Aadama ja Eeva esimene raamat PEATÜKK 1 1 Kolmandal päeval istutas Jumal aia maa idaossa, maailma piirile ida pool, mille taga, päikesetõusu poole, ei leidu midagi muud kui vesi, mis hõlmab kogu maailma ja ulatub taeva piirini. 2 Ja aiast põhja pool on vahvlimeri, maitselt selge ja puhas, võrreldamatu millegi muuga; nii et selle selguse kaudu võib vaadata maa sügavustesse. 3 Ja kui mees end selles peseb, saab ta selle puhtusest puhtaks ja selle valgesusest valgeks – isegi kui ta oleks tumedanahaline. 4 Ja Jumal lõi selle mere oma heast tahtest, sest Ta teadis, mis saab inimesest, kelle Ta loob; nii et pärast seda, kui ta on aiast lahkunud oma üleastumise tõttu, sünnivad maa peale inimesed, kelle seast surevad õigemeelsed, kelle hinged Jumal äratab viimsel päeval; kui nad naasevad oma ihu juurde; nad suplevad selle mere vees ja kõik nad parandavad meelt oma pattudest. 5 Aga kui Jumal lasi Aadama aiast välja minna, ei asetanud Ta teda selle põhjapoolsele servale, et ta ei jõuaks veemere lähedale ja tema ja Eeva ei peseks end selles, ei saaks oma pattudest puhastuda, ei unustaks oma üleastumist, ja et Ta ei tuletaks seda enam meelde mõeldes nende karistusele. 6 Mis puutub aia lõunaküljele, siis ei olnud Jumalale meelepärane lasta Aadamal seal elada, sest kui tuul puhus põhjast, tõi see talle lõunaküljele aia puude maitsva lõhna. 7 Sellepärast ei pannud Jumal Aadamat sinna, et ta ei nuusutaks nende puude magusat lõhna, unustaks oma üleastumise ja leiaks lohutust oma tegude eest, ei tunneks rõõmu puude lõhnast ega puhastuks oma üleastumisest. 8 Ja kuna Jumal on halastav ja väga halastav ning valitseb kõike viisil, mida ainult Tema teab – pani Ta meie isa Aadama elama aia läänepiirile, sest seal pool on maa väga lai. 9 Ja Jumal käskis tal elada seal kaljukoopas – aarete koopas allpool aeda. PEATÜKK 2 1 Aga kui meie isa Aadam ja Eeva aiast välja läksid, tallasid nad jalgadel maad ega teadnud, et nad astuvad. 2 Ja kui nad jõudsid aia värava ava juurde ja nägid enda ees laia maapinda, mis oli kaetud suurte ja väikeste kivide ja liivaga, siis nad kartsid ja värisesid ning kukkusid silmili maha hirmu pärast, mis neid tabas, ja nad olid otsekui surnud. 3 Sest – kui nad seni olid olnud aiamaal, mis oli kaunilt täis igasuguseid puid –, nägid nad nüüd endid võõral maal, mida nad ei tundnud ega olnud kunagi näinud. 4 Ja kuna nad olid sel ajal täidetud särava loomusega armuga ega olnud oma südametega maiste asjade poole pöördunud. 5 Seepärast halastas Jumal nende peale ja kui ta nägi neid aia värava ees langenuna, läkitas ta oma sõna isa Aadamale ja Eevale ning äratas nad langenud seisundist üles.
PEATÜKK 3 1 Jumal ütles Aadamale: „Ma olen määranud selle maa peale päevad ja aastad, ja sina ja sinu järeltulijad saate seal elada ja käia, kuni päevad ja aastad saavad täis, mil ma läkitan Sõna, mis sind lõi ja mille vastu sa oled üle astunud, Sõna, mis tõi sind aiast välja ja mis sind üles äratas, kui sa olid langenud. 2 Jah, Sõna, mis sind taas päästab, kui viis ja pool päeva on täis saanud." 3 Aga kui Aadam kuulis neid sõnu Jumalalt ja neist suurest viiest ja poolest päevast, ei mõistnud ta nende tähendust. 4 Sest Aadam mõtles, et temal on maailma lõpuni jäänud vaid viis ja pool päeva. 5 Ja Aadam nuttis ja palvetas Jumalat, et ta talle seda selgitaks. 6 Siis selgitas Jumal oma halastuses Aadama vastu, kes oli loodud Tema enda näo ja sarnasuse järgi, et need olid 5000 ja 500 aastat; ja kuidas Keegi siis tuleb ja päästab tema ja ta järeltulijad. 7 Aga Jumal oli enne seda teinud selle lepingu meie isa Aadamaga samadel tingimustel, enne kui ta aiast väljus, kui ta oli puu juures, mille vilja Eeva võttis ja talle süüa andis. 8 Niivõrd kui meie isa Aadam aiast tulles möödus sellest puust ja nägi, kuidas Jumal oli selle välimuse teiseks muutnud ja kuidas see närbus. 9 Ja kui Aadam sinna läks, kartis ta, värises ja kukkus maha; aga Jumal oma halastuses tõstis ta üles ja tegi temaga selle lepingu. 10 Ja kui Aadam oli aia värava juures ja nägi keerubit käes välguva tulemõõgaga, siis keerub vihastas ja kortsutas tema peale kulmu. Nii Aadam kui ka Eeva kartsid teda ja arvasid, et ta kavatseb nad surmata. Ja nad langesid näoli maha ja värisesid hirmust. 11 Aga ta halastas nende peale ja halastaski neile; ja pöördus neist ära, läks üles taevasse ja palvetas Issanda poole ning ütles: 12 „Issand, sina läkitasid mind tulemõõgaga aia väravasse valvama. 13 "Aga kui Su sulased Aadam ja Eeva mind nägid, langesid nad silmili maha ja olid otsekui surnud. Oo, mu Issand, mida me peaksime Su sulastega tegema?" 14 Siis Jumal halastas nende peale ja halastatas nende peale ning läkitas oma ingli aeda hoidma. 15 Ja Issanda sõna tuli Aadamale ja Eevale ning äratas nad üles. 16 Ja Issand ütles Aadamale: „Ma ütlesin sulle, et viie ja poole päeva pärast saadan ma oma sõna ja päästan su. 17 „Tugevda seepärast oma südant ja ela aarete koopas, millest ma sulle enne olen rääkinud.” 18 Ja kui Aadam kuulis seda Jumala sõna, leidis ta lohutust sellest, mida Jumal talle oli öelnud. Sest Ta oli talle öelnud, kuidas Ta ta päästab. PEATÜKK 4 1 Aga Aadam ja Eeva nutsid, et olid tulnud välja aiast, oma esimesest elupaigast. 2 Ja tõepoolest, kui Aadam vaatas oma muutunud ihu, nuttis ta kibedasti, tema ja Eeva, selle pärast, mida nad olid teinud. Ja nad kõndisid ning läksid õrnalt alla Aarete Koopasse.