ESIMENE JAGU RAHU
Ole õnnistatud, Desna, mu puutumata neid! Sulle mõeldes muutun ma aasta-aastalt aina lahkemaks, tundes end lõputult rikka ja heldekäelisena. Sa oled kinkinud mulle nii palju, et sellest jagub elu lõpuni. Mu kaugel olev kaunitar! Olen õnnelik, et sündisin su kallaste ääres, et olen nende unustamatute aastate jooksul joonud su pehmet, rõõmsat ja iidset vett, jalutanud paljajalu su lummavatel liivadel, kuulnud su paatides kalameeste jutuajamisi ja esivanemate muinaslugusid, et olen loendanud tähti su vetes peegelduvast tagurpidi taevast, ja et ma tänagi alla vaadates mõistan – ma pole kaotanud õnnetoovat annet näha neidsamu tähti isegi igapäevaelu lompides.
– Oleksandr Dovženko
Kodumaa on koht, kus sind mõistetakse, kui räägid unes.
– Serhi Žadan
Eile saabus pakk tatolt, minu isalt. Mu sünnipäev oli kahe nädala eest, aga sellest pole midagi. Ameerika markidega kaetud räsitud pappkarp saabub postkontorisse alati paar nädalat pärast minu sünnipäeva, pärast mu väikevenna Juri sünnipäeva ja pärast püha Nikolause päeva. Juri sai aprillis kaheksaseks. Tato saatis talle kaisukrokodilli. Krokodillil on suured teravad hambad, seepärast ristis Juri ta meie hambaarsti järgi Arkadi Petrenkoks. Arkadi saabus koos postkaardiga Floridast, kus elavad päris krokodillid, sellised, kellel pole plastsilmi, oliivrohelist karva ega silti kirjaga „pesta koos sama värvi asjadega“.
Huvitav, kas Arkadil hakkab külm, kui siin Ukrainas tuleb talv. Minu sünnipäevaks saatis tato kunstitarbeid. Ta saatis värvipliiatseid ja grafiitpulki, pastelle, Conté kriite. Puidust pliiatsikarp oli suletud tabalukuga ning see jättis mulje millestki, mida piraadid võinuksid peita üksikule saarele. Ta saatis värvide segamiseks ja laiali hõõrumiseks vajalikke hajutuspulki ja maailma mustimast mustast tehtud söepulki.
Aga mis kõige parem – ta saatis visandiploki. Nahka köidetud sajaleheküljelise rihma ja pandlaga ploki, milles karvaste servadega lehed. See on raske ja tundub mu käes iidvana, nagu mõne iidse linna varemeist üles kaevatud püha reliikvia. Kaas on kaunistatud pilvelõhkujate siluettidega, vaatega linnale, kus tato elab. Kaane
sisse on ta oma segase käekirjaga kirjutanud: „Nüüd võid mataülesannete vahele kritseldamise asemel hoopis siia joonistada. Ära unusta, et ma armastan sind!“
Ilmselt ei teeks ükski minu joonistus plokki väärikamaks. Aga ma ei saa lehti ka lihtsalt tühjaks jätta. Seega otsustan, et joonistan sinna ainult kõige tähtsamaid asju – sada tähtsat asja.
Tato teab, et joonistamine meeldib mulle tohutult. Olen selles hea ja ma tunnen uhkust, et olen milleski hea. Mu kunstiõpetaja
Ljudmila Mihhailivna kiidab mind iga tunni järel. Kunstitund on ainus aine, milles mul on head tulemused – kümned ja üheteistkümned1. Mu ukraina keele hinded pole ka kohutavad, on kuued ja seitsmed, aga mulle ei paku huvi need vanad surnud poeedid, kelle asju me loeme, ja kui miski mulle huvi ei paku, läheb mul tähelepanu ära. Ajaloos ja geograafias vaatan ma alati aknast välja või sirgeldan midagi oma õpikutesse. Meie klassijuhataja Antonina Romanivna noomib mind ning ma saan viisi ja neljasid, vahel isegi kolmesid.
Ma istun 6.b klassi tagumises otsas akna kõrval pingis koos oma sõbra Viktoriga, kelle hinded on isegi veel hullemad kui minul. Me segame teineteist pidevalt ja sosistame omavahel, kuni Antonina Romanivna meid vait käratab. Ja kui me oma suud kinni peame hoidma, siis ma joonistan – parandatud töölehtede taha, laua peale ja oma vasakule käele. Joonistused toon koju mamale ja iga kord, kui me tatole Ameerikasse midagi saadame, poetan vähemalt ühe neist pakki.
Praegu jõllitan ma meie korteris visandiploki esimest valget lehte. Selle laitmatu lumevalge pind esitab mulle väljakutse, pilkab mind. Kui mama on tööl, pole korteris just palju sellist, mida joonistada, on vaid meie magamistuba ja vana paks kolmevärviline kass Monja, kes veedab päevi köögiakna all päikeselaigus, ise priskeks palliks kokku keritud või karvase nahana laiali laotunud. Teda
1 Ukrainas pannakse hindeid 12-pallisüsteemis, milles 10–12 vastavad tulemusele „väga hea“. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
olen ma juba korduvalt joonistanud. Seega läheme koos vend Juriga jalutama, et midagi joonistamisväärset leida.
Kohtame Varvara Tihhonivnat ja Oksana Ivanivnat, kahte babusjat2, kelle päevad mööduvad aiapingil istudes – isegi sellisel kuumal augustipäeval nagu täna ja isegi talvel lumega – ja kes räägivad kuulujutte kõigest, mis puudutab meiepoolset osa Tšernihivist.
„Sa võiksid neid joonistada,“ soovitab Juri. Kaalun seda hetkeks, siis raputan pead. Nad ei oleks iial nõus mulle poseerima. Vaevalt et ma neile meeldin. Ma jõlgun ju ringi Viktoriga ja ma tean, et Viktor neile ei meeldi, sest ta on pahanduseuss – seda teab igaüks.
Läheme edasi mööda Nestaiko tänavat allapoole. Meie elame majas numbriga kolmkümmend kuus ja Viktor elab kolmekümne kaheksandas. Meie korrusmaja on see, mille ees kasvab hiiglaslik kastanipuu, Viktori maja on kohe meie vastas üle hoovi. Proovisime ükskord niimoodi Viktoriga juttu ajada, et kumbki oli oma magamistoa aknal, ja see täitsa õnnestus, kuniks üks tujurikkuja oma akna avas ning üle terve hoovi karjus, et kell on kaks öösel, käige põrgu ja kasige magama.
Läheme Juriga risti läbi Tšernihivi linnapargi, möödume vaaterattast, saurusekujudest ja oravatest ning lõbustuspargi putkadest, kus saab võita pehmeid mänguasju, kui tabad piisavalt täpselt märklauda.
„Ma tahan mängida,“ ütleb Juri.
„Mul ei ole üldse taskuraha,“ ütlen mina. „Tuleme homme tagasi.“
Pöörame vasakule Ševtšenko tänavale ja läheme üle Punase silla. Meie alla jääb Strõžen, veeriba, mis lõikab Tšernihivi pooleks. Kui me väikesed olime, tõi mama meid sageli siia parte toitma. Meie teele jääb suširestoran, kus käime igal aastal kooli viimast päeva tähistamas. Jõuame iidsete linnamüüride juurde.
„Üks, kaks, kolm, neli …“ loendab Juri valjusti, kui möödume kaheteistkümnest kahurist, mille läikivmustad torud on suunatud
2 Babusja (ukr бабуся) – vanaemake, ka vanamutt.
ammu surnud sissetungijate poole. Mama rääkis mulle kord, et kui ta noor oli, ammu enne tatoga kohtumist, olevat ta öelnud meestele, kellega ei tahtnud kohtama minna, et kokkusaamiskoht on kolmeteistkümnenda kahuri juures.
„Kas sa siit ei tahaks midagi joonistada?“ küsib Juri, kui jõuame Püha Katariina kiriku juurde, mille viis kuldset kuplit sädelevad suvepäikeses.
Raputan pead. See kõik on ilus, see kõik on kodune, aga ei tundu olevat piisavalt tähtis, et võtta ruumi mu uues visandiplokis. Plokk ise on nüüdsest kalleim asi, mis mul on. Selle saatis tato.
Tema kirjutatud read on ikka veel soojad.
Juri pööritab silmi. „Kas sulle üldse meeldib joonistada?“
Mu visandiplokk jääb nädalateks tühjaks. Lükkan matemaatikatunni ajal esimeselt lehelt avatud ploki Viktori ette.
„Lihtsalt joonista midagi,“ ütlen ma talle. „Ma ei talu enam seda pinget.“
„Artem, tšel3,“ sosistab Viktor ja libistab ploki üle laua jälle minu ette, „sa ju tead, et ma ei oska joonistada.“
„Vovtšenko, Haidenko!“ käratab õpetaja. „Ei lobise!“
„Sa võiksid Antonina Romanivnat joonistada,“ sosistab Viktor.
„Ainult et kindlasti koos lõua otsas olevate karvadega.“
Kui me maale Vasjukivkasse meie vanaisa, did Paša juurde sõidame, soovitab too joonistada mõnd oma loomadest. Tal on emis nimega Manuna, kes hakkab kriiskama, kui aedikule liig lähedale minna, ja sikk nimega Žora, kellele meeldib, kui teda sarvemuksude vahelt sügatakse. Kui ma visandiploki lahti teen, upitab Žora koonu üle värava ja püüab paberit süüa. Sikutan selle udemetega kaetud mokkade vahelt tagasi ja pragan loomaga, aga tema muudkui naeratab.
3 Tšel (ukr чел) – tuletis venekeelsest sõnast человек (inimene), mida kasutatakse kõnekeeles tähenduses „mees“, „tüüp“, „kutt“ jne.
Augustikuumus püsib septembri lõpuni ja viimne kui Tšernihivi aken on tuult anudes pärani. Enne veel, kui suvi otsa saab, viib mama meid viimast korda Desna jõkke ujuma.
Jookseme Juriga võidu puudevaheliselt teelt Kuldsele rannale ja tagasi, sandaalid vastu taldu plaksumas. Mama jääb meist maha ja on kohtunikuks.
„Kes võitis?“ küsib Juri, kui me hingeldades mama juurde jõuame.
„Artem,“ ütleb mama, „aga vaid millimeetrikese jagu.“
Näitan Jurile keelt.
„Ainult millimeetrikese,“ meenutab Juri mulle.
Rannal müüvad vanaemad topsikesi värskete maasikate ja vaarikatega. Mehed joovad õlut ning haukavad kõrvale vintsket ja soolast kuivatatud kala. Mama leiab hea koha, kuhu laotada sinine tekk, mille ta alati kaasa võtab ja mis on ainus, mida tohib liivaseks teha.
Sellel saame võileibu süüa ja ujumast tulles päikese käes kuivada.
Näpistame Juriga nina kinni ja sulgeme silmad, kui ema meid päikesekreemiga üle pihustab. Hõõrume kreemi rinnale ja säärtele, kõrvaotstele ja ninaseljale.
Desna kannab endas ka septembris mälestust möödunud talvest. Jõe jahedus pakub võimalust kuumusest hinge tõmmata. Sumame
Juriga jõkke, vesi ulatub meie ujumispüksteni, rinnuni, õlgadeni. Kiljume kannatusi teeseldes, kui külm vesi meie kuumade kehade vastu loksub. Sirutame tulutult käsi mööda lipsavate lepamaimude järele. Sukeldume põhjani välja, et põlvitada jõe mudasel kõhul. Juri naeratab mulle vee all ja näitab keelt. Mina teen ahvinägu ja ta naerab, nii et tema suust tulevad mullid ümbritsevad meid mõlemat. Siin all kaob kogu ülejäänud maailm. Oleme ainult mina ja tema. Päike tungib läbi veepinna ja maalib valgusega meie kehadele ämblikuvõrgud.
Ja ühtäkki mul välgatab. Ma tean, mida tato tahaks, et ma visandiplokki joonistaksin. Ma tean, mis on piisavalt tähtis, et olla esimesel lehel.
1Mu vend Juri ujub Desna jões
Istume Juriga enne magamaminekut meie magamistoa aknaorvas.
Ta istub vaikselt ja mina vaatan ta nägu.
„Keera end natuke paremale,“ ütlen talle.
Ta niheleb oodates, põntsutades parema jalaga. Vaikuses kostab vaid mu pliiatsi krabinat, vahel kustukummi sahinat, pudi minema pühkimist.
Vanasti mahtusime kahekesi mugavalt aknaorva, aga nüüd oleme kasvanud ja peame teineteisele ruumi tegemiseks põlved vastu rinda suruma.
Sajab vihma, aga me hoiame akna paokil. Meie korteris on alati pisut liiga soe, isegi talvel. Kui mama juhtub märkama, et oleme akna lahti teinud, paneb ta selle kinni ja ütleb: „Pigem liiga soe kui liiga külm.“ Ta kardab, et jääme tuuletõmbuse tõttu haigeks.
Mamale meeldib meile meenutada, et ta on üles kasvanud Vasjukivka külas, majas, mida did Paša küttis puudega, ja seda, mida tähendab soojade varvaste tunne, sai ta teada alles täiskasvanuna siin Tšernihivis elama hakates. Ma vastan alati, et tema pole see, kes peab magama Juri kõrval, kelle kehasoojusega võiks lumetormi ajal terve linna kuumaks kütta. Mõnikord ärkan hommikul nii, et linad on mu higise naha külge kleepunud.
Juri püsib minu jaoks paigal. Upitan end temast mööda ja vajutan laualambi lülitit. Valgus paneb särama Juri koomiksivirna ja Kreeka müütide raamatud. See valgustab tervet hulka mänguasju,
mis on aastate jooksul kogunenud, asju, mida Silpo toidupoe kassapidajad iga üheksakümne üheksa grivnase4 ostu eest jagavad. Mänguasjade kõrval on Žõvtšõki limonaadi pudel, täidetud müntidega, mida oleme kõnniteelt leidnud. Seal on ka Juri geood – taas üks suveniir, mille tato Ameerikast saatis. Tuhm ja tolmune kivi, mis on lõigatud pooleks, et paljastada saladus – särav kristallist südamik.
Kui lamp põleb, näen ma Juri nägu korralikult. Mu vasema käe külg on nüüd hallikasmust, sõrmed on grafiidised. Teen pliiatsiga õrnu seosetuid liigutusi, oodates, et mu vend selgelt paberile ilmuks. Tema nihelev parem jalg tõukab mu visandiplokki ja joon, mida ma just vean, kaldub vasakule.
„Oi, lohh5!“ Haaran ta pahkluust ja hoian jalga kinni nagu lõksu püütud looma. „Püsi paigal!“
Ta siputab varbaid, püüdes vabaks saada. Haaran mõlema käega tema jalast.
„Ma joonistan just su nina,“ ütlen ma. „Kas tahad selle asemele elevandi lonti?“
Ta ohkab ja pööritab silmi. „Hea küll.“
Vihma sajab ja kastanipuu meie akna taga sahiseb tuules. See puu on vanem kui meie, vanem kui mama, vanem kui teda ümbritsevad kortermajad. Ronisime ükskord Juri ja Viktoriga puu otsa, et teada saada, kas meil õnnestuks õue kaudu oma magamistoa aknani jõuda. Olime Viktoriga nõrkade okste jaoks liiga rasked, aga Juri oli väike ja kartmatu. Ta oleks peaaegu latva välja jõudnud ning tuli alla vaid seepärast, et mama nägi ja hakkas meie kõigi peale karjuma. Ta karjus Juri peale, sest too oli liiga kõrgele roninud, ja meie peale, sest olime Viktoriga lubanud Juril nii kõrgele ronida.
Kastanipuu kõrval on elektripost ja selle tipus kurepesa, kaks meetrit kõrge ning vana korstent meenutav. Kui me alles väikesed olime, rääkis mama, et meie rahvas on alati armastanud kurgi ning
4 2025. aasta seisuga on 1 euro umbes 50 grivnat.
5 Lohh (ukr лох) – slängisõna, mis olenevalt ütlejast võib tähendada nii lolli kui ka lihtsameelset tobukest.
kured on alati meid vastu armastanud. Ta rääkis, et talveks lendavad kured ja kõik teised linnud ja putukad lõunasse, kohta nimega Võri6. See on igavese suve maa, kus kasvavad hiiglaslikud sõnajalad ning mille soojades allikates pulbitseb tervendav vesi. Ta on alati oodanud, et nad juba tagasi tuleksid, need valgesulised, oranžide nokkadega linnud, kelle jalad on peened ja kõhetud nagu oksaraod, millest nad oma pesi ehitavad.
Pööran valminud pildiga visandiploki Juri poole. Ta võtab selle kätte ja uurib lähedalt, endal kulm kortsus. Ülemist osa näost oli lihtne teha. Tumedad rahutud lokid laupa katmas, silmad, mis naeratades kaovad, kõrvad, mis kipuvad talvemütsi alt välja paistma.
„Päris hea,“ ütleb ta. „Aga mu suu pole õige.“
„Sest sa räägid kogu aeg,“ ütlen ma talle ja pööran visandiploki õigetpidi. „Või sööd.“
Ma tean, et tal on õigus. Alumine näoosa on alles töös, sealt aimub kahvatuid jälgi joontest, mida olin kustutanud. Juril on etteulatuvad hambad, mida mama kutsub „võluvaks“ ja Arkadi Petrenko (hambaarst, mitte krokodill) „kergeks ülehambumuseks“.
Ma ei suuda tema suud joonistada, ilma et tulemus poleks naeruväärne, karikatuurne. Ühel päeval, võibolla isegi varsti, on Jurile vaja panna breketid. Ma ei suuda teda korraliku, sirge hambareaga ette kujutada. Breketid muudaksid kogu ta näo.
Meie magamistoa uksele koputatakse. Mama astub vastust ootamata sisse.
„Uneaeg, poisid,“ ütleb ta. Tema juuksed – lokkis ja nii mustad, et tunduvad päikeses lausa siniselt läikivat, täpselt nagu minul, täpselt nagu Juril – on magamaminekuks juba üles sätitud. „Juri, mine hambaid pesema!“
„Viis minutit veel?“ küsib Juri, kuigi sellest pole iial kasu.
6 Võri (ukr Вирій) on slaavi, sh ukraina mütoloogias soe ja viljakas paik, mis asub lääne- või lõunakaares. Seda peetakse lindude, loomade ja putukate talvitumispaigaks, igavese suve maaks. Muuhulgas arvatakse, et sealsete puude otsas elavad surnute hinged.
„On juba hilja,“ ütleb ema. „Mine. Lippa kiirelt kui jänku.“
Juri pööritab silmi. Ma kuulen meie magamistuppa tuttavaid närviajavaid hääli, mis eelnevad Juri magamaminekule: teatraalne hambapasta kraanikaussi sülitamine, potikaane ja prill-laua ülestõstmise klobin, pissisolin vees, hääled, mis tulevad sellest, et ta teeb peegli ees naljakaid nägusid.
Mama istub mu kõrvale aknalauale. „Mida sa lõpuks joonistada otsustasid?“
Näitan talle visandiraamatut. Ta kummardub lähemale. Tunnen tema hingeõhus sidruniteed, mida ta päevad läbi joob.
„See pole veel valmis,“ ütlen ma, kuna ta ei lausu sõnagi.
„Sa oled õigel teel,“ ütleb ta. „Tööta veel selle varju kallal, selle, mis on nina juures.“
Mama on alati olnud meie pere kunstnik. Kui ma olin veel väike ja tahtsin õppida joonistama inimesi, nii et need näeksid välja nagu inimesed, mitte kriipsujukud, õpetas ta mulle, kuidas joonistada päid, mis oleksid pea, mitte kõrvadega muna moodi. Kui selle selgeks sain, õpetas ta mind pliiatsiküljega varjutama, viirutama ja lehel valgust edasi andma. Tema käe all õnnestuvad kõik kujundid ja varjud. Need ilmuvad tema pähe juba pliiatsijoontena. Ta teab täpselt, kuhu milline joon peab minema ning kui kõvasti on vaja pliiatsile vajutada. Ma palusin väiksena, et ta kustutaks mu töö viletsad kohad ja joonistaks nende asemele ise paremad, kuid ta ütles alati ei. Ta selgitas, et ei kustutaks iial minu tehtut ja et ma pean lihtsalt joonistamist jätkama, kuni saan temast paremaks. Nagu oleks see miski, mis varem või hiljem paratamatult juhtub.
Aluspesus Juri tuleb joostes tagasi meie magamistuppa ja hüppab kõhuli voodisse. Võtan riidest lahti ja pesen hambad. Ma vihkan seda, et pean Juriga samal ajal magama minema. Viktor on oma pere ainus laps ja võib minust kaks tundi kauem üleval olla. Mõnikord saadab ta mulle öösel sõnumeid ja ma ei näe neid enne hommikut.
Mama annab kõigepealt Juri, siis minu laubale unemusi.
„Head ööd!“ ütleb ta meile kummalegi. „Ma armastan sind!“ Ja meie vastame: „Ma armastan sind!“ Ta kustutab tule ja uks langeb kriginal kinni. Päev on lõppenud. Meie magamistuba on pime, kui koridorist paistev peenike hõbedane valguskiir välja arvata. Ma tõmban pehme teki üle õlgade, panen silmad kinni ja keeran Jurile selja. Me magame alati nii – mina voodi vasakus servas ja Juri paremas, meid lahutab soe neutraalne tsoon, kus on vaid madrats ja tekk. Aga tavaliselt magab Juri hommikul ärgates mu kõrval, käsi üle mu rinna visatud.
„Tjoma,“ sosistab ta, ja see on hüüdnimi, mida tohib ainult tema kasutada. Ta toksab oma jalaga mu jalga. Tema varbad mu sääremarja vastas on külmad. Annan alla ja pööran end näoga tema poole. Kui ta hingab, tunnen jahedat mündist hambapasta lõhna. Tal on krokodill Arkadi kaisus. „Räägi mulle lugu.“
„Mitte praegu. On juba hilja.“
„Ma ei ole väsinud.“ Ta toksab mind uuesti jalaga. Tean juba ette, et seda vaidlust ma ei võida. Seega räägin talle loo, mida tato alati jutustab. Jätan loo katki umbes poole peal, kui olen kindel, et ta on uinunud. Ma saan aru, millal ta teeskleb ja millal päriselt magab, sest magades Juri võpatab korraks, nagu oleks ta unes sõitnud ja kiirusepiirajale otsa põrutanud. Ja siis muutub kogu tema keha soojaks.
Mõnikord tundub Juri ikka veel nii väike ja meid lahutavad igavikulised kolm aastat. Ikka seesama siplev sületäis, keda tato mulle mu elu alguses tutvustas, esimene valgustäpp mu mälestuste kõige hämaramates sügavikes. Mäletan, kuidas mama kahvatu näo ja sassis juustega haiglavoodis lebas, kuidas tato Jurit oma paljal rinnal hoidis. Tato naeratas laialt ja ütles: „Vaata, see on su väikevend!“ Vaatasin vingerdavat ja nutvat Jurit ning mõtlesin, et sellest küll inimest ei saa.
„Tal on ainult üks vanem vend,“ sõnas tato tol päeval, „seega pead tõotama, et oled talle nii hea vend kui vähegi võimalik. Tõota, et armastad ja kaitsed teda.“ Ja seda ma tegin. Ma tõotasin.
Kui Juri oli väike ja paksupõsine, pöörasid kõik talle tähelepanu, isegi võhivõõrad. Mama ja did Paša olid võimelised tundide kaupa arutama, kellega Juri sarnaneb, omistades tema näojooni ja krooksumise ajal tehtud grimasse kõikvõimalikele suguvõsa liikmetele, keda ma polnud iial kohanud. Avastasin, et pean võistlema tähelepanu pärast kellegagi, kes ei oska isegi rääkida. Vasikasilmse nõrgukesega, kes oli hoolimata teda ümbritsevast polsterdusest ülimalt habras. Mama vaatas mu joonistusi vaid põgusalt ning heitis need siis kõrvale. Vahel armastasin Jurit vaid seepärast, et olin tatole lubanud.
Kõik muutus lihtsamaks, kui ta vanemaks sai. Ühel päeval olime Kuldsel rannal ja ma ütlesin talle, et seisku pea peal. Meie ujumispükstest nõrgus välja Desna jõe vett. Ta kukkus aina uuesti ja uuesti. Viiendal korral vaatasin, kuidas ta kõikus, endal paljad jalad taeva poole. Hetk enne kukkumist haarasin tal pahkluudest kinni. Ta naeris, kiljus ja vingerdas, paludes: „Lase lahti! Lase mul kukkuda!“ Aga mina hoidsin tast kinni.
Nüüd on Juri juba piisavalt vana selleks, et mama libistaks talle taskusse kakskümmend viis grivnat ja saadaks ta iseseisvalt turule sibulat ostma. Varem vaatasime koos pildiraamatuid ja ma õpetasin Jurile, kuidas sõnu hääldada. Nüüd aitab Juri mind matemaatika kodutöödega, aga ma poleks elu sees nõus seda kellelegi tunnistama, isegi mitte Viktorile.
Juri kasvab ja mina samuti. Vahel kasvame nii kiiresti, et me ei oska teineteisega kohaneda. Mõne nädala eest avasin köögikapi ukse ja selle nupp tabas Jurit näkku. „Anna andeks!“ ütlesin ma. „Su pea polnud varem nii kõrgel.“
Panen voodi kõrval oleva lambi põlema, avan joonistusploki ja kustutan õhtul tehtud visandi. Kõik on valesti. Jurit vaadates langeb raskus mu rinnale.
Me aina kasvame ja kasvame. Ühel päeval, ilma et me ise seda teaksime, istume viimast korda koos aknaorvas. Kasvame suureks ja saame vanaks. Magame eraldi voodites, eraldi magamistubades.
Võibolla eraldi linnades. Elame peredes, mille ise oleme loonud, mitte neis, kuhu oleme sündinud. Olen seda mingil moel alati teadnud, aga täna öösel tunnetan seda teisiti kui iial varem, otsekui oleks see aeg kohe saabumas. Isegi kui meil on veel aastaid aega.
Panen visandiploki ära ja lülitan tule kustu. Raskus kaob mu rinnalt alles siis, kui linnud hakkavad häält tegema ja kardinapraost paistab valgust.
JTato
uba aastaid annab mama igal õhtul mulle ja Jurile oma telefoni. „Tato,“ sosistab ta. Ekraanil värelevad tato nahatooni pikslid, mis üritavad end nii sättida, et moodustuks nägu. Meie internetiühendus on vilets ja pilt pole iial piisavalt terav, et joonistuksid välja iseloomulikud detailid – on vaid ebamäärase kuju ja laia naeratusega näo kujutis.
Meie vestlused on tavaliselt midagi sellist, et mina ütlen: „Hei, tato!” Ja tema ütleb: „Hei, zaitšõk!“ Jänkuke. Tema hääl kõlab kauge ja metalsena. „Kas su vend on ka seal?“ küsib ta. Mina pööran kaamera teisele poole ja Juri vaatab teda oma raamatu tagant –midagi Heraklese legendide ja müütide stiilis – ja lehvitab. „Hei, kotik!“ ütleb tato. Kiisuke. „Hästi. Mõlemad mu poisid on olemas. Kuidas läheb, kutid? Mida te teete praegu?“
Tato küsib seda alati. Mida te just praegu teete? Ta selgitas kunagi, et soovib meie elust oma vaimusilma ette pilti maalida, sest meie argipäev on tema jaoks sama oluline kui meie tähtsad päevad, meie sünnipäevad, esimesed koolipäevad.
Seega ma kirjeldan talle. „Me istume aknaorvas,“ ütlen ma. „Mina joonistan. Juri loeb ühte oma Kreeka raamatutest.“ Tõusen püsti ja liigun kaameraga tuba näidates ringi, mu visandiplokk on lahtiselt aknaorvas, kus me istusime, avatud poolelioleva töö kohalt. „Me kuulasime muusikat,“ ütlen ma. Kõlgutan kõrvaklappe kaamerasse. Meil on Juriga klapid kahepeale, minul on vasem, Juril parem
nupuke. Juri ajab keele suust välja ja kõõritab silmi. Isa naerab ja tema naermise hääl jõuab läbi telefoni viivitusega kohale. Midagi sellist.
Vanemaks saades hakkasin märkama isa hääle varjus peituvat meeleheidet. Alguses, kui isa töötas ehitusel seitsekümmend tundi nädalas, ei kuulnud me temast midagi. Ta helistas emale töö ja ajavahe tõttu hilja öösel, hulk aega pärast seda, kui meie olime magama läinud. Meie Juriga vestlesime isaga pigem postkaartide kui telefoni teel.
Kui ta leidis töö, kus maksti vähemate töötundide eest rohkem raha, hakkasime vestlema igal õhtul. Mingil hetkel otsustas isa, et võiksime niisama rääkimise videokõne vastu vahetada. See ei toonud teda lähemale. Me näeme küll tema nägu ja tema näeb meie omasid, aga see ei tähenda, et ta elaks meiega koos meie elu. Vahel tundub talle helistamine ja oma päevast pajatamine tüütu kohustusena. Tunnen end seda tunnistades süüdlasena. On mõningaid meie elu põhitõdesid, mida ta ei mõista ka siis, kui väga tahaks, sest ta pole siin ega näe pisihetki. Oleme tema äraolekul kasvanud, mõelnud välja vaid meile mõistetavaid nalju, loonud traditsioone. Ta jättis Ukrainasse maha nelja-aastase ja väikelapse, aga neid ei ole enam. Kui ta lahkus, hakkas Juri just roomama, nüüd võib ta kordagi kukkumata tundide kaupa uisutada.
Mõnikord räägib tato meile unejuttu. Ta ei loe unejuttu kunagi raamatust. Ta räägib oma lugusid. Lugusid, mida ta on ringi käies välja mõelnud. Tema lood algavad alati umbes nii: „Ammu-ammu aega tagasi oli sügavas ja pimedas metsas …“ Ja tema lood lõpevad alati nii: „… ja nad elasid õnnelikult ja igavesti, just sama kaua, kui udu elab mägedes ning tähed öötaevas.“
Tato lugude tegevus toimub Karpaatides Lääne-Ukrainas, kus ta üles kasvas. Tema lugudes pole meie Juriga mitte inimesed, vaid loomad. Mõnikord oleme toonekured, kes elavad elektriposti otsa ehitatud mõnusas pesas, kus ükski kuri vaim meid leida ei suuda.
Mõnikord oleme koprad, kes kössitavad üheskoos tammi taga soojas pimeduses.
Tema lugudes esinevad tegelased rahvajuttudest. Meie lemmik on Tšuhaister. Tšuhaister on metsa kaitsja, viiemeetrine mees, kelle habe on samblast ja keha tuulest. Ta meelitab metsa kallale kippujad pimedasse padrikusse ja tapab nad nende oma mootorsaega.
„Kas Tšuhaister on päriselt olemas?“ küsis Juri ühel päeval.
„Muidugi,“ ütles tato.
„Kas samamoodi päriselt nagu Vana-Kreekas arvati, et Zeus ja Poseidon on olemas?“ küsis Juri. „Või päriselt-päriselt nagu sina ja mina?”
„Ma olen tema hiigelkätt surunud,“ ütles isa. „Ma tundsin tema sõrmenukkidel olevaid karvu.“
Mõnikord on nii, et me ei oska millestki rääkida, saame vaid aru, et peaksime vestlust jätkama, et peame hoidma häälekõla üksteise kõrvus.
„Kas sinu juures pole mitte juba kesköö?“ küsin ma.
„Ja mis siis! Ma võin oma poistele helistada iga kell, kui ma soovin!“
„Ei, sa ei või.“ Ma naeratan. „See on illegaalne. Sa lähed vangi!“
„Sel juhul ma loodan, et te tulete mind mu kongi vaatama,“ ütleb tato. „Tooge mulle mama tehtud kirsivareenikuid.“
„Tule võta ise,” ütlen mina. „Millal sa jälle siia külla tuled?“
Selle koha peal teeb tato pausi. Tema pilt on ikka mama telefoniekraanil. Ma kuulen tema hingamist. „Võib juhtuda, et veel mitte lähiajal, zaitšõk.“
Ta selgitab mulle, nii nagu on juba korduvalt selgitanud, et ta ei saa Ameerikast ära tulla, enne kui on oma rohelise kaardi kätte saanud, ja et ta on ikka ja jälle pabereid täitnud, aga need ei paista kuidagi süsteemi ühest otsast teise jõudvat. Et süsteem oli juba varem aeglane, aga pandeemia muutis selle veel kümme korda aeglasemaks. Ja et kui ta saaks valida ühe koha maailmas, kus elada, valiks ta Tšernihivi ja elaks seal koos oma poistega.
Ja nii see meie jutt liigub, kuniks meie peame minema kooli või tato peab Ameerikas minema tööle või mamal on telefoni tagasi vaja, et helistada titka Natašale, et rääkida taga kahekümne seitsmenda korteri Hontšari-prouat, kellel on selgelt midagi plaanis.
Ma peaaegu et ei mäletagi neid aastaid, mil tato meiega elas. Meie pere elab kivistunult temast jäänud tühja koha ümber. Mina ja Juri pole koolis kaugeltki ainukesed poisid, kelle isa on välismaal; Nazar Lutsenko isa töötab Saksamaal, Lev Demtšenko isa Poolas, Daniil Martšuki isa Norras. Ja ikkagi on midagi valesti, sest tatot ei ole. Tema äraolek istub meie elutoa diivanil, kuhu mahub korraga neli istujat, ja magab ema kõrval kasutamata voodipoolel. See täidab õhtusöögilauas peetud vestluste pausid nendel hetkedel, kui kellelgi meist kolmest pole midagi öelda ja rääkimise asemel on kuulda söögiriistade kraapse taldrikuil.
Tato saadab aastas kümneid postkaarte: üüratutest tühjadest kõrbetest, lumiste tippudega mägedest, võõraste linnade säravatest siluettidest. Tema postkaardid on meie voodi juures nööpnõeltega seinale pandud. Ta saadab ka sünnipäevakinke ja püha Nikolause päeva kinke. Enamik lapsi leiab kingid püha Nikolause päeva hommikul padja alt, kuid meie omad saabuvad mõnenädalase hilinemisega Nova Posti kontorisse, mis on meist kümne minuti kaugusel. Püha Nikolause külaskäigule järgneval päeval hooplevad mu klassikaaslased kinkidega, mida vanemad on neile toonud, mina aga sepitsen peas lugusid uhketest kingitustest, nagu näiteks hiiglaslik mängimiseks mõeldud arvuti, mille olemasolu ma ei pea tõestama, sest see on liialt suur, et kooli kaasa vedada. Ja Viktor teab tõde – ta jõllitab valetavat mind ning püüab mitte naerma hakata.
Nuputan, kumb meist on rohkem tato moodi, kas mina või Juri. Ma tean, milline on tema nägu – ma näen seda iga päev telefoniekraanilt –, aga ma tean, et perekondlik sarnasus ilmneb su kehahoius, liigutustes, mida sa ei tea end tegevat, enne kui keegi sellele viitab. Telefoniekraan seda edasi ei anna.
