Issuu

Tom Cotton

Seitse asja,

mida ei tohi Hiina kohta rääkida

Inglise keelest tõlkinud Ivika Arumäe Toimetanud Marika Kullamaa Kujundanud Pille-Riin Port Tõlke autoriõigus Ivika Arumäe ja Hea Lugu OÜ, 2026 www.healugu.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9908-56-071-7

Cowboy mälestuseks. Tema aitas mul seda raamatut kirjutada.

Sisukord Proloog

Hiina on kurjuse impeerium Punahiina – tänini kommunistlik diktatuur Tehnototalitaarne politseiriik Kristlaste tagakiusamine Falun Gong ja teisitimõtlemise hind Tiibet: aeglane genotsiid Uiguurid: kiirendatud genotsiid Hongkongi allasurumine

19 21 29 32 36 38 42 46

Hiina valmistub sõjaks Hiina kommunistliku agressiooni verine ajalugu Ühepoolselt käivitunud relvastusvõidujooks Hingemattev tuumaarsenal Hiina agressiivsuse tugevnemine Järgmine Taiwani kriis

51 52 59 63 66 71

Hiina peab majandussõda kogu maailma vastu Ikka sohki tehes Gangsterimajandus Roheline on uus punane Majanduslik imperialism Hiina Vöö ja Tee algatus

79 80 85 90 94 98

Hiina on imbunud USA ühiskonda Hollywood Profisport

103 104 108

Uudismeedia Kõrgharidus USA suurettevõtted Wall Street

113 117 122 126

Hiina on imbunud USA valitsusse USA sõjaväelased sihikul Washingtoni soo Spionaaž kodu lähedal

131 132 137 144

Hiina sirutab käed meie laste järele TikTok Hiina kommunistlikud koolidirektorid Äraspidine oopiumisõda

155 156 162 168

Hiina võib võita

175

Epiloog Tänusõnad Märkusi allikate kohta Proloog Autorist

188 194 197 199 207

Proloog

ovid-19 pandeemia algusaegadel, kui enamik ameeriklasi veel ei teadnud, kus asub Wuhani linn, jõudsin ma järeldusele,

et Hiina kommunistlik partei on järjekordselt valetanud. 2020. aasta alguses andis Hiina Maailma Terviseorganisatsioonile teada, et Wuhani ümbruses on hakanud levima kopsupõletik, ja väitis, et haiguspuhang on kontrolli all. Ometi kehtestas Hiina valitsus Wuhani ümbruses drakoonilisi piiranguid ja karantiine, ehitas uusi välihaiglaid, kogus kõvasti kaitsevarustust, näiteks maske ja kummikindaid, ning krematooriumid töötasid täistuuridel. Nii ei toimi ju valitsus, kes on kindel, et neil on olukord kontrolli all. Mitte teadusuuringutele tuginevate teadmiste ega salastatud teabe, vaid tavalise talupojamõistuse toel sain kohe viiruse leviku algusaegadel aru, millega on tegemist. Hiina kommunistide väiteid ei ole ma kunagi puhta kullana võtnud. Kui selgus, et nende sõnad ei lähe tegudega kokku ja nad hakkasid haiguspuhangu kohta olulist infot varjama, mõistsin, et asjad ei ole head.

Kui ma aga noil epideemia algusaegadel tulin välja mõne lihtsa ja praktilise tähelepanekuga, jäi mulle mitte üksnes hiinlaste endi, vaid ka nende Ameerika toetajate hüsteerilistest reaktsioonidest mulje, nagu oleksid ma sooritanud mingi andestamatu patu. Igal võimalusel püüdsid nad mind vaigistada ja mu seisukohti tõrjuda. Esiteks tegin ma ettepaneku keelata Hiinast USA-sse reisimine. Seda mõistlikku sammu soovitasin oma telefonikõnedes ja kirjades Trumpi administratsiooni ametnikele ning propageerisin oma avalikes sõnavõttudes; lõppude lõpuks oli Hiina ise juba Wuhanist lahkumise keelanud. Ameerika Ühendriikide allergia ja nakkushaiguste instituudi direktor Anthony Fauci nimetas aga mu ettepaneku kultuuriliselt tundetuks, ja kui president Trump oli Hiinast USA-sse reisimise keelanud, kuulutas toonane presidendikandidaat Joe Biden niisuguse keelu hüsteeria, ksenofoobia ja hirmu õhutamise ilminguks. Biden ja Fauci tegid mõlemad hiljem kannapöörde. Märkimisväärt ei ole siin see, et kummalgi mehel ei olnud õigus – seda tuleb sageli ette –, vaid et nende esimene mõte oli tormata kommunistliku Hiina kaitsele ja rünnata neid, kes seda kritiseerivad. Ja see ei olnud kaugeltki üksikjuhtum. Järgmiseks noomis Washington mind ja ka mõningaid teisi selle eest, et me nimetasime puhkenud taudi põhjustajat Wuhani viiruseks ja Hiina viiruseks või haigust ka Wuhani gripiks. Mina ei ole sellest poleemikast kunagi aru saanud. Sellel, et

pandeemiaid ja viirusi nimetatakse paiga järgi, kus need arvatakse olevat puhkenud, on pikk traditsioon. Lääne-Niiluse viirus, Aasia gripp, Hongkongi gripp, Ebola ja Zika on kõigest mõningad näited. Kui säärane komme aga solvab kommunistlikku Hiinat, puhkeb raev. Haiguste tõrje ja kontrolli keskuse direktor Robert Redfield on kuulutanud niisugused haiguste nimed absoluutselt valeks ja kohatuks. Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi on öelnud, et need kahandavad meie kõigi turvatunnet, ja senaator Chuck Schumer on neid nimetanud südametuteks, vastikuteks ja kitsarinnalisteks. Niisugust hurjutamist võimendasid samuti suuremad ajalehed ja uudistekanalid. Kui Joe Biden sai presidendiks, keelas ta oma töötajatel nende geograafiliselt täpsete nimetuste kasutamise. Selline selge topeltstandardite järgimine tuli taas kasuks Hiinale. Lõpuks sai minust esimene riiklikul tasandil juht, kes oli valmis pandeemia kohta välja ütlema kõige kohutavama tõe: pole võimatu, et viirus on valla pääsenud laborist. Niisugune mõistlik tähelepanek poleks pidanud poleemikat esile kutsuma. Wuhanis asub Hiina üks kõige riskantsematest superlaboritest, kus teadlased uurisid nahkhiirtel baseeruvaid koroonaviirusi – üht selle labori kõige mainekamat teadlast tunti isegi Nahkhiireproua nime all. Peale selle olid USA ametnikud kaks aastat varem hoiatanud labori lõtvade turvareeglite eest ning kurval moel läks see kokku ammuse kehva turvaolukorraga Hiina laborites ja

kombega esineda rahvatervise kriise kajastades valedega. Pealegi ei ela Wuhani ümbruses saja miili raadiuses nahkhiiri ja Wuhani elusloomaturul ei müüdud ei nahkhiiri ega ka pangoliine – mõlemaid olid Hiina kommunistid nimetanud süüdlastena. Ei ole ka üllatav, et ühes Hiina teadlaste päris algusaegade aruandes anti teada, et esimestel teadaolevatel haigestunutel ei olnud turuga mingeid kontakte. Kokkuvõttes osutavad kõik tõendid algusest peale laborilekkele. Loomulikult mõistsid kommunistliku Hiina ametnikud mu avalikult hukka. Hiina saadik USA-s tunnistas mu „absoluutselt hulluks“. Ta noomis mind, kui kahjulik ja isegi ohtlik on külvata kahtlusi ja kuulujutte ning neid inimeste seas levitada. Pealekauba lisas ta salakavalalt, et see teooria annaks hoogu rassilisele diskrimineerimisele ja ksenofoobiale. Samamoodi pahandas üks Wuhani labori tippteadlane, kes ühtlasi oli labori kommunistliku parteikomitee sekretär, et ma püüdvat meelega inimesi eksiteele juhtida. Hiina kommunistidelt ma muud ei oodanudki. Samasugust meelepaha väljendas aga ka USA eliit, eriti meedia kaudu. Washington Post, New York Times, NBC, CNN, MSNBC ja maineka meditsiiniajakirja Lancet kakskümmend seitse teadlast mõistsid laborilekke hüpoteesi kui konspiratsiooniteooria hukka. Huffington Post avaldas paar artiklit, mille pealkirjad olid „Ärge kuulake senaator Tom Cottoni juttu koroonaviiruse kohta“ ja „Senaator Tom Cotton propageerib

ikka veel juba kummutatud teooriat koroonaviirusest“. NPR teatas: „Viirust uurivate teadlaste väitel ei ole mingit võimalust, et uus koroonaviirus oleks mõne kas Hiinas või kusagil mujal toimunud laborilekke tulemus“. Püüdes mind kiiresti rünnata ja vaigistada, ei hoolinud Hiina apologeedid ettevaatusest, teadmiste hankimise soovist ega peamistest faktidest, mida nad nüüd on siiski hakanud aegamisi ja vastutahtsi tunnistama. Umbes aasta hiljem toimetas Washington Post oma artiklit „Tom Cotton kordab juba ümber lükatud konspiratsiooniteooriat koroonaviiruse kohta“, asendades sõnad „konspiratsiooniteooria“ ja „ümber lükatud“ fraasidega „äärmuslik teooria“ ja „vaieldavaks tunnistatud“. Teised uudistekanalid lisasid oma artiklitele toimetuse kommentaare ja avaldasid enesekaemuslikke uurimusi selle kohta, kuidas meedia oli kogu asjast valesti aru saanud. 2023. aastaks andsid USA energeetikaministeerium ja föderaalne juurdlusbüroo ning haiguste tõrje ning kontrolli keskuse endine direktor teada, et ka nende oletuste kohaselt võis pandeemia alguse saada laborist. 2024. aastal ilmus isegi New York Timesis artikkel pealkirjaga „Miks pandeemia sai arvatavasti alguse laborist. Viis peamist põhjust“. Hiina kommunistlik partei sellega aga ei nõustunud. Mina rääkisin kommunistliku Hiina kohta jätkuvalt tõtt ja rõhutasin senatis, et just Hiina on kõige eest vastutav. 2020. aasta augustis kehtestas Hiina omalt poolt minu suhtes sanktsioonid, mille üle olen tänini uhke.

•••

eed Covid-19 algusaegade olupildid toovad Hiina kohta esile mõningaid üldisemaid tõdesid. Esiteks see, et Hiina

kommunistlik partei valetab pidevalt ja lakkamatult. See ei ole kellelegi üllatus: Hiina kommunistid ei erine eriti Vene kom-

munistidest, kes valetasid kogu külma sõja aja. Teiseks võib kommunistlik Hiina olla kindel, et neid on kaitsmas suur hulk Ameerika apologeete, samas kui Nõukogude Liit ei saanud millelegi säärasele loota. Hiina mõjuagente on kõikjal: poliitikas, äris, meedias, Hollywoodis, profispordis, ülikoolides ja mujalgi. Kolmandaks – ja see tekitab kõige enam muret – ei piirdu nad sellega, et kaitsevad Hiinat, vaid nad ka ründavad ja püüavad vaigistada selle kriitikuid. Ja sageli läheb see neil korda. Ehkki rohkem kui kolmveerand ameeriklastest suhtub Hiinasse (õigustatult) vaenulikult, ei jõua nendeni sageli kogu tõde Hiina kommunistliku partei kuritegude ja nurjatuste kohta. Hiina on ähvardustega sundinud vaikima suure hulga USA eliidist, silmapaistvatest isikutest, sportlastest ja poliitikutest. Need inimesed kardavad, et kaotavad töö, lepingud või investorid, jäävad ilma oma senisest staatusest või millest iganes. Neil on kindlam suu pidada. Samasugused hirmud mõjutavad miljoneid tavalisi ameeriklasi. Kui ma oleksin tavakodaniku, mitte senaatorina, rääkinud

Hiina kohta sama, mida senaatorina rääkisin, oleks mu tööandja arvatavasti käskinud mul niisugused sõnavõtud lõpetada, ja kui ma poleks sellega nõustunud, siis mind vallandanud. Samamoodi oleks mind võinud vaigistada sotsiaalmeedia. Lõppude lõpuks on Hiinale kaasatundjad palju vähemagi eest rikkunud paljude ameeriklaste karjääri ja võtnud neilt sissetuleku, levitades meie maal hirmu ja sundides inimesi vaikima. Ohtlik tegelikkus on see, et on asju, mida Hiina kohta lihtsalt ei tohi rääkida. •••

ga mina tohin. Mul on vedanud, sest ma teenin USA senatis Arkansase kodanikke ja kogu meie riiki. Meie riigi

rajajad lõid senati selleks, et vaadata asju pikas perspektiivis, seista vastu mööduvatele narrustele ja moodsatele seisukohtadele ning olla üle ähvardustest ja sunnimeetmetest, ükskõik, kas need pärinevad sisemaistelt huvirühmadelt või välismaistelt vastastelt. See on üks põhjustest, miks välispoliitika on meil konstitutsiooniga usaldanud senati hooleks. Otse öeldes on asi nii, et ma ei karda Hiinat. Hiinal ei ole minu üle võimu ja ta ei suuda mind mõjutada. Ma austan inimesi, keda ma teenin, ja meie riigi rajajaid ning kasutan oma ametiga seotud võimu, et rääkida Hiina kohta tõtt. See oligi põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin.

Lubage mul teiega jagada Hiina kohta seitset tõsiasja, mida tegelikult ei tohi välja öelda. Esiteks, Hiina on kurjuse impeerium. Hiina kommunistlik partei on Hiina rahvast rohkem kui sajandi vältel vaenanud, tapnud kümneid miljoneid inimesi ja jätnud sajad miljonid sündimata. Partei on oma alamate kontrolli all hoidmiseks üles ehitanud Orwelli moodi politseiriigi, pannud toime genotsiidi ebasoosingusse sattunud vähemuste kallal ja hävitanud nende elulaadi. Nad piinavad ja tapavad rahumeelseid dissidente, hoiavad rõhumise all üht kogu maailma kõige suuremat kristlaskonda ning ikestavad kunagist vabalinna Hongkongi. Teiseks, Hiina valmistub sõjaks. Hiina endine diktaator Deng Xiaoping on kunagi soovitanud, et Hiina varjaks oma tugevust ja ootaks paremaid aegu. Enam see nii ei ole: Hiina on naasmas Mao mõõdutundetu agressioonipoliitika juurde. Juba praegu on Hiinal kõige suurem sõjavägi kogu maailmas ning ta suurendab kiiresti oma konventsionaalsete ja tuumarelvade arsenali. Kõik märgid näitavad, et Hiina kommunistid valmistuvad sõjaks: nad valmistuvad alustama rünnakut kõige nõrgemast kohast – Taiwanilt. Kolmandaks, Hiina peab majandussõda kogu maailma vastu. Ta on hävitanud miljoneid töökohti USAs, lõpetanud kümnete tuhandete USA tehaste töö ja varastanud miljardite dollarite väärtuses ameeriklaste intellektuaalset omandit. Hiina

on kiskunud meie riigil käest terveid tööstusharusid ja domineerib üha enam kõige uuemate tulevikutehnoloogiate vallas. Samas kasutab Hiina oma tohutut majanduslikku jõudu, et kogu maailma riikide üle valitseda ja neid väljapressimisega ähvardada. Neljandaks, Hiina on suutnud imbuda meie ühiskonda. Ta on teinud varastatud rikkustest relva ja võtnud pantvangi poolteist miljardit tarbijat, kontrollides, mida Hollywoodi kuulsused, sporditähed, meediamogulid, ülikoolide õppejõud ja ettevõtete juhid Hiina kohta ütlevad või mõtlevad. See on omakorda mõjutanud seda, mida terve sugupõlve vältel on kuuldud, loetud ja nähtud. Viiendaks, Hiina on imbunud meie valitsusse. Hiina on käiku lasknud nii traditsioonilise spionaaži kui ka keeruka lobitöö, et võtta sihikule meie sõjavägi, mõjutada Washingtoni ning õõnestada meie osariike ja kohalikke omavalitsusi. USA-l ei ole õnnestunud kommunistlikule Hiinale vastu astuda mitmel põhjusel; üks neist põhjustest on Pekingi korrumpeeriv mõju USA riigiametnike ja nende perekondade üle. Kuuendaks, Hiina on sirutanud käed meie laste järele. Hiina ostab ära ja mõjutab nende koole, ujutab laste nutitelefonid üle propaganda ja igasuguste roppustega, meelitab neid sõltuvusse kõige surmavamatest mõnuainetest ja tapab neid. Hiina kommunism on praegu USA noorte sõltuvusse sattumise ja surmajuhtumite üks peamisi põhjustajaid.

Seitsmendaks, Hiina võib võita. Hiina pealejäämine võitluses USA-ga globaalse juhtpositsiooni pärast algab Taiwani kui strateegilise maamärgi vallutamisega ja lõpeb USA mõjuvõimu ja jõu kuhtumisega. Tõde Hiina kohta on nii häiriv osalt sellepärast, et me ei ole sellest eriti palju kuulnud. USA oleks neist ohtudest pidanud teadlikuks saama juba kümnete aastate eest, kuid liiga paljud meie juhtidest ei soostunud välja ütlema seda, mida meil olnuks tarvis kuulda. Selles raamatus tuleb juttu kõigest, mida on vaja teada. Siin kirjeldatakse tõelist ja ähvardavat ohtu, mida Hiina kommunistid endast kujutavad, ning tuginetakse kinnitust leidnud tõsiasjadele ja sündmuste loomuomasele loogikale. See käsitlus ei ole erapoolik, samuti ei ole see järjekordne tüütu epistel „kollasest hädaohust“. Lubage mul rõhutada, et meid ähvardav oht on Hiina kommunism, mitte muistne Hiina tsivilisatsioon ega Hiina inimesed, kes on Hiina kommunismi esimesed ja kõige otsesemad ohvrid. USA on endiselt maailma kõige võimsam riik, aga seda tiitlit ihaldab endale Hiina kommunistlik partei. Ohud on süvenemas ja aega ei ole jäänud enam palju, aga me võime veel peale jääda, kui mõistame, mis on kaalul ja milles seisnevad ohud. Ma räägin teile seda, mida teised ei räägi, sest ma tean, et te armastate Ameerika Ühendriike ja tahate, et me võidaksime.