1. p eatü kk
L
aev kõigub sildumisel. Louise haistab mereadru soolakat lõhna, taeva all kisendavad kalakajakad. Kui ta laevast väljub, keerutab tuulehoog tema sidrunikollast kleiti, otsekui kutsuks saar teda lähemale. Võtab pisut aega, et harjuda uuesti kindla maaga jalge all. Viimane pilk laevale ning seejärel pöördub ta varasuviselt haljendava Halsterö saare poole. Ühe Stockholmi saarestiku saare poole, mille olemasolust ei teadnud ta paar päeva tagasi veel midagi. Ilma Maja taganttorkimiseta ei oleks ta siin. Tütar oli see, kes oli kuulnud, et üks saarestiku pansionaat vajab suveks kokka. „Sa ei mõtle ju ometi elu lõpuni telefonimüüjaks jääda?” küsis Maja töökuulutust lehvitades. Ei, see polnud tal mõttessegi tulnud, kuid keegi ei ole soovinud palgata Louise’i pärast juhtumit TV-s. Tema praeguses töös hakkab talle paljugi vastu, aga hullem on siis, kui keegi ta hääle järgi ära tunneb. Siis ta luiskab, öeldes, et tema pole see Louise Manning. Siiski ei aja ta tagasi, et tunneb puudust sellest, kes ta kunagi oli. Selle pika laevasõidu ajal Slussenist on Louise lugenud Halsterö ja Villa Hilda kohta neid väheseid infokillukesi, mida võib leida internetist. Saarel elab aasta ringi umbes viiskümmend hinge ning hooajal hulgaliselt suvesaarlasi. Villa Hilda restoran töötas kuni seitsmekümnendate lõpuni, aga pärast seda jäid selle uksed suletuks. Viimastel aastatel
s u v i
v i l l a
h i l d a s
7