SIBULAD ja teised söödavad laugud
TOIVO NIIBERG
SIBULAD JA TEISED
SÖÖDAVAD LAUGUD
SISUKORD
ehk salatisibul
sibul ehk egiptuse sibul
Veidi teistest söödavatest sibulatest ja laukudest
lauk ehk siberi sibul
Elevantküüslauk
Kurratlauk ehk egiptuse porrulauk
Dekoratiivsed laugud ravim- ja söögitaimena
RINDELINE SIBUL
EHK EGIPTUSE SIBUL
Rindeline sibul (Allium × proliferum sün. Allium cepa × Allium fistulosum) on mugulsibula (A. cepa) ja talisibula (A. fistulosum) hübriid. Taime kutsutakse vahel ka tütarsibulaks. Mitmeaastane taim, kelle rulja varre otsa moodustub väikeste violetsete sibulate kogumik. Ingliskeelses kirjanduses kutsutakse teda egiptuse sibulaks. Vähetuntud köögivili on täiesti külmakindel, kuid kahjuks meil vähe levinud. Pärineb arvatavasti Hiinast. 17. sajandi keskpaigaks oli rindeline sibul levinud kogu Ida-Aasias, kust ta toodi Inglismaale ja sealt edasi teistesse Euroopa riikidesse.
Rindeline sibul alustab kasvu varakevadel pärast lume sulamist ja annab varasema lehesaagi kui talisibul. Värskeid lehti kasutatakse toiduks ja salatites ning suppide ja lisandite maitsestamiseks. Lehed on laiad, torukujulised, kuni 40–60 cm kõrgused ja kasvavad kogu suve. Õisik asub torukujulisel varrel, kuhu õite asemel moodustub 2–7 sigisibulat (läbimõõt kuni 3 cm ja kaal 20–30 g). Rindelise sibula sarikasse võib tekkida ka õisi, kuid need varisevad maha. Varre kõrgus ulatub 1 meetrini. Tihti
moodustub sinna veel teine ja kolmas sigisibulate rinne – sellest eripärast tuleneb rindelise sibula nimi. Ülemiste rinnete sibulad on väiksemad, nende arv kobaras on aga suurem (kuni 20).
Need pisikesed sibulad tagavad nii looduses kui ka aiamaal taime pideva uuenemise. Raske vars vajub pikali ja juurdub koos kõigi sigisibulatega. Köögiviljana hinnatakse teda eelkõige ikkagi kui väga varast rohelist sibulat lehtede saamise eesmärgil.
Sigisibulaid kasutatakse marineerimisel ja lisandina teistele hoidistele (seenehoidised, kirsstomatid).
Maapinnas olevat violetse värvusega emasibulat toiduks ei kasutata. Igal aastal moodustub selle külge 2–3 uut tütarsibulat.
Emasibula võimsad juured ulatuvad maasse rohkem kui 1½ m
sügavusele, mis võimaldab taimel saada vett ja toitaineid mulla
alumistest kihtidest ning muudab ta stressikindlaks. Emasibul laguneb lõpuks üksikuteks osadeks, nii et seda saab jagada ja peenardesse istutada.
RINDELISE SIBULA KASVATAMINE
Eelistab viljakat, valgusrikast ja parasniisket kasvukohta.
Paljundamine toimub vegetatiivselt sigisibulatest või seemnetest. Et sigisibulatel ei ole puhkeperioodi ja nad säilivad halvasti, tuleb sibulad uuesti maha panna kohe pärast nende valmimist augusti lõpus või septembri alguses.
On võimeline ühes kohas kasvama kuni 10 aastat ja muutub kõige saagikamaks 2.–3. aastal. Rindeline sibul eelistab viljakat, kobedat, kerget, neutraalse reaktsiooniga mulda (pH 6,2–7,0).
Niisketes, rasketes ja happelistes muldades kasvab ta väga halvasti.
Sellistel aladel vajavad nad vähemalt 50 cm kõrgusi peenraid.
Rindelise sibula parimad eelviljad on kurk, suvikõrvits, tomat, hernes ja kartul. Teda ei tohi istutada teiste sibulate, isegi mitte dekoratiivsete sibulate järel. Rindelise sibula peenra rajamisel lisa kaevamise ajal 1 m² kohta 2 ämbrit komposti või käärinud sõnnikut, 2 ämbrit liiva, ⅓ ämbrit puutuhka, 200 g superfosfaati ja 150 g kaaliumsulfaati. Pool tundi enne istutamist kasta sigisibulad seenhaiguste ennetamiseks kaaliumpermanganaadi või fitosporiini lahusesse. Ettevalmistatud sibulad istuta peenral 5–6 cm sügavustesse vagudesse üksteisest 13–15 cm kaugusele. Kasta kohe põhjalikult ja multši õhukese saepurukihiga, et mullas niiskus paremini säiliks ega tekiks umbrohtu.
Kevadel, kui maapinnale ilmuvad sulanud laigud ja lumi on peaaegu kadunud, kasta rindelise sibula peenart karbamiidilahusega (2 tl ämbritäie vee kohta) või lahjendatud kõrvenõgese kääritusleotisega (1 : 10). Sügisel anna rindelisele sibulale kaaliumfosforiväetist. Rindelist sibulat tuleb regulaarselt kasta, et niisutada taime sügavat juurestikku.
Viiendal aastal moodustub mulda palju külgsibulaid, mis on kõige parem jagada ja istutada uuele kasvukohale augusti lõpus. Ülekasvanud taimedel kahaneb tunduvalt lehesaak.
Rindeline sibul alustab kasvu väga vara – juba lume all –ning edeneb kiiresti. Parasvöötmes ulatuvad nende lehed mai esimese 10 päeva jooksul 30 cm kõrguseni ja on koristusvalmis. Neid saab lõigata ning 2–3 nädala pärast kasvavad lehed uuesti, võimaldades lõikamist korrata. Rindelise sibula lehed on ka suvel mahlased. Rohelise saagi kiiremaks saamiseks võib kasutada kilekatteid, lehetoodang valmib siis 10–12 päeva varem.
Tavaliselt tehakse hooaja jooksul 3–4 lehtede lõikust. Kokku võib 1 m² pealt saada 2–3 kg lehesaaki.
Rindelist sibulat kahjurid ja haigused üldiselt ei kahjusta. Taim talub suurepäraselt talvekülma kuni –36�°C. Kuid lumeta talve ennetades tasub peenar multšida 40 cm paksuse kuivade lehtede või põhu kihiga.
Sigisibulad valmivad augustis. Sageli jõuavad nad siis ka lehekesi kasvatada. Esimesena on koristusvalmis ülemise rea sigisibulad, seejärel keskmised ja alumised. Valmis sigisibulad tumenevad ja murduvad kergesti peavarre küljest. Sorteeri need suuruse järgi. Kõige suuremad ja ilusamad jäta paljundamiseks. Ülejäänud kasuta ära hoidiste valmistamiseks. Värskeid sigisibulaid hoia külmkapis või keldris, kuid mitte kauem kui 2 kuud.
RINDELISE SIBULA SORDID
• ’Bajkal’. Külmakindel, varakevadine kasv. Edeneb hästi huumusrikkas pehmes kuni mõõdukas liivsavimullas. Kasvatatakse roheliste pealsete saamiseks. Taim annab saaki alates teisest kasvuaastast. Sobib ka potis kasvatamiseks.
• ’Freddy’. Talvekindel sort. Vegetatsiooniperiood on 60–75 päeva. Külvatakse kevadel, kuid parim aeg järgmise aasta varakevadiseks saagiks on juuli-august. Lehed kasvavad pärast lõikamist uuesti. Edeneb kõige paremini kerges liivsavimullas.
RINDELISE SIBULA RAVIOMADUSED
JA KASUTAMINE TOIDUS
100 g rindelise sibula lehti sisaldab pea 60 kcal energiat. Kõige rohkem vitamiine ja toitaineid on koondunud selle sibula rohelistesse lehtedesse. Need sisaldavad palju vitamiine. Lehtedes on 1,5–2 korda rohkem C-vitamiini kui söögisibula lehtedes (90 mg%), peale selle A-, B1-, B2-, B4-, B5-, B6-, B9- ja PP-vitamiini (rindelise sibula lehtedes 3,5 korda rohkem kui harilikul sibulal). Leidub veel mikroelemente – kaaliumi, naatriumi, magneesiumi, kaltsiumi, rauda, fosforit, vaske, tsinki, mangaani, seleeni ja germaaniumi; toitaineid – aminohappeid, mono- ja disahhariide, fütontsiide, looduslikke antibiootikume, eeterlikke õlisid, arginiini, proliini, lüsiini, samuti valke, rasvu ja süsivesikuid (8,6%). Rindeline sibul on tõeline tervise allikas, mis taastab ainevahetuse inimkehas ja suurendab immuunsust. Sibulal on hämmastavad viirusevastased omadused, aga ta ravib kiiresti ka kõik külmetushaigused ja nakkuslikud hingamisteede haigused.
RETSEPTID
• Kihiline sibulasalat munaga. 2 muna, ⅔ tassi rindelise sibula lehti. Haki lehed peeneks, sega hakitud munaga, maitsesta oliiviõli või majoneesiga. Kui kasutad majoneesi, võid ilma soolata hakkama saada.
• Peedisalat sibulalehtedega. Sega riivitud toores ja keedetud peet vahekorras 1 : 2, lisa peeneks hakitud rindelise sibula lehed, maitsesta suvalise külmpresstaimeõliga ja veidikese soolaga. Soovi korral võid lisada suhkrut ja maitsestamata jogurtit.
• Vürtsikas sibulasalat. Paar suuremat peotäit rindelise sibula lehti, 1 söögisibul, ½ tl tšillipulbrit, 2 tl suhkrut või vedelat mett, 2 sl valge veini äädikat, 1 sl külmpresstaimeõli, 1 tl värskelt jahvatatud musta terapipart, maitse järgi soola. Lõika sibulapealsed 2–3 cm pikkusteks tükkideks ja valge sibul
rõngasteks, leota mõlemaid külmas vees 20–25 minutit, kurna. Kastme valmistamiseks sega kõik maitseained omavahel, kuni kogu suhkur (mesi) on sulanud. Vala kaste salatile, sega korralikult läbi ja aseta ½ tunniks külmikusse maitsestuma.
• Sibulatäidisega vürtsikad pirukad. Tainaks ½ l piima, 1 kg nisujahu, 50 g sulavõid, 25 g pärmi, 1 sl suhkrut, 1 tl soola. Lahusta pärm leige piimaga, lisa suhkur ja sool. Sega juurde sõelutud jahu, viimasena lisa või. Sõtku seni, kuni tainas lööb kausi küljest lahti. Lase umbes 30 minutit kerkida. Täidiseks 250 g sibulapealseid, 150 g keedetud hakitud muna, maitseks veidi soola ja värskelt jahvatatud musta terapipart, tsipa muskaati.
Valmista väikesed pirukad. Võta 1 kuhjaga sl tainast, hõõru see jahuga kaetud alusel ümmarguselt lahti. Täida täidisega, voldi servad kinni. Klopi muna lahti ja määri pirukad üle.
Aseta need küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpseta algul 100�°C juures 5 minutit, siis 180�°C juures 20–25 minutit (kuni pirukad on pealt kullakarva).
• Marineeritud sigisibulad. Koori alla 3 cm läbimõõduga sibulatelt pealmised soomused, lõika ära põhi ja kael, pese külma veega ja kasta 2–3 minutiks keevasse vette. Seejärel pane need steriliseeritud purkidesse, mille põhjas peaks juba olema loorberileht, 3–4 musta pipra tera, nelk, kaneel. Vala peale marinaad (1 l vee kohta 50 g soola, 50 g suhkrut, 200 ml 6% valge veini äädikat) ja steriliseeri 7–8 minutit veevannis. Siis sulge õhukindlalt.
• Sõstramahlaga marineeritud sigisibulad. Valmista sibulad ette nii nagu eelmises juhendis. Aseta sõelale ja tõsta 2–3 minutiks keevasse vette, jahuta ja vala üle soolveega. Soola on vaja nii palju, et see oleks tunda, aga ei kõrvetaks keelt. Kuni sibulad ligunevad, valmista marinaad. Marinaadiks 700 g sõstramahla (punase- või musta-) või karusmarjamahla, 300 g õunaäädikat, 2 sl suhkrut, soola, valitud vürtsid – kaneel,
nelk, mitut tüüpi pipart, ½ l purkide põhja 1–2 loorberilehte. Kui anumatesse panna ka vürtsid, on valmistoote maitse pikantsem. Tõsta sibulad purkidesse ja vala peale keev marinaad. Mahla ära keeda kaua, piisab mullide tekkimisest.
Steriliseeri purke keevaveevannis 7–10 minutit ja sulge seejärel õhukindlalt.