Raul Siniallik
SERT ORIUS KULD JA BARBARITE
Sertoriu
S ja barbarite kuld
Raul Siniallik
SERT ORIUS KULD JA BARBARITE
I raamat
KAART I (esikaane lakal):
David Ramsey Map collection, autor: A. Daggett & Co, 1835
Kaardil on kujutatud Antiik-Itaalia maakondi: on Rooma linn
Latiumi maakonnas, näha on ka Gaius Mariuse sünnilinn Arpinium; Roomast põhja poole jääv Sabiini maakond ja Quintus Sertoriuse sünnilinn Nursia (tänapäeva Norcia).
KAART II (tagakaane lakal ja 1. leheküljel) :
David Ramsey Map collection, autor Karl Spruner von Merz, 1865.
Kaardil on Diocletianuse aegne Rooma impeerium.
Näha on romaanis kujutatud sündmuskohad Lõuna-Prantsusmaal: Tolosa, Narbo, Emporiae, Arausio.
Keeletoimetaja Hille Pungas
Kujundaja Linda Liblikas
Kaanefotod: Shutterstock
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: Raul Siniallik ja Hea Lugu OÜ, 2026
ISBN 978-9908-56-101-1
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
REMUSE POJAD
Oma teekonnal Rooma oli Sertorius tundnud kõige erinevamaid lõhnu: piiniasalude ja aasadel niidetud rohu magusust, segatud kerge lambapabulate hõnguga; linnast väljas olevate maanteed ääristavate hauakambrite viiruki, ohvriveini ja tuha vürtsikust; sealsamas hauakambrite juurde ehitatud tallide, võõrastemajade ja sissesõiduhoovide hallitanud leiva ja hobusehigi aroomi.
See kõrgel künkal asuva Aventinuse linnaosa tänav, kuhu Sertorius nüüd saabunud oli, haises eelkõige väljaheidete järgi, mida levitasid kivist välikäimlad ja uriinikogumisanumad. Õnneks leevendas seda veidi puusuitsu ja värske leiva lõhn.
Sertorius seisatas ühe popina12 juures ning tõmbas tuunikapõuest veidi närtsinud ja muserdatud roosi, tänades mõttes ema, kes oli selle talle ettenägelikult kaasa andnud. Ta hingas ahnelt sisse kodu meenutavat lillehõngu.
Popina ukse kõrval oli mitu lauda logisevate toolidega, kus istus koos närusevõitu välimusega seltskond. Üks meestest seisis püsti ja möirgas kähiseva häälega üldtuntud laulukest:
„… seal elab üks neiu, nimega Lepida, kui on sul raha, siis saad teda …“
Naerupahvakuga lõpetas seltskond kooris laulusalmi.
„Mis viga, Titus, miks sina ei laula?“ uuris laulu lõpetanud kodanik.
12 Kõrts, joogikoht.
„Ah, naine ei anna enam viimasel ajal või kui annab, siis ainult peksa.“
Puhkes uus naerulagin.
„No kuule, Titus, mida sa nüüd räägid! Ma alles üleeile pärastlõunal kuulsin neljandal korrusel, kuidas sa üleval oma naist põrutasid, nii et terve insula kõikus! Ma kartsin juba, et see kupatus kokku variseb! On sul, vennas, alles jõudu ja vastupidavust, nii et lausa kadedaks teeb!“
Titus muutus veel süngemaks.
„Seda poleks sa pidanud mulle rääkima, Poppius. Sest üleeile lossisin mina sadamas13 hommikust hilja õhtuni Ostiast tulnud praame tühjaks,“ ütles ta läbi hammaste ja tühjendas vihaga veinipeekri.
Uus naerumöire.
Poppius tõstis veinikannu.
„Semud, joogem minu uue patrooni terviseks, tsensor Livius Drususe terviseks! Niikaua kuni tema- ja Scauruse-sugused senatis on, võivad neetud itaalikud14 suud Rooma kodakondsusest puhtaks pühkida!“
13 Ida-Aventinusel elasid sadamatöölised, kes tegelesid madalasüviste pargaste, mis mööda Tiberit liikusid, lossimise ja laadimisega.
14 Rahvad, kes elasid tolleaegses Itaalias – samniidid, marsid, oskid, pitseenid, umbrialased jne. Rääkisid keelt, mis sarnanes ladina keelega. Neil oli roomlastega konföderatsioon, mille kohaselt pidid nemad sõja korral välja panema poole armeest, mistõttu itaalikuid kutsuti ka liitlasteks. Kui näiteks konsuliarmee koosnes neljast leegionist, siis kaks leegioni moodustati roomlastest ja latiinidest, teised kaks itaalikutest. Itaalia elanikud jagunesid kolme klassi: kõrgeimal seisid roomlased Rooma kodakondsusega, siis latiinid, kes rääkisid ladina keelt nagu roomlasedki ja omasid Latiini kodakondsust. Ainuke vahe roomlastega oli, et nad ei saanud hääletada. Madalaimal olid itaalikud, kellel ei olnud kodakondsust. Seetõttu koheldi neid nii majanduslikult kui juriidiliselt sageli ülekohtuselt. Näiteks kui kohtus oli roomlase või latiini sõna itaaliku vastu, jäi itaalik seal tavaliselt kaotajaks. Arusaadavalt ei meeldinud see itaalikutele ja mängib hilisemates sündmustes väga olulist rolli.
„Säh sulle! Mul on tunne, et meie sõber Poppius Poolperse on läinud üle „auväärsete“15 parteisse,“ ütles pilkavalt üks napsitajatest.
Poppius oli kord kusagilt joomingult koju tulnud, pool tagumikku ära kõrbenud nagu põrsapraad. Kõik arvasid, et ta istus purjus peaga söepannile. Tema ise vandus, et see olevat olnud jumal Vulcanus, kes just siis, kui tema soolikaid avalikus käimlas tühjendas, oma võimu näitas, nii et igast august tulesammas kärgatuse saatel välja purskus16 . Poppius paranes haavadest, aga hüüdnimi jäigi talle külge.
Pahane Poppius kisas:
„Rooma kodanik, ma olen Rooma kodanik! Jaa, minu tuunika on paigatud ja sandaalid auklikuks kulunud, aga ma olen Rooma kodanik ning võin igale endast jõukamale itaalikule ülalt alla vaadata ja varba peale kusta. Aga nüüd tahavad „rahvamehed“ isegi selle mult ära võtta ja neile lontrustele kodakondsuse anda!“
Just siis märkas seltskond Sertoriust.
„Mercuriuse nimel, mis peenike luhvtivend see seal lillekest nuusutades seisab? Mingi äraeksinud maa-aadlikust juntsu? Poisid, tema kulul võib veidi nalja visata!“
Rehmanud käega eemale kainemad sõbrad, kes teda tagasi hoida püüdsid, vaarus Poppius Sertoriuse juurde.
Lipitseva tooniga käre joodikuhääl äratas Sertoriuse mõtetest.
„Kas ratsanikuisand on eksinud? Vajab ta ehk teejuhatust?“
Sertorius osutas künkatipul oleva jumalanna Diana templi poole.
„Tahan sinna pääseda. Oskad sa mulle otsemat teed näidata?
Selle linnaosa põiktänavad oma tupikutega on hullemad kui Minotauruse labürint.“
15 Optimaadid on tõlkes u parimad, auväärsemad, samas kui populaarid tähendab u rahva poolt olijad. Minu romaanis kutsub Rooma rahvas optimaate ka auväärseteks meesteks ja populaare rahvameesteks.
16 Rooma kanalisatsioon ei olnud päris selline nagu tänapäeval. Seetõttu kogunes seal plahvatusohtlikku metaangaasi, mis aeg ajalt ka plahvatas.
„Oh, meie, kohalikud, suudame siinkandis isegi pilkases pimeduses ringi kõndida,“ uhkeldas Poppius.
„Kui noorhärra mulle pool sestertsi annab, võib ta peagi juba jumalanna ees palvetada.“
Sertorius pistis ühe assi17 Poppiuse räpasesse pihku.
„Teise saad kohale jõudes.“
Tee peal hakkas Sertorius juba oma tegu kahetsema, sest see tubli kodanik hakkas temaga nagu omasugusega lobisema.
„Kustkohast noor isand pärit on – ehk sabiinide maalt häälduse järgi otsustades? Mul oli kohe selge, et see tubli noorhärra on vist harjunud rohkem metsades ja mägedes liikuma kui meie linna tänavatel. Kas sabiini naised ikka veel nii ilusad on, et neid röövida tasub …18 Nonoh, ei maksa vihastuda, ma teen ju ainult nalja!“
„Ma maksin sulle teejuhatamise eest, mitte naljategemise eest,“ vastas nooruk kõrgilt. „Kas me hakkame juba kohale jõudma …“
Ta vakatas, sest nad olid jälle sama näruse popina ette jõudnud. Sama seltskond, suud kõrvuni peas, möirgas nende ilmumisel naerda.
„Olemegi kohal. Siin ongi Jumalanna Tempel ning need toredad poisid ja tüdrukud on tema preestrid ja preestritarid. Astu aga edasi, noormees, ja lausu oma palved neitsilikule jumalannale. Aga enne maksa mulle teine pool lubatud tasust.“
Nüüd märkas Sertorius, et kõrtsi seinale oli niivõrd rohmakalt joonistatud naisekuju, et tundmatu kunstnik oli pidanud vajalikuks kirjutada pildi peale „Jumalanna Diana“, mis ilmselt oligi kõrtsile nime andnud.
„See ei ole Diana tempel,“ ütles Sertorius stoilise rahuga, tundes, et asjad kisuvad täbaraks. „Võid saadud assi suupruukimise eest endale jätta ja oma kambajõmmide hulka tagasi minna. Ma leian ise tee.“
17 1 hõbedenaar = 4 hõbesestertsi; 1 hõbesesterts = 4 vaskassi.
18 Üks Rooma tuntumaid legende nii antiik- kui keskajal oli sabiinitaride röövimine Rooma meeste poolt Romuluse ajal.
„Hei, Poppius, sinu aristokraadist sõber tundub meid solvavat!“ hüüdis üks lühike paksuke.
„Ütle sellele pupujukule, et meie siin temasuguseid ei armasta,“ toetas paksukest üks tema najal kõõluv poolpurjus naisterahvas, keha ümber lohakalt mässitud kulunud mehetooga, mille servad olid plekilised ja kulunud.
„Noorsand tuleb kutsumata meie linnaossa, norib tüli ja on ise sellise näoga, nagu kõlbaksime me kõik ainult tema kõrgeaulisi jalgu pesema!“
Kõlasid üksmeelsed vihahüüded ja mitu napsitajat hakkas laua tagant püsti tõusma.
„Üldsegi mitte, ma arvan, et teist kõigist kõlbab ainult see töllmokk minu jalgu pesema ...“ Sertorius näitas pöidlaga üle õla Poppiuse poole.
„Või ei, tegelikult ma mõtlesin ümber – isegi tema ei kõlba mu jalgu pesema. Ta keel on selleks liiga räpane.“
Vandudes haaras Poppius Sertoriuse toogast.
Osav hoop lõua alla, mille üle nooruki kreeklasest rusikavõitluse õpetaja Apollonius uhke oleks olnud, saatis Poppiuse vaarudes otse ühe laualobudiku vastu, mis põrmuks varises.
Raevukisaga tormasid laua taga istujad Sertoriusele kallale.
„Sõbrad! Roomlased! Kaaskodanikud!“
Kõlava ja pilkava hääle peale pöördusid need, kes parajasti maas lamavat, pooloimetut Sertoriust jalgadega tagusid, ümber.
Ka Sertorius, kellele oli lillevaas vastu pead lennanud, upitas end vaevaga küünarnuki najale. Nende ees seisis väga kena välimusega, kullatud kiivrina läikivate punakasblondide juuste ja jõulise lõuajoonega umbes kolmekümneaastane mees, kelle rõõmsalt naerukil näos oli aga midagi kõhedusttekitavat.
„Miks te selle õnnetu ratsaniku läbi klobisite? Ja miks te mind appi ei kutsunud?“
„Ära sega end vahele, patriitsike, või saad samasuguse keretäie!“ urises Poppius.
„See sabiini maamatsist lurjus tahtis Diana templisse minna ...“
„Ja sina tõid ta meie Jumalanna Templisse?“ katkestas teda Sulla ja aplodeeris valjusti.
„Suurepärane nali, mu sõber Poppius, tõesti suurepärane nali.“
Nüüd muutus Sulla hääl karmiks ja ta ristas rinnal käed.
„Kas sa mõtlesid ka selle peale, et sa peksid läbi ühe Diana ustava kummardaja ja jätsid jumalanna ilma rikkalikust ohvriannist, mille noormees kindlasti templis teinud oleks. Mulle tundub, et sa oled jumalanna viha enda peale tõmmanud, kulla Poppius. Mis veel hullem – mulle tundub, et sa oled ka meie peale jumalanna viha tõmmanud.“
Löömamehed langetasid rusikad ja hakkasid kõõrdi Poppiuse peale vaatama.
„Mina Diana viha ei karda, mina olen linnainimene!“ ütles Poppius räuskava häälega, millest kostis läbi hirm. „Mina metsas ei käi ja Diana nooled minuni ei ulatu …“
„Seda arvasid ka need kolm tuhat tublit linnakodanikku, kes kolmteist aastat tagasi palgasõduritest Kreeta vibuküttide poolt siinsamas Aventinusel maha notiti nagu jänesed … Kulla naabrid, võtke aru pähe ja ärge norige jumalannaga tüli! Te näitasite sellele noorele aristokraadile, et meie, Remuse pojad, siin oma künkal
Palatinuselt tulnud Romuluse poegadest ei hooli ja asi sellega!“
Ta viskas Poppiusele rahatüki ja ütles:
„Vii oma väed tagasi Jumalannasse ja jooge Cornelius Sulla auks üks ring! Õhtul aga tulete minu uut farssi vaatama. Hirnute endal vahelihase haigeks, patriitsi ausõna!“
Kui Poppius minekule pöördus, peatas Sulla teda:
„Sõber Poppius, kus on selle noormehe rahakott?“
„Mis rahakott?“ teeskles Poppius arusaamatust.
„Tal on ju käe ümber nahkrihm, mis on läbi lõigatud …“
Sulla näos toimus mingi muutus, mispeale Poppius ajas kähku käe kaelaaugust tuunika alla, tõmbas rahakoti välja ja kadus teiste järel Jumalanna Templisse.