille vili kestab igavesti, kus on turvalisus ja ravim, sest me ei sisene sinna? 54 (Sest me oleme kõndinud ebameeldivates kohtades.) 55 Ja et nende näod, kes on kasutanud karskust, säravad tähtedest kõrgemal, samas kui meie näod on tumedamad kui pimedus? 56 Sest sel ajal, kui elasime ja tegime ülekohut, ei mõelnud me, et peaksime pärast surma selle pärast kannatama. 57 Siis ta vastas mulle ja ütles: "See on lahingu seisukord, mida maa peal sündinud inimene peab võitlema." 58 Et kui ta võidetakse, siis ta kannatab, nagu sa oled öelnud, aga kui ta võidab, saab ta selle, mida ma ütlen. 59 Sest see on elu, millest Mooses rääkis rahvale oma elamise ajal, öeldes: Vali endale elu, et saaksid elada! 60 Ometi ei uskunud nad teda ega ka prohvetid pärast teda, ei mina ega mina, kes olen nendega rääkinud, 61 Et nende hävitamine ei oleks nii raske, nagu oleks rõõm nende üle, kes on veennud päästet.

62 Siis ma vastasin ja ütlesin: Ma tean, Issand, et Kõigekõrgemat nimetatakse halastajaks, kuna ta halastab nende peale, kes ei ole veel maailma tulnud, 63 ja ka nende peale, kes pöörduvad tema seaduse poole; 64 ja et ta on kannatlik ja kannatab pattu teinud nagu tema loodu; 65 ja et ta on külluslik, sest ta on valmis andma, kus vaja; 66 Ja et ta on suure halastusega, sest ta suurendab üha enam halastust nende vastu, kes on praegu ja kes on möödunud, ja ka neile, kes tulevad. 67 Sest kui ta ei suurendaks oma halastust, siis maailm ei jääks neile, kes selle pärivad. 68 Ja ta andestas; sest kui ta ei teeks nii oma headusest, et need, kes on teinud ülekohtu, saaksid neist kergendatud, ei jääks kümnetuhandik osa inimestest ellu. 69 Ja kui ta on kohtunik, kui ta ei anna andeks neile, kes on tema sõnaga terveks saanud, ega kustuta tülide rohkust, 70 Seiklusi peaks lugematul hulgal alles jääma väga vähe. 8. PEATÜKK 1 Tema vastas mulle, öeldes: Kõigekõrgem on selle maailma teinud paljude jaoks, aga tulevase väheste jaoks. 2 Ma ütlen sulle ühe näite, Esdras; Justkui sa küsid maad, ütleb see sulle, et see annab palju vormi, millest tehakse savinõusid, kuid vähe tolmu, millest kuld pärineb. Nii on ka praeguse maailma käik. 3 Palju on loodud, aga vähesed päästetakse. 4 Ma vastasin ja ütlesin: 'Neela siis alla, mu hing, mõistus ja õgi tarkust! 5 Sest sa oled nõus kuulama ja oled valmis prohvetlikult kuulutama, sest sul pole enam ruumi kui ainult elada. 6 Issand, kui sa ei luba oma sulast, et me võiksime sinu ees palvetada, ja sa annad meile seemet meie südamesse ja kultuuri meie mõistusele, et see kannaks vilja; kuidas saab elada iga rikutud mees, kes kannab inimese kohta? 7 Sest sina oled üksi ja me kõik oleme üks sinu kätetöö, nagu sa oled öelnud. 8 Sest kui keha valmistatakse nüüd emaihus ja sa annad sellele liikmed, säilib sinu loodu tules ja vees ning su looming peab üheksa kuud vastu sinu loodule, kes on temas loodud. 9 Aga mis hoiab ja mida hoitakse, see säilib, ja kui aeg saabub, annab säilinud emakas ära selle, mis temas kasvas. 10 Sest sa oled käskinud ihuosadest, see tähendab rindadest, anda piima, mis on rindade vili, 11 Et seda, mis on valmistatud, toidetaks mõnda aega, kuni sa annad selle oma armule. 12 Sa kasvatasid selle oma õigusega ja kasvatasid seda oma seaduses ja parandasid seda oma kohtuotsusega. 13 Ja sa suretad seda kui oma loodut ja elustad seda kui oma tööd. 14 Kui sa siis hävitad selle, kes on nii suure vaevaga kujundatud, on lihtne olla sinu käsuga määratud, et see, mis tehti, säiliks.

15 Nüüd, Issand, ma räägin; puudutades inimest üldiselt, tead sina kõige paremini; aga puudutad su rahvast, kelle pärast mul on kahju; 16 ja sinu pärandi pärast, kelle pärast ma leinan; ja Iisraeli pärast, kelle pärast ma olen raske; ja Jaakobi pärast, kelle pärast ma olen mures; 17 Seepärast hakkan ma sinu ees palvetama enda ja nende eest, sest ma näen meie, kes me maal elame, langemist. 18 Aga ma olen kuulnud tulevase kohtuniku kiirust. 19 Seepärast kuula mu häält ja mõista mu sõnu ja ma räägin sinu ees. See on Esdrase sõnade algus, enne kui ta üles tõsteti abi, 20 Issand, sina, kes elad igaveses ja näed ülalt taevas ja õhus; 21 kelle troon on hindamatu; kelle hiilgust ei pruugita mõista; kelle ees seisavad värisedes inglite väehulgad, 22 kelle teenistus on tuttav tuule ja tulega; kelle sõna on tõsi ja ütlused püsivad; kelle käsk on tugev ja määrus hirmutav; 23 kelle pilk kuivab sügavuses ja pahameel sulab mäed ära; mille tunnistajaks on tõde: 24 Kuula oma sulase palvet ja võta kuulda oma loodu palvet! 25 Sest kuni ma elan, ma räägin ja niikaua kui mul on mõistmist, ma vastan. 26 Oo, ära vaata oma rahva patte! vaid neile, kes sind tões teenivad. 27 Ära arvesta paganate kurjade väljamõeldistega, vaid nende soovidega, kes hoiavad sinu tunnistust kannatustes. 28 Ära mõtle neile, kes on teesklevalt käinud sinu ees, vaid pea meeles neid, kes sinu tahtmise järgi tunnevad su hirmu. 29 Ärgu olgu sinu tahtmine hävitada neid, kes on elanud nagu metsalised; vaid vaadata neid, kes on selgelt õpetanud sinu seadust. 30 Ära pane pahaks neid, keda peetakse loomadest hullemaks; aga armasta neid, kes alati loodavad sinu õigusele ja aule. 31 Sest meie ja meie isad vaevleme sellistest haigustest, aga meie, patuste pärast, hüütakse sind armuliseks. 32 Sest kui sa tahad meie peale halastada, siis kutsutakse sind armuliseks, nimelt meie vastu, kellel ei ole õiguse tegusid. 33 Sest õiged, kellel on palju häid tegusid, saavad tasu oma tegude eest. 34 Sest mis on inimene, et sa tema peale pahaks paneksid? või mis on kaduv põlvkond, et sa oled tema peale nii kibestunud? 35 Sest tegelikult pole neid sündinute seas, vaid ta on käitunud kurjalt; ja ustavate seas pole kedagi, kes poleks valesti teinud. 36 Sest selles, Issand, kuulutatakse välja sinu õigust ja headust, kui sa oled armuline neile, kes ei usu headesse tegudesse. 37 Siis ta vastas mulle ja ütles: 'Mõned asjad sa oled rääkinud õigesti, ja see sünnib sinu sõnade järgi.'

38 Sest ma ei mõtle nende meelelaadile, kes on pattu teinud enne surma, enne kohtuotsust ja enne hukkamist. 39 Aga ma rõõmustan õigete meelelaadi üle ja pean meeles ka nende palverännakut ja päästet ja tasu, mis neil on. 40 Nagu ma nüüd olen rääkinud, nõnda see ka sünnib. 41 Sest nii nagu põllumees külvab palju seemet maasse ja istutab palju puid, aga ometi ei tõuse see, mis on külvatud oma ajal head, ega juurdu kõik, mis on istutatud, nii on ka külvatud. maailmas; nad kõik ei pääse päästetud. 42 Siis ma vastasin ja ütlesin: "Kui ma olen leidnud armu, siis las ma räägin!" 43 Nagu põllumehe seeme hukkub, kui see ei tõuse ega võta oma vihma vastu õigel ajal; või kui vihma tuleb liiga palju ja see rikub: 44 Nõnda hukkub ka inimene, kes on tehtud sinu kätega ja keda kutsutakse sinu enda näokujuks, sest sa oled tema sarnane, kelle pärast sa oled kõik teinud ja võrdlenud teda põllumehe seemnega. 45 Ära ole meie peale vihane, vaid säästa oma rahvast ja halasta oma pärandile, sest sa oled armuline oma loodule. 46 Siis ta vastas mulle ja ütles: "Olemasolevad asjad on praeguseks ja tulevased tulevaste jaoks." 47 Sest sa oled liiga vähe, et saaksid armastada mu loodut rohkem kui mina, aga ma olen sageli lähenenud sinule ja temale, aga mitte kunagi ülekohtule. 48 Ka selles oled sa imeline Kõigekõrgema ees: 49 Sellepärast, et sa oled end alandanud, nagu sulle kohane, ega ole pidanud end vääriliseks, et saada õigete seas palju au. 50 Sest neile, kes elavad viimsel ajal maailmas, tehakse palju suuri kannatusi, sest nad on käinud suures uhkuses. 51 Aga mõistke sina ise ja otsige au neile, kes on teie sarnased. 52 Sest teile on avatud paradiis, elupuu on istutatud, tulevane aeg on ette valmistatud, küllus on valmis, linn on ehitatud ja puhkus on lubatud, jah, täiuslik headus ja tarkus. 53 Kurja juur on sinu eest suletud, nõrkus ja ööliblikad on sinu eest peidus ning rikutud on põgenenud põrgusse, et unustada. 54 Kurbused on möödas ja lõpuks näidatakse surematuse varandust. 55 Ja seepärast ära küsi enam küsimusi hukkunute hulga kohta. 56 Sest kui nad olid vabanenud, põlgasid nad Kõigekõrgemat, põlgasid tema seadust ja hülgasid tema teed. 57 Ja nad on tallanud maha tema õiged, 58 Ja nad ütlesid oma südames, et Jumalat ei ole olemas; jah, ja teades, et nad peavad surema. 59 Sest nagu eelöeldu võtab teid vastu, nõnda valmistatakse neile janu ja valu, sest tema tahtmine ei olnud, et inimesed tühjaks jääksid. 60 Aga loodutel on rüvetasid nende looja nime ja olid tänamatud selle ees, kes neile elu valmistas. 61 Ja seepärast on minu kohus nüüd käes.

62 Seda ei ole ma näidanud kõigile, vaid sulle ja vähestele sinusugustele. Siis ma vastasin ja ütlesin: 63 Vaata, Issand, nüüd oled sa mulle näidanud palju imesid, mida sa viimseil aegadel tegema hakkad, aga mis ajal, sa ei ole mulle näidanud. 9. PEATÜKK 1 Siis ta vastas mulle ja ütles: 'Mõõtke hoolsalt aega, kui sa näed, et osa tunnustähtedest on möödas, millest ma olen sulle varem rääkinud, 2 Siis sa mõistad, et praegu on just see aeg, mil Kõigekõrgem hakkab külastama maailma, mille ta lõi. 3 Sellepärast, kui maailmas nähakse maavärinaid ja inimeste kära, 4 Siis sa saad hästi aru, et Kõigekõrgem rääkis sellest ajast, mis oli enne sind, algusest peale. 5 Sest nagu kõigel, mis on loodud maailmas, on algus ja lõpp ning lõpp on ilmne. 6 Niisamuti on ka Kõigekõrgema ajad selged algused imes ja võimsates tegudes ning lõpud mõjudes ja märkides. 7 Ja igaüks, kes pääseb ja pääseb oma tegude ja usu läbi, millesse te uskusite, 8 Teid hoitakse nendest ohtudest ja ma näen oma päästet oma maal ja oma piirides, sest ma olen need algusest peale enda jaoks pühitsenud. 9 Siis on haletsusväärsed need, kes on nüüd kurjasti teinud minu teid, ja need, kes on nad hooti heitnud, elavad piinades. 10 Sest need, kes oma elus on kasu saanud ega tunne mind; 11 Ja need, kes on jälestanud minu seadust, kui neil oli veel vabadus ja kui neile oli veel avatud meeleparanduse koht, ei mõistnud, vaid põlgasid seda; 12 Sama peab seda teadma pärast valu läbi surma. 13 Ja seepärast ära ole uudishimulik, kuidas ja millal karistatakse jumalakartmatuid, vaid uuri, kuidas päästetakse õiged, kelle maailm on ja kelle jaoks maailm on loodud. 14 Siis ma vastasin ja ütlesin: 15 Ma olen varem öelnud ja räägin nüüd ja räägin ka edaspidi, et hukkunuid on palju rohkem kui päästetuid. 16 Nagu laine on suurem kui piisk. 17 Ja ta vastas mulle, öeldes: "Nii nagu on põld, nii on ka seeme!" nii nagu lilled on, on ka värvid; milline on töömees, selline on ka töö; ja nagu põllumees ise, nii on ka tema karjakasvatus, sest see oli maailmaaeg. 18 Ja nüüd, kui ma valmistasin maailma, mis ei olnud veel loodud, et nad saaksid elada praeguses elus, ei rääkinud keegi minu vastu. 19 Sest siis on igaüks kuulekas, aga nüüd on nende kombed, kes on loodud selles loodud maailmas, rikutud igavese seemne ja läbiotsimatu seaduse läbi. 20 Ja ma mõtlesin maailmale, ja vaata, seal oli oht nende kavatsuste pärast, mis sellesse sattusid. 21 Ja ma nägin ja säästsin seda väga ning olen hoidnud mulle kobara viinamarja ja suure rahva taime.

22 Hukkugu siis rahvahulk, kes on asjata sündinud; ja hoidku mu viinamarja ja mu taime; sest suure tööga olen selle täiuslikuks teinud. 23 Kui sa aga lõpetad veel seitse päeva, (aga sa ei paastu nendel, 24 Aga minge lillepõllule, kuhu maja ei ehitata, ja sööge ainult põllu lilli; ära maitsta liha, ära joo veini, vaid söö ainult lilli;) 25 Ja palvetage pidevalt Kõigekõrgema poole, siis ma tulen ja räägin sinuga. 26 Ja ma läksin väljale, mida kutsutakse Ardatiks, nagu ta mind käskis; ja seal ma istusin lillede keskel ja sõin põllu ürte ning nende liha rahuldas mind. 27 Seitsme päeva pärast istusin ma murul ja mu süda oli minu sees ärevil nagu ennegi. 28 Ja ma avasin oma suu ja hakkasin Kõrgema ees rääkima ning ütlesin: 29 Issand, sina, kes end meile näitasid, sind näidati meie esiisadele kõrbes, paigas, kus keegi ei talla, viljatus kohas, kui nad Egiptusest välja tulid. 30 Ja sa rääkisid: 'Kuule mind, Iisrael! ja pane tähele mu sõnu, sa Jaakobi sugu! 31 Sest vaata, ma külvan teisse oma Seaduse ja see kannab teis vilja ja teid austatakse selles igavesti. 32 Aga meie esiisad, kes seaduse vastu võtsid, ei pidanud seda ega täitnud su määrusi. Ja kuigi su seaduse vili ei hävinud, ei saanud see ka hukka, sest see oli sinu. 33 Aga need, kes selle vastu võtsid, hukkusid, sest nad ei jätnud alles seda, mis neile oli külvatud. 34 Ja ennäe, on kombeks, et kui maa on saanud seemet või meri laeva või mis tahes anuma liha või joogi, hukkub see, kuhu see külvati või millesse visati, 35 Ka see, mis on külvatud või sinna visatud või vastu võetud, hukkub ega jää meie juurde, aga meiega pole nii juhtunud. 36 Sest meie, kes oleme käsu vastu võtnud, hukkume patu läbi ja ka meie süda, kes selle vastu võttis 37 Hoolimata sellest, et seadus ei hävi, vaid jääb sisse tema jõud. 38 Ja kui ma seda oma südames rääkisin, vaatasin ma oma silmadega tagasi ja paremal pool nägin naist ja vaata, ta leinas ja nuttis valju häälega ja oli südames väga kurb. riided olid laenutatud ja tal oli tuhk peas. 39 Siis ma lasin oma mõtetel minna ja pöörasin mind tema poole, 40 Ja ütles temale: "Miks sa nutad?" miks sa oma meeltes nii kurb oled? 41 Ja ta ütles mulle: "Isand, jätke mind rahule, et ma nutaksin ennast ja suurendan oma kurbust, sest ma olen valus ja ma olen väga madal." 42 Ja ma ütlesin talle: "Mis sul on?" ütle mulle. 43 Ta ütles mulle: "Mina, su sulane, olen olnud viljatu ja mul pole last, kuigi mul oli kolmkümmend aastat vana mees, 44 Ja need kolmkümmend aastat ei teinud ma midagi muud päeval ja öösel ja iga kell, vaid palvetasin Kõigekõrgema poole.

45 Kolmekümne aasta pärast kuulis Jumal mind, sinu teenijat, vaatas mu viletsuse peale, mõtles mu hädale ja andis mulle poja. Ja ma olin tema üle väga rõõmus, samuti oli mu mees ja kõik mu naabrid. kõikvõimas. 46 Ja ma toitsin teda suure vaevaga. 47 Kui ta suureks kasvas ja jõudis naise saamiseni, tegin ma pidusöögi. 10. PEATÜKK 1 Ja sündis, et kui mu poeg oma pulmakambrisse läks, kukkus ta maha ja suri. 2 Siis me kõik kummutasime tuled ja kõik mu naabrid tõusid mind lohutama. Nii et ma puhkasin öösel teisel päeval. 3 Ja sündis, et kui nad kõik olid mind lohutama läinud, võisin ma lõpuni vaikida; siis tõusin ma öösel üles ja põgenesin ning tulin siia väljale, nagu sa näed. 4 Ja ma ei kavatse nüüd mitte linna tagasi pöörduda, vaid siia jääda, mitte süüa ega juua, vaid pidevalt leinata ja paastuda, kuni ma suren. 5 Siis jätsin ma mõtisklused, kus ma olin, ja rääkisin temaga vihasena, öeldes: 6 Sa rumal naine üle kõige, kas sa ei näe meie leina ja mis meiega juhtub? 7 Kuidas see Siion, meie ema, on täis igasugust raskust ja väga alandlik, leinab väga valusalt? 8 Ja nüüd, kui näeme, et me kõik leiname ja oleme kurvad, sest me kõik oleme raskustes, kas sa kurvastad ühe poja pärast? 9 Sest küsi maalt ja ta ütleb sulle, et just tema peaks leinama nii paljude tema peal kasvavate langemise pärast. 10 Sest alguses on kõik temast välja tulnud ja temast tulevad välja kõik teised, ja vaata, nad lähevad peaaegu kõik hävingusse ja suur hulk neist on täielikult välja juuritud. 11 Kes siis peaks rohkem leinama kui tema, kes on kaotanud nii suure rahvahulga? ja mitte sina, kellel on kahju, kui mitte ühest? 12 Aga kui sa ütled mulle: Minu hädaldamine ei ole nagu maa, sest ma olen kaotanud oma ihu vilja, mille ma valudega ilmale tõin ja muredega kandsin; 13 Aga maa mitte nii, sest rahvahulk, kes seal maakera kulgemise järgi on, on kadunud, nagu ta tuli. 14 Siis ma ütlen sulle: nagu sa oled tööga ilmale toonud; nõnda on ka maa andnud oma vilja, nimelt inimese, algusest peale loojale. 15 Nüüd hoidke oma kurbust enda teada ja kandke julgelt seda, mis on teiega juhtunud. 16 Sest kui sa tunnistad, et Jumal on otsustanud olla õiglane, võtad sa oma poja õigel ajal vastu ja saad naiste seas kiidetud. 17 Mine siis linna oma mehe juurde. 18 Ja ta ütles mulle: "Seda ma ei tee, ma ei lähe linna, vaid siin ma suren." 19 Ja ma hakkasin temaga edasi rääkima ja ütlesin:

20 Ärge tehke seda, vaid saage nõu. minu poolt: kui palju on Siioni hädasid? saada tröösti Jeruusalemma kurbuse pärast. 21 Sest sa näed, et meie pühamu on hävitatud, meie altar on purustatud ja meie tempel hävitatud; 22 Meie psalter on maha pandud, meie laul vaikib, meie rõõm on lõppenud, meie küünlajalgade tuli kustub, meie lepingulaegas on rikutud, meie pühad asjad on rüvetatud ja nimi, on peaaegu teotatud: meie lapsed on häbisse pandud, meie preestrid põletatakse, meie leviidid on vangistatud, meie neitsid on rüvetatud ja meie naised raisatud; meie õiged mehed kantakse minema, meie lapsed hävitatakse, meie noored mehed on orjusesse viidud ja meie tugevad mehed on nõrgenenud; 23 Ja mis on suurim kõigist, Siioni pitser on nüüd kaotanud oma au; sest ta on antud nende kätte, kes meid vihkavad. 24 Ja seepärast raputage maha oma suur raskus ja kõrvaldage palju kurbusi, et Vägevam oleks teile taas armuline ja Kõigekõrgem annaks teile rahu ja kergendust teie tööst. 25 Ja sündis, kui ma temaga rääkisin, vaata, tema nägu lõi äkitselt ülimalt särama ja ta nägu sädeles, nii et ma kartsin teda ja mõtlesin, mis see võib olla. 26 Ja ennäe, äkki hüüdis ta suure hirmuga, nii et maa värises naise mürast. 27 Ja ma vaatasin, ja ennäe, naine ei ilmunud mulle enam, vaid sinna ehitati linn ja suur koht paistis end vundamendist välja; siis ma kartsin ja nutsin valju häälega ja ütlesin: 28 Kus on ingel Uriel, kes alguses tuli minu juurde? sest ta on pannud mind langema paljudesse transidesse ja mu lõpp on muutunud rikutuks ja minu palve noomida. 29 Ja kui ma neid sõnu rääkisin, vaata, siis ta tuli minu juurde ja vaatas mulle otsa. 30 Ja vaata, ma lamasin nagu surnud ja mu mõistus võeti minult ära. Ta võttis mu paremast käest ja lohutas mind, pani mu jalule ja ütles mulle: 31 Mis sul viga on? ja miks sa nii rahutu oled? ja miks on mures su mõistus ja su südame mõtted? 32 Ja ma ütlesin: "Sest sa oled mu maha jätnud, aga ma tegin sinu sõnade järgi ja läksin väljale ja vaata, ma olen näinud ja siiski näen, et ma ei suuda seda väljendada." 33 Ja ta ütles mulle: "Tõuse mehelikult püsti ja ma annan sulle nõu!" 34 Siis ma ütlesin: 'Räägi, mu isand, minust! ainult ära jäta mind maha, et ma ei sureks oma lootuses. 35 Sest ma olen näinud, et ma ei tea, ja kuulen, et ma ei tea. 36 Või on mu mõistus petetud või mu hing unenäos? 37 Nüüd ma palun sind, et sa näitaksid oma teenijale seda nägemust. 38 Siis ta vastas mulle ja ütles: "Kuule mind, ma annan sulle teada ja ütlen, miks sa kardad, sest Kõigekõrgem avaldab sulle palju salajasi asju!" 39 Ta on näinud, et su tee on õige, sest sa kurvastad alati oma rahva pärast ja nutad palju Siioni pärast.

40 Seetõttu on see nägemuse tähendus, mida sa hiljuti nägid: 41 Sa nägid naist leinamas ja hakkasid teda lohutama: 42 Aga nüüd sa ei näe enam naise pilti, vaid sulle paistis ehitatud linn. 43 Ja kuigi ta rääkis sulle oma poja surmast, on see lahendus: 44 See naine, keda sa nägid, on Siion; ja kui ta ütles sulle, et see, keda sa näed linnana, ehitas, 45 Aga ma ütlen, et ta ütles sulle, et ta on olnud kolmkümmend aastat viljatu; need on kolmkümmend aastat, mil tema eest ei ole ohverdatud. 46 Aga kolmekümne aasta pärast ehitas Saalomon linna ja ohverdas ohvreid ning tõi siis viljatule poja ilmale. 47 Ja kui ta ütles sulle, et ta toitis teda tööga, siis see oli Jeruusalemma eluase. 48 Aga kui ta ütles sulle: et mu poeg, kes tuli oma abielukambrisse, kukkus läbi ja suri, see oli Jeruusalemma hävitus. 49 Ja vaata, sa nägid tema sarnasust ja kuna ta leinas oma poega, hakkasid sa teda lohutama. Ja need asjad, mis juhtusid, tuleb sulle avada. 50 Sest nüüd näeb Kõigekõrgem, et sa kurvastad teeseldamatult ja kannatad kogu oma südamest tema pärast, nõnda on ta sulle näidanud tema hiilguse sära ja tema ilu kaunidust. 51 Ja seepärast käskisin sul jääda põllule, kuhu maja ei ehitatud. 52 Sest ma teadsin, et Kõigekõrgem näitab seda sulle. 53 Seepärast ma käskisin sul minna väljale, kus ei olnud ühegi hoone vundamenti. 54 Sest paigas, kus Kõigekõrgem hakkab oma linna näitama, ei saa püsida inimese hoone. 55 Ja seepärast ära karda, ärgu su süda kartku, vaid mine sisse ja vaata hoone ilu ja suurust, nii palju kui su silmad suudavad näha. 56 Ja siis sa kuuled nii palju, kui su kõrvad mõistavad. 57 Sest sa oled õnnistatud üle paljude teiste ja oled kutsutud koos Kõigekõrgemaga; ja nii on vaid vähesed. 58 Aga homme ööseks jää sa siia; 59 Ja nii näitab Kõrgeim teile nägemusi kõrgetest asjadest, mida Kõigekõrgem teeb neile, kes elavad viimseil päevil maa peal. Nii et ma magasin sel ööl ja veel ühe, nagu ta käskis. 11. PEATÜKK 1 Siis ma nägin und ja ennäe, merest tõusis kotkas, kellel oli kaksteist sulgedega tiiba ja kolm pead. 2 Ja ma nägin, ja vaata, ta sirutas oma tiivad üle kogu maa ja kõik õhutuuled puhusid tema peale ning nad kogunesid kokku. 3 Ja ma nägin, et tema sulgedest kasvas välja teisi vastaseid sulgi; ja neist said väikesed suled ja väikesed. 4 Aga tema pead olid puhanud: keskel oli pea suurem kui teine, kuid toetus sellele koos jääkidega. 5 Ja ma nägin, ja vaata, kotkas lendas oma sulgedega ja valitses maa peal ja seal elavate üle.

6 Ja ma nägin, et kõik asjad taeva all olid temale allutatud ja keegi ei rääkinud tema vastu, ei ükski olend maa peal. 7 Ja ma nägin, ja ennäe, kotkas tõusis oma küüniste peale ja rääkis tema sulgedele, öeldes: 8 Ärge vaadake kõike korraga: magage igaüks omal kohal ja vaadake käigu järgi: 9 Aga pead hoidku viimseni. 10 Ja ma nägin, ja ennäe, hääl ei läinud ta peast, vaid ta keha keskelt. 11 Ja ma lugesin ta vastassulgi ja vaata, neid oli kaheksa. 12 Ja ma vaatasin, ja vaata, paremal pool tõusis üks sulg ja valitses d üle kogu maa; 13 Ja nii juhtus, et kui see valitses, saabus selle lõpp ja selle kohta enam ei paistnud. Nii tõusid järgmised. ja valitses ning veetis tore; 14 Ja sündis, et kui see valitses, saabus ka selle lõpp, nagu esimenegi, nii et seda enam ei paistnud. 15 Siis kostis sellele hääl ja ütles: 16 Kuule, kes oled nii kaua valitsenud maad! Seda ma ütlen sulle, enne kui sa enam ei ilmu, 17 Pärast sind ei jõua ükski sinu aeg ega pool sellest. 18 Siis tõusis kolmas ja valitses nagu teine enne, ega ilmunud enam. 19 Nii läks see koos kogu jäänukiga üksteise järel, nii nagu igaüks valitses ega ilmunud siis enam. 20 Siis ma nägin, ja ennäe, aja möödudes tõusid suled, mis järgnesid, paremal pool püsti, et ka nemad võiksid valitseda; ja mõned neist valitsesid, kuid mõne aja pärast neid enam ei ilmunud: 21 Sest mõned neist olid üles seatud, kuid ei valitsenud. 22 Pärast seda ma vaatasin, ja ennäe, ei paistnud enam kahtteist sulge ega kahte väikest sulge. 23 Ja kotka kehal ei olnud enam midagi, vaid kolm puhkavat pead ja kuus väikest tiiba. 24 Siis ma nägin ka, et kaks väikest sulge eraldusid kuuest ja jäid pea alla, mis oli paremal küljel, sest need neli jäid oma kohale. 25 Ja ma nägin, ja ennäe, tiiva all olevad suled arvasid end püsti ajavat ja valitsevat. 26 Ja ma nägin, ja ennäe, seal oli üks püsti pandud, aga varsti seda enam ei paistnud. 27 Ja teine oli varem kui esimene. 28 Ja ma nägin, ja ennäe, need kaks, kes jäid, mõtlesid ka ise valitseda. 29 Ja kui nad nii arvasid, siis vaata, ärkas üks rahus olnud peadest, nimelt see, kes oli keset; sest see oli suurem kui kaks teist pead. 30 Ja siis ma nägin, et kaks teist pead olid sellega ühendatud. 31 Ja vaata, pea pöördus nendega, kes sellega olid, ja sõid ära kaks sulge tiiva all, mis oleks pidanud valitsema. 32 Aga see pea pani kogu maa kartma ja valitses seal kõigi nende üle, kes elasid maa peal suure rõhumise all; ja sellel oli maailma valitsemine rohkem kui kõigil seni olnud tiibadel. 33 Ja pärast seda ma nägin, ja ennäe, pea, mis oli keskel, ei paistnud äkki enam välja nagu tiivad.

34 Aga alles jäid kaks pead, mis samuti valitsesid maa peal ja seal elavate inimeste üle. 35 Ja ma nägin, ja ennäe, parempoolne pea neelas vasaku külje pea. 36 Siis ma pean häält, mis ütles mulle: Vaata enda ette ja mõtle sellele, mida sa näed! 37 Ja ma nägin, ja vaata, otsekui möirgav lõvi aeti metsast välja; ja ma nägin, et ta saatis kotkale mehehääle ja ütles: 38 Kuule, ma räägin sinuga ja Kõigekõrgem ütleb sulle: 39 Kas pole sina see, kes on järele jäänud neljast metsalisest, kelle ma panin valitsema oma maailmas, et nende aegade lõpp tuleks nende kaudu? 40 Ja neljas tuli ja võitis kõik metsalised, kes olid möödunud, ja neil oli võim maailma üle suure hirmuga ja kogu maakera üle suure kurja rõhumisega; ja nii kaua elas ta pettusega maa peal. 41 Sest sa ei ole maa üle kohut mõistnud tõega. 42 Sest sa oled vaevanud alandlikke, sa oled teinud haiget rahumeelsetele, sa oled armastanud valetajaid ja hävitanud nende eluasemeid, kes vilja kandsid, ja langetanud nende müürid, kes sulle halba ei teinud. 43 Seepärast jõuab sinu ülekohus Kõrgemale ja sinu uhkus Vägevamale. 44 Ka Kõigekõrgem on vaadanud uhkeid aegu ja vaata, need on lõppenud ja tema jäledused on täitunud. 45 Ja seepärast ära ilmu enam, sa kotkas, ei su kohutavad tiivad, ei su kurjad suled ega su pahatahtlikud pead, ega su haiget tekitavad küünised ega kogu su tühine keha. 46 Et kogu maa saaks kosutatud ja pöörduks tagasi, olles vabastatud sinu vägivallast, ja et ta võiks loota tema looja kohtuotsusele ja halasusele. 12. PEATÜKK 1 Ja sündis, kui lõvi kotkale neid sõnu rääkis, siis ma nägin, 2 Ja vaata, pea, mis alles jäi, ja neli tiiba ei paistnud enam ja need kaks läksid selle juurde ja seadsid end valitsema ning nende kuningriik oli väike ja täis kära. 3 Ja ma nägin, ja vaata, neid enam ei paistnud, ja kogu kotka keha põles nii, et maa oli suures hirmus; siis ärkasin ma oma raskusest ja meeleheitest ning suurest hirmust, ja ütles mu vaimule: 4 Vaata, seda sa oled mulle teinud, et sa uurid Kõigekõrgema teid. 5 Vaata, ma olen ometi oma meelest väsinud ja vaimult väga nõrk. ja minus on vähe jõudu selle suure hirmu pärast, millega mind sel ööl vaevasin. 6 Seepärast ma palun nüüd Kõigekõrgemat, et ta lohutaks mind lõpuni. 7 Ja ma ütlesin: 'Issand, kes kannad, valitse, kui ma olen leidnud armu enne t kui ma olen sinuga õigeks mõistetud paljude teiste ees ja kui mu palve tõesti tuleb su palge ette?

8 Lohuta mind siis ja näita mulle oma sulasele selle hirmuäratava nägemuse tõlgendust ja selget erinevust, et saaksid mu hinge täiuslikult lohutada. 9 Sest sa oled mind hinnanud vääriliseks, et mulle viimset korda näidata. 10 Ja ta ütles mulle: See on nägemuse tõlgendus: 11 Kotkas, keda sa nägid merest üles tulevat, on kuningriik, mida oli näha su venna Taanieli nägemuses. 12 Aga seda ei selgitatud talle, seepärast kuulutan seda nüüd sulle. 13 Vaata, päevad tulevad, mil maa peale tõuseb kuningriik ja seda kardetakse rohkem kui kõiki kuningriike, mis olid enne seda. 14 Samal ajal valitsevad kaksteist kuningat üksteise järel: 15 Kellest teine hakkab valitsema ja tal on rohkem aega kui ühelgi kaheteistkümnest. 16 Ja seda tähistavad kaksteist tiiba, mida sa nägid. 17 Mis puudutab häält, mida sa kuulsid rääkimas ja mida sa ei näinud väljuvat peadest, vaid keha keskelt, siis see on tõlgendus: 18 Et pärast selle kuningriigi aega tõusevad suured võitlused ja see on läbikukkumise ohus; ometi see siis ei lange, vaid taastatakse oma algusesse. 19 Ja kui sa nägid tema tiibade külge kleepuvat kaheksat väikest all-sulge, siis see tõlgendus on järgmine: 20 et temas tõuseb kaheksa kuningat, kelle aeg on väike ja nende aastad on kiired. 21 Ja kaks neist hukkuvad, keskaeg läheneb: nelja hoitakse, kuni nende lõpp hakkab lähenema, aga kahte hoitakse lõpuni. 22 Ja kui sa nägid kolme pead puhkamas, siis see tõlgendus on järgmine: 23 Oma viimseil päevil tõstab Kõigekõrgem üles kolm kuningriiki ja uuendab neis palju asju, ja nemad saavad valitseda maa peal, 24 Ja nende elanike seas, kes seal elavad, on palju rõhutud, rohkem kui kõik need, kes olid enne neid, sellepärast kutsutakse neid kotkapeadeks. 25 Sest need on need, kes viivad täide tema kurjuse ja lõpetavad tema viimse lõpu. 26 Ja kui sa nägid, et suurt pead enam ei paistnud, siis see tähendab, et üks neist sureb oma voodis ja siiski valuga. 27 Sest need kaks, kes alles jäävad, tapetakse mõõgaga. 28 Sest ühe mõõk neelab teise, aga lõpuks kukub ta ise mõõga läbi. 29 Ja kui sa nägid kahte sulge tiibade all, mis läksid üle pea, mis on paremal pool; 30 See tähendab, et need on need, keda Kõigekõrgem on oma lõpuni hoidnud: see on väike kuningriik ja täis vaeva, nagu sa nägid. 31 ja lõvi, keda sa nägid metsast üles tõusmas ja möirgamas ja kotkaga rääkimas ning noomis teda tema ülekohtu pärast kõigi sõnadega, mida sa oled kuulnud; 32 See on võitu, keda Kõigekõrgem on hoidnud nende ja nende kurjuse eest lõpuni: ta noomib neid ja laidab neid nende julmusega.

33 Sest ta paneb nad oma ette elavana kohtus, noomib ja parandab neid. 34 Ülejäänud mu rahvast vabastab ta halastusega, need, kes on surutud minu piiridele, ja ta rõõmustab neid kuni kohtupäeva saabumiseni, millest ma olen sulle algusest peale rääkinud. 35 See on unenägu, mida sa nägid, ja need on tõlgendused. 36 Sa oled olnud ainult selleks, et teada saada seda Kõigekõrgema saladust. 37 Seepärast kirjuta kõik need asjad, mida sa oled näinud, raamatusse ja peida need ära: 38 Ja õpetage neid rahva tarkadele, kelle südameid sa tead, et nad mõistavad ja hoiavad neid saladusi. 39 Aga oota sina siin veel seitse päeva, et sulle näidataks kõike, mida Kõigekõrgem sulle meeldib kuulutada. Ja sellega ta läks oma teed. 40 Ja sündis, et kui kogu rahvas nägi, et seitse päeva on möödas ja ma ei tule enam linna, kogusid nad kõik kokku, väikseimast kuni suurimani, ja tulid minu juurde ning ütlesid: 41 Millega me sind solvasime? ja mis kurja me oleme sinu vastu teinud, et sa meid maha jätsid ja siin selles kohas istud? 42 Sest kõigist prohvetitest oled ainult sina meile jäetud, nagu vanade kobar ja kui küünal pimedas kohas ja kui varjupaik või laev, mis on kaitstud tormi eest. 43 Kas meile osaks saanud kurjust ei piisa? 44 Kui sa meid maha jätaksid, kui palju parem oleks meile olnud, kui ka meid oleks põletatud Siioni keskel? 45 Sest me ei ole paremad kui need, kes seal surid. Ja nad nutsid valju häälega. Siis ma vastasin neile ja ütlesin: 46 Olge lohutatud, Iisrael! ja ära ole raske, sa Jaakobi sugu! 47 Sest Kõigekõrgem on teile meeles ja Vägev ei ole teid kiusatuses unustanud. 48 Mina aga ei ole sind maha jätnud ega sinu juurest lahkunud, vaid tulin siia paika, et palvetada Siioni hävitamise eest ja otsida halastust sinu madalale varale. sinu pühamu. 49 Ja nüüd minge igaüks koju ja pärast neid päevi tulen ma teie juurde. 50 Ja rahvas läks linna, nagu ma neid käskisin: 51 Aga ma jäin väljale seitse päeva, nagu ingel mind käskis; ja sõin neil päevil ainult põllulilli ja sõin ürte. 13. PEATÜKK 1 Ja sündis seitsme päeva pärast, et ma nägin öösel und: 2 Ja vaata, merest tõusis tuul, mis liigutas kõik selle lained. 3 Ja ma nägin, ja ennäe, see mees sai tugevaks tuhandete taevastega; ja kui ta pööras oma näo vaatama, värises kõik, mis tema all nähti. 4 Ja iga kord, kui hääl tema suust välja läks, põlesid kõik, kes tema häält kuulsid, otsekui maa sureb, kui ta tuld tunneb.

5 Ja pärast seda ma nägin, ja ennäe, taeva neljast tuulest oli kogunenud suur hulk mehi, et alistada mees, kes merest välja tuli. 6 Aga ma nägin, ja ennäe, ta oli raiunud endale suure mäe ja lennanud sellele üles. 7 Aga ma oleksin näinud seda piirkonda või kohta, kuhu mägi oli raiutud, aga ma ei suutnud. 8 Ja pärast seda ma nägin, ja ennäe, kõik, kes olid kokku kogunenud teda alistama, kartsid väga ja suudeti siiski sõdida. 9 Ja vaata, kui ta nägi saabuva rahvahulga vägivalda, ei tõstnud ta oma kätt ega hoidnud käes mõõka ega ühtegi sõjariista. 10 Aga ainult mina nägin, et ta saatis oma suust välja otsekui tulehoog ja huultest leegitseva hingeõhu ja oma keelest sädemeid ja tormi. 11 Ja nad kõik segati kokku; tulepuhang, leekiv hingeõhk ja suur torm; ja langes vägivallaga võitluseks valmistunud rahvahulga peale ja põletas nad kõik maha, nii et ootamatult ei olnud lugematul hulgal midagi näha, vaid ainult tolm ja suitsulõhn. Seda nähes ma kartsin. . 12 Hiljem nägin ma seda sama meest mäelt alla tulevat ja kutsumas enda juurde teise rahumeelse rahvahulga. 13 Ja tema juurde tuli palju rahvast, kellest ühed rõõmustasid, osad kahetsesid ja osad olid seotud, teised aga tõid ohverdatutest; siis jäin suurest hirmust haigeks ja ärkasin ning ütlesin: 14 Sa oled algusest peale näidanud oma sulasele neid imetegusid ja pidanud mind vääriliseks, et sa mu palve vastu võtaksid. 15 Näidake mulle veel selle unenäo tõlgendus. 16 Sest nii nagu ma oma arusaama järgi mõtlen, häda neile, kes neil päevil maha jäetakse, ja veel enam häda neile, kes ei jäeta maha! 17 Sest kes ei jäänud, oli raskustes. 18 Nüüd ma mõistan seda, mis on viimseil päevil maha pandud ja mis juhtub nendega ja nendega, kes maha jäetakse. 19 Seepärast on nad sattunud suurtesse ohtudesse ja paljudesse vajadustesse, nagu need unenäod kuulutavad. 20 Ometi on kergem sellele, kes on ohus, sattuda sellesse, kui minna maailmast välja nagu pilv ega näha seda, mis sünnib viimseil päevil. Ja ta vastas mulle ja ütles: 21 Ma näitan sulle nägemuse selgitust ja avan sulle selle, mida sa oled nõudnud. 22 Kuigi sa oled rääkinud neist, kes maha jäetakse, on see tõlgendus: 23 Kes sel ajal hädaohtu talub, see on hoidnud ennast; need, kes satuvad ohtu, on need, kellel on teod ja usk Kõigevägevamasse. 24 Teadke siis seda, et need, kes maha jäävad, on rohkem õnnistatud kui need, kes on surnud. 25 See on nägemuse mõte: kui sa nägid meest merest üles tulevat. 26 See on see, kelle Jumal Kõigekõrgem on pidanud suureks ajaks, kes päästab oma loodu ise, ja ta annab käsu neile, kes on maha jäänud.

27 Ja kui sa nägid, et tema suust tuli välja nagu tuul, tuli ja torm; 28 Ja et tal ei olnud ei mõõka ega ühtegi sõjariista, vaid et tema sissetung hävitas kogu rahvahulga, kes tuli teda alistama; see on tõlgendus: 29 Vaata, päevad tulevad, mil Kõigekõrgem hakkab päästma neid, kes on maa peal. 30 Ja ta hämmastab neid, kes maa peal elavad. 31 Ja üks kohustub võitlema teise vastu, üks linn teise vastu, üks koht teise vastu, üks rahvas teise vastu ja üks riik teise vastu. 32 Ja saabub aeg, mil need asjad juhtuvad ja sünnivad märgid, mida ma sulle varem näitasin, ja siis kuulutatakse välja minu Poeg, keda sa nägid kui meest üles tõusmas. 33 Ja kui kogu rahvas kuuleb tema häält, lahkub igaüks omal maal võitlusest, mis neil on üksteise vastu. 34 Ja nagu sa neid nägid, koguneb kokku loendamatu hulk, kes on valmis tulema ja teda võitma võideldes. 35 Aga ta seisab Siioni mäe tipul. 36 Ja Siion tuleb ja seda näidatakse kõigile inimestele, olles valmis ja ehitatud, nagu sa nägid mäge, mis on raiutud ilma käteta. 37 Ja see minu Poeg noomib nende rahvaste kurje väljamõeldisi, kes on oma kurja elu pärast langenud tormile; 38 Ja paneb nende ette nende kurjad mõtted ja piinad, millega neid hakatakse piinama ja mis on nagu leek, ja ta hävitab nad ilma vaevata seadusega, mis on minu sarnane. 39 Ja kuna sa nägid, et ta kogus enda juurde teise rahumeelse rahvahulga; 40 Need on kümme suguharu, kes viidi vange omalt maalt kuningas Oosea ajal, kelle Assüüria kuningas Salmanasar viis vangi ja viis nad üle vete ja nii nad tulid teisele maale. . 41 Aga nad pidasid omavahel nõu, et nad lahkuksid paganate hulgast ja läheksid kaugemale maale, kus inimkond ei ole kunagi elanud, 42 Et nad saaksid seal pidada oma määrusi, mida nad ei pidanud kunagi oma maal. 43 Ja nad läksid jõe kitsaste kohtade kaudu Eufratisse. 44 Sest Kõigekõrgem näitas neile tunnustähti ja hoidis veeuputust vaikselt, kuni nad olid üle läinud. 45 Sest läbi selle maa oli pikk tee, nimelt poolteist aastat, ja sedasama piirkonda kutsutakse Arsaretiks. 46 Siis nad elasid seal kuni viimase ajani; ja nüüd, kui nad hakkavad tulema, 47 Kõigekõrgem peatab taas oja allikad, et need läbi saaksid; seepärast nägid sa rahvahulka rahuga. 48 Aga need, kes on sinu rahvast maha jäänud, on need, keda leidub minu piirides. 49 Nüüd, kui ta hävitab rahvaste hulga, kes on kokku kogunenud, kaitseb ta oma rahvast, kes alles jääb. 50 Ja siis ta näitab neile suuri imesid. 51 Siis ma ütlesin: Issand, kes valitseb, näita mulle seda: miks ma olen näinud meest merd tõusmas?

52 Ja ta ütles mulle: "Nii nagu sa ei saa otsida ega teada seda, mis on mere sügavuses, nii ei saa ükski inimene maa peal näha minu Poega ega neid, kes on temaga, kui ainult päeval. . 53 See on unenäo tõlgendus, mida sa nägid ja mille tõttu sa ainult oled siin valgustatud. 54 Sest sa oled hüljanud oma tee ja rakendanud oma hoolsust minu seaduse järgi ja otsinud seda. 55 Sa oled oma elu tarkuse järgi seadnud ja mõistmise nimetasid oma emaks. 56 Ja seepärast olen ma teile näidanud Kõigekõrgema aardeid: veel kolme päeva pärast räägin ma sulle muud ja kuulutan sulle võimsaid ja imelisi asju. 57 Siis ma läksin väljale, kiites ja tänades väga Kõigekõrgemat tema imede eest, mida ta õigel ajal tegi; 58 Ja kuna ta valitseb sedasama ja asju, mis langevad omal ajal, siis ma istusin seal kolm päeva. 14. PEATÜKK 1 Ja sündis kolmandal päeval, et ma istusin tamme all ja vaata, põõsast kostis hääl minu vastu ja ütles: Esdras, Esdras! 2 Ja ma ütlesin: Siin ma olen, Issand, ja tõusin püsti. 3 Siis ta ütles mulle: "Ma ilmutasin end Moosesele põõsas ja rääkisin temaga, kui mu rahvas teenis Egiptuses." 4 Ja ma saatsin ta ja viisin oma rahva Egiptusest välja ja tõin ta üles mäele, kus ma teda kaua enda juures hoidsin, 5 Ja rääkis talle palju imelisi asju ning näitas talle aegade ja lõpu saladusi; ja käskis teda, öeldes: 6 Sa kuuluta neid sõnu ja peida need ära. 7 Ja nüüd ma ütlen sulle: 8 Et sa paneks oma südamesse märgid, mida ma olen näidanud, ja unenäod, mida sa oled näinud, ja tõlgendused, mida sa oled kuulnud. 9 Sest sind võetakse kõigist ära ja edaspidi jääd sa minu Poja ja sinusarnaste juurde, kuni ajad lõpevad. 10 Sest maailm on kaotanud tema nooruse ja ajad hakkavad vananema. 11 Sest maailm on jagatud kaheteistkümneks osaks ja kümme osa sellest on juba kadunud ja pool kümnendikust osast. 12 Ja järele jääb see, mis on pärast poolt kümnendast osast. 13 Nüüd seadke oma maja korda ja noomige oma rahvast, lohutage neid, kes on hädas, ja nüüd loobuge rikutusest, 14 Lase maha surelikud mõtted, heida ära inimese koormad, pane nüüd seljast nõrk loomus, 15 Ja jäta kõrvale mõtted, mis sulle kõige raskemad on, ja kiirusta end nende aegade eest põgenema. 16 Sest veelgi suuremaid pahesid kui need, mida sa oled näinud juhtuvat, tehakse edaspidi. 17 Sest vaadake, kui palju nõrgemaks muutub maailm läbi aegade, seda enam kasvab kurjuse nende peal, kes seal elavad.

18 Sest aeg on kaugele põgenenud ja üürileandmine on raske käes, sest nüüd on kiire nägemus, mida sa oled näinud. 19 Siis ma vastasin sinu ees ja ütlesin: 20 Vaata, Issand, ma lähen, nagu sa oled mind käskinud, ja noomin rahvast, kes on kohal, aga kes sünnib hiljem, kes neid manitseb? nõnda on maailm pimeduses ja need, kes seal elavad, on ilma valguseta. 21 Sest sinu seadus on seepärast põlenud keegi ei tea, mis sinuga on tehtud, ega tööd, mis algab. 22 Aga kui ma olen leidnud armu sinu ees, siis saada minusse Püha Vaim ja ma kirjutan kõik, mis on algusest peale maailmas tehtud, mis on kirjutatud sinu seadusesse, et inimesed leiaksid su tee ja et nad kes elab viimsetel päevadel, võib elada. 23 Ja ta vastas mulle, öeldes: 'Mine, kogu rahvas kokku ja ütle neile, et nad ei otsi sind nelikümmend päeva!' 24 Aga vaata, sa valmista endale palju pukspuid ja võta endaga kaasa Sarea, Dabria, Selemia, Ecanus ja Asiel, need viis, kes on valmis kiiresti kirjutama; 25 Ja tule siia, ja ma süütan su südames mõistmise küünla, mis ei kustu enne, kui on tehtud asjad, mida sa kirjutama hakkad. 26 Ja kui sa oled seda teinud, siis kuuluta sa mõndagi ja mõnda räägi salaja tarkadele. Homme, sel tunnil hakka sa kirjutama. 27 Siis ma läksin välja, nagu ta käskis, ja kogusin kogu rahva kokku ja ütlesin: 28 Kuule neid sõnu, Iisrael! 29 Meie esiisad olid alguses võõrad Egiptuses, kust nad päästeti. 30 Ja võtsid vastu eluseaduse, mida nad ei täitnud, millest ka teie olete pärast neid üle astunud. 31 Siis jagati teie vahel loosiga maa, nimelt Siioni maa, kuid teie esiisad ja teie ise olete teinud ülekohut ega ole pidanud teid, mida Kõigekõrgem on teile käskinud. 32 Ja kuna ta on õiglane kohtunik, võttis ta sinult õigel ajal ära selle, mis ta sulle oli andnud. 33 Ja nüüd olete siin ja teie vennad teie seas. 34 Seega, kui te alistate oma mõistuse ja muudate oma südameid, jäetakse teid ellu ja pärast surma saate halastust. 35 Sest pärast surma tuleb kohus, kui me elame uuesti, ja siis tehakse teatavaks õigete nimed ja kuulutatakse jumalatute tegusid. 36 Ärgu nüüd keegi tulgu minu juurde ega otsigu mind nende neljakümne päeva jooksul. 37 Ja ma võtsin need viis meest, nagu ta mind käskis, ja läksime väljale ja jäime sinna. 38 Ja järgmisel päeval, vaata, hüüdis mind hääl, öeldes: Esdras, tee oma suu lahti ja joo, mida ma sulle juua annan! 39 Siis ma avasin oma suu ja vaata, ta jõudis minuni täis karikas, mis oli justkui vett täis, aga selle värvus oli nagu tuli. 40 Ja ma võtsin selle ja jõin. Ja kui ma olin sellest joonud, ütles mu süda mõistmist ja tarkus kasvas mu rinnas, sest mu vaim tugevdas mu mälu.

41 Ja mu suu avanes ja ei sulenud enam. 42 Kõigekõrgem andis neile viiele mehele mõistuse ja nad kirjutasid öised imelised nägemused, mida nad ei teadnud, ja nad istusid nelikümmend päeva ja kirjutasid päeval ja sõid öösel leiba. 43 Mis puudutab mind. Ma rääkisin päeval ja öösel ei hoidnud ma keelt. 44 Neljakümne päevaga kirjutasid nad kakssada neli raamatut. 45 Ja sündis, kui nelikümmend päeva sai täis, ütles Kõrgeim, öeldes: "Esimene, mis sa oled kirjutanud, avalda avalikult, et väärilised ja vääritud saaksid seda lugeda. 46 Kuid hoidke seitsekümmend viimast, et anda need ainult nende kätte, kes on rahva seas targad. 47 Sest neis on mõistuse allikas, tarkuse allikas ja teadmiste vool. 48 Ja ma tegin seda. 15. PEATÜKK 1 Vaata, sina räägi mu rahva kuuldes prohvetisõnu, mis ma su suhu panen, ütleb Issand. 2 ja kirjuta need paberile, sest need on ustavad ja tõesed. 3 Ära karda ettekujutusi enda vastu, ärgu häirigu sind nende uskmatus, kes räägivad sulle vastu. 4 Sest kõik truudusetud surevad oma truudusetuses. 5 Vaata, ütleb Issand, ma toon maailmale nuhtlusi; mõõk, nälg, surm ja hävitus. 6 Sest kurjus on väga rüvetanud kogu maa ja nende kahjuteod on täide läinud. 7 Seepärast ütleb Issand: 8 Ma ei hoia enam oma keelt, puudutades nende kurjust, mida nad rüvetavalt toime panevad, ega kannata neid asjades, milles nad end kurjalt kasutavad: vaata, süütu ja õiglane veri hüüab minu poole ja inimeste hinged. lihtsalt kaeba pidevalt. 9 Ja seepärast, ütleb Issand, ma maksan neile kindlasti kätte ja võtan nende seast vastu kogu süütu vere. 10 Vaata, mu rahvas on viidud tapmisele nagu kari, ma ei luba neil praegu Egiptusemaal elada. 11 Aga ma toon nad võimsa käe ja väljasirutatud käega ning löön Egiptust nuhtlustega nagu ennegi ja hävitan kogu selle maa. 12 Egiptus leinab ja selle vundamenti lööb nuhtlus ja karistus, mille Jumal talle toob. 13 Need, kes harivad maad, leinavad, sest nende seemned kaovad lõhkamise ja rahe ning hirmuäratava tähtkujuga. 14 Häda maailmale ja neile, kes seal elavad! 15 Sest mõõk ja nende hävitamine on lähedal ning üks rahvas tõuseb püsti ja võitleb vastu t teine ja mõõgad käes. 16 Sest inimeste seas on mäss ja nad tungivad üksteisesse; nad ei pea silmas oma kuningaid ega vürste ning nende tegude käik on nende võimuses. 17 Inimene tahab minna linna, aga ei saa.

18 Sest nende uhkuse pärast saavad linnad rahutuks, majad hävitatakse ja inimesed kardavad. 19 Inimene ei halasta oma ligimese peale, vaid hävitab nende majad mõõgaga ja rikub nende vara leivapuuduse ja suure viletsuse pärast. 20 Vaata, ütleb Jumal, ma kutsun kokku kõik maa kuningad, kes mind austama, kes on pärit päikesetõusust, lõunast, idast ja Liibanusest; pöörama end üksteise vastu ja tasuma selle, mis nad on neile teinud. 21 Nagu nemad veel täna teevad minu valitutele, nõnda teen ka mina ja maksan nende rüpes. Nõnda ütleb Issand Jumal; 22 Mu parem käsi ei säästa patuseid ja mu mõõk ei lakka nende üle, kes valavad süütut verd maa peal. 23 Tuli on väljunud tema vihast ja on hävitanud maa alused ja patused nagu põlevad õled. 24 Häda neile, kes patustavad ega pea minu käske! ütleb Issand. 25 Ma ei säästa neid: minge, lapsed, väe eest, ärge rüvetage minu pühamu! 26 Sest Issand tunneb kõiki, kes tema vastu patustavad, ja seepärast annab ta nad surma ja hukatusse. 27 Sest nüüd on nuhtlused tabanud kogu maad ja te jääte neisse, sest Jumal ei päästa teid, sest te olete pattu teinud tema vastu. 28 Vaata, kohutav nägemus ja selle ilmumine idast. 29 Kus Araabia draakonite rahvad tulevad välja paljude sõjavankritega ja nende hulk kantakse maa peale nagu tuul, et kõik, kes neid kuulevad, kardavad ja värisevad. 30 Ka karmaanlased, kes raevutsevad, lähevad välja nagu metssead metsas, ja tulevad suure väega ja astuvad nendega lahingusse ning raiskavad osa assüürlaste maast. 31 Ja siis on draakonitel ülemvõim, kes mäletavad oma olemust; ja kui nad pöörduvad, pidades suure väega vandenõu nende tagakiusamiseks, 32 Siis nad vajuvad verest ja nad vaikivad oma jõu läbi ja põgenevad. 33 Ja Assüürlaste maalt piirab vaenlane neid ja hävitab mõned neist, ja nende sõjaväes on hirm ja hirm ja tüli nende kuningate vahel. 34 Vaata pilvi idast ja põhjast lõunasse ja neid on väga kohutav vaadata, täis viha ja tormi. 35 Nad löövad üksteist ja nad löövad maha suure hulga tähti maa peale, isegi oma tähe; ja veri tuleb mõõgast kõhuni, 36 ja inimeste sõnnikut kaameli turjale. 37 Ja maa peal on suur hirm ja värinad; ja need, kes näevad viha, kardavad ja värinad tabavad neid. 38 Ja siis tulevad suured tormid lõunast ja põhjast ja teine osa läänest. 39 Ja tugevad tuuled tõusevad idast ja avavad selle; ja pilv, mille ta vihaga üles tõstis, ja täht ida- ja läänetuule vastu hirmu tekitamiseks, hävib. 40 Suured ja võimsad pilved paisuvad täis viha ja täht, et hirmutada kogu maa ja need, kes seal elavad; ja nad valavad üle iga kõrge ja silmapaistva koha kohutava tähe,

41 Tuld ja rahet, lendavaid mõõku ja palju vett, et kõik põllud oleksid täis ja kõik jõed suurte vete rohkusega. 42 Ja nad purustavad linnad ja müürid, mäed ja künkad, metsapuud ja heinamaa ja nende vilja. 43 Ja nad lähevad kindlalt Paabelisse ja panevad teda kartma. 44 Nad tulevad tema juurde ja piiravad teda, täht ja kogu viha valatakse tema peale; siis tõuseb tolm ja suits taevasse ja kõik, kes tema ümber on, nutavad teda. 45 Ja need, kes jäävad tema alla, teenivad neid, kes on teda kartnud. 46 Ja sina, Aasia, kes oled osaline Babüloni lootusest ja oled tema isiku au: 47 Häda sulle, sa armetu, sest sa oled teinud end tema sarnaseks; ja oled kaunistanud oma tütred hooramisega, et nad võiksid olla meelepärased ja kiidelda sinu armastajatest, kes on alati soovinud sinuga hoorada. 48 Sa oled jälitanud teda, keda vihatakse, kõigis tema tegudes ja väljamõeldistes, sellepärast ütleb Jumal: 49 Ma saadan sinu peale nuhtlusi; lesk, vaesus, nälg, mõõk ja katk, et raisata oma majad hävingu ja surmaga. 50 Ja su väe auhiilgus kuivab kui lill, tõuseb kuumus, mis on saadetud sinu kohale. 51 Sa oled nõrgenenud nagu vaene naine, kellel on haavad, ja nagu nuhtletud haavadega, nii et vägevad ja armastajad ei saa seda vastu võtta. oled sina. 52 Kas ma oleksin armukadedusega niimoodi su vastu astunud, ütleb Issand, 53 Kui sa poleks alati tapnud mu väljavalituid, tõstes oma käte lööki ja öeldes nende surnute üle, kui sa olid purjus, 54 Kas näidata oma näo ilu? 55 Su hooramise tasu on sinu rinnas, seepärast saad sa tasu. 56 Nagu sa oled teinud minu valitutele, ütleb Issand, nõnda teeb Jumal sinuga ja annab su pahandusse 57 Su lapsed surevad nälga ja sina langed mõõga läbi. Sinu linnad purustatakse ja kõik sinu omad hukkuvad väljal mõõga läbi. 58 Need, kes on mägedes, surevad nälga ja söövad oma liha ja joovad oma verd suure leivanälja ja veejanu pärast. 59 Sina kui õnnetu tuled läbi mere ja saad jälle nuhtlusi. 60 Ja läbikäigul tormavad nad jõudeoleva linna kallale ja hävitavad osa sinu maast ja neelavad osa sinu hiilgusest ning naasevad hävitatud Babüloni. 61 Ja sind heidetakse nende poolt maha nagu kõrre ja need on sulle nagu tuli; 62 Ja hävitab su ja su linnad, su maa ja su mäed; kõik su metsad ja su viljakad puud põlevad tulega. 63 Su lapsed viivad vangi ja vaata, mis sul on, rikuvad nad ära ja rikuvad su näo ilu. 16. PEATÜKK 1 Häda sulle, Babülon ja Aasia! häda sulle, Egiptus ja Süüria!

2 Vöötage end kotiriietega ja karvakestega, halake oma lapsi ja halatsege; sest teie hukk on käes. 3 Sinu peale on saadetud mõõk ja kes võib selle tagasi pöörata? 4 Teie sekka on läkitatud tuli ja kes võib selle kustutada? 5 Sulle on saadetud nuhtlusi ja mis see on, kes need minema ajab? 6 Kas keegi võib näljase lõvi metsas minema ajada? või võib keegi kustutada tuld kõrres, kui see on põlema hakanud? 7 Kas võib noolt uuesti pöörata, mis tulistatakse tugevast vibulaskjast? 8 Vägev Issand saadab nuhtlused ja kes on see, kes suudab need minema ajada? 9 Tema vihast läheb tuli välja ja kes on see, kes selle kustutab? 10 Ta heidab välke ja kes ei kardaks? ta müristab ja kes ei karda? 11 Issand ähvardab ja keda ei pekstaks tema juuresolekul täiesti pulbriks? 12 Maa väriseb ja selle alused; meri tõuseb lainetega sügavusest ja selle lained ja ka kalad on ärevil Issanda ees ja tema väe auhiilguse ees. 13 Sest tugev on tema parem käsi, mis painutab vibu, tema nooled, mida ta laseb, on teravad ja ei lähe mööda, kui neid hakatakse tulistama maailma otstesse. 14 Vaata, nuhtlused on saadetud ega tule tagasi enne, kui nad tulevad maa peale. 15 Tuli süttib ja see ei kustu, kuni see neelab maa aluse. 16 Nagu nool, mis tulistatakse võimsa vibulaskja pihta, ei pöördu tagasi, nõnda ei pöördu enam tagasi ka nuhtlused, mis saadetakse maa peale. 17 Häda mulle! häda mulle! kes mind neil päevil päästab? 18 Kurbuste ja suurte leinade algus; nälja ja suure surma algus; sõdade algus ja võimud jäävad hirmule; kurjuse algus! mida ma pean tegema, kui need kurjad tulevad? 19 Vaata, nälg ja katk, viletsus ja ahastus on saadetud nuhtlusteks parandamiseks. 20 Aga kõige selle pärast ei pöördu nad oma kurjusest ega pea alati meeles nuhtlusi. 21 Vaata, toiduained on maa peal nii head, et nad arvavad end olevat heas olukorras, ja isegi siis kasvab maa peal kurjus, mõõk, nälg ja suur segadus. 22 Sest paljud neist, kes maa peal elavad, hukkuvad nälja kätte; ja teised, kes pääsevad näljast, hävitab mõõk. 23 Ja surnud visatakse välja nagu sõnnik, ja ei ole kedagi, kes neid trööstiks, sest maa raisatakse ja linnad heidetakse maha. 24 Ei jää enam kedagi maad harima ja külvama 25 Puud annavad vilja ja kes need kogub? 26 Viinamarjad valmivad ja kes neid tallata? sest kõik paigad jäävad inimeste lagedaks: 27 Nii et üks inimene soovib teist näha ja tema häält kuulda. 28 Sest ühest linnast jääb alles kümme ja põllult kaks, kes peidavad end paksudesse metsatukadesse ja kaljulõhedesse. 29 Nagu oliiviaias on iga puu otsas kolm või neli oliivi;

30 Või otsekui viinamarjaistandust kokku korjates, jäävad järele mõned kobarad, kes usinalt viinamäest läbi otsivad: 31 Niisamuti jääb neil päevil kolm või neli neist, kes mõõgaga oma maju läbi otsivad. 32 Ja maa hävib ja selle põllud vananevad ning tema teed ja kõik ta rajad kasvavad täis okkaid, sest ükski inimene ei liigu sealt läbi. 33 Neitsid leinavad, ilma peigmeesteta; naised leinavad, kui neil pole meest; nende tütred leinavad, kellel pole abistajaid. 34 Sõdades hävitatakse nende peigmehed ja nende mehed hukkuvad nälga. 35 Kuulake nüüd seda ja mõistke seda, te Issanda sulased! 36 Vaata, Issanda sõna võta see vastu: ära usu jumalaid, kellest Issand on rääkinud. 37 Vaata, nuhtlused lähenevad ega vaibu. 38 Nagu üheksandal kuul lapseootel naine sünnitab oma poja, siis kaks või kolm tundi pärast sündi ümbritsevad tema üsast suured valud, mis valutavad, kui laps sünnib, ei vaibu nad hetkekski. 39 Nõnda ei lakka ka nuhtlused maa peale tulemast ja maailm leinab ja kurbused tabavad teda igal pool. 40 Oo, mu rahvas, kuula mu sõna: valmista end oma võitluseks ja olge nendes kurjades nagu palverändurid maa peal. 41 Kes müüb, see olgu nagu see, kes põgeneb, ja kes ostab, nagu see, kes kaotab! 42 See, kes tegeleb kaubaga, nagu see, kellel pole sellest kasu, ja see, kes ehitab, nagu see, kes selles ei ela. 43 Kes külvab, nagu ta ei lõikaks, nii ka see, kes istutab viinamarjaistanduse, nagu see, kes viinamarju ei korja. 44 Need, kes abielluvad, nagu need, kes ei saa lapsi; ja need, kes ei abiellu, nagu lesknaised. 45 Ja seepärast need, kes näevad asjata vaeva: 46 Sest võõrad lõikavad oma vilja ja rikuvad oma vara, kukutavad oma majad ja võtavad oma lapsed vangi, sest vangistuses ja näljas saavad nad lapsi. 47 Ja need, kes varustavad oma kaupu röövimisega, seda rohkem nad kaunistavad oma linnu, maju, vara ja oma isikuid. 48 Seda enam ma vihastan nende peale nende patu pärast, ütleb Issand. 49 Nagu hoor kadestab õiget ausat ja vooruslikku naist: 50 Nõnda vihkab õigus ülekohut, kui ta end ehtib, ja süüdistab teda näkku, kui tuleb see, kes kaitseb teda, kes uurib hoolega kõiki patte maa peal. 51 Ja seepärast ärge olge selle ega selle tegude sarnased. 52 Sest veel on natuke, ja ülekohus võetakse maa pealt ära ja õigus valitseb teie seas. 53 Ärgu patune öelgu, et ta ei ole pattu teinud, sest Jumal põletab söed tema pea peal, kes ütleb Issanda Jumala ja tema au ees: "Ma ei ole pattu teinud." 54 Vaata, Issand teab kõiki inimeste tegusid, nende kujutlusi, mõtteid ja südameid. 55 Kes rääkis muud kui sõna: Maa tehku! ja see sündis: Taevas olgu tehtud; ja see loodi.

56 Tema sõna järgi tehti tähed ja ta teab nende arvu. 57 Ta uurib sügavust ja selle aardeid; ta on mõõtnud merd ja selle sisu. 58 Ta on sulgenud mere vete keskel ja riputanud oma sõnaga maa vete kohale. 59 Ta laotab taevad nagu võlvi; vete peale on ta selle rajanud. 60 Kõrbes on ta teinud veeallikad ja tiigid mägede tippudele, et tulvad kõrgetelt kaljudelt alla voolaksid, et kasta maad. 61 Ta lõi inimese ja pani oma südame ihu keskele ning andis talle hingamise, elu ja mõistmise. 62 Jah, ja Kõigeväelise Jumala Vaim, kes lõi kõik asjad ja otsib välja kõik peidetud asjad maa saladustes, 63 Ta teab kindlasti teie väljamõeldisi ja seda, mida te oma südames arvate, isegi neid, kes teevad pattu ja tahavad oma pattu varjata. 64 Seepärast on Issand täpselt läbi uurinud kõik teie teod ja ta teeb teid kõiki häbisse. 65 Ja kui teie patud tuuakse esile, siis te jääte inimeste ees häbisse ja teie enda patud on sel päeval teie süüdistajateks. 66 Mida sa teed? või kuidas te varjate oma patte Jumala ja tema inglite ees? 67 Vaata, Jumal ise on kohtunik, kartke teda: loobuge oma pattudest ja unustage oma süüteod, et mitte enam igavesti nendesse sekkuda. Nii juhatab Jumal teid välja ja vabastab teid kõigist hädadest. 68 Sest vaata, suure rahvahulga põletav viha süttib teie üle ja nad võtavad mõned teist ära ja toidavad teid, kui olete jõude, ebajumalate ohverdamisega. 69 Ja neid, kes nendega nõustuvad, pilkatakse ja laitatakse ning nad tallatakse jalge alla. 70 Sest igas paigas ja järgmistes linnades on suur ülestõus nende vastu, kes kardavad Issandat. 71 Nad on nagu hullud, kes ei säästa kedagi, kuid rikuvad ja hävitavad neid, kes Issandat kardavad. 72 Sest nad raiskavad ja võtavad ära nende vara ning heidavad nad oma majadest välja. 73 Siis tehakse teatavaks need, kes on minu valitud; ja neid proovitakse nagu kulda tules. 74 Kuulake, mu armsad, ütleb Issand: vaata, hädapäevad on lähedal, kuid ma päästan teid sellest. 75 Ärge kartke ega kahtlege; sest Jumal on sinu teejuht, 76 Ja nende juht, kes peavad mu käske ja ettekirjutusi, ütleb Issand Jumal: ärgu painagu teid teie patud ja ärgu tõstku end teie ülekohtusse! 77 Häda neile, kes on seotud oma pattudega ja kaetud nende iniga! nagu põld on kaetud põõsastega ja selle teerada kaetud okastega, millest ükski ei pääse! 78 See jäetakse lahti riietamata ja visatakse tulle, et koos sellega ära süüa.