Ta oli näinud kajakaid liuglemas tuule tiivul tormitaeva taustal ning murdlainevahutus oli kerkinud tema poole ja tema ette nagu lumepilv.
Muumipapa ja meri
TSITAADID ON PÄRIT JÄRGMISTEST TOVE JANSSONI RAAMATUTEST:
„Muumipapa ja meri“, Eesti Raamat 1975, rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, algupärand „Pappan och havet“ (1965)
„Sabatäht tuleb“, Tiritamm 1995, rootsi keelest tõlkinud Elo Sova, algupärand „Kometen kommer“ (1968)
„Trollitalv“, Eesti Raamat 1975, rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, algupärand „Trollvinter“ (1957)
„Muumipapa memuaarid“, Eesti Raamat 1975, rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, algupärand „Muminpappans memoarer“ (1968)
„„Nähtamatu laps ja teisi jutte“, Eesti Raamat 1975, rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, algupärand „Det osynliga barnet och andra berättelser“ (1962)
„Ohtlik jaanipäev“, Tiritamm 1995, rootsi keelest tõlkinud Elo Sova, algupärand „Farlig midsommar“ (1954)
„Hilja novembris“, Tiritamm 1995, rootsi keelest tõlkinud Elo Sova, algupärand „Sent i november“ (1970)
„Võlukübar“, Tiritamm 2004, rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman, algupärand „Trollkarlens hatt“ (1948)
Mustvalged pildid, ühevärvilised pildid lehekülgedel 8–9, 18–19, 42–43, 66–67 ja 88–89 ning pildid kaanel: Tove Jansson
Värvilised pildid: Anni Pöyhtäri
Kaas ja graafiline disain: Riikka Turkulainen Werner Söderström Osakeyhtiö, 2025
Soome keelest tõlkinud Sander Liivak
Teadustoimetaja Marko Mägi
Toimetaja ja korrektor Marika Kullamaa Kujundaja Anu Ristmets
Tõlke autoriõigus Sander Liivak ja Hea Lugu OÜ, 2026
ISBN 978-9908-56-084-7
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda www.healugu.ee
MUUMIPAPA LINNURAAMAT
Soome keelest tõlkinud Sander Liivak
Sisukord
Eessõna
Muistsete soome-ugri müütide järgi tekkis maailm linnumunast. Mõte lindude erilisusest on saatnud inimkonda läbi ajaloo. Linnud on meile ikka meelde tuletanud midagi suuremat. Nad seovad oma hõlpsa kulgemisega ühte kõik meie planeedi maad, veed ja taevad.
Linnud on intelligentsed, sotsiaalsed ja osavad. Nende maagiline lennuvõime on tiivustanud meie fantaasiat ja innustanud ületama maiseid piiranguid. Nende laul teeb meie päevad meeldivamaks nii metsa varjus, roostiku serval kui ka linnasaginas. Nende sügisränne on nagu looduse fanfaarihüüd möödaläinud suvele ja elu ringkäigule ning kevadine tagasitulek nagu kauaoodatud kiri vanalt sõbralt.
Linnud aitavad meil piiluda ka kaugele ajaloo hämarusse, sest nende soomustega varbad kannavad mälestust dinosaurustest esivanematest. Nad on kõige silmapaistvam jäänus ajast enne eelmist massilist väljasuremist – ja kisendav hoiatus meie endi põhjustatud kuuendast väljasuremislainest.
Linnud on looduse sõnumitoojad. Nende peenetundelist tunnistust looduse olukorrast on viimase sajandi jooksul ikka ja jälle inimkeelde tõlgitud.
Rachel Carsoni 1962. aastal ilmunud raamat „Silent Spring“ („Hääletu kevad“) tekitas rahvusvahelise keskkonnaliikumise, veidi varem, juba 1950. aastal ilmunud Yrjö Kokko „Laulujoutsen – Ultima Thulen lintu“ („Laululuik – Ultima Thule lind“) kuulub aga soome looduskaitsekirjanduse klassikasse. See päästis meie rahvuslinnu viimased Soomes elanud isendid ning aitas liiki turgutada tema praeguse hiilguseni.
Maailmas on linnuliike kokku ainult veidi üle kümne tuhande Neid tundub olevat palju, aga näiteks miljonite putukaliikide kõrval on see arv väike. Linde on väga vähe ja nad on väga tundlikud – just nagu meie, imetajadki.
Meie planeedi linnustiku seisund jutustab murettekitavat lugu. Nende asurkonnad on kokku kuivanud ja me oleme viimase viiekümne aastaga kaotanud miljardeid isendeid. Täiesti kadunud on ligi 200 liiki. Teadlased hoiatavad, et inimeste praeguse eluviisi jätkudes võib sajandi lõpuks olla ohus kuni kolmandik liikidest, sest lindudel ei oleks enam kohta, kus elada, ega toitu, mida süüa.
Iga hääbuv linnuliik on jutustamist ootav lugu pääsemisest.
See raamat on austusavaldus Soome lindudele. Ühtlasi on see üleskutse tegutsemisele. Elurikkus – ja linnud kui selle kõige nähtavamad sõnumitoojad – on ohus meie pärast. Me oleme hävitanud liiga suure osa meid elus hoidvast planeedist ja lindude eluruumist. Oleme põletanud nii palju naftat, kivisütt ja metsi, et elu alal hoidev stabiilne kliima on kokku varisemas. Samal ajal oleme loonud majandussüsteemi, mille loogika peab seda kõike heaks. On aeg järele jätta. On aeg uuesti üles ehitada meie viis olla osa loodusest. Järgmine kord, kui näed lindu, kuula tema sõnumit. Iga laul, iga lend, iga liik on osa elavast tervikust, mis hoiab meid elus meie üksikul, väikesel koduplaneedil.
Ohustatuse kategooria näitab liigi väljasuremisriski. Kategoriseerimisel jälgitakse asurkonna suuruse muutust, mitte ainult isendite arvu. Isegi väike asurkond võib olla soodsas seisundis, kui isendite arv ei muutu. Teisest küljest võib ka laialt levinud liik olla ohustatud, kui selle asurkond kahaneb kiiresti.
Eessõna
Lennates ja laulu lüües
Nad tundsid puudust tuttavlikest helidest, mida üleval maa peal õhtuti kuulda oli, öötuules sahisevatest lehtedest, lindude siutsumisest, koju kiirustavatest sammudest.
Sabatäht tuleb
Linnud on dinosaurused
Tänapäeva maailma valitsevad inimesed ja teised imetajad. Paarsada miljonit aastat tagasi oli teisiti: dinosaurused ja muud suured roomajad olid toiduahela tipus nii maismaal, merel kui ka õhus. Dinosauruste ülemvõim lõppes ootamatult 65,5 miljonit aastat tagasi. Siis kukkus Mehhikosse kümne kilomeetri laiune meteoriit, mille tagajärjel muutus meie planeedi kliima. Kõik maakera suuremõõtmelised elusolendid hukkusid – ja ka enamik väikestest. Dinosaurustest jäid ellu ainult kõige visamad. Nad elavad edasi.
MILLAL LINNUD
ILMUSID?
Linnud kuuluvad kahel jalal jooksvate dinosauruste teropoodide hulka. Selles rühmas oli palju armastatud röövloomi, nagu suure koera suurused Velociraptor’id ja lausa kuue meetri kõrgune Tyrannosaurus rex. Lindude esivanemad olid rühma väiksemad liigid ehk umbes ronga suurused. Tänaseks on teada, et paljudel dinosaurustel oli sulestik ning nad nägid välja linnu moodi.
„Seal oli ainult mingi vana rott,“ lausus Muumitroll pettunult. „See polnud mingi rott,“ tähendas Tuu-tiki. „See oli hoopis troll. Sihuke troll, nagu sinagi olid enne Muumitrolliks saamist. Nõnda nägid sa välja tuhande aasta eest.“
Trollitalv
Lindude esivanem koos oma sugulaste Tyrannosaurus’e ja Velociraptor’iga. Teadlased õieti ei tea, mis värvi olid nende muistsete dinosauruste nahk, soomused ja suled. Rekonstruktsioonid on koloreeritud tänapäeva lindude ja roomajate eeskujul.
varbaid – sarnasus on ilmne! Lindude lähimad elus olevad sugulased on krokodillid ja kilpkonnad. Mõlemad tatsasid maakeral ringi juba dinosauruste ajal. Roomajate ja meie, imetajate lähimad ühised esivanemad – amnioodid – elasid üle 300 miljoni aasta tagasi.
Lähimad sugulased
papagoilised värvulised
haukalised
flamingolisedkurvitsalised
pütilised
rähnilisedkakulised siniraalised pistrikulised
pelikanilisedtoonekurelisedtormilinnulised
pingviinilised
kurelised kaurilised
tuvilised käolised
hanelised kanalised
Linde on tänapäeval umbes nelikümmend seltsi ja 10 900 liiki. Üle poole kõigist liikidest kuulub värvuliste seltsi. Soomes pesitseb umbes 250 linnuliiki, kellest üle saja on värvulised.
öösorrilised piiritajalised
jaanalinnulised kiivilised
Kehaehitus vastavalt eluviisile
Lindude kehaehitus räägib nende elust ühe pilguheiduga peaaegu kõik: kuidas nad liiguvad, mida söövad, mis kellaaegadel on aktiivsed… Juba ainuüksi kehaehituse võrdlemise teel saab ära arvata nende evolutsioonilisi sugulussuhteid. Vahel on see siiski eksitav, sest mõned liigid on sarnase välimusega sellepärast, et nad elavad ühtemoodi, kuigi nende sugulus on kauge.
Kitsa nokaga linavästrik sööb ainult mutukaid.
LESTAD VEES
Siisikesel on seemnesööja tugev nokk.
IGA OKSA LINNUKESED
Värvulisi on kogu maailmas 6533 liiki, ja see on kõige mitmekesisem lindude rühm. Enamik liike on väikesed ja harmoonilise kehaehitusega. Nad saavad haarata jalgadega kinni ka peenikestest okstest ning lennata kitsaste tiibade ja liikuva sabaga osavalt keset tihedat taimestikku. Enamik tunnebki end hästi metsas ja võsas. Toitumisharjumustelt on värvulised arenenud eri moel, mida on näha nende noka kujust: ühtedel on terav väike nokk, millega on hea mutukaid napsata, teised on jälle segatoidulisemad ja neil on kõrgem, universaalsem nokk. Seemnete sööjatel on kõige tugevamad nokad.
Hanelisi on 178 liiki. Neil on ujumiseks täiuslikud lestad ja enamikul veetaimede kiskumiseks ja põhjamuda sõelumiseks sobivad lapikud nokad. Nad on veega nii hästi kohanenud, et liiguvad maismaal kohmakalt. Kurvitsalised on 390-liigiline mitmekesine selts, kuhu kuuluvad näiteks kahlajad ja kajakad. Paljud nendest tunnevad end hästi vee ääres, mistõttu on osal neist ujulestad. Samal ajal on nad pikakoivalised ja hanelistest paremad jooksjad. Noka kujust saab järel dada, et liikidel on erinevad toitumisharjumused.
Sinikael-part sööb veetaimi.
Kurvitsaliste hulka kuuluv söödikänn on lihasööja.
Kassikakk on Soome suurim kakuline.
Sihvakas väikepistrik kuulub pistrikuliste seltsi.
Kanalisi on 302 liiki. Nende lihaselised jalad ja lüheldased tömbid tiivad annavad tunnistust sellest, et nad parema meelega jooksevad kui lendavad. Nad valitsevad kogukate ja julgetena maapinnal ning tõusevad õhku ainult lühikesteks lendudeks.
Piiritajalised seevastu on kohanenud õhu valitsejateks. Rühma teaduslik nimetus tähendab jalutuid, sest nad ei kasuta peaaegu üldse jalgu. Paljud piiritajaliigid veedavad suurema osa ajast õhus oma kitsastel tiibadel tiirutades. Neid on maailmas 497 liiki, mille hulka kuuluvad peale koduse piiritaja ka tibatillukesed koolibrid. Kui lendad palju, tuleb kergus kasuks!
Kõige imetajalikum lind
Kõige kummalisem lindude selts on kiivilised, kuhu kuulub ainult viis lennuvõimetut liiki. Nad sibavad Uus-Meremaa vihmametsades nagu turris karvaga pisiimetajad. Nende sõõrmedki on noka tipus, mitte nokatüvikul nagu teistel lindudel, mistõttu nad nuusutavad oma teed nagu karihiired. Emased kannavad mune enda sees nii kaua, et pojad saavad kooruda ja joosta kohe munemise järel oma teed.
KÕVERA NOKAGA
LIHASÖÖJAD
Kakulisi on 255 liiki. Liha kiskumiseks sobiv kõver nokk ja teravad küünised reedavad, et nad on röövlinnud, viimne kui üks. Nad peavad jahti öösiti, mistõttu on neil suured, pimedusega kohanenud silmad ja pehme turris sulestik, tänu millele saavad nad hääletult saaklooma lähedale lennata.
Haukalistel, keda on 266 liiki, on mitmeid sarnaseid omadusi, nagu teravad küünised ja kõver nokk. Nende jahipidamine päevavalgel põhineb heal silmanägemisel, laiadel tiibadel, millega on hea tõusvates õhuvooludes liuelda, ja võimel kaugelt saagi kallale söösta. Teine väga sarnaselt küttivate ja seetõttu sarnase välimusega lindude rühm on pistrikulised, kes on siiski lähemas suguluses papagoide kui haukalistega. Pistrikulisi on 65 liiki.
Piiritaja on tüüpiline piiritajaline.
Kaljukotkas on suurim haukaline.
Faasan kuulub kanaliste seltsi.
Perekonnaelu
Juba lindude esivanemad dinosaurused olid head lapsevanemad. Nad ehitasid pesi, haudusid mune, toitsid vastkoorunud sisalikupoegi ja õpetasid neid toitu otsima või küttima. Paljud dinosauruseliigid olid intelligentsed ja sotsiaalsed – just nagu linnudki.
PAARUMISMÄNG
Üks lindude elu kõige esinduslikumaid etappe on kevadine paarumismäng, mille eesmärk on valida võimalikult hea partner. Paljudel liikidel on mänguga seotud mingisugune karglemine ja tantsisklemine. Rähnid kopsivad teatraalselt puutüvesid, püüdes partnerikandidaatidele näidata, kui vägevad pesaehitajad nad on! Metsised aga kogunevad metsalagendikele salkadeks, kus kõige uhkemad kuked sabad kohevil võitlevad
Vanalind tähendab nii emas- kui ka isaslindu, kes hoolitseb poegade eest.
Tuttpüti mängu juurde kuulub pikk paaristants, kus isane ja emane noogutavad ja pööravad oma uhkeid pikki kaelu ühes rütmis.
„Mul pole aegagi kuri olla. Mul on oma kaheksateist-üheksateist põngerjat, keda tuleb pesta, magama panna, riietada ja riidest lahti võtta, toita, lohutada, kasida ja Urr teab mida kõike veel.
Oh ei, mu noor sõber, mul on kogu aeg lõbu laialt!“
Muumipapa memuaarid
VANEMLIK HOOLITSUS
Kõik linnud hoolitsevad oma järglaste eest, vähemalt munade haudumise aegu. (Isegi kägu kannab hoolt, et keegi teine tema munadest pojad välja hauks.) Enamikul liikidel haub emane ja isane aitab teda toites. Mõnedel värvulistel ja suurtel hanelistel hauvad mõlemad vanalinnud vaheldumisi. Antarktikas elavatel keiser pingviinidel haub ainult isane.
Väikeste lindude vastkoorunud pojad on paljad, pimedad ja üsna abitud, mistõttu nende hoidmine on suur töö. Vanalinnud peavad lendama nädalate viisi edasi-tagasi, toidupalad nokas.
Mõnel liigil võib ühe pesa eest hoolitseda lausa kolm vanalindu, kui emane on paaritunud kahe isasega ja mõlemad innukad isad tahavad kaasa lüüa. Näiteks võsaraadi ja must-kärbsenäpi pesakonnas on peaaegu alati mitme isase järeltulijaid ja ühel isasel võib olla poegi mitme emasega. Mõnedel pikaealisematel lindudel, nagu luikedel, püsivad paarid koos mitu suve. Luige ja teiste haneliste pojad oskavad liikuda kohe pärast koorumist, kuid nendegi eest hoolitsevad vanalinnud kaua.
Rasvatihane
LAUL ON SÕNUM
LIIGIKAASLASTELE
Varesed kraaksuvad, pardid prääksuvad, tuvid kudrutavad, kanad kaagutavad, kakud huikavad, kullid ja rähnid kiljuvad… Lindude hääl tekib imetajatega võrreldes sügavamal kurgus, hingetoru alumises osas. Seal oleva laulukõri membraanide ja lihastega saavad nad õhu liikumist osavalt juhtida.
Värvulised saavad tekitada isegi kahte erinevat heli korraga.
Lihtsate hüüdudega hoiatavad linnud üksteist ohtude eest. Keerukama lauluga annavad nad teada oma territooriumi piiridest, meelitavad sigimispartnereid ja uhkeldavad konkurentide ees. Soomes on laulja tavaliselt isane, aga troopikas elab palju liike, mille emased laulavad ka. Nende kosjade hulka kuuluvad keerukad duetid.
Paljud linnud omandavad lauluoskuse liigikaaslasi kuulates. Mõned võivad lisada sellesse teiste liikide laulu fragmente või ümbruse hääli, näiteks ojavulinat. Soome kõige mitmekülgsemad lauljad on roolindlased. Paljud vareslased ja kuldnokk võivad aga õppida isegi inimkõnet jäljendama! Meie kõige valjuhäälsem lind on punakurk-kaur, kes vallandab oma pulmamänguhüüu päris vaikse veepinna lähedal, nii et vesi võimendab tema häält.
Musträstas
„See on laulu jaoks paras õhtu,“ mõtles Nuuskmõmmik. „Ühe niisuguse uue laulu jaoks, milles on sees üks osa ootust ja kaks osa kevadist nukrust, ja kõik ülejäänu peab olema ainult ohjeldamatu rõõm selle üle, et võid rännata ja üksi olla ja iseenda seltsist rõõmu tunda.“
Nähtamatu laps ja teisi jutte.
Kevadlaul
Reviir
Reviir on ala, millele lind ei lase teisi oma liigi isendeid – või vähemalt neid, kes on temaga ühest soost. Kaljukotka reviir võib olla lausa 300 ruutkilomeetrit. Paljudele väikestele lindudele piisab pesa ümbrusest.
