Olen mõelnud, kas essee on ehk üks suur sõnademäng.
Jah on, sest mäng on äraütlemata tõsine asi. Mäng aitab ennast paremini mõista. Mängu ilu seisneb selles, et mäng on täiuslik iseendas. Kõige tõsisemad mängud toimuvadki mängu enda pärast, sest viimasena otsib mängija ikkagi iseennast.
Mõni essee sünnib südamevalust: kui ära kirjutad, hakkab kergem. Mõni nõuab aga süvenemist ja kui miski saab mulle endale selgeks, panen selle kirja. Vahel aga essee otsekui kukub sülle. Mingi sisemine märkamine või taipamine tekib ootamatult ja tuleb vaid kirja panna.
Missugune ka poleks essee sünd, alati on tegemist püüdega midagi võimalikult täpselt sõnastada. Vahel see õnnestub üsna hästi, mõnikord jääb ikkagi suur osa käsitletavast kusagile sõnade taha ja sõnade ümber.
Tõnu Lehtsaar
